2-15-11347/7 - Asjaõigus - Omandiasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

kes sai sellest poole omanikuks erastamise teel, 1⁄4 omanikuks LK pärijana ning 1⁄4 ostis kostjalt. 2003. aastal korter kinnistati ja muutus kinnisasjaks. Hageja arvates pidi kostja LK pärijana saama 1⁄4 korteri omanikuks (mitte 1⁄2 omanikuks) ja kinnisvara omanikuks pole ta saanudki. 09.02.2009 U-RA suri. 28.07.2014 toimus enampakkumine Harju Maakohtu 10.02.2012 määruse alusel tsiviilasjas nr 2-10-15500, millega võõrandati hagejale kuuluv 1⁄2 mõtteline osa kaasomandist korteriomandile asukohaga Tallinnas XXXXXXXX XX-XX. Hageja osa korteriomandist omandas kostja. 06.11.2014 tõsteti hageja tänavale. Esimese astme kohtu määrus 31.08.2015 määrusega keeldus Harju Maakohus hagi korteriosa tagastamiseks menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Hagiavalduse asjaoludele tuginedes märkis kohus, et seega on üks peamisi hageja väiteid, et 19.12.1995 LK pärandi avanemisel oleks U-RA pidanud saama 3/4 Tallinnas XXXXXXXX XX-XX korteriomandi omanikuks, kuid kostja pettuse läbi sai ainult 1⁄2 omanikuks. Teise poole omanikuks sai kostja. Sisuliselt soovib hageja seega, et kohus tunnustaks tema omandit XXXXXXXX XX XX-XX korteriomandi 1⁄4 osale, kuna U-RA pidi pärima LK järelt suuremas osas (1/4-võrra suuremas osas), kui ta tegelikkuses päris. Sellest tulenevalt leiab hageja, et kostjale kuuluvast korteriomandist 1⁄4 peaks kuuluma hagejale. Harju Maakohtu menetluses on olnud tsiviilasi nr 2-10-15500 hageja hagis kostja vastu tuvastada, et XXXXXXXX tn korteriomand oli abikaasade ühisvara ning tuvastada, et LK surma järel 20.06.1996 välja antud pärimisõiguse tunnistus tuleb valeandmete tõttu uuesti väljastada. Harju Maakohtu 10.02.2012 määrusega jäeti hagi läbi vaatamata ning mõisteti hagejalt riigituludesse riigilõiv hagiavalduselt summas 2 556,47 eurot. Määrusest selgub, et hagi on esitatud sisuliselt selleks, et tühistada LK surma järel välja antud pärimistunnistus ja anda välja uus pärimistunnistus, mille kohaselt L järelt pärivad võrdsetes osades U-RA ja kostja (kuna L-le kuulus 1⁄2 korterist, siis U-RA päris 1⁄4 ja kostja samuti 1⁄4). Seega on käesolev hagi sisult samade eesmärkidega, kui tsiviilasja nr 2-10-15500 raames lahendatud hagi – hageja soovib, et U-RA oleks LK järelt pärinud 1⁄4 võrra suurema osa XXXXXXXX tn korteriomandist ja seeläbi oleks ühtlasi hageja pärinud U-RA järelt 1⁄4 võrra suurema korteriomandi osa. Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2012 määrusega jäeti Harju Maakohtu 10.02.2012 määrus muutmata ja hageja määruskaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu ja Harju Maakohtu määrused jõustusid Riigikohtu 05.09.2012 määrusega, millega hageja määruskaebus jäeti menetlusse võtmata. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXXX väljavõttest Tallinnas XXXXXXXX XX-XX asuva korteriomandi kohta II jaost nähtub, et registriosa avamisel on 06.10.2003 korteriomandi omanikena kinnistusraamatusse kantud pooles võrdses osas kostja ja U-RA. 23.05.2008 on asjaõiguslepingu alusel U-RA asemel 1⁄2 korteriomandi omanikuna asjaõiguslepingu alusel sisse kantud hageja. Kohtutäituri 14.08.2014 avaldusel alusel on alates 12.09.2014 kinnistu omanikuks kostja. Hagejale kuuluv korteriomandi osa on olnud koormatud keelumärkega kohtutäituri Risto Seppa kasuks 25.02.2013 kuni 12.09.2014. Hagiavalduse kirjeldavast osast ja kinnistusraamatu kannetest järeldas kohus, et Harju Maakohtu 10.02.2012 määruse täitmiseks tsiviilasjas nr 2-10-15500 riigilõivu riigituludesse tasumise osas on hageja suhtes alustatud täitemenetlust pärast määruse jõustumist 05.09.2012 ning täitemenetluse käigus on enampakkumisel müüdud hagejale kuuluv korteriomandi osa, mille omanikuks on enampakkumise tulemusena 12.09.2014 saanud kostja. Hageja on 1⁄2

korteriomandit omandanud asjaõiguslepinguga 2008. aastal ehk kokkuleppe alusel enne URA surma. Seega alates 23.05.2008 (kinnistusraamatu kanne) ei kuulunud U-RA-le XXXXXXXX tn korter ega osa sellest. Harju Maakohtu menetluses on olnud ka tsiviilasi nr 2-10-2403 kostja hagis hageja vastu kaasomandi lõpetamiseks, korteriomandi osa üleandmiseks kostja omandisse ja hagejale hüvitise maksmiseks. Harju Maakohtu 13.06.2014 otsusega hagi rahuldati. Tallinna Ringkonnakohtu 23.01.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-2403 Harju Maakohtu 13.06.2014 otsus tühistati põhjusel, et hageja loobus hagist, kuna täitemenetluse tõttu oli kaasomand lõppenud ja kostja saanud kogu korteriomandi omanikuks. Hageja oli oma omandi kaotamise eest saanud ka hüvitist (enampakkumise müügihind). Tallinna Ringkonnakohtu lahend jõustus 10.02.2015 edasikaebamiseta, kuna Riigikohtus 02.03.2015 määrusega keelduti hageja määruskaebuse menetlusse võtmisest. Harju Maakohtu menetluses on olnud ka tsiviilasi nr 2-15-9186 hageja hagis kostja vastu pärimistunnistuse tühistamiseks ja uue pärimistunnistuse väljastamiseks. Harju Maakohtu 03.07.2015 määrusega on kohus keeldunud avalduse menetlusse võtmisest ja tagastanud selle hagejale põhjusel, et hagiga taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada. Hageja on osundatud määruse vaidlustanud. 20.06.1996 pärimisõiguse tunnistuse tühistamiseks on hageja pöördunud ka Tallinna Halduskohtu poole. Tallinna Halduskohtu 06.07.2015 määrusega haldusasjas nr 3-15-1638 on halduskohus hageja kaebuse tagastanud halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2015 määrusega on Tallinna Halduskohtu 06.07.2015 määrus jäetud muutmata ja hageja määruskaebus rahuldamata. Eelnevast nähtub, et hageja on alates 2010. aastast esitanud sisuliselt ühte ja sama hagi ning käesoleva hagiga sarnaste eesmärkidega esitatud pärimistunnistuse tühistamise nõue tsiviilasjas nr 2-15-9186, selle menetlusse võtmisest keeldumine ei ole käesoleva määruse tegemise ajaks jõustunud. Hageja nõudega sarnase nõude osas on Harju Maakohtus teinud lahendi 10.02.2012 ja see on jõustunud. Ka käesolevas asjas väidab hageja, et 20.06.1996 pärimistunnistus on ebaseaduslik. LK, kelle surma järgselt 20.06.1996 pärimistunnistus välja anti, suri 19.12.1995. 15.05.1996 vastu võetud Pärimisseaduse § 164 kohaselt pärandile, mis on avanenud enne 31.12.1996, kohaldatakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TSK) sätteid. TKS § 551 lg 1 kohaselt peab pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma. TSK § 551 lg 3 kohaselt on pärandi vastuvõtmiseks aega 6 kuud pärandi avanemisest arvates. TSK § 561 lg 1 kohaselt võivad pärimisele kutsutud pärijad paluda pärandi avanemise koha notariaalkontorit anda välja tunnistus pärimisõiguse kohta. Osundatud sätetest ilmneb, et pärimise ja pärimisõiguse tunnistuse välja andmise nõudeõigus on ainult pärijatel või isikutel kes peavad ennast pärijateks. Hageja ei kuulu nimetatud isikute hulka – ta ei ole olnud ega saa olla LK pärija. Seega ei saa olla hagejal õigusi, mida ta väidab endal olevat isegi siis, kui lugeda kõik hageja esitatud väited õigeks. Hagiavaldusest ei nähtu, et U-RA ise oleks olnud selle vastu, et kostja kantakse XXXXXXXX tn korteriomandi 1⁄2 osa omanikuna kinnistusraamatusse kui pärija oma ema järelt. U-RA on pärandi 1996. aastal vastu võtnud olemas olnud kujul ja tähtajad täiendava pärandvara vastuvõtmiseks on möödunud. 20.06.1996 pärimistunnistuse välja andmise ajal ega ka täna ei kuulunud ega kuulu hageja LK pärijate hulka. Sel ajal puudus hagejal ka mistahes seos kostjaga või kostja isaga. 20.06.1996 pärimistunnistuse välja andmise ajal ega kogu oma eluajal kuni 09.02.2009 ei vaidlustanud U-RA kostja pärandit või omandit korteriomandi osale.

Hageja saa pärida U-RA järelt vara, mida viimasel ei olnud ning hageja seadusjärgne pärimisõigus ei saa olla ka automaatne, kuivõrd U-RA esimese ringi pärijaks on tema poeg – kostja. Testamendiga ei saanud aga U-RA teha korraldusi vara suhtes, mida tal pärandi avanemise hetkel ei ole. Hageja on kaotanud 1⁄2 omandi XXXXXXXX tn korteriomandile seetõttu, et see on täitemenetluse käigus toimunud enampakkumisel võõrandatud. Täitemenetluse läbiviimist ei ole vaidlustatud ning täitedokumendiks on olnud jõustunud kohtulahend (Harju Maakohtu 10.20.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-10-15500). Kohus juhtis tähelepanu ka sellele, et hageja vaidlustab pärimismenetlust ja lepinguid, mis on tehtud 20 aastat tagasi. Seejuures ei ole hageja olnud ei pärija ega lepingute osapool. Seega ei saa hageja olla isikuks kelle õigusi on rikutud ning kellele riik peaks andma kaitset. TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja ainult siis, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hageja õigusi ei saa rikkuda tema väljatõstmine korterist, mille omanik ta pole. Hageja pole väitnud, et tal on õigus korterit kasutada mõnel muul alusel. Hageja ei saa pärida U-RA järelt vara, mida viimasel pärandi avanemise hetkel ei olnud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda mitmel üheaegselt esineval alusel. Seejuures tugines kohus TsMS § 371 lg-le 2, mille kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui: 1) hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust; 2) hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus oli seisukohal, et ülaltoodud põhjustel ei ole hageja õiguste rikkumine hagi alusena toodud asjaoludel võimalik ning hageja taotletavat eesmärki pole hagi aluseks olevatel asjaoludel võimalik saavutada. Määruskaebus 23.09.2015 esitatud määruskaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 31.08.2015 määruse, hagi tagamiseks teostada XXXXXXXX XX-XX korteri arest ja keelata selle võõrandamine ja muud toimingud kuni kohtuinstantsides vaidluste lõpetamiseni, edastada viivitamata kinnistusametisse vastav määrus toimingute keelamise kohta, välja nõuda kohtutoimik haldusasjas nr 3-240/2004 ja notar Ragne Tehveri büroost pärimistoimik nr 367896 (notariaalregistri nr 5508), tunnistada Tallinna hooneregistri toimiku nr 10030 p. kanne vallasomandi registreerimise aluse kohta ebaõigeks, tagastada hagejale kostja poolt oksjonil ostmata jäänud L järelt U pärandvara - XXXXXXXX 1⁄4 korteriosa, anda kohtutäiturile korraldus uksevõtmete üleandmise kohta hagejale vara XXXXXXXX XX-XX reaalseks kasutamiseks, tagada asja sisuline läbivaatamine ning vajadusel initsieerida kriminaalmenetluse alustamist vastavalt KrMS § 4 lg 1. Hageja leiab, et keeldumine hagi menetlusse võtmisest on seadusevastane, kuna on vastuolus faktiliste asjaoludega ja sisuliselt õigustab erinevate astmete kohtulahendeid. Kohus väitis ekslikult, et U pidi pärima LK järelt suuremas osas (1/4 –võrra suuremas osas), kui ta tegelikkuses päris. Tegelikult U pidi pärima L järelt väiksemas osas (1/4 võrra väiksemas osas), kui ta tegelikkuses päris. U ei saa pärida L järelt vara (1⁄2 või 3⁄4 korteriosa), mida viimasel ei olnud, kuna 20.04.1995 ostu-müügi lepingu alusel L ostis vaid 1/3 korteriosa (31,4%). Seega kinnistusraamatus kanne omandi kohta (1⁄2 ja 1⁄2), mis oli tehtud vigase pärimistunnistuse alusel, oli ka vigane ja vajas parandamist. U ja kostja pidid pärima L-lt kumbki XXXXXXXX XX XX-XX 1⁄4 korteriosa.

Samuti väitis maakohus ekslikult, et hagejal ei saa olla õigusi nõuda vigase pärimistunnistuse parandamist ja nõuda asendamist seadusliku tunnistusega kuna L ei kuulu pärijate hulka. Hageja märgib, et ei palunud väljastada uut pärimistunnistust enda nimele. L järel oli seadusjärgne pärija U, hageja aga on U testamendijärgse vara, õiguste ja kohustuste pärija. Seega hageja omandas õigused surnud U kaudu. Hageja omandas ja esindab U varalisi õigusi ning kohustusi. Hageja palus parandada viga U nimele väljastatud pärimistunnistuses ja väljastada vigase tunnistuse asemel seaduslik dokument, st väljastada tunnistus U nimele, mis kajastab L järelt U päritud vara õigesti. Samuti on maakohus hageja hinnangul ekslikult väitnud, et hageja seadusjärgne pärimisõigus ei saa olla automaatne, kuivõrd U esimese ringi pärijaks on tema poeg – kostja. Tegelikult ei olnud hageja seadusjärgne pärija, vaid on U testamendijärgne pärija ja lisaks oli veel 14.05.2008 kinkeleping. Lisaks on ekslik ka maakohtu väide, et kogu oma eluajal kuni 09.02.2009 ei vaidlustanud U kostja pärandit. Tuginedes haldusasja nr 3-240/2004 toimiku koostamise aastale 2004, mis oli koostanud U eluajal, märgib hageja, et tegelikult eluajal U vaidlustas vigase pärimistunnistuse ja nõudis selle parandamist, st ta vaidlustas kostja pärandit. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 31.08.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti TsMS § 371 lg-st 2 juhindudes jätnud hagi menetlusse võtmata, leides, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud asjaoludel võimalik ning hageja taotletavat eesmärki pole hagi aluseks olevatel asjaoludel võimalik saavutada. Maakohus on vaidlustatud määruses jõudnud õigele järeldusele, et kuivõrd hageja ei ole olnud ega saa olla LK pärija, ei saa hagejal olla ka pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise nõudeõigust. Seega ei saa hageja ka nõuda väljastatud pärimistunnistuse parandamist. Maakohus on määruses õigesti osundanud TsMS § 3 lg-le 1, mille kohaselt menetleb kohus tsiviilasja ainult siis, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Eeltoodust tulenevalt on ekslik ka määruskaebusest nähtuv hageja tõlgendus, justkui omaks hageja U-RA testamendijärgse vara, õiguste ja kohustuste pärijana U-RA nimel uue pärimistunnistuse väljastamise õigust. Toodust tulenevalt ei võimalda määruskaebuse väited sellest, millises ulatuses vara pidanuks U-RA LK järelt pärima, jõuda hagi menetlusse võtmise otsustamisel maakohtust erinevale seisukohale. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et kuivõrd hageja on 1⁄2 korteriomandit omandanud asjaõiguslepinguga 2008. aastal ehk kokkuleppe alusel enne U-RA surma ja seega alates 23.05.2008 (kinnistusraamatu kanne) ei kuulunud U-RA-le XXXXXXXX XX XX-XX korter ega osa sellest, ei saa hageja ka pärida U-RA järelt vara, mida viimasel pärandi avanemise hetkel ei olnud. Täitemenetlust, mille käigus toimunud enampakkumisel võõrandati hagejale kuuluv 1⁄2 XXXXXXXX XX XX-XX korteriomandist kostjale, ei ole hageja vaidlustanud. Arvestades, et hageja ei ole eelnimetatud korteri omanik ning hageja ei ole esile toonud ka muid aluseid, millest tuleneks tema õigus korterit kasutada, on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja väljatõstmine korterist ei saa rikkuda hageja õigusi. Kuna