2-14-59135/31 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Pärnu Maakohus Paide kohtumaja - lahend.ee

2-14-59135 Edasikaebamise kord Kohtuotsust võib vaidlustada apellatsiooni korras, esitades apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant ei taotle kaebuse lahendamist istungil, võib ringkonnakohus lahendada apellatsiooni kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Hageja IH esitas 09.06.2014 Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjonile (edaspidi TVK) avalduse tuvastada tööandja A OÜ poolt 12.05.2014 IH TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel esitatud töölepingu ülesütlemise tühisus ja välja mõista tööandjalt I H kasuks hüvitis tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3029.94 eurot. Tööinspektsiooni 09.09.2014 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1088 tuvastati eelpoolnimetatud töölepingu ülesütlemise tühisus tööandja poolt, lõpetati tööleping IH ja A OÜ vahel TLS § 107 lg 2 alusel ning mõisteti tööandjalt välja hüvitis IH kasuks brutosummas 1097.84 eurot. Ülejäänud osas jäeti IH hüvitise nõue rahuldamata. Kuna A OÜ TVK otsustega ei nõustunud, on tema poolt esitatud kohtule taotlus töövaidlsuasja läbivaatamiseks hagimenetluses. Hageja ja kostja vahel oli 15.05.2003.a. sõlmitud tööleping nr 85, mille kohaselt asus hageja tööle puitdetalilide valmistaja ametikohale. 12.05.2014 esitas tööandja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse töölepinguseaduse (TLS) § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel. Ülesütlemisavaldusest lähtudes on töötaja tööandja korraldusest hoolimata keeldunud kasutamast tööoperatsiooniks vajalikke isikukaitsevahendeid, millega on põhjustanud ohu enda ja kaastöötajate elule ja tervisele. Samuti on hageja väljendanud ilmset lugupidamatust nii tööandja (tootmisjuhi) kui ka kaastöötajate suhtes, millega on põhjustanud tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Lisaks on avalduses märgitud, et tööandja on esitanud korduvaid suulisi hoiatusi, mille kohaselt on tööandjal õigus leping üle öelda vastavalt TLS § 88 lg-le 3. Samal kuupäeval vormistati töölepingu lõpetamine, mille kohaselt lõpetati tööleping poolte kokkuleppel TLS § 88 lg 3 alusel. Hageja ei ole tööandja ülesütlemisavaldusega nõustunud. TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi; ning on toime pannud varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. TLS § 95 lg 2 näeb ette, et tööandja peab ülesütlemist põhjendama, kuid käesoleval juhul jääb arusaamatuks, milles konkreetselt töötajat süüdistatakse. TLS § 88 lg 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud hoiatus. Kuigi seadus ei sätesta hoiatusele kirjalikku vorminõuet, on siiski asutud seisukohale, et kuna tööandja peab hiljem olema võimeline hoiatuse tegemist tõendama, on mõistlik vormistada hoiatus kirjalikus vormis. Antud juhul ei ole tööandja esitanud kordagi hagejale hoiatust. Hageja on selgitanud, et teatas tööandjale, et tal ei ole võimalik teatud

2-14-59135 tööoperatsioonide ajal kasutada tööandja poolt antud kõrvaklappe, kuna nende kasutamisest hakkas tal pea valutama ja ta soovis kasutada tema enda poolt väljavalituid või siis kõrvatroppe. Hageja ei nõustu, et selle puhul on tegemist tööandja mõistlike korralduste eiramise või töökohustuste rikkumisega. Samuti ei ole põhjustatud sellega ohtu nii enda kui kaastöötajate elule või tervisele. Ükski tööandja poolt koostatud dokument ei reguleeri, et töötajad pidid kasutama just tööandja poolt valitud kõrvaklappe, see kohustus ei ole fikseeritud ka hageja töölepingus. Hageja leiab, et tema ja tootmisjuhi omavaheline vaidlus selle üle, et töötaja ei saa kasutada tööandja poolt antud kõrvaklappe, ei ole käsitletav TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud usalduse kaotusega. Lisaks leiab hageja, et töölepingu ülesütlemise avaldus ja töölepingu lõpetamine on omavahel vastuolus ning arusaamatuks jääb töölepingu lõpetamise alus. Tööandja on märkinud, et tööleping on lõppenud poolte kokkuleppel, kuid töötaja ei ole andnud nõusolekut töölepingu lõpetamiseks kokkuleppel. Eeltoodust lähtudes palub hageja tuvastada poolte vahel sõlmitud töölepingu tööandja algatusel 12.05.2014 TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping 12.05.2014 TLS § 107 lg 2 alusel ja mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis töölepingu tühisel ülesütlemisel hageja ühe kuu keskmise töötasu määras brutosummas 1097.84 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidleb nõuele vastu täies ulatuses. Esmalt peab kostja vajalikuks selgitada, et töölepingu nr 85 lõpetamise dokumendis sisaldus kirjaviga (inimlik eksimus), mille kohaselt poolte vahel sõlmitud tööleping on lõpetatud pooltevahelisel kokkuleppel. Tegelikkuses on kostja töölepingu lõpetanud oma ühepoolsel initsiatiivil TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 ja § 97 lg 3 alusel. Kostjale jääb selgusetuks hageja väide selle kohta nagu poleks tööandja töölepingu ülesütlemist põhjendanud. Tegelikkuses hagejale selgitati tema rikkumisi ning ülesütlemise põhjuseid ning hageja on oma allkirjaga ise kinnitanud, et ülesütlemise põhjuseid selgitati talle piisavalt ja arusaadavalt. Kostja leiab, et tööandja on hageja tähelepanu rikkumistele korduvalt juhtinud, kuid hageja on kostja korduvatest korraldustest hoolimata keeldunud kasutamast tööoperatsiooniks vajalikke isikukaitsevahendeid (kõrvaklapid, varasemalt ka turvajalanõud), millega on põhjustanud ohtu nii enda kui ka kaastöötajate elule ja tervisele. Hageja ei eitagi iseenesest hagiavalduses, et ei ole kandnud kõrvaklappe seetõttu, et need väidetavalt panid tema pea valutama. Kostja viitab töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg-le 4, mis sätestab, et töökohas peavad terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks olema kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohutusmärgid ja muud ohutusvahendid. Vabariigi Valitsuse määruse nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord“ § 4 lg 2 kohaselt määrab tööandja muuhulgas isikukaitsevahendi kasutamise korra ja kestuse. Viimativiidatud korra kohaselt on töötaja kohustatud kasutama isikukaitsevahendit vastavalt kasutusjuhendile ja tööandja antud juhistele (§ 4 lg 3). Viimased sellekohased juhised said kõik töötajad 07.05.2014 toimunud töötajate üldkoosolekul, kus tootmisjuht AJ rääkis veelkord turvavarustusest. Hagejale selgitati ka, et kui ta ei saa kasutada tööks ettenähtud kõrvaklappe, siis tuleb otsida teine töö. Hoolimata tööandja selgitustest ja meeldetuletustest rikkus hageja korduvalt oma kohustusi ning keeldus isikukaitsevahendite kasutamisest. TLS § 15 lg 2 p 3 alusel, kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti, täidab töötaja eelkõige kohustust täita õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi. Hageja viitab ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-57-05. Kõigile töötajatele meenutati pidevalt turvavarustuse kasutamise olulisust ja vajadust, seda kinnitavad ka OÜ-s A toimunud töötajate üldkoosolekud, millest nähtub, et kostja kui tööandja tegevus oli selgelt orienteeritud tööohutusele ning töötajate tervise kaitsmisele. Ettevõttes läbi viidud riskianalüüsis on samuti märgitud, et võib esineda ohutusnõuete rikkumist töötajate poolt. Ühtlasi on viidatud, et tootmishoone ise on müra sumbumise seisukohalt halva ehitusega,

2-14-59135 et kui mingi masin töötab, on vaja kanda kõrvaklappe igas tootmishoone nurgas. Kostja on pidanud ohutusnõuete järgimist ja isikukaitsevahendite kasutamist eriti oluliseks veel seetõttu, et 2012 sügisel juhtus töötaja A.S tööõnnetus. Et sellised kahetsusväärseid õnnetusi vältida, hakkas kostja veelgi põhjalikumalt jälgima töötajate käitumist tööohutuse järgimisel ja isikukaitsevahendite kasutamisel. Tööinspektsiooni poolt viidi 02.04.2013 läbi vaatlus, mille tulemusena tuvastati, et osadele töötajatele ei ole juhendamisel tutvustatud ohutusjuhendidt, mis on seotud tööga. Tööispektsiooni 05.04.2013 ettekirjutuse kohaselt tuli tööandjal kinnitada ohutusjuhendid, neid tutvustada töötajatele ning pidada arvestust isikukaitsevahendite väljastamise kohta. Märgid kohustuse kohta kanda kõrvaklappe olid paigutatud vastavasse tootmishoonesse 2012 novembrikuus ning kostja ei ole hagejal lubanud kanda müra summutamiseks mingeid muid vahendeid, sealhulgas kõrvatroppe Kostjat on ka varasemalt karistatud rikkumiste eest, nimelt turvajalanõude mittekasutamise eest peale mitmekordset hoiatamist, mil ta jäeti 2013.a. maikuus ilma tulemustasust 10% kinnipidamisega. Eelnevast lähtudes leiab kostja, et tööohutusalaste nõuete rikkumine on eriliselt raske rikkumine ja seetõttu ei saanud kostjalt hea usu põhimõtte järgi oodata, et ta peaks sellisel juhul üldse hagejale hoiatuse tegema. Kostja selgitab ka, et 07.05.2014 toimunud töötajate üldkoosolekul oli hageja trotsi täis ja ütles teiste töötajate juuresolekul ebatsensuurse väljendi, mis ei kannata kriitikat ning mis kostja hinnangul näitab hageja äärmist lugupidamatust tööandja ja oma kolleegide suhtes, millega põhjustati usalduse kaotus ning anti alus töölepingu ülesütlemiseks viivitamatult. Kostja leiab, et pärast sellist käitumist hageja poolt ei saa mõistlikult nõuda ja eeldada, et isegi 10 aastat kestnud töösuhte puhul oleks olnud võimalik eelneva hoiatuse tegemine või töösuhte edasine jätkamine. See oleks kogu kollektiivi jaoks äärmiselt demoraliseeriv ning võimaldaks ka teistel töötajatel tööandja suhtes vulgaarselt käituda, kartmata töölepingu lõpetamist. Töötajal oli pärast ebatsensuurse väljendi kasutamist aega kuni 12.05.2014 oma käitumisvea tõsisusest aru saada ja selle eest vabandust paluda, kuid ta seda ei teinud. Kui kohus peaks siiski leidma, et töölepingu ülesütlemine kostja poolt oli tühine, palub kostja tuginedes TLS § 109 lg-le 1 jätta kostjalt välja mõistmata hüvitis hageja kasuks arvestades, et asjaolud, mis tingisid hagejaga töölepingu ülesütlemise, olid äärmiselt tõsised, s.o. järjepidev ohutusnõuete eiramine ja äärmise lugupidamatuse väljendamine tööandja ja kolleegide suhtes, ei oleks võimaldanud töösuhte tavapärast jätkumist. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused

2-14-59135 vaidlustanud oma töölepingu ülesütlemise õiguse. TLS § 104 lg-st 1 tuleneb tööandja kohustus tõendada, et tal esines seadusest tulenev alus lepingu ülesütlemiseks ning et ülesütlemine vastab ka nõuetele. Vaidlust ei ole selles, et hageja töötas pideva müra keskkonnas ning kohustus kandma kuulmiselundite kaitseks isikukaitsevahendeid. Selline kohustus tulenes ka kostjaga sõlmitud töölepingu p-st 2.3, samuti tööandja 2013 riskianalüüsist, millest nähtub, et tootmisseadmete tööst tuleb normi ületav arvestatav foonmüra, mistõttu kuulmiselundite kahjustuse vältimiseks on tööandja varustanud töötajaid kõrvatroppide- ja klappidega (TVK tl 52-53). Vaidlust ei ole ka selles, et hageja kandis kõrvaklappide asemel kõrvatroppe. Kostja leiab, et on tööandjana hageja tähelepanu kohustusele kanda kõrvatroppide asemel kõrvaklappe juhtinud korduvalt, seda ei ole hageja ka eitanud. Kostja leiab, et hageja on kostja korduvatest korraldustest hoolimata keeldunud kasutamast tööoperatsiooniks vajalikke isikukaitsevahendeid (kõrvakalpid, varasemalt ka turvajalanõud), millega on põhjustanud ohtu nii enda kui ka kaastöötajate elule ja tervisele. Kostja on viidanud vastavate korralduste esitamisel töötervishoiu – ja tööohutuse seadusele, kuid nimetatud seadusega ei ole reguleeritud, milliseid konkreetseid isikukaitsevahendeid peab töötaja kandma ning seadusest tuleneb tööandja poolt vastava korra määramine. Tööandja võtab omaks, et ükski tööandja sisemine akt ei reguleeri konkreetsete isikukaitsevahendite kasutamist. Tunnistaja A.J sõnul on olemas nüüdseks küll isikukaitsevahendite väljastamise arvestus, kuid puudub nende kasutamise kord, millele juhiti tähelepanu nii riskianalüüsis kui ka tööinspektsiooni 05.04.2013 ettekirjutuses (TVK tl 58-59). Kohus nõustub, et tööandja korraldatud üldkoosolekud, kus päevakorras olid ka tööohutuse probleemid, on väga üldsõnalised (TVK tl 49-51) ning töötajate üldkoosolekud ei ole töö korraldajaks. Kui tööandja pidas oluliseks just kõrvaklappide mittekandmise probleemi, tulnuks nende kandmise kohustus ka täpsemalt reguleerida. Sellega, et ei olnud konkreetseid selgeid suuniseid, kuidas ja milliseid isikukaitsevahendeid kasutada, on nõustunud ka tunnistaja A.J ning on nõus ka sellega, et tegelikkuses kanti nii kõrvatroppe kui ka –klappe ning oli olemas ka tootmishoones kõrvatroppide automaat. A.J ütluste kohaselt, kui toimusid koosolekud, selgitati vajadust kanda kõrgemas mürafoonis kõrvaklappe, pärast koosolekut seda paar-kolm kuud ka täideti, kuid siis läks kõik endistviisi edasi. Seda, et kõrvaklappide mittekandmist oli samuti varem, tõendab tööinspektsiooni 02.04.2013 kontrollakt (TVK tl 56-57). Kohus leiab seega, et tööandja oli oma nõudmistes ebajärjekindel. Hageja on küll tunnistanud, et 07.05.2014 koosolekul, s.o koosolekul, mis eelnes töösuhte lõpetamisele, tootmisjuht suuliselt hoiatas kõrvaklappide mittekandmise tagajärgedest, kuid arvestades tööandjapoolseid varasemalt konkretiseerimata suuniseid, on usutav ka kostja soov rääkida hiljem tehasejuhiga. Kostja pole sellist hageja vestlust tehasejuhiga ka välistanud. Kostja on tõendanud kõrvakappide kandmise kohustust veel tootmishoonesse sisenemisel ülevalolevate märkidega (tl 52-53), kuid kohus nõustub hagejaga, et küsitav on, kas nimetatud märkidega on hõlmatud üksnes kõrvaklapid või ka kõrvatropid. Seega leiab kohus, et kostja poolt ei ole usaldusväärselt tõendatud hageja kohustust kanda isikukaitsevahenditena üksnes kõrvaklappe. Lisaks on tunnistaja A.J kohtuistungil tunnistanud, et iseenesest hageja poolt nõutud kõrvaklappide mittekandmine poleks tinginud tema töölt vabastamist, kui poleks järgnenud hagejapoolset lugupidamatuse väljendamist kogu tööandja ja kogu kollektiivi suhtes. Seega ei hinnanud ka tööandja hageja kõrvatroppide kandmist kõrvaklappide asemel nii tõsiseks rikkumiseks, mis oleks tinginud ilmtingimata töötajaga töölepingu lõpetamise.

Seega kuulub IH hagi rahuldamisele. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega kostja. TsMS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 kohaselt määrab kohus kohtuotsuses lisaks menetluskulude jaotusele menetlusosaliste vahel ka menetluskulude rahalise suuruse. IH on esitanud kohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks tähtaegselt ning menetluskulude nimekiri on piisavalt detailne, et koos toimikus sisalduvate materjalidega hinnata hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Avalduse ja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks lepingulise esindaja kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on lepingulise esindaja kulu menetluskulu. TsMS § 175 lg-te 1 ja 11 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Riigikohtu üldkogu kohtumäärus tunnistab tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 175 lg 4 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks, milline jõustus 26.06.2014.a. Antud tsiviilasjas ei ole kostja hageja menetluskuludele vastu vaielnud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kasutas IH kohtumenetluses esindaja õigusabi ning tema kantud menetluskulud on summas 700 eurot. Kohus, tutvunud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, selle lisade ja kohtutoimiku materjalidega hindab taotletud õigusabikulu vajalikuks ja põhjendatuks. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja tasu 700 eurot.