Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
15.06.2026, Tallinn
Haldusasja number
3-26-1036
Haldusasi
P.H kaebus Saare maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026 otsuse ning 12.03.2026 vaideotsuse tühistamiseks ning Saare maakonna jahindusnõukogu kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – P.H
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
P.H määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Tagastada P.Hle määruskaebuse lisad digitaalse toimiku lehekülgedel 64˗97.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
3-26-1036
2(6)
3-26-1036 küttimismahtude mittetäitmine või üksikud vaidlused maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel ei anna nõukogu hinnangul alust kasutusõiguse loa tühistamiseks. Jahindusnõukogul on võimalus teha Keskkonnaametile ettepanek jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, kui rikutakse jahindusnõukogu poolt kokku lepitud uluksõraliste küttimismahtu (vt JahiS § 9 lg 3 p 3). Sellest ei tulene aga üksikule maaomanikule subjektiivset õigust nõuda jahindusnõukogult neile meelepärase ettepaneku tegemist. Kui jahindusnõukogu leiab kollegiaalse organina konsensuslikult, et jahipiirkonna kasutaja ei ole nende otsuseid (nt kokkulepitud uluksõraliste küttimismahtu) rikkunud või ei too võimalik rikkumine tingimata kaasa kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamist kui kõige rangema meetme kohaldamist, ei ole jahindusnõukogul kohustust Keskkonnaametile sellist ettepanekut esitada. Jahindusnõukogu poolt kaebaja taotluse alusel Keskkonnaametile ettepaneku tegemata jätmise näol ei ole tegemist haldusorgani poolt haldusmenetluse tulemusel antud haldusaktiga, mille tühistamist kaebaja saaks nõuda ega ka haldusakti andmisega lõppevas menetluses tehtava menetlustoiminguga, mille peale kaebaja saaks HKMS § 45 lg-s 3 sätestatud tingimustel esitada kaebuse. Kaebaja on ekslikult käsitlenud regionaalsel tasandil jahinduslike küsimustega tegelevat jahindusnõukogu riiki esindava haldusorganina. Jahindusnõukogu on kollektiivne organ, kes otsustab üksnes konkreetse piirkonna jahinduslikke küsimusi (sh suursõraliste küttimismahtu) ning teeb riigile oma pädevuse piires ettepanekuid piirkonda jäävate jahimaade jaotamise ja kasutamisega seonduvalt. Jahindusnõukogu poolt kaebaja soovitud ettepaneku tegemata jätmine ei võta kaebajalt võimalust teiste maaomanikega ühiselt taotleda jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist, st kasutada JahiS-s maaomanikele selleks ettenähtud võimalust. Asjaolu, et konkreetsete jahipiirkondade osas ei pruugi osutuda võimalikuks JahiS § 20 lg 2 p-s 2 toodud tingimustele vastava maaomanike ühise taotluse esitamine, ei anna üksikule maaomanikule õigust nõuda jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist seaduses jahindusnõukogule ettenähtud mehhanismide kaudu. Eeltoodu ei tähenda, et kaebajal poleks võimalik pöörduda Keskkonnaameti poole järelevalve algatamise taotlusega, kui kaebaja arvates on jahipiirkonna kasutaja mh tema õigusi kahjustaval viisil rikkunud jahipiirkonna kasutusõiguse loaga kaasnevaid kohustusi. Kaebuse p-st 4.3 nähtuvalt on kaebaja järelevalve teostamiseks Keskkonnaametile taotluse ka esitanud. Isegi kui jahindusnõukogu oleks kaebaja taotluses toodud asjaoludel teinud Keskkonnaametile ettepaneku Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutaja väljavahetamiseks, ei oleks sellele automaatselt järgnenud Keskkonnaameti poolt kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamist. JahiS § 20 lg 2 p-s 3 sätestatud alusel jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise eeldus on jahindusnõukogu põhjendatud ettepanek. Seega tuleb Keskkonnaametil hinnata talle esitatud ettepaneku sisulist põhjendatust ning sõltuvalt sellest otsustada kas kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine või kehtima jätmine. Seevastu, kui jahipiirkonna maaomanike enamus esitab Keskkonnaametile taotluse jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, puudub Keskkonnaametil vastava otsuse tegemise osas kaalutlusõigus (st piisab, kui ühise taotluse on esitanud maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51% jahimaa pindalast). Seega on maaomanikele endile tagatud tõhus võimalus algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine, kui viimane ei vasta maaomanike ootustele. Kaebajal on sõltumata sellest, milline jahiselts on jahipiirkonna kasutaja ja kas on algatatud tema väljavahetamine, õigus taotleda ulukite tekitatud kahju hüvitamist vastavalt JahiS 6. peatükis (vt § 43 jj) sätestatule.
3(6)
3-26-1036
3-26-1036 jahindusnõukogu 09.02.2026 koosoleku protokolliline otsus, millega jäeti Keskkonnaametile tegemata ettepanek Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutuslubade kehtetuks tunnistamiseks, rikub tema JahiS-st maaomanikule tulenevaid õigusi ning omandiõigust. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal maaomanikuna JahiS § 6 p-st 4 tulenevalt subjektiivne õigus pöörduda jahindusnõukogu poole ettepanekuga algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine ning saada oma ettepanekule sisuline vastus. JahiS § 9 lg 3 p 3 kohaselt kuulub jahindusnõukogu pädevusse muu hulgas ettepanekute tegemine jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks, kui on rikutud JahiS § 22 lg 1 alusel kokkulepitut (sh jahindusnõukogus kokku lepitud jahiulukite küttimismahtu). JahiS § 9 lg-st 1 tulenevalt moodustatakse jahindusnõukogu regionaalse jahindustegevuse korraldamiseks ning sinna kuuluvad võrdsetel alustel jahipiirkonna kasutajad ja maaomanikud, samuti nimetatakse jahindusnõukokku riigi esindaja. Seega toimub JahS § 9 lg 3 p 3 alusel ettepaneku tegemine muu hulgas maaomanike huvides. Maaomanikel endil on JahiS § 20 lg 2 p 2 kohaselt võimalik algatada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine ühise taotlusega, mis eeldab, et maaomanikele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ja vähemalt 51% jahimaa pindalast. Kaebaja on aga selgitanud, et Muhu saarel moodustab suure osa maaomanikest riik, mistõttu on JahiS § 20 lgle 3 vastava maaomanike ühise taotluse esitamine sisuliselt võimatu. Seega võib osutuda konkreetses piirkonnas JahS § 20 lg 2 p-s 2 toodud tingimustele vastava maaomanike ühise taotluse esitamine illusoorseks, mistõttu ei ole teoreetiliselt välistatud sellise maaomaniku õiguste piirangu põhiseadusevastasus. Eelneva tõttu ei saa kaebeõigust välistada ja halduskohus on ekslikult tagastanud kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
5(6)
3-26-1036 tõenäosus väike. Lisaks Keskkonnaametile.
on
kaebaja
esitanud
samasisulise
järelevalve
taotluse
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.