Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2025, Tartus
Tsiviilasja number
2-20-9824 Scandagra Eesti Aktsiaseltsi hagi Haabsaare Farmid OÜ vastu 40 008 euro 82 sendi ja viivise saamiseks ja Ööde Rantso OÜ vastu 44 342 euro 12 sendi ning viivise saamiseks
Tsiviilasi
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Scandagra Eesti Aktsiaseltsi apellatsioonkaebusel Haabsaare Farmid OÜ vastu esitatud nõuete osas 36 369 eurot 25 senti ja Ööde Rantso OÜ vastu esitatud nõuete osas 30 767 eurot 9 senti Haabsaare Farmid OÜ apellatsioonkaebusel 9625 eurot 46 senti Ööde Rantso OÜ apellatsioonkaebusel 22 359 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. juuni 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Scandagra Eesti Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus Haabsaare Farmid OÜ apellatsioonkaebus Ööde Rantso OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10. september ja 19. november 2024 Scandagra Eesti Aktsiaselts (hageja, registrikood 1018867), esindajad vandeadvokaat Indrek Leppik ja vandeadvokaadi abi Mari Kelve-Liivsoo
Menetlusosalised ja nende esindajad
Haabsaare Farmid OÜ (kostja I, registrikood 11312858), esindajad vandeadvokaadid Peeter Viirsalu ja Silvia Urgas
Ööde Rantso OÜ (kostja II, registrikood 11676213), esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 15. juuni 2022 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
Jätta Scandagra Eesti Aktsiaseltsi, Haabersti Farmid OÜ ja Ööde Rantso OÜ apellatsioonkaebused rahuldamata.
3.Jätta pärast 10. septembri 2024 kohtuistungit tekkinud poolte menetluskulud ringkonnakohtus Scandagra Eesti Aktsiaseltsi kanda. Ülejäänud poolte menetluskulud ringkonnakohtus ja menetluskulud Riigikohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Scandagra Eesti Aktsiaselts (hageja) esitas 17. juunil 2020 Tartu Maakohtule hagi Haabsaare Farmid OÜ (kostja I) ja Ööde Rantso OÜ (kostja II) vastu. Hageja palus kostjalt I välja mõista 40 008 eurot 82 senti, sellelt põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 1583 eurot 15 senti ja alates hagi esitamisest viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (seadusjärgse viivise). Samuti palus hageja kostjalt I välja mõista kohtueelsetele õigusabikuludele vastava kahjuhüvitise 1113 eurot ja seadusjärgse viivise. Kostjalt II palus hageja välja mõista 44 342 eurot 12 senti, sellelt põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 2162 eurot 81 senti ja alates hagi esitamisest seadusjärgse viivise. Samuti palus hageja kostjalt II välja mõista kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 2846 eurot 10 senti ja seadusjärgse viivise.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 2018. a augustis kostjatega I ja II lepingud maheteraviljade ostmiseks. Kostjad tarnisid hagejale kaera, mis pidi olema mahekaer, kuid tarned sisaldasid lubamatus koguses herbitsiidi – glüfosaati. Hageja võttis igast veoautodega toodud tarnest proovid, säilitas need ja lasi Itaalia laboris teha viljale keemilise analüüsi pärast seda, kui hageja punkrid olid viljaga täidetud. Punkrites ladustati ka teiste tootjate tarnitud mahekaera. Analüüsimiseks tehti kõigepealt koondproov kogu punkris olevale viljale ja kui see näitas glüfosaadi olemasolu, tehti analüüs kõikide tarnijate müüdud viljale eraldi.
1.2.Hageja nõudis mh võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg-le 1 ja § 128 lg-le 4 tuginedes müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju tekkis mh sellest, et nõuetele mittevastav kaer saastas kostjate viljaga samades punkrites ladustatud mahekaera ja hageja
pidi kogu selle kaera edasi müüma tavakaera hinnaga. Hagejal olid sõlmitud lepingud mahekaera edasimüügiks hinnaga 369 eurot tonn (pärast transpordi- ja sadamakulude mahaarvamist), kuid tegelikkuses pidi hageja müüma kaera edasi tavakaera hinnaga 150 eurot tonn (hageja suutis kahju vähendada, sest tavakaera turuhind oli toona 130-140 eurot tonn). Hageja arvutas mahekaera müügihinna erinevuse ühe tonni kohta (369-150) ja korrutas selle kogu mitmes punkris olnud rikutud mahekaera kogusega. Kahju pidi olema kostjatele ettenähtav, kuna hageja on Eesti suurimaid vilja kokkuostjaid. Kostjatel oli hagejaga pikaajaline koostöö ja nad pidid teadma, et vili ostetakse edasimüümiseks ja et nende tarnitud vili ladustatakse koos teiste tarnijate viljaga.
2.Kostja I ei tunnistanud hagi. Vaidlusalused viljakoormad müüdi hagejale suuliste lepingute alusel ning hageja ei ole tõendanud lepingute tingimusi, sh et kostja I pidi müüma mahekaera. Mahekaera glüfosaadisisaldusele ei ole eraldi nõudeid kehtestatud. Kostjal I on kehtiv mahepõllundust tõendav dokument. Hageja ei ole tõendanud ka saaste olemasolu ning kahju suurust, st seda, et ta oleks saanud kaera müüa hagis väidetud hinnaga. Ebamõistlik on valada eri tootjate analüüsimata vili kokku ühte punkrisse ja analüüsida vilja alles viis kuud pärast üleandmist.
3.Kostja II ei tunnistanud hagi. Müüdud kaer vastas suulise lepingu tingimustele. Kaer ei sisaldanud lubamatus koguses glüfosaati, hageja vastav väide on tõendamata. Põllumajandusamet on kostja II kasvatatud kaera tunnustanud mahekaerana, kostja II ei kasuta glüfosaati. Hageja on kaotanud õiguse puudustele tugineda, kuna teatas puudustest alles üheksa kuud pärast kaera üleandmist. Hageja üldtingimuste kohaselt pidanuks hageja puudustega kaera kohe tagastama. Seega ei tohtinuks ta seda teiste tootjate kaeraga segada. Kahju hüvitamist ei saa nõuda, kui enne ei ole nõutud kauba asendamist.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 15. juuni 2022 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja vilja puudustest tuleneva kahjuhüvitise 7523 eurot 80 senti, sellelt summalt seadusjärgse viivise alates 20. detsembrist 2019 kuni võla tasumiseni, kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 1113 eurot ning sellelt summalt seadusjärgse viivise alates 17. juunist 2020 kuni võla tasumiseni. Kostjalt II mõistis maakohus hageja kasuks välja vilja puudustest tuleneva kahjuhüvitise 18 845 eurot 75 senti, sellelt summalt seadusjärgse viivise alates 6. detsembrist 2019 kuni võla tasumiseni, kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 1113 eurot ning sellelt summalt seadusjärgse viivise alates 17. juunist 2020 kuni võla tasumiseni. Kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskuludest jättis maakohus 79% hageja kanda ja 21% kostja I kanda ning kostja II vastu esitatud hagiga seotud menetluskuludest 58% hageja kanda ja 42% kostja II kanda.
4.1.Maakohus kohaldas pooltevahelistele suhetele VÕS § 115 lg-t 1 ning viitas ka VÕS §-de 217–227 kohaldatavusele.
4.2.Maakohus leidis, et hageja ja kostja I 10. augustil 2018 sõlmitud kirjalik leping ei olnud ühekordne, vaid oli raamleping ja kehtis ka 15. ja 16. augustil 2018 toimunud vaidlusalustele viljatarnetele. Müügilepingu p 5.2 kaudu kohaldusid lisaks hageja üldtingimused. Hageja üldtingimused kohalduvad ka kostja II suhtes (kellega oli 2018. a augustis sõlmitud suuline müügileping), lähtudes poolte pikaajalisest koostööst ja 2016. a sõlmitud kirjalikust lepingust, milles oli üldtingimustele viidatud.
4.3.Maakohus tuvastas tõendite ja kostja II kinnituse alusel, et kostjad on võtnud kohustuse tarnida hagejale mahekaera. Kuigi pooltel ei olnud kokkulepet selle kohta, milline võib olla vilja glüfosaadisisaldus, on mõistlik eeldada, et kaer ei või sisaldada taimekaitsemürke rohkem, kui see on kehtiva õiguse järgi lubatud. Hageja on viidanud EL Nõukogu 28. juuni 2007. a määrusele (EÜ) nr 834/2007, mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta (määrus nr 834/2007) ja Euroopa Komisjoni 5. septembri 2008. a määrusele (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse määruse nr 834/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga (edaspidi: määrus nr 889/2008). Määrus nr 889/2008 näeb ette, et mahepõllumajanduses võib umbrohutõrjeks kasutada vaid määruse lisas II nimetatud tooteid. Selles loetelus ei ole glüfosaati. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 23. veebruari 2005. a määruse (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta (määrus nr 396/2005) art 18 lg 1 näeb ette turule viidavas toidus või söödas sisalduvate pestitsiidijääkide piirnormid. Viidatud sätte litera a kohaselt on osale toodetele kehtestatud lisas II ja III spetsiifilised piirmäärad. Glüfosaati nende hulgas ei ole. Ülejäänud toodetele on sama sätte litera b kohaselt kehtestatud piirmäär 0,01 mg/kg ja seega on glüfosaadi lubatud määr maheteraviljas 0,01 mg/kg. Kui mahekaera glüfosaadisisaldus on suurem kui 0,01 mg/kg, siis ei vasta mahekaer nõuetele. Üksnes grammatiline on kostja I tõlgendus, mille kohaselt on ainus piirmäär, mis glüfosaadisisaldusele kohaldub, 20 mg/kg ja et see kohaldub igasugusele kaerale. Kui õige oleks see, et mahekaeras võiks olla glüfosaati sama palju kui tavakaeras ehk kuni 20 mg/kg, siis ei oleks tava- ja mahevilja vahel mingit erinevust. Glüfosaat on taimekaitsemürk, mida kasutatakse umbrohutõrjeks, ja see ei ole selline aine, mida mahepõllumajanduses oleks lubatud kasutada. See, et glüfosaadi lubatud piirmäär maheviljas on 0,01 mg/kg, nähtub ka Itaalia labori Water & Life Lab analüüsivastustest, kus on märgitud glüfosaadi väärtuse piirmääraks 0,01 mg/kg. Laborianalüüside puhul on üldteadaolevalt tavapärane, et koos analüüsitulemusega tuuakse ära ka ainete piirmäärad, mille võrdlemisel analüüsist leitud ainete kogusega on võimalik analüüsitulemusi interpreteerida. Ka asjatundja Riin Rebase kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli Itaalia labori analüüside eesmärk hinnata just glüfosaadisisalduse vastavust normidele ja sellest tulenevalt ongi analüüsides märgitud määraks 0,01 mg/kg.
4.4.Maakohus luges hageja esitatud viljaproovide analüüsivastuste põhjal tõendatuks, et kostjate viljaproovides oli glüfosaadisisaldus suurem kui 0,01 mg/kg. Kostja I ühe viljaproovi number proovikotil ja viljaprogrammis ei kattu (SC011425 vs. SC011525), kuid see on inimlik viga. On usutav, et niisuguse eksimuse tõttu ei ole tegelikult kostja I viljaproovid läinud segi kellegi teise proovidega. Seega ei vastanud müüdud vili kokkulepitud kvaliteedile.
4.5.Hageja kahju hüvitamise nõude eelduseks on ka kostjate vastutamine kohustuse rikkumise eest. Maakohus asus tõendite, sh asjatundja ja tunnistajate selgituste ning ütluste, samuti kohtuistungil vilja proovikottide vaatluse põhjal seisukohale, et vaatamata viljaproovide võtmisele hageja kui ostja laos pidi glüfosaat sisalduma viljas juba selle üleandmisel vedajatele. Vilja saastumine veo käigus oli äärmiselt ebatõenäoline, samuti saastumine laboris või teekonnal sinna. Seega vastutavad kostjad VÕS § 218 lg 1 kohaselt vilja lepingutingimustele mittevastavuse eest.
4.6.Maakohus kontrollis järgmisena kostjate vastutusest vabanemise võimalikke eeldusi. Maakohtu hinnangul teatas hageja kostjatele vilja kvaliteediprobleemist ning kirjeldas seda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai sellest teada. Glüfosaadisisaldust ei saa kohe vilja
vastuvõtmisel määrata, proov tuleb saata laborisse. Asjatundja ütluste kohaselt on analüüs keeruline ja kallis ning võtab aega. Seega ei ole maakohtu arvates mõistlik teha analüüse kohe, kuna siis ei saaks vilja mitme päeva jooksul koormast maha laadida. Mõistlik on koguda vili punkritesse ja teha koondanalüüsid siis, kui punker täis saab. Hageja sai probleemist teada 2019. a jaanuari lõpus ning teatas sellest 2019. a aprilli alguses (kostjale I) ning märtsi lõpus (kostjale II). See on mõistlik aeg.
4.7.Lepingutingimustele mittevastava asja müügi korral on ostja esmane õiguskaitsevahend täitmisnõue, mille näeb ette VÕS § 222 lg 1. Kuna oli tõenäoline, et glüfosaati sisaldaks ka asenduseks pakutav vili, võib järeldada, et hageja oli kaotanud huvi täitmisnõude vastu ja tal oli õigus nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel.
4.8.Hageja esitas lepingu, millest nähtub, et ta müüs tavakaera edasi hinnaga 150 eurot tonn. See, et mahevilja hind on kõrgem, nähtub kostjate endi arvutustest (ligikaudu 300–394 eurot tonn). Hagejal on õigus nõuda kahju, mis tekkis seetõttu, et ta maksis kostjatele vilja eest mahevilja hinda, kuigi oleks pidanud maksma tavavilja hinda. Oma olemuselt on halvema kvaliteediga asja eest makstud hinnavahe hagejale tekkinud kahju diferentsihüpoteesi mõttes, kuigi õigem õiguskaitsevahend olnuks hinna alandamine. Hageja ei ole tõendanud, millise hinnaga ta saanuks mahekaera edasi müüa, asjakohasel lepingu projektil on vaid hageja enda allkiri. Isegi kui hageja oleks seda tõendanud, ei oleks kahju, mis tekkis sellest, et kostjate vili muutis ebakvaliteetseks ka ülejäänud samades punkrites olnud mahevilja, hõlmatud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Kokkulepitud kvaliteediga vilja tarnimise kohustuse eesmärgiks on kaitsta ostjat kahju eest, mis tal tekib sellest, et tema lepingupartner müüb talle ebakvaliteetse asja, mitte aga kahju eest, mis tekib sellest, et ostja hoiustab seda ebakvaliteetset asja nii, et see rikub teiste samasuguste asjade kvaliteedi. Kahju, mis tekib sellisest hoiustamisest, on hageja enda äririsk olenemata sellest, kas kostjad teadsid, kuidas hageja nende tarnitud vilja hoiab, või mitte. Seda, et niivõrd ebamõistliku ja suure kahju tekkimise riski ei pidanud kandma kostjad, näitab ka asjaolu, et hageja nõuded on kostjatega sõlmitud lepingute hindadega võrreldes ebamõistlikult suured. Kostjalt I nõutav kahjuhüvitis on 40 008 eurot 82 senti, vaidlusaluste koormate hind oli kokku 13 639 eurot. Kostjalt II nõutav kahjuhüvitis on kokku 44 342 eurot 12 senti, vaidlusaluste koormate hind oli kokku 33 922 eurot 35 senti.
4.9.Õigussuhtes kostjaga I on hageja kahju, mis on hõlmatud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga, makstud hinna ja tegeliku hinna vahe 7523 eurot 80 senti (13 639-6115,20). Tegeliku hinna määramisel lähtus maakohus hageja avaldatust, et tavakaera hind on keskmiselt 140 eurot tonni kohta. Kostja I müüs hagejale 43,68 tonni vilja, seega on tegelik hind 43,68×140=6115 eurot 20 senti. Kostjalt II tuleb hageja kasuks välja mõista 18 845 eurot 75 senti (makstud 33 922,35 – tegelik hind 15 076,60). Kostja II müüs hagejale 107,69 tonni vilja, seega on tegelik hind 107,69×140=15 076 eurot 60 senti. See kahju on põhjuslikus seoses sellega, et kostjatelt ostetud vili ei vastanud lepingutingimustele. Hagejal oleks õigus nõuda ka tulu, mis jäi kostjate vilja müügist saamata, kuid hageja ei ole seda tõendanud.
4.10.Kahjuna VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 mõttes on käsitletav ka kohtueelne mõistlik õigusabikulu, mis on tehtud selleks, et püüda asja esmalt kohtuväliselt lahendada. Selline kulu oli kostjatele ettenähtav ning hõlmatud lepingu kaitse eesmärgiga ning põhjuslikus seoses kostjate kohustuste rikkumisega. Maakohus pidas hageja esindajate tunnitasu 159 eurot (ei lisandu käibemaksu) mõistlikuks. Kohus ei nõustunud kostja II väitega, et kulutused oleksid tõendamata, kuid nõustus sellega, et kostja II osas on kulutused mõnevõrra ülepaisutatud. Praeguse vaidluse asjaolusid arvestades ei ole millegagi põhjendatud see, et kostjaga II seotud õigusabikulu on olnud üle kolme korra suurem kui kostjaga I seotud samasugune kulu.
Maakohus mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja kohtueelse õigusabikuluna 1113 eurot (159 x7). Viivisenõude rahuldamisel lähtus maakohus VÕS § 113 lg-test 1 ja 2 ning TsMS §-st 367.
4.11.Menetluskulude jaotamisel lähtus maakohus TsMS § 163 lg-st 1. Kohus märkis, et kostjad ei ole solidaarvõlgnikud ega vältimatud kaaskostjad. Menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda üldisest menetluskulude jaotuse põhimõttest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 127 lg-t 2. Kahjunõude piiramine oli vale. Kostjad peavad hüvitama kogu nende tarnete tõttu saastunud mahekaera hinnavahe. Kostjatele oli ka saastumise võimalus ettenähtav. Hageja kohtueelsed õigusabikulud, mida ta kandis seoses kostjale II esitatud nõudega, on täies ulatuses põhjendatud ja tuleb täies ulatuses hüvitada. Kohus rikkus kohtueelsete õigusabikulude hüvitist vähendades TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Hageja nõudis kostjalt II 2846,10 eurot, mis ei ole üle kolme korra suurem kui kostjaga I seotud samasugune kulu. Nõude vähendamise aluseks ei saa olla see, et nõue tundus olevat kohtule „mõnevõrra ülepaisutatud“. Hageja selgitas 2. novembri 2020 seisukohas, miks on kostjalt II nõutav kohtueelsete õigusabikulude hüvitis suurem kui kostjalt I nõutav kulu. Maakohus ei ole otsuses selgitanud, miks ta nende hageja põhjendustega ei arvestanud.
6.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati. Kostja I on nii enne kui ka pärast vaidlusaluseid tarneid tarninud hagejale kaera, mille kohta hagejal ei ole pretensioone olnud. Saastumine (mille kohta pole tõendeid) pidi toimuma hageja mõjuvallas. Tarnetele ei saa kohaldada hageja üldtingimusi, pooled ei leppinud kokku kindla glüfosaadisisaldusega kaera müügis. Mahekaerale ei ole kehtestatud tavakaerast erinevat glüfosaadisisalduse piirmäära, vaid see peab vastama määruse nr 834/2007 art 2 p c nõuetele ehk pärinema mahetootmisest. Hageja pole puudusest mõistliku aja jooksul teavitanud ega tõendanud tavakaera hinda. Nõude rahuldamine on äärmiselt ebaõiglane (VÕS § 139 lg-d 1 ja 2, § 101 lg 3). Hageja ei ole tõendanud tavakaera tegelikku hinda ega ole esitanud nõuet arvestusega, et tavakaera müügihind oleks 140 eurot tonni eest.
7.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati. Kostja II ei nõustunud kohtu tõlgendusega, nagu tuleneks EL määrusest nr 396/2005, et glüfosaadi lubatud määr maheteraviljas on 0,01 mg/kg. Selles määruses ei ole üldse toodud mahekaeras glüfosaadi sisaldumise piirmäära. Kostja II on kõik müügilepingus kokku lepitud kohustused kohaselt täitnud ning müünud hagejale nõuetekohase mahekaera, mis pärineb mahepõllumajanduslikust tootmisest (EL määruse nr 834/2007 art 2 p c). Kuna pooled ei sõlminud kokkuleppeid glüfosaadi piirmäära kohta, siis ei saa kostjale II ette heita lepingu rikkumist ka juhul, kui vilja glüfosaadisisaldus oleks selline, nagu väidab hageja. Kostja II vastutus on välistatud, kuna hageja ei ole kostjat II väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest õigel ajal teavitanud. Väidetava kahjuhüvitise summat tuleb VÕS § 139 alusel igal juhul vähendada nullini. Hageja ei saa nõuda kostjalt II väidetava kahju hüvitamist ka põhjusel, et ta ei ole nõudnud kostjalt II enne kauba asendamist.
8.Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Kostjad vaidlesid vastu hageja apellatsioonkaebusele ja palusid jätta selle rahuldamata.
KOHTUTE SEISUKOHAD ASJA ESMAKORDSEL LÄBIVAATAMISEL
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 6. märtsi 2023 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Poolte apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.
10.Riigikohus tühistas 17. jaanuari 2024 otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus rahuldas hageja kassatsioonkaebuse ja jättis kostjate kassatsioonkaebused rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE
RINGKONNAKOHTUS
SEISUKOHAD
ASJA
UUEL
ARUTAMISEL
11.Hageja rõhutas oma seisukohas, et Riigikohtu juhistest tulenevalt tuleb hagejale hüvitada ka kahju, mis tekkis teiste tootjate samadesse punkritesse ladustatud vilja rikkumisest. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama seda, millises summas tuleb hagejale tekitatud kahju hüvitada. Kõigi muude asjaolude osas on Riigikohus andnud hinnangu, et need on õigesti tuvastatud – seega on kõigi muude asjaolude suhtes vaidlus lõppenud. Teiste tootjate mahekaera turuväärtus hageja jaoks oli selle mahekaera edasimüügiväärtus. Uute tõenditena esitatud müügiarvete kohaselt müüs hageja ajavahemikus jaanuar 2019 kuni juuni 2019 mahekaera edasi keskmise hinnaga 395,12 eurot tonn (ilma käibemaksuta). Hageja nõuab kostjalt I täiendavalt 32 485,02 euro hüvitamist koos viivistega. Kostja I tarnetega koos oli ladustatud 239,84 tonni teiste tootjate mahekaera ning kostja I vastutab sellest 153,92 tonni saastamise eest glüfosaadiga. Kostja I tarnetega koos ladustatud teiste tootjate mahekaera turuhind pärast transpordi- ja sadamakulude mahaarvamist oli 58 508,07 eurot. Kostja I saastunud tarnete tõttu ülejäänud punkri ulatuses tekkinud kahju suurus oli 36 959,27 eurot. Hageja nõuab kostjalt II täiendavalt 25 496,37 euro hüvitamist koos viivistega. Kostja II tarnetega koos oli ladustatud 208,41 tonni teiste tootjate mahekaera ning kostja II vastutab sellest 125,50 tonni saastamise eest glüfosaadiga. Kostja II tarnetega koos ladustatud teiste tootjate mahekaera turuhind pärast transpordi- ja sadamakulu mahaarvamist oli 47 705,06 eurot. Kostja II saastunud tarnete tõttu ülejäänud punkrite ulatuses tekkinud kahju suurus oli 30 135,06 eurot. Alternatiivselt on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist täiendavas summas 52 184,18 eurot – sellest 29 484,86 eurot peab hüvitama kostja I ja 22 699,32 eurot kostja II. Alternatiivne nõue põhineb mahekaera omandamise kulul, mis hõlmab lisaks mahekaera kokkuostuhinnale ka muid vältimatuid kulutusi, mida hageja mahekaera omandamiseks, hoidmiseks ja realiseerimiseks tegi.
12.Kostja I kordas oma varem esitatud seisukohta, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja jätta hageja hagi kostja I vastu tervikuna rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja I on endiselt seisukohal, et mahekaera ei saa määratleda selles taimekaitsevahendite, sh glüfosaadi puudumise kaudu. Glüfosaadi nullsisalduse tagamine oleks võimatu kohustus ja kehtiv õigus seda ei nõua. Glüfosaadisisalduse piirmäär nii mahe- kui ka tavakaeras on 20 mg/kg, see tuleneb EL määrustest nr 396/2005 ja 149/2008, mida Riigikohus ei hinnanud. Riigikohus ei ole oma otsuses üldse käsitlenud EL määrust nr 149/2008, mistõttu tuleb selle kohaldatavust analüüsida ringkonnakohtul.
Hageja väidetava kahjunõude hindamisel ei ole põhjendatud arvestada hinnaga, millega hageja 2018. aastal mahekaera teistelt tootjatelt kokku ostis, vaid hinnaga, millega hageja oleks mahekaera saanud 2019. aastal (mil hageja kaera müüma asus) realiseerida. Hageja peab tõendama, et ta oleks 2019. aastal saanud mahekaera müüa samasuguse hinnaga kui seda 2018. aastal sisse ostes, mida hageja teinud ei ole.
13.Kostja II kordas samuti oma varasemat seisukohta, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja jätta hageja hagi kostja II vastu tervikuna rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Samuti on kostja II seisukohal, et Riigikohus on ammendavalt lahendanud hageja saamata jäänud tulu nõude ja edasises menetluses ei saa enam olla vaidlust selles, et hageja nõue saamata jäänud tulu osas on tõendamata ja tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata. Hageja nõuet selle kahju hüvitamiseks, mis tekkis puudusega kaera segunemisest muu kaeraga, ei tohiks ringkonnakohtus läbi vaadata, sest tegemist oleks hagi aluse muutmisega, mis TsMS § 376 lg 1 kohaselt ei ole lubatud. Kostja II vastutus lepingu rikkumise eest on piiratud transpordikuludega, mille hüvitamist hageja ei ole nõudnud.
14.Kostjad avaldasid ringkonnakohtu istungitel, et nad vaidlevad kõigile hageja väidetele vastu, kui nad ei ole mõne väitega eraldi nõustunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muuta tuleb osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Poolte apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.
16.Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et ringkonnakohus ei saa kostjate apellatsioonkaebusi maakohtu otsusele uuesti läbi vaadata ning läbivaatamisele kuulub üksnes hageja apellatsioonkaebus (hageja 6. septembri 2024 menetlusdokumendi p 2.2). Asjaolust, et Riigikohus on 17. jaanuari 2024 otsusega rahuldanud üksnes hageja kassatsioonkaebuse ning jätnud kostjate kassatsioonkaebused ringkonnakohtu 6. märtsi 2023 otsusele rahuldamata, ei saa järeldada seda, et maakohtu otsus on hagi rahuldavas osas jõustunud. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu 6. märtsi 2023 otsuse käesolevas tsiviilasjas täielikult ja saatis asja tervikuna uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist (TsMS § 693 lg 1 esimene lause). Seega ei ole ringkonnakohtu 6. märtsi 2023 otsus jõustunud ka osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus peab arvestades Riigikohtu otsuse seisukohtadega veelkord kontrollima esitatud apellatsioonkaebuste alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust tervikuna.
17.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et asja uuel läbivaatamisel on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel ringkonnakohtule kohustuslikud (TsMS § 693 lg 2). Ringkonnakohus teeb uuesti need menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud (TsMS § 693 lg 1 teine lause). Riigikohus on otsuse p-s 22.4 märkinud, et ta saadab asja ringkonnakohtule tagasi selleks, et ringkonnakohus saaks välja selgitada poolte seisukohad hagejale enne kostjate kaera tarnimist kuulunud mahekaera turuväärtuse kohta, vaidluse korral peab ringkonnakohus võimaldama pooltel esitada uusi tõendeid.
18.Ringkonnakohus selgitab kõigepealt hageja nõude õiguslikku alust (I). Seejärel võtab ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuste alusel seisukoha, kas maakohtu otsust tuleb muuta osas, milles maakohus hagi rahuldas (II) ja hageja apellatsioonkaebuse alusel
seisukoha, kas kostjatelt kuulub välja mõistmisele kahjuhüvitis maakohtu otsusega väljamõistetust suuremas ulatuses (III). Lõpetuseks jaotab ringkonnakohus menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes (IV). I
19.Asja materjalide kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostjad on tarninud hagejale temaga sõlmitud müügilepinguid rikkudes glüfosaadiga saastunud mahekaera ja peavad hüvitama nii selle kahju, mis seisneb hagejale kostjate poolt tarnitud lepingutingimustele mittevastava vilja väiksemas väärtuses, kui ka kahju, mis tekkis väidetavalt hageja punkrites kostjate tarnitud mahekaera segunemisest teiste tootjate saastumata mahekaeraga.
20.Riigikohus selgitas, et praeguses asjas on VÕS § 115 lg 1 kohaselt hüvitatav kahju kahesugune. Esiteks saab hageja kahju seisneda lepingutingimustele mittevastava vilja väiksemas väärtuses. Sellisel juhul saab kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel (täitmise asemel) nõuda üksnes juhul, kui ostja on esmalt andnud müüjale täitmiseks täiendava tähtaja (VÕS § 115 lg 2) või kui täiendava tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 kohaselt vajalik. Teiseks tekkis hagejale kahju sellest, et tema omand, st punkris olnud mahevili muutus glüfosaadiga saastunud viljaga segunemise tulemusel vähem väärtuslikuks. Sellisel juhul saab kahju hüvitamist nõuda VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi alusel (koos täitmisega) ja see ei eelda täiendava tähtaja andmist ega täitmisnõude esitamist (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3). Mõlemal juhul eeldab kahju hüvitamise nõue seda, et müüja on müügilepingut rikkunud ja vastutab lepingu rikkumise eest. Müüja on müügilepingut rikkunud, kui müüdud ese ei vasta lepingutingimustele, st on puudusega (VÕS § 77 lg 1 ja § 217). Riigikohus leidis, et kohtud on menetlusnorme rikkumata tuvastanud selle, et hageja ja kostjad on sõlminud 2018. a augustis kirjalikult või suuliselt müügilepingud ning et müügilepingus sisalduva vastava viite (kostja I) või VÕS § 37 lg 1 teise lause alusel (kostja II) kohalduvad nendele müügilepingutele ka hageja üldtingimused. Samuti on menetlusnorme rikkumata tuvastatud müügilepingutest tuleneva kohustuse rikkumine. Kostjad võtsid endale müügilepingutega kohustuse tarnida hagejale mahekaera. Kuigi pooled ei olnud lepingutes selge sõnaga kokku leppinud selles, milline võis olla tarnitava vilja glüfosaadisisaldus, on kohtud jõudnud õigele järeldusele, et mahekaer ei või sisaldada taimekaitsemürke rohkem, kui see on lubatud kehtiva õiguse järgi lepingu sõlmimise ajal. Kohtud on Riigikohtu hinnangul tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et kostjate kaer sisaldas glüfosaati ja et vastavad analüüsitulemused on usaldusväärsed. Seega on täidetud VÕS § 115 lg 1 järgne lepingulise vastutuse eeldus, et kostjad on sõlmitud müügilepinguid rikkunud. Riigikohus nõustus alama astme kohtutega ka selles, et kostjad vastutavad lepingu rikkumise eest ja et hageja teatas puudustest mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lg 1 tähenduses, sest vilja glüfosaadisisaldust ei ole võimalik avastada tavalise ülevaatusega. Seega on täidetud VÕS § 115 lg 1 järgne eeldus, et kostjad vastutavad müügilepingute rikkumise eest. Hageja ei pidanud enne kahju hüvitamise nõude esitamist esitama täitmisnõuet (VÕS § 222 lg 1) ega määrama täiendavat tähtaega. Kaera puudus oli selline, et kostjatele täitmiseks täiendava tähtaja määramisel ei oleks olnud tulemust (VÕS § 115 lg 3).
21.Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kostja II seisukoht, et Riigikohus pidas hageja nõuet üksnes saamata jäänud tulu nõudeks, mida hageja ei tõendanud ning leidis, et kohtud ei ole nimetatud nõude tõendamatuse hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Hageja on kostja II vastu esitanud nõude VÕS § 115 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 128 lg-ga 4 (hagiavalduse p 53). VÕS § 128 lg 2 alusel moodustab varalise kahju nii otsene varaline kahju
kui ka saamata jäänud tulu. Vastupidiselt kostja II väitele Riigikohus nõustus kohtute käsitlusega, et hageja varalises sfääris tekkis kostjate tegevuse tõttu varaline diferents VÕS § 127 lg 1 tähenduses (otsuse p 22.2) ja kahjuks on maakohtu käsitluses hageja makstud hinna ja vilja tegeliku väärtuse vahe (otsuse p 22.3). Maakohus ei ole hagi osalisel rahuldamisel hagi alusest kõrvale kaldunud. Kostja II vastuväide ei anna alust tühistada maakohtu otsus menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ja jätta hagi seetõttu täielikult rahuldamata. II
22.Maakohus tuvastas, et pooltevahelised müügilepingud on kehtivad. Hageja leppis kostjatega kokku, et kostjad müüvad talle mahevilja, mahevilja glüfosaadidsisaldus ei võinud olla suurem kui 0, 01 mg/kg. Maakohus tuvastas, et vili, mida kostjad hagejale lepingu alusel müüsid, ei vastanud lepingus kokkulepitud kvaliteedile, kuna sisaldas lubamatul määral glüfosaadijääke. Maakohus hindas tõendeid ja luges tõendatuks selle, et mõlema kostja vili sisaldas juba selle hageja poolt vedajale üleandmise ajal glüfosaati laboris hiljem tuvastatud määral ning kostjad vastutavad VÕS § 218 lg 1 kohaselt vilja lepingutingimustele mittevastavuse eest. Kostjate vastutusest vabastamise aluseid ei esine ning kostjad vastutavad vilja lepingutingimustele mittevastavuse kui lepingurikkumise eest. Asja esmakordsel läbivaatamisel nõustus ringkonnakohus nende maakohtu seisukohtadega. Riigikohus asus kostjate kassatsioonkaebusi läbi vaadates seisukohale, et kohtud on eelnimetatud asjaolud menetlusnorme rikkumata õigesti tuvastanud ning täidetud on ka VÕS § 115 lg 1 järgne eeldus, et kostjad vastutavad müügilepingute rikkumise eest. Kostjatele täitmiseks täiendava tähtaja määramisel ei oleks olnud tulemust (Riigikohtu otsuse p-d 18– 21). Tegemist on Riigikohtu seisukohtadega õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, mida ringkonnakohus järgib. Maakohus tuvastas, et kostja I tarnis glüfosaati sisaldanud kaera 43,68 tonni ja hageja maksis kostjale I 15. augusti 2018 tarne eest 21, 4x 325 = 6955 eurot ja 16. augusti 2018 tarne eest 22, 28X300 = 6684 eurot, kokku 13 639 eurot. Tavakaera eest oleks hageja pidanud tasuma aga 6115,20 eurot (21, 4 + 22, 28 X 140). Maakohus mõistis hageja makstud hinna ja tegeliku hinna vahe 7523,80 eurot kostjalt I hageja kasuks välja. Kostja II osas tuvastas maakohus, et kostja II müüs hagejale 107,69 tonni saastunud vilja hinnaga 315 eurot/t, mille eest hageja maksis 33 922,35 eurot. Tavakaera eest oleks hageja pidanud kostjale II tasuma 15 076,60 eurot. Maakohus mõistis hageja makstud hinna ja tegeliku hinna vahe 18 845,75 eurot kostjalt II hageja kasuks välja. Riigikohus leidis ka seda, et maakohtul oli õigus lähtuda kahju hüvitise suuruse tuvastamisel tavakaera väärtusest 140 eurot /t (Riigikohtu otsuse p 22.3). Seega ei tuvastanud Riigikohus menetlusõigulikke minetusi selles, et kohtud tuvastasid hagejale tekitatud kahju vähemalt maakohtu otusega väljamõistetud suuruses, mistõttu jäidki kostjate kassatsioonkaebused, milles taotleti ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohtu otsus jäi muutmata, rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega kostjatelt kahjuhüvitise ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmises ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6).
23.Maakohus tuvastas ka seda, et mõlema kostja vastu kohtueelse nõude esitamisega seotud mõistlik õigusabikulu on seitsmele tunnile vastav kulu tunnitasuga 159 eurot tund (ilma käibemaksuta) ja mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja kohtueelse õigusabikulu hüvitise 159x7=1113 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kohtueelsete õigusabikulude mõistlikkuse hindamine on VÕS § 128 lg 3 mõttes kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire.
Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu kaalutlusotsusesse sekkuda. Maakohus on oma järeldusi õigusabikulude välja mõistmisel piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kostjate apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu otsust kohtueelsete õigusabikulude välja mõistmise osas muuta.
24.Maakohtu otsus on seega seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus hagi rahuldas ja mõistis hageja kasuks kahjuhüvitisena kostjalt I välja 7523,80 eurot ja kostjalt II 18 845,75 eurot, samuti hüvitise kohtueelsete õigusabikulude eest (kummaltki kostjalt 1113 eurot) ning viivise. Kostjate apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. III
25.Hageja taotleb apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata: kostja I osas 32 485,02 euro ulatuses põhinõudest koos viivistega ja kostja II osas 25 496,37 euro ulatuses põhinõudest koos viivistega ja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise nõude 1733,10 euro ulatuses.
26.Maakohus küll tuvastas, et kostjad vastutavad lepingu rikkumise eest, kuid jättis hagi osaliselt rahuldamata põhjendusega, et hageja nõutav kahjuhüvitis ületab märkimisväärselt kostjate lepinguliste kohustuste hinda (vastavalt 13 639 eurot ja 33 922,35 eurot) ja nii suur kahju ei saa olla hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Õigusabikulude nõude jättis maakohus kostja II vastu osaliselt rahuldamata põhjendusega, et hageja need kulud on ülepaisutatud, sest vaidluse asjaolusid arvestades ei ole millegagi põhjendatud see, et kostjaga II seotud õigusabikulu on olnud üle kolme korra suurem kui kostjaga I seotud samasugune kulu.
27.Ringkonnakohus muudab lähtudes Riigikohtu seisukohtadest maakohtu otsuse põhjendusi hagi osalise rahuldamata jätmise osas. Riigikohus leidis, et praeguses asjas ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust kostjatelt välja mõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 127 lg 2 alusel vähendada (otsuse p 25.5). Riigikohus leidis ka seda, et hagejale kostjate poolse lepingurikkumisega tekitatud kogukahju oli kostjatele VÕS § 127 lg 3 tähenduses ettenähtav (otsuse p 25.2). Seega ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata seetõttu, et hageja nõutav kahju ei saa olla hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Järelikult vastutavad kostjad kogu hagejale tekitatud ja tõendatud kahju eest. Kahju suurust peab tõendama hageja (TsMS § 230 lg 1).
28.Ringkonnakohus lähtub Riigikohtu selgitusest, et hageja omandile ehk punkrites olnud viljale tekitatud kahju suuruse välja selgitamiseks VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi alusel on vaja kindlaks teha punkrites olnud teiste tootjate tarnitud vilja väärtus. Seda asjaolu ei ole varasemas menetluses maa- ja ringkonnakohtus pooltega arutatud ja kohtud ei ole neid asjaolusid tuvastanud. Ringkonnakohtul tuleb tuvastada hagejale enne kostjate kaera tarnimist kuulunud mahekaera turuväärtus TsÜS § 65 tähenduses. Kahju suuruse hindamiseks tuleb ringkonnakohtul hagejale kuulunud mahekaera väärtust võrrelda kaera väärtusega pärast glüfosaadiga saastumist ja selle alusel leida hagejale tekkinud kahju VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi kohaselt (lahutades enne tarnet hagejale kuulunud mahekaera väärtusest kaera väärtuse pärast tarne tõttu saastumist (Riigikohtu otsuse p 22.4)).
29.Ringkonnakohus leiab, et enne kostjate kaera tarnimist hagejale kuulunud ja kostjate tarnete tõttu saastunud mahekaera turuväärtuse välja selgitamiseks tuleb kõigepealt välja selgitada hagejale kuulunud punkritesse ladustatud ja saastunud mahekaera kogus igas punkris. Varasemas menetluses ei ole kohtud seda asjaolu tuvastanud.
30.Hageja väidab, et kostja I tarnetega koos oli ladustatud 239,84 tonni teiste tootjate mahekaera ning kostja I vastutab sellest 153,92 tonni saastamise eest (IV kd lk 18). Kostja I tarnitud kaer oli ladustatud punkrites nr 44 ja 55. Hageja väitel oli punkris nr 55 ka teiste tootjate glüfosaadiga saastunud kaer, mistõttu nõuab hageja punkris nr 55 osas kostjalt I kahju hüvitamist vastavalt kostja I kaera osakaalule (30,5%) kogu saastunud kaerast selles punkris. Kokku oli punkris nr 55 hageja väitel 145,76 t kaera, millest kostja I tarne moodustas 21,4 tonni ja teiste tootjate tarnitud mahekaera oli 124,36 tonni. Hageja väitel vastutab kostja I punkri nr 55 osas 37,92 tonni ulatuses (hageja arvutuskäik: 124,36 t/100x30,5 =37,92 t). Hageja väitel oli punkris nr 44 kokku 138,28 tonni mahekaera, millest 22,28 tonni moodustas kostja I tarnitud kaer, seega oli selles punkris 116 tonni teiste tootjate tarnitud mahekaera.
31.Hageja väidab, et kostja II tarnetega koos oli ladustatud 208,41 tonni teiste tootjate mahekaera ning kostja II vastutab sellest 125,50 tonni saastumise eest (IV kd lk 18 pöördel). Kostja II tarnitud kaer oli ladustatud punkrites nr 35 ja 45. Hageja väitel oli punkris nr 35 kostja II tarnitud mahekaera 48,3%. Kokku oli selles punkris hageja väitel 149,6 tonni mahekaera, millest 24,32 tonni moodustab kostja II tarnitud kaer. Teiste tootjate tarnitud mahekaera oli kokku 125,28 tonni, millest kostja II vastutab 60,5 tonni mahekaera saastumise eest (hageja arvutus: 125,28t/100x 48,3=60,5 t). Hageja väitel oli punkris nr 45 kostja II tarnitud mahekaera 78,2%. Kokku oli selles punkris hageja väitel 166,5 tonni mahekaera, millest kostja II tarne moodustas 83,37 tonni. Teiste tootjate tarnitud mahekaera oli kokku 83,13 tonni. Kostja vastutus hõlmab 78,2% sellest kogusest ehk 65 tonni (hageja arvutuskäik: 83, 13 t/100x 78,2= 65 t).
32.Vaidlust ei ole, et kostjad tarnisid hagejale vaidlusaluse kaera 15. ja 16. augustil 2018. Kostjad ei vaidle vastu hageja väidetele, millistes punkrites kostjate tarnitud kaera ladustati. Kostjad vaidlevad vastu hageja kahju arvestusele (sh koguste osas) ja leiavad ka seda, et hageja ei ole tõendanud teiste tarnijate vilja jaotumist punkrite vahel (vt näiteks IV kd lk 24 p 2.5, lk 39 p 3.6.2, ringkonnakohtu 10. septembri 2024 kohtuistungi protokoll IV kd lk 46). Ringkonnakohus arutas kostjate neid vastuväiteid ringkonnakohtu 10. septembri 2024 istungil ja selgitas hagejale, et hageja kahjuarvestus ei ole arusaadav (kohtuistungi protokoll IV kd lk 45). Hageja nõustus avalikustama teiste mahekaera tarnijate nimed, kelle tarnitud viljaga kostjate tarnitud vili punkrites segunes (senises menetluses ei olnud hageja nende nimesid avaldanud (sh saatelehtedel)). Hageja esitas 27. septembril 2024 ringkonnakohtule kirjalikud selgitused selle kohta, millised teiste tootjate tarned ja kogused olid ladustatud kostjate viljaga samadesse punkritesse ja millised tarned olid saastunud (IV kd lk107–109 koos lisadega (uue infona on arvetel nähtav tarnija nimi ja registrikood). Hageja selgituste kohaselt nähtub erinevate tarnijate toodud vilja jagunemine erinevate punkrite vahel üksnes hageja enda koostatud koondtabelist (IV kd lk 110). Hageja selgitas, et tabel on koostatud laoarvestuse alusel, väljavõttena süsteemist. Hageja nõustus, et saatelehtedel ega arvetel ei ole vilja vastuvõtmise ajal (st 2018. aastal) tehtud märget, millisesse punkrisse tarnitud viljakoorem paigutati (ringkonnakohtu 19. novembri 2024 istungi protokoll IV kd lk 171–-172).
33.Kostjad asusid ringkonnakohtu 19. novembri 2024 istungil seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, millises punkris millise tootja vili oli ja mis koguses, sest hageja esitatud punkrite koondtabel ei ole tõend, vaid hageja kirjalik selgitus (IV kd lk 173–174). Ringkonnakohus nõustub kostjate hinnanguga punkrite tabelile. Tabel on koostatud hageja poolt kohtumenetluse tarbeks asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus ostuarvete
koondtabelina, mitte aga hageja laos vilja tarnimise ajahetkel laoarvestusena. Hageja ei ole laoarvestuse olemasolu tõendanud, tabel ei saa ka seetõttu olla käsitatav laoarvestuse väljavõttena.
34.Hageja on esitanud ringkonnakohtule tõendina teiste tarnijate ostuarved (IV kd lk 111 jj). Hageja väitel tarnisid punkrisse nr 44 mahekaera Estorganics OÜ, Ritta Nutov Hundi Talu FIE, Mooratsi OÜ, Saadu Talu FIE ja Scandagra Latvia SIA. Ringkonnakohus märgib, et esitatud arvetest nähtub, et nimetatud isikud on hagejale augustis 2018 mahekaera müünud, kuid nende arvetega ei saa lugeda tõendatuks hageja väiteid, et nimetatud tootjate mahekaer hageja väidetud koguses paigutati punkrisse nr 44, kus see segunes kostja I tarnitud kaeraga. Hageja väitel tarnisid punkrisse nr 55 mahekaera Tõusev Koit OÜ, Lossimar MJT OÜ, Estorganics OÜ, Latika Talu OÜ ja Taavi Koka Talu FIE, kusjuures Taavi Koka Talu FIE ja Estorganics OÜ tarnitud vili oli saastunud. Ringkonnakohus märgib, et esitatud arvetest nähtub, et nimetatud isikud on hagejale augustis 2018 mahekaera müünud, kuid nende arvetega ei saa lugeda tõendatuks hageja väiteid, et nimetatud tootjate mahekaer hageja väidetud koguses paigutati punkrisse nr 55, kus see segunes kostja I tarnitud kaeraga. Seda ei tõenda ka hageja esitatud analüüsiraportid Estorganics OÜ ja Taivo Koka Talu FIE kaera kvaliteedi kohta. Hageja väitel tarnisid punkrisse nr 35 mahekaera Latika talu Osaühing, Volli Ladvik FIE, Marko Kaasik FIE, Tõusev Koit OÜ, Mõisamasin OÜ IV. Ringkonnakohus märgib, et esitatud arvetest nähtub, et nimetatud isikud on hagejale augustis 2018 mahekaera müünud, kuid nende arvetega ei saa lugeda tõendatuks hageja väiteid, et nimetatud tootjate mahekaer hageja väidetud koguses paigutati punkrisse nr 35, kus see segunes kostja II tarnitud kaeraga. Seda ei tõenda ka hageja esitatud analüüsiraport Marko Kaasik FIE kaera kvaliteedi kohta. Hageja väitel tarnisid punkrisse nr 45 mahekaera Taivo Koka talu FIE, Tiri-Jakobi talu FIE. Ringkonnakohus märgib, et esitatud arvetest nähtub, et nimetatud isikud on hagejale augustis 2018 mahekaera müünud, kuid nende arvetega ei saa lugeda tõendatuks hageja väiteid, et nimetatud tootajte mahekaer hageja väidetud koguses paigutati punkrisse nr 45, kus see segunes kostja II tarnitud kaeraga. Seda ei tõenda ka hageja esitatud analüüsiraport Tarvo Koka talu FIE kaera kvaliteedi kohta.
35.Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud usaldusväärselt teiste mahekaera tootjate tarnitud mahekaera kogust igas punkris, mida kostjate tarnitud kaer saastas, ei ole ringkonnakohtul võimalik järgides Riigikohtu juhist tuvastada kostjate poolt saastatud hagejale kuulunud mahekaera väärtust ja võrrelda seda kaera väärtusega pärast glüfosaadiga saastumist ja selle alusel leida hagejale tekkinud kahju VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi kohaselt. Hageja apellatsioonkaebust ei saa rahuldada ka hageja alternatiivse kahju arvestuse alusel (hageja lähtub mahekaera hinna osas selle omandamise kulust, 25. märtsi 2024 menetlusdokument p 2.18 jj, IV kd lk 18 pöördel), sest ka sellisel juhul peab hageja tõendama punkri kaupa kostjate viljaga segunenud ja saastunud teiste tootjate vilja täpsed kogused. Tegemist ei ole VÕS § 127 lg 6 esimeses lauses sätestatud olukorraga, kus kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha ning kahjuhüvitise suuruse võib otsustada kohus kaalutlusotsusena. Kostjad on põhjendatult märkinud, et teistelt tootjatelt tarnitud kaera segunemise ja riknemisega seotud asjaolud, samuti jagunemine nelja punkri vahel on olnud täielikult hageja mõjualas (ainult hageja sai otsustada, kas ja milliste tootjate kaer kokku panna), mistõttu olukorras, kus hageja ei suuda neid asjaolusid tõendada, ei saa ringkonnakohus suurendada maakohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitist ka kaalutlusotsusena.
36.Kuivõrd ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata seetõttu, et asjas ei ole tuvastatav teiste tootjate mahekaera kogus, mida hageja väitel kostjate tarnitud mahekaer saastas (ja seega ei saa hagi selles osas rahuldada), siis ei hinda ringkonnakohus poolte apellatsioonimenetluses esitatud muid väiteid (sh poolte väiteid mahekaera müügihindade kohta 2018. ja 2019. aastal, tarnete järjekorra ja kahju võimaliku vähendamise kohta). Ringkonnakohus ei võta mh seisukohta ka hageja poolt tõendina esitatud Soome maaklerfirma Intergreen Oy kinnituse tõlke õigsuse osas.
37.Hageja apellatsioonkaebust ei saa rahuldada ka kostjalt II väljamõistmisele kuuluvate kohtueelsete menetluskulude suurendamise osas. Hageja on nõudnud kostjatelt kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist erinevas ulatuses, seejuures kostjalt II 2846,10 eurot. Maakohus rahuldas hagi mõlema kostja osas võrdses ulatuses (1113 eurot mõlemalt kostjalt). Ringkonnakohus märgib, et kohtueelsete õigusabikulude mõistlikkuse hindmine on VÕS § 128 lg 3 mõttes kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Praegusel juhul ei anna apellatsioonkaebuse väited selleks alust. Maakohus on oma kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning oma järeldusi piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjatega seotud õigusabikulude võrdlus annab alust järelduseks, et need peaksid olema vaidluse asjaolusid arvestades samas suurusjärgus. Hageja poolt 2. novembri 2020 menetlusdokumendi p-s 57 (II kd lk 47) välja toodud asjaolud: kostja II õigusabikulud on kujunenud nelja arve alusel, kaasuste asjaolud ei ole identsed ning kostjaga II ei olnud sõlmitud kirjalikku lepingut, ei anna ka kogumis alust järeldada, et kostja II põhjendatud õigusabikulud peavad olema kostja I põhjendatud kuludest kaks ja pool korda suuremad. Nõustudes kohtueelsete menetluskulude väljamõistmise osas seega maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõiki neid põhjendusi korrata.
38.Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Poolte apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. IV
39.Apellatsioonkaebuste väiteid arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks muuta maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas maakohtus.
40.Kuivõrd poolte apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, on põhjendatud jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes (nii esimesel kui ka teisel korral) TsMS § 163 lg 1 (kolmanda alternatiivi) ja § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Sellest erinevalt tuleb jaotada asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus poolte need menetluskulud, mis on tekkinud seoses hageja 10. septembri 2024 ringkonnakohtu istungil esitatud taotluste rahuldamisega. Nimelt taotles hageja sel kohtuistungil lubada tal tõsta oma juba esitatud tõendite usaldusväärsust ja pidada seoses sellega uus kohtuistung. Kostjad vaidlesid hageja nende taotluste rahuldamisele vastu. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilkohtumenetluses kehtib põhimõte, et asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline kannab sellest tulenevad täiendavad menetluskulud (TsMS § 169 lg 1). Ringkonnakohus leiab, et pärast 10. septembri 2024 kohtuistungit tekkinud poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda sõltumata asja lahendamise tulemusest. Ringkonnakohus võimaldas Riigikohtu juhistest lähtudes pooltel esitada uusi tõendeid ja andis selleks tähtajad. Hagejale oli tõendamisese teada. Hageja 10. septembri 2024 kohtuistungil esitatud taotlus venitas asja lahendamist, mistõttu tuleb selle taotluse rahuldamisest tingitud menetluskulud jätta hageja kanda.
41.Arvestades menetluse lõpptulemust (maakohtu otsus jääb muutmata) tuleb vaatamata sellele, et hageja kassatsioonkaebus Riigikohtus rahuldati ja kostjate kassatsioonkaebused jäeti rahuldamata, jätta poolte menetluskulud Riigikohtus TsMS § 163 lg 1 (kolmanda alternatiivi) alusel poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.