Aktsiaseltsi „T“ hagi NS vastu kahjuhüvitise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.01.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8290,30 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi „T“ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Aktsiaselts „T“ (registrikood XXXXXXXX, asukoht Tallinn), seaduslik esindaja juhatuse liige AK ja lepinguline esindaja Riho Friedrichs Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): NS (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht Tallinn)
Kohtuistungi toimumise aeg
11.11.2015
RESOLUTSIOON
1.Muuta Harju Maakohtu 22.01.2015 otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooniastmes kantud Aktsiaseltsi „T“ menetluskulud jätta tema enda kanda.
Mitte mõista apellatsioonimenetluse kulusid hagejalt välja. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline 1(8)
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjon 23.09.2014 otsusega rahuldas Aktsiaseltsi „T“ (hageja) avalduse NS (kostja) vastu osaliselt, tuvastas poolte vahel 21.05.2013 sõlmitud töölepingu nr 1338 töötajapoolse ülesütlemise tühisuse TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, luges töösuhte lõppenuks 23.07.2014 TLS § 85 lg 1 alusel korraliselt töötaja algatusel ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu ülesütlemisest etteteatamata aja eest 732,64 eurot ning jättis rahuldamata nõude välja mõista kahju hüvitisena 9194,79 eurot.
2.AS T esitas Harju Maakohtule 22.10.2014 hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 9194,79 eurot.
3.21.05.2013 sõlmisid pooled töölepingu nr 1338 ja varalise vastutuse kokkuleppe nr VV-1338. 21.05.2013 andis hageja kostjale tööde teostamiseks üleandmise-vastuvõtu akti alusel sõiduki registreerimisnumbriga XXXXXX. Sõiduki kütusekulu norm vastavalt ettevõtte normatiivaktile ja üleandmise-vastuvõtu aktile on 28 liitrit 100 km kohta. 2014. aasta märtsis avastas hageja, et kostja kütusekulu on palju suurem kui oli ette nähtud ehk kütust on tangitud palju rohkem kui tööde teostamiseks vaja oleks läinud. Kostja ei teavitanud ametijuhendile vastavalt kütuse ülekulust. Kostja keskmine kütusekulu kõikus eri päevadel vahemikus 44 liitrit kuni 59 liitrit 100 km kohta. Pelgalt kostja kirjeldatud valede sõiduvõtetega ei ole võimalik antud sõidukiga saada sedavõrd suurt kütusekulu. 20.03.2014 esitas hageja kostjale kahju hüvitamise nõude. Pooled leppisid kokku, et kostja hakkab hüvitama tekitatud kahju 100 eurot kuus. Kostja on tekitanud hagejale varalist kahju summas 9194,79 eurot, tankides 10 030,32 liitrit rohkem kütust kui vajalik. Töötamise perioodil 21.05.2013 kuni 26.06.2014 oli kütuse madalaim hind 0,9167 eurot liiter käibemaksuta. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Töövaidluskomisjon tuvastas 23.09.2014 otsuses, et kostja süü kahju tekitamises ei ole tõendatud. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus 22.01.2015 otsusega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 904,49 eurot, jättis hagi kahjuhüvitise 8290,30 euro nõudes rahuldamata ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.
6.Vaidlus puudub järgmises: - Hageja ja kostja sõlmisid 21.05.2013 töölepingu nr 1338, mille alusel kostja asus tööle autojuht-ekspediitori ametikohal (TVK toimik, tl 42-44). Töölepingu p-s 8.1 oli lepitud kokku, et töötaja kannab varalist vastutust temale töö tegemiseks üleantud põhivara ja vahendite eest vastavalt tööandjaga sõlmitud varalise vastutuse
2(8)
-
kokkuleppele. Töölepingu p 8.2 kohaselt võtab töötaja enda kanda varalise kahju hüvitamise süülise avarii ning kauba puudujäägi, rikkumise ja riknemise korral, mis tekkis transportimise käigus ning on dokumentaalselt tõestatud, samuti ekspediitori süül (tegevuse või tegevusetuse tõttu) varale tekitatud/tekkinud vigastuse või agregaatide ja/või sõlmede kõlbmatuks muutumise korral. Poolte vahel on 21.05.2013 sõlmitud ka varalise vastutuse kokkulepe nr VV-1338 (TVK toimik, tl 45), mille p 1 kohaselt võtab töötaja endale täieliku varalise vastutuse ettevõtte poolt talle usaldatud varaliste väärtuste säilimise eest, milleks on veok koos kõikide lisadega, haagis ning kaup, ja seoses sellega kohustub töötaja muu hulgas hoolikalt suhtuma temale hoidmiseks või muuks otstarbeks antud ettevõtte varalistesse väärtustesse ja rakendama abinõud kahju vältimiseks (p 1.1), õigeaegselt teatama ettevõtte juhtkonnale kõigist asjaoludest, mis ähvardavad temale usaldatud väärtuste säilimist (p 1.2), pidama arvestust ja kehtestatud korras koostama ja esitama kaubalis-rahalised ja muud aruanded temale usaldatud varaliste väärtuste inventeerimisest (p 1.3) ja hüvitama ettevõttele sõltumata süüst tekitatud kahjud, mille rahaliseks ülempiiriks on 6391,16 eurot (p 1.4). Kostja on kehtestanud sõidukile XXXXXX kütusekulu normi 28 l/100km. Perioodi 21.05.2013-26.06.2014 jooksul on olnud madalaim kütuse liitri hind 0,9167 eurot (ilma käibemaksuta) ning hageja kahjuarvestus põhineb nimetatud kütuse liitrihinnal.
7.Hagi rahuldamise õiguslikuks aluseks võiks olla töölepingu seaduse (TLS) § 75 lg 1, mille kohaselt võtab töötaja varalise vastutuse kokkuleppega sõltumata süüst temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Varalise vastutuse kokkuleppes märgitud ülempiiri ületavas osas võiks nõude rahuldamise aluseks olla TLS § 74 lg 1, millest tulenevalt vastutab töötaja töölepingu tahtliku rikkumise korral rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest.
8.Sõidukile XXXXXX teostatud kütusekulu kontrollmõõtmise 18.01.2013 akti kohaselt oli sõiduki keskmine kütusekulu 26,80 l/100km, 18.03.2014 kontrollmõõtmisel 32,84 l/100km ja 15.12.2014 kontrollmõõtmisel 26,60 l/100km (tl 40, 43; TVK toimik tl 46). Kontrollmõõtmise akti blanketil ei pidanud olema autojuhi allkirja. Ka teistel aktidel ei ole märgitud, kes sõidukit kontrollmõõtmistel juhtis. JL seletuskirjaga on leidnud tuvastamist, et kostja osales, s.o juhtis sõidukit, 18.03.2014 kontrollmõõtmisel, mil keskmine kütusekulu oli 32,84 l/100km. Seda järeldust toetab ka kostja 20.03.2014 seletuskirjas esitatud selgitus teise isiku saatel veo teostamisest. Kontrollmõõtmiste aktid tõendavad, et sõidukile kehtestatud kütusekulu norm 28 l/100km oli adekvaatne ning õigete sõiduvõtete korral teostatav. Sõiduki XXXXXX kasutamisel on ajavahemikus 21.05.2013-26.06.2014 tekkinud hagejale kahju kütuse ülekulu näol ning kütuse ülekulu on olnud tingitud kostjast tulenevatest asjaoludest.
9.Varalise vastutuse kokkulepe on sõlmitud kirjalikult, see on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud, töötajale usaldatud varale on olnud ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil, kokku on lepitud vastutuse rahalises ülempiiris ning tööandja on maksnud töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist (TLS § 75 lg 2 p-d 1-5). Seega kannab kostja varalist vastutust temale töö tegemiseks üle antud põhivara ja vahendite eest vastavalt varalise vastutuse lepingule, arvestades kokkulepitud ülempiiri.
3(8)
10.Hageja ei ole esitanud põhjalikku arvestust kütusekulu kohta, millest nähtuks hagejale kostja poolt tekitatud kontrollitav reaalne kahju. Hageja enda koostatud sõiduki XXXXXX kütusekulu raportist, mille kohaselt on alates 21.05.2013 kuni 26.06.2014 tangitud kütust 27 889 liitrit ja läbitud distants 63 781 km, tarbides kütust perioodil kostja kehtestatud normist 28 l/100km enam 17 858,68 liitrit, ei nähtu hagejale kostja poolt tekitatud tegeliku kahju suurus. Kostja väitel on nimetatud ajavahemikus kasutanud sõidukit ka teised isikud. Hageja väitel teised isikud samal ajal sõidukit kasutanud ei ole. Kuigi tõendamiskoormus antud asjaolu suhtes on kostjal ning kostja väited teiste isikute poolt nimetatud ajavahemiku jooksul sõiduki kasutamise kohta on paljasõnalised ning hagejalt ei saaks eeldada negatiivse asjaolu (ehk sõiduki teiste isikute poolt mittekasutamise) tõendamist, ei ole siiski sõiduki kasutamine kogu perioodi vältel ainult kostja poolt tõendatud. Nimelt nähtub töölepingu p-st 6.1, et töötaja põhipuhkuse kestus on 28 kalendripäeva (puhkuse vähemalt samas ulatuses tagab töötajale ka TLS § 55). Pole eluliselt usutav, et töötaja ei ole töötatud 13 kuu jooksul kordagi puhanud. Samuti pole eluliselt usutav, et töötaja puhkuse kestuse ajal tööandja sõidukit XXXXXX mõne teise autojuhiga kasutanud ei ole. Kindlasti võimaldanuksid raamatupidamise andmed hagejal esitada nimetatud ajavahemiku kohta kütusekulu täpsema raporti koos vastavate tõenditega, millest nähtuks täpne kütusekulu seostatuna just nende perioodidega, mil kostja sõidukit kasutanud on.
11.Hagi saab rahuldada vaid kahju osas, mis on tekkinud konkreetselt kostja poolt sõiduki juhtimisega seostataval perioodil. Kostja väiteid arvestades on TVK toimiku lk 26-28 asuvate kütusekulu raportitega tõendatud, et raportites märgitud ajavahemikel 13.09.2013-28.09.2013, 13.02.2014-27.02.2014 ja 15.06.2014-25.06.2014 on sõidukit XXXXXX juhtinud kostja ning nimetatud perioodil tekkinud kogu ülekulu (449,68+388,44+148,56) 986,68 liitri, s.o (986,68 x 0,9167) 904,49 euro ulatuses kahju tekkimise eest, vastutab kostja. Kostja töötamist vaidlusaluse sõidukiga 25.06.2014-26.06.2014 kinnitavad ka transpordi taaralehed (TVK toimik, tl 18-19), kuid kuna TVK toimiku lk 28 asuv kütusekulu raport ei võimalda eristada erinevate juhtide kütusekulu perioodist 25.06.2014 kell 18.50 kuni 30.06.2014 kell 12.12, siis ei tule võtta kahjuhüvitise summa määramisel arvesse TVK toimiku lk 28 asuva kütusekulu raporti vastavat rida 3.
12.Kuivõrd juba töövaidluskomisjoni menetluses on kostja esitanud vastuväiteid hageja nõude tõendatuse osas ning ka töövaidluskomisjon jättis hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata mh tõendamatuse tõttu, pidi hagejale olema selge, et tõendada tuleb mitte üksnes sõidukiga XXXXXX seotud ülekulu, vaid ülekulu, mis on tekkinud konkreetselt ajal, mil sõiduk XXXXXX on olnud kostja kasutuses.
13.Arvestades hagi osalist rahuldamist, samuti asjaolu, et hageja ega kostja ei kasutanud kohtumenetluses lepingulist esindajat, on käesolevas asjas mõistlik ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
14.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks välja lisaks maakohtus väljamõistetule 8290,30 eurot. Seega rahuldada kogu nõue.
4(8)
15.Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Maakohus on jätnud arvestamata, et kostja ei vaidlustanud autojuht-ekspediitori ametijuhendi olemasolu ega sellest tuleneva kostja kütusenormide järgimise kohustuse olemasolu. Kostja oli normist suuremast kütusekulust teavitamise kohustusest teadlik. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et varalise vastutuse kokkulepe kohustab kostjat pidama arvestust ning koostama ja esitama temale usaldatud varaliste väärtuste inventeerimise aruanded (p 1.3).
16.Kütusekulu raportis on olemas kostja poolt tekitatud kahju täpne suurus, s.o 10 030,32 liitrit ehk 9194,79 eurot. Kostja ei vaielnud raporti andmetele vastu. Jääb arusaamatuks, miks maakohus ei juhtinud nõude suuruse ebaselgusele tähelepanu eelmenetluses. Kostja ei vaidlustanud sõiduki juhtimist muus osas kui perioodil 25.06.2014 kuni 30.06.2014. Kostja väidetest nähtuvalt juhtisid teised juhid sama sõidukit pärast kostja lahkumist töölt. Kui maakohtul oli kostja töötamise ajavahemikus ebaselgus, oleks maakohus pidanud juhtima sellele tähelepanu. Maakohus ei andnud hagejale võimalust esitada tõendeid ümber lükkamaks väidet, et sõidukit kasutasid ka teised juhid. Maakohus jagas tõendamiskoormise seadusest erinevalt. Maakohtu järeldus on kummastav ega tugine asja materjalidele. Hageja nõutud puhkusehüvitis oli töötasuga võrreldes suur, millest saab järeldada, et kostjal oli palju kasutamata puhkusepäevi. Kaebusele lisatud GSM valve väljavõte kostja puhkuseperioodi kohta ja puhkuse käskkiri puhatud perioodi kohta tõendavad, et kostja puhkuse ajal ei töötanud sõidukiga teine juht. Kostja oli puhkusel vaid 22.07.2013 kuni 07.08.2013 ja sel ajal seisis sõiduk hageja territooriumil. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole sõiduki seismine eluliselt usutav, ei tugine tõenditel. Maakohus on jätnud hindamata GSM valve väljavõtte perioodi 25.06.2014 kuni 30.06.2014 kohta, mille hageja esitas TVK istungil. Väljavõttest nähtub, et sõiduk seisis. Kütusekulu raport perioodil 16.06.2014 kuni 30.06.2014 on konkreetselt seostatav kostja poolt sõiduki juhtimisega.
17.Maakohus on jätnud arvestamata, et TLS § 75 on erand §-st 72. Varalise vastutuse kokkulepet käsitleva sätte eesmärgiks on tööandja tõendamiskoormise lihtsustamine, s.t selle üleminek töötajale. Maakohus ei ole tõendamiskoormise jaotust selgitanud. Maakohus on jätnud arvestamata, et iga vaidlus on erinev. Hageja varasem kohtupraktika ei saa anda kohtule õiguslikku võimalust eeldada nii suuri erialaseid teadmisi, et oleks õigustatud oluliste õiguste selgitamata jätmine. TVK ei jätnud kahju hüvitise välja mõistmata tõendamatuse, vaid kütusekulu normi kehtestamise põhjendamatuse tõttu. Jääb mulje, et maakohtul oli hageja suhtes eelarvamus. Vastustaja seisukoht
18.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni hagi osalise rahuldamise kohta muutmata.
20.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib kolleegium maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Hagi osalise rahuldamise osas ei ole maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitatud.
5(8)
21.Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli 21.05.2013 sõlmitud tööleping ja samast päevast alates töötas kostja hageja juures autojuht-ekspediitorina. Töölepingu p
8.1.järgi kannab töötaja varalist vastutust temale töö tegemiseks üleantud põhivara ja vahendite eest vastavalt poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkuleppele. Töölepinguga samal päeval on sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe (TVK toimik lk 45). Tööülesannete täitmiseks andis hageja kostja kasutusse veoauto registrinumbriga XXXXXX, millele oli kehtestatud kütuse kulunorm 28 liitrit 100 km kohta. Hageja esitas kostja vastu hagiavalduse, milles palus välja mõista hüvitise 9194,79 eurot kütuse ülekuluga tekitatud kahju eest. Hageja leidis, et kostja vastutab tekkinud kahju eest 6391,16 euro ulatuses tulenevalt pooltevahelisest varalise vastutuse kokkuleppest ja ülejäänud osas TLS § 74 lg 1 järgi kui tahtlikult tekitatud kahju eest (TVK toimik lk 37-39). Maakohus leidis, et pooltevaheline varalise vastutuse kokkulepe on kehtiv, kuid rahuldas hagi osaliselt selle tõttu, et hageja ei tõendanud, et kogu perioodi vältel, millal kütuse ülekulu tekkis, oli sõiduk kostja kasutuses ning seda ei kasutanud teised isikud.
22.TLS § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Seega üldreeglina vastutab töötaja ainult tööandjale süüliselt tekitatud kahju eest. TLS § 74 lg 1 kohaselt, kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest ja lõige 2 järgi, kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta kahju eest, arvestades samas paragrahvis loetletud asjaolusid. Erand süülisest vastutusest tuleneb TLS §-st 75, mis sätestab, et varalise vastutuse kokkuleppega võtab töötaja sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest ja selline kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see on sõlmitud kirjalikult, on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud, töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil, on kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris ja tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. Kolleegium leiab, et kohus peab käesoleva vaidluse lahendamisel kontrollima esmalt, kas varalise vastutuse kokkuleppe järgi vastutab kostja autokütuse ülekuluga tekkinud kahju eest ja juhul, kui vastutab, siis varalise vastutuse kokkuleppe kehtivust.
23.Kolleegium leiab, et pooltevahelise 21.05.2013 varalise vastutuse kokkuleppe alusel ei ole tööandjal õigus nõuda töötajalt kütuse ülekuluga tekitatud kahju hüvitamist. Maakohtu vastupidine järeldus on ekslik. Varalise vastutuse kokkuleppe p-st 1.1 tuleneb, et töötaja, kes töötab autojuht-ekspediitori ametikohal, mis on vahetult seotud kauba vedamisega klientidele ja saatelehe alusel kauba üleandmisega ja vastuvõtmisega, võtab endale täieliku varalise vastutuse ettevõtte poolt talle usaldatud varaliste väärtuste säilimise eest, milleks on veok koos selle lisadega, haagis ning kaup. Kolleegiumi arvates on kokkuleppest tulenev varaline vastutus piiratud esemeliselt veoki ja selle lisade, haagise ja kaubaga ning sellest loetelust ei tulene, et töötaja vastutaks varalise vastutuse kokkuleppe alusel talle tööülesannete täitmiseks antud autokütuse ülekulu eest. Veoki käitamiseks kuluvat kütust ei ole võimalik käsitleda veoki lisana. Kütus kulutatakse ära veokiga töötamisel ja eesmärk ei ole seda säilitada. Kolleegium leiab, et TLS § 75 lg 2 p 2 järgi tuleb varalise vastutuse kokkuleppes määratleda täpselt ja töötajale äratuntavalt, milliste väärtuste säilimise eest ta vastutab sõltumata süüst. Sätte eesmärk on välistada ebamõistlikud ja töötajat
6(8)
ebaproportsionaalselt koormavad kokkulepped. Juhul, kui pooled oleksid soovinud, et kütuse ülekulu eest peaks töötaja varalise vastutuse kokkuleppe alusel vastutama, siis oleks tulnud see ka sõnaselgelt lepingus fikseerida. Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt autokütuse ülekulu hüvitamist 21.05.2013 varalise vastutuse kokkuleppe alusel ja selles osas ei ole maakohtu otsus õige. Kuna varalise vastutuse kokkulepe ei hõlma kütuse ülekulu tõttu hagejale tekkinud kahju hüvitamist, siis ei ole vajalik kolleegiumil kontrollida varalise vastutuse kokkuleppe kehtivust.
24.Töövaidluskomisjonile esitatutud avalduses hageja väitis, et kostja on kahju põhjustanud tahtlikult, mistõttu vastutab ta TLS § 74 lg 1 järgi täies ulatuses. Kostja sellega ei nõustunud ja tõi esile, et tööülesannete täitmiseks tema kasutusse antud auto kulutas kütust normist enam oma tehniliste omaduste tõttu. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte poolt esitatud asjaolude alusel ja TsMS § 230 lg 1 järgi tuleb pooltel tõendada oma väidete ja vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. Seega tuleb hagejal esile tuua asjaolud, millest saaks järeldada kostja tahtlikku tegevust, ja tõendada neid asjaolusid. Kolleegium leiab, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendanud, et kostja on põhjustanud hagejale kahju tahtlike tegudega. Ainuüksi asjaolu, et kostja kasutuses olev sõiduk kulutas üle kehtestatud normi kütust, ei anna alust järelduseks, et kostja on põhjustanud kahju tahtlikult. Tahtlikult kütuse ülekulu tekitamine eeldaks näiteks seda, et kostja on kütuse kulu suurendamiseks seadistanud autot või kõrvaldanud kütust või teinud muid sarnaseid tegusid. Selliseid asjaolusid kohtu ette pole toodud.
25.Lisaks eeltoodule võib nõuda tööandja töötajalt kahju hüvitamist, arvestades TLS §-s 74 ettenähtud kahju hüvitamise aluseid. TLS § 74 lg 2 sätestab, et kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Eeltoodud alusel kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuli hagejal tõendada, et talle on tekkinud kahju ja selle suurust ning seda, et kahju on talle tekkinud kostja poolt hooletuse tõttu töölepingut rikkudes ning TLS § 74 lg-s 2 toodud muid kahju tekkimisega seonduvaid asjaolusid.
26.Hageja on esitanud TVK-le arvestuse kostja poolt tangitud kütuse koguste kohta perioodil 21.05.2013 kuni 26.06.2014 ja andmed läbisõidu kohta ning arvestanud välja sellest lähtuvalt tegelikult 100 km läbimiseks kulunud kütuse ja kütuse ülekulu kehtestatud normikohasega võrreldes. Nimetatud arvestus asub TVK toimiku vahel köitmata lehel. Kostja ei vaidle vastu hageja arvestuse aluseks olevatele arvnäitajatele ja sellele, et ülekulu on tekkinud. Kostja väited teiste isikute poolt auto kasutamise kohta on konkretiseerimata ja neist ei saa tõsikindlalt järeldada, et teised isikud oleks autot kasutanud. Autojuht-ekspediitori ametijuhendi p 3.5.4 kohaselt on autojuhtekspediitor kohustatud töös järgima ettevõttes kehtestatud kütusenorme ja lähtuma nendest kütuse kulu arvestamisel ja nõutavate dokumentide täitmisel ja p 3.5.7 alapunkt a järgi viivitamatult teatama logistikule hälvetest mootorikütuse tarbimisel. Arvestades ametijuhendis toodut, on kostja kütuse kulunormi järgimata ja sellest tööandjale teatamata jätmisel käitunud hooletult, mistõttu ta vastutab tekkinud kahju eest.
7(8)
27.Järgnevalt tuleb TLS § 74 lg 2 järgi määrata kostjalt väljamõistetava kahjuhüvitise suurus. Kolleegiumi arvates ei anna esitatud asjaolud alust hagi rahuldamiseks täies ulatuses. Alates kostja tööle asumisest on hagejal olemas olnud andmed kostja kasutuses olnud auto kütusekulu kohta. Töövaidluskomisjonile on esitatud kütusekulu raportid, mis on hageja poolt koostatud kahenädalaste perioodide kohta (TVK toimik lk 26-28). Hageja kinnitas kütusekulu arvestuse pidamist ja selgitas, et arvestuse tegi hageja töötaja (sekretär), kes andis arvestuse kohta dokumendi autojuhtekspediitoritele teadmiseks. Seega pidi hagejal olema vähemalt kostja töötamise esimese kuu lõppemise järgselt selge, et kostja auto kütusekulu ületab oluliselt normi. Hageja väide, et vastavad arvestused tegi sekretär, mistõttu ei omanud hageja vastutavad töötajad ülevaadet kostja kütusekulust, ei anna alust järelduseks, et tööandja ei teadnud kütusekulust. Sekretär on hageja töötaja ja hageja vastutusalasse kuulub äriühingu sisemise töökorralduse reguleerimine viisil, et informatsioon jõuaks õige isikuni. Lisaks ei vaidle pooled selles, et kütust tangiti ainult hageja kütusekaardiga, mistõttu oli hagejal täielik ülevaade kütusekulust. Seega oleks hageja saanud koheselt pärast ülekulu tekkimist võtta tarvitusele abinõud, et kahju vältida. Hageja seda teinud ei ole ja alles märtsis 2014 on hageja asunud uurima ülekulu põhjuseid. Kolleegium leiab, et eelkõige eeltoodu tõttu on põhjendatud kostja vastutus kahju hüvitamisel piirata ühe kuupalga suurusega, kuna hiljemalt kuu möödumisel oleks hagejal olnud võimalik tuvastada kahju tekkimine ja vältida selle suurenemist. Töölepingu järgi oli kostja tunnitasu 2,85 eurot, millest saab järeldada, et normijärgsete töötundide (ca 170 tundi kuus) korral oleks kuupalk ca 484,50 eurot. Maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 904,49 eurot ja selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt väljamõistetud kahju hüvitis on tuvastatud asjaolusid arvestades piisav. Eeltoodu tõttu ei ole alust maakohtu otsuse resolutsiooni muuta.
28.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, siis tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi kanda. Maakohus on maakohtu menetluskulud jätnud seoses hagi osalise rahuldamisega TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Kuna kostja ringkonnakohtule taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud ei ole, siis apellatsiooniastme menetluskulud väljamõistmisele ei kuulu.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.