2-15-1535/15 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue XXX esitas 30.01.2015 kohtule hagi XXX vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 025/2014/1664. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 05.06.2014 kohtutäiturile täitmisavalduse täitemenetluse alustamiseks hageja suhtes. Täitemenetluse aluseks on Tallinna notar Ragne Tehver poolt 16.08.2007 tõestatud notariaalakt nr XXX, 24.10.2007 tõestatud notariaalakt nr XXX, 10.02.2009 tõestatud notariaalakt nr XXX ning 05.06.2014 kuupäevaga XXX õiend täitemenetluses võlanõude sissenõutavaks muutumise kohta. Puudub täiteasja alustamise eelduseks olev täitedokument. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 19 lg 1 sätestab, et kui täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuse saabumisest, võib täitetoimingutega alustada pärast selle tähtaja lõppemist või tähtpäeva või tingimuse saabumist. Hageja ja sissenõudja vahel 16.08.2007 sõlmitud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu ja eelmärke kinnistamise avalduse p 6.3 kohaselt on pooled kokku leppinud, et kõik käesoleva lepinguga seotud tahteavaldused (sealhulgas avaldused õiguskaitsevahendite teostamiseks) võivad olla kirjalikus vormis, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või elektroonilises vormis, kui seadus ei näe ette kohustuslikku notariaalset kinnitamist või notariaalset tõestamist. Pooled sõlmisid 10.02.2009 müügilepingu muutmise kokkuleppe, mille p-s 2.2 lepiti kokku, et ostuhinnast 2 900 000 krooni kohustub ostja tasuma müüjale eurodes, summas 185 343,78 eurot, 60 kalendripäeva jooksul arvates müüja vastavasisulise nõude saamisest. Sissenõudja pole hagejale esitanud vormikohast nõuet müügilepinguga kokku lepitud ostuhinna tasumiseks. Seega pole täitemenetluses nõutav summa sissenõutavaks muutunud. Arestimisteate kohaselt on hageja võlgnevuse suurus 202 043,54 eurot. Samas 18.08.2014 kohtutäituri otsuses märgib kohtutäitur, et võlgnikul tuleb tasuda 185 343,78 eurot. Hagejale jääb arusaamatuks, millise summa tasumist kohtutäitur nõuab. Antud juhul oleks kohtutäitur üldse pidanud täitemenetluse alustamisest keelduma. Täitemenetluses ei saa olla olukorda, kus võlgnikule jääb kohtutäituri koostatud dokumentides märgitud võlgnevuse suuruse osas tõlgendusvabadus. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata. Ebaõige on hageja väide, et kostja pole enne täitemenetluse alustamist esitanud kirjalikku nõuet võla tagasisaamiseks. Hageja tõlgendab meelevaldselt 10.02.2009 müügilepingu muutmise kokkuleppe p 2.2, väites, et võla tagastamise nõuet võis esitada vaid kirjalikus vormis. Poolte tahe selles lepingus oli tegelikult, et vastava nõude võib hageja kostjale esitada mistahes vormis (TsÜS § 77 lg 1). Pooled olid isiklikult tuttavad ja nende vahel valitses tehingu tegemise päeval usalduslik õhkkond. TsÜS §-le 78 viitamine pole asjakohane. Võlausaldaja teadet võlgnikule tuleb käsitada tahteavaldusena TsÜS § 69 lg 1 mõttes. Kostja poolt hagejale tehtava tahteavalduse sisu ei pidanud olema muu, kui vaid nõue võlg tagasi maksta, ja see tuli hagejale teatavaks teha isiklikult. Kohtutäiturile esitatud õiendist nähtub, et kostja helistas 30.04.2014 kell 15:18:48 hageja mobiiltelefonile ja teatas, et soovib temaga kohtuda. Hageja nõustus ja palus kostjal helistada, kui on tema kodumaja värava taga. Kell 15:18:48, kui kostja jõudis hageja aiavärava juurde, tegi ta talle teise telefonikõne ning hageja lasi kostja sisse. Seal olles teatas kostja hagejale, et ta nõuab 2009. a lepingus fikseeritud kogu laenusumma tagastamist ega ole nõus rohkem ootama. Hageja

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud tõendite ning kirjalike ja suuliste seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle selle üle, et sõlmisid 16.08.2007 kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, millega kostja müüs hagejale kinnistu aadressil XXX, Tallinn (lepingu ese). Pooled muutsid 24.10.2007 lepinguga müügilepingut ning sõlmisid kinnistu omandi üleandmise asjaõiguslepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu, mille p 4.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et hageja seab kostja kasuks lepingu esemele hüpoteegi hüpoteegisummaga 2 900 000 krooni igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Punkti 4.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded hageja vastu, mis tulenevad lepingu p-des 3.3.2 ja 3.3.3 kokkulepitud ostuhinna järelmaksukohustusest ning võimalikest käesoleva lepingu muutmise lepingutest ning lisadest. 10.02.2009 sõlmisid pooled müügilepingu muutmise kokkuleppe, mille p-s 2 lepiti kokku, et ostuhinnast 185 343,78 eurot kohustab hageja tasuma kostjale 60 kalendripäeva jooksul alates kostja vastavasisulise nõude saamisest. Hageja suhtes on alustatud täitemenetlust nr 025/2014/1664 lepingu esemele seatud hüpoteegi realiseerimiseks. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis sama seadustiku § 2 lg 1 pdes 18-191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 19 sätestab, et täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-190-13 (p-s 14) rõhutanud, et hüpoteegi alusel saab täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks, st tagatud nõude võlgnik peab olema nõude rahuldamisega sattunud viivitusse. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja kohustus oli muutunud sissenõutavaks, so kas kostja on hagejale esitanud 10.02.2009 lepingu p-s 2.2 (t lk 30) sätestatud nõude tasuda võlgnevus 60 päeva jooksul. Kostja tugineb sellele, et esitas nõude võlgnevuse tagastamiseks hagejale suuliselt 30.03.2014. Sama on kostja märkinud kohtutäiturile esitatud õiendisse. Hageja viitab poolte vahel 16.08.2007 sõlmitud lepingu p-le 6.3 (t lk 18), mille kohaselt on pooled kokku leppinud, et kõik käesoleva lepinguga seotud tahteavaldused (sealhulgas avaldused õiguskaitsevahendite teostamiseks) võivad olla kirjalikus vormis, kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis või elektroonilises vormis, kui seadus ei näe ette kohustuslikku notariaalset kinnitamist või notariaalset tõestamist. Tahteavalduste edastamist lepingu muudatustes enam ei käsitletud. Sätte mõtte tõlgendamise teeb keerukaks esiteks asjaolu, et selles kasutatakse sõna „võivad“, mis ei viita kohustusele, vaid võimalusele, ja esmapilgul võiks arvata, et säte ei välista mõnes muus vormis tahteavalduste tegemist. Samas puuduks sättel nimetatud tõlgenduse puhul sellises sõnastuses mõte, sest loetletud on just võimalike aktsepteeritavate tahteavalduste vorme peale notariaalse. Kui soovitud oleks korrata TsÜS § 77 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt võib tehingu teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi, oleks sätte sõnastus olnud teistsugune. Pigem võib sätet tõlgendada nii, et kuigi müügileping on sõlmitud notariaalses vormis, ei pea siiski kõik lepinguga seotud tahteavaldused notariaalses vormis olema, vaid need võib esitada ka kirjalikult, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või elektroonilises vormis, kuid mitte suulises vormis. Seega leiab kohus, et olenemata sellest, kas kostja suuline nõudest teatamine 30.03.2014 on tõendatud või mitte, ei saaks seda lugeda nõude esitamiseks 10.02.2009 müügilepingu muutmise kokkuleppe p 2.2 tähenduses. Kostja on hagile lisanud hageja ja kostja esindaja vahelise kirjavahetuse perioodist 14.05.2014 kuni 03.06.2014 (t lk 92-97). Kirjavahetusest nähtub, et pooled ei jõua kokkuleppele võlgnetava summa suuruses. Kostja pakub välja, et hageja esitaks omapoolse nägemuse võlgnetava summa suurusest, ning seejärel kirjutab, et „Ilmselt muud varianti pole, kui tagatisvara müüki panna“ (t lk 96). Vastuseks soovib hageja, et kostja saadaks võrdlemiseks selle perioodi jooksul makstud summad nii sularahas kui ka ülekandega (t lk 95) ning pakub 30.05.2015 kirjas välja omapoolse nägemuse võlgnetavast summast. Selle summaga kostja esindaja ei nõustu. Viiviste kohta pakub kostja esindaja välja, et „Aasta viivise saate ise välja arvutada, samuti on teada aastad, mille kestel on võlg tasumata.“ Kostja esindaja lisab, et „Kui me võla osas kokkuleppele ei jõua, ei jää meil kahjuks muid võimalusi, kui allutada nõue sundtäitmisele vastavalt 2007 lepingu p-le 5.2.“ Hageja viitab selle peale vajadusele saata talle nõude kohta teade 60 päeva ette. Kohus on seisukohal, et kuigi nimetatud kirjavahetusest nähtub, et hageja on teadlik kostja soovist võlgnevus tagasi saada ning asjaolust, et vastasel juhul võib kostja algatada täitemenetluse, ei saa kostja esindaja poolt esitatud e-kirju siiski lugeda nõudeks 2009. a müügilepingu muutmise kokkuleppe p-s 2 nimetatud võlgnevuse tasumiseks. Oluline on, et tahteavaldus oleks teisele poolele äratuntavalt väljendatud. Esitatava nõude põhiolemus seisneb nõutava summa ja nõude koosseisu äramärkimises. Kirjavahetusest nähtuvalt ei olnud kostjal selgust, missuguse summa hageja kostjale võlgneb, ning palus selle hagejal enda välja arvestada. Muu hulgas polnud selge, kas kostja nõuab hagejalt ka intresside ja viiviste tasumist. Kirjavahetusest selgub, et hageja oli kostjale mingis osas võlgnevuse tasunud, mistõttu ei saanud enam olla tegemist 10.02.2009 müügilepingu muutmise kokkuleppe p-s 2.2 märgitud summaga ning seda tuli täpsustada. Tegemist oli pigem aruteluga võimaliku nõude suuruse üle, mitte nõude esitamisega. Nõude esitamise mõte on see, et võlgnikul oleks võimalik enda vastu suunatud nõude suurusega tutvuda ning selle põhjal otsustada 60 päeva jooksul selle tasumine. Käesoleval juhul pole kostja esitanud hagejale nõuet 10.02.2009 müügilepingu muutmise kokkuleppe p 2.2 tähenduses. Kuna kostja hagejale sellise nõude esitamist tõendanud pole, ei muutunud võlgnevus ka sissenõutavaks. TMS § 19 lg 1 sätestab, et kui täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuse saabumisest, võib täitetoimingutega alustada pärast selle tähtaja lõppemist või tähtpäeva või tingimuse saabumist. Kuna kostja nõue hageja vastu sissenõutavaks ei muutunud, polnud õiguspärane ka täitemenetluse alustamine. Eeltoodud põhjendustel tuleb kohtul hagi rahuldada ning tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 025/2014/1664.