Eesistuja Urmas Volens, liikmed Ants Kull ja Kalev Saare
Kohtuasi
Scandagra Eesti Aktsiaseltsi hagi Haabsaare Farmid OÜ vastu 40 008 euro 82 sendi ja viivise saamiseks ja Ööde Rantso OÜ vastu 44 342 euro 12 sendi ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Scandagra Eesti Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus Ööde Rantso OÜ kassatsioonkaebus Haabsaare Farmid OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Scandagra Eesti Aktsiaseltsi kassatsioonkaebuse hind 80 544 eurot 11 senti Haabsaare Farmid OÜ kassatsioonkaebuse hind 9685 eurot 94 senti Ööde Rantso OÜ kassatsioonkaebuse hind 22 359 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamine
nende Hageja Scandagra Eesti Aktsiaselts, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja Haabsaare Farmid OÜ, lepingulised esindajad vandeadvokaat Peeter Viirsalu ja vandeadvokaat Silvia Urgas Kostja Ööde Rantso OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-9824 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Rahuldada Scandagra Eesti Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus. Jätta Haabsaare Farmid OÜ ja Ööde Rantso OÜ kassatsioonkaebused rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-20-9824
1.Scandagra Eesti Aktsiaselts (hageja) esitas 17. juunil 2020 Tartu Maakohtule hagi Haabsaare Farmid OÜ (kostja I) ja Ööde Rantso OÜ (kostja II) vastu. Hageja palus kostjalt I välja mõista 40 008 eurot 82 senti, sellelt põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 1583 eurot 15 senti ja alates hagi esitamisest viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (seadusjärgse viivise). Samuti palus hageja kostjalt I välja mõista kohtueelsetele õigusabikuludele vastava kahjuhüvitise 1113 eurot ja seadusjärgse viivise. Kostjalt II palus hageja välja mõista 44 342 eurot 12 senti, sellelt põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 2162 eurot 81 senti ja alates hagi esitamisest seadusjärgse viivise. Samuti palus hageja kostjalt II välja mõista kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 2846 eurot 10 senti ja seadusjärgse viivise.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 2018. a augustis kostjatega I ja II lepingud maheteraviljade ostmiseks. Kostjad tarnisid hagejale kaera, mis pidi olema mahekaer, kuid tarned sisaldasid lubamatus koguses herbitsiidi – glüfosaati. Hageja võttis igast veoautodega toodud tarnest proovid, säilitas need ja lasi Itaalia laboris teha viljale keemilise analüüsi pärast seda, kui hageja punkrid olid viljaga täidetud. Punkrites ladustati ka teiste tootjate tarnitud mahekaera. Analüüsimiseks tehti kõigepealt koondproov kogu punkris olevale viljale ja kui see näitas glüfosaadi olemasolu, tehti analüüs kõikide tarnijate müüdud viljale eraldi.
1.2.Hageja nõudis mh võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg-le 1 ja § 128 lg-le 4 tuginedes müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju tekkis mh sellest, et nõuetele mittevastav kaer saastas kostjate viljaga samades punkrites ladustatud mahekaera ja hageja pidi kogu selle kaera edasi müüma tavakaera hinnaga. Hagejal olid sõlmitud lepingud mahekaera edasimüügiks hinnaga 369 eurot tonn (pärast transpordi- ja sadamakulude mahaarvamist), kuid tegelikkuses pidi hageja müüma kaera edasi tavakaera hinnaga 150 eurot tonn (hageja suutis kahju vähendada, sest tavakaera turuhind oli toona 130-140 eurot tonn). Hageja arvutas mahekaera müügihinna erinevuse ühe tonni kohta (369-150) ja korrutas selle kogu mitmes punkris olnud rikutud mahekaera kogusega. Kahju pidi olema kostjatele ettenähtav, kuna hageja on Eesti suurimaid vilja kokkuostjaid. Kostjatel oli hagejaga pikaajaline koostöö ja nad pidid teadma, et vili ostetakse edasimüümiseks ja et nende tarnitud vili ladustatakse koos teiste tarnijate viljaga.
2.Kostja I ei tunnistanud hagi. Vaidlusalused viljakoormad müüdi hagejale suuliste lepingute alusel ning hageja ei ole tõendanud lepingute tingimusi, sh et kostja I pidi müüma mahekaera. Mahekaera glüfosaadisisaldusele ei ole eraldi nõudeid kehtestatud. Kostjal I on kehtiv mahepõllundust tõendav dokument. Hageja ei ole tõendanud ka saaste olemasolu ning kahju suurust, st seda, et ta oleks saanud kaera müüa hagis väidetud hinnaga. Ebamõistlik on valada eri tootjate analüüsimata vili kokku ühte punkrisse ja analüüsida vilja alles viis kuud pärast üleandmist.
3.Kostja II ei tunnistanud hagi. Müüdud kaer vastas suulise lepingu tingimustele. Kaer ei sisaldanud lubamatus koguses glüfosaati, hageja vastav väide on tõendamata. Põllumajandusamet on kostja II kasvatatud kaera tunnustanud mahekaerana, kostja II ei kasuta glüfosaati. Hageja on kaotanud õiguse puudustele tugineda, kuna teatas puudustest alles üheksa kuud pärast kaera üleandmist. Hageja üldtingimuste kohaselt pidanuks hageja puudustega kaera kohe tagastama. Seega ei tohtinuks ta seda teiste tootjate kaeraga segada. Kahju hüvitamist ei saa nõuda, kui enne ei ole nõutud kauba asendamist.
4.Tartu Maakohus rahuldas 15. juuni 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja vilja puudustest tuleneva kahjuhüvitise 7523 eurot 80 senti, sellelt summalt seadusjärgse viivise alates 20. detsembrist 2019 kuni võla tasumiseni, kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 1113 eurot ning sellelt summalt seadusjärgse viivise alates 17. juunist 2020 kuni võla tasumiseni. 2(16)
2-20-9824 Kostjalt II mõistis maakohus hageja kasuks välja vilja puudustest tuleneva kahjuhüvitise 18 845 eurot 75 senti, sellelt summalt seadusjärgse viivise alates 6. detsembrist 2019 kuni võla tasumiseni, kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 1113 eurot ning sellelt summalt seadusjärgse viivise alates
17.juunist 2020 kuni võla tasumiseni. Kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskuludest jättis maakohus 79% hageja kanda ja 21% kostja I kanda ning kostja II vastu esitatud hagiga seotud menetluskuludest 58% hageja kanda ja 42% kostja II kanda.
4.1.Maakohus kohaldas pooltevahelistele suhetele VÕS § 115 lg-t 1 ning viitas ka VÕS §-de 217-227 kohaldatavusele.
4.2.Maakohus leidis, et hageja ja kostja I 10. augustil 2018 sõlmitud kirjalik leping ei olnud ühekordne, vaid oli raamleping ja kehtis ka 15. ja 16. augustil 2018 toimunud vaidlusalustele viljatarnetele. Müügilepingu p 5.2 kaudu kohaldusid lisaks hageja üldtingimused. Hageja üldtingimused kohalduvad ka kostja II suhtes (kellega oli 2018. a augustis sõlmitud suuline müügileping), lähtudes poolte pikaajalisest koostööst ja 2016. a sõlmitud kirjalikust lepingust, milles oli üldtingimustele viidatud.
4.3.Maakohus tuvastas tõendite ja kostja II kinnituse alusel, et kostjad on võtnud kohustuse tarnida hagejale mahekaera. Kuigi pooltel ei olnud kokkulepet selle kohta, milline võib olla vilja glüfosaadisisaldus, on mõistlik eeldada, et kaer ei või sisaldada taimekaitsemürke rohkem, kui see on kehtiva õiguse järgi lubatud. Hageja on viidanud EL Nõukogu 28. juuni 2007. a määrusele (EÜ) nr 834/2007, mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta (määrus nr 834/2007) ja Euroopa Komisjoni
5.septembri 2008. a määrusele (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse määruse nr 834/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga (edaspidi: määrus nr 889/2008). Määrus nr 889/2008 näeb ette, et mahepõllumajanduses võib umbrohutõrjeks kasutada vaid määruse lisas II nimetatud tooteid. Selles loetelus ei ole glüfosaati. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 23. veebruari 2005. a määruse (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta (määrus nr 396/2005) art 18 lg 1 näeb ette turule viidavas toidus või söödas sisalduvate pestitsiidijääkide piirnormid. Viidatud sätte litera a kohaselt on osale toodetele kehtestatud lisas II ja III spetsiifilised piirmäärad. Glüfosaati nende hulgas ei ole. Ülejäänud toodetele on sama sätte litera b kohaselt kehtestatud piirmäär 0,01 mg/kg ja seega on glüfosaadi lubatud määr maheteraviljas 0,01 mg/kg. Kui mahekaera glüfosaadisisaldus on suurem kui 0,01 mg/kg, siis ei vasta mahekaer nõuetele. Üksnes grammatiline on kostja I tõlgendus, mille kohaselt on ainus piirmäär, mis glüfosaadisisaldusele kohaldub, 20 mg/kg ja et see kohaldub igasugusele kaerale. Kui õige oleks see, et mahekaeras võiks olla glüfosaati sama palju kui tavakaeras ehk kuni 20 mg/kg, siis ei oleks tava- ja mahevilja vahel mingit erinevust. Glüfosaat on taimekaitsemürk, mida kasutatakse umbrohutõrjeks, ja see ei ole selline aine, mida mahepõllumajanduses oleks lubatud kasutada. See, et glüfosaadi lubatud piirmäär maheviljas on 0,01 mg/kg, nähtub ka Itaalia labori Water & Life Lab analüüsivastustest, kus on märgitud glüfosaadi väärtuse piirmääraks 0,01 mg/kg. Laborianalüüside puhul on üldteadaolevalt tavapärane, et koos analüüsitulemusega tuuakse ära ka ainete piirmäärad, 3(16)
2-20-9824 mille võrdlemisel analüüsist leitud ainete kogusega on võimalik analüüsitulemusi interpreteerida. Ka asjatundja Riin Rebase kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli Itaalia labori analüüside eesmärk hinnata just glüfosaadisisalduse vastavust normidele ja sellest tulenevalt ongi analüüsides märgitud määraks 0,01 mg/kg.
4.4.Maakohus luges hageja esitatud viljaproovide analüüsivastuste põhjal tõendatuks, et kostjate viljaproovides oli glüfosaadisisaldus suurem kui 0,01 mg/kg. Kostja I ühe viljaproovi number proovikotil ja viljaprogrammis ei kattu (SC011425 vs. SC011525), kuid see on inimlik viga. On usutav, et niisuguse eksimuse tõttu ei ole tegelikult kostja I viljaproovid läinud segi kellegi teise proovidega. Seega ei vastanud müüdud vili kokkulepitud kvaliteedile.
4.5.Hageja kahju hüvitamise nõude eelduseks on ka kostjate vastutamine kohustuse rikkumise eest. Maakohus asus tõendite, sh asjatundja ja tunnistajate selgituste ning ütluste, samuti kohtuistungil vilja proovikottide vaatluse põhjal seisukohale, et vaatamata viljaproovide võtmisele hageja kui ostja laos pidi glüfosaat sisalduma viljas juba selle üleandmisel vedajatele. Vilja saastumine veo käigus oli äärmiselt ebatõenäoline, samuti saastumine laboris või teekonnal sinna. Seega vastutavad kostjad VÕS § 218 lg 1 kohaselt vilja lepingutingimustele mittevastavuse eest.
4.6.Maakohus kontrollis järgmisena kostjate vastutusest vabanemise võimalikke eeldusi. Maakohtu hinnangul teatas hageja kostjatele vilja kvaliteediprobleemist ning kirjeldas seda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai sellest teada. Glüfosaadisisaldust ei saa kohe vilja vastuvõtmisel määrata, proov tuleb saata laborisse. Asjatundja ütluste kohaselt on analüüs keeruline ja kallis ning võtab aega. Seega ei ole maakohtu arvates mõistlik teha analüüse kohe, kuna siis ei saaks vilja mitme päeva jooksul koormast maha laadida. Mõistlik on koguda vili punkritesse ja teha koondanalüüsid siis, kui punker täis saab. Hageja sai probleemist teada 2019. a jaanuari lõpus ning teatas sellest 2019. a aprilli alguses (kostjale I) ning märtsi lõpus (kostjale II). See on mõistlik aeg.
4.7.Lepingutingimustele mittevastava asja müügi korral on ostja esmane õiguskaitsevahend täitmisnõue, mille näeb ette VÕS § 222 lg 1. Kuna oli tõenäoline, et glüfosaati sisaldaks ka asenduseks pakutav vili, võib järeldada, et hageja oli kaotanud huvi täitmisnõude vastu ja tal oli õigus nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel.
4.8.Hageja on esitanud lepingu, millest nähtub, et tavakaera müüs ta edasi hinnaga 150 eurot tonn. See, et mahevilja hind on kõrgem, nähtub kostjate endi arvutustest (ligikaudu 300-394 eurot tonn). Hagejal on õigus nõuda kahju, mis tekkis seetõttu, et ta maksis kostjatele vilja eest mahevilja hinda, kuigi oleks pidanud maksma tavavilja hinda. Oma olemuselt on halvema kvaliteediga asja eest makstud hinnavahe hagejale tekkinud kahju diferentsihüpoteesi mõttes, kuigi õigem õiguskaitsevahend olnuks hinna alandamine. Hageja ei ole tõendanud, millise hinnaga ta saanuks mahekaera edasi müüa, asjakohasel lepingu projektil on vaid hageja enda allkiri. Isegi kui hageja oleks seda tõendanud, ei oleks kahju, mis tekkis sellest, et kostjate vili muutis ebakvaliteetseks ka ülejäänud samades punkrites olnud mahevilja, hõlmatud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Kokkulepitud kvaliteediga vilja tarnimise kohustuse eesmärgiks on kaitsta ostjat kahju eest, mis tal tekib sellest, et tema lepingupartner müüb talle ebakvaliteetse asja, mitte aga kahju eest, mis tekib sellest, et ostja hoiustab seda ebakvaliteetset asja nii, et see rikub teiste samasuguste asjade kvaliteedi. Kahju, mis tekib sellisest hoiustamisest, on hageja enda äririsk olenemata sellest, kas kostjad teadsid, kuidas hageja nende tarnitud vilja hoiab, või mitte. Seda, et niivõrd ebamõistliku ja suure kahju tekkimise riski ei pidanud kandma kostjad, näitab ka asjaolu, et hageja nõuded on kostjatega sõlmitud lepingute hindadega võrreldes ebamõistlikult suured. Kostjalt I nõutav kahjuhüvitis on 40 008 eurot 82 senti, vaidlusaluste koormate 4(16)
2-20-9824 hind oli kokku 13 639 eurot. Kostjalt II nõutav kahjuhüvitis on kokku 44 342 eurot 12 senti, vaidlusaluste koormate hind oli kokku 33 922 eurot 35 senti.
4.9.Õigussuhtes kostjaga I on hageja kahju, mis on hõlmatud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga, makstud hinna ja tegeliku hinna vahe 7523 eurot 80 senti (13 639-6115,20). Tegeliku hinna määramisel lähtus maakohus hageja avaldatust, et tavakaera hind on keskmiselt 140 eurot tonni kohta. Kostja I müüs hagejale 43,68 tonni vilja, seega on tegelik hind 43,68×140=6115 eurot 20 senti. Kostjalt II tuleb hageja kasuks välja mõista 18 845 eurot 75 senti (makstud 33 922,35 – tegelik hind 15 076,60). Kostja II müüs hagejale 107,69 tonni vilja, seega on tegelik hind 107,69×140=15 076 eurot 60 senti.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata. Maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 127 lg-t 2. Kahjunõude piiramine oli vale. Kostjad peavad hüvitama kogu nende tarnete tõttu saastunud mahekaera hinnavahe. Kostjatele oli ka saastumise võimalus ettenähtav.
6.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati. Kostja I on nii enne kui ka pärast vaidlusaluseid tarneid tarninud hagejale kaera, mille kohta hagejal ei ole pretensioone olnud. Saastumine (mille kohta pole tõendeid) pidi toimuma hageja mõjuvallas. Tarnetele ei saa kohaldada hageja üldtingimusi, pooled ei leppinud kokku kindla glüfosaadisisaldusega kaera müügis. Mahekaerale ei ole kehtestatud tavakaerast erinevat glüfosaadisisalduse piirmäära, vaid see peab vastama määruse nr 834/2007 art 2 p c nõuetele ehk pärinema mahetootmisest. Hageja pole puudusest mõistliku aja jooksul teavitanud ega tõendanud tavakaera hinda. Nõude rahuldamine on äärmiselt ebaõiglane (VÕS § 139 lg-d 1 ja 2, § 101 lg 3). Hageja ei ole tõendanud tavakaera tegelikku hinda ega ole esitanud nõuet arvestusega, et tavakaera müügihind oleks 140 eurot tonni eest.
7.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati. Kostja II ei nõustunud kohtu tõlgendusega, nagu tuleneks EL määrusest nr 396/2005, et glüfosaadi lubatud määr maheteraviljas on 0,01 mg/kg. Selles määruses ei ole üldse toodud mahekaeras glüfosaadi sisaldumise piirmäära. Kostja II on kõik müügilepingus kokku lepitud kohustused kohaselt täitnud ning müünud hagejale nõuetekohase mahekaera, mis pärineb mahepõllumajanduslikust tootmisest (EL määruse nr 834/2007 art 2 p c). Kuna pooled ei sõlminud kokkuleppeid glüfosaadi piirmäära kohta, siis ei saa kostjale II ette heita lepingu rikkumist ka juhul, kui vilja glüfosaadisisaldus oleks selline, nagu väidab hageja. Kostja II vastutus on välistatud, kuna hageja ei ole kostjat II väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest õigel ajal teavitanud. Väidetava kahjuhüvitise summat tuleb VÕS § 139 alusel igal juhul vähendada nullini. Hageja ei saa nõuda kostjalt II väidetava kahju hüvitamist ka põhjusel, et ta ei ole nõudnud kostjalt II enne kauba asendamist.
8.Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Kostjad vaidlesid vastu hageja apellatsioonkaebusele ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 6. märtsi 2023. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Poolte apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.
5(16)
2-20-9824
9.1.Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ei saa olla hõlmatud selline kahju, mis tekkis hagejale sellest, et kostjate vili muutis ebakvaliteetseks ka ülejäänud samades punkrites asunud mahevilja. Kokkulepitud kvaliteediga vilja tarnimise kohustuse eesmärk võib olla ostja kaitsmine ka kahju eest, mis tekib sellest, et müüja tarnitud ebakvaliteetne asi rikub hoiustamise käigus teiste samasuguste asjade kvaliteedi. VÕS § 127 lg 2 kaudu on võimalik kahju hüvitamise ulatust üksikjuhul piirata. Kohtul tuleb VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel lepingu tõlgendamise kaudu hinnata, milline on mõistlik riskijaotus konkreetse võlasuhte poolte vahel ning kas võlgnik on võtnud endale teatud kahjude kandmise riski.
9.1.1.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et kostja II vastutus ei olnud piiratud ainult transpordikuludega (kostja II väidete kohaselt hageja üldtingimuste p 4.9 alusel: puudustega kaer tulnuks kohe tagastada ja sel juhul müüja kohustub tasuma transpordikulud), kuna glüfosaadisisaldust ei olnud võimalik avastada tavalise kiiranalüüsiga.
9.1.2.Hageja üldtingimustest ei saa järeldada spetsiifilisi kokkuleppeid müügieseme puudusest tingitud nn järelkahju hüvitamise kohta. Seega puuduvad lepingutes nii müüjate vastutust piiravad kokkulepped sellise kahju eest, mis tekib ostja varale müügieseme puuduse tõttu, kui ka tingimused, mis sellise kahju hüvitamise selgelt ette näeksid.
9.1.3.Samas on poolte riisiko jaotumise hindamise juures oluline arvestada lepingute hinda. Kostjad on küll andnud lubaduse tarnida mahekaera, kuid lepingute hinda arvestades ei saa eeldada, et kostjatega sarnane mõistlik isik oleks soovinud võtta enda kanda sedavõrd suure kahju tekkimise riski olukorras, kus ta ei saa mõjutada neid tingimusi, kuidas ostja talle tarnitud vilja hoiab (sõltumata sellest, kas ta vilja hoidmise tegelikest tingimustest teab või mitte). Hageja nõutav kahjuhüvitis ületab mõlema kostja osas märkimisväärselt kostjate lepinguliste kohustuste hinda ning on ebamõistlik, et kostjad peavad praegusel juhul kandma nii suure kahju tekkimise riski. Juhtumi asjaolusid arvestades on põhjendatud VÕS § 127 lg 2 alusel piirata kahjuhüvitist hageja makstud hinna ja tarnitud kaera tegeliku hinna vahega.
9.2.Ringkonnakohus nõustus kostjatega selles, et asjas ei ole esitatud tõendeid tavakaera hinna kohta. Samas võib maakohtu otsuse põhjendustest järeldada, et maakohus lähtus kahjuhüvitise suuruse leidmisel VÕS § 127 lg 6 esimeses lauses sätestatust. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et oma olemuselt on halvema kvaliteediga asja eest makstud hinnavahe hagejale tekkinud kahju diferentsihüpoteesi mõttes. Maakohtu kasutatud viisil arvutatud kahjuhüvitis vastab VÕS § 127 lg-s 1 märgitud kahju hüvitamise eesmärgile. Kostjad ei väida, et tavakaera tegelik hind erineb oluliselt hageja avaldatust. Põhjendatud on kostjate märkus, et hageja enda väidetest lähtuvalt õnnestus tal glüfosaadiga saastunud vili müüja hinnaga 150 eurot tonn. Samas vilja tegeliku müügihinna kohta siiski tõendid puuduvad ning niikuinii piiratakse kahjuhüvitist VÕS § 127 lg 2 alusel, mistõttu ei ole põhjendatud kahjuhüvitist hageja väidetud vilja müügihinnast lähtuvalt rohkem vähendada.
9.3.Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kõiki asjaolusid arvestades ei saa eeldada, et hageja oleks esitanud kostjate vastu täitmisnõude, kuna kostjatelt ostetud kaera puudus oli selline, et hagejalt ei saanud mõistlikult eeldada, et ta soovib vilja asendada. Kostjate tarnitud ebakvaliteetne vili oli hageja punkrites segunenud teiste tarnijate viljaga selliselt, et kostjatelt ostetud vilja ei olnud võimalik enam eraldada. Ringkonnakohus jättis otsusest välja maakohtu oletusliku põhjenduse, et tõenäoliselt sisaldanuks glüfosaati ka asenduseks pakutav vili.
6(16)
2-20-9824
9.4.Ringkonnakohus nõustus maakohtus tõenditele antud hinnanguga selle kohta, et glüfosaat pidi viljas sisalduma juba selle üleandmisel vedajatele, s.o puudus oli olemas juba kauba vedajale üleandmise ajal.
9.5.Nõuetekohaselt on põhjendatud maakohtu järeldused selle kohta, et hageja ning kostja I
10.augustil 2018 sõlmitud leping on kestvusleping ja kohaldus seega ka vaidlusalustele tarnetele ja et lisaks kohaldusid ka hageja tüüptingimused. Lisaks ei ole alust arvata, et kirjaliku müügilepingu väidetav puudumine ja hageja tüüptingimuste mittekohaldatavus võinuks mõjutada maakohtu lõppjäreldusi. Maakohus leidis põhjendatult, et kui pooled lepivad kokku mahekaera müügis, siis tuleb mõistlikult eeldada, et selline kaer ei või sisaldada taimekaitsemürke rohkem, kui see on kehtiva õiguse järgi lubatud. Maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti määrust nr 396/2005 ega eksinud mahekaera glüfosaadisisalduse tuvastamisel. Määrus nr 834/2007 ega mahepõllumajanduse seadus ei defineeri mahetoodet. Maakohus on mahekaerale esitatavad nõuded õigesti tuvastanud mitte selle alusel, kas mahekaera tootis mahetootja sertifikaadi saanud isik, vaid selle alusel, kas kaer sisaldas keelatud ulatuses pestitsiidijääke. Maakohus ei ole defineerinud mahetoodet taimekaitsevahendite nullsisalduse kaudu. Samuti ei ole maakohus tuginenud mahekaera glüfosaadisisalduse piirmäära tuvastamisel üksnes Water & Life Lab analüüsivastustes toodud piirmäärale 0,01 mg/kg, vaid on viidanud sellele kui ühele lisaargumendile.
9.6.Kooskõlas asja materjalidega on maakohtu järeldus selle kohta, et hageja teavitas kostjaid vilja kvaliteediprobleemist (ning kirjeldas seda) mõistliku aja jooksul (VÕS § 220 lg-d 1 ja 2) pärast seda, kui ta sellest teada sai. Hageja üldtingimuste p-d 4.6-4.8 ei välista hageja õigust tugineda mahekaera puhul vilja varjatud puudusele pärast selle vastuvõtmist ega kohusta hagejat tegema keemilisi analüüse juba enne vilja vastuvõtmist.
9.7.Kostjate apellatsioonkaebustes viidatud asjaolud ei anna alust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 ega § 140 järgi.
9.8.Ringkonnakohus nõustus maakohtu kaalutlusotsusega, mis puudutab hageja kasuks välja mõistetud kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Alternatiivselt palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Kassatsiooniastme menetluskuluna palub hageja kostjatelt võrdsetes osades välja mõista 5257 eurot 60 senti (käibemaksuta), samuti seadusjärgse viivise nimetatud summalt. Ringkonnakohus on kohaldanud valesti ja vastuoluliselt VÕS § 127 lg-t 2. Hageja üldtingimuste p-st 4.11 tuleneb selgelt, et täismaheda kauba müüjal peab olema kehtiv sertifikaat ja müüja peab katma kõik kaasnevad kahjud, kui kaup ei vasta sertifikaadile. Seda riskijaotuse punkti ei olnud vaja tõlgendada. Kogu praegu tekkinud kahju tuleb kostjatel nimetatud punkti alusel hüvitada. Kui lepingut oleks vaja tõlgendada, tuleks riskijaotuse määramisel arvesse võtta, kas tegemist on majandustegevuses osalejate või tarbijatega. Ringkonnakohus on põhjendamatult leidnud, et kuigi kostjad tegutsesid majandustegevuses, ei saanud neile olla ettenähtav lepingute väärtust ületava kahju teke. Kostjad on hageja pikaajalised koostööpartnerid. Iga viljakoormat ei saa kokkuostja juures ladustada eraldi punkrisse, see ei ole mõistlik ega praktiliselt teostatav. Järelikult on viljakasvatajatele 7(16)
2-20-9824 ettenähtav, et hagejale ebakvaliteetset vilja tarnides võivad nad rikkuda sellise koguse vilja, mille maksumus ületab oluliselt nende enda koorma väärtuse. Ringkonnakohus on rikkunud ka otsuse põhjendamise kohustust. Otsuses ei ole põhjendatud, miks on pooltevahelise lepingu tõlgendamine vajalik ja miks tuleks riskijaotuse hindamisel kõrvale jätta fakt, et kostjad müüsid vilja majandustegevuses. Pole ka põhjendatud, miks ei ole mõistlik panna kostjatele riski, kui nende tarnitud vili saastab ülejäänud vilja. Ringkonnakohus on jätnud hindamata kõik tõendid, mida hageja on majandustegevuse tavade ja pooltevahelise varasema praktika kohta esitanud. Ringkonnakohtu otsuse jõustumine tähendaks seda, et edaspidi loobuvad suured kokkuostjad väiketootjate toodangu kokkuostmisest või maksavad oluliselt madalamat kokkuostuhinda, kompenseerimaks toodangu eraldi mahutites hoidmist, kui neil on selline võimalus üldse olemas.
11.Kostjad vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.
12.Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi osaliselt rahuldati, samuti osas, milles menetluskulud jäeti kostja I kanda. Kostja I palub teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Kostja I esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema kulud kassatsiooniastmes ilma käibemaksuta 3615 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis. Kostja I palub need kulud hagejalt välja mõista. Kohtud on ebaõigesti defineerinud mahekaera ja määranud selle glüfosaadisisalduse. Ringkonnakohus ei ole viidanud õigusnormile, millest mahekaera glüfosaadisisalduse piirmäär tuleneb. Mitte ühestki õigusnormist ei tulene teistsugust piirmäära mahekaera glüfosaadisisaldusele kui määruse nr 396/2005 lisast II (kaer koodiga 0500050, glüfosaadisisalduse piirmäär 20mg/kg). Määruse art 18 lg 1 p b) alusel kohaldub piirmäär 0,01 mg/kg ainult toodetele, millele ei ole II või III lisas kehtestatud jääkide piirnorme. Lisas II ei ole eristatud tava- ja mahetoodangut. Seega on glüfosaadi piirmääraks mahekaeras 20 mg/kg. Kahtluse korral võib olla vajalik küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Kostja I ei ole müünud hagejale glüfosaati sisaldavat vilja. Eluliselt on ebausutav, et kolm eraldi maheviljakasvatajat (sh kostja I) tarnisid vahemikus 15. augustist 2018 kuni 17. augustini 2018 hagejale glüfosaati sisaldavat vilja, kuid nende varasemad ja hilisemad koormad seda ainet ei sisaldanud. See viitab, et vili saastus hagejast tulenevate asjaolude tõttu. Hageja proovide võtmise protsess ei ole kontrollitav, hageja võtab proove alles pärast vilja vedamiseks üleandmist. Eksimus ühel analüüsiraportil kajastatud proovinumbris tõendab täiendavalt proovide kontrollimatust. Proovid võeti ebamõistlikult hilja ning puudustest ei teatatud mõistliku aja jooksul. Kahju ei ole hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga. Kostja I ei teadnud, kui palju vilja hageja mingis punkris hoiab. Eri tootjate vilja kokkuvalamine on hageja äririsk. Võimaliku kahju suurus ei ole ka ettenähtav. Tüüptingimus (see ei kohaldu 15.-16. augusti 2018 tarnetele), millega kauba tarnija peab piiramatult vastutama igasuguse kahju eest, on ebamõistlik. Riisiko hindamisel tuleb arvestada lepingute hinda. Kohaldada tuleb VÕS § 140 lg-t 1 ja vähendada kahju nullini, lisaks oleks kahjunõue äärmiselt ebaõiglane, VÕS § 139 lg-d 1 ja 2 ning § 101 lg 3. Hageja saanuks kahju vähendada analüüse varem tehes ning eri tootjate kaera mitte kokku segades.
8(16)
2-20-9824 Hageja ei ole tõendanud, mis hinnaga ta oleks saanud kaera müüa. Põhjendamatu on viide VÕS § 127 lg-le 6, kuna kaera hind oleks võimalik kindlaks teha, hageja ei ole selle kohta aga tõendeid esitanud.
13.Hageja vaidleb kostja I kassatsioonkaebusele vastu.
14.Kostja II esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada osas, milles hagi osaliselt rahuldati, samuti osas, milles menetluskulud jäeti kostja II kanda. Kostja II palub teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud tervikuna hageja kanda. Kostja II esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema kulud kassatsiooniastmes 966 eurot 9 senti, millele lisandub seadusjärgne viivis. Kostja II palub need kulud hagejalt välja mõista. Hageja kahjunõue on tervikuna tõendamata, kuna ei ole tõendatud, millise hinnaga saanuks hageja kaera edasi müüa. Valesti on kohaldatud VÕS § 127 lg-t 6, kuna seda ei saa kohaldada juhul, mil kahju tõendamine on võimalik. Kostja II vastutus on hageja üldtingimuste p-dest 4.6-4.9 tulenevalt piiratud transpordikuludega, kuna hageja pidi vilja analüüsi tegema ja pretensiooni esitama juba kauba vastuvõtmisel ning puuduste korral selle kohe tagastama. Viidatud tingimused annavad ka alust vähendada kahju VÕS § 139 alusel nullini (kuna hageja ei nõua transpordikulude hüvitamist). Hageja pidanuks kauba tagastama, mitte seda segama teiste tootjate viljaga. Asjatundja kohtuistungil antud arvamusest nähtuvalt ei oleks kaera glüfosaadisisalduse analüüs võtnud aega üle ühe päeva. Hageja saanuks selliselt toimides teatada võimalikust kvaliteediprobleemist paari päeva jooksul. Praegusel juhul on hageja esitanud pretensiooni alles ligi üheksa kuu möödudes (või kuue kuu möödudes, nagu leidis maakohus) vilja üleandmisest. See ei ole mõistlik aeg. VÕS §-d 217-227, sh § 221 lg 1 ei võimalda ostjal esitada kauba kohta kahju hüvitamise nõuet ilma enne kauba asendamise nõuet esitamata. Seda näevad ette ka hageja üldtingimused. Lisaks on kostja II müünud hagejale lepingutingimustele vastavat kaera.
15.Hageja vaidleb kostja II kassatsioonkaebusele vastu, kostja I palub kostja II kaebuse rahuldada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse, kostjate kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata.
17.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes peamiselt selle üle, kas kostjad on tarninud hagejale temaga sõlmitud müügilepinguid rikkudes glüfosaadiga (keemiline ühend umbrohumürkides) saastunud mahekaera ning peavad hüvitama mh kahju, mis tekkis hageja mahutites kostjate tarnitud mahekaera segunemisest teiste tootjate saastumata mahekaeraga.
17.1.VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. 9(16)
2-20-9824
17.2.Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aluseks võib seega olla VÕS § 115 lg 1 esimene alternatiiv (kahju hüvitamine koos kohustuse täitmisega) või VÕS § 115 lg 1 teine alternatiiv (kahju hüvitamine kohustuse täitmise asemel). Ehkki kohtud ei ole neid kahju hüvitamise koosseise piisavalt eristanud, on käesolevas asjas esiletoodu kohaselt hüvitatav kahju kahesugune. Esiteks saab hageja kahju seisneda lepingutingimustele mittevastava vilja väiksemas väärtuses. Teiseks tekkis hagejale kahju sellest, et tema omand, st punkris olnud mahevili muutus glüfosaadiga saastunud viljaga segunemise tulemusel vähem väärtuslikuks. Kuigi mõlemal juhul on hagejale tarnitud vilja väärtus vähenenud, saab vastava kahju hüvitamist nõuda erinevatel õiguslikel alustel. Müügieseme puuduse tõttu ostja omandile tekkinud kahju hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi alusel (koos täitmisega) ja see ei eelda täiendava tähtaja andmist ega täitmisnõude esitamist (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3). Seevastu lepingutingimustele mittevastava vilja väiksemas väärtuses seisneva kahju hüvitamist, st kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel (täitmise asemel) saab nõuda üksnes juhul, kui ostja on esmalt andnud müüjale täitmiseks täiendava tähtaja (VÕS § 115 lg 2) või kui täiendava tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 kohaselt vajalik.
17.3.Kolleegium selgitab, et VÕS § 115 lg 1 teises alternatiivis on silmas peetud kahju, mille tekkimise oleks saanud täiendava tähtaja jooksul rikkumise heastamisega ära hoida. VÕS § 115 lg 1 esimeses alternatiivis on aga silmas peetud kahju, mis on võlausaldajale kahju hüvitamise nõude esitamise hetkeks lõplikult tekkinud ja mida rikkumise heastamisega (nt parandamise või asendamisega) kõrvaldada ei saa.
17.4.Mõlemal juhul eeldab kahju hüvitamise nõue seda, et müüja on müügilepingut rikkunud ja vastutab lepingu rikkumise eest. Müüja on müügilepingut rikkunud, kui müüdud ese ei vasta lepingutingimustele, st on puudusega (VÕS § 77 lg 1 ja § 217).
18.Kohtud on kolleegiumi hinnangul menetlusnorme rikkumata tuvastanud selle, et hageja ja kostjad on sõlminud 2018. a augustis kirjalikult või suuliselt müügilepingud ning et müügilepingus sisalduva vastava viite (kostja I) või VÕS § 37 lg 1 teise lause alusel (kostja II) kohalduvad nendele müügilepingutele ka hageja üldtingimused.
19.Samuti on menetlusnorme rikkumata tuvastatud müügilepingutest tuleneva kohustuse rikkumine. Kohtuotsustes on tuvastatud, et kostjad võtsid endale müügilepingutega kohustuse tarnida hagejale mahekaera. Kuigi pooled ei olnud lepingutes selge sõnaga kokku leppinud selles, milline võis olla tarnitava vilja glüfosaadisisaldus, on kohtud jõudnud õigele järeldusele, et mahekaer ei või sisaldada taimekaitsemürke rohkem, kui see on lubatud kehtiva õiguse järgi lepingu sõlmimise ajal.
19.1.Kehtiva õigusena on kohtud kohaldanud kolme Euroopa Liidu õigusakti: määrust nr 834/2007, määrust nr 889/2008 ning määrust nr 396/2005 (määruste täpseid nimetusi vt praeguse otsuse p-st 4.3). Neist esimesele kahele määrusele on mahekaera kvaliteedi määramise alusena viidatud hageja ning kostja I sõlmitud müügilepingu p-s 4.1 („Müüja kinnitab ja tagab, et müüdav Kaup on mahe teravili, -kaunvili ja -raps, mis vastab Euroopa Liidu õigusaktidele: nr 834/2007 (EÜ), nr 889/2008 (EÜ)“) ning ka (mh kostja II suhtes kohalduvate) hageja üldtingimuste p-s 4.11. Järelikult pidid kostjad lähtuma müügilepingute täitmisel mh nimetatud õigusaktide nõuetest. Määruse nr 889/2008 art 5 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui taimi ei saa määruse nr 834/2007 art 12 lg 1 p-des a, b, c ja g sätestatud meetmete abil kahjurite ja haiguste eest piisavalt kaitsta, võib mahepõllumajanduslikus tootmises kasutada ainult määruse lisas II nimetatud tooteid. Lisas II ei ole loetletud glüfosaati. Sellest
10(16)
2-20-9824 järeldub, et mahepõllumajanduslikus tootmises ei ole glüfosaadi kasutamine lubatud ning ka hagejale müüdav mahekaer pidi müügilepingutes sisalduva viite kohaselt vastama sellele nõudele. Seega, kui kostjate mahekaeras sisaldus glüfosaati, ei vastanud kaer müügilepingute tingimustele (VÕS § 217 lg 2 p 1). Sel juhul ei ole kolleegiumi hinnangul enam tingimata vajalik tõlgendada määrust nr 396/2005, sh seda, kas selle määruse reguleerimisala tähenduses (toidu/sööda ohutus) võib ka mahekaer sisaldada mingis koguses glüfosaati. Hagejaga sõlmitud müügilepingutes ega hageja üldtingimustes ei ole ka sellele määrusele viidatud.
19.2.Kolleegium ei näe otsuse p-s 19.1 kirjeldatud põhjusel (määrused nr 834/2007 ja nr 889/2008 on asja lahendamiseks piisavalt selged, tegemist on acte clair olukorraga) vajadust küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Kolleegium viitab ka sellele, et praeguseks kehtivad määruse nr 834/2007 ja määruse nr 889/2008 asemel vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018 määrus (EL) 2018/848, mis käsitleb mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007, ja Euroopa Komisjoni 15. juuli
rakendusmäärus (EL) 2021/1165, millega lubatakse mahepõllumajanduslikus tootmises kasutada teatavaid tooteid ja aineid ning koostatakse nende loetelud.
19.3.Kohtud on tõendeid hinnates tuvastanud, et kostjate kaer sisaldas glüfosaati ja et vastavad analüüsitulemused on usaldusväärsed. Kolleegium ei näe selles osas menetlusnormide rikkumist. Seega on täidetud VÕS § 115 lg 1 järgne lepingulise vastutuse eeldus, et kostjad on sõlmitud müügilepinguid rikkunud.
20.Kohtud on kolleegiumi hinnangul probleemitult tuvastanud, et kostjad vastutavad lepingu rikkumise eest. Maakohus on kõigepealt õigesti tähelepanu juhtinud sellele, et VÕS § 218 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab müüja igasuguse lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale. Müüja vastutab sõltumata sellest, kes selle puuduse põhjustas ja kas müüja sellest puudusest ise teadis.
20.1.Kohtud on jõudnud tõendeid, sh asjatundja ütlusi menetlusõiguse norme rikkumata hinnates ühesugusele järeldusele selle kohta, et glüfosaat pidi sisalduma viljas juba selle üleandmisel hagejale. See tähendab, et puudus oli olemas riisiko ülemineku hetkel (VÕS § 218 lg 1) ega tulenenud hagejast kui ostjast (VÕS § 101 lg 3). Seetõttu jäävad tagajärjetuks kostja I kassatsioonkaebuse elulist usutavust puudutavad väited. Elulise usutavuse kriteerium ei ole praegusel juhul piisav, lükkamaks ümber tõendite alusel tuvastatut: vili ei saastunud hagejast tulenevatel asjaoludel, hageja proovide võtmise protsess oli kontrollitav ning oluline ei olnud inimlik eksimus ühe analüüsiraporti proovinumbris.
20.2.Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et hageja teatas puudustest mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lg 1 tähenduses. VÕS § 219 lg 1 kohaselt, kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 220 lg 1 esimese lause järgi peab ostja teatama müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et mõistlik aeg puuduse avastamise ja müüjale teatamise vahel sõltub puuduse iseloomust. Ilmsest puudusest peab ostja müüjale üldjuhul teatama kohe pärast asja enda valdusse saamist, kuid sellisest puudusest, mille avastamine eeldab asja kasutamist (varjatud puudus), peab ostja teavitama müüjat siis, kui tal oli mõistlik võimalus puudus avastada (RKTKo 18.11.2020, 2-17-7157/40, p 13).
11(16)
2-20-9824
20.2.1.Maakohus ja ringkonnakohus on esmalt jõudnud ühesugusele järeldusele selle kohta, et vilja glüfosaadisisaldus on selline puudus, mida ei saa tavapärase ülevaatuse käigus avastada. Selleks on vaja teha laborianalüüs, mis võtab maakohtu tuvastatu kohaselt aega sedavõrd palju, et ei ole mõistlik jätta viljaveo autosid koos koormatega selleks ajaks ootama. Ringkonnakohus on sellega nõustunud. Kostja II on esitanud kassatsioonkaebuses väite, et asjatundja kohtuistungil antud arvamusest nähtub, et analüüs ei oleks võtnud aega üle ühe päeva. Kolleegium märgib maakohtu 24. märtsi 2022. a kohtuistungi protokollist lähtudes, et asjatundja selline arvamus oli antud asjatundja enda töökoha kohta (Eesti Keskkonnauuringute Keskus) ning sellest ei nähtu, et asjatundja tööandja tegeleb igapäevaselt vilja kokkuostjatelt või tootjatelt saabuvate teraviljaproovide analüüsidega, ega ka seda, et analüüs võtnuks aega ühe päeva 2018. aastal. Isegi juhul, kui analüüs võtnuks mõnes Eesti laboris aega vaid ühe päeva, tähendaks see ikkagi üldteadaolevalt kiirel viljalõikusajal väga paljudele veoautodele vajadust seista vähemalt ühe päeva koos viljakoormaga, et oodata analüüsi tulemusi. Hageja on kohtumenetluses esitanud mh väite (kohtud ei ole vastavat asjaolu küll tuvastanud), et ta võtab vilja kokkuostjana aastas vastu 7500 viljakoormat. Kuna kohtud on menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud selle, et glüfosaadisisaldust ei ole võimalik avastada tavalise ülevaatusega, siis on põhjendamatu kostja II kassatsioonkaebuse väide, et tema vastutus on piiratud transpordikuludega, kuna puudustega kaer tulnuks talle kohe tagastada.
20.2.2.Kolleegium nõustub kohtutega, et pärast seda, kui hageja sai vilja lepingutingimustele mittevastavusest teada (2019. a jaanuari lõpus), teatas ta kostjatele puudusest mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lg 1 esimese lause tähenduses. Maakohus tuvastas, et kostjale I teatas hageja puudusest
4.aprillil 2019 ja kostjale II 2019. a märtsi lõpus. Kolleegium märgib ka seda, et kostjaga I sõlmitud müügilepingu p-de 4.3 ja 4.5 kohaselt oli hagejal õigus esitada vilja kvaliteedi kohta pretensioon 18 kuu jooksul pärast autokoormast proovi võtmist. Seega on täidetud VÕS § 115 lg 1 järgne eeldus, et kostjad vastutavad müügilepingute rikkumise eest.
21.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega selle kohta, et tuvastatud asjaoludel ei saanud hagejalt enne kahju hüvitamise nõude esitamist eeldada täitmisnõude (VÕS § 222 lg 1) esitamist ega täiendava tähtaja määramist. Kaera puudus oli selline, et hagejalt ei saanud mõistlikult eeldada soovi vilja asendada – ostjale üle antud ebakvaliteetne vili oli segunenud teiste tootjate viljaga ja seda ei saanud enam eraldada. Seega ei oleks kostjatele täitmiseks täiendava tähtaja määramisel olnud tulemust (VÕS § 115 lg 3). Hageja punkris olnud viljale kui tema omandile tekitatud kahju puhul ei pidanudki hageja täiendavat tähtaega andma, sest selles osas on hageja nõue koos täitmisega esitatud kahju hüvitamise nõudeks (VÕS § 115 lg 1 esimene alternatiiv, vt otsuse p 17), mille täitmist saab nõuda ilma täiendavat tähtaega andmata.
22.Lepingulise kahju hüvitamise nõude järgmine eeldus on kahju tekkimine. Kolleegium käsitleb järgnevalt mh hageja kassatsioonkaebuse väidet, et talle tuleb hüvitada kogu tekkinud kahju, ja kostjate kassatsioonkaebuste väiteid, et kahju on tõendamata ning kohaldada ei saanud VÕS § 127 lg-t 6.
22.1.Hagiavaldusest nähtuvalt tugineb hageja nõudesumma arvutus sellele, et tal jäi kostjate lepingurikkumise tõttu saamata tulu mahekaera edasimüümisest. VÕS § 128 lg 4 esimese lause kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. 12(16)
2-20-9824 Kostja II on hagivastuses esitanud mh vastuväite, et hageja kahjunõue on tõendamata, kuna hageja esitatud mahekaera väidetaval edasimüügilepingul ei ole teise poole allkirja (II kd, tl 7 jj). Sellest vastuväitest pidi kahe advokaadi esindatud hageja aru saama, et tema saamata jäänud tulu nõue võib jääda tõendamatuse tõttu rahuldamata. Sellest hoolimata on hageja menetluses läbivalt jäänud selle juurde, et tema punkrites olnud vilja väärtuse vähenemine on tõendatud sama edasimüügilepinguga (vt nt II kd, tl 46). Hageja on ka apellatsioonkaebuses ja kassatsioonkaebuses jäänud hagiavalduses kujundatud saamata jäänud tulu arvutuskäigu juurde, mis põhineb edasimüügilepingul. Kassatsioonkaebuses väidab hageja peamiselt üldtingimuste p-le 4.11 viidates, et talle tuleb hüvitada „kogu tekitatud kahju“. Samas ei ole hageja esitanud saamata jäänud tulu saamise tõenäosuse kohta VÕS § 128 lg 4 tähenduses rohkem tõendeid ega ole ka mh tuginenud sellele, et tõendite esitamist takistas maakohtu menetlusõiguse normide rikkumine. Kuna saamata jäänud tulu nõue on jätkuvalt tõendamata, ei ole hagejal võimalik saavutada seda, et kohtuotsuse resolutsiooniga mõistetakse tema väidetud suuruses saamata jäänud tulu tema kasuks välja. Kohtud ei ole nimetatud nõude tõendamatuse hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kolleegium märgib siiski, et TsMS § 169 lg 3 kohaselt võib mh arvestamata jäetud tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud jätta menetluse tulemusest sõltumatult menetlusosalise kanda, kes tõendi on esitanud. Sellest lähtuvalt on maakohtul otstarbekas juhtida menetlusosalise tähelepanu kohe pärast tõendi esitamist sellele, et see võib jääda ühel või teisel põhjusel arvestamata, kui see põhjus on kohe nähtav (nagu praeguses asjas).
22.2.Maakohus on asjas esitatud tõendite alusel siiski tuvastanud hageja varalises sfääris negatiivse varalise diferentsi VÕS § 127 lg 1 tähenduses. Nimetatud normi kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Maakohus on tuvastanud, et hageja müüs tavalist kaera edasi hinnaga 150 eurot tonn, kuid maksis kostjatele tavakaera omadustega mahekaera eest umbes kaks korda rohkem. Kolleegium nõustub maakohtu ning ringkonnakohtu seisukohaga, et oma olemuselt on halvema kvaliteediga asja väiksem väärtus (madalama astme kohtud lähtusid siiski ekslikult halvema kvaliteediga asja eest makstud hinnavahest) hagejale tekkinud kahju VÕS § 127 lg 1 järgse diferentsihüpoteesi mõttes. VÕS § 127 lg 1 alusel kahju kindlakstegemiseks tuleb kindlaks teha lepingutingimustele vastava vilja (mahekaera) harilik väärtus ja lepingutingimustele mittevastava, st tavakaera väärtus (turuhind) lepingu sõlmimise hetkel. Samuti on hagejal kohtute tuvastatu kohaselt tekkinud kahju seetõttu, et puudusega kaer segunes punkris hagejale kuuluva mahekaeraga, mistõttu vähenes viimase väärtus. Sellise (VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi järgse) kahju ulatuse määramiseks tuleb kindlaks teha hageja punkris olnud mahekaera väärtus kostjate vilja tarnimise hetkel ja lahutada sellest väärtus, mis sellel kaeral oli pärast seda, kui see segunes glüfosaadiga saastunud kaeraga.
22.3.Maakohus on hageja kahju suuruse arvutanud selliselt, et on võtnud aluseks hagejalt kostjatele makstud lepingusummad ning võrrelnud neid hageja esitatud tõendite ja väidete alusel tavakaera hinnaga vaidlusalusel perioodil. Kahjuks on maakohtu käsitluses seega hageja makstud hinna ja vilja tegeliku väärtuse vahe (vt ka otsuse p 22.2). Ringkonnakohus on viidanud sellele, et asjas ei ole esitatud tõendeid tavakaera hinna kohta, kuid on leidnud, et maakohus lähtus kahjuhüvitise suuruse leidmisel VÕS § 127 lg 6 esimeses lauses sätestatust, millest tuleneb, et kui kahju tekitamine on tuvastatud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kolleegium leiab, et VÕS § 127 lg 6 ei ole käesoleval 13(16)
2-20-9824 juhul asjakohane, sest tegemist ei ole olukorraga, kus kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Hagejal oli võimalik oma saamata jäänud tulu nõuet tõendada, kuid ta ei esitanud selle kohta tõendeid, mida saanuks võtta aluseks otsuse tegemisel. Maakohtul oli kolleegiumi arvates aga võimalik lähtuda hageja esitatud tõendi (leping vaidlusalusel ajal tavakaera müümise kohta hinnaga 150 eurot tonn) ja väite (tavakaera hind vaidlusalusel ajal 130-140 eurot tonn) alusel sellest, et tavakaera väärtus ehk turuhind oli (keskmiselt) 140 eurot tonn. Selline hind on väiksem, kui hageja saadud 150 eurot tonn ning kostjad ei ole ringkonnakohtu lahendist nähtuvalt väitnud, et tavakaera väärtus erineb oluliselt hageja avaldatud väärtusest. Lisaks on maakohus kostjate poolt hagejale tarnitud mahekaera väärtuse hindamisel lähtunud sellest, et kostjad müüsid hagejale mahekaera erinevate lepingute alusel hindadega 300-325 eurot tonn.
22.4.Selleks, et kohus saaks hagejale välja mõista lepingutingimustele mittevastava vilja tarnimisega hageja omandile ehk punkris olnud viljale tekitatud kahju VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi alusel, on vaja kindlaks teha punkris olnud teiste tootjate tarnitud vilja väärtus. Kui kohtud lähtusid hagejale kostjate tarnitud vilja väärtuse puhul sellest, et hagejale müüdud mahekaera väärtus oli 300-325 eurot tonn ja selle tegelik väärtus kaera puuduste tõttu 140 eurot tonn, siis hageja poolt enne kostjate kaeratarneid punkritesse ladustatud mahekaera väärtuse puhul maakohus samadest väärtustest ei lähtunud. See ei olnud ka võimalik, kuna kohtud ei ole menetlusõiguse norme rikkudes pooltega arutanud küsimust, kas hagejale varem kuulunud teiste tootjate tarnitud mahekaera turuväärtus vastas kostjatega kokkulepitud mahekaera hinnale, ega võimaldanud pooltel hagejale kuulunud mahekaera väärtuse kohta tõendeid esitada. Seega tuleb selles osas asi saata tagasi ringkonnakohtule ning ringkonnakohtul tuleb välja selgitada poolte seisukohad hagejale enne kostjate kaera tarnimist kuulunud mahekaera turuväärtuse kohta ning vaidluse korral anda pooltele tähtaeg selles osas tõendite esitamiseks. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel hagejale kuulunud mahekaera väärtuse (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65), tuleb seda võrrelda kaera väärtusega pärast glüfosaadiga saastumist ja selle alusel leida hagejale tekkinud kahju VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi kohaselt (lahutades enne tarnet hagejale kuulunud mahekaera väärtusest kaera väärtuse pärast tarne tõttu saastumist).
23.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et hagejal tekkinud kahju oli põhjuslikus seoses sellega, et kostjate tarnitud vili ei vastanud lepingutingimustele (VÕS § 127 lg 4). Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et praeguses asjas ei olnud alust kohaldada VÕS § 139 ja 140.
24.Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuse väitega, et kogu tekkinud kahju tulnuks hüvitada hageja üldtingimuste p 4.11 alusel. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et nimetatud punkt vastab sisuliselt VÕS § 127 lg-st 1 tulenevale totaalreparatsiooni põhimõttele, kuid üldtingimustest ei saa järeldada erikokkuleppeid müügieseme puudustest tingitud nn järelkahju hüvitamise kohta. Kui tüüptingimus ei võimalda arvestada seaduses ettenähtud kahju hüvitamise piiramise võimalustega (nt VÕS §-d 139 ja 140), siis võib tüüptingimus olla VÕS § 42 lg 1 alusel ebamõistlikult kahjustav ka juhul, kui tüüptingimuse kasutaja lepingupartner on majandus- või kutsetegevuses osalev isik, VÕS § 44. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kõnealust tüüptingimust tuleb tõlgendada VÕS § 39 lg 1 teise lause alusel kahtluse korral hageja kui tüüptingimuse kasutaja kahjuks. Seega on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hageja üldtingimuste p 4.11 ei välista VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 kohaldamist.
14(16)
2-20-9824
25.VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool üldjuhul hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal.
25.1.Riigikohus on varem leidnud, et VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada mh sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule ja et piiratud on eelkõige teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt nt RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379/61, p 19). Riigikohus on varem leidnud ka seda, et VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 võimaldavad jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed (vt RKTKo 26.09.2006, 3-2-1-53-06, p 13).
25.2.Kolleegium on samuti varem selgitanud, et kahju ettenähtavuse all VÕS § 127 lg 3 järgi mõeldakse seda, kas lepingu sõlmimisel nägi lepingut hiljem rikkunud pool ette või pidi ette nägema, mis liiki kahju ja mis asjaoludel võib tekkida lepingu rikkumise tagajärjel. Lepingut rikkunud pool vastutab kahju ettenähtavuse korral kogu kahju eest, ehkki ta ei pidanud ette nägema, kui suur kahju võis tekkida (vt RKTKo 13.12.2011, 3-2-1-124-11, p 16). Kolleegium leiab, et praeguses asjas on ringkonnakohus õigesti leidnud, et ebakvaliteetse mahevilja tarnimise tõttu tekkiv kahju oli kostjatele kui professionaalsetele mahevilja tootjatele VÕS § 127 lg 3 tähenduses ettenähtav. Eelnenu ei tähenda aga veel seda, et müüja peab alati hüvitama kogu tekkinud kahju (vt mh otsuse p-d 25.1 ja 25.4).
25.3.Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on viidanud kahju suuruse määramisel ja VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel sellele, et müügilepingute järgne hind oli märkimisväärselt madalam kui hageja kahju hüvitamise nõue (saamata jäänud tulu nõue, mis oli maakohtu hinnangul tõendamata, vt praeguse otsuse p 22.1), ning vähemalt ringkonnakohus on jätnud sellel põhjusel kostjatelt välja mõistmata kahju, mis ületas ostuhinna ja tarnitud tavakaera hinna vahet. VÕS § 127 lg 2 kohaselt peab võlgnik kahju hüvitama, kui kahju tekkis sellise riski realiseerumise tulemusena, mille vältimiseks oli vastav lepinguline kohustus võetud. VÕS § 127 lg 2 kohaselt tuleb üldjuhul hüvitada kahju, mis tekkis sellest, et mittekohase täitmise väärtus on väiksem, kui oleks olnud kohase täitmise väärtus. Küll aga võib olla küsitav, kas VÕS § 127 lg 2 kohaselt tuleb hüvitada ka hageja omandile, st punkris olnud viljale tekkinud kahju. Kolleegium nõustub sellega, et põhimõtteliselt võib VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel pooltevahelise riskijaotuse määramise üheks kriteeriumiks olla lepingutasu (vrd P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 127 komm. 4.8). Ebaproportsionaalselt suurte kahjuriskide võtmist ei saa võlgnikult tavalise turuhinna eest üldiselt eeldada. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kokkulepitud kvaliteediga vilja tarnimise kohustuse eesmärk võib praegusel juhul olla ostja kaitsmine ka sellise kahju eest, mis tekib siis, kui müüja tarnitud ebakvaliteetne mahekaer rikub ostja juures hoiustamise käigus kvaliteetse mahekaera. Siiski ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks praegused proportsioonid müügilepingute hindade ja hageja nõude vahel on ebamõistlikud. Kostjale I maksis hageja vilja eest kohtute tuvastatu kohaselt 13 639 eurot ning nõuab 40 008 euro 82 sendi suuruse kahju hüvitamist. Kostjale II maksis hageja 33 922 eurot 35 senti ja nõuab 44 342 eurot 12 senti. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline müügilepingute hindade ja kahju erinevus (kostja I korral ligi kolmekordne vahe, kostja II korral oluliselt väiksem vahe) käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades iseenesest veel ebamõistlik ning kahju suuruse määramisel ning riskide jaotamisel ei saanud lähtuda ainult praeguste lepingute
15(16)
2-20-9824 hindadest. Muuhulgas võinuks see viia hageja kassatsioonkaebuses väidetud tulemuseni, et lepingu rikkuja vastutab vaid oma tarne väärtuse ulatuses.
25.4.Teguriteks, mille alusel määrata, kes lepingupooltest mingit konkreetset riski kandma peaks, on eelkõige lepingujärgne tasu (st kas mingi riski ülevõtmist saab eeldada sellise tasu eest või kas tasu suuruse kujundamisel on sellist kahjuriski arvesse võetud), riski kindlustatavus (ehk kummalt lepingupoolelt saab eeldada sellise riski vastu kindlustamist) ning küsimus sellest, kumma poole jaoks oleks vastava kahju vältimine odavam ja mõistlikum (vrd P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 127 komm. 4.8). Kohtud on lugenud mõistlikuks, et hageja ladustab eri tootjate vilja koos suurtes punkrites ja teeb viljale koondanalüüsid punkrite täitumisel. Kolleegium nõustub selle seisukohaga, kuid lisab, et niisugune praktika võib siiski anda mingitel täiendavatel asjaoludel alust kahjuhüvitist vähendada. Välistatud ei ole VÕS § 127 lg 2 alusel sellise kahju hüvitamata jätmine, mis tekib seetõttu, et ostja hoiustab vilja tavapärasest punkrist oluliselt suuremas punkris, mistõttu kahjustab ühelt tootjalt ostetud väike kogus vilja teistelt tootjatelt ostetud niivõrd suurt kogust vilja, et müüja ei saaks mõistlikult sellise kogusega ja sellest tuleneva kahjuga arvestada. Lisaks võib VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel olla oluline hinnata ka seda, kas ostjalt saaks mõistlikult oodata eri tootjate vilja võimalikult suures ulatuses eraldi hoiustamist, samuti poolte võimalusi vastavaid riske kindlustada. Praeguses asjas ei ole kohtud selliseid hüvitatava kahju ulatust mõjutavaid asjaolusid siiski tuvastanud. Samuti ei ole tuvastatud ka seda, kas ja millises ulatuses mõjutaks ostja nõuet maheviljatootjate võimalus lasta ise teha koristatud viljast pisteliselt laborianalüüse mh glüfosaadisisalduse kohta.
25.5.Kokkuvõttes leiab kolleegium, et praeguses asjas ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust kahjuhüvitist VÕS § 127 lg 2 alusel vähendada.
26.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.