Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm (hageja) esitas 16.04.2014 Harju Maakohtule hagi Osaühingu DRAMMOFON (kostja) vastu õigusliku aluseta saadu tagastamiseks või alternatiivselt rahaliste kohustuste täitmise tagasivõitmiseks. Harju Maakohtu 25.03.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-21 kuulutati välja Pet Food Consulting Baltic OÜ (võlgnik) pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Maire Arm. Pankrotimenetluse käigus ilmnes, et võlgnik oli teinud kostjale ajavahemikus 09.04.201325.06.2013 rahalisi ülekandeid, mille tõenduseks on hagiavaldusele lisatud konto väljavõte (I kd, tl 128). Väljamaksete tegemisele juhtis tähelepanu ka võlausaldajad pankrotiavalduses ja ajutine pankrotihaldur oma 12.03.2014 ettekandes. Võlgniku esindajal KK-l puudus alus soorituste tegemiseks. Isegi juhul, kui kostjal õnnestub tõendada, et viidatud ajavahemikus sooritatud maksed tehti õiguslikul alusel, esinevad rahaliste kohustuste täitmiseks sooritatud ülekannetel tagasivõitmise tunnused. Võlgniku osanikud on kostja ja Pet Food Consulting Finland Oy ning juhatuse liige on KK, kes on ühtlasi ka Osaühingu DRAMMOFON ainuosanik ja juhatuse liige. Võlausaldajad Pet Food Consulting Finland Oy ja Prima Pet Premium Oy esitasid 02.01.2014 Pet Food Consulting Baltic OÜ pankrotiavalduse. Pankrotiavaldusest nähtuvalt jättis võlgnik võlausaldajatelt ostetud kauba eest tasumata, s.t. Pet Food Consulting Finland Oy-le jäeti maksmata ostetud kauba eest 14.05.2012-12.04.2013 esitatud arvete alusel ning Prima Pet Premium Oy-le 07.02.2013-19.04.2013 esitatud arvete alusel. Vaatamata sellele, et võlgnikul oli kaubatarnijatest võlausaldajate ees täitmata kohustusi, tegi võlgniku juhatuse liige KK ajavahemikus 09.04.2013-15.06.2013 endaga seotud äriühingule (kostjale) makseid kokku 123 758,65 eurot. Ajutine haldur märkis 12.03.2014 koostatud ettekande p-s 4.1.9, et KK-iga seotud ettevõtetele OÜ Logistikaabi ja Osaühing DRAMMOFON tehti 2013.a jooksul väljamakseid vastavalt 18 795,47 eurot ja 142 879,44 eurot, sealjuures 123 758,65 eurot tehti kostjale pärast seda, kui ilmnesid erimeelsused võlgniku ja Prima Pet Premium Oy vahel. Võlgniku poolt 29.01.2014 esitatud täiendavas vastuses pankrotiavaldusele lisas võlgnik enda bilansi 31.12.2013 seisuga, mille oli allkirjastanud KK. Bilansist nähtuvalt oli võlgnikul lühiajalisi kohustusi kokku 7767 eurot, kostja nõudeid võlgniku vastu bilansis ei kajastatud. Samas, pärast võlgniku pankroti välja kuulutamist väitis kostja, KK isikus, et kostjal oli võlgniku vastu nõue kogusummas 43 539,66 eurot. Vastavalt nõudeavaldusele oli kostja 01.05.2013 arvest nr 01052013 summas 133 339,68 eurot tasutud 92 239,32 eurot, arvest tulenev jääk oli 41 100,46 eurot. Arve

selgituse kohaselt oli tegemist kulude hüvitisega 2007-04.2013 ning kulud hõlmasid sidekulusid, kütusekulusid, komandeeringukulusid ja palgakulusid. Samas ei ole kostja lisanud nõudeavaldusele ühtegi tõendit, mis tõendaks nimetatud kulude kandmist kostja poolt või seda, milliste konkreetsete arvete hüvitamiseks oli kostjale 2013 aprillist juunini ülekandeid tehtud. KK põhjendused kostjale raha maksmise õigustamiseks olid meelevaldsed ja paljasõnalised. Avalduses esitati ebamääraseid ja omavahel vastuolus olevaid põhjendusi, justkui oleks kostja pidanud saama 15% kasumist või kulude hüvituse, „kui võlgniku äritegevus on muutunud käibe kasvades piisavalt rentaabliks, et kanda kõik seotud kulud“. Tõendamata olid väited kostja tegelike kulude kohta ja nende seotusest võlgnikuga. Võlgniku 29.01.2014 avaldusele lisatud KK 02.03.2011 e-kirja sisu oli kirjeldatud mõtetena lahenduste otsimiseks, samavõrd ebamäärane oli ka PT 07.03.2011 vastus, et „üritame saada selle tasakaalu tänavu ning vaatame asja 2012 uuesti“. Võlgniku 29.01.2014 avaldusele lisatud 12.07.2013 e-kirjas nõudis PT selgesõnaliselt võlgniku poolt kostjale tehtud makse kohest tagastamist, mis lükkab ümber võlgniku väite, justkui oleks selle raha tasumine olnud PT-ga kokku lepitud. Võlgnik tegi vaidlusalused maksed kostjale peale seda, kui võlgniku majandustegevus oli faktiliselt lõpetatud, mis on vastuolus eespool osundatud põhjendusega makse tegemise kohta. Eeltoodust ei nähtu, nagu pooled oleks sõlminud konkreetse kokkuleppe kostja poolt kulude hüvitamiseks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võiks võimalikule pooltevahelisele kokkuleppele viidata. Nähtuvalt kostja poolt pankrotimenetluses esitatud vastuse p-st 3.1, eeldas KK arusaama kohaselt kokkulepe, et kulutuste hüvitamine toimub siis, kui ettevõte on piisavalt kasumlik. Pidades silmas võlgniku võlga teiste võlausaldajate ees, ei saanud 2013. a aprillis saabuda väidetavas kokkuleppes kulutuste hüvitamise aluseks olev tingimus võlgniku kasumlikkus. Puuduvad ka andmed kostja poolt tegelikkuses võlgniku huvides tehtud kulutuste sisu ja suuruse kohta. Seega oli kostja võlgniku esindaja KK poolt tehtud soorituste tulemusena alusetult rikastunud. Viidatud Riigikohtu lahendi 3-2-1-54-08 kohaselt algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte mõistlik aeg alusetu rikastumise ajast. Mõistliku aja pikkus sõltub muuhulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi saama teada alusetust rikastumisest. Võlgniku esindaja, kes tegi kostjale sooritusi oli ühtlasi kostja esindaja, millest tulenevalt pidi kostja koheselt saama teada alusetust rikastumisest. Eeltoodut arvestades ning pidades silmas, et KK ei pruukinud ülekandeid tehes toimida heas usus, luges hageja mõistlikuks ajaks alusetust rikastumisest tuleneva nõude täitmisel igale ülekandele järgnevat päeva. Viivis 09.04.2013-25.06.2013 tehtud ülekannete eest 16.04.2014 seisuga on 9478,25 eurot. Hageja palus kostjal VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada õigusliku aluseta saadud 123 758,65 eurot ning viivis 9478,25 eurot õigusliku aluseta saadu tagastamisega viivitamise eest. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hagiavaldusele lisatud võlgniku vastusest pankrotiavaldusele ja kostja nõudeavaldusest võlgniku pankrotimenetlusse oli selgelt näha, et võlgniku ja kostja vahel oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pidi võlgnik hüvitama kostjale kõik kostja poolt tehtud kulutused. Kostja selgitas, et võlgnik tegutses kostja kontoriruumides, mille ülalpidamiskulud kandis kõik kostja. Samuti töötasid osad kostja töötajad võlgniku huvides, täites tööülesandeid osaliselt seoses võlgniku majandustegevusega. Seega tasus kostja kõik kostja ja võlgniku kontorikulud, telefonikulud, kütusekulud, töötajate palga- ja maksukulud, komandeeringutega seotud kulud jmt. Võlgniku pankrotihaldurile edastati 11.03.2014 e-posti

teel selgitused tehtud kulude kohta koos kulutuste kohta välja toodud tabeliga. Kõik need kulud oli kostja maksnud ja tõestatavad. Kostja nõudeavaldusest nähtuvalt olid kostja ja võlgnik koostööpartnerid ning võlgnik kasutas oma äritegevuse raames kostja ruume, töötajaid, sidevahendeid, sõidukeid, kontoritarbeid ja muid väikevahendeid. Lisaks tasus kostja võlgniku eest elektri, vee, kütuse, komandeeringute ja kõige muu eest. Samuti selgitas kostja nõudeavalduses, et kostja töötajad töötasid alates 2006.a igapäevaselt ja järjest suuremas mahus võlgniku ülesannetes. Kostja esitas kohtule teadmiseks kostja nõudeavalduse lisa nr 1 (arve nr 01052013), milline arve oli osaliselt tasutud ja mis oli osaliselt kostja nõudeavalduse aluseks võlgniku pankrotimenetluses. Kostja selgitas põhjalikult võlgniku pankrotihaldurile, millest tuleneb kostja nõue võlgniku. Pankrotihaldur ei ole kostjalt küsinud ühtegi täiendavat selgitust ega dokumenti, samuti ei ole pankrotihaldur kostja nõuet vaidlustanud, mis näitas selgelt, et tegelikult oli kostja nõue põhjendatud. Kostja esitas kohtule väljatrükid kostja raamatupidamisest kostja kulude kohta, mis ühtivad kostja poolt pankrotihaldurile esitatud tabelis toodud kostja kulutustega. Nimetatud väljatrükid tõendavad üheselt ja selgelt seda, kui suured olid kostja igakuised kulutused, mis osaliselt pidi hüvitama võlgnik. Kostja nõude näol ei ole tegemist alusetu nõudega. Kostja esitas kohtule kirjavahetuse KK ja PT vahel, millest nähtuvalt oli võlgnik nõus tasuma kostja kulusid. 02.03.2011 teavitas KK, et kostja püsikulud (rent, bensiin, telefon, kontorikulud jne) ja palgad olid 2010.a igakuiselt 6565,55 eurot. Samas teenustasu oli käibelt vaid 1727,21 eurot kuus. Seega tekkis kostjal nõue üle 4000 euro kuus. 07.03.2011 vastas PT, et „üritame saada selle tasakaalu tänavu ning vaatame asja 2012 uuesti. Muidugi tuleb võlg ära maksta“. Seega kinnitas PT ise, et on teadlik kohustustest kostja ees ning maksed ei saanud seega tulle temale üllatusena. Kuna PT lõpetas ootamatult koostöö võlgnikuga 2013.a kevadel, siis oli kostjal vastavalt poolte vahelisele kokkuleppele õigus ka saada tagasi oma otsesed kulud, mis tarnitud kauba müügiks ja edendamiseks olid tehtud. Seega ei ole kostjale tehtud makse aluseta, vaid kostjal oli igakülgne ja täielik õigus rahasumma saamiseks. Eelnevast tulenevalt ei ole antud juhul VÕS § 1028 lg 1 säte kohaldatav. Maakohtu otsus 15.12.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, mõistes kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja alusetult saadud 123 758,65 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 9478,25 eurot ja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.04.2014.a kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 19 145,70 eurot. Maakohus tuvastas, et 25.03.2014.a kuulutati välja võlgniku pankrot ja pankrotihalduriks määrati Maire Arm (I kd, tl 167). Võlgniku osanikud on OÜ Drammofon ja Pet Food Consulting Finland Oy, juhatuse liige on KK, kes on ka kostja ainuosanik ning juhatuse liige (I kd, tl 170). Hagiavalduse kohaselt tegi võlgniku juhatuse liige KK endaga seotud äriühingule, kostjale, ajavahemikus 09.04.2013-25.06.2013 rahalisi ülekandeid summas 123 758,65 eurot (I kd, tl 128). Hageja hinnangul olid ülekanded tehtud ilma õigusliku aluseta, kostja oli tehtud rahaliste soorituste tulemusena alusetult rikastunud. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb ära. VÕS § 1028 kohaldamise eelduseks oli seega kostja rikastumine võlgniku arvel. Hageja pidi tõendama, et kostja sai midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ja et kohustust ei ole tegelikult olemas või seda ei tekkinud või

see oli hiljem ära langenud. Kostja ei eita raha saamist, kuid viitas ülekannete õigusliku alusena kostja ja võlgniku suulisele kokkuleppele (III kd, tl 98). Kostja vastuväite kohaselt nähtus KK ja PT vahelisest kirjavahetusest, et võlgnik oli nõus tasuma kostja kulusid (II kd, tl 124, 222). Kohus kostja vastuväitega ei nõustunud. Kohtu hinnangul nähtus kokkuleppe olemasolu tõendamiseks esitatud e-kirjavahetusest üksnes, et asja vaadatakse uuesti 2012 aastal, mingeid kokkuleppeid arvete tasumise osas kirjavahetusest ei nähtu (II kd tl 222, 224). Arvete tasumise kokkuleppe puudumist kinnitas kohtu hinnangul ka asjaolu, et juhatuse liikme KK poolt allkirjastatud võlgniku bilansis seisuga 31.12.2013 ei kajastu kostja nõuded (I kd, tl 153). Võlgniku ajutise halduri aruande kohaselt muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2013.a oktoobris, võlgniku juhatuse liikme KK seletuse kohaselt oli ta 2013.a aprillis saanud teada, et ettevõtte tegevusele on kriips peale tõmmatud ning tekkinud on uus edasimüüja (I kd, tl 136). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks võlgniku ja kostja vaheline kokkulepe kostjale kulude hüvitamiseks. Kohus nõustus hagejaga selles, et vaidlusalused maksed olid tegelikkuses seotud võlgniku majandustegevuse faktilise lõppemisega ning ülekannete selgitused ei ole kooskõlas nende tegeliku majandusliku sisuga. Pankrotimenetluses tuvastatu põhjal ei ole võlgnikul täitmata kohustusi kostja ees, puuduvad dokumendid, mis tõendaksid kostja poolt nimetatud sidekulusid, kütusekulusid, komandeeringu- ning palgakulusid (I kd tl 142, III kd tl 90). Ajutise halduri aruande kohaselt oli võlgnikul 12.03.2014 seisuga täitmata kohustusi võlausaldajate ees summas 110 916,66 eurot. Vaatamata sellele, et võlgnikul oli kaubatarnijatest võlausaldajate ees suuremahulisi täitmata kohustusi, tegi võlgniku juhatuse liige KK makse 123 758,65 endaga seotud äriühingule (kostjale). Alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud. Kohtu hinnangul olid vaidlusalused ülekanded võlgniku kontolt tehtud ilma õigusliku aluseta, kostja oli rikastunud võlgniku arvel, seega kuulus 123 758,65 eurot VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel pankrotivarasse tagastamisele. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Riigikohus on tunnistanud võlausaldaja õigust nõuda alusetu rikastumise korral võlgnikult viivist VÕS § 113 lg 1 mõttes, kohaldades VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset kohustuse sissenõutavaks muutumise aja määramisel (RKTKo 3-2-1-54-08 p 10). VÕS § 82 lg 7 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda kohustuste täitmist pärast selle täitmiseks mõistliku aja möödumist (VÕS § 82 lg 3). Hageja palus viivise välja mõista alates iga ülekande tegemisele järgnevast päevast arvates. Viivisena kuulus 09.04.2013-25.06.2013 tehtud ülekannete eest 16.04.2014 seisuga tasumisele 9478,25 eurot (I kd, tl 163-164). Kohtu hinnangul oli hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud. TsMS § 367 alusel kuulus kostjalt väljamõistmisele ka viivis alates 17.04.2014 kuni põhinõude (123 758,65 euro) kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 19 145,70 eurot (sh asjas tasutud riigilõiv 1650 eurot ja lepingulise esindaja tasu 7136,40 eurot ning hagi tagamisega seonduvad kulud 10 359,30 eurot). Hageja tasus riigilõivu hagiavalduse ja hagi tagamise avalduse esitamisel 1650 eurot (I kd tl 169), milline summa oli põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja menetluskulude nimekirja järgi oli hageja teinud õigusabile kulutusi 6603,60 eurot (sh käibemaks), millele lisandus kohtuistungil hageja esindaja osalemise kulu 532,80 eurot (sh

käibemaks). Hagi tagamise täitemenetlusega oli hageja teinud kulutusi 4508,40 eurot (sh käibemaks). Hagi tagamise täitmenetluses tasus hageja laopidaja kulud summas 5835,90 eurot ja kaebuselt täiteasjas 027/2014/403 riigilõivu 15 eurot. (III kd tl 92-93, 110). Esindaja teenust kasutas hageja kokku 48,2 tundi. Kostja vastuväite kohaselt olid hageja menetluskulud ülepaisutatud ning ei vastanud tegelikule ajakulule. Kostja leidis, et vandeadvokaadist pankrotihalduril ei ole põhjendatud lepingulise esindaja kasutamine (III kd tl 101, 102). Kohtu hinnangul oli hageja esindaja toimingud täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas. Kohus oli seisukohal, et keskmine tasu õigusteenuse eest 123,67 eurot tunnis ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et hagejaks olev pankrotihaldur, kes oli ühtlasi advokaat, ei tohiks menetluses kasutada lepingulist esindajat. Menetlusosaline võib TsMS § 217 lg 1 järgi osaleda kohtumenetluses üldjuhul isiklikult või esindaja kaudu. Seejuures ei võta asjast isiklik osavõtt menetlusosaliselt TsMS § 217 lg 2 järgi õigust omada selles asjas esindajat või nõustajat ning esindaja osavõtt asjast ei piira menetlusosalise isiklikku osavõttu asjast. Ka pankrotiseadusest tulenevalt ei ole pankrotihalduril keelatud kasutada lepingulist esindajat. Kohtu hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, et hageja eest oli makse sooritanud advokaadibüroo. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista asjaolu, et menetluskulud kandis muu isik. Apellatsioonkaebus 15.01.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palus kostja tühistada Harju Maakohtu 15.12.2015 otsuse ja saata asja lahendamine tagasi esimese astme kohtule või teha asjas uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus kohaldas valesti nii materiaalõigus- kui ka menetlusõigusnorme. Maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud, kohus ei ole analüüsinud kõiki asjas esitatud tõendeid ning on jätnud mitmed kostja seisukohad ja esitatud tõendid arvestamata ja analüüsimata. Vaidlusaluste väljamaksete tegemise õigusliku aluse olemasolu oli tõendatud KK ja PT ekirjavahetusega, kuid kohus oli nimetatud e-kirjavahetuse kohta märkinud üksnes „Kohtu hinnangul nähtub e-kirjavahetusest üksnes, et asja vaadatakse uuesti 2012 aastal, mingeid kokkuleppeid arvete tasumise osas kirjavahetusest ei nähtu“. Muid järeldusi kohus kirjavahetuse osas ei teinud. Kirjavahetusest nähtus, et kostja on 02.03.2011 kirjutanud PT-le selgelt, et 2010.a olid kulud ühes kuus 6565,55 eurot ja tööd tehakse 60 % võlgniku asja edendamiseks ning et teenustasu käibelt oli vaid 1727,21 eurot kuus. Seega oli kostjal nõue ca 4000 eurot kuus. Nimetatud arutelule PT vastu ei vaielnud, vaid vastas, et „Muidugi tuleb võlg ära maksta“. Juhul kui poolte vahel ei oleks mingit kokkulepet kostja kulude hüvitamiseks, oleks pidanud PT oma vastuses igasugust võlga eitama. Kohus pole võtnud arvesse seda, et KK-l oli võlgniku juhatuse liikmena õigus esindada võlgnikku kõikides toimingutes ka üksinda. Seega ei olnud ühegi allkirjastatud lepingu või kokkuleppe olemasolu isegi vajalik. Asjaolu, et kulutuste hüvitamine kostjale oli ka tegelikkuses kokku lepitud võlgniku teise juhatuse liikme ja 50 % osaluse omaniku esindajaga, on tõendatud poolte vahelise kirjavahetusega. Asjaolu, et äriühingu üks osanikest on hiljem asunud väitma, et mingeid kokkuleppeid äriühingute vahel ei olnud, ei tähenda ega saagi tähendada, et juhatuse liikme poolt tehtud tehingud oleksid tühised või õigusliku aluseta. Ainuüksi asjaolu, et KK oli mõlema tehingupoole juhatuse liige välistab selle, et tehingutel puudus õiguslik alus, sest tehingud tegi mõlema poole seaduslik esindaja.

Kohus nõustus hagejaga selles, et vaidlusalused maksed on tegelikkuses seotud võlgniku majandustegevuse faktilise lõppemisega ning ülekannete selgitused ei ole kooskõlas nende tegeliku majandusliku sisuga. Seejuures ei ole kohus selgitanud ega põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes kohus sellise nõustumiseni on jõudnud. Kohus märkis, et pankrotimenetluses tuvastatu põhjal ei ole võlgnikul täitmata kohustusi kostja ees, puuduvad dokumendid, mis tõendaksid kostja poolt nimetatud sidekulusid, kütusekulusid, komandeeringu ning palgakulusid. Rohkem ei ole kohus oma seisukohti arvete aluseks olevate asjaolude osas analüüsinud samuti ei ole kohus analüüsinud seda, kuidas ja milliste dokumentide alusel on pankrotimenetluses väidetavalt eelnimetatud tuvastused tehtud. Kostja esitas võlgniku pankrotimenetluses oma nõudeavalduse kogusummas 87 681,11 eurot ning 21.09.2015 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas pankrotihaldur nimetatud nõude 73 227,19 euro ulatuses. Seega pidas pankrotihaldur nõuet 14 453,92 euro ulatuses põhjendatuks ja seega võlgnikul oli täitmata kohustus kostja ees. Eelnimetatust tulenevalt on kohtu järeldus täiesti ebaõige ja ei tugine kohtumenetluses esitatud tõenditele. Lisaks ei ole hageja ei tõendanud kohtumenetluse käigus asjaolu, et pankrotihaldur oleks kostjalt küsinud selgitusi nõude kujunemise asjaolude kohta. Kohus jättis analüüsimata sisuliselt kõik kostja seisukohad ja tõendid nõude sisulise põhjendatuse osas. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et võlgnik ja kostja tegutsesid samades ruumides, kasutasid samasid telefoninumbreid, kontoritehnikat ja hageja heaks töötasid kostja töötajad. Kostja tõendas oma 12.01.2015. vastuse lisadega asjaolu, et võlgniku poolt olid kostjale maksete tegemise aluseks esitatud arved ning arved tehti lähtudes kostja poolt kantud kuludest. Harju Maakohus ei ole nimetatud dokumente ega selgitusi oma kohtulahendis üldse käsitlenud. Kahe äriühingu tegutsemine samades ruumides oli ka majanduslikult otstarbekas ja mõistlik. On mõeldamatu, et võlgnik, kes tegutses kostja ruumides, kasutades kostja vara ja töötajaid, ei kohustunud saadud teenuste eest tasuma. Juhul kui võlgnik ei tasunud ega pidanudki tasuma mitte midagi (mida kostja ühelgi juhul ei mööna), oleks võlgnik alusetult rikastunud kostja arvelt ja kostjal oleks ka ilma kokkulepete olemasoluta tekkinud nõue võlgniku vastu, kuid seda juba alusetu rikastumise sätete alusel. Kohus jättis analüüsimata ja tähelepanuta kostja 22.10.2015 menetlusdokumendis välja toodud seisukohad ja tõendid selles osas, et võlgniku 21.09.2015 toimunud nõuete kaitsmisel vaidlustati viiest esitatud nõudest neli nõuet kogu ulatuses ja võlgnik ei tunnistanud teiste võlausaldajate nõudeid peale kostja nõude juba enne pankrotimenetlust. Kostjal jäi oma nõudest saamata 87 681,11 euro suurune osa, mis tähendab, et ei saa rääkida kostja eelistamisest teistele võlausaldajatele. Hageja menetluskulud on kostjalt välja mõistetud ebamõistlikult suures summas ja hageja menetluskulud ei ole esitatud ulatuses põhjendatud. Kohus jättis täielikult arvesse võtmata ja analüüsimata kostja vastuväited hageja poolt teostatud toimingutele ajalises mõttes ning kohus ei analüüsinud, kas iga menetlusdokumendi ja menetlustoimingu tegemiseks kulunud aeg oli põhjendatud pikkusega või ei. Antud menetluses ei ole põhjendatud hageja poolt esindaja kasutamine, kuivõrd pankrotiseadusest (PankrS) tulenevalt ei ole pankrotihalduril keelatud kasutada lepingulist esindajat, kuid kohus jättis analüüsimata kostja poolt tema 04.11.2015 menetlusdokumendis toodud seisukohad ja PankrS § 66 ja 62 sätted. PankrS § 66 võimaldaks toimkonna nõusolekul halduril kasutada õigusalase nõustamise saamiseks kolmandate isikute abi ja nõuda kulude hüvitamist, kuid seda üksnes juhul kui ülesande suure mahu või keerukuse tõttu ei saa haldurilt ülesande täitmist mõistlikult oodata. Hageja ise on pankrotihaldur ja vandeadvokaat, olles seega põhjalike õigusalaste teadmistega isik ja omades põhjalikke teadmisi tagasivõitmise hagiavalduste esitamiseks ja nende menetlemiseks kohtus.

Seega võib hagiavalduste esitamist antud menetluses selgelt oodata haldurilt endalt ning esindaja kasutamine antud juhul ei ole põhjendatud. Samas sätestab PankrS § 66 lg 1 et haldur võib nõuda oma kulutuste hüvitamist, kui ta esitab iga kolme kuu möödudes toimkonnale ja kohtule aruande sellel perioodil tehtud kulutuste kohta, kuid apellandile teadaolevalt ei ole hageja vastavaid ettekandeid esitatud. Kostja juhtis kohtu tähelepanu ka PankrS § 62 sättele ning märkis, et kui hageja esindaja oleks käsitletav halduri esindajana PankrS § 62 mõistes, siis nimetatud isikule peaks haldur tasuma tasu oma tasu arvelt ja ka sellisel juhul ei oleks menetluskulude väljamõistmine ega hüvitamise nõudmine põhjendatud. Nimetatust tulenevalt on kostja seisukohal, et kohus jättis valesti menetluskulud kostja kanda ning valesti määranud kindlaks menetluskulude suuruse kohtuotsuses toodud määras. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses ei korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega maakohtu ebaõige materiaalõiguse kohaldamise osas. Hageja nõuab kostjalt õigusliku aluseta tasutud summa tagastamist. Seega kvalifitseeris maakohus õigesti hageja nõude kostja alusetust rikastumisest tuleneva sooritusnõudena VÕS § 1028 lg 1 järgi. Kostjale ei saanud tulla maakohtu poolt kohaldatud õigus üllatusena. Oma seisukohtades maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja märkinud, milles maakohus õigussuhtele õiguslikku kvalifikatsiooni andes eksis. Kaebusest nähtuvalt peab kostja ekslikult materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks asjas tehtud kohtu järeldusi. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt peavad hagi rahuldamiseks olema täidetud järgmised eeldused: 1) võlgnik peab olema rikastunud võlausaldaja arvel; 2) rikastumine peab olema toimunud võlausaldaja soorituse kaudu; 3) võlausaldaja soorituseks peab puuduma õiguslik alus. Maakohus jagas õigesti tõendamiskoormuse, leides, et hageja kohustuseks oli tõendada soorituskondiktsiooni olukord ning kostjal tuli tõendada sellele esitatud vastuväiteid (rikastumise äralangemine). Käesoleval juhul on hageja tõendanud ja maakohus tuvastanud, et võlgnik kandis kostja kontole 123 758,65 eurot. Õigusliku aluse ehk raha ülekandmise aluseks oleva kokkuleppe olemasolu tuli tõendada kostjal. Apellatsioonkaebuses on kostja seisukohal, et kokkuleppe olemasolu on tõendatud, kuid maakohtu menetluses hinnati tõendeid ebaõigesti. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ei hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud faktiliste asjaolude tuvastamisel ega tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Maakohus on õigesti leidnud, et puuduvad dokumendid, mis tõendaksid võlgniku ja kostja vahelist suulise kokkuleppe olemasolu kulude tasumise kohta. Kostja on sisuliselt kokkuleppe olemasolu tõendamiseks esitanud vaid 2011.a märtsis peetud e-kirjavahetuse, milles KK esitab enda kalkulatsiooni ja annab ühepoolse hinnangu kostja poolt 2010. aastal tehtud kulutustele (I kd, tl 158). Nimetatud kirja vastuseks PT nendib vaid KK kirjeldatud olukorda „Ehk 2010 sinu hinnangu järgi kogu kuludest u 4000 € / kuus (pea meeles seda Drammofoni ladu teie kontoris) kuuluks PFC-le ning olete saanud sellest alla poole“, andmata omalt poolt tagasisidet kulutuste sisule ja ulatusele või aktsepti konkreetsete kulude kandmiseks (I kd, tl 158). Nimetatud kirjast nähtuvalt võis jutt olla kostja laokuludest mitte 01.05.2013 arvel nimetatud kuludest. Arvestades ka asjaolu, et kirjavahetus toimus 2 aastat enne vaidlusaluste ülekannete tegemist, ei saa ringkonnakohtu hinnangul PT vastusest „muidugi tuleb võlg ära maksta“ tuletada kokkulepet, mille alusel võis võlgnik kanda 123 758,65 eurot 2013.a kevadel kostjale (I kd, tl 158). Pärast 07.06.2013 tehtud ülekannet kostjale summas 62 782,73 eurot, ütleb PT e-kirjavahetuses selgelt, et kostjal tuleb koheselt rahasumma tagastada (I kd, tl 159), mis näitab, et võlgnikul ei olnud kokkulepet ja seega õigust raha kostjale kanda. Kuivõrd mõlemad isikud oli erinevate äriühingutega seotud, siis isegi, kui PT möönnis tol hetkel mingi võlgnevuse olemasolu, siis kirjavahetuses puudub konkreetsus, milline äriühing kellele ja mille eest ning kui palju võlgu oli. Oma väidet soovib kostja tõendada ka kostja 01.05.2013 arvega, kostja 29.01.2014 vastusega pankrotiavaldusele, kostja 04.04.2014 nõudeavaldusega võlgniku pankrotimenetluses ja kostja raamatupidamise väljatrükkidega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ainuüksi kostja poolt arve esitamine olla ülekannete õiguslikuks aluseks ega tõendada poolte kokkulepet. Seejuures puudub loogiline selgitus asjaolule, miks ei olnud sellises mahus kulude kandmise kohta sõlmitud äriühingute vahel kirjalikke kokkuleppeid või miks ei koostatud võlgnikule arveid jooksvalt ega kajastatud võlgniku kohustuste täitmata jätmist nõuetekohaselt kostja bilansis. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et ainuüksi asjaolu, et mõlema juriidilise isiku juhatuse liikmeks oli KK, välistab õigusliku aluse puudumise. Vastupidi, kui juhatuse liige sõlmib kokkuleppeid äriühinguga, mille seaduslikuks esindajaks ja ainuosanikuks ta samaaegselt on, on tehingu tegemiseks suurema tõenäosusega vajalik vormistada lisaks ka osanike nõusolek. Kostja esitas ca 7 aasta pikkuse perioodi eest tagantjärgi üldsõnalise selgitusega „kulude hüvitis 2007-04.2013“ koondarve alles 01.05.2013, s.o samal päeval, millal lõppes võlgniku ja Prima Pet Premium Oy koostöö, mis põhjendatult paneb kahtlema kostja heas usus käitumise. Kostja ei ole põhjendanud, miks väidetav pikaajaline võlgnevus tasuti sisuliselt korraga (ülekandeid tehti 5 päeval) ning olukorras, kus võlgnikul olid tekkinud makseraskused. Pelgalt kostja raamatupidamise väljatrükkide kõrvutamine arvega ei anna juurde selgust võlgnevuse tekkimise osas. Kostja esitatud dokumentidest ei nähtu, et kulud oleksid kantud seoses võlgniku äritegevusega ning lisaks ei ole võimalik eristada kostja ja võlgniku kulusid. Asjaolude tõendamiseks ei piisa kostja selgitustest 29.01.2014 vastuses pankrotiavaldusele ega kostja 04.04.2014 nõudeavalduses võlgniku pankrotimenetluses. Menetlusosaliste seletused ei ole tõenditeks TsMS § 229 lg 2 järgi. Antud juhul on need on vaid kostja ühepoolne seisukoht, mis ei tõenda kokkulepet. Vastuseks ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja etteheide, et kohus jättis analüüsimata kulude suuruse, on põhjendamata, kuna kohus tuvastas õigusliku aluse puudumise, mistõttu ei olnud vajalik hinnata ka väidetavate kulude koosseisu ega suurust. Asjasse puutumatu on kostja seisukoht, et pankrotihaldur ei ole palunud kostjal selgitada nõude kujunemist võlgniku pankrotimenetluses. Samuti ei oma tähtsust, kas võlgniku

teiste võlausaldajate nõuded olid põhjendatud või mitte. Maakohus ei pea andma hinnangut teises tsiviilasjas esitatud nõuete põhjendatuse osas. Kokkuvõtvalt nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamise tingimused olid täidetud ja kostja ei ole teinud usutavaks ülekannete aluseks oleva kokkulepe olemasolu. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ei ole maakohtu arvates kostja usaldusväärselt tõendanud oma väidet kokkuleppe osas. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega muid tõendeid, mis annaks alust väiteks, et maakohus on poolte esile toodud asjaolud ebaõigesti tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et esitatud tõenditega, eelkõige e-kirjavahetusega, ei ole kostja tõendanud võlgniku ja kostja vahelist kokkulepet vaidlusaluse rahasumma ülekandmise kohta. Maakohtu põhjendus on arusaadav ja järelduse kujunemine jälgitav. See, et kostja maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses toodud etteheitele, et maakohus ei ole põhjendanud iga menetlusdokumendi koostamiseks kulunud aega ja lepingulise esindaja kasutamise vajadust, märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohus hindas, miks oli asja sisu ja keerukust arvestades vajalik hagejal esindaja olemasolu. Seejuures on asjasse puutumatu kostja väide, et kohus ei ole andnud hinnangut pankrotihalduri tegevusele pankrotitoimkonnale aruannete esitamise osas. Lepingulise esindaja kasutamise vajaduse hindamise osas on tegemist maakohtu kaalutlusotsusega, millesse ringkonnakohus ei sekku, kuna diskretsiooni piire ei ole ületatud. Pankrotihaldur on põhjendatult kasutanud menetluses õigusabi ning nimetatu ei ole aluseks menetluskulude väljamõistmata jätmiseks. Mis puutub menetlustoimingute ajakulu hindamisse, siis selles osas tuleb ringkonnakohtul kostjaga nõustuda. TsMS §-s 442 sätestatakse kohtuotsuse sisule esitatavad nõuded ning TsMS § 442 lõikest 8 tulenevalt peab kohtuotsus sisaldama muuhulgas põhjendusi, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kontrollimine tähendab seda, et maakohus kontrollib avalduses taotletud iga menetluskulu komponendi põhjendatust ja vajalikkust ning võtab otsuse motiveerivas osas seisukoha iga avaldusele esitatud vastuväite osas. Käesoleval juhul võttis maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse osas üldsõnalise seisukoha. Selliselt ei ole menetlusosalisele kohtu järeldus selge. Ringkonnakohus saab maakohtu otsuse puuduse apellatsioonkaebusele vastates kõrvaldada ja ise puuduvas osas õigusabitoimingute vajalikkust ja ajakulu põhjendatust hinnata. Ringkonnakohus arvestab menetluskulude hindamisel eelkõige sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud ning kas taotletud hüvitamisele kuuluv kulu on vastavuses tegelikult hageja esindamiseks tehtud tööga. Menetluskulude suuruse põhjendatuse ja vajalikkuse osas on võimalik anda hinnang lähtudes toimikus sisalduvatest materjalidest, kui palju on esitatud, koostatud, analüüsitud erinevaid menetlusdokumente või tõendeid ning kui kaua on kestnud kohtuvaidluse ajal kohtuistungid. Hageja esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud hagiavalduse ettevalmistamiseks, tõendite kogumiseks ja analüüsiks ning hagiavalduse koostamiseks kokku 12,2 tundi (I kd, tl 4-169). Arvestades hagiavalduse sisu ja lisade mahtu on ringkonnakohtu hinnangul nimetatud ajakulu põhjendatud ja vajalik. Harju Maakohus rahuldas 25.04.2014 määrusega hageja hagi tagamise taotluse (I kd, tl 193-194). Nimetatud

määruse analüüsiks, vara arestimise võimaluste analüüsiks ja suhtluseks kohtu ja kliendiga kulunud 9,1 tundi ei saa samuti pidada ülepaisutatuks. Hagi tagamise määrusele esitas kostja määruskaebuse (II kd, tl 3-8), mille analüüsimiseks ja sisuka vastuse (II kd, tl 22-28) koostamiseks kulutas hageja põhjendatult 5,6 tundi. Ringkonnakohus peab vajalikuks ja põhjendatuks hagi tagamise täiendavate võimaluste analüüsile ja taotluse koostamisele riknevate kaupade müügiks (II kd, tl 64-68) kulutatud aega (2,2 tundi). Kostja esitas 09.06.2014 taotluse menetluskulude katteks tagatise andmiseks (II kd, tl 58-63), millele vastuse (II kd, tl 95-101) koostamine ja kohtule esitamine 3 tunni ulatuses on põhjendatud. Harju Maakohus jättis 16.12.2014 määrusega kostja taotluse menetluskulude katteks tagatise andmiseks rahuldamata (II kd, tl 102). Hageja analüüsis nimetatud määrust ja kostja 12.01.2015 esitatud seisukohta ja selle lisasid ning koostas 13.05.2015 vastuse. Arvestades kostja 12.01.2015 esitatud vastuse ja lisade mahukust (II kd, tl 122-260), siis nende analüüsiks ja hageja vastuse (III kd, tl 3-8) koostamiseks kulunud 10,2 tundi tuleb pidada mõistlikuks ajakuluks. Hageja esindajal kulus kostja 22.10.2015 esitatud seisukoha (III kd, tl 60-67) analüüsimiseks ja kohtuistungiks ettevalmistamiseks ning sellel osalemiseks kokku 5,9 tundi (2,2+3,7). Toimikust nähtuvalt kestis 04.11.2015 toimunud kohtuistung 50 minutit. Kohtuistungiks ettevalmistamine ja selleks eelnevalt materjalide, sh mahukate lisadega, tutvumine on vajalik kliendi esindamiseks istungil ja seega loeb ringkonnakohus märgitud ajakulu põhjendatuks. Lisaks oli hageja teinud kulutusi hagi tagamise täitemenetlusega seonduvalt ja taotles TsMS § 114 lg 5 alusel hagi tagamise määruse täitmise kulude hüvitamist. Maakohus on õigesti pidanud põhjendatuks täitemenetlusega seonduvate kulude hüvitamist. Täitemenetluse algatamiseks, laopidajatega suhtlemiseks ning kolmanda isiku poolt esitatud nõude analüüsimiseks seoses arestitud varaga tegi hageja esindaja tööd 3 tundi, mis on igati põhjendatud ajakulu. Hageja esindaja analüüsis kohtutäituri 04.06.2014 otsust seoses laopidaja pandiõigusega, tegi ettevalmistusi arestitud vallasvara müügiks ning esitas täiendava tahteavalduse seoses vara müügiga. Tegemist on vajalike toimingutega ja kulutatud aeg kokku 2,2 tundi on põhjendatud. Hageja esindaja analüüsis põhjendatult 7,2 tunni ulatuses kohtutäituri 28.10.2014 koostatud täitekulu otsust ja koostas sellele kaebuse. Põhjendatult analüüsis hageja esindaja ka kohtutäituri 07.11.2014 otsust ning koostas kaebuse kohtule seoses täitekulude nõudmisega hagejalt (5,2 tundi). Hageja esindaja pidas 4,7 tunni jooksul läbirääkimisi laopidajaga seoses arestitud vara hoiustamise kulude vähendamisega ja sõlmis laopidajaga kokkuleppe, mis oli vajalik toiming. Hageja esindaja analüüsis kostja 22.12.2014 esitatud määruskaebust ja esitas 19.01.2015 kohtule vastuse (III kd, tl 3-8). Nimetatud kaebuse analüüs ja vastuse koostamine olid vajalikud toimingud, millele kulutatud 4,7 tundi oli põhjendatu ajakulu. Ülepaisutatuks ei saa pidada ka vara enampakkumisega seonduva suhtluse, oksjoni tingimuste analüüsi ning kliendi ja kohtutäituriga suhtlemiseks kulunud 1,7 tundi. Lisaks eelnevatele toimingutele tasus hageja laopidajale OÜ-le TVC 5835,90 eurot laopidaja kulude katteks. Seega peab ringkonnakohus toimikust nähtuva info põhjal hageja menetluskulu nimekirjas märgitud ajakulu õigusabile põhjendatuks. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega õigusabile kulunud aja osas ja apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis võiksid olla aluseks maakohtu poolt kindlaks määratud hageja menetluskulude vajaliku ja põhjendatud rahalise suuruse muutmiseks, siis kokkuvõttes jääb hageja kasuks väljamõistmisele kuuluv lepingulise esindaja kulu (19 145,70 eurot) muutmata.

Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti apellandi kanda. Apellatsioonimenetluses koosnevad hageja menetluskulud 07.03.2016 esitatud menetluskulude nimekirja ja selle 22.03.2016 esitatud täpsustuse kohaselt õigusabikulust 1137,60 eurot, sh käibemaks 20%, s.o õigusabi kestusega 7,9 tunni osutamise eest tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks, ning hagi tagamise määruse täitmise kulud 6003 eurot. Hageja esindaja tegevused olid järgmised: 1) 12.02.2016 apellatsioonkaebuse analüüs ja vastuse koostamine 7,1 tundi; 2) 15.02.2016 vastuse täiendamine ja kohtule esitamine 0,8 tundi. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohuslane ja kõik kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega, ja palus märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb apellandil tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväidete kohaselt ei saanud apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kuluda ligi 8 tundi. Lisaks kahtleb kostja hageja poolt õigusabikulude ja laokulude kandmises, kuna pankrotihaldur ei ole võlausaldajatega kooskõlastanud õigusabi kulude kandmist ning laokulude kandmiseks puuduvad pankrotis oleval võlgnikul rahalised võimalused. Arvestades tsiviilasja asja sisu ja keerukust, apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuse sisu, on ringkonnakohus seisukohal, et hageja lepingulise esindaja taotluses toodud ajakulu on vajalik ja põhjendatud. Märgitud ajakulu hõlmas ka kostja apellatsioonkaebuse analüüsi, mistõttu ei kulunud ligi 8 tundi vaid kaebuse vastuse koostamiseks. Keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu arvestades on tunnihind 120 eurot, millele lisandub käibemaks, vajalik ja põhjendatud. Vastuseks kostja vastuväitele märgib ringkonnakohus, et kostja on jätnud tähelepanuta, et nimekirjas toodud ajakulu hõlmab ka apellatsioonkaebuse läbitöötamist ja analüüsi. Mis puutub kostja märkusesse, et hageja ei ole kulude kandmist tõendanud ega ole nimekirjas toodud kulusid suutnud tõenäoliselt kanda, juhib ringkonnakohus tähelepanu Riigikohtu seisukohale, et põhjendatud ei ole hagejate seisukoht, et lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks on asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. Kostjad ei pea tõendama, et nad on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Seega ei ole oluline, kas kostjate esindajale on tasu makstud või kes on selle tasunud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.07.2013 määrus asjas nr 3-2-1-65-13 p 18). Eeltoodust tuleneb, et kulusid tõendavate dokumentide esitamine ei ole eelduslikult vajalik ja TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline neid kohtu nõudmiseta esitama. TsMS § 174 lg 9 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Oluline on tuvastada, et hagejal on tekkinud õigusabi teenuse eest tasumise kohustus. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märkinud, et kõik taotletud kulud on kantud hageja poolt käesolevas menetluses, kinnitades sellega menetluskulude kandmise kohustust. TsMS § 144 lg 5 kohaselt kuuluvad kostja poolt hagejale hüvitamisele kohtuväliste kuludena ka hagi tagamise määruse täitmise kulud ehk tasutud laopidaja kulud. Märkuse laokohtade

hulga osas jätab ringkonnakohus tähelepanuta. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et kaupa oli ladustatud väiksemas mahus, ei saa ringkonnakohus asuda seisukohale, et 24 laokohta on ladustatud vara jaoks ebamõistlikult suur. Põhjendatud on aga kostja märkus laokulude kandmise perioodi osas, mis esialgses menetluskulude nimekirjale lisatud arves oli eksitav. Hageja esitas maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lisana maksekorralduse, mille selgitusest nähtuvalt on laokulud 2014.a eest tasutud (III kd, tl 94). Eeltoodu tõttu palus ringkonnakohus hagejal täpsustada laokohal hoiustamise tasu kujunemist ja perioodi. 22.03.2016 esitatud täpsustuse kohaselt oli esitatud arve näol tegemist eksitusega ja hageja palub hüvitada perioodi 01.01.2015-31.12.2016 eest 6003 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud vastaspoolelt hageja poolt tulevikus lao kasutamise kulude väljamõistmine, mistõttu etteulatuvalt perioodi 29.03.2016-31.12.2016 eest jääb menetluskulude avaldus rahuldamata. Ajavahemikul 01.01.2015-28.03.2016 (453p) kantud laokulud on põhjendatud summas 3719,13 eurot (6003/731x453). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulu (1137,60+3719,13) 4856,73 eurot ja hageja taotlusel viivis alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.