XXXkaebus Harju tööpiirkonna kohtutäitur Elin Vilippus ́e 15.01.2016.a otsusele täiteasjas nr 022/2015/3004
Tsiviilasja hind
3 500 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: XXX (isikukood XXX; elukoht XXX); Avaldaja esindaja vandeadvokaat Robert Sarv (e-post [email protected]); Puudutatud isik I: kohtutäitur Elin Vilippus (Lauteri 5, 10114 Tallinn; e-post [email protected]); Puudutatud isik II: sissenõudja Swedbank AS (registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8, 15040 Tallinn; e-post [email protected]), volitatud esindaja jurist Birgit Juhanson (e-post [email protected]).
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta algatamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus TMS § 130 lg 11 suhtes.
2.Jätta XXXkaebus Harju tööpiirkonna kohtutäitur Elin Vilippus ́e 15.01.2016.a otsusele täiteasjas nr 022/2015/3004 rahuldamata.
3.Jätta kõigi menetlusosaliste menetluskulud XXX kanda. Edasikaebamise kord ning tähtaeg Kohtumääruse peale võivad menetlusosalised Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 kättetoimetamisest.
1.Valter Malm esitas 25.01.2016.a Harju Maakohtule kaebuse Harju tööpiirkonna kohtutäitur Elin Vilippus ́e 15.01.2016.a otsusele täiteasjas nr 022/2015/3004.
2.Avaldusest nähtub, et Valter Malm’i suhtes on kohtutäitur Elin Vilippus algatanud täitemenetluse täiteasjas nr 022/2015/3004. Täitemenetluse algatamise aluseks on 14.04.2015 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-14-26207. 15.12.2015 edastas kohtutäitur Põlde Invest OÜ-le võlgniku sissetuleku arestimise akti. 28.12.2015 esitas võlgnik kohtutäiturile kaebuse 15.12.2015 sissetuleku arestimise aktile ning täitemenetluse peatamise taotluse. Võlgnik on seisukohal, et TMS § 130 lg 11 on põhiseadusega (PS) vastuolus osas, millega sissetulekuks loetakse ka päevaraha ning taotles sissetuleku arestimise akti tühistamist osas, millega sissetulekuks loetakse päevaraha.
3.15.01.2016 otsusega täiteasjas nr 022/2015/3004 jättis kohtutäitur võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevusele rahuldamata. Valter Malm esitas 25.01.2016.a kohtule kaebuse kohtutäitur Elin Vilippus ́e 15.01.2016.a otsusele. Avaldaja nõue ja põhjendused
4.Võlgnik on seisukohal, et TMS § 130 lg 11 on põhiseadusega vastuolus osas, millega sissetulekuks loetakse ka päevaraha. Seetõttu ei ole võimalik arestida võlgnikule makstavat päevaraha ning 15.12.2015 sissetuleku arestimise akt tuleb tühistada osas, millega sissetulekuks loetakse päevaraha. TMS § 130 lg 11 on lisatud TMS-i 01.10.2015.a jõustunud täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega. Enne seda muudatust piirdus TMS üksnes § 130 lg-ga 1, kus lubatava arestimise objektina nimetatakse üksnes töötasu või muud sarnast sissetulekut. TLS teeb selget vahet töötasul ja muudel tööandja poolt töötajale makstavatel töötaja poolt kantud kulude hüvitamisel. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav töötasuna. Avaldaja hinnangul ei saa päevaraha olla käsitatav sissetulekuna, mida TMS § 130 lg 1 kohaselt võiks arestida. Oluline on ka asjaolu, et üldjuhul maksab tööandja võlgnikule päevaraha ettemaksuna vahetult enne lähetust. Juhul, kui tööandja kohustub väljamakstava päevaraha sissetuleku arestimise akti alusel kinni pidama, tekiks olukord, kus töötaja ei saa täita oma töölepingust tulenevaid kohustusi. Töötaja oleks olukorras, kus ta peaks lähetusse minekul (teelolekul) ja seal viibimise ajal tekkivad kulud kandma oma isiklike rahaliste vahendite arvel. Kuivõrd lähetuses viibimine toimub tööandja ülesandel ja teenib tööandja huve, ei saa pidada nimetatud olukorda mõistlikuks.
5.Ülaltoodust tulenevalt on võlgnik seisukohal, et kohtutäituri poolt sissetuleku arestimine on vastuolus PS §-ga 32 osas, millega sissetulekuks loetakse ja arestitakse ka päevaraha. Nimetatud põhjusel taotleb võlgnik TMS § 130 lg 11 tunnistamist põhiseadusega vastuolus olevaks osas, millega sissetulekuks loetakse päevaraha. Võlgnik leiab, et TMS § 130 lg 11 on ülaltoodud põhjendustel vastuolus ka PS §-s 10 sätestatud õiguskindluse ning PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtetega osas, millega sissetulekuks loetakse päevaraha. Võlgnik rõhutab, et enne 01.10.2015 kehtinud TMS sõnastus ning kohtpraktika ei lugenud sissetulekuks päevaraha. Võlgnik peab veelkord vajalikuks rõhutada, et päevaraha eesmärk on hüvitada töötajale lähetuses tekkivad kulud. Päevaraha arestimise korral tuleks töötajal kanda nimetatud kulud oma rahaliste vahendite arvelt, mida ei saa aga pidada töötaja positsiooni arvestades mõistlikuks. Sisuliselt kitsendab päevaraha arestimine juba kolmanda isiku – tööandja – õigusi, sh majandustegevust. Sellist seaduse mõju ei saa kuidagi pidada olukorda arvestades proportsionaalseks. Võlgnik leiab, et eeltoodust tuleneb ka TMS § 130 lg 11 vastuolu PS §-iga 31 (ettevõtlusvabadus). Näiteks peab tööandja arvestama, et tal ei ole võimalik sisuliselt saata lähetusse töötajat, kellele makstav päevaraha on arestitud, kuna vastasel juhul võib töötajal tekkida lähetuses olles raskusi oma ülesannete täitmisega. Kuivõrd võlgniku hinnangul on TMS § 130 lg 11 vastuolus PS-iga osas, millega sissetulekuks loetakse päevaraha, palub võlgnik
käesolevaga tühistada 15.12.2015 sissetuleku arestimise akt osas, millega sissetulekuks loetakse päevaraha. Eeltoodust tulenevalt palub avaldaja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks TMS § 130 lg 11 osas, millega võlgniku sissetulekuks loetakse päevaraha, ning jätta antud säte kohaldamata; tühistada 15.12.2015 täiteasjas nr 022/2015/3004 tehtud sissetuleku arestimise akt osas, millega sissetulekuks loetakse päevaraha; määrata kindlaks menetluskulude jaotus ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Sissenõudja seisukoht
6.Sissenõudja märgib, et kohtutäitur on õigesti lähtunud sissetuleku arestimisel TMS §-dest 130-136. Puudutatud isiku II hinnangul on TMS § 130 lg 11 puhul tegemist põhiseaduspärase regulatsiooniga, mida kohtutäitur on kohustatud järgima. Puudub alus väitmaks, et päevarahasid ei või arestida. Avaldaja käsitlus, et päevaraha eesmärk on hüvitada töötajale teeloleku ja lähetusel viibimisega seotud kulud, on väär ning ei vasta seaduse mõttele. Päevaraha ei ole hüvitis välislähetusega seotud kulude eest, vaid tasu teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest. Lähtuvalt eeltoodust on puudutatud isik II seisukohal, et XXXkaebus Harju tööpiirkonna kohtutäitur Elin Vilippus`e 15.01.2016 otsusele täiteasjas nr 022/2015/3004 tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta Valter Malmi kanda. Kohtutäituri seisukoht
7.Kohtutäituri hinnangul on võlgniku kaebus põhjendamatu ja selle rahuldamiseks puudub seadusest tulenev alus. Kohtutäitur palub jätta avaldaja kaebuse kohtutäituri tegevusele rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur jääb oma 15.01.2016 otsuses märgitud seiskohtade juurde. Kohtutäitur on sissetuleku mõiste sisustamisel ning sissetuleku arestimise akti koostamisel lähtunud TMS §-des 130-136 sätestatust. Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on seadusandja täpsustanud, et päevaraha loetakse isiku sissetuleku hulka sõltumata sellest, kas päevaraha summa ületab maksuvaba piirmäära või mitte. Kohtutäitur on sissetuleku arestimise akti koostanud 15.12.2015 ning arvestades, et TMS § 130 lg 11 jõustus 01.10.2015, on nimetatud sättele viitamine sissetuleku arestimise aktis põhjendatud. Sellest tulenevalt ei ole kohtutäitur sissetuleku arestimise akti koostamisel menetlusnorme rikkunud ning sissetuleku arestimise akti tühistamiseks või muutmiseks puudub käesoleval ajal alus. Kohtu seisukoht ja põhjendused
8.Kohus vaatab esitatud kaebuse läbi tulenevalt TsMS § 475 lg 1 p-st 15 hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses.
9.Kohus, tutvunud kohtule esitatud avalduse, sissenõudja ja kohtutäituri seisukohaga, dokumentaalsete tõenditega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et avalduse rahuldamiseks alused puuduvad.
10.TMS § 218 lg 1 sätestab, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. 15.01.2016.a otsusega jättis kohtutäitur Elin Vilippus avaldaja kaebuse rahuldamata. Avaldaja esitas 25.01.2016.a kohtule kaebuse kohtutäituri 15.01.2016.a otsustele. Seega on kaebus esitatud õigele maakohtule ning tähtaegselt.
11.Kohus selgitab, et kontrollib vaid kaevatava otsuse seaduslikkust, mistõttu tuleb kohtul lähtuda selle otsuse tegemise aluseks olnud võlgniku kaebusest ning käesolevas avalduses esitatud nõudest. Kohus selgitab, et kohtutäituri otsuse õiguspärasusele hinnangu andmisel saab kohus anda õigusliku hinnangu, kas kohtutäituri tegevus oli kaebuses vaidlustatud ulatuses ja kohtutäiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal õiguspärane või mitte.
12.Võlgnik on seisukohal, et TMS § 130 lg 11 on põhiseadusega vastuolus osas, millega sissetulekuks loetakse ka päevaraha. Seetõttu ei ole võimalik arestida võlgnikule makstavat päevaraha ning 15.12.2015.a sissetuleku arestimise akt tuleb tühistada osas, millega sissetulekuks loetakse päevaraha. Sissenõudja ja kohtutäitur leiavad, et avalduse rahuldamiseks alused puuduvad.
13.Asja materjalidest nähtub, et kohtutäitur on võlgnikule ja tema tööandjale Põlde Invest OÜ-le edastanud 15.12.2015.a sissetuleku arestimise akti ja sunniraha määramise hoiatuse (tlk 7-12), millega teatab võlgniku sissetuleku arestimisest summas 1 559,69 eurot. Kohtutäitur märkis, et sissetulekuks loetakse eelkõige võlgniku töötasu või muud sellesarnast tasu, päevaraha, konkurentsist hoidumise tasu, intellektuaalse omandi üleandmisest või kasutada andmisest saadavat tasu ja dividende. Kohtutäitur on sissetuleku mõiste sisustamisel ning sissetuleku arestimise akti koostamisel lähtunud TMS §-des 130-136 sätestatust.
14.TMS § 130 lg 11 kohaselt loetakse sissetulekuks eelkõige võlgniku töötasu või muud sellesarnast tasu, päevaraha, konkurentsist hoidumise tasu, intellektuaalse omandi üleandmisest või kasutada andmisest saadavat tasu, pensioni, dividende ning kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt hinnatavat soodustust, mida isik on saanud seoses töövõi teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega. Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on seadusandja täpsustanud, et päevaraha loetakse isiku sissetuleku hulka. Kuivõrd seadusandja on sõnaselgelt sätestanud, et päevaraha loetakse isiku sissetuleku hulka, on päevaraha arestimine kohtutäituri poolt põhjendatud. Puudub alus väita, et päevarahasid ei või arestida. Kohtutäituri tegevus ning 15.01.2016.a otsus on seaduslikud.
15.Kohus leiab, et avaldaja käsitlus päevarahast on ekslik ega vasta seadusele ja kohtupraktikale. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-117-11 p-is 20 märkinud, et töötasu ja päevaraha ei ole samastatavad. Töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest. Seega ei ole päevaraha hüvitis välislähetusega seotud kulude eest nagu seda väidab avaldaja, vaid päevaraha puhul on tegemist tasuga teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest. Töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist on töötajal õigus nõuda eraldi TLS § 40 lg 2 alusel. Seega eristab seadus selgelt töölähetusega kaasnevate kulutuste hüvitamise ning välislähetuse päevaraha. Välislähetuse korral on töötajal lisaks kulude hüvitamisele õigus nõuda teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest päevaraha. Päevaraha puhul on seega tegemist täiendava tasuga, mida makstakse töötajale seetõttu, et ta talub tööülesannete tõttu tavapärasest töökohast eemalviibimist.
Seega kuulub päevaraha oma loomu poolest sissetuleku hulka, mis TMS § 130 lg 11 kohaselt kuulub arestimisele. Päevaraha olemusest lähtuvalt leiab kohus, et selle lugemine sissetuleku hulka ei ole põhiseadusevastane, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus TMS § 130 lg 11 suhtes tuleb jätta algatamata ning avaldaja kaebus rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus XXX kaebuse Harju tööpiirkonna kohtutäitur Elin Vilippus ́e 15.01.2016.a otsuse peale täiteasjas nr 022/2015/3004 rahuldamata.
16.Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta. Tsiviilasja hinna määramine
17.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind, lg 3 kohaselt on hagita asja hind hagita asjas avaldusega taotletud või kohtu omal algatusel tehtud toimingu harilik väärtus. TsMS § 132 lg 1 sätestab, et mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot. Tulenevalt eeltoodust on tsiviilasja hinnaks 3 500 eurot. Menetluskulude jaotus
18.Menetluskulude osas tuleb juhinduda TsMS §-dest 172 ja 173. TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kuna avaldaja kaebus jääb rahuldamata, määrab kohus, et kõigi menetlusosaliste menetluskulud jäävad avaldaja kanda.
19.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas kohtumääruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista menetlust lõpetava kohtumääruse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine takistab käesolevas asjas menetlust lõpetava kohtumääruse tegemist. Kohus saab läbiviidud menetluse tulemusel avalduse sisuliselt lahendada, kuid menetluskulude kindlaksmääramine takistaks avalduse suhtes menetlust lõpetava kohtumääruse tegemist, kuna kohtule ei ole avaldusi esitatud. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus menetlust lõpetava kohtumääruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks menetlust lõpetavas kohtumääruses, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumisest. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras, eeldusel, et keegi menetlusosalistest seda kohtult taotleb. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.