Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.01.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-60778
Tsiviilasi
AS-i KH Energia - Konsult hagi OÜ NATTELCO vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2014/6807
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS KH Energia - Konsult apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant AS KH Energia - Konsult (registrikood 10303995), lepinguline esindaja v/adv abi Ahti Kuuseväli Kostja/vastustaja OÜ NATTELCO (registrikood 10169131), lepinguline esindaja v/adv Andreas Veeret
Kohtuistungi toimumise aeg
13.01.2016
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 29.06.2015 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
5.Määrata OÜ NATTELCO põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 1320 eurot.
6.Mõista KH Energia-Konsult AS-ilt välja OÜ NATTELCO kasuks menetluskulude hüvitis 1320 eurot ja viivis hüvitiselt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni nõude täieliku täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Rahuldada apellandi taotlus 13.01.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks ja lugeda teise lehekülje lõpus A.Kuuseväli selgitust järgmiselt: “vaidlen vastu. TsMS § 3111 lg 3 järgi loetakse dokument kättetoimetatuks, kui see on infosüsteemis avatud. Avasin otsuse 08.07.2015. E-toimikust nähtuvalt saatis maakohus otsuse mulle 03.07.2015, mis oli reede. Dokument loetakse TsMS § 3141 kohaselt kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel. Sellest tulenevalt esitasin kaebuse õigeaegselt.“
8.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.13.11.2014 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus tunnistada lubamatuks täiteasja nr 022/2014/6807 sundtäitmine. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja õigusabikulu 2283.50 eurot (käibemaksuta) ja riigilõiv 475 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt on kostja algatanud hageja suhtes täitemenetluse Harju Maakohtu 25.10.2013 otsuse tsiviilasjas nr 2-12-35542 täitmiseks. Maakohtu otsus jõustus 2014 oktoobris. Seisuga 16.10.2014 kuulus hageja poolt kostjale tasumisele kokku 225 378.16 eurot. 16.10.2014 hageja tasus 162 633.98 eurot. Samal päeval edastas hageja kostjale tasaarvestuse avalduse. Avalduse kohaselt tasaarvestas hageja oma kohustuse 62 744.18 euro ulatuses ning luges selle summa ulatuses täidetuks jõustunud kohtuotsusest tuleneva kohustuse kostja ees. Kostja alustas siiski täitemenetlust, nõudes 57 391.64 eurot, millest 56 901.72 eurot põhivõlana ja 489.92 eurot viivisena.
3.Hageja kasutas tasaarvestamiseks kahte nõuet – 1) ELTEL Networks AS-ilt omandatud nõuet suuruses 33 446.18 eurot ja 2) pooltevahelisest lepingulisest suhtest tulenevat kahjunõuet 29 298 eurot.
4.Poolte omavahelisest lepingust tuleneva nõude osas on pooleli vaidlus tsiviilasjas nr 213-4632. Isegi kui 16.10.2014 tehtud tasaarvestusavaldus ei oleks kehtiv, on igal juhul hagejal õigus keelduda täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmisest, kuna kostjal on hageja ees omavahelisest töövõtusuhtest tulenev täitmata kohustus, mis on vaidluse esemeks tsiviilasjas nr 2-13-4632 ja mille täitmisest kostja selgesõnaliselt keeldub.
Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja tasaarvestuse vastuväide ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõike 2 kohaselt lubatav. Hageja ei ole tõendanud tasaarvestuse olukorra esinemist. Hageja esitatud kinnitusest ei nähtu, et ELTEL Networks AS loovutas hagejale nõude hagis ja tasaarvestuse avalduses väidetud summas 33 446.18 eurot. Arve olemasolu sai kostjale esmakordselt teatavaks 27.04.2015, mil hageja esitas arve käesolevas asjas tõendina. Lisaks oli nimetatud nõue tasaarvestuse avalduse ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise hetkeks aegunud.
6.Vastavalt tasaarvestuse avaldusele tugineb hageja summa 29 298 euro ulatuses lepingulisele kahjunõudele. Tsiviilasjas nr 2-13-4632 on hageja esitanud kostja vastu alltöövõtulepingust nr 22/9095 tuleneva kahju hüvitamise nõude, tuginedes hagi alusena samadele asjaoludele, st et hageja pidi kostja väidetavate rikkumiste tõttu maksma peatöövõtjale AS-ile Nordecon Infra leppetrahvi 25 565 eurot + käibemaks. Jõustunud maakohtu otsusega on kindlaks tehtud, et kostja ei rikkunud hageja suhtes alltöövõtulepingust nr 22/9095 tulenevaid kohustusi, mistõttu ei saa hagejal olla kostja vastu ka lepingulist kahju hüvitamise nõuet.
7.Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda ning välja mõista hagejalt hüvitisena välja 4760 eurot ja viivise. Esimese astme kohtu otsus
8.29.06.2015 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Kohus tühistas Harju Maakohtu 17.11.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jäid hageja kanda ja kohus mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulu 4680 eurot (avaldus jäi rahuldamata summas 80 eurot) ja viivise menetluskulult.
9.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas täitemenetlus nr 022/2014/6807 on lubatav. Samuti on pooled erimeelt selles, kas hageja poolt tasaarvetusavalduse tegemise ajal eksisteeris poolte vahel tasaarvestuse olukord. Seetõttu tuleb vaidluse lahendamiseks kontrollida nn aktiivnõude sissenõutavust ning nn passiivnõude täidetavust.
10.Kohtule esitatud dokumentaalse tõendi – Harju tööpiirkonna kohtutäitur Elin Vilippuse 11.11.2014 täitmisteate kohaselt on täitemenetlust täiteasjas nr 022/2014/6807 alustatud 06.11.2014 kostja täitmisavalduse alusel (t I kd lk 6). Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 25.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 2-12-35542, millega mõisteti hagejalt kostjale välja mõistetud 205 802.46 eurot, so 134 559.95 eurot põhinõue ning 71 242.51 eurot otsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti on hagejalt välja mõistetud tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt 134 559.95 eurot määras 15% aastas alates otsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhinõude täieliku tasumiseni (t I kd lk 8-32). Nimetatud otsus on jõustunud 13.10.2014 (t I kd lk 144).
11.Hageja leidis, et kostja nõue summas 62 744.18 eurot on tasaarvestatud ning on esitanud selle väite tõendamiseks 16.10.2014 tasaarvestusavalduse (t I kd lk 36). Osundatud avalduse kohaselt tasaarvestab hageja kostja nõude summas 62 744.18 eurot, milline tuleneb ELTEL Networks AS-ilt omandatud nõudest summas 33 446.18 eurot ja tekitatud kahjust summas 29 298 eurot. Kostja vaidles nimetatud tasaarvestusavaldusele vastu ning leidis, et vastav vastuväide ei ole antud juhul lubatav.
12.Järgnevalt analüüsis kohus tasaarvestuse sisuliste eelduste olemasolu. Pooltel ei ole vaidlust täiteasjas nr 022/2014/6807 täitedokumendiks olevast 25.10.2013 kohtuotsusest (t I kd lk 8-32) tuleneva nõude 16.10.2014 seisuga 225 378.16 euro (nn passiivnõude) olemasolus. Seda kinnitab iseenesest ka hageja tasaarvestusavalduse sisu (t I kd lk 36) ja asjaolu, et hageja on tasunud kostjale 162 633.98 eurot (t I kd lk 34). Kostja on vastu vaielnud tasaarvestava nõude (nn aktiivnõude) olemasolule ja sissenõutavusele.
13.Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lõikele 1. Õiguskirjanduses on leitud, et VÕS § 197 lõikes 1 sisalduv reegel tähendab, et aktiivnõue ehk nõue, millega tasaarvestatakse, peab olema sissenõutav, st tasaarvestaja peab saama nõuda teiselt poolelt vastava kohustuse täitmist. Passiivnõue ehk nõue mida tasaarvestatakse, peab VÕS § 197 lg 1 kohaselt olema täidetav ehk teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi. Lk 663-664).
14.Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-60-11 leidnud, et VÕS § 197 lg 1 järgi peab sissenõutav olema nn aktiivnõue, st tasaarvestava poole nõue teise poole vastu. Teise poole nõue tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega lõpetada (nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid see, et tasaarvestaval poolel oleks õigus kohustus täita. Kohustuse võib üldjuhul alati täita ka enne täitmise tähtpäeva, st võlausaldaja võib sellest keelduda üksnes õigustatud huvi olemasolul. Kohtuasjas nr 3-2-1-95-11 on Riigikohus leidnud, et tasaarvestada saab üksnes olemasolevaid nõudeid.
15.Hageja poolt kostjale esitatud tasaarvestuse aluseks on järgmised hageja nõuded: 1) summas 33 446.18 eurot ELTEL Networks AS-ilt omandatud nõue, mis tuleneb kostja ja ELTEL Networks AS vahel sõlmitud töövõtulepingust nr 336057 ja 2) summas 29 298 eurot kahju tekitamisest tulenev nõue, mis hagejal on tekkinud asjaolust, et kostja jättis lõpetamata Tallinnas Pärnu mnt lõigul (Laane tn – Hiiu tn) rekonstrueerimisega seotud tööd 2009.a ja mille sissenõudmiseks on algatatud tsiviilasi nr 2-13-4632 (t I kd lk 36).
16.Kohtule esitatud lisa nr 1 nõudeõiguse loovutamise lepingule 11.03.2010 kinnituse kohaselt kinnitas Viktor Suzdaltsev ELTEL Networks AS-i esindajana, et hagejale on üle läinud ELTEL Networks AS ja kostja vahel 25.08.2009 sõlmitud töövõtulepingust nr 336057 tulenev nõudeõigus võlgniku vastu. Samuti, et hageja on astunud alates 26.03.2010 töövõtulepingus nr 336057 ELTEL Networks asemele ning sellest lepingust tulenevad kohustused kuuluvad täitmisele tema kasuks (t I kd lk 99, 185-194). Kohus selgitas, et hageja poolt kohtule esitatud ELTEL Networks AS-i arve nr CD970011613 on koostatud juba 30.09.2009 (t I kd lk 195) ning seega kui nimetatud arve oli kostja poolt tasumata, oli osundatud arve alusel tekkinud tasaarvestamise õigus juba enne tsiviilasjas nr 2-12-35542 tehtud kohtuotsuse jõustumist (t I kd lk 8-32).
17.Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-11-15 selgitanud, et määrav ei ole mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik seal maksma panna, kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lõike 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.
18.Praegusel juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, millistest nähtuks, et hageja tasaarvestuse alused on tekkinud peale tsiviilasjas nr 2-12-35542 tehtud kohtuotsuse jõustumist. Tõenditest nähtub, et tasaarvestuse alus summas 33 446.18 eurot on hagejal olnud juba enne tsiviilasjas nr 2-12-35542 tehtud kohtuotsust, kuna väidetav nõude loovutamine ELTEL Networks AS-i poolt on toimunud juba 26.03.2010 (t I kd lk 99, 195).
19.Lisaks nõustus kohus kostjaga ka selles, et isegi, kui hagejal on nõue eespool osundatud nõudeõiguse loovutamise lepingust, oli see tasaarvestusavalduse ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise hetkeks aegunud kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lõikega 3.
20.Antud juhul on väidetavalt töö vastu võetud 25.09.2009 (t I kd lk 196) ning arve esitatud 30.09.2009 ning maksetähtajaks on märgitud 29.11.2009 (t I kd lk 195). Seega algas aegumine 01.01.2010 kell 0:00 ja lõppes 31.12.2012 kell 24:00 (vt selles osas ka Riigikohtu 12.11.2008 kohtuotsus kohtuasjas nr 3-2-1-95-08, p 11).
21.Hageja tugineb oma hagis ning tasaarvestuse avalduses ka kahju hüvitamise nõudele summas 29 298 eurot (t I kd lk 36). Nagu nähtub kohtule esitatud 16.10.2014 tasaarvestusavaldusest, on hageja esitanud kostja vastu hagi eespool nimetatud summas kahjuhüvitise väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-13-4632).
22.Tasaarvestusavalduse tegemise ajal, so 16.10.2014, ei olnud hageja nõue summas 29 298 eurot sissenõutav, kuivõrd tsiviilasja nr 2-13-4632 menetlus lõppenud ei ole. Kohus selgitas, et hageja poolt tasaarvestamise avalduse tegemise ajal ei olnud veel hagejale teada, millises summas on viimasel õigus kostjaga nõue tasaarvestada, kuna tasaarvestuse eeldused ei olnud sel hetkel täidetud. VÕS § 197 lõike 1 kohaselt ei saa tasaarvestuseks kasutada nõuet, mis ei ole sissenõutav.
23.Kõige eespool toodu alusel asus kohus seisukohale, et hagi põhjendatud ei ole ja rahuldamisele ei kuulu ning sundtäitmine täiteasjas nr 022/2014/6807 ei ole lubamatu. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
24.TsMS § 442 lõike 2 punkti 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lõikele 1 ja §-le 123 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 6 000 eurot.
25.Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 jäävad menetluskulud hageja kanda, kuivõrd kohus hagi ei rahulda. TsMS § 174 lõike 1 ja § 177 lõike 1 punkti 1 järgi määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
26.Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulu kokku summas 4 760 eurot, millest riigilõiv 50 eurot ja õigusabikulu kokku summas 4 710 eurot (II köide t lk 2-4, 29-35).
27.Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on kostja tasunud määruskaebuse esitamisel riigilõivu summas 50 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2015 määrusega on jäetud muutmata Harju Maakohtu 17.11.2014 määrus ja määruskaebus rahuldamata. Kohus leiab, et kostja taotlus hagejalt välja mõista riigilõiv summas 50 eurot rahuldamisele ei kuulu, kuivõrd kostja poolt esitatud määruskaebus on jäänud rahuldamata.
28.Kostja palub hagejalt välja mõista õigusabikulu kokku summas 4 710 eurot (käibemaksuta, II köide t lk 3). Hageja vastuväiteid kostja menetluskulude suuruse osas kohtule esitanud ei ole.
29.Kostja lepinguliste esindajate tunnitasu määr on olnud 120 eurot (II köide t lk 3). Kohus leiab, et vastav tunnitasu määr on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ning tasu määrale ei ole vastu vaielnud ka kostja. Kostja lepinguliste esindajate ajakulu on vastavalt kohtule esitatud arve nr 141211 alusel olnud 7,75 tundi, arve nr 150208 alusel 14,50 tundi, arve nr 150431 alusel 6 tundi ning arve nr 150501 alusel 3 tundi ning kohtuistungil osalemise ajakulu kahe lepingulise esindaja kohta 2 tundi, 20.05.2015 koostatud menetlusdokumendi ajakulu 6 tundi.
30.Esitatud spetsifikatsioonide kohaselt on esindajad tutvunud täiteasjas hagi tagamise määrusega, tutvunud hagiavalduse, hagi tagamise taotluse ja asjas tehtud kohtumäärusega, kogunud tõendeid, koostanud määruskaebuse hagi tagamise taotlusele, koostanud kostja vastuse, vaadanud üle vastuse hagiavaldusele, läbi töötanud hageja 11.02.2015 seisukoha ja menetluse peatamise taotluse, kaalunud täiendavate tõendite esitamist tulenevalt kohtumäärusest, koostanud kostja seisukoha, koostanud menetluskulude nimekirja, ettevalmistunud kohtuistungiks, osalenud kohtuistungil, koostanud seisukoha. Kokku on kostja lepinguliste esindajate ajakulu 39,25 tundi.
31.Kohus leiab, et kostja taotlus välja mõista hagejalt menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,25 tundi rahuldamisele ei kuulu tulenevalt Riigikohtu 06.05.2015 kohtumäärusest kohtuasjas nr 3-2-1-4-15. Riigikohus on nimetatud asjas leidnud, et menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata. Seega ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lõike 1 mõttes ning kohus jätab kostja vastava taotluse summas 30 eurot (120 x 0,25) rahuldamata.
32.Kohus leiab, et kostja esindajate poolt ülejäänud ajakulu on põhjendatud täies ulatuses, kuivõrd see vastab esindajate poolt tehtud menetlustoimingutele ning tsiviilasja toimikus olevatele materjalidele.
33.Eelnevast tulenevalt on põhjendatud kostja esindajate ajakulu käesolevas tsiviilasjas 39 tundi. Seega kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskulu summas 4 680 eurot (39 tundi x 120 eurot). Rahuldamata tuleb jätta kostja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks kogusummas 80 eurot (4 760 – 4 680).
35.07.08.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
36.Maakohus on jätnud hageja nõude rahuldamata tuginedes TMS § 221 lõikele 2 põhjusel, et hageja õigus tasaarvestada ehk tasaarvestusolukord oli tekkinud enne täitedokumendiks oleva kohtuotsuse jõustumist. TMS § 221 lõige 2 ei piira hageja kujundusõiguse teostamist ega määratle tasaarvestuse õiguslikke tagajärgi VÕS § 197 lõikest 2 erinevalt. Seega on hagejal õigus täitemenetluse lubamatuks tunnistamise vaidluses tugineda tasaarvestuse tulemusel kohustuse lõppemisele, kui tasaarvestusavaldus on esitatud pärast täitedokumendiks oleva kohtuotsuse jõustumist.
37.Maakohus on põhjendanud hageja nõude rahuldamata jätmist aktiivnõude aegumisega, milline seisukoht ei ole kooskõlas VÕS § 200 lõikega 2. Maakohus ei ole tuvastanud, et hageja õigus nõuet tasaarvestada oleks tekkinud pärast aktiivnõude aegumist. Hageja õigus nõudeid tasaarvestada tekkis enne aktiivnõude aegumist.
38.Maakohus on hagi rahuldamata jätmist põhjendanud ka sellega, et hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna selle üle toimub alles vaidlus kohtus. Hageja ei nõustu kohtu käsitlusega, kuna nõude sissenõutavaks muutumine ei sõltu kohtuvaidlusest ega ka kohtuotsuse jõustumisest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kahjunõude sissenõutavaks muutumise aeg määratakse kindlaks eelkõige VÕS § 82 lõigete 3 ja 7 alusel. Seega muutus hageja kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks kostja poolt kahju tekitamise ajast.
39.Maakohus jättis rahuldamata hageja poolt kahjunõude tõendamiseks esitatud taotlused, millega piiras oluliselt hageja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõikest 2 tulenevat õigust oma nõuet tõendada ning kostja vastuväiteid ümber lükata. Kahjunõude tõendamatuse tõttu ei ole küll maakohus hagi rahuldamata jätnud. Kuna hageja leiab, et hagi on jäetud ebaõigesti rahuldamata, taotleb hageja, et ringkonnakohus kuulaks üle kõik tunnistajad, kelle ülekuulamist hageja taotles maakohtus ning võtaks vastu kõik tõendid, mis hageja esitas maakohtus.
40.TMS § 221 lõike 2 kohaldamisel on õiguslik vaidlus tõusetunud üksnes selle pinnalt, mida tuleb mõista sättes nimetatud „aluse“ all. Hageja hinnangul tuleb lähtuda täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi alusest ehk vastuväitest täitemenetluse läbiviimisele, kuna sama sätte esimene lõige määratleb asjaolud, millel võib põhineda täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tasaarvestusolukorra tekkimine ise võiks õigustada sellise hagi esitamist. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamist saab nõuda alles pärast tasaarvestuse toimumist, sest alles siis lõpeb ära tasaarvestatav kohustus ning sellises olukorras on täitemenetluse läbiviimine õigustamatu. Antud juhul ei ole täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitamine TMS § 221 lõike 2 järgi piiratud, kuna hagi põhineb tasaarvestuse toimumisel ning kuna kostja täitedokumendiks olev kohtuotsus jõustus 13.10.2014 ning hageja esitas tasaarvestusavalduse 16.10.2014, siis on hagi alus tekkinud pärast otsuse jõustumist.
41.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-104-10 (punktis 11) leidnud, et TMS § 221 lõigete 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist. TMS § 221 lõikes 3 sisaldunud nõue, et täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi tuleb esitada 30 päeva jooksul täitmisteate saamisest, viitab sellele, et TMS § 221 lõiget 2 tuleb tõlgendada kitsendavalt. Need olukorrad, kus kohtuotsuse jõustumise järgse 30 päeva sisse mahuks ära nii tasaarvestuse avalduse esitamine kui ka tasaarvestuse avalduseks nõutava aluse (nõude) tekkimine, ei ole elulised. Seetõttu ei saanud seadusandja tahe olla suunatud selliste olukordade reguleerimisele, vaid seadusandja sai teise lõike kehtestamisel silmas pidada olukordi, kus tasaarvestus on toimunud pärast kohtuotsuse jõustumist. Hilisem seadusemuudatus vaid pikendas võlgniku hagi esitamise õigust, kuid ei kitsendanud hagi esitamise eeldusi võrreldes varasema redaktsiooniga.
42.Süstemaatiliselt tõlgendades näeb esiteks VÕS § 200 ette tasaarvestuse kasutamise piirangud ning selles sättes ei ole märgitud, et kohustuse täitmine tasaarvestuse teel ei oleks lubatav ainuüksi seetõttu, et passiivnõue (tasaarvestatav nõue) on tuvastatud
kohtuotsusega. VÕS § 200 tervikuna analüüsides võib järeldada, et kõnealune norm sisaldab tasaarvestuse kasutamise piiranguid ammendavalt. Teiseks on TMS § 221 eesmärgiks reguleerida sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetlust. Seetõttu peaks TMS § 221 lõikes 2 sisalduv viide „vastuväite alusele“ tähendama siiski eelkõige sellist asjaolu, mis õigustab täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitamist. Sama sätte esimese lõike kohaselt õigustab täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitamist nõude tasaarvestamine. Seega tuleb sätte teises lõikes viidatud vastuväite aluse all silmas pidada täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitamist õigustavat faktilist alust.
43.Õigusselguse kontekstis tuleb tähelepanu pöörata eelkõige kahele aspektile. Esiteks, pärast kohtuotsuse jõustumist tehtud tasaarvestuse avaldusel on VÕS § 197 lõikes 2 nimetatud tagajärg – kohustused lõpevad kattuvas ulatuses – ning sellise tagajärje saabumist ei piira ükski TMS-i ega VÕS-i säte. Teiseks peaks TMS § 221 lõike 2 tõlgendus sobima kõigi sama sätte esimese lõike juhtumite esinemise korral, mitte ainult tasaarvestuse olukorras. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-11-15 toonud välja üksnes tasaarvestusega seotud mõningad ebaselgust põhjustavad olukorrad. TMS § 221 lõige 1, millele viitab sama sätte teine lõige, sisaldab aga lahtist loetelu võimalikest eeldustest, mille esinemise korral on täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitamine õigustatud. Üheks otsenimetatud asjaoluks, mis annab aluse täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitada, on kohustuse täitmine. Ei saa esineda ühtegi objektiivset põhjust, miks võlgnik ei võiks tugineda kohustuse täitmisele, kui kohustus on täidetud enne kohtuotsuse jõustumist. Eelkirjeldatud mõlemal juhul tekib olukord, kus kohustus on tegelikult lõppenud. Kui võlausaldaja vaatamata sellele saavutab kohtutäituri vahendusel kohustuse teistkordse täitmise, on võlausaldaja saanud kohustuse täitmise kaks korda ning seetõttu alusetult rikastunud. Sellises olukorras tuleb võlgnikul oma õiguste kaitseks pöörduda kohtu poole, et nõuda tagasi alusetu rikastumisena saadu. Lisaks õigusrahu puudumisele satub võlgnik olukorda, kus võlausaldaja võib võlgniku õiguste maksma panemiseks peetava kohtumenetluse ajal muutuda maksejõuetuks ning ebaõigluse sisuline kõrvaldamine ei osutu võimalikuks vaatamata võlgnikule positiivse kohtulahendi tegemisest. Selliste olukordade soodustamine ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega ega aita saavutada õigusrahu.
44.Ei ole välistatud, et tasaarvestuse avalduse esitamisele ning tasaarvestusel põhinevale vastuväitele kohaldub TsMS § 331, mille kohaselt ei arvesta kohus hilinemisega esitatud avaldust. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-11-15 väljendatud seisukoha kohaselt võib kostja tasaarvestusavalduse esitada igas kohtumenetluse staadiumis, va kassatsioonimenetluses. St, et tasaarvestusavaldusega tuleks kohtul asja lahendamisel arvestada ka siis, kui see esitatakse apellatsioonimenetluse ajal, mh pärast apellatsioonimenetluses toimunud kohtuistungit. Kui sellisel juhul peaks kohus tasaarvestusavaldusega arvestama, tuleks eelduslikult saata asi maakohtule uueks arutamiseks, eelmenetluse staadiumisse, et selgitada välja kostja tasaarvestusavalduse õiguslik tagajärg. Sellises olukorras annab tasaarvestusavalduse esitamisega viivitamine kostjale võimaluse kohtumenetluse venitamiseks ning see ei pruugi olla vastuolus TsMS §-ga 200, kuna kostja võib tugineda sellele, et kohtumenetluse käigus on tal tekkinud kartus selles, et hageja nõue võib olla põhjendatud (mida tal maakohtu menetluses ei tekkinud). Eelkirjeldatud olukorrad ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega.
45.TMS § 221 lõige 2 tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15 sisustanud vaidlusaluse sätte selliselt, et „...määrav ei ole mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal
ja oli võimalik seal maksma panna (vt selle kohta käesoleva otsuse punkt 11), kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lõike 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.” Sellist seisukohta on Riigikohus põhjendanud väga lühidalt: „TMS § 221 lõike 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel.” Kõnealusest lahendist ei nähtu, millest lähtuvalt on Riigikohus määratlenud TMS § 221 lõike 2 eesmärgi just selliselt, mh puudub viide põhiõiguslikule väärtusele, millega võiks sellist normi eesmärki õigustada. Riigikohtu seisukoha kohaselt on vaidlusaluse sätte sisuks võlgniku menetlusõiguste piiramine – keeld tugineda teatud liiki vastuväitele – ja täpsemalt võlgniku kohtusse pöördumise õiguse piiramine.
46.Kui ringkonnakohus jagab Riigikohtu seisukohta TMS § 221 lõike 2 sisu osas, palub hageja jätta TMS § 221 lõike 2 praeguse asja lahendamisel kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega. Võlausaldaja huvi kohtulahendi viivitamatu täitmise vastu ei saa õigustada põhiõiguse piiramist ega kaaluda üles võlgniku huvi pöörduda kohtu poole, kui ta leiab, et täitemenetluse läbiviimine on tema suhtes ebaõiglane ja põhjendamatu eelkõige seetõttu, et avaliku võimu abiga sunnitakse võlgnikku täitma lõppenud kohustust. Kohtumenetluse ajal, eriti olukorras, kus võlgnik vaidleb hagi rahuldamisele vastu, ei saa ta olla kohustatud tasaarvestusavalduse esitamiseks, sest kostja eesmärgiks on eelkõige hagi rahuldamata jätmine, mille tulemusel täitedokumenti üldse ei teki. Alles kohtulahendiga saabub selgus selles, kas võlausaldajal on õigus kohustuse täitmist nõuda ja millises ulatuses on see õigustatud. Menetlusökonoomia põhimõttega oleks vastuolus nõuda kostjalt alati tasaarvestuse avalduse esitamist kohtumenetluse ajal, sest eelduslikult eksisteerib kuni kohtulahendi jõustumiseni samaväärne tõenäosus nii hagi rahuldamata jätmise kui ka rahuldamise osas. Lisaks ei pruugi kostjal olla majanduslikke võimalusi teha kulutusi aktiivnõude põhjendamisele (õigusabile) ega tõendite kogumisele (ekspertiisi või dokumentaalse tõendi hankimisega seoses). Kohtumenetluses tasaarvestusavalduse esitamine nõuab mh ajakulu, mida menetlustähtajad piiravad. Menetlustähtaegadega seonduvalt eksisteerib ka risk, et tasaarvestuse avalduse esitamisele ning sellel põhinevale vastuväitele kohalduvad TsMS §-s 331 sätestatud piirangud. Isegi kui kostja majanduslikud võimalused ei ole piiratud, on põhjendamatu kohustada kostjat tasaarvestuse avalduse tegemiseks kohtumenetluse ajal, kui tasaarvestuse tagajärg – tasaarvestatavate kohustuste lõppemine – ei sõltu sellest, kas tasaarvestusavaldus on esitatud enne kohtulahendi tegemist või pärast seda ja olukorras, kus on selge, et hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist.
47.TMS § 221 lõige 2 ei ava võimalust vaidluseks samadel asjaoludel sama nõude üle. TMS § 221 ei võimalda vaidlustada seda, et täitedokumendiks oleva kohtulahendi tegemise päeval oli sissenõudjal õigus kohustuse täitmist nõuda ehk vaidluses täitemenetluse lubatavuse üle ei saa seada kahtluse alla ega vaidlustada juba tehtud kohtulahendi õigsust ega selle lahendi peamist õiguslikku tagajärge – tuvastada, et sissenõudjal oli kohtulahendi tegemise ajal sissenõutavaks muutunud nõue ning milline oli nõude suurus. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude vaidluses saab olla vaidluse esemeks üksnes see, kas pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi tegemist tekkinud (uued) asjaolud annavad võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest. Seega ei nõustu hageja Riigikohtu arusaamaga, et täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitamine avaks sisuliselt kohtulahendiga lahendatud vaidluse uuesti. Uue õigusliku olukorra tekkimisel, olgu see siis nõude rahuldamine, tasaarvestamine või muu oluline asjaolu,
peab olema isikul õigus kohtulikule kaitsele, kui võlausaldaja rakendab avalikku sundi (kohtutäituri tegevus) selleks, et võlgnik täidaks lõppenud kohustuse. Vastustaja seisukoht
48.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle läbi vaatamata kaebuse esitamise tähtaja nõude rikkumise tõttu või alternatiivselt rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
49.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks ega muutmiseks. Samas esineb alus muuta otsuse põhjendusi osas, milles maakohus käsitles lepingulise kahju hüvitamise nõude sissenõutavuse seost selle menetlemisega kohtus. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus jaotab menetlusosaliste apellatsioonimenetlusega seotud kulud ja määrab kindlaks apellandi poolt vastustajale hüvitamisele kuuluva hüvitise suuruse.
50.TsMS § 442 lõike 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsioonis mh kõik veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on lahendamata vastustaja vastuses kaebusele esitatud taotlus kaebus läbivaatamata jätmiseks TsMS § 637 lõike 1 punkti 2 alusel, kuna kaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Taotluse kohaselt pidi hageja lepinguline esindaja saama otsuse kätte 30.06.2015, sest eelmisel päeval saadeti mõlema poole esindajatele teavitused e-toimikus otsuse kättesaadavuse kohta. Seega tuleb otsus lugeda hageja esindajale kättetoimetatuks TsMS § 3141 lõike 2 kohaselt kolme tööpäeva möödumisel, so 04.07.2015. Kaebuse esitas apellant alles 07.08.2015.
51.Kolleegium vastustaja käsitlusega ei nõustu. Kohtute infosüsteemist nähtub, et mõlemale advokaadist lepingulisele esindajale saadeti 29.06.2015 teavitus otsuse infosüsteemis kättesaadavaks tegemise kohta. TsMS § 3111 lõike 3 kohaselt loetakse menetlusdokument elektrooniliselt kättetoimetatuks, kui saaja avab selle infosüsteemis või kinnitab infosüsteemis selle vastuvõtmist dokumenti avamata, samuti siis, kui seda teeb muu isik, kellel saaja võimaldab infosüsteemis dokumente näha. Sama sätte viimase lause kohaselt registreerib infosüsteem dokumendi kättetoimetamise automaatselt. Käesoleval juhul ei nähtu süsteemist, et kättetoimetamine oleks hageja esindajale registreetud enne 08.07.2015. Asjakohasest väljatrükist (t I kd lk 43-45) nähtub, et ka maakohus oli seisuga 03.07.2015 kell 10:45 seisukohal, et kättetoimetamist ei ole toimunud, sest sel ajal saatis kantseleiametnik kohtuotsuse hageja esindajale e-kirja manuses aadressile XXX. Süsteem registreeris kättetoimetamise 08.07.2015 kell 11:18. Kuna kohtuotsus toimetati hageja esindajani samas kohtumenetluses eelnevalt avaldatud e-maili kasutades, oleks alus rakendada TsMS § 3141 lõiget 2 (lugeda menetlusdokument kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel saatmisest), kuid käesolevas asjas sellesk vajadus puudub, sest enne selle perioodi möödumist kinnitas esindaja kättesaamist (tegi seda kolmandal tööpäeval saatmisest). TsMS § 632 lõike 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päev ajooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemist. Apellaant esitas kaebuse 07.08.2015, seega seaduses ettenähtud tähtaja jooksul.
52.Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesoleva vaidluse lahendamisel omab olulist tähtsust TMS § 221 lõige 2, milline reguleerib erinormina sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise lubatavust olukorras, kus täitedokumendiks on jõustunud
kohtulahendi. Kohtupraktika on tõlgendanud nimetatud sätet tasarvestuse vastuväite esitamise korral üheselt – jõustunud kohtulahendi sundtäitmise saab reeglina olla lubamatu vaid juhul, kui tasaarvestuse olukord VÕS § 197 lõike 1 mõttes tekkis pärast lahendi jõustumist ning vastava olukorra all tuleb mõelda faktilist elulist olukorda, millest tulenevalt tekkis võlgnikul nõue, mida saaks sissenõudja vastu tasaarvestada. Kolleegium ei näe alust käesolevas vaidluses senist kohtupraktikat muuta, sest apellandi käsitlusega nõustudes nõrgeneks oluliselt jõustunud kohtulahendi kui täitedokumendi õigusjõud.
53.Hageja on palunud jätta (alternatiivselt) käesoleva vaidluse lahendamisel TMS § 221 lõige 2 kohaldamata vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-ga 15. Nimetatud sätte kohaselt on igalühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kolleegium märgib, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimese lause kohaselt on kohtu algatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Kohtupraktika järgi on säte asjassepuutuv, kui kohus peaks selle kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle PS-le mittevastavuse korral teisiti kui PS-le vastavuse korral (nt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Käesolevas asjas on TMS § 221 lõige 2 ilmselgelt asjassepuutuv, kuid kolleegiumi arvates ei ole see norm põhiseadusevastane. TMS § 221 lõige 2 piirab isiku õigust pöörduda kohtusse teatud konkreetse hagiga, so jõustunud kohtulahendi täitmiseks algatatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamsie hagiga tasaarvestuse vastuväite alusel, ja teatud konkreetses olukorras, so juhul, kui isikul oli objektiivselt võimalik esitada sama tasaarvestuse avaldus eelneva kohtumenetluse kestel, kuid ta jättis selle esitamata oma vabal tahtel. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse põhimõtetele peab isik, kelle nõue on kohtuvaidluse tulemusena rahuldatud ja vastav lahend jõustunud, saama olla kindel, et selle nõudega seoses enam uusi kohtuvaidlusi tekkida ei saa (va erand menetluse teistmise aluste ilmnemise korral). Sellisele eeldusele annavad aluse nt TsMS § 457 lõige 1, mille kohaselt on jõustunud kohtulahend menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Aga ka TsMS § 394 lõike 2 punkt 3, mille kohaselt peab kostja esitama vastuses hagile kõik oma taotlused ja väited, mis tal on seoses esitatud hagiga, ja § 373 lõike 1 punkt 1, mis annab kostjale õiguseesitada vastuhagi mh seetõttu, et see oleks suunatud põhihagi tasaarvestamisele. Vastavalt kohtupraktikale piisab kostjal kohtumenetluse tasarvestuse vastuväite esitamisest juhuks, kui kohus hageja nõude rahuldab, ja vastavat avaldust ei loeta VÕS § 198 mõttes tingimuslikuks. Seega kohtumenetluses heas usus käituv kostja, teades, et tal on võimalik hageja nõue (osaliselt) tasaarvestada, esitab vastavasisulise vastuväite hagje nõudes toimuvas kohtumenetluses esimesel võimalusel ja vastava jõustunud kohtulahendiga on mõlemad nõuded lõplikult lahendatud. Lisaks on selline käitumine reeglina kostja jaoks ka majanduslikult soodsam, sest vastuväite esitamisel ei pea kostja tasuma riigilõivu, erinevalt nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisest. Kui aga kostj mistahes kaalutlustel kohtumenetluse käigus sellist vastuväidet ei esita, ei pea ta saama arvestada sellega, et tal on võimalk sundtäitmist enda suhtes venitada tasarvestuse avaldust peale kohtumenetlust jõustunud lahendi vastu esitades. Kujundusõiguse teostamine sõltub võlgniku subjetiivsest tahtest ja vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõikele 1 tuleb õiguse teostamisel toimida heas usus. Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et TMS § 221 lõikest 2 tulenev kohtusse pöördumise takistus on proportsionaalne ega ole vastuolus PS §-ga 15.
54.Apellandi esindaja möönis ringkonnakohtu istungil, et mõlemad nõuded, mida apellant kasutas tasaarvestamiseks, olid muutunud sissenõutavaks enne tsiviilasjas nr 2-12-35542 menetluse alustamist ja mõlema osas oli apellandil kostjana võimalik nimetatud kohtumenetluses esitada tasaarvestuse vastuväide. Vastavad elulised asjaolud nähtuvad ka käesoleva tsiviilasja materjalidest. Tsiviilasi nr 2-12-35542 algatati hagiavalduse alusel, mille OÜ NATTECO esitas 06.09.2012 (t I kd lk 39).Nõude ELTEL Networks AS-ilt omandas hageja 11.03.2009 (t I kd lk 99, 195). Kahju hüvitamise nõudes esitas hageja hagi kostja vastu 28.01.2013 (tsiviilasi nr 2-13-4632; t I kd lk 45-46). Esindaja kinnituse kohaselt ringkonnakohtu istungil toimus hagi esitamine aegumise viimastel päevadel. Hagiavalduses esiletoodu kohaselt tugines hageja nõude esitamisel väitele, et kostja rikkus alltöövõtulepingut, mistõttu pidi hageja 29.01.2010 kokkuleppe alusel maksma oma lepingupartnerile leppetrahvi (vt ringkonnakohtu otsus 30.12.2013; t I kd lk 45-52). Seega muutus hageja võimalik kahjunõue vastavalt VÕS § 82 lõigetele 3 ja 7 sissenõutavaks mõistliku aja möödumisel alates 29.01.2010, mis tähendab, et tsiviilasja nr 2-12-35542 menetluse alguseks oli see nõue igal juhul sissenõutav. Ka ei toonud hageja esile mistahes objektiivseid põhjuseid, mis oleksid takistanud tal nimetatud kohtumenetluses tasaarvestuse vastuväite esitamist. Seega ei olnud hagejal TMS § 221 lõike 2 alusel lubatuv eelnevalt käsitletud nõuetele tuginedes esitada tasaarvestuse vastuväidet tsiviilasjas nr 2-12-35542 jõustunud kohtulahendile.
55.LKolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleks maakohus jätnud hagi omandatud nõude osas rahuldamata põhjusel, et see oli aegunud. Maakohus küll nõustus otsuse punktides 19 ja 20 kostja väidetega aegumie kohta, kuid hagi jättis rahuldamata tasaarvestuse avalduse esitamise tõttu peale täitedokumendiks oleva kohtuotsuse jõustumist.
56.Küll aga nõustub kolleegium apellandiga selles, et maakohus määratles ebaõigesti hageja kahju hüvitamise nõude sissenõutavuse, sidudes selle tsiviilasjas nr 2-13-4632 toimiva kohtumenetlusega. Vastavad põhjendused otsuse punktis 22 tuleb jätta maakohtu otsusest välja. Eelnevalt tuvastas kolleegium, et kahju hüvitamise nõude osas tugineb hageja kostjapoolsele alltöövõtulepingu rikkumisele. Sellise kahju hüvitamsie nõuemuutub vastavalt VÕS § 82 lõigetele 3 ja 7 sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist ning kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Eeldades hageja väidete õigsust, muutus tema kahju hüvitamsie nõue sissenõutavaks alates 29.01.2010 mõistliku aja möödumist (täpsem tuvastamine käesolevas asjas vajalik ei ole).
57.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
58.TsMS § 174 lõigete 1, 3 ja 5 alusel määrab kolleegium järgnevalt kindlaks vastustaja menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse apellatsioonimenetluses. Vastavalt taotlusele on vastustaja menetluskulud lepingulise esindaja tasu 11 töötunnis eest suuruses 1200+120=1320 eurot (käibemaksuta) (t II kd lk 70-71, 73). Apellandil vastuväiteid taotlusele ei olnud (t II kd lk 73).
59.Kolleegium leiab, et vastustaja taotlus kuulub täies ulatuses rahuldamisele. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus need välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 174 lõike 8
kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS-i käesolevas jaos sätestatud erisusi. Lahendites nr 3-2-1-1114 (punktis 13) ja nr 3-2-1-107-13 (punktis 15) on Riigikohus selgitanud, et TsMS § 175 lõike 1 tõlgendamisel tuleb mh arvestada TsMS § 231 lõigetega 2 ja 4 ning kohtul on võimalik jätta menetluskulude põhjendatus ja vajalikkus kontrollimata vaid siis, kui avaldus on vastaspoole poolt omaksvõetud.
60.Käesolevas asjas selgitas apellandi esindaja kohtuistungil selgelt, et ei oma vastuväiteid vastustaja menetluskulude suurusele. Ka nähtub taotlusest, et vastustaja esindaja töömaht ja tunnitasu vastab tavapärasele kohtupraktikas tunnustatud apellatsioonimenetluse sisule ja vandeadvokaadi keskmisele tasule. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellandil vastustajale hüvitada vajaliku ja põhjendatud apellatsioonimenetluse kuluna 1320 eurot (käibemaksuta). Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 kuulub rahuldamisele ka vastustaja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.