Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik
Kohtuasi
OK Incure OÜ hagi OÜ Europark Estonia vastu asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1945
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OK Incure OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
15 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OK Incure OÜ, esindaja vandeadvokaat Ilmar Straus Kostja OÜ Europark Estonia
Asja läbivaatamise kuupäev
22. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta tsiviilasja hinda ja lugeda selleks 15 000 eurot.
2.Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1945 muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.
Kassatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta OK Incure OÜ kanda.
4.Välja mõista OK Incure OÜ-lt riigituludesse riigilõiv 350 (kolmsada viiskümmend) eurot.
5.Välja mõista OK Incure OÜ-lt ja OÜ-lt Europark Estonia solidaarselt riigituludesse riigilõiv 350 (kolmsada viiskümmend) eurot. Omavahelises suhtes vastutab riigilõivu tasumise eest OK Incure OÜ.
6.Koos vastusega Riigikohtule esitatud Politsei- ja Piirivalveameti teatised tagastada OÜle Europark Estonia.
7.Arvata OK Incure OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Mõista OK Incure OÜ-lt riigituludesse välja vähem tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 6. veebruaril 2015 Harju Maakohtule hagi OÜ Europark Estonia (kostja) vastu asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Hagiavalduse kohaselt pargiti hageja sõiduauto Škoda Superb (edaspidi sõiduk) 31. jaanuaril 2015 Tallinnas aadressil Sakala 14b, kus kostja osutab parkimisteenust. Samal kuupäeval (orienteeruvalt kell 21.30) teisaldas kostja hageja sõiduki Tallinnas Rävala 5 asuvasse parkimismajja, kus sõiduk paigutati kinnisele alale, takistati selle kasutamine rattatõkisega ega võimaldatud sõiduki volitatud kasutajal sõidukit oma valdusse võtta. Vaatamata hageja nõudmisele ei ole kostja tema valduses olevat sõidukit tagastanud. Kostja ei selgita, millisel õiguslikul alusel ta sõidukit kinni peab. Kostja esitas hagejale tõendeid lisamata teate, et sõiduki valduse saamiseks tuleb tasuda 30 eurot leppetrahvi ja 105 eurot teisaldamise kulude katteks.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et sõiduk on teisaldatud õiguspäraselt. Kostja osutab renditud maa-alal parkimisteenust. Parkla sissesõidu juurde on paigaldatud infotahvel, mis sisaldab tüüptingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on kostja väljendanud sellel oma selget tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki juht auto kostja parklasse pargib. Hageja andis sõiduki majandustegevuses kasutada oma töötajale, kes teeb esindajana tehinguid hageja nimel. Kostja esitas parkimistingimuste avaldamisega pakkumuse lepingu sõlmimiseks ja sõiduki parkimisega esitati hageja nimel sellele nõustumus. Seega sõlmisid pooled parkimislepingu. Lepingus lepiti kokku parkimistingimuste rikkumise puhuks leppetrahvis 30 eurot, samuti on kostjal lepingu järgi parkimislepingu rikkumisel õigus sõiduk teisaldada ning teisaldamisega seotud kulud jäävad sõiduki kasutaja kanda. Parkimise eest ei ole hageja kostjale tasunud. Hageja sõidukit on ka varem korduvalt pargitud kostja parklatesse selle eest tasu ja nõutud leppetrahvi maksmata. Selliselt oli hageja sõiduk pargitud Olümpia parkimisalale 14. märtsil 2012, 7. mail 2014, 25. mail 2014 ja 4. juunil 2014 ning Viru hotelli parkimisalale 25. oktoobril 2014. Kokku on hageja jätnud tasumata leppetrahvi kuuel korral. Vähemalt ühel korral - 25. mail 2014 - on hageja sõidukile paigaldatud meeldetuletus mitmete leppetrahvide tasumata jätmise kohta ühes selgitusega, et leppetrahvide tasumata jätmise korral võidakse sõiduk teisaldada.
3.Harju Maakohus rahuldas 28. mai 2015. a otsusega hagi ja nõudis hageja sõiduki kostja halduses või kasutuses olevast parklast välja ning kohustas selle hagejale tagastama. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 350 eurot. Otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: aadressil Sakala 14b, kuhu 31. jaanuaril 2015 oli pargitud hagejale kuuluv sõiduk, osutab kostja parkimisteenust; parkla sissesõidutee juurde on paigutatud infotahvel, teavitus- ja liiklusmärgid, mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks; sama sõidukit on kostja parklates tasu maksmata pargitud 2014. a vähemalt neljal korral ja 2015. a vähemalt kahel korral; 31. jaanuaril 2015 teisaldas kostja hageja sõiduki parklast Rävala 5 asuvasse parkimismajja ning sõiduk on kostja valduses. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja kelle vahel sõlmiti parkimisleping, samuti selle üle, kas parkimise eest tasumata jätmise korral on sõiduki teisaldamine ja kinnipidamine kohane meede. On tõendatud, et sõiduki omanik on hageja ja sõiduki kasutajateks on neli isikut, sh Eric Noormets.
Tema pidas pärast sõiduki teisaldamist kostjaga ka e-kirja teel läbirääkimisi ja nõudis sõidukit oma valdusse. Kuigi Eric Noormets eitas hiljem seost vaidlusaluse parkimisega, saab tõenditest järeldada, et 31. jaanuaril 2015 kasutas ja juhtis sõidukit just tema. Parkla sissesõidul asuvates kostja pakkumise tingimustes on selgelt väljendatud, et kostja teeb pakkumuse selles toodud tingimustel ning et parklasse sisenemisega sõlmib sõidukijuht parkimiskoha üürilepingu. Pakkumuse tingimused on nähtavad ja arusaadavad ning selliselt on Tallinnas parkimist korraldatud juba aastaid. Eric Noormetsa ja kostja vahel on sõlmitud parkimisleping. Arvestades parkimistingimusi ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg-t 1, § 16 lg-t 3 ja § 20 lg-t 1, on tuvastatud, et kostja tegi parkla territooriumile sissesõidul avalikult pakkumuse parkimiskoha üürilepingu sõlmimiseks. Eric Noormets võttis 31. jaanuaril 2015 parkla territooriumile sisenedes ja parkides pakkumuse vastu ja sõlmis parkimiskoha üürilepingu pakkumuses näidatud tingimustel. Parkimistingimuste p 10 (parkimise korraldajal on õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ning parkimislepingu pooleks) on tühine vastuolu tõttu VÕS § 42 lg-ga 1 ja lg 3 p-dega 7 ja 18. See lepingupunkt annab parkimise korraldajale ainuõiguse tõlgendada lepingut nii, et kuigi leping sõlmitakse sõiduki juhi ja parkimise korraldaja vahel, siis parkimistingimuste rikkumise korral vastutab selle eest sõiduki omanik, kes ei pruugi olla sõiduki kasutaja ja seega parkimislepingu sõlmija. See omakorda võimaldab parkimistingimuste p 8 alusel panna parkimistingimuste rikkuja vastutuse kolmanda isiku (sõiduki omaniku) kanda. Parkimistasu maksmise kohustus ning selle täitmata jätmisest tulenevad tagajärjed saavad tekkida parkimislepingust. Kuna parkimislepingu sõlmisid Eric Noormets ja kostja, siis tulenevalt VÕS § 2 lg-st 1 ja §-st 3 ei saanud hagejale sellest lepingust kohustusi tekkida. Parkimistingimuste rikkumise eest saab vastutada vaid rikkuja (sõiduki juht), mitte sõiduki omanik. Seetõttu on hageja sõiduki teisaldamine ja kinnipidamine põhjusel, et sõiduki juht rikkus parkimislepingut, vastuolus seadusega. Eric Noormetsa ei saa pidada automaatselt hageja esindajaks, kuna ta ei ole hageja registrikaardile kantud seadusjärgne esindaja (juhatuse liige). Kostja tegevus on käsitatav hageja valduse rikkumisena (asjaõigusseaduse (AÕS) § 40 lg 3). Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et kostjal on seadusest või lepingust tulenev alus takistada hagejal talle kuuluva sõiduauto kasutamist ja valdamist. AÕS § 47 lg-te 1 ja 2 kohaselt on AÕS §-des 44 ja 45 nimetatud nõuete esitamise õigus ka kaudsel valdajal, kes võib nõuda valduse üleandmist endale. Seega on hagejal kui asja omanikul õigus nõuda valduse üleandmist endale.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. oktoobri 2015. a otsusega maakohtu otsuse ning jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 300 eurot. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel eitas Eric Noormets (ühtlasi hageja esindaja praeguses
menetluses) ringkonnakohtu istungil, et oleks sel päeval selles parklas parkinud, ning kinnitas, et sõiduki juhti ei ole suutnud tuvastada ka hageja korraldatud sisejuurdlus. Hageja leidis, et kuivõrd parkimisleping sõlmitakse sõiduki juhiga ning sõiduki juhti ei ole tuvastatud, siis hageja lepingu rikkumise eest ei vastuta. Kostja leidis, et parkimislepingu pooleks on hageja, tuginedes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg-le 2, mille alusel tuleb eeldada, et hageja töötaja, kes kasutas tööandja sõidukit, kasutas seda ettevõttega seotud tegevuseks. Kostja seisukoha järgi kehtib selline eeldus seni, kuni sõiduki omanik ei ole tõendanud vastupidist. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige, kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega, kui kostja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab hageja tõendama asjaolu esinemise puudumist - hageja peab tõendama, kes sõidukit kasutas ja parkis. Ainult sõiduki omanikul või vastutavatel kasutajatel on võimalik tõendada, kes sõidukit kostja osutatud kuupäevadel tegelikult kasutas ja kostjaga parkimislepingu sõlmis. Kuivõrd juriidilise isiku teovõime realiseerub tema esindusorgani liikmete kaudu, siis kuni sõiduki juht on tuvastamata, tuleb eeldada, et sõidukit kasutas ja parkis hageja seaduslik esindaja. Eeltoodu alusel on parkimislepingu pooleks hageja. Selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Pooled ei vaidlustanud parkla infotahvlite nähtavust ja neil märgitud parkimistingimusi, samuti seda, et parkimisleping sõlmiti. Kostja on tõendanud, et parkimistingimusi arvestades on tal hageja vastu
31.jaanuaril 2015 sõlmitud parkimislepingust tulenev nõue. Eelneva tõttu ei saa nõustuda ka maakohtu järeldusega parkimistingimuste p 10 tühisuse kohta, kuivõrd sellest tulenevalt ei vastuta kolmas isik parkimistingimuste rikkumisel, mis seisneb parkimistasu maksmata jätmises. Lepingu kohaselt on parkimistingimuste rikkumise korral parkimise korraldajal õigus väljastada leppetrahv (p 7) ja/või teisaldada sõiduk (p 8). Kostjal oli õigus kasutada lepingu rikkumisel VÕS § 101 lg 2 esimeses lauses sätestatud õiguskaitsevahendit. Hageja sõidukit oli tasuta pargitud korduvalt ja sõiduki omanik ei olnud näidanud üles soovi tekkinud kohustusi täita, seega ei saa ilmselgelt rääkida parkimise eest ekslikult tasumata jätmisest. Teisaldamine on äärmuslik õiguskaitsevahend, kuid praegustel asjaoludel kohane. Eeltoodu hindamisel on kohus arvestanud vastava valdkonna spetsiifikat, parkimissuhetes väljakujunenud käitumisreegleid ning võtnud arvesse, millised muud võimalused on parkimise korraldajal oma õiguste maksmapanekuks, millistel põhjustel on kinnipidamine toimunud ning millised on sõiduki parkijate võimalused kinnipidamine lõpetada. Kostja on selgitanud, et muud õiguskaitsevahendid (nt tõkkepuu, rataste lukustamine) rikkumisi ei lõpeta. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hageja nõutavat leppetrahvi ja teisaldamistasu ära maksnud. Poolte lepingu kohaselt on parkimise korraldajal parkimistingimuste rikkumise korral õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada. Seega on vaidlusalune sõiduk
lepingu alusel kostja õiguspärases valduses ja hagi sõiduki väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav, rikutud on kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kohtuotsuses viidatakse läbisegi sõidukijuhi tööandjale ja sõiduki omanikule, kellega parklasse sisenemise korral loetakse parkimisleping sõlmituks. Sõidukijuhi tööandja ja sõiduki omanik ei pruugi alati kattuda, nt liisitud sõidukite puhul. Otsusest jääb selgusetuks, millal tuleb lugeda leping sõlmituks juhiga ja millal tema tööandjaga. Otsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel loeti leping sõlmituks hageja kui sõiduki omanikuga. TsÜS § 116 lg 2, millele ringkonnakohus on viidanud, ei kohaldu. Asjas ei ole tuvastatud, et tehing oleks seotud hageja majandus- või kutsetegevusega. Hageja hinnangul saab lugeda vaidlusaluse lepingu pooleks sõiduki juhi. Sõiduki omanikku ei saa samastada isikuga, kes tegutseb majandus- või kutsetegevuses ja sõlmib selle raames teise isiku nimel lepinguid. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks väljaspool tööaega (kell 21.30) sõlmitud lepingu puhul tuleb see lugeda sõlmituks autojuhi tööandjaga. Jääb arusaamatuks, millal loetaks, et parkimislepingu on sõlminud töötaja tööandja nimel. Parkimislepingu saab lugeda sõlmituks sõiduki juhiga, kes sõiduki parkimisalale pargib. Ka parkimistingimused nägid ette lepingu sõlmimise sõiduki juhiga. Õiglane oleks, kui parkimise korraldaja saaks tuvastada, kes on sõiduki parkimisalale parkinud ja kellega on sel viisil leping sõlmitud. Parkimist korraldav isik on jätnud selleks vajalikud investeeringud tegemata. Ringkonnakohus pööras tõendamiskoormuse valesti ümber, kui leidis, et hageja peab sõiduki omanikuna tõendama, kes oli sõiduki roolis. Kordades enam maksva sõiduki teisaldamine mõne euro suuruse parkimistasu maksmata jätmise eest on õiguskaitsevahendina ebaseaduslik. Selline õiguste kaitse meede riivab ebaproportsionaalselt hageja omandiõigust ja on vastuolus heade kommetega.
7.Kostja palub kaebuses esiletoodud asjaolusid arvestades jätta see läbi vaatamata. Kui kassatsioonkaebust otsustatakse menetleda, siis on kostja hinnangul ringkonnakohtu otsus põhjendatud ja kaebus tuleks jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Muuta tuleb maa- ja ringkonnakohtus määratud tsiviilasja hinda, lugedes uueks hinnaks 15 000 eurot. Sellest tulenevalt tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista täiendav riigilõiv 350 eurot ja täiendav kautsjon 50 eurot. Lisaks tuleb apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 350 eurot välja mõista pooltelt solidaarselt, kusjuures omavahelises suhtes jääb selle lõivu tasumise eest vastutavaks hageja.
Sisuliselt tuleb ringkonnakohtu otsus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata.
9.Hagiavalduse kohaselt on hagejal kostja vastu valduse rikkumisest tulenev nõue - hageja palub tagastada talle kuuluv sõiduk, mille kostja (parkimisteenuse osutaja) teisaldas teenuse osutamiseks rajatud parkimisalalt 31. jaanuaril 2015 oma valdusesse kinnisele alale. Maakohus rahuldas hagi ja nõudis sõiduki kostjalt hageja kasuks välja. Maakohus tugines oma järelduses sellele, et parkimislepingu sõlmis ja parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõidukit juhtinud Eric Noormets ning kostja ei saa tugineda tühisele parkimistingimuste p-le 10, mille kohaselt on kostjal õigus eeldada, et parkimislepingu pooleks ja parkimistingimuste rikkumise eest vastutajaks on sõiduki omanikuna hageja. Ringkonnakohus asus maakohtust vastupidisele seisukohale. Ringkonnakohus tugines oma järelduses sellele, et sõiduki juhti, kes sõlmis parkimislepingu ja peaks parkimistingimuste rikkumise eest vastutama, ei ole tuvastatud, ning olukorras, kus hageja ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse parkimistingimuste p 10 järgi, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanikuna hageja.
10.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kellega sõlmis kostja parkimislepingu ja kes vastutab sellest tulenevalt parkimistingimuste rikkumise eest, kas sõiduki juht või sõiduki omanik (hageja). Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas parkimise eest tasumata jätmisel oli kostjal õigus hageja sõidukit teisaldada ja kinni pidada.
11.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks tuleb parkimisleping lugeda sõlmituks hageja kui sõiduki omanikuga. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et kostja osutas eraõigusliku isikuna parkimisteenust parkimisalal, kust hageja sõiduk teisaldati, ning et 31. jaanuaril 2015 kostja parkimisalale sissesõidul sõlmiti parkimiskoha üürileping (parkimisleping) (vt parkimislepingu sõlmimise (VÕS §-de 16 ja 20 kohaldamine) kohta Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p-d 12-14). Parkimislepingule kohalduvad VÕS-s üürilepingut sätestavad õigusnormid. Parkimislepingu p 1 järgi sõlmitakse parkimisleping VÕS-s sätestatud korras parkimise korraldaja ja sõiduki juhi vahel. Parkimistingimuste p 10 järgi on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust õigesti, et parkimistingimuste p 10 ei ole tühine tüüptingimus. Maakohtu hinnangul võimaldab see lepingupunkt tõlgendust, et parkimistingimuste rikkuja (sõiduki juhi) vastutus pannakse kolmanda isiku (sõiduki omaniku) kanda. Ringkonnakohus leidis õigesti, et sellist järeldust parkimistingimuste p-st 10 teha ei saa. Viidatud lepingupunkt ei pane parkimistingimuste rikkumise korral vastutust kolmandale isikule, vaid sätestab parkimise korraldajale õiguse eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel on hageja väitnud, et talle ei ole teada, kes vaidlusalusel ajal sõiduki kostja parkimisalale parkis, ning et sõiduki parkimisalale parkinud juhti ei ole suudetud
tuvastada ka hageja korraldatud sisejuurdluse käigus. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja tõendamiskoormuseks on tõendada, kes vaidlusalusel ajal hageja sõidukit kasutas ja kostja parkimisalale parkis. Viidatud asjaolude väljaselgitamine on hageja kui sõiduki omaniku kontrolli all, seevastu on kostjal objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada. Liiatigi on hageja kui sõiduki omaniku kohustuseks järgida liiklusseaduses (LS) sõidukiomanikule sätestatud kohustusi. LS § 72 lg 1 järgi peavad sõiduki omanik ja vastutav kasutaja tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. LS § 72 lg-s 2 sätestatakse, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi, mootorsõidukit kasutanud isiku aadress, mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood ja mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. LS § 72 lg 3 kohaselt laienevad vastutavale kasutajale LS § 72 lg-s 2 sätestatud kohustused seoses tema kasutuses oleva mootorsõidukiga. Praeguses asjas ei ole hageja esitanud kohtule andmeid selle kohta, kes tema sõidukit kasutas. Hageja ei ole tõendanud, et sõidukit juhtis ja selle parkis vaidlusalusel ajal kostja parklasse keegi teine. Niisuguses olukorras leidis ringkonnakohus õigesti, et parkimistingimuste p 10 alusel saab eeldada, et sõidukit juhtis ja parkis hageja (oma seadusliku esindaja vahendusel).
12.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega TsÜS § 116 lg 2 vale kohaldamise kohta. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus oma järeldustes sellele sättele tuginenud. Kõnealusele sättele on viidatud ringkonnakohtu otsuse p-s 25, kus on esitatud kostja seisukoht viidatud sätte kohaldamise võimalikkuse kohta. Ringkonnakohus on nõustunud kostja seisukohaga vaid osas, mis puudutab asjaolu tõendamiskoormust (vt ringkonnakohtu otsuse p 26).
13.Eeltoodu alusel tuvastas ringkonnakohus õigesti parkimislepingu pooled, kelleks tuleb pidada hagejat ja kostjat, ning järeldas põhjendatult, et kostjal on hageja vastu 31. jaanuaril 2015 sõlmitud parkimislepingust tulenev nõue (parkimistingimuste p 2 kohaselt tuleb parkimise eest maksta parkimise korraldajale parkimistasu). Pooled ei ole vaielnud selle üle, et parkimistasu vaidlusaluse parkimise eest ei ole kostjale makstud. VÕS § 101 lg 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Lepingus on pooled kokku leppinud parkimislepingu tingimuste rikkumise korral järgmistes õiguskaitsevahendites. Parkimislepingu p 7 järgi tuleb parkimistingimuste rikkumise korral maksta parkimise korraldajale leppetrahvi 30 eurot. Parkimistingimuste p 8 järgi on parkimise korraldajal õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi vastutusel ja kulul muu hulgas juhul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi. Parkimislepingu ps 9 sätestatakse, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu,
leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada (sh lukustada sõiduki ratas). Kolleegium märgib, et parkimistingimustes sätestatud parkimise korraldaja pandiõigus on kooskõlas VÕS-s üürileandja pandiõigust sätestava § 305 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. VÕS § 305 lg 2 kohaselt ei ulatu pandiõigus asjadele, millele ei saa pöörata sissenõuet (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 11). Selliselt ulatub parkimise korraldaja pandiõigus VÕS § 305 lg 1 järgi ka parkimisalale paigutatud sõidukitele. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et parkimislepingust tulenevat sõiduki teisaldamise õigust saab lugeda praegustel asjaoludel kohaseks õiguskaitsevahendiks. Ringkonnakohus on hinnanud hageja käitumist (hageja rikkus parkimislepingut korduvalt ega näidanud üles soovi oma kohustusi kostja ees täita), samuti kostja käitumist ja tema alternatiivseid mõistlikke võimalusi oma õiguste tagamiseks. Ringkonnakohus on oma järeldust nõuetekohaselt põhjendanud. Kolleegium osutab lisaks, et sõiduki teisaldamine ei ole sõiduki parkijale koormavam võrreldes olukorraga, kus sõiduk jääb lukustatud rattaga kuni parkimise korraldaja nõuete rahuldamiseni parkimisalale seisma. Küll aga on sõiduki parkimisalal hoidmine võrreldes teisaldamisega koormavam parkimise korraldajale, sest sõiduk hoiab parkimiskohta kinni ega võimalda sinna teisi sõidukeid parkida. Hinnates sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise kui õiguskaitsevahendi proportsionaalsust, ei saa kolleegiumi arvates silmas pidada üksnes asjaolu, et parkimisteenuse osutaja nõue parkimistasu jms saamiseks on üldjuhul kordades väiksem sõiduki väärtusest (vrd VÕS § 307 lg 1). Oluline on arvestada, millised on parkimisteenuse osutaja võimalused oma õiguste maksmapanekuks ja parkija võimalused sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise vältimiseks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja ei ole kostja nõutud leppetrahvi ja teisaldamistasu ära maksnud. Seega on hageja sõiduk kostja õiguspärases valduses (tegemist ei ole valduse rikkumisega AÕS § 40 lg 3 järgi ega ebaseadusliku valdusega AÕS § 80 lg 1 järgi). Eeltoodut arvestades jättis ringkonnakohus õigesti hageja nõude rahuldamata. Kolleegium märgib lisaks, et VÕS § 110 sätestab võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni kohustused on tema suhtes täidetud. VÕS § 110 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest VÕS § 110 alusel keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Ringkonnakohus praeguses asjas VÕS § 110 lg-s 5 märgitud tingimuslikku otsust ei teinud. Samas ei ole otsust selles osas vaidlustatud ja pooled ka ei ole vaidle selle üle, et hagejal on õigus sõiduk kostjalt kätte saada juhul, kui hageja on kostja nõutud leppetrahvi ja teisaldamistasu ära maksnud.
14.Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja hageja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Samamoodi jäävad ringkonnakohtu otsuse järgi hageja kanda varasemates kohtuastmetes kantud menetluskulud.
Pooled ei ole maakohtule ega ringkonnakohtule menetluskulude nimekirju esitanud. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja riigilõivu 300 eurot, mis oli apellatsioonimenetluse ainukeseks menetluskuluks. Riigikohtule esitas menetluskulude nimekirja üksnes hageja, paludes kostjalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabi kulu 1200 eurot (koos käibemaksuga). Kuivõrd asjast nähtuvalt ei ole kostja menetluses rohkem menetluskulusid kandnud, siis ei ole ka võimalik rohkem menetluskulu hagejalt välja mõista.
15.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus on ebaõigesti määranud tsiviilasja hinna. TsMS § 126 lg 1 järgi määratakse isiku valdusest asja väljanõudmise vaidluse puhul hagihind asja väärtusega. Hageja on esitanud just niisuguse nõude. Hagiavalduses on hageja TsMS § 135 kohaselt nimetanud vaidlusaluse sõiduki hinnaks 15 000 eurot. Kolleegium peab võimalikuks sellest väärtusest lähtuda. Riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tuleb tsiviilasjas hinnaga kuni 15 000 eurot tasuda lõivu 650 eurot. Hageja tasus hagiavalduselt esialgu 600 eurot, kuid maakohus tagastas talle 2. juuni 2015. a määrusega 300 eurot. Seega on hagiavalduselt tasutud lõivu 300 eurot ehk 350 eurot seaduse kohaselt nõutavast vähem. Ka apellatsioonkaebuselt oleks tulnud kostjal tasuda riigilõivu 650 eurot, kuid kostja on tasunud üksnes 300 eurot. Seega on ka apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 350 eurot. TsMS § 179 lg 1 kohaselt mõistab asja lahendav kohus menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seega tuleb kohustatud isikutelt vähem tasutud riigilõiv riigituludesse välja mõista. TsMS § 146 lg 1 järgi kannab menetluskulud mh menetluse algatamist või muu menetlustoimingu tegemist taotlenud isik (p 1) või isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel (p 3). Sama paragrahvi lg 2 järgi, kui menetluskulusid ette maksma kohustatud isikud ei ole kulusid maksnud, vastutavad nad maksmata kulude ulatuses solidaarselt nii omavahel kui ka isikuga, kellelt need kulud riigi kasuks kohtulahendiga on välja mõistetud, samuti muu menetluskulusid kandma kohustatud isikuga. Sama paragrahvi lg 3 järgi vastutab menetluskulude kandmiseks kohustatud isikute omavahelises suhtes menetluskulude kandmise eest isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. TsMS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt maksab avaldaja riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Seega oli hagiavalduselt kohustatud lõivu ette tasuma hageja ja apellatsioonkaebuselt kostja. Samas on kõik menetluskulud jäetud hageja kanda. TsMS § 146 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt vastutab hagiavalduselt vähem tasutud riigilõivu tasumise eest hageja, kellelt tuleb 350 eurot välja mõista riigituludesse. Apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu 350 euro tasumise eest vastutavad hageja ja kostja solidaarselt, kusjuures omavahelises suhtes vastutab apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu tasumise eest hageja (TsMS § 146 lg 1 p-d 1 ja 3 ning lg-d 2 ja 3).
16.Riigikohtu pädevuses ei ole üldjuhul tõendeid koguda ega uurida (TsMS § 688 lg 5 esimene lause), koos kassatsioonkaebuse vastusega esitatud kirjalikud tõendid tuleb seetõttu jätta asja juurde
võtmata ja tagastada kostjale. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse. Samas on hageja tasunud kassatsioonkaebuselt kassatsioonikautsjonit 50 eurot vähem, kui on seaduse järgi nõutud. Vähem tasutu tuleb temalt riigituludesse välja mõista. Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.