4.Tühistada Harju Maakohtu 31.10.2023 otsus osas, millega maakohus tuvastas töösuhte lõppemise aja (resolutsiooni p 3), mõistis menetluskuludelt välja viivise (resolutsiooni p 5) ning lahendas kohtuotsuses andmete varjamise taotluse (resolutsiooni p 6). Teha tühistatud osas uus otsus, millega tuvastada töösuhte lõppemine 02.12.2022, jätta menetluskuludelt viivis välja mõistmata ning asendada jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus R.V nimi tähemärkidega ning mitte avalikustada tema isikukoodi, aadressi ja kontaktandmeid. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.2.tuvastada R.V 03.11.2022 töölepingu ülesütlemise tühisus töölepingu seaduse § 104 lg 1 alusel;
7.3.tuvastada, et R.V ja N.I.K vahel sõlmitud töösuhe lõppes töölepingu seaduse § 85 lg 4 alusel 02.12.2022;
7.4.jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud R.V kanda;
7.5.asendada jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus R.V nimi tähemärkidega ning mitte avalikustada tema isikukoodi, aadressi ja kontaktandmeid;
7.6.asendada jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus N.I.K ärinimi tähemärkidega ning jätta avalikustamata N.I.K registrikood. Samuti asendada kohtu algatusel otsuses nimetatud töötajate nimed (Q, C, K ja Ä) tähemärkidega. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.N.I.K (hageja, tööandja) esitas 02.12.2022 Harju Maakohtule R.V (kostja, töötaja) vastu hagi, milles palus tuvastada kostja 03.11.2022 töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse ja tuvastada, et poolte vaheline töösuhe lõppes 02.12.2022. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13.01.2022 töölepingu nr 2022/CORE/06, mille alusel töötas kostja alates 31.01.2022 hageja juures juristi ametikohal. Kostja töötasuks oli 2800 eurot (bruto), millele lisandus spordihüvitis 100 eurot kvartalis. 03.11.2022 esitas kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega ütles kostja töölepingu erakorraliselt alates samast päevast üles ja nõudis tööandja olulise lepingurikkumise tõttu hagejalt kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitist.
2-22-18174
1.2.Kostjal ei olnud töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg-te 1 ja 2 järgi alust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kostja ülesütlemisavalduse kohaselt on hageja teda töötasu maksmisel diskrimineerinud ning rikkunud sellega TLS § 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, viidates asjaolule, et talle sai 25.10.2022 teatavaks arendusjuhi töötasu suurus, mis oli suurem kui kostja töötasu, ning teiste töötajate lisatasu maksmise alused, mille kohta ei suutnud hageja talle usutavaid põhjendusi anda. Kostja brutopalk on võrreldes teiste ettevõtete tegevusega konkurentsivõimeline ega ole ilmselgelt õigusaktidega vastuolus või silmatorkavalt madal. Töötasu erinevus ei anna alust töösuhet TLS § 91 lg 1 alusel erakorraliselt etteteatamistähtaega järgimata lõpetada. Kui töötaja ei ole palgaga rahul ning läbirääkimised tööandjaga palga tõstmiseks ei ole edukad, on töötajal võimalik lahkuda tööandja juurest 30päevalise etteteatamisega. Tegemist ei ole ettenägematu asjaoluga, mille tõttu muutuks töölepingu jätkamine töötaja jaoks võimatuks. Juhul, kui töötasu maksmisega diskrimineerimist saaks pidada mõjuvaks põhjuseks TLS § 91 lg 1 tähenduses, ei olnud kostjal alust töölepingut erakorraliselt üles öelda. See, kui ettevõttes makstakse töötajatele erineva suurusega töötasu, ei tähenda veel töötajate diskrimineerimist. Kostja ei ole ülesütlemisavalduses esile toonud, kas tegemist on otsese või kaudse diskrimineerimisega, ning milliste samalaadses olukorras olevate isikutega võrreldes koheldakse teda õigustamatult kehvemini. Kostja ametipositsiooni ei saa võrrelda ülesütlemisavalduses nimetatud võlgade sissenõudmise tiimi juhi, arendusjuhi, finantsjuhi või võlgade sissenõudmise tiimi spetsialistidega. Tiimijuhid vastutavad terve tiimi töö ning selle liikmete käekäigu eest, kuid juristi ametipositsioonil sarnane juhtimispädevus ja ulatus puuduvad. Igal juhul on ettevõttes erinevatel ametipositsioonidel töötavate inimeste puhul kehtivad erinevad nõuded ja vastutus sellised asjaolud, mis õigustavad erineva suurusega töötasu maksmist.
1.3.Töölepingu ülesütlemise tühisuse tõttu tuleb TLS § 85 lg 4 järgi tuvastada, et tööleping lõppes töötaja korralise ülesütlemise tõttu 02.12.2022. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata. Juhul, kui kohus ei jäta hagi läbi vaatamata, palus kostja nõuda hagejalt välja täiendavad tõendid ning jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta igal juhul hageja kanda, sõltumata vaidluse lahendusest.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole tühine.
2.1.1.Kostjal oli õigus tööleping erakorraliselt üles öelda, sest hageja rikkus oluliselt võrdse kohtlemise põhimõtet (diskrimineeris kostjat töö eest tasu maksmisel) ning/või asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saanud kostjalt mõistlikult nõuda töölepingu jätkamist.
2.1.2.Hageja on kostjat võrreldes teiste hageja juures töötavate isikutega töö eest tasustamisel diskrimineerinud ning kostja on sellest, et tal on alust kahtlustada diskrimineerimist, hagejale kirjalikult teada andnud, kuid hageja ei ole kostja kahtlust kummutanud.
2-22-18174 Kostja omandas 2000 õigusalase kõrghariduse, oli 2002–2022 advokatuuri liige, sh alates 2008 vandeadvokaat, ning praktiseeris kuni hageja juures tööle asumiseni õigusteenuse osutajana. Kostja asus 2022 hageja juures tööle juristi ametikohale, mis nõudis magistrikraadi. Juristi tööülesanded (sh nende maht ja keerukus) olid hageja majandustegevuse jaoks väga olulised, need kätkesid erinevate töölõikude täitmist ning lõpptulemina vastutas kostja selle eest, et tema tegevuse tõttu oleks hageja tegevus õiguspärane. Mh esindas kostja hagejat kohtus. Hageja ei teinud kostjale tehtud töö osas etteheiteid, st kostja täitis tööülesandeid korrektselt ja tulemuslikult. Kostja saatis 25.10.2022 hageja juhatajale Qle (juhataja) e-kirja, milles märkis, et 19.10.2022 arendusjuhi tööpakkumist läbi töötades sai kostjale teatavaks, et arendusjuhi töötasu saab olema 3500 eurot kuus (bruto), millele võib lisanduda boonus tasu. Kostja töötas hageja juures juristina ja tema töötasu oli 2800 eurot kuus (bruto). Seega oli alustava arendusjuhi (C) põhitöötasu kostja töötasust 25% suurem. Arvestades alustavale arendusjuhile makstava tasu suurust võis eeldada, et hageja juhataja/võlgade sissenõudmise tiimi juht (K) saab veel suuremat töötasu ning ilmselt on ka finantsjuhi (Ä) töötasu samuti kostjast suurem. Kostjale jäi mulje, et tema kui juristi tööd ja panust hinnatakse teistest isikutest oluliselt madalamalt, kuigi kostja tegeleb iga päev intensiivselt erinevate hageja jaoks oluliste töölõikudega ning aitab kolleege. Tähtis on igaühe tööpanus, mitte ametinimetus. Juristi panus ja roll hageja juures on oluline. Kostja tundis end teisejärgulisena, kuigi temapoolne kvantitatiivne tööalane panus, tehtava töö kvaliteet jms ei olnud nimetatud isikute antavast panusest väiksem. Kostjat on tasustamisel koheldud nende isikutega võrreldes oluliselt halvemini. Kostja palus hageja juhatajal selgitada, miks ja millisel alusel tasutatakse kostjat madalamalt ning kas hageja on valmis seda probleemi lahendama. Hageja juhataja märkis 01.11.2022 vastuses, et võrdlus arendusjuhiga ei ole kohane ega objektiivne, kuna tegemist ei ole temaga samasuguseid tööülesandeid täitva isikuga, kuid ei selgitanud kolme teise töötaja tasustamist ega põhjendanud, miks ei ole võrdlus objektiivne. Hageja ei selgitanud, miks ei ole juristi ülesanded ja vastutus võrreldavad ega samaväärsed arendusjuhi ja/või juhatuse liikmega (sh juhatajaga). Hageja ei esitanud mingit seisukohta juristi ning tiimi juhi ja/või finantsjuhi võrreldavuse kohta. Hageja väitis, et kuna kostja on võrrelnud omavahel täiesti erinevaid ametikohti, siis tööalane kvantiteet ja kvaliteet ei ole seetõttu kriteeriumid, mille alusel saaks väita, et töötasu suuruste erinevused oleksid käsitletavad õigusrikkumisena. Seega möönis hageja töötasu erinevusi, täpsustamata, kui suured on erinevused. Hageja ei toonud välja, kellega ning kuidas saaks juristi tööalaselt hageja juures võrrelda, hindamaks, kas kostjat on töötasustamisel diskrimineeritud. Hageja selgitas, et töötasu sõltub konkreetselt ametiga kaasnevast vastutusest, tööülesannete mahust ja keerukusest ning juhtimise ulatusest, mitte ametinimetusest. Seega ei sõltu hageja hinnangul töötasu mingilgi määral tegelikult tehtud tööst (sh selle mahust, tulemuslikkusest jne). Hageja sisustas mingil määral arendusjuhi töö sisu, kuid ei avanud teiste nimetatud töötajate töö sisu. Hageja väitis, et juristi ametikohal puudub arendusjuhiga võrreldavas mahus vastutus, samuti ei ole juristil alluvaid, kelle tulemusliku töö eest tuleks lisaks oma tööle vastutada, kuid jättis tähelepanuta juristi lepingujärgsed ülesanded. Kuigi juristi ei olnud alluvaid, pöördusid kostja poole juhataja, tiimi juht ning finantsjuht, kelle küsimustele andis kostja tagasisidet, mille eest ta vastutas. Hageja möönis juhataja kõrgema töötasu pelgalt vastutuse ulatusele, mitte tööpanusele tuginedes. Hageja tõi esile, et pooled leppisid töölepingu sõlmides töötasus kokku, kuid hageja ei teavitanud siis kostjat teiste töötajate töötasu suurusest. Hageja ei tunnistanud oma rikkumist, kuid ei toonud esile ka faktilisi asjaolusid ega tõendeid, mis kostja kahtlust kummutaksid. Hageja üritas õigustada enda valikuid ega soovinud probleemi mõistlikult lahendada. 01.11.2022 vastuskirjal oli kostjat mõnitav alatoon. Hageja arusaam lepingujärgsest tasustamiseks ei ole kooskõlas kehtiva
2-22-18174 õigusega. Tasu tuleb maksta tööandja heaks tegelikult tehtud töö eest. Kostja ei ole arvestanud kostjale töötasu makstes kostja väga head tööpanust. 01.11.2022 vastusega lõi hageja eeldused selleks, et kostja ütleb töölepingu erakorraliselt üles 02.11.2022 palus juhataja, et kostja tuleks 03.11.2022 kontorisse eesmärgiga proovida jõuda kokkuleppele. Kostja nõustus sellega samal päeval. 03.11.2022 kohtumisel eitas hageja jätkuvalt kostja välja toodud probleemi olemasolu ega suutnud teha kostjale konstruktiivset kompromissiettepanekut töölepingu jätkamiseks. Tööandja käitus töötaja suhtes vastuoluliselt, pettuslikult, alandavalt ning pahauskselt. Hageja ei kummutanud diskrimineerimise kahtlust ka poolte vahel toimunud läbirääkimiste ajal, kuigi kostja selgitas 15.11.2022 e-kirjas, et tal on jätkuvalt põhjendatud kahtlus. Kuna hageja ei kummutanud kostja esitatud diskrimineerimise kahtlust ning võttis olukorda leigelt ega näidanud üles võimalust töötasu suurendamiseks, oli kostjal alust arvata, et diskrimineerimine on toimunud ja hageja on valmis kohtlema juristi töötasustamisel ebavõrselt ka edaspidi, ning realiseerus risk, et kostja ütleb töölepingu erakorraliselt üles, kuna ta ei pea taluma diskrimineerimist. Eeltoodud põhjendused ja asjaolud sisaldusid ka kostja 03.11.2022 tehtud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses. Hageja ei maksnud kostjale võrdväärse töö eest võrdset tasu, st rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuigi kostja on toonud esile faktilised asjaolud, mis andsid kostjale põhjendatud aluse eeldada, et hageja diskrimineeris teda tööpanuse alusel töö eest tasu maksmisel, ei ole hageja tõendanud, et ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud, sh ei ole hageja toonud esile, miks ei saa kostjat nimetatud isikutega võrrelda. Asjakohaseks võrdlusnäitajaks saab mh olla tööpanus või töökoormus. Kostja nimetatud isikud olid tööpanuse (tööülesannete mahu ja keerukuse) mõttes temaga võrdses või sarnases positsioonis. Nii kostja, tiimi juhi, finantsjuhi kui ka juhataja tegevus oli suunatud hageja majandustegevuse tuumale (võlgade sissenõudmine) ning jurist kuulus juhtivtöötajate leeri, kelle osavõtul toimus kord kuus nõupidamine. Kui välistada nende isikutega võrdlus, siis võiks tekkida olukord, kus diskrimineerimiskahtlus oleks absoluutselt välistatud, kui teist juristi ei ole. Hageja ei ole toonud esile ja tõendanud ka kostjaga võrreldavate isikute lepingujärgseid tööülesandeid ja tasu suurust, samuti seda, millised olid nende töötulemused. Hageja oli kostja tööga rahul, kuid ei olnud rahul finantsjuhi ja tiimijuhi tööga. Samuti oli vajakajäämisi juhataja käitumises, mis mõjutas hageja majandustegevuse tulemusi. Hageja ei ole selgitanud, kas ja kuidas ta on täitnud tasustamisel hageja ainuosaniku X Grupi tasustamis- ja eetikapoliitikat. Hageja ei ole toonud esile, et kostjale väiksema töötasu maksmiseks esinesid objektiivsed põhjused.
2.1.3.Kostjal oli õigus öelda tööleping diskrimineerimise, s.o töölepingu rikkumise tõttu TLS § 91 lg 2 alusel erakorraliselt üles, sest hageja ei kummutanud diskrimineerimise kahtlust, ei soovinud mõistliku kompromissiga probleemi lahendada ning kavatses jätkata kostja diskrimineerimist, s.o kostja põhiõiguste intensiivset ja ulatuslikku rikkumist olukorras, kus diskrimineerimine ja töölepingu oluline rikkumine oli toiminud juba ligi 9 kuu vältel (alates
2-22-18174 ajast, mis kostja asus hageja juures tööle). Kostjale põhjendamatult madala töötasu maksmine tähendas kostjale mittevaralise ja varalise kahju tekitamist ning kostja ei pidanud laskma endale täiendavalt kuu aja jooksul kahju tekitada.
2.1.4.Kostjal oli mõjuv põhjus öelda tööleping TLS § 91 lg 1 alusel mõjuva põhjuse tõttu üles ka siis, kui hageja ei oleks kostjat diskrimineerinud, sest kostja oli võrreldes eelnimetatud isikutega madalamalt tasustatud, ei suutnud seda hingeliselt n-ö alla neelata, hageja ei olnud valmis mõistliku kompromissiga töötasude erinevust lahendama, hageja ei näidanud üles huvi töösuhte jätkamise vastu (sh ei teinud kostjale läbirääkimiste käigus ettepanekut töösuhte jätkamiseks ja andis mõista, et kostja võib töölt lahkuda ega nõudnud töö jätkamist), st kumbki pool ei näinud töösuhte jätkumise võimalust.
2.2.Hagejal ei ole õigust töölepingu ülesütlemist vaidlustada. Hageja tunnistas läbirääkimistel oma käitumisega töölepingu erakorralist ülesütlemist, sh kandis 03.11.2022 kostjale üle lõpparve 03.11.2022 seisuga, ning lõpetas kostja töötamise näitamise Maksu- ja Tolliameti peetavas töötajate registris viitega TLS § 91 lg-le 1. Ka hageja koostatud kompromissiettepanekus tunnistas hageja töölepingu erakorralist ülesütlemist. Hageja ei esitanud ülesütlemisavaldusele vastuväidet ega nõudnud kostjalt tööle tulemist. Hageja pidas pahauskselt kostjaga läbirääkimisi ning lisas kompromissiettepanekusse rea täiendavaid tingimusi, millel ei olnud ülesütlemisega seost. See, et hageja pakkus läbirääkimistel kostjale hüvitist, kinnitab hageja arusaama sellest, et ta oli kostja suhtes käitunud õigusvastaselt. Hageja käitumine läbirääkimistel oli vastuoluline ja ebaloogiline.
2.3.Hagi tuleb jätta läbi vaatamata, sest kostja ei ole rikkunud mõnd hageja õigust, mistõttu ei saa hagejal olla alust esitada kohtule enda õiguste kaitseks hagi.
2.4.Kostjale tuleb võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 24 järgi hüvitada hageja poolt tekitatud varaline ja mittevaraline kahju.
2.5.Hagejalt tuleb välja nõuda ülal nimetatud isikutega sõlmitud lepingud, et teha kindlaks nende tööülesanded ja töötasu suurus, ning hageja pangakonto filtreeritud väljavõtted neile makstud töötasude kohta. Samuti tuleb Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnalt ja Rahandusministeeriumilt nõuda välja andmed selle kohta, milliste hageja poolt esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldustest tingitud probleemidega ning millises ajavahemikus pidid need asutused korduvalt kokku puutuma, et tõendada puudujääke juhataja, finantsjuhi ja tiimijuhi töös.
2.6.Sõltumata vaidluse lahendamise tulemusest tuleb menetluskulud jätta hageja kanda, sest hageja on käitunud pahauskselt ning on loonud eeldused nii töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kui ka kohtumenetluse tekkeks. Hageja ei kummutanud diskrimineerimise kahtlust, ei soovinud mingilgi määral kostja töötasu tõsta ning pidas pahauskselt läbirääkimisi. Kostja oli valmis sõlmima kompromissi. Arvestada tuleb ka hageja ja kostja erinevat finantsseisundit. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 31.10.2023 otsusega hagi, tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse ja selle, et poolte töösuhe lõppes 03.12.2022. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, kuid mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludelt välja VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise kuni nõude
2-22-18174 täitmiseni. Maakohus asendas jõustunud kohtuotsuses kostja nime initsiaalidega ja otsustas mitte avalikustada tema isikukoodi, sünniaega ega aadressi.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
pooled sõlmisid 12.01.2022 tähtajatu töölepingu nr 2022/Core/06, mille p 2.1 alusel asus kostja tööle juristi ametikohal ja mille p 6.1 järgi oli kostja töötasu 2800 eurot (bruto); hageja tasus iga kuu kostjale töölepingus kokkulepitud töötasu; kostja oli ettevõttes ainuke juristi ametikohal töötav isik ning hageja juures ei töötanud ühtegi teist töötajat, kelle töökohustused olid juristi töökohustustega samad või sarnased; kostja esitas 03.11.2022 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse; hageja sai ülesütlemise avalduse samal päeval kätte.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole alust jätta hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hagi esemeks on töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamine. TLS § 105 lg 1 näeb sõnaselgelt ette tööandjale õiguse esitada kohtule hagi, kui tööandja leiab, et ülesütlemine ei olnud põhjendatud. Sellise asjaolu tuvastamise vastu on hagejal TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushuvi, kuna ülesütlemise kehtivusest võivad sõltuda ka muud nõuded (nt hüvitise nõuded). Kuigi kostja on kohtumenetluses läbivalt keskendunud diskrimineerimise teemale, on hageja esitanud hagi töösuhte TLS § 91 alusel erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, ning kostja ei ole esitanud hagi ega vastuhagi seoses diskrimineerimise või kahju hüvitamisega.
3.3.Kostjal ei olnud TLS § 91 alusel õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda ning tema 03.11.2022 töölepingu ülesütlemine on tühine.
3.3.1.Töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse sisust saab järeldada, et kostja arvates on teda alates tööle asumisest võrreldes teiste kolleegidega tasustamise osas oluliselt halvemini koheldud. Kostja viitas avalduses TLS §-le 3, mis näeb ette, et tööandja peab tagama töötajate kaitse diskrimineerimise eest ja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Kostja tunneb end teiste sama ettevõtte teiste töötajate ja juhatajaga võrreldes töötasu alusel diskrimineerituna ning tal puudub kohustus taluda, et tema tööd väärtustatakse ja tasustatakse märkimisväärselt madalamalt. Kostja peab seda oluliseks õigusrikkumiseks.
3.3.2.Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada tema diskrimineerimist. Kuna kostja tugines menetluses läbivalt diskrimineerimisele, tuli kostjal võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) §-s 8 sätestatud jagatud tõendamiskohustuse järgi esile tuua asjaolud, mille alusel võib eeldada, et diskrimineerimine on toimunud, ning hagejal tõendada, et ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Kohus peab esmalt tuvastama faktilised asjaolud, mille alusel saaks üldse väita, et toimunud on kaudne või otsene diskrimineerimine, ja alles seejärel kohaldatakse tõendamiskoormise regulatsiooni. Kui kohus diskrimineerimise faktilisi asjaolusid ei tuvasta, ei võta kohus seisukohta, kas tegemist võis olla otsese või kaudse diskrimineerimisega. Samas, kui diskrimineerimine on tuvastatud, võivad tööandja
2-22-18174 põhjendused olla piisavad otsustamaks, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. Teatud olukorras on otsene diskrimineerimine objektiivsetel põhjustel lubatud (RKHKo 17.05.2010, 3-3-1-13-10, p 15–16). Diskrimineerimise korral võib kostja nõuda VõrdKS § 24 järgi hagejalt diskrimineerimise lõpetamist ja kahju hüvitamist, kuid kostja ei ole selliseid nõudeid esitanud. Siinsel juhul töötas hageja juures üksnes üks jurist (kostja) ning teised töötajad, keda kostja nimetas, täitsid oluliselt erinevaid tööülesandeid. Seega ei ole hageja ettevõttes töötajaid, keda saaks kostjaga võrrelda, et tuvastada diskrimineerimist. Kuna kostja töökohustused juristina ei ole sarnased ega võrreldavad juhataja, tiimi juhi, finantsjuhi ega arendusjuhi töökohustustega, ei saa moodustada võrreldavaid gruppe. Kõigil nimetatud ametikohal töötavatel/tegutsevatel isikutel on erinevad töökohustused, erinev vastutus ja ka erinev tööpanus. Need eelnimetatud töösuhte elemendid on tööandja ja töötaja vahel individuaalselt läbi räägitud ja kokkulepitud. Nii on toimitud ka hageja ja kostja vahel töölepingut sõlmides. Ettevõtte töötajatel on tavapäraselt erinev roll ettevõtte eesmärgi saavutamisel (sh kasumi teenimisel), erinevad tööülesanded, erinev vastutuse tase ja erinev töötasu. Ettevõtte tööd korraldab ja töötaja töö vastavust kokkulepitule hindab tööandja. Samuti määrab tööandja töötaja tööpanuse, leppides töötajaga kokku tema töökohustused ja vastutuse. Kui töötaja on nõuetekohaselt oma töökohustused täitnud, on ta oma panuse andnud. Hageja hinnangul täitis kostja kuni töölepingu ülesütlemiseni oma töökohustusi nõuetekohaselt, st tema tööpanus vastas ootustele ja kokkulepetele ning kostja tööpanuse väärtuseks oli töölepingus kokkulepitud töötasu 2800 eurot. Igasugune erinev töötasu määramine samas ettevõttes ei ole töötaja diskrimineerimine. Sellest, et ettevõttes töötasid teised töötajad, kelle töötasu oli juristina töötanud kostja töötasust mõnevõrra suurem, ei saa järeldada diskrimineerimist ettevõtte sees. Kostja ei ole tõendanud, et tema tööpanus oli suurem kui teistel ja et ta sai sama tööpanuse eest madalamat töötasu. Kõiki kolleege, kes pöördusid kostja poole, ei saa pidada kostja alluvateks. Samuti ei saa magistrikraadiga juristi üldist palgataset arvestades järeldada, et juristile 2800 euro suuruse brutopalga maksmine on diskrimineeriv. Nt on kostja töötasu suurem või samaväärne kohtusüsteemis magistrikraadi nõudval kohtujuristi ametikohal töötava juristi töötasuga (2707 eurot (bruto). Kuna kostja ei toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada tema diskrimineerimist, ei tule hagejal tõendada, et diskrimineerimist ei toimunud või et see oli põhjendatud.
3.3.3.Kostjal ei olnud alust töölepingut TLS § 91 lg-te 1 ja 2 ja § 98 lg 2 alusel erakorraliselt etteteatamistähtaega järgimata üles öelda. Pooled leppisid töölepingus kokku kostja töötasu suuruses ning hageja ei ole töötasu maksmise kohustust ega kohtule teadaolevalt ka muid tööandja kohustusi oluliselt rikkunud. Ka juhul, kui hageja oleks kostjat töötasu osas diskrimineerinud, ei annaks see alust öelda töölepingut TLS § 91 alusel erakorraliselt üles. Kostja töötasu erinevus võrreldes teiste töötajatega ei olnud sedavõrd suur, et tema töötasu oleks olnud oluliselt tasakaalust väljas võrreldes hageja teiste töötajate palgatasemega. Töösuhte ajal töötasu suurendamise läbirääkimiste ebaõnnestumine ei anna töötajale alust öelda tööleping TLS § 91 alusel erakorraliselt üles. Kui töötaja ei ole kokkulepitud töötasu suurusega rahul, saab ta töölepingu TLS § 85 lg 1 alusel korraliselt üles öelda, teatades sellest TLS § 98 lg 1 järgi tööandjale 30 päeva ette.
2-22-18174
3.4.Töösuhe tuleb TLS § 85 lg 4 alusel lugeda lõppenuks korralise ülesütlemise tagajärjel alates 03.12.2022 (RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-111-14, p 17).
3.5.Vastavalt kostja taotlusele tuleb TsMS § 462 lg 2 alusel kostja nimi otsuses asendada initsiaalidega ning jätta muud kostja isikuandmed otsuses avaldamata.
3.6.Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kostjat ei saa kohtumenetluses pidada nõrgemaks pooleks, mis annaks kohtule alust kaaluda menetluskulude jaotust muul viisil. Kostjal oli õigusteadmistega isikuna töösuhet lõpetades võimalik valida mitme käitumisviisi vahel ning valides erakorralise ülesütlemise, pidi kostja õigusteadmistega isikuna olema teadlik võimalusest, et hageja võib töölepingu ülesütlemise vaidlustada. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata. Juhul, kui kohus ei jäta hagi läbi vaatamata, palus kostja nõuda hagejalt välja hageja juhatuse liikme lepingu ja menetluses nimetatud töötajate töölepingud, hageja pangakonto väljavõtted ajavahemikul 01.02.2022–31.12.2022 neile makstud tasude kohta, samuti nõuda Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnalt ja Rahandusministeeriumilt välja andmed selle kohta, millise probleemid ja millisel ajavahemikul on olnud hageja poolt automatiseeritud makskäsu kiirmenetluse avalduste esitamisega, ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning asendada jõustunud kohtuotsuses kostja nimi tähemärkidega ja mitte avalikustada jõustunud kohtuotsuses tema isikukoodi, kontaktandmeid ja aadressi. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui ei jätnud hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel koosmõjus TsMS § 3 lg-ga 1 läbi vaatamata. Maakohus pidanuks lahendama taotluse eelmenetluses enne diskrimineerimist puudutavate küsimuste lahendamist. Taotluse õigeks lahendamiseks tuli maakohtul arvestada poolte kompromissiläbirääkimisi, mille esemeks oli töölepingu ülesütlemisega seonduv ja hageja initsiatiivil kokkulepped, millel ei olnud töölepingu lõpetamisega puutumust. Hagejal oli õigus esitada hagi üksnes siis, kui kostja rikkus kompromissiläbirääkimiste käigus mõnd hageja õigust TsMS § 3 lg 1 tähenduses. Sellise rikkumise puudumise tõttu ei olnud hagejal hagemise õigust.
4.2.Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja ei rikkunud diskrimineerimise keeldu. Seda tehes jättis maakohus eelmenetluses diskrimineerimiskahtluse aluseks olevad asjaolud käsitlemata ja need otsuses tuvastamata ning otsuse põhjendamata. Maakohus jättis arvestamata kostja väiteid ning tuvastamata, kas tegemist oli võrdväärse tööga (eristamata samasuguse ja võrdväärse töö). Võrdse väärtusega töö eest tuleb maksta võrdset töötasu. Võrreldav on töötaja, kes teeb sama tööandja juures sama või võrdväärset tööd, arvestades töötaja kvalifikatsiooni ja kutseoskusi. Töö põhjendamatult madal tasustamine on ebavõrdse kohtlemise tunnus VõrdKS § 2 lg 3 tähenduses. Kostjale makstav töötasu oli võrreldes hageja juhataja, tiimi juhi, raamatupidaja ja/või arendusjuhiga ebaproportsionaalselt väike. Seejuures ei ole seaduses sätestatud, milline kõrvalekalle on lubatav, seega ei ole ka 5% kõrvalekalle lubatav.
2-22-18174 Maakohus jättis tähelepanuta kostja väite, et hagejal ei olnud objektiivset õiguspärast eesmärki juristile väiksema töötasu maksmiseks. Maakohus jättis tegemata proportsionaalsuse testi. Maakohus ei selgitanud enne kohtuistungit pooltele tõendamiskoormist ega andnud kostjale täiendavat tähtaega faktiliste asjaolude täiendamiseks. Kuna hageja ei täitnud tõendamiskoormist, on hageja keeldunud tõendamisest, mida saab VõrdKS § 8 lg 2 järgi pidada diskrimineerimise omaksvõtuks. Maakohus jättis hindamata kostja kvalifikatsiooni, tööpanuse ja teiste töötajate poolt tööülesannete mittenõuetekohase täitmise. Maakohus oli vaidlust lahendades hagejat soosiv (erapoolik). Maakohus võttis vastu hageja tõendid (ametijuhendid) ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja vastuväidetega neile tõenditele. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja tõendite kogumise taotlused (kostja nimetatud töötajate töölepingud, hageja pangakonto väljavõte neile makstud töötasu kohta, teabe väljanõudmine maksekäsuosakonnalt), kuigi need kinnitavad asjas tähtsaid asjaolusid. Lisaks leidis maakohus vääralt, et kostja tõendid teiste töötajate mittenõuetekohaselt tööülesannete täitmise kohta on asjasse puutumatud. Maakohus ei uurinud istungil tõendeid ja jättis asja lahendamiseks vajalikud asjaolud istungil arutamata, mistõttu ei saanud ta neile asja lahendades tugineda.
4.3.Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja tugines töölepingu ülesütlemist põhjendades kahele alusele, ning järeldas vääralt, et kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda. Kostjal oli õigus öelda tööleping üles, sest hageja ei tõendanud, et ta ei diskrimineerinud kostjat töötasustamisel. Maakohus jättis käsitlemata kostja teise (alternatiivse) põhjenduse.
4.4.Maakohus rikkus TsMS § 439 ja ületas hagi piire, kui tuvastas töölepingu lõppemise aja erinevalt hagis märgitust (02.11.2022 asemel 03.11.2022).
4.5.Maakohus ei põhjendanud otsuses, miks ta ei nõustu menetluskulusid kostja kanda jättes kostja väidetega.
4.6.Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 2 p 7, kui märkis otsusesse kostja telefoni numbri ja e-postiaadressi (aadress ja sidevahendid ei ole samastatavad), ning TsMS § 442 lg 2 p 51, kui jättis märkimata tsiviilasja hinna.
4.7.Maakohus mõistis kostjalt vääralt välja viivise menetluskulude hüvitiselt olukorras, kus maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
4.8.Maakohus rikkus TsMS § 462 lg-t 2 kui asendas kostja nime initsiaalidega, kuigi kostja taotles asendamist tähemärkidega. Lisaks ei ole mõistetav, miks maakohus otsustas jätta avaldamata kostja sünniaja, kuigi kostja seda ei taotlenud. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
2-22-18174
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus tuvastas töösuhte lõppemise aja, mõistis menetluskulude hüvitiselt välja viivise ning lahendas kostja taotluse andmete avalikustamise piiramiseks. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega tuvastab töösuhte lõppemise 02.12.2022 seisuga, jätab menetluskulude hüvitiselt viivise välja mõistmata ning lahendab jõustunud lahendis andmete varjamise taotluse maakohtust erinevalt. Ülejäänud osas tuleb apellatsioonkaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. TsMS § 654 lg 22 kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud (vt ülal p 3.1), sest nende üle ei ole vaidlust.
8.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et siinses asjas ei ole alust jätta hagi õigusliku perspektiivituse või õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Maakohus asus õigesti seisukohale, hagejal tuli TLS § 105 lg 1 järgi esitada kohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul hagi, kui ta leidis, et kostja ülesütlemisavaldus oli TLS § 104 lg 1 tähenduses tühine. Ka Riigikohus on leidnud, et kui töötaja on töölepingu TLS § 91 lg 2 p 3 alusel üles öelnud ja tööandja leiab, et selliseks töölepingu ülesütlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust või ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele (töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine), peab ta ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorgani poole (RKTKo 06.02.2012, 3-2-1-170-11, p 12). Ühtlasi asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hagejal oli töölepingu ülesütlemise tuvastamise vastu ka TsMS § 368 lg 1 tähenduses tuvastushuvi, kuna töölepingu ülesütlemise tühisusest sõltub lisaks ka muude õiguslike tagajärgede saabumine. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et asjaolu, et pooled pidasid töölepingu lõpetamise üle läbirääkimisi, kuid ei jõudnud töösuhte lõpetamises kokkuleppele, ei tähenda seda, et hageja minetas töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks kohtu poole pöördumise õiguse või saanuks pöörduda kohtu poole üksnes siis, kui kostja oleks läbirääkimiste käigus hageja õigusi rikkunud. Pooled ei vaidle selle üle, et nad pidasid enne hagiavalduse esitamist kompromissiläbirääkimisi vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks, sh tegi ka kostja kompromissiettepaneku (dtl 107–118, 130–133), kuid pooled ei saavutanud kokkulepet.
9.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohul lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et kostjal ei olnud TLS § 91 lg-te 1 ja 2 alusel õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda, st töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 tähenduses tühine. Selles osas muudab ja täiendab ringkonnakohus kohtuotsuse põhjendusi.
9.1.Kolleegium märgib, et töötaja võib TLS § 85 lg 1 järgi tähtajatu töölepingu igal ajal korraliselt üles öelda, teatades sellest TLS § 98 lg 1 järgi tööandjale vähemalt 30 kalendripäeva ette. Erakorraliselt võib töötaja töölepingu TLS § 91 lg 1 (ja VÕS § 196) järgi üles öelda üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või
2-22-18174 mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Riigikohtu praktika kohaselt on TLS § 91 lg 1 tähenduses töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Seejuures tuleb võimatuse all mõista mitte ainult füüsilist võimatust, vaid ka sellist erakorralist olukorda, kus töötajalt ei saa mõistlikult oodata tööülesannete täitmist (RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-111-14, p 14; RKTKo 29.10.2012, 3-2-1-116-12, p 11). Lisaks võib töötaja TLS § 91 lg 2 järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda ka tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Seejuures ei sätesta TLS § 91 lg 2 oluliste rikkumiste ammendavat loetelu. Riigikohus on leidnud, et töötajal on õigus öelda tööleping erakorraliselt üles ka muude tööandja oluliste lepingurikkumiste tõttu, arvestades rikkumise olulisust hinnates VÕS § 116 lg-s 2 sätestatut. Kuigi töölepingu seadus ei näe erinevalt VÕS § 196 lgst 2 ette töötaja kohustust anda enne töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandjale töölepingu nõuetekohaseks täitmiseks täiendavat tähtaega, võivad asjaolud, et töötaja on juhtinud tööandja tähelepanu sellele, et tema hinnangul rikub tööandja töölepingus kokkulepitud või seaduses sätestatud kohustusi, või andnud tööandjale täitmiseks täiendava tähtaja, anda aluse lugeda tööandja rikkumised oluliseks (RKTKo 09.02.2022, 2-19-9129, p 27–28). Erakorralisest ülesütlemisest ei pea töötaja tööandjale TLS § 98 lg 2 järgi ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Seega eeldab erakorraline ülesütlemine sellise kaaluga põhjust, mis õigustab töötaja töölt lahkumist enne 30-kalendripäevase etteteatamistähtaja möödumist (RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-111-14, p 14).
9.2.Siinses asjas ei esine ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid, mis kinnitaksid seda, et kostjal oli alust öelda tööleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles.
9.2.1.Kostja esitatud e-kirjavahetus (dtl 104–105) kinnitab, et kostja saatis 25.10.2022 juhatajale e-kirja, milles viitas ebavõrdsele kohtlemisele ning palus, et juhataja põhjendaks talle kirjalikult, miks ja millisel alusel on tema töö võrdluses mitme teise kolleegiga (oluliselt) madalamalt tasustatud, ning palus esitada kirjaliku nägemuse selle kohta, kas tööandja on valmis probleemi kuidagi lähiajal lahendama, et kostja ei tunneks end tasustamise osas diskrimineerituna / alandatuna ning oleks motiveeritud hea tundega töötamist jätkama. Hageja juhataja vastas kostjale samal päeval, et vajab aega, et kirjalikult selgitada, kuid arvas, et sel teemal on vaja ka rääkida. Juhataja saatis kostjale 01.11.2022 kirjaliku vastuse, milles avaldas kahetsust, et kostja tunneb end alandatuna ja mittemotiveerituna, pakkudes kostjale võimalust igal ajal rääkida. Ühtlasi märkis juhataja, et ei saa kostja kriitikaga nõustuda, sest kostja võrdlus ei ole kohane, kuna kostja on võrrelnud omavahel võrreldamatuid ametikohti, tuues mh esile, et juristi ametikoht ei hõlma sarnast vastutust ning et juristil ei ole alluvaid, kelle töö tulemuslikkuse eest vastutada. Juhataja viitas sellele, et kostja asus tööle alles sama aasta alguses, tööleping sai sõlmitud poolte kokkuleppel ning vastavalt tavale peetakse hageja juures iga aasta alguses arenguvestlusi, kus lepingutakse kokku uued eesmärgid ja vaadatakse üle töötasu, sh on kostjaga kavas pidada vestlus uue aasta jaanuari lõpus / veebruari alguses, kuid kostja saab oma murest rääkida ka varem. Kostja esitatud järgmine e-kirjavahetus (dtl 127–129) kinnitab, et juhataja saatis 02.11.2022 kell 13.51 kostjale järgmise sisuga e-kirja: „Lahkusid täna hommikul töölt ning seejuures ei informeerinud tööandjat lahkumise põhjusest ning sellest, millal võime Sind tagasi oodata. Palun anna mulle teada, millal tööle tagasi tuled“. Selle peale saatis kostja samal päeval kell 14.26 e-kirja, milles märkis, et vastuskirjaga tutvumise järel ei olnud hingeliselt mõeldav töötamisega jätkata, avaldades pettumust vastuse sisu kohta. Ühtlasi andis kostja teada, et tal
2-22-18174 on valmis kirjutatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus ning kui juhataja soovib selle olukorra lahendada, siis annab kostja talle viimase võimaluse – teha hiljemalt kell 16.30 töötasu suurendamise pakkumine. Lisaks märkis kostja juhatajale teadmiseks, paludes seda mitte ähvardusena võtta, järgmist: „ma tean praegu midagi, mida sina veel ei tea (ja mõnes mõtteks olekski hea, kui sa seda kunagi teada ei saaks)“. Seepeale palus juhataja samal päeval kell 15.54 saadetud e-kirjas kostjal järgmisel päeval kell 13 kontorisse tulla ja märkis „püüame jõuda kokkuleppele“, millega kostja nõustus. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja juhataja ja kostja kohtusid 03.11.2022, kuid sellele vaatamata esitas kostja 03.11.2022 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse ja väljamakse nõude. Kostja tõi selles esile, et hageja ei ole kohelnud teda töö eest tasustamisel võrdluses teiste kolleegidega võrdselt. Kostja märkis, et talle sai 19.10.2022 teatavaks, et 01.11.2022 ametisse asuva arendusjuhi töötasu saab olema 3500 eurot kuus (bruto), millele võib lisanduda boonustasu, ning ta oletas, et ka juhataja, võlgade sissenõudmise tiimi juhi ja finantsjuhi töötasu on tema töötasust suurem, millest ta järeldas, et tema tööpanust hinnatakse nende isikute tööpanusest oluliselt madalamalt. Ühtlasi sai talle teatavaks võla sissenõudjate boonustasusüsteem, mille kohaselt saavad sissenõudjad kostja töö tulemi läbi lisatasu. Kostja palus 25.10.2022 juhatajal kostja ebavõrdset kohtlemist kirjalikult selgitada, juhataja vastas 01.11.2022 kostjale, kuid ei tunnistanud rikkumist. Kostja hinnangul oli juhataja kirjal mõnitav alatoon. Samuti ei tunnistanud juhataja enda poolt välja pakutud 03.11.2022 kohtumisel rikkumist ega pakkunud kostjale konstruktiivset lahendust. Kostja pidas juhataja käitumist vastuoluliseks, pettuslikuks, alandavaks ja pahauskseks. Kostja leidis, et tal ei ole kohustust taluda, et tema tööd väärtustatakse ning tasustatakse märkimisväärselt madalamalt kui teiste oma, ning väljendas pettumust, et tema tööandja on teda pikemat aega diskrimineerinud, soovib seda jätkata ega soovi probleemi lahendada (dtl 28–29). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja maksis 03.11.2022 kostjale novembri kolme päeva eest töötasu ja seitsme päeva eest puhkusekompensatsiooni kokku 801,63 eurot (dtl 134) ning lõpetas 03.11.2022 MTA töötamise registris kostja töötamise, viitega TLS §-le 91 (dtl 135– 136).
9.3.Ülaltoodud asjaolusid kogumis hinnates ja poolte huve kaaludes ei ole kolleegiumil alust järeldada, et kostjal oli töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 tähenduses mõjuv põhjus. Asjaolu, et kostjale sai 19.10.2022, s.o ligi 10 kuud pärast hageja juurde tööle asumist teatavaks hageja juurde loodavale arendusjuhi ametikohale tööle võetava töötaja töötasu suurus, mis võrrelduna kostja brutotöötasuga kuus oli 700 eurot suurem, mis tähendas 20%list töötasu vahet (2800 on 80% 3500-st), koosmõjus kostja oletusega, et ka juhataja, võlgade sissenõudmise tiimi juhi ja finantsjuhi töötasu on tema töötasust suurem, ning kostja teadasaamisega võla sissenõudjate boonustasu süsteemist, ei ole sellised asjaolud, mis kostja kui töötaja ja hageja kui tööandja huve kaaludes andis kostjale alust öelda tööleping etteteatamiseta päevapealt üles. Mh arvestab ringkonnakohus seda, et olukorras, kus kostja tundis, et tema töötasu suurus on ebaõiglaselt väike ja ta pöördus oma murega juhataja poole, selgitas juhataja kostjale, et kostja töötasu suurust ei ole õige võrrelda kostja nimetatud isikute töötasuga, kuid pakkus kostjale võimalust rääkida kostja mure teemal ning selgitas, et kostja töötasu vaadatakse arenguvestluse käigus korraliselt üle järgmise aasta jaanuari lõpus või veebruaris, s.o 2–3 kuu möödudes. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kostja ja juhataja e-kirjavahetusest, et juhataja oleks seejuures suhtunud kostjasse halvasti või käitunud kuidagi töötajale vastuvõetamatul viisil. E-kirjavahetusest saab järeldada, et juhataja oli huvitatud kostjaga töösuhte jätkamisest ja probleemi lahendamisest, kuid kostja ei nõustunud talle
2-22-18174 pakutud lahendustega. Sisuliselt ütles kostja töölepingu üles seetõttu, et ta tundis, et tema töötasu on ebaõiglaselt väike ning hageja ei nõustunud tema töötasu kohe tõstma. Seda ei saa aga kostja kui töötaja ja hageja kui tööandja huve kaaludes pidada mõjuvaks põhjuseks lõpetada päevapealt töösuhe. Seejuures ei ole õige kostja arusaam, et hageja ei näinud võimalust kostjaga töösuhet jätkata. Enne kostja ülesütlemise avalduse tegemist aset leidnud poolte e-kirjavahetus seda ei kinnita. Pigem saab e-kirjavahetusest järeldada, et juhataja soovis kostjaga töösuhet säilitada, sest reageeris koheselt sellele, kui kostja lahkus 02.11.2022 töölt, ning soovis temaga rääkida. Ainuüksi sellest, et pooled ei saavutanud 03.11.2022 kohtumisel töötasu tõstmiseks kokkulepet ning kostja esitas pärast juhataja ja kostja kohtumist 03.11.2022 erakorralise ülesütlemisavalduse, mille esitamise kohta oli kostja juba juhatajat eelnevalt e-kirjas hoiatanud, ei saa järeldada, et hagejal oli huvi kostjaga töösuhe lõpetada. Seda ei kinnita ka hageja kohtumenetluses antud selgitused. Ka asjaolust, et hageja täitis kostja nõudmise ja maksis talle ülesütlemisavalduse esitamise järel välja ülesütlemisavalduses nõutud töötasu ja puhkusetasu ning lõpetas kostja töötamise töötajate registris, ei saa järeldada, et hageja ei soovinud kostjaga töösuhet jätkata. Hageja tuli küll kostjale vastu ja täitis kostja nõudmised ega nõudnud kostjalt järgmisel päeval tööle asumist, kuid see ei tähenda, et hageja soovis kostjaga töösuhte lõpetada 03.11.2022 kohtumise tulemusena. Kui see oleks nii, oleksid pooled lõpetanud kohtumise tulemusega töösuhte TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel. Sellist kokkulepet aga pooled ei saavutanud.
9.4.Samuti ei ole kolleegiumil alust järeldada, et hageja rikkus oluliselt mõnda töölepingust või seadusest tulenevat kohustust, sh võrdse kohtlemise põhimõtet.
9.4.1.Iseenesest saab kokkulepitud töötasu maksmata jätmist pidada töölepingu rikkumiseks. TLS § 28 lg 2 p 2 järgi on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Seejuures on töötaja huvi saada tehtud töö eest kokkulepitud tasu ning töötasu maksmise kohustuse rikkumise korral võib töötaja sattuda sissetulekust osalise või täieliku ilmajäämise tõttu raskesse majanduslikku olukorda (RKTKo 09.02.2022, 2-19-9129, p 27-28). Siinse vaidluse puhul ei ole aga kolleegiumil alust arvata, et hageja rikkus töötasu maksmise kohustust. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingu järgi oli kostja töötasu suurus 2800 eurot kuus (bruto) ning hageja tasus kostjale alates kostja tööle asumisest alati õigel ajal kokkulepitud suurusega tasu, mida kinnitab ka kostja pangakonto väljavõte (dtl 126).
9.4.2.Kuigi kostja hinnangul oli tema töölepingus kokkulepitud tasu ebaõiglaselt madal võrreldes hageja juures töötanud juhataja, arendusjuhi, võlgade sissenõudmise tiimi juhi ja finantsjuhiga, ei ole kolleegiumil alust järeldada, et hageja diskrimineeris töötasu maksmisel kostjat ning rikkus sellega TLS § 28 lg 2 p-s 2 sätestatud töötasu maksmise kohustust. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 lg 1 järgi on kõik seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Tuleb siiski arvestada, et PS § 12 adressaadiks on riik ning selleks, et võrdne kohtlemine oleks tagatud ka eraõiguslikes suhetes, lasub riigil tulenevalt PS § 19 lg-st 2 ja § 13 lg-st 1 kohustus arvestada eraõiguslike normide loomisel põhiõiguste ja vabadustega (PS komm (2020), § 12, p 12). Eesti Vabariik on taganud soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 1 lg 1 järgi soolise, s.o meeste ja naiste võrdse kohtlemise ning kaitse sel alusel diskrimineerimise eest. Samuti on Eesti Vabariik võrdse kohtlemise seadusega taganud VõrdKS § 1 lg 1 järgi isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel.
2-22-18174 Seega on seadustes nimetatud tunnused, mille alusel ei ole isikute ebavõrdne kohtlemine lubatud. Samas ei välista VõrdKS § 2 lg 3 võrdse kohtlemise nõudeid töösuhetes VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetamata tunnuste alusel, eelkõige perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi ja töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse kuulumise, keeleoskuse või kaitseväeteenistuse kohustuse tõttu. Siinsel juhul ei kostja töölepingu ülesütlemise avalduses ega sellele eelnenud e-kirjavahetuses selgelt esile toonud, mille alusel hageja teda töötasustamisel diskrimineeris. Kostja märkis üksnes, et tema töötasu on võrreldes hageja juhataja, arendusjuhi, võlgade sissenõudmise tiimi juhi ja finantsjuhi töötasuga ebaõiglaselt väike, arvestades kostja tööpanust. Selget alust ei toonud kostja esile ka maakohtus, kuid viitas 23.05.2023 menetlusdokumendis sellele, et hageja võis teda diskrimineerida soo alusel, kuna kolm võrreldavat töötajat olid naised, kuid kostja on mees. Samas, ringkonnakohtu nõudele 16.02.2025 vastates ei ole kostja seda enam väitnud, mistõttu järeldab ringkonnakohus, et kostja ei tugine soolisele diskrimineerimisele. Vastuseks ringkonnakohtu nõudele märkis kostja, et ta ei tugine ühelegi VõrdKS § 1 lg-s 1 sätestatud tunnusele, kuid leiab, et hageja diskrimineeris teha töösuhtes VõrdKS § 2 lg 3 tähenduses muu tunnuse alusel, milleks on tema sotsiaalne seisund, täpsemalt juristi staatus. Seega leiab kostja sisuliselt, et hageja kohtles teda palga maksmisel võrreldes teiste töötajatega halvemini, kuna ta oli jurist. Töölepinguseaduse kohta antud selgitustes on märgitud, et üldiselt peetakse diskrimineerimise all silmas inimes(t)ele mingite kitsenduste seadmist või ebasoodsama olukorra kujunemist, mis vähendab nende õiguste kasutamise või teostamise võimalusi nende kuuluvuse tõttu mõnda sotsiaaldemograafilisse rühma, mida eristatakse ühe või teise sotsiaalse kategooria alusel (Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde (2024), § 3, p 3). Seega ei ole iseenesest välistatud, et tööandja kohtleb teiste töötajatega võrreldes mõnda ametit pidavaid töötajaid ebavõrdselt. Siiski ei tähenda ebavõrdne kohtlemine veel võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Riigikohtu praktika kohaselt esineb võrdsuspõhiõiguse riive ainult siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid ning võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuua välja võrreldavad grupid, st leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes koheldakse kaebajat halvemini. Selleks tuleb tuvastada suurima ühisosaga võrreldavad grupid (RKÜKo 30.06.2016, p 47; RKPJKo 30.10.2019, 5-19-25, p 63). Siinsel juhul on kostja võrrelnud end kui juristi hageja juures töötanud juhataja, arendusjuhi, võlgade sissenõudmise tiimi juhi ja finantsjuhiga, st pidanud endaga võrreldavateks töötajateks hageja juhtivtöötajaid. Teisi hageja juures töötanud töötajaid ei ole kostja võrdlusesse toonud. Kostja hinnangul kuulub ka tema juhtivtöötajate gruppi, sest tema nimetatud isikud olid tööpanuse (tööülesannete mahu ja keerukuse) mõttes temaga võrdses või sarnases positsioonis, nende tegevus oli suunatud hageja majandustegevuse tuumale (võlgade sissenõudmine) ning kostja osavõtul toimus kord kuus juhtivate töötajate nõupidamine. Ringkonnakohus ei kahtle selles, et juristi roll ettevõttes on oluline ning jurist peab tagama selle, et ettevõte tegutseks õiguspäraselt, kuid ettevõtte juristi ja ettevõtte juhtivaid töötajaid ei saa pidada selliseks võrreldavate isikute grupiks, millel on piisav ühisosa. Hageja on õigesti märkinud, et kostja ja kostja poolt võrreldud töötajate ülesanded ja vastutus ei ole ettevõttes võrreldavad ega samaväärsed, sh ei tegelenud kostja ettevõttes inimeste juhtimisega, st erinevalt teistest nimetatud töötajatest ei olnud kostjal alluvaid. Kostja ametijuhendi (dtl 24–26) kohaselt oli tema peamiseks vastutuseks või eesmärgiks tagada ettevõtte võlgade sissenõudmise protsessi rakendamine kohtu kaudu ning õigusabi
2-22-18174 pakkumine ettevõtte tegevuses, sh ei nähtu ametijuhendist, et kostjal oli alluvaid või et ta pidi täitma juhtimisülesandeid. Kostja ei ole ka väitnud, et ta täitis hageja juures juhtimisülesandeid või et tal olid alluvad. Seevastu kinnitavad teiste võrreldud töötajate ametijuhendid (dtl 30–39) seda, et nende ülesannete hulka kuulusid ka juhtimisülesanded (v.a finantsjuhi ametijuhend) ning selgelt tegeles juhtimisülesannetega ka ettevõtte juhataja, kelle ametijuhendit ei ole esitatud. Seega on kostja võrredud töötajate lähimaks ühiseks nimetajaks ettevõttes juhtimisfunktsioonide täitmine, kuid kostjal nendega sellist ühisosa ei ole. Kostja täitis kahtlemata olulist rolli ettevõtte töötajaid juriidiliselt nõustades ning hagejat kohtumenetluses esindades, kuid see ei anna alust pidada teda võrreldavaks ettevõtte juhtivtöötajatega. Ka see, et ta osales kord kuus juhtivtöötajate koosolekul, ei muuda teda nendega võrreldavaks. Arvestades kostja ametit, sai ta osaleda seal eelkõige juriidilise nõustajana, mitte ettevõtte või üksuse juhi ülesandeid täites. Seetõttu ei saa kostjat pidada sarnaseks tema poolt võrredud töötajate grupiga, mistõttu ei olnud hagejal kohustust maksta kostjale nendega samaväärset töötasu. Ülaltoodut arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada hageja diskrimineerivat tegu. Kuna kostja ei ole seda teinud, ei ole tähtsust kostja ülejäänud vastuväidetel, mistõttu ringkonnakohus neile menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta.
10.Kuigi maakohus järeldas õigesti, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ja asus õigesti seisukohale, et sellises olukorras tuleb kohtul tuvastada töölepingu ülesütlemise aeg, ületas maakohus hageja esitatud nõude piire, kui tuvastas, et poolte töösuhe lõppes korralise ülesütlemisega 03.12.2022, kuigi hageja taotles kohtult töösuhte lõppemise tuvastamist 02.12.2022 seisuga. Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ja muudab vastavalt maakohtu otsust. Töötajal on TLS § 85 lg 1 järgi õigus tähtajatu tööleping igal ajal korraliselt üles öelda, järgides TLS § 98 lg-s 1 sätestatud vähemalt 30-kalendripäevast etteteatamistähtaega. TLS § 98 lg 2 järgi ei pea töötaja erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Tähtaja kulgemine algab TsÜS § 135 järgi üldjuhul järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, ning lõppeb tähtpäeva saabumisel, sh saabub päevades arvutatava ajavahemiku puhul tähtpäev TsÜS § 136 lg 6 järgi ajavahemiku viimasel päeval ning tähtaja määramisel loetakse päevaks TsÜS § 136 lg 9 järgi ajavahemikku keskööst keskööni. Siinsel juhul algas TLS § 98 lg-st 1 tulenev töölepingu korralise ülesütlemise 30 kalendripäeva pikkune tähtaeg 03.11.2022, kui hageja sai kätte kostja ülesütlemisavalduse, ning eeltoodu kohaselt hakkas tähtaeg kulgema 04.11.2022 ja lõppes 03.12.2022 kell 24.00. Seega tuvastas maakohus iseenesest õigesti töösuhte lõppemise aja, kuid arvestades hageja esitatud nõuet, ei olnud maakohtul alust tuvastada, et töösuhe lõppes hageja taotletust hiljem. Seetõttu tuleb muuta kohtuotsuses märgitud töösuhte lõppemise aega.
11.Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult menetluskulud kostja kanda, kuid mõistis ekslikult kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivise.
11.1.Maakohus ei eksinud, kui jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Seejuures kaalus maakohus kostja esile toodud asjaolusid ning asus seisukohale, et need ei tingi teistsugust menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kohus võib TsMS § 162 lg 4 järgi jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole
2-22-18174 kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Seega ei võimalda seadus jätta kulusid hageja kanda. Siinsel juhul ei ole alust jätta menetluskulusid ka poolte enda kanda, Riigikohtu praktika kohaselt peavad TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks esinema erandlikud asjaolud, st sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard – menetluskulude väljamõistmine peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531, p 20; RKTKm 26.01.2011, 3-2-1-142-10, p 10). Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et hageja menetluskulude kostja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja esile toodu kohaselt on hageja menetluskulude tema kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik peamiselt hageja käitumise tõttu diskrimineerimiskahtluse esitamise järel, sh poolte läbirääkimiste ajal. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita asjas esitatud tõendid hageja pahatahtlikkust ega soovimatust lahendada vaidlus kokkuleppel ning see, kui pooled ei jõudnud kokkuleppele, sh hageja ei nõustunud kostja ettepanekuga ja vastupidi, ei anna alust pidada kohtuvaidluses menetluskulude jätmist vaidluse kaotanud poole kanda äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks. Ka pelgalt see, et hagejal ja tema emaettevõttel ei ole finantsprobleeme (on paremas finantsolukorras), ei tähenda seda, et hageja kulud oleks äärmiselt ebaõiglane jätta kostja kanda, mh olukorras, kus kostja on end menetluses ise esindanud.
11.2.Maakohus mõistis aga ekslikult kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitiselt viivise, kuigi maakohus ei määranud otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust ega mõistnud kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitist välja. Kuna maakohus märkis, et määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast asjas lõpplahendi jõustumist, ei saanud maakohus otsuses lahendada veel hageja viivise väljamõistmise taotlust. Seetõttu tühistab ringkonnakohus viivise väljamõistmise osas maakohtu otsuse.
12.Lisaks asendas maakohus ekslikult kostja nime initsiaalidega, mitte tähemärkidega, piiras kostja sünniaja avalikustamist ning märkis põhjendamatult kohtuotsuse sissejuhatavas osas kostja kontaktandmed. Ringkonnakohus märgib, et jõustunud kohtuotsus avalikustatakse TsMS § 462 lg 1 järgi selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse TsMS § 462 lg 2 esimese lause järgi jõustunud kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärkidega ning ei avalikustata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi. Viidatud sätte eesmärgiks on tagada menetlusosalise eraelu puutumatus tema isikuandmete töötlemisel, sh avalikustamisel. Isiku nime varjamisel võib kasutada initsiaale või tähemärke ning varjamise ulatuse otsustamisel tuleks lähtuda sellest, et otsusesse jäetud initsiaalid või tähemärgid ei võimaldaks isiku identiteeti või nime aimata. Siinsel juhul palus kostja enda eraelu kaitseks asendada enda nime otsuses tähemärkidega ning jätta otsuses avalikustamata tema isikukoodi ja aadressi. Kuigi kostja ei põhjendanud, miks ta soovib asendada oma nime just tähemärkidega, mitte initsiaalidega, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud asendada kostja nimi tähemärkidega, sest see tagab paremini tema identiteedi ja nime varjamise. Ühtlasi ei olnud maakohtul vajadust jätta otsuses avalikustamata kostja sünniaega, sest kostja ei olnud sellist taotlust esitanud. Samuti ei olnud maakohtul vaja seda omal algatusel teha, kuna otsusest ei nähtu kostja sünniaega.
2-22-18174 Kuna kostja ei ole rahul ka sellega, et maakohus märkis kohtuotsuse sissejuhatavas osas lisaks kostja nimele, isikukoodile ja aadressile ka kostja kontaktandmed (telefoninumber ja e-postiaadress), täiendab ringkonnakohus maakohtu otsust ning jätab ka need andmed omal algatusel avalikustamata, sest ka need võimaldavad kostjat identifitseerida. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 442 lg 2 p-de 6 ja 7 järgi märgib kohus otsuse sissejuhatuses menetlusosaliste nimed ja isiku- või registrikoodid ning menetlusosaliste aadressid, kui see on ilmselt vajalik otsuse täitmiseks või tunnustamiseks. Viidatud sätete kohaselt tuleb menetlusosaline otsuses korrektselt tähistada, et otsust saaks tõrgeteta edukalt täita. Seaduse järgi ei tule otsusesse märkida menetlusosalise kontaktandmeid. Kuna maakohus on need otsuse sissejuhatavasse osasse märkinud ja ringkonnakohus saab muuta üksnes maakohtu otsuse resolutsiooni, on ringkonnakohtu hinnangul vaja kohtu algatusel jätta need andmed kohtuotsuses avalikustamata.
13.Arvestades hageja kohtuistungil esitatud taotlust, tuleb jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus avaldamisel asendada ka N.I.K ärinimi tähemärkidega ning jätta avalikustamata N.I.K registrikood. Ühtlasi asendab ringkonnakohus omal algatusel hageja töötajate huvide kaitseks kohtuotsuse avalikustamisel ka otsuses nimetatud hageja töötajate nimed.
14.Viimaks märgib kolleegium, et maakohus jättis otsuse sissejuhatavas osas märkimata tsiviilasja hinna, aga ka määras selle hagi menetlusse võtmise eel valesti, mistõttu ringkonnakohus muudab tsiviilasja hinda.
14.1.Kostja osutas õigesti sellele, et kohus peab TsMS § 442 lg 2 p 51 järgi märkima otsuse sissejuhatavas osas tsiviilasja hinna, kuid maakohus ei teinud seda. Arvestades seda, et ringkonnakohus saab muuta üksnes maakohtu otsuse resolutsiooni, mitte aga sissejuhatavat osa, märgib ringkonnakohus tsiviilasja hinna üksnes oma otsuses.
14.2.Kuigi maakohus ei märkinud otsuses tsiviilasja hinda, on maakohus tsiviilasja hinna siiski hagi menetlusse võtmise eel määranud, kuid on teinud seda ekslikult, mistõttu muudab ringkonnakohus asja hinda. Hagihind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja seisuga, arvestades TsMS §-des 124–134 sätestatut. Apellatsioonkaebuse esitamisel on hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kui alama astme kohus on määranud hinna valesti, võib kõrgema astme kohus TsMS § 137 lg 11 järgi hinda muuta. Siinses asjas esitas hageja kostja vastu hagi, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse ja tuvastada, et töösuhe lõppes korralise ülesütlemisega. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus 06.12.2022 puuduste kõrvaldamise määruses ekslikult, et tegemist on kahe eraldi mittevaralise nõudega, mille puhul on hagihind TsMS § 132 lg 1 ja § 134 lg 1 järgi 7000 eurot (2×3500). Ringkonnakohtu hinnangul saab töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks TLS § 105 lg 1 alusel esitatud nõuet koos tühisuse korral töölepingu lõppemise aja tuvastamisega TLS § 85 lg 4 järgi pidada ühtseks nõudeks, s.o mittevaraliseks nõudeks, mille hinnaks saab TsMS § 132 lg 1 järgi pidada 3500 eurot. Kolleegium selgitab, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 järgi ei tule töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise hagi või kaebuse läbivaatamisel riigilõivu maksta. Arvestades seda, et tegemist on ühtse nõudega, millelt ei tule riigilõivu maksta, kuid hageja tasus maakohtu nõudmisel hagiavalduse esitamisel riigilõivu 420 eurot ning kostja tasus apellatsioonkaebuse
2-22-18174 esitamisel riigilõivu 420 eurot, on pooltel TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel õigus taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist.
15.Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus osaliselt apellatsioonkaebuse, tühistab osaliselt maakohtu otsuse ning teeb asjas tühistatud osas ise uue otsuse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.Hoolimata apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest ja maakohtu otsuse osalisest tühistamisest, ei ole ringkonnakohtul alust muuta TsMS § 173 lg 3 I lause järgi maakohtu menetluskulude jaotust, sest otsus on jätkuvalt tehtud kostja kahjuks (hagi on rahuldatud). Ühtlasi ei anna apellatsioonkaebuse osaline rahuldamine alust jaotada apellatsioonimenetluse kulusid TsMS § 171 lg-s 1 sätestatust erinevalt. Kuna apellatsioonkaebuse väidete alusel ei ole põhjust jätta hagi rahuldamata ning ringkonnakohus muudab kaebuse alusel maakohtu otsust marginaalselt, sh osas, mida ei saa kuidagi hagejale ette heita, tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
17.Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.