Tööõigus › Muud tööõigusasjad

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 17.06.2016

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-13-35580/56
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Tööõigus › Muud tööõigusasjad
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 17.06.2016
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 9691

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

Osaühing Hanval Metall10206145(Vastustaja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 17. juuni 2016

Tsiviilasja number

2-13-35580

Tsiviilasi

XX hagi OÜ Hanval Metall vastu kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju ning kulutuste hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

5364 eurot 88 senti

apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. septembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): XX (isikukood: XXXXX); esindaja Mihkel Nukka Vastustaja (kostja): OÜ Hanval Metall (registrikood: 10206145); esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas

RESOLUTSIOON

1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2.Tühistada Tartu Maakohtu 16. septembri 2015 otsus hageja püsivast töövõime kaotusest moodustuva kutsehaiguse protsendi suuruse osas ning osas, milles maakohus jättis hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.

2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega lugeda hageja kutsehaigusest tingitud hüvitise baasmääraks 50% ja mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaraline kahju 700 eurot.

Sarnased lahendid

Tööõigus

20.detsembri 2010 otsusega nr 693072 tuvastati hagejal 40%-line püsiv kutsealase töövõime kaotus. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu tervislikel põhjustel, kostjal ei olnud hagejale võimalik pakkuda kergemat tööd (I kd, tl 40). Hageja pöördus 18. märtsil 2010 Eesti Töötukassa poole, et otsida terviseseisundile sobivat töökohta (I kd, tl 41). Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjon (AEK) tuvastas, et hageja püsiv kutsealane töövõimekaotus on 50% (I kd, tl 42–44). Vastavalt komisjoni otsusele on püsiva töövõimekaotuse põhjuseks kutsehaigusena ülekoormushaigus: ülajäsemete liigeste artroos liigeste valudega, mõlema õlavarre pöörajalihaste kõõluskätise sündroom ja mõlemapoolne karpaaltunneli sündroom, põhjustades ülajäsemete funktsiooni keskmise raskusega häire. Kaasnevalt esinevad üldhaigestumisena lülisamba degeneratiivsed muutused keskmise raskusega funktsioonihäirega, millest tingitud töövõime kaotus on 50%. Hagejal on keskmise raskusega depressioon, alajäsemete liigeste artroos, kuiv sündroom, hüpertooniatõbi, glaukoom, algav vanaduskae, mõlemapoolne neurosensoorne ja konduktiivne kuulmisnõrkus, tugevad pearinglushood tasakaaluhäiretega, peavaluhood, korduvate operatsioonide järgsed liited kõhukoopas ning allergiline nohu, mis püsivat töövõimetust rohkem ei suurenda. Sotsiaalkindlustusamet on tunnistanud enda vastutust hagejale kahju tekitamises ja tasub vastavalt likvideeritud ettevõtetes töötatud aja eest 56,39% kahjuhüvitisest (I kd, tl 55–59). Kostja osavastutuse määr on 43,61%. Tööinspektsiooni 12. novembri 2010 kutsehaiguse uurimiskokkuvõttega (I kd, tl 48–53) tuvastati mitmeid kostjapoolseid tööohutusnormide rikkumisi. Vastavalt arstliku ekspertiisikomisjoni otsusele on hageja kutsehaiguse tõttu ajavahemikul 19. november 2010 kuni 11. november 2012 kaotanud 40% oma püsivast kutsealasest töövõimest ja alates 12. novembrist 2012 50% oma püsivast kutsealasest töövõimest (I kd, tl 43–44). Kogu püsiv töövõimekaotus on 70%, millest omakorda on põhjustanud vähemalt 43,61% ulatuses kostja (s.o kostja juures töötamise ajale vastav tööstaaž). Kostja on jätnud täitmata kohustuse, mille kohaselt pidi ta korraldama töötervishoiuteenust ja kandma sellega seotud kulutused (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 62). Sellega on kostja soodustanud hagejale kutsehaiguse teket, põhjustades viivituse ravi alustamisel, olles põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Töötervishoiuarst pidas vajalikuks kutsehaiguse diagnostika läbiviimist, mille maksumus oli 191 eurot 73 senti (II kd, tl 23). Hageja palub mõista kostjalt õiglases ulatuses välja mittevaralise kahju, mis on tekkinud tervisekahjustuse tekitamise tagajärjel saadud füüsilise valu ning hageja elukvaliteedi languse tõttu. Hageja on viibinud korduvalt uuringutel ja haiglaravil (II kd, tl 28–33). Lisaks tekitavad tervisekahjustused hagejale igapäevaselt füüsilist ja hingelist valu. Pärast hagejal püsiva töövõimekaotuse tuvastamist on psühhiaater väljastanud hagejale ravimi (II kd, tl 33a–35). Kostja tingimused mõjutasid negatiivselt hageja psüühilist tervist, osad töötajad viibisid joobes seisundis tööl,

karjudes, sõimates ning hageja suunal halvustavaid märkusi tehes. Kostja lubas oma töötajal hagejat vaimselt terroriseerida. Hageja on korduvalt kostja poole pöördunud, kuid kostja on lubanud sellisel käitumisel jätkuda (II kd, tl 36). Hageja oli sunnitud jagama täiskasvanud mehega riideruumi, pika perioodi jooksul puudus töötajatele mõeldud tualetil uks ja hagejat diskrimineeriti võrreldes teiste töötajatega. Kostja tööandjana vastutab oma töötajate käitumise eest (VÕS § 1054 lg 1) ja seega hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest. Hagejal on kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotusele vastav saamata jäänud tulu 31. märtsi 2015 seisuga 24 116 eurot 98 senti, millest tuleb lahutada töövõimetuspension (I kd, tl 54), mida on hagejale makstud 31. märtsi 2015 seisuga 7485 eurot 65 senti. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb töövõimetuspension lahutada saamata jäänud tulu hüvitisest, mis läheb erinevate tööandjate vahel jagamisele. Töövõimetuspensioni mahaarvamise järel tuleb kahju põhjustanud isikutel hüvitada hagejale 16 631 eurot 33 senti (24 269,88 – 7485,65), millest kostja osavastutuse proportsioonile (43,61%) vastab 7252 eurot 92 senti. Alates 1. aprillist 2015 tuleb perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks kalendripäevatasu 38 eurot 14 senti. Kostja väide, et hageja on raske hooletusega ise tekitanud endale kahju, on alusetu. Seoses kutsehaigusega on hageja sunnitud tervisekahjustuse ravimiseks manustama retseptiravimeid ja käima taastusravis (I kd, tl 29, 60, 32–39, 42–44), millega kaasneb transpordikulu. Hagejal on tekkinud lisakulutused kokku 171 eurot 23 senti (I kd, tl 61–74). Kostjale vastav osa on 74 eurot 67 senti (171,23 * 43,61 / 100). Kostjale vastav osa kulutustest ravimitele on 170 eurot 96 senti (392,02 * 43,61 / 100). Ebaõige on kostja väide, et kutsehaiguse diagnoosimine ei kuulu töötervishoiuteenuse hulka, mille peab kostja TTOS § 13 lg 1 p 62 ja § 19 lg 1 järgi hagejale hüvitama. Kostja on tekitanud hagejale kahju, kui rikkus oma seadusjärgset kohustust, mille kohaselt pidi hagejale viima läbi nõuetekohaseid tervisekaitsealaseid juhendamisi. Samuti ei ole kostja tutvustanud hagejale seaduses sätestatud korras töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ega tööajakorraldust. Kostja ise tegi hageja abikaasale CCle ettepaneku hageja töölevõtmiseks. Töölepingu sõlmimisel 19. septembril 2001 ei kuulunud lepingu juurde ametijuhend. Hagejale on teadmata, kuidas esitatud ametijuhendile (II kd, tl 170) on saadud hageja allkiri. Hageja ei ole saanud nõuetekohast väljaõpet ega juhendamist kemikaalide negatiivse toime kohta tervisele ning seetõttu ei saanud võtta kasutusele vajalikke meetmeid terviseriskide vähendamiseks. TTOS § 13 lg-st 1 ja sotsiaalministri 27. veebruari 2001 nõuetest tulenevalt oleks tööandja pidanud töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks. Esimesed kostja riskianalüüsid pärinevad aastast 2008. Hageja asus kostja juurde tööle 2001. Hageja töökeskkond oli pidevalt täitunud metallilõike emulsiooni Shell Dromus BX gaasidega (II kd, tl 45–47) ning metallitolmuga. Kostjal puudus nõuetekohane ventilatsioon. Temperatuur langes külmemate ilmadega siseruumides alla 14 kraadi. Töökeskkonna ohutegurite mõõtmised pärinevad aprillist 2013. Hageja ei tööta kostja juures alates märtsist 2011. Tihti oli tuuletõmbus, kostja ei rakendanud meetmeid müra negatiivse mõju vähendamiseks. Hagejal puudus võimalus end sooja veega pesta, mis soodustas hageja vastuvõtlikkust füsioloogilistele terviseriskidele (TTOS § 9 lg 1). Paljasõnaline on kostja väide, et hageja toodetud detailide hulgas oli vaid 30% neid, mis vajasid puhastamist. Tegelikkuses oli seesuguste detailide hulk oluliselt suurem. Kostja ei võimaldanud hagejale seadusega ettenähtud isikukaitsevahendeid (TTOS § 3 lg 5) ja randmekaitset, mida hageja vajas töötervishoiuarsti hinnangul. Kostja on ise leidnud, et raskuste teisaldamisel on vaja kasutada selja tugivööd (II kd, tl 136), kuid ei väljastanud seda hagejale. Hagejale sai sobivast suurusest kaks numbrit suuremad töökindad (II kd, tl 48–49). Kostja ei täitnud TTOS § 9 lg-t 31, § 121 lg-t 1 ja TTOS § 121 lg 2 p-i 5, kuna hageja tööpäevad olid kostja juurde tööle asumise esimestel aastatel tihtipeale pikemad kui 8 tundi. Vastavalt töö- ja puhkeajaseaduse (TPS) § 9 lg-le 2 ei tohtinud kostja rakendada hagejat ületunnitööle üle nelja tunni päevas. Koos ületunnitööga ei võinud tööaeg nädalas ületada keskmiselt 48 tundi neljakuulise arvestusperioodi jooksul (TPS § 9 lg 1). Hageja pidi kostja kasuks tegema neljakuulise

2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Töötamine kostja juures ei ole põhjustanud hagejal kutsehaiguse tekkimist. Kostja ei saa vastutada hageja ja teiste töötajate omavaheliste probleemide eest. Seesugune vastutus ei tulene ka hageja poolt viidatud VÕS § 1054 lg-st 1. Hageja isiklikud suhted teiste kostja töötajatega ei seondu mingil viisil kostja majandus- ja kutsetegevusega. Ebaõiged on hageja väited kostja poolt nõuetekohaste tervisekaitsealaste juhendamiste läbiviimata jätmise kohta ning riskianalüüsi ja sisekontrolli teostamise kohustuse rikkumise kohta. Tööandja juures on läbi viidud ulatuslik töökeskkonna sisekontroll ja riskianalüüs (II kd, tl 127–136). Hageja töötervishoiu alane juhendamine ja väljaõpe on läbi viidud ning nõuetekohaselt registreeritud. Hageja kinnitas tööohutusalase juhendamise kaardis nr 16, et teda on juhendatud (II kd, tl 119). Kostja on kehtestanud mitmeid muid enda äriühingus tööohutuse- ja töövahendi ohutu kasutamise juhendeid, mida on hagejale ka tutvustatud (II kd, tl 120). Hagejale on tutvustatud töösiseeeskirju, millest tuleneb ka vajalik töökorralduslik informatsioon, ja ta on andnud selle kohta allkirja (III kd, tl 26–38). Kostja võttis hageja tööle viimase abikaasa ning kostja juures treialina töötanud CC palvel, kes viis läbi hagejale vajaliku väljaõppe ja juhendamise, mh õpetas käsitsema tööpinke, töövahendeid, töökaitsevahendeid, õpetas töövõtteid jne. CC ülesandeks oli uute töötajate juhendamine ning välja õpetamine. Hagejal puudub treiali haridus ning ta ei töötanud kostja juures treialina, vaid tegi treipingi operaatori tööd. Hageja ei töötanud reaalselt kuvariga. Hageja töö osaks ei olnud ka treipinkide programmeerimine, mis hõlmaks pikemaajalist tööd treipingil oleva ekraaniga. Hagejal ei ole kutsehaigusena diagnoositud nägemisprobleeme. Hageja on allkirjastanud töölepingu ja töötaja ametijuhendi (II kd, tl 168–170), mille p-s 3.6 on töötaja kinnitanud, et ta on omandanud vajalikud oskused vastavalt standardile DK 0106-21. Hageja esitas avalduse töö saamiseks 6. augustil 2001 (II kd, tl 173), millele järgnes esialgne väljaõpe ja juhendamine ning alles seejärel võeti hageja 19. septembril 2001 tööle. Hageja töös võis ette tulla vahetusi, mille jooksul pidi hageja tegema ca 1500 ühesugust liigutust detailide puhastamisel, kuid mitte igapäevaselt. Aastate jooksul oli hageja poolt toodetud detailide hulgas vaid 30% neid, mis vajasid puhastamist. Töö tempo sai hageja ise vabalt valida. Kuigi töölepingu kohaselt töötas hageja täistööajaga, töötas ta tegelikkuses suuresti osalise tööajaga, keskmiselt 50% – 75% tööajast (II kd, tl 178–184). Kostja poolt esitatud analüüsist (III kd, tl 39–143) nähtub, et hageja ei saanud teha ületunnitööd.

Hageja kutsehaigust ei ole põhjustanud raskuste teisaldamine. Enamiku toormelattide kaal jääb alla 25 kg. Töötajal oli võimalik valida raskema 3 m pikkuse toormelati ning lühema ja kergema 1,2 m pikkuse toormelati vahel. Raskuste teisaldamiseks on kostjal olnud kasutamiseks kraana (II kd, tl 134, p 1.1) ja abikaasa CC abi. Hageja pidi olema teadlik ergonoomilistest töövõtetest, mis nähtusid kõikide masinate ja töövahenditega töötamise juhenditest (II kd, tl 144jj). Kostja juures töötamise ajal on töötaja korduvalt läbinud tervisekontrolli. Tervisekontrollid toimusid üldjuhul kostja asukohas ning töötervishoiu arstil oli võimalik kontrolli käigus tutvuda nii töökeskkonna kui töökorraldusega ja hinnata nende sobivust töötajatele (II kd, tl 192). Nii 2004 (II kd, tl 121) kui ka 2007 (II kd, tl 122) toimunud tervisekontrollidega on hageja tunnistatud sobivaks töötamaks treialina. 2010. aasta tervisekontroll (II kd, tl 123) on toimunud juba kutsehaiguse ekspertiisi ajal ning selles eraldi seisukohta hageja tööle sobivuse kohta võetud ei ole. Tervisekontrollide käigus on töötervishoiu arsti poolt 2004. a tuvastatud, et isikukaitsevahenditest kasutas hageja kaitsekindaid, kõrvatroppe, kaitseprille, vajadusel respiraatorit. Töötervishoiu arsti otsustest on näha, et töötajat on töötervishoiu arsti poolt juhendatud isikukaitsevahendite sihipärase kasutamise, raskuste teisaldamise abivahendite kasutamise, sundasendi pingetest vabanemiseks vajalike harjutuste, toitumise, puhkuse vajaduse, kehalise aktiivsuse olulisuse osas. Tööpäeva keskmine temperatuur jaanuarikuus teostatud mõõtmise kohaselt oli CNC-treipink EAGLE 100-1 juures 20–22oC ning CNS-treipink TAKISAWA TC-20 juures 19–22 oC, seega puudus temperatuurist tulenev terviserisk. Hageja töökohal puudus tuuletõmme. Tööruumis oli olemas töökorras üldventilatsioon, kuid võis olla olukordi, kus ventilatsiooniseadmed ei suutnud tagada piisavat õhuvahetust. Kostja on otsinud probleemile lahendust ventilatsioonisüsteemi täiustamise näol, kuid senini ei ole leidunud süsteemi, mille puhul tarnijad oleksid andnud garantii, et ventilatsioonisüsteem probleemi ka lahendab. Hilisemate täpsemate mõõtmistega on tehtud kindlaks, et õhu kvaliteet ettevõttes on piirnormide piires (II kd, tl 157jj). Treipingi TAKISAWA puhul puudus igasugune oht töötaja kõrvakuulmisele, müratase ei ületanud norme. Treipingi EAGLE osas võis teatud tööde osas sõltuvalt tööde iseloomust müratase ületada normi, kuid seda mitte kõigi tööde puhul. Lisaks olid töötajatele olemas kuulmekaitsmed, mida hageja ka kasutas. Mõõtmistega on tehtud kindlaks, et ei tsehhi üldine müratase ega CNC-treipinkide müratase ei ületa normi ega saa kujutada ohtu töötajate tervisele ega tekitada kuulmisprobleeme, mida hagejal ei ole ka kutsehaigusena diagnoositud. Hageja tasakaaluhäired on tekkinud hagejal maovähenduslõikuse tulemusena (II kd, tl 32), maoga probleemid on tekkinud maolõikuse tagajärjel (II kd, tl 32). Hageja perearsti epikriisis ambulatoorse haigusjuhu nr 20100317-79252 kohta (IV kd, tl 32) on reumatoloog sedastanud, et liigesvaevuste põhjuseks on keha staatika häire kaalulanguse järel. Hageja perearsti poolt esitatud dokumentidest (IV kd, tl 6) nähtub, et hagejale on reumatoloog soovitanud pöörduda kutsehaigusarsti juurde juba

töötatud aja osakaal hageja kutsehaiguse väljakujunemise aja üldstaažist ja kostja vastutuse määr on leitud valesti. Hageja kutsehaigusega seonduv mittevaraline kahju ei ole tõendatud ning hageja mittevaraline kahju, mis ei seondu kutsehaigusega, ei ole tõendatud ning on alusetu. Hageja lisakulutuste hüvitamise kahjunõue on liiga abstraktne ja üldsõnaline. Perearsti poolt esitatud ravimite nimekiri (I kd, tl 75) ei tõenda, et kõigil neil ravimitel on seos kutsehaigusega. Podagrat, allergiat, silmarõhu probleeme, depressiooni, günekoloogilisi probleeme, nakkushaigusi, nahahaigusi ja infektsioone, seedeprobleeme, kuseteede infektsioone, vererõhuhäireid, stenokardiat, mao- ja soolestiku probleeme jms eeltoodud seisundeid ei ole hagejal diagnoositud kutsehaigusena. Kutsehaigusega seonduvaks lisakulutuseks ei saa olla mistahes arstivisiitide ning haigla voodipäevade kulud. Hageja tervisekontrolli kulu kandmise nõue on alusetu. TTOS § 19 lg 1 sätestab, et töötervishoiuteenus on töötervishoiuarsti, töötervishoiuõe, tööhügieeniku, tööpsühholoogi või ergonoomi (edaspidi töötervishoiuspetsialist) tööülesande täitmine eesmärgiga aidata kaasa töötaja tervisele ohutu töökeskkonna loomisele, ennetada tööga seotud haigestumisi ning säilitada ja edendada töötaja tervist ja töövõimet. Kutsehaiguse diagnoosimine seesuguste teenuste hulka ei kuulu. Hageja kahjul puudub põhjuslik seos kostja tegevuse või tegevusetusega ning kostja ei ole hagejale kahju tekkimises süüdi. Hagejal on kutsehaigus tekkinud kas täielikult või vähemalt osaliselt tema enda süül või vähemasti tema enda raskest hooletusest tingituna (VÕS § 139 lg 3). Hageja ei töötaks treialina erialase hariduse puudumise tõttu või ei töötaks üldse üldhaigestumisest tingituna ka juhul, kui tal ei ole kutsehaigust diagnoositud. Hageja kogu töövõimekaotuse protsent on 70%, kusjuures töövõimekaotuse protsent kutsehaigusest tingituna on 50% ning üldhaigestumisest tingituna 50% (I kd, tl 42). Kausaalseos kostja väidetavate rikkumiste ja hageja kahju vahel puudub seetõttu, et hageja enda käitumine oma tervise suhtes, hageja muud tervist mõjutavad faktorid (raseduste arv ja ajad, ülekaalulisus jne) ning üldhaigestumine on olnud seesugused, et hageja poolt temale väidetav kahju oleks tekkinud ka juhul, kui hageja poolt väidetavaid rikkumisi ei oleks toimunud. Varasemalt perioodil 1976–2000 töötas hageja vastavalt tööinspektsiooni kutsehaiguste uurimistoimikule (I kd, tl 48jj) erinevatel töökohtadel. Hageja on varjanud tööandja eest oma terviseprobleeme. Hageja tuli kostja juurde tööle olukorras, kus tal juba eksisteerisid terviseseisundid, mis on hiljem diagnoositud kutsehaigusena. Kutsehaiguse kujunemise periood on määratud valesti. Kostja väidetava osavastutuse määr on tuletatud Sotsiaalkindlustusameti otsusest, millega viimane on tunnustanud enda vastutust tänaseks likvideeritud ettevõtetes töötamisega seonduvalt 56,39% ulatuses (I kd, tl 55jj). Arvestatud ei ole hageja tööga EPT Pärnu rajoonikoondises ajavahemikus 1978–1983. 19. septembrist 1983 kuni 17. augustistini 1984 töötas hageja XXX kolhoosis lüpsjana, õppides samal ajal veterinaarvelskriks. Hageja perioodil 10. juuli 1998 – 28. juuni 2000 FIE-na tegutsemise ajal oli tegemist rasket füüsilist tööd nõudvate tegevustega, mis koormavad liigeseid ning selga ja eeldavad väga suurel määral sundasendites töötamist. Arvestatud ei ole hageja töötamisega 1976–1977 Pärnu Rajooni TSNTK Haridusosakonnas ning 1977–1978 ENSV Ehitusministeeriumi Tallinna Elamuehituskombinaadis. Ainuüksi arvestamata jäänud perioode juurde arvestades langeks kostja juures tehtud töö osakaal hageja kutsehaiguse kujunemises 29,68%-ni.

aluseks on seisuga 16. september 2015 kaotatud kalendripäevasissetulek 39 eurot 59 senti (bruto), mida tuleb iga-aastaselt indekseerida Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb viia läbi koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. augustiks. Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse. Indekseeritud kalendripäevatasust (bruto) arvestatakse kutsehaigusest tingitud hüvitise baasmääraks 40%, millest tuleb maha arvestada saadud töövõimetuspension. Töövõimetuspensioni mahaarvestamise järel saadav summa jagada viisil, et kostja kanda jääb sellest 21,81%. Hageja on kohustatud kostjat koheselt teavitama kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määra vähenemisest ja töövõimetuspensioni suuruse muutumisest. Kostja on kohustatud igakuise hüvitise hagejale välja maksma hüvitise saamise kuu seitsme (7) esimese tööpäeva jooksul. Maakohus mõistis kostjalt välja otsese varalise kahju 58 eurot 46 senti ning alusetu rikastumise teel saadud 191 eurot 73 senti. Maakohus jättis hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ning resolutsiooni p-des 2 ja 4 nimetatud summasid ületavates saamata jäänud tulu ja otsese varalise kahju nõuetes rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus leidis, et kostja õigusvastane tegevusetus süvendas perioodil 2001–2010 hagejal kutsehaiguse väljakujunemist, ning kostja on tegevusetuses süüdi, kuid hageja on oma varasemaid terviseprobleeme kostja eest varjates kutsehaiguse süvenemises osaliselt süüdi ning seetõttu vähendas maakohus väljamõistetavat kahjuhüvitist 50% ulatuses. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 kohaselt tuleb perioodil hageja tööle asumisest 6. augustil 2001 kuni 30. juunini 2002 kohaldada sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksit (TsK). VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Kui tööandja ei järginud tööohutuse nõudeid, saab ta ka TsK § 448 lg 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Maakohus luges tõendatuks, et hagejal tuli käte abil igapäevaselt asetada erimõõtmelisi toorikuid tööpinki ja neid korduvalt ühest kohast teise teisaldada, töötada ühetaolisi liigutusi tehes viiliga, puurmasinaga ja käiaga. Hagejal on seisuga 15. november 2010 tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti otsusega püsiva töövõime kaotus 40% põhjusega kutsehaigus (I kd, tl 32–33). Hagejal on 9. aprillil 2013 Sotsiaalkindlustusameti poolt tuvastatud püsiv töövõimetus ulatusega 70%, põhjusega kutsehaigus 50% (ja üldhaigestumine 50%) tekkimise ajaga alates 15. augustist 2012, seega üle aasta pärast hageja lahkumist kostja juurest (I kd, tl 42). Maakohtu hinnangul puudub põhjuslik seos, miks peaks kostja olema vastutav kutsehaigusest tingitud tervisekahju suurenemise eest, mis on tuvastatud töölt lahkumise järgse perioodi kohta. Lisaks tugineb hilisem püsiva töövõimetuse määramine suurel määral ka hageja üldhaigestumisele (I kd, tl 46). Maakohus nõustus töötervishoiuarsti poolt 15. novembril 2010 sedastatuga (I kd, tl 29), et eelmised tööandjad, kelle juures töötamine mõjutas kutsehaiguse kujunemist, olid XXX kolhoos (1983–1984, 1984–1986), töö lüpsjana ja veterinaarvelskrina, XXX kolhoos (1986– 1996), töö seemendustehnikuna, AS XXX (1997), töö veterinaarina. Maakohus on tuvastanud, et hagejale on kutsehaigusega tekitatud tervisekahju – ülekoormushaigus. Hageja tervisliku seisundi töövõimet mittepuudutavate lisapuudustena on märgitud (I kd, tl 43) keskmise raskusega depressioon, alajäsemete liigeste artroos, kuiv sündroom, hüpertooniatõbi, glaukoom, algav vanaduskae, mõlemapoolne neurosensoorne ja konduktiivne kuulmisnõrkus, tugevad pearinglushood tasakaaluhäiretega, peavaluhood, korduvate operatsioonide järgsed liited kõhukoopas, allergiline nohu. Üldhaigestumisena on välja toodud lülisamba degeneratiivsed muudatused, seljakangus ning jalgadesse

kiirguv seljavalu. Hageja kutsehaigus seondub eelkõige ülajäsemete kahjustustega. Töötervishoiuarsti teatise (I kd, tl 29) kohaselt põhjustasid kutsehaiguse sundasendid, korduvad liigutused kätele ja õlavöötmele. Kohtu määratud ekspertiis (IV kd, tl 151) kinnitab, et hagejale kutsehaiguse kujunemise määravateks riskiteguriteks on veel raske füüsiline töö ja ebasoodne mikrokliima. Põhjuslik seos kemikaalide kasutamise ning hageja kutsehaiguse iseloomu vahel puudub. Hageja silmanägemisega seotud probleeme pole tuvastatud kutsehaigusena. Kuigi varasema tervisekontrolli otsusega (II kd, tl 121) on viidatud ka teistele võimalikele ohuteguritele (müra, kemikaalid, tolm, emulsiooniaurud) tuleb lähtuda töötervishoiuarsti teatisel (I kd, tl 29) tuvastatud konkreetse kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritest. Kostja on kestvalt 7 aasta vältel rikkunud hageja suhtes töötervishoiualaseid kohustusi, mis seonduvad mh riskianalüüsi läbiviimise kohustusega. TTOS § 13 lg 1 p 4 kohaselt on tööandja kohustatud viima läbi töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus ta selgitab välja töökeskkonna ohutegurid. Hageja võeti kostja juurde tööle 19. septembril 2001, kuid esmased allkirjad erinevate ohutusjuhenditega tutvumise kohta ning tööandja poolne ohutusjuhendite tutvustamine on toimunud alles 4. detsembril 2007 (II kd, tl 119–120). Hageja abikaasa ei olnud tööohutusspetsialist, kelle juhendamine tööle asumisel asendanuks spetsialisti poolt koostatud tööohutusjuhendite ja sisekorraeeskirjade tutvustamist. Tööinspektori 3. jaanuari 2011 uurimiskokkuvõttest nähtub, et töötervishoiualane juhendamine on töötajale läbi viidud ning nõuetekohaselt registreeritud ja töötaja poolt allkirjastatud (I kd, tl 53). Hageja on andnud allkirja ka ohutusjuhendiga nr OJ 01-04, s.o ülekoormustraumade vältimine, (II kd, tl 137–143) tutvumise kohta, millisel on otsene seos hagejal diagnoositud kutsehaigusega. Enamik nimetatud tõendis antud soovitustest on juhised tööandjale töötaja töökoha ergonoomiliseks kujundamiseks ning õigete tööasendite õpetamiseks, kuid on antud soovitusi ka töötajale – mh kehaasendi ja liigutuste vaheldamine, puhkepauside pidamine. Maakohtu hinnangul on kostja rikkunud kutsehaigustega seonduvate ohuteguritega seonduvaid tööohutusalaseid määrusi ja seadusi (otsuse p 15), sh jätnud tutvustamata hagejale tööuhutusnõudeid. Asjaolu, et 2007. a viidi läbi korrektne juhendamine ei väära kostja varasemaid tööohutust puudutavat lünki, mis oli vastuolus õigusaktides töötaja kaitseks sätestatud normidega. Perioodil 2001–2007 oli kostja tööandjana raskelt hooletu, jättes mh läbi viimata nõuetekohased juhendamised ja teostamata nõuetekohased riskianalüüsid. Raskuste teisaldamine kui ohutegur on välja toodud kostjale edastatud 2007. a tervisekontrolli otsuses (II kd, tl 122), milles on kostjale tehtud ettepanek, et raskuste teisaldamisel tuleb kasutada käsitsitöid kergendavaid abivahendeid. Maakohtu hinnangul pidanuks kostja lisaks telfri ja sildkraanaga töötamise ohutusjuhendi (II kd, tl 155–157) kehtestamisele ning selle läbi lugeda ja allkirjastada laskmisele tagama hagejale ohutusjuhendis nimetatud vastava ettevalmistuse ning veenduma, et hageja tunneb seda seadet ja ohutuid töövõtteid. Seega on kostja kohtu hinnangul jätnud käibes vajaliku hoole järgimata ka pärast ohutusjuhendite kehtestamist perioodil 2008–2010 ning hagejale kutsehaigusliku tervisekahju tekitamine kostja õigusvastase tegevusetuse tõttu on olnud ka nimetatud perioodil süüline. Maakohtu hinnangul olnuks mõistlik ja ka töösuhetes valitseva hea usu põhimõttega kooskõlas, kui hageja oleks informeerinud kostjat tema kätel esinenud/esinevatest probleemidest. Hageja väited, et ta on alati töötervishoiuarstile avaldanud kõik soovitud andmed ega pole neid kellegi, sh arstide, eest varjanud, on tõendamata. Hageja on ise osaliselt süüdi temal kostja juures progresseerunud kutsehaiguses, eelkõige põhjusel, et tema poolt varjatud kätega seotud terviseprobleemi puhul on tegemist otseselt süvenenud kutsehaiguse iseloomu puudutava asjaoluga, mistõttu pidas maakohus põhjendatuks kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada poole (50%) võrra. Maakohus nõustus hageja Sotsiaalkindlustusameti 30. mai 2011 otsusel nr 151/1 (I kd, tl 55–59) põhineva seisukohaga, et kostjapoolne osavastutuse määr kutsehaiguse süvenemisel võrreldes teiste varasemalt kutsehaiguse kujunemist mõjutanud tööandjatega on 43,61%. Kuivõrd maakohus leidis, et

kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist on hageja osalise süü tõttu põhjendatud vähendada poole võrra, väheneb selle võrra ka kostja osavastutuse määr, ulatudes ümardatult 21,81%-ni (43,61/2). Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määruse nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta“ (ajutine kord) p 11 kohaselt on hageja õigesti võtnud kahju hüvitamise arvutamisel aluseks töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise sissetuleku, millest on maha arvestanud ajutise töövõimetuse kalendripäevade arvu, saades hageja keskmiseks tuluks enne kahju tekkimist 31 eurot 21 senti (bruto). Kostja ei ole varasemalt hagejale palka makstes nimetatud hageja ja tema abikaasa esitatud kuuaruandeid ebausaldusväärseks pidanud ning on nende alusel hagejale palka maksnud. Arvestades hageja kutsehaiguse süvenemist kostja juures töötamisel ning asjaolu, et käeprobleemid olid hagejale teada juba enne kostja juurde tööle asumist, on tõenäoline, et pärast kostja juurest töölt lahkumist ei saanud hageja nii kutsehaigust kui töövõimetust samuti põhjustavat üldhaigestumist arvestades töötada rasket füüsilist koormust nõudvatel töökohtadel, sh treialina. Samas on hagejal töövõime ka osaliselt säilinud ning maakohtu hinnangul võinuks hageja kui kogenud töötaja teenida ka ülekoormushaigusega mittefüüsilist tööd tehes üldist Eesti Vabariigi keskmist brutopalka. Seega tuleb hüvitise indekseerimisel lähtuda hageja viimati saadud keskmisest palgast, mida indekseeritakse keskmise brutopalga aastase juurdekasvutempo protsendiga. Kuna põhjendatud on hageja kutsehaigusest tingitud tervisekahju läbivalt 40% ulatuses, on hagejal kutsehaigusest tingitud saamata jäänud tulu 16. septembri 2015 seisuga 23 113 eurot 58 senti. Nimetatud summast tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel lahutada hagejale makstud töövõimetuspension 8370 eurot 15 senti. Töövõimetuspensioni mahaarvamise järel tuleb kostjal hüvitada hagejale kahju perioodi eest 15. märts 2011–16. september 2015 summas 3215 eurot 54 senti [(23 113,58 – 8370,15) * 0,2181]. Alates 17. septembrist 2015 tuleb perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks kalendripäevatasu 39 eurot 59 senti (bruto), mida indekseerida iga-aastaselt Statistikaameti poolt avaldatava Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, võrreldes eelmise perioodiga. Indekseeritud kalendripäevatasust (bruto) arvestatakse kutsehaigusest tingitud hüvitise baasmääraks 40%, millest tuleb maha arvestada saadud töövõimetuspension. Töövõimetuspensioni mahaarvestamise järel saadav summa jagada viisil, et kostja kanda jääb sellest 21,81%. Hageja on kohustatud kostjat koheselt teavitama kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määra vähenemisest ja töövõimetuspensioni suuruse muutumisest. TTOS § 13 lg 1 p 62 järgi on tööandja kohustatud korraldama töötervishoiuteenuste osutamist ja kandma sellega seotud kulud. TTOS § 19 lg 2 p 2 ja TTOS § 23 lg 5 järgi kuulub kutsehaiguse diagnoosimine töötervishoiuarsti tööülesannete täitmise ja töötervishoiuteenuste hulka, mistõttu tuleb sellega seonduvad kulud kanda tööandjal. Maakohus rahuldas VÕS §-le 1041 tuginedes hageja nõude kutsehaiguse diagnostika eest 191 euro 73 sendi tasumiseks. Hageja tekkinud kulutused on valdavalt ravimid, abivahendid, haigla voodipäevatasu, transpordikulud ning taastusravi (I kd, tl 61–74, 76–200, II kd, tl 1–22). Maakohus leidis tuginedes kohtu määratud ekspertiisi vastustele (IV kd, tl 153), et kostja on kohustatud VÕS § 130 lg 1 alusel hüvitama hagejale vastavalt oma vastutusmäärale (21,81%) eelkõige kutsehaigusega seondunud kulutused, s.o ortoosid (abivahendid), taastusravi ning spetsiifilist kutsehaigust leevendavad mittesteroidsed põletikuvastased preparaadid, hoolimata, kas tegemist on retseptiravimitega või mitte. Maakohus jättis lisakulutuste tõenditena välja dokumendid, millest pole võimalik välja lugeda selget seost kutsehaigusega, nt kutsehaigusega mitteseotud ravimid ja voodipäevatasud, „tasulised teenused“, eriarstivisiidid. Maakohus pidas põhjendatuks lisakulutusi summas 268 eurot 2 senti, kostjal tuleb lähtuvalt osavastutuse määrast hagejale hüvitada lisakulutused summas 58 eurot 46 senti (268,02 * 21,81 / 100). Kuna tsiviilkoodeks tervisekahju tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitamise võimalust ette ei näinud, saab hageja nõuda mittevaralist kahju alates 1. juulist 2002 kuni kahju tekkinud õigusvastase teo

4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub osaliselt tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega:  mõista kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega tekitatud saamata jäänud tulu hüvitis seisuga 16. september 2015 summas 8455 eurot 49 senti;  mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 17. septembrist 2015 perioodiline (igakuine) hüvitis, mille arvestamise metoodika on järgmine: - igakuise hüvitise suuruse arvestamise aluseks seisuga 16. september 2015 on kaotatud kalendripäevasissetulek 41 eurot 54 senti (bruto), mida tuleb iga-aastaselt indekseerida tegevusalal „Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed" Statistikaameti poolt avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. augustiks. Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse; - indekseeritud kalendripäevatasust (bruto) arvestatakse hüvitise baasmääraks hagejale tuvastatud kutsealase püsiva töövõimekaotuse protsendimäär (s.o kuni 30. novembrini 2015 50%), millest arvestatakse maha saadud töövõimetuspension; - töövõimetuspensioni mahaarvestamise järel saadav summa jagada viisil, et kostja kanda jääb sellest 43,61%; - hageja on kohustatud teavitama kostjat koheselt püsiva kutsealase töövõimekaotuse määra ja töövõimetuspensioni suuruse muutumisest; - kostja on kohustatud igakuise hüvitise hagejale välja maksma hüvitise saamise kuu kolme esimese tööpäeva jooksul;  mõista kostjalt hageja kasuks välja otsene varaline kahju 116 eurot 46 senti ning alusetu rikastumise teel saadud 191 eurot 73 senti;  mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaraline kahju kohtu poolt kindlaksmääratud suuruses;  jätta maakohtus tekkinud menetluskuludest 99,41% kostja kanda ja 0,59% hageja kanda;  jätta kõik apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Hageja ei vaidlusta kohtuotsust osas, millega maakohus hagi rahuldas ja luges osaliselt põhjendamatuks hageja lisakulutuste hüvitamise nõude. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 139 lg-d 1 ja 3 ning seetõttu põhjendamatult vähendanud kahjuhüvitist 50% võrra. VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 kohaldamine eeldab, et kahjustatud isikule (hagejale) etteheidetav tegu on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega ning lisaks peab kahjustatud isik olema tegutsenud raskelt hooletult. Kostja on rikkunud nii esmase kui ka korduvate tervisekontrollide läbiviimise kohustust. Tervisekontrollid, mida kostja teostas, ei olnud nõuetekohased, kuna ei kontrollitud hageja ülajäsemete luu- ja lihaskonna piirkonda, kus hageja kutsehaigus avaldub. Kutsehaigus on hiiliv ja pikaajaliselt väljakujunev haigus ja kuna hagejale ei olnud selgitatud tema tööga seonduvaid terviseriske, siis tervishoiuvaldkonnas eriteadmisi omamata ei saanud ta aru ega pidanudki

6.Ringkonnakohus rahuldas 27. novembri 2015 määrusega kostja taotluse tõendite kogumiseks ning nõudis Maramaa Kliinik OÜ-lt välja hageja tervisekontrolli kaardid aastate 2004, 2007 ja 2010 osas. Kostja 1. veebruari 2016 menetlusdokumendi kohaselt on hageja väide, et kostja ei ole suunanud hagejat tervisekontrolli nende ohuteguritega, mida põhjustab raskuste käsitsi teisaldamine, raske füüsiline töö, ebasoodne mikrokliima, sundasendid ja ühetaolised korduvad jõu rakendamist vajavad liigutused, kohtu poolt nõutud tõenditega ümber lükatud. Tervisekontrolli läbiviija on välja toonud töökeskkonna ohutegurid, s.o sundasend, vähene müra, emulsioon, külmad ruumid vaatamata sellele, et hageja töötajana ei ole märkinud tervisedeklaratsioonis ühtegi ohutegurit. Tõendist nähtub, et hageja luu- ja lihaskonna seisundit on kontrollitud. Seega on eksperdi poolt välja toodud võimalik minetus tervisekontrolli teostamisel ümber lükatud. Tervisekontrolli puudutavatest dokumentidest selgub, et hageja kehakaal oli hageja pikkuse kohta liigne (158 cm ja 120 kg). Maramaa Kliinik OÜ poolt esitatud 2004 tervisekontrolli kaardist ja uuringute tulemusest nähtub, et hagejal puuduvad subjektiivsed kaebused. Tervisekontrolli kaardil kinnitab hageja, et talle ei ole varasemalt tervisekontrolli põhjal määratud tööpiiranguid. Liigeste probleemiks on hageja pidanud ainult vasaku põlve valu, milline on ilmselt tingitud ülekaalust. Infot aastatel 1998 ja 1999 karpaalkanali operatsioonide kohta ei ole hageja pidanud vajalikuks avaldada. Hageja poolt ei ole avaldatud ühtegi kaebust, milline seostuks kutsehaiguse diagnoosiga. 2007. aasta tervisekontrollil on hageja ise avaldanud töötervishoiuarstile subjektiivse kaebusena probleeme vererõhu osas, liigeste osas on välja toodud ainult valulised põlveliigesed. 2010. aasta tervisekontrollil on hageja põhjalikult kirjeldanud oma subjektiivseid kaebusi. Hageja oli selleks ajaks juba alustanud kutsehaiguse tuvastamise menetlust ning kutsehaiguse tuvastamise ning kostjalt hüvitise saamise eesmärgil avaldanud oma tegeliku tervisliku seisundi. Hageja 1. veebruari 2016 menetlusdokumendi kohaselt ei tõenda Maramaa Kliinik OÜ esitatud dokumendid kostja väiteid, et hageja oleks ise tekitanud endale kahju raske hooletusega, mis on põhjuslikus seoses diagnoositud kutsehaigusega. Kostja varjas hageja eest tervisekontrolli tulemusi. Maramaa Kliinik OÜ poolt esitatud 27. veebruari 2004 kui ka 8. novembri 2007 tervisekontrolli kaartidelt selgub, et hageja on avaldanud tervisekontrolli teostajale üksikasjalikud andmed enda tervise

sündroom kätel, rotaatormanseti kahjustused mõlemas õlas ning käteliigeste valu ja artrootilised muutused. Maakohus on lugenud oma otsuses tuvastatuks ja pooled ei vaidle selle üle, et hagejale on tehtud 1998–1999. aastal käte karpkaalkanali operatsioonid. Tegemist on asjaoluga, mis otseselt ja vahetult on seotud hagejal ilmnenud hilisema kutsehaigusega. Maakohus luges tuvastatuks, et hageja kutsehaigus seondub eelkõige ülajäsemete kahjustustega, nimetatud asjaolu ei ole pooled apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Töölepingu p 1.4 järgi (I kd, tl 27) töötas hageja treialina, kostja väitel tegi hageja treipingi operaatori tööd (II kd, tl 100). Hagejale oli lepingu sõlmimisel teada tehtava töö iseloom ja tööülesanded, mis tal kostja juures alates 6. augustist 2001 tulevad täita, mh ka see, et tal tuleb tõsta raskusi. Hageja väitel olid tema tööülesanneteks mh metallide viilimine, mille käigus tuli teha 1300 kuni 2600 ühetaolist liigutust (I kd, tl 9). Ringkonnakohus leiab, et hageja on kostja juures töötervishoiu kontrolli läbiviivale isikule oma varasematest terviseprobleemidest teavitamata jätmisega käitunud raskelt hooletult. Maakohus on põhjendatult leidnud, et töötervishoiuarstil ei lasu hageja terviseseisundi kindlakstegemisel ainukoormus. Maakohus on tuginenud Sotsiaalministri 24. aprilli 2003 määrusele nr 80 „Töötajate tervisekontrolli kord“, mille § 3 ning § 5 lg 3 kohaselt tuleb töötajal täita ja kinnitada allkirjaga enne tervisekontrolli ka tervisekontrolli kaart, mis on tervisekontrolli alusdokumendiks. Töötaja avaldab nimetatud dokumendis varem põetud haigused ning kirjeldab töökeskkonna seost tervisehäiretega. Ringkonnakohtule esitatud Maramaa Kliinik OÜ tervisekontrolli 2004. a kaardi kohaselt (V kd, tl 172) ei ole hageja küsimusele „Kas Teil esineb tervisehäireid, mida seostate oma tööülesannete täitmise või töökeskkonnaga?“ varasematele probleemidele kätega viidanud. Ka 2007. a tervisekontrolli kaardil puudub sellekohane viide. Asjaolu, et kostja ei viinud läbi tervisekontrolli viivitamatult hageja tööle asumisel, ei mõjutanud hageja võimalust karpaalkanali operatsioone nimetada 2004. aasta tervisekontrolli käigus. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kutsehaigus kujunes välja pika aja vältel, kuid hageja pidi praegusel juhul teatama kostja poolt läbiviidud töötervishoiu kontrolli käigus otseselt töökohustuste täitmist mõjutavatest tervisekahjustustest. Hageja 1. veebruari 2016 seisukoht, mille kohaselt on hageja 2007 tervisekontrolli kaardil nr 14 olev viide haigusloole keskmisest hoolsam terviseandmete avaldamine, ei ole põhjendatud. Hageja väited, et nimetatud epikriisist selguvad kõik vajalikud andmed hageja tervise kohta, ei ole põhjendatud. Vaidluse all ei ole apellatsioonimenetluses see, et kostja on tööandjana oma kohustusi rikkunud. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei olnud kostjast tulenevate asjaolude tõttu võimalik täielikult ja objektiivselt hinnata hageja tervislikku seisundit, et operatiivse ravimise eesmärgil avastada väidetavad kutsehaigusele viitavad sümptomid võimalikult varakult. Maakohus on tuvastanud, et kostja on kestvalt rikkunud hageja suhtes töötervishoiualaseid kohustusi, mis seonduvad mh riskianalüüsi läbiviimise kohustusega, samuti leidis maakohus, et kostja on rikkunud kutsehaigusega seonduvaid ohutegureid puudutavaid tööohutusalaseid määrusi ja seadusi, sh ei ole hagejale tutvustatud tööohutusnõudeid, eelkõige perioodil 2001–2007. Samas olid hagejal terviseprobleemid enne töölepingu sõlmimist ning töö iseloom oli hagejale teada lepingu sõlmimisel.

12.Maakohus luges tuvastatuks, et kostja rikkus hageja suhtes töötervishoiualaseid kohustusi. Kuigi kostja ei viinud läbi tervisekontrolli viivitamatult hageja tööle asumisel, pidi hageja teavitama töötervishoiu arsti karpaalkanali operatsioonidest 2004. aasta tervisekontrolli käigus. Töötaja on kohustatud TTOS § 14 lg 1 p 6 järgi kohe teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemide puudustest. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus hagejale on teada hiljutised tõsised terviseprobleemid (praegusel juhul hiljutised operatsioonid), mis on otseselt seotud tööülesannete täitmisega, on hageja tavapärane hoolsuskohustus teavitada arsti töötervishoiu kontrolli käigus. Hageja töö kostja juures koormas käsi ja hageja teadis nii töökohustustest kui kätega seotud haigustest. Tööandja mitteteavitamine (töötervishoiu arsti kontrollis) olulistest hiljutistest terviseprobleemidest, mis vahetult mõjutavad tööülesannete täitmist, on kahjuhüvitise vähendamise aluseks. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kuna hagejale ei olnud selgitatud tema tööga seonduvaid terviseriske, siis tervishoiuvaldkonnas eriteadmisi omamata ei saanud ta aru ega pidanudki aru saama oma tervisehädade seosest kostja juures olevate töötingimustega. Hageja teadis lepingu sõlmimisel varasematest operatsioonidest, talle olid teada lepingujärgsed tööülesanded. Asja materjalide põhjal töötas kostja juures hageja abikaasa, kes hagejale hiljem ka tööülesandeid andis. Kui tööd tuleb teha sundasendis kätega, mis on hiljuti opereeritud, ei ole eluliselt usutav, et hageja ei saanud aru tööga seotud riskidest tervisele. Ringkonnakohus leiab, et hageja on ise osaliselt süüdi temal kostja juures progresseerunud kutsehaiguses, eelkõige põhjusel, et tema poolt varjatud kätega seotud terviseprobleemi puhul on tegemist otseselt süvenenud kutsehaiguse iseloomu puudutava asjaoluga, mistõttu pidas maakohus põhjendatuks kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada poole (50%) võrra.

14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt kohaldas maakohus vääralt VÕS § 127 lg-t 1 ja kasutas saamata jäänud tulu indekseerimiseks indeksit, mis ei ole kooskõlas kahju hüvitamise põhimõttega, ei ole õiguslikult põhjendatud. Hageja on seisukohal, et kohus oleks pidanud lähtuma iga-aastasest indekseerimisest tegevusalal „Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed" Statistikaameti poolt avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti hagejale perioodilise hüvitise indekseerimisel lähtunud iga-aastasest Statistikaameti poolt avaldatava Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempost, võrreldes eelmise perioodiga. Maakohus on otsuse põhjendustes lähtunud eeldusest, et hageja töövõime on osaliselt säilinud ning hageja kui kogenud töötaja võinuks teenida ka ülekoormushaigusega mittefüüsilist tööd tehes üldist Eesti Vabariigi keskmist brutopalka. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hüvitise indekseerimisel ekslikult lähtunud hageja eelduslikust sissetulekust. Hageja püsiva töövõime kaotuse ulatus on praegusel hetkel 70%, mis mõjutab oluliselt hageja võimalusi leida tööd, mille tasustamine oleks ligilähedane maakohtu poolt leituga. Samas leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul on siiski põhjendatud hageja saadava hüvitise arvutamisel lähtuda iga-aastasest Statistikaameti poolt avaldatava Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempost, seda põhjusel, et hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus on üksnes osaliselt põhjustatud kostjapoolse kohustuse rikkumisega. Kostja ei ole ringkonnakohtus vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut, mille kohaselt on kostjapoolne osavastutuse määr kutsehaiguse süvenemisel võrreldes teiste varasemalt kutsehaiguse kujunemist mõjutanud tööandjatega 43,61%. Eelmised tööandjad, kelle juures töötamine mõjutas kutsehaiguse kujunemist, olid maakohtu hinnangul XXX kolhoos (1983–1984, 1984–1986), töö lüpsjana ja veterinaarvelskrina, XXX kolhoos (1986–1996), töö seemendustehnikuna, AS XX (1997), töö veterinaarina. Nimetatud valdkonnad on oma sisult ja töö iseloomult erinevad, tegemist ei ole metalltoodete tootmisega või töötlemisega. Vaidluse all apellatsioonmenetluses ei ole hageja varasemate tööandjate osa hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse osas, mis on kokku suurem kui kostja osa. Seega ei ole õiguslikult põhjendatud lähtuda hagis esitatud iga-aastasest indekseerimisest tegevusalal „Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed" Statistikaameti poolt avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. Asjaolu, et maakohus ei selgitanud kohaldatavat indeksit eelnevalt pooltele, ei ole praegusel juhul maakohtu kohaldatava hageja kahju suuruse indekseerimise tühistamise aluseks. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses toonud välja ühtegi õiguslikku põhjendust selle kohta, miks maakohtu poolt kohaldatav indeks on sobimatu. Eespoolöeldust tulenevalt on hagejal kutsehaigusest tingitud saamata jäänud tulu 31. mai 2016 (k.a) seisuga 32 259 eurot 82 senti.

15.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis põhjendamatult hagejale mittevaralise kahju seoses kutsehaiguslikku tervisekahju ning sellega seonduva hageja valu ning toimetulekuraskustega välja mõistmata. VÕS § 128 lg 1 järgi võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja apellatsioonkaebusest võib järeldada, et hageja sooviks on mittevaralise kahju nõude rahuldamisel kostjat karistada. Nii väidab hageja, et olukord, kus tööandja rikub raskelt hooletult hulgaliselt õigusnormidega ettenähtud kohustusi ja tekitab sellega töötajale kutsehaiguse, väärib ühiskonna hukkamõistu. Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et ka mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk võlaõigusseaduse järgi on kahju kannatanud isikule tekkinud kahju hüvitamine. VÕS § 130 lg 1 järgi tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Juhul, kui isiku tervist on kahjustatud või talle on tekitatud kehavigastus, tuleb mittevaralist kahju eeldada (vt Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 13). Maakohus on küll põhjendatult leidnud, et hageja isiklikud suhted teiste kostja töötajatega ei seondu mingil viisil kostja majandus- ja kutsetegevusega, kuid maakohus on ekslikult lähtunud mittevaralise kahju hindamisel üksnes hageja väidetest kostja töötajate omavaheliste suhete kohta. VÕS § 134 lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjoni otsusele on püsiva töövõimekaotuse põhjuseks kutsehaigusena ülekoormushaigus: ülajäsemete liigeste artroos liigeste valudega, mõlema õlavarre pöörajalihaste kõõluskätise sündroom ja mõlemapoolne karpaaltunneli sündroom, põhjustades ülajäsemete funktsiooni keskmise raskusega häire. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt tekkis kutsehaigus hagejal enne kostja juurde tööle asumist, kostja juures töötades see vaid süvenes, ei ole põhjendatud ning maakohtu ülejäänud otsusega, mille kohaselt kostja vastutab osaliselt hagejale tekitatud kahju eest, kooskõlas. Kostja ei ole hagejale vabatahtlikult kahju hüvitanud, üldiselt aga leidnud, et süüdi on eelkõige hageja ise. Hageja väitel ei ole ta endiselt tööd leidnud ning sellega on kaasnenud ka tema sissetulekute oluline vähenemine. Eeltoodut ja kostja osa hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuses arvestades peab kohus õiglaseks ja mõistlikuks mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 700 eurot.

Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

MAAKOHTU LAHEND

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED