Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
15.06.2026, Tallinn
Haldusasja number
3-26-1036
Haldusasi
P.H kaebus Saare maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026 otsuse ning 12.03.2026 vaideotsuse tühistamiseks ning Saare maakonna jahindusnõukogu kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – P.H
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
P.H määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse P.H määruskaebus Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse peale haldusasjas nr 3-26-1036.
3.Jätta P.H määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-26-1036 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.P.H (kaebaja) esitas Saare maakonna jahindusnõukogule ettepaneku Muhu Jahiseltsi Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutuslubade kehtetuks tunnistamiseks seoses 2024-2025. jahiaastal täitmata jäänud metssea ja metskitse küttimiskohustustega.
3-26-1036
2.Saare maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026 koosoleku protokollilise otsusega otsustati mitte teha Keskkonnaametile ettepanekut Liiva ja Tamse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks.
3.Kaebaja esitas jahindusnõukogu 09.02.2026 otsuse peale 01.03.2026 vaide. Saare maakonna jahindusnõukogu vastas kaebajale 12.03.2026 e-kirjaga, et Muhu jahipiirkondade 2025. jahiaasta peamiste probleemliikide, s.o punahirve ja metssea minimaalsed küttimismahud on täidetud. Jahipiirkonna kasutusloa kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud üksikute vaidluste lahendamiseks maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel, eriti kui seadus näeb ette esmased ja proportsionaalsemad lahendused ulukikahjustuste ennetamiseks ja heastamiseks. Maaomanikele on jahiseaduses (JahS) ette nähtud võimalus algatada jahipiirkonna kasutusloa tühistamine maaomanike ühise algatuse korras seaduses toodud tingimustel. Seetõttu ei ole Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutusõiguse loa tühistamine proportsionaalne ja jahindusnõukogu 09.02.2026 otsus jätta tegemata ettepanek Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutusõiguse loa tühistamiseks jääb kehtima.
4.Kaebaja esitas 07.04.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 10.05.2026), milles palus tühistada Saare maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026 otsus ja 12.03.2026 vaideotsus ning kohustada vastustajat tegema uus otsus. Kaebaja on maaomanik, kelle kinnistud asuvad Liiva ja Tamse jahipiirkondades Muhu saarel. Kaebaja on ka Rõttu Kinnisvara OÜ juhatuse liige, kellele kuuluvatel kinnistutel on samuti tuvastatud ulatuslikke ulukikahjustusi. Muhu Jahiselts väljastab metssea jahilube üksnes oma liikmetele, mis piirab oluliselt nende jahimeeste ringi, kes saaks metssea küttimisega tegeleda. Muhu Jahiselts on 2023/2024. ja 2024/2025. jahiaastal järjekindlalt tühistanud kaebaja metssea jahilubade taotlusi, välistades kaebajal ühisjahi korraldamise. Muhu Jahiselts väljastab jahipiirkonda üksnes ühe jahiloa korraga ning keeldub uue loa taotluse menetlemisest enne eelmise kehtetuks muutumist. Kaebaja esitas jahindusnõukogule 04.02.2026 kirjas Saarte Jahimeeste Seltsi kodulehelt pärinevad andmed, mis tõendavad küttimismahtude süstemaatilist mittetäitmist alates 2019. a-st. Jahindusnõukogu ei ole neid andmeid hinnanud. Muhu Jahiselts on korduvalt esitanud seireandmetena tegelikkusest oluliselt väiksemaid metssea arvukuse hinnanguid. 2024/2025. jahiaastal küttimata jäänud sead koos järelkasvuga on tekitanud kaebaja ja Rõttu Kinnisvara OÜ kinnistutel suure kahju. JahiS-s sätestatud ulukikahjude hüvitamise kord kehtib olukorras, kus puudub jahipiirkonna kasutaja tegevuse seos ulukikahjuga. Kahju on tekkinud jahipiirkonna kasutaja tegevusetuse ja aktiivsete piirangute tagajärjel. Sellises olukorras võib tekkida riigi vastutus JahiS-st tulenevate kohustuste rikkumise eest, mida jahindusnõukogu on haldusorganina kohustatud hindama.
5.Tallinna Halduskohus tagastas 22.05.2026 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kaebaja ei ole kasutanud JahiS § 6 p-s 4 maaomanikele ettenähtud võimalust algatada Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutaja väljavahetamine, vaid on sisuliselt taotlenud jahipiirkondade kasutaja väljavahetamist jahindusnõukogu vahendusel (st taotledes, et jahindusnõukogu teeks sellekohase ettepaneku Keskkonnaametile). Jahindusnõukogu arutas kaebaja taotlust 09.02.2026 koosolekul, kuid ei pidanud selles toodud asjaoludel põhjendatuks ettepaneku tegemist Muhu Jahiseltsi kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks. Seejuures on jahindusnõukogu 09.02.2026 koosoleku protokollis ja 12.03.2026 vastuses kaebaja vaidele selgitanud, et Muhu jahipiirkondade 2025. jahiaasta peamiste probleemliikide (punahirve ja metssea) minimaalsed küttimismahud on täidetud ning tagasiulatuvalt minimaalsete
2(6)
3-26-1036 küttimismahtude mittetäitmine või üksikud vaidlused maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel ei anna nõukogu hinnangul alust kasutusõiguse loa tühistamiseks. Jahindusnõukogul on võimalus teha Keskkonnaametile ettepanek jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, kui rikutakse jahindusnõukogu poolt kokku lepitud uluksõraliste küttimismahtu (vt JahiS § 9 lg 3 p 3). Sellest ei tulene aga üksikule maaomanikule subjektiivset õigust nõuda jahindusnõukogult neile meelepärase ettepaneku tegemist. Kui jahindusnõukogu leiab kollegiaalse organina konsensuslikult, et jahipiirkonna kasutaja ei ole nende otsuseid (nt kokkulepitud uluksõraliste küttimismahtu) rikkunud või ei too võimalik rikkumine tingimata kaasa kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamist kui kõige rangema meetme kohaldamist, ei ole jahindusnõukogul kohustust Keskkonnaametile sellist ettepanekut esitada. Jahindusnõukogu poolt kaebaja taotluse alusel Keskkonnaametile ettepaneku tegemata jätmise näol ei ole tegemist haldusorgani poolt haldusmenetluse tulemusel antud haldusaktiga, mille tühistamist kaebaja saaks nõuda ega ka haldusakti andmisega lõppevas menetluses tehtava menetlustoiminguga, mille peale kaebaja saaks HKMS § 45 lg-s 3 sätestatud tingimustel esitada kaebuse. Kaebaja on ekslikult käsitlenud regionaalsel tasandil jahinduslike küsimustega tegelevat jahindusnõukogu riiki esindava haldusorganina. Jahindusnõukogu on kollektiivne organ, kes otsustab üksnes konkreetse piirkonna jahinduslikke küsimusi (sh suursõraliste küttimismahtu) ning teeb riigile oma pädevuse piires ettepanekuid piirkonda jäävate jahimaade jaotamise ja kasutamisega seonduvalt. Jahindusnõukogu poolt kaebaja soovitud ettepaneku tegemata jätmine ei võta kaebajalt võimalust teiste maaomanikega ühiselt taotleda jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist, st kasutada JahiS-s maaomanikele selleks ettenähtud võimalust. Asjaolu, et konkreetsete jahipiirkondade osas ei pruugi osutuda võimalikuks JahiS § 20 lg 2 p-s 2 toodud tingimustele vastava maaomanike ühise taotluse esitamine, ei anna üksikule maaomanikule õigust nõuda jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist seaduses jahindusnõukogule ettenähtud mehhanismide kaudu. Eeltoodu ei tähenda, et kaebajal poleks võimalik pöörduda Keskkonnaameti poole järelevalve algatamise taotlusega, kui kaebaja arvates on jahipiirkonna kasutaja mh tema õigusi kahjustaval viisil rikkunud jahipiirkonna kasutusõiguse loaga kaasnevaid kohustusi. Kaebuse p-st 4.3 nähtuvalt on kaebaja järelevalve teostamiseks Keskkonnaametile taotluse ka esitanud. Isegi kui jahindusnõukogu oleks kaebaja taotluses toodud asjaoludel teinud Keskkonnaametile ettepaneku Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutaja väljavahetamiseks, ei oleks sellele automaatselt järgnenud Keskkonnaameti poolt kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamist. JahiS § 20 lg 2 p-s 3 sätestatud alusel jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise eeldus on jahindusnõukogu põhjendatud ettepanek. Seega tuleb Keskkonnaametil hinnata talle esitatud ettepaneku sisulist põhjendatust ning sõltuvalt sellest otsustada kas kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine või kehtima jätmine. Seevastu, kui jahipiirkonna maaomanike enamus esitab Keskkonnaametile taotluse jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, puudub Keskkonnaametil vastava otsuse tegemise osas kaalutlusõigus (st piisab, kui ühise taotluse on esitanud maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51% jahimaa pindalast). Seega on maaomanikele endile tagatud tõhus võimalus algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine, kui viimane ei vasta maaomanike ootustele. Kaebajal on sõltumata sellest, milline jahiselts on jahipiirkonna kasutaja ja kas on algatatud tema väljavahetamine, õigus taotleda ulukite tekitatud kahju hüvitamist vastavalt JahiS 6. peatükis (vt § 43 jj) sätestatule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(6)
3-26-1036
6.Kaebaja palub 25.05.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määrus. Kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge. Küsimus, kas maaomanikul on subjektiivne õigus nõuda jahindusnõukogult talle esitatud andmete sisulist hindamist, on vaieldav. Seega tuli kaebus menetlusse võtta. Jahindusnõukogu koosoleku otsuseid ja vaideotsuseid on võimalik kohtus vaidlustada. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et jahindusnõukogu hindaks sisuliselt talle esitatud andmeid küttimismahtude süstemaatilise mittetäitmise kohta alates 2019. a-st ja teeks põhjendatud otsuse. Maaomaniku subjektiivne õigus tuleneb JahiS §-st 6 (maaomaniku õigused jahinduses) koostoimes põhiseaduse §-ga 32 (omandipõhiõigus). Küttimismahtude süstemaatiline täitmata jätmine põhjustab kaebajale otsest varalist kahju. Alternatiivsete vahendite olemasolu ei välista kaebeõigust. Kuna Muhu saarel on olulises osas maaomanik riik, siis on 51% eramaaomanike ühise taotluse esitamine sisuliselt võimatu. Jahindusnõukokku nimetatakse maaomanike esindajad Eesti Erametsaliidu soovitusel. Kaebajal puudub igasugune kontroll selle üle, kes teda seal esindab ja kuidas see isik hääletab.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.Kaebaja on esitanud koos määruskaebusega kolm lisa: Õiguskantsleri Kantselei 13.02.2026 kiri nr 14-5/260331/2601295, õiguskantsleri 11.03.2022 kiri nr 61/211741/2201394 ja õiguskantsleri 25.07.2013 seisukoht nr 6-1/130949/1303331. Ringkonnakohus jätab esitatud tõendid asja materjalide juurde võtmata, kuna nendel ei ole määruskaebuse lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2).
9.Halduskohus tagastas kaebusel HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjendusega, et kaebaja ei saa kohtus vaidlustada jahindusnõukogu poolt Keskkonnaametile kaebaja soovitud ettepaneku tegemata jätmist ning jahindusnõukogu keeldumine ei too kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, mistõttu puudub kaebajal asjas ilmselgelt kaebeõigus.
10.Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel on kaebuse tagastamine lubatav vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (nt Riigikohtu 08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 8; 25.11.2015 määrus nr 3-3-1-52-15, p 10). Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja sisulist läbivaatamist (nt Riigikohtu 11.10.2012 määrus nr 3-3-1-35-12, p 12; Riigikohtu 08.06.2016 määrus asjas nr 3-3-1-12-16, p 8). Praeguses asjas ei ole kaebeõiguse puudumine ilmselge.
11.Halduskohus on õigesti järeldanud, et vaidlustatud jahindusnõukogu otsus ei ole haldusakt. Jahindusnõukogu poolt Keskkonnaametile ettepaneku tegemisest keeldumist saab käsitada menetlustoiminguna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise menetluses. Riigikohtu praktikast tulenevalt võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise (nt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-39-10, p 21; 17.11.2011 määrus nr 3-3-1-64-11, p 9). Menetlustoimingu vaidlustamise eeldused on praegusel juhul täidetud. Kaebaja väidab, et 4(6)
3-26-1036 jahindusnõukogu 09.02.2026 koosoleku protokolliline otsus, millega jäeti Keskkonnaametile tegemata ettepanek Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutuslubade kehtetuks tunnistamiseks, rikub tema JahiS-st maaomanikule tulenevaid õigusi ning omandiõigust. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal maaomanikuna JahiS § 6 p-st 4 tulenevalt subjektiivne õigus pöörduda jahindusnõukogu poole ettepanekuga algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine ning saada oma ettepanekule sisuline vastus. JahiS § 9 lg 3 p 3 kohaselt kuulub jahindusnõukogu pädevusse muu hulgas ettepanekute tegemine jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks, kui on rikutud JahiS § 22 lg 1 alusel kokkulepitut (sh jahindusnõukogus kokku lepitud jahiulukite küttimismahtu). JahiS § 9 lg-st 1 tulenevalt moodustatakse jahindusnõukogu regionaalse jahindustegevuse korraldamiseks ning sinna kuuluvad võrdsetel alustel jahipiirkonna kasutajad ja maaomanikud, samuti nimetatakse jahindusnõukokku riigi esindaja. Seega toimub JahS § 9 lg 3 p 3 alusel ettepaneku tegemine muu hulgas maaomanike huvides. Maaomanikel endil on JahiS § 20 lg 2 p 2 kohaselt võimalik algatada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine ühise taotlusega, mis eeldab, et maaomanikele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ja vähemalt 51% jahimaa pindalast. Kaebaja on aga selgitanud, et Muhu saarel moodustab suure osa maaomanikest riik, mistõttu on JahiS § 20 lgle 3 vastava maaomanike ühise taotluse esitamine sisuliselt võimatu. Seega võib osutuda konkreetses piirkonnas JahS § 20 lg 2 p-s 2 toodud tingimustele vastava maaomanike ühise taotluse esitamine illusoorseks, mistõttu ei ole teoreetiliselt välistatud sellise maaomaniku õiguste piirangu põhiseadusevastasus. Eelneva tõttu ei saa kaebeõigust välistada ja halduskohus on ekslikult tagastanud kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
12.Ringkonnakohus leiab aga, et kohaseks kaebuse tagastamise aluseks on HKMS § 121 lg 2 p 21. Viidatud sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui täidetud on kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ning kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus. Riive on vähese intensiivsusega siis, kui isegi kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu 496 SE seletuskiri, lk 22).
13.Kaebajal on õigus pöörduda jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise ettepanekuga jahindusnõukogu poole ning saada sellel jahindusnõukogu sisuline vastus. Kaebaja on sellise ettepaneku saanud jahindusnõukogule esitada seonduvalt väitega Muhu Jahiseltsi poolt täitmata jäetud küttimismahtudega. Asja materjalidest nähtub, et jahindusnõukogu arutas kaebaja ettepanekut sisuliselt jahindusnõukogu 09.02.2026 koosolekul, kuid ei pidanud ettepanekus toodud asjaoludel Muhu Jahiseltsi jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamist põhjendatuks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et jahindusnõukogu oleks kaebaja ettepaneku läbivaatamisel rikkunud kaebaja õigusi viisil, mis tooks kaasa kaebusega kaitstavate õiguste intensiivse riive. Kaebajale on 09.02.2026 protokollilises otsuses ja 12.03.2026 vastuses selgitatud, et Muhu jahipiirkondade 2025. jahiaasta peamiste probleemliikide (punahirv ja metssiga) minimaalsed küttimismahud on täidetud ning tagasiulatuvalt minimaalsete küttimismahtude mittetäitmise alusel kasutusõiguse loa tühistamise ettepaneku tegemine Keskkonnaametile ei ole põhjendatud. Samuti on selgitatud võimalust ulukikahjustuste ennetamise ja hüvitamise mehhanismide kasutamiseks. Asjaolust, et kaebaja jahindusnõukogu põhjendustega ei nõustu, ei saa järeldada tema õiguste rikkumist. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et jahindusnõukogu teeks kaebajale meelepärase ettepaneku Keskkonnaametile. Seega on kaebaja saanud oma ettepaneku esitada, seda on arutatud ja kaebaja on saanud sellele sisulise vastuse. Eelneva põhjal on kaebaja õiguste riive väheintensiivne ning kaebuse rahuldamise
5(6)
3-26-1036 tõenäosus väike. Lisaks Keskkonnaametile.
on
kaebaja
esitanud
samasisulise
järelevalve
taotluse
14.Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.