J.B. hagi Narva linna (Narva Linnavalitsuse kaudu) vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
2201,09 eurot ja 0 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 9. oktoobri 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Narva
linna
(Narva
Linnavalitsuse
kaudu)
ja
J.B.
apellatsioonkaebused Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Narva linn (Narva Linnavalitsuse kaudu), esindaja Vladislav Iljin Apellant (hageja): J.B. (ik: XXXXXXXXX), esindaja advokaat Epp Landberg
esindajad
RESOLUTSIOON
Tühistada Viru Maakohtu 9. oktoobri 2015 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta J.B. hagi Narva linna (Narva Linnavalitsuse kaudu) vastu rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus J.B. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.J.B. (hageja/töötaja) esitas 14.03.2014 Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonile Narva Linnavalitsuse (edaspidi kostja) vastu avalduse, milles palus mõista tööandjalt välja 2013. a novembris vähemmakstud töötasu 293,38 eurot ja detsembris 1453 eurot, puhkusetasu 779,47 eurot, koondamishüvitise 363,67 eurot ja hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 609,31 eurot, kokku 3498,83 eurot, ning viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 01.01.2014 kuni kohustuse täitmiseni. Töövaidluskomisjon rahuldas 16.04.2014 otsusega töötaja avalduse osaliselt ning mõistis Narva Linnavalitsuselt (Narva Kreenholmi Gümnaasiumi kaudu) välja töötaja kasuks vähemmakstud töötasu 460,46 eurot, koondamishüvitise 1342,30 eurot, töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise 200,05 eurot ja viivise 36,05 eurot. Töötaja puhkusetasu nõude jättis töövaidluskomisjon rahuldamata. Narva linn (Narva Linnavalitsuse kaudu) (kostja/tööandja) esitas 16.05.2014 maakohtule avalduse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina. Maakohus luges hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagiavalduseks ja võttis selle menetlusse. Hageja väidete kohaselt oli hageja töötasu alates 01.09.2013. a 1453 eurot kuus. Tööandja maksis hagejale novembrikuu eest keskmist töötasu, mistõttu jäi hagejal saamata 293,38 eurot. Detsembrikuu töötasu 1453 eurot jättis tööandja täies ulatuses välja maksmata. 16.10.2013 öeldi hagejaga sõlmitud tööleping üles koondamise tõttu alates 01.01.2014. Tööandja jättis maksmata koondamishüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Tööandja jättis hüvitamata töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja. Seetõttu on hagejal saamata töötasu 13 kalendripäeva eest 609,31 eurot (1453÷31×13). Tööandja jättis maksmata puhkusetasu hüvitamata jäänud 13 kalendripäeva eest 779,47 eurot. Arusaamatuks jääb, millisest arvestusest lähtuvalt on toimunud puhkusehüvitise summas 2531,48 eurot kinnipidamine. 20.10.2014 avalduses vähendas hageja puhkusetasu nõuet. Hageja leidis, et tulenevalt kostja esitatud tõenditest sai hageja puhkust rohkem 37 päeva. 2013. a oli hagejal õigus saada 56 päeva puhkust, mitte 50,78 päeva nagu väidab kostja. Sellest tulenevalt pidas tööandja
puhkusetasu kinni 5,22 päeva võrra rohkem ning lugedes hageja keskmise töötasu suuruseks päevas 82,83 eurot, tuleb kostjal hüvitada hagejale 432,37 eurot.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt oli hageja 13.09.–07.11.2013 puhkusel. 08.–27.11.2013 oli hagejale antud vaba aeg uue töö otsimiseks ja sel perioodil tuli talle maksta keskmist töötasu. Hageja keskmine tööpäeva töötasu oli 82,83 eurot ning 14 tööpäevale vastav summa 1159,62 eurot on hagejale välja makstud. Perioodil 28.11.-31.12.2013 pidi hageja täitma tööülesandeid, kuid ei teinud seda ja seega ei pidanud talle ka töötasu maksma. Tööandja 18.12.2013 käskkirjaga nr 1-5/146 tehti hagejale lõpparvestus, mis koosnes hüvitisest ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1342,30 eurot, hüvitisest etteteatamistähtaja mittejärgimise eest summas 260 eurot (s.o 2014. a jaanuarikuu 13 kalendripäeva eest lähtudes töölepingujärgsest töötasust 715 eurot) ja tööandja nõudest töötaja vastu väljatöötamata 42,22 puhkusepäeva eest summas 2531,48 eurot. Seega tööandja nõue töötaja vastu osutus 929,18 euro võrra suuremaks kui hüvitiste summa. Tööandja on arvestanud hageja puhkusesaldot järgmiselt. Hageja puhkusesaldo 31.12.2009 seisuga oli 27 kalendripäeva. 2010. a oli hageja puhkus 56 kalendripäeva, hageja kasutas puhkust 64 kalendripäeva, jääk 31.12.2010 seisuga oli 19 kalendripäeva. 2011. a oli hageja puhkus 56 kalendripäeva, hageja kasutas puhkust 64 kalendripäeva, jääk 31.12.2011 seisuga oli 11 kalendripäeva. 2012. a oli hageja puhkus 56 kalendripäeva, hageja kasutas puhkust 58 kalendripäeva, jääk 31.12.2012 seisuga oli 9 kalendripäeva. 2013. a oli hageja puhkus töölepingu järgi 56 kalendripäeva, kuid hageja töötas välja 50,78 kalendripäeva puhkust, kuivõrd hageja puudus 34 kalendripäeva töölt ilma mõjuva põhjuseta. 2013. a kasutas hageja puhkust puhkuste ajakava alusel 46 kalendripäeva ja tööandja 09.09.2013 käskkirja nr 6-13/7 alusel 56 kalendripäeva ajavahemikus 13.09.–07.11.2013 (sh 37 kalendripäeva 2014. a eest). Seega 31.12.2013 seisuga oli hageja puhkusevõlgnevus tööandja ees 42,22 kalendripäeva.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 9. oktoobri 2015 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Narva linnalt välja J.B. kasuks vähemmakstud töötasu 460,46 eurot, koondamishüvitise 1342,30 eurot, töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise 200,05 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 1. jaanuar 2014 kuni 9. oktoober 2015 eest 288,42 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10. oktoobrist 2015 kuni põhinõude 2002,81 eurot kohase täitmiseni. J.B. hagi puhkusetasu saamiseks jättis maakohus rahuldamata. Poolte menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli tööandja andnud hagejale vaba aega uue töö otsimiseks alates ajast, kui teavitas töötajat töölepingu ülesütlemisest (16.10.2013) kuni töölepingu viimase päevani (31.12.2013), seega terve etteteatamise perioodi. Lähtudes töölepingu seaduse (TLS) §-st 99 peab töölepingu erakorralisel ülesütlemisel andma töötajale mõistlikus ulatuses vaba aega uue töö otsimiseks, kuid mõistlik aeg ei pea võrduma terve etteteatamise perioodiga. Kostja 25.11.2013 käskkirja nr 6-21/72-1 kohaselt oli hageja koormus õpetajana 25 tundi, sh 18 tundi 2.A klassis, 5 tundi 5.A klassis ja 2 tundi 7. klassis. Kõik nimetatud klassid tegutsesid koolis 25.11.2013 seisuga ning hagejat asendasid teised õpetajad. Arvestades mõistlikkuse põhimõtet ja konkreetse juhtumi asjaolud, leidis kohus, et tööandjal oli õigus hagejale antud vaba aega muuta, sest töölepingu ülesütlemisel antud vaba aeg oli algusest peale mõistlikkuse põhimõttega vastuolus. Hagejal oli olnud peale puhkust vaba aeg alates 08.11.2013, mis peaks olema uue töö otsimiseks piisav aeg.
TsÜS § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Vastavalt tööandja uutele korraldustele pidi hageja tulema tööle 28.11.2013, kuid kuna ta sai käskkirjad kätte alles 03.12.2013, ei saanud ta tulla tööle varem kui 04.12.2013. Kuna hageja ei saanud tulla tööle varem kui 04.12.2013, tuleb kostjal maksta hagejale TLS § 38 alusel keskmist töötasu 28. ja 29.11.2013 eest 165,66 eurot (2×82,83; hageja on nõustunud, et tema keskmise töötasu suuruseks on 82,83 eurot). Kuna kostjal oli õigus muuta vaba aja tähtaega ja sellekohase teate sai hageja kätte 03.12.2013, pidi hageja asuma töökohustusi täitma alates 04.12.2013, mida ta ei teinud. Kohus luges 20.12.2013 üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 4-10/5 ja tööraamatu üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 4-10/6 tõendatuks, et hageja oli 2013. a detsembris tööl kahel päeval, 20. ja
31.detsembril. Seega tuleb kostjal tasuda hagejale keskmist töötasu 2. ja 3. detsembri eest 165,66 eurot (2×82,83), kuna hagejal oli vaba aeg töö otsimiseks, ning 20. ja 31. detsembri eest päevatasu 129,14 eurot (2×64,57; 01.09.–31.12.2013 moodustas hageja töötasu 1356 eurot kuus, päevatasu arvestus: 1356÷168×8), kuna nimetatud päevadel viibis hageja tööl, s.o kokku detsembrikuu eest 294,80 eurot. Hagejale vähem makstud 2013. a novembri- ja detsembrikuu töötasu moodustab 460,46 eurot. Kooskõlas TLS §-ga 71 on tööandja töölepingu lõppemisel kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Tööandja teatas hagejale 22.01.2014 dokumendis nr 1-2/224-4, et hagejale on töösuhte ajal antud puhkust rohkem kui seadusega ja töölepinguga ette nähtud, mistõttu tööandja nõuab ettemakstud puhkusetasu tagasi 42,22 kalendripäeva eest summas 2531,48. 18.12.2013 käskkirjas nr 1-5/146 on tööandja teavitanud hagejat ettemakstud puhkusepäevadest. Kohus ei nõustunud kostja poolse hageja puhkuseperioodide arvestusega, kuna alates 2010. aastast arvestatakse puhkust kalendriaasta eest. Esitatud tõendite (TVK tl 57–61) alusel on hageja kasutatud puhkusepäevade jääk järgmine: - 2010. a jäi hagejal saada eelmise perioodi eest 29 puhkusepäeva, seega 2011. a pidi hageja saama puhkust 85 päeva (56+29); hageja puhkas 2011. a 56 päeva, saada jäi 29 kalendripäeva; - 2012. a pidi hageja saama 85 päeva puhkust (29+56), kuid sai 41 päeva, saada jäi 44 kalendripäeva; - 2013. a oli hagejal õigus 100 kalendripäevale puhkusele (44+56), hageja sai puhkuste ajakava kohaselt puhkust 46 päeva ja lisaks 13.09.–07.11.2013. a 55 kalendripäeva. Seega puhkas hageja 2013. a 101 kalendripäeva (46+55), kuid õigus oli puhata 100 kalendripäeva. Järelikult oli hageja puhanud ette ühe kalendripäeva, mitte 42,22 kalendripäeva, ja kostjal ei olnud alust hageja lõpparvest maha arvestada 42,22 päeva puhkusetasu, vaid ühe päeva puhkusetasu. Lõpparve kohaselt moodustub ühe päeva keskmiseks tasuks, mis kinni peeti, 59,95 eurot (2531,48÷42,22). Seega on põhjendatud pidada TLS § 78 lg 3 alusel hageja lõpparvest kinni ühe enamsaadud puhkusepäeva tasu summas 59,95 eurot. TLS § 100 lg 1 kohaselt arvestas kohus hageja koondamistasu suuruseks ühe kuu keskmise töötasu 1342,30 eurot. TLS § 97 lg 2 p 4 alusel pidi kostja hagejale töölepingu ülesütlemisest ette teatama 90 kalendripäeva. Kostja teatas ette 13 päeva vähem. Tulenevalt TLS § 100 lg-st 5 tuleb etteteatamishüvitise arvestamisel lähtuda tasust, mida hagejal olnuks õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Käskkirjad, mille alusel olid hagejale määratud lisatasu ja töötasu diferentseerimise tasu, kehtisid kuni 31.12.2013, seega alates 01.01.2014 saab lähtuda ainult hageja töölepingus kokkulepitud töötasust, milleks on 715 eurot. Lähtudes eeltoodust on kostja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitise arvestamisel käitunud seadusega kooskõlas ja hüvitise suurus on 260 eurot.
TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Kuna hagejaga on tööleping alates 31.12.2013 üles öeldud ja kostja on jätnud lõpparvena saadaolevad summad välja maksmata, on hageja viivisenõue põhjendatud. Kohus pidas õiglaseks jätta poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel nende endi kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Narva linn (Narva Linnavalitsuse kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 9. oktoobri 2015 otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega jätta J.B. hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) oli hageja kasutanud puhkust ette ja seetõttu tuli töölepingu ülesütlemisel hagejalt kinni pidada tasu väljatöötamata 42,22 puhkusepäeva eest. Kostja esitas vastavad hageja puhkust puudutavad dokumendid: 1) Narva Kreenholmi Gümnaasiumi 26.04.2010 otsus nr 11-9/02/263 „Puhkuse ajakava muutmise kohta“, millega anti hagejale 2010. a 64 kalendripäeva puhkust ehk puhkuse ajakavas toodust 10 kalendripäeva rohkem; 2) Narva Kreenholmi Gümnaasiumi 23.05.2011 käskkiri nr 6-13/335 „Puhkuse ajakava muutmine“. Käskkirjaga muudeti puhkuse aega, puhkuse kestust ei muudetud; 3) Narva Kreenholmi Gümnaasiumi 05.09.2011 käskkiri nr 6-13/14 „Põhipuhkuse andmise kohta“, millega anti hagejale 2011. a lisaks puhkuse ajakavas ettenähtud puhkusele veel 8 kalendripäeva puhkust; 4) Narva Kreenholmi Gümnaasiumi 23.01.2012 käskkiri nr 6-13/192 „Põhipuhkuse andmise kohta“, millega anti hagejale 2012. a lisaks puhkuse ajakavas ettenähtud puhkusele veel 7 kalendripäeva puhkust; 5) Narva Kreenholmi Gümnaasiumi 28.05.2012 käskkiri nr 6-13/365 „Puhkuse ajakava muutmine“. Käskkirjaga muudeti puhkuse aega, puhkuse kestust ei muudetud; 6) Narva Kreenholmi Gümnaasiumi 04.09.2012 käskkiri nr 6-13/3 „Põhipuhkuse andmise kohta“, millega anti hagejale 2012. a lisaks puhkuse ajakavas ettenähtud puhkusele veel 10 kalendripäeva puhkust; 7) Narva Kreenholmi Gümnaasiumi 09.09.2013 käskkiri nr 6-13/7 „Põhipuhkuse andmise kohta“, millega anti hagejale 2013. a lisaks puhkuse ajakavas ettenähtud puhkusele veel 56 kalendripäeva puhkust. Kohtu arvutatud hageja puhkusesaldo 31.12.2013 seisuga ei ole õige, kuna kohus on lisaks puhkuse ajakavadele võtnud arvesse vaid tööandja 09.09.2013 käskkirja nr 6-13/7 (tõend nr 7 loetelus). Loetelu punktides 1, 3, 4 ja 6 toodud tõendid jättis kohus põhjendamatult arvestamata. Kohus on omal algatusel suurendanud oluliselt hageja nõuet, rikkudes TsMS § 5 lg 1 sätet, kuna hageja leidis 20.10.2014 menetlusdokumendis, et tulenevalt kostja esitatud tõenditest sai hageja puhkust rohkem 37 päeva, st kostja arvutustest 5,22 kalendripäeva vähem. Kohus lähtus hageja puhkusesaldo arvutamisel ebaõigesti eeldusest, et hagejal oli 2013. a õigus 56 kalendripäevale puhkusele. Tööandja 25.11.2013 korraldusega nr 1-6/72.1-1 teatati hagejale, et hageja on 28.11.–31.12.2013 kohustatud täitma tööülesandeid. Hageja tööle ei asunud, st puudus töölt ilma mõjuva põhjuseta 34 kalendripäeva. Seetõttu oli hagejal TLS § 68 lg 1 kohaselt õigus saada 2013. a põhipuhkust 50,78 kalendripäeva (56÷365×(365–34)); 2) on tööandja TLS § 1 lg 1 ja § 28 lg 2 p 2 järgi kohustatud maksma töötasu töö eest. Kohus jõudis järeldusele, et hageja töötas ka 20. ja 31.12.2013, kuna nendel päevadel on hageja tagastanud tööandjale sülearvuti ning käinud tööraamatu järel. Tööandja omandis olevate
materiaalsete väärtuste tagastamine ja oma tööraamatu kättesaamine ei kuulu töölepingu kohaselt töötaja tööülesannete hulka. Järelikult ei ole tööandjal kohustust maksta nimetatud päevade eest töötasu, rääkimata asjaolust, et antud toimingud ei kestnud kindlasti terve tööpäev. TLS § 28 lg 2 p 4 järgi on tööandja kohustatud pidama tööaja arvestust. Tööaja tabelitest nähtub, et hageja ei töötanud ajavahemikus 28.11.–31.12.2013; 3) sai hageja tööandja 25.11.2013 korralduse nr 1-6/72.1-1, milles teatati, et hageja on 28.11.-31.12.2013 kohustatud täitma tööülesandeid, kätte 04.12.2013. Hageja väitel otsis ta 2013. a novembris–detsembris tööd teises riigis. Hageja ei olnud tööandjale teatanud oma uut elu- või asukohta, mistõttu tööandja saatis korralduse tööandjale teatavaks tehtud aadressil. Hageja sai korralduse kätte hilinenult hagejast tuleneva riisiko tõttu. Seetõttu tuleb kohaldada TsÜS § 69 lg-t 4 ja asuda seisukohale, et hageja sai tööandja korralduse kätte õigeaegselt ning hagejale töötasu maksmine 28. ja 29.11.2013 ning 02. ja 03.12.2013 eest ei ole põhjendatud.
5.J.B. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 9. oktoobri 2015 otsuse tühistamist osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta J.B. kantud menetluskulud summas 720 eurot Narva linna kanda; alternatiivselt jätta J.B. kantud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (63,5%), s.o summas 457,20 eurot, Narva linna kanda. Apellatsioonimenetluse menetluskulud palub J.B. jätta samuti Narva linna kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei saa pidada õiglaseks, et töövaidluses, kus üheks pooleks on kohalik omavalitsus, mille koosseisu kuulub juriidiline teenistus ning mille tegevusest tingituna oli töötaja sunnitud pöörduma töövaidluskomisjoni ja hiljem kohtumenetluses kasutama advokaadi abi, jäetakse hagi osalisel rahuldamisel menetluskulud poolte kanda. Arvestades, et tööandja pöördus kohtusse ning kohtulahendiga mõisteti temalt töötaja kasuks välja samad summad, mis töövaidluskomisjoni poolt, siis on põhjendatud jätta menetluskulud täies ulatuses tööandja kanda. Hagi rahuldati 63,5% ulatuses, s.o üle poole nõuete osas (rahuldati põhinõue summas 2002,81 eurot, hageja põhinõue oli 3151,73 eurot, kuna hageja vähendas 20.10.2014 puhkusetasu nõuet 347,10 euro võrra). Juhul kui kohus leiab, et menetluskulusid ei pea jätma tööandja kanda täies ulatuses, on põhjendatud menetluskulude väljamõistmine tööandjalt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega; 2) palub hageja alternatiivselt kohaldada TsMS § 163 lg-t 2, kuna kostja ei nõustunud hageja ettepanekuga sõlmida kompromiss summas 2000 eurot, millega sarnases ulatuses kohus hagi rahuldas. Hageja taotleb TsMS § 633 lg 1 p 4 alusel sellekohase tõendi vastuvõtmist, kuivõrd hageja ei saanud ette näha, et kohus jätab hagi enamus mahus rahuldamisel kulud poolte kanda.
6.J.B. vaidleb Narva linna (Narva Linnavalitsuse kaudu) apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) rajas kohus otsuse TsMS § 436 lg-st 2 tulenevalt tõenditele ja leidis, et hageja on saanud rohkem ühe päeva puhkusetasu. Hageja arvamus puhkusepäevade arvu kohta ei ole käsitatav tõendina. Alates 2010. a arvestatakse puhkust kalendriaasta eest ning tulenevalt eelmise aasta eest saamata jäänud puhkusest (29 päeva) oli hagejal õigus saada 2011. a puhkust 29+56 ehk 85 päeva, nii nagu kohas õigesti tuvastas. Samuti ei saanud hageja 2010. a puhata 10 päeva rohkem, kuna vastavalt puhkuste ajakavale oli hagejal saamata jäänud puhkust 29 päeva, mis liideti järgmise aasta puhkusele juurde. Tööandja 28.05.2012 käskkirjast nr 6-13/365 nähtub, et hagejale anti puhkust 41 kalendripäeva (mitte ettenähtud 56 päeva), millest 11 päeva on eelmise, s.o 2011. a eest, ja 30 päeva 2012. a eest. Ülesütlemisavalduses anti hagejale vaba aega uue töö otsimiseks alates 16.10.2013 kuni 31.12.2013. 25.11.2013 andis tööandja välja
korralduse nr 1-6/72.1.1, milles andis vaba aega uue töö otsimiseks kuni 27.11.2013. Hageja sai korralduse kätte 03.12.2013. Kuna hageja otsis tööd välismaal, siis tuli ta tööle 20.12.2013. Samuti töötas hageja 31.12.2013; 2) ei saa nõustuda kostja väitega, et 20. ja 31.12.2013 ei kuulu tööpäevade hulka. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud päevadel viibis hageja tööl, ning kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja nendel päevadel tööd ei teinud. Asjaolu, et tööandja ei kandnud päevi tööaja tabelisse, ei saa tõlgendada töötaja kahjuks, kuna tegemist on tööandja ühepoolselt koostatud dokumendiga; 3) on töötasu väljamõistmine 28. ja 29.11.2013 ning 02. ja 03.12.2013 eest põhjendatud, kuna hageja ei teadnud varasema korralduse, millega talle anti aega uue töö otsimiseks kuni 31.12.2013, muutmisest. Hagejal oli õiguslik ootus, et tema suhtes tehtud korraldus jääb kehtima. Hageja viibis uue töökoha otsingul Eesti Vabariigist eemal (teades, et talle on antud selleks vaba aeg kuni 31.12.2013), seega ei kanna hageja riisikot tahteavalduse hilisema kättesaamise suhtes. TsÜS § 69 lg 4 kohaldamine tulnuks kõne alla siis, kui hageja oleks avaldanud valed elukoha andmed.
7.Narva linn (Narva Linnavalitsuse kaudu) vaidleb J.B. apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kostja esitanud asjas apellatsioonkaebuse, leides, et kohus oleks pidanud jätma töötaja hagi rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 09.10.2015 otsus, millega rahuldati J.B. hagi Narva linna (Narva Linnavalitsuse kaudu) vastu osaliselt, tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab J.B. hagi Narva linna (Narva Linnavalitsuse kaudu) vastu rahuldamata ning menetluskulud J.B. kanda.
9.Narva linn vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies ulatuses ning palus jätta hagi rahuldamata. J.B. vaidlustas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning palus jätta tema menetluskulud täies ulatuses Narva linna kanda või alternatiivselt jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
10.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostja 25.11.2013 käskkirjad nr 1-6/72.1-1 (tvk toimik lk 20, 21) muutusid hageja suhtes kehtivaks nende kättesaamisega 03.12.2013. Maakohus on õigesti kohaldanud TsÜS § 69 lg-1 ja lg-t 2 ning kostja seisukoht apellatsioonkaebuses, et antud juhul kuuluks kohaldamisele TsÜS § 69 lg 4, ei ole õige. Vastavalt TsÜS § 69 lg 2 teisele lausele eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus on mitmes otsuses (näiteks 02.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-12; 25.04.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11) asunud seisukohale, et tahteavalduse tegija kannab tahteavalduse selle saaja elu- või asukohta jõudmise riski ja tõendamiskoormust, kuna sellest sõltub, kas ja millal oli tahteavalduse saajal mõistlik võimalus sellega tutvuda. Antud juhul on asja materjalide juures küll 25.11.2013 käskkirjad, kuid puuduvad tõendid, millal kostja need postitas ja millisel viisil on püütud neid hagejale üle anda. Hageja on kinnitanud käskkirjade kättesaamist 03.12.2013 ning kostja väide, et hageja pidi nimetatud käskkirjas kätte saama 28.11.2013, on paljasõnaline. Eelnevast tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et seoses uue tahteavalduse tegemisega oli hageja kohustatud tulema tööle 04.12.2013 ning täitma töökohustusi kuni 31.12.2013, mil lõppes tema tööleping seoses ülesütlemisega.
11.Kostja seisukohast nähtuvalt oli hageja puhkusel 13.09.-07.11.2013 ning hagejale oli antud vaba aeg uue töö otsimiseks 08.11.-27.11.2013. Kuna hageja oli kohustatud tulema tööle 04.12.2013, siis on maakohus põhjendatult leidnud, et ajavahemikke 28.-29.11.2013 ja 02.-03.12 2013 eest oli kostja kohustatud maksma hagejale keskmist töötasu. Maakohtu otsuse kohaselt moodustab hageja töötasu nimetatud nelja päeva eest kokku 331,32 eurot ning maakohtu nimetatud arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kostja vastuväide seisnes üksnes selles, et eelmärgitud ajavahemikel pidi hageja viibima tööl. Nimetatud vastuväitele vastas ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 10. Lisaks on maakohus leidnud, et hageja oli tööl 20.12.2013 ja 31.12.2013 ning tuginenud seejuures üleandmise-vastuvõtmise aktidele, mille alusel andis hageja tööandjale üle sülearvuti ja adapteri ning tööandja hagejale tööraamatu. Samuti on kostja kinnitanud töövaidluskomisjoni istungil (tvk toimik lk 64), et hageja oli 20.12.2013 ja 31.12.2013 tööl. Ainuüksi see, et kostja tööajaarvestuse tabelis ei ole hagejat märgitud töölolevana, ei tõenda, et hageja tegelikult nimetatud päevadel töö ei olnud. Seetõttu on põhjendatud maakohtu seisukoht, et 20.12.2013 ja 31.12.2013 eest on hagejal õigus saada töötasu 129,14 eurot. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole õige. Maakohtu poolsele töötasu arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kokku moodustab hageja töötasu nõue 460,46 eurot.
12.Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et TLS § 100 lg 1 järgi moodustas hagejale väljamakstava koondamishüvitise summa 1342,30 eurot ja TLS § 100 lg 5 järgi moodustas hagejale väljamakstava hüvitise summa seoses ülesütlemisest vähem etteteatamisega 260 eurot. Nimetatud hüvitiste suuruse üle pooltel vaidlus puudub.
13.Vastavalt TLS § 78 lg-le 3 tööandja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. Nimetatud sättest tuleneb, et kui töötaja on saanud tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest, on tööandjal õigus see summa lõpparvest kinni pidada ilma töötaja nõusolekuta. Kostja peamine vastuväide menetluse kestel on see, et kuna tal on nõue hageja vastu tulenevalt väljatöötamata puhkusepäevade eest tasu saamisest ning see on suurem võrreldes hagejale väljamakstavate summadega, siis TLS § 78 lg 3 alusel pidas ta lõpparve tegemisel hagejale väljamakstavad summad kinni ning seetõttu puudub hagejal tema vastu nõue. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt oli kostjal õigus hageja lõpparvest kinni pidada ainult ühe enamsaadud puhkusepäeva tasu 59,95 eurot, on vastuolus kostja esitatud tõenditega, samuti hageja 20.10.2014 menetlusdokumendis (I kd, tl 91-92) esitatud seisukohaga, milles hageja nõustus, et ta on saanud enam puhkust 37 päeva (mitte 42,22 päeva) ja seetõttu pidas kostja tema lõpparvest enam kinni tasu 5,22 päeva eest. Seejuures ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja selle seisukohaga. Kostja on vastuses hagile (I kd, tl 32-33) ning sellele lisatud Narva Kreenholmi Gümnaasiumi käskkirjadega (I kd, tl 39 pöördel-42 pöördel; tl 61, 66-66 pöördel) usaldusväärselt tõendanud, et hageja on saanud 31.12.2013 seisuga enam puhkust 42,22 päeva. Seejuures nähtub Narva Kreenholmi Gümnaasiumi 09.09.2013 käskkirjast nr 6-13/7, et hageja on saanud ette 2014 eest puhkust 37 päeva ning see ühtib hageja 20.10.2014 menetlusdokumendis väljendatud seisukohaga. Maakohtu otsuse põhjendustes esitatud hageja enamsaadud puhkusepäevade arvutuskäik on ebaõige ja vastuolus kostja esitatud tõenditega. Muu hulgas ei nähtu maakohtu põhjendustest, millisel õigusaktil põhineb maakohtu seisukoht, et hagejal oli õigus saada 2013. a puhkust 100 kalendripäeva ulatuses.
Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 11, et hageja sai kostja 25.11.2013 käskkirja kätte 03.12.2013 ning tal oli kohustus asuda tööle 04.12.2013. Sellest tulenevalt on ebaõige kostja seisukoht, et hageja puudus 2013. a novembris ja detsembris põhjuseta töölt kokku 34 kalendripäeva ning hagejal oleks seetõttu õigus saada 2013. a eest puhkust 50,78 päeva eest. Kuna hageja oli alates 04.12.2013 tööl kaks päeva, siis puudus ta põhjuseta töölt 2013. a 26 kalendripäeva ning tal on õigus saada TLS § 68 lg 1 ja 2 järgi 2013. a eest puhkust 52 päeva eest (56/365x365-26). Sellest tulenevalt moodustab enamsaadud puhkusepäevade arv mitte 42,22 päeva, vaid 41 päeva (52-50,78=1,22). Maakohus lähtus enamsaadud puhkusetasu arvestamisel päevatasust 59,95 eurot ning nimetatud summa suurust ei ole pooled apellatsioonkaebustes vaidlustanud. Ülaltoodut arvestades on hageja saanud enamsaadud puhkusepäevade eest kokku 2457,95 eurot (41x59,95) ning kostjal oli TLS § 78 lg 3 alusel õigus hagejale makstavast lõpparvest nimetatud summa kinni pidada. Kuna kostja nõue hageja vastu oli 2457,95 eurot ja see on suurem kui hageja 2062,76 euro suurune nõue kostja vastu (töötasu nõue 460,46 eurot, koondamishüvitise nõue 1342,30 eurot ja ülesütlemisest vähem etteteatamisest tulenev nõue 260 eurot), siis puudub hagejal kostja vastu nõue ning seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.
14.Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata ning sellest tulenevalt jäävad menetluskulud maaja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb jätta rahuldamata hageja apellatsioonkaebus, milles hageja taotles menetluskulude kostja kanda jätmist või alternatiivselt menetluskulude jaotamist võrdeliselt hagi rahuldatud ulatusega.
15.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata hageja taotluse võtta asja materjalide juurde kirjaliku tõendina poolte vaheline e-kirjavahetus (II kd, tl 8-9), kuna hagejal oli võimalus esitada nimetatud tõend maakohtu menetluses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.