Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

vabatahtlikult ja nõuetekohaselt ei täida, kohustada teda andma nõusolek hagejale selleks, et hageja võiks iseseisvalt sõlmida kostja nimel ja vastavalt 24.10.2007 lepingu p-dele 5.5 ja 5.6 kinnistu varakindlustuslepingu samadel tingimustel, aga määrates kindlustusvõtjaks ja kindlustusmaksete tasujaks kostja ning kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustushüvitist saama õigustatud isikuks hageja. Maakohus jätkas menetlust eelmärgitud hageja nõudes. Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle, mis kohus luges TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendi alusel tuvastatuks: - pooled sõlmisid 24.10.2007 hüpoteegi seadmise lepingu, mille p-s 5.5 võttis kostja endale kohustuse sõlmida hiljemalt 7 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest kindlustusleping, millega kindlustab vaidlusaluse kinnistu koos selle oluliste asjade ja päraldistega ning määrab hagejast hüpoteegipidaja kindlustuslepingu järgseks soodustatud isikuks; - vaidlusalusel kinnistul asub elamu (hageja väide 10.02.2015 menetlusdokumendis, millele kostja ei esitanud vastuväiteid); - kostja ei ole kindlustuslepingut sõlminud. Hageja nõuab kostjalt VÕS § 108 lg 2 alusel kohustuse täitmist. Kostja tahteavalduse andmiseks kohustamise taotluse osas on õiguslik alus ka TsÜS § 68 lg 5. Pooled leppisid kokku tähtaja, mille jooksul kostja pidi kindlustuslepingu sõlmima. Vaidlust puudus, et kohustuse täitmiseks kokku lepitud tähtaeg lõppes 31.10.2007. Vaidlus puudus ka selle üle, et kindlustusleping pidi kehtima kuni sama lepinguga kokku lepitud hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseni. Pooled vaidlesid, kas hageja nõue on rahuldatud või mitte. VÕS § 428 lg 1 p 5, § 434 lg 2 p 4 ja § 437 järgi saab eeldada, et kindlustusleping on üldjuhul tähtajaline leping. Kuna kindlustuslepingu esemega oleks ühtlasi hõlmatud hüpoteegiga koormatud vaidlusalusel kinnistul olev ehitis, siis kehtivad sellise kindlustuslepingu puhul erisätted (VÕS § 499 jj). Kohus pidas võimalikuks kostja aegumise vastuväite osas kolme käsitlust. Esiteks on võimalik käsitleda kindlustuslepingu sõlmimise kohustust ühekordse kohustusena, mille täitmisele suunatud nõue muutus sissenõutavaks 31.10.2007 ja kui ei esine aegumise katkemist ega peatumist, siis aegus selle kohustuse täitmise nõue kolme aasta möödumisel. Kohtu hinnangul ei toonud hageja esile asjaolusid, mis annaks alust lugeda aegumine katkenuks või peatunuks. Teiseks on võimalik, et kohus tuvastab TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise aluse esinemise. Kohus ei tuvastanud kostja käitumises õigusvastase tagajärje soovi ega tahtlust käituda heade kommete vastaselt. Seega ei olnud alust kohaldada kümneaastast aegumistähtaega. Kolmandaks on võimalik lugeda kindlustuslepingu sõlmimise kohustus korduvaks TsÜS § 154 tähenduses ja hinnata sellele vastavalt nõude aegumist. Maakohus nõustus hagejaga, et kindlustuslepingu eripärast ja hüpoteegipidaja kaitseks ette nähtud normide (VÕS § 499 jj) eesmärgist tuleneb hüpoteegiga koormatud kinnisasja kindlustamise kohustuse korduvus. Sellele kohustusele vastava nõude saab hüpoteegipidaja panna maksma igal ajal hüpoteegikande kehtivuse perioodil ja puudub mõistlik põhjendus, miks peaks tulevikku suunatud ajavahemike osas nõue aeguma pelgalt esimese kindlustusperioodi alguseks lepitud tähtpäeva järgi. Seega hageja nõue ei ole aegunud. Vastavalt eeltoodule tegi kohus aegumise kohaldamata jätmise kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. TsMS § 173 lg 5 alusel ei märkinud kohus vaheotsuses menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus

jaotus ja jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. 24.10.2007 hüpoteegi seadmise lepingu p-s 5.5 sätestatu on eraldiseisev kokkulepe poolte vahel, seega iseseisev lepingust tulenev kohustus. Kostja lepingust tuleneva kohustuse eesmärgiks oli tekitada seisund, kus hüpoteegiga koormatud kinnisasja suhtes sõlmitakse kindlustusleping, milles kindlustuslepingu järgseks soodustatud isikuks määratakse hageja ja seejärel eeltoodud seisundit säilitada kuni Xxxxx xx kinnistu müügilepingujärgse ostuhinna hagejale tasumiseni. Seega on kindlustuslepingu kehtivuse säilitamise eelduseks kindlustuslepingu sõlmimine. Kuna kindlustuslepingut ei ole tähtaegselt sõlmitud, ei ole võimalik olematu kindlustuslepingu kehtivust säilitada. Maakohus leidis ekslikult, et tegemist oli kostja korduva kohustusega TsÜS § 154 mõttes. 24.10.2007 hüpoteegi seadmise lepingu p 5.5 kohaselt oli kostjal ühekordne ja konkreetse täitmise tähtajaga kohustus kindlustuslepingu sõlmimiseks. Pärast kindlustuslepingu sõlmimiseks kokkulepitud tähtaja möödumist hakkas kulgema hagejal oleva kindlustuslepingu sõlmimise nõude aegumise tähtaeg. Maakohus ei põhjendanud arusaadavalt, kuidas on hageja nõudele aegumise kohaldamata jätmine seotud VÕS § 499 jj sätetega. Vaheotsuses viidatud VÕS § 499 jj sätestavad kindlustusandja vastutuse hüpoteegipidaja ees ehitise kindlustamise puhul. Kuna kindlustuslepingut ei ole sõlmitud, ei ole kindlustusandjat, kellel oleks kohustusi hageja või kostja ees. Samuti ei saa VÕS 24.ptk 1.jao 6.jaotise sätetele tuginedes väita, et 24.10.2007 hüpoteegi seadmise lepingu p-s 5.5 kokkulepitud kindlustuslepingu sõlmimise kohustus on korduv kohustus. 24.10.2007 hüpoteegi seadmise lepingu p 5.5 kohaselt on hageja väidetav nõue hüpoteegiga koormatud vara kindlustamiseks aegunud. Kaevatava vaheotsuse resolutsioonis ei ole maakohus teinud otsust kostja taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta (TsMS § 449 lg 3), samas on kohus tuvastanud asjaolu, mille tuvastamiseks taotlust ei esitatud. Kohus ei saa rahuldada hagiavaldust, taotlust vms, mida menetlusosalised ei ole esitanud. Vastus apellatsioonkaebusele

Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas hageja nõue kohustada kostjat sõlmima kindlustusleping on aegunud või mitte. Nõustuda ei saa kostja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt oli kostjal ühekordne kohustus sõlmida kindlustusleping ja see aegus kui tehingust tulenev nõue TsÜS § 146 kohaselt 31.10.2010. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud ja sellega saab nõustuda. Samas ei ole õiged maakohtu lahendi põhjendused, st et kostja kohustus sõlmida kindlustusleping on korduv kohustus TsÜS § 154 mõttes, mis ei ole aegunud. Aegumise küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda poolte vahel lepingus kokkulepitust, kus kostja on muuhulgas võtnud endale kohustuse tagada kindlustuskaitse kogu hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseni. Tegemist on ajaliselt kestva kohustusega, mis ei aegu ja mille täitmist saab hageja jätkuvalt nõuda kuni hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseni. Hageja õigus nõuda kostjalt kindlustamiskohustuse täitmist ei ole aegunud, mida maakohus on õigesti tuvastanud. Maakohtu otsuse resolutsioon kajastab kohtu seisukohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks ja kaebus jääb rahuldamata. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise otsustab maakohus asja lahendamise tulemusest lähtudes.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.