1.Rahuldada Aktsiaseltsi „XXX“ hagi XXX vastu kahjuhüvitise 9194,79 euro nõudes osaliselt.
2.Mõista kostjalt XXXhageja Aktsiaseltsi „XXX“ kasuks välja kahjuhüvitis summas 904,49 (üheksasada neli eurot ja 49 senti) eurot.
3.Jätta hagi kahjuhüvitise 8290,30 euro nõudes rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline
2-14-59611 taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas 23.09.2014 otsusega Aktsiaseltsi „XXX“ avalduse osaliselt, s.o tuvastas Aktsiaseltsi „XXX“ ja XXXvahel 21.05.2013 sõlmitud töölepingu nr. XXX töölepingu töötajapoolse ülesütlemise tühisuse töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2 alusel, luges töösuhte lõppenuks 23.07.2014 TLS § 85 lg1 alusel korraliselt töötaja algatusel ja mõistis XXXAktsiaseltsi „XXX“ kasuks välja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamata aja eest 732,64 eurot hüvitist. Otsusega jäeti rahuldamata avaldaja nõue välja mõista töötajalt tekitatud kahju hüvitisena 9194,79 eurot. Aktsiaselts „XXX“ (hageja, ka tööandja) esitas töövaidluskomisjoni 23.09.2014 otsuse vaidlustamiseks rahuldamata jäetud osas hagi XXX(kostja, ka töötaja) vastu hüvitise 9194,79 euro nõudes. Harju Maakohus võttis hagiavalduse 03.11.2014 määrusega menetlusse. Hagiavalduse ja 02.01.2015 esitatud täiendava seisukoha kohaselt andis hageja kostjale 21.05.2013 tööde teostamiseks üleandmise-vastuvõtu akti alusel sõiduki registreerimisnumbriga XXX (edaspidi sõiduk XXX). Sõidukile XXX kehtestatud kütusekulu norm vastavalt ettevõtte normatiivaktile ning üleandmise-vastuvõtu aktile oli 28 l/100km-i kohta. Kostja oli tööle asumisest alates teadlik sõidukile XXX kehtestatud kütusekulu normist. Kostja kinnitas töövaidluskomisjoni 16.09.2014 istungil, et on saanud tööle asumisest alates kütusekulu aruandeid, millelt nähtub autole määratud kütusekulu norm. Kostja väide, nagu oleks ta hagejat teavitanud, et tema kasutuses on auto kütusekulu kehtestatud kütusekulu normist suurem, on tegelikkusele mittevastav. 2014. aasta märtsis avastas hageja, et kostjal on kütusekulu palju suurem, kui tegelikkuses ettenähtud ehk kütust on palju rohkem tangitud, kui reaalselt tööde teostamiseks vaja oleks läinud. Kostja ei ole teavitanud hagejat, et temal oleks sõidukiga XXX töötamisel kütusekulu olnud kehtestatud normist kõrgem. Kostja otsese ülemuse XXXja hageja töökoja juhataja XXXseletuskirjadest nähtub, et kostja ei ole pöördunud tööandja poole kütusekuluga seotud probleemiga, kuigi oleks pidanud seda tegema. Kostja on töövaidluskomisjoni 16.09.2014 istungil öelnud, et kütusekulu on algusest peale olnud kehtestatud kütusekulu normist suurem. Seega oli kostja kogu aja teadlik kehtestatud normist suuremast kütusekulust, kuid ei teavitanud sellest hagejat vastavalt kehtivale korrale. Hageja leiab, et kui kostja oli tööle asumisest alates teadlik kütuse ülekulust, siis ei teavitanud ta sellest kordagi hagejat seetõttu, et kostja ei soovinud, et hageja oleks sellest teadlik. Vastavalt ametijuhendi punktile 3.5.1 on autojuht-ekspediitor kohustatud kasutama mootorikütuse säästmiseks ökonoomseid sõiduvõtteid. Vastavalt ametijuhendi punktile 3.5.4 on autojuht-ekspediitor kohustatud töös järgima ettevõttes kehtestatud kütusenorme ja lähtuma nendest kütuse kulu arvestamisel ning nõutavate dokumentide täitmisel. Ametijuhendi punkt 3.5.7 kohustab autojuht-ekspediitorit viivitamatult teatama logistikule (äraolekul juhatajale): a) hälvetest mootorikütuse tarbimisel, b) visuaalselt hinnatuna halva kvaliteediga kütuse tankimisest paaki, c) mittevastavusest kogustes kütuse tankimisel. 2 (10)
2-14-59611
Töövaidluskomisjon on otsuses leidnud, et hageja kahju hüvitise nõue tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole esitanud töövaidluskomisjonile tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja poolt määratud kütusekulu norm 28 l/ 100 km-i kohta oleks põhjendatud. Sõidukile XXX on varasemalt kütusekulu kontrollmõõtmine teostatud 18.01.2013, millise tulemusel saadi keskmiseks kütusekuluks 26,8 l/100km-i kohta. Kütusekulu kontrollmõõtmisel sõideti läbi hageja kliendi Eesti Pagar AS-i veoring, mille läbimine vastas kostjale määratud tavapärasele veoringile sama koormaga. Kütusekulu normi kehtestamisel arvestas hageja ka võimaliku hälbega. 18.01.2013 kütusekulu kontrollmõõtmine teostati jaanuarikuus, mil olid talvised teeolud. Hageja arvestas võimaliku hälbena juurde 1,2 l 100 km-i kohta ning kehtestas normatiivaktiga alates 19.01.2013 sõidukile XXX kütusekulu normiks 28 l 100 km-i kohta. Hageja teostas ka 15.12.2014 sõidukile XXX kütusekulu kontrollmõõtmise, mille tulemusel saadi keskmiseks kütusekuluks 26,6 l 100 km-i kohta. Kütusekulu kontrollmõõtmisel läbiti kostja teenindatud Eesti Pagar AS-i tavapärane veoring tavapärase koormaga. 18.03.2014 teostas hageja kontrollmõõtmise kostja ainukasutuses olnud sõidukile XXX, millises osales ka töötaja. Kontrollmõõtmise tulemusel saadi keskmiseks kütusekuluks sõidukil XXX 32,84 liitrit 100 km-i kohta. Kontrollmõõtmisel oli roolis kostja ise ning kaasas sõitis hageja töötaja XXX. Mõõtmisel läbiti sama koormaga kostja igapäevane teekond, mida kostja tavaliselt kohustuste täitmisel läbi sõitis (teenindas Eesti Pagar AS-i). Kontrollmõõtmisel sõitis kostja sihilikult nii, et hoida kütusekulu normist kõrgemal ja et mitte vahele jääda tööandjale kütuse varastamisega. Pärast kontrollmõõtmist kutsuti kostja kontorisse, et olukorrale selgitust saada. 20.03.2014 tuli kostja kontorisse ja kirjutas seletuskirja. Seletuskirjas põhjendas kostja kütuse suurt kulu valede sõiduvõtete kasutamisega. Arvestades asjaoluga, et kostja keskmine kütusekulu kõikus eri päevadel 44 l/100 km kuni isegi 59 l/100 km, ei ole sedavõrd suurt kütusekulu võimalik antud sõidukiga saavutada isegi valesid sõiduvõtteid kasutades. Ka kostja poolt kirjeldatud valede sõiduvõtetega ei olnud võimalik saavutada selliseid keskmiseid kütusekulusid. Seega ei saa antud olukorrale olla muud seletust, kui et kostja tegeles süstemaatiliselt hagejalt kütuse varastamisega. Sõiduk XXX oli kostja töötamise perioodil tehniliselt korras. Kostja põhjendas 16.09.2014 töövaidluskomisjoni istungil suuremat kütusekulu sellega, et auto küünlad olid kehvas seisukorras. SõidukXXX on diiselmootoriga, millisel puuduvad süüteküünlad. Erinevalt bensiinimootorist ei kasuta diiselmootorid küttesegu süütamiseks küünlaid. Sõidukil XXX on üks eelsüüteküünal, mille eesmärgiks on lihtsustada külmal ajal auto käivitamist. Eelsüüteküünal ei mõjuta auto kütusekulu. Sõiduk XXX läbis 2014. aasta jaanuaris ehk kostja töötamise ajal ka tehnoülevaatuse ja oli tehniliselt korras. Kui auto oleks olnud tehnilise rikkega, pidanuks töötaja keelduma sõidukiga sõidu alustamisest ning teavitama sellest koheselt otsest ülemust. Kostja seda teinud ei ole. Vastavalt autojuhi ohutusjuhendi punktile 3.1 on autojuht kohustatud enne väljasõitu kontrollima auto ja haagise tehnilist seisukorda ning vastavalt punktile 3.2 on autojuhil kontrollimata ja mittekorras oleva auto või haagisega sõitmine kategooriliselt keelatud. Autojuhi ohutusjuhendi punkti 3.5 kohaselt: kui auto või haake tehnilise seisukorra kontrollimisel (samuti töö ajal) on ilmsiks tulnud rikked, peab autojuht teatama selles viivitamatult otsesele ülemusele ja mitte alustama tööd enne, kui rikked on kõrvaldatud. Juhendi punkti 5.2 kohaselt peab autojuht teatama otsesele ülemusele või töökoja juhatajale kõigist töö ajal või veoki juures esinenud korratustest.
3 (10)
2-14-59611 16.09.2014 töövaidluskomisjoni istungil on hageja selgitanud, et kostja osales 18.03.2014 kontrollmõõtmisel- tegi kontrollsõidu, parkis ära, seejärel tegi tööandja arvutused ja jäägi mõõtmised. Kostja teadis igakuist kütusekulu. Kostja teadis ka jääki täpselt, kostja käis kontoris ja kirjutas seletuskirja. Hageja suurest kütusekulust teadlik ei olnud. Sõiduki XXX kütusekulu langes, kui tööandja pööras sellele tähelepanu. Hageja väitel ei olnud võimalik, et sõiduk XXX sõitis katkiste küünaldega. Sõiduk XXX oli ainult kostja kasutuses. Kostjal oli võimalik valida ise sõidukiirus, vältimaks ülekulu. Hageja on töövaidluskomisjonile esitatud avalduses märkinud, et kahju hüvitamise kohustus tuleneb varalise vastutuse kokkuleppest ning kokkuleppes märgitud summat ületavas osas on nõude aluseks TLS § 74 lg 1.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja esitas hagiavaldusele 04.12.2014 vastuse. Kostja hagi ei tunnista. Kostja leidis, et töövaidluskomisjon tuvastas 23.09.2014 otsuses, et kostja süü kahju tekitamises ei ole tõendatud ja on seda ka asjakohaselt põhjendanud. Töövaidluskomisjoni menetluses on kostja 09.09.2014 vastuses hageja avaldusele leidnud, et tööandja on olnud alates kostja tööle asumise päevast teadlik, kui suur on sõiduki XXX kütusekulu ja ei ole astunud mingeid samme kütusekulu vähendamiseks. 18.03.2014 teostatud kontrollmõõtmisel oli auto keskmine kiirus Tallinn- Tartu maanteel 70-80 km/h, töötaja on liiklusoludest tingituna sõitnud sel trassil tavaliselt 90 km/h, et mitte ohustada aeglase liiklemisega teisi liiklejaid. Hageja väidab ekslikult, et kostja osales 18.03.2014 kontrollmõõtmisel, kostja kohalolu ei nähtu ka koostatud aktist. Kostja eitab kokkuleppe olemasolu 20.03.2014 hageja esitatud kahjunõude hüvitamiseks. Kostja ei ole hagejale nõudest tulenevalt midagi hüvitanud. Kostja leiab, et kütusekulu raportitest ajavahemikus 16.09.2013-30.09.2013; 16.02.2014-28.02.2014 ja 16.06.201430.06.2014 nähtub sõiduki XXX tegelik kütusekulu. Kostja leiab, et kütusekulu raportis ajavahemikus 25.06.2014-30.06.2014 kasutas autot keegi teine, kuid kütusekulu oli 47,24 l/100km. Kostja eelnevate nädalate kütusekulu oli 34,45 l/100km ja 38,06 l/100km, seega tunduvalt väiksem. Kostja hinnangul näitab see, et hageja nõue on alusetu. Tööandja võib määrata kütusekulu normiks mistahes ühiku ja seda ilmselt enda huvides. Kui auto kütusekulu on suurem, kui norm ette näeb, tuleb autot remontida või see välja vahetada, mitte süüdistada juhti. 16.09.2014 töövaidluskomisjoni istungil on kostja selgitanud, et ei olnud 18.03.2014 kontrollmõõtmisel roolis ning ei teadnud kunagi kütusejääki. Kostja väitel on ta rääkinud korduvalt logistik Aleksandriga suuremast kütusekulust ning kirjutanud selle kohta ka teatisi. Kostja väitel oli auto enne kontrollmõõtmist remondis, vahetati küünlad. Kehvade küünaldega on võimalik sõita ning sel juhul kütusekulu suureneb. Autot kasutasid ka teised töötajad, nt XXX ja XXX. Kostja leiab pika tööstaažiga juhina, et 28 liitrit kütusekulu sellise autoga ei ole võimalik saavutada.
KOHTU PÕHJENDUSED
4 (10)
2-14-59611
3.Kohus lahendab tsiviilasja nr 2-14-58314 kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 ja § 404 lg 1 regulatsioonist ning asjaolust, et mõlemad pooled on kohtule kinnitanud nõustumist kirjaliku menetlusega.
4.Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt ning põhjendab seda alljärgnevalt.
5.Vaidlus puudub selles, et hageja ja kostja sõlmisid 21.05.2013 töölepingu nr XXX, mille alusel kostja asus tööle autojuht-ekspediitori ametikohal (töövaidluskomisjoni (TVK) toimik, tl 42-44). Töölepingu punktis 8.1 oli lepitud kokku, et töötaja kannab varalist vastutust temale töö tegemiseks üle antud põhivara ja vahendite eest vastavalt tööandjaga sõlmitud varalise vastutuse kokkuleppele. Töölepingu punkti 8.2 kohaselt võtab töötaja enda kanda varalise kahju süülise avarii ning kauba puudujäägi, rikkumise ja riknemise korral, mis tekkis transportimise käigus ning on dokumentaalselt tõestatud, samuti ekspediitori süül (tegevuse või tegevusetuse tõttu) varale tekitatud/tekkinud vigastuse või agregaatide ja/või sõlmede kõlbmatuks muutumise korral. Poolte vahel on 21.05.2013 sõlmitud ka varalise vastutuse kokkulepe nr VVXXX (TVK toimik, tl 45), mille punkti 1 kohaselt võtab töötaja endale täieliku varalise vastutuse ettevõtte poolt talle usaldatud varaliste väärtuste säilimise eest, milleks on veok koos kõikide lisadega, haagis ning kaup ja sellega kohustub muu hulgas: 1.1 hoolikalt suhtuma temale hoidmiseks või muuks otstarbeks antud ettevõtte varalistesse väärtustesse ja rakendama abinõud kahju vältimiseks; 1.2 õigeaegselt teatama ettevõtte juhtkonnale kõigist asjaoludest, mis ähvardavad temale usaldatud väärtuste säilimist; 1.3 pidama arvestust ja kehtestatud korras koostama ja esitama kaubalis-rahalised ja muud aruanded temale usaldatud varaliste väärtuste inventeerimisest ja 1.4 hüvitama ettevõttele sõltumata süüst tekitatud kahjud, mille rahaliseks ülempiiriks on 6391,16 eurot.
6.Vaidlus puudub selles, et kostja on kehtestanud sõidukile XXX kütusekulu normi 28l/100km. Vaidlus puudub ka selles, et perioodi 21.05.2013-26.06.2014 jooksul on olnud madalaim kütuse liitri hind 0,9167 eurot (ilma käibemaksuta) ning hageja kahjuarvestus põhineb nimetatud kütuse liitrihinnal.
7.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt sõidukile XXX kehtestatud kütusekulu norm oli põhjendatud ning kas kostja on kohustatud hüvitama hagejale kogu ajavahemiku 21.05.201326.06.2014 jooksul sõidukil XXX tekkinud kütuse ülekulu.
8.Hagi rahuldamise õiguslikuks aluseks võiks olla töölepingu seaduse (TLS) § 75 lg 1, mille kohaselt võtab töötaja varalise vastutuse kokkuleppega sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. TLS § 75 lg 2 p-s 1-5 sätestatud varalise kokkuleppe kehtivus eelduste kohaselt kehtib varalise vastutuse kokkulepe üksnes juhul, kui: 1) see on sõlmitud kirjalikult; 2) see on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud; 3) töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil; 4) on kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris; 5) tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. Varalise vastutuse kokkuleppes märgitud ülempiiri ületavas osas võiks nõude rahuldamise aluseks olla TLS § 74 lg 1, millest tulenevalt vastutab töötaja töölepingu tahtliku rikkumise korral rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest.
9.Esmalt annab kohus hinnangu kehtestatud kütusenormi põhjendatusele, seejärel hindab kohus poolte väiteid kütuse ülekulu võimalike tekkepõhjuse osas ning kolmandana käsitleb kostja võimalikku vastutust tekitatud kahju eest.
5 (10)
2-14-59611
10.Hageja on töövaidluskomisjoni toimikust nähtuvalt esitanud kostjale 20.03.2014 kahju 8453,24 euro hüvitamise nõude TLS § 75 lg 1 alusel, seejärel suurendanud 07.07.2014 nõuet 10 000 euroni ja täpsustanud nõuet veelkord 07.07.2014 esitatud nõudes, vähendades nõuet (vastavalt perioodi kõige madalamale kütusehinnale) 9194,79 eurole.
11.Hageja on esitatud tõenditena sõidukile XXX teostatud kontrollmõõtmiste aktid (tl 40, 43; TVK toimik, tl 46). 18.01.2013 akti kohaselt oli sõiduki XXX keskmine kütusekulu 26,80l/100km; 18.03.2014 kontrollmõõtmisel 32,84l/100km ja 15.12.2014 kontrollmõõtmisel 26,60l/100km.
12.Kostja on väitnud, et ta 18.03.2014 kontrollmõõtmises ei osalenud. Kohus märgib, et kütusekulu kontrollmõõtmise aktil kostja nime märgitud ei ole. Samas puudub aktil rida, kuhu tuleks märkida sõidukit juhtinud isik, aktis kuulusid vastavalt blanketi vormistusele märkimisele vaid küttekoguste mõõtmist teostanud isikud ning tööde teostamist kontrollinud isik (käesoleval juhul XXX). Seega ei pidanudki blanketil juhi allkirja olema. Ka teistel aktidel ei ole märgitud, kes sõidukit kontrollmõõtmistel juhtis.
13.Hageja väitel oli 18.03.2014 kontrollmõõtmisel roolis just kostja. Kostja on 20.03.2014 seletuskirjas märkinud, et tal oli töötamisel kaasas teine isik, kes andis õigete sõiduvõtete kohaldamiseks juhendeid, mistõttu kütusekulu vähenes. XXX seletuskirjast (tl 42) nähtuvalt osales ta 18.03.2014 sõiduki XXX kütusekulu kontrollmõõtmisel ning sõidukit juhtis kostja. Kontrollmõõtmisel läbis XXXkoos kostjaga igapäevase teekonna ja sama koormaga, mida hageja tavaliselt veab. Seletuskirjast nähtuvalt sõitis kostja sihilikult nii, et kütusekulu oleks kõrge. Kohapealt ära sõites kiirendas kostja pidevalt, mitte ei läinud sujuvalt; sõidukiirus oli pidevalt ebaühtlane (kostja kiirendas ning siis pidurdas jälle põhjuseta kiiruse maha), kuigi liiklusolud olid sellised, et oleks saanud ühtlaselt sõita. Kostja ei vahetanud käike vastavalt kiirusele ning XXXpidi tegema sõidu jooksul korduvalt märkuseid, et kostja kasutaks õigeid sõiduvõtteid.
14.Kohus leiab, et XXXseletuskirjaga on leidnud tuvastamist, et kostja osales, s.o juhtis sõidukit 18.03.2014 kontrollmõõtmisel, mil keskmine kütusekulu oli 32,84l/100km. Kohtu hinnangul toetab seda järeldust ka kostja 20.03.2014 seletuskirjas esitatud selgitus teise isiku saatel veo teostamisest, kusjuures teine isik pööras seletuskirja kohaselt korduvalt tähelepanu kostja valedele sõiduvõtetele. Seega ei tõenda kohtu hinnangul 18.03.2014 kontrollmõõtmisel saadud keskmine kütusekulu 32,84l/100km kostja väidet, et kütusekulu norm oli kehtestatud liiga väikeses suuruses, kuna normist kõrgem kulu tulenes suure tõenäosusega kostja valedest sõiduvõtetest.
15.Arvestades 18.01.2013 ja 15.12.2014 kontrollmõõtmiste aktides märgitud keskmist kütusekulu, s.o vastavalt 26,80l/100km ja 26,60l/100km, ei nõustu kohus kostja töövaidluskomisjoni vastuses esitatud väitega (TVK toimik, tl 24), mille kohaselt võib tööandja määrata auto kütusekulu normiks mistahes ühiku. Kohtu hinnangul tõendavad kontrollmõõtmiste aktid, et sõidukile kehtestatud kütusekulu norm 28l/100km oli adekvaatne ning õigete sõiduvõtete korral teostatav. Kostja ise on 20.03.2014 seletuskirjas (TVK toimik, tl 47) tunnistanud, et selgitab kütuse suurt kulu sellega, et sõiduki liikumiskiirusel 90km/h oli kütusekulu üle normi. Seletuskirjast nähtuvalt ei lülitanud kostja tööpäeva jooksul kordagi mootorit välja. Kui kostjat saatis teine isik, hoidis kostja sõidukiirust 70km/h-80km/h ja veendus, et kütusekulu vähenes. Kostja on seletuskirjas kinnitanud, et kohustub edaspidi kasutama ökonoomseid sõiduvõtteid. Kohtu hinnangul tuleneb kostja seletuskirjast seega, et
6 (10)
2-14-59611 kostja ei ole enne 20.03.2014 kasutanud ökonoomseid sõiduvõtteid (vale kiirus, mootori väljalülitamata jätmine). Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hageja kehtestatud kütusekulu norm 28l/100km oli põhjendatud ning õigete sõiduvõtete korral saavutatav.
16.Kohus nõustub kostja väitega, mille kohaselt oli kütusekulu norm määratud tööandja huvides. Hageja näol on tegemist äriühinguga, kelle tegevuse üheks eesmärgiks on eeldatavasti kasumi teenimine ning on äärmiselt mõistetav, et äriühing töötab välja varaliste vahendite üle arvestuse pidamise ja vahendite kasutamise kontrollimise metoodika ning selle abil enda sissetulekuid ja väljaminekuid kontrollib. Kohtu hinnangul ei ole selles midagi taunitavat. Nagu kohus juba eelnevalt tuvastanud on, oli normile vastav kütusekulu ka reaalselt saavutatav, seega ei ole hageja kehtestanud normi töötaja kahjuks. On mõistlikult eeldatav, et töötaja kasutab kütust vaid niipalju, kui seda reaalselt töö tegemiseks vaja läheb ning väldib liigset kütusekulu.
17.Kostja väite kohaselt oli suure kütusekulu osaliselt põhjendatud vajadusest sõita kiirusega 90km/h. Hagimaterjalidest ja töövaidluskomisjoni toimikust ei nähtu, millist liiki sõidukiga täpselt on tegu, puudub ka mark ja mudel. Arvestades kütusekulu normi ja sõiduki otstarvet (kaubavedu) oli ilmselt tegemist N2 või N3 kategooria sõidukiga (veoautoga). Kohus ei nõustu kostja väitega, et kiirusel alla 90 km/h liikumine oleks mõeldamatu, kuna ohustaks liigselt teisi liiklejaid. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, veoautode lubatud kiirusest väiksemal kiirusel liikumine on tavapärane ja sellega peavad teised liiklejad ning ka veoautojuhid ise arvestama. Sageli on veoautodele paigaldatud kiiruspiirik, mis on erinevate ettevõtjate poolt (kütusekulu piiramiseks) seadistatud selliselt, et enamasti ei võimalda veoauto kiirusel tõusta üle 85km/h.
18.Kostja on seletuskirjas märkinud ka, et avastas lekked ning teavitas sellest. Kostja on ka väitnud, et teavitas hagejat kütuse ülekulust. Hageja kinnitusel ei ole kostja kordagi kütuse ülekulu ega muude tehniliste probleemide teemal hageja poole pöördunud, nimetatud asjaolu tõendavad ka XXX(kui kostja otsese ülemuse kogu töötamise perioodil) 21.08.2014 seletuskiri (tl 38) ning hageja töökoja juhataja XXX21.08.2014 seletuskiri (tl 39). Kohus leiab, et kostja väited hageja teavitamisest seoses kütuse ülekuluga on paljasõnalised ja tõendamata.
19.Sõiduki XXX ülevaatuse eest esitatud arvest nr 14010193 (tl 41) nähtub, et 13.01.2014 teostatud ülevaatusel tunnistati sõiduk XXX tehniliselt korras olevaks. Seega ei ole tõendamist leidnud kostja väide sõiduki kehva tehnilise olukorra kohta, mis oleks võinud tingida ettenähtust suurema kütusekulu.
20.Kostja on märkinud 09.09.2014 vastuses (TVK toimik, tl 23-25), et viimases kütusekulu raportis (s.o ajavahemiku 25.06.2014-30.06.2014 kohta) on kasutanud sõidukit XXX keegi teine ning kuna sel ajal on olnud kütusekulu samuti väga kõrge, s.o 47,24l/100km, peaks nimetatud asjaolu tõendama, et sõidukile XXX oli suur kütusekulu omane. Kohus märgib, et töövõimetuslehe (TVK toimik, tl 50) kohaselt oli kostja haige perioodil 27.06.2014-11.07.2014. Transpordi taaralehtedest (TVK toimik, tl 18-19) nähtuvalt töötas kostja ka 25.06.201426.06.2014. Kumbki pool ei ole väitnud, et sel ajal, s.o ajavahemikul 25.06.2014-26.06.2014 oleks kostja teinud tööd teise autoga. Seega on esitatud ajaperioodi jooksul (s.o 25.06.201430.06.2014) ajavahemikus 25.06.2014-26.06.2014 kasutanud sõidukit ka kostja ning ka perioodi 25.06.2014-30.06.2014 keskmisest kõrgem kütusekulu võib olla just kostjast tingitud.
21.Seega on kohtu hinnangul leidnud tõendamist, et sõiduki XXX kasutamisel on ajavahemikus 21.05.2013-26.06.2014 tekkinud hagejale kahju kütuse ülekulu näol ning kütuse ülekulu on olnud tingitud kostjast tulenevast asjaoludest. Kostja on märkinud töövaidluskomisjoni istungil, et ei teadnud kunagi kütusejääki. Kohus leiab, et kütusejäägi
7 (10)
2-14-59611 teadmine või mitteteadmine kostja poolt ei ole oluline asjaolu, mis mõjutaks kütusekulu suurust.
22.Hageja on töövaidluskomisjoni istungil väitnud, et ei olnud sõiduki XXX suurest kütusekulust teadlik (TVK toimik, tl 15). Hageja on samas pööranud kohtu tähelepanu kohtule 02.01.2015 esitatud seisukohas sellele, et kostja on kinnitanud töövaidluskomisjoni istungil, et on saanud tööle asumisest alates kütusekulu aruandeid, millelt nähtub autole määratud kütusekulu norm. Kohtu hinnangul nähtub töövaidluskomisjoni toimikus sisalduvatest kütusekulu raportitest (TVK toimik, tl 22, 26-28) et hageja esitas kostjale pidevalt raporteid kütusekulu kohta. Hageja töövaidluskomisjonis kostja nimetatud väitele vastu ei vaielnud. Kohus leiab, et hageja väide (tl 34) selle kohta, et tal puudus teave sõiduki ülekulu tekkimise kohta ja ta avastas sõiduki ülekulu tekkimise alles 2014 märtsis, s.o enne kahju hüvitamise nõude esitamist, ei ole eelnevast tulenevalt asjakohane.
23.Hageja on märkinud ülekulu tekkimise perioodiks 21.05.2013-26.06.2014. Seega pidi ülekulu hakkama tekkima koheselt peale töötaja tööle asumist. Kohtu hinnangul oleks tööandja pidanud juba esimese töötajale edastatud raporti koostamisel märkama, et sõidukil XXX kulub kütust üle tööandja kehtestatud normi ning võtma koheselt ette samme kütuse ülekulu vältimiseks, s.o teavitama töötajat võimalikest valedest sõiduvõtetest või tuvastama sõiduki võimalikust tehnilisest olukorrast tuleneva kütuse ülekulu põhjuse. Ka poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkuleppe punktist 2.1 tuleneb, et ettevõte kohustub looma töötajale tingimused, mis on vajalikud normaalseks tööks ja talle usaldatud varaliste väärtuste täieliku säilimise tagamiseks, samuti on tööandja kokkuleppe punkti 2.2 kohaselt võtnud endale kohustuse kehtestatud korras varalisi väärtusi inventeerida. Seega oleks tööandja varaliste väärtuste õigeaegsel inventeerimisel (s.o kütusekulu raportiga tutvumisel) saanud kohe avastada kütuse ülekulu, tuvastada selle põhjused ja vältida edasiste toimingutega (sõiduki remont, väljavahetamine või töötaja teavitamine õigetest sõiduvõtetest) kahju edasist tekkimist. Ka kostja on 30.07.2014 kirjas (hageja 22.08.2014 esitatud vastuavalduse töövaidluskomisjonis lisa nr 15) leidnud, et kui tööandjal oleks olnud kahtlusi kütuse kadumise kohta siis oleks tööandjal olnud võimalik seda kontrollida juba 2013 aasta juunist alates ja seoses kütusekuluga võtta vastu meetmed nende vähendamiseks. Hageja on viidanud kostja kohuste rikkumise tõendamisel nii autojuht-ekspediitori ametijuhendile (tl 34) kui ka autojuhi ohutusjuhendile (tl 35). Kohtule ega töövaidluskomisjonile nimetatud juhendeid aga esitatud ei ole, seega ei saa kohus nimetatud juhenditest lähtuda.
24.Järgnevalt käsitleb kohus kostja võimalikku vastutust hagejale tekitatud kahju eest. Kostja varalise vastutuse lepingust tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu TLS § 75 lg 2 pdest 1-5 tulenevad eeldused on kohtu hinnangul täidetud ja kostja ei ole esitanud põhjendatud vastuväiteid nimetatud eelduste puudumise kohta. Varalise vastutuse kokkulepe on sõlmitud kirjalikult, see on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud; töötajale usaldatud varale on olnud ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil; kokku on lepitud vastutuse rahalises ülempiiris ning tööandja on maksnud töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. Seega kannab kostja varalist vastutust temale töö tegemiseks üle antud põhivara ja vahendite eest vastavalt varalise vastutuse lepingule, arvestades kokkulepitud ülempiiri.
25.Kohtule ei nähtu hageja nimetatud ajaperioodil konkreetselt kostja poolt tekitatud kahju täpne suurus. Hageja ei ole esitanud kohtule põhjalikku arvestust kütusekulu kohta, millest nähtuks hagejale kostja poolt tekitatud kontrollitav reaalne kahju. Kohus leiab, et hageja enda koostatud töövaidluskomisjoni toimikus sisalduvast sõiduki XXX kütusekulu raportist, mille
8 (10)
2-14-59611 kohaselt on alates 21.05.2013 kuni 26.06.2014 tangitud kütust 27 889 liitrit ja läbitud distants 63 781 km, tarbides kütust perioodil kostja kehtestatud normist 28l/100km enam 17 858,68 liitrit, ei nähtu hagejale kostja poolt tekitatud tegeliku kahju suurus. Kostja väitel on nimetatud ajavahemikus kasutanud sõidukit ka teised isikud. Hageja väitel teised isikud samal ajal sõidukit kasutanud ei ole. Kuigi tõendamiskoormus antud asjaolu suhtes on kostjal ning kostja väited teiste isikute poolt nimetatud ajavahemiku jooksul sõiduki kasutamise kohta on paljasõnalised ning hagejalt ei saaks eeldada negatiivse asjaolu (ehk sõiduki teiste isikute poolt mittekasutamise) tõendamist, leiab kohus siiski, et sõiduki kasutamine kogu perioodi vältel ainult kostja poolt ei ole tõendatud. Nimelt nähtub töölepingu punktist 6.1, et töötaja põhipuhkuse kestus on 28 kalendripäeva (puhkuse vähemalt samas ulatuses tagab töötajale ka TLS § 55). Kohtu hinnangul pole eluliselt usutav, et töötaja ei ole töötatud 13 kuu jooksul kordagi puhanud. Samuti pole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et töötaja puhkuse kestuse ajal tööandja sõidukit XXX mõne teise autojuhiga kasutanud ei ole. Kindlasti võimaldanuks raamatupidamise andmed hagejal esitada kütusekulu täpsem raport koos vastavate tõenditega nimetatud ajavahemiku kohta, millest nähtuks täpne kütusekulu seostatuna just nende perioodidega, mil kostja sõidukit kasutanud on.
26.Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hagi saab rahuldada vaid sel perioodil tekkinud kahju osas, mis on konkreetselt seostatav kostja poolt sõiduki juhtimisega. Kostja on 09.09.2014 vastuse (TVK toimik, tl 26-28) lisadena 1-3 esitanud auto kütusekulu raportid ajavahemikus 13.09.2013-30.09.2013; 16.02.2014-28.02.2014 ja 16.06.2014-30.06.2014. Kostja on märkinud, et vaid viimases kütusekulu raportis märgitud ajavahemikul, s.o 25.06.201430.06.2014 kasutas autot keegi teine ning kostja eelnevate nädalate kütusekulu oli tunduvalt väiksem. Kohus loeb kostja väiteid arvestades TVK toimiku lk 26-28 asuvate kütusekulu raportitega tõendatuks, et raportites märgitud ajavahemikel 13.09.2013-28.09.2013; 13.02.2014-27.02.2014 ja 15.06.2014-25.06.2014 on sõidukit XXX juhtinud kostja ning nimetatud perioodil tekkinud kogu ülekulu (449,68+388,44+148,56) 986,68 liitri, s.o (986,68*0,9167) 904,49 euro ulatuses kahju tekkimise eest vastutab kostja. Kostja töötamist vaidlusaluse sõidukiga 25.06.2014-25.06.2014 kinnitavad ka transpordi taaralehed (TVK toimik, tl 18-19, vt ka kohtuotsuse p 20), kuid kuna TVK toimiku lk 28 asuv kütusekulu raport ei võimalda eristada erinevate juhtide kütusekulu perioodist 25.06.2014 kell 18.50. kuni 30.06.2014 kell 12.12., siis ei võta kohus kahjuhüvitise summa määramisel arvesse TVK toimiku lk 28 asuv kütusekulu raporti vastavat rida 3.
27.Seega rahuldab kohus hagi kahjuhüvitise 904,49 euro ulatuses. Ülejäänud osas, s.o kahjuhüvitise 8290,30 euro nõudes jätab kohus hageja nõude tõendamatuse tõttu rahuldamata.
28.Kohus selgitab, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited nii töövaidluskomisjonile kui kohtule. Kuna kostjapoolsele kohustuse rikkumisele tugineb hageja, siis pidi hageja tõendama eelkõige hagejale kahju tekkimist, selle suurust ja asjaolu, et kahju põhjustajaks on kostja. Kohus märgib, et hagejal oli võimalik esitada tõendeid, millest nähtuks konkreetselt kostja poolt tekitatud ülekulu. Kohus selgitab, et kuigi hagejat ei ole menetluses esindanud vandeadvokaat, peaksid hagejal olema (arvestades töövaidluste, milles hageja on üheks hagimenetluse pooleks, suurt arvu) laialdased kogemused töövaidluste alal. Seega ei ole kohtul alust arvata, et hageja õigused oleksid võinud jääda kaitseta või et kohus oleks pidanud hagejale
9 (10)
2-14-59611 veelgi selgitama tema tõendamiskoormust. Kohus märgib, et kuivõrd juba töövaidluskomisjoni menetluses on kostja esitanud vastuväiteid hageja nõude tõendatuse osas ning ka töövaidluskomisjon jättis hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata mh tõendamatuse tõttu, pidi hagejale olema selge, et tõendada tuleb mitte üksnes sõidukiga XXX seotud ülekulu vaid ülekulu, mis on tekkinud konkreetselt ajal, mil sõiduk XXX on olnud kostja kasutuses.
29.Kuna hagi kuulub eeltoodud põhjustel rahuldamisele osaliselt TLS § 75 alusel ja tuginedes pooltevahelisele varalise vastutuse kokkuleppele, siis ei hinda kohus poolte muid väiteid ja tõendeid, sh ei anna kohus hinnangut asjaolule, kas kahju on kostja poolt tahtlikult tekitatud (mis oleks TLS § 74 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks), sest need ei muudaks kohtu lõppjäreldust hagi osalise rahuldamata jätmise kohta. Samuti ei anna hageja enda minetused (vt käesoleva kohtuotsuse p-d 22-23) kohtu hinnangul alust kahjuhüvitise vähendamiseks varalise vastutuse kokkuleppe olemasolul, seda enam, et kostja ei ole kahjuhüvitise vähendamist taotlenud ja kohus rahuldab hagi osaliselt, jättes hagi suuremas osas rahuldamata.
30.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et arvestades hagi osalist rahuldamist, samuti asjaolu, et hageja ega kostja ei kasutanud kohtumenetluses lepingulist esindajat, on käesolevas asjas mõistlik ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda.
31.Vastavalt kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud TsMS § 174 lg-tele 1 ja 3 võib menetlusosaline nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuna käesolevas asjas on jäetud menetluskulud poolte endi kanda, ei ole pooltel käesoleva kohtuotsuse jõustumisel alust menetluskulude rahalist kindlaksmääramist taotleda.
/ allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.