Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

Asjaolud Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti (kohtutäitur) menetluses on täiteasi nr. 031/2014/54, milles OÜ Aktiva Finants (sissenõudja) on esitanud 09.01.2014 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks. SS (avaldaja) esitas 16.12.2015 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur Katrin Vellet jättis 29.12.2015 otsusega avaldaja kaebuse rahuldamata. 30.12.2015 esitas avaldaja kohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti 29.12.2015 otsusele, paludes otsus täiteasjas nr. 031/2014/54 tühistada. Avalduse kohaselt laekus 14.12.2015 avaldaja SEB arvelduskontole töölepingu lõpetamise lõpparve summas 374,73 eurot. Pangakonto arestimise akti alusel kandis pank lõpparve summa kohtutäituri ametialasele kontole. Kuna avaldaja igakuine töötasu ei ületanud TMS § 132 lg 1 ettenähtud palga alammäära suurust, st arestimisele mittekuuluvat sissetulekut, ei saanud lõpparvet (sisaldab hüvitist kasutamata puhkuse eest) arestida, olenemata sellest, et lõpparve laekub ettemaksuna arvestuslikul kalendrikuul, mitte töölepingu tingimuste kohaselt arvestuslikule kalendrikuule järgneva kuu (praegusel juhul 2016 jaanuarikuu) palgapäeval. Kohtutäituri tegevus ja otsus on otseses vastuolus TMS § 133 lõike 11 sõnastuse ja mõttega, esitatud tõenditega ja Riigikohtu praktikaga. Esitatud tõendid tõendavad, et avaldaja kontole kanti palgapäeval, 8. detsembril novembrikuu sissetulek (palk) ja 14.detsembril lõpparve, mis koosnes ettemaksuna detsembrikuu 10 päeva palgast (enne palgapäeva arvestuskuule järgneval kalendrikuul, st jaanuarikuus) ja puhkusehüvitisest. Kuigi lõpparve muutub sissenõutavaks töölepingu lõpetamisel, on lõpparve kontole kandmisel siiski tegemist järgmise kuu palgapäeval laekuma pidanud sissetuleku ettemaksuga. Avaldaja palub menetluskulud jätta kohtutäituri kanda ja mõista kohtutäiturilt välja riigilõiv summas 15 eurot. Kohtutäituri seisukoht Kohtutäitur ei nõustunud kaebuse menetlusse võtmisega ja palus jätta see läbivaatamata. Kohtutäitur selgitas, et 16.12.2015 esitas võlgnik kohtutäiturile taotluse tema AS-is SEB Pank oleva konto aresti muutmiseks ning kinnipeetud raha tagastamiseks. Kohtutäitur jättis taotluse rahuldamata oma 29.12.2015 otsusega ning selgitas, et kohtutäituri otsust on võimalik vaidlustada täitemenetluse seadustiku §-i 217 alusel kaebuse esitamisega kohtutäiturile. Kohtutäitur märkis, et võlgnik ei ole vaidlustanud kohtutäituri 29.12.2015 otsust täiteasjas nr. 031/2014/54 kaebuse esitamisega kohtutäiturile, vaid pöördus otse kohtusse, mis on ilmselge TMS §-is 218 sätestatud kaebekorra rikkumine. Kohtutäitur palus menetluskulud jätta avaldaja kanda. Sissenõudja seisukoht Sissenõudja palus jätta avalduse rahuldamata. Avaldaja kinnitab kaebuse kolmanda lõike teises lauses, et detsembrikuu tööpäevade eest on makstud ettemaksuna. See tähendab, et 06.11.2015 töötasu on ettemaks detsembrikuu eest. Tulenevalt asjaolust, et 06.11.2015 palga näol oli tegemist ettemaksuga/ettemakstud töötasu detsembrikuu eest ning 14.12.2015 lõpparvega oli tegemist samuti töötasuga ja puhkusehüvitisega samuti detsembrikuu eest, ei ole tegemist enam kui ühe kuu sissetulekuga vaid mõlema sissetuleku puhul on tegemist detsembrikuu sissetulekuga vastavalt avaldaja enda poolt esitatud tõenditele. Lõpparve näol oli tegemist töötasuga tagasiulatuva perioodi eest ning hüvitisega kasutamata jäänud puhkuse eest (mitte puhkusetasuga). Seega on vale avaldaja seisukoht, et 14.12.2015 maksega laekus tema kontole sissetulek ettemaksu näol järgneva perioodi eest. Sissenõudja palus jätta menetluskulud avaldaja kanda ja välja mõista avaldajalt õigusabikulu summas 73,50 eurot. Samuti palus sissenõudja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Esimese astme kohtu määrus 31.03.2016 määrusega rahuldas Harju Maakohus avaldaja 15.03.2016 vastuväite kohtu tegevusele ja jättis kohtutäituri 18.01.2016 taotluse avalduse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Kohus rahuldas avaldaja kaebuse kohtutäitur Katrin Velleti 29.12.2015 otsusele täiteasjas nr 031/2014/54. Kohus tühistas Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti 29.12.2015 otsuse täiteasjas nr. 031/2014/54 ja saatis avaldaja 16.12.2015 avalduse täiteasjas nr. 031/2014/54 tagasi kohtutäiturile ning kohustas kohtutäiturit uuesti sisuliselt läbi vaatama SS 16.12.2015 avalduse täiteasjas nr. 031/2014/54. Avaldaja menetluskulud jättis kohus kohtutäitur Katrin Velleti kanda ja teiste menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohus mõistis kohtutäitur Katrin Velletilt avaldaja kasuks välja riigilõivu summas 15 eurot. Kohus vaatas esitatud avalduse läbi tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 15 hagita menetluses. Kohus märkis, et kohtutäitur on kohtule esitatud vastuses palunud jätta esitatud avaldus läbi vaatamata, kuivõrd avaldaja ei ole järginud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 ja § 218 sätestatud korda. Kohus leidis, et antud juhul ei ole kohtutäituri vastav seisukoht õige. Avaldaja on esitanud kohtutäiturile 16.12.2015 avalduse, millise osas on kohtutäitur teinud 29.12.2015 otsuse ning nimetatut ongi avaldajal võimalik kooskõlas TMS § 217 ja § 218 kohtus vaidlustada. Seega leidis kohus, et kohtutäituri taotlus avalduse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamisele ei kuulu. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, sissenõudja ja kohtutäituri kirjalike seisukohtadega, dokumentaalsete tõenditega, täitetoimikuga nr. 031/2014/54 ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg 1 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (edaspidi täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel. Kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sõltumata sissenõudja avaldusest, kui täitedokumendiks on kohtutäituri tasu maksmise või täitekulu väljamõistmise otsus, samuti muul seaduses sätestatud juhul. TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja määrus tsiviilasjas. Täiteasjas nr. 031/2014/54 on täitedokumendiks Pärnu Maakohtu 14.11.2013 otsus või määrus tsiviilasjas nr. 2-13-24905. Nõude suurus on 1221,91 eurot (I köide t/l 48). TMS § 8 tulenevalt on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kohtutäitur on 31.01.2014 koostanud vara hoiusel või arveldusarvel arestimise akti, milline on edastatud avaldajale. Akti kohaselt kuulub krediidiasutuste poolt arestimisele 1548,87 eurot (I köide t/l 63-64). Lisaks on kohtutäitur koostanud 12.06.2015 sissetuleku (töötasu) arestimise akti, millise kohaselt kuulub tööandja poolt kinnipidamisele kokku 1549,16 eurot (II köide t/l 23-25). Avaldaja on kohtutäiturile 16.12.2015 esitatud kaebuses palunud tühistada kuni 01.01.2016 avaldaja SEB pangakonto arestimine kahe kuu eest ettenähtud alampalga ulatuses, mis tagab avaldajale töölepingu lõpetamisel lõpparvena ettemakstud 2015 detsembrikuu kohta arestimisele mittekuuluva sissetuleku ja tagastada arestimisele mittekuuluv sissetulek (töötasu lõpparve) 374,73 eurot avaldaja SEB pangakontole kolme tööpäeva jooksul (I köide t/l 9-10). TMS § 218 lg 1 sätestab, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Antud juhul on esitatud kaebus

Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti 29.12.2015 otsusele täiteasjas nr. 031/2014/54 (I köide t/l 6-8). Osundatud otsusega jättis kohtutäitur rahuldamata avaldaja 16.12.2015 avalduse (I köide t/l 9-10). TMS § 133 lg 11 kohaselt kui võlgniku kontole kantakse korraga enam kui ühe kuu sissetulek, on kohtutäitur kohustatud tühistama võlgniku avalduse alusel kolme tööpäeva jooksul konto arestimise ulatuses, mis tagab võlgnikule iga ettemakstud kuu kohta arestimisele mittekuuluva sissetuleku, järgides käesoleva seadustiku §-des 131 ja 132 sätestatud piiranguid. Kui võlgniku kontole kantud sissetuleku kasutamise perioodi ei ole võimalik kindlaks määrata, tagab kohtutäitur võlgnikule ühe kuu kohta arestimisele mittekuuluva sissetuleku. Avaldaja on kohtutäiturile 16.12.2015 edastanud töötasu ja lõpparve ülekandmist tõendavate maksekorralduste kviitungid (II köide t/l 129) ning 21.12.2015 on avaldaja edastanud palgatõendi (II köide t/l 127). Avaldaja poolt kohtutäiturile edastatud maksekorraldusest nähtub, et Tallinna Linnakantselei poolt on 14.12.2015 makstud avaldajale 388,46 eurot selgitusega „Maksja: XXX, töötasu“ (II köide t/l 133). Avaldaja poolt esitatud palgateatistest nähtub, et Tallinna Linnakantselei poolt on 08.12.2015 avaldajale makstud töötasu novembrikuu eest summas 377,95 eurot (II köide t/l 178) ning 14.12.2015 on avaldajale tasutud kokku 388,46 eurot, s.o põhipalk detsembrikuus töötatud aja eest ja kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist 19 päeva ulatuses (II köide t/l 133, 137). Seega on avaldajale tööandja poolt 14.12.2015 teostatud makse näol tegemist töölepingu lõppemisel sissenõutavaks muutunud tasudega töölepingu seaduse § 84 lg 1 tähenduses. Kohtule avaldaja poolt esitatud palgateatistest nähtub, et tööandja on tasunud avaldajale töötasu alati tagasiulatuvalt, s.o näiteks oktoobrikuu töötasu on kantud avaldaja arveldusarvele novembrikuus jne. (II köide t/l 173-178). Riigikohus on kohtuasja nr. 3-2-1-3-08 punktis 12 leidnud, et TMS §-d 132 ja 133 kehtivad ka viimati mainitud n-ö etteulatuvalt või tagasiulatuvalt makstava sissetuleku korral, sest ka siis vajab võlgnik kaitset, mida talle TMS § 130 jj kohaselt võimaldataks siis, kui mainitud ühekordsed maksed oleksid tehtud perioodiliste maksetena mitme kuu vältel. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et antud juhul on avaldaja kontole 14.12.2015 laekunud summa näol tegemist töötasuga, milline oleks töölepingu kestmisel laekunud avaldaja arveldusarvele jaanuarikuus 2016. Seega on antud juhul laekunud avaldaja arveldusarvele detsembrikuus 2015 enam kui ühe kuu sissetulek ning kohtutäitur on kohustatud tagama avaldajale iga ettemakstud kuu kohta arestimisele mittekuuluva sissetuleku. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kohtutäituril tuleb asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha, kas avaldaja on peale 14.12.2015 laekunud töötasu saanud detsembrikuus muid sissetulekuid ning vastavalt sellele tuleb lahendada avaldaja poolt kohtutäiturile 16.12.2015 esitatud avaldus. Kõige eelpooltoodu alusel asus kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et avaldus kuulub rahuldamisele ja Tallinna kohtutäituri Katrin Velleti 29.12.2015 otsus täiteasjas nr. 031/2014/54 tuleb tühistada ning avaldaja 16.12.2015 avaldus täiteasjas nr. 031/2014/54 kohtutäituri tegevuse peale tuleb saata uueks sisuliseks läbivaatamiseks kohtutäitur Katrin Velletile. Kohus kohustas kohtutäiturit uuesti sisuliselt läbi vaatama avaldaja 16.12.2015 avaldust täiteasjas nr. 031/2014/54. Kohus leidis, et kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta.

TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Avaldaja esitas 15.03.2016 vastuväite kohtu tegevusele, kuivõrd avaldaja poolt kaebuse esitamisest on möödas 75 päeva, kuid vaatamata TMS § 218 lg 2 sätestatud tähtaja möödumisele ei ole kaebuse lahendamise kohta tehtud määrust. TsMS § 333 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kohus leidis, et avaldaja vastuväide kohtu tegevusele kuulub rahuldamisele. Kohus selgitas, et tähtaja mittekinnipidamise on tinginud asjaolu, et käesolev tsiviilasi on jagatud kohtunikule, kes viibis ajavahemikul 21.12.2015 kuni 06.01.2016 puhkusel ning ajavahemikul 07.01.2016 kuni 02.03.2016 töövõimetuslehel. Seda on kohus avaldajale selgitanud ka 16.03.2015 edastatud e-kirjas (II köide t/l 182). TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. TsMS § 172 lg 10 järgi kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 ja § 174 määras kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Avaldaja on palunud välja mõista kohtutäiturilt menetluskuluna riigilõivu summas 15 eurot (I köide t/l 38-40). Tsiviilasja toimikust nähtub, et avaldaja on avalduse esitamisel tasunud 04.01.2016 riigilõivu summas 15 eurot (I köide t/l 13). Seega on tõendatud riigilõivu tasumine 15 euro ulatuses, tegemist on põhjendatud kulutusega ja see tuleb kohtutäituril avaldajale hüvitada vastavalt TsMS § 138 lg 2 ja § 172 lg 10. Kooskõlas TsMS § 172 lg 1 leidis kohus, et sissenõudja ja kohtutäituri menetluskulud jäävad nende enda kanda. Määruskaebus 13.04.2016 esitatud määruskaebuses palub kohtutäitur tühistada Harju Maakohtu 31.03.2016 määruse ja teha uue lahendi, millega rahuldada kohtutäituri taotlus, kus ta palus jätta läbivaatamata avaldaja 30.12.2015 kaebuse kohtutäituri 29.12.2015 otsusele täiteasjas nr 031/2014/54. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta avaldaja kanda. Kohtutäitur juhib tähelepanu, et maakohus on käsitlenud vaieldavat avaldust erinevalt. Määruse punktis 1 kirjutab kohus, et võlgnik esitas 16.12.2015 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Määruse punktis 7 kohus kirjutab, et avaldaja on esitanud kohtutäiturile 16.12.2015 avalduse, mille osas on kohtutäitur teinud 29.12.2015 otsuse. Tegemist on ühe ja sama võlgniku 16.12.2015 esitatud dokumendiga. Sellest tuleneb, et kohus ei pööranud tähelepanu sellele, mis liiki dokument oli võlgniku poolt kohtutäiturile esitatud - kas kaebus või avaldus toimingute tegemiseks. Kohtutäitur on seisukohal, et võlgnik esitas 16.12.2015 avalduse, mitte kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, kus ta taotles tühistada kuni 01.01.2016 SEB tema pangakonto arestimise kahe kuu eest ettenähtud alampalga ulatuses, mis tagab avaldajale töölepingu lõpetamisel lõpparvena ettemakstud 2015 detsembrikuu kohta arestimisele mittekuuluva sissetuleku. Samuti palus võlgnik tagastada arestimisele mittekuuluva sissetuleku (töötasu lõpparve) 374,73 eurot SEB pangakontole kolme tööpäeva jooksul. Seega 16.12.2015 võlgniku esitatud taotlust ei saa käsitleda kaebusena kohtutäituri tegevuse peale. Vastavalt TMS § 7 lg 2 kui kohtutäitur keeldub täitetoimingut tegemast, teeb ta viivitamata

keeldumist põhjendava otsuse, milles selgitab ka otsuse peale kaebamise korda. Kohtutäitur lahendas võlgniku 16.012.2015 taotluse otsusega 29.12.2015 tuginedes TMS § 7 lg-le 2. Kuna kohtutäitur jättis võlgniku taotluse rahuldamata 29.12.2015 otsusega, siis vastavalt TMS § 7 lg 2 kui kohtutäitur keeldub täitetoimingut tegemast, teeb ta viivitamata keeldumist põhjendava otsuse, milles selgitab ka otsuse peale kaebamise korda. Oma otsuses kohtutäitur selgitas, et vastavalt TMS § 217 lg-le 1 kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ning juhul, kui kohtutäitur jätab võlgniku kaebuse rahuldamata, võib võlgnik edasi kaevata kohtutäituri otsuse maakohus kümne päeva jooksul. Võlgnik ei ole vaidlustanud kohtutäituri 29.12.2015 otsust täiteasjas nr 031/2014/54 kaebuse esitamisega kohtutäiturile, vaid pöördus otse kohtusse. Kohus oma määruses tsiviilasjas nr 2-15-3697 selgitas, et TMS ei sätesta täitemenetluse osalise õigust taotleda kohtult kohtutäituri poolt täitemenetluses tehtud otsuste ja aktide tühistamist, va otsus, millega on lahendatud menetlusosalise kaebus kohtutäituri tegevuse või otsuse peale (TMS § 218 lõige 1) ning TMS § 218 lg 1 teise lause kohaselt ei saa kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata. Samuti kohus määruses nr 3-16-238 kinnitas, et TMS § 218 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Seega, enne asjakohase maakohtu poole pöördumist, tuleb kaebajal esitada kohtutäituri tegevuse osas kaebus esmalt kohtutäiturile endale ning selle kohta tehtud otsusega mittenõustumisel võib kaebuse esitada kohtutäituri büroo asukoha järgsele maakohtule. Kohtutäitur märgib, et võlgnik ei ole vaidlustanud kohtutäituri 29.12.2015 otsust täiteasjas nr 031/2014/54 kaebuse esitamisega kohtutäiturile, vaid pöördus otse kohtusse, mis on ilmselge TMS §-is 218 sätestatud kaebekorra rikkumine. Seega pidi kohus jätma võlgniku kaebuse läbi vaatamata ja sisuliselt asja mitte läbi vaatama. Kohus kohustas kohtutäiturit uuesti sisuliselt võlgniku 16.12.2016 avaldust läbi vaatama, milles ta palus tagastada arestimisele mittekuuluva sissetuleku (töötasu lõpparve). Kohtutäitur selgitab, et rahuldada ei saa avaldaja taotlust osas, milles ta palub tagastada pangakontolt ebaseaduslikult arestitud summad. Kuna kohtutäitur on arestitud summa sissenõudjale üle kandnud, siis avaldajal on õigus esitada sissenõudja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Vastused määruskaebusele Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja nõuda kohtutäiturilt välja avaldajalt sissenõutud arestimisele mittekuulunud sissetuleku sissenõudjale üle kandmist tõendav maksekorraldus. Sissenõudja on seisukohal, et kohtutäituri määruskaebus on põhjendatud, kuna maakohus on võtnud võlgniku kaebuse TsMS § 371 lg 1 p 3 alusel valesti menetlusse ja jätnud põhjendamatult 31.03.2016 määrusega kohtutäituri 18.01.2016 taotluse võlgniku avalduse läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.

Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 31.03.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu määruse põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. Määruskaebuses on kohtutäitur seisukohal, et avaldaja 16.12.2015 taotlust ei saa käsitleda kaebusena kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur lahendas võlgniku 16.12.2015 taotluse otsusega 29.12.2015 tuginedes TMS § 7 lg-le 2. Kohtutäitur leiab, et kuivõrd avaldaja ei ole vaidlustanud kohtutäituri 29.12.2015 otsust täiteasjas nr 031/2014/54 kaebuse esitamisega kohtutäiturile, vaid pöördus otse kohtusse, on see ilmselge TMS §-s 218 sätestatud kaebekorra rikkumine ning seega pidi kohus jätma avaldaja kaebuse läbi vaatamata. Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituri seisukohaga, mille kohaselt ei saa avaldaja 16.12.2015 avaldusena pealkirjastatud dokumenti (kd I tl 9), milles avaldaja vaidlustab tema pangakonto arestimise kohtutäituri poolt ja palub tagastada arestimisele mittekuuluva sissetuleku, käsitleda kaebusena kohtutäituri tegevuse peale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kohtutäituri taotlus avalduse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamisele ei kuulu. Maakohus vaatas esitatud avalduse läbi tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 15 hagita menetluses. Maakohus märkis põhjendatult, et kohtutäitur on kohtule esitatud vastuses palunud jätta esitatud avaldus läbi vaatamata, kuivõrd avaldaja ei ole järginud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 ja § 218 sätestatud korda. Maakohus leidis õigesti, et antud juhul ei ole kohtutäituri vastav seisukoht õige. Avaldaja on esitanud kohtutäiturile 16.12.2015 avalduse, millise osas on kohtutäitur teinud 29.12.2015 otsuse ning nimetatut ongi avaldajal võimalik kooskõlas TMS § 217 ja § 218 kohtus vaidlustada. Asjaolu, et kohtutäitur on märkinud 29.12.2015 otsuses ebaõigesti kaebuse esitamise korra, ei anna alust kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul on asjaolusid arvestades õiglane jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Kooskõlas 174 lg-ga 3 määrab ringkonnakohus kindlaks käesolevas määruskaebemenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 31 järgi, kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Sissenõudja palub 16.05.2016 menetluskulude nimekirjas määrata kindlaks ja mõista avaldajalt sissenõudja kasuks välja esindustasu summas 127,42 eurot ja viivis menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on sissenõudjale määruskaebemenetluses osutatud õigusabi kokku 1,30h ulatuses tunnitasuga 98 eurot (ilma käibemaksuta). Sissenõudja lepingulise esindaja osutatud õigusabi koosneb avaldaja määruskaebusega tutvumisest – 0,15h (14,70 eurot ilma käibemaksuta) ja seisukoha

koostamisest avaldaja määruskaebusele – 1,15h (112,70 eurot). Sissenõudja kinnitas, et kõik nimekirjas märgitud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Samuti kinnitas sissenõudja, et ta on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Avaldaja esitas sissenõudja menetluskuludele vastuväite, milles leidis mh, et avaldaja ei ole maakohtu määrusele määruskaebust esitanud. Kohtutäituri määruskaebusele vastamisega seotud menetluskulusid ei saa jätta avaldaja kanda, sest avaldaja ei ole neid kulusid põhjustanud, seega puudub põhjuslik seos avaldaja tegevuse ja sissenõudja menetluskulude tekkimise vahel. Sissenõudjal on õigus nõuda määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamist kohtutäiturilt. Lisaks oli avaldaja seisukohal, et sissenõudja menetluskulude arvestus ja suurus ei vasta TsMS § 172 lg 8 ja § 152 lg 4 sätestatule. Avaldaja leiab eelviidatud sätetele tuginedes, et seega hagita menetluses, kui menetlusosaline ei ole seoses kirjalikus menetluses osalemisega sissetulekut kaotanud, hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud tunnistajatasu madalaima määra järgi. Arvestades, et kohtutäitur on maakohtu määruse vaidlustanud põhjusel, et avaldaja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks TMS §-s 218 sätestatud kohustuslikust korrast, milline seisukoht ringkonnakohtu hinnangul ei ole õige, siis on põhjendatud menetluskulude jätmine kohtutäituri kanda. Ringkonnakohus ei nõustu ka avaldaja vastuväitega sissenõudja menetluskulude arvestuse ja suuruse osas, milles avaldaja on seisukohal, et sissenõudja menetluskulude arvestus ja suurus ei vasta TsMS § 172 lg 8 ja § 152 lg 4 sätestatule. Avaldaja seisukoht, mille kohaselt tuleks sissenõudja õigusabikulude väljamõistmisel lähtuda samadest alustest tunnistajale makstava hüvitisega, on vastuolus Riigikohtu kehtiva praktikaga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-58-13 leidnud, et kuigi kaebused kohtutäituri otsuste peale vaadatakse läbi hagita menetluses, on selle kaebuse menetlemise puhul tegemist siiski hagimenetlusele sarnase menetlusega, mistõttu tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldada esindajakulude väljamõistmisel üldnormina TsMS § 175 lg-id 1-31. Põhiliseks kriteeriumiks, millest tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda, on esindajakulude vajalikkus ja põhjendatus. Ringkonnakohtu hinnangul saab sissenõudja lepingulise esindaja tunnihinda 98 eurot ilma käibemaksuta pidada mõistlikuks. Sissenõudja on menetluskulude nimekirjas ekslikult enda lepingulise esindaja kuluna märkinud kulu seoses avaldaja määruskaebusega tutvumisega ja avaldaja määruskaebusele seisukoha koostamisega. Kuigi antud asjas on määruskaebuse esitanud kohtutäitur, mitte avaldaja, leiab ringkonnakohus, et nimetatud eksimus ei mõjuta sissenõudja põhjendatud ja vajalike menetluskulude väljamõistmist, kuivõrd asja materjalide põhjal on ilmne, et sissenõudjal said käesolevas määruskaebemenetluses tekkida kulud seoses kohtutäituri määruskaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamisega. Ka ei saa esitatud määruskaebuse ja sellele koostatud sissenõudja vastuse mahtu ja sisu arvestades ringkonnakohtu hinnangul ülemääraseks pidada ajakulu 9 minutit määruskaebusega tutvumiseks. Samas ei saa menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu 1,15h (1h ja 9min) seisukoha koostamiseks määruskaebusele, arvestades seisukoha mahtu ja sisu pidada põhjendatuks ega vajalikuks. Ringkonnaohus leiab, et sissenõudja lepingulisel esindajal sai sellises mahus ja sisuga vastuse koostamiseks kuluda mitte enam kui 30 minutit. Seega tuleb avaldajal sissenõudjale hüvitada lepingulise esindaja kuluna 63,70 eurot (39min x 98). Vastavalt sissenõudja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel määruskaebuse esitajalt sissenõudja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Sissenõudja taotlusel tuleb hüvitamisele kuuluvad menetluskulud kanda Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553) arveldusarvele nr EE222200221015269783 viitenumbriga 706347478.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.