Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.02.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-55757
Tsiviilasi
Jägala Energy osaühingu hagi AS-i Vopak E.O.S vastu
euro suuruse kahjuhüvitise ning viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.04.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1121 eurot 42 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jägala Energy osaühingu apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Jägala Energy osaühing (registrikood: 10480870), tehinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AS Vopak E.O.S (registrikood: 10715645), tehinguline esindaja advokaat Daniil Savitski
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 21.04.2015 otsus hagi rahuldamata jätmise osas osaliselt ning teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada ja mõista AS-ilt Vopak E.O.S Jägala Energy osaühingu kasuks välja põhinõudena 512,50 eurot (viissada kaksteist eurot ja 50 senti), otsuse tegemise hetkeks (s.o 29.02.2016 seisuga) sissenõutavaks muutunud viivitusintress (viivis) põhinõude esemeks
Tsiviilasi nr: 2-14-55757 oleva kohustuse täitmisega viivitamise eest summas 92,67 eurot (üheksakümmend kaks eurot ja 67 senti) ning viivis alates 01.03.2016 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude (512,50 eurot) tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Kostja taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks jätta rahuldamata.
4.Hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivud jätta menetluskuluna 52,6% ulatuses kostja kanda ning 47,4% ulatuses hageja enda kanda, poolte muud menetluskulud (sh õigusabikulud) jätta poolte endi kanda.
5.Rahuldada Jägala Energy osaühingu taotlus maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõista AS-ilt Vopak E.O.S Jägala Energy osaühingu kasuks välja menetluskulude hüvitisena 210,40 eurot (kakssada kümme eurot ja 40 senti). Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb AS-il Vopak E.O.S tasuda Jägala Energy osaühingule viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. AS Vopak E.O.S taotlus maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Jägala Energy osaühing (hageja) esitas 12.08.2014 Harju maakohtule hagi AS-i Vopak E.O.S (kostja) vastu kahju 975 euro, viivise 66,96 euro ja edasiulatuvalt põhinõudelt viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 13.08.2014 kuni põhinõude täitmiseni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt toimus 31.03.2013 liiklusõnnetus, milles osalesid hageja kasutuses olev sõiduauto Audi Q7 registreerimismärgiga XXX XXX ning kostjale kuuluv sõiduauto Mazda 6 registreerimismärgiga XXX XXX. Liiklusõnnetus põhjustati kostjale kuuluva sõiduautoga. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustada hagejale kuuluv sõiduauto, mis vajas kahjustuste kõrvaldamiseks remonti ning mille kasutamine tavaliikluses ei olnud seetõttu remondiperioodil 01.04.2013 – 15.04.2013 võimalik.
2.Perioodiks, millal hageja ei saanud sõiduautot Audi Q7 kasutada, üüris ta OÜ-lt MK Holding asendusauto Toyota RAV 4 registreerimismärgiga XXX XXX, tasudes selle eest OÜ-le MK Holding 675 eurot. Hageja kui ettevõtja kasutas sõiduautot Audi Q7 2(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-55757 ettevõtluse eesmärgil igapäevaselt, mis liiklusõnnetuse tõttu ei olnud remondiperioodil võimalik. Hageja käitab hüdroelektrijaama, mille juurde kulgeva tee viimased 500 meetrit on väga halvas seisukorras. Hüdroelektrijaamani puudub ametlik tee ja hageja kasutab juurdepääsuks looduslikule pinnasele rajatud pinnasteed, mis vihmaste ilmade korral muutub raskesti läbipääsetavaks.
3.Kostja võlgneb hagejale põhinõudena 675 eurot seoses asendusauto üürimisega ja 300 eurot seoses kahju hüvitamisega seotud nõude sissenõudmise ja nõudekirja koostamise ja esitamisega. Kokku on hagejale tekkinud kahju 975 eurot. Hagi esitamise kuupäeva seisuga (12.08.2014) on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 66,96 eurot, s.o põhinõudelt (675 eurot) viivis perioodi 11.07.2013-12.08.2014 eest 61,44 eurot ja kahjuhüvitiselt (300 eurot) viivis perioodi 23.05.2014-12.08.2014 eest 5,52 eurot. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu.
5.Hageja ei põhjendanud ega esitanud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et hageja juhatuse liige kasutas üüritud maasturit vaidlusalusel ajavahemikul tööks/majandustegevuseks. Kostja hinnangul ei ole mõistlik ega usutav hageja poolt väidetud sõiduki remondiks kulunud periood 15 päeva. Hageja sõiduki vigastused lubasid tal osaleda igapäevases liikluses ning rendikulu oleks põhjendatud, kui ei hageja remonditöökoda ega ka kindlustus ei oleks pakkunud tasuta asendussõidukit.
6.Kostja märkis, et hagejale kuulub lisaks Audi Q7-le veel kaks sõidukit. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, miks ei saanud hageja juhatuse liige kasutada teisi tema omandis olevaid sõidukeid oma igapäevases majandustegevuses.
7.Kuivõrd hagejal puudus õigus nõuda kahju hüvitamist seoses autorendiga, siis puudus hagejal ka õigus nõuda kahju hüvitamist seoses õigusabikuludega, mis omakorda välistas ka viivise nõude.
8.Kostja vaidlustas nõude suuruse, leides, et hageja kahju ei saa olla suurem kui 602,50 eurot. Kostja oli seisukohal, et hageja viivise arvestus oli ebakorrektne.
9.Kostja juhtis tähelepanu faktile, et asendusauto on renditud MK Holding OÜ-lt, mis kuulub 100% hageja juhatuse liikmele MK-le. Muuhulgas on MK ka MK Holding OÜ prokurist ja rendiauto tehnilises passis on MK märgitud sõiduki kasutajaks. Esimese astme kohtu otsus
10.Harju Maakohus tegi 21.04.2015 otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Maakohtus ei vaielnud pooled selle üle, et 31.03.2013 toimus hagiavalduses kirjeldatud liiklusõnnetus, mis põhjustati kostjale kuuluva sõiduautoga. Pooltel oli vaidlus selles, kas kostjal oli kohustus hüvitada hagejale asendusauto rentimisega 3(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-55757 seotud kulu summas 675 eurot ning nõude sissenõudmise ja nõudekirja koostamise kulu summas 300 eurot. Samuti olid pooled erimeelt viivise väljamõistmise osas.
12.Kohus leidis, et hageja nõue seoses asendussõiduki rentimise kuludega ei ole põhjendatud ega tõendatud. Maakohus tuvastas, et hageja oli rentinud asendusauto endale kuuluvalt OÜ-lt MK Holding ja millise tehnilisse passi oli kasutajana kantud hageja seaduslik esindaja MK. Kohtu kogutud tõendite kohaselt oli hageja omandis liiklusõnnetuse toimumise ajal järgmised sõidukid: 1) Ford Transit/Tourneo registreerimismärgiga XXX XXX, Respo 751 registreerimismärgiga XXX XXX, mootorratas B1 registreerimismärgiga XX XX, mootorsaan B1 registreerimismärgiga XXXX ning mootorsaan LYNX Rotax 550 registreerimismärgiga XXXX (t/l 21-22) ning hageja oli vastutav kasutaja järgmiste sõidukite osas: Audi Q7 registreerimismärgiga XXX XXX (liiklusõnnetuses osalenud sõiduk) ja Audi A3 registreerimismärgiga XXX XXX (t/l 23). Seega oli maakohtu hinnangul hageja kasutuses mitu sõiduautot, millega vajadusel hüdroelektrijaama teenindada.
13.Kohus oli seisukohal, et hageja väited parema maastikuläbivusega sõiduki vajadusest seoses halbade teeoludega ei leidnud asja kohtulikul arutamisel tõendamist. Kohtule esitatud tõenditest järeldus, et tee hüdroelektrijaamani oli tavaline kruusatee, mille läbimine ei ole kindlasti võrreldav asfaltteega, kuid mille läbimine oli võimalik tavapärase sõidukiga. Tunnistaja MS ütluste põhjal luges maakohus ümberlükatuks ka hageja väited selle kohta, et hageja seaduslikul esindajal oli pidev vajadus viibida käitatava elektrijaama territooriumil.
14.Kuivõrd kohus jätis hageja põhinõude rahuldamata, ei rahuldanud kohus ka hageja kõrvalnõuet viivise väljamõitmiseks. Apellatsioonkaebus
15.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada täies ulatuses.
16.Harju Maakohus rikkus otsust tehes selgelt materiaalõiguse normi, jättes ebaõigesti kohaldamata VÕS § 132 lg 4, ning menetlusõiguse norme tõendite hindamisel, asjaolude tuvastamisel ja otsuse põhjendamisel (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1, TsMS § 436 lg 1 ja 2 ning TsMS § 442 lg 8) ning menetluskulude väljamõistmisel (TsMS § 175 lg 1).
17.Äriühingu omandis või kasutuses oleva sõiduauto puhul tuleb eeldada, et tegemist on igapäeva majandustegevuse korraldamiseks (ettevõtluseks) vajaliku sõiduvahendiga ning seega ka VÕS § 132 lg 4 tähenduses vajaliku ja kasuliku asjaga, mille kahjustamise korral hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid asja parandamise aja jooksul. Kui kostja soovib väita vastupidist, peab kostja vastupidist ka tõendama.
4(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-55757
18.VÕS § 132 lg 4 ei seo hüvitamiskohustust mitte asendusauto vaid kahjustatud auto vajalikkusega. Asjaolu, kas hageja kasutuses oli kahjustatud sõiduauto omadustega võrreldes erinevaid sõiduautosid või mitte, ei oma VÕS § 132 lg 4 kohaldamise seisukohalt tähendust. Kui isikule vajalik või kasulik sõiduauto saab kahjustada, on isiku poolt samaväärse asendusauto üürimine eelduslikult vajalik ja põhjendatud. Antud juhul ei olnud hageja omandis ega kasutuses teisi sõidukeid, mida hageja juhatuse liige saanuks hageja majandustegevuses vajalike sõitude tegemiseks kasutada tingituna nende tehnilisest seisukorrast ning hüdroelektrijaama juurde viiva tee raske läbitavuse tõttu. Nimetatut tõendasid hageja juhatuse liikme vande alla antud seletused ja MS tunnistajana antud ütlused, mille kohus jättis põhjendamatult arvestamata, rikkudes sellega TsMS § 232 lg-s 1 ja 442 lg-s 8 sätestatut.
19.Kahju hüvitamise seisukohalt ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, kellelt asendusauto üüritakse, vaid üksnes see, kas see üürimine on toimunud turutingimustel. Samuti ei saa eeldada hagejaga seotud teise juriidilise isiku kohustust võimaldada hagejal kasutada tema vara tasuta või turutingimustest soodsamalt, kuivõrd seda ei luba õigusaktid ning erinevate juriidiliste isikute vara ei ole nende seotuse tõttu samastatav. Asendusauto üürihind vastas turutingimustele (hageja 13.11.2014 menetlusdokumendi lisa 5), mida kinnitavad ka kostja enda esitatud tõendid (kostja 18.12.2014 menetlusdokumendi p 2.2 viimane lõik ja lisa nr 4).
20.Tõendeid hinnates järeldas kohus ebaõigesti, et hüdroelektrijaamani viiv tee oli 2013.a arpillis tavaline kruusatee ja selle läbimine oli võimalik tavapärase sõidukiga. Kohus lähtus otsuse tegemisel kostja esindaja poolt 2014.a detsembris tehtud fotodest, kuigi vaidluse all oli küsimus tee olukorrast 2013.a kevadel.
21.Kohus jättis ebaõigesti hagi rahuldamata ka põhjendusel, et hageja juhatuse liige ei pea koguaeg viibima hüdroelektrijaamas. Hageja juhatuse liige on ainus isik, kes hüdroelektrijaamas süsteemi ja selle tööpõhimõtteid täpsemalt teab ning kes omab selleks vastavat ettevalmistust. Käsitlus sellest, et hüdroelektrijaamas on üks nupp, mille vajutamisega saab igaüks hakkama, millega on võimalik elektrijaama käitada ja selle käitamisel ette tulevaid probleeme ning tõrkeid lahendada, on ilmselgelt lihtsustatud ja tõele mittevastav järeldus.
22.Kohus jaotas ebaõigesti menetluskulud, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 2088 eurot. See on vastuolus Riigikohtu poolt lahendi nr 3-2-1-4-15 p-s 14 märgitud seisukohaga, mille kohaselt ei tohiks üldjuhul väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Vastustaja seisukoht
23.Kostja leidis, et apellatsioonkaebus on ebaõigesti menetlusse võetud ja see tuleb jätta läbivaatamata. Alternatiivselt palus kostja jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
5(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-55757
24.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamata jätmise osas osaliselt tühistada ning kolleegiumil on võimalik teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks põhinõudena välja kahjuhüvitis 512,50 eurot, samuti käesoleva otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 92,67 eurot ning viivis alates 01.03.2016 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni. Eeltoodut arvestades tuleb jaotada ümber ka maakohtu menetlusega seotud menetluskulud. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
25.Maakohtus leidis tuvastamist ja pooled ei vaidle selle üle, et kostjale kuuluva sõidukiga põhjustati liiklusõnnetus, milles sai kahjustada hageja kasutuses olev sõiduk. Kahju tekitamine mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel on hinnatav lepinguvälise kahju põhjustamisena. Hageja esitas nõude autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. Õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja käitumise õigusvastasuse (VÕS §-d 1043 ja 1045), kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja käitumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Riskivastutuse puhul ei ole VÕS § 1056 lg-st 1 ja §-st 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel üldiselt tähendust ei kahju tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül (vt ka nt Riigikohtu 02.03.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1161-10, p 11). Oluline on vaid riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. Pooled ei vaidle kostja süü ja käitumise õigusvastasuse ega põhjusliku seose olemasolu üle. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 1057 ning selleks ei ole vajadust tuvastada kostja süüd ega õigusvastast käitumist.
26.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes endiselt selle üle, kas ja millises ulatuses peab kostja hagejale hüvitama kahju, milleks on hageja sõnul asendusauto rentimisega seotud kulu 675 eurot ning nõude sissenõudmise ja nõudekirja koostamise kulu 300 eurot. Hageja leiab, et maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 132 lg 4, mille kohaselt tulnuks hagejale kompenseerida asendussõiduki üürimisest tekkinud kulud, kuivõrd kahjustatud sõiduk oli talle vajalik tema majandus- või kutsetegevuseks. Kostja ei eita liiklusõnnetuse põhjustamist, kuid keeldub hüvitise maksmisest, põhjendades seda sellega, et hageja ei ole tõendanud, et asendussõiduk oli talle vajalik või kasulik. Samuti on kostja hinnangul vaieldav sõiduki remondis oldud aeg.
27.VÕS § 132 lg 4 näeb ette, et asja kahjustamisel hõlmab kahjuhüvitis juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise aja jooksul. Kahjuhüvitise väljamõistmiseks on seega vaja tuvastada, kas kahjustatud sõiduk oli hagejale tema majandustegevuseks või tööks vajalik ja kasulik, kas samaväärse auto üürimine oli põhjendatud ja milline oli kahjustatud sõiduki parandamise aeg.
6(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-55757
28.Esmalt hindab ringkonnakohus, kas kahjustatud sõiduk oli hagejale tema majandustegevuseks või tööks vajalik ja kasulik. Kuivõrd hageja käitab hüdroelektrijaama, põhjendas ta sõiduki vajadust sellega, et tal peab olema igal ajal ligipääs hüdroelektrijaamani, kuid juurdepääs selleni on väga halvas seisukorras, mistõttu vajas ta kahjustatud sõiduki remondi ajaks samaväärse maastikuläbivusega sõidukit. Vaidlust ei ole, et hageja põhitegevuseks on elektrienergia tootmine hüdroelektrijaamast (I kd, tl 20). Maakohtu ja kostja hinnangul ei ole aga hageja seaduslikul esindajal pidevat vajadust viibida käitatava elektrijaama territooriumil. Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletusest järeldab ringkonnakohus, et hüdroelektrijaama käitamine, sh häirete kõrvaldamine, nõuab erialast väljaõpet, mis oli vaid seaduslikul esindajal endal. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et nimetatud tööülesannetega saab samaväärselt hakkama ka hageja töötaja MS. Nii hageja seadusliku esindaja MK vande all antud seletusest kui ka tunnistaja MS ütlustest nähtub, et viimane ei olnud võimeline lahendama sisulisi elektroonikaalaseid probleeme ega opereerima seal asuva süsteemiga ning oli tööle võetud lihtsamate hooldus- ja koristustööde teostamiseks (I kd, tl 168-172). Ainuüksi asjaolust, et avariiolukorrast teavitatakse mõlemat isikut dubleerivalt, ei saa teha järeldust, et neil on võrdväärsed teadmised ja oskused häirete kõrvaldamiseks. Dubleerimise mõte on tavapäraselt selleks, et vajalik informatsioon jõuaks kindlasti kohale. Eeltoodu tõttu ei ole mõistlikult põhjendatud kostja kahtlus, kas hageja seaduslik esindaja pidi üldse hüdroelektrijaama territooriumil viibima. Maakohtu istungil antud seletusest ja ütlustest järeldab ringkonnakohus, et hageja juhatuse liikmel MK-il pidi olema võimalike avariidega tegelemiseks ööpäevaringselt valmidus sõita hüdroelektrijaama.
29.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga hüdroelektrijaama juurde kulgeva tee seisukorra osas. Maakohus tugines ebaõigesti teeolu piltidele (I kd, tl 131-134), millised olid tehtud enam kui 1,5 aastat pärast vaidlusalust perioodi, ja tegi seetõttu tee läbitavusest järeldused, mis ei olnud kooskõlas MK seletuste ega tunnistaja ütlustega (I kd, tl 168-172). Kuivõrd hüdroelektrijaama juurde pääses mööda põllumaale sissesõidetud pinnasteed, mis sõltuvalt aastaajast võib olla väga erineva läbitavusega, siis antud juhul on ringkonnakohtu jaoks usutav, et 2013.a aprillikuus võis hüdroelektrijaama juurde kulgeva tee pinnas olla vesine ja pehme ehk sedavõrd kehvas olukorras, et selle läbimiseks oli vaja hagejal üürida kahjustatud sõidukiga samaväärne ja eelkõige samasuguste sõiduomadustega auto. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja põhjendanud usutavalt, et antud maastikuomadustega auto oli talle vajalik juurdepääsu tagamiseks teedeta maastikul hüdroelektrijaamani tööülesannete täitmiseks ja seega oli samaväärse sõiduauto rentimine põhjendatud.
30.Maakohus asus kohtuotsuse punktides 12-14 tõendite alusel seisukohale, et hageja omandis või kasutuses oli mitu sõiduautot, millega vajadusel hüdroelektrijaama teenindada. Samal arvamusel on ka kostja, kes leiab, et hageja oleks saanud tööks vajalikke sõite teha teiste enda kasutuses olnud sõiduvahenditega. Eeltoodud seisukohad ei ole aga kooskõlas hageja seadusliku esindaja MK vande all antud
7(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-55757 seletuste ja tunnistaja MS ütlustega (I kd, tl 168-172), mille kohaselt Audi A3 oli MS kasutuses ning ülejäänud hageja kasutuses olnud sõiduautod, s.o. Ford Transit ja GMC Sierra, olid sellel ajal erinevatel tehnilistel põhjustel kasutuskõlbmatud vaidlusaluse teelõigu läbimiseks. Seega ei välistanud teoreetiliselt hageja kasutuses olnud sõidukite olemasolu kahjustatud sõiduki remontimise ajaks asendusauto üürimise vajadust.
31.Vastuses apellatsioonkaebusele on kostja märkinud, et toimikust nähtuvalt oli hageja kasutuses ka Audi Q5 (registreerimismärgiga XXXXXX), mis on kõrgendatud kliirensiga auto ning mida apellandi seaduslik esindaja oleks saanud kasutada töösõitude teostamiseks. Kolleegium märgib, et maakohtu menetluses ei ole kohtu ette toodud asjaolu, et hageja kasutuses olnuks vaidlusalusel perioodil lisaks käsitletud Audi A3-le, Ford Transitile ja GMC Sierrale veel autosid, sh Audi Q5. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine selles osas TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid tuvastada apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid või hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid. Uue asjaolu esitamise lubatavust ei ole kostja vastuses ka põhjendanud (TsMS § 652 lg 4). TsMS § 405 lg 1 p 8 võimaldab kohtul küll koguda tõendeid omal algatusel, kuid TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 lähtuvalt ei saanud maakohus ise asuda hagimenetluses kogutud tõenditest asjaolusid tuvastama. Lisaks ei võimalda liiklusregistri väljatrükk (I kd, tl 23 ja 23pöördel) kui tõend järeldada, et viidatud Audi Q5-e kasutamisõigus oli hagejal kahjustatud sõiduki remontimise ajal. Tõendist nähtuvalt on kehtiv registreerimistunnistus sõidukile väljastatud alles 27.06.2013.
32.Kuivõrd hageja ja kostja on eri meelt ka selles, millise perioodi jooksul oli asendussõiduki üürimine ja kasutamine vajalik. Hageja esitas maakohtule tõendina Audi Tallinn 25.04.2014 vastuskirja, mille kohaselt saabus hageja sõiduauto esindusse avariilisena 01.04.2013 ja auto väljastati 15.04.2013, seejuures remonttöödega alustati 09.04.2013 (I kd, tl 10). Samu kuupäevi kinnitab ka kostja esitatud kirjavahetus (I kd, tl-d 152-153), milles Audi Tallinn kere- ja värvitöökoja juhataja on mh selgitatud, et kalkulatsioonis märgitud tööaeg ja reaalselt remondis viibimise aeg ei ole kunagi üheselt mõõdetav. Kolleegiumi hinnangul on eluliselt usutav, et sõidukit ei pruugi olla mõistlikult võimalik remontida katkematult, vaid töökojas tehakse erinevaid parandustöid mitmes etapis. Selle põhjal tundub ringkonnakohtule ka usutav ja põhjendatud tööpäevade ning töötundide erinevus.
33.Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et asendussõiduki kasutamine oli vajalik ka perioodil enne 09.04.2013. Vastav tõendamiskoormis lasus menetluses hagejal (TsMS § 230 lg 1). Sõiduki kahjustuste raskuse ja iseloomu kohta on esitatud osalt vasturääkivaid tõendeid. Kostja poolt esitatud fotodelt ei nähtu, et sõidukil olnuks liiklemist takistavaid väliseid vigastusi (I kd, tl-d 60 ja 61). Reval Auto Esinduses OÜ remondikalkulatsioonil on lahtris "Liikumiskõlblikkus" tehtud märge "Liikumiskõlblik" (I kd, tl 56). Audi Tallinn ülalviidatud 25.04.2014 vastuskirjas on peetud aga auto kasutamist mittesoovitavaks seoses võimalike varjatud vigastustega.
8(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-55757 Hageja juhatuse liige on vande all antud selgitustes kinnitanud, et roolis oli tugev vibratsioon, mille põhjal võis kahtlustada veermiku vigastusi (I kd, tl-d 163-164). Samas on Audi Tallinn kere- ja värvitöökoja juhataja kostjale kinnitanud, et auto oli liikumiskõlbulik tavaliikluses osalemiseks (I kd, tl 152). Ringkonnakohus ei ole ülalmärgitu põhjal veendunud, et sõiduki kasutamine oli avariist tingitud vigastuste tõttu välistatud või kujutanuks endast ohtu kaasliiklejatele. Kui hageja juhatuse liige kahtles sõiduki kasutamise ohutuses, pidanuks ta laskma võimalike veermiku vigastuste iseloomu asjatundjatel täiendavalt kontrollida.
34.Eeltoodud kirjadega on tõendatud, et kahjustatud sõiduki parandamise aeg oli 09.04.2013-15.04.2013, s.o 7 päeva. Seega ei olnud hageja kahjuhüvitise nõue kogu sõiduki üürimise perioodi eest kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Samaväärse sõiduki üürimine ja kasutamine oli vajalik vaid perioodil 09.04.2013-15.04.2013. Hageja on asendussõiduki Toyota RAV4 üürimise tõendamiseks esitanud arve ja maksekorralduse (I kd, tl-d 12, 13), mille kohaselt tasus 15-päevase perioodi eest 675 eurot, käibemaksu (20%) arvestamata teeb see 562,50 eurot. Ühe päeva üüritasu suuruseks oli seega 37,5 eurot (käibemaksuta). Seega kandis hageja kahjustatud sõiduki parandamise ajal asendusauto kasutamisega seotud kulusid 262,50 eurot, milline summa tuleb kostjalt välja mõista.
35.Kolleegium märgib, et hageja on kahjunõude sisse arvestanud ka käibemaksu. Kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite põhjal puudub praegusel juhul alus hüvitise väljamõistmiseks koos käibemaksuga. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et käibemaks on olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Käibemaks ei lange seega lõppastmes käibemaksukohustuslase kanda. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Kostja poolt esitatud äriregistri teabesüsteemi väljatrüki (I kd, tl 68) põhjal on hageja alates 13.08.2003 käibemaksukohustuslane. Hageja ei ole ka põhjendanud ega tõendanud, et tal puudus võimalus ostetud teenustelt tasutud käibemaksu tagasi arvestada.
36.Seoses kostja etteheitega hagejale valitud asendusauto rentinud äriühingu ja selle seotuse kohta hagejaga nõustub ringkonnakohus hagejaga, et kahju hüvitamise seisukohalt ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, kellelt asendusauto üüritakse, oluline on see, kas see üürimine on toimunud turutingimustel. Hageja ja kostja esitatud hinnapäringute (I kd, tl-d 92-95 ja 129-130) põhjal nende kogumis võib järeldada, et sõiduki üürihind oli turutingimustele vastavast hinnaklassist ja hageja makstud asendussõiduki üüritasu ei ületanud oluliselt samaväärse asja kasutamise turuhinda ja oli seega põhjendatud.
37.Vastuses apellatsioonkaebusele leidis kostja, et kahju hüvitamise välistavad VÕS § 127 lg-te 2, 4, 5 ja § 139 lg-te 1, 2 koosmõju. Ringkonnakohus nendib, et VÕS § 132 kohaldamine ei või viia tulemuseni, mis oleks vastuolus VÕS § 127 lg-s 1 sätestatuga. Samas ei ole kostja tõendanud, milline on see VÕS § 127 lg 5 järgi kahjuhüvitisest
9(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-55757 mahaarvatav kasu või sääst, mille hageja väidetavalt sai. Kostja taotles VÕS § 139 alusel kahjuhüvitise vähendamist 0 euroni. VÕS § 139 lg 1 järgi, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest ta vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi mh ka juhul, kui kahjustatud isik jättis juhtimata kahju tekitaja tähelepanu ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule. Riigikohus on avaldanud seisukohta, et VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei hinnata seda, kas kannatanu oli hooletu või mitte, st et kahjuhüvitist saab nimetatud sätte alusel vähendada ka siis, kui kannatanu polnud süüdi kahju tekkimises (vt Riigikohtu 11.05.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 16). VÕS § 140 lg 1 esimene lause annab kohtule õiguse kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu (vt Riigikohtu 27.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-14, p 15). Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et kahju täies ulatuses hüvitamine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine aluseid kahjuhüvitise välistamiseks ega vähendamiseks.
38.Hageja nõuab kostjalt ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist summas 300 eurot, sh käibemaks. Selle tõenduseks on hageja esitanud 15.05.2014 nõudekirja kahju ja kulude hüvitamiseks ning viivise tasumiseks ja 15.05.2014 arve (I kd, tl-d 14-16). VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju ka mõistlikke kulusid kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidluse tekkimisel on mõistlik püüda see alguses lahendada kohtuväliselt ning selleks mõistlike kulutuste tegemine professionaalsele õigusabile on kohtu hinnangul põhjendatud (vt ka Riigikohtu 09.02.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29). Ringkonnakohtu hinnangul on eelnimetatud kulu mõistlik ja vajalik. Küll ei ole ka selles osas põhjendatud hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga. Õigusabikulude suuruseks käibemaksuta on ülalviidatud arvest nähtuvalt 250 eurot.
39.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et VÕS § 1131 lg-st 1 lähtuvalt ei saaks hageja nõuda kahjunõude sissenõudmisega seotud kulude eest hüvitisena suuremat summat kui 40 eurot. VÕS § 1131 regulatsioon tervikuna on kehtestatud eesmärgil lihtsustada kahju hüvitamise sissenõudmist. Hageja on õigesti märkinud, et VÕS § 1131 lg 1 mõte on soodustada võlausaldajat. See norm kehtestab eelduse, et sissenõudmise kulu on vähemalt 40 eurot, ilma et võlausaldaja peaks esitama selle kohta mingisuguseid tõendeid. VÕS § 1131 ei välista ega piira VÕS § 128 lg-t 3. Sellele viitab otseselt ka VÕS § 1131 lg 2.
40.Hageja on nõudnud kostjalt ka viivist. Viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille järgi on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt eeltoodust tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. Viivise arvutamiseks vajalikud asjaolud on asjas tuvastatud.
10(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-55757
41.TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
42.Hageja palus põhinõudelt mõista välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise (11.07.2013-12.08.2014) ja alates 13.08.2014 kuni põhinõude rahuldamiseni seadusjärgse viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Arvestades, et aastas on 365 päeva ning lähtudes rahuldamisele kuuluvast põhinõude summast 262,50 eurot, on alljärgneva arvutuse kohaselt seadusjärgne viivis hageja taotletud perioodi eest kokku 56,76 eurot. Periood
43.Hageja palus nõude sissenõudmisega seotud kahjuhüvitiselt mõista välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise (23.05.2014-12.08.2014) ja alates 13.08.2014 kuni nõude rahuldamiseni seadusjärgse viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Lähtudes kahjunõude summast 250 eurot, on alljärgneva arvutuse kohaselt seadusjärgne viivis hageja taotletud perioodi eest kokku 35,91 eurot. Periood
44.Kokkuvõtvalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõudena kahjuhüvitis 512,50 eurot (262,50€ + 250€), samuti otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 92,67 eurot (56,76€ + 35,91€) ning viivis otsuse tegemisele järgneva perioodi eest protsendina põhinõude tasumata osalt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
11(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-55757
45.Kostja taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjas juba menetlusse võetud apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg-st 21 tulenevatel põhjustel läbi vaatamata jätmise võimalust seadus ette ei näe. Lisaks on kolleegium jätkuvalt seisukohalt, et TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks asjas esinesid. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
46.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud hagi rahuldamata ning menetluskulud TsMS § 162 lg-st 1 juhindudes hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldab käesoleva otsusega hageja poolt esitatud põhinõudest (975 eurot) 52,6%. TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes peab kolleegium põhjendatuks jätta hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud (võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega) 52,6% ulatuses kostja kanda ning 47,4% ulatuses hageja enda kanda ning poolte muud menetluskulud (sh õigusabikulud) poolte endi kanda.
47.TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mh kohtuotsuses. Kuna maakohus määras menetluskulud kindlaks summaarselt, teeb seda ka ringkonnakohus. Hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirjade ja tsiviilasja materjalide põhjal (I kd, tl 19; II kd, tl 10) on hageja tasunud nii hagiavalduse kui apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 200 eurot, kokku seega 400 eurot. Vastavalt ülalesitatud menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitisena 210,40 eurot, s.o 52,6% 400 eurost. Vastaspoole lepinguliste esindaja kulusid poolt vastavalt esitatud menetluskulude jaotusele kandma ei pea, mistõttu puudub vajadus hinnata vastavate kulude põhjendatust ja vajalikkust.
48.Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt, kostja taotluse rahuldamiseks puudub menetluskulude jaotusest lähtuvalt alus.
49.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
50.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
12(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-55757
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.