Kohtuotsuse tegemise aeg ja 31.08.2015, Tartu mnt kohtumaja, Tallinn koht Tsiviilasja number
2-15-605
Tsiviilasi
XXXXhagi XXXXOÜ vastu saamata jäänud töötasu, päevaraha, kasutamata põhipuhkuse hüvitise ning viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
6 628,68 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: XXXX(isikukood: XXXX elukoht: XXXX), lepinguline esindaja Margit XXXX esindajad Kostja: XXXXOÜ (registrikood: XXXX, asukoht: XXX), lepinguline esindaja Marek XXXX Kohtuistungi aeg
10.08.2015
RESOLUTSIOON:
1.Lõpetada menetlus osaliselt põhivõla 2 044,17 euro nõudes seoses hageja osaliselt nõudest loobumisega.
2.Rahuldada hagiavaldus.
3.Mõista XXXXOÜ-lt XXXXkasuks välja 3 915,26 eurot ja viivis seisuga 31.08.2015 summas 293,76 eurot ning edasi viivis protsendina tasumata põhivõlalt (3 915,26 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.
MENETLUSKULUD JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
4.Jätta hageja menetluskulud 66% ulatuses kostja kanda ja 34% ulatuses hageja enda kanda. Jätta kostja menetluskulud kostja enda kanda.
Mõista kostjalt XXXXOÜ-lt hageja XXXXkasuks välja menetluskulud summas 165 (ükssada kuuskümmend viis) eurot.
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (31.08.2015). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.XXXX(hageja) esitas töövaidluskomisjonile avalduse XXXXOÜ (kostja) vastu saamata jäänud töötasu, välislähetuse päevaraha, kasutamata põhipuhkuse hüvitise ja töölepinguseaduse (TLS) § 100 lg 4 järgse hüvitise ning viivise väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 08.12.2014 otsusega avalduse osaliselt. Kostja esitas 14.01.2015 Harju Maakohtule avalduse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 16.02.2015 hagiavalduse ning 26.02.2015 hagiavalduse täpsustuse kostja vastu saamata jäänud töötasu summas 3 716,20 eurot, välja maksmata välislähetuse päevaraha summas 1 855,11 eurot, kasutamata põhipuhkuse hüvitise summas 388,12 eurot ja viivise väljamõistmiseks. 10.08.2015 kohtuistungil loobus hageja osaliselt nõudest ning palus rahuldada oma nõuded 17.04.2015 seisukohas välja toodud summas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21.06.2014 suulise töölepingu ning töötaja asus samal päeval tööandja juures tööle autojuhina ja sõitis välismaale tööle. Töösuhe lõppes poolte kokkuleppel 26.09.2014. Kuivõrd poolte vahel oli suuline kokkulepe töötasu osas, siis lähtus töövaidluskomisjon töötasu kindlaksmääramisel Statistikaameti 2013. a keskmisest brutotunnipalgast veondus ja laondus tegevusvaldkonnas ning luges hageja tunnipalgaks 5,51 eurot. Hageja nõustub töövaidluskomisjoni seisukohtadega töötasu suuruse arvutamise osas ning palub kostjalt perioodi 21.06.2014 kuni 26.09.2014 eest välja mõista saamata jäänud töötasu summas 2719,16 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista välislähetuses viibitud päevade eest päevaraha. Hageja viibis välislähetuses kokku 90 päeva. Pooled olid kokku leppinud 22,50 euro suuruse päevaraha maksmises. Hageja palub mõista kostjalt välja saamata jäänud päevaraha summas 855,11 eurot. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja päevaraha osas on võimalik teha tasaarvestust hageja poolt saadud trahviga.
Hageja palub kostjalt välja mõista kasutamata puhkuse hüvitis 7,52 päeva eest summas 340,99 eurot. Hageja nõustub töövaidluskomisjoni seisukohtadega kasutamata puhkuse hüvitise arvutamise osas ja palub mõista kostjalt välja kasutamata puhkuse hüvitis summas 340,99 eurot. Hageja palub mõista kostjalt välja viivise põhinõudelt summas 3915,26 eurot (2719,16 eurot + 855,11 eurot + 340,99 eurot) alates töölepingu lõppemisele järgnevast päevast s.o 27.09.2014 kuni kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGIAVALDUSELE
3.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja on seisukohal, et pooltevaheline töösuhe kestis perioodil 21.06.2014 kuni 26.09.2014 ning töösuhe lõppes poolte kokkuleppel. Kostja leiab, et hageja viibis välislähetuses kokku 85 päeva. 10.08.2015 kohtuistungil nõustus kostja, et hageja viibis välislähetuses 90 päeva. Töötaja töötas osaliselt juunis, juulis-augustis täiskuud ning septembris. Kõikidel nendel kuudel sai töötaja töötasu 355 eurot, seega keskmine töötasu oli töötajal 355 eurot kuus. Kostja ei vaidle päevaraha hinna üle, milleks on 22,50 eurot. Päevarahade osas ja muude hageja saadaolevate tasude osas on kostja teinud hagejaga tasaarvestuse, kuna kostja maksis hageja eest trahvi. Poolte vahel oli kokkulepe, et hageja teenib oma trahviga tehtud kahju tagasi. Hageja on kõik saada olevad töötasud ja päevarahad kätte saanud. Tulenevalt asjaolust, et kostja ei ole tasumisega viivitanud, tuleb hageja viivise arvutus jätta tähelepanuta. Kostja leiab, et tähelepanuta tuleb jätta hageja puhkusehüvitise nõue, kuivõrd puhkusehüvitise arvutuse aluseks on asjakohatud andmed, mis ei tugine kokkulepitud töötasule.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p-le 3 lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Hageja esitas täpsustatud 26.02.2015 hagiavalduses (I kd, lk 192 – 193) nõude mõista kostjalt välja töötasu summas 3 716,20 eurot, päevaraha summas 1 855,11 eurot, puhkusehüvitis summas 388,12 eurot, seega kokku 5 959,43 eurot. 17.04.2015 menetlusdokumendis (II kd, lk 19) vähendas hageja nõuet ja palus mõista kosjalt välja töötasu summas 2 719,16 eurot, päevaraha summas 855,11 eurot ja puhkusehüvitis summas 340,99 eurot, seega kokku 3 915,26 eurot. 10.08.2015 kohtuistungil kinnitas hageja, et loobub osaliselt nõudest. Kostja loobumise osas vastuväidet ei esitanud. Kohus lõpetab menetluse 2 044,17 (5 959,43 – 3 915,26) euro nõudes seoses hageja nõudest loobumisega.
5.Kohus, tutvunud hageja hagiavaldusega, esitatud tõendite ja poolte seisukohtadega, leiab, et hageja hagiavaldus tuleb rahuldada. Kohus kasutab käesoleva vaidluse lahendamisel dokumentaalse tõendina TsMS § 230 lg 1 mõttes töövaidluskomisjoni materjale, sh töövaidluskomisjoni istungi protokolli ja töövaidluskomisjoni otsust (TsMS § 230 lg 2). Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja asus kostja juures tööle autojuhina 21.06.2014 ja pooltevahelised töösuhted kestsid kuni 26.09.2014. Pooled lõpetasid töösuhted kokkuleppel.
Hageja tööülesannete hulka kuulus rahvusvaheliste vedude osutamine ja hageja viibis välislähetuses 90 päeva. Pooled ei vaidle ka selle üle, et välislähetuse päevaraha suurus oli 22,50 eurot päevas. Pooled vaidlevad hageja töötasu suuruse ja selle üle, kas kostjal oli õigus tasaarvestada hageja töötasu ja muude tasude maksmise nõue oma nõudega hüvitada kostja poolt hageja eest makstud trahv.
6.Esmalt käsitleb kohus hageja nõuet välja mõista kostjalt saamata jäänud töötasu. TLS § 28 lg 2 p 2 sätestab, et tööandja on eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 29 lg 1 järgi eeldatakse, et töötasus on kokku lepitud, kui isik teeb tööd, mille tegemist võib asjaolusid arvestades eeldada tasu eest. Hageja väitis, et pooled sõlmisid töölepingu suuliselt ja sealhulgas leppisid suuliselt kokku töötasu suuruses 1600 eurot kuus. Hageja ei ole oma väidet tõendanud. Kostja väitis, et pooled sõlmisid kirjaliku töölepingu 23.06.2014 (I kd, lk 34), milles leppisid kokku töötasu suuruses 177,50 eurot kuus bruto ja selles, et hageja töötab poole kohaga. Hageja vaidles vastu leides, et kostja koostas 23.06.2014 töölepingu tagantjärgi töövaidluskomisjonile esitamiseks ja märgitud tööleping ei ole usaldusväärne tõend. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et 23.06.2014 tööleping ei ole usaldusväärne tõend. Tööleping on allkirjastamata. 10.08.2015 kohtuistungil ei osanud kostja selgitada, kuidas hageja oleks saanud allkirjastada 23.06.2014 dateeritud töölepingut, kui hageja oli juba 21.06.2014 sõitnud välislähetusse. Samuti ei esitanud kostja tõendeid oma väite kinnitamiseks, et 23.06.2014 tööleping oli antud hagejale käest kätte ja viimane keeldus lepingule allkirjastamast. Hageja esitas sõidumeerikute väljavõtted (I kd, lk 147 – 181), millest nähtub, et hageja töötas täiskohaga ja tegi ka ületunde, mis näitab, et 23.06.2014 töölepingus märgitud hageja töökoormus ei ole õige. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et 23.06.2014 tööleping on ebausaldusväärne tõend ja sellest ei saa lähtuda hageja töötasu suuruse määramisel. Kohus leiab, et kokkulepitud töötasu suuruse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda ka kostja väitest, et hageja keskmise töötasu suuruseks oli 355 eurot kuus. Vaatamata kohtu ettepanekule (II kd, lk 15) ei ole kostja esitanud hageja keskmise töötasu arvutust ja selle aluseks olevad tõendid. Kohtu hinnangul on põhjendamatu kostja väide, et kuivõrd hageja töötas osaliselt juunis, juulis – augustis täiskuud ja septembris ning kõikidel nendel kuudel sai hageja töötasu 355 eurot, siis oli hageja keskmine töötasu 355 eurot. Hageja esitatud pangakonto väljavõttest (I kd, lk 55 - 59) nähtub, et hagejale ei makstud igakuiselt töötasu summas 355 eurot. Samuti ei ole kostja pakutud hageja keskmise töötasu arvutamise metoodika kooskõlas Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruses nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ §-s 2 sätestatud keskmise töötasu arvutamise alustega. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja väide, et hageja keskmise töötasu suuruseks oli 355 eurot, on tõendamata. TLS § 29 lg 2 sätestab, et kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Kohus leiab, et kuivõrd pooled ei ole tõendanud oma väited hageja töötasu suuruse kohta, mille alusel saaks välja arvutada saamata jäänud töötasu suuruse, tuleb hageja töötasu arvutada TLS § 29 lg 2 alusel, võttes aluseks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstavat tasu. Samas on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-124-05 p-s 12 väljendanud seisukohta, et kui poolte
kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Hageja on kohtumenetluses asunud seisukohale, et tema töötasu suuruse ja saamata jäänud töötasu arvutamisel tuleb lähtuda töövaidluskomisjonis kohaldatud metoodikast (I kd, lk 48), mille aluseks on Statistikaameti 2013. a keskmine brutotunnipalk veondus ja laondus tegevusvaldkonnas. Arvestades asjaolu, et pooled ei ole tõendanud oma väited hageja töötasu suuruse kohta, nõustub kohus hageja seisukohaga, et hageja töötasu arvutamisel saab lähtuda Statistikaameti andmetest. Kuid erinevalt töövaidluskomisjoni otsuses märgitust asub kohus seisukohale, et hageja töötasu arvutamisel tuleb lähtuda Statistikaameti 2014. a keskmise brutotunnipalga suurusest veondus ja laondus tegevusvaldkonnas, kuna poolte vahel olid töösuhted 2014. aastal. Töötatud tundide arv perioodil juuni – august 2014 on tõendatud hageja sõidumeerikute väljavõttega (I kd, lk 147 – 181). Hageja ei esitanud sõidumeeriku väljavõtet septembris 2014 töötatud tundide kohta, kuid hageja sõnul töötas tema septembris 2014 20 päeva 8 tundi päevas. Kostja ei ole hageja väited ja tõendid perioodil juuni – september 2014 töötatud tundide arvu kohta oma tõenditega ümber lükanud. Statistikaameti andmetel oli 2014. a keskmine brutotunnipalk veondus ja laondus valdkonnas 6,05 eurot (allikas: http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp). Seega oleks hagejal õigus saada töötasu juunikuu eest summas 436,68 eurot (72 t 18 min x 6,05), juulikuu eest 1 556,24 eurot (257 t 23 min x 6,05), augusti eest 1 185,19 eurot (195 t 9 min x 6,05) ja septembri eest 968 eurot (20 tööpäeva x 8 t x 6,05), seega kokku 4 146,11 eurot. Kostja tasus hagejale 16.07.2014 töötasu summas 42,11 eurot ja 16.10.2014 summas 299,47 eurot (I kd, lk 55 – 59), seega kokku 341,58, milline summa tuleb hageja töötasu nõudest maha arvestada. Seega oleks hagejal õigus nõuda kostjalt saamata jäänud töötasu summas kokku 3 804,53 eurot (4 146,11 eurot – 341,58 eurot). Kuid kuna hageja ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust, tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summas 2 719,16 eurot.
7.Järgnevalt käsitleb kohus hageja päevaraha väljamõistmise nõuet. TLS § 40 lg 2 sätestab, et töötajal on õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist. Välislähetuse korral on töötajal õigus nõuda lisaks välislähetuse päevaraha käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras. Sama sätte lg 3 sätestab, et Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega välislähetuse päevaraha alammäära ja tingimused, millega piiratakse päevaraha maksmist tulenevalt lähetuskoha kaugusest, lähetuse algus- ja lõpuajast ning lähetuse ajal toimuvast toitlustamisest. Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 3 järgi on välislähetuse päevaraha alammäär 22,37 eurot päevas. Kuivõrd pooled leppisid kokku suuremas välislähetuse päevaraha suuruses, lähtub kohus poolte kokkulepitust päevaraha määrast. Poolte vahel puudub vaidlus, et välislähetuse päevaraha suurus oli 22,50 eurot päevas ja et hageja viibis välislähetuses 90 päeva. Seega pidi kostja tasuma hagejale päevaraha summas 2 025 eurot (22,50 eurot x 90 päeva). Pooled ei vaidle, et avansina väljamakstud summad on käsitletavad päevarahana, samuti puudub vaidlus, et kokku maksis kostja hagejale avansi ja päevaraha nimetuse all kokku 1 169,89 eurot (I kd, lk 55 – 59). Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja päevaraha summas 855,11 eurot (2 025 eurot – 1 169,89 eurot).
8.Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet välja mõista kostjalt kasutamata põhipuhkuse hüvitis. TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Kasutamata põhipuhkuse hüvitise arvutamise osas jääb hageja töövaidluskomisjonis kasutatud metoodika juurde (töövaidluskomisjoni toimik lk 9). Kostja ei ole oma hageja põhipuhkuse hüvitise arvutust, vaatamata kohtu ettepanekule, esitanud (II kd, lk 15). Seetõttu lähtub kohus kasutamata põhipuhkuse määramisel hageja arvutusest, mis järgib töövaidluskomisjonis kohaldatud metoodikat. Kohus kasutab sarnaselt töövaidluskomisjoniga kasutamata põhipuhkuse hüvitise arvutamiseks puhkusekalkulaatorit (kättesaadav: http://www.kalkulaator.ee/?lang=1&page=6) ja arvestades hageja sissenõutavaks muutunud töötasu suurust 4 146,11 eurot perioodi 21.06.2014 – 26.09.2014 eest, oleks hagejal õigus nõuda kostjalt kasutamata põhipuhkuse hüvitist summas 451,73 eurot. Kuivõrd hageja ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust, tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja kasutamata põhipuhkuse hüvitis töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summas 340,99 eurot.
9.Kostja leiab, et tema tasaarvestas poolte kokkuleppel hageja töötasu ja muude tasude maksmise nõude oma nõudega hageja vastu hüvitada kostja poolt hageja eest makstud trahv (II kd, lk 10 – 11). Hageja vaidles kostja väitele vastu. TLS § 78 lg 1 sätestab, et kohtuväliselt võib tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lg 3 järgi võib tööandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe hageja töötasu ja muude tasude maksmise nõue tasaarvestamise kohta kostja nõudega hüvitada tema poolt hageja eest makstud trahv. 10.08.2015 kohtuistungil kinnitas kostja, et temal puuduvad tõendid vastava kokkuleppe kohta. Seega ei saanud kostja tasaarvestada oma nõudeid hageja tasude nõudega TLS § 78 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul ei anna kostjale alust tasaarvestada trahvi hüvitamise nõuet hageja töötasu nõudega ka TLS § 78 lg 3. Antud säte näeb ette tööandja võimaluse pidada töötaja töötasust kinni töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tagastama ja tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest ning ei anna tööandjale õigust tasaarvestada muid võimalikke nõudeid, nt kahju hüvitamise nõuet töötaja vastu töötaja töötasu või muude tasude nõudega. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjal ei olnud õigust tasaarvestada hageja töötasu ja muude tasude maksmise nõuet oma nõudega hageja vastu hüvitada viimase eest kostja poolt makstud trahvi. Samuti ei ole kostja tõendanud oma väidet pooltevahelise kokkuleppe kohta, mille järgi pidi hageja oma trahviga tehtud kahju tagasi teenima.
10.Hageja nõuab põhinõudelt 3 915,26 eurot (töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud saamata jäänud töötasu summas 2 719,16 eurot + töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud päevaraha 855,11 eurot + töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud kasutamata põhipuhkuse hüvitis 340,99 eurot) seadusjärgset viivist alates töösuhte lõppemisele järgnevast päevast st 27.09.2015 kuni kohustuse täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),
arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivisearvestus on järgmine: Summa 3 915,26
Periood 27.09.2014 – 31.12.2014
3 915,26
01.01.2015 – 31.08.2015
Arvutus 3 915,26 x 8,15%/365 x 96 = 83,93 3 915,26 x 8,05%/365 x 243 = 209,83
Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku summas 293,76 eurot (83,93 eurot + 209,83 eurot). Alates 01.09.2015 tuleb põhivõlgnevuselt arvestada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivis TsMS § 367 alusel kuni kohustuste täitmiseni.
11.Kohus ei arvesta otsuse tegemisel järgmisi dokumente: kostja avaldus töövaidluskomisjonile (I kd, lk 32) ja töövaidluskomisjoni otsus töövaidlusasjas nr 4-1/1919 (I kd, 45), kuna need ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, pooltevaheline kirjavahetus (I kd, lk 52), sest poolte vahel puudub vaidlus töösuhete alguse ja kestuse osas, CMR lehed (I kd, lk 60 – 146), kuna poolte vahel puudub vaidlus, mitu päeva viibis hageja välislähetuses.
TSIVIILASJA HIND
12.Tsiviilasja hinna määramisel lähtub kohus hageja 26.02.2015 täpsustatud hagiavalduses märgitud nõudest ja käesoleva tsiviilasja hind maakohtus on TsMS § 123, § 124 lg 1, § 133 lg 1 ja 2 järgi kokku 6 628,68 eurot (saamata jäänud töötasu nõue summas 3 716,20 eurot + päevaraha summas 1855,11 eurot + kasutamata puhkuse hüvitis summas 388,12 eurot + hagiavalduse esitamise aja seisuga põhinõudelt 5 959,43 eurot (3 716,20 eurot + 1855,11 eurot + 388,12 eurot) sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 27.09.2014 kuni 16.02.2015 eest summas 189,52 eurot + põhinõudelt (5 959,43 eurot) TsMS § 367 alusel arvestatud viivis summas 479,73 eurot).
MENETLUSKULUD
13.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse ja TsMS § 168 lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Kuna kohus lõpetab menetluse seoses hageja loobumisega osaliselt oma nõuetest ning ülejäänud osas rahuldab hagiavalduse, on kohus seisukohal, et hageja menetluskulud tuleb jätta võrdeliselt hagist loobumise osaga, s.o ligikaudu (2 044,17/5959,43) 34% ulatuses hageja enda kanda ning 66 % ulatuses kostja kanda. Kostja menetluskulud jätab kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja enda kanda.
TsMS § 176 lg 1 kohaselt kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Kohus määrab tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kulude kohta, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Pooled ei esitanud 10.08.2015 kohtuistungil seni kantud menetluskulude nimekirja. Kohus määras kohtuistungil osalemisega kantud menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja 13.08.2015 ning vastaspoole menetluskulude osas seisukoha esitamiseks tähtaja 20.08.2015. Kostja esindaja esitas 10.08.2015 kohtule 10.08.2015 kohtuistungil osalemisega kantud menetluskulude nimekirja, millele hageja esitas 12.08.2015 vastuväite. Hageja palub menetluskuludena kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõiv summas 250 eurot ning kinnitab, et muid menetluskulusid hagejal ei ole. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuluna hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 250 eurot. Hageja riigilõivu tasumine on nähtav tsiviilasja toimikust (I kd, lk 182; I kd, lk 194). Kohus leiab, et riigilõivu näol on tegemist põhjendatud kulutusega, mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus on seisukohal, et kuivõrd käesoleva kohtuotsuse menetluskulude jaotuse kohaselt jätab kohus kostja menetluskulud kostja enda kanda, ei hinda kohus kostja esindaja ajakulu põhjendatust ja vajalikkust 10.08.2015 kohtuistungil osalemise eest. Vastavalt menetluskulude jaotusele jäävad hageja menetluskulud 34% ulatuses tema enda kanda ning 66 % ulatuses kostja kanda. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ning mõistab kostjalt välja hageja kasuks 165 eurot (66% x 250 eurot riigilõivu). TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Aleksandr Kondrašov Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.