Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

§ 108 lg-tele 3 ja 5 leiab kostja, et hagi on esitatud pärast mõistliku aja möödumist, mistõttu hageja on nõudeõiguse kaotanud. Edasine menetluse käik Kostja esitatud aegumise vastuväite lahendas maakohus 27.02.2015 vaheotsusega. Maakohus tuvastas, et hageja nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus muutis 29.06.2015 otsusega maakohtu otsuse põhjendusi, aga jättis resolutsiooni muutmata. Maakohtu otsus 26.02.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi. Kohus kohustas kostjat vastavalt tema ja hageja vahelise 24.10.2007 hüpoteegi seadmise lepingu (notari Ragne Tehver ametitoimingute registri nr 7132) punktidele 5.5 ja 5.6 sõlmima hiljemalt 7 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXX kantud XXX, Tallinn asuva kinnistu suhtes varakindlustusleping vastavalt kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 12 punktides 8 ja 9 sätestatud kahjukindlustuse liikidele ning määrama hageja selles kindlustuslepingus kindlustusjuhtumi saabumise korral kindlustushüvitist saama õigustatud isikuks. Kindlustuslepingu on kostja kohustatud sõlmima vastavalt KindlTS §-le 16 Eesti Vabariigis tegevusluba omavas kindlustusseltsis ning seejuures tuleb lepinguga tagada kindlustuskaitse ajaline kehtivus vähemalt kuni hüpoteegiga tagatud nõude täieliku rahuldamiseni. Juhuks kui kostja kohtuotsust vabatahtlikult ja nõuetekohaselt ei täida, kohustada teda andma volitus hagejale selleks, et hageja võiks iseseisvalt sõlmida kostja nimel ja vastavalt eelviidatud 24.10.2007 lepingu punktidele 5.5 ja 5.6 kinnistu varakindlustuslepingu samadel tingimustel, aga määrates kindlustusvõtjaks ja kindlustusmaksete tasujaks kostja ning kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustushüvitist saama õigustatud isikuks hageja. Kõik menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Kohus määras mitte menetleda hageja 10.02.2016 menetluskulude nimekirja. Kohus mõistis kohtutoimiku põhjal kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise summas 300 eurot (riigilõiv). Esmalt sedastas kohus, et hageja nõude mõningane muutmine pärast vaheotsuse menetlust ei muuda kohtu seisukohta ka täpsustatud nõude aegumise osas. Algselt esitatud ja 27.02.2015 otsusega mitte-aegunuks tuvastatud nõue ning praegu menetletav nõue erinevad selle tahteavalduse nimetuse poolest, millega hageja palub otsuse resolutsioonis tähistada kostja avaldust juhuks, kui kostja hagiga taotletavat kindlustuslepingut vabatahtlikult ei sõlmi. Varem tähistas hageja vastavat tahteavaldust nõusolekuna, nüüd aga volitusena. Kuigi need on erinevad õigusmõisted, siis ei ole nende puhul erinev nõude aegumise käsitlus. Neil kaalutlustel ei ole muudetud nõue aegunud. Kohus luges TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised hageja poolt esiletoodud asjaolud: pooled sõlmisid 24.10.2007 hüpoteegi seadmise lepingu (tl 9–14), mille p-s 5.5 võttis kostja endale kohustuse sõlmida hiljemalt seitsme päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest kindlustusleping, millega kindlustab vaidlusaluse kinnistu koos selle oluliste asjade ja päraldistega ning määrab hagejast hüpoteegipidaja kindlustuslepingu järgseks soodustatud isikuks; vaidlusalusel kinnistul asub elamu (hageja väide 10.02.2015 menetlusdokumendis, millele kostja ei esitanud vastuväiteid); hageja teada ei ole kostja kindlustuslepingut sõlminud; hageja pöördus esindaja kaudu kostja poole lepingu sõlmimise kohta teabe saamiseks ja kostja sai pöördumise kätte (tl 15–17), aga sellele ei vastanud. Hagi õiguslik alus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 2 esimene lause koosmõjus pooltevahelises lepingus sõlmitud kokkuleppega (24.10.2007 hüpoteegi seadmise lepingu

p 5.5, edaspidi „kindlustuskokkulepe”). Hageja nõuab lepingulise kohustuse täitmist ja vaidlustamata asjaoludel on kohustus seni täitmata. Poolte vaidlus käesolevas asjas keskendub kostja vastuväidetest tulenevalt kahele küsimusele: esiteks, kas hageja on minetanud kindlustuskokkuleppest tuleneva nõudeõiguse seetõttu, et ta 2007. aastal sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmist asus nõudma alles 2014. aastal; teiseks, kas hageja nõude maksmapanemist takistab hüpoteegiga tagatud võla väidetav tasumine. VÕS § 108 lg-test 3 ja 5 tuleneb, et võlausaldaja võib nõuda sama paragrahvi teises lõikes märgitud kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Mõistlikkuse hindamisel arvestab kohus võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (VÕS § 7 lg 2, vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-15, p 17 neljas lõik). Kohus järgib Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohta, et üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada (vt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 15 teine lõik, samuti selles viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1131-11, p 11). Kuna käesolevas asjas on jõustunud lahendiga tuvastatud, et hagi ei ole aegunud, siis saaks kohustuse täitmise nõudmise mõistlik aeg olla möödunud eelkõige erandlikel asjaoludel. Nende esile toomise ja tõendamise koormis oli kostjal. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja oleks pidanud kostjale varem teatama oma soovist nõuda kindlustuskokkuleppe täitmist. Asjaõigusseaduse § 345 lg 1 sätestab, et kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on kindlustatud, ulatub hüpoteek ka kindlustushüvitise nõudele. Sellest nähtub hüpoteegipidaja huvi, et tema kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasi oleks kindlustatud, kusjuures vastav huvi võib ilmneda või suurendega vastavalt kinnisasja ohustavatele teguritele. Kuigi pooled leppisid kindlustuslepingu sõlmimise kohustuse kokku 2007. aastal, siis ei pidanud hageja jälgima kostja vastava kohustuse täitmist. Kui hüpoteegipidajal vahepealsel ajal eelkirjeldatud kindlustushuvi puudub, siis ei pea ta lepingust tuleneva nõudeõiguse säilitamiseks oma nõuet regulaarselt või vähemalt teatava aja järel kohustatud isikule oma nõudest teatama. Tegemist on ajaliselt kestva kohustusega, mille täitmist saab hageja jätkuvalt nõuda kuni hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseni (nii ka aegumise seisukohalt ringkonnakohtu 29.06.2015 otsuses käesolevas asjas). Neil kaalutlustel asus kohus seisukohale, et hageja ei ole minetanud kindlustuskokkuleppest tulenevat nõudeõigust. Kostja esimene vastuväide ei ole edukas. Hageja nõue lähtub väitest, et ta on hüpoteegipidaja ja pooled leppisid kokku hüpoteegiga koormatud kinnistu kindlustamises hageja kasuks vähemalt kuni hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseni. Kostja väidab, et kohustus ongi täidetud. Kuna hageja vaidles kostja väitele vastu, siis tuli kostjal kogu hüpoteegiga tagatud kohustuse täitmine tõendada. Kostja esitatud maksekorraldused summas 4 500 eurot selgitusega „intress” (tl 124) ja summas 9 100 eurot selgitusega „hüpoteegi tasu ...” (tl 125) ei tõenda kogu hüpoteegiga tagatud kohustuse täitmist. Samuti ei saa täitmist järeldada hageja esindaja e-kirjast (tl 126). Kuna kostja väide kogu hüpoteegiga tagatud kohustuse täitmise kohta ei ole tõendatud, siis ei ole ka teine vastuväide edukas. Kostja muude vastuväidete puudumise tõttu saab kohus hagi rahuldada. Kohus nõustus hagejaga, et kindlustuskokkuleppest tuleneva kostja kohustuse täitmisele sundimise hagi saab esitada ja rahuldada hageja soovitud viisil sellisena, et esimese võimalusena kohustab kohus kostjat lepingut sõlmima ja teise võimalusena asendab otsus kostja tahteavalduse. Kohus

märkis, et kohus lahendab nõude hageja esitatud kujul (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 32-1-20-12, p 17 esimene lõik). Üksnes hageja saab sh otsustada, milliste kostja tahteavalduste andmiseks kohustamist ta soovib. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg-st 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg-st 1 lähtudes loetakse kostja kohustamisel kohtuotsusega lepingut sõlmima tema tahteavaldus asendatuks ja leping seega sõlmituks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 21 teine lõik). Kuna kohus rahuldas hagi, siis jättis kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja esitas menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotluse hilinemisega. Kohus ei nõustunud hagejaga, et lahendi avalikult teatavaks tegemise aja muutmine tõi kaasa ka vajaduse anda hagejale uus võimalus menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kohus lükkas lahendi tegemise edasi seetõttu, et hageja muutis oma nõuet vahetult enne lahendi tegemist ja kostjale tuli anda võimalus muudetud nõudele vastata. Kostja seda võimalust ei kasutanud, st hagejal ei saanud ka tekkida uusi menetluskulusid. TsMS § 331 lg 1 sätestab mh, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist esitab avalduse või taotluse, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hageja menetluskulude nimekirja menetlemine põhjustaks menetluse viibimist, sest kohus peaks andma kostjale taas täiendava tähtaja sellele vastamiseks ja lahendi tegemise veel korra edasi lükkama. Mõjuvat põhjust hilinemiseks hageja ei põhistanud. Järelikult tuleb jätta hageja menetluskulude nimekiri menetlemata. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määras kohus kostja hüvitatavad menetluskulud kindlaks kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja tasus riigilõivu summas 300 eurot, mis vastab riigilõivuseaduse lisas 1 ette nähtud määrale hagi esitamise ajal. Seega on riigilõivu kulu põhjendatud ja vajalik ning kostjal tuleb vastav summa hagejale hüvitada. Hageja apellatsioonkaebus 24.03.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 26.02.2016 otsuse resolutsiooni punkti 4 ja muuta resolutsiooni punkti 5, mõistes kostjalt hageja kasuks välja maakohtus kantud menetluskulud summas 1696 eurot, sh käibemaks ja riigilõiv. Samuti palub hageja mõista kostjalt täiendavalt välja hageja menetluskulud ringkonnakohtus kokku summas 632 eurot, sh käibemaks ja riigilõiv. Muus osas palub hageja jätta maakohtu otsuse muutmata. Maakohus on jätnud ebaõigesti menetlemata hageja poolt 10.02.2016 esitatud menetluskulude nimekirja ja jätnud kostjalt alusetult välja mõistmata hageja menetluskulud summas 1396 eurot vastavalt hageja poolt esitatud menetluskulu nimekirjale ja sellele lisatud tõenditele. Selles osas ei vasta otsus seaduslikkuse ja põhjendamiskohustuse nõuetele (TsMS § 436 lg 1). 09.02.2016 määrusega lükkas kohus hageja avalduse tõttu asjas lahendi tegemise edasi ning jätkas menetlust hageja poolt täpsustatud nõudes, järelikult muutus seoses kohtu 09.02.2016 määrusega ka menetluslik olukord ja sisuliselt lükkusid edasi ka kõik kohtu toimingud seoses lõpplahendi tegemisega, mille juurde kuulub TsMS § 174 lg 2 kohaselt lõpplahendi tegemise käigus ka menetluskulude suuruse kindlaksmääramine. Arvestades, et kohus sai hageja menetluskulude nimekirja kätte 15 päeva enne otsuse väljakuulutamise päeva ja TsMS § 176 lg 8 tulenevalt kohus määrab menetlusosalisele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks ja see tähtaeg ei või olla pikem kui seitse päeva menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest arvates, oli kohtul enne lõpplahendi tegemist piisavalt aega hageja menetluskulude menetlemiseks. Maakohus planeerib oma tööaega ise,

selleks oli kohtul õigus otsuse väljakuulutamiseks määratud tähtaega arvestades anda kostjale aega TsMS § 176 lg 8 alusel hageja menetluskuludele arvamuse esitamiseks ka vähem, näiteks 3-5 päeva ning sellise määruse oleks võinud kohtuniku eest ära teha ka kohtujurist. Hageja leiab, et TsMS § 176 lg-st 2 tulenevalt, kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, on menetluslik olukord võrreldes istungimenetlusega teistsugune ja sellisel juhul peab kohus enne otsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalisele andma tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks ja seda tuleb kohtul teha sõltumata sellest, et kohus on eelnevalt määranud kirjalikus menetluses kindlaks menetluskulu nimekirjade esitamise tähtaja, kuid kohus on sellele vaatamata jätkanud menetlust. Hageja tõlgendab TsMS § 176 lgt 2 selliselt, et menetluskulude nimekirja esitamine kirjalikus menetluses ei ole nii konkreetselt sätestatud kui istungimenetluses TsMS § 176 lg 1 kohaselt. Ka istungimenetluses võib enne kohtuvaidluseid tekkida olukordi, kus planeeritud kohtuvaidlusteni ei jõuta ja eelmenetlus mingil põhjusel pikeneb, mille tõttu automaatselt lükkub edasi ka menetluskulude nimekirjade esitamise viimane tähtaeg. Järelikult ka antud asjas, kui kohus 09.02.2016 määrusega jätkas kirjalikku menetlust ja andis kostjale täiendavalt aega seisukohtade ja taotluste esitamiseks kuni 16.02.2016, ei saanud kohus eeldada, et pooled ei esita sellise iseloomuga taotlusi, mis võib lükata edasi otsuse tegemise planeeritud aega. Maakohus on menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja kindlaksmääramisel olnud liigselt kiirustav. Kohus on menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja määranud kindlaks juba määruses, milles kohus alles selgitas pooltele vaidluse sisu ja jagas tõendamiskoormist. TsMS §-st 403 lg 1 ei tulene, et kirjalikus menetluses peaks kohus kõikvõimalikud toimingud, sh menetluskulude nimekirja esitamise ja otsuse tegemise aja määrama kindlaks ühes määruses nagu kohus antud juhul 11.01.2016 määruse näitel tegi. TsMS §-s 403 lg 1 teises lauses sisalduvat mõistet „võimalikult kiiresti“ tuleks siiski rakendada mõõdukalt ja vastavalt menetluse kulgemisele nii, et oleks välistatud liigne kiirustamine ning menetlusosaliste õigused ja huvid oleksid igal juhul tagatud. Otsuse väide, et hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirja menetlemine oleks kaasa toonud menetluse viibimise ning lahendi tegemise aja veelkordse edasilükkumise, ei ole absoluutselt põhjendatud ega ka kooskõlas kirjaliku menetluse läbiviimise põhimõtetega. Otsusest ei ole jälgitav, kuidas sai hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirja menetlemine kaasa tuua lahendi tegemise viibimist, järelikult ei vasta otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas seaduslikkuse ja põhjendamiskohustuse reeglitele (TsMS § 436 lg 1). Olukorras, kus hageja menetluskulude nimekirja menetlemine ei saanud kaasa tuua menetluse viibimist, ei olnud kohtul alust jätta hageja menetluskulude nimekirja menetlemata TsMS § 331 lg 1 alusel pelgalt põhjendusega, et hageja ei pidanud kinni varasemas määruses antud tähtajast. Hagejale jäi kahjuks 11.01.2016 määrusest menetluskulude esitamise tähtaeg nö kahe silma vahele, kuivõrd ta keskendus rohkem kohtu selgitustele ja juhistele seoses hagi ja tõendamiskoormise jagamisega. Hageja leiab, et menetluskulude nimekirjale ei kohaldu TsMS § 329 lg 1 nõuded, sest tegemist on muu menetlustoiminguga, mida TsMS reguleerib erisätetega sõltuvalt sellest, kas on tegemist istungi-või kirjaliku menetlusega. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 4 ja 5 muutmata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebus 30.03.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 26.02.2016 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab VÕS § 108 lg-tele 3 ja 5 tuginedes, et hagiavalduses toodud nõude esitamiseks on mõistlik aeg möödunud. Erialakirjanduses on VÕS § 108 lg 3 ja 5 toime osas asutud seisukohale, et täitmise nõue lõpeb lg-te 3 ja 5 järgi nimelt siis, kui võlausaldaja ei esita seda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai rikkumisest teada või pidi teada saama. Tegemist on õigustlõpetava tähtajaga, mille möödumisel ei saa täitmist enam nõuda ja vastav hagi tuleb jätta rahuldamata. Sätteid koostoimes tõlgendades on ilmne, et nõude esitamist VÕS § 108 lgte 3 ja 5 tähenduses tuleb lugeda mitte esitamiseks kohtule, vaid võlgniku teavitamiseks oma soovist nõuda jätkuvalt lepingu täitmist. Hageja esitas maakohtule oma 25.08.2014 kirja, mida saab käsitleda hageja teatena soovist nõuda jätkuvalt poolte vahel 24.10.2007 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu punktist 5.5 tulenevat kindlustuslepingu sõlmimise kohustuse täitmist. Kostja leiab, et hageja ei ole kindlustuslepingu sõlmimise kohustuse täitmise nõuet esitanud mõistliku aja jooksul. Kõnealuse nõude esitamist ca 7 aastat pärast kostjal vastava kohustuse tekkimist ei saa ühelgi juhul lugeda nõude esitamiseks mõistliku aja jooksul. Ka Riigikohus on 02.10.2009 lahendi nr 3-2-1-91-09 punktis 11 asunud seisukohale, et teatud juhul võib ka kolm kuud olla ebamõistlikult pikk tähtaeg. Ei ole eluliselt usutav, et hageja ca 7 aasta pikkuse perioodi jooksul pärast kindlustuslepingu sõlmimiseks ettenähtud tähtaja möödumist ei teadnud või ei pidanudki teadma seda, et kindlustuslepingut, kus soodustatud isikuks on hageja, ei ole sõlmitud. Kuna hageja ei ole kostjale mõistliku aja jooksul teatanud, et ta soovib jätkuvalt kindlustuslepingu sõlmimise kohustuse täitmist, on hageja seega kaotanud oma nõude ega või sellele tugineda sõltumata sellest, et nõue ei ole aegunud. Kostja ei nõustu otsuses toodud maakohtu põhjendusega, et kuna käesolevas asjas on jõustunud lahendiga tuvastatud, et hagi ei ole aegunud, siis saaks kohustuse täitmise nõudmise mõistlik aeg olla möödunud eelkõige erandlikel asjaoludel. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et VÕS § 108 lg 3 kohaldamine on seotud aegumisega. Kostja juhib tähelepanu, et TsÜS § 142 lg 1 teise lause kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. VÕS § 108 lõigetel 3 ja 5 aga on õigust lõpetav toime, st nendes sätetes toodud asjaolude esinemisel kaotab võlausaldaja õiguse võlgniku vastu nõuet esitada. Seega ei ole käesoleval juhul põhjendatud nõude esitamiseks mõistliku tähtaja võrdsustamine nõude aegumistähtajaga ning maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei ole asjakohased. Kostjal ei ole ei seadusest ega ka hagejaga sõlmitud lepingutest tulenevat kohustust anda hagejale volitus kostja nimel tehingute tegemiseks. Hageja ei ole tõendanud kostjal sellise kohustuse olemasolu. Maakohus eksis, kui ta kohustas kostjat tegema tahteavaldust, mille tegemise nõudmiseks puudub hagejal igasugune alus. TsÜS § 367 lg 1 sätestatakse, et pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt saab kohus hagi muutmisega nõustuda üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. Hageja esitas 21.01.2016 maakohtule koos oma seisukohtadega ka avalduse hagi eseme muutmiseks. Kaevatava otsuse punktist 5 saab üheselt järeldada, et maakohus on hagi muutmisega nõustunud. Esmalt sedastab kohus, et hageja nõude mõningane muutmine pärast vaheotsuse menetlust ei muuda kohtu seisukohta ka täpsustatud nõude aegumise osas. Algselt esitatud ja 27.02.2015 otsusega mitteaegunuks

tuvastatud nõue ning praegu menetletav nõue erinevad selle tahteavalduse nimetuse poolest, millega hageja palub otsuse resolutsioonis tähistada kostja avaldust juhuks, kui kostja hagiga taotletavat kindlustuslepingut vabatahtlikult ei sõlmi. Kostja leiab, et maakohus on menetlusnormi oluliselt rikkunud, kuna ei ole hagi eseme muutmisega nõustudes seda mitte kuidagi põhjendanud. Kohtu rikkumine on seda tõsisem, et kostja avaldas oma 29.01.2016 menetlusdokumendis, et ta ei nõustu hagi eseme muutmisega. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta nõustus hagi eseme muutmise avalduse rahuldamisega olukorras, kus vastav avaldus ei vastanud TsMS § 376 lg 3 esimeses lauses sätestatud tingimustele. TsMS § 363 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese). TsMS § 442 lg 5 sätestatakse, et kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-20-12 p-s 17 selgitanud, et hagiavalduses märgitakse TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi mh hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Hageja on esitanud sooritusnõuded, st palunud kostjalt midagi välja mõista. Sooritusnõue peab aga olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. Hageja esitatud haginõuded kolleegiumi arvates neile tingimustele ei vasta ja kohtud on hagi ebaõigesti menetlenud. Sama põhimõtet on Riigikohus korranud ka lahendi nr 3-2-1-12-14 p48, rõhutades, et sooritusnõue peab olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17). Hageja haginõuded ei vasta seadusega sätestatud tingimustele. Samuti ei vasta seaduse nõuetele ja ei ole Riigikohtu seisukohtadega kooskõlas kaevatava otsuse resolutsioon. Kaevatava otsuse resolutsioon ei ole selgelt arusaadav ega täidetav otsuse muu tekstita. Veelgi enam, kaevatava otsuse resolutsioon viitab kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingule st, et kaevatavat otsust ei ole võimalik täita ilma „lisadokumentideta“. Otsusest ei nähtu varakindlustuslepingu, mille sõlmimiseks kostjat kohustatakse, ega ka volituse sisu. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohus lahendab nõude hageja esitatud kujul. Kostja hinnangul saab hageja kohustada kostjat tegema ainult selliseid tahteavaldusi, mille tegemise kohustus tuleneb kostjale seadusest või lepingust. Lisaks märgib kostja, et TsMS § 392 lg 4 sätestab, et eelmenetluses kontrollib kohus ka hagi menetlusse võtmise õigsust ja menetluse lubatavuse eeldusi. Kuna haginõuded ei ole menetletavad, siis ei saa sellist nõuet ka rahuldada. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väidetega ja leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks arvestades kostja apellatsioonkaebuse põhjendusi, alust ei ole. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 26.02.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Hageja ei ole haginõuet muutnud, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt hageja esitas menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotluse hilinemisega. Maakohus 11.01.2016 määrusega määras pooltele menetluskulude nimekirja esitamise tähtpäevaks 29.01.2016 (t.l, 131). Hageja esitas 21.01.2016 vaid kokkuvõtlikud seisukohad (t.l, 134). Hageja esitas menetluskulude nimekirja alles 10.02.2016 (t.l, 150). Maakohus lükkas lahendi tegemise edasi seetõttu, et hageja muutis oma nõuet vahetult enne lahendi tegemist ja kostjale tuli anda võimalus muudetud nõudele vastata. Kostja seda võimalust ei kasutanud, st hagejal ei saanud ka tekkida uusi täiendavaid menetluskulusid. TsMS § 331 lg 1 sätestab mh, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist esitab avalduse või taotluse, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja menetluskulude nimekirja menetlemine oleks põhjustanud menetluse viibimist, sest maakohus pidanuks andma kostjale taas täiendava tähtaja sellele vastamiseks ja lahendi tegemise veel korra edasi lükkama. Mõjuvat põhjust hilinemiseks hageja ei põhistanud. Maakohus jättis põhjendatult hageja menetluskulude nimekirja menetlemata. Ringkonnakohus leiab, et ka kostja apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Poolte vaidlus käesolevas asjas keskendub kostja vastuväidetest tulenevalt kahele küsimusele: esiteks, kas hageja on minetanud kindlustuskokkuleppest tuleneva nõudeõiguse seetõttu, et ta 2007. aastal sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmist asus nõudma alles 2014. aastal; teiseks, kas hageja nõude maksmapanemist takistab hüpoteegiga tagatud võla väidetav tasumine. Asjaõigusseaduse § 345 lg 1 sätestab, et kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on kindlustatud, ulatub hüpoteek ka kindlustushüvitise nõudele. Sellest nähtub hüpoteegipidaja huvi, et tema kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasi oleks kindlustatud, kusjuures vastav huvi võib ilmneda või suureneda vastavalt kinnisasja ohustavatele teguritele. Kuigi pooled leppisid kindlustuslepingu sõlmimise kohustuse kokku 2007. aastal, siis ei pidanud hageja jälgima kostja vastava kohustuse täitmist. Ringkonnakohus leidis samas asjas 17.04.2015 tehtud lahendis järgmist: „Aegumise küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda poolte vahel lepingus kokkulepitust, kus kostja on muuhulgas võtnud endale kohustuse tagada kindlustuskaitse kogu hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseni. Tegemist on ajaliselt kestva kohustusega, mis ei aegu ja mille täitmist saab hageja jätkuvalt nõuda kuni hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseni“ (t.l 82). Riigikohus jättis 19.10.2015 määrusega OK kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata (t.l, 113). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et neil kaalutlustel hageja ei ole minetanud kindlustuskokkuleppest tulenevat nõudeõigust. Maakohtu otsuse sisu ja resolutsioon vastavad TsMS §-des 442 ja 445 sätestatule. Ja seda ka resolutsiooni p-s 2 osas, millega kohustati kostjat volitust andma. Volitus antakse TsÜS § 188

lg 1 tulenevalt tahteavalduse tegemisega. Volitus on seega tahteavalduse sisuks, tahteavaldus ise aga selle vorm. TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebustes toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kummagi poole apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Vastavalt TsMS-i § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Arvestades, et poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda, siis puudub ringkonnakohtul vajadus määrata kindlaks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalist suurust.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.