Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

1(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates menetluskulusid välja mõistava lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

2(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 Harju Maakohtu 18.11.2013.a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-1691 mõisteti hagejalt välja Pärnu mnt 67A OÜ kasuks põhivõlg summas 28 638,70 eurot ja viivis 28 638,70 eurot. 08.08.2014.a esitas Pärnu mnt 67A OÜ kohtutäiturile täitmisavalduse hagejalt eelnimetatud otsusega väljamõistetud summa sissenõudmiseks. Kohtutäitur Kaire Põlts alustas täitemenetluse ja edastas 22.08.2014.a hagejale täitmisteate täiteasjas 025/2014/2494. Vara väärtuse hüvitamise nõude esitas hageja ametlikult kostjale lepingulise esindaja vahendusel 25.08.2014.a, esmalt kostja juriidilisel aadressile (postkasti), seejärel kohtutäituri vahendusel ja ka postiga 29.08.2014.a. Hageja tasaarvestas oma seadusest tuleneva nõude kostja vastu 60 908 eurot, kostja kohtuotsusest tuleneva nõudega summas 57 277,40 eurot. Tasaarvestuse tulemusel jäi hageja nõude suuruseks kostja vastu 3630,60 eurot. Hageja kasutas üüripinnale jäänud vara väärtuse leidmisel meetodina jääkasendusmaksumuse meetodit, mille kohaselt leiti vastava vara asendamissoetamisväärtus, mis oli aluseks iga eseme (eseme komplekti) väärtuse leidmisel. Hageja hinnangul maksavad ventilatsiooni- ja jahutusseadmed 35 381 eurot, mööbel, serverikapp 3490 eurot, valve-ja turvasüsteem 3698 eurot, kassaparaat 150 eurot, printerid 3 tk kokku 200 eurot, teisaldatavad vaheuksed, tarvikud 1504 eurot, teisaldatavad disainripplaed 12 408 eurot, valgustid 4077 eurot. Kokku on vara väärtus hageja hinnangul 60 908 eurot. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et hageja ei ole vara omandit üle andnud kostjale ning kostja ei ole seda tõendanud. Kokkulepet omandiõiguse üleminekuks polnud. Üleandmise aktide sõlmimise hetke seisuga kuulus aktis märgitud ja üüripinnale jäänud vara omandiõigus OÜ-le Hexanor ning seega ei saanud hageja võtta temale mittekuuluvat vara üüripinnalt kaasa ning ei saanud omandiõigust anda kostjale. Üleandmise-vastuvõtmise aktide sõlmimisel ei osalenud OÜ Hexanor esindaja. Kostja väited selle kohta, et hageja lõhkus ja lagastas üüripinna ja viis kaasa väärtuslikud vallasasjad on paljasõnaline ja ei ole asjakohane. Kõik kohtule esitatud OÜ Hexanor ostuarved on OÜ Hexanor poolt tasutud. Kahju hüvitamise nõue on tõendatud kohtule esitatud järgmiste tõenditega: OÜ Hexanor ostuarvetega; OÜ Hexanor maksekorraldustega nende ostuarvete tasumise kohta; OÜ Hexanor 09.09.2014.a kinnitusega selle kohta, et kohtule esitatud OÜ Hexanor ostuarvetel märgitud vara jäi hageja poolt üüritud ruumidesse, vara omandiõigus koos väljanõudeõigusega läks üle hagejale 30.10.2013.a ning OÜ-le Hexanor ei ole kellegi poolt eelnimetatud vara üle antud ega hüvitatud; 16.07.2012.a üüritud ruumide üleandmise-vastuvõtmise aktiga ja akti lisadeks olevate fotodega (esitatud nii kostja kui hageja poolt); Nordcity Ehitus OÜ juhatuse liikme AT ja projektijuhi GT kinnitustega selle kohta, et Nordcity Ehitus OÜ poolt OÜ-le Hexanor võõrandatu vara oli teisaldatav ilma ehitise konstruktsioone kahjustamata. Vara ei ole amortiseerunud. OÜ Hexanor ja kostja vahel sõlmitud kinnistu müügileping ei välista hageja nõudeõigust. Hageja nõue ei ole aegunud. Tasaarvestusavalduse on kostjale kätte toimetatud ning tasaarvestus on toimunud. Tsiviilasjas nr 2-13-1691 ja käesoleva tsiviilasja aluseks olevad asjaolud ei ole kattuvad, tegemist ei ole sama võlasuhtega. JK tegutses üüripinna üleandmisel ja üüripinna seisukorda fikseerivaid fotosid allkirjastades hageja lepingulise esindajana, mitte Hexanor OÜ nimel. Majandusaastaaruannete põhjal ei ole võimalik teha järeldusi, kas ja milline aruandekohustuslaseks olevale äriühingule kuuluv vara on minetanud igasuguse kasutusväärtuse. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et vaidlusaluse vallasvara heauskne omandamine kinnistu uute omanike poolt oleks välistatud AÕS § 95 tähenduses. Pärast Hexanor OÜ poolt kostjale üüritud ruumide otsese valduse üleandmist ei ole kostja Hexanor OÜ-ga sõlminud eraldi kokkulepet üüritud ruumidesse jäänud vallasvara omandiõiguse ülemineku kohta kostjale. Kostja vastuväited

3(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 1691 jõustus aga 07.08.2014. Kuna tasaarvestuse väidetav alus on tekkinud enne kohtulahendi jõustumist, on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-te 1 ja 2 järgi lubamatu esitada hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus, et neil oli üürilepingust tulenev üürisuhe, mis lõppes üürilepingu lõpetamisega 11.07.2012.a. Kostja selgitas, et hageja esitas oma väidetava nõude esmakordselt tasaarvestuse avalduses (mida pole kostjale kätte toimetatud) ning hagiavalduses 01.09.2014.a. Hageja tasaarvestuse ning hagiavalduse aluseks olev väidetavalt eksisteeriv nõue on üüripinnale tehtud parenduste hüvitamise nõue. Nõude rahuldamine on välistatud, kuna nõue on aegunud juba alates 12.01.2013.a. Tasaarvestust pole kostjale kätte toimetatud, mistõttu ei oma see õiguslikku mõju. Üürilepingust tulenevalt pidid kõik pooltevahelised teated, mis omavad õiguslikke tagajärgi üürilepingu või selle täitmise suhtes, olema edastatud kirjalikus vormis. Leping sätestab, et tähitud kirja puhul loetakse teade kättetoimetatuks juhul, kui see on saadetud üürilepingu preambulas näidatud teadete aadressil üürilepingu täitmiseks volitatud isiku äramärkimisega ning postitamisest on möödunud 5 kalendripäeva. Tasaarvestusavalduse väidetava edastamise kohta on hageja esitanud hagiavalduse lisana nr 3 AS Eesti Post kviitungi koopia, mida pole võimalik seostada tasaarvestuse avaldusega ega üürilepingu täitmiseks volitatud isikutega. Vandeadvokaat Elmer Munale kohtutäituri kaudu tasaarvestusavalduse kättetoimetamist ei saa pidada tahteavalduse kättetoimetamiseks kostjale, kuna üürilepingu kinnise loetelu järgi pole sääraselt tahteavalduse kättetoimetamine lubatud. Hageja ei ole tõendanud tasaarvestusavalduse kättetoimetamist kostjale. Kostja selgitas, et koos üüripinna üleandmisega andis hageja kostjale üle kõik temale või OÜ-le Hexanor väidetavalt kuulunud vallasasjad. Kogu 16.-17.07.2012.a aktides ülesloetletud vara on seega kostja omandis. Üüripinna ja selles sisalduvad asjad on üle andnud kostjale hageja ja OÜ Hexanor volitatud esindaja JK. Hageja pole enne hagiavalduse esitamist kordagi väitnud, et üleantud üüripinnale jäid temale kuuluvad vallasasjad. Kostja pole teinud ühtegi takistust üüripinna vabastamisel vallasasjade äraviimiseks ega OÜ Hexanor või hageja omandisse jätmiseks. Hageja lõhkus ja lagastas üüripinna, viies kõik vähegi väärtuslikud vallasasjad minema enne valduse üleandmist. Hageja pole tõendanud nõudeõiguse aluseks oleva vallasvara olemasolu. Kostja rõhutas, et esitatud „raamatupidamise algdokumentidega“ pole võimalik tõendada hageja väidetava nõude olemasolu või suurust. Lisaks eelnevale kujutavad ehitise ventilatsioon ning jahutusseadmed endast ehitise olulisi osi TsÜS § 55 lg 1 tähenduses, olemata vallasasjad. Arve on esitatud OÜ-le Hexanor, mitte hagejale. Lisaks eelnevale kujutavad laed endast ehitise konstruktsiooni, olemata vallasasjad. Arve on esitatud OÜ-le Hexanor, mitte hagejale; Lisa 8.4 - arves esitatud üldsõnaline viide „ventilatsioon, jahutusseadmed“ ei saa mitte mingil juhul tõendada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Arves kirjeldatud read „1 kor. siseviimistlustööd [...], 4 kor, siseviimistlustööd [...]“ ilmselgelt viitavad mingitele muudele objektidele kui seda oli hageja poolt üüritav üüripind. Arves esitatud üldsõnaline viide „valve ja turvasüsteemi paigaldamine“ ei saa mitte mingil juhul tõendada hageja poolt menetlusdokumentides esitatud paljasõnalisi väiteid. Arvest ei tulene, kuhu on paigaldatud väidetav turvasüsteem. OÜ Hexanor ja hageja puhul on tegemist seotud äriühingutega ning seega puudub VT kinnitusel tõendi väärtus. Hageja pole tõendanud kahju tekkimist ega suurust. Kuskilt ei tulene, kuidas on väidetavalt „iga üksiku eseme väärtus“ tuletatud. Kõik hagiavalduse täpsustuse lisaks olevad arved on väljastatud 2006.a ehk arvetel kajastatud asjad on tänaseks üle 8 aasta vanad. See tähendab, et arvetel kirjendatud varad on tänaseks sisuliselt täielikult amortiseerunud, omamata mis tahes väärtust. Eelnev on tõendatud ka OÜ Hexanor majandusaasta aruannetega. Seega, tuginedes eeltoodule, poleks ka teoreetiliselt võimalik, et hagejal oleks hagiavalduse aluseks olevatest asjaoludest tulenevalt tekkinud mingisugunegi kahju. Vastuseks hageja vastusele märkis kostja mh, et tsiviilasja 2-13-1691 ning käesoleva asja aluseks olevad asjaolud on ilmselgelt kattuvad ning mõlema menetluse objekt. Isegi juhul, kui

4(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 asuda seisukohale, et formaalselt pole kahe menetluse hagi esemete aluseks olevad asjaolud omavahel seotud, ei ole võimalik väita, et TMS § 221 lg 2 näeb praegusel juhul ette võimaluse esitada tasaarvestuse vastuväite pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja tasaarvestuse väidetav alus on tekkinud hiljemalt 16.07.2012.a ehk enne kohtuotsuse jõustumist 07.08.2014.a. Ka hageja paljasõnaline viide 30.10.2013.a. nõudeõiguse kokkuleppe kohta on väidetavalt aset leidnud enne kohtuotsuse jõustumist. Juhul, kui hagejal oleks reaalselt tekkinud alus mingisuguseks tasaarvestuseks, oleks ta saanud ning pidanud selle vastuväite esitama tsiviilasjas 2-13-1691. Asjaolu, et hageja seda teinud pole, viitab üheselt sellele, et tegelikult puudus eelneva menetluse ajal ning puudub ka praegu hagejal mis tahes nõue kostja vastu. Pärast hagejale negatiivse kohtulahendi jõustumist on hageja meeleheitlikult püüdnud leida võimalusi oma kohustuste täitmisest kõrvale hoidumiseks. Hageja pole tõendanud ega sisutanud väidetavate vallasasjade koosseisu, mille suhtes tal väidetavalt on nõudeõigus. Hageja väited kahju suuruse osas on sisutud. Hageja oleks pidanud esitama vara väljanõudmise hagi. Hageja vastuväited väidetavate vallasasjade väljanõudeõiguse mitteteostamise kohta on sisutud. Hagejal ei olnud eelmise menetluse ajal ega ole ka praegu mitte mingisugust nõuet kostja vastu. Hageja ei ole tõendanud tasaarvestuse tegemist. Esimese astme kohtu otsus

5(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 nõude esitamise õigus hiljemalt 16.07.2012.a. Hageja omandas viidatud nõude OÜ-lt Hexanor 30.10.2013.a, s.o enne lahendi tegemist tsiviilasjas nr 2-13-1691 ning ei esitanud tsiviilasja nr 2-13-1691 menetluses tasaarvestusnõuet kostja vastu. Hageja tugines sellele, et omandas nõude pärast asja sisulise arutamise lõppemist maakohtus, mistõttu tekkis hagejal tasaarvestuse õigus pärast tõendite ja vastuväidete esitamise tähtaega tsiviilasjas nr 2-13-1691, seega ei saanud hageja oma nõuet kostja vastu esitada maakohtu menetluses. Hageja leidis, et tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 1 p-st 2 oli välistatud ka hageja võimalus esitada tasaarvestusavaldus ringkonnakohtus. Samuti oli takistatud tasaarvestusavalduse esitamine põhjusel, et hageja ei tunnistanud kostja nõuet, mistõttu oleks osutunud võimalikuks tingimuslik või tähtaja määramisega tasaarvestusavalduse tegemine. Kohus ei nõustunud hagejaga (RKTKo 3-2-1-11-15, p 11). Kohus leidis, et käesoleval juhul puudusid hagejal objektiivsed takistused tasaarvestusavalduse esitamiseks tsiviilasja nr 2-13-1691 raames. Kohus nõustus sellega, et maakohtu menetluses oli nõude omandamise ajaks s.o 30.10.2013.a seisuga tõendite ja seisukohtade esitamise tähtaeg möödunud, kohtuistung oli toimunud. Samas puudusid hagejal objektiivsed takistused tasaarvestusnõude esitamisel apellatsioonimenetluses (TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2). Apellatsioonimenetluses on võimalik esile tuua uusi asjaolusid. Kohus märkis, et hageja väide oleks kohane juhul, kui hageja oleks nõude omandanud ajal, mil tsiviilasi oli Riigikohtu menetluses, kuivõrd kassatsioonimenetluse eripärade tõttu ei saa Riigikohus tuvastada uusi asjaolusid ja neile hinnanguid anda (TsMS § 688 lg 3). Hageja on tuginenud muuhulgas ka sellele, et ta ei saanud nõuet esitada tsiviilasja nr 2-13-1691 raames põhjusel, et ta ei tunnistanud kostja nõuet. Kohus märkis, et tasaarvestusavalduse esitamine juhuks, kui kohus võimaliku hageja vastu esitatud hagi rahuldab, ei ole hageja vastu esitatud nõude tunnistamine ega ka tingimusliku tasaarvestusavalduse esitamine VÕS § 198 teise lause mõttes. Hagejal kostja vastu oleva nõude olemasolu ei sõltu sellest, kas kohus kostja nõude hageja suhtes rahuldab või mitte. Kuivõrd hageja oma tasaarvestuse vastuväidet kostja nõudele ei ole õigeaegselt esile toonud, on hageja seega minetanud õiguse täiteasja nr 025/2014/2429 raames tasaarvestuse vastuväitele tugineda ning hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Isegi kui asuda seisukohale, et tasaarvestuse vastuväide on siiski lubatud, leidis kohus, et hagi tuleb jätta siiski rahuldamata, kuivõrd hageja ei ole tõendanud üüripinnale jäänud vallasvara olemasolu ja selle väärtust (VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3). Hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise vallasasjade eest, mis jäid kostjale kuuluvale üüripinnale pärast üürilepingu nr 010507AKM lõppemist 11.07.2012.a. Kostja on muuhulgas tuginenud sellele, et hageja nõue on aegunud VÕS § 338 alusel. Vaidlust ei ole selles, et pooltevaheline üürisuhe lõppes 11.07.2012.a. Seega oleks hageja üüripinnale tehtud kulutuste hüvitamise nõue aegunud 12.01.2013.a. Kohus nõustus hagejaga iseenesest selles, et käesoleval juhul ei ole tegemist üürilepingust tuleneva üürniku poolt asjale tehtud kulutuste või parenduste hüvitamise nõudega, kuivõrd väidetavad üüripinna parendused tehti enne üüripinna omandamist kostja poolt. Seega ei ole kostja taotlus aegumise kohaldamiseks VÕS § 338 alusel asjakohane ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja on tuginenud oma vastuväidetes ka sellele, et ta on vaidlusalused esemed omandanud. Kohus nõustus iseenesest sellega, et üüripinna koos pinnal olevate esemetega on kostjale üleandnud hageja ja OÜ Hexanor esindaja (AÕS § 92 lg 1). Seega on esemete valdus kostjale üle läinud. Samas ei ole kostja tõendanud, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe vallasasjade omandi üleminekus kostjale. Kohus nõustus kostjaga selles, et vallasvarana ei saa vaadelda käesoleval juhul ventilatsioon- ja jahutusseadmeid, ripplagesid ega sisseehitatud valgusteid. Kohus leidis, et nii valve- ja turvasüsteemi kui ka ventilatsioon- ja jahutusseadmed on ehitise olulised osad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 55 lg 1 tähenduses. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et ehitise olulisteks osadeks võib pidada ka ehitise eesmärgipärast kasutamist võimaldavaid tehnosüsteeme, eelkõige kliima tagamiseks vajalikke kütteseadmeid

6(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 (RKTKo 3-2-1-86-14, p 18). Ventilatsioon- ja jahutusseadmete eesmärk on tagada ruumides siseõhu puhtus ning mugav sisekliima, seega on tegemist ruume teenindavate tehnosüsteemidega. Kinnistu müügilepingus ei ole esile toodud, et p 1.3.5 sätestatud vallasasjadena tuleks käsitleda ruume teenindavaid tehnosüsteeme. Lisaks nähtus üüripinna üleandmise vastuvõtu akti lisaks olevatelt fotodelt, et ventilatsioon- ja jahutusseadmeid ei ole võimalik ilma ruume oluliselt kahjustamata eraldada. Tegemist ei ole mobiilse konditsioneeriga, vaid seade koosneb eraldi seinale kinnitatud siseseadmest ja suurest välisseadmest. Kuigi konditsioneeri siseseadet ennast on võimalik lihtsalt seinalt eemaldada, siis konditsioneeri toimimiseks vajalikke kondensaadi ärajuhtimise torusid, külmaaine torusid ja sise- ja välisseadme vahelisi juhtmeid ilma ruume oluliselt kahjustamata eemaldada ei ole käesoleval juhul võimalik. Ka ei saa eraldatud osasid pärast eraldamist sihtotstarbeliselt kasutada ilma täiendavat lisavarustust (torusid ja juhtmeid) paigaldamata. Üüripinna üleandmise-vastuvõtu akti kohaselt puudus esialgne ripplagi koos valgustitega praktiliselt kõikides ruumides, selle asemel olid ruumides valgusnišid laes koos sisseehitatud valgustitega või umbne ripplagi. Kohus leidis, et valgusniššide näol ei ole tegemist vallasasjadega vaid ehitise oluliste osadega, mida ei saa eraldada ruume oluliselt kahjustamata. Kohus möönab, et tegemist on siseviimistlusega, mida on võimalik muuta ja eraldada hoone enda konstruktsioone kahjustamata, kuid tegemist ei ole mööduvaks otstarbeks ehitisega ühendatud tehniliste lahendustega. Samuti ei saa asuda seisukohale, et vaheuksed oleksid käesoleval juhul vallasasjad. 12.05.2015.a istungil kinnitas hageja esindaja, et tegemist oli eritellimusel tehtud vaheuksega. Kohus nõustus küll hagejaga selles, et vaheuksi on võimalik hingedelt maha võtta ja eemaldada, kuid iseenesest see ei muuda uksi veel vallasasjadeks vaid vaheuksed on pigem ruumide päraldised. Eriti juhul, kui tegemist oli eritellimusel konkreetse ruumi eripärasid arvestades valmistatud uksega. Ka üüripinna üleandmise vastuvõtu akt ei kajasta iseenesest vaheuksi ja uksepakke vallasasjadena. Kui kinnistu müügilepingu p-s 1.3.5 peeti vallasasjadena silmas vaheuksi, oleks lepingu pooled pidanud seda selgelt esile tooma. Kohus märkis, et vaheuksed ja ripplagi koos sisseehitatud valgustitega ei ole tavapärases käibes kasutusel vallasasjadena ning kohus leidis, et hageja müügilepingu p 1.3.5 üldsõnalisust kasutades asunud konstrueerima oma tasaarvestusnõuet kostja vastu, et hoiduda kõrvale tsiviilasjas nr 2-13-1691 tehtud lahendi täitmisest. Vastupidises ei veennud kohut ka OÜ Hexanor juhatuse liikme kinnituskiri, millega hageja püüab tõendada, et vallasvarana on ta 30.10.2013.a omandanud ventilatsiooni- ja valveseadmed, valgustid, ripplaed jne. Vallasasjadena käsitles kohus hageja poolt esiletoodust vaid serverikappi, kassaaparaati, printereid ja mööblit. Hageja ei tõendanud viidatud vallasasjade väärtust üüripinna lõppemise ja asjade valduse ülemineku ajal. Hageja on küll kohtule esitanud arveid, mis tõendavad esemete soetusväärtust aastal 2006, kuid ei tõenda nende väärtust 6 aastat hiljem. Ka ei ole võimalik seostada nende arvete alusel soetatud vallasasju konkreetsete hageja tasaarvestusavalduse aluseks olevate esemetega. Kohus leidis, et esitatud „raamatupidamise algdokumentidega“ pole võimalik tõendada hageja väidetava nõude olemasolu või suurust. Kohus juhtis hageja tähelepanu, et hageja nõude kujunemine on ebaselge. Hageja täpsustas oma seisukohta, kuid nõude suurust ja selle kujunemist kinnitavaid tõendeid asja materjalide juurde ei esitanud. Kohus leidis, et on üldteada asjaolu, et elektroonika - ja arvutiseadmed vananevad kiiresti ja kaotavad reaalse turuväärtuse ligikaudu 3 - 5 aastaga. Kohtule ei ole veenev hageja hinnang, et 2006.a soetatud kassaaparaadi väärtus 16.07.2012.a seisuga võis olla 150 eurot ning kolme printeri kogumaksumus 200 eurot. Serverikapi ja ruumidesse jäänud mööbli väärtust 2012.a seisuga hageja tõendanud ei ole. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et ei ole eluliselt usutav, et üüripinnale jäänud vallasasjadel oleks mingigi varaline väärtus. Üleandmis-vastuvõtu akti lisaks olevatelt fotodelt nähtub, et üüripinnalt on eemaldatud kõik, millel võis olla vähegi väärtust – ruumidest on kaasa viidud mööbel ja arvutitehnika. Lisaks on üürnik eemaldanud ruumidest valgustite lülitid, seinakontaktid, eemaldatavad valgustid, mõnelt seinalt ka seinakate ja tualetist on eemaldatud paberihoidja,

7(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 kusjuures on lõhutud seinamaterjali. Kohtule ei olnud eluliselt usutav, et üürileandjale ruume tagastades jättis üürnik vähegi väärtuslikud esemed kaasa võtmata. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et üürileandja tegi üürnikule takistusi vallasvara kaasavõtul. Ka ei ole esiletoodud asjaolu, et vara omanik oleks üürileandja poole pöördunud vara väljanõudmiseks. Riigikohus on leidnud, et: „juhul kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt AÕS § 80 alusel välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise kohustuse asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et ebaseaduslikus valduses olevate vallasasjade allesoleku korral tuleb asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda ebaseaduslikule valdajale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik VÕS § 115 lg 3 järgi – eelkõige juhul, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju“ (RKTKo 3-2-1-65-14 p 14 ja 3-2-1-25-14 p 12). Kohus jättis menetluskulud hageja kanda ning rahuldas kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määrates kindlaks hüvitatava menetluskulude rahalise suurusena 6565 eurot, mille pealt tuleb kostjal maksta lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus jättis menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata 715 euro ulatuses. Kostja esindaja esitas 12.05.2015.a kohtuistungil avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks, mis vastab TsMS § 176 lg 1 ja 5 nõuetele. Avaldusest nähtus, et kostja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes summas 7280 eurot (käibemaksuta). Hageja märkis, et võrreldes hageja õigusabikuludega (32 tundi, 3206 eurot) ületavad kostja õigusabikulud hageja õigusabikulusid enam kui kahekordselt. Kohus leidis, et hageja võrdlus on asjakohatu. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-43-10 p-is 17 leidnud, et poolte menetluskulud ei pea olema võrdsed. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga. Kohus nõustus hageja seisukohaga selles, et tegemist ei ole sedavõrd keerulise tsiviilasjaga, et vajas kahe esindaja olemasolu. Samas ei ole menetluskulude nimekirjas eraldi välja toodud, milline lepinguline esindaja tegi millise toimingu ning millise ajakuluga. Kuivõrd välja on toodud toimingutele kulunud aeg kokku, hindas kohus tehtud toimingute ja ajakulu põhjendatust selliselt, nagu oleks hagejal olnud üks esindaja. Hageja poolt kuuluvad hüvitamisele vaid vajalikud ja põhjendatud kulud ning seda saab kostja menetluskulude nimekirja alusel hinnata. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtus, et nõudeavalduse ja tasaarvestuse dokumentide analüüsiks, täitmisteate analüüsiks, kliendi nõustamiseks seoses nõude, tasaarvestuse ja täitemenetlusega on kostja esindajal kulunud 2 t, millest kohus luges põhjendatuks 1 t. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtub, et kohtudokumentide ja õigusliku olukorra analüüsiks ja kliendi teavitamiseks on kostja esindajal kulunud 0,5 t. Hageja hinnangul kulub eelnimetatud toiminguks 0,25h, kuna tegemist ei ole mahukate menetlusdokumentidega ning õiguslikule olukorrale oldi juba varasemalt hinnang antud. Kohus leidis, et nimetatud ajakulu ei ole toimingute sisu arvestades ülemäärane. Kahe kohtumäärusega tutvumine ning kliendi nõustamine ja olukorrast teavitamine on põhjendatud ja vajalikud toimingud. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtus, et hagiavalduse ja lisade analüüsiks, hagiavalduse täpsustuse ja lisade analüüsiks, õigusliku positsiooni kujundamiseks, kliendiga suhtlemiseks seoses tõendite kogumise vajadusega ja omapoolsete tõendite analüüsimiseks on kostja esindajal kulunud 8,25 t. Hageja hinnangul kulus eelnimetatud toiminguteks 4,25 t. Kohus leidis, et nimetatud toimingute ajakulu on ülemäärane. Hagiavaldus ei olnud keerukas ega mahukas, samuti ei olnud sellele lisatud mahukaid ja keerulisi tõendeid. Hagiavalduse täpsustus oli märksa mahukam ja sisukam, samuti oli sinna lisatud mõningal määral enam tõendeid kui

8(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 hagiavaldusele. Siiski olid kostja professionaalsed esindajad juba varasemalt paljude asjas oluliste asjaoludega tuttavad, kuivõrd on kostjat esindanud ka tsiviilasja nr 2-13-1691 menetluses, kus olid vaidluse all sama äripinna üürilepingust tõusetunud küsimused. Kohus luges toimingute põhjendatud koguajakuluks 5 t, vähendades toimingute märgitud ajakulu 3,25 t võrra. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtus, et taotluse koostamiseks ja kohtule edastamiseks (01.10.2014.a menetlusdokument) on kostja esindajal kulunud 1 t. Hageja hinnangul kulub eelnimetatud toiminguks 0,75 t. Kohus leidis, et nimetatud ajakulu ei ole toimingu sisu arvestades ülemäärane. Taotluse maht on ca 1 lk. Kohus leidis menetlustähtaja pikendamise taotluse põhjendatud olevat. Taotluse koostamise ajakulu on mõistlik. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja hagivastuse koostamiseks, lisade komplekteerimiseks, kohtupraktika analüüsiks seoses omandiõiguse üleminekuga, õiguslikuks analüüsiks, tõendite kogumiseks, kostja vastuse kohtule edastamiseks ja kliendi teavitamiseks on kostja esindajal kulunud 19,75 t. Hageja hinnangul kulub eelnimetatud toiminguteks 7 t. Paljud kostja poolt esitatud tõendid ei olnud asjakohased, nt majandusaasta aruanded, kohtulahend Siim Seppiku kohta. Puudub igasugune põhjendus ning on ebaõiglane, et hageja kanda jääksid mitteasjakohaste tõendite kogumise, tutvumise ja esitamisega seonduvad kulud. Kohus leidis, et kostja hagivastusega seotud kulu on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Hagivastus on sisukas, selle maht on ca 11 lk. Vastusele on lisatud hulgaliselt tõendeid, mille kogumine ei ole nende loomu arvestades olnud just väga keeruline. Kostja on lisaks menetluslikele taotlustele esitanud üksikasjalikult põhjendatud vastuväited pea kõigile hageja väidetele ja tõenditele. Kostja seisukohad on mõneti emotsionaalsed, kuid siiski ei vähenda nimetatud asjaolu liialt nende sisutihedust. Kostja on viidanud erinevale Riigikohtu praktikale. Kostja esindajad on informeerinud menetluslikust seisust ka esindatavat. Kohus leidis, et toimingute ajakulu on asjatundliku ning professionaalse õigusteenuse tagamiseks mõistlik. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtus, et hageja esialgse seisukoha ja taotluse analüüsiks (25.11.2014.a menetlusdokument), hageja täiendava seisukoha ja tõendite analüüsiks (15.12.2014.a menetlusdokument), õiguslikuks analüüsiks, seisukoha koostamiseks hageja seisukohtadele (kostja 30.01.2015.a menetlusdokument) ja kohtule edastamiseks on kostja esindajal kulunud 11,75 t. Hageja hinnangul kulub eelnimetatud toiminguteks 6,5 t. Kohus leidis, et hageja vastuväide ei ole taas asjakohane. Kostja esindaja poolt analüüsitava 25.11.2014.a dokumendi maht on ca 5 lk ning puuduvad mahukad tõendid; hageja täiendava 15.12.2014.a menetlusdokumendi maht on ca 11 lk, seal esineb hulganisti õiguslikke ning faktilisi vastuväited ning sellele on lisatud 47 lk jagu tõendeid, s.h erinevate analüüsimist vajavate arvete näol. Kostja poolt 30.01.2015.a koostatud seisukoha maht on ca 5 lk ning sellele ei ole lisatud tõendeid. Siiski on seisukoht sisukas ning selles esitatakse detailsed vastuväited hageja seisukohtadele ja tõenditele. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et toimingu ajakulu on märgitud ulatuses põhjendatud. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtus, et taotluse koostamiseks ja kohtule edastamiseks (kostja 16.12.2014.a menetlusdokument) on kostja esindajal kulunud 1 t. Hageja hinnangul kulub eelnimetatud toiminguteks 0,5 t. Kohus leidis, et nimetatud ajakulu ei ole toimingu sisu arvestades ülemäärane. Taotluse maht on ca 1 lk ning kostja esindajad on üksikasjalikult selgitanud ja põhjendanud, mille tõttu vastuse koostamise tähtaja pikendamist taotletakse. Kohus leidis menetlustähtaja pikendamise taotluse põhjendatud olevat. Taotluse koostamise ajakulu on mõistlik. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtus, et hageja seisukoha ja lisa analüüsimiseks (hageja 10.04.2015.a menetlusdokument), hageja seisukoha ja taotluse analüüsiks (hageja 23.04.2015.a menetlusdokument), õiguslikuks analüüsiks ning seisukoha koostamiseks hageja seisukohtadele ja taotlusele on kostja esindajal kulunud 5,25 t. Hageja hinnangul kulub eelnimetatud toiminguteks 2,75 t. Kohus leidis, et hageja vastuväide ei ole taas

9(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 asjakohane. Kostja esindaja poolt analüüsitava 10.04.2015.a dokumendi maht on ca 0,5 lk ning puuduvad mahukad tõendid (1 lk); hageja täiendava 23.04.2015.a menetlusdokumendi maht on ca 7,5 lk, seal esineb hulganisti vastuväiteid (mis osaliselt on juba kordavad), tõendeid ei ole lisatud. Kostja poolt 04.05.2015.a koostatud seisukoha maht on ca 3,5 lk ning sellele ei ole lisatud tõendeid. Siiski on seisukoht sisukas ning selles esitatakse detailsed vastuväited hageja seisukohtadele ja tõenditele (mis samuti osaliselt on juba kordavad). Siiski ei nähtu eeltoodut arvestades, et toimingute ajakulu oleks ülemäärane. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtub, et istungiks valmistumiseks (toimiku analüüs) ja kohtuistungil osalemiseks on kostja esindajal kulunud 5,25 t. Hageja hinnangul kulub eelnimetatud toiminguteks 4,25 t. Puudub põhjendus, miks oleks pidanud kostjal kuluma rohkem aega võrreldes hagejaga. Kohus leidis, et hageja vastuväide on siinkohal põhjendatud. Kohtutoimikust nähtuvalt on 12.05.2015.a kohtuistung kestnud 2 t ja 5 min. Arvestades kohtuistungi kestust ning kulgu, samuti asjaolu, et kohtuistungil osalenud kostja esindaja puhul on tegemist vandeadvokaadiga, kes oli juba varasemalt asja materjalidega hästi tuttav, leidis kohus, et kohtuistungiks valmistumise ja sellel osalemise koguajakulu on põhjendatud mahus 4 t, lugedes toimingute märgitud ajakulu põhjendamatuks 1,25 t ulatuses. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud ülejäänud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leidis, et kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtunud, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Samuti vastab õigusabi arvestuslik tunnihind (7280 eurot / 56 t = 130 eurot/tund, käibemaksuta) asja keerukusele ega ole vastuolus Riigikohtu poolt aktsepteeritud põhjendatud ja mõistlike tunnihindadega. Kokku luges kohus kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 50,5 t (56 t – 5,5 t), mis kostja esindajate tunnihinda (130 eurot KM-ta) arvestades vastab 6565 eurole. Kohus rahuldas kostja avalduse osaliselt ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 6565 eurot. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 715 euro ulatuses (taotletud summa 7280 eurot – rahuldatud summa 6565 eurot). Apellatsioonkaebus

10(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 tsiviilasjas nr 2-13-1691 ei osutunud võimalikuks ka põhjusel, et kuna kostja ei tunnistanud hageja nõuet, mistõttu oli välistatud tingimusliku või tähtaja määramisega (tähtaeg seotud hageja jaoks negatiivse kohtulahendi jõustumisega) tasaarvestusavalduse tegemine, kuna VÕS § 198 teise lause kohaselt on tingimuslik või tähtaja määramisega tehtud tahteavaldus tühine. Sama seisukohta on avaldanud ka Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-156-04. Maakohus ei põhjendanud kaevatavas lahendis, millistel põhjendustel esines alus jätta eelpool toodud hageja vastuväited koos viitega Riigikohtu kohtupraktikale kõrvale, millega rikkus maakohus seadusest tulenevat põhjendamiskohustust (TsMS § 442 lg 8). Maakohus on ekslikult pidanud asjakohaseks tugineda kaevatava lahendi tegemisel Riigikohtu 15.04.2014 lahendile kohtuasjas nr 3-2-1-11-15, kuna selles kohtuasjas olid vaidlusalused tasaarvestatud nõuded sama kohtuasjaga seonduvad menetluskulude hüvitamise nõuded. Käesolevas kohtuasjas aga ei pärine poolte vastastikused varalised nõuded samast võlasuhtest – ühel juhul tegemist üürilepingust tuleneva nõudega ja menetluskulud ning teisel juhul on tegemist kahju (vara väärtuse) hüvitamise nõudega, millel ei ole mingit seos üürilepinguga ning nõue on omandatud hageja poolt üürilepingu pooleks mitteolevalt isikult (OÜ Hexanor). Maakohus on kaevatava lahendi tegemisel analüüsinud hageja vaidlusaluse nõude põhjendatust kohtule esitatud tõendite alusel, kuid ei ole hageja nõude osas seisukohta võtnud kõigi hageja poolt esitatud väidete ja tõendite osas, mistõttu on maakohus hageja hinnangul rikkunud sellega oluliselt menetlusõiguse norme ning kokkuvõttes toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Maakohus on ekslikult ja põhjendamatult asunud seisukohale, et valve- ja turvasüsteem kui ka ventilatsiooni- ja jahutusseadmed on ehitise olulised osad TsÜS § 55 lg 1 tähenduses, kuna kohus on tuginenud esitatud järelduse tegemisel RKTKo 3-2-1-86-14, p 18. Nimetatud kohtulahendi tervikanalüüsist tuleneb üheselt, et mitte igat tehnosüsteemi, sh kliima tagamiseks vajalikke kütteseadmeid ei saa lugeda automaatselt ehitise olulisteks osadeks, vaid igal juhul tuleb eraldi analüüsida kas konkreetne tehnosüsteem on rajatud ja toimib eesmärgiga teenindada ehitist tervikuna või üksnes teatud osa ehitisest, ruume ning kas tehnosüsteemi toimimiseks vajalikud seadmeid on teisaldatavad. Maakohtu järeldus selle kohta, et üüripinna üleandmise vastuvõtu akti lisaks olevate fotode alusel on võimalik väita, et ventilatsiooni- ja jahutusseadmeid ei ole võimalik ilma ruume oluliselt kahjustamata eraldada ning tegemist ei ole mobiilse konditsioneeriga ning valgusniššide ja ripplagede, vaheuste koos selle juurde kuuluvaga näol ei ole tegemist vallasasjadega, on otseses vastuolus hageja poolt esitatud tõenditega (erialaspetsialistide – seadmed müünud ja paigaldanud äriühingu Nordcity Ehitus OÜ endise juhatuse liikme AT 27.11.2014.a ka projektijuhi GT’i 05.12.2014.a kirjalike selgitustega – arvamustega, et tegemist on teisaldatavate tehnosüsteemidega), mille osas ei ole maakohus kaevatavas kohtulahendis põhjendust esitanud tõendite arvestamata jätmise põhjuste kohta. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (TsMS § 442 lg 8). Hageja leidis, et ventilatsioon – ja jahutusseadmete ja teiste eelmises punktis nimetatud varaesemete puhul ei oma tähendust ka asjaolu, et Pärnu mnt 67a kinnistu müügilepingu punktis 1.3.5 ei ole esile toodud ventilatsiooni – ja jahutusseadmeid ega ka teisi seadmeid, mille osas on hageja esitanud varalise vaidlusaluse nõude Pärnu mnt 67a OÜ vastu. Kinnistu müügilepingu punktist 1.3.5 on üheselt tuvastatav, et kinnistu päraldiste koosseisus ei olnud üüritud ruumides asuvat vallasvara ning ilmselgelt puudus igasugune tarvidus üksikasjalikult üles loetleda kogu vara. Maakohus on alusetult jätnud kaevatava lahendi tegemisel (mh teatud vara lugemisel ehitise olulisteks osadeks) tähelepanuta tõendina 01.05.2007.a üürilepingu nr 010507AKM hindamisel, et üürilepingu p 2.6.1 kohaselt hoone süsteemide ja kommunikatsioonide hulka ei kuulu üürniku soovil või ainuüksi üürniku vajadusteks paigaldatud süsteemid ja kommunikatsioonid. Puudub vaidlus selle üle, et kohtu poolt ehitise oluliseks osaks peetud valve- ja turvasüsteemi kui ventilatsiooni- ja jahutusseadmed, ripplaed ja sisseehitatud valgustid ning ka muud seadmed on soetatud ja paigaldatud lähtuvalt konkreetsete ruumide üürniku soovist ning puudub seos teiste

11(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 samal korrusel ja samas hoones paikevate ruumidega. Seega on maakohus alusetult jõudnud järeldusele, et vallasvarana ei saa vaadelda ventilatsiooni- ja jahutusseadmeid, ripplagesid ega sissehitatud valgusteid ning kohtu siseveendumus, mis tugineb üüripinna üleandmise vastuvõtu akti 16.07.2012.a lisaks olevatele fotodele, on vastuolus teiste kohtule esitatud tõenditega (Nordcity Ehitus endiste töötajate 27.11.2014.a ja 05.12.2014.a kinnitused, üürilepingu punkt 2.6.1). Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et vaidlusalune vara anti üle kostjale hageja ja OÜ Hexanor lepingulise esindaja JK poolt. Taoline järeldus ei põhine kohtule esitatud tõenditele – üüripinna üleandmise aktis 16.07.2012.a on üheselt märgitud, et OÜ Hexanor esindajat ei osalenud üüripinna üleandmisel. Hageja ei nõustunud maakohtu järeldusega selles osas, et tõendatud ei ole serverkapi, kassaaparaadi, printerite ja mööbli väärtus üüripinna lõppemise ja asjade valduse ülemineku ajal. Maakohus jättis alusetult arvesse võtmata eelnimetatud seadmete soetusarved ning asjaolu, et olukorras, kus puudub võimalus vara väärtust tõendada ekspertarvamusega (eeldab vara olemasolu, eksperdi poolt vara ülevaatust), siis sellises olukorras ei olnudki hagejal võimalik esitada muid tõendeid peale vara soetusarvete ning üüripinna üleandmise-vastuvõtmise akti koos lisadega (fotod varast). Üldteadaolevalt vara küll aja jooksul amortiseerub, kuid võimalik raamatupidamislik amortiseerumine ei tähista seadme/vara kasutusväärtuse minetumist. Seega on alusetu pidada elektroonika- ja arvutiseadmeid 3-5 aasta möödumise järel väärtusetuteks. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, mis oleksid kinnitanud vaidlusaluse vara väärtusetust ega lükanud tõenditega ümber hageja poolt esitatud tõenditega (vara soetusarved, maksekorraldused soetusarvete tasumise kohta, OÜ Hexanor 09.09.2014.a kinnitus vara omandiõiguse ülemineku kohta, OÜ Nordcity Ehitus endiste töötajate AT 27.11.2014.a ja GT 05.12.2014.a kinnitused, üüripinna üleandmisevastuvõtmise akt 16.07.2012.a koos lisadega (fotod mh), eraldiseisvalt esitatud fotod ruumidesse jäänud varast, Pärnu mnt 67a kinnistu müügileping, poolte vahel vaidluse puudumine vaidlusaluse ja fotodelt nähtuva ning 16.07.2012.a üüripinna üleandmise-vastuvõtu aktis nimetatud vara olemasolu ja kostja valdusesse minek) tõendatud vaidlusaluse vara väärtust, vaid piirdus paljasõnaliste vastuväidetega. Arvestades eeltoodut leidis hageja, et juhul kui jaatada maakohtu seisukohta, et mingis osas oli põhjendatud asuda seisukohale, et kohtule esitatud tõendid ei võimalda nõustuda hageja seisukohaga vara väärtuse osas, oli maakohtul võimalik hüvitisnõuet/tasaarvestust aktsepteerida osaliselt (TsMS § 233 ja VÕS § 139 ja § 140). Kohtupraktika kohaselt ei ole vajalik kahjuhüvitise suuruse piiramiseks isegi õigustatud isiku vastav taotlus (3-2-1-65-15, p 13). Kuna poolte vahel puudus vaidlus, et vaidlusaluse vara valdus läks üle 16.07.2012.a kostjale, kes pärast ca 14 kuu pikkust vara kasutust võõrandas vara koos Pärnu mnt 67a kinnistuga ning sai varast kasu seeläbi, siis on ebaõiglane ja põhjendamatu isegi mitte analüüsida kas esineb alus vaidlusaluse kahjuhüvitisnõude ja tasaarvestuse arvestamiseks osaliselt. Maakohus rikkus seetõttu TsMS § 442 lg 8 sätteid ning toob kaasa täiendava kohtuvaidluse poolte vahel. Hageja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et antud juhul oleks hageja pidanud enne kahjuhüvitise nõude esitamist andma kostjale tähtaja vabatahtlikult asjad välja anda, kuna varalise nõude omandamise ajaks oli kostja võõrandanud Pärnu mnt 67a kinnistu koos vaidlusaluse varaga edasi kolmandatele isikutele: Amberton Holding OÜ-le, Amberton Investment OÜ-le ja Amberton OÜ-le. Hagejal ei olnud ega ole võimalik esitada vindikatsiooninõuet ei Amberton Holding OÜ-le, Amberton Investment OÜ-le ega Amberton OÜ-le ning viimase teadoleva Pärnu mnt 67a kinnistu omanikule kostja vastu, kuna vaidlusaluse vallasvara omandiõigus läks päraldisena uutele omanikele kostja poolt kinnistu müügiga edasi. OÜ Hexanor ja kostja vahel kinnistu müügilepingu punktis 1.3.5 sisalduv kokkulepe, et vallasvara omandiõigus ei lähe üle koos kinnistuga ostjaks olnud kostjale, oli oma

12(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 sisult kokkulepe teatud päraldiste eraldamiseks peaasjast. Seega ei ole antud juhul asjakohane juhinduda Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-2-1-25-14 ega ka 3-2-1-65-14, millele on maakohus kaevatava lahendi tegemisel tuginenud. Maakohus on põhjendamatult ja vastuolus tuvastatud asjaoludega jõudnud järeldusele, et hagejal tulnuks enne kahjuhüvitisnõude esitamist taotleda asjade üleandmist. Hageja vaidlustas kohtuotsuse ka osas, milles kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud. Hageja ei vaidlustanud otsust osas, millega maakohus luges põhjendamatuks menetluskulud 5,5 t ulatuses summas 715 eurot ning jättis nimetatud summas rahuldamata menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Hageja leidis, et maakohus on jätnud põhjendamata, millistel kaalutlustel ja põhjendustel pidas maakohus põhjendatuks kostja poolt esitatud väiteid õigusabiteenuse osutamisele kulunud aja osas ning ei pidanud usutavaks hageja poolt esitatud vastuväiteid, kuigi nõustus hageja väitega selles osas, et tegemist ei ole sedavõrd keerulise tsiviilasjaga, mis nõuab menetlusosalisel kahe esindaja olemasolu. Maakohus lähtus väidetavalt menetluskulude põhjendatuse hindamisel küll eeldusest, et menetlusosalisel on üks esindaja, kuid faktiliselt taotles kostja menetluskulude suurusest tulenevalt siiski dubleerivalt kahe lepingulise esindaja poolt õigusteenuse hüvitamisega kaasnevate kulude hüvitamist. Maakohtul oleks saanud uurimispõhimõttest tulenevalt nõuda kostjalt täpsustavate andmete esitamist õigusabikulu suuruse põhjendatuse kontrollimisel. Hageja jäi kostja menetluskulude avalduse osas maakohtus esitatud vastuväidete juurde. Vastustaja seisukoht

13(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 siis) väiksemas ulatuses see võlgnik, kelle kohustus peale tasaarvestust mingis osas alles jääb. Tasaarvestuse eesmärk ei saa olla ja täiesti lubamatu oleks kasutada tasaarvestust selleks, et takistada jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud täitedokumendi täitmist. Nii ei saa tasaarvestusele täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi alusena tugineda siis, kui täitemenetluse võlgnikul oli nõue, mida tasaarvestada, juba varem, kuid ta otsustas tasaarvestamise õigust kasutada alles peale TMS § 221 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Aga tasaarvestust täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi alusena ei saa kasutada ka siis, kui täitemenetluse võlgnik omandas küll nõude alles peale TMS § 221 lg-s 2 sätestatud tähtaega, kuid nõue kui selline eksisteeris juba varem. Täitemenetluse võlgnik ei ole kohustatud kolmandatelt isikutelt nõudeid omandama. Nõuete omandamisel tuleb täitemenetluse võlgnikul sellega arvestada, kas ta saab omandatavat nõuet täitemenetluses tema suhtes realiseeritava nõude tasaarvestamiseks TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt kasutada või mitte. Põhiseadusest tulenevalt peab olema igale isikule tagatud varaliste õiguste efektiivne kohtulik kaitse. Nii peab olema varaliste õiguste efektiivne õiguslik kaitse tagatud ka käesoleva kohtumenetluse kostjale, kes on saanud käesoleva menetluse hageja suhtes täitedokumendi jõustunud kohtuotsuse näol ning on algatanud jõustunud kohtuotsuse täitmiseks täitemenetluse. Kostjale peab olema tagatud efektiine võimalus realiseerida talle kuuluvaid õigusi, mida on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitamise lubamine riivab efektiivset õiguskaitset tagavaid põhiõigusi. Seega saab vastav riive olla lubatav üksnes juhul, kui see toimub teise isiku põhiõiguste kaitse eesmärgil ja on proportsionaalne. Tasaarvestust teostava täitemenetluse võlgniku õigused ei vääri sissenõudja põhiõiguste arvel kaitset siis, kui täitemenetluse võlgnik soovib tasaarvestada sellist nõuet, mille ta alles peale TMS § 221 lg-s 2 sätestatud tähtaega loovutamise teel omandas. Vastupidine TMS § 221 lg 2 tõlgendus võimaldaks täitemenetluse võlgnikul lõpmatuseni tema suhtes läbi viidavat täitemenetlust edasi lükata, sest täitemenetluse võlgnik võiks korduvalt omandada kolmandatelt isikutelt üha uusi ja uusi nõudeid, mille olemasolu tuleb kohtulikult kontrollida ja enne seda ei saaks täitemenetlusega edasi minna. Peale ühe tasaarvestatava nõude kontrollimist saaks täitemenetluse võlgnik omandada uue nõude, mille kontrollimise ajaks tuleks jälle võlgniku suhtes läbi viidav täitemenetlus peatada ja tasaarvestuse aluseks olevaid asjaolusid kontrollida. Selline olukord viiks aga sissenõudja põhiõiguste lubamatu riiveni, sest sellisel juhul ei tagaks riik sissenõudjale efektiivset õiguskaitset. Sissenõudja efektiine õiguskaitse ei seisne mitte ainult selles, kui kiiresti tehakse sissenõudja suhtes kohtuotsus, vaid ka selles, kas riik tagab oma sunniaparaadiga sissenõudjale efektiivse nõuete realiseerimise läbi täitemenetluse. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et juhul, kui nõue kui selline oli olemas juba enne TMS § 221 lg-s 2 sätestatud tähtaega, ei saa vastava nõudega tasaarvestamisele kui täitemenetluse lubamatuks tunnistamise aluseks olevale asjaolule tugineda, ka siis, kui täitemenetluse võlgnik nõude alles peale TMS § 221 lg-s 2 sätestatud tähtaega omandas.

14(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 millest nähtub, et üürileandjale anti üle ruumid. Hageja ei ole tõendanud, et keegi (hageja või hageja emaettevõte) oleks esitanud nõudeid, proteste, kaebusi või vastuväiteid seoses sellega, et üüritud ruumidesse jäid mingid asjad, mida keegi tagasi tahaks või mille eest ootaks keegi mingit kompensatsiooni. Maakohus hindas tagastatud ruumide seisundit ja ruumidesse jäänud asju kajastavaid tõendeid ja tegi tõendite pinnalt õiguspärase järelduse, et ruumidesse mitte midagi väärtuslikku ei jäänud ja ruumid olid tagastamisel lõhutud ja lagastatud. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohus oleks tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel diskretsiooni piire ületanud, hageja apellatsioonkaebuses kohtu ette toonud ei ole. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka muudest tsiviilasja materjalidest.

15(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 eesmärgipäraselt kasutatav. Maakohus sai vastava järelduse teha üksnes hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude alusel. Maakohus hindas tõendeid ja tegi järelduse, et hageja poolt kohtu ette toodu ei ole hageja poolt soovitud järelduse tegemiseks piisav. See, et hageja esitas kahe ehitamisega seotud füüsilise isiku järeldused, et tegemist on teisaldatavate tehnosüsteemidega, ei tähenda, et kohus pidi tegema igal juhul sama järelduse, mille tegid kaks füüsilist isikut oma kohtule esitatud arvamustes. See, kas tegemist on asja oluliste osadega või mitte, on õigusliku hinnangu küsimus. Õigusliku hinnangu peab asjaoludele andma kohus. Kuigi näiteks ventilatsioonisüsteemid, valgusnišid, siseuksed, jahutusseadmed jne võivad olla tehnilises mõttes füüsiliselt eemaldatavad, ei tähenda see automaatselt seda, et ehitise vastav osa, kuhu esemed olid paigutatud, oleks ilma vastavate esemeteta eesmärgipäraselt funktsioneerivad.

16(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 Käesoleval juhul ei saa väita, et hagi ja selle aluseks olevad väited ja asjaolud ning hagi aluseks olevad tõendid olid sedavõrd lihtsad, et kostja esindaja töö oleks pidanud piirduma maakohtu poolt järeldatust väiksema mahuga. Maakohtu otsuse muutmiseks ei anna alust ka see, et maakohus ei vähendanud kohtule taotluse koostamise ja esitamise aega vastavalt 15 minuti ja poole tunni võrra. Ka see hageja väide, et tema hinnangul oleks tohtinud kostja esindajal hageja 10.04.2015.a menetlusdokumendi läbitöötamiseks ja sellele vastamiseks kuluda 5,25 tunni asemel 2,75 tundi, ei anna alust maakohtu otsust selles osas muuta. Esindaja töö võib olla mõneti erinev. Maakohus hindas esindaja töömahu põhjendatust. Asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et maakohus on selle hindamisel oma otsustusruumist väljunud, ei ole hageja kohtu ette toonud.

17(18)

Tsiviilasi nr 2-14-56699 väljendamisega. Arvestades vastavat töö mahtu, ei saa selle kõige jaoks põhjendatud ajakuluks pidada enam kui ühte tööpäeva. Sellel põhjusel saab kostja apellatsioonimenetluse põhjendatud kuluks pidada üksnes kostja esindaja 8 töötunni hüvitamist summas 800 eurot. Vastustaja esindaja oli sunnitud tegema täiendavat tööd põhjusel, et apellant esitas menetluse peatamise taotluse. Vastustaja esindaja koostas sellega seoses seisukoha ning tegi sellega seoses kolm tundi tööd. Ringkonnakohus leiab, et menetluse peatamise taotluse läbitöötamine ja sellele vastamine ei saanud võtta kauem aega kui 1,5 tundi, mistõttu saab lisaks muudele menetluskuludele (800 euro ulatuses) apellandilt vastustaja kasuks välja mõista esindajatasu hüvitise 1,5 tunni eest, so 150 euro ulatuses. Seega saab apellandilt vastustaja kasuks kokku välja mõista 950 eurot.

Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

18(18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.