Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

nõuded võlgniku vastu. Kostja 1 leiab, et tulenevalt VÕS § 113 lg 6 on hagejal õigus nõuda intressi põhinõudelt, so 241 662,00 eurot kokku summas 160 576,98 eurot. Kostja 1 leiab, et tulenevalt VÕS § 113 lg 6 on hagejal õigus nõuda viivist põhinõudelt, so 241 662,00 eurot kokku summas 241 662,00 eurot. Hageja peab tõendama põhinõudest suuremat viivist õigustava kahju olemasolu. Hageja sellise kahju olemasolu tõendanud ei ole. Hageja laenulepingust tulenevat nõuet ei ole võimalik tunnustada suuremas ulatuses kui 643 900,98 eurot, so põhinõue summas 241 662,00 eurot, intressinõue summas 160 576,98 eurot ja viivisenõue summas 241 662,00 eurot. 219 515,49 euro ulatuses tuleb hageja laenulepingust tulenev nõue võlgniku pankrotimenetluses jätta kostja 1 hinnangul tunnustamata. Krediidiasutuse leping on tühine vastavalt TsÜS § 89 lg-le 1, kuna tegemist on näiliku tehinguga. Kõik lepingud, sh hagejaga sõlmitud leppetrahvi tingimust sisaldav leping, on sõlmitud ajal, mil võlgnik oli juba püsivalt maksejõuetu. Püsiva maksejõuetuse tekkimise kuupäevana on tuvastatud 30.06.2012.a. Pankrotimenetluses ei ole võimalik tunnustada nõudeid, mis on tekitatud kunstlikult pankroti olukorras näilike lepingute alusel ja pankrotimenetluse kulgemise kontrollimiseks. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kostja 1 leiab, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et tegemist ei ole näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 alusel, on krediidilepingu p. 13.2 tühine TsÜS § 87 mõistes. Võlgniku maksejõuetuks muutumist pidada võlgniku poolseks kohustuse rikkumiseks, mistõttu ei saa võlgniku maksejõuetuks muutumine olla leppetrahvinõude tekkimise aluseks. Lepingutingimus, mis seob võlgniku vastu varalise nõudeõiguse tekkimise maksejõuetuse saabumisega, on seadusega vastuolus ja tühine. Kostja 2 vastuväited Kostja 2 palub jätta hagi rahuldamata. Hageja 5 000 000 euro suurune leppetrahvi nõue on alusetu. Leppetrahvi nõudeõigust sätestavad lepingupunktid on tühised. Leppetrahvi nõudmine on vastuolus ka hea usu põhimõttega. Nii või teisiti on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest hageja ei esitanud nõuet mõistliku aja jooksul. Esinevad alused ka nõutava leppetrahvi vähendamiseks nullini. Nõudeavalduses ning hagiavalduses toodud 1. märtsi 2014 laenulepingu alusel esitatud nõue on tõendamata. Viidatud laenuleping on tulenevalt VÕS § 113 lõikest 6 osaliselt või tervikuna tühine. Seetõttu on vajalik nõude suurust hinnata varasema laenulepingu alusel. Hageja ei ole varasemat laenulepingut ega laenu maksmist tõendavaid maksekorraldusi esitanud. 1. märtsi 2014 alusel paljasõnaliselt esitatud nõuet ei ole võimalik tunnustada. Kostja 3 vastuväited Kostja 3 toetas nõuete kaitsmise koosolekul pankrotihaldur Indrek Lepsoo seisukohta, milles haldur tunnustas laenulepingust tulenevat põhinõuet summas 241 662,00 eurot, intressinõuet 160 576,98 eurot ja viivisnõuet summas 241 662,00 eurot (kokku tunnustatud nõudeid summas 643 900,98 eurot). Kostja 3 loeb, et antud olukorras on sellises osas nõude tunnustamine mõistlik. Samas toetab Kostja 3 pankrotihalduri vastuväidet nõudele summas 5 219 515,49 eurot. Kostja 3 põhjendab vastuväidet nõudele summas 219 515,49 eurot asjaoludega, et 01.03.2014 sõlmitud laenulepingu punktid 1 ja 2 lähevad vastuollu võlaõigusseaduse § 113 lõikega 6. Vastuväide on esitatud ka põhinõuet ületavale viivisenõudele. Hageja ja võlgniku vahel 01.03.2014 sõlmitud laenulepingu punktid 1 ja 2 võivad tühised olla ka tulenevalt TsÜS § 86 lõikest 1.

Kostja 3 leiab, et pankroti väljakuulutamist ei saa pidada võlgniku poolseks kohustuse rikkumiseks, mistõttu ei saa pankroti väljakuulutamine olla leppetrahvinõude tekkimise aluseks. Lepptrahvi saab rakendada ainult lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral ning leppetrahvi nõuet ei saa siduda asjaoludega, mida ei saa käsitleda lepingu rikkumisena. Kostja 3 palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kohtuotsuse põhjendused Tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus, tutvunud hagiga, kostjate vastuväidetega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega ja tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Vaidlus puudub selles, et - Harju Maakohtu 30.01.2015 määrusega on välja kuulutatud võlgniku OÜ XXXpankrot ja pankrotihalduriks on nimetatud Indrek Lepsoo; - võlausaldajate 18.05.2015 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitati kaitsmisele hageja nõue summas 5 863 416,47 eurot, mis koosnes hageja ja võlgniku vahel 01.03.2014 sõlmitud laenulepingust tulenevast nõudest summas 863 416,47 eurot ja 11.10.2013 sõlmitud krediidiasutuse lepingust summas 5 000 000 eurot; - kaitsmisele esitatud nõue jäi tunnustamata summas 5 219 515,49 eurot; - hageja nõudele vaidlesid osaliselt vastu kõik kostjad. Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 nähtuvalt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on laenulepingust ja krediidiasutuse lepingust tulenev kehtiv nõue võlgniku pankrotimenetluses, mis peaks kuuluma tunnustamisele I rahuldamisjärgu nõudena. Kohus leiab, et kohtule hagi lisadena esitatud laenulepingu ja krediidiasutuse lepinguga on lepingute sõlmimine hageja ja võlgniku vahel tuvastatud. Hageja taotleb nõude tunnustamist nimetatud lepingute alusel. Hageja esitas tunnustamiseks krediidiasutuse lepingust tuleneva leppetrahvi nõude kogusummas 5 000 000 eurot. Kostjad on vastuväitena hagile leidnud, et hagejal ei ole võlgniku vastu 5 000 000 euro suurust leppetrahvi nõuet, kuna leppetrahvi nõudeõigust sätestavad lepingupunktid on näilikud ja tühised. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Tehingu näilikkuse hindamisel on vajalik nõude aluseks olevat krediidiasutuse lepingut sisuliselt hinnata. Krediidiasutuse lepingu punktis 13.2 sätestatu alusel võib hageja võlgnikult nõuda leppetrahvi, kui võlgnik on rikkunud kõnealuse lepingu

punktist 13.1 tulenevaid kohustusi. Viidatud lepingupunkti kohaselt loetakse lepingu rikkumiseks muu hulgas asjaolu, kui võlgniku suhtes algatatakse likvideerimismenetlus või pankrotimenetlus või kui on selge, et võlgnik ei suuda täita lepingu punktis 3.1 sätestatud tingimusi. Hageja käsituse kohaselt ei ole võlgnik viimase suhtes pankroti väljakuulutamisega täitnud krediidiasutuse lepingus sätestatud kohustusi, mistõttu esineb alus leppetrahvi nõudmiseks. Kostjate hinnangul on hageja leppetrahvinõue tekitatud kunstlikult olukorras, kus võlgnik oli juba maksejõuetu ning lepingu sõlmimise eesmärgiks oli fiktiivsete nõuete kaudu kontrolli saamine pankrotimenetluse üle. Kõik hageja leppetrahvinõuete aluseks olevad lepingud on sõlmitud võlgnikuga seotud isikutega, kelle juhtorganite liikmed ja/või osanikud kattuvad. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu alates 30.06.2012 ning see on tuvastatud muu hulgas võlgniku pankroti väljakuulutamise menetluses 30.01.2015 tehtud määrusega. Leppetrahvi tingimust sisaldav leping on sõlmitud pärast maksejõuetuse tekkimiseks tuvastatud aega, s.o 11.10.2013. Lisaks on võlgnik sõlminud perioodil september 2013oktoober 2013 viis lepingut, millest tulenevad võlgniku pankroti korral võlausaldajatele leppetrahvinõuded suurusjärgus 2 000 000-6 500 000 eurot. Selline käitumine võlgniku poolt viitab võlgniku ettevalmistusele pankrotimenetluseks ning temaga seotud isikutele kunstlikult nõuete tekitamisele. Kuivõrd hageja oli võlgnikuga seotud isik, saab eeldada, et hageja oli teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast. Vaidlusaluse lepingu nõudeõigust sisaldavate lepingupunktide näilikkusele viitab veel asjaolu, et lepingu sõlmimisel pidi lepingupooltele olema selge, et nõudeõigust sisaldavaid punkte (s.h 13.1; 13.2) ei ole võimalik täita. Lepingust tuleneb, et kui võlgnik ei oleks pankrotis, ei oleks leppetrahvi nõudmiseks alust. Võlgniku pankrot ei ole tingitud leppetrahvi nõuetest, mida võlgnik ei olnud suuteline tasuma. Leppetrahvi nõuete esitamine on sätestatud võlgniku pankroti juhuks. Pankrotimenetluse eesmärgiks on võlausaldajate nõuete võimalikult suures mahus rahuldamine. Kohus leiab, et leppetrahvi nõudeõiguse seadmine sõltuvusse võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimisega annab aluse arvata, et kokkulepe on sõlmitud õigusnäivuse loomiseks. Kohtu hinnangul on selline säte poolte vahel ebamõistlik, kuna püsiva maksejõuetuse kujunemisel on ilmne, et võlgnikul esinevad makseraskused ning ta ei ole suuteline võlausaldajate nõudeid rahuldama. Sellises suuruses leppetrahvi tasumist ei saanud hageja võlgniku pankroti korral ka võlgnikult mõistlikult eeldada. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole võlgnik oma leppetrahvi nõudeid ka kunagi raamatupidamises kajastanud, mis samuti toetab kostjate seisukohta, et leppetrahvinõude kokkulepe oli näilik ja ajendatud eesmärgist tekitada võlgnikuga seotud isikule nõudeõigust võlgniku pankrotimenetluses. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid võlgniku poolt lepingu rikkumise kohta. Kohtu hinnangul ei saa võlgniku pankroti väljakuulutamist käsitada lepingu rikkumisena ning võlgniku pankrot ei saa olla ka leppetrahvinõude tekkimise aluseks. Kohus nõustub kostjatega selles, et pankrotimenetluses ei ole võimalik tunnustada nõudeid, mis on tekitatud kunstlikult pankroti olukorras näilike lepingute alusel. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kohus leiab, et hagejal ja võlgnikul puudus tegelikult tahe leppetrahvinõude tekkimise aluseks ja tehinguga sooviti tekitada üksnes õigusnäivust leppetrahvinõude olemasolust. Krediidiasutuse lepingu poolte huvi oli pankrotimenetluses kunstlikult nõuete tekitamise läbi jätta kolmandatele isikutele mulje, et leppetrahvinõue on tegelik ja õiguslikud tagajärjed on saabunud. Kostjad on alternatiivselt esitanud vastuväiteid lepingu tühisuse tuvastamiseks teistel TsÜS-is sätestatud alustel. Riigikohus on korduvalt oma lahendites rõhutanud, et TsÜS § 89 on erinormiks §-de 86 ja 87 suhtes, mis tähendab, et enne teiste tehingu tühisuse aluste käsitamist tuleb esmalt selgitada, kas tegemist ei ole näiliku tehinguga. Kui tehing on näilik ja seetõttu tühine, ei ole enam vaja täiendavalt analüüsida tehingu võimalikku vastuolu seadusest

tuleneva keeluga või heade kommetega. Kuivõrd kohus asub seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel krediidiasutuse lepingus leppetrahvi puudutavad sätted on tühised ja hagejal ei saa seetõttu olla leppetrahvi nõuet võlgniku vastu, ei analüüsi kohus kostjate teisi vastuväiteid nõudeõigust sätestavate lepingupunktide tühisuse aluste kohta. Näilikul tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja näilikku tehingut ei pea täitma. Hageja taotleb nõude tunnustamist hageja ja võlgniku vahel 01.03.2014 laenulepingu alusel. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele (laenusaajale) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlgniku pankrot kuulutati välja 30.01.2015. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Hageja laenulepingust tulenev nõue jäi kostjate vastuväidete tõttu võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul rahuldamata summas 219 515,49 eurot. Viidatud laenuleping on võlgniku varasema laenu refinantseerimise kokkulepe ning selles märgitud põhivõlg koosneb varasemast põhivõlgnevusest, sissenõutavaks muutunud intressist ja viivisest moodustades laenusumma 396 757 eurot. Hageja on laenusummalt arvestanud täiendavalt intressi intressimääraga 9% aastas, kokku 9 000,40 eurot ja täiendavat viivist esimese 20 viivituses oldud päeva eest 0,15% päevas ning sealt edasi 0,5% päevas, kokku 457 659,07 eurot. Kohus ei nõustu hageja käsitusega sellest, et laenulepingu näol on tegemist kompromissiga, millega muudeti varasem ebaselge võlasuhe vaieldamatuks ja määrati laenu tagastamise tähtaeg. Hageja varasemat laenusuhet tõendavat lepingut või poolte põhinõude ja kõrvalnõuete ühendamist põhinõudeks kinnitavat kompromissi kohtule esitanud ei ole. Kostjad on menetluses läbivalt seisukohal, et tegemist on võlgniku kahjuks sõlmitud kokkuleppega. Võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on VÕS § 113 lg 6 kohaselt tühine. Riigikohus on lahendis 3-2-1-169-13 leidnud, et tulenevalt intressilt (s.h viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamise, lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kohus leiab, et hagejal on õigus intressi nõuda üksnes põhinõudelt, s.o 241 662 eurolt. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et kohus peab hindama viivise proportsionaalsust kaaludes nõude suurust võrrelduna kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjuga. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus üldjuhul sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina on põhinõudest suurema viivisenõude korral vastava kahju tõendamise kohustus võlausaldajal. Seega juhul, kui hageja nõuab põhinõudest suuremat viivist, on hageja kohustuseks tõendada kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja käesolevas asjas põhinõudest suuremat viivist õigustava kahju olemasolu tõendanud ei ole. Ka Riigikohus on

lahendis 3-2-1-5-13 väljendanud seisukohta, et põhinõuet ületavat viivise nõuet tuleb reeglina pidada ebamõistlikuks ning see on põhjendatud üksnes erandlikel asjaoludel. Erandlike asjaolude esinemist hageja kohtu ette toonud ei ole. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja laenulepingust tulenev nõue 219 515,49 euro ulatuses on tõendamata ja tuleb jätta võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et hageja nõue hagimenetluses 5 219 515,49 euro tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lukiina Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.