Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
13.10.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-1945
Tsiviilasi
OK Incure OÜ hagi Osaühingu EUROPARK
ESTONIA
vastu sõiduauto väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.05.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Europark Estonia apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OK Incure OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn), lepinguline esindaja EN Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Osaühing Europark Estonia (registrikood 10811490, asukoht Tartu mnt 16B, 10117 Tallinn), esindaja Kädi Sacik-Korn
Kohtuistungi toimumise aeg
22.09.2015
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 28.05.2015 otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta OK Incure OÜ hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu sõiduauto väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest rahuldamata.
Rahuldada Osaühingu Europark Estonia apellatsioonkaebus.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud OK Incure OÜ kanda.
4.Mõista OK Incure OÜ-lt välja Osaühingu Europark Estonia kasuks menetluskuludena 300 eurot.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Hagi asjaolud
1.06.02.2015 esitas OK Incure OÜ (hageja) hagi osaühingu Europark Estonia (kostja) vastu asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Hagiavalduse kohaselt pargiti 31.01.2015 hagejale kuuluv sõiduauto Škoda Superb (numbrimärk XXXXXX) aadressil Sakala 14B. Orienteeruvalt kell 21:30 samal kuupäeval teisaldas kostja esindaja hagejale kuuluva sõiduki aadressil Rävala 5 asuvasse parkimismajja, kus sõiduk paigutati kinnisele alale, takistati sõiduki kasutamine rattatõkisega ning ei võimaldatud sõiduki volitatud kasutajal võtta üle sõiduki valdust.
2.Hageja esindaja pöördus korduvalt kostja poole kirjaliku taotlusega anda üle hageja vara valdus või esitada õiguslik alus, mille alusel toimus hageja vara valduse omavoliline ülevõtmine. Hoolimata hageja esindaja taotlustest, ei andnud kostja esindaja selgitusi vara valduse ülevõtmise õigusliku aluse kohta. Kostja viitas väidetavale parkimislepingule ning nimetatud parkimislepingu alusel tehtud leppetrahvile, mida hagi esitamise hetkeni ei olnud edastatud ning ei ole esitatud tõendeid, et hageja või hageja esindaja oleksid olnud väidetava lepingu osapoolteks.
3.Kostja on hagejale esitanud tõendeid lisamata e-kirjaga teate, mille kohaselt tuleb hagejal või hageja esindajal tasuda 30 eurot leppetrahvi ja 105 eurot teisaldamisega seotud kulude katteks, et hagejale taas üle anda hageja vara valdus. Kostja on põhjendanud hageja vara oma valdusesse võtmist õiguskaitsevahendi kasutamisega, et tagada kostja nõude tasumine, kuid ei ole selgitanud nimetatud õiguskaitsevahendi õiguslikku alust. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu, väites, et: - parkimistingimuste avaldamisega on kostja esitanud omapoolse pakkumuse lepingu sõlmimiseks, mida kostja on selgelt väljendanud; - sõiduki omanikuks on äriühing ning sõiduk on kasutusse antud äriühingu töötajale. Sõiduki omanik andis sõiduki oma majandustegevuses kasutada oma töötajale ja seega on töötaja tema esindaja ja teeb tehinguid kostja nimel; - parkimisega esitati hageja nimel nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis hageja ja kostja vahel lepinguline suhe; - kostja on kohtuväliselt hagejale selgitanud omaniku vastutuse ja parkimislepingu sõlmimisega seonduvat; - parkimislepingu tingimustes on kokku lepitud leppetrahvi kohaldamise õiguses; - parkimislepingu tingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu rikkumisel on kostjal õigus sõiduk teisaldada ning teisaldamisega seotud kulud jäävad sõiduki kasutaja kanda; - kostja on kohtuväliselt hagejale selgitanud nii õiguslikku alust teisaldamise kui õiguskaitsevahendi kohaldamiseks; - kostja on teisaldanud hageja omandis oleva sõiduki õiguspäraselt ja seetõttu on tal õiguslik alus sõiduki oma valduses hoidmiseks kuni parkimislepingu täitmiseni ja teisaldamisega seotud kulude tasumiseni;
-
sõiduk oli pargitud 14.03.2012, 07.05.2014, 25.05.2014, 04.06.2014, 25.10.2014 ning 31.01.2015 kostja parklatesse ilma selle eest tasu ja väljastatud leppetrahvi maksmata. Väljastatud leppetrahvidele ei ole ühtegi pretensiooni esitatud. Parkimise eest tasumata jätmisega on tekkinud hagejal kostja ees võlgnevus.
Maakohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 28.05.2015 otsusega hagi. Maakohtu otsusega nõuti välja hagejale kuuluva sõiduauto Škoda Superb (numbrimärk XXXXXX) kostja halduses ja/või kasutuses olevast parklast ja nõuti hagejale tagastamist. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõivu 350 eurot.
6.Kohtu hinnangul vaidlevad pooled selle üle, kas ja kellega on sõlmitud leping sõiduauto parkimiseks kostja hallataval territooriumil ning kas parkimise eest tasumata jätmise korral sõiduki teisaldamine ja kinnipidamine on kohane meede lepingu rikkumise eest.
7.Esmalt analüüsis kohus, kas on võimalik tuvastada sõiduautot 31.01.2015 kasutanud ja juhtinud isikut. Väljavõttega Maanteeameti e-teeninduse veebilehelt (tl 19) on tõendatud, et sõiduauto Škoda Superb (numbrimärgiga XXXXXX) omanikuks on hageja ning kasutajateks RJO, KDBK, EN ja KOO. Pärast auto teisaldamist on kostjaga e-kirja teel läbirääkimisi pidanud ja sõiduautot enda valdusesse nõudnud EN (tl 11). Kohtu hinnangul on tõenäoline, et pargitud asukohast hakkab sõiduautot otsima isik, kes auto sinna jättis. Esmase toiminguna pöördus sõiduki juht, kes ei leidnud autot pargitud kohast, politseisse ning seejärel teisaldaja poole. Eeltooduga on kohtu jaoks usutavaks tehtud, et 31.01.2015 kasutas ja juhtis autot Škoda Superb EN.
8.Teisena hindas kohus, kas ja kelle vahel on sõlmitud leping. Riigikohtu praktika on varasemalt jaatanud võimalust, et leping sõlmitakse teatud käitumisega väljendatud tahteavaldusega juhul, kui isikule on tema käitumise õiguslikud tagajärjed üheselt mõistetavalt teatavaks tehtud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend kohtuasjas nr 3-2-1-75-10). Sakala 14B parkla sissesõidul asuvate kostja pakkumise tingimuste (tl 43) p 1 kohaselt sõlmib sõidukijuht parkimiskoha üürilepingu siis, kui ta on parklasse sisenenud. Tingimustes on selgelt väljendatud esimese punktina asjaolu, et parkimistingimuste avaldamisega teeb OÜ Europark Estonia pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses toodud tingimustel ning parklasse sisenemine loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu sõlmimiseks. Kohtu hinnangul on üheselt arusaadav, et sisenedes tähistatud ning teavitus- ja liiklusmärkidega varustatud parkimiseks ettenähtud territooriumile, allutab sõiduki juht end tingimustele, mis on territooriumile sisenedes teatavaks tehtud. Kohus luges arvestades parkimistingimusi ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1, § 16 lg 3, § 20 lg 1 tuvastatuks, et kostja tegi Sakala tn 14B territooriumile sissesõidul avalikult pakkumuse parkimiskoha üürilepingu sõlmimiseks ning EN hagejale kuuluva sõiduauto Škoda Superb juhina võttis 31.01.2015 pakkumuse vastu ja sõlmis parkimiskoha üürilepingu pakkumuses näidatud tingimustel, sõidukiga territooriumile sisenedes ja parkides.
9.Seejärel hindas kohus sõlmitud lepingust tulenevaid tagajärgi. Kostja parkimistingimuste p 1 kohaselt sõlmitakse leping võlaõigusseaduses sätestatud korras tüüptingimustel. Kohus leidis, et kostja parkimistingimuste p 10 (tl 43) – parkimise korraldajal on õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks – on tühine vastuolu tõttu VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 7 ja 18.
10.VÕS § 42 lg 3 p 7 kohaselt ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus, milles nähakse ette, et tingimuse kasutaja asemel vastutab tingimuse kasutaja kohustuse rikkumise eest kolmas isik. Samuti sätestab VÕS § 42 lg 3 p 18, et ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale ainuõigus tõlgendada
lepingutingimusi. Parkimistingimuste p 10 annab parkimise korraldajale ainuõiguse tõlgendada lepingut nii, et kuigi leping sõlmitakse sõiduki juhi ja parkimise korraldaja vahel, siis parkimistingimuste rikkumise korral vastutab selle eest sõiduki omanik, kes ei pruugi olla sõiduki kasutaja ja seega parkimislepingu sõlmija. See omakorda võimaldab parkimistingimuste p 8 alusel panna parkimistingimuste rikkuja vastutus kolmanda isiku - see on sõiduki omaniku – kanda. Selline tingimus on aga tühine VÕS § 42 lg 3 p 7 järgi. Kuna 31.01.2015 sõlmisid parkimislepingu Tallinnas Sakala tn 14B parkla kasutamiseks hagejale kuuluva sõiduauto parkimiseks EN ja kostja, siis tulenevalt VÕS § 2 lg 1 ja § 3 ei saanud hagejale sellest lepingust kohustusi tekkida. Parkimistingimuste rikkumise eest saab lepingus kokkulepitud sanktsioone rakendada vaid rikkuja (käesoleval juhul EN) suhtes, mitte sõiduki omaniku suhtes. Seetõttu on hagejale kuuluva sõiduauto teisaldamine ja kinnipidamine põhjusel, et EN on rikkunud kostjaga sõlmitud parkimislepingut, vastuolus seadusega. EN ei saa kohtu hinnangul pidada automaatselt hageja esindajaks, kuna ta ei ole hageja registrikaardile kantud seadusjärgne esindaja (juhatuse liige).
11.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 1 kohaselt on asja valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Sõiduauto üle tegeliku võimu omamine eeldab kohtu hinnangul võimu ja võimalust sõiduautot sihtotstarbeliselt kasutada - s.o kasutada autot liikluses liikumiseks ühest asukohast teise. AÕS § 40 lg 3 kohaselt on valduse rikkumine valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel, samuti asja äravõtmise katse või ähvardus, kui on alust karta selle täideviimist. Kostja tegevus on käsitatav hageja valduse rikkumisena – kostja ei oma tegelikku võimu asja üle, aga takistab hagejal, kui auto omanikul, oma valdust teostamast.
12.AÕS § 44 lg 1 ja § 89 esimene lause tagavad asja valdajale ja/või omanikule nõudeõiguse igaühe vastu, kes nende valdust ja/või omandit rikub, valdavalt vältava rikkumise lõpetamiseks. AÕS § 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega.
13.AÕS eristab valduse rikkumisest ja valduse äravõtmisest tulenevaid nõudeid: AÕS § 44 lg 1 kohaselt on valduse rikkumise korral valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist ning AÕS § 45 lg 1 kohaselt on valduse äravõtmisel valdajal õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja.
14.Kohus kvalifitseeris hageja nõude valduse rikkumisest tuleneva nõudena - hageja tahe on suunatud valduse taastamisele ehk rikkumise kõrvaldamisele. AÕS § 46 kohaselt võib valdaja AÕS §-des 44 ja 45 nimetatud nõuete rahuldamisest keelduda, kui ta tõendab, et valduse rikkumine või äravõtmine ei olnud omavoliline ja et tal oli õigus valdust rikkuda või asja vallata. Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis kinnitaksid, et kostjal on seadusest või lepingut tulenev alus takistada hagejal talle kuuluva sõiduauto kasutamine ja valdamine. AÕS § 47 lg 1 ja 2 kohaselt on AÕS §-des 44 ja 45 nimetatud nõuete esitamise õigus ka kaudsel valdajal, kes võib nõuda valduse üleandmist endale. Seega on hagejal kui vara omanikul õigus nõuda valduse üleandmist endale.
15.Menetluskulude nimekirjasid pooled kohtule ei esitanud. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt oli menetluskuluks üksnes riigilõiv. Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 650 eurot ning hagi tagamise avalduselt 50 eurot. Kohus selgitas, et TsMS § 138 lg 4 p 1 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka valduse kaitse nõue (asjaõigusseaduse §-d 44 ja 45). TsMS § 132 lg 11 kohaselt loetakse, et § 132 lõikes 4 sätestatud mittevaralise nõude hagihind on 3500 eurot. Riigilõivuseadusest tulenevalt tuleb hagilt hinnaga 3500 eurot tasuda riigilõivu 300 eurot. Seega mõistis
maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõivu hagiavalduselt 300 eurot ning hagi tagamise avalduselt 50 eurot, kokku 350 eurot. Apellatsioonkaebus
16.Kostja palub 29.06.2015 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 28.05.2015 otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
17.Maakohus jättis tähelepanuta esitatud tõendite ja asjaolude pinnalt, et EN on hageja töötaja ja hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. TsÜS § 116 lg 2 alusel tuleb eeldada, et hageja töötaja, kasutades tööandjale kuuluvat sõidukit, kasutas sõidukit ettevõttega seotud tegevusteks. Sõiduki kasutamiseks antud volitus sisaldab muu hulgas õigust sõiduki kasutamisega seotud tehingute tegemiseks. Hageja ei ole esitanud vastuväidet ega tõendanud, et sõidukit kasutati kostja poolt väljatoodud aegadel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Hageja ei tõendanud, et sõidukit ei kasutatud tema majandustegevuses ega seda, et sõidukit ei parkinud tema töötaja. Hageja sõidukit saabki üksnes läbi sõiduki juhi tegevuse vallata ja kasutada, sest tegemist on juriidilise isikuga. Kohtu tõlgenduse kohaselt ei saaks ettevõttest sõiduki omanik olla kunagi parkimislepingu pooleks ega vastutavaks parkimislepingu rikkumise eest.
18.Kohaldatud õiguskaitsevahendi proportsionaalsuse osas hinnangu andmisel on oluline tuvastada, kes oli parkimislepingu pooleks kõigi kostja poolt väljatoodud rikkumiste ajal, st kes on vastutav rikkumiste eest. Maakohus ei ole selles osas omapoolset seisukohta võtnud ega ole ka hinnanud kostja esitatud tõendeid.
19.Kohaldatud õiguskaitsevahendi proportsionaalsuse osas jääb kostja maakohtule esitatud seisukohtade ja tõendite juurde.
20.Omaniku/vastutava kasutaja vastutuse eeldus on kehtestatud liiklusseaduse § 188 lg-s
2.Omaniku vastutust tuleb eeldada ka nt kahju tekitamisel. Seega Sakala parkimisala parkimistingimuste p 10 ei saa olla tühine. Isegi, kui nimetatud punkti parkimistingimustes ei oleks, tuleks omaniku vastutust eeldada. Maakohtu õiguslik hinnang Sakala parkimistingimuste p 10 osas oli üllatuslik, sest menetluses ei vaielnud pooled kordagi Sakala ja Olümpia parkimisala tingimuse nr 10 üle. Samuti ei viidanud kostja kordagi enda poolt hageja vastutuse osas parkimistingimustele. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
22.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uus otsus, millega tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
23.Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale kuuluv sõiduauto Škoda Superb oli 31.01.2015 pargitud aadressil Sakala 14B, kust kostja esindaja teisaldas selle kinnisele alale. Hageja on esitanud kostja vastu valduse rikkumisest tuleneva nõude. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kelle vahel oli parkimisleping sõlmitud ja kes vastutab parkimistingimuste rikkumise korral.
24.Hageja parkimislepingu sõlmimist ei tunnista ja leiab, et kuivõrd kostja parkimistingimuste p 1 kohaselt sõlmitakse parkimisleping sõiduki juhiga mitte sõiduki omanikuga ja antud juhul ei ole sõiduki juhti tuvastatud, siis järelikult ei vastuta hageja parkimislepingu rikkumise eest. Maakohus tuvastas, et sõidukit kasutas ja juhtis hageja
töötaja EN, kes on ühtlasi hageja esindaja praeguses menetluses. Ringkonnakohtu istungil hageja esindaja EN eitas parkimist tol päeval antud parklas ning kinnitas, et sõiduki juhti ei ole suudetud tuvastada ka OK Incure OÜ-s läbiviidud sisejuurdluse käigus (tl 154).
25.Kostja hinnangul on parkimislepingu pooleks sõiduki omanik, tuginedes TsÜS § 116 lg-le 2, mille alusel tuleb eeldada, et hageja töötaja, kasutades tööandjale kuuluvat sõidukit, kasutas sõidukit ettevõttega seotud tegevusteks. Kostja rõhutab, et omanikku lepingupoolena eeldatakse seni, kuni sõiduki omanik ei ole tõendanud vastupidist.
26.Ringkonnakohus nõustub kostjaga tõendamiskoormuse osas, tuginedes Riigikohtu seisukohale, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (Riigikohtu 08.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Hageja tõendamiskohustust praeguses asjas toetab ka Tartu Ringkonnakohtu seisukoht parkimisvaidluses, et kuna hageja (parkimise korraldaja) nõude aluseks saab olla võlaõiguslik leping, siis on õigus esitada nõue auto omaniku vastu, kes vastutab lepingu rikkumise eest. Kui esineb seaduses sätestatud alus, millest tulenevalt omanik ei vastuta, siis peab omanik esile tooma asjaolud, mis võimaldavad kohustatud isiku määratleda. Kui omanik tõendab hagimenetluses, et sõidukit kasutas sellel ajal keegi teine, on hagejal võimalik TsMS § 208 alusel taotleda kostja asendamist (tsiviilasi nr 2-11-3112).
27.Seega kui kostja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab hageja tõendama asjaolu esinemise puudumist ning hageja peab antud juhul tõendama, kes sõidukit kasutas ja parkis. Hageja esindaja istungil esitatud seisukoht, et omanikul on õigus anda oma sõidukit teistele kasutada (tl 154 pöördel) ja väide, et omanik ei teadnud, et auto pargib tasuta, ei välista antud juhul sõiduki omaniku vastutust. Ainult sõiduki omanikul või vastutavatel kasutajatel on võimalik tõendada, kes tegelikult sõidukit väljatoodud kuupäevadel (kostja vastus hagile 13.03.2015, tl 34-35) kasutas ja kostjaga parkimislepingu sõlmis. Kuivõrd juriidilise isiku teovõime realiseerub tema esindusorgani liikmete kaudu, siis kuni sõiduki juht on tuvastamata, tuleb juriidilise isiku puhul eeldada, et sõidukit kasutas ja parkis hageja seaduslik esindaja. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus vastupidiselt maakohtus tuvastatule, et parkimislepingu pooleks on hageja.
28.Parkimislepingute sõlmimise osas on Riigikohus 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 tunnistanud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Pooled ei ole vaidlustanud infotahvlite nähtavust konkreetses parklas ega infotahvlitel toodud parkimistingimusi, samuti ei vaidle selle üle, et parkimisleping sõlmiti, mistõttu ei näe kolleegium põhjust pikemalt analüüsida lepingu sõlmimise fakti. Olles tuvastanud lepingu pooled, kes on sõlminud parkimislepingu parkla sissesõidu juurde paigutatud infotahvlitel toodud tingimustel, on kostja seega tõendanud, et tal on hageja vastu 31.01.2015 sõlmitud parkimislepingust tulenev nõue. Eelneva tõttu ei saa antud asjas nõustuda ka maakohtu järeldusega parkimistingimuste p 10 tühisuse osas, kuivõrd parkimistingimuste rikkumisel parkimistasu maksmata jätmise näol ei vastuta seega kolmas isik. Sõlmitud parkimislepingu kohaselt on parkimistingimuste rikkumise korral parkimise korraldajal õigus väljastada leppetrahv (p 7) ja/või teisaldada sõiduk (p 8). Lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu õiguskaitsevahendi kohaldamiseks annab kostjale õiguse VÕS § 101 lg 2 esimene lause, mis sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid
õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kolleegium märgib, et hagejale kuuluvat sõidukit oli tasuta pargitud korduvalt, mis kajastab sõiduki kasutaja suhtumist teenuse saamise eest tasumise kohustusse ja seega ilmselgelt ei saa rääkida ekslikult parkimise eest tasumata jätmisest. Ringkonnakohus möönab, et teisaldamise näol on tegemist äärmusliku õiguskaitsevahendiga, kuid kostja esindaja istungil antud selgituste kohaselt ei lõpeta muud õiguskaitsevahendid (nt tõkkepuu, rataste lukustamine) rikkumisi (tl 154 pöördel).
29.Seega võttes arvesse, et 31.01.2015 sõlmitud parkimislepingu pooled on tuvastatud, pooled on parkimislepingus kohaldatavas õiguskaitsevahendis kokku leppinud ja parkimislepingut oli rikutud korduvalt ning sõiduki omanik ei olnud üles näidanud soovi tekkinud kohustusi parkimise korraldaja ees täita, oli kolleegiumi hinnangul antud juhul kostja poolt õiguskaitsevahendina sõiduki teisaldamine kohane kaitse. Seejuures on kohus hindamisel arvestanud vastava valdkonna spetsiifikat, parkimissuhetes väljakujunenud käitumisreegleid, võtnud arvesse, millised muud võimalused on parkimisoperaatoritel oma õiguste maksmapanekuks, millistel põhjustel on kinnipidamine aset leidnud ning millised on sõiduki parkijate võimalused kinnipidamise lõpetamiseks.
30.Eeltoodu alusel loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel on kehtiv parkimisleping, milles pooled on kokku leppinud, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada. Vaidlust pole selles, et kostja ei ole hageja poolt nõutavat leppetrahvi ja teisaldamistasu ära maksnud. Seega on vaidlusalune sõiduk lepingu alusel kostja õiguspärases valduses ja hagi sõiduki väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
31.TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda.
32.Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus muudab maakohtu otsust ja teeb uue otsuse asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 174 lg-st 5 tulenevalt muuta ka maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Maakohtule menetluskulude nimekirjasid pooled ei esitanud ja asja materjalidest nähtuvalt kostja maakohtus menetluskulusid ei kandnud, mistõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulusid välja mõista.
33.Pooled ei ole menetluskulude nimekirjasid esitanu ka ringkonnakohtule.
34.Tsiviilasja materjalidest tulenevalt on apellatsiooniastmes menetluskuluks üksnes riigilõiv. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 300 eurot (tl 141). Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskuluna riigilõiv apellatsioonkaebuselt 300 eurot.
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Jõustunud Riigikohtu 23.03.2016 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Muuta tsiviilasja hinda ja lugeda selleks 15 000 eurot.
2.Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 215-1945 muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Kassatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta OK Incure OÜ kanda.
4.Välja mõista OK Incure OÜ-lt riigituludesse riigilõiv 350 (kolmsada viiskümmend) eurot.
5.Välja mõista OK Incure OÜ-lt ja OÜ-lt Europark Estonia solidaarselt riigituludesse riigilõiv 350 (kolmsada viiskümmend) eurot. Omavahelises suhtes vastutab riigilõivu tasumise eest OK Incure OÜ.
6.Koos vastusega Riigikohtule esitatud Politsei- ja Piirivalveameti teatised tagastada OÜ-le Europark Estonia.
7.Arvata OK Incure OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Mõista OK Incure OÜ-lt riigituludesse välja vähem tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.