Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik, Tambet Tampuu
Kohtuasi
Aktsiaseltsi DNB Pank hagi Martin Reiniku (Reinik) vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-38228
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Martin Reiniku kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
87 021 eurot 21 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Aktsiaselts DNB Pank, esindaja Eliza Lainela Kostja Martin Reinik, esindaja vandeadvokaat Anto Variku
Asja läbivaatamise kuupäev
2. mai 2016, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-38228 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.
Tagastada Martin Reiniku kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaseltsi DNB Pank (hageja) õiguseelneja sõlmis 18. septembril 2007 FAAB Grupp OÜ-ga (laenusaaja) laenulepingu nr 85/07K33 (laenuleping I) ja laenulepingu nr 86/07K33 (laenuleping II) (I kd, tl-d 21-32 ja 33-45). Hageja õiguseelneja andis laenusaajale laenulepingu I kohaselt 51 150 eurot investeerimislaenu tootmishoonete ostmiseks ja renoveerimiseks ning laenulepinguga II 16 000 eurot tootmisliini paigaldamiseks. Mõlema laenulepingu tagamiseks sõlmiti laenusaaja juhatuse liikme William Stewartiga käendusleping nr TAL09S/71 (käendusleping I) (käenduse ulatus 187 200, hiljem 260 000 eurot), seati kommertspant (ulatus 31 956 eurot) ja hüpoteek soetatavale tootmishoonele (hüpoteegisumma
96 000 eurot, hiljem 134 000 eurot). Laenulepingust II ja selle lisadest 1-4 tulenevaid nõudeid tagas lisaks ka Martin Reinikuga (kostja) 10. detsembril 2009 sõlmitud käendusleping nr TALO9S/3 (käendusleping II) vastutuse piirmääraga 78 300 eurot. Laenulepingut II muudeti ja sõlmiti neli laenulepingu lisa. Lisaga 1 (18. veebruar 2008) suurendati laenulepingu summat seniselt 16 000 eurolt 48 400 euroni, muudeti hüpoteegisummat 134 000 euroni, suurendati W. Stewarti käenduse ulatust 232 000 euroni ning lisati Kredexi käendus 24 300 euro ulatuses. Lisaga 2 (3. detsember 2008) suurendati laenusummat 60 227 euroni. Lisaga 3 (31. detsember 2008) lükati laenu tagastamise kuupäev mõne kuu võrra edasi. Lisas 4 (10. detsember 2009) suurendati laenusummat 65 039 euro 23 sendini ja pooled kinnitasid, et tasumata on 66 744 eurot 17 senti, W. Stewarti käenduse ulatuseks jäi 260 000 eurot, sellel ajal sõlmiti ka käendusleping II kostjaga vastutuse piirmääraga 78 300 eurot. Laenusaaja on pärast tema vastu algatatud pankrotimenetlust 28. jaanuaril 2016 äriregistrist kustutatud. Teise käendaja suhtes rahuldas maakohus käesolevas asjas 1. septembril 2014 tagaseljaotsusega hagi ja mõistis W. Stewartilt hageja kasuks välja laenulepingust I tuleneva nõude katteks 39 662 eurot 51 senti ning laenulepingust II tuleneva nõude katteks 101 616 eurot 28 senti. See tagaseljaotsus on jõustunud. Kohtumenetlus jätkub kostja vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista 78 300 eurot (põhivõlg 61 820 eurot 14 senti, kõrvalnõuded 3967 eurot 48 senti, viivis 12 512 eurot 38 senti). Lisaks esitas hageja kostja vastu käenduslepingust II tuleneva 8721 euro 21 sendi suuruse nõude kohustuste täitmisega viivitamise eest (I kd, tl 124). Laenulepingu II kogusummaks jäi 65 039 eurot 23 senti ning laenu tagasimakse tähtpäevaks 10. detsember 2010. Laenusaajal võlgnes laenulepingu lõppemise tähtaja seisuga 68 059 eurot 60 senti (põhivõlg 61 820 eurot 14 senti, intress 3967 eurot 48 senti, viivis 2271 eurot 98 senti). Hagi esitamise ajaks oli viivisevõlg kasvanud 60 460 euro 10 sendini, kuid hageja vähendas hea usu põhimõttest lähtuvalt viivisenõuet 35 828 euro 66 sendini (I kd, tl 121). 2. novembril 2011 andis hageja kostjale allkirja vastu üle pankrotihoiatuse, koos võlateatega, kus palus tasuda võlgnevuse 78 300 eurot 14 päeva jooksul. Kostja seda ei teinud. Lisaks oli hagejal kostja vastu käenduslepingu II alusel kohustuste täitmisega viivitamise eest enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud nõue 8721 eurot 21 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et nõue on aegunud ning et käenduslepingu II punkt 9 on tüüptingimusena osaliselt tühine. Alternatiivselt esitas kostja hageja vastu tasaarvestuse hageja nõudele 87 021 euro 21 sendi ulatuses, sest hageja on rikkunud VÕS § 14 lg-st 2 tulenevaid kohustusi. Kostja väitis, et käendusleping II on sõlmitud tüüptingimustel. Selle p 9 esimese lause teine osa „või laenulepingust tulenevate nõuete täieliku tasumiseni" on teda tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja mittemääratletav, mistõttu tuleb see lugeda VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 ning § 44 järgi osaliselt tühiseks ning käenduslepingu II p 9 esimese lause kohaselt lugeda käendusleping sõlmituks kuni 10. detsembrini 2011. Tulenevalt asjaolust, et käenduslepingu II p 9 esimese lause kohaselt
kehtis leping 10. detsembrini 2011 või laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni ning laenusaaja pankrot kuulutati välja 30. novembril 2011, oleks hagejal olnud võimalus esitada käendusest tulenev nõue enne selle tähtaja (10. detsember 2011) saabumist, kuid hageja seda ei teinud. Kostja väitis veel, et ta oli hagejaga lepingut sõlmides tarbija, sest ta ei ole kunagi olnud laenusaaja osanik ega juhatuse liige, mistõttu tuleb käenduslepingut käsitada tarbijakäenduslepinguna. Laenulepingu II lisa 1 p-ga 5 määrati uueks hüpoteegisummaks 134 000 eurot. Hagejale oli mõistlikult eeldades teada, et tootmishoone kinnistu turuhind ei saanud lisa 1 sõlmimise ajal olla 134 000 eurot. Praegu on kinnistu turuhinnaks pakutud 15 000-20 000 eurot. Hagejale oli selge, et laenusaaja ei olnud 10. detsembriks 2009 spordijookide tootmist alustanud ja laenusaajal puudusid mistahes rahavood igapäevaseks majandustegevuseks. Need asjaolud olid hagejale teada vähemalt 3. detsembriks 2008, kui sõlmiti laenulepingu II lisa 2 laenusaaja kohustuste refinantseerimiseks. Laenulepingu II lisas 4 viidati, et laenusaaja varadele on seatud hüpoteek (134 000 eurot), laenusaaja varale kommertspant (31 956 eurot), W. Stewartiga on sõlmitud käendusleping I (260 000 eurot) ja antud on Kredexi käendus (24 300 eurot ehk 380 212 krooni). Hageja ei arvestanud asjaoluga, et käenduslepingu I käendajal W. Stewartil ei ole vara. See tekitas kostjas ebaõige ettekujutuse käenduse tegelikest asjaoludest, kuivõrd kõik asjaolud viitasid, et laenulepingu II täitmisega ei ole probleeme. Hageja oleks pidanud laenulepingu II üles ütlema, mitte kaasama kostjat käendajana, või vähemalt teavitama kostjat kõigist objektiivsetest asjaoludest ja käendusest tulenevatest riskidest. Hageja seda aga ei teinud. Professionaalsel krediidiandjal on VÕS § 14 lg-st 1 tulenev üldine kohustus hinnata krediiditaotleja krediidivõimekust, mida ei ole aga praegusel juhul korrektselt tehtud. VÕS § 14 lg 2 sätestab kohustuse teavitada käendajat kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõime osas ja krediidiga seotud riskidest. VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt on kostjal hageja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu kahju hüvitamise nõue tema vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mille ta saab hageja nõudega tasaarvestada. Kostja saab kahju hüvitamise nõude tasaarvestada hageja krediidi tagamise nõudega ehk VÕS § 149 lg 3 alusel selles ulatuses täitmisest keelduda. Kostja tasaarvestab hageja nõude 87 021 euro 21 sendi ulatuses ja keeldub tasaarvestuse tõttu hageja nõude täitmisest.
3.Maakohus rahuldas 14. aprilli 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt (solidaarselt W. Stewartiga) laenulepingust II tuleneva võla katteks hageja kasuks välja 78 300 eurot (põhivõlg 61 820 eurot 14 senti, kõrvalnõuded 3967 eurot 48 senti, viivis 12 512 eurot 38 senti). Lisaks mõistis maakohus kostjalt käenduslepingu II alusel hageja kasuks välja 8721 eurot 21 senti kohustuse täitmisega viivitamise eest. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue aegunud, sest laenulepingus II lepiti kokku laenu tagasimakse kuupäevana 10. detsember 2010. Aegumistähtaeg kestusega kolm aastat hakkas TsÜS § 154 kohaselt kulgema 1. jaanuaril 2011. Hagi esitati 19. augustil 2013. Seega ei ole hageja
nõue kostja vastu aegunud. Kostja ei sõlminud käenduslepingut II tarbijana. Kostja on olnud äriregistri andmetel OÜ Fine Petrol (OÜ) ainuosanik alates 3. märtsist 2003, äriühingu juhatuse liige alates 21. jaanuarist 2000 ning OÜ kuulus ajavahemikul 1. aprill 2009 kuni 1. oktoober 2009 laenusaaja osanike ringi, seega ka vahetult enne käenduslepingu II sõlmimist 10. detsembril 2009. Seetõttu tuleb kostjat pidada käenduslepingu II sõlmimisel majandus- ja kutsetegevuses tegutsenuks. Käenduslepingu p 9 ei ole kostjat kahjustav tüüptingimus, käendusleping on punkti esimesest lausest tulenevalt tähtajaline. VÕS § 153 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb käendus tähtajalise käenduse puhul tähtaja möödumisega ja VÕS § 153 lg 1 p 1 järgi lõpeb käendus tagatud kohustuse lõppemisega. Eeltoodust lähtuvalt tuleb käenduslepingu II p 9 tõlgendada nii, et käendus kehtib kuni tähtaja möödumiseni, kui käendus ei ole enne tähtaja möödumist lõppenud käendatava kohustuse lõppemisega. Käenduslepingu II p 9 esimese lause teine pool ei ole tüüptingimusena kostjat ei ebamõistlikult kahjustav ega ka mittemääratletav, mistõttu puudub alus lugeda see VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 ning § 44 järgi osaliselt tühiseks. Kostjale kuulub osalus OÜ-s, mis omakorda omas 2009. a aprillist kuni oktoobrini osalust laenusaajas. Seetõttu puudub kostjal alus nõuda hagejalt tasaarvestuse korras kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Hageja ei pidanud kostjat enne käenduslepingu II sõlmimist laenusaaja krediidivõimekusest ja sellega seotud riskidest informeerima. Kostjale pidid need asjaolud teada olema, kuna ta oli olnud vahetult enne käenduslepingu II sõlmimist talle kuuluva OÜ kaudu laenusaaja osanik. E-kirjavahetus tõendab, et hageja oli 2009. a kirjavahetuses W. Stewartiga, et OÜ-l oli 2009 olnud laenusaajale võlgu ja sellest omakorda olenes laenulepingu II järgsete maksete tasumine. Ka pidasid hageja ja kostja 2009. a läbirääkimisi laenulepingu II ülevõtmise tingimuste üle. Kõik eeltoodu välistab kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamise hageja vastu. Kuna kostja on viivitanud oma käenduslepingust II tuleneva kohustuse täitmisega, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 8721 eurot 21 senti ka üle käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse piirmäära, sest kostja on rikkunud endale käenduslepinguga võetud kohustust.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse, teha uue otsuse ja lugeda käenduslepingu II p-s 9 toodud tingimus kostjat ebamõistlikult koormavaks ning jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt tasaarvestada hageja nõue kostjal tekkinud kahjudega VÕS § 14 lg 2 ja VÕS § 149 lg 3 alusel 87 021 euro 21 sendi ulatuses või saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kostja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata, arvestades ringkonnakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ning poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jäeti kostja kanda.
Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu (Riigikohtu
20.aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei ole laenulepingut II üles öelnud. Hageja esitas nõude kostja vastu 2. novembril 2011, kui kostjale anti üle pankrotihoiatus koos täiendava tähtajaga täita kohustus hiljemalt 16. novembriks 2011, seega enne käenduslepingu lõppemise tähtaega 10. detsembril 2011. Maakohus on jätnud tähelepanuta pankrotihoiatuse mõju aegumisele. Pankrotihoiatuses määratud tähtaeg on seaduses ettenähtud täiendav tähtaeg, mistõttu peatub aegumine TsÜS § 167 lg 2 järgi määratud tähtaja möödumiseni või kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-147-12, p 17; 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 14). Seega aegus hageja nõue kostja vastu 14. jaanuaril 2014, mitte 31. detsembril 2013. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kostjat tuleb käenduslepingus II käsitada tarbijana, sest kostja ei olnud selle sõlmimise ajal (10. detsembril 2009) seotud laenusaajaga OÜ osaluse kaudu laenusaajas. Maakohus leidis õigesti, et käenduslepingu II p 9 esimene lause ei ole kostjat kahjustav või mittemääratletav tüüptingimus. Käenduslepingu II p 9 esimest lauset saab tõlgendada nii, et üldjuhul lõpeb käendus tähtaja saabumisega, aga võib lõppeda ka varem, kui põhivõlgnik täidab enda kohustuse enne käenduslepingu tähtaja saabumist. Käendaja suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle olulist informatsiooni. Käendaja võib nagu põhivõlgnik tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude. Käendajal võib olla iseseisev kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu, samuti võib ta käenduslepingu eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust teavitada käendajat käenduslepingu sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest (Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 24-25). Puuduvad andmed, et hageja oleks võinud mõistlikult eeldada, et laenu tagatiseks olnud hüpoteegiga koormatud kinnistu turuväärtus poleks olnud laenulepingu II lisa 1 sõlmimise ajal 134 000 eurot. Arvestades, et laenulepinguga II laenati põhivõlgnikule 65 039 eurot 23 senti ja seda tagasid kostja, W. Stewarti ja Kredexi käendused, hüpoteek ja kommertspant, ei saa väita, et hageja oleks andnud põhivõlgnikule laenu olukorras, kus laenuleping oleks tulnud üles öelda. Krediidiasutusel ei olnud vastutustundliku laenamise kohustust W. Stewartiga käenduslepingut sõlmides (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1157-14, p 11). Ka asjaolu, et hageja ei esitanud laenusaaja kohustuste täitmise kontrollimiseks vajalikke dokumente, ei tähenda, et hageja jättis põhivõlgniku krediidivõime hindamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, mis puudutab
kostja vastuväidet hagile, milles ta palus kohaldada VÕS § 14 lg-t 2 ja § 149 lg-t 3 ning tasaarvestada hageja nõue kostjale tekkinud kahjudega 87 021 eurot 21 senti. Kassatsiooniastme menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, et hageja ei ole täitnud üldist VÕS § 14 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata laenusaaja krediidivõimet. Hageja ei esitanud kohtumenetluses välja nõutud laenusaaja kohustuste täitmise kontrollimiseks vajalikke dokumente ja ringkonnakohus leidis, et see ei tähenda, et hageja jättis põhivõlgniku krediidivõime hindamata. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Hageja laenulepingu II lisa 3 p-s 7 nimetatud kohustuste täitmata jätmine on oluline, sest nendest asjaoludest teadasaamisel ei oleks kostja käenduslepingut II sõlminud. 10. detsembril 2009 sõlmiti laenulepingu II lisaga 4 samal ajal käendusleping II kostjaga ning selleks ajaks oli hagejale täiesti selge, et laenusaaja ei olnud tolleks ajaks spordijookide tootmist alustanud ning tal puudusid mistahes rahavood igapäevaseks majandustegevuseks. See oli hagejale teada vähemalt 3. detsembriks 2008, kui sõlmiti laenulepingu II lisa 2 laenusaaja kohustuste refinantseerimiseks. Riigikohtu 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 tehtud otsuse p-s 21 on selgitatud, et laenulepingu refinantseerimist võib pidada vastutustundliku laenamise põhimõttega vastuolus olevaks, kui krediidiandjale pidi olema refinantseerimislepingu sõlmimisel selge, et laenutähtaja pikendamine lisatasu eest üksnes suurendab laenusaaja võlgnevust. Enne käenduslepingu II sõlmimist oli hageja ja laenusaaja vahel laenukohustusi korduvalt refinantseeritud ja hageja oli käenduslepingu sõlmimise ajal teadlik, et laenusaajal ei ole majandustegevust.
8.Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kassatsioonkaebuses on ringkonnakohtule ette heidetud tõendite ebaõiget hindamist. TsMS § 688 lg 5 järgi puudub Riigikohtul pädevus hinnata seda, kas alama astme kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid või hinnata tõendeid. Kohtud ei ole tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud, kui nad tuvastasid, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Samuti on kohtud tõendeid kogumis hinnanud ja põhjendatult leidnud, et hagejal ei olnud võimalik mõistlikult eeldada, et kinnistu turuväärtus on väiksem kui hüpoteegisumma. Hageja väide, et tal ei olnud majanduslikku huvi laenusaaja kohustuste käendamiseks, on paljasõnaline, kostja on majandustegevuses kogenud ja tal oli võimalik tutvuda laenulepinguga või küsida hagejalt laenusaaja finantsseisundi kohta. Käendaja kannab tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot (Riigikohtu 13. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-15, p 14, teine lõik). Laenusaajale antud laen ei ole sel ajal kehtinud VÕS § 402 mõttes tarbijakrediit ning laenu refinantseerimise hetkel ei saanud välistada laenusaaja majandustegevuse jätkamist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ning saata asi TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus
rahuldatakse.
10.Kolleegium märgib esmalt, et oluline on eristada võimalikke laenuandja ja laenusaaja vahelisi ning laenuandja ja käendaja vahelisest suhtest tekkida võivaid nõudeid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on laenuandjal suhtes laenusaajaga, mitte käendajaga (Riigikohtu
18.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimet, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).
11.Laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle käenduslepingu sõlmimisel olulist informatsiooni võlgniku majandusliku seisundi kohta. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Kuid käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11; 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13612, p 24-25).
12.Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-st 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Kolleegium rõhutab, et erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. Kui võlausaldaja ei teavitanud käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 1. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-15, p 16;
vt ka 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10; 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 12; 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 29). Seega ei ole käendaja VÕS § 14 lg 2 rikkumisest tuleneva laenuandja vastu suunatud iseseisva kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1) puhul küsimus mitte selles, kas laenuandja on laenusaaja suhtes täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat kohustust kontrollida laenusaaja krediidivõimet, vaid kas laenuandja on nõuetekohaselt täitnud teavitamiskohustuse. Tuleb hinnata, kas laenuandja on käendajat olulistest asjaoludest, sh laenusaaja majanduslikust olukorrast teavitanud.
13.VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. Maakohus on oma otsuse p-s 16.4 asunud seisukohale, et hageja ei pidanud kostjat laenusaaja majanduslikust olukorrast ja käenduse andmisega seotud riskidest teavitama, sest need asjaolud pidid kostjale OÜ osaluse kaudu laenusaajas teada olema. Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 16 apellatsioonkaebuse väitega nõustudes leidnud, et kostja ei olnud käenduslepingu II sõlmimise ajal enam laenusaajaga seotud, mistõttu ei pidanud ta laenusaaja krediidivõimest teadlik olema. Kolleegium leiab, et kui kostja ei pidanud laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik olema, siis pidi hageja kostjat sellest käenduslepingu II sõlmimisel kohaselt teavitama. Ringkonnakohus on jätnud välja selgitamata, kas hageja on kostja teavitamise kohustust täitnud. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ning jätnud täitmata selgitamis- ja põhjendamiskohustuse TsMS § 654 lg-te 4 ja 5 mõttes.
14.Kostja on kassatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hageja ei teavitanud teda käenduslepingu II sõlmimisel asjaolust, et laenusaaja ei olnud 10. detsembriks 2009 spordijookide tootmist alustanud ning tal puudusid mistahes rahavood igapäevaseks majandustegevuseks. Kostja viitab, et see asjaolu oli hagejale teada vähemalt 3. detsembriks 2008, kui laenusaajaga sõlmiti laenulepingu lisa 2. Samuti heidab kostja hagejale ette, et laenuandja ei teavitanud teda, kas laenusaaja on täitnud laenulepingu II lisa 4 p-s 7 reguleeritud eritingimused, mille alusel hageja laenusaaja krediidivõimet hindas. Vaatamata tõendite kogumise taotluse rahuldamisele maakohtus, ei ole hageja kostja väitel seni eelviidatud loetelust ühtegi dokumenti esitanud. Kostja tõi välja, et kui talle oleks eritingimustest teatatud, ei oleks ta käenduslepingut kindlasti sõlminud. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus tuvastama VÕS § 14 lg 2 teavitamiskohustuse (vt käesoleva otsuse p 12) kohase täitmise hindamiseks, kas hageja on kostja teavitamise kohustuse kohaselt täitnud, arvestades käesoleva otsuse p-s 13 viidatud tõendamiskoormuse jaotust. Hagejal tuleb kostja VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks kas tõendada, et ta teavitas kostjat käenduslepingu sõlmimisel sellest, et laenusaaja ei ole spordijookide tootmist alustanud ning
laenusaajal puudusid rahavood igapäevaseks majandustegevuseks, või tõendada, et ta ei olnud kohustatud kostjat neist asjaoludest teavitama. Samuti on hagejal võimalik tõendada, et ta teavitas kostjat laenusaaja vastavusest eritingimustele või et ta ei pidanud kostjat sellest teavitama.
15.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega, et asjaolu, et teine käendaja oli väidetavalt käenduslepingu I sõlmimisel varatu, ei anna alust öelda, et hageja on selles osas rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul (Riigikohtu
18.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11).
16.Kolleegium märgib lisaks, et maakohus on juba laenulepingust II tuleneva nõude katteks mõistnud 1. septembril 2014 tehtud tagaseljaotsusega W. Stewartilt välja 101 616 eurot 28 senti (põhivõlg 61 820 eurot 14 senti, intress 3967 eurot 48 senti, viivis seisuga 19. august 2013. a 35 828 eurot 66 senti). Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni sõnastamisel tuleb selle asjaoluga arvestada.
17.Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tasutud kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus. Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.