Osaühingu T hagi MV vastu omandiõiguse tunnustamise nõudes või omandiõiguse üleandmise tahteavalduse andmiseks kohustamise nõudes ning päraldiste valduse üleandmiseks kohustamise nõudes ja päraldiste üleandmise kohustuse täitmata jätmise juhuks kahju hüvitise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.08.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MV apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Osaühing T (registrikood XXXXXXXX, asukoht Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): MV (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Naur ja vandeadvokaat abi Annika Tõlgo
Kohtuistungi toimumise aeg
20.01.2015
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja vandeadvokaat Henno Heringson ja kostja esindaja vandeadvokaat Indrek Naur
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.24.10.2014 esitas Osaühing T (hageja) maakohtule MV (kostja) vastu hagi (täiendatud 23.12.2014), milles palus tunnustada hageja omandiõigust sõidukile Land Rover Freelander SE 2,2 (VIN SALFA28B17H006922, reg-märk XXXXXX) või, alternatiivselt, kohustada kostjat andma tahteavalduse sõiduki omandiõiguse üleandmiseks hagejale, kohustada kostjat andma hagejale üle päraldiste – kaks komplekti sõiduki keskluku/signalisatsiooni juhtpult-võtmeid ja sõiduki hooldusraamat – valduse ja juhul, kui kostja ei täida päraldiste üleandmise kohustust, välja mõista kostjalt hageja kasuks kahju hüvitise 937 eurot.
2.Hageja endine juhatuse liige AT kasutas hageja ressursse (sh vahendeid, mis olid tema käes sularahas) selleks, et liisida endale ja oma elukaaslasele, s.o kostjale sõiduki. Kuivõrd uuel juhatusel polnud täielikku ülevaadet kõigist äriühingu pangakontodest ja varadest, siis jätkas AT tema valduses olevate äriühingu varade arvel Land Rover Freelander SE 2,2 osas liisingulepingu täitmist Danske Bank A/S Eesti filiaali ees, kuni liisingulepingu lõppemiseni 15.05.2014. 04.04.2011 sõlmitud lepingu alusel võttis hageja endale panga ees kohustuse sõiduk osta. Lepingu punkti 2 kohaselt leppisid pooled kokku, et vara eest kohustub ostja tasuma 1080,54 eurot, millele lisandub käibemaks. Liisingulepingu tähtaja lõppemisel 15.05.2014 teavitas AT Danske Bank A/S Eesti filiaali, et hageja ei soovi teostada liisingueseme väljaostu, vaid loovutab vastava õiguse liisingueseme jääkväärtusega omandamiseks oma elukaaslasele MV-le. Kostja omandas sõiduki 16.05.2014 hinnaga 1080,54 eurot + käibemaks = 1296,65 eurot, mis on ca 10 korda odavam kui vastava sõiduki turuhind. Tegelikkuses pidanuks olema hoopis hagejal võimalus vastav sõiduk nimetatud summa eest omandada ning kostja pidi olema sellest teadlik.
3.17.10.2014 esitas Danske Bank A/S Eesti filiaal kostjale avalduse 16.05.2014 müügilepingu tühistamiseks. Pank tühistas lepingu, kuna on selle kostjaga sõlminud pettuse või alternatiivselt eksimuse mõjul. Danske Bank A/S Eesti filiaali ja kostja vahel sõlmitud müügileping on tühistatud ning seega algusest peale kehtetu (TsÜS § 90 lg 1 viimane lause). Kostja sõidukit tagastanud ei ole. Danske Bank A/S Eesti filiaal kui müüja ja hageja kui ostja on sõlminud 17.10.2014 kõnealuse sõiduki osas müügilepingu. Sõiduk on arestitud. Samas pole kohtutäituril ega Danske Bank A/S Eesti filiaalil sõiduki kasutamist võimaldavaid päraldisi nagu võtmed, signalisatsioonipuldid jne (antud sõiduki puhul peaks tegemist olema „smart key-ga“
2(8)
s.o kõik viidatud funktsioonid ühes). Danske Bank A/S Eesti filiaal on hagejale muuhulgas loovutanud sõiduki omandiõiguse saamise nõudeõiguse. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
5.Hageja poolt on üritatud kunstlikult luua seost kostja ja AT vahel. Tegelikkuses kostja ja AT elukaaslased või lähedased isikud ei ole. Kostja ostis vaidlusaluse sõiduki AT-lt ning kostja tasus selle eest nii AT-le kui ka pangale. Kostja omandas sõiduki heauskselt. Pangal puudub alus kostjaga sõlmitud müügilepingu tühistamiseks. Kostjale on pangaga sõlmitud lepingu tulemusel üle antud sõiduki omandiõigus. Kausaaltehingu motiivis eksimine ei anna pangale õigust tühistada kostajaga sõlmitud asjaõiguslepingut. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus 11.08.2015 otsusega rahuldas hagi osaliselt, kohustas kostjat andma tahteavalduse sõiduki Land Rover Freelander 2 SE 2,2 omandiõiguse ülekandmiseks hagejale, kohustas kostjat andma hagejale üle sõiduki päraldised – 2 komplekti sõiduki smartkey’d ja 1 hooldusraamat – , jättis nõude rahuldamata osas, millega hageja taotles juhul, kui kostja ei täida päraldiste väljaandmise kohustust 10 päeva jooksul, kostjalt 937 euro väljamõistmist. Maakohus jättis jõusse hagi tagamise ning jättis menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda.
7.Puudub vaidlus, et Danske Bank AS Eesti filiaali kui liisinguandja ja hageja kui liisinguvõtja vahel oli sõlmitud 12.05.2008 sõiduauto Land Rover Freelander kasutusrendileping (kd I lk 12-17). Danske Bank AS Eesti filiaal ja hageja on 04.04.2011 lepinguga kasutusrendilepingut muutnud ning leppinud kokku, et sõiduauto tagastamise tähtpäev on 15.05.2014 ning vara jääkväärtus selleks kuupäevaks on 1080,54 eurot (kd I lk 20). Samuti on pank ja hageja sõlminud 04.04.2011 lepingu vara ostmiseks, mille kohaselt hageja võtab endale kohustuse sõiduki Land Rover Freelander ostmiseks rendiperioodi lõppemisel, s.o 15.05.2014 (kd I lk 29). Danske Bank AS Eesti filiaali 12.09.2014 kinnitusest nähtuvalt on AT, keda pank pidas hageja seaduslikuks esindajaks, teavitanud panka 15.05.2014 liisingulepingu tähtaja lõppemisel, et hageja liisingueset ei osta ning sõiduki ostab selle jääkväärtusega hoopis kostja (kd I lk 31). Nimetatud asjaolu tõendab ka Danske Bank AS Eesti filiaali ja kostja vahel 16.05.2014 sõlmitud ostu-müügileping, millest nähtuvalt on pank kostjale müünud sõiduauto Land Rover Freelander hinnaga 1080,54 eurot, millele lisandub käibemaks (kd I lk 101). 17.10.2014 on Danske Bank AS Eesti filiaali esitanud kostjale avalduse 16.05.2014 sõiduki müügilepingu tühistamiseks, kuna panga hinnangul oli müügileping kostjaga sõlmitud pettuse või alternatiivselt eksimuse mõjul (kd I lk 154-158).
8.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-153-09 p-s 21 asunud seisukohale, et pettusele (TsÜS § 94) on võimalik tugineda ka juhul, kui lepingut sõlmides on ühe lepingu poole tahtlikult eksimusse viinud kolmas isik, mitte teine lepingu pool. Nähtuvalt tõenditest oli Danske Bank AS Eesti filiaali tahe pärast kasutusrendilepingu lõppemist suunatud sõiduki ostu-müügilepingu sõlmimisele hagejaga. Nimetatud asjaolu kinnitavad 04.04.2011 leping, millega Danske Bank AS Eesti filiaal võttis endale kohustuse sõiduki hagejale müümiseks (kd I lk 29) ja Danske Bank AS Eesti filiaal kinnituskirjad, millest ilmneb, et Danske Bank AS Eesti filiaal tegi oma arusaamise
3(8)
järgi just hagejale ettepaneku sõiduki jääkväärtusega väljaostmiseks (kd I lk 31, 75). Danske Bank AS Eesti filiaal on kasutusrendilepingu lõppemisel 15.04.2014 pöördunud selleks AT poole, keda pank pidas hageja seaduslikuks esindajaks. Nähtuvalt hageja äriregistri väljavõttest on AT volitused hageja juhatuse liikmena tegelikkuses lõppenud juba 13.03.2013 (kd I lk 37). Asjaolust, et AT on hageja juhatusest tagasi kutsutud, on AT teavitatud 19.08.2013 kirjaga (kd I lk 48), samuti on hageja esitanud tõendi selle kohta, et AT on kõnealuse kirja 23.09.2013 kätte saanud (kd I lk 49). Seega oli AT 15.04.2014, kui lõppes sõiduki Land Rover Freelander kasutusrendileping Danske Bank AS Eesti filiaaliga, teadlik, et tema volitused hageja seadusliku esindajana on lõppenud ning tal puudub pädevus teha hageja nimel tahteavaldusi.
9.Nähtuvalt Danske Bank AS Eesti filiaali kirjadest (kd I lk 31, 75) on AT, vaatamata sellele, et ta oli teadlik, et ta on hageja juhatusest tagasi kutsutud ning tal puudub pädevus hageja esindamiseks, teinud Danske Bank AS Eesti filiaalile hageja nimel tahteavalduse ja kinnitanud, et hageja ise sõiduautot selle jääkväärtusega välja osta ei soovi ning hageja annab selle õiguse hoopis kostjale. Olukorras, kus AT ja kostja jätsid panga teavitamata asjaolust, et AT näol ei ole enam tegemist hageja seadusliku esindajaga, on tegemist teavitamata jätmisega asjaolust, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada TsÜS § 94 lg 2 mõttes.
10.Hagejale kuuluva sõiduki Renault Megane liiklusregistri väljavõttest ja tehnilise passi koopiast ilmneb, et sõiduki kasutajatena on märgitud AT ja kostja. Olukorras, kus kostja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, miks peaks olema kostja registreeritud hagejale kuuluva sõiduki kasutajana, on eluliselt usutav, et AT kui hageja endine juhatuse liige lasi sõiduki kasutajana registreerida ka endale lähedase isiku, s.o kostja. Samuti ilmneb Danske Bank AS Eesti filiaali kirjadest (kd I lk 31, 75), et AT on pangale kinnitanud, et kostja on tema elukaaslane. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on kostja näol tegemist AT-le lähedase isikuga, mistõttu esineb alus eeldada, et ka kostja oli teadlik asjaolust, et AT ei olnud Land Rover Freelander kasutusrendilepingu lõppemisel enam hageja seaduslik esindaja. Kostja ja AT lähedast läbisaamist kinnitab ka asjaolu, et kuigi kostja on 16.05.2014 ostumüügilepinguga sõiduki enda nimele soetanud, ilmneb käesolevas asjas ülekuulatud tunnistaja ütlustest, et kostja on andnud pärast ostu-müügilepingu sõlmimist sõiduki vähemalt kolmel korral AT-le vabalt kasutamiseks. Nimelt on tunnistaja JM-K kohtuistungil kinnitanud, et nägi AT vaidlusalust sõidukit üksinda kasutamas 2014. aasta juunis, juulis ja augustis. On eluliselt usutav, et auto omanik annab oma autot pidevalt kasutamiseks ennekõike isikule, kes on talle lähedane ning kellega on usalduslik läbisaamine.
11.Lisaks ka juhul, kui asuda seisukohale, et kostjale ei pruukinud olla teada asjaolu, et AT-l puudub pädevus hageja nimel tahteavalduste tegemiseks, saab Danske Bank AS Eesti filiaal lähtuvalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-153-09 p-s 21 väljendatud seisukohast pettusele tugineda ka juhul, kui panga viis eksimusse kolmas osapool, s.o AT, mitte kostja ise.
12.Tulenevalt eeltoodust on tõendamist leidnud, et Danske Bank AS Eesti filiaal oli 16.05.2014 sõiduki ostu-müügilepingut sõlmides eksimusse viidud küsimuses, kas hageja soovib sõiduautot jääkväärtusega endale osta. Nimetatud eksimus ei kohaldunud üksnes liisingulepingu lõpetamisele, vaid laienes ka panga poolt kostjaga sõlmitud ostu-müügilepingule. Nimelt oli pank valmis kostjaga sõlmima
4(8)
ostumüügilepingut tingimusel, s.o hinnaga, millega muidu oleks kõnealuse sõiduki soetamise õigus olnud hagejal. Seda tõendab 04.04.2011 leping vara ostmiseks, milles on kokku lepitud panga kohustus müüa sõiduk hagejale jääkväärtusega 1080,54 eurot + käibemaks (kd I lk 29), ning asjaolu, et just kõnealuse hinnaga müüdi sõiduk 16.05.2014 müügilepinguga kostjale (kd I lk 101). Asjaolu, et üksnes tulenevalt sellest, et AT hageja nimel sõiduki hagejale ostmisest loobus, oli kostjal võimalik sõiduk 16.05.2014 müügilepingus kajastatud hinnaga osta, kinnitab väljavõte auto24.ee müügiportaalist, kust ilmneb, et kostja poolt omandatud sõiduautoga samaväärsete sõidukite tegelik turuhind on ligikaudu 10 900 kuni 12 490 eurot (kd I lk 33). Kui panka ei oleks AT esindusõiguse olemasolu küsimuses eksimusse viidud, ei oleks pank kostjaga 16.05.2014 sõiduki müügilepingut vastavatel tingimustel sõlminud. Tulenevalt eeltoodust esines Danske Bank AS Eesti filiaalil TsÜS § 90 lg 1, § 94 lg 1, 2 järgi alus kostjaga 16.05.2015 sõlmitud sõiduki müügilepingu tühistamiseks. TsÜS § 90 lg 2 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel oli Danske Bank AS Eesti filiaalil õigus kostjalt sõiduauto tagasi nõuda. Pangal on kostja suhtes ka nõudeõigus sõiduki omandi tagastamiseks.
13.Pangal oli õigus ka omandiõiguse ülekandmise nõudeõiguse hagejale üleandmiseks. Asjaolu, et pangal tekkis õigus nõuda kostjalt omandiõiguse ülekandmist ning see nõue omakorda hagejale loovutada, on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 12.12.2014 määruses (kd I lk 179-181 pöördel). Hageja on tõendanud, et Danske Bank AS Eesti filiaal on 19.12.2014 lepinguga hagejale loovutanud sõiduki omandiõiguse tagasikandmise nõudeõiguse.
14.Nähtuvalt Danske Bank AS Eesti filiaali ja kostja vahel sõlmitud sõiduki ostumüügilepingust on sõiduki juurde kuuluv dokumentatsioon ning muud esemed (võtmed jne) kostjale üle antud (kd I lk 101). Danske Bank AS Eesti filiaali ja hageja vahel sõlmitud 17.10.2014 sõiduki ostu-müügilepingu kohaselt on müügilepingu ese sõiduauto Land Rover Freelander, selle juurde kuuluvad dokumendid ja vara valdamist ja kasutamist võimaldavad päraldised (kd I lk 165). Sõiduki juurde kuuluvad päraldised on 2 smartkeyd ja hooldusraamat. AÕS § 80 lg 2 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt ka päraldiste väljaandmist.
15.Hageja tingimuslik nõue kohustada kostjat hüvitama hagejale 937 eurot tuleb rahuldamata jätta, kuna hageja ei ole tõendanud AÕS § 84 lg 1 eelduste esinemist.
16.On õiglane ja põhjendatud jätta menetluskuludest 80% kostja kanda ja 20% hageja kanda lähtuvalt TsMS § 163 lg-st 1. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
17.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja tühistada hagi tagamine.
18.Maakohus on rikkunud TsMS § 376 lg 1, § 436 lg 1 ja § 438 lg 1. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hagejal ei olnud hagi esitamise ajal omandiõiguse ülekandmise nõudeõigust. (23.12.2014 menetlusdokumendi lisa 1 – panga ja hageja vahelise 17.10.2014 müügilepingu 19.12.2014 lisa 1). Kohtumenetluse käigus loodi juurde dokumente, millega hagejale tekitati nõudeõigus, seega on menetluse käigus muudetud hagi aluseks olevaid asjaolusid. Tallinna Ringkonnakohus 12.12.2014 määruses ütles sisuliselt, et hagiavaldus ei ole põhjendatud. Kostja ei ole andnud nõusolekut hagi
5(8)
muutmiseks (TsMS § 376 lg 1). Tegemist ei olnud üksnes hagi täiendamisega. Maakohus ei ole andnud nõusolekut hagi muutmiseks ega võtnud hagi muutmise kohta seisukohta.
19.Maakohus on jätnud kostja vastuväited osaliselt hindamata ja rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. Kostja viitas 03.08.2015 kohtuistungil, et pangal oli võimalik kontrollida, et AT-l ei olnud õigust liisingulepingut lõpetada ega hagejat esindada. Maakohus jättis käsitlemata argumendi, et pangal oli kontrollikohustus (krediidiasutuste seaduse § 89 lg 21) ja kohustus identifitseerida klient ja tema esindaja. Pangal puudus tehingu tühistamiseks alus. Kolmanda isiku pettuse toimepanemine asjaolude avaldamata jätmise teel ei tule tavaliselt kõne alla. Kostjal ei olnud asjaolude teavitamiskohustust. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks olnud teadlik AT esindusõiguse puudumisest. Kostja ei ole omaks võtnud väidet, et kostja on AT elukaaslane. Maakohus on otsuse rajanud oletusele. Vastustaja seisukoht
20.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
21.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega ning ära kuulanud menetlusosalised kohtuistungil, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses ei korrata.
22.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Õige on maakohtu järeldus, et Danske Bank A/S oli õigustatud tema ja kostja vahel 16.05.2014 sõlmitud müügilepingu tühistama, Danske Bank A/S on omandi ülekandmise nõudeõiguse hagejale kehtivalt loovutanud ning kuna kostja keeldus auto omandit hagejale üle andmast, oli hagejal õigus VÕS § 1028 lg 1 ja TsÜS § 68 lg 5 järgi esitada nõue kostja kohustamiseks sõiduki Land Rover omandi ülekandmise tahteavalduse andmiseks.
23.Vastuseks apellatsioonkaebusele leiab kolleegium, et alternatiivse nõude menetlusse võtmine maakohtu poolt ei ole menetlusnormi rikkumine, mis oleks aluseks otsuse tühistamisele või mis oleks tinginud ebaõige otsuse tegemise. Hageja on 24.10.2014 esitatud hagiavalduses toonud esile, et Danske Bank A/S on 17.10.2014 tühistanud kostjaga 16.05.2014 sõlmitud sõiduauto Land Rover müügilepingu ja sõlminud müügilepingu hagejaga ning ühtlasi andnud üle vara omandiõiguse ja loovutanud hagejale vara väljanõudeõiguse. Hageja palus tunnustada tema omandiõigust sõiduautole ja kohustada kostjat üle andma sõiduki signalisatsioonipult, võtmed ja hooldusraamat ning juhul, kui päraldisi üle ei anta, siis välja mõista hüvitis 937 eurot.
6(8)
23.12.2014 menetlusdokumendis esitas hageja alternatiivse nõude, mille alusena tõi välja, et 19.12.2014 on tema ja Danske Bank A/S vahelisele 17.10.2014 müügilepingule sõlmitud lisa nr 1, mille kohaselt juhul, kui kostja ja panga vaheline asjaõigusleping kehtib, annab pank hagejale üle vara omandiõiguse ülekandmise nõudeõiguse. 23.12.2014 menetlusdokumendis esitatud alternatiivses nõudes palus hageja kohustada kostjat andma tahteavalduse, millega ta annab nõusoleku sõiduki Land Rover omandiõiguse ülekandmiseks hagejale. Riigikohus on 15.11.2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-99-14 p-s 20 selgitanud, et kui hageja esitab menetluses lisaks varem esitatud nõudele uue (alternatiivse) nõude alternatiivsel alusel, siis ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 esimese lause mõttes. Riigikohus selgitas, et alternatiivse nõude võib esitada lisaks ka juba menetluses olevale nõudele. See tähendab, et hageja võib hagi täiendada alternatiivse nõudega. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette, et alternatiivset nõuet peaks tingimata menetlema esialgse nõudega samas menetluses, kuid arvestades alternatiivsete nõuete omavahelist seotust, on üldjuhul otstarbekas neid samas menetluses menetleda. Alternatiivse nõude menetlusse võtmise lahendamisel saab analoogia alusel kohaldada hagide liitmise kohta sätestatut ja TsMS §-s 374 sätestatud eelduste olemasolul võib maakohus võtta alternatiivse nõude esialgse nõudega samasse menetlusse. Maakohus tegi alternatiivse nõude menetlusse võtmise kohta 22.04.2015 määruse ja asus seda menetlema ning kostja on alternatiivsele nõudele vastanud. Kolleegiumi arvates on praegusel juhul eelkõige tegemist olukorraga, kus alternatiivse nõude menetlusse võtmine tagab menetluse kiiruse ja ökonoomsuse.
24.Apellant väitis, et Danske Bank A/S-l oli KAS § 89 lg 21 järgi kohustus kontrollida, kas AT-l oli liisingulepingu lõppemisel õigus määrata, kellele peab pank liisingulepingu esemeks oleva auto võõrandama. Kuna pangal lasus kohustus ja võimalus kontrollida kliendi volitusi, siis TsÜS § 95 järgi ei saa AT-l volituste puudumine hageja nimel liisingulepingust tuleneva otsustuse tegemisel olla aluseks müügilepingu tühistamisele TsÜS § 94 järgi. TsÜS § 95 kohaselt selleks, et kindlaks teha, kas TsÜS §-des 92 ja 94 nimetatud juhtudel tuleb asjaolu teisele poolele teatavaks teha, tuleb eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. KAS § 89 lg 21 sätestab, et lepingu sõlmimisel ja tehingu tegemisel on krediidiasutus kohustatud kliendi ja samuti tema esindaja identifitseerima. Kui isik, samuti tema esindaja, on krediidiasutuse poolt varem identifitseeritud, otsustab krediidiasutus täiendava identifitseerimise vajaduse. Krediidiasutusel on õigus kontrollida identifitseerimise aluseks olevate isikut tõendavate dokumentide kehtivust. Isikut tõendavate dokumentide kehtivuse kontrollimisel on krediidiasutusel õigus saada isikuandmeid dokumente väljastavate riigiasutuste vastavatest andmekogudest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et liisingulepingu sõlmimisel 12.05.2008 ja selle muutmisel 04.04.2011 oli hageja juhatuse liikmeks AT, kelle volitused lõppesid 13.03.2013 (I kd lk 37), ning samuti on AT tasunud liisingumakseid kuni lepingu lõpuni. Kolleegium leiab, et kuna ATi isik oli Danske Bank A/S Eesti filiaali poolt varem identifitseeritud ja tema volitused hageja esindamiseks kontrollitud, siis täiendava volituste kontrollimise vajaduse üle pidi pank otsustama, kui tal oleksid tekkinud kahtlused või kui talle oleksid teatavaks saanud asjaolud, mis seavad kahtluse alla AT volitused hageja juhatuse liikmena. Kostja väidete kohaselt oli selliseks asjaoluks eelkõige see, et enne liisingulepingu lõppu tasus AT liisingumakseid sularahas. Kolleegiumil ei ole alust pidada sularahas
7(8)
maksete tegemist asjaoluks, mis võiks anda finantsasutusele aluse kahelda maksed teinud isiku volitustes liisinguvõtja esindamisel. Sularahas maksete tegemine summades, mis olid vajalikud liisingulepingu täitmiseks, ei ole vastuolus krediidiasutustele kehtestatud sularaha käitlemise reeglitega ja sellist makseviisi ei saa pidada ebatavaliseks.
25.Apellant leidis, et oletustel rajaneb maakohtu järeldus, mille kohaselt kostja oli teadlik või pidi teadma AT poolt pettuse toimepanemisest. Kolleegium sellega ei nõustu. Hageja on kohtu ette toonud asjaolud ja tõendid, millest saab järeldada, et kostja ja AT on lähedased inimesed ja kostja pidi eeldatavasti olema teadlik AT poolt pettuse toimepanemisest. Maakohus on tõendeid hinnanud vastavalt TsMS § 232 lg-le 1 ning kohtu siseveendumuse kujunemine on vaidlustatud otsuses jälgitav.
26.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi (kostja) kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulude suurust kindlaks määranud, siis TsMS § 173 lg 1 ja § 174 lg 4 järgi märgib ringkonnakohus otsuses ainult menetluskulude jaotuse ja menetluskulude kindlaksmääramine toimub TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi maakohtus.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.