3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu kostja, Osaühing A kanda.
4.Välja mõista Osaühingult A IH kasuks apellatsioonimenetluse kulud summas 240 eurot.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise
1(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59135 esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja (töötaja) esitas 09.06.2014.a töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse tuvastada kostja (tööandja) poolt 12.05.2014.a hagejale esitatud töölepingu ülesütlemise tühisus ja välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3029,94 eurot. 09.09.2014.a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1088 tuvastas TVK eelpoolnimetatud töölepingu ülesütlemise tühisuse kostja poolt, lõpetas töölepingu hageja ja kostja vahel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise brutosummas 1097,84 eurot. Ülejäänud osas jäeti hageja hüvitise nõue rahuldamata. Kuna kostja TVK otsustega ei nõustunud, esitas ta kohtule taotluse töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses. Hageja esitas kohtule hagiavalduse. Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel 15.05.2003.a sõlmitud tööleping nr 85, mille kohaselt asus hageja tööle puitdetailide valmistaja ametikohale. 12.05.2014.a esitas kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse töölepinguseaduse (TLS) § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel. Ülesütlemisavaldusest lähtudes on hageja kostja korraldusest hoolimata keeldunud kasutamast tööoperatsiooniks vajalikke isikukaitsevahendeid, millega on põhjustanud ohu enda ja kaastöötajate elule ja tervisele. Samuti on hageja väljendanud ilmset lugupidamatust nii kostja (tootmisjuhi) kui ka kaastöötajate suhtes, millega on põhjustanud kostja usalduse kaotuse enda vastu. Lisaks on avalduses märgitud, et kostja on esitanud korduvaid suulisi hoiatusi, mille kohaselt on kostjal õigus leping üles öelda vastavalt TLS § 88 lg-le 3. Samal kuupäeval vormistati töölepingu lõpetamine, mille kohaselt lõpetati tööleping poolte kokkuleppel TLS § 88 lg 3 alusel. Hageja ei ole kostja ülesütlemisavaldusega nõustunud. Hagejale jäi arusaamatuks töölepingu lõpetamise alus. Antud juhul ei ole kostja esitanud kordagi hagejale hoiatust. Hageja selgitas, et teatas kostjale, et tal ei ole võimalik teatud tööoperatsioonide ajal kasutada kostja poolt antud kõrvaklappe, kuna nende kasutamisest hakkas tal pea valutama ja ta soovis kasutada tema enda poolt väljavalituid või siis kõrvatroppe. Hageja ei nõustu, et selle puhul on tegemist kostja mõistlike korralduste eiramise või töökohustuste rikkumisega. Samuti ei ole põhjustatud sellega ohtu nii enda kui kaastöötajate elule või tervisele. Ükski kostja poolt koostatud dokument ei reguleeri, et töötajad pidid kasutama just kostja poolt valitud kõrvaklappe, see kohustus ei ole fikseeritud ka hageja töölepingus. Hageja leidis, et tema ja tootmisjuhi omavaheline vaidlus selle üle, et hageja ei saa kasutada kostja poolt antud kõrvaklappe, ei ole käsitletav TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud usalduse kaotusena. Hageja leidis ka, et töölepingu ülesütlemise avaldus ja töölepingu lõpetamine on omavahel vastuolus. Hageja palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping 12.05.2014.a TLS § 107 lg 2 alusel ja mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis töölepingu tühisel ülesütlemisel hageja ühe kuu keskmise töötasu määras brutosummas 1097,84 eurot. Vastuseks kostja vastusele leidis hageja, et ainuüksi märkega, mille kohaselt on hagejale rikkumisi selgitatud ei saa tõendada, mida konkreetselt kostja selgitas. Hageja leidis, et kostja väited, et hageja tähelepanu on korduvalt rikkumistele juhitud, on tõendamata. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli kohustus kanda justnimelt kõrvaklappe, mitte aga kõrvatroppe. Kõrvaklappide kandmise kohustust ei reguleeri ükski kostja sisemine akt. Ei ole tõendatud, et hagejat oleks karistatud turvajalanõude mittekandmise eest, kuid sellel ei ole ka tähtsust. Kõrvatropid olid lubatud, kuna vastav kast kõrvatroppidega oli tsehhis. Kostja poolt pole
2(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59135 reguleeritud, millal oli hageja kohustatud kandma kõrvatroppe ja millal kõrvaklappe, seega on kõik kostja vastuväited selles osas paljasõnalised. Märgist kõrvaklappide kasutamise kohta ei tulene üheselt, et oli kohustus just kasutada kõrvaklappe. Märgi mõte oli sellest, et kõrvu tuleb müra eest kaitsta ning kuidas konkreetselt seda teha, peaks kostja reguleerima, kuid kostja seda ei teinud kirjalikult. Kostja poolt esitatud videotelt ei nähtu küll kõrvaklappide kandmist, kuid ta kandis kõrvatroppe. Hageja ei eita tunnistaja suhtes ebatsensuurse väljendi kasutamist, kuid sõimlemine oli vastastikune ning mõlemad pooled olid ärritunud ja karjusid vastastikku. Seadusest ei tulene, et hüvitise võiks jätta täiesti välja mõistmata. Mõistlik oleks olnud hagejale teha hoiatus, mitte öelda leping üles. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Töölepingu lõpetamise dokumendis sisaldus kirjaviga (inimlik eksimus), mille kohaselt poolte vahel sõlmitud tööleping on lõpetatud pooltevahelisel kokkuleppel. Tegelikkuses on kostja töölepingu lõpetanud ühepoolsel initsiatiivil TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 ja § 97 lg 3 alusel. Kostja põhjendas hagejale töölepingu ülesütlemist ning selgitas hagejale tema rikkumisi ning ülesütlemise põhjuseid ning hageja on oma allkirjaga ise kinnitanud, et ülesütlemise põhjuseid selgitati talle piisavalt ja arusaadavalt. Tehasejuht kutsus hageja oma kabinetti ning sõna anti tootmisjuhile (AJ), kes põhjendas tekkinud olukorda, selgitas, miks ei saa töösuhe jätkuda ning mis olid need asjaolud ja teod, mis olid töösuhte lõpetamiseni viinud (nõutava turvavarustuse mittekasutamine ning kostja usalduse kaotus tema suhtes tulenevalt äärmisest lugupidamatusest kostja suhtes). Kostja leidis, et juhtis hageja tähelepanu korduvalt rikkumistele, kuid hageja on kostja korduvatest korraldustest hoolimata keeldunud kasutamast tööoperatsiooniks vajalikke isikukaitsevahendeid (kõrvaklapid, varasemalt ka turvajalanõud), millega on põhjustanud ohu nii enda kui ka kaastöötajate elule ja tervisele. Hageja ei eita iseenesest hagiavalduses, et ei ole kandnud kõrvaklappe seetõttu, et need väidetavalt panid tema pea valutama. Kostja viitab töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 4 lg-le 4, mis sätestab, et töökohas peavad terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks olema kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohutusmärgid ja muud ohutusvahendid. Vabariigi Valitsuse määruse nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord“ § 4 lg 2 kohaselt määrab tööandja muuhulgas isikukaitsevahendi kasutamise korra ja kestuse. Viidatud korra kohaselt on töötaja kohustatud kasutama isikukaitsevahendit vastavalt kasutusjuhendile ja tööandja antud juhistele (§ 4 lg 3). Viimased sellekohased juhised said kõik töötajad 07.05.2014.a toimunud töötajate üldkoosolekul, kus tootmisjuht rääkis veelkord turvavarustusest. Hagejale selgitati ka, et kui ta ei saa kasutada tööks ettenähtud kõrvaklappe, siis tuleb otsida teine töö. Hoolimata kostja selgitustest ja meeldetuletustest rikkus hageja korduvalt oma kohustusi ning keeldus isikukaitsevahendite kasutamisest. TLS § 15 lg 2 p 3 alusel, kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti, täidab töötaja eelkõige kohustust täita õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi. Hageja viitas ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-57-05. Kõigile töötajatele meenutati pidevalt turvavarustuse kasutamise olulisust ja vajadust, seda kinnitavad ka toimunud töötajate üldkoosolekud, mille protokollidest nähtub, et kostja kui tööandja tegevus oli selgelt orienteeritud tööohutusele ning töötajate tervise kaitsmisele. Kostja juhtis tähelepanu, et kõrvaklapid on kohustuslikud ning müra mõju avaldub alles aastate pärast. Ettevõttes läbi viidud riskianalüüsis on samuti märgitud, et võib esineda ohutusnõuete rikkumist töötajate poolt. Ühtlasi on viidatud, et tootmishoone ise on müra sumbumise seisukohalt halva ehitusega, kui mingi masin töötab, on vaja kanda kõrvaklappe igas tootmishoone nurgas. Kostja on pidanud ohutusnõuete järgimist ja isikukaitsevahendite kasutamist eriti oluliseks veel seetõttu, et 2012.a sügisel juhtus ühe töötajaga tööõnnetus. Et sellised kahetsusväärseid õnnetusi vältida, hakkas kostja veelgi põhjalikumalt jälgima töötajate käitumist tööohutuse järgimisel ja isikukaitsevahendite kasutamisel. Tööinspektsiooni poolt
3(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59135 viidi 02.04.2013.a läbi vaatlus, mille tulemusena tuvastati, et osadele töötajatele ei ole juhendamisel tutvustatud ohutusjuhendit, mis on seotud tööga. Tööinspektsiooni 05.04.2013.a ettekirjutuse kohaselt tuli kostjal kinnitada ohutusjuhendid, neid tutvustada töötajatele ning pidada arvestust isikukaitsevahendite väljastamise kohta. Märgid kohustuse kohta kanda kõrvaklappe olid paigutatud vastavasse tootmishoonesse 2012.a novembrikuus ning kostja ei ole hagejal lubanud kanda müra summutamiseks mingeid muid vahendeid, sealhulgas kõrvatroppe. Hageja pole tõendanud, et ta kõrvatroppe kasutas. Vaidlust pole selles, et hageja töötas mürarikkas keskkonnas, müra oli ohtlik ning hageja sai kostjalt müra kahjuliku toime vastu kasutamiseks kaitsekõrvaklapid. Kostjat on ka varasemalt karistatud rikkumiste eest, nimelt turvajalanõude mittekasutamise eest pärast mitmekordset hoiatamist, mil ta jäeti 2013.a maikuus ilma tulemustasust 10% kinnipidamisega. Palgaarvestuse tabelis on ka viidatud sisekorraeeskirjade eiramisele ning hageja oli teadlik töötasu kärpimise täpsest põhjusest. Ei ole eluliselt usutav, et hageja nõustuks palgakärpega ilma põhjust teadmata ja küsimata. Pärast kärbet hakkas hageja kasutama turvajalanõusid. Hageja väide, et ta ei teadnud, mille eest tema palka vähendati ja vaatamata sellele vähendust ei vaidlustanud, ei ole eluliselt usutav. Kostjal on ka videosalvestised pärast 07.05.2014.a koosolekut, millelt on näha, et hageja ei kanna jätkuvalt 08.05.2014.a kõigist hoiatustest hoolimata kõrvaklappe. Kõik hagejale tehtud hoiatused seoses turvavarustuse mitte kasutamisega olid suulised. Eelnevast lähtudes leidis kostja, et tööohutusalaste nõuete rikkumine on eriliselt raske rikkumine ja seetõttu ei saanud kostjalt hea usu põhimõtte järgi oodata, et ta peaks sellisel juhul üldse hagejale hoiatuse tegema. Kostja selgitas ka, et 07.05.2014.a toimunud töötajate üldkoosolekul oli hageja trotsi täis ja ütles teiste töötajate juuresolekul ebatsensuurse väljendi, mis kostja hinnangul näitab hageja äärmist lugupidamatust tööandja ja oma kolleegide suhtes, millega põhjustati usalduse kaotus ning anti alus töölepingu ülesütlemiseks viivitamatult. Kostja leidis, et pärast sellist käitumist hageja poolt ei saa mõistlikult nõuda ja eeldada, et isegi 10 aastat kestnud töösuhte puhul oleks olnud võimalik eelneva hoiatuse tegemine või töösuhte edasine jätkamine. See oleks kogu kollektiivi jaoks äärmiselt demoraliseeriv ning võimaldaks ka teistel töötajatel tööandja suhtes vulgaarselt käituda, kartmata töölepingu lõpetamist. Hagejal oli pärast ebatsensuurse väljendi kasutamist aega kuni 12.05.2014.a oma käitumisvea tõsidusest aru saada ja selle eest vabandust paluda, kuid ta ei teinud seda. Kui kohus peaks siiski leidma, et töölepingu ülesütlemine kostja poolt oli tühine, palus kostja tuginedes TLS § 109 lg-le 1 jätta kostjalt välja mõistmata hüvitis hageja kasuks arvestades, et asjaolud, mis tingisid hagejaga töölepingu ülesütlemise, olid äärmiselt tõsised, s.o järjepidev ohutusnõuete eiramine ja äärmise lugupidamatuse väljendamine tööandja ja kolleegide suhtes, ei oleks võimaldanud töösuhte tavapärast jätkumist. Vastuseks hageja vastuväidetele märkis kostja, et hageja väide, et tehase juht JM oli talle öelnud, et kõrvatropid võtavad piisavalt müra ära, on paljasõnaline ja alusetu. Tunnistaja TJ samuti kinnitas, et töötajaid hoiatati, et kui ei hakata kõrvaklappe kasutama, siis lõpetatakse tööleping ning pärast koosolekut pidid kõik kõrvaklappe kasutama. Isikukaitsevahendite kasutamine ei pea olema reguleeritud üksnes tööandja kirjaliku aktiga. Kostja andis selged suulised juhised. Teised töötajad said juhistest aru ja jälgisid neid. Hageja selgitus, et kõrvaklapid ajasid pea valutama ei ole tõsiseltvõetav ning seda, et ta kandis kõrvatroppe peaks tõendama tema ise. Hageja pole tõendanud kõrvatroppide kandmist. Videosalvestitelt on näha, et hageja liigub ringi ilma igasuguste isikukaitsevahenditeta. Kõrvatroppide automaat on üksnes elemenditehases, kus müratase on oluliselt väiksem. Kohas, kus hageja töötas, s.o aknatehases, oli müratase sedavõrd kõrge (106,5 dB, lubatud 85 dB), et kõrvatroppide kasutamine ei saanud olla lubatav, sest see oleks olnud hageja tervisele kahjulik. Uuringu kohaselt mõõdeti aknatehases frees nr 14 juures pidev müra 106,5 dB, kuigi lubatav on üksnes 85 dB (ehk 21,5 dB üle lubatud normi). Võimalikud kuulmiskaitsed ettevõttes võiksid olla: kõrvatropid x-300 –
4(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59135 18 dB ja klapid optima 2-31dB või optima 3-34 dB. Seega kasutada võis üksnes kõrvaklappe. Hageja ei kasutanud ebatsensuurset väljendit ainult AJ’i suhtes, vaid see oli suunatud kõigile koosolekul viibijatele. Kui tegemist oleks olnud omaette pobisemisega, siis ei oleks seda kuulnud tootmisjuht ja kolleegid. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus tegi 12.05.2015.a otsuse, millega rahuldas hagi ning tuvastas hageja ja kostja vahel 15.05.2003.a sõlmitud töölepingu kostja algatusel 12.05.2014.a TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu 12.05.2014.a TLS § 107 lg 2 alusel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölepingu tühise ülesütlemise alusel hageja ühe kuu keskmise töötasu määras brutosummas 1097,84 eurot. Otsuse kohaselt tuvastas kohus, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 15.05.2003.a tähtajatu tööleping, mille alusel asus hageja tööle kostja juurde puitdetailide valmistajana. 12.05.2014.a ütles kostja hagejaga sõlmitud lepingu üles TLS § 88 lg 3 alusel. TLS § 95 lg 2 näeb ette, et tööandja peab ülesütlemist põhjendama. Sama sätte lg 3 kohaselt nimetatud kohustuse rikkumine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust. Hageja küll väidab, et talle on jäänud arusaamatuks, milles konkreetselt kostja hagejat süüdistab, kuid kohus nõustus kostjaga, et hageja selline väide on alusetu. Nimelt nähtub töölepingu ülesütlemisavaldusest hageja kinnitus, et tööandja selgitas talle piisavalt ja arusaadavalt töölepingu ülesütlemise põhjuseid. Hageja ei ole ka eitanud kohtuistungil seda, kuidas ta kutsuti tehase juhi juurde, kus tootmisjuht selgitas olukorda, mis viis töösuhte lõppemiseni. Kostja on töölepingu ülesütlemisel tuginenud TLS § 88 lg 1 p-dele 3 ja 5. Hageja vaidlustas töölepingu ülesütlemise. TLS § 104 lg-st 1 tuleneb tööandja kohustus tõendada, et tal esines seadusest tulenev alus lepingu ülesütlemiseks ning ülesütlemine vastab ka nõuetele. Vaidlust ei ole selles, et hageja töötas pideva müra keskkonnas ning kohustus kandma kuulmiselundite kaitseks isikukaitsevahendeid. Selline kohustus tulenes ka kostjaga sõlmitud töölepingu p-st 2.3, samuti tööandja 2013.a riskianalüüsist, millest nähtub, et tootmisseadmete tööst tuleb normi ületav arvestatav foonmüra, mistõttu kuulmiselundite kahjustuse vältimiseks on kostja varustanud töötajaid kõrvatroppide- ja klappidega. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja kandis kõrvaklappide asemel kõrvatroppe. Kostja leidis, et on tööandjana hageja tähelepanu kohustusele kanda kõrvatroppide asemel kõrvaklappe juhtinud korduvalt, seda ei ole hageja ka eitanud. Kostja leidis, et hageja on kostja korduvatest korraldustest hoolimata keeldunud kasutamast tööoperatsiooniks vajalikke isikukaitsevahendeid (kõrvaklapid, varasemalt ka turvajalanõud), millega on põhjustanud ohtu nii enda kui ka kaastöötajate elule ja tervisele. TTOS-is ei ole reguleeritud, milliseid konkreetseid isikukaitsevahendeid peab töötaja kandma ning seadusest tuleneb tööandja poolt vastava korra määramine. Kostja võttis omaks, et ükski kostja sisemine akt ei reguleeri konkreetsete isikukaitsevahendite kasutamist. Tunnistaja AJ sõnul on olemas nüüdseks küll isikukaitsevahendite väljastamise arvestus, kuid puudub nende kasutamise kord, millele juhiti tähelepanu nii riskianalüüsis kui ka tööinspektsiooni 05.04.2013.a ettekirjutuses. Kohus nõustus, et kostja korraldatud üldkoosolekud, kus päevakorras olid ka tööohutuse probleemid, on väga üldsõnalised ning töötajate üldkoosolekud ei ole töö korraldaja. Kui kostja pidas oluliseks just kõrvaklappide mittekandmise probleemi, tulnuks nende kandmise kohustus ka täpsemalt reguleerida. Sellega, et ei olnud konkreetseid selgeid suuniseid, kuidas ja milliseid isikukaitsevahendeid kasutada, on nõustunud ka tunnistaja AJ ning on nõus ka sellega, et tegelikkuses kanti nii kõrvatroppe kui ka –klappe ning tootmishoones oli olemas ka kõrvatroppide automaat. AJ ütluste kohaselt, kui toimusid koosolekud, selgitati vajadust kanda kõrgemas mürafoonis kõrvaklappe, pärast koosolekut seda paar-kolm kuud ka täideti, kuid siis läks kõik endistviisi edasi. Seda, et kõrvaklappide mittekandmist oli samuti varem, tõendab tööinspektsiooni 02.04.2013.a kontrollakt. Kohus leidis, et kostja oli oma nõudmistes
5(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59135 ebajärjekindel. Hageja küll tunnistas, et 07.05.2014.a koosolekul, s.o koosolekul, mis eelnes töösuhte lõpetamisele, tootmisjuht suuliselt hoiatas kõrvaklappide mittekandmise tagajärgedest, kuid arvestades kostjapoolseid varasemalt konkretiseerimata suuniseid, on usutav ka kostja soov rääkida hiljem tehasejuhiga. Kostja pole sellist hageja vestlust tehasejuhiga ka välistanud. Kostja on tõendanud kõrvakappide kandmise kohustust veel tootmishoonesse sisenemisel ülevalolevate märkidega, kuid kohus nõustus hagejaga, et küsitav on, kas nimetatud märkidega on hõlmatud üksnes kõrvaklapid või ka kõrvatropid. Seega leidis kohus, et kostja poolt ei ole usaldusväärselt tõendatud hageja kohustust kanda isikukaitsevahenditena üksnes kõrvaklappe. Lisaks on tunnistaja AJ kohtuistungil tunnistanud, et iseenesest hageja poolt nõutud kõrvaklappide mittekandmine poleks tinginud tema töölt vabastamist, kui poleks järgnenud hagejapoolset lugupidamatuse väljendamist kostja ja kogu kollektiivi suhtes. Seega ei hinnanud ka kostja hageja kõrvatroppide kandmist kõrvaklappide asemel nii tõsiseks rikkumiseks, mis oleks tinginud ilmtingimata hagejaga töölepingu lõpetamise. TLS § 88 lg 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud hoiatus. Kui hageja jätkab rikkumist, on tööandjal õigus leping üles öelda. Kuigi TLS ei sätesta hoiatusele kirjalikku vorminõuet, peab tööandja olema võimeline hoiatuse tegemist tõendama, mistõttu see on mõistlik vormistada kirjalikus vormis. Antud juhul kirjalikku hoiatust hagejale tehtud ei ole ning tunnistajate ütlustest lähtuvalt on suuniste andmine kõrvaklappide kandmiseks piirdunud suuresti selgitustööga. Kohus leidis, et ainuüksi 07.05.2014.a koosolekul antud suuline hoiatus ei ole piisav andmaks alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Varasemate kostja poolt väidetud hoiatuste kohta puuduvad aga usaldusväärsed tõendid. Samuti leidis kohus, et kostja poolt on usaldusväärselt tõendamata väide, et ta vähendas avaldaja 2013.a maikuu tulemustasu 10% põhjusel, et avaldaja ei kandnud isikukaitsevahendina turvajalanõusid, kuna maikuu 2013.a palgaarvestuse tabelist nimetatud põhjus ei ilmne ning vähendamist ei ole hagejale ka vastavalt tutvustatud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et ei ole alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kostja poolt hagejast tuleneval põhjusel TLS § 88 lg 1 p 3 järgi. TLS § 88 lg 1 p 5 ei nõua eelnevat hoiatust ülesütlemise alusena, kuid TLS § 88 lg-st 3 tuleneb, et tööandja võib töölepingu töötaja kohustuste rikkumise tõttu üles öelda, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi oodata. Hageja ei eitanud, et kasutas 07.05.2014.a toimunud töötajate üldkoosolekul enesevalitsuse kaotamise tõttu ebatsensuurset väljendit, mis oli suunatud tootmisjuhi vastu ja tingitud tema antud korraldusest kanda kõrvaklappe. Tunnistaja AJ sõnul oli hageja pikaajaline hea töötaja, kuid neil tekkis omavaheline vastasseis pärast seda, kui tunnistajast, kes töötas enne hagejaga sarnasel tootmistööl, sai tootmisjuht ning tekkis kõrvaklappide mittekandmisest tulenev erimeelsus. Tunnistaja AJ ütlustest nähtub, et ärritunud oli ka tema, kuid leidis, et sellist käitumist ei saa hagejale andeks anda, seda enam, et ta pole siiani vabandanud. Kohus nõustus kostjaga, et sellist hageja käitumist ei saa mitte mingil juhul vabandatavaks pidada ja seda tolereerida, kuid arvestades situatsiooni, kuidas see tekkis, mõlemapoolset ärritunud käitumist ning hageja pikaajalist töösuhet kostja juures, samuti seda, et tegemist oli ühekordse rikkumisega, ei pidanud kohus hagejapoolset rikkumist eriliselt raskeks, mille puhul tuleks ilmtingimata kohaldada töösuhte lõpetamist. Kostja oleks võinud piirduda hageja suhtes mõne leebema karistuse või hoiatusega. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et hageja nõue tuvastada kostja poolt hageja töölepingu ülesütlemise tühisus kuulub rahuldamisele. Kohus lõpetas hageja töölepingu 12.05.2014.a TLS § 107 lg 2 alusel. Kohus leidis, et TLS § 109 lg 1 annab küll võimaluse hüvitise suurust muuta, mitte aga seda välja mõistmata jätta. Hageja ei ole nõudnud hüvitist rohkem kui 1097,84 eurot, mis vastab TVK-s väljamõistetud summa suurusele. Hageja
6(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59135 on nimetatud hüvitise suurusega ka nõustunud ning kohtu arvates on see arvestades hageja enda taunitavat käitumist ka põhjendatud. Kostja ei ole hüvitise aluseks olevat keskmise töötasu suurust vaidlustanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kannab menetluskulud kostja. Kohus leidis, et hageja õigusabikulu summas 700 eurot oli vajalik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Kostja hinnangul on maakohus rikkunud TsMS §-e 436 lg 1, 438 lg 1 ja 442 lg 8. Käesoleval juhul on maakohtu hinnangud ja seisukohad kostja hinnangul põhjendamatud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, s.o TLS §-e 88 lg 1 p 5 ja § 88 lg 3. Maakohus on ise välja toonud, et tunnistaja AJ märkis kohtuistungil, et iseenesest hageja poolt nõutud kõrvaklappide mittekandmine poleks tinginud tema töölt vabastamist, kui poleks järgnenud hagejapoolset lugupidamatuse väljendamist kogu kostja ja kollektiivi suhtes. Kohus ei ole kooskõlas TsMS §-ga 232 lg 1 ja § 438 lg 1 põhjendanud, miks on jäetud tunnistaja AJ’i ütlus tähelepanuta selles osas, mis puudutas töölepingu lõpetamist seetõttu, et hageja kasutas ebatsensuurset väljendit ning on keskendunud üksnes kõrvaklappide mittekandmisele. Kostja on läbivalt menetluse käigus tuginenud sellele, et töölepingu lõpetamine oli tingitud hageja äärmisest lugupidamatusest kostja suhtes. Hageja ei ole eitanud ropendamist ning on selle ka kohtus ja töövaidluskomisjoni istungil omaks võtnud. Kostja hinnangul on sellise ebatsensuurse väljendi kasutamisel koosolekul tegemist äärmise nahaalsusega tööandja ja kolleegide suhtes, millega põhjustati täielik usalduse kaotus ja anti selge alus töölepingu ülesütlemiseks. Kostja rõhutas, et seejuures ei lõpetatud hageja töölepingut koheselt pärast 07.05.2014.a koosolekut, vaid oodati kuni 12.05.2014.a, s.o anti hagejale võimalus oma käitumist ja väljaütlemisi kahetseda. Kostja hinnangul oli see piisav periood, mille vältel oleks saanud hageja tulla kostjaga rääkima ning vabandada oma käitumise pärast, kui ta oleks öeldut kahetsenud. Kostja rõhutas, et hageja ei ole oma käitumise pärast kostja ees siiani vabandanud ja ta ei teinud seda ka maakohtu istungil, mis näitab ilmekalt tema suhtumist oma käitumisse ja kostjasse. Hageja ise on kinnitanud, et ta ei ole öeldu pärast vabandanud. Kostja hinnangul võib selline hageja käitumine seetõttu olla käsitletav ühtlasi ka lojaalsuskohustuse rikkumisena. Kostja leidis, et hageja vulgaarsus ja üleolev suhtumine kostja suhtes, sh teiste töötajate juuresolekul, on käsitletav TLS § 88 lg 1 punktis 5 märgitud teona, mis põhjustab ilmselgelt usalduse lõpliku kaotuse hageja vastu. Seetõttu on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et kostja oleks pidanud äärmiselt lugupidamatut töötajat eelnevalt hoiatama töölepingu ülesütlemise eest. Antud juhul ei saanud TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ning mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist. Hageja käitumine oli põhjustanud olukorra, kus ei saanud eeldada töösuhte jätkamist või eelnevat hoiatamist enne töölepingu ülesütlemist. Pärast sellist käitumist hageja poolt ei saa kostja hinnangul mõistlikult nõuda ja eeldada, et isegi 10 aastat kestnud töösuhte puhul oleks olnud võimalik eelneva hoiatuse tegemine või töösuhte edasine jätkamine (vähemalt juhul kui isik isegi ei vabanda tehtu pärast). Säärane kohtlemine oleks kogu töökollektiivi jaoks täielikult demoraliseeriv ja võimaldaks ka teistel töötajatel kostja suhtes vulgaarselt käituda, kartmata sealjuures, et see tingiks töölepingu lõpetamise. Töötaja ei tohi tööandja ja oma kaastöötajate suhtes ebalojaalselt ja ebaviisakalt käituda mitte ühtegi korda. Vastupidine käsitlus annaks töötajatele piltlikult öeldes suunise, et kui töösuhe on nt 10 aasta pikkune on lubatud vähemalt üks kord tööandja ja oma kolleegide suhtes kasutada roppu väljendit ilma töösuhte lõpetamist kartmata. Vastavalt hea usu põhimõttele ei saanud antud olukorras kostjalt oodata, et ta ei lõpeta hagejaga töösuhet.
7(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59135 Õiguskirjanduses on leitud, et tööandja usaldus töötaja vastu võib kaduda olukorras, kus töötaja on põhjustanud tööandjale kahju või juhtudel, kus ta ei käitu tööandja suhtes lojaalselt (nt tööandja laimamine). Eelnevat hoiatamist ei ole vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu seda vastavalt hea usu põhimõttele tööandjalt oodata. Maakohus ise leidis samuti, et hageja käitumist ei saa mitte mingil juhul vabandatavaks pidada ja seda tolereerida. Ometigi on maakohus jõudnud seejärel vastuolulisele seisukohale, et kostja oleks pidanud esmalt hagejat hoiatama. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei olnud õigustatud kostja poolt hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel seetõttu, et hageja ütles kostjale ja kaastöötajatele: „Käige te kõik NA..UI“. Eeltoodud rikkumine on erilisest raske ja seda teeb veelgi raskemaks see, et hageja pole tehtu pärast ka kunagi vabandanud. Ka 10.a pikkune töösuhe ei anna alust nõuda sellises olukorras hoiatuse tegemist. Hageja rikkus oma lojaalsuskohustust kostja ees tahtlikult ja see, et ta tehtu pärast isegi ei vabandanud andis kostjale põhjuse eeldada, et sarnane käitumine võib korduda (võlaõigusseaduse § 116 lg 2 p 3 ja 4). Lähtudes eeltoodust oli kostja hinnangul seega õigustatud hageja töölepingu lõpetamine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ilma hoiatust tegemata ning seetõttu puudub alus hagi rahuldamiseks ja menetluskulude kostjalt välja mõistmiseks. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Ringkonnakohus ei nõustu etteheidetega, mida apellant tegi maakohtu otsuse osas. Maakohus kontrollis kõikide tööandja poolt kohtu ette toodud etteheidete alusel, kas mõni nendest eraldi või kõik koos võiksid anda aluse öelda hagejaga sõlmitud tööleping erakorraliselt üles. Maakohus tegi õige järelduse, et kostja poolt kohtu ette toodud etteheited töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust ei anna. Ringkonnakohus nõustub vastava maakohtu järeldusega. Maakohus ei piirdunud pelgalt töökaitsevahendite kandmata jätmisest tulenevate etteheidete kontrollimisega. Maakohus andis hinnangu ka sellele etteheitele, mis puudutas hageja poolt ebatsensuurse väljendi kasutamist töökollektiivi ees. Kostja rajas apellatsioonkaebuse sellele, et nimetatud rikkumist oleks kohus pidanud hindama ülesütlemise õigust andva rikkumisena. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle kostja etteheitega. Kuigi ei ole välistatud, et ka ühekordne ebatsensuurse väljendi kasutamine võib olla töölepingu erakorralise ülesütlemise alus, tuleb seda hinnata ja kaaluda iga konkreetse üksikjuhtumi kõiki asjaolusid arvestades. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ühekordselt ebatsensuurse väljendi kasutamist kvalifitseerida sellise asjaoluna, mis igal juhul ja tingimusteta peaks andma aluse tööleping erakorraliselt üles öelda. Määrav on seejuures see, kas selline rikkumine välistab töösuhte edasise jätkumise või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja käesoleva tsiviilkohtumenetluse raames toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et tööandja kaotaks tõsiseltvõetavuse ja enesekehtestamise võimalused, kui ta hagejaga ühekordse ebatsensuurse väljendi kasutamise peale töölepingut ei lõpetaks. Tööandja väärikus ja tõsiseltvõetavus ei sõltu sellest, kas tööandja lõpetab peale ühekordset ebatsensuurse väljendi kasutamist töösuhte. Väärikas, autoriteetne ja enesesekehtestamise oskustega tööandja saab
8(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59135 tagada kollektiivi toimimise ka siis, kui ta selgitab, et sellisel viisil käitumine ei ole kollektiivis lubatav ja sellise käitumise kordumine võib kaasa tuua töölepingu ülesütlemise. Käesoleval juhul ei olnud muude mõjutusvahendite kasutamine ennast ammendanud, sest tööandja asus koheselt rakendama kõige rängemat mõjutusvahendit. Kostja ei ole ka usutavaks muutnud, et mitte ükski muu mõjutusvahend või muud mõjutusvahendid kogumis ei oleks tõenäoliselt tulemusi andnud. Ringkonnakohus leiab, et ka see, kui tööandja oleks rakendanud hageja suhtes muid mõjutusvahendeid, oleks andnud kollektiivile signaali, et ebatsensuurse väljendi kasutamine on lubamatu. See, et kostja ei lõpetanud hagejaga töölepingut samal päeval, vaid mitu päeva hiljem ja et hageja oleks saanud peale ebatsensuurse väljendi kasutamist ja enne töölepingu ülesütlemist vabandada, ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Kostja ei toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta andis hagejale peale ebatsensuurse väljendi kasutamist selgelt ja ühemõtteliselt teada, et selline käitumine on lubamatu ja et hagejal on võimalik enda käitumise pärast vabandada.
8.Kuna maakohtu otsus jäetakse muutmata, ei ole ringkonnakohtul alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ega maakohtu poolt väljamõistetud menetluskulude summat. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja esitas oma apellatsioonimenetluse kulude nimekirja. Nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud esindajatasule kulutatud summadest, kokku 240 eurot. Nimekirja kohaselt tegi hageja esindaja apellatsioonimenetluses kolm tundi tööd, mis seisnes kaebusega tutvumises ja sellele vastuse koostamises. Hageja tehingulise esindaja tunnitasu määr oli 80 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et selles ulatuses on hageja menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.