VB hagi A OÜ vastu saamata jäänud töötasu, päevaraha, kasutamata põhipuhkuse hüvitise ning viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.08.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
4524, 20 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: VB (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Margit Teino Kostja: A OÜ (registrikood XXXXXXXXXX), seadusjärgne esindaja juhatuse liige AL
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 31.08.2015 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta A OÜ kanda. VB-l puuduvad ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.VB (hageja) esitas 21.11.2014 töövaidluskomisjonile avalduse A OÜ (kostja) vastu saamata jäänud töötasu, välislähetuse päevaraha, kasutamata põhipuhkuse hüvitise ja töölepinguseaduse (TLS) § 100 lg 4 järgse hüvitise ning viivise väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 15.12.2014 otsusega nr 4-1/2105 avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja perioodil 21.06-26.09.2014 saamata jäänud töötasu summas 2719,16 eurot, välislähetuse päevaraha summas 855,11 eurot, kasutamata põhipuhkuse hüvitise summas 340,99 eurot ja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 27.09.2014 kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata nõude TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise summas 2400 eurot väljamõistmiseks.
2.Kostja esitas 14.01.2015 Harju Maakohtule avalduse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse saamata jäänud töötasu, välislähetuse päevarahade, kasutamata põhipuhkuse hüvitise ja viivise nõudes läbivaatamiseks hagimenetluses.
3.Hageja esitas maakohtule hagiavalduse kostja vastu saamata jäänud töötasu summas 3716,20 eurot, välislähetuse päevaraha summas 1855,11 eurot, kasutamata põhipuhkuse hüvitise summas 388,12 eurot ja viivise põhinõudelt (5959,43 eurot) väljamõistmiseks. 10.08.2015 kohtuistungil loobus hageja osaliselt nõudest ning palus rahuldada oma nõuded samas ulatuses, mis on välja mõistetud töövaidluskomisjoni otsusega.
4.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled 21.06.2014 suulise töölepingu ning töötaja asus tööandja juures tööle autojuhina ja sõitis välismaale tööle. Töösuhe lõppes poolte kokkuleppel 26.09.2014. Kokkulepitud töötasu suurus oli 1600 eurot. Kuna pooltel puuduvad tõendid töötasu kokkuleppe osas, siis nõustub hageja töövaidluskomisjoni seisukohtadega töötasu suuruse kindlaksmääramise osas, mis tugineb Statistikaameti 2013.a keskmisele brutotunnipalgale veonduse ja laonduse tegevusvaldkonnas, s.o 5,51 eurot. Kostja kandis hageja arvelduskontole 16.07.2014 summa 42,11 eurot ja 16.10.2014 summa 299,47 eurot. Hageja palub perioodi 21.06.2014-26.09.2014 eest kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu summas 2719,16 eurot. Hageja viibis välislähetuses kokku 90 päeva. Pooled olid kokku leppinud 22,50 euro suuruses päevaraha maksmises. Hageja arvelduskontole on laekunud kokku päevaraha ja avansi nimetuse all 1169,89 eurot. Hageja palus mõista kostjalt TLS § 40 lg 2 alusel välja saamata jäänud päevaraha summas 855,11 eurot. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja päevaraha osas on võimalik teha tasaarvestus hageja poolt saadud trahviga. Hageja ei ole tasaarvestamiseks andnud kirjalikku nõusolekut. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista kasutamata puhkuse hüvitise 7,52 päeva eest summas 340,99 eurot ja viivise põhinõudelt (3915,26 eurot) alates töölepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o 27.09.2014 kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses.
Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Töösuhe kestis poolte vahel perioodil 21.06.2014 kuni 26.09.2014 ning lõppes kokkuleppel. 10.08.2015 kohtuistungil nõustus kostja, et hageja viibis välislähetuses 90 päeva. Kõikidel kuudel sai töötaja töötasu 355 eurot, seega keskmine töötasu oli 355 eurot kuus. Pooltel puudus kokkulepe 1600 euro suuruse töötasu osas. Kõik kostja autojuhtidest töötajad said töötasu samas suuruses ehk miinimumpalga ulatuses. Lisaks said autojuhid lähetuses oldud päevade eest päevaraha 22,50 eurot. 19.08.2014 sai hageja Taani politsei poolt trahvi ning lisaks võeti talt ära ka juhtimisõigus 6 kuuks. Hageja varjas kostja eest juhtimisõiguse äravõtmist. Päevarahade osas ja muude hageja saadaolevate tasude osas on kostja teinud hagejaga tasaarvestuse, kuna kostja maksis hageja eest trahvi. Poolte vahel oli kokkulepe, et hageja teenib oma trahviga tehtud kahju tagasi. Hageja on kõik saada olevad töötasud ja päevarahad kätte saanud. Tulenevalt asjaolust, et kostja ei ole tasumisega viivitanud, tuleb hageja viivise arvutus jätta tähelepanuta. Tähelepanuta tuleb jätta ka puhkusehüvitise nõue, kuivõrd puhkusehüvitise arvutuse aluseks on asjakohatud andmed, mis ei tugine kokkulepitud töötasule. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus lõpetas 31.08.2015 otsusega osaliselt menetluse põhivõla 2044,17 euro nõudes, seoses hageja osaliselt nõudest loobumisega. Maakohus rahuldas hagiavalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3915,26 eurot ja viivise seisuga 31.08.2015 summas 293,76 eurot ning edasi viivise protsendina tasumata põhivõlalt (3915,26 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis hageja menetluskulud 66% ulatuses kostja kanda ja 34% ulatuses hageja enda kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 165 eurot.
7.Maakohus märkis, et hageja esitas 26.02.2015 täpsustatud hagiavalduses nõude mõista kostjalt välja töötasu summas 3716,20 eurot, päevaraha summas 1855,11 eurot, puhkusehüvitis summas 388,12 eurot, seega kokku 5959,43 eurot. 17.04.2015 menetlusdokumendis vähendas hageja nõuet ja palus mõista kostjalt välja töötasu summas 2719,16 eurot, päevaraha summas 855,11 eurot ja puhkusehüvitise summas 340,99 eurot, seega kokku 3915,26 eurot. 10.08.2015 kohtuistungil kinnitas hageja, et loobub osaliselt nõudest. Seega lõpetas kohus menetluse 2044,17 euro nõudes, seoses hageja nõudest loobumisega.
8.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja asus kostja juures tööle autojuhina 21.06.2014 ja pooltevahelised töösuhted kestsid kuni 26.09.2014. Pooled lõpetasid töösuhted kokkuleppel. Hageja tööülesannete hulka kuulus rahvusvaheliste vedude osutamine ja hageja viibis välislähetuses 90 päeva. Pooled ei vaidle ka selle üle, et välislähetuse päevaraha suurus oli 22,50 eurot päevas.
9.TLS § 28 lg 2 p 2 sätestab, et tööandja on eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 29 lg 1 järgi eeldatakse, et töötasus on kokku lepitud, kui isik teeb tööd, mille tegemist võib asjaolusid arvestades eeldada tasu eest. Hageja väitis, et pooled sõlmisid töölepingu suuliselt ja sealhulgas leppisid suuliselt kokku töötasu suuruses 1600 eurot kuus. Hageja ei ole oma väidet tõendanud. Kostja väitis, et pooled sõlmisid kirjaliku töölepingu 23.06.2014, milles leppisid kokku töötasu suuruses 177,50 eurot kuus bruto ja selles, et hageja töötab poole kohaga. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et 23.06.2014 tööleping ei ole usaldusväärne tõend, ning et sellest ei saa
töötasu suuruse määramisel lähtuda. Tööleping on allkirjastamata. Hageja esitas sõidumeerikute väljavõtted, millest nähtub, et hageja töötas täiskohaga ja tegi ka ületunde, mis näitab, et 23.06.2014 töölepingus märgitud hageja töökoormus ei ole õige.
10.Kohus leidis, et kokkulepitud töötasu suuruse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda ka kostja väitest, et hageja keskmise töötasu suuruseks oli 355 eurot kuus. Vaatamata kohtu ettepanekule ei ole kostja esitanud hageja keskmise töötasu arvutust ja selle aluseks olevaid tõendid. Hageja esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejale ei makstud igakuiselt töötasu summas 355 eurot.
11.Kuivõrd pooled ei ole tõendanud oma väiteid hageja töötasu suuruse kohta, mille alusel saaks välja arvutada saamata jäänud töötasu suuruse, tuleb hageja töötasu arvutada TLS § 29 lg 2 alusel, võttes aluseks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstavat tasu. Töötasu arvutamisel saab lähtuda Statistikaameti andmetest. Erinevalt töövaidluskomisjoni otsuses märgitust, asus kohus seisukohale, et hageja töötasu arvutamisel tuleb lähtuda Statistikaameti 2014. a keskmise brutotunnipalga suurusest veonduse ja laonduse tegevusvaldkonnas, kuna poolte vahel olid töösuhted 2014. aastal. Töötatud tundide arv perioodil juuni – august 2014 on tõendatud hageja sõidumeerikute väljavõttega. Hageja ei esitanud sõidumeeriku väljavõtet septembris 2014 töötatud tundide kohta, kuid hageja sõnul töötas tema septembris 20 päeva 8 tundi päevas. Kostja ei ole hageja väited ja tõendid perioodil juuni – september 2014 töötatud tundide arvu kohta oma tõenditega ümber lükanud. Statistikaameti andmetel oli 2014.a keskmine brutotunnipalk veonduse ja laonduse valdkonnas 6,05 eurot. Seega oleks hagejal õigus saada töötasu juunikuu eest summas 436,68 eurot (72 t 18 min x 6,05), juulikuu eest 1556,24 eurot (257 t 23 min x 6,05), augusti eest 1185,19 eurot (195 t 9 min x 6,05) ja septembri eest 968 eurot (20 tööpäeva x 8 t x 6,05), kokku 4146,11 eurot. Kostja tasus hagejale 16.07.2014 töötasu summas 42,11 eurot ja 16.10.2014 summas 299,47 eurot, seega kokku 341,58 eurot, milline summa tuleb hageja töötasu nõudest maha arvestada. Seega oleks hagejal õigus nõuda kostjalt saamata jäänud töötasu summas kokku 3804,53 eurot. Kuid kuna hageja ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust, tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summas 2719,16 eurot.
12.TLS § 40 lg 2 sätestab, et töötajal on õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist. Välislähetuse korral on töötajal õigus nõuda lisaks välislähetuse päevaraha käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras. Poolte vahel puudub vaidlus, et välislähetuse päevaraha suurus oli 22,50 eurot päevas ja et hageja viibis välislähetuses 90 päeva. Seega pidi kostja tasuma hagejale päevaraha summas 2025 eurot. Pooled ei vaidle, et avansina väljamakstud summad on käsitletavad päevarahana, samuti puudub vaidlus, et kokku maksis kostja hagejale avansi ja päevaraha nimetuse all 1169,89 eurot. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja päevaraha summas 855,11 eurot.
13.TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Kostja ei ole hageja põhipuhkuse hüvitise arvutust, vaatamata kohtu ettepanekule, esitanud. Seetõttu lähtus kohus kasutamata põhipuhkuse määramisel hageja arvutusest, mis järgib töövaidluskomisjonis kohaldatud metoodikat. Arvestades hageja sissenõutavaks muutunud töötasu suurust 4146,11 eurot, oleks hagejal õigus nõuda kostjalt perioodi 21.06.2014-26.09.2014 eest kasutamata põhipuhkuse hüvitist summas 451,73 eurot. Kuivõrd hageja ei ole vaidlustanud
töövaidluskomisjoni otsust, tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja kasutamata põhipuhkuse hüvitis töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summas 340,99 eurot.
14.Kostja leidis, et tema tasaarvestas poolte kokkuleppel hageja töötasu ja muude tasude maksmise nõude oma nõudega hageja vastu hüvitada kostja poolt hageja eest makstud trahv. Hageja vaidles kostja väitele vastu. TLS § 78 lg 1 sätestab, et kohtuväliselt võib tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lg 3 järgi võib tööandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe hageja töötasu ja muude tasude maksmise nõude tasaarvestamise kohta kostja nõudega hüvitada tema poolt hageja eest makstud trahv. 10.08.2015 kohtuistungil kinnitas kostja, et temal puuduvad tõendid vastava kokkuleppe kohta. Seega ei saanud kostja tasaarvestada oma nõudeid hageja tasude nõudega TLS § 78 lg 1 alusel. Tasaarvestamiseks ei anna alust ka TLS § 78 lg 3, mis näeb ette tööandja võimaluse pidada töötaja töötasust kinni töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tagastama ja tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest ning ei anna tööandjale õigust tasaarvestada muid võimalikke nõudeid, nt kahju hüvitamise nõuet töötaja vastu töötaja töötasu või muude tasude nõudega. Kohus asus seisukohale, et kostjal ei olnud õigust tasaarvestada hageja töötasu ja muude tasude maksmise nõuet oma nõudega hageja vastu hüvitada viimase eest kostja poolt makstud trahv. Samuti ei ole kostja tõendanud oma väidet pooltevahelise kokkuleppe kohta, mille järgi pidi hageja oma trahviga tehtud kahju tagasi teenima.
15.VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus leidis, et otsuse tegemise aja seisuga on põhinõudelt 3915,26 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 293,76 eurot ning alates 01.09.2015 tuleb põhivõlgnevuselt arvestada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivis TsMS § 367 alusel kuni kohustuste täitmiseni.
16.TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 168 lg 2 lähtudes leidis kohus, et hageja menetluskulud tuleb jätta võrdeliselt hagist loobumise osaga, s.o 34 % ulatuses, hageja enda kanda ning 66 % ulatuses kostja kanda. Kostja menetluskulud jättis kohus kostja enda kanda. Hageja palus menetluskuludena kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõivu summas 250 eurot. Kohus leidis, et tegemist oli põhjendatud kulutusega, mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja mõista summas 165 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
17.01.10.2015 esitas kostja Harju Maakohtu 31.08.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ning palub teha uue otsuse, millega jätta hageja esitatud nõuded rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellant märkis, et vaidlustab maakohtu otsust rahuldatud ulatuses.
18.Kostja ei nõustu seisukohaga, et hageja asus kostja juurde tööle töötasuga 1600 eurot kuus. Kostjal ei olnud hagejaga erikokkulepet, mille kohaselt oleks hageja saanud kordades rohkem palka kui kõik ülejäänud autojuhid. Hageja juures on kõik autojuhid tööl ühesuguste töötingimustega, milleks on miinimumpalk ja lähetustasud. Kohtu seisukoha kohaselt peaks kostja maksma töötasu mitte poolte vahel kokkulepitud ulatuses, vaid vastavalt kohtu poolt
leitud keskmisele töötasule. Selline sekkumine kostja majandustegevusse on alusetu. Hageja tegi tööd enam kui kolme kuu ulatuses ilma probleemideta ning tal ei olnud pretensioone töötasu suuruse osas, kuid siis, kui oli Taani politseile odomeetri mõjutamisega vahele jäänud ning selle eest kaotanud juhtimisõiguse ja saanud ka märkimisväärse trahvi, otsustas hageja oma kokkulepet kostjaga rikkuda. Poolte vahel oli kokku lepitud, et hageja töötab kostja poolt hageja eest tasutud trahvi tulevikus tööga tasa, tasaarveldades igakuiselt osade kaupa trahvisummat kuni trahvi täieliku tasumiseni.
19.Juhul, kui kohus peab tõendamatuks töötasu kokkulepet kostja väidetud ulatuses 355 eurot kuus, siis tuleks lähtuda sama ettevõtte sarnaste töötajate töötasust, milleks on kõigil miinimumpalk, millele lisanduvad välislähetuses oldud päevade eest päevarahad 22,50 eurot päevas. Sellise arvutuse kohaselt saavad autojuhid kuus tasuna 820 eurot, millele lisanduvad veel lisapäevad välislähetuses olemise eest. Autojuhid saavad kätte ligikaudu 1000 eurot. Vaidlusalusel perioodil oli hageja lähetuses 85 päeva, seega 85 x 22,5 = 1912,5 eurot ehk suurusjärgus ühes kuus 630 eurot, millele lisandub 355 eurot miinimumtasu. Kuna poolte vahel oli kokkulepe hageja poolt saadud trahvide (nii kostja poolt tasutud trahv hageja eest kui ka hageja süül kostja koostööpartnerile tehtud trahv) tasaarveldamiseks ning avansina saadud raha eest hageja kuludokumente kostjale ei esitanud, siis luges kostja avansilised maksed tasumiseks päevarahade eest. Hageja töösuhte kestvusega teenis hageja välja 7 päeva puhkust. Arvestatuna 355 eurost kuutasu, on puhkusehüvitise suurus 113 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
20.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
21.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid ning on otsust piisavalt põhjendanud, mistõttu ei anna kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
22.Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid kokkulepitud töötasu suuruse kohta 1600 eurot kuus, ning et kostja ei ole tõendanud oma väited töötasu suuruse kohta 355 eurot kuus. Samuti leidis maakohus, et kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe hageja töötasu ja muude tasude maksmise nõude tasaarvestamise kohta kostja nõudega hüvitada tema poolt hageja eest makstud trahv. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt.
23.TLS § 29 lg 2 sätestab, et kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05 tehtud lahendi p-s 12 selgitanud, et kui poolte
kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Kuivõrd väited kokkulepitud töötasu suuruse kohta ei leidnud tõendamist, on maakohus ringkonnakohtu arvates põhjendatult hageja töötasu kindlaksmääramisel võtnud aluseks Statistikaameti 2014. a keskmise brutotunnipalga suuruse veonduse ja laonduse tegevusvaldkonnas, mida võib pidada sarnase töö eest tavaliselt makstavaks tasuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja väide, et töötasu suuruse arvestamisel oleks tulnud lähtuda sama ettevõtte sarnaste töötajate töötasust, mis oli miinimumpalk 355 eurot. Kostja väited selle kohta, et kõikide tema juures töötavate autojuhtide palk oli 355 eurot, on tõendamata. Asjaolu, et hagejal ei olnud töösuhte ajal kostja vastu töötasu osas pretensioone, ei anna samuti alust lähtuda töötasu suuruse arvestamisel kostja poolt väidetud 355 euro suurusest tasust. Kuivõrd maakohus on põhjendatult lähtunud hageja töötasu kindlaksmääramisel Statistikaameti keskmise brutotunnipalga suurusest, ei ole asjakohane ka apellatsioonkaebuses toodud puhkusehüvitise arvestus.
24.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuses esitatud kostja väide, et hageja oli vaidlusalusel perioodil lähetuses 85 päeva. Kostja esindaja on maakohtu 10.08.2015 istungil tunnistanud, et hageja viibis välislähetuses 90 päeva.
25.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja väited nõuete tasaarvestamise kohta. Vastavalt TLS § 78 lg 1 võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja ei ole esitanud tõendeid poolte vahelise kokkuleppe kohta, mille järgi pidi hageja oma trahviga tehtud kahju tagasi teenima. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid hageja nõusoleku kohta trahvisummade töötasust tasaarvestamise kohta. Kostja ei ole esitanud tasaarvestusavaldust ka kohtumenetluses. Seega ei ole kostja hageja nõuet kehtivalt tasaarvestanud.
26.Ülaltoodule tuginedes tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
27.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja on teatanud, et tal ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulusid. Seega menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata, puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.