Tööõigus

2

ajavahemikul 5. september 2020 kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni). Hagiavalduse kohaselt ei lõppenud tööleping 4. septembril 2020. Kostja pidi seega tasuma hagejale töötasu ning kindlustama hagejat kokkulepitud tööga ka pärast 4. septembrit 2020. Kostja pidi hagejale maksma TLS § 35 alusel keskmist tasu. Poolte vahel ei ole vaidlust, et alates 4. septembrist 2020 ei lubanud kostja hagejat tööle. Hageja saamata jäänud töötasu on perioodil 2020. a september – 2021. a veebruar 4193 eurot 28 senti. TLS § 107 lg-t 2 ei ole võimalik kohaldada, kuna selle eelduseks on töölepingu ülesütlemise avalduse tegemine ja selle tühisuse tuvastamine. Käesoleval juhul ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust esitatud ja ülesütlemise tuvastamine ei ole olnud töövaidluse esemeks. Kui kostja ei pea töösuhte jätkamist võimalikuks, siis on tal võimalik see seaduses sätestatud viisil üles öelda. Hageja ei ole nõus hüvitise suurusega, kuna seadus võimaldab töövaidlusorganil TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist suurendada. Asjaolusid arvestades peab hüvitise olema suurem. Hagejal puudub alates 5. septembrist 2020 sissetulek ja ta on olnud pidevalt valmis tööle ilmuma. TVK otsuse resolutsiooni p 2, millega TVK tuvastas pooltevahelise töölepingu lõppemise tühisuse tähtaja möödumisel TLS § 80 lg 1 alusel alates 4. septembrist 2020, on jõustunud, sest pooled ei ole seda punkti vaidlustanud. Seetõttu ei saa pooled vaielda selle üle, kas töösuhe lõppes TLS § 80 lg 1 alusel tähtaja möödumisel või mitte. TVK otsuse resolutsiooni p 4 on kostja suhtes jõustunud ehk kostja ei saa taotleda hüvitise vähendamist. Hageja leidis vastuseks kostja vastuväidetele, et eeldused TLS § 107 lg 2 kohaldamiseks, so töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja poole taotlus töölepingu lõpetamiseks, ei ole täidetud. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust hagejale esitanud ning ülesütlemise tühisuse tuvastamine ei olnud töövaidluse esemeks. Tööle mittelubamine ei ole samastatav töölepingu ülesütlemisega, mistõttu puudub alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel. Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Puudub vaidlus selles, et kostja ei ole väljendanud tahteavaldust töölepingu lõpetamiseks. Kostja väidetav mitteteadmine hageja tööloa pikendamisest ei mõjuta töölepingu kehtivust ega tööandja kohustust maksta töölepingu järgi töötajale töötasu. Hagejal oli õigus Eestis töötada ajavahemikul 6. september 2019 – 10. september 2021 ehk ka sel perioodil, mille eest on hageja esitanud töötasu nõude. Hagejal puudus 5. septembrist 2020 – 2021. a detsembrini sissetulek.

3

Kohus saab pooltevahelise töösuhte lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates 4. septembrist 2020. TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamisel tuleb lähtuda VMS regulatsioonist. Hageja ei ole põhjendanud, mis kuupäevast peaks pooltevahelise töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetama. Kindlasti ei ole põhjendatud töösuhet lõpetada kohtuotsuse tegemise aja seisuga või alates 5. märtsist 2021, mil lõppes hagejale väljastatud rahvusvahelise kaitse taotleja teine tunnistus. Kostja on menetluses kahtluse alla seadnud hageja viibimise Eestis kuni 5. märtsini 2021 ja reaalse töö tegemise võimalikkuse. Kostja on teinud pärast 4. septembrit 2020 selgeid tahteavaldusi, millest ei saanud jääda kahtlust, et töösuhe on lõppenud. Alternatiivselt saab kostja avaldusi pidada töölepingu ülesütlemisavalduseks hagejast tuleneval põhjusel. Alates 5. septembrist 2020. a ei teinud hageja kostja kasuks tööd hagejast tuleneval põhjusel, so hageja ei tõendanud kostjale enne 4. septembrist 2020, et tal on õigus Eesti Vabariigis tööd teha. Seega oleks töölepingu lõpetamine TLS § 107 lg 2 alusel pärast 4. septembrit 2020 hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja rahalised nõuded on hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja tõendas, et hageja on kostja esindaja allkirja töölepingul võltsinud. Hageja nõuab töötasu aja eest, mil hageja reaalselt tööd ei teinud ega saanudki teha. Pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu kahel põhjusel. Esiteks oli töösuhte alguses pooltele teadaolevalt hagejal õigus Eesti Vabariigis tööd teha kuni 5. septembrini 2020. Teiseks tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjuseks oli lepingu kohaselt töömahu ajutine suurenemine.

MAAKOHTU LAHEND

4

Hageja nõutud hüvitise suurus ei ole kooskõlas väljakujunenud praktikaga. Kuigi võimalik on mõista välja suuremat hüvitist kui kolme kuu töötasu, ei ole võimalik hüvitise suurust siduda tulevikus saabuva tähtajaga. Selline hüvitis ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Hageja pole tõendanud, et ta viibis kogu aja Eestis ning tal oli võimalik tööd teha. TLS § 109 lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Hageja töötas kostja juures väga lühidalt. Olenemata töölepingu lõppemise tühisusest ei saanud hageja kahjustatud viisil, et oleks põhjendatud välja mõista ühe kuu keskmist töötasu ületav hüvitis. Kostja andis oma tegevusega mõista, et tööleping on lõppenud ning hagejal oli võimalik leida uus töö. Kostja ei käitunud pahauskselt. Kohus arvestas hüvitise suuruse määramisel, et töölepingul olnud tööandja allkiri ei olnud ekspertiisi kohaselt ehtne, mis tekitas kahtluse dokumendi tõesuses. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja käitus TLS § 109 lg 2 alusel nõude esitamisel pahauskselt. Põhjendatud hüvitise suurus on hageja ühe kuu keskmise töötasu 698 eurot 88 senti (bruto).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduses esitas hageja alternatiivselt TLS § 109 lg 1 alusel väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurendamise nõude. TVK otsuse resolutsiooni p-i 4 jõustumise toime vältimiseks oleks kostja pidanud esitama kohtule TvLS § 58 lg-ga 4 ettenähtud taotluse. Kostja taotlust ei esitanud ning tema suhtes on TVK otsuse resolutsiooni p 4 jõustunud. Hüvitise nõue ei ole nö terviknõue, mis ei saa osaliselt jõustuda. Maakohtu kaalutlusõigus oli TVK otsuse resolutsiooni p-ga 4 piiratud. Sellises olukorras ei saanud maakohus TVK väljamõistetud hüvitist vähendada, vaid ainult suurendada. Arvestades töövaidluse asjaolusid ja poolte huve on põhjendatud kostjalt suurema hüvitise väljamõistmine. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p 32.3). Hagejal puudus alates 5. septembrist 2020 kuni hagi esitamiseni sissetulek, mistõttu on põhjendatud hüvitise väljamõistmine vähemalt hageja saamata jäänud sissetuleku ulatuses ajavahemikul 5. september 2020 kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. TVK otsusega tuvastati töölepingu lõppemise tühisus tähtaja möödumisel 4. septembril 2020, seega on tööleping kehtiv ja hagejal oli võimatu leida teine töökoht. Olukorras, kus maakohtu seisukoha järgi viibis hageja esitatud tõendite kohaselt Eestis vähemalt kuni 29. märtsini 2021, oleks põhjendatud välja mõista hüvitis töötaja keskmise tööpalga ulatuses ajavahemikul 5. september 2020 – 29. märts 2021. Eestis viibimise aeg ei saa siiski hüvitise suurust mõjutada, sest hagejal oli õigus ajavahemikul 6. september 2019 – 10. september 2021 Eestis töötada. Maakohus leidis, et hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Töölepingut ei öeldud üles, vaid kostja ei lubanud hagejat tööle. Põhjendatud ei ole maakohtu väide, et hagejal oleks olnud võimalik uut tööd leida. Uue töö otsimine oleks olnud vastuolus hageja positsiooniga kostjaga sõlmitud töölepingu kehtivuse osas. Esitatud tõenditega ei ole kooskõlas maakohtu seisukoht, et kostja ei käitunud pahauskselt. TVK menetluses esitas kostja selgete võltsimistunnustega dokumendid, millega sooviti põhjendada töölepingu tähtajalisust. Maakohtu väited kostja esindaja allkirja analüüsi arvestamisest hüvitise määramisel on arusaamatud, sest selgitustest ei nähtu, millised järeldused maakohus tõenditest teeb.

vastu

ja

taotleb

selle

rahuldamata

ning

Kostja leiab, et pooltevaheline töösuhe lõppes 4. septembril 2020. Kuigi maakohus leidis, et TVK otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ei ole seotud ning resolutsiooni p 2 on jõustunud, on apellant ise selles osas õigusvaidluse avanud. Seega peab ka ringkonnakohus lahendama küsimuse sellest, mis alusel tööleping alates 4. septembrist 2020 lõppes. TVK otsuse resolutsiooni p-e 2 ja 3 saab vaadelda vaid koos, kuivõrd õiguslikult lubatav ega võimalik ei ole olukord, kus iseseisvalt jääks kehtima vaid TVK otsuse resolutsiooni p 2. Tähtajalise töölepingu sõlmimisel esitas hageja kostjale tõendi, mille kohaselt oli hagejalt õigus Eesti Vabariigis tööd teha kuni 4. septembrini 2020. a. Seega ei saanud pooled tähtajatut töölepingut sõlmida. Töösuhte kestel ei tõendanud hageja, et tal on õigus Eestis tööd teha ka pärast 4. septembrit 2020. a. VMS-st tulenevate kohustuste täitmine ei saa viia olukorrani, kus kostja vastutab TLS-st tulenevalt hageja ees, sh tähtajalise lepingu sõlmimise väidetav põhjendamatus ning sellega kaasnevad hüvitisnõuded. VMS-s sätestatud kohustuste

6

tõttu ei saanud kostja hagejaga töösuhet jätkata, sest kostjal ei olnud teavet, et hagejal on õigus Eestis pärast 5. septembrit 2020 töötada. Alternatiivselt lõpetas maakohus pooltevahelise töösuhte TLS § 107 lg 2 alusel alates 4. septembrist 2020 õigesti. Eeldused TLS § 107 lg 2 alusel kohtu poolt töölepingu lõpetamiseks on täidetud, sh on kostja TVK menetluses esitanud vastava taotluse. Töölepingu tuleb lõpetada alates 4. septembrist 2020. Hageja ei põhjendanud, miks peaks töösuhte lõpetama teisel ajal. Hageja rahalise nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja tõendas, et hageja võltsis töölepingul kostja esindaja allkirja. Hageja nõuab töötasu ja alternatiivselt hüvitist aja eest, mil ta reaalselt tööd ei teinud ega saanudki teha. Pooltevaheline töösuhe oli nii faktiliselt kui ka õiguslikult lõppenud. Hagejal ei ole õigust saada TLS § 35 alusel ajavahemiku september 2020 kuni veebruar 2021 eest töötasu. Hagejale töö andmata jätmine tulenes esiteks töölepingu lõppemisest ning teiseks sellest, et hageja ei tõendanud kostjale, et tal oli pärast 4. septembrit 2020. a õigus Eestis tööd teha. Kostja keeldust VMS regulatsioonist johtuvalt õigustatult hagejat tööle lubamast. Seega tulenes töö andmata jätmine ka hagejast ning TLS § 35 kohaldamine on välistatud. Maakohus lahendas õigesti TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõude tervikuna. TVK otsuse resolutsiooni punkt ei saa ühe poole suhtes jõustuda ja teise poole suhtes mitte jõustuda. Kuna hageja vaidlustas TVK resolutsiooni hüvitise väljamõistmise osas, võis hüvitist nii suurendada kui vähendada. TVK otsuse resolutsioon ei piira maakohtu kaalutlusõigust. Maakohus ei vähendanud hüvitist omal algatusel, vaid kostja taotlusel. Hageja taotles hüvitist saamata jäänud sissetuleku ulatuses ajavahemikul 5. september 2020 kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni või kuni ajani, kui hageja saab sissetuleku teises töökohas või kuni 29. märtsini 2021. a. Samas TLS § 35 kohast töötasu nõudis hageja kuni 2021. a veebruarini. TLS § 109 lg 1 kohast hüvitist ei saa siduda sündmusega, mil hageja saab sissetuleku teises töökohas. Hageja on vaba otsustama, kas ta soovib tööd teha või mitte. Olukorras, kus ta otsustab tööd mitte teha või ei saa sissetulekut teenida teistel põhjustel, ei ole põhjendatud see, et kostja peaks määramata aja hagejale hüvitise näol tasu maksma. Hageja ei ole kahju saamist tõendanud. Maakohus tuvastas, et hageja oli Eestis ühel päeval, so 29. märtsil 2021. a, kuid muul ajal ei ole hageja Eestis viibimist tõendanud. Eelnevast lähtuvalt on eksitav hageja apellatsioonkaebuse väide, et asjas on tõendanud hageja Eestis viibimist kuni 29. märtsini 2021. Asjaolu, et hagejal puudus väidetavalt alates 5. septembrist 2020. a sissetulek, ei ole kostjale etteheidetav. Hüvitise suuruse määramisel ei saa arvestada, et hageja otsustas alates 5. septembrist 2020 mitte töötada mujal. Hageja ei olnud seotud kostjaga sõlmitud töölepinguga. Hagejale oli alates 5. septembrist 2020 selge, et kostja juures ta tööd teha ei saa. Hagejal ei olnud keelatud otsida teist tööd. Hageja töötas kostja juures vaid lühikest aega. Maakohus põhjendas otsuses, milliseid järeldusi ta võltsimisega seonduvast dokumendist tegi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7

TsMS § 654 lg 22 kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8

töölepingut. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2096,64 eurot (bruto).

9

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.