Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. mai 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-430
Haldusasi
X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 16. detsembri 2019. a otsuse tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri kohustamiseks vaadata tema 17. detsembri 2018. a kaebus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 8. veebruari 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja v.adv Piret Kergandberg Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja KP Kolmandad isikud – Q ja Y
Menetluse alus ringkonnakohtus
Eesti Advokatuuri apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Kuulutada Eesti Advokatuuri 28. aprilli 2022. a menetlusdokumendi lisasid 1 ja 2 puudutavas osas menetlus haldusasjas nr 3-20-430 kinniseks.
Keelata kaebajal ja tema esindajal tutvuda kohtutoimikuga haldusasjas nr 3-20-430 otsuse resolutsiooni punktis 1 märgitud dokumente puudutavas osas ning saada neist dokumentidest ärakirju.
Rahuldada Eesti Advokatuuri apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 8. veebruari 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-430 ja teha asjas uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.
Mõista X-lt (isikukood XXXXXXXXXXX) Eesti Advokatuuri kasuks välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 6. juunil 2022 (HKMS § 212 lg 1).
3-20-430 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 17.12.2018 kaebuse, milles palus anda hinnang advokaadibüroo Concordia advokaatide Q ja Y tegevusele kaebaja endise abikaasa C lepinguliste esindajatena, samuti advokaadibüroo Concordia tegevusele seoses kaebajale kuulunud väärisesemete hoiustamisega advokaadibüroos, teabe ja dokumentide varjamisega ning kaebaja ja tema esindaja maine kahjustamisega.
2.Eesti Advokatuuri aukohus lõpetas 13.05.2019 otsusega aukohtumenetluse Q ja Y suhtes, leides, et advokaatide tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused. Pole tõendatud, et Y oleks soovitanud C-l ehted ja väärisesemed varastada. Samuti ei ole leidnud kinnitust väited, et advokaadid oleksid kohut eksitanud või esitanud kohtule tahtlikult ebaõiget teavet või võltsitud dokumente. Advokaadid ei ole rikkunud ka X esindaja mainet. Esemed tuli üle anda pärast kliendi käsundi saamist ja esemete vastuvõtmisega viivitamine kuni aukohtu 14.03.2019 istungini, ei ole etteheidetav advokaatidele. Ehteid on hoitud vastavalt nõuetele ning vastuväited esemete ehtsuse või olemasolu kohta tuleb esitada C-le. Aukohus ei tuvastanud, et advokaadid oleksid X solvanud. Aukohus parandas otsust 22.05.2019 määrusega, eemaldades aukohtu koosseisust F, kes ei osalenud asja arutamisel ja otsuse tegemisel.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 12.06.2019 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 13.05.2019 otsuse ja 22.05.2019 määruse tühistamiseks ning aukohtu kohustamiseks vaadata tema 17.12.2018 avaldus uuesti läbi (haldusasi nr 3-19-1105). Tallinna Halduskohus tagastas 01.07.2019 määrusega kaebuse läbivaatamatult. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 04.09.2019 määrusega X määruskaebuse ja saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule. Ringkonnakohus selgitas, et advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg-s 1 sätestatud huvitatud isiku menetluslik õigus kätkeb endas õigust saada põhjendatud otsus, kus on hinnatud kõiki kaebaja väiteid, ning ka muude menetlusreeglite järgimist (nt ärakuulamine ja seaduslik aukohtu koosseis). Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et aukohus oleks käsitlenud kõiki kaebaja väited, ja pole võimalik tuvastada, milliste tõendite põhjal otsustati, et vara hoidmine vastas internsetele juhenditele. Kaebuse sisulisel lahendamisel tuleb põhjalikumalt analüüsida mh küsimust aukohtu koosseisu seaduslikkusest ja hinnata seda, kas ärakuulamisõiguse tagamiseks oli piisav, et X sai esitada 17.12.2018 kirjaliku taotluse ja osaleda ühel istungil. Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 10.09.2019 määrusega oma 13.05.2019 otsuse kehtetuks ning
2(15)
3-20-430 Tallinna Halduskohus lõpetas 15.11.2019 määrusega haldusasja nr 3-19-1105 menetluse. Määrus jõustus 03.12.2019.
4.Eesti Advokatuuri aukohus lõpetas 16.12.2019 otsusega aukohtumenetluse Q ja Y suhtes seoses advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Puuduvad tõendid, et Y oleks andnud kliendile soovituse panna toime vargus. Aukohus ei tuvastanud, et advokaadid oleksid tahtlikult kohut eksitanud või esitanud kohtule teadvalt ebaõiget teavet või võltsitud dokumente. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 14 lg 5 kohaselt ei ole advokaat kohustatud kontrollima kliendi poolt talle usaldatud teabe õigsust ja ei vastuta kliendi poolt talle esitatud andmete tõele vastavuse eest. Puuduvad tõendid, millest järelduks, et kohtule esitatud dokumendid oleksid saadud ebaseaduslikult. Advokaadid ei ole rikkunud kaebaja ja tema advokaadi mainet. Kolleegi halvustamisena ei saa käsitada vastaspoole väidete ümberlükkamist ega ka asjaolu, et koos memorandumiga esitati kohtule selle juurest leitud kaks lisalehte (sh ei omistatud nende koostamist kaebaja advokaadile). AdvS § 45 lg-st 1 tulenevalt puudus advokaatidel nii õigus kui ka kohustus edastada X-le infot ja dokumente advokaadibüroos hoitava vara kohta. Aukohus kontrollis kliendi vara hoidmise nõuete täitmist ja puuduvad tõendid, mis viitaksid nimetatud nõuete rikkumisele. Esemed tunnistati kaebaja lahusvaraks alles Harju Maakohtu 22.02.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-52526, mistõttu ei pidanud advokaadid vara 2014. a-l hoiule võttes teadma, et esemed ei kuulu nende kliendile. Esemed anti 22.02.2018 otsuses märgitud koosseisus kaebajale üle aukohtu 14.03.2019 istungil ning puuduvad andmed, et osa esemetest oleks jäetud tagastamata. Advokaadibüroo ega advokaadid ei vastuta oma kliendi tegevuse eest. Advokaadid ei ole kaebajat kuidagi solvanud.
5.X esitas Tallinna Halduskohtule 06.03.2020 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 16.12.2019 otsuse tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri kohustamiseks vaadata tema 17.12.2018 kaebus uuesti läbi. Aukohus jõudis menetlusnorme rikkudes ebaõigele järeldusele, et Y ja Q tegevus oli kooskõlas õigusnormidega. Aukohus ei selgitanud välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolusid (AdvS § 17 lg 4) ega arvestanud kaebaja kõiki väiteid (sh 13.11.2019 täiendavaid seisukohti). Otsusest ei nähtu, milliste tõendite põhjal on see tehtud (sh hinnatud, et vara hoidmine vastas internsetele juhenditele). Otsus põhineb samadel asjaoludel ja tõenditel, mis olid aluseks 13.05.2019 otsusele, mille aukohus menetlusnormide olulise rikkumise tõttu 10.09.2019 määrusega ise tühistas. Jääb arusaamatuks, milliste tõendite põhjal väidetakse, et kaebaja väärisesemed ei läinud advokaadibüroos kaduma. Kaebajale 2019. a-l üle antud asjad ei ole osaliselt samad, mis C 2014. a-l advokaadibüroosse viis. Osa asju on puudu ja osa asjadest on kaebaja jaoks võõrad. Advokatuuri internsed aktid nägid ette mh asjakohaste dokumentide koostamise ning kui neid oleks täidetud, siis pidanuks saama esitada 2014. a-l koostatud hoiulepingu ja/või vara üleandmise-vastuvõtmise akti, millega C andis vara advokaadibüroole. Selliste dokumentide esitamata jätmist ei saa õigustada AdvS § 45 lg-s 1 sätestatud konfidentsiaalsuskohustusega. Rikutud on ka seadusest tulenevat põhjendamiskohustust ja pole võimalik mõista, kuidas kujunes aukohtu siseveendumus. Otsuse põhjendused moodustavad ca 2 lk, millest vähemalt pool on kopeeritud aukohtu 13.05.2019 otsusest. Lisaks on rikutud kaebaja õigust olla ära kuulatud ja see menetlusviga on mõjutanud asja otsustamist. Asja menetlenud aukohtu liikmed Ü, N ja D ei olnud erapooletud, sest nad olid sama asja juba varem menetlenud ning ei soovinud asja uuel läbivaatamisel oma vigu tunnistada. Asi tuleks saata aukohtule uueks läbivaatamiseks teises koosseisus. Vastustaja taotles Y ja Q kaasamist kolmandate isikutena, kuid praeguses asjas ei otsustata nende õiguste ja kohustuste üle.
6.Eesti Advokatuur palus 18.05.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Olulised tõendid olid kogutud juba enne aukohtu 13.05.2019 otsuse tegemist, mistõttu ei olnud uuel arutamisel vajalik koguda täiendavaid tõendeid. Kaebaja etteheidetega on otsuses arvestatud ja neile on ka vastatud. Üksnes see, et aukohus lähtus uuel arutamisel samadest asjaoludest ja tõenditest ning 3(15)
3-20-430 jõudis 16.12.2019 otsuses samale järeldusele nagu 13.05.2019 otsuses, ei anna põhjust väita, et 16.12.2019 otsus on õigusvastane või selle tegemisel on rikutud menetlusreegleid. Aukohus ei pidanud otsuses vastama kõigile kaebaja küsimustele, vaid hindama advokaatide tegevust, mida on möönnud ka ringkonnakohus 04.09.2019 määruses. Aukohus on advokaatide tegevusele hinnangu andnud, kuid ei tuvastanud minetusi. Kaebustest nähtuvalt on kaebaja suurimaks mureks temale kuuluvate väärisesemete kadumine, kuid aukohus ei tuvastanud, et vara oleks läinud kaduma hoiustamise käigus. Pretensioonid seoses esemete ehtsuse või kadumisega tuleb kaebajal esitada C-le. Tähtsust ei oma see, millist pealkirja kandsid advokaadibüroos vara hoiustamise kohta koostatud dokumendid, vaid asjaolu, kas dokumentidest nähtuvalt on kogu advokaadibüroole hoiule antud vara kaebajale tagastatud. Seda on aukohus kontrollinud. Aukohus tuvastas, et kaebajale tagastati esemed samas koosseisus nagu advokaadibüroo need hoiule võttis. Aukohtu 14.03.2019 istungil anti kaebajale üle kõik Harju Maakohtu 22.02.2018 otsuses toodud esemed. Pole arusaadav, milliseid asjaolusid pidanuks aukohus veel tuvastama. Kuigi aukohus on jätnud tõesti lahendamata kaebaja 13.11.2019 taotluse võimaldada tutvuda dokumendi originaaliga, mille ärakirja Y esitas 08.10.2014 maakohtule tsiviilasjas nr 2-1452526, ei mõjutanud see asja otsustamist ning kaebaja taotlusest ka ei nähtu, milliseid asjaolusid saaks dokumendi originaaliga tõendada. Aukohus ei ole rikkunud kaebaja õigusi aukohtumenetluses. AdvS-st ega advokatuuri kodukorrast ei tulene kohustust tagada kaebajale korduv ärakuulamine. Aukohus on arutanud X kaebust kuuel korral (14.02.2019, 14.03.2019, 11.04.2019, 09.09.2019, 17.10.2019, 14.11.2019), kuid suuline istung on toimunud üksnes 14.03.2019. Vara hoiustamise dokumendid on aukohtu materjalide hulgas olemas, kuid nagu kaebajale selgitatud, on need dokumendid üle antud ja koostatud õigusabiteenuse käigus ning on AdvS § 45 lg 1 järgi konfidentsiaalsed. Kahtlus asja menetlenud aukohtu koosseisu erapooletuses on põhjendamatu, sest aukohus tunnistas 10.09.2019 määrusega oma 13.05.2019 otsuse ise kehtetuks. Kuna kaebaja taotleb aukohtu 16.12.2019 otsuse tühistamist ning aukohtu kohustamist taastada aukohtumenetlus Q ja Y suhtes, tuleb advokaadid kaasata menetlusse kolmandate isikutena.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 08.02.2021 otsusega X kaebuse, tühistas Eesti Advokatuuri aukohtu 16.12.2019 otsuse ning kohustas Eesti Advokatuuri vaatama kaebaja 17.12.2018 pöördumise uuesti läbi. Halduskohus jättis ühtlasi rahuldamata vastustaja taotluse Q ja Y kaasamiseks haldusasja menetlusse kolmandate isikutena, nõustudes kaebaja seisukohaga, et asjas tehtava lahendiga ei otsustata advokaatide õiguste ega kohustuste üle (seda saaks teha üksnes aukohus) ja kolmandate isikute kaasamine ei saaks muuta asjaolu, et aukohus ei taganud praegusel juhul piisavalt kaebaja ärakuulamisõigust. Praeguse vaidluse eripära väljendub selles, et kaebajal ei ole võimalik saavutada midagi sisulist. Aukohtu menetlusega ei saaks enam midagi muuta hoiustatud esemete ehtsuse, komplektsuse või seisundi küsimuses. Kahju tekitamise puhul on võimalik pöörduda tsiviilkohtumenetluse korras maakohtusse. Küll on kaebajal õigus nõuda, et aukohus vaataks tema taotluse ettenähtud menetlusreegleid järgides läbi, kuulaks ta ära ja hindaks kõiki asjakohaseid väiteid. Taolistes vaidlustes saabki kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Kohus kontrollib seda, kas isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotlus esitada ja kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vormireeglitele läbi vaadanud. Aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust kohus ei hinda. Samuti ei saa kohus asuda kontrollima ja üle hindama kaebaja väiteid ja etteheiteid ega ka seda, kas üle anti kõik samad esemed või kas ehete hoidmine vastas täiel määral Eesti Advokatuuri juhatuse kinnitatud kliendi vara hoidmise juhendile. Kohus ei saa aukohtu asemel asuda menetlust läbi viima ega ka ette kirjutada, millised tõendid oleks tulnud koguda. Seda, millised tõendid koguda ja millised asjaolud on olulised, hindab eelkõige asja lahendav haldusorgan. 4(15)
3-20-430 Menetlusreeglite järgimise nõudega seoses on vaidluse iseloomu ja varasemat käiku arvestades rõhuasetus ärakuulamisõiguse (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1) tagamisel. Kaebaja leiab, et teda ei kuulatud ära aukohtu 14.03.2019 istungil, sest sellel tegeleti ehete tagastamise küsimusega, ega ka aukohtu 11.04.2019 istungil, mistõttu tulnuks ta ära kuulata uue arutamise käigus aukohtu 17.10.2019 või 14.11.2019 istungil. Olukorras, kus aukohus küsis advokaatidelt täiendavaid seisukohti, oleks kaebaja hinnangul tulnud uuel läbivaatamisel ära kuulata ka tema. Kaebaja ärakuulamisõigust on oluliselt rikutud. Haldusasja materjalist nähtuvalt ei kutsutud kaebajat asja uuel menetlemisel aukohtu istungile, mida ei saa pidada põhjendatuks. Osalemine aukohtu 14.03.2019 istungil oli ärakuulamisõiguse tagamiseks selgelt ebapiisav. Advokatuuri vastusest ilmneb, et aukohus on arutanud kaebaja pöördumist lisaks 14.03.2019 istungile veel neljal korral, kuid kaebajat ei kutsutud neist ühelegi. Kaebaja täiendav ärakuulamine oleks ilmselt aidanud vältida edasisi vaidlusi. Vastustaja möönab, et kaebaja 13.11.2019 seisukohti ja taotlust ei ole arvesse võetud ega lahendatud, kuid leiab, et see ei mõjutanud asja otsustamist, sest seisukoht ei sisaldanud uusi asjaolusid ja taotletud dokumenti ei olnudki tarvis välja nõuda. Kuna sellist argumentatsiooni vaidlustatud otsusest ei nähtu, siis on see põhjendamisvigadega. Eeltoodust ilmneb taas, et kaebaja täiendav ärakuulamine võinuks olla asjakohane ja mitmed küsimused võinuks saada seeläbi vastused ning kohtusse pöördumine ei pruukinuks olla vajalik. Kuivõrd ärakuulamisõiguse tagamata jätmisega on eiratud olulist haldusmenetluse põhimõtet, siis tuleb kaebus rahuldada ning poolte muid väiteid ei ole tarvis käsitleda, sest see ei muudaks vaidluse tulemust. Vastustaja märgib, et ainsate tõenditena jäeti esitamata aukohtu 14.03.2019 istungi helisalvestis (samas kajastub istungi käik protokollis) ning vara hoidmise kohta vormistatud dokumentide koopiad, mis on AdvS § 45 lg 1 järgi konfidentsiaalsed. Arvestades, et asja arutamine on üldjuhul avalik ja protsessiosalised ei ole menetluse kinniseks kuulutamist taotlenud, tuleb vastustajaga nõustuda, et kaebajal ei olnud õigust nõuda nende dokumentide esitamist. Asja arutamise uuendamine dokumentide väljanõudmiseks ei ole ka sisuliselt vajalik, sest see ei muudaks olematuks ärakuulamisõiguse rikkumist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Eesti Advokatuur palub 10.03.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 15.04.2022 ja 22.04.2022) tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus asus ebaõigesti seisukohale, et kaebajale kui huvitatud isikule AdvS § 16 lg 1 tähenduses tulnuks aukohtumenetluses tagada ärakuulamisõigus samaväärselt advokaatidega. Aukohtumenetlust reguleerivad AdvS § 17 ja advokatuuri kodukorra §-d 50–56, millest ei nähtu, et aukohtule kaebuse esitanud isikul oleksid aukohtumenetluses advokaadiga võrdsed õigused. Kohtupraktikas (nt haldusasjad nr 3-12-1016 ja nr 3-14-52251) on samuti selgitatud, et taotleja roll aukohtumenetluses ei ole võrreldav kaebaja rolliga halduskohtumenetluses või taotleja rolliga haldusmenetluses ning aukohtumenetlust on reguleeritud eelkõige karistatava isiku õiguste tagamise seisukohast. Vastupidist järeldust ei saa teha ka AdvS § 17 lg-s 7 toodud viitest HMS-i täiendavale kohaldamisele. AdvS ja advokatuuri kodukord ei näe ette kohustust kaebaja korduvaks ärakuulamiseks. Kuivõrd aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta kaebaja subjektiivseid õigusi, siis ei olnud kaebaja korduv ärakuulamine põhjendatud. Halduskohus on jätnud need vastustaja seisukohad täielikult tähelepanuta ja ei ole ka põhjendanud, miks senine kohtupraktika ei ole asjakohane. Viide käesoleva vaidluse eripärale ja varasemale menetlusele ei ole piisav, et põhjendada järeldust ärakuulamisõiguse rikkumisest. Kaebaja on saanud oma seisukohad advokaatide tegevuse kohta tuua välja aukohtule esitatud pöördumises ning ta ei soovinud asja lahendamist suulisel istungil. Kuna kaebaja üks etteheide oli, et advokaadid keeldusid tema lahusvaraks olevate asjade üleandmisest, kuid advokaatide 5(15)
3-20-430 selgituste kohaselt keeldus kaebaja asjade vastuvõtmisest, korraldas aukohus nende asjaolude välja selgitamiseks ja kaebajale asjade üle andmiseks istungi. Muud seisukohad sai kaebaja esitada kirjalikult ja aukohtul puudus kohustus korraldada suuliseks ärakuulamiseks istung. Kuigi aukohtul ei ole kohustust aukohtu poole pöördunud isikut ära kuulata, võib aukohus seda siiski teha, kui ta peab seda vajalikuks (nt tõendite kogumiseks või asjaolude selgitamiseks). Seetõttu ei oma tähtsust, kas aukohus on mõnes teises menetluses kuulanud lisaks advokaadile ära ka teisi isikuid. Kaebajal oli võimalik aukohtu 14.03.2019 istungil avaldada oma seisukohti ka muudes küsimustes, kuid ta ei ole seda kasutanud. Kaebaja väide seisukohtade esitamise mittevõimaldamisest on otsitud ning kaebaja ei ole toonud välja, millised seisukohad jäid tal aukohtumenetluses esitamata. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et pärast haldusasjas nr 3-191105 toimunud kohtumenetlust asja uuesti arutades tulnuks kaebaja täiendavalt ära kuulata. Varasema otsuse kehtetuks tunnistamise tingis üksnes vajadus täiendada otsuse põhjendusi ja uuel arutamisel ei kogutud uusi tõendeid, millega seoses tulnuks kaebaja ära kuulata, vaid otsus tehti kaebaja esialgse kaebuse pinnalt. Advokaatide korduva ärakuulamise kohustus tulenes AdvS § 17 lg-st 2, advokatuuri kodukorra § 55 lg-st 1 ja HMS § 40 lg-st 1. Vastustaja jääb ka halduskohtule esitatud 18.05.2020 ja 01.02.2021 menetlusdokumentides toodud seisukohtade juurde ning palub nendega arvestada. Kuna kliendi vara hoidmine on üheks õigusteenuse osutamise vormiks, siis ei saa olla vaidlust, et advokaatidel lasub muu hulgas sellega seoses konfidentsiaalsuskohustus ja kohustus oma tegevuses lähtuda eelkõige kliendi parimast huvist. Aukohtul puudus õiguslik alus tutvustada kaebajale dokumenti, mis reguleerib advokaatide ja nende kliendi vahelist õigussuhet seoses vara hoiule võtmisega ning aukohtu otsuses ei saanud käsitleda dokumendi sisu viisil, mis avaldab kutsesaladusega kaitstud informatsiooni. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tuvastada, kas advokaat on pannud toime distsiplinaarsüüteo (nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus nr 3-14-51432). Aukohtumenetluse eesmärk ei ole seega anda vastuseid või selgitusi kaebaja küsimustele, mis on seotud X ja C vahelise õigusvaidlusega. Järelikult ei ole aukohus rikkunud kaebaja menetluslikke õigusi sellega, et aukohtu otsuses ei ole selgitatud kaebaja poolt soovitud asjaolusid. Halduskohus rikkus Q ja Y kolmandate isikutena asja menetlusse kaasamata jätmisel menetlusnorme (HKMS § 20 lg 1; vt ka Riigikohtu 12.11.2019 määrus nr 3-19-874), mistõttu esitab vastustaja korduva taotluse advokaatide kaasamiseks apellatsioonimenetluses. Advokaatide kolmandate isikutena kaasamata jätmine tingib halduskohtu otsuse tühistamise.
9.X vaidleb 13.04.2021 kirjalikus vastuses (täiendatud 20.04.2022) apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus tuvastas õigesti, et aukohtumenetluses on rikutud kaebaja õigust olla ära kuulatud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2019 määrus nr 3-19-1105, p 10). AdvS § 17 lg 7 järgi kohaldatakse aukohtumenetluses HMS-s sätestatut ulatuses, mida ei reguleeri AdvS ega advokatuuri kodukord. Advokatuuri toimingud peavad vastama haldusmenetluse põhimõtetele (M. Tamme, A. Soo. Eesti Advokatuuri eetikakoodeks. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2018, lk 42, p 1.2). AdvS ega advokatuuri kodukord ei reguleeri huvitatud isiku ärakuulamist, kuid AdvS § 17 lg-st 7 tulenevalt peab selles osas lähtuma HMS-s sätestatust. Vastustaja on advokaatide puhul küll samuti viidanud HMS § 40 lg-le 1, kuid pole selgitanud, miks see säte ei kohaldu muude menetlusosaliste puhul. Aukohtu praktikas on mitmetes asjades kuulatud ära ka mitteadvokaadist menetlusosalisi, millest saab järeldada, et advokaadid ei ole ainsad, keda aukohtumenetluses ära kuulatakse. Seega tuli kaebajale tagada õigus olla ära kuulatud ning halduskohus tuvastas õigesti, et ärakuulamisõigust on rikutud. Kaebaja oli aukohtumenetluses menetlusosaline ja talle tuli tagada menetlusosalise õigused, kuid seda ei ole tehtud. Kaebajat informeeriti ette vaid 14.03.2019 istungist, kuid muudest menetlustoimingutest sai ta teada alles 6(15)
3-20-430 tagantjärele. Kuna kaebaja ei olnud menetluses toimuvast teadlik (sh ei edastatud talle arvamuse avaldamiseks advokaatide kirjalikke seisukohti), siis ei saa rääkida ka kaebaja ärakuulamisest. Kuna aukohtu 14.03.2019 istungil kaebaja seisukohtade kuulamiseni ei jõutud, eeldas kaebaja, et ta kutsutakse järgmisele istungile. Kaebaja ärakuulamine oli eriti vajalik olukorras, kus aukohus ei saanud nähtavasti kaebaja taotlusest aru, kuigi see oli 17.12.2018 kaebuses selgelt välja toodud. See, milliseid selgitusi oleks kaebaja andnud, ilmneb käesoleva haldusasja ja haldusasja nr 3-19-1105 materjalidest. Kui kaebaja ees poleks infot varjatud, oleks praegune vaidlus jäänud olemata. Rikutud on kaebaja üldisi menetlusõigusi (HMS §-d 36, 37, 40), kuid ka õigust tõhusale menetlusele ja kohtumenetlusele (põhiseaduse §-d 13, 15). Kuna halduskohus jättis kaebust ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu rahuldades kõik kaebaja ülejäänud väited analüüsimata, siis juhul, kui ringkonnakohus leiab, et ärakuulamisõigust ei ole rikutud, tuleks kaebus rahuldada kaebaja teiste argumentide põhjal (nt uurimiskohustuse ja põhjendamiskohustuse rikkumine aukohtu poolt, aukohtu liikmete erapoolikus, advokatuuri eetikakoodeksi ja kliendi vara hoidmise korra ebaõige kohaldamine). Aukohus ei vaadanud asja läbi piisava põhjalikkusega ega parandanud neid vigu, millele oli Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2019 määruses nr 3-19-1105 tähelepanu juhitud. Uus menetlus oli väga pealiskaudne ning selle kohta ei antud kaebajale mingit teavet enne aukohtu otsuse tegemist (sh edastati talle aukohtu otsus alles 05.02.2020). Aukohtu 16.12.2019 otsusest ei ole võimalik tuvastada, kuidas aukohus otsuseni jõudis. Kaebaja 13.11.2019 pöördumist ei ole aukohus üldse menetlenud ja vähemalt selles osas on kaebus kindlasti põhjendatud. Kaebaja peamine mure on see, et temale ei ole senini tehtud kättesaadavaks dokumenti, mille alusel Advokaadibüroo Concordia ja/või selle advokaadid võtsid 2014. a märtsis hoiule kaebajale kuuluvad väärisesemed. Dokumendid olevat esitatud kohtule, kuid kaebajale ei ole isegi teada, mis liiki dokumendiga on tegemist, kes ja millal selle vormistas ning kui täpselt kajastab see hoiule võetud vara. Halduskohus leidis, et kaebajal puudus õigus nõuda dokumente vastaspoole advokaatidelt, mis on iseenesest õige, kuid kaebaja ongi sellepärast pöördunud aukohtu poole. Kuna Y ja Q on kohtumenetluses korduvalt püüdnud kaebajat ja tema esindajat halvustada, siis on arusaadav, miks kaebaja ei pea advokaatide paljasõnalisi väiteid usaldusväärseks ja palub asjaolud tuvastada dokumentaalsete tõendite alusel. Aukohus pidi tuvastama vara hoiule võtmise asjaolud ning kontrollima kliendi vara hoidmise korra nõuete täitmist. Kuna kaebajale ei ole dokumendid olnud kättesaadavad, siis ei piisa pelgalt sedastusest, et rikkumise kohta ei ole tõendeid esitatud. Aukohtul tuli teha kindlaks, millised dokumendid koostati ja kas need vastavad nõuetele, ning oma järeldust otsuses põhjendada (sh viidetega tõenditele). Konkreetse vara iseloomu, väärtust ja mahtu arvestades ei olnud tegemist õigusteenusega. Advokaatide õigusteenus seisnes ilmselt kliendi õigusnõustamises ja kohtus esindamises. Kui ülesandeks oli kaebaja eest varjata tema vara, siis oli see otseses vastuolus kliendi vara hoidmise juhendi § 1 lg-ga 3. Kui eesmärk oli tagada kliendi rahaliste kohustuste täitmine advokaadibüroo ees, ei ole tegemist vara hoidmisega ning seda põhjendatum on kaebaja mure, et tema vara on kaotsi läinud advokaadibüroost. Kaebajal on alust arvata, et vara üle ei peetud tegelikult arvestust vastavalt kliendi vara hoidmise juhendi §-le 4. Aukohtu otsusest ei nähtu, kas ja kuidas on seda kontrollitud. Vara olemuse tõttu ei saanud advokaadid arvata, et naiste ehted kuuluvad nende kliendile, ning igal juhul pidi neil tekkima vara tegelikus omanikus kahtlus, kui kliendi suhtes alustati samade asjade varguse kahtlustusega kriminaalmenetlust. Advokaadid jätkasid siiski asjade hoidmist. Kaebaja soovib saada teada, millised konkreetsed esemed jõudsid 2014. a-l advokaadibüroosse, et teha kindlaks, kelle käest ja millal tema asjad kadusid. Kui dokumendid sisaldavad konfidentsiaalset teavet, siis palub kaebaja neid ringkonnakohtul endal hinnata ning kontrollida, kas väärisesemete üle on peetud arvestust vastavalt advokatuuri juhendile. Kaebaja ei taotle Y või Q karistamist, vaid üksnes selgust ja andmeid oma vara kohta. 7(15)
3-20-430 Kaebaja palub jätta rahuldamata vastustaja taotluse kaasata Q ja Y haldusasja menetlusse kolmandate isikutena. Advokaatide õigused tuleb tagada aukohtumenetluses, kuid vastustaja tegevuse õiguspärasuse hindamisel saab oma vastuväited esitada vastustaja ise.
10.Tallinna Ringkonnakohus kaasas 04.03.2022 määrusega Q ja Y haldusasja menetlusse kolmandate isikutena. Õiguste või kohustuste üle otsustamine HKMS § 20 lg 1 tähenduses ei piirdu ainult juhtudega, kus asjas tehtav kohtulahend võib mõjutada isiku materiaalseid õigusi, vaid arvestada tuleb ka võimalikku mõju tema menetluslikele õigustele. Kaebuse rahuldamisel uue aukohtumenetluse läbiviimiseks kohustamine riivaks advokaatide õigusi.
11.Q ja Y paluvad 01.04.2022 seisukohas vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada. Aukohus ei ole rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust kas üldse või vähemalt mitte määral, mis tingiks vaidlustatud aukohtu otsuse tühistamise. Kaebajal on olnud enam kui piisav võimalus esitada oma seisukohad nii kirjalikult kui ka suuliselt. Kaebaja enda valik oli kulutada sisuliselt kogu aukohtu 14.03.2019 istung sisulise arutelu asemel arusaamatule vaidlusele ehete vastuvõtmise üle. Kaebaja ei ole senini välja toonud, milliseid väiteid või seisukohti ei olnud tal võimalik aukohtule esitada. Kaebaja tegutseb ilmselges vastavuses n-ö memorandumiga, milles anti X-le nõu, kuidas C võimalikult efektiivselt ja intensiivselt survestada ja kurnata, laiendades nüüd seda tegevust ka C advokaatidele. Midagi ei ole kadunud ja midagi ei ole võltsitud ning keegi ei ole kaebaja ehteid varastanud. Halduskohus on lasknud end kaebaja motiividest eksitada. Haldusakti tühistamiseks ärakuulamisõiguse väidetava rikkumise tõttu peaks olema arusaadav, kuidas väidetavalt ebapiisav ärakuulamine võis tuua kaasa haldusakti ebaõigsuse (nt Riigikohtu 21.10.2021 otsus nr 3-18-913, p-d 14–19; 26.05.2021 otsus nr 3-172013, p-d 18–19). Praegusel juhul oli kaebaja aukohtumenetlusse kaasatud ning tal oli võimalus väljendada oma seisukohti kirjalikult ja suuliselt. Kaebajal ei jäänud esitamata ühtegi olulist väidet, millest võinuks sõltuda aukohtu otsuse järeldus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Apellatsioonimenetluse ulatus
12.Ringkonnakohus jääb 04.03.2022 määruses (p 14) väljendatud seisukoha juurde, et kuigi vastustaja keskendus algses apellatsioonkaebuses ärakuulamisõiguse rikkumise ja kolmandate isikute kaasamata jätmise küsimustele, ei järeldu sellest, et halduskohtu otsus oleks muus osas HKMS § 176 lg 2 teise lause kohaselt jõustunud. Apellatsioonimenetluse piirid määrab ära üksnes apellatsioonkaebuse taotlus, mitte apellatsioonkaebuse õiguslikud põhjendused (HKMS § 197). Ulatuses, milles halduskohtu otsust on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima selle seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (nt Riigikohtu 18.09.2014 otsus nr 3-3-1-2512, p 20; 17.03.2014 otsus nr 3-3-1-61-13, p 12; 15.01.2014 otsus nr 3-3-1-71-13, p 13.3). Kuna halduskohus rahuldas kaebuse ja vastustaja on palunud ringkonnakohtul teha asjas uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata, on halduskohtu otsust vaidlustatud tervikuna ning ringkonnakohtul on õigus ja kohustus hinnata kõiki asjas esitatud seisukohti. Kuna 04.03.2022 määrus, millega ringkonnakohus kaasas haldusasja menetlusse kolmandate isikutena Q ja Y, on jõustunud, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks kolmandate isikute kaasamise küsimusel täiendavalt peatuda. II 8(15)
3-20-430 Toimikule juurdepääsu piiramine
13.Ringkonnakohus nõudis 25.04.2022 määrusega Eesti Advokatuurilt välja tõendid, mille alusel on aukohus kontrollinud kliendi vara hoidmise nõuete täitmist (s.o vara hoidmise kohta vormistatud dokumendid). Ringkonnakohus märkis määruses ühtlasi (p 5), et käsitab vastustaja 01.02.2021 seisukoha p-s 1.2 toodut taotlusena kuulutada haldusasja menetlus neid dokumente puudutavas osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p 6 alusel kinniseks ning piirata HKMS § 79 lg 1 p 5 ja § 88 lg-te 2 ja 7 alusel kaebaja ja tema esindaja juurdepääsu nimetatud dokumentidele. Vastustaja esitas 28.04.2022 kõnealused dokumendid (kokkulepe vara advokaadibüroole hoiule andmise kohta koos vara nimekirjaga ning kliendi kinnitus vara hoidmise kohta) ning palus ühtlasi piirata kaebaja ja tema esindaja juurdepääsu neile tõenditele, sest need on AdvS § 45 lg 1 järgi konfidentsiaalsed.
14.HKMS § 27 lg 1 p 1 ja § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ning saada sellest ja selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 2 kohaselt võib seda õigust piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel (sh ärisaladuse või muu sellesarnase saladuse hoidmiseks – TsMS § 38 lg 1 p 6; HKMS § 79 lg 1 p 5) ning tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 3 kohaselt tuleb menetlusosalisel võimaldada tutvuda menetlusdokumentidega maksimaalses ulatuses ning tutvumisloa andmisest keeldutakse vaid minimaalses ulatuses, mis on toimikuga tutvumise õiguse piiramise eesmärki kahjustamata võimalik. HKMS § 88 lg-te 2 ja 3 alusel piiratakse menetlusosalise põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures (nt Riigikohtu 10.05.2016 otsus nr 3-4-1-31-15, p 48), mille piiramist saab õigustada üksnes vajadus kaitsta teisi põhiõigusi või muid põhiseaduslikku järku väärtusi. Seetõttu võib juurdepääsu tõenditele piirata üksnes eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ja kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Seega tuleb kaaluda ühelt poolt huvi saladuse hoidmiseks ja selle eesmärki ning teisalt menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse (nt Riigikohtu 04.11.2020 otsus nr 3-20924, p 29; 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 39; 22.11.2017 määrus nr 3-17-911, p-d 23–24).
15.AdvS § 45 lg 1 kohaselt on advokaat kohustatud hoidma saladuses mh talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid. Konfidentsiaalsusnõue tuleneb ka eetikakoodeksi §-st 5 ning see hõlmab mh advokaadi kohustust tagada, et kõrvalistel isikutel ei oleks juurdepääsu kliendi dokumentidele, kirjavahetusele ja muudele teabekandjatele, mis on advokaadi valduses seoses kliendi ülesannete täitmisega (vt eetikakoodeksi § 5 lg 4). AdvS § 40 lg-s 1 sätestatud õigusteenuse definitsioon hõlmab ka isiku huvides muu õigustoimingu tegemise. Õigusteenust kui advokaadi kutsetegevust tuleb sisustada pigem avaralt, sest vastasel juhul võiks oluline osa advokaatide tegevusest jääda advokatuuri organite kontrolli alt välja (nt AdvS § 3 p-d 2 ja 3; § 12 p-d 8 ja 9). Pidades silmas, et AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud õigus taotleda aukohtumenetluse algatamist ja AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud õigus esitada halduskohtule kaebus aukohtu otsuse peale ei ole nähtud ette huvitatud isiku ja menetlusaluse advokaadi või tema kliendi vaheliste konfliktide lahendamiseks või huvitatud isiku omandiõiguse vmt kaitseks, vaid huvitatud isik saab halduskohtusse pöördumisega kaitsta üksnes oma subjektiivset õigust sellele, et aukohus vaatab tema taotluse läbi menetlusreegleid järgides (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2021 määrus nr 3-21-602, p 8; 22.01.2021 määrus nr 3-20-2226, p-d 9–10; 19.06.2020 määrus nr 320-647, p 9; 06.04.2020 määrus nr 3-20-490, p 8; 26.04.2019 määrus nr 3-19-362, p 10; 27.10.2016 otsus nr 3-14-52526, p 10), siis ei saa kaebaja huvi vastustajalt välja nõutud tõenditega tutvumiseks pidada kaalukamaks vajadusest kaitsta õigusteenuse osutamise raames koostatud dokumentide konfidentsiaalsust. Kaebaja õiguste kaitseks piisab, et dokumentidega tutvub kohus. Seega kuulutab ringkonnakohus Eesti Advokatuuri 28.04.2022 seisukoha lisades 9(15)
3-20-430 1 ja 2 esitatud dokumentide osas praeguse haldusasja menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 6 alusel kinniseks ning piirab HKMS § 79 lg 1 p 5 ja § 88 lg-te 2 ja 7 alusel kaebaja ja tema esindaja juurdepääsu kõnealustele dokumentidele.
16.Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kuigi menetlusosalise ja tema esindaja toimikuga tutvumise õiguse piiramine otsustatakse HKMS § 88 lg 5 kohaselt üldjuhul määrusega, mille peale saab esitada määruskaebuse, ei ole välistatud selle küsimuse lahendamine ka otsusega (vt HKMS § 162 lg 1) ning siis kohaldub sellele mh kohtuotsuse vaidlustamise regulatsioon (vrd Riigikohtu 11.11.2019 määrus nr 3-19-681, p 12). See tähendab, et kaebaja saab soovi korral esitada kassatsioonkaebuses oma vastuväited mh ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-le 2. III Ärakuulamisõiguse rikkumine
17.Halduskohus rahuldas X kaebuse ning tühistas aukohtu 16.12.2019 otsuse ja kohustas vastustajat vaatama kaebaja 17.12.2018 pöördumise uuesti läbi põhjusel, et aukohus rikkus oluliselt kaebaja õigust olla ära kuulatud (HMS § 40 lg 1). Halduskohus nõustus, et kuna X ei saanud või ei jõudnud anda sisulisi selgitusi aukohtu 14.03.2019 istungil, siis oleks kaebajale tulnud anda täiendavalt võimalus olla ära kuulatud mõnel aukohtu hilisemal istungil. Halduskohtu hinnangul võinuks täiendav ärakuulamine vältida vajadust pöörduda kohtusse (mh poleks kaebaja 13.11.2019 seisukohad ja taotlus arvatavasti jäänud sellisel juhul tähelepanuta).
18.Ringkonnakohus märgib esmalt, et Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2019 määruses nr 319-1105 ega ka praeguses haldusasjas tehtud 12.10.2020 määruses ei ole võetud lõplikke ja siduvaid seisukohti X kaebuse väidete põhjendatuse küsimuses, vaid mõlema määruse põhisisuks oli see, et halduskohus ei saanud kaebust õiguspäraselt tagastada ega jätta seda läbi vaatamata viitega kaebeõiguse puudumisele. Küll on ringkonnakohus 04.09.2019 ja 12.10.2020 määrustes toonud välja, et huvitatud isikul on subjektiivne õigus saada aukohtult põhjendatud lahend, milles on hinnatud kõiki tema väiteid ja neile vastatud ning mille tegemisel on selgitatud välja menetletavas asjas olulised asjaolud (sh kogutud nende asjaolude tuvastamiseks vajalikud tõendid). Samuti viitas ringkonnakohus, et kohtulik kontroll aukohtu menetlusreeglite järgimise üle hõlmab mh hindamist, kas huvitatud isikule tagati piisavalt ärakuulamisõigus. Seejuures on 04.09.2019 määruse p-s 12 eraldi rõhutatud, et tuleb hinnata, kas ärakuulamisõiguse tagamiseks oli piisav, et kaebaja sai esitada 17.12.2018 kirjaliku taotluse ja osaleda ühel istungil. Sama on toodud välja 12.10.2020 määruse p-s 18.
19.Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu hinnangut, et kaebaja ärakuulamisõigust on oluliselt rikutud ja see toob vältimatult kaasa aukohtu 16.12.2019 otsuse tühistamise. AdvS § 16 lg 1 tähenduses huvitatud isiku ärakuulamisele ja selle võimalikele vigadele ei ole põhjust omistada samavõrra määravat tähendust kui aukohtumenetlusele allutatud advokaadi ärakuulamisõiguse tagamisele. Kuigi aukohtumenetluse algatamist taotlenud isikut tuleb HMS § 11 lg 1 p 1 järgi käsitada menetlusosalisena, esineb tema ärakuulamise osas HMS § 40 lg 3 p-s 3 toodud erand, kui asja ei otsustata huvitatud isiku kahjuks. Kuna huvitatud isiku õigused aukohtumenetluses on üksnes menetluslikku laadi, siis tuleks aukohtul tagada huvitatud isikule võimalus esitada oma vastuväited näiteks juhul, kui aukohus kavatseb jätta tema taotluse läbi vaatamata. Kui aga aukohus lahendab huvitatud isiku taotluse sisuliselt (st isik saab esitatud taotlusele põhjendatud vastuse), siis isegi juhul, kui aukohus ei algata aukohtumenetlust, ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud isiku kahjuks. Kui isikul puudub subjektiivne õigus nõuda advokaatide karistamist, siis ei saa advokaatide karistamata jätmine iseenesest ka tema õigusi rikkuda.
10(15)
3-20-430
20.Kaebaja esitas aukohtule 17.12.2018 kirjaliku taotluse, paludes hinnata advokaadibüroo Concordia ning advokaatide Y ja Q tegevuse kooskõla advokatuuri õigusaktide ja juhenditega. Avalduses märgiti lisaks, et X soovib saada teada, mis on tema varaga advokaadibüroos toimunud (sh milliste dokumentide alusel on vara hoiustamine toimunud) ja miks levitavad advokaadid X esindava advokaadibüroo 15.04.2013 memorandumit (esialgset õiguslikku arvamust) moonutatud kujul (s.o koos dokumendi juurde mitte kuuluva kahe lisalehega). Sellise info saamise eesmärgina viidati soovile vältida vajadust kasutada muid õiguskaitsevahendeid. Aukohus vaatas kaebuse esmakordselt läbi 14.03.2019 istungil, millel said osaleda nii X kui ka tema esindaja. Aukohtu 14.03.2019 istungi protokollist nähtuvalt kulus suurem osa istungist vaidlusele, millistel tingimustel peaks advokaadibüroos hoiustatud esemete üleandmine toimuma, ning pärast esemete üleandmist lubati kaebajal ja tema esindajal aukohtu istungilt lahkuda. Kuigi võib nõustuda, et X enda tegevus võis olla põhjuseks, et aukohtu 14.03.2019 istungil sisulise arutamiseni ei jõutud, ei saa protokollist järeldada, et kaebajale oleks aukohtu istungil antud võimalus avaldada oma seisukohti muudes küsimustes. Sisuliselt on aukohus teinud 13.05.2019 otsuse vaid kirjalike dokumentide põhjal (17.12.2018 kaebus, advokaatide 09.01.2019 vastuväited ja tõendid vara hoiustamise kohta).
21.Asja uuel arutamisel otsustas aukohus 17.10.2019 istungi protokolli kohaselt üksnes seda, et Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2019 määruse nr 3-19-1105 p-des 11 ja 12 märgitu kohta on vajalik küsida advokaatidelt täiendavaid selgitusi. Viidatud punktides märkis ringkonnakohus, et aukohus ei ole vastanud kõigile 17.12.2018 kaebuse p-s 2.1.3 toodud küsimustele seoses ehete hoiustamisega advokaadibüroos (sh võtnud seisukohta, kas see on toimunud vastavuses advokatuuri internsetele juhenditele). Advokaadid esitasid täiendavad selgitused 07.11.2019. Kaebaja esitas aukohtule 13.11.2019 taotluse võimaldada tal tutvuda dokumendi originaaliga, mille ärakirja esitas Y esmakordselt Harju Maakohtule 08.10.2014 tsiviilasjas nr 2-14-52526 ja mida on hiljem korduvalt esitatud ka teistes kohtuasjades. Kaebaja viitas 13.11.2019 pöördumises, et Q süüdistas 17.12.2018 menetlusdokumendis tsiviilasjas nr 2-17-6419 kaebajat teadvalt võltsitud dokumendi kasutamises, kuid see väide on 04.10.2019 ja 24.10.2019 ekspertiisiaktidega ümber lükatud. Pöördumise kohaselt ei taotlenud kaebaja selle sündmuse suhtes eraldi menetluse alustamist, vaid soovis üksnes iseloomustada advokaatide käitumist (st kaebaja halvustamine ei olnud ühekordne, vaid see on advokaatide läbiv „käekiri“). Vastustaja möönis, et aukohtu 16.12.2019 otsuse tegemisel jäi kaebaja 13.11.2019 seisukoht tähelepanuta.
22.Ringkonnakohus leiab, et kuigi asjas toimunud aukohtumenetluses on esinenud mitmeid puudusi, ei anna menetluslikud rikkumised sellele vaatamata alust aukohtu 16.12.2019 otsust tühistada. Kuivõrd aukohus korraldas 17.12.2018 avalduse läbivaatamiseks 14.03.2019 istungi, millel ei lõpetatud asja sisulist arutamist, siis võis kaebajal tekkida põhjendatud ootus, et talle antakse asja uuel läbivaatamisel võimalus esitada oma seisukohad aukohtule ka suuliselt. Kuigi õigusaktid ei reguleeri täpsemalt huvitatud isiku osavõttu aukohtu istungist, ei järeldu sellest, et huvitatud isiku istungile kutsumise vajadust ei peakski üldse kaaluma. AdvS § 17 lg 3 näeb mh huvitatud isikule ette õiguse taotleda, et aukohus lahendaks asja suulises menetluses. Eesti Advokatuuri kodukorra § 52 lg 2 kohaselt kutsutakse aukohtu istungile advokaadid ja teised asjakohased isikud. Praegusel juhul tulnuks vastustajal pärast 10.09.2019 määrusega aukohtu 13.05.2019 otsuse kehtetuks tunnistamist selgitada nii advokaatidele kui ka kaebajale edasist menetluse käiku, kuid seda ei ole tehtud. Ringkonnakohus peab samas oluliseks, et kaebaja ei ole kohtumenetluses toonud välja selliseid olulisi uusi väiteid või asjaolusid, mida ta ei saanud esitada aukohtumenetluses. Kaebaja ei taotlenud 17.12.2018 avalduses suulist menetlust ning talle pidi olema aukohtu 10.09.2019 määruse põhjendustest arusaadav, et aukohtu 13.05.2019 otsuse kehtetuks tunnistamise tingis eelkõige Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2019 määruses nr 3-19-1105 tehtud etteheide, et aukohus ei olnud käsitlenud kõiki kaebaja väiteid ja viidanud tehtud järelduste aluseks olevatele tõenditele. Aukohtu 10.09.2019 määruses ei ole märgitud, et 11(15)
3-20-430 varasema otsuse kehtetuks tunnistamine oleks vajalik kaebajale ärakuulamisõiguse tagamiseks. Kuivõrd aukohus nõudis advokaatidelt uuel arutamisel täiendavat selgitust kaebaja 17.12.2018 avalduses esitatud väidete kohta, siis ei olnudki sisulist põhjust uuesti kaebaja poole pöörduda. Nagu eespool märgitud, ei saa ärakuulamisõiguse rikkumiseks lugeda seda, et kaebajal ei olnud võimalust esitada advokaatide selgitustele omapoolseid vastuväiteid. See olnuks vajalik näiteks siis, kui advokaatide selgituste põhjal oleks aukohtul tekkinud vajadus täpsustada asjaolusid või nõuda kaebajalt täiendavaid tõendeid. IV Kaebuse ülejäänud väited
23.Kaebaja on heitnud lisaks ette, et aukohtu 16.12.2019 otsuses on jäetud osa tema väiteid (sh 13.11.2019 seisukohas esitatu) endiselt käsitlemata ning rikutud on põhjendamiskohustust, suuresti üksnes korrates aukohtu 13.05.2019 otsuse põhjendusi, mille aukohus oli 10.09.2019 määrusega oluliste menetlusvigade tõttu ise kehtetuks tunnistanud. Kaebaja hinnangul jättis aukohus lisaks olulised tõendid kogumata (sh ei kogunud asja uuel läbivaatamisel lisatõendeid) ja aukohtu otsusest ei ole tuvastav, millistele tõenditele on aukohus oma järeldustes tuginenud.
24.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et aukohtu 16.12.2019 otsuse põhjendamispuudust saaks järeldada ainuüksi asjaolust, et aukohus on olulises osas korranud 13.05.2019 otsuses sisaldunud põhjendusi. Olukorras, kus aukohus möönis 10.09.2019 määruses, et osale kaebaja väidetest on jäänud 13.05.2019 otsuses vastamata, ongi põhjendatud täiendada varasemat otsust eelkõige puuduva osaga. Kui varem käsitlemata jäänud väited ei mõjutanud aukohtu otsuse lõppjäreldusi, siis võibki uus otsus suures osas üksnes eelmist korrata. Ka uurimiskohustuse rikkumist ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et pärast asja arutamise uuendamist ei ole kogutud täiendavaid tõendeid ja aukohtu 16.12.2019 otsus ei sisalda ka väärisesemete advokaadibüroos hoiustamist käsitlevate tõendite sisulist analüüsi. Ringkonnakohtu 04.09.2019 ega 12.10.2020 määrustes ei ole võetud seisukohta, et aukohus ei ole kogunud vajalikke tõendeid, vaid heidetud eelkõige halduskohtule ette, et asja lahendamiseks olulised tõendid on jäänud vastustajalt välja nõudmata. Kuna ringkonnakohus nõustus eespool, et vara hoiustamist kajastavad dokumendid on hõlmatud AdvS § 45 lg-s 1 ja eetikakoodeksi §-s 5 sätestatud saladuse hoidmise kohustusega ning kaebajal puudub ülekaalukas huvi nende tõenditega tutvumiseks (st eelkõige põhjusel, et aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta huvitatud isiku omandiõigust vmt), siis on selge, et konfidentsiaalsusnõue piiras ka kõnealuste tõendite analüüsi esitamist aukohtu otsuses. Samal põhjusel ei ole ringkonnakohtul võimalik otsuses täpsemalt kajastada juurdepääsupiiranguga tõendite sisu, vaid tuua välja üksnes neist tehtud järeldused.
25.Mis puudutab C poolt advokaadibüroos Concordia hoiustatud väärisesemeid, nõustub ringkonnakohus aukohtu 16.12.2019 otsuses sedastatuga, et esitatud tõendite põhjal on X-le 14.03.2019 üle antud esemete koosseis sama, mis advokaadibüroole hoiule anti (v.a C koolilõpusõrmus, mille üle pole vaidlust). Seda asjaolu kinnitab hoiule antud esemete loetelu võrdlus Harju Maakohtu 22.02.2018 otsuse nr 2-14-52526 resolutsiooni p-s 4 ja põhjenduste ps 85 ning 14.03.2019 üleandmise-vastuvõtmise aktis esitatud loeteludega ning C poolt advokaadibüroosse toodud esemete kirjeldus vastab ka advokaatide tehtud fotodelt nähtuvale. Fotod väärisesemetest esitati esmakordselt 09.02.2015 menetlusdokumendi lisana 3 tsiviilasjas nr 2-14-52526 (vt 06.03.2020 kaebuse lisa 3.2) ja 2018. a-l on täiendavalt tehtud foto, millelt nähtuvad samad ehted koos eeltoodud fotodega (vt advokatuuri 18.05.2020 vastuse lisaks 1 oleva advokaatide 09.01.2019 selgituste lisa 1 – Q 16.10.2018 e-kiri kaebaja advokaadile koos manustega). Kaebaja ei ole väitnud, et temale 14.03.2019 üle antud esemed ei vastaks fotodel kujutatutele. Kuigi kaebaja on märkinud (vt 06.03.2020 kaebuse p 2.2.3), et tema peamine eesmärk on saada teada, millal ja kuidas on läinud kaduma osa tema väärisesemetest, väljub see 12(15)
3-20-430 suuresti aukohtumenetluse esemest. Aukohus ei pidanud selgitama välja, miks on osa ehteid väidetavalt puudu ja osade ehtsuses kahtlus, vaid kontrollima üksnes seda, kas väärisesemete hoiustamine advokaadibüroos toimus nõuetekohaselt, mh tagas nende säilimise. Seda on kaebajale aukohtu 16.12.2019 otsuses ka selgitatud.
26.Eesti Advokatuuri juhatuse 13.01.2009 otsusega kinnitatud „Kliendi vara hoidmise juhendi“ (muudetud 14.12.2010 ja 18.06.2013) § 1 lg 3 kohaselt ei võta advokaat vara vastu, kui on ilmne, et selle eesmärgiks on seadusega vastuolus oleva huvi kaitse. Juhendi § 2 lg 1 kohaselt tuleb kliendi vara hoida hoolsalt, eesmärgipäraselt ja eraldi advokaadi varast. Juhendi § 2 lg-st 2 tulenevalt võib mh väärtesemeid vastavate hoiutingimuste olemasolul hoiustada advokaadibüroos. Juhendi § 4 lg 1 näeb ette, et advokaat peab pidama kliendi vara üle täielikku ja täpset arvestust ning säilitama seda vähemalt järgneva 6 aasta jooksul.
27.Aukohtu 16.12.2019 otsuses on leitud, et kuna tegemist oli vallasasjadega ja abikaasade vahel oli vaidlus ühisvara jagamise üle (kõnealused ehted tunnistati X lahusvaraks alles Harju Maakohtu 22.02.2018 otsusega nr 2-14-52526), siis ei pidanud advokaadid vara 2014. a-l hoiule võttes teadma, et esemed ei kuulu C-le. Seejuures leidis aukohus, et puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid kahtlust, et Y oleks kliendil soovitanud panna toime kaebajale kuuluvate ehete varguse. Seega järeldas aukohus, et advokaatidele ei pidanud olema ilmne, et kliendi eesmärgiks vara hoiule andmisel on kaitsta seadusega vastuolus olevat huvi. Pärast kohtuotsuse tegemist on advokaadid korduvalt püüdnud kaebajale ehteid üle anda (vt 06.03.2020 kaebuse lisa 10; 18.05.2020 vastuse lisaks 1 oleva advokaatide 09.01.2019 selgituste lisad 2 ja 3). Kuna aukohus tuvastas, et advokaadid andsid X lahusvaraks tunnistatud ehted kaebajale 14.03.2019 üle samas komplektsuses ja seisundis, milles need olid hoiule võetud, siis on ilmne, et vara on advokaadibüroos säilinud. Isegi kui väärisesemete hoiule võtmise kohta võinuks koostada põhjalikuma dokumentatsiooni, võimaldavad olemasolevad dokumendid saada hoiule võetud varast ülevaate ja dokumentatsiooni on juhendi § 4 lg 1 nõuete kohaselt säilitatud. Kaebaja ei saa vaidlustada aukohtu sisulist hinnangut, kas vara hoiustamise või selle dokumenteerimisega seoses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte.
28.X esindava advokaadibüroo 15.04.2013 memorandumi ja sellega koos levitatud kahe lisalehega (vt 06.03.2020 kaebuse lisa 12) seonduvalt ei ole aukohus 16.12.2019 otsusest nähtuvalt tuvastanud, et advokaadid oleksid esitanud kohtule tahtlikult eksitavat või ebaõiget teavet või võltsitud dokumente, vaid memorandum ja lisalehed edastati kohtule kliendilt saadud kujul ning dokumendid edastati koos, sest need ka leiti koos. Olenemata sellest, et C 08.10.2014 seisukohast tsiviilasjas nr 2-14-52526 (p 2.3) saab järeldada, et nii memorandumi kui ka lisalehtede autoriks on peetud kaebaja advokaati, ei ole alust käsitada seda kohtu tahtliku eksitamise või teadvalt ebaõige info levitamisena. Nagu kaebaja isegi rõhutab, on ilmselgelt tegemist kahe erineva dokumendiga ja kaebaja advokaat on märgitud üksnes memorandumi autoriks ning lisatud kiri (tegevuskava) on dateerimata ja koostaja andmeteta. Võttes arvesse, et dokumendid leiti advokaatidele teadaolevalt koos ja need kajastavad sama küsimust, ei saa pidada ilmselgelt pahatahtlikuks või halvustavaks kohtule edastatud menetlusdokumendis väljendatud eeldust või vähemasti kahtlust, et mõlemad dokumendid on koostanud sama isik. Igal juhul on kaebajal olnud kõik võimalused see eeldus või kahtlus kohtumenetluses ümber lükata (st kinnitada, et lisalehti ei koostanud kaebaja advokaat). Tähtsust ei oma, et dokumendid sisaldusid samas pdf-failis, sest Y 08.10.2014 menetlusdokumendis ei ole neid loetud üheks, vaid neile on viidatud kui „memorandum ja kiri“. Dokumendi sisu kritiseerimist ei saa samastada dokumendi koostaja halvustamisega või tema maine kahjustamisega.
29.Kaebaja 13.11.2019 taotluse ja seisukoha tähelepanuta jätmine ei olnud korrektne, kuid ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et see ei saanud mõjutada aukohtu otsuse tegemist. 13(15)
3-20-430 Kuna nn memorandumi ja sellega koos edastatud lisalehtede originaale ei ole aukohtule esitatud ja aukohus ei olnud neid ka ise välja nõutud, siis ei oleks aukohus saanud anda neid kaebajale ka tutvumiseks. 13.11.2019 seisukoha p-s 1.6 on üheselt arusaadavalt märgitud, et kaebaja ei taotle Q poolt tsiviilasjas nr 2-17-6419 alusetu võltsimiskahtluse tõstatamise sündmuses aukohtumenetluse alustamist, vaid edastab teabe üksnes advokaatide tegevuse iseloomustamise eesmärgil. Seega saanuks kaebaja edastatud täiendava info tähelepanuta jätmine aukohtu otsuse tegemist mõjutada üksnes tingimusel, et tegemist oli sellise teabega, mida aukohus pidanuks otsuse tegemisel arvestama. Ringkonnakohtu hinnangul see praegusel juhul nii ei olnud. Tuleb rõhutada, et aukohtumenetluses saab anda hinnangu üksnes advokaadi konkreetsetele tegudele, mitte advokaadi tegevusele või käitumisele üldiselt. Praegusel juhul alustati aukohtumenetlust seonduvalt kaebaja lahusvaraks tunnistatud väärisesemete hoiustamisega advokaadibüroos ja nn memorandumi koos lisalehtedega kohtutele edastamisega. Kaebaja 13.11.2019 seisukohas kajastatud asjaolud ei seondu kuidagi eeltoodud sündmustega. Lisaks ei saa pelgalt asjaolust, et teise poole esindaja tõstatab kohtumenetluses kahtluse mõne dokumendi võltsituses ja see kahtlus osutub alusetuks, teha üldistavat järeldust, et advokaadile ongi omane vastaspoolt või tema esindajat halvustav ja süüdistav käitumine. Advokaadi käitumist laiemalt iseloomustav teave ei saaks ühelgi juhul olla asjakohane distsiplinaarsüüteo tuvastamisel, vaid võiks omada tähtsust üksnes karistuse määramisel.
30.Kaebaja on mh leidnud, et aukohtu liikmed ei olnud erapooletud, sest 16.12.2019 otsuse on teinud aukohtu sama koosseis, kes tegi ka varasema 13.05.2019 otsuse. Kaebaja hinnangul kinnitab aukohtu liikmete erapoolikust asjaolu, et aukohus tegi asja uuel läbivaatamisel sisult sama otsuse. Ringkonnakohus märgib, et AdvS-st ega advokatuuri kodukorrast ei tulene nõuet, et aukohus peaks asja uuesti läbi vaatama teises koosseisus. Praegusel juhul ei ole seejuures tegemist olukorraga, kus halduskohus oleks aukohtu varasema otsuse tühistanud, vaid aukohus tunnistas 13.05.2019 otsuse oma 10.09.2019 määrusega ise kehtetuks. Kõnealuse määruse on teinud aukohtu sama koosseis ning selles on mööndud 13.05.2019 otsuse puudusi ja avaldatud valmisolekut need kõrvaldada. Seega ei ole põhjust eeldada, et aukohtu see koosseis ei soovinud põhimõtteliselt oma eksimusi tunnistada ja asja uus läbivaatamine oli seetõttu pelgalt näilik.
31.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kaebaja 17.12.2018 avalduse alusel toimunud aukohtumenetluses (sh peale menetluse uuendamist aukohtu 10.09.2019 määrusega) esinenud mõningad menetlusvead ei ole mõjutanud aukohtu 16.12.2019 otsuse tegemist ja vaidlustatud otsusel ei ole selliseid põhjendamispuudusi, mis takistaks selle õiguspärasuse sisulist hindamist. Seetõttu ei ole HMS §-st 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 (vt ka HKMS § 5 lg 3) tulenevalt põhjust aukohtu 16.12.2019 otsust tühistada. V Kokkuvõte ja menetluskulud
32.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Eesti Advokatuuri apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 08.02.2021 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab X kaebuse rahuldamata.
33.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, kuid ei esitanud andmeid muude halduskohtu menetluses kantud kulude kohta. Apellatsiooniastmes on kaebaja palunud mõista vastustajalt välja esindajakulud 2127,47 eurot (vastab advokaadi 11,25 14(15)
3-20-430 töötunnile keskmise tunnitasuga 189,11 eurot koos käibemaksuga). Esindajakulude kandmise kohustuse tekkimine seoses praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Eesti Advokatuur on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, kuid ei ole esitanud kummaski kohtuastmes andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahuldamata, tuleb apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista. Vastustaja muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Q ja Y ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka kolmandate isikute võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.