Hageja L.U. (isikukood XXXX, elukoht XXXX) Hageja lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov (e-post [email protected]) Kostja KÜ XXX (registrikood XXXX, asukoht XXXX) Kostja esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar (e-post [email protected])
Kohtuistungi aeg
4. november 2014.a
RESOLUTSIOON
1.Jätta tähelepanuta ja tagastada L.U. poolt 10.11.2014.a ja 12.11.2014.a esitatud dokumendid.
2.Rahuldada L.U. hagi KÜ XXX vastu osaliselt.
3.Tuvastada, et KÜ XXX poolt L.U. 06.01.2012 esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on tühine.
4.Lõpetada KÜ XXX ja L.U. vahel sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 09.01.2012.a.
5.Välja mõista KÜ-lt XXX L.U. kasuks hüvitis L.U. kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, mis on netotöötasuna 1067.04 eurot (üks tuhat kuuskümmend seitse eurot 4 senti). Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta KÜ XXX kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.L.U. esitas 2. veebruaril 2012 Tartu Maakohtule korteriühistu XXX (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada kostja esitatud töölepingu ülesütlemise avalduse tühiseks, tunnistada ja lugeda, et tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud, kohustada kostjat võimaldama hagejal koristajana töötada ja lubada tal koristada õue ja trepikodasid. Hageja palus lõplikus nõude täpsustuses kostjalt välja mõista saamata jäänud tulu 09.01.2012 – 30.05.2014 eest kokku 6077.71 eurot ja saamata tulu 01.06.2014.a – 31.05.2015.a eest kokku 2834.88 eurot. Hageja teatas kohtuistungil, et ta ei soovi esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.02.2002.a töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle koristajana. Kostja esitas 06.01.2012.a hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, milles teatas, et ütleb töölepingu alates 09.01.2012.a üles usalduse kaotuse tõttu töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel. Selgituseks märkis kostja, et hageja on rikkunud poolte kokkulepet, et töösuhte jätkumise korral ei nõua hageja kostjalt tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumääruses märgitud töötasu. Tartu Maakohus kinnitas 16.12.2009.a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-30658 poolte kompromissi, millega kostja kohustus maksma hagejale töötasu 34 000 krooni. Hageja loobus kompromissis märgitud töötasust tingimusel, et kostja jätkab temaga töölepingut. Kostja soovis hagejaga sõlmitud töölepingut muuta. Hageja ei nõustunud töölepingu muudatustega ning esitas kohtutäiturile avalduse tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumääruse täitmiseks, täitemenetluse käigus võlg tasuti. Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda ja ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Töötasu nõudmine ei saa põhjustada tööandja usalduse kaotust. Kuna tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumäärus jõustus enam kui kaks aastat enne töölepingu ülesütlemist, ei öelnud kostja töölepingut üles mõistliku aja jooksul. Hageja oli 24.05.2012.a kohtuistungil nõus, et keskmine töötasu oli 177.84 eurot kuus. Hageja esitas menetluse kestel TLS § 109 lg 1 toodud hüvitise suuruse muutmise nõude. Hageja palub välja mõista saamata jäänud tulu alates 09.01.2012.a ning saamata jääva tulu arvestusega, et hageja töötas 3⁄4 koormusega 27 tundi nädalas. Hüvitise arvestamisel tuleb lähtuda miinimumpalgast. Hagejal oli kuus kindel töötasu, tunnitasuks soovitas ümber arvestada raamatupidaja. Hageja leidis, et töötab tegelikult alates 09.01.2012.a kostja kasuks koristajana ning ei saa selle eest raha. Hageja eeldas, et töötab kostja juures elu lõpuni ning nõude aluseks on summa, millega hageja lepiks. Kahju oli ette nähtav.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja kaotas hageja vastu usalduse, sest hageja rikkus kokkulepet, et ta ei nõua kostjalt töösuhte jätkumisel kompromissis kokkulepitud töötasu. Tööleping oleks tulnud lõpetada juba 2011. a veebruaris kohtutäituri poolt täitemenetluse algatamisel, kuid kostja sai alles majandusaasta aruande valmimisel teada, millise kohtumääruse alusel kohtutäitur kostjalt
raha välja mõistis. Juhuks kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse, palus kostja 24.05.2012.a kohtuistungil lõpetada töölepingu ülesütlemisavalduses märgitud ajast. Hageja töötasu oli 177.84 eurot kuus. Kostja leidis saamata jäänud tulu osas, et kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu. Ei ole arusaadav, millise teoga on hagejale kahju tekitatud. Hageja nõue ei ole põhjendatud, kuivõrd hagejal ei saanud pärast 9. jaanuari 2012.a kahju saamata jäänud tulu näol tekkida. Hageja ei ole pärast nimetatud kuupäeva töölepingu alusel töötanud, poolte vahel ei ole sõlmitud uut töölepingut ja kostja ei ole hagejat tööle lubanud. Hageja saaks nõuda kahjuhüvitist alates töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest kuni töölepingu lõpetamiseni töövaidlusorgani poolt ning ülejäänud ulatuses ei ole nõue põhjendatud. Lisaks ei olnud kostjal töölepingu lõpetamisel võimalik ette näha, et Riigikohus muuda oma otsusega hüvitise suuruse osas kehtivat praktikat. Hageja ei saanud eeldada, et töösuhe ennistatakse, sest seadus sellist võimalust ette ei näe. Hageja oleks saanud otsida endale uue töö. Kostja palub kahjuhüvitist piirata VÕS § 140 lg 1 alusel. Lisaks on hageja nõude arvestus arusaamatu ning arvutuslikult ebaõige.
MENETLUS
3.Tartu Maakohtu 13.06.2012.a otsuse kohaselt on töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus TLS § 88 lg 1 p 5 alusel tühine ning poolte vahel sõlmitud tööleping on lõppenud 09.01.2012.a TLS § 107 lg 2 alusel. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Tartu Ringkonnakohus jättis 25.02.2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Riigikohtu üldkogu tühistas 14.05.2014.a otsusega Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused ning saatis asja Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: • 01.02.2002.a sõlmisid pooled töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle koristajana (tl 5); • 06.01.2012.a esitas kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, milles teatas, et ütleb töölepingu alates 09.01.2012.a üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel (tl 1315); • usalduse kaotuse põhjuseks oli asjaolu, et hageja nõudis tsiviilasjas nr 2-09-30658 välja mõistetud töötasu tasumist; • enne lepingu ülesütlemist oli hageja keskmine töötasu 177.84 eurot kuus. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Lisaks on kostja taotlenud töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel ning hageja taotleb töölepingu lõpetamise eest hüvitise välja mõistmist.
5.TLS § 88 lg 1 p 5 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Kostja on usalduse kaotusena nimetanud asjaolu, et hageja asus täitma Tartu Maakohtus 16.12.2009.a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-30658 kinnitatud poolte kompromissi, millega kostja
kohustus maksma hagejale töötasu 34 000 krooni (tl 6-7). Hageja on kohtule esitanud 11.01.2010.a allkirjastatud teate, mille kohaselt hageja ei nõua korteriühistult kohtumääruses märgitud summat, kui ta töölepingu lõpetab omal algatusel. Kui ühistu ütleb hagejaga sõlmitud lepingu üles, nõuab hageja nimetatud summa väljamaksmist (tl 8). Kohus leiab, et usalduse kaotuse põhjusena ei saa nimetada asjaolu, et töötaja nõuab temalt kohtumäärusega välja mõistetud summade tasumist. Kohtulahendi täitmine on PS §-st 25 tulenev töötaja õigus ega saa olla usalduse kaotuse põhjuseks. Kohtulahendi täitmist ei saa oma olemuselt panna ühele reale teiste TLS § 88 lg 1 p 5 viidatud eeldustega (vargus, pettus vms). Hageja teade, et ta ei nõua kohtumääruse täitmist oma töökoha säilitamiseks, on kohtu arvates heade kommetega vastuolus ning TsÜS § 86 lg 1, lg 2 p 1 alusel tühine. Hageja kui töötaja allkirjastas teate selle sisust nähtuvalt oma sõltuvussuhtest tulenevalt. Kostja pidi juba kohtuliku kompromissi sõlmimisel arvestama, et hagejal on õigus nõuda selle täitmist. Kostjal ei olnud seadusest tulenevat alust töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 järgi. Lisaks on hageja esitanud vastuväite, et kostja ei öelnud lepingut üles mõistliku aja jooksul. Tartu Maakohtu 16.12.2009.a määrus täideti täitemenetluses 2011.a jaanuaris, ülesütlemise avaldus on esitatud aasta hiljem. Kohus leiab, et aasta ei ole mõistlik aeg ülesütlemisavalduse esitamiseks, kuivõrd töötajal peab olema kindlus töösuhte jätkumise või mittejätkumise osas. Kohus asub seisukohale, et töölepingu ülesütlemine toimus seadusest tuleneva aluseta ning see ei vastanud ajaliselt ka seaduse nõuetele. TLS § 104 lg 1 järgi on kostja esitatud ülesütlemisavaldus tühine ning kohus loeb TLS § 107 lg 1 järgi, et tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud.
6.Kostja taotles töölepingu lõpetamist kohtu poolt ülesütlemisavalduses märgitud ajast. Hageja on korduvalt vaielnud töölepingu lõpetamisele vastu, TLS § 107 lg 2 kohaldamata jätmine oli ka apellatsioonkaebuse ning kassatsioonkaebuse esitamise aluseks. Riigikohtu üldkogu leidis antud tsiviilasjas 14.05.2014.a tehtud otsuses, et „töösuhte lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel ei ole jäetud töövaidlusorganile kaalumisruumi /.../“. Seega on kohtul nii TLS § 107 lg 2 sõnastuse kui Riigikohtu seisukoha järgi kohustus tööleping lõpetada, kui kumbki pooltest seda taotleb. Kostja on tööandjana taotlenud lepingu lõpetamist ja kohus lõpetab poolte vahel sõlmitud lepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 09.01.2012.a.
7.Hageja palus suurendada TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist ja välja mõista saamata jäänud tulu 09.01.2012 – 31.05.2015.a eest kokku 8912.59 eurot. Hageja selgitas, et ei soovi esitada mittevaralise kahju hüvitise nõuet. Hüvitise nõude aluseks oleva ajaperioodi kohta selgitas hageja, et see on summa, millega ta nõus on. Kostja leidis, et välja mõistetava hüvitise suuruseks võiks olla 3 kuu keskmine töötasu. TLS § 109 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega võib kohus seaduses ette nähtud hüvitise suurust vähendada või suurendada. TLS § 109 lg 3 järgi ei ole töötajal õigust nõuda töötasu, mida ta oleks saanud töösuhte jätkumisel, kuid Riigikohtu 14.05.2014.a otsuse p 32.3. tulenevalt on tal õigus nõuda sama perioodi eest hüvitist tulu eest, mis jäi töötajal saamata. Seega mõistab kohus välja hüvitise, mis juba sisaldab saamata töötasu ning taotluse olemasolul mittevaralise kahju hüvitist. Saamata jäänud töötasu kohus eraldi välja ei mõista, see sisaldub hüvitises. Lisaks arvestab kohus TLS § 109 lg 1 toodud asjaolusid. Kohus lähtub hüvitise suuruse määramisel järgmistest asjaoludest ja seisukohtadest: • kostja lõpetas töölepingu ilma seadusliku aluseta ning hagejat sellest ette hoiatamata. Ülesütlemise avaldus esitati aasta pärast kostja viidatud kohtumääruse täitmist, seega ei
•
•
•
•
• •
kohaldu TLS § 97 lg 3 ning kostja oleks pidanud töölepingu lõpetamisest ette teatama TLS § 97 lg 2 p 3 alusel 60 päeva. Korrektse lõpetamise puhul oleks hageja saanud selle aja eest töötasu; hageja sai töölepingu ülesütlemise teate 06.01.2012.a ning maakohus tuvastas ülesütlemise ebaseaduslikkuse 13.06.2012.a otsusega. Samas otsuses lõpetas kohus ka töösuhte. Kohus ei saa välja mõista hüvitist kuni lepingut lõpetava otsuse jõustumiseni, kuna kostjale ei saa vastutust panna kohtute otsuste jõusse jäämise või tühistamise eest; hageja ei saanud eeldada, et töösuhe jätkub elu lõpuni (hageja väide 04.11.2014.a kohtuistungil). TLS § 109 lg 1 hüvitise mõtteks on uue töö otsimise ajaks säilitada töötajale sissetulek ning pikema aja eest hüvitise välja mõistmine on vastuolus VÕS §-ga 127 lg 2; kostja taotles 24.05.2012.a kohtuistungil töölepingu lõpetamist kohtu poolt ning hageja pidi aru saama, et töösuhe ei jätku. Hagejal oli tulenevalt VÕS §-st 139 lg 2 kohustus kahjusid vähendada, s.t vajadusel otsida omale uus töö. Hageja poolt toimingu tegemata jätmine on hüvitise vähendamise aluseks; VÕS § 127 lg 3 toodud kahju ettenähtavus ei ole aluseks hüvitise piiramiseks kolme kuu keskmise töötasuga, kuna seadus ei ole muutunud. Riigikohus üksnes tõlgendab seadust, hüvitise muutmise õigus oli kohtul ka enne Riigikohtu lahendit; kostjaks on korteriühistu, mis ei ole kasumit taotlev äriühing; hageja näol on tegemist pensionäriga, kellele oli sissetulek tagatud ka pärast töölepingu ülesütlemist.
Kõiki nimetatud asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et mõlema poole huvidega on kooskõlas määrata hüvitise suuruseks 6 kuu keskmine töötasu. Kohus ei pea hüvitise suurust kostja jaoks liigselt koormavaks, samas tagab see lepingu lõpetamisega hagejale tekitatud kahjude hüvitamise. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et lepingu lõpetamisele eelneval ajal oli hageja keskmine netotöötasu 177.84 eurot kuus. Seega on väljamõistetava hüvitise suuruseks 1067.04 eurot netotasuna. Hüvitise määramisel ei tule arvestada töötuskindlustuse makseid, kuivõrd hageja ei ole töötuskindlustuse seaduse § 3 lg 2 p 5 kohaselt kindlustatu ning talle ei ole tasutud Maksu- ja Tolliameti teatise kohaselt töötuskindlustushüvitist (II kd, tl 40-51). Kuna hüvitise väljamõistmise aluseks on TLS § 109 lg 1, ei analüüsi kohus täiendavalt, kas ja millise kostja teoga on hagejale kahju tekitatud.
8.Kohus jätab tähelepanuta ja tagastab hageja poolt kohtule 10.11.2014.a ja 12.11.2014.a esitatud avaldused ja lisad, kuivõrd TsMS § 329 lg 2 kohaselt tuli need esitada enne kohtuistungit.
9.Menetluskulude jaotus Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 jätab kohus kõik menetluskulud KÜ XXX kanda. Kohus ei ole rahuldanud küll kogu hageja nõuet hüvitise väljamõistmiseks, kuid rahuldatud on hageja nõue hüvitise suurendamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.