4.Välja mõista AH-lt OK kasuks apellatsioonimenetluse kulud 655 eurot 50 senti. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.OK (hageja) esitas 30.01.2015 hagi AH (kostja) vastu nõudega tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 025/2014/1664 lubamatuks. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 05.06.2014 kohtutäiturile täitmisavalduse täitemenetluse alustamiseks hageja suhtes. Täitemenetluse aluseks oli Tallinna notar Ragne Tehveri poolt 16.08.2007 tõestatud notariaalakt nr 5796, 24.10.2007 tõestatud notariaalakt nr 7132, 10.02.2009 tõestatud notariaalakt nr 740 ning 05.06.2014 kuupäevaga kostja õiend täitemenetluses võlanõude sissenõutavaks muutumise kohta. Puudus täiteasja alustamise eelduseks olev täitedokument. Hageja ja sissenõudja vahel 16.08.2007 sõlmitud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu ja eelmärke kinnistamise avalduse p 6.3 kohaselt olid pooled kokku leppinud, et kõik käesoleva lepinguga seotud tahteavaldused (sealhulgas avaldused õiguskaitsevahendite teostamiseks) võivad olla kirjalikus vormis, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või elektroonilises vormis, kui seadus ei näe ette kohustuslikku notariaalset kinnitamist või notariaalset tõestamist. Pooled sõlmisid 10.02.2009 müügilepingu muutmise kokkuleppe, mille p-s 2.2 lepiti kokku, et ostuhinnast 2 900 000 krooni kohustub ostja tasuma müüjale eurodes, summas 185 343 eurot 78 eurot senti 60 kalendripäeva jooksul arvates müüja vastavasisulise nõude saamisest. Sissenõudja pole hagejale esitanud vormikohast nõuet müügilepinguga kokku lepitud ostuhinna tasumiseks. Seega pole täitemenetluses nõutav summa sissenõutavaks muutunud (TMS § 19 lg 1). Arestimisteate kohaselt on hageja võlgnevuse suurus 202 043 eurot 54 senti. Samas 18.08.2014 kohtutäituri otsuses märgib kohtutäitur, et võlgnikul tuleb tasuda 185 343 eurot 78 senti. Jääb arusaamatuks, millise summa tasumist kohtutäitur nõuab. Antud juhul oleks kohtutäitur üldse pidanud täitemenetluse alustamisest keelduma. Täitemenetluses ei saa olla olukorda, kus võlgnikule jääb kohtutäituri koostatud dokumentides märgitud võlgnevuse suuruse osas tõlgendusvabadus. Kostja vastus hagile
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Ebaõige on hageja väide, et kostja pole enne täitemenetluse alustamist esitanud kirjalikku nõuet võla tagasisaamiseks. Hageja tõlgendab meelevaldselt 10.02.2009 müügilepingu muutmise kokkuleppe p 2.2, väites, et võla tagastamise nõuet võis esitada vaid kirjalikus vormis. Poolte tahe selles lepingus oli tegelikult, et vastava nõude võib hageja kostjale esitada mis tahes vormis (TsÜS § 77 lg 1). Pooled olid isiklikult tuttavad ja nende vahel valitses tehingu tegemise päeval usalduslik õhkkond. TsÜS §-le 78 viitamine pole asjakohane. Võlausaldaja teadet võlgnikule tuleb käsitada tahteavaldusena TsÜS § 69 lg 1 mõttes. Kostja poolt hagejale tehtava tahteavalduse sisu ei pidanud olema muu kui vaid nõue võlg tagasi maksta, ja see tuli hagejale teatavaks teha isiklikult. Kohtutäiturile esitatud õiendist nähtub, et kostja helistas 30.04.2014 kell 15:18:48 hageja mobiiltelefonile ja teatas, et soovib temaga kohtuda. Hageja nõustus ja palus kostjal helistada, kui on tema kodumaja värava taga. Kell 15:18:48, kui kostja jõudis hageja aiavärava juurde, tegi ta talle teise telefonikõne ning hageja lasi kostja sisse. Seal olles teatas kostja hagejale, et ta nõuab 2009. a lepingus fikseeritud kogu laenusumma tagastamist ega ole nõus rohkem ootama. Hageja teatas kostjale, et tal sellist summat kusagilt võtta ei ole ning ilmselt tuleb tagatisvara maha müüa. Kuivõrd lepingu järgi oli hagejal õigus 60 päeva mõelda ja raha otsida, lahkus kostja teadmisega, et hageja hakkab asjaga tegelema ning võtab ühendust. Kuna hageja kostjaga ühendust ei võtnud, pöördus kostja juristi poole, kes on esitanud kohtutäiturile avalduse täitemenetluse läbiviimiseks. Kostja üritas hagejaga enne täitemenetluse algatamist kompromissile jõuda, kuid läbirääkimised lõppesid, kui hageja asus positsioonile, et tema võlgnevus kostjale võiks olla ca 14 000 eurot. Hageja pole tänaseni täitedokumendiks oleva lepingu järgsest võlast midagi ära tasunud. Hageja on kostjale vaid tasunud mõnel korral intresse. Kohtuotsus
4.Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 025/2014/1664 lubamatuks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1273 eurot. Pooled ei vaielnud selle üle, et sõlmisid 16.08.2007 kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, millega kostja müüs hagejale kinnistu aadressil XXX, Tallinn (lepingu ese). Pooled muutsid 24.10.2007 lepinguga müügilepingut ning sõlmisid kinnistu omandi üleandmise asjaõiguslepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu, mille p 4.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et hageja seab kostja kasuks lepingu esemele hüpoteegi hüpoteegisummaga 2 900 000 krooni igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Punkti 4.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded hageja vastu, mis tulenevad lepingu p-des 3.3.2 ja 3.3.3 kokkulepitud ostuhinna järelmaksukohustusest ning võimalikest käesoleva lepingu muutmise lepingutest ning lisadest. 10.02.2009 sõlmisid pooled müügilepingu muutmise kokkuleppe, mille p-s 2 lepiti kokku, et ostuhinnast 185 343,78 eurot kohustab hageja tasuma kostjale 60 kalendripäeva jooksul alates kostja vastavasisulise nõude saamisest. Hageja suhtes on alustatud täitemenetlust nr 025/2014/1664 lepingu esemele seatud hüpoteegi realiseerimiseks. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-190-13 (p-s 14) rõhutanud, et hüpoteegi alusel saab täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks, s.t tagatud nõude võlgnik peab olema nõude rahuldamisega sattunud viivitusse. 16.08.2007 sõlmitud lepingu p 6.3 (t lk 18) kohaselt on pooled kokku leppinud, et kõik käesoleva lepinguga seotud tahteavaldused (sealhulgas avaldused õiguskaitsevahendite teostamiseks) võivad olla kirjalikus vormis, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või elektroonilises vormis, kui seadus ei näe ette kohustuslikku notariaalset kinnitamist või notariaalset tõestamist. Tahteavalduste edastamist lepingu muudatustes enam ei käsitletud. Võiks arvata, et säte ei välista mõnes muus vormis tahteavalduste tegemist. Samas puuduks sättel nimetatud tõlgenduse puhul mõte, sest loetletud on just võimalike aktsepteeritavate tahteavalduste vorme peale notariaalse. Kui soovitud oleks korrata TsÜS § 77 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi, oleks sätte sõnastus olnud teistsugune. Pigem võib sätet tõlgendada nii, et kuigi müügileping on sõlmitud notariaalses vormis, ei pea siiski kõik lepinguga seotud tahteavaldused notariaalses vormis olema, vaid need võib esitada ka kirjalikult, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või elektroonilises vormis, kuid mitte suulises vormis. Seega kostja suulist nõudest teatamist ei saaks lugeda nõude esitamiseks 10.02.2009 müügilepingu muutmise kokkuleppe p 2.2 tähenduses. Kuigi hageja ja kostja esindaja vahelisest kirjavahetusest perioodist 14.05.2014 kuni 03.06.2014 (t lk 92-97) nähtub, et hageja on teadlik kostja soovist võlgnevus tagasi saada ning asjaolust, et vastasel juhul võib kostja algatada täitemenetluse, ei saa kostja esindaja poolt esitatud e-kirju siiski lugeda nõudeks 2009. a müügilepingu muutmise kokkuleppe p-s 2 nimetatud võlgnevuse tasumiseks. Oluline on, et tahteavaldus oleks teisele poolele äratuntavalt väljendatud. Esitatava nõude põhiolemus seisneb nõutava summa ja nõude koosseisu äramärkimises. Kirjavahetusest nähtuvalt ei olnud kostjal selgust, missuguse summa hageja võlgneb, ning ta palus selle hagejal endal välja arvestada. Muu hulgas polnud selge, kas kostja nõuab hagejalt ka intresside ja viiviste tasumist. Kirjavahetusest selgub, et hageja oli kostjale mingis osas võlgnevuse tasunud, mistõttu ei saanud enam olla tegemist 10.02.2009 müügilepingu muutmise kokkuleppe p-s 2.2 märgitud summaga ning seda tuli täpsustada. Tegemist oli pigem aruteluga võimaliku nõude suuruse üle, mitte nõude esitamisega. Nõude esitamise mõte on see, et võlgnikul oleks võimalik enda vastu suunatud nõude suurusega tutvuda ning selle põhjal otsustada 60 päeva jooksul selle tasumine. Kostja pole esitanud hagejale nõuet 10.02.2009 müügilepingu muutmise kokkuleppe p 2.2 tähenduses. Kuna kostja hagejale sellise nõude esitamist tõendanud pole, ei muutunud võlgnevus ka sissenõutavaks (TMS § 19 lg 1).
Hageja 08.10.2015 menetluskulude nimekirja (t lk 131) kohaselt kulus hageja esindajal aega hagiavalduse koostamisele (3,25 h), kohtu 03.02.2015 määrusega tutvumisele ja kliendile selgitamisele (0,25 h), hagivastusega tutvumisele (0,75 h), 24.06.2015 seisukoha koostamisele ja kohtule esitamisele (1,5 h) ja 24.07.2015 seisukoha koostamisele ja kohtule esitamisele (1,25 h) ning hageja menetluskulud on kokku 1273 eurot (koos käibemaksuga). Hageja esindaja väljatoodud tegevused on kõik olnud vajalikud ning näidatud ulatuses (7 h) põhjendatud. Samuti on mõistlik õigusabiteenuse tunnihind (95 eurot + km). Apellatsioonkaebus
5.Kostja palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuses märgitud asjaolu, et hagi menetlemise ajaks jõustunud 17.12.2014 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-14-56646 oli kohus samu asjaolusid eelnevalt teisiti tuvastanud. Maakohus on läinud vastuollu TsMS § 457 lg-ga 1. Viidatud määruses oli maakohus tuvastanud, et täitemenetlus käesolevas täiteasjas oli algatatud õiguspäraselt, sh kohtutäiturile oli esitatud nõuetekohane täitedokument. Maakohus on jätnud osa kostja väiteid tähelepanuta. Maakohus ei ole teinud vajalikke järeldusi sellest, et hageja ei ole kordagi vaidlustanud kostja väidet, et kostja esitas nõude hagejale suuliselt 30.03.2014. Maakohus oleks pidanud lugema kostja väite omaks võetuks. Maakohus on kohaldanud ühe lepingu alusel tekkinud vaidluse lahendamiseks teise lepingu sätet. Kohus on ekslikult kohaldanud 16.08.2007 lepingus (t lk 18) sätestatud vorminõuet eraldiseisvale 10.09.2009 laenulepingule, mis sõlmiti hoopis teistsugusel eesmärgil (t lk 30). Maakohus oleks pidanud leidma, et ei olnud tähtsust, et leping on pealkirjastatud varasema lepingu muutmise lepinguna. Maakohus ei pööranud piisavalt tähelepanu kostja väitele, et pooled olid varem naabrid ja isiklikud tuttavad ja nende vahel valitses tehingu tegemise päeval usalduslik õhkkond. Isegi kui täitemenetluse algatamise päeva seisuga ei oleks kostja nõue olnud sissenõutav, ei pruugi see asjaolu olla sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks. Maakohus oleks pidanud leidma, et täitemenetluse algatamisest on kohtuotsuse tegemise päevaks möödas enam kui kaks kuud. Maakohus oleks pidanud arvestama Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-60-11, kus kohus leidis, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamisel saab põhimõtteliselt arvestada ka menetluse kestel toimunud muudatusi, mis hagi lahendamist mõjutavad. Isegi kui maakohtu põhijäreldused oleksid õiged, ei oleks alust hagi rahuldada, sest täitmisele pööratud võlg on tasumata. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ebaõiged on apellatsioonkaebuse väited, et vaidlustatud maakohtu lahend on vastuolus tsiviilasjas nr 2-14-56646 tehtud 17.12.2014 määrusega. Vastuolu puudub, kuna määruse resolutsioonis ei ole kohus ühtegi apellandi poolt viidatud asjaolu tuvastanud. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi
aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilasjas nr 2-14-56646 lahendas maakohus kaebust kohtutäituri otsuse peale ja selles hagita menetluse asjas ei võetud seisukohta praeguses asjas hagi esemaks olevas küsimuses, st kas apellant oli esitanud poolte poolt lepinguga sätestatud vormis ostuhinna tasumise nõude või mitte. Maakohtu seisukohad selles asjas, et täitemenetlust algatati õiguspäraselt, ei oma apellandi poolt osundatud tähendust praeguses asjas. Maakohus märkis eelnimetatud lahendis, et täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul sai maakohus eelnimetatud kaebuse lahendamisel kontrollida, kas kohtutäitur on temale esitatud dokumentide hindamisel järginud TMS § 19. Seevastu praegust kohtuasja iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mille puhul võlgnik võib esitada kõik vastuväited nõude olemasolule ja kehtivusele (TMS § 221 lg 11) ning nõude sissenõutavust edasilükkava tingimuse saabumist hindab kohus. Kaebuse väide, mille kohaselt oli piisav kostja poolt hagejale nõude esitamine suuliselt, ei ole kooskõlas poolte vahel lepingus kokkulepituga. Maakohus on 16.08.2007 lepingu punkti 6.3 tõlgendades õigesti leidnud, et 10.02.2009 lepingu p-s 2.2 sätestatud nõudega seotud tahteavalduse võis esitada notariaalses vormis kirjalikult, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või elektroonilises vormis, kuid mitte suulises vormis. Maakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda seisukohale, nagu oleks maakohus kohaldanud 16.08.2007 lepingus sätestatud vorminõuet 10.02.2009 lepingule ebaõigesti. Nõustuda ei saa kostjaga, et 10.02.2009 lepinguga muudeti ostuhinna tasumise kohustust (t lk 134). Maakohus on õigesti märkinud, et 10.02.2009 leping on 16.08.2007 müügilepingu muutmise kokkulepe ja põhjendatult kohaldanud 10.02.2009 lepingu p-s 2.2 nimetatud nõude esitamisele 16.08.2007 lepingu p-s 6.3 kokkulepitud vorminõuet. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt oleks maakohus pidanud asja lahendamisel arvestama ja jätma hagi rahuldamata, sest nõue muutus sissenõutavaks, sest täitemenetluse algatamisest oli kohtuotsuse tegemise ajaks möödas enam kui kaks kuud. Maakohus tuvastas õigesti, et nõue ei olnud muutunud sissenõutavaks, kuna kostja ei olnud hagejale ostuhinna tasumise nõuet esitanud. Nõustuda saab vastustajaga, et apellandi käsitlus, mille kohaselt võib kõigepealt nõude alusel, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud, alustada täitemenetlust ja siis jääda ootama nõude sissenõuetavaks muutumist (vastuse p 2.12), on vastuolus TMS § 19 lg-ga 1. Menetluskuludest Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Puudub alus muuta maakohtu otsustatud menetluskulude jaotust. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud seoses apellatsioonimenetlusega õigusabi 5,75 tundi tunnitasuga 95 eurot, millele lisandub käibemaks, ning hageja menetluskulud ringkonnakohtus on kokku 655 eurot 50 senti (sh käibemaks). Kostja ei esitanud seisukohta hageja menetluskulude kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on 05.01.2016 määrusega ja apellatsioonkaebusega tutvumise, esialgse analüüsi ja kliendile selgitamise ajakulu 1 tund ning vastuse koostamise, vormistamise ja esitamise ajakulu 4,75 tundi vajalik ja põhjendatud kulu, arvestades kohtuvaidluse keerukust ja koostatud menetlusdokumentide sisu. Tunnitasu 95 eurot, millele lisandub käibemaks, on tavapärane sarnase õigusteenuse hind. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud lepingulise esindaja kulu 655 eurot 50 senti (sh käibemaks).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.