Satnam Investments Limited hagi OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, AS Swedbank ja Harju Maavalitsuse vastu nõude tunnustamiseks OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05. novembri 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Satnam Investments Limited apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Satnam Investments Limited (registrikood 1590439), lepinguline esindaja vandeadvokaat KalleKaspar Sepper Kostja I: OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo Kostja II: AS Swedbank (registrikood 10060701), lepingulised esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja Marika Kütt Kostja III: Eesti Vabariik Harju Maavalitsuse kaudu (registrikood 70002452), volitatud esindaja Meeli Vaarik
Kohtuistungi toimumise aeg
09. veebruar 2016, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 05. novembri 2015 otsus muutmata.
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja Satnam Investments Limited kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Satnam Investments Limited esitas 17.06.2015 Harju Maakohtusse hagi OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, AS Swedbank ja Harju Maavalitsuse vastu 5 219 515,49 euro suuruse nõude tunnustamiseks OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotimenetluses.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutati 30.01.2015 määrusega tsiviilasjas 2-14-6608 välja OÜ Lõuna Park (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Indrek Lepsoo. Hageja esitas 11.02.2015 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse 5 863 416,47 euro suuruse nõude tunnustamiseks. Hageja nõue on pandiga tagatud. Võlausaldajate koosolekul jäi hageja nõue 5 219 515,49 euro osas tunnustamata, kuna kostjad vaidlesid sellele vastu.
3.Hageja esitas võlausaldajate koosolekul tunnustamiseks laenulepingust tuleneva nõude 863 416,47 eurot, millele kostjad vaidlesid vastu 219 515,49 euro ulatuses. Laenulepingu p 1.2 kohaselt oli laenusumma 396 756,89 euro tagastamise tähtaeg 31.05.2014. Laenult kuulub tasumisele intress 9% aastas, mille arvestus algab 01.03.2014. Lepingujärgne viivise määr on 0,15% viivitatud summalt päevas, kui viivitus kestab vähem kui 20 päeva ja 0,5% juhul, kui viivitus kestab kauem kui 20 päeva. Võlgnik võlgneb hagejale laenulepingu alusel põhisumma 396 756,89 eurot, intressi 9000,40 eurot ja viivise 457 659,07 eurot.
4.Hageja esitas võlausaldajate koosolekul tunnustamiseks ka krediidiasutuse lepingust tuleneva leppetrahvi nõude suurusega 5 000 000 eurot, millele kostjad vaidlesid vastu. Krediidiasutuse lepingu p 13.2 kohaselt võib hageja võlgnikult nõuda juhul, kui viimane on rikkunud lepingu p-st 13.1 tulenevaid kohustusi, leppetrahvi 5 000 000. Lepingu kohaselt loetakse rikkumiseks muu hulgas asjaolu, et võlgniku suhtes algatatakse likvideerimismenetlus või pankrotimenetlus või kui on selge, et võlgnik ei suuda lepingu p-s 3.1 sätestatud tingimusi täita. Kuna võlgnik on pankrotis, ei ole ta täitnud lepingu p-s 3.1 sätestatud kohustusi. Leppetrahvi nõue esitati 06.02.2015. Võlgnik ei tasunud leppetrahvi enne pankroti väljakuulutamist. Kostja I vastuväited
5.Kostja I vaidles hagile vastu. Hageja ei ole välja toonud oma nõude aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ega õiguslikku põhjendust. Samuti ei sisalda hagiavaldus intressi- ja viivisenõuete arvestusi.
6.Hageja laenulepingust tulenev põhinõue 396 757 eurot on osaliselt põhjendamatu, kuna selle suurus tuleneb asjaolust, et varasema laenu ümbervormistamisel uueks laenuks muudeti varasema laenuga seotud intressinõue uue laenu põhiosaks. Seega on hagejal õigus nõuda intressi üksnes varasema laenu põhinõudelt, so 241 662 eurolt kokku 160 576,98 eurot ja viivist põhinõudelt 241 662 eurot. Hageja ei ole tõendanud põhinõudest suuremat viivist õigustava kahju olemasolu.
7.Krediidiasutuse leping on näilik ja seetõttu tühine. Leppetrahvinõue on tekitatud kunstlikult pankroti olukorras eesmärgiga omandada võlgniku pankroti väljakuulutamisel kontroll pankrotimenetluse üle. Kõik lepingud, s.h hagejaga sõlmitud leppetrahvi tingimust sisaldav leping on sõlmitud ajal, mil võlgnik oli juba püsivalt maksejõuetu. Püsiva maksejõuetuse tekkimise kuupäevana on tuvastatud 30.06.2012. Seejuures on hageja ja võlgnik vahetult ja tihedalt seotud isikud. Võlgnik ei ole varasemalt leppetrahvinõudeid oma raamatupidamises kajastanud ja on avaldanud teistsuguse võlausaldajate ringi ning nõuete suuruse.
8.Kui tegemist ei ole näiliku tehinguga, on leppetrahvinõuet ettenägev lepingupunkt tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt, kuna on vastuolus pankrotiseaduse (PankrS) §-ga 35. Võlgniku maksejõuetuks muutumist ei saa pidada võlgnikupoolseks kohustuse rikkumiseks, mistõttu ei saa võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 kohaselt võlgniku maksejõuetuks muutumine olla leppetrahvinõude tekkimise aluseks.
9.Kui leppetrahvinõue on põhjendatud, tuleb seda vähendada või jätta täielikult välja mõistmata, kuna leppetrahv on ebamõistlikult kõrge ja ebaproportsionaalne. Hagejale ei ole leppetrahvi mahus kahju tekkinud ega saagi tekkida. Leppetrahvi nõude vähendamist õigustab ka asjaolu, et hagejal puudus tegelikult õigustatud huvi lepingu täitmise vastu.
10.Hageja viivisenõue on asjaolusid arvestades ebamõistlikult kõrge ja ebaproportsionaalne. Kostja I palub viivisenõuet vähendada ulatuses, milles see ületab põhinõuet. Kostja II vastuväited
11.Kostja II palub jätta hagi rahuldamata. Hageja leppetrahvi nõue on alusetu. Laenulepingus sätestatud leppetrahvi nõudeõiguse tingimus on näilik ja seega tühine, kuna see on kokku lepitud eesmärgiga kasutada leppetrahvi nõudeid pankrotimenetluses häälte saamiseks, pankrotimenetluse juhtimiseks ja tegelike võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Leppetrahvi nõudeõigust sätestavad lepingupunktid on tühised, kuna seovad võlgniku vastu varalise nõudeõiguse tekkimise pankroti saabumisega, mis on vastuolus PankrS §-ga 35. Samuti on leppetrahvi nõudeõigust sätestavad lepingupunktid vastuolus pankrotimenetluse eesmärkidega (PankrS § 2) ning seetõttu vastuolus heade kommete ja avaliku korraga. Alternatiivselt tuleb laenulepingu leppetrahvi õigust ettenägevad punktid jätta kohaldamata tulenevalt hea usu põhimõttest.
12.Alternatiivselt tuleb leppetrahvi nõuet vähendada. Arvestades leppetrahvis kokkuleppimise eesmärke ja ajastust, tuleb leppetrahvi nõuet pidada tervikuna ebamõistlikuks. Esinevad alused nõutava leppetrahvi vähendamiseks nullini. Hageja on kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi, kuna nõuet ei esitatud mõistliku aja jooksul. Leppetrahvinõuet ei saa esitada esmakordselt pankrotimenetluse nõudeavalduses.
13.Hageja taotleb 01.03.2014 laenulepingu alusel nõude tunnustamist põhjendamatult suures ulatuses. Tegelik laenulepingust tulenev nõue saab olla maksimaalselt 643 900,98 eurot. Hageja viivisenõue on vastuolu seaduse ja kohtupraktikaga. Viidatud laenuleping kui eelmist laenu refinantseeriv leping on tulenevalt VÕS § 113 lg-st 6 osaliselt või tervikuna tühine. Nõude suurust tuleb hinnata varasema laenulepingu alusel, mida hageja ei ole
esitanud. Lisaks taotleb hageja põhjendamatult viise nõude tunnustamist põhinõuet ületavas osas. Lepingus kokkulepitud intressimäär on selgelt ebamõistlik.
14.Hageja nõude suurus on vastuolus varasemalt avaldatud nõude suurusega. Võlgnik kinnitas tsiviilasjas nr 2-14-6608, et tema kohustus hageja ees oli üksnes 766 210,92 eurot. Kostja III vastuväited
15.Kostja III vaidleb hagile vastu. Laenuleping on vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6. Hageja nõudest 241 662 eurot ületav osa koosneb intressidest ja viivistest. Tegemist on refinantseeritud laenuga, kus võlausaldaja arvestas olemasolevatelt intressidelt ja viivisenõudelt intressi ning viiviseid. Laenuleping on vastuolus hea usu põhimõtte ja mõistlikkuse printsiibiga, samuti on tegemist vastutustundetu laenamisega. Laenulepingu p-d 1 ja 2 võivad olla tühised vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga.
16.Mõlemale lepingu osapoolele oli 01.03.2014 laenulepingu sõlmimise ajal ja 11.10.2013 krediidilepingu sõlmimise ajal teada, et võlgnik on maksevõimetu, kuna hageja ja võlgnik on seotud isikud. Viivist tuleb vähendada selliselt, et see on võrdne põhivõlaga 241 662 eurot.
17.Puudub teave, et võlgnik oleks hagejalt faktiliselt krediidilepingu alusel krediiti võtnud. Leppetrahvinõue on esitatud pärast pankroti väljakuulutamist. Pankroti väljakuulutamist ei saa pidada võlgnikupoolseks kohustuse rikkumiseks, mistõttu ei saa pankroti väljakuulutamine olla leppetrahvinõude tekkimise aluseks. Leppetrahvina sõnastatud kohustust võib käsitleda ka näiliku kinketehinguna, mis on tühine ja mida ei tule pankrotimenetluses täita. Esimese astme kohtu otsus
18.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
19.Vaidlus puudub selles, et maakohtu 30.01.2015 määrusega on välja kuulutatud võlgniku OÜ Lõuna Park pankrot ja pankrotihalduriks on nimetatud Indrek Lepsoo; võlausaldajate 18.05.2015 nõuete kaitsmise koosolekul esitati kaitsmisele hageja nõue 5 863 416,47 eurot, mis koosnes hageja ja võlgniku vahel 01.03.2014 sõlmitud laenulepingust tulenevast nõudest 863 416,47 eurot ja 11.10.2013 sõlmitud krediidiasutuse lepingust 5 000 000 eurot; kaitsmisele esitatud nõue jäi tunnustamata 5 219 515,49 euro ulatuses; hageja nõudele vaidlesid osaliselt vastu kõik kostjad. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on laenulepingust ja krediidiasutuse lepingust tulenev kehtiv nõue võlgniku pankrotimenetluses, mis peaks kuuluma tunnustamisele I rahuldamisjärgu nõudena.
20.Lepingute sõlmimine hageja ja võlgniku vahel on tuvastatud laenulepingu ja krediidiasutuse lepinguga. Leppetrahvi nõudeõiguse võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimisega sõltuvusse seadmine annab aluse arvata, et kokkulepe on sõlmitud õigusnäivuse loomiseks. Selline säte on ebamõistlik, kuna püsiva maksejõuetuse kujunemisel on ilmne, et võlgnikul esinevad makseraskused ja ta ei ole suuteline võlausaldajate nõudeid rahuldama. Sellises suuruses leppetrahvi tasumist ei saanud hageja võlgniku pankroti korral ka võlgnikult mõistlikult eeldada.
21.Tõenditest nähtuvalt ei ole võlgnik oma leppetrahvi nõudeid kunagi raamatupidamises kajastanud, mis toetab seisukohta, et leppetrahvinõude kokkulepe oli näilik ja ajendatud eesmärgist tekitada võlgnikuga seotud isikule nõudeõigust võlgniku pankrotimenetluses. Hageja ei ole tõendanud võlgniku poolt lepingu rikkumist (VÕS § 158 lg 1). Võlgniku
pankroti väljakuulutamist ei saa käsitada lepingu rikkumisena ja võlgniku pankrot ei saa olla leppetrahvinõude tekkimise aluseks. Pankrotimenetluses ei ole võimalik tunnustada nõudeid, mis on tekitatud kunstlikult pankroti olukorras näilike lepingute alusel. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Hagejal ja võlgnikul puudus tegelikult tahe leppetrahvinõude tekkimise aluseks ja tehinguga sooviti tekitada üksnes õigusnäivust leppetrahvinõude olemasolust. Krediidiasutuse lepingu poolte huvi oli pankrotimenetluses kunstlikult nõuete tekitamise läbi jätta kolmandatele isikutele mulje, et leppetrahvinõue on tegelik ja õiguslikud tagajärjed on saabunud.
22.Hageja ja võlgniku vahel krediidiasutuse lepingus leppetrahvi puudutavad sätted on tühised ja hagejal ei ole seetõttu võlgniku vastu leppetrahvi nõuet. Seega ei ole vaja analüüsida teisi vastuväiteid nõudeõigust sätestavate lepingupunktide tühisuse aluste kohta. Näilikul tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja näilikku tehingut ei pea täitma.
23.Hageja laenulepingust tulenev nõue on 219 515,49 euro ulatuses tõendamata. Õige ei ole hageja käsitus, et laenulepingu näol on tegemist kompromissiga, millega muudeti varasem ebaselge võlasuhe vaieldamatuks ja määrati laenu tagastamise tähtaeg. Varasemat laenusuhet tõendavat lepingut või poolte põhinõude ja kõrvalnõuete ühendamist põhinõudeks kinnitavat kompromissi hageja esitanud ei ole. Kuna tulenevalt intressilt (s.h viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamise, lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt (3-2-1-169-13), on hagejal õigus intressi nõuda üksnes põhinõudelt, s.o 241 662 eurolt. Hageja ei ole põhinõudest suuremat viivist õigustava kahju olemasolu tõendanud. Põhinõuet ületavat viivise nõuet tuleb reeglina pidada ebamõistlikuks ning see on põhjendatud üksnes erandlikel asjaoludel (3-2-1-5-13). Selliste asjaolude esinemist hageja kohtu ette toonud ei ole. Apellatsioonkaebus
24.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
25.Meelevaldne on maakohtu järeldus, et laenulepingu näol ei ole tegemist kompromissiga, millega muudeti varasem ebaselge võlasuhe vaieldamatuks ja määrati laenu tagastamise tähtaeg. Riigikohus muutis lahendiga nr 3-2-1-175-14 oma varasemat seisukohta, millele maakohus tugines, ja leidis, et välistatud ei ole poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, s.h sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmine. Seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Seega on hageja intressiarvestus korrektne ja lubatud. Lisaks selgitas Riigikohus, et poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks on käsitletav kompromisslepinguna. Seega tuleb arvestades kostjate vastuväiteid hageja nõuet tunnustada 802 514,40 euro ulatuses (põhiosa 396 757 + intress 9 000,40 eurot + viivised põhiosa ulatuses 396 757 eurot)
26.Maakohus leidis ebaõigesti, et krediidileping on näilik ja selle tõttu tühine, sest sõlmiti ajal, mil võlgnik oli juba maksejõuetu ja krediidileping sõlmiti lähikondsega. Võlgnik on algusest peale väitnud, et tema kohustuste maht on oluliselt väiksem kui ajutine haldur ja kohtud on arvestanud. Selleks, et väita, et võlgnik oli lepingu sõlmimise ajal maksejõuetu, tuleb esmalt tuvastada, kas ja millised nõuded võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud saavad ning seejärel hinnata, kas need nõuded olid lepingu sõlmimise ajal olemas. Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude tunnustamise menetlus ei ole aga veel lõppenud (tsiviilasi nr 2-15-9207). Võlgnik on vastu vaielnud nõude suurusele, nõude suuremas osas tasaarvestanud ja vastu vaielnud ebamõistlikele viivistele.
27.Võlgnik ei pidanudki hageja nõuet oma raamatupidamises kajastama, kuna hageja oli valmis oma nõuete täitmist võlgniku tegevuse jätkumise korral mitte nõudma enne kõigi teiste võlausaldajate nõuete täitmist.
28.Asjaolu, et krediidilepingu osapooli saab teatud ulatuses pidada lähikondseteks, ei too automaatselt kaasa tehingu näilisust. Võlgniku sõlmitud lepingud, mille eesmärk oli talle kuuluva kinnisvaraarenduse jätkamine oma lepingupartnertite kaasabil ja vahendusel, ei muutu näiliseks ainuüksi selle tõttu, et nendes lepiti kokku ka leppetrahvide tasumine juhuks, kui võlgnik kokkuleppeid täita ei suuda.
29.Ekslik on kohtu järeldus, et hageja nõuab leppetrahvi selle eest, et võlgnik pankrotistus. Hageja nõuab leppetrahvi selle eest, et võlgnik oma lepingulisi kohustusi ei täida ega saa täita ning vastavalt võlgniku ja hageja vahelises lepingus kokkulepitule. Vastused apellatsioonkaebusele
30.Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
31.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
32.Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
33.Hageja ja võlgniku vahel 11.10.2013 sõlmitud krediidiasutuse lepingu p 13.2. kohaselt võib hageja nõuda võlgnikult leppetrahvi 5 000 000 eurot p-s 13.1 sätestatud lepingurikkumise korral, milleks on alapunkt e kohaselt võlgniku kohta algatatud likvideerimismenetlus või pankrotimenetlus või alapunkt f kohaselt võlgniku suutmatus täita p-s 3.1 sätestatud tingimusi (I kd 43,44). Hagiavalduses tugines hageja 5 000 000 euro tunnustamist nõudes sellele, et võlgnik on pankrotis ja ta ei ole täitnud lepingu p-s 3.1 sätestatud kohustusi. Seega ei ole õige apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei nõudnud leppetrahvi selle eest, et võlgnik pankrotistus.
34.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et leppetrahvi puudutavad sätted (lepingu p-d 13.1 e ja f koosmõjus p-ga 13.2) on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt tühised. Maakohus hindas õigesti leppetrahvi kokkulepet sisuliselt, andes muu hulgas hinnangu ka selle sõlmimise eesmärgile ja lepingu sõlminud isikute seotusele. Ringkonnakohus sellekohaseid põhjendusi ei korda.
35.Jõustunud Harju Maakohtu 30.01.2015 määrusega on tuvastatud võlgniku maksejõuetuse tekkimise aeg 30.06.2012 (I kd lk 84). Seega sõlmiti krediidiasutuse leping ajal, mil võlgnik oli muutunud püsivalt maksejõuetuks. Asja lahendamisel ei oma tähtsust apellatsioonkaebuse väide, et nõuete tunnustamise kohtumenetlused ei ole veel lõppenud ja võlgnevuste lõplik suurus ei ole käesolevaks ajaks selge.
36.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et võlgnik ei pidanud leppetrahvi nõuet oma raamatupidamises kajastama. Teatis leppetrahvi nõude kohta on koostatud 06.02.2015 (I kd lk 48), s.o pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist, mil võlgnik ei saanud enam oma raamatupidamist korraldada. Samas ei oma see asjaolu asja lahendamisel määravat tähtsust.
37.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti ka seda, et 01.03.2014 laenuleping (varasema laenu refinantseerimine) ei ole käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.
38.Riigikohus leidis lahendi nr 3-2-1-175-14 p-s 17, et võlausaldajal (laenuandjal) on võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, s.t pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (n.t olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Hageja ei ole seda millegagi tõendanud ja seetõttu leidis maakohus õigesti, et antud juhul ei ole hageja õigustatud nõudma sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Samuti ei ole hageja õigustatud nõudma põhivõlast suuremat viivist. Nimetatud laenulepingust tulenev nõue ei kuulu tunnustamisele suuremas ulatuses, kui seda tunnustati 18.05.2015 nõuete kaitsmise koosolekul, kus selle laenulepingu alusel esitatud nõudest tunnustati 643 900,98 euro suurust nõuet (põhivõlg 241 662 eurot, intress 160 579,98 eurot ja viivis põhivõla suuruses 241 662 eurot) ning tunnustamata jäi nõue suurusega 219 515,49 eurot (I kd lk 11).
39.Maakohus määras kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse, jättes need hageja kanda ja rahaliselt menetluskulude suurust kindlaks ei määranud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 teise lause alusel ei määra nende rahalist suurust kindlaks ka ringkonnakohus. Menetluskulud määrab TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt rahaliselt kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.