Apellant (hageja): L.U. (isikukood: XXXXXX); Vastustaja (kostja): KÜ Lääne 7, esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 14. novembri 2014.a otsus muutmata ning L.U.u apellatsioonkaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus kantud menetluskulud KÜ Lääne 7 kanda ning apellatsiooniastmes kantud menetluskulud L.U.u kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.L.U. esitas 2. veebruaril 2012.a hagi korteriühistu Lääne 7 vastu, milles palus tunnistada kostja esitatud töölepingu ülesütlemise avalduse tühiseks ja lugeda, et tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud, kohustada kostjat võimaldama hagejal koristajana töötada ja lubada tal koristada õue ja trepikodasid. Hageja palus lõplikus nõude täpsustuses kostjalt välja mõista saamata jäänud tulu 09. jaanuarist 2012.a kuni 30. maini 2014.a eest kokku 6077,71 eurot ja
01.juunist 2014.a kuni 31. maini 2015.a eest kokku 2834,88 eurot. Hageja teatas kohtuistungil, et ta ei soovi esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01. veebruaril 2002.a töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle koristajana. Kostja esitas 06. jaanuaril 2012.a hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, milles teatas, et ütleb töölepingu alates 09. jaanuarist 2012.a üles usalduse kaotuse tõttu töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel. Selgituseks märkis kostja, et hageja on rikkunud poolte kokkulepet, et töösuhte jätkumise korral ei nõua hageja kostjalt tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumääruses märgitud töötasu. Tartu Maakohus kinnitas 16. detsembril 2009.a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-30658 poolte kompromissi, millega kostja kohustus maksma hagejale töötasu 34 000 krooni. Hageja loobus kompromissis märgitud töötasust tingimusel, et kostja jätkab temaga töölepingut. Kostja soovis hagejaga sõlmitud töölepingut muuta. Hageja ei nõustunud töölepingu muudatustega ning esitas kohtutäiturile avalduse tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumääruse täitmiseks, täitemenetluse käigus võlg tasuti. Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda ja ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Töötasu nõudmine ei saa põhjustada tööandja usalduse kaotust. Kuna tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumäärus jõustus enam kui kaks aastat enne töölepingu ülesütlemist, ei öelnud kostja töölepingut üles mõistliku aja jooksul. Hageja oli 24. mai 2012.a kohtuistungil nõus, et keskmine töötasu oli 177,84 eurot kuus. Hageja esitas menetluse kestel TLS § 109 lg 1 toodud hüvitise suuruse muutmise nõude. Hageja palub välja mõista saamata jäänud tulu alates 09. jaanuarist 2012.a ning saamata jääva tulu arvestusega, et hageja töötas 3⁄4 koormusega 27 tundi nädalas. Hüvitise arvestamisel tuleb lähtuda miinimumpalgast. Hagejal oli kuus kindel töötasu, tunnitasuks soovitas ümber arvestada raamatupidaja. Hageja leidis, et töötab tegelikult alates 09. jaanuarist 2012.a kostja kasuks koristajana ning ei saa selle eest raha. Hageja eeldas, et töötab kostja juures elu lõpuni ning nõude aluseks on summa, millega hageja lepiks. Kahju oli ette nähtav.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja kaotas hageja vastu usalduse, sest hageja rikkus kokkulepet, et ta ei nõua kostjalt töösuhte jätkumisel kompromissis kokkulepitud töötasu. Tööleping oleks tulnud lõpetada juba 2011.a veebruaris kohtutäituri poolt täitemenetluse algatamisel, kuid kostja sai alles majandusaasta aruande valmimisel teada, millise kohtumääruse alusel kohtutäitur kostjalt raha välja mõistis. Juhuks kui kohus tuvastab
töölepingu ülesütlemise tühisuse, palus kostja 24. mai 2012.a kohtuistungil lõpetada töölepingu ülesütlemiseavalduses märgitud ajast. Hageja töötasu oli 177,84 eurot kuus. Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, kuivõrd hagejal ei saanud pärast 9. jaanuari 2012.a kahju saamata jäänud tulu näol tekkida. Hageja ei ole pärast nimetatud kuupäeva töölepingu alusel töötanud, poolte vahel ei ole sõlmitud uut töölepingut ja kostja ei ole hagejat tööle lubanud. Hageja saaks nõuda kahjuhüvitist alates töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest kuni töölepingu lõpetamiseni töövaidlusorgani poolt ning ülejäänud ulatuses ei ole nõue põhjendatud. Lisaks ei olnud kostjal töölepingu lõpetamisel võimalik ette näha, et Riigikohus muuda oma otsusega hüvitise suuruse osas kehtivat praktikat. Hageja ei saanud eeldada, et töösuhe ennistatakse, sest seadus sellist võimalust ette ei näe. Hageja oleks saanud otsida endale uue töö. Kostja palub kahjuhüvitist piirata VÕS § 140 lg 1 alusel. Lisaks on hageja nõude arvestus arusaamatu ning arvutuslikult ebaõige.
EELNENUD MENETLUS
Tartu Maakohtu 13. juuni 2012.a otsuse kohaselt on töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus TLS § 88 lg 1 p 5 alusel tühine ning poolte vahel sõlmitud tööleping on lõppenud
09.jaanuaril 2012.a TLS § 107 lg 2 alusel. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. veebruari 2013.a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Riigikohtu üldkogu tühistas 14. mai 2014.a otsusega maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saatis asja Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas oma 14. novembri 2014.a otsusega L.U. hagi KÜ Lääne 7 vastu osaliselt. Kohus tuvastas, et KÜ Lääne 7 poolt L.U.le 06. jaanuaril 2012.a esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on tühine ja lõpetas KÜ Lääne 7 ja L.U. vahel sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 09. jaanuarist 2012.a. Maakohus mõistis välja KÜ-lt Lääne 7 L.U. kasuks hüvitise L.U. kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, mis on netotöötasuna 1067,04 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt puudub poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) 01. veebruaril 2002.a sõlmisid pooled töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle koristajana; 2) 06. jaanuaril 2012.a esitas kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, milles teatas, et ütleb töölepingu alates 09. jaanuarist 2012.a üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel; 3) usalduse kaotuse põhjuseks oli asjaolu, et hageja nõudis Tartu Maakohtu 16. detsembri 2009.a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-30658 välja mõistetud töötasu tasumist; 4) enne lepingu ülesütlemist oli hageja keskmine töötasu 177,84 eurot kuus. Pooltel on vaidlus töölepingu lõpetamise seaduslikkuse üle. Lisaks on kostja taotlenud töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel ning hageja taotleb töölepingu lõpetamise eest hüvitise välja mõistmist. Maakohus leidis, et usalduse kaotuse põhjusena TLS § 88 lg 1 p 5 tähenduses ei saa nimetada asjaolu, et töötaja nõuab tema kasuks kohtumäärusega välja mõistetud summade tasumist. Hageja teade (11. jaanuar 2010.a), et ta ei nõua kohtumääruse täitmist oma töökoha säilitamiseks, on maakohtu arvates heade kommetega vastuolus ning TsÜS § 86 lg 1, lg 2 p 1 alusel tühine. Hageja kui töötaja allkirjastas teate selle sisust nähtuvalt oma sõltuvussuhtest
tulenevalt. Kostja pidi juba kohtuliku kompromissi sõlmimisel arvestama, et hagejal on õigus nõuda selle täitmist. Kostjal ei olnud seadusest tulenevat alust töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 järgi. Tartu Maakohtu 16. detsembri 2009.a määrus täideti täitemenetluses 2011.a jaanuaris, ülesütlemise avaldus on esitatud aasta hiljem. Maakohus leidis, et aasta ei ole mõistlik aeg ülesütlemiseavalduse esitamiseks, kuivõrd töötajal peab olema kindlus töösuhte jätkumise või mittejätkumise osas. Maakohus asus seisukohale, et töölepingu ülesütlemine toimus seadusest tuleneva aluseta ning see ei vastanud ajaliselt ka seaduse nõuetele. Maakohus luges TLS § 104 lg 1 ja § 107 lg 1 järgi, et ülesütlemine oli tühine ning tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Maakohus leidis, et nii TLS § 107 lg 2 sõnastuse kui Riigikohtu seisukoha järgi on kohtul kohustus tööleping lõpetada, kui kumbki pooltest seda taotleb. Kostja on tööandjana taotlenud lepingu lõpetamist ja maakohus lõpetas poolte vahel sõlmitud lepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 09. jaanuarist 2012.a. Maakohus mõistis välja hüvitise, mis juba sisaldab saamata töötasu (TLS § 109 lg 1 ja 3, § 107 lg 2, Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-79-13 p 32.3). Maakohus arvestas hüvitise suuruse määramisel, et kostja lõpetas töölepingu ilma seadusliku aluseta ning hagejat sellest ette hoiatamata. Kostja oleks pidanud töölepingu lõpetamisest ette teatama 60 päeva ning korrektse lõpetamise puhul oleks hageja saanud selle aja eest töötasu. Hageja sai töölepingu ülesütlemise teate 06. jaanuaril 2012.a ning maakohus tuvastas ülesütlemise ebaseaduslikkuse 13. juuni 2012.a otsusega. Samas otsuses lõpetas maakohus ka töösuhte. Maakohus ei pidanud võimalikuks mõista välja hüvitist kuni lepingut lõpetava otsuse jõustumiseni, kuna kostjale ei saa vastutust panna kohtute otsuste jõusse jäämise või tühistamise eest. Hageja ei saanud eeldada, et töösuhe jätkub elu lõpuni. TLS § 109 lg 1 hüvitise mõtteks on uue töö otsimise ajaks säilitada töötajale sissetulek ning pikema aja eest hüvitise välja mõistmine on vastuolus VÕS §-ga 127 lg 2. Kostja taotles 24. mai 2012.a kohtuistungil töölepingu lõpetamist kohtu poolt ning hageja pidi aru saama, et töösuhe ei jätku. Hagejal oli tulenevalt VÕS §-st 139 lg 2 kohustus kahjusid vähendada, st vajadusel otsida omale uus töö. VÕS § 127 lg 3 toodud kahju ettenähtavus ei ole aluseks hüvitise piiramiseks kolme kuu keskmise töötasuga, kuna seadus ei ole muutunud. Riigikohus üksnes tõlgendab seadust, hüvitise muutmise õigus oli kohtul ka enne Riigikohtu lahendit. Kohus arvestas lisaks, et kostjaks on korteriühistu, mis ei ole kasumit taotlev äriühing. Hageja näol on tegemist pensionäriga, kellele oli sissetulek tagatud ka pärast töölepingu ülesütlemist. Maakohus leidis, et mõlema poole huvidega on kooskõlas määrata hüvitise suuruseks 6 kuu keskmine töötasu. Niisuguses suuruses hüvitis ei ole kostjale liigselt koormav, samas tagab see lepingu lõpetamisega hagejale tekitatud kahjude hüvitamise. Väljamõistetava hüvitise suuruseks on 1067,04 (6 × 177,84) eurot netotasuna. Hüvitise määramisel ei tule arvestada töötuskindlustuse makseid, kuivõrd hageja ei ole töötuskindlustuse seaduse § 3 lg 2 p 5 kohaselt kindlustatu ning talle ei ole tasutud Maksu- ja Tolliameti teatise kohaselt töötuskindlustushüvitist (II kd, tl 40-51). Maakohus ei analüüsinud täiendavalt, kas ja millise kostja teoga on hagejale kahju tekitatud kuna hüvitise väljamõistmise aluseks on TLS § 109 lg 1. Maakohus jättis tähelepanuta ja tagastas hageja poolt maakohtule 10. novembril 2014.a ja
12.novembril 2014.a esitatud avaldused ja lisad, põhjendades, et TsMS § 329 lg 2 kohaselt tuli need esitada enne kohtuistungit.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.L.U. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 14. novembri 2014.a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, ilma maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, töölepingu jätkumise osas. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud valesti materiaalõigust; 2) jättis maakohus kohaldamata TsÜS § 84 lg 1, § VÕS § 6 lg 2, TsÜS § 138 lg 2, sellest tulenevalt andis kohus tuvastatud asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu; 3) on kostja poolt esitatud ülesütlemisavaldus ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg 1 ja 2 tähenduses. TsÜS § 84 lg-st 1 tulenevalt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi; 4) on käesoleval juhul TLS § 107 lg 2 kohaldamine vastuolus töölepingu sõlmimise eesmärgiga ja TsÜS § 84 lg 1 sätestatud põhimõttega. TLS § 107 lg 2 ei tohiks kohaldada VÕS § 6 lg 2 alusel. VÕS § 6 lg 2 kohaldamine on põhjendatud, sest TLS § 107 lg 2 on vastuolus TsÜS § 84 lg-ga 1 ning põhiseadusega, sest piirang ei ole tööõiguses töötajale vajalik ja moonutab piirava õiguse ja vabaduse olemust. Piirang töötaja jaoks ja õigus tööandja jaoks ei ole piisavalt põhjendatud; 5) kui käesoleva vaidluse lahendamisel jätta TsÜS § 84 lg 1 arvestamata ja kohaldamata, siis tühisel tehingul ehk selle vaidluse tähenduses ülesütlemiseavaldusel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise ülesütlemiseavalduse tõttu tööleping lõppeda ei saa; 6) töötab apellant jätkuvalt vastustaja juures koristajana ja tegeleb KÜ Lääne 7 õue ja trepikodade koridoride koristamisega. Vastustaja lubas tööle, aga ei maksa töötasu. Töötasu võlgnevus on alates 09. jaanuarist 2012.a.
5.KÜ Lääne 7 vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud, sealhulgas ka vastustaja õigusabikulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on Riigikohus andnud juhised tsiviilasja uueks läbivaatamiseks alama astme kohtus ja maakohus on tsiviilasja uuel läbivaatamisel juhiseid arvesse võtnud. Kaevatav kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks; 2) ei ole apellant vaidlustanud temale hüvitise määramist ega hüvitise määra vaid töölepingu lõpetamist kohtu poolt TLS § 107 lg 2 alusel. Apellatsioonkaebus tuleb läbi vaadata kaebuses määratletud piires; 3) on apellandi peamine väide selles, et tema arvates on maakohus valesti kohaldanud materiaalõigust, sest TLS § 107 lg 2 on väidetavalt vastuolus TsÜS § 84 lg 1 sätestatud põhimõttega ja maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 6 lg 2 alusel TsÜS § 84 lg 1, mitte TLS § 107 lg 2. Vastustaja apellandiga ei nõustu, sest maakohus lahendas töövaidlust ja kohaldas TLS-i antud valdkonda reguleeriva erinormina, mis vastab kehtivale seadusandlusele ja menetluspraktikale, rääkimata õigusteooriast; 4) ei esine TLS § 107 lg 2 ja põhiseaduse vastuolu, apellant ei ole selgitanud, millist vastuolu tema selles võrdluses näeb. Maakohus on lõpetanud apellandi ja vastustaja töösuhte seaduses ettenähtud alusel ja korras.
5) ei võimalda kehtiv seadusandlus ja kohtupraktika apellatsioonkaebuse rahuldamist ja tuvastada seaduse alusel kohtuotsusega lõpetatud töösuhte jätkumist apellandi ja vastustaja vahel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on apellant palunud maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse osas, mis puudutab töölepingu jätkumist pärast selle ebaseaduslikku ülesütlemist vastustaja poolt. Apellant ei ole vaidlustanud tema kasuks maakohtu otsusega väljamõistetud hüvitise suurust ega selle arvestamise aluseks võetud asjaolusid. Seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus nimetatud osas maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust.
7.Apellant tugineb apellatsioonkaebuses eelkõige väitele, et kohus pidanuks jätma käesolevas asjas kohaldamata TLS § 107 lõike 2. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. TLS § 107 lõike 2 kooskõla põhiseadusega on Riigikohtu üldkogu analüüsinud käesolevas asjas tehtud 14. mai 2014.a lahendis nr 3-2-1-7913. Lahendi punktis 32.2 on Riigikohus märkinud, et TLS § 107 lg 2 kohaldamisel ei ole seadusandja jätnud töövaidlusorganile kaalumisruumi, s.o töösuhe kuulub lõpetamisele ka juhul, kui töölepingu ülesütlemine toimus ebaseaduslikult. TLS § 107 lõike 2 kohaldamata jätmise aluseks ei ole TsÜS § 84 lg 1. Töölepingu seaduse sätted on võrreldes tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetega erinormideks. Kuigi TLS § 107 lõike 1 järgi võidakse tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, tuleneb TLS § 107 lõikest 2, et tööandja või töötaja sellekohase taotluse korral omistab töövaidlusorgan (kohus) niisugusele ülesütlemisele siiski õiguslikud tagajärjed, lõpetades töölepingu alates ajast, mil see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kohtul on seaduse järgi võimalik jätta tööandja taotlus töölepingu lõpetamiseks rahuldamata üksnes TLS § 107 lõikes 3 nimetatud erandjuhtudel, mis ei ole käesolevas asjas asjassepuutuvad. Ringkonnakohtu arvates ei tulene TLS § 107 lõike 2 kohaldamata jätmise alust ka VÕS § 6 lõikest 2. Töölepingu lõpetamine töövaidlusorgani (sh kohtu) poolt tööandja taotlusel TLS § 107 lg 2 alusel ei ole hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on oma otsuse nr 3-2-1-79-13 punktis 32.8 märkinud, et TLS § 107 lg 2 kui tööjõuturu abinõu on mõõdukas, sest TLS § 109 lg 1 hüvitise koosseisus hõlmatavad hüvitise liigid ja töötaja menetluslikud tagatised ning töötukindlustushüvitis ja tööturuteenused tasakaalustavad töötajale TLS § 107 lg-ga 2 kaasnevaid negatiivseid tagajärgi piisaval määral. Apellant ei ole menetluses esile toonud niisuguseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et töösuhte lõpetamine olnuks tema suhtes mõistlikult vastuvõtmatu. Seega puudub alus heita maakohtule ette õigusnormide ebaõiget Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
8.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
kohaldamist.
jäävad ringkonnakohtus
kantud
Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus
pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.