M.M. hagi Võhandu Põllumajanduse OÜ vastu kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
920,73 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. juuli 2014.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Võhandu Põllumajanduse OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
01. september 2015.a.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Võhandu Põllumajanduse OÜ (registrikood: 10210230), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tauri Sokk; Vastustajad (hageja): M.M. (isikukood: XXXX); lepinguline esindaja Lembit Auväärt.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 18. juuli 2014.a otsus osaliselt, s.o tervisekahjustusest tingitud lisakulude kostja kanda jätmise ulatuse osas (kohtuotsuse resolutsiooni p 5). Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks tervisekahjustusest tingitud lisakulud 68,14 % ulatuses.
2.Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni p 5 tervikuna sõnastatuks järgnevalt:
„5. Välja mõista Võhandu Põllumajanduse OÜ-lt M.M. kasuks hüvitis hageja tervisekahjustusest tingitud lisakulude katteks 68,14 % ulatuses kirjalike kuludokumentide esitamisel, s.o retseptiravimid, taastusravi 10 päeva statsionaarset või 14 päeva ambulatoorset taastusravi aastas ning sõidukulud raviasutusse.“
4.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Menetluskulude jaotus
1.Maakohus kantud menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.
2.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Võhandu Põllumajanduse OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.M.M. esitas Tartu Maakohtule 12. augustil 2011.a hagiavalduse Võhandu Põllumajanduse OÜ vastu kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt on kostja maksnud hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitist alates 2009.a detsembrist kuni 2010.a juunini. Hageja leidis, et nende maksetega sõlmisid pooled lepingu tervisekahju hüvitise suuruse arvestamise korra osas. Hageja palus kostjalt välja mõista ühekordne summa 1668,14 eurot ning alates septembrist 2011.a igakuuliste maksetena 84,85 eurot, mis muutub vastavalt kutsealase töövõime kaotuse protsendi ja töövõimetuspensioni muutumisele, igal aastal indekseeritakse hüvis tarbijahinnaindeksiga. Samuti palus hageja kohustada kostjat hüvitama arstliku ekspertiisi aktides ettenähtud kõrvalkulud 83,38 % ulatuses. Hageja töötas Võhandu Põllumajanduse OÜ-s ajavahemikul 1986.a kuni 2010.a. Kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks on 1986.a kuni 2009.a, mil hageja töötas Võhandu kolhoosis ja Võhandu Põllumajanduse OÜ-s. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 20. novembril 2009.a, mis on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse diagnoosi kohaselt tekkinud füüsilisest tööst koormusega kätele, õlavöötmele, seljale, jalgadele, ebasoodsast mikrokliimast töökohal. Tööinspektsiooni kutsehaiguste uurimiskokkuvõtte peatükis VI on tuvastatud, et hageja töötas töökeskkonnas, kus
oli märg ja esines tuuletõmme, töökeskkond oli niiske ja temperatuur madal, esines palju sarnaste liigutuste sooritamist tööülesannete täitmisel. Tööülesanneteks oli mh jahu ja jõusööda etteandmine 2 kg kaaluva kühvliga, mis põhjustab Tööinspektsiooni hinnangul staatilist pinget teatud lihasgruppidele ning viib pikema perioodi vältel tervisekahjustuseni. Hageja tööülesandeks oli ka lehmade lüpsmine, kus tuli igal tööpäeval teisaldada 7 kg raskune lüpsikann lüpsmise ajal ning enne ja pärast lüpsmist. Hageja on läbinud tervisekontrolli töötervishoiuarsti juures 2007.a ja 2008. aastal, kusjuures esimesel tervisekontrollil 2007.a on tuvastatud, et tuleb vältida üle 7 kg raskuste teisaldamist. Varasemalt tervisekontrolle teostatud ei ole. Hageja leidis, et kostja on tekitanud talle õigusvastaselt kahju – rikkunud tööohutusnõudeid ning tekitanud hagejale tervisekahjustuse (kutsehaiguse). Hagejal on tuvastatud töövõimetus varem 60%, hetkel 50% ulatuses. Sellest tulenevalt on hagejale tekkinud kahju sissetuleku saamata jäämises nimetatud ulatuses. Kostja õigusvastane tegu väljendus hagejale tervisekahjustuse tekitamises ja on põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kahjuga. Kostja on rikkunud sotsiaalministri määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 3 lg 1 p 1 – kostja ei ole hinnanud riski töötaja tervisele ning on seega eiranud tööohutusnõudeid. Sellest tulenevalt ei saanud hageja ka vältida tervisekahjustuse tekkimist. Samuti leidis hageja, et kostja ei ole läbi viinud sotsiaalministri määruse nr 80 § 5 lg 2 p 3 nõuete kohast esmajuhendamist, jättes hagejale tutvustamata ergonoomiliselt õiged tööasendid ja – võtted, mistõttu hageja ei teadnud, kuidas täita tööülesandeid tervist ohustamata. Lisaks on kostja rikkunud kohustust viia läbi tervisekontrolle (Vabariigi Valitsuse määrus nr 214, Sotsiaalministri määrus nr 74, TTOS § 13 lg 1 p 7), viies tervisekontrolli läbi vaid kahel aastal (2007, 2008). Selle tulemusena ei avastatud haigusnähte varakult ning tervisekahjustuse kujunemist ei olnud võimalik ennetada. Kostja on rikkunud ka töökeskkonna ohutusnõudeid (Vabariigi Valitsuse määrus nr 76 § 3 lg 3, § 11 lg 2). Kostja oli kohustatud tagama tööruumide väliskeskkonnast termoisoleerituse või välitöö puhul töötajate kaitse ilmastikumõjude eest. Töökeskkonnas esines tuuletõmbus ja temperatuuride vaheldumine, mis aitas kaasa hageja tervise kahjustamisele, mille tagajärjel hagejale kahju tekkis. Hageja märkis kostja süü osas, et kostja on õigusvastaselt kahju tekitanud teo toime pannud raske hooletusega VÕS § 104 lg 4 mõttes või vähemalt hooletusest VÕS § 104 lg 3 mõttes. Kahju õigusvastase tekitamise ehk deliktilise üldvastutuse korral eeldatakse tekitaja süüd ning kannatanu ei pea tõendama, et kahju tekitamine oli süüline. Alternatiivselt leidis hageja, et kahju on tekitatud töölepingu rikkumisest. Kostja on rikkunud lepingut ja tekitanud hagejale kahju. Rikkumine väljendus tööohutusnormide rikkumises. Eesti Vabariigi töölepinguseaduse (TLS) § 49 punkti 5 järgi on kostja kohustatud kindlustama hagejale ohutud töötingimused. Hagejal on õigus kostjalt nõuda kahju hüvitamist, mis väljendub eelkõige saamata jäänud tulus, kuna hageja on kostja kohustuse rikkumise tõttu jäänud ilma töötasust, mida tal oleks olnud võimalik saada ilma rikkumiseta. Hageja hinnangul on kahju hüvitamine eesmärgipärane ja ettenähtav. Hageja palus kohtul rahuldada lepingu rikkumisest tulenev nõue VÕS § 101 p 3 ja § 115 lg 1 alusel. Esialgses hagiavalduses palus hageja välja mõista igakuise hüvitise alates septembrist 2011.a summas 84,85 eurot, mis kuulub indekseerimisele (tarbijahinnaindeks 1,03), ning lisaks saamata jäänud hüvise ajavahemikul juuli 2010.a kuni august 2011.a summas kokku 1168,14 eurot. Hageja palus kohustada kostjat hüvitama arstliku ekspertiisi aktides ette nähtud kõrvalkulud 83,38% ulatuses. Mittevaralise kahjuna nõudis hageja 500 eurot. Hagiavalduse täienduses esitas hageja hüvise arvestuse kuni septembrini 2012.a, s.o ühekordse hüvisena 3793,27 eurot. Igakuine hüvitis alates oktoobrist 2012 on 152 eurot. Menetluse käigus täpsustas hageja, et kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotuse protsent on vähenenud 50 %-ni, mis tingib ümberarvestuste tegemise. Alates märtsist 2012.a on hüvise
suuruseks 84,85×1,03=87,40 eurot, märtsist 2013.a on hüvise summa 67,40×1,039=90,80 eurot. Alates 15. juulist 2013.a on hüvise suuruseks 90,80÷60×50=75,67 eurot, alates 2013.a juulist kuni
14.juulini 2013.a on hüvise suuruseks 90,80÷31×14= 41 eurot. Alates 15. juulist kuni juuli lõpuni on hüvis 75,67÷31×17=41,50 eurot, kokku on juulis 2013.a hüvise suurus 39,47+41,50=81,00 eurot. Alates 01.augustist 2013.a on igakuulise hüvise suurus 75,67 eurot.
2.Kostja esitatud hagi ei tunnistanud. Poolte vahel ei ole lepingulist suhet kutsehaigusest tekitatud hüvitise maksmiseks, vaid kostja on juunis 2010.a teinud hagejale makse raamatupidaja poolse eksitusega, kes sattus eksitusse sotsiaalkindlustusameti otsusest ja arvas, et otsus on kostjale siduv. Samuti on kostja leidnud, et hagiavaldusest ei nähtu TsK ega ka VÕS alused õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise eeldused. Hagiavaldus tuleb jätta täielikult rahuldamata. Hageja ja kostja vahel ei ole olnud lepingulist kokkulepet kahju hüvitamiseks ning kostja ei ole andnud hagejale ka võlatunnistust, milline tekitaks poolte vahel võlaõigusliku suhte. Hageja väidete kohaselt tekkis kutsehaigus juba 1986. aastal, töösuhe kostjaga sai alguse 1993. aastal. Hageja väited kutsehaiguse osas põhinevad uurimisraportil, hageja enda väljamõeldisel ja ekspertiisi poolt kirjapandul. Kostja ei ole rikkunud raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid (§ 3 lg 1 p 1), kostja poolt olid riskid hinnatud ja vastavad ohutegurid sisaldusid töökaitsejuhendites, töötajad olid pidevalt instrueeritud ja teavitatud ning põhjuslik seos hageja haigestumise ja vastavast määrusest tuleneva nõudega puudub. Kostja ei ole rikkunud Töötervishoiu – ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendamise korra § 5 lg 2 p 3 nõudeid, sest hageja on läbinud esmase instrueerimise ja esitab selle kohta tõendi. Kostja vaidleb vastu ka asjaolule, et kostja ei ole läbi viinud perioodilisi tervisekontrolle, kinnitades, et hageja on käinud perioodiliselt tervisekontrollis. Kostja leidis, et lüpsilauda termoisoleerituse nõuet ei tulene ühestki kehtivast seadusest ning selline nõue oleks meelevaldne. Ehitisel on kasutusluba ning lauda kasutamine ei ole vastuolus kehtiva seadusandlusega. Hageja etteheide ebasoodsa mikrokliima kohta, mis põhineb arsti poolt koostatud ekspertiisiaktil kostjale, on üldhinnang ja ilma täiendavate asjaoludeta ei saa tekitada kostjale vastutust. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja õigusvastast tegevust ega toonud välja põhjuslikku seost väidetava õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Hageja viited õigusvastasele tegevusele tuginevad uurimisraportil, mis on koostatud tõendeid korralikult kogumata ja kogutud tõendeid põhjalikult analüüsimata ning ei ole seega usaldusväärne ja moonutab oluliselt tegelikkust. Hageja haigestus kutsehaigusesse juba 1986. a, kutsehaigestumise süvenemine võib olla tingitud hageja enda tegevusest või tegevusetusest. Hageja poolt esitatud kahju suuruse arvutuskäigud ei ole jälgitavad ning neis on olulised erisused, mida hageja ei ole selgitanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 18. juuli 2014.a otsusega M.M. hagi Võhandu Põllumajanduse OÜ vastu ja mõistis välja Võhandu Põllumajanduse OÜ-lt M.M. kasuks ühekordse maksena hüvitise perioodi juuli 2010.a kuni juuni 2014.a eest summas 4174,01 eurot. Alates juulist 2014.a mõistis maakohus välja Võhandu Põllumajanduse OÜ-lt M.M. kasuks hüvitise igas kuus 33,94 eurot kuni M.M. tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suuruse muutumisel või hüvitise indekseerimisel vastavalt TTOS §-le 312. Võhandu Põllumajanduse OÜ-lt mõisteti M.M. kasuks välja ka mittevaralise kahju hüvitis summas 500 eurot ning 83,38 % ulatuses kirjalike kuludokumentide esitamisel hageja tervisekahjustusest tingitud lisakulutused s.o retseptiravimid, taastusravi 10 päeva statsionaarset või 14 päeva ambulatoorset taastusravi aastas, sõidukulud raviasutusse. Menetluskulud jäeti täielikult poolte endi kanda.
Maakohtu otsuse kohaselt asus M.M. 01. juulil 1986.a tööle Võhandu kolhoosi, 21.detsembril 1993.a on muudetud Võhandu kolhoosi omandivormi ning M.M. on jätkanud tööd Võhandu Osaühingus ja alates 30. maist 1997.a on M.M. jätkanud tööd Võhandu Põllumajanduse OÜ-s. Maakohus asus seisukohale, et M.M. on töötanud alates 01.juulist 1986.a Võhandu Põllumajanduse OÜ-s, mis on eelnevalt olnud erinevate omandivormide ja nimetuste all. Võhandu Põllumajanduse OÜ-ga sõlmitud töölepingust nr 103 nähtuvalt on tööleping sõlmitud Võhandu Põllumajanduse OÜ ja M.M. vahel ning sõlmitud töölepingu kohaselt töötaja tööle alates 01.juuli 1986.a ning pidevat tööstaaži arvestatakse samuti alates 01. juulist 1986.a. Töölepinguseaduse § 112 lg 1 järgi lähevad töölepingud muutumatul kujul üle ettevõtte omandajale vastavalt võlaõigusseadusele, kui ettevõte jätkab sama või sarnast majandustegevust. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et Võhandu Põllumajanduse OÜ ei ole Võhandu Osaühingu ega varasema Võhandu kolhoosi õigusjärglane. Samas arvestas maakohus asjaoluga, et hageja on lähtunud hagi esitamisel Sotsiaalkindlustusameti Lõuna pensioniameti otsusest nr 159/1, mille kohaselt hüvitab riik Võhandu kolhoosis töötamise aja eest kahjuhüvitisest 31,86 %, seega jääb kostja kanda 68,14 %. Töötervishoiuarsti teatisest kutsehaiguse diagnoosimisest nähtuvalt on M.M. kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks 1986-2009.a, seejuures muutus tervisekahjustuse hüvitamise regulatsioon VÕS-i jõustumisel 01.07.2002.a. Kuna hageja on oma nõude esitanud esmajärjekorras deliktil põhineval alusel ning deliktilise vastutuse eeldused TsK ja VÕS võrdluses on kattuvad, ei pidanud maakohus vajalikuks eristada olulisel määral perioode enne ja pärast VÕS-i jõustumist. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli töösuhe perioodil 01. juuli 1986.a kuni 17. mai 2010.a, s.o ajaperioodil, millal kostjal kutsehaigus välja kujunes. Hagejal kahju tekkimise hindamisel märkis maakohus, et hagejal diagnoositi kutsehaigus 20. novembril 2009.a SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse töötervishoiuarsti poolt. Diagnoositud on ülekoormushaigus: õlavöötme, käte müofastsiaalsed valud, küünarliigeste epikondüliidid, krooniline rotaatormanseti kahjustus, krooniline nimmevalu, karpaalkanali sündroom mõlemal käel, M70.8/M77.1/M54.5/G56.0/Y96. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti otsuse nr 579705 kohaselt on töövõime kaotuse protsent 60%; otsuste nr 681107 ja nr 999899 kohaselt on töövõime kaotuse protsent 50%. Edaspidistes püsiva töövõime tuvastamise otsustes on jätkuvalt märgitud töövõime kaotuse protsendiks endiselt 50 %, põhjuseks kutsehaigus, täiendavalt on 15.juuli 2013.a otsuses märgitud lisaks kutsehaigusele ka 70% üldhaigestumine, kogu püsiva töövõimetuse ulatus 80%. Maakohus luges tõendatuks, et hagejal on tekkinud kahju – tal on diagnoositud ülekoormusest tingitud kutsehaigus, mille tõttu on ta 50% ulatuses töövõimetu. Kutsehaigusest tulenevalt ei saa hageja panustada endisel viisil tööellu ning on haiguse tõttu kaotanud töise sissetuleku. Maakohus märkis, et sellises tervislikus seisundis on hagejal raskendatud kui mitte võimatu tervisele vastavat tööd leida. Maakohtule esitatud M.M. kutsehaiguse uurimistoimikust nr 8.2-35/192 nähtuvalt on kutsehaiguse põhjustanud ohuteguriteks füüsiline töö koormusega kätele, õlavöötmele, seljale, jalgadele, ebasoodne mikrokliima, kõrgem traumaoht. Maakohus nõustus hagejaga ja kutsehaiguse diagnoosimisel tuvastatuga, ning märkis, et kostja on rikkunud raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ja Sotsiaalministeeriumi 27.veebruari 2001.a määruses nr 26 § 2 sätestatud üldnõudeid, mille kohaselt peab tööandja võtma tarvitusele töökorralduslikud ja tehnilised abinõud, et vältida töökohas sellist teisaldustööd, millega võib kaasneda terviserisk (lg 1). Kui teisaldustööd ei saa vältida, peab tööandja võtma tarvitusele abinõud, et vähendada raskuste käsitsi teisaldamisega kaasnevat terviseriski (lg 2). Seega ei ole tööandja mitte ainult kohustatud raskuste teisaldamisega seonduvaid riske hindama, vaid tarvitusele võtma vastavad abinõud. Viidatud määruse § 3 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud
muutma raskuste teisaldamise töötajale ohutuks. Kostja on küll väitnud, et ohutegurid sisalduvad töökaitsejuhendites, kuid ei ole viidanud mitte ühelegi konkreetsele juhendile ega punktile, kus seda tehtud oleks. Kutsehaiguse uurimistoimikusse on kostja poolt esitatud küll lüpsja ametijuhend ja töökaitse juhend sarvloomade talitajale, kuid ohutusjuhend ei sisalda õpetust ergonoomiliste ja ohutute töövõtetega töötamiseks. Seega on tööandja jätnud konkreetsed õpetused ja töövõtted juhendites kajastamata. Kostja ei ole maakohtule esitanud tõendit selle kohta, et hageja oleks läbinud esmase instrueerimise ning oleks vajalikke tööasendeid ja võtteid tutvustanud (Sotsiaalministri 01. märtsi 2001.a määrusega nr 80 kehtestatud Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord § 5 lg 2 p 3). Kostja on esitanud riskihindamise dokumendid, mille kohaselt on ohuallikana hinnatud töövahendeid, mis tähendab, et hinnatud on töövahendite olemasolu, mitte nendest tekkida võivat ohtu. Riskihindamise dokumendist ei nähtu, et ohuallikana oleks hinnatud teisaldatava raskuse massi. Samuti ei selgu, millal riskihindamine läbi viidi. Kohus leidis, et kostja ei ole korraldanud nõuetekohaselt perioodilist tervisekontrolli. Vabariigi valitsuse määruse nr 214 p 4, sotsiaalministri 24. aprilli 2003.a määrust nr 74 lisa 1 p 5.1. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 7 kohaselt on tööandja kohustuseks korraldada TTOS-is või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud korras tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad, ning kandma sellega seotud kulud. Vastavalt sotsiaalministri määruse nr 74 §-le 1 kehtestatakse kõnealuse määrusega tervisekontrolli kord töötajatele, kelle tervist võivad töö käigus mõjutada lisas 1 loetletud töökeskkonna ohutegurid või töölaad, mis võivad põhjustada tööga seotud haigestumisi. Kostja on esitanud hageja tervisekontrolli otsused aastatest 2008, 2007, 2006 ning ühe, millel puudub kontrolli teostamise kuupäev, järgmine kontrolli aeg on aprill 2012 ja tervisetõendid aastatest 1999 ja 2003. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mille kohaselt oleks hageja suunatud tervisekontrolli enne 2006. aastat. Maakohus tuvastas, et regulaarselt on tervisekontroll läbi viidud aastatel 2006 kuni 2008, ülejäänud kostja juures töötamise ajal ei ole teostatud kontrolli regulaarselt ja sellega tervisekontroll nõuetekohaselt korraldamata. Töötaja isikukaardilt nähtuvalt on M.M. saanud korralist puhkust alates 2001. aastast, teadaolevalt on ohutegurite toime tugevam eriti siis, kui tööd tehakse suure intensiivsusega ja ilma korraliku puhkeajata. Töö farmis on liikuva iseloomuga, kuid esineb palju sarnaste liigutuste sooritamist (asemete puhastamine, söötmine jms). Peamised riskitegurid on seisev asend, kusjuures ülakeha on pisut ette kummardatud, käed kehast eemal, kätega tehtavad liigutused on suure raadiusega, nendele lisandub madal ja niiske temperatuur. Tööandja poolt esitatud tööajaarvestusest nähtuvalt on M.M. aastatel 2008 ja 2009 olnud haiguslehel tunduvalt rohkem kui 2007. aastal. Maakohus nõustus hageja järeldusega, mille kohaselt õigeaegse ravi korral oleks kutsehaiguse arenemine olnud aeglasem või poleks välja kujunenud. Maakohus leidis, et kostja ei ole hagiavalduses kui ka kutsehaiguse uurimistoimikus esile toodud asjaolusid omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Kohus leidis, et töökeskkonna tingimuste regulaarset kontrollimist ja töötingimuste parandamist ei tõenda täielikult kostja poolt esitatud sisekontrolliaktid. Sisekontrolliaktid on esitatud alates 2002. aastat kuni 2008. aastani. Nende sisuks on töövahenditel ja töökeskkonnas ilmnenud puuduste ja lahenduste märkimine (nt „remontida uksed“), kuid need ei asenda riskide hindamise puudulikkust. Tööohutuskontrolli teostamise saab lugeda nõuetekohaselt läbiviiduks vaid juhul, kui see ei ole pelgalt näiline ja formaalne. Tegelikud riskid on jäetud hindamata, mis omakorda suurendas riski kutsehaiguste tekkeks. Eeltoodu põhjal luges maakohus tuvastatuks kostja poolse kohustuste rikkumise. Kostja õigusvastane käitumine seisneb raskuste teisaldamise nõuete rikkumises, kostja ei ole läbi viinud esmajuhendamist, mille käigus tutvustatakse töötajale ergonoomiliselt õigeid tööasendeid ja -
võtteid ega korraldanud töötajatele regulaarseid tervisekontrolle. Kohus leidis, et kostja õigusvastase käitumise ja M.M. l tekkinud kutsehaiguse vahel esineb põhjuslik seos. Tööandja on kohustatud kohandama töövõtted selliseks, et igapäevase töö tegemisel ei oleks töötajal koormatud ainult üks lihasgrupp, töötajatele tuleb tutvustada ohutuid ja säästvaid töövõtteid ning töötajatele tuleb regulaarselt teostada tervisekontrolli. Maakohus leidis, et põhjuslik seos on ka M.M. l tuvastatud kutsehaiguse ja sissetuleku kaotuse vahel. Arvestades M.M. kutsehaigust s.o ülekoormushaigus, on temal sisuliselt tervisele vastava töö leidmine raskendatud. Kutsehaiguse diagnoosimisel on märgitud, et edaspidiselt on ebasobiv raske füüsiline töö, koormus, sundasendid, korduvad ühetaolised liigutused kätele – õlavöötmetele. M.M. l on tuvastatud töövõime kaotuse protsendiks algselt 60% hiljem 50 %. Seega on tuvastatud ka põhjuslik seos kutsehaiguse ja sissetuleku kaotuse vahel. Eesti Töötukassa 08. juuli 2013.a otsusest nähtuvalt on M.M. töötuna arvel alates 08. juulist 2013.a. Kohtupraktika kohaselt kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest vähemalt 40%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Kostja on küll väitnud, et ta ei ole hagejale õigusvastaselt kahju tekitanud ja puudub mistahes seos hageja kutsehaigusega, samas ei ole kostja tõendanud, et M.M. l 50% töövõime kaotus oleks toimunud mõnel muul põhjusel. Vastavalt TsK §-le 448 lg-le 2 ja VÕS §-dele 1043, 1050 ei pea teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et ta on täitnud TTOS § 13 sätestatud nõuded ja ta ei ole kahju tekkimises süüdi. Maakohus märkis, et kostja on süüvõimeline, kuna puuduvad vastupidist tõendavad asjaolud. Kostja oleks saanud käituda viisil, mis oleks välistanud hagejal kahju tekkimise või seda riski vähendanud. Töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu hüvitamise nõude õiguse, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavate kulutuste nõude õiguse annavad kannatanule TsK §-d 463 lg 1 ja 464 lg 1 ning ajutise korra p 2, VÕS § 130 lg 1. Hüvitist tuleb kostjal maksta TsK § 472 ja ajutise korra p 17 ls 1 järgi kuumaksetena. Kohtupraktika kohaselt kui kahjuliku tagajärje (kutsehaiguse) väljakujunemise aeg langeb osaliselt VÕS-ile eelnevasse ja osaliselt VÕS-i järgsesse perioodi, siis kohaldatakse VÕS-i. VÕS § 136 lg 2 kohaselt tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Kostja ei ole hageja poolt arvestatud hüvitisele vastuväiteid esitanud. Maakohus arvestas hageja keskmist kuusissetulekut, töövõime kaotuse suurust protsentides, samuti hagejale makstava töövõimetuspensioni suurust, kostja poolt hüvitamisele kuuluvat vastutuse osa s.o 68,14% ning elukalliduse indeksit. Hageja poolt avaldatud andmete kohaselt oli hageja töövõimetuspensioni suurus alates oktoobrist 2012.a summas 136,43 eurot, alates 5.aprillist 2013.a summas 143,17 eurot, alates 5.augustist 2013.a summas 155,73 eurot ning alates 5.septembrist 2013.a summas 229,07 eurot. Alates juulist 2014.a tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis summas 33,94 eurot. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suurus muutumisel või hüvitise indekseerimisel vastavalt TTOS § 312. Maakohus leidis, et mittevaralise kahju hüvitamine 500 euro suuruses summas on mõistlik ning arvestades hageja tervislikku seisundit ka põhjendatud. Kostja ei esitanud kahju hüvitamise summale vastuväiteid. Maakohus rahuldas hageja nõude mittevaralise kahju osas ja mõistis kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahjuna välja 500 eurot.
Maakohus leidis, et hageja nõue kohustada kostjat hüvitama arstliku ekspertiisi aktides ettenähtud kõrvalkulud 83,38 % ulatuses kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hageja poolt kantud lisakulutustest 83,38 %. Lisakulutuste eest hüvituse saamiseks peab hageja esitama kostjale kirjalikud kuludokumendid.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Võhandu Põllumajanduse OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. juuli 2014.a otsuse tühistamist ja tsiviilasja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus apellandi hinnangul oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, jättes kohtuotsuse olulises osas põhjendamata, samuti hinnates tõendeid vastuoluliselt või jättes tõendid üldse käsitlemata; 2) on maakohus tuvastanud, et kutsehaigus kujunes välja perioodil 1986.a kuni 2009.a, kuid kohtuotsuses käsitletakse üksnes apellandi poolseid rikkumisi perioodil 2001.a kuni 2009.a. Varasema perioodi kohta puuduvad viited igasugustele apellandi poolsetele rikkumistele; 3) ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, miks luges maakohus apellandi osavastutuse suuruseks 68,14 %. Maakohus on leidnud, et kutsehaigus kujunenud välja perioodil 1986.a kuni 2009.a. Vastustaja oli apellandi juures tööl alates 21. detsembrist 1993.a. Vastustaja oli alates 1994.a tööl lüpsjana. Enne lüpsjana tööle asumist töötas vastustaja 1986.a kuni 1991.a sigalas seatalitajana ning 1991.a kuni 1994.a noorkarjatalitajana. Vastustajal on etteheited töö korraldusele perioodil 1986.a kuni 1994.a, kuid mitte hilisema perioodi kohta. Neid asjaolusid hinnates saab selgeks, et vastutuse määramine 68,14 % ulatuses perioodil 2001.a kuni 2009.a väidetavate õigusnormide rikkumisega ei saa mitte kuidagi olla põhjendatud; 4) ei nõustu apellant maakohtu järeldusega, mille kohaselt oli üheks vastustajal kutsehaiguse tekkimise põhjuseks apellandi poolt raskuste teisaldamise nõuete rikkumine. Vastustaja suhtes rakendati „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete“ §-s 4 toodud põhimõtteid. Kutsehaigus võib tekkida ka ilma, et tööandja rikuks õigusnorme; 5) ei saanud apellant rikkuda sotsiaalministri 14. detsembri 2000.a määruses nr 80 „Töötervishoiuja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“ sätestatut, kuna nimetatud määrus jõustus
01.märtsil 2001.a., samas kui töötaja asus lüpsjana tööle juba 1994. aastal. Töötaja on saanud pidevat täiendõpet ning selle kohta on esitatud maakohtule hulgaliselt tõendeid; 6) ei põhine asjas esitatud tõenditel maakohtu järeldus, mille kohaselt ei korraldanud apellant töötajatele regulaarseid tervisekontrolle. Tervisekontrollide regulaarset toimumist on kinnitanud vastustaja ise; 7) on maakohtu järeldused mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmise osas nii faktiliselt kui õiguslikult motiveerimata; 8) on faktiliselt ja õiguslikult motiveerimata ka maakohtu seisukohad arstliku ekspertiisi aktides ettenähtud kõrvalkulude hüvitise 83,38 % ulatuses väljamõistmist puudutavas osas. On ebaselge, millist taotlust ja millist arstliku ekspertiisi akti aluseks võttes on maakohus vastavasisulise nõude rahuldanud; 9) ei ole apellant kordagi menetluse kestel nõudeid omaks võtnud, vaid on vaielnud kogu hagiavaldusele vastu. Vastustaja täpsustas hagiavaldust (tl 73-82), mille kohaselt jäid vastustaja nõueteks: 1) välja mõista ühekordne hüvis 3793,27 eurot ja igakuuline hüvis alates oktoobrist 2012.a 152 eurot; 2) kohustada kostjal kanda hageja ravikulud (sanatoorne tuusik igal aastal 600
eurot ja retseptiravimid vastavalt esitatud arvetele); 3) jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Seda maakohus teadmata põhjustel arvesse võtnud ei ole.
5.M.M. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. juuni 2014.a otsuse muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei pea vastustaja apellatsioonkaebust põhjendatuks ja vaidleb sellele vastu; 2) on maakohtu otsus seadusega ja faktidega kooskõlas ja küllaldaselt põhjendatud; 3) ei ole apellant esitanud apellatsioonkaebuses mingeid uusi põhjendusi ja selgitusi; 4) ei soovi vastustaja oma seisukohtade põhjendamiseks nimetada uusi asjaolusid.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu osaliselt tühistada – s.o osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tervisekahjustustest tingitud lisakulutuste hüvitise 83,38 % ulatuses (kohtuotsuse resolutsiooni p 5). Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata, mõistes kostjalt välja hüvitise tervisekahjustusest tingitud lisakulude katteks 68,14 % ulatuses kirjalike kuludokumentide esitamisel, s.o retseptiravimid, taastusravi 10 päeva statsionaarset või 14 päeva ambulatoorset taastusravi aastas ning sõidukulud raviasutusse. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt.
7.Apellant tugineb apellatsioonkaebuses jätkuvalt asjaolule, et tema ja vastustaja vaheline töösuhe algas 1993. aastal. Ringkonnakohus järeldab sellest, et apellant ei loe ennast jätkuvalt varasema Võhandu kolhoosi õigusjärglaseks.
7.1.Maakohus on nimetatud asjaolule andnud põhjendatud hinnangu kohtuotsuse punktis 15. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, mille kohaselt Võhandu Põllumajanduse OÜ-d tuleb lugeda varasema Võhandu kolhoosi ning Võhandu Osaühingu õigusjärglaseks. Ringkonnakohus märgib lisaks, et varasema kolhoosi reorganiseerimisel osaühinguks saab lähtuda ka sellest, et säilis senine õiguslik identiteet ning muutus üksnes juriidiline vorm. Mõlemal juhul on põhjendatud lugeda, et hageja ja kostja vaheline töösuhe algas 1986. aastal, mil hageja M.M. asus Võhandu kolhoosis tööle esmalt seatalitaja ja farmitöölisena.
7.2.Ringkonnakohus märgib, et õigusjärgluse puudumisele viidatakse Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti 07. juuni 2010.a otsuses nr 159/0 (I kd tl 12-16). Otsuse lk 2 märgitakse, et Võru maakonna Võhandu Osaühingu 07.12.1995.a õiendi nr 180 kohaselt likvideeriti Võhandu kolhoos 22.12.1993.a. Võhandu Põllumajanduse OÜ (registrikood 10210230) on maakohtute registriosakondade keskandmebaasi 08.06.2010.a väljatrüki kohaselt eksisteeriv ettevõte. Eeltoodu põhjal on Sotsiaalkindlustusamet asunud seisukohale, et Võhandu kolhoos on likvideeritud õigusjärglaseta. Ringkonnakohtu arvates ei lükka eeltoodu siiski ümber maakohtu otsuse punktis 15 esitatud põhjendusi, mille kohaselt toimus varasema Võhandu kolhoosi reorganiseerimine Võhandu OÜ-ks ja hiljem Võhandu Põllumajanduse OÜ-ks. Asjaolu, et riik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) on asunud seisukohale, et varasema Võhandu kolhoosi ja praeguse Võhandu Põllumajanduse OÜ vahel puudub õigusjärglus, ei anna alust jätta rahuldamata töötaja esitatud hagi kutsehaigusega tekitatud tervisekahju hüvitamiseks.
8.Asja materjalidest nähtuvalt (Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõte, II kd tl 5, samuti töötervishoiuarsti teatis II kd tl 7) on hagejal kutsehaigus välja kujunenud perioodil 1986 – 2009, s.o kogu pooltevahelise töösuhte kestel 24 aasta vältel. Puuduvad igasugused täpsustused, mille kohaselt oleks kutsehaiguse väljakujunemist mõjutanud suuremas ulatuses mingi kindel periood (nt varasem töötamine 1986-1991 seatalitajana või 1991-1994 noorkarjatalitajana). Ringkonnakohtu arvates tuleb seetõttu lähtuda eeldusest, et kutsehaiguse väljakujunemist mõjutas ühetaolisel määral kogu kostja juures töötamise periood. Juhul kui tööandja soovis tugineda sellele, et lüpsjana töötamine alates 1994. aastast ei saanud kutsehaiguse väljakujunemist olulisel määral mõjutada, tulnuks tal vastavat asjaolu TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada.
8.1.Eeltoodust lähtudes ei ole ringkonnakohtu arvates asjakohased apellandi väited, et kohtuotsuses on käsitletud üksnes tööandja poolseid rikkumisi alates 2001. aastast ning varasema perioodi kohta puuduvad igasugused viited tööandja poolsetele rikkumistele. Isegi kui etteheiteid tööandjale seoses tööohutuse ja töötervishoiu alaste nõuete rikkumisega on võimalik sedastada alates 2001. aastast, seoses asjaomaste õigusaktide jõustumisega, siis kuulub ka ajavahemik 2001 – 2009 perioodi hulka, mille vältel töötajal kujunes välja (süvenes) kutsehaigus.
8.2.Töötajatele perioodilise tervisekontrolli läbiviimise kohustus kehtestati juba Vabariigi Valitsuse 22. juuli 1992.a määrusega nr 214 „Eesti Vabariigi töölepingu seaduse rakendamise otsuse täitmise kohta“ tagasiulatuvalt, s.o alates 1. juulist 1992. Lisaks kehtis alates 1. jaanuarist 1994.a Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993.a määrus nr 321 „Raskuste käsitsi teisaldamise kohta“. Nimetatud normide kohaselt tuli hiljemalt alates 1. jaanuarist 1994.a viia läbi töötajate eelnevat ja perioodilist tervisekontrolli tööde puhul, kus regulaarselt teisaldatakse raskusi käsitsi (naistel pidevalt üle 7 kg, vahelduvalt teiste töödega üle 10 kg); mis on seotud pidevas sundasendis püsimise või seismisega, tööd, mis on seotud lokaalse lihaspingega, peamiselt kämbla- ja õlavarrelihaste pingutusega ning mis on seotud perioodilise kummardamisega üle 300 korra vahetuses, viibimine üle 50 % vahetuse ajast sundasendis.
8.3.Ringkonnakohtu arvates on piisavalt kinnitust leidnud asjaolu, et hageja töö kostja juures kuulus niisuguste tööde hulka, mille puhul Vabariigi Valitsuse 22. juuli 1992.a määruse nr 214 ja
19.oktoobri 1993.a määruse nr 321 kohaselt oli kohustuslik perioodiliste tervisekontrollide läbiviimine. Seega oli tööandjal alates 1. jaanuarist 1994.a kohustus suunata töötaja regulaarselt tervisekontrolli. Viited asjaomastele õigusaktidele sisalduvad maakohtu otsuse p-s 18.3.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt tööandja ei ole tõendanud tervisekontrolli nõuetekohast läbiviimist enne 2006. aastat.
9.1.Perioodi kohta 1994-2009 (lüpsjana töötamine) on töötaja kutsehaigestumise uurimise raames (II kd tl 4) kinnitanud tervisekontrollide toimumist alguses igal aastal, hiljem kahe aasta järel. Selle perioodi kohta on esitatud ka kirjalikud tõendid, millest järelduvalt on töötaja viibinud arsti vastuvõtul 1999.a, 2001.a, 2003.a ning edasi 2006.a, 2007.a ja 2008.a. Viimane tervisekontrolli otsus (II kd tl 70) on kuupäevata, kuid selles märgitud järgmise tervisekontrolli aega (aprill 2012.a) ja töösuhte lõppemise aega (korraline ülesütlemine 17.05.2010) saab eeldada, et see võis toimuda 2010.a kevadel.
9.2.Menetluses (15.10.2012.a hagiavalduse täiendus) on hageja väitnud, et tervisekontrolle korraldati kahel korral, s.o 2007. ja 2008. aastatel. 15.01.2014.a menetlusdokumendis on hageja esitanud vastuväited, mille kohaselt ei ole tervisekontrolli läbi viinud selleks pädevad arstid. 1999.a tervisetõendil ei ole arsti nimi loetav. 2001/2003.a tervisetõendil on perearst Anne Ojakääru allkiri, sh kinnitus, et hageja tervis võimaldab töötada lüpsja ametikohal. Hilisemad tervisetõendid (tervisekontrolli otsused) on allkirjastatud töötervishoiuarstide poolt. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et enne 2006. aastat ei saa tervisekontrolle pidada nõuetekohaselt läbi viiduks.
9.3.Töötajate tervisekontrolli kord kehtestati Sotsiaalministri 31. mai 2000.a määrusega nr 40. Sellest tulenevalt tuli töötajate perioodiline tervisekontroll läbi viia kvalifitseeritud töötervishoiuarsti poolt. Määruse § 1 lg 3 kohaselt pidi tervisekontrollile eelnema ettevõtte töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Määruse § 1 lg 4 sätestas, et töötajate tervisekontroll toimub 1 – 3 aasta järel, vastavalt riskianalüüsi tulemustele. Töötajate tervisekontrolli täpsustatud kord kehtestati Sotsiaalministri 24. aprilli 2003.a määrusega nr 74. Määruse § 7 lg 2 kohaselt tuleb tööandjal säilitada tervisekontrolli otsuseid 10 aastat pärast töötajaga töösuhte lõpetamist.
9.4.2006. aastale eelnenud tervisekontrolli tõendite puhul puudub igasugune viide sellele, et kontrolli oleks läbi viinud selleks pädeva väljaõppe saanud töötervishoiuarst. Ehkki toimikus on andmeid ka töötaja tervise kontrollimise kohta enne 2006. aastat, kus perearst vm täpsustamata kvalifikatsiooniga arst on andnud hinnanguid, mille kohaselt töötaja tervis võimaldab tal jätkata töötamist lüpsjana, on tööandja jätnud tervisekontrolli aastatel 1994 – 2006 nõuetekohaselt korraldamata.
10.Põhjendatud on maakohtu järeldused (kohtuotsuse p-d 18-19), et kostja juures valitsenud töökeskkond oli seotud riskidega töötaja tervisele. Risk tulenes peamiselt raskuste pidevast käsitsi teisaldamisest ja palju kordi sarnaste liigutuste sooritamisest, millega kaasnesid lihaspinged ja koormus kätele, seljale ja jalgadele. Koostoimes ebasoodsa mikrokliimaga tõid need pikema aja vältel kaasa kutsehaigestumise.
10.1.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole tööandja viinud läbi asjakohast ja piisavat töökeskkonna riskide hindamist (kohtuotsuse p 20). Põhjendatud on maakohtu hinnang, et tööandja esitatud sisekontrolli aktid ei tõenda töökeskkonna tingimuste sisulist hindamist ja parandamist töötajate tervise seisukohalt. Alates 26. juulist 1999.a kehtib Töötervishoiu ja tööohutuse seadus, mille §-s 13 sätestatakse tööandja peamised kohustused töökeskkonna ohutuse tagamisel ning töötajate terviseriskide vältimisel või vähendamisel.
10.2.Ka eelviidatud Sotsiaalministri 31. mai 2000.a määrusest nr 40 ja 24. aprilli 2003.a määrusest nr 74 tulenes tööandja kohustus viia läbi töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Tööandja (apellant) ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja töökohal oli läbi viidud nõuetekohane riskianalüüs ning et oleks koostatud tegevuskavasid terviseriskide vähendamiseks ja/või vältimiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse punktis 18.1 sisalduvate seisukohtadega ega korda neid täies ulatuses.
10.3.Kostja esitatud töökaitsejuhendid (II kd tl 40-42 ja 43-45) ei sisalda viiteid lüpsja töös esinevatele peamistele terviseriski põhjustavatele ohuteguritele (regulaarne raskuste teisaldamine, ulatuslik sundasendis püsimine, lokaalse lihaspingega seotud töö, koormus kämbla- ja õlavarrelihastele; perioodiline kummardamine). Töökaitsejuhendi punktis 1.1 üksnes viidatakse ohututele töövõtetele, kuid puuduvad juhised, kuidas vältida eelkõige lihaspingetega ja füüsilise koormusega kaasnevaid terviseriske.
10.4.Riskihindamise kohta on esitatud tabel „Riskihindamine Palo lüpsilaudas“ (II kd tl 48), millel puudub märge riskihindamise läbiviimise aja kohta. Seejuures on ergonoomilisi ohutegureid, mis võivad põhjustada füüsilise ülekoormuse haigust (töökoht, tööasend, töövahendid) hinnatud riski tasemega 1, s.o riski on loetud vähetähtsaks ja mitte täiendavate meetmete tarvituselevõttu eeldavaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga (otsuse p 18.2), et riskihindamise käigus on jäetud analüüsimata pikaajalise füüsilise tööga kaasnevad reaalsed ohud töötajate tervisele. Samuti nõustub ringkonnakohus, et kostja ei ole tõendanud töötaja instrueerimist ohutute ja ergonoomiliste töövõtete osas.
11.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus, et ehkki kohtu poolt viidatud Sotsiaalministri 14.12.2000 määrus nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“ jõustus 01.03.2001.a ehk aastaid pärast pooltevahelise töösuhte algust ja hageja tööleasumist lüpsjana 1994.a, tuli töötervishoiu- ja tööohutusalaseid põhimõtteid rakendada ka varem alguse saanud töösuhetes. Ringkonnakohus möönab, et tööandja ei saanud rikkuda 14.12.2000.a määrusest tulenenud kohustust viia läbi töötaja esmajuhendamine enne tööle asumist. Samas tulenes ka teistest õigusaktidest tööandja kohustus tagada töökeskkonna ohutus ja teha endast olenev, vähendamaks töötajate tervisele kaasnevaid riske (TTOS § 13). Eeltoodust lähtudes on maakohus kolleegiumi arvates õigesti rakendanud kostja suhtes osavastutust hagejal tekkinud tervisekahjustuse hüvitamisel 68,14 % ulatuses. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise perioodi eest juuli 2010 kuni juuni 2014 ühekordse maksena summas 4174,01 eurot ja edaspidi alates juulist 2014 igakuiselt 33,94 eurot, mis kuulus ümberarvestamisele töövõimekaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suuruse muutumisel või hüvitise indekseerimisel (kohtuotsuse resolutsiooni p 2 ja 3).
12.Apellant heitis maakohtule ette mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmise ebapiisavat põhjendamist. Mittevaralise kahju tekkimist ei ole menetluses sisuliselt arutatud. Sellekohase nõude esitas hageja üksnes oma esialgses hagiavalduses.
12.1.Ringkonnakohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust (vt ka nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-67-10, p 25).
12.2.Töösuhte lõppemise ajal (mai 2010) kehtinud VÕS § 130 lg 2 redaktsioon sätestas, et isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Tervise kahjustamise korral tuli kahjustatud isikul seega tõendama üksnes tervisekahjustuse tekitamist kahju tekitaja poolt. Seevastu mittevaralise kahju olemasolu tuli VÕS § 130 lg 2 sõnastust ja eesmärki arvestades tervisekahjustuse tekitamise korral eeldada. Kannatanul (hagejal) ei tulnud seega mittevaralise kahju olemasolu eraldi tõendada ega selgitada. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanud enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-81-05).
12.3.Ringkonnakohus leiab, et käesolevas menetluses kinnitust leidnud asjaolusid arvestades on maakohus õigesti rahuldanud mittevaralise kahju hüvitise nõude summas 500 eurot. Kohus on põhjendanud, et hageja on kaotanud oma töövõimest 50 %. Seejuures kestis pooltevaheline töösuhe, mille puhul tööandja ei täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi töötaja tervise kaitsmisel, pikka aega (1986 – 2010). Seoses tervisekahjustusega ja töövõime kaotusega tekkis hagejal elukvaliteedi langus. Hageja poolt hüvitisena nõutud summa, 500 eurot, ei ole ülemääraselt suur. Ringkonnakohus on seisukohal, et mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmisel summas 500 eurot ei ole maakohus ületanud diskretsiooni piire, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus maakohtu otsustusse sekkuda. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata
ka mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist puudutavas osas (kohtuotsuse resolutsiooni p 4).
13.Apellant vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, millega kohustati apellanti (kostjat) hüvitama hagejale arstliku ekspertiisi aktides ettenähtud kõrvalkulud 83,38 % ulatuses.
13.1.Sellekohase nõude esitas hageja oma esialgses hagiavalduses. Hageja on tuginenud Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toestuse osakonna 05.01.2010.a otsusele nr 579705 (I kd tl 19-20) ja Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu Büroo 22.10.2010.a otsusele nr 681107 (I kd tl 21-22), millega on kindlaks tehtud M.M. osaline töövõime kaotus kutsehaigusest tingituna. Mõlemas nimetatud otsuses on märgitud tervisekahjustusest tingitud lisakuludena: retseptiravimid, sanatooriumituusikud 1 × aastas 10 päeva või taastusravi 14 päeva; sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi. Maakohus on nõude rahuldamisel õigesti viidanud VÕS § 130 lõikele 1, mis on tervisekahjustusega kaasnevate lisakulude eest hüvitise väljamõistmise aluseks.
13.2.Maakohus ei ole aga põhjendanud, millisel alusel kuulub lisakulutustest kostja poolt hüvitamisele 83,38 %. Hageja ei suutnud vastavat asjaolu selgitada ka ringkonnakohtu menetluses. Kuna Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti 07.06.2010.a otsuse nr 159/1 kohaselt hüvitab Sotsiaalkindlustusamet hagejale tekitatud kahju ja lisakulutused 31,86 % ulatuses, siis on ringkonnakohtu arvates põhjendatud jätta kostja kanda 68,14 % vastavatest kulutustest. Selles osas tuleb maakohtu otsust muuta. Tervikuna vastab hageja nõude rahuldamine lisakulude osaliselt tööandja kanda jätmise osas väljakujunenud kohtupraktikale. Kohus on otsuse p-s 24.3 muuhulgas selgitanud, et lisakulutuste eest hüvitise saamiseks peab hageja esitama kostjale kirjalikud kuludokumendid.
14.Arvestades apellandi poolt maakohtu otsuse vaidlustamise ulatust ning apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust (lisakulude väljamõistmine 83,38 % asemel 68,14 % ulatuses), samuti maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust (kulude jätmine kummagi poole enda kanda) leiab ringkonnakohus, et apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tuleb jätta apellandi kanda. Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.