Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

Asjaolud, hageja nõue ja vastuväited kostja vastuhagile

Kostja ei nõustunud, et kogu hageja nimetatud vara oli poolte ühisvara. Nii leidis kostja, et Aktsiaselts A aktsiad, Osaühing C osad, VVV kinnistu, JJJV korter, WWW kinnistu, LLL2 kinnistu ja hageja nimetatud väärisesemed kuulusid kostja ainuomandisse. Tegu oli kostja lahusvaraga, sest selle oli kostjale kinkinud või pärandanud tema vanatädi BB. Aktsiaselts A oli kostja iseseisvalt oma elu jooksul töötanud üles. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et esemed kuuluvad ühisomandisse, palus kostja nende jagamisel kõrvale kalduda abikaasa osade võrdsuse põhimõttest. Hageja lahusvara hulka kuulusid kostja seisukoha järgi koolilõpusõrmus ning hõbedane metallrihma ja valge sihverplaadiga kell. Samas nõustus kostja, et poolte ühisvara hulgas olid järgmised esemed: JJJ korter, arveldusarvetel olevad summad, sõiduauto BMW 525 ja VVV elamust võetud 32 000 eurot. Hageja nimekirjale lisaks tõi kostja välja, et ühisvara hulka kuulusid veel sõiduauto Mecedes CLK 240 Elegance Auto Coupe (registreerimismärgi nr OOOOOO), võlanõue MM vastu, mis koos viivistega oli 12 782 eurot, JJJ korteri üüritulu 6 678 eurot. Lisaks palus kostja tunnistada tema lahusvaraks ja mõista ühisvarast kostja kasuks välja ühisvarasse lahusvarast tehtud sissemaksed 14 340,73 naela, tunnistada WWW kinnistu perioodi 01.03.2010 – 01.04.2014 üüritulu 30 752,74 naela kostja lahusvaraks ja mõista ühisvarast kostja kasuks välja ning tunnistada LLL2 kinnistu perioodi 01.08.2012 – 30.03.2014 üüritulu 5 900 naela kostja lahusvaraks ja mõista ühisvarast kostja kasuks välja. Veel palus kostja mõista hagejalt poolte ühisvarasse VVV elamust võetud 32 000 eurot, MM-le antud laen ja selle sissenõudmata jätmisega tekitatud kahju 12 782 eurot, JJJV korteri õigusvastase tasuta kasutusse andmisega perioodil 01.12.2013 – 14.05.2015 tekitatud kahju 1 836,45 eurot, sõiduauto Mercedes CLK 240 tasuta võõrandamisega tekitatud kahju 6 500 eurot. Maakohtu otsus

Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldus enne 01.07.2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1). Seega, kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01.07.2010 mingi eseme, tuli selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 01.07.2010, kohaldus ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS. Hagi ja vastuhagi kohaselt kuulus poolte ühisvara koosseisu: 1) VVV kinnistu koos sisustusega; 2) JJJ korter koos sisustusega; 3) JJJV korter koos sisustusega; 4) LLL kinnistu koos sisustusega; 5) LLL2 kinnistu koos sisustusega; 6) WWW kinnistu koos sisustusega; 7) Aktsiaselts A aktsiad; 8) Osaühing C osad; 9) sõiduauto BMW 525; 10) sõiduauto Vauxhall Corsa; 11) väärisesemed; 12) sularaha 32 000 eurot; 13) võlanõue MM vastu kokku 12 782 euro ulatuses (põhinõue 6 391 eurot, viivised 6 391 eurot); 14) poolte pangakontodel olevad rahalised vahendid; 15) üüritulu korteritest JJJ,kokku 6 678 eurot. Kostja täiendas 29.05.2015 menetlusdokumendis vastuhagi ja nõudis hagejalt 1 836,45 euro suuruse üüritulu hüvitamist ühisvarasse; 16) WWW kinnistu üüritulu 42 023, 42 eurot; 17) Aktsiaselts A dividendid alates 2013. aastast kokku 4 107 274, 83 eurot; 18) kostja palus välistada pärandvarana saadud rahalised sissemaksed 14 340,73 naela (19 596, 52 eurot) ühisvarast ja kostjale tagastada. Pooltel oli vaidlus, kas VVV elamu kuulub ühisvara hulka või on tegu kostja ainuomandiga, sest see omandati kostja täidi BB raha (36 000 naela) eest ja kinnistati kostja EVP-kroonide eest ning üksnes kostja kanti 14.01.2004 tekkinud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Menetluses leidis küll tõendamist, et maja omandati BB raha eest, kuid mitte see, et BB soovis abistada üksnes kostjat. Samas andis see aluse ühisvara jagamisel osade võrdusest kõrvalekaldumiseks 36 000 naela võrra. Kohtu seisukohta ei muutnud ka asjaolud, et kinnistu erastamisel kasutati ainult kostja EVP-kroone ja kostja kanti 14.01.2004 tekkinud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Erastamine toimus abielu ajal sümboolse hinna eest. Pealegi tuli poolte abielu jooksul omandatud EVP-d lugeda PKS 1995 § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks. Veel enam, abielu kestel renoveeriti oluliselt kinnisasja, mille tulemusena kinnistu väärtus tõusis 260 000 euroni. JJJ korteri kuuluvuse osas vaidlust ei olnud. Mõlemad pooled leidsid, et tegu oli ühisvaraga. Korter omandati abielu ajal 18.08.2004 ja kuulus seega PKS1995 § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvarasse. JJJV korteri osas leidis hageja, et tegu on poolte ühisvaraga ja kostja, et tema ainuomandiga, sest soetati 22.04.1994 lahusvara arvelt. Nimelt kinkis 27.07.1982 kostja vanatädi BB kostjale sõiduauto VAZ 21053 väärtusega 8 245 rubla. Pärast poolte abieluliste suhete algust 1986. aastal müüs kostja talle kingitud sõiduauto VAZ 21053 ning ostis saadud raha arvelt

kooperatiivkorteri aadressil TTT, Tallinn. 1994. aastal müüs kostja TTT korteri ning soetas selle asemel 22.04.1994 JJJV korteri. Uue korteri ostmiseks sai kostja täiendavat rahalist toetust BB-lt. Hageja selgituste kohaselt eraldati TTT korter hagejale kui „N“ tehase töötajale. Tõendatud oli, et 27.07.1982 kinkis BB kostjale sõiduauto VAZ 21053 väärtusega 8 245 rubla. Kuna see omandati enne abiellumist, oli tegu kostja lahusvaraga. Samas, tuli 1986. aastal sõiduauto müügist laekunud raha tunnistada poolte ühisvaraks PKS1995 § 14 lg 1 mõttes, sest raha omandati abielu kestel. Samuti oli tõendatud, et TTT korteri soetamise võimaluse lõi asjaolu, et hageja oli tehase „N“ töötaja. Uus ja suurem JJJV korter soetati varaühisuse kestel 18.08.2004. Kostja ei tõendanud BB-lt täiendava rahalise toetuse saamist uue korteri soetamiseks. Seega soetati korter poolte abielu ajal ja poolte ühiste panustega ning see tuli ühisvarana jagada. LLL2 kinnistu kuuluvuse osas olid pooled samuti eriarvamusel. Hageja muutis menetluse kestel oma algset seisukohta ja arvas, et tegu on ühisvaraga, sest ta panustas oluliselt elamu ümberehitusse. Kostja leidis, et tegu on tema ainuomandiga, sest see soetati 10.11.2008 täies ulatuses kostja kingituste ja pärandina saadud raha arvelt. Kohus oli seisukohal, et kostja ei suutnud veenvalt tõendada, et LLL2 kinnistu soetati kostja lahusvara arvelt. Kostja esitatud informatsioon oli erinev ja vastukäiv. Samal ajal kinnitasid tunnistajate ütlused, et hageja isikliku töö ja panuse arvelt toimusid abielu ajal LLL2 kinnistul olulised renoveerimistööd. Kohtumenetluse ajal vormistas kostja LLL2 kinnistu enda ema SS nimele, kes omakorda võõrandas ridaelamu AD-le. Kuna ridaelamut ei olnud võimalik ühisvarana jagada, tuli kostjalt välja mõista hüvitis PKS § 34 lg 1 alusel. WWW kinnistu osas oli hageja esmalt seisukohal, et see on kostja lahusvara, sest ta omandas selle pärimise teel 27.11.2002, kuid palus välja mõista 37 000 euro suurune hüvitis parenduste teostamise eest. 09.02.2015 menetlusdokumendis kujundas hageja nõude ümber ja taotles tunnistada ridaelamu poolte ühisvaraks, sest kinnistu väärtus suurenes poolte abielu ajal hageja isikliku töö tulemusena oluliselt. Kostja oli veendumusel, et tegu oli tema lahusvaraga, sest ta omandas selle pärimise teel ja hageja panus asja parendamisse ei olnud sedavõrd suur, mis oleks tinginud asja omanike ringis muutused. Tunnistajate ütlused kinnitasid, et hageja isikliku töö ja panuse arvelt toimusid kinnistul olulised renoveerimistööd, mis andsid aluse PKS1995 § 14 lg 2 kohaldamiseks. Samas sai ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenes. Ridaelamu väärtus pärimise ajal oli 180 000 naela ja selle praegune keskmine turuväärtus oli 310 000 naela. Ehitustööde rahastus tuli abikaasade ühisvara arvelt. Abielu ajal lisandunud väärtus oli seega 144 192,6 eurot, millest pool oli 72 096,3 eurot. Aktsiaselts A aktsiad kuulusid hageja hinnangul ühisvara koosseisu, kuid kostja arvamuse kohaselt oli tegu tema ainuomandiga. Hageja põhjendas oma seisukohta sellega, et äriühing asutati ja kanti registrisse abielu ajal ja hageja panustas oluliselt äriühingu tegevusse. Kostja selgitas oma seisukohta sellega, et ta omandas selle vanatädi kingitud vara eest. Nimelt kinkis BB kostjale sõiduauto VAZ 2109 väärtusega 57 700 krooni, mis oli ühingu algkapitaliks. 100 000 krooni suurusest omakapitalist ülejäänud 42 300 krooni moodustas kostja lahusvarasse kuuluv personaalarvuti komplekt koos laserprinteriga, mille kostja soetas talle lahusvarana kuulunud teiste sõiduautode müügist saadud vara arvelt. Kuivõrd Aktsiaselts A asutati ja kanti äriregistrisse poolte abielu ajal 05.12.1996, tuli lähtuda äriühingu asutamise ajal kehtinud PKS1995 regulatsioonist. Tõendatud oli, et VAZ 2109 oli ühingu algkapital, kuid kostja ei suutnud tõendada, et selle kinkis temale tädi. Kui ka oli tegu tädi kingitusega, siis panus tehti perefirmasse. Väidetavalt teiste tädi kingitud sõiduautode müügist saadud raha arvelt ostetud personaalarvuti komplekti ja laserprinteri osas märkis kohus, et kui sõiduautode müük toimus, leidis see aset abielu ajal. Vara müügist laekunud raha ükskõik kumma abikaasa arvelduskontole moodustab abikaasade ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 mõttes. Tõendatud oli, et

Aktsiaselts A näol oli tegemist pereettevõttega, kus mõlemad abikaasad panustasid võrdselt ettevõtte toimimisse, töösse ja arengusse. Igapäevatöös keskendus hageja ettevõtte tehnilistele, transpordi- ja logistilistele küsimustele, müügitööle, IT ja turvalisuse küsimustele, tarkvara ja riistvara korraldamisele. Samuti tegeles hageja ehituse- ja remonditöödega. Abikaasad arutasid üheskoos igapäevaseid ettevõttega seonduvaid küsimusi ning hageja osales ettevõttes otsustamistel. Lisaks sellele osales hageja Aktsiaselts A nõukogu töös. Seega olid ühingu aktsiad poolte ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 alusel. Osaühing C osad olid hageja hinnangul poolte ühisvara, kostja palus osade puhul kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, sest ühing rajati kostja lahusvara arvelt, s.t maksed ühingu asutamiseks tehti 31.01.2003 kostja kontolt. Kohus märkis, et abielu ajal abikaasade kontodel olev raha on abikaasade ühisvara ja tähtsust ei oma, kes abikaasadest kontolt makseid teeb. Tegu oli ühisvaraga ja puudus põhjus kalduda kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest. Pooled ei vaielnud selle üle, et osade nimiväärtus oli 2 557 eurot. Sõiduauto BMW 525 ühisvara hulka kuuluvuse osas vaidlust ei olnud. Samuti puudus vaidlus selles, et auto väärtus oli 5 990 eurot ja see võiks jääda kostjale. Sõiduautoga Mercedes CLK 240 osas täiendas kostja vastuhagi menetluse kestel ja nõudis hagejalt 6 500 euro hüvitamist ühisvarasse, sest hageja müüs auto 10.03.2014. Kohus tuvastas, et abielu ajal 13.03.2012 oli sõiduauto hageja nimel ja see võõrandati 10.03.2014. PKS § 27 lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasade lahusvara hulka. Kuivõrd sõiduauto võõrandati abielu kestel kostja nõusolekuta, tuli kostjale hüvitada pool sõiduauto turuväärtusest 4 750 eurot PKS § 34 lg 1 alusel. Sõiduauto Vauxhall Corsa palus hageja hagi täienduses esmalt arvata samuti ühisvara hulka. Kostja seisukoha järgi kuulus auto Aktsiaselts A-le, mitte abikaasadele. Praegusel juhul ei leidnud tõendamist, et sõiduauto Vauxhall Corsa kuulus ühisvarasse, mistõttu jättis kohus sõiduauto ühisvara koosseisust välja. Väärisesemete osas arvas hageja, et tegu on ühisvaraga. Kostja leidis, et need on tema ainuomandis (v.a hageja koolilõpusõrmus), sest väärisesemed kinkis kostjale vanatädi BB. Tunnistaja ütlustega oli tõendatud, et väärisesemed kingiti kostjale. Seega olid väärisesemed (v.a hageja koolilõpusõrmus) kostja lahusvara PKS1995 § 15 lg 1 alusel. Kostja 01.02.2018 esitatud nõue tuvastada, et hõbedat värvi metallrihma ja valge sihverplaadiga kell kuulus hageja lahusvarasse, esitati hilinenult, mistõttu jättis kohus nõude läbi vaatamata. 32 000 euro suuruse sularaha osas pooltel vaidlust ei olnud. Nad nõustusid, et tegu on ühisvaraga, mis tuleb jätta hagejale kohustusega hüvitada kostjale 16 000 eurot. Võlanõude kohta MM vastu, mille hageja jättis ebaõigesti sisse nõudmata ja mis tuleb hagejal nüüd ühisvarasse kostja seisukoha järgi tagastada, märkis kohus järgmist. Nõue oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud, mistõttu tuli see jätta ühisvara koosseisust välja. Nimelt allkirjastati võlakiri 05.03.1999, mille järgi tuli laen tagastada 12. märtsil ja tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Pangakontol olevate rahaliste vahendite osas pooltel vaidlust ei olnud. Mõlemad soovisid, et pangakontod jääksid selle poole ainuomandisse, kelle nimele oli vastav konto registreeritud. JJJ, korterite osas arvas kostja, et hageja on aastaid teeninud nendest üüritulu 66 798,25 eurot, kuid ei ole saadud tulu ühisvarasse ja perekonna ülalpidamisse panustanud. Sellega tekitas hageja kostjale kahju ning teenitud üüritulu tuli ühisvarasse hüvitada. Kohus leidis, et hageja tulu teenimine nimetatud korterite üürimisega oli tõendamata. Seepärast tuli kostja nõue jätta rahuldamata.

Kostja palve mõista ühisvarast välja WWW kinnistu üürimisel saadud tulu 42 023,42 eurot, tuli samuti jätta rahuldamata. Kostja põhjendas nõuet sellega, et WWW kinnistu oli tema lahusvara, aga üüritulu laekus ühiskontole, muutudes ühisvaraks. Iseenesest oli õige, et raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Samas ei tõenda kostja koostatud üüritulude tabel, et hageja sai elamu üürimisest tulu. Poolte ühisarvele laekunud rahal puuduvad obligatoorsed raha tunnused ja seega ei ole ühisarvel võimalik eristada kostja lahusvara. Samuti puudusid tõendid, mis annaksid ühisvara jagamisel PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Ühis- või lahusvara huvides tehtud kulutustest tuleb eristada perekonna ülalpidamiseks perekonna vajaduste rahuldamisel tehtavaid kulutusi, mille puhul eeldatakse, et abikaasal ei ole õigust neid kulutusi tagasi nõuda. Kohus tuvastas, et poolte ühisarve suleti 19.05.2014, millest võis järeldada, et ühisarve rahaline seis on null ja abielu kestel perekonna huvides ära kulutatud. Ka tuli nõude põhjendamatuse ja tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata kostja palve mõista hagejalt välja ridaelamu LLL2 üüritulu 8 062,31 eurot. Tõendamata oli üüritulu saamine ja selle võimalik suurus ning abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Aktsiaselts A dividendide nõude osas märkis kohus, et hageja esitas nõude pärast eelmenetluse lõpetamist 25.01.2016, s.o hilinenult. Lisaks olid dividendide maksmise otsused Aktsiaselts A (mitte hageja) poolt tehtavad tehingud. Kui aktsionärid on võtnud vastu otsuse maksta dividende, tekib dividendi saamiseks õigustatud isiku ja äriühingu vahel võlasuhe, mis muutub sissenõutavaks kolmanda menetlusvälise isiku Aktsiaselts A suhtes (mitte endise abikaasa suhtes). Eelneva tõttu jättis kohus Aktsiaselts A dividendid ühisvara koosseisust välja. Kostja palve tagastada temale pärandvarana saadud rahalised sissemaksed 19 596,52 eurot, mille ta kandis ühisvara arvele, tuli jätta rahuldamata. Esiteks puudusid tõendid, et kirjeldatud raha pärines BB-lt. Isegi kui vanatädi kandis kostjale raha, siis läks see hageja ja kostja ühisarvele. Ühisarvele laekunud raha on abikaasade ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 mõttes. Abikaasade ühisarve avati 04.08.2008 ja suleti 19.05.2014, millest sai järeldada, et raha kulutati abielu kestel perekonna huvides ära. Esialgses hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista ridaelamu WWW remondikulud 37 000 eurot. Hiljem kujundas ta oma nõude ümber ja palus tunnistada kirjeldatud elamu poolte ühisvaraks. Nõudest loobumise tõttu jättis kohus hageja nõude ühisvara koosseisust välja. Seega tuli jagada ühisvara järgmises koosseisus: 1) VVV elamu koos sisustusega; 2) JJJ korter koos sisustusega; 3) JJJV korter koos sisustusega; 4) LLL2 kinnistu koos sisustusega; 5) WWW kinnistu koos sisustusega; 6) Aktsiaselts A aktsiad; 7) Osaühing C osad; 8) sõiduauto BMW 525; 9) sõiduauto Mercedes CLK 240; 10) sularaha 32 000 eurot; 11) poolte pangakontodel olevad rahalised vahendid. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 lg 2 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele, kuid kui

kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt osa suurusele. Kusjuures kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Eelmenetluses esitas hageja Londoni kinnistute ekspertiisiaktid ja arvestades poolte võrdset kohtlemist, andis kohus kostjale võimaluse omapoolsed ekspertiisid esitada. Kostja seda võimalust ei kasutanud. Hageja esitatud ekspertiisidest oli möödunud sedavõrd palju aega, et need ei pruukinud praeguse seisuga enam anda objektiivset infot kinnisvara turuväärtuse kohta. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 3 järgi võib kohus abieluasjas tõendeid koguda ka omal algatusel. Abieluasjaks on TsMS § 102 lg 1 p 4 järgi ka ühisvara jagamise nõue. Kohus tuvastas Suurbritannia kinnisvara portaali andmetele tuginedes, et seisuga 18.02.2018 olid Londoni elamute turuväärtused järgmised: LLL2 kinnistu keskmine turuväärtus oli 838 000 naela; WWW kinnistu keskmine turuväärtus oli 310 000 naela. Kuivõrd kostja võõrandas need hageja nõusolekuta, tuli hagejale hüvitada tema osa. Kostja ei tõendanud, et ta tegi tehingud perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. WWW kinnistu jagamisel sai arvestada PKS1995 § 15 lg 1 järgi kostja lahusvaraga ja PKS1995 § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusega 180 000 naela (204 894,707 euro) ulatuses, mis ei kuulunud ühisvara hulka. Eestis asuvate korterite väärtuse kindakstegemiseks määrati ekspertiis, kus tuvastati, et seisuga 08.01.2018 oli VVV kinnistu väärtus 260 000 eurot, JJJ korteri väärtus 90 000 eurot ja JJJV korteri väärtus 90 000 eurot. Kohus jättis VVV kinnistu kostjale ja J tänava korterid hagejale. Nii säilis mõlemal elukoht Eestis. VVV kinnistu jagamisel arvestas kohus abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise põhimõttega 36 000 naela ulatuses, mis võrdus 41 133,45 euroga. Kohus tuvastas ülal, et Aktsiaselts A aktsiad kuulusid poolte ühisvarasse. Hageja neid endale ei soovinud ja palus endale välja mõista hüvitise. Vastuhagis soovis kostja ühingut enda ainuomandisse. Kostja hilisem taotlus jagada Aktsiaselts A aktsiad avalikul enampakkumisel kohtutäituri vahendusel esitati hilinenult. Ekspertiisi käigus tuvastati, et ühingu aktsiate turuväärtus oli 11.12.2017 seisuga 3,7 miljonit eurot (hind ilma LLL kinnistuta) või 4,6 miljonit eurot (hind koos LLL kinnistuga). Kostja selgitas, et ta ei ole võimeline maksma hagejale sedavõrd suurt hüvitist, mis vastaks aktsiate poolele väärtusele. Eelneva tõttu ei saanud ühingut jätta kostjale koos hüvitise tasumise kohustusega. Äriühingu muid jagamise viise hageja ja kostja (tähtaegselt) ei esitanud. Kohus võib jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata. Kui pooled ei ole sobivat jagamise viisi määranud, võib kohus jätta kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata. Eelneva tõttu jättis kohus Aktsiaselts A ühisvarana jagamata. Osaühing C osade jagamise osas pooltel vaidlust ei olnud ja nad taotlesid osade jätmist kostja ainuomandisse. Kohus jättis Osaühing C osad kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest 1278,5 eurot. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et sõiduauto BMW 525 väärtusega 5 990 eurot peaks jääma kostjale. Kohus jättis auto kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest 2 995 eurot. Kuivõrd hageja võõrandas ühisvarasse kuulunud sõiduauto Mercedes CLK kostja nõusolekuta 10.03.2014 ja ta ei tõendanud, et tegi tehingu perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, tuli kostjale hüvitada pool sõiduauto turuväärtusest, s.o 4 750 eurot (9 500 / 2). Ka sularaha jagamise viisi üle pooltel vaidlust ei olnud. 32 000 eurot tuli jätta hagejale

kohustusega tasuda kostjale 16 000 eurot. Pangakontol olevad rahalised vahendid palusid mõlemad jätta selle poole ainuomandisse, kelle nimele oli vastav konto registreeritud. Kokkuvõttes tuli kinnisasjadest hagejale jätta JJJ ja 32-5 korterid mõlemad väärtusega 90 000 eurot ning kostjale VVV kinnistu väärtusega 260 000 eurot. Kostjalt tuli välja mõista hüvitis ühisvara vähendamise eest 646 374,5 eurot ((943 661,81 + 349 087,3) / 2), kui kostja võõrandas LLL2 ja WWW kinnistud. Arvestades vajadust kalduda kostja kasuks kõrvale ühisvara võrdsusest, kujunes kinnisvaralt kostjalt väljamõistetava hüvitise suuruseks 444 619,9 eurot. Muu vara osas tuli kostjale jätta Osaühing C osad, sõiduauto BMW 525 ja määrata hagejale hüvitis 4 273,5 eurot. Hageja vähendas ühisvara (Mercedes CLK väärtusega 9 500 eurot + sularaha 16 000 euro) kokku 20 750 euro ulatuses. Kohus tasaarvestas poolte vastastikused nõuded ja nii kujunes hagejale tasutava rahalise hüvitise suuruseks enamsaadud ühisvara arvel 428 143,4 eurot. Kinnistusraamatus kannete muutmiseks kohustas kohus kostjat andma nõusolek kinnistusregistriosa nr XXXXXXXXX ja YYYYYYYYY teise jao omanikukande kustutamiseks ja hageja ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendas TsÜS § 68 lg 5 alusel nõusoleku kohtuotsusega. Pärast kostja poolt hagejale hüvitise täielikku tasumist kohustas kohus hagejat kinnistusregistriosa nr CCCCCCCC teise jao omanikukande kustutamiseks ja kostja ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendas TsÜS § 68 lg 5 alusel nõusoleku kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Menetluse edasine käik

Vaidlustatud osas palus hageja teha uus otsus, millega jagada Aktsiaselts A aktsiad, jättes need kostja ainuomandisse, jagada sõiduauto BMW 525 ja jätta see kostja ainuomandisse, jagada LLL kinnistu ja jätta see hageja ainuomandisse, arvata ühisvara koosseisu Aktsiaselts A-st alates 15.04.2013 välja makstud dividendid või rahuldada alternatiivne nõue ja mõista välja hüvitis Aktsiaselts A aktsiate väärtuse vähenemise hüvitamiseks seoses dividendide väljamaksmisega alates 15.04.2013, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Aktsiaselts A aktsiad oli võimalik jagada. Need tuli jätta kostja ainuomandisse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitise. Hageja nõustus 1,7 miljoni euro suurusest aktsiate väärtusest lähtuva hüvitise suurusega. Eelnev oleks mõlema poole suhtes õiglane. Seda enam, et kostja on kogu menetluse vältel soovinud ühingu aktsiaid enda omandisse. Pelgalt asjaolu, et kostja ei soovi hagejale omandi kaotuse eest hüvitist maksta, ei takista ühisomandit jagamast. Aktsiate müük avalikul enampakkumisel ei oleks andnud õiglast tulemust, sest ühingu väärtus oli 3,7 – 4,6 miljonit eurot, viimased majandusaasta aruanded olid esitamata ja juhtkond keeldus igasugusest koostööst. Sellises olukorras oleks aktsiate omandamisest huvitatud vaid kostja ise kas otse või kolmanda isiku kaudu, tehes seda võimalikult madala hinna eest. Kohtul puudus alus jätta menetlemata/rahuldamata hageja nõue hüvitada hagejale Aktsiaselts A-st välja makstud dividendid või alternatiivselt sellega tekitatud kahju Aktsiaselts A aktsiate väärtuse vähenemise näol. Hageja esitas kirjeldatud nõude tähtaegselt. Esmakordselt esitas hageja sellise nõude 25.01.2016, s.o enne kuupäeva, mida kohus käsitles eelmenetluse lõppemisena. Isegi kui nõue oleks esitatud peale nimetatud kuupäeva, ei saanud seda menetlemata jätta, sest hageja esitas nõude nii vara kui võimalik. Ka ei pidanud hageja sellist hagi esitama ühingu vastu, sest dividendid maksti välja kostjale, kes need omastas ja keeldus dividende hagejaga jagamast. Kuivõrd Aktsiaselts A aktsiad kuulusid poolte ühisvara hulka, kuulusid sinna ka Aktsiaselts A-st välja makstud dividendid, s.o ühisvaralt teenitud tulu. Aastast 2014 on ühingust dividende välja makstud 2 246 984 eurot, millest pool tuleb hagejale hüvitada. Alternatiivselt märkis hageja, et dividendide väljamaksmisega vähendas kostja süüliselt ühisvara väärtust, mistõttu tuli kirjeldatud summa hüvitada poolte ühisvarasse. Menetluse peatamine LLL kinnistu osas ei olnud põhjendatud. See oleks tulnud ühisvarana jagada ja jätta hageja ainuomandisse. Tõsi, et selles osas algatati eraldi vaidlus tsiviilasjas nr 217-6419, kus Aktsiaselts A soovis tunnustada enda omandiõigust vaidlusaluse kinnistu osas, kuid see ei takistanud poolte ühisvara jagamist praeguses tsiviilasjas. Menetluses esitatud tõenditest nähtus üheselt, et tegu oli ühisvaraga. Hagejal ei olnud vastuväited kohtu tuvastatule, et sõiduauto Mercedes CLK kuulus poolte ühisvara hulka, kuid hagejal ei tekkinud selle võõrandamisega seoses kostjale 4 750 euro hüvitamise kohustust. Esiteks, kuna tegu oli vallasasja käsutamisega abielu ajal, eeldati PKS § 29 lg 1 järgi, et teine abikaasa oli sellega nõus. Kostja väide, et tehing tehti tema teadmata ja nõusolekuta, oli tõendamata. Kostja teadis, et sõiduk võõrandati poolte ühisele tütrele BB-le ja ta ei omanud sellele vastuväiteid. Tehing ei väljunud hageja ja perekonna igapäevavajaduste rahuldamise piirest. Isegi kui leida, et hüvitisenõue oli põhjendatud, oli ebaõiglane hüvitise suurus. Sõiduauto väärtus võõrandamisel (2015. aastal) oli 6 500 eurot. Tänaseks oli sõiduauto väärtus kindlasti väiksem, s.o u 2 500 eurot. Veel ei nõustunud hageja sellega, et auto jäeti kostja omandisse, sest auto oli võõrandatud. Sõiduauto BMW 525 osas nõustus hageja kõikide kohtu põhjendustega, kuid leidis, et kohus rikkus menetlusõigust, kui jättis nimetatud auto osas otsuse resolutsioonis seisukoha võtmata.

Kohus leidis ebaõigesti, et VVV kinnistu jagamisel tuli 36 000 naela ulatuses kostja kasuks poolte võrdsusest kõrvale kalduda, sest soetati kostja lahusvara arvelt. Hageja hinnangul ei saanud esitatud dokumentidest eelnevat järeldada. Kui kolmas isik tasub poolte ühisvaraks oleva elamu eest, ei saa sellest järeldada, et elamu soetatakse ühe poole lahusvara arvelt. Lisaks tuli arvestada sellega, et 16.05.1990 kehtis tsiviilkoodeks, mille järgi pidid kinkelepingud, mille väärtus on enam kui 500 rubla, olema notariaalselt tõestatud. Sellist kinkelepingut praegusel juhul ei eksisteerinud. Riigikohus on öelnud, et notariaalse kinkelepingu puudumine välistab vastava vara osas lahusvara tekke ning seega ka osade võrdsusest kõrvalekaldumise võimaluse. Vanatädi soov oli aidata kogu peret, mitte ainult kostjat. Seega tuli kinnistu jagada võrdsetes osades. Kohtu arvestus, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 428 143,4 euro suuruse hüvitise, oli ebaõige. Esiteks jättis kohus arvestusest välja poolte pangakontodel olevad rahalised vahendid (kostja kontodel oli 20 488,85 eurot ja hageja kontodel 1 284,98 eurot). Teiseks oli ebaõige kohtu arvutustehnika. Nimelt tuleb abikaasade osade määramiseks lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Praegusel juhul ei lahutanud kohus vastavat osa ühisvarast maha, vaid võttis selle maha hageja osast ja mõistis seetõttu kostjalt hageja kasuks välja oluliselt väiksema hüvitise. Maakohtu otsust tuli muuta ka menetluskulude osas. Nimelt tuli menetluskulud jätta kostja kanda, sest just kostja käitumine tingis praeguse menetluse algatamise ja pika vältamise. Kostja apellatsioonkaebus

ühisvarana või jätta hagi selles osas rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et aktsiad kuuluvad ühisvarasse, palus kostja lugeda, et ühisvaras on mitte rohkem kui 20% aktsiatest. Veel palus kostja rahuldada kostja hagi ja hüvitada ühisvara arvel kostjale lahusvara väärtuse vähenemine WWW üüritulu osas 42 023,42 eurot, LLL2 kinnistu üüritulu osas 8 062,31 eurot, BB pärandvara osas 19 596,52 eurot. Samuti palus ta mõista hagejalt välja ühisvarasse hüvitis oma lahusvara huvides ühisvara kasutamise eest (JJJ ja 32-5 korterite üüritulu enda kasuks pööramine) 66 798,25 eurot ning hüvitis ühisvara vähendamise eest (MM-lt võla sisse nõudmata jätmine) 12 782 eurot. Kohus ei juhtinud korrektselt menetlust ja ei täitnud eelmenetluse ülesandeid. Samuti rikkus kohus selgitamiskohustust. Rikkumised tingisid ebaõige kohtuotsuse tegemise. Kohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded, sest ei selgitanud välja poolte vastastikused nõuded ja vastuväited, seisukohad, taotlused, õiguslikud ning faktilised väited. Arusaamatuks jäi, millal lõppes eelmenetlus. Kohtu käitumine oli selles osas vastuoluline. Isegi kui nõustuda, et eelmenetlus oli piisav, tuli lugeda sellises ebaselges olukorras kõikide avalduste, taotluste ja vastuväidete esitamise tähtajaks 02.05.2016. See on tähtaeg, milleni kohus lubas tõendeid esitada. Selleks kuupäevaks (s.t tähtaegselt) esitas kostja ka taotluse, panna Aktsiaselts A aktsiad avalikule enampakkumisele. Eelnevast sõltumata lõpetas kohus eelmenetluse ennatlikult, sest eelmenetluse ülesanded olid veel täitmata. Eelmenetluses tekkinud ebaselguse tõttu ei saanud pooled ega ilmselt ka kohus täpselt aru, millised nõuded olid menetluses ja millises osas hakkas kohus nõudeid lahendama. Arusaamatus oli seda suurem, et kohus ei menetlenud korrektselt hagiavalduste muutmisi, s.t ei vormistanud neid määrustega (sh nt hageja nõude muutmist LLL kinnistu osas). Eelmenetluse kestel jättis kohus pooltele selgitamata enda nägemuse tõendamiskoormise jaotusest, ehkki mõlemad pooled väljendasid selles küsimuses teineteisele vastupidiseid seisukohti. Samuti jagas kohus ebaõigesti tõendamiskoormise, kohustades üksnes kostjat oma väiteid tõendama. Ühisvara ja lahusvara koosseisu tõendamisel on tõendamiskoormis mõlemal poolel. Ebaselge oli kohtuotsuse resolutiivosa. Ühisvara jagamise nõude läbivaatamisel ei saa lihtsalt lugeda varaesemeid ühis- või lahusvaraks ja võimalusel mingid esemed hageja ja kostja vahel jagada, vaid tuleb arvestada hagi menetlemise reeglitega – lahendatakse ühe isiku hagi teise vastu ning hagil on alus ja ese. Ka on mitmed resolutsiooni punktid (esmajoones 6-10) ebaselged ja ei ole kohtuotsuse põhjendusi lugemata arusaadavad. Osa vigadest (pangakontod ja sõiduauto BMW 525) on juba parandatud vea parandamise määrusega ja täiendava kohtuotsusega. Aktsiaselts A aktsiate jagamise osas puudus otsustus, s.t poolte nõudeid ei rahuldatud ja ei jäetud ka rahuldamata või läbivaatamata. Seejuures ei olnud Aktsiaselts A aktsiate ühisvaraks lugemine ilma jagamiseta menetluslikult õige, sest kumbki pooltest ei esitanud tuvastusnõuet aktsiate omaniku tuvastamiseks. Sellega väljus kohus nõude piiridest. Lisaks oli otsuse kirjeldav osa puudulik. Kohus ei käsitlenud eraldi hageja ja kostja nõudeid, vastuväiteid, tõendeid ja nõuete menetlusse võtmist. Ka ei märkinud kohus, kas lahendas asja suulises või kirjalikus menetluses. Kohus ei selgitanud ega lahendanud hagi tagamisega seonduvat. Kohus jättis põhjendamatult jagamata Aktsiaselts A aktsiad ja LLL kinnistu. Kuigi kogu abikaasade ühisvara ei pea jagama ühekorraga, siis see vara, mille pooled on esitanud ühes menetluses, tuleks jagada ühekorraga. Vajadusel tuleb menetlus tervikuna peatada. VVV kinnistu osas ei vaidlustanud kostja seda, et see jäeti kostja ainuomandisse. Ülejäänud maakohtu põhjendused ja järeldused kostja vaidlustas. Kohus kohaldas vale seadust, tuvastas ebaõigesti, et maja ehitati alates selle omandamisest oluliselt suuremaks, see ehitati suuremaks

just hageja isikliku töö tulemusena ja ehitustööde tõttu suurenes kinnisasja väärtus oluliselt ning kaldus liiga väikses osas kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Kõige selle kogumis otsustas kohus valesti ühisvara jagamise, seejuures määras eelkõige ebaõigesti kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvitise suuruse. Hageja osa VVV kinnistust võis maksimaalselt olla 31 200 eurot, kuid õiglane oleks 0 eurot. Õige seadus praegusel juhul oli abielu- ja perekonnakoodeks (APK), sest kinnistu omandati enne 1995. aastat. APK § 22 lg 1 nägi ette, et abikaasa lahusvara on muuhulgas abielu kestel kingiks saadud vara. Kuivõrd kohus tuvastas, et kinnistu omandati BB poolt kostjale antud raha eest, oli tegu kostja lahusvaraga. Maa erastamise kaudu läks kinnistu formaalselt poolte ühisomandisse. Müügilepingus toodud elamispinna suurus 52 m2 ei väljendanud elamispinna tegelikku suurust. Lepingus jäi kogemata pindala eest number 2 ära. Maja oli praegu sama suur kui selle omandamisel 1990. aastal. Kohus jättis ehitustööde ulatuse hindamisel ebaõigesti arvestamata dokumentaalsete tõendite ning tunnistajate PP ja RR ütlustega. Kohus tuvastas ebaõigesti, et majas oli aastate vältel toimunud ulatuslikud ehitustööd. Tunnistaja KK ütlused, millele kohus lahendi tegemisel suuresti tugines, olid valdavas osas ebausaldusväärsed või lihtsalt liiga umbmäärased järelduste tegemiseks. Samuti oli tõendamata, et ehitustööde ja materjalide eest tasuti ühisvarast. Kohus tuvastas ebaõigesti ka BB tahte maja kinkimisel. BB ei soovinud kinkida maja perele, vaid üksnes kostjale. Pere võis majas sees elada. Tunnistaja NN ütlused, kes ainsana arvas, et BB soovis majaga toetada kogu pere, ei olnud usaldusväärsed. Kohus ei taganud kostjale abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumisel õiglast osa ühisvarast. Tõendatud oli, et 36 000 naela kinnistu ostmiseks tuli kostja lahusvarast ja 08.01.2018 seisuga oli kinnistu väärtus 260 000 eurot. Kohus lahutas tänasest väärtusest maha 36 000 naela ehk 41 133,45 eurot. Kohtuotsuses puudusid selgitused, millist vahetuskurssi kohus kasutas ja pole teada konverteerimise aeg. Veel enam, VVV kinnistu väärtus 2015. aastal oli 240 000 eurot, samas kui VVV kinnisasja kui maa väärtus ilma hooneteta oli 57 625,47 eurot. Seega, kui ka pidada VVV kinnisasja ühisvaraks, tuleks kalduda 76% (100 – (57 625,47/240 000 x 100)) ulatuses kostja kasuks kõrvale ühisvara osade võrdsusest. Sel juhul kuulub ülejäänud 24% VVV kinnisasjast ühisvarasse ja tuleb jagada poolte vahel võrdselt. Seega on kostjale langev osa VVV kinnisasja väärtusest minimaalselt 88/100 (76/100 + 12/100) ja hagejale langev osa 12/100, s.o 31 200 eurot. Alternatiivselt pakkus kostja välja, et võib maksta hagejale tema panuse eest 1 716 eurot, mis vastab 1,32%-le poole kinnisasja väärtusest. 1,32% vastastas maa erastamiseks kulunud 8 569,5 krooni ja maja soetamiseks kulunud 36 000 naela proportsioonile. Kohus oleks pidanud arvestama ka sellega, et kinnisasja väärtuse kasv perioodil 1990 – 2018 tulenes valdavas osas üldisest raha väärtuse langusest ja kinnisvara hinnatõusust. JJJ korteri osas ei vaidlustanud kostja kohtu järeldust, et see kuulus poolte ühisvarasse ja nõustus ka kohtu tuvastatud väärtusega. Kostja ei nõustunud sellega, et kohus otsustas jätta korteri hageja ainuomandisse. Kuna VVV kinnistu tuli niikuinii jätta kostjale, ei saanud sellega põhjendada JJJ korteri hagejale jätmist. Hageja elas alates 2014. aastast püsivalt Suurbritannias, mistõttu ei olnud veenev põhjendus, et mõlemal poolel peaks olema Eestis elukoht. Mõlemad J korterid olid välja üüritud. Asjakohatu ja tõenditel mittepõhinev oli kohtu väide, et J korterid olid omavahel ühendatud. Varaesemete jagamine tuli otsustada pärast seda, kui on tuvastatud missuguses rahalises ulatuses pidi kummalegi abikaasale vara jääma. Vaid sellisel juhul oli võimalik vara jagada selliselt, et enamsaadu eest makstav rahaline kompensatsioon jääks võimalikult väike. JJJV korteri osas vaidlustas kostja kohtu järelduse, mille kohaselt tunnistati see ühisvaraks, jäeti kostja kasuks abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumata ning jäeti hagejale. Kostja ei vaidlustanud korteri väärtust. Korter osteti TTT asuva korteri müümisest saadud raha

eest. TTT korteri soetamiseks lõi võimaluse küll asjaolu, et hageja oli tehase „N“ töötaja, kuid töötajale ei antud korterit tasuta. Korteri eest tasumiseks kasutati kostja lahusvara, eelkõige auto VAZ 21053 müügist saadut, mis kuulus kostjale enne hagejaga abiellumist. Kohus jättis ebaõigesti eelnevaga arvestamata. Põhjendamatu oli kohtu järeldus, et autode müügist saadu muutus arveldusarvel hoiustamisega ühisvaraks. Kumbki pool ei väitnud, et autode müügist saadu hoiustati arveldusarvel ja kohus seda asjaolu pooltega ei arutanud. Isegi kui see oleks nii olnud, oleks pidanud sellega ühisvara jagamisel arvestama, kuid kohus ei teinud seda. Kuna JJJV korter omandati kostja lahusvara arvel, tuli kostja kasuks abikaasade võrdsusest kõrvale kalduda proportsioonis 100:0. LLL2 kinnistu (sh sellelt mõistetud hüvitise) osas vaidlustas kostja kõik kohtu põhjendused ja järeldused. Kohus ei võtnud hageja muudetud nõuet korrektselt menetlusse, mistõttu ei saanud seda menetleda. Kohus hindas ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et kinnistut ei omandatud lahusvara arvel, mistõttu muutus see ühisvaraks. Samuti tuvastas kohus ebaõigesti ehitustööde sisu, ulatuse ja väärtuse. Esitatud tõendite pinnalt pidi kohus jõudma järeldusele, et see osteti BB-lt saadud rahaga. Kui kinnistu oleks ostetud ühisvara eest, oleks hageja seda väitnud ja tõendanud. Hageja seda ei teinud. Asjaolu, et LLL2 kuulus tervikuna kostjale, kinnitas tõsiasi, et kostja sai selle üksinda 2015. aastal võõrandada. Lisaks tõendas kostja, et hagejal ja kostjal ei olnud selliseid rahalisi vahendeid mille eest oleks saanud 2008. aastal sellise väärtusega kinnisvara omandada. Kinnistu ei muutunud ühisvaraks ka selles tehtud remondi tõttu. Kohus leidis ebaõigesti, et hageja tegi kinnistul ulatuslikke töid ja need suurendasid kinnistu väärtust oluliselt. Hageja ehitas üksnes katusekorruse välja, tegi köögi pikenduse, soojustuse ja sauna. Kuna saun oli ebaseaduslik, ei saanud see kinnistu hinda tõsta. Hageja ei esitanud ehitustööde kohta ühtegi dokumenti. Samuti ei selgitanud ta, mis oli ehitustööde väidetav ajaline ja rahaline maht ning kust raha pärines. Kuna kohus ei teinud kindlaks LLL2 remondi täpset sisu ja maksumust, ei saanud võrrelda seda ridaelamu enda väärtusega. Puudus mistahes alus arvata, et remont hinnaga näiteks 30 000 naela võis muuta ühisvaraks väärtusega näiteks 800 000 naela. Kohus rikkus kinnistu väärtuse tuvastamisel oluliselt menetlusnorme. Kohtu tuvastatud LLL2 kinnistu väärtus ei põhinenud asjas kogutud tõenditel. Ridaelamu väärtuse tõusu ei põhjustanud mitte hageja isiklik töö, vaid kinnisvaraturu üldine kasv. Nimelt toimus Suurbritannias vahemikus 2002 – 2018 väga ulatuslik kinnisvara hinnatõus, sõltumata konkreetse objekti parendustest. Kohus märkis lahendis valesti, et hageja esitas kinnisvara väärtuse kohta eksperthinnangu, kostja aga mitte. Hageja ei esitanud ekspertiisiakti, vaid esitas subjektiivset hinnangut sisaldava kirja. Kostja aga esitas 22.09.2014 tellitud hinnangu, mille järgi oli kinnistu väärtus 695 000 naela. Kohus kirjeldatud tõendile hinnangut ei andnud. Kuigi kostja ei tasunud ekspertiisitasu, oleks kohus saanud ekspertiisi ise teha, kui ta pidas seda vajalikuks. Samas ei olnud kohtust korrektne tuvastada kinnisasja väärtus guugeldades. Praegusel juhul tegi kohus guugeldamise abil vahetult enne otsuse tegemist kindlaks ligi ühe miljoni euro suuruse maksumusega kinnisasja väärtuse, kusjuures tekkinud nn tõendit kohus pooltega ei arutanud. Eelnevale lisaks ei olnud põhimõtteliselt võimalik hageja hüvitisenõuet PKS § 34 lg 1 alusel rahuldada. Kostja ei olnud ühisvara valitsema õigustatud abikaasa, sest see eeldas abieluvaralepingu olemasolu. Kostja ei kasutanud ridaelamut oma lahusvara huvides, vaid võõrandas vara, mis Suurbritannia seaduste järgi kuulus temale ja mille võõrandamise õigust oli Suurbritannia notar ja register kontrollinud. Veelgi enam, mistahes hüvitis tuli välja mõista ühisvara kasuks. WWW kinnistu osas ei võtnud kohus analoogselt eelmise kinnistuga hageja nõuet korrektselt menetlusse, mistõttu ei saanud seda nõuet menetleda. Iseenesest tuvastas kohus õigesti, et

kinnistu omandas kostja pärandina, kuid leidis ebaõigesti, et see oli hageja töö tõttu abielu kestel muutunud ühisvaraks. Samuti tuvastas kohus ebaõigesti kinnistu algse väärtuse. Kohus kaldus ebaõigesti kõrvale ka abikaasade osade võrdsusest, kui kaldus kõrvale liiga vähe. Hageja ei teinud viidatud majas olulisi renoveerimistöid. Tunnistajad, kes väitsid ulatuslike ehitustööde aset leidmist, olid ebausaldusväärsed. Pealegi ei saanud ehitusloa vajaduseta ja ühegi dokumendita tehtud remonttööd olla nii ulatuslikud, mis mõjutaksid oluliselt kogu kinnistu väärtust. Elamus tehti sanitaarremont, millest enamik olid tänaseks amortiseerunud. Tööd ei olnud püsiva iseloomuga või olid ebaseaduslikud ega saanud tõsta kinnistu väärtust. Puudusid tõendid, et hageja osalises isiklikult tööde teostamisel. Seda enam, et ajal, kui ta väidetavalt elas ja tegutses WWW kinnistul, sai ta Eestis pidevalt palka ja muid sissetulekuid. Lisaks oli oluline, et kostja ei väitnud rahaliste kulutuste tegemist kinnistule. Kinnistu parenduseks kasutati pärandiks saadud raha. Isegi kui hageja panustas remonttööde tegemisse, ei saanud tööde maksumus olla suurem kui esialgses hagis viidatud 37 000 eurot. Pigem jäi see u 10 000 naela ümbrusesse. Vaidlustatud otsusest jäi arusaamatuks, mille alusel tuvastas kohus väidetavatest parandustöödest tuleneva hinnatõusu. Arvestades tõendatud ehitustööde iseloomu ja nende amortiseerumist, oli ülimalt tõenäoline, et need kinnistu väärtusele mõju ei avaldanud. Lisaks tuvastas kohus ka kinnistu väärtuse valesti. Isegi kui kohus tunnistas õigesti WWW kinnistu ühisvaraks, teostas kohus abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise ebaõigesti. Nimelt jättis kohus tuvastamata remonttööde väärtuse, kinnisasja õige väärtuse ja teostatud tööde mõju kinnisasja väärtusele, määratledes seetõttu ebaõigesti hüvitise suuruse. Kui võtta aluseks, et hageja panustas kinnistu remontimisele 37 000 eurot, kinnistu väärtus oli 349 087,3 eurot, siis jäi ühisvarasse 10%. Järelikult pidi kostjale jääma lahusvarana 90%, millele lisandub pool ühisvarast 5%. Kokku pidi kostjale minimaalselt jääma 95% kinnistu väärtusest ehk 331 632,27 eurot ja hagejale 17 454 eurot. Maakohtu otsus oli ebaõige ka osas, milles Aktsiaselts A aktsiad loeti ühisvaraks. Erinevalt maakohtu poolt tuvastatust asutati ühing 07.05.1993, mitte 05.12.1996. Pooltel selle üle vaidlust ka ei olnud. Kuna Aktsiaselts A asutati enne PKS1995 jõustumist, kuulus kohaldamisele APK. Ühingu algkapital tuli kostja lahusvarast. Üheks ühingu algkapitali moodustanud esemeks olnud VAZ 2109 kingiti kostjale BB poolt 1989. aastal, mida tõendasid kaupluse „Turist“ ostuarve, kostja poolt sõiduauto mittevaraliseks sissemakseks kasutamise fakt, Eesti Autoekspert AS-i eksperthinnang, SS ütlused ning Maanteeameti kinnituskiri. Hageja eelnevaid asjaolusid menetluse käigus ei vaidlustanud, leides üksnes, et ühing kuulus ühisvarasse, sest asutati ja kanti registrisse abielu ajal ning hageja panustas abielu ajal sellesse. Ainuüksi notariaalselt tõestatud kinkelepingu puudumine ei tähendanud, et kostja ei olnud sõiduki omanik. Siiski, kui ka lähtuda notariaalse kinkelepingu puudumisest, oli ühingu asutamisel algkapitalina kasutatud VAZ 2109 vormipuuduse tõttu jätkuvalt BB omand ja tema omandisse läksid vastavas ulatuses ka Aktsiaselts A aktsiad. Sellisel juhul omandas kostja need pärimise teel BB ainupärijana. Teiseks ühingu algkapitali moodustanud esemete komplektiks olnud personaalarvuti ja laserprinter omandati samuti kostja lahusvara arvelt. Nimelt osteti esemed kostjale BB poolt nii enne kui pärast abiellumist kingitud autode müümisest saadud raha arvelt. Pooltel ei olnud toona sellist palgatulu, mis oleks võimaldanud personaalarvutit ja laserprinterit osta. Seega, kuigi praegusel juhul ei olnud võimalik tuvastada, missuguse konkreetse auto võõrandamisest saadud summa eest omandati personaalarvuti koos laseprinteriga, aga samal ajal oli teada, et pooltel ei olnud muudest allikatest sedavõrd suuri rahalisi vahendeid, tuli lugeda tõendatuks, et Aktsiaselts A aktsiakapital pärines just kostja lahusvarast.

Hageja panus ühingu arendamisel ja toimimisel ei olnud nii suur, et see muutis esialgu kostja ainuomandis olnud ühingu hageja ja kostja ühisvarasse kuuluvaks. Nii oli arvukate tunnistajate ütlustega tõendatud, et pikkade perioodide vältel (2004-2005, 2009-2010, 2010-2011, 2014-...) viibis hageja Suurbritannias, mitte ei tegutsenud ühingu tegevuskohas. Ajal, kui hageja Eestis viibis, osutas ta ühingule vaid transporditeenust ja sedagi vaid siis, kui ta parajasti ei maganud, ei tegelenud muude lõbustustega või ei käinud kooskõlastamata puhkustel. Hageja ei andnud ühingule palgatööd ületavat lisandväärtust, mis võis talle anda õiguse aktsiatele. Ta oli küll formaalselt kantud ühingu nõukogu liikmete hulka, kuid sisulises nõukogu töös ta ei osalenud. Samal ajal oli Aktsiaselts A üles töötamine ja arendamine kostja elutöö. Eelneva tõttu tuli ühingu aktsiakapital jätta kostja ainuomandisse. Alternatiivselt palus kostja jätta hageja ainuomandisse mitte rohkem kui 20% Aktsiaselts A aktsiatest. Olukorras, kus kohus ei kavatsenud ühisvara jagada, oli ebavajalik aktsiate väärtus kindlaks teha. Nii oli ka kohtu tellitud GG ekspertiisiga kaasnenud kulu põhjendamatu. Pealegi oli see sisuliselt vale ja kasutu, sest koostati vanade andmete alusel. Kostjalt uuemaid andmeid ei küsitud. Ekspertiisitasuks makstud 1 100 eurot tuli seepärast kostjale tagasi maksta. Sularaha 32 000 eurot ei saanud ühisvarana jagada, sest tegu ei olnud poolte säästudega. Kohus seda ka ei tuvastanud. Tegu oli Aktsiaselts A rahaga. Samal ajal jättis kohus põhjendamatult ühisvara hulka arvestamata võlanõude MM vastu. Puudusid igasugused tõendid, et MM oli võla tasunud. Ka nõude aegumise vastuväitel ei saanud seda ühisvara hulka arvamata jätta. Kuivõrd hageja andis MM-le suure summa laenu ja jättis selle tagasi nõudmata, tekitas ta ühisomandile kahju. Nõue ühisvarale tekitatud kahju hüvitamiseks hakkas aeguma abielu lahutamise hetkest. Samuti jättis kohus ebaõigesti rahuldamata JJJ ja JJJV korterite üüritulu nõuded. Kohus leidis ebaõigesti, et KK ütlustega ei olnud tõendatud temaga JJJ korteri suhtes üürilepingu sõlmimise fakt. Samuti oli üürisuhe nähtav MM kinnistuskirjast, kus viimane väitis, et elas JJJ korteris. Hageja andis kostja teadmata üürile ka JJJV korteri, mis nähtus kohtule esitatud üürilepingust. Eelnevaga oli kostja hinnangul piisavalt tõendatud, et hageja sai J korterite üürimisest tulu. Kui aga kohus leidis, et tõendeid ei olnud piisavalt, oleks ta pidanud sellest kostjat teavitama. Kohus oleks pidanud üüritulu hulka arvestama ka WWW ridaelamu kasutamise eest makstava tulu. Kohus ei saanud järeldada, et saadud raha kasutati ära perekonna huvides asjaolust, et pangakonto, kuhu raha kanti, oli suletud. Pealegi põhjendus, et raha ei ole ilmselt olemas, ei välistanud üüritulu arvestamist ühisvara jagamisel. Kohus ei selgitanud kostjale eelmenetluses, et raha edasine liikumine konto sulgemise järel oli tõendamata. LLL2 ridaelamu üürituluga jättis kohus samuti ebaõigesti ühisvara jagamisel arvestamata. Kohtu põhjenduste järgi toimis kohus selliselt, sest kostja ei tõendanud üüritulu laekumist pangakontodele ja poolte ühine pangakonto oli suletud. Samas ei selgitanud kohus eelmenetluses kostjale, et tõendeid üüritulu laekumise kohta ei olnud piisavalt. Samal ajal oli kostja ligipääs ühiskontole piiratud ja kohus ei abistanud kostjat pangaväljavõtete saamisel. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata ka sissemaksetega kontole, leides, et nõude aluseks olevad asjaolud ei olnud piisavalt tõendatud. Sellist vastuväidet hageja ei esitanud. Kohus ei selgitanud, et kostja nõue oli tõendamata. Samas tuli kohtul otsuse tegemisel arvestada sellega, et kostjal oli Suurbritanniast väga keeruline saada enam kui 16 aastat tagasi surnud kolmanda isiku kontoväljavõtet. Arusaamatuks jäid kohtu arvutused kompensatsiooni arvutamisel. Vastused kaebustele

alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus. Praeguses asjas saaks kohus peatada kas kogu ühisvara jagamise menetluse või jätta taotlus rahuldamata. 02.08.2016 esitas Aktsiaselts A taotluse menetlusse astumiseks iseseisva nõudega kolmanda isikuna LLL omandiõiguse tunnustamise nõudes. Maakohus jättis 02.09.2016 määrusega Aktsiaseltsi A taotluse enda menetlusse kaasamiseks rahuldamata ja apellatsioonikohus jättis 27.10.2016 maakohtu määruse selles osas muutmata. Sama määrusega tegi ringkonnakohus otsuse saata Aktsiaseltsi A hagiavaldus tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks iseseisvas hagimenetluses. (VIII kd, lk 85-88) Riigikohus on samas asjas tehtud 05.04.2017 määruses (nr 3-2-1-12-17 p-s 19) selgitanud, et kolmanda isiku esitatud hagiavalduse eraldi menetlusse võtmise korral on maakohtul võimalik TsMS § 374 alusel kaaluda selle hagi liitmist praeguses tsiviilasjas esitatud hagi ja vastuhagiga ühte menetlusse (VIII kd, lk 127-129). Praegu on Aktsiaseltsi A hagi poolte vastu võtud iseseisvasse menetlusse ja eelnimetatud vara omandiõiguse küsimus on lahendamata. Maakohtul tuleks kaaluda tsiviilasja nr 2-17-6419 liitmist praeguse asjaga. Tsiviilasja eraldi menetlemisel tuleks kohtul kaaluda praeguse asja menetluse peatamist kuni eelnimetatud vaidlusküsimuse lahendamist eraldi menetluses, et vältida samas küsimuses erinevate otsustuste tegemist. Nimetatud tsiviilasjas tehtavast lahendist sõltub, kas ridaelamu 2015 LLL kuulub poolte ühisvara hulka. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja täiendava otsuse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja saadab asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, siis puudub vajadus võtta seisukoht apellatsioonkaebuste muude väidete osas. Ringkonnakohtul puudub käesoleval juhul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt ka Riigikohtu 18.06.2014 otsus nr 3-2-1-42-14 p 14). Kuivõrd apellatsioonkaebustes paluti ringkonnakohtul otsuse tühistamisel teha uus otsus, millega hagi rahuldada, kuid ringkonnakohus saadab asja uueks lahendamiseks maakohtule, tuleb apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 4 peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Arvestades antud vaidluse asjaolusid ja toimunud menetluse kestust on see kohtu hinnangul mõistlik. Pooltel tuleks kaaluda maakohtus vaheotsuse taotluse esitamist nõude põhjendatuse, so ühisvara koosseisu kindlaks tegemiseks (TsMS § 449), mis aitaks kaasa kompromissile jõudmisele. Hageja on 26.03.2018 menetlusdokumendiga esitanud ringkonnakohtule uued tõendid (X kd, lk 147-148). Kuivõrd ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, otsustab maakohus nimetatud tõendite asja juurde võtmise. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.