Asjaõigus › Omandiasjad

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluse käik

Hageja tõendid ei tõendanud, et poolte vahel oli mingi tehing, millega loodi / tingiti trust, mille kohaselt kostjad pidid hageja ülesandel hageja eest ja jaoks nominaalselt enda nimel omama kõnealust kinnistut. Ainuaktsionäri otsuse näol polnud tegemist hageja tahteavaldusega trusti loomiseks. Samuti polnud see aktsionäri poolt allkirjastatud. Allkirjad olid andnud vaid nõukogu liikmed, kuid tegemist polnud ka nõukogu otsusega, sest nõukogu oma tahet ei väljendanud ega teinud mingit otsust. Tegemist oli üksnes post factum „poliitilise“ kinnitusega, mis ei saanud luua ega asendada tehingut, mida tegelikult polnud. Ostuhinna tasumise tõend kinnitas, et ostuhind tasuti ning kinnistu omanikeks olid kostjad. Kostja II sai 12.01.2009 A OÜ-lt 500 000 Eesti krooni dividende. Kostja II (hageja toonane juhataja) võttis 12.01.2009 hageja kontolt välja sularaha 4 925 000 Eesti krooni. Samal päeval maksis ta sellesama summa sisse oma isiklikule kontole. Kostja II lisas hageja kontolt võetud ja oma kontole sisse makstud sularahale OÜ-lt A saadud dividendid ning tegi seejärel ülekande 5 426 900,19 Eesti krooni Londoni advokaadibüroole Ormerods, märkides ülekande selgituseks „Ormerods kliendikonto, ref 183, X, 307,342.50 GBP“. Selle üle, et kostja II maksis kinnistu eest, polnud vaidlust. Kuna kostjad olid toona abielus ja nende vara oli ühisvara, muutus ühisvaraks ka kontole sisse makstud sularaha, st kostja II tegi makse abikaasade ühisvarast. Hagiavaldusele lisatud üürileping tõendas, et selle sõlmis üürileandjana kostja I. Hagiavalduse lisana esitatud turuaruanne oli tellitud kostja II poolt. Raporti inglisekeelse originaali sissejuhatuses tänatakse kostjat II kutse eest „külastada teie kodu“ („visit your home“). Eestikeelses tõlkes kasutati „kodu“ asemel sõna „maja“. Hageja ei selgitanud, milles seisnesid väidetavad „formaalsed põhjused“, miks kinnistut ei kantud hageja nimele. Isegi, kui pooled oleksid loonud trusti, siis oleks tegemist tühise tehinguga. Tehingu oleksid pidanud heaks kiitma hageja nõukogu ja aktsionäride üldkoosolek. Kostjad ostsid endale ja oma perele Londonisse kodu. Maja tegelikeks ja lõplikeks kasusaajateks olid kostjad. Kellelgi polnud kunagi plaani või kokkulepet olla hageja usaldusisikuks või hageja vara hoidjaks või omand millalgi hagejale üle anda. Kui trust oleks olemas, siis esineksid mingid jäljed sellest (eelkõige kostjate ja hageja vahelisele tehingule antud nõusolekud/heakskiidud) ja nendest ilmnema tehingu tingimused. Tehing oleks pidanud kajastuma ka hageja majandusaasta aruannetes. Trusti puudumist kinnitasid mõlemad kostjad oma Londoni advokaadile ja Ühendkuningriigile. Kostja II vastuväited hagile

Hageja väitis, et trusti loomist tõendas hageja ainuaktsionäri otsus (kd I lk 124), mille sisust ilmnes, et hageja otsustas 15.10.2008 investeerida kinnisvara ostmiseks Londonis 300 000500 000 GBP suuruses summas äriühingu pangaarvel olevate finantsvahendite arvel. Otsus tehti teatavaks äriühingu nõukogu koosolekul 16.10.2008 ning selle allkirjastasid nõukogu liikmed D, K ja X. Nimetatud dokumendist ei ilmnenud, et pooled oleksid teinud tahteavalduse (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1) trusti moodustamiseks, kuna vastav dokument oli küll allkirjastatud kostja I poolt, kuid mitte kostja II poolt. Vastavast dokumendist ei nähtunud, et äriühingu nõukogu (sealhulgas kostja I) oleks oma tahet väljendanud, vaid sellest nähtus üksnes, et hageja väidetav ainuaktsionäri otsus oli hageja nõukogu liikmetele teatavaks tehtud. 15.10.2008 kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 317 lg 8 kohaselt otsustas nõukogu juhatuse liikmetega tehingute tegemise ja määras tehingute tingimused, samuti õigusvaidluste pidamise juhatuse liikmetega. Tehingu tegemiseks ja õigusvaidluse pidamiseks määras nõukogu aktsiaseltsi esindaja. Antud juhul puudus vaidlus, et kostja II oli 15.10.2008 hageja juhatuse liige (vt ka äriregistri väljavõtet kd I lk 125-127). Seega juhul, kui hageja ja kostja II soovisid ühiselt tehingu teha (s.o leppida kokku trusti loomises), pidi hageja nõukogu selle kohta otsuse tegema. Käesolevas asjas polnud hageja väitnud ega tõendanud, et hageja nõukogu tegi otsuse, mis võimaldas hagejal oma juhatuse liikme ehk kostjaga II trusti sõlmimise tehingu teha, ning et selleks oli hageja nõukogu poolt määratud esindaja. Antud juhul nähtus tõenditest üksnes asjaolu, et hageja ainuaktsionär otsustas investeerida Londonis asuvasse kinnisvarasse ning sellest oli hageja nõukogu järgmisel päeval teavitatud, kuid hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid või tõendeid, millest ilmneks, et nõukogu oleks võtnud vastu otsuse, mis oleks kiitnud heaks poolte vahel trusti sõlmimise tehingu. Tulenevalt 15.10.2008 kehtinud ÄS § 307 lg-st 3 on aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse aktsiaseltsi igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. ÄS § 318 lg 6 sätestas, et aktsiaseltsi ja nõukogu liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud üldkoosolek. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse aktsiaseltsi igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Antud juhul hageja ei väitnud ega tõendanud, et poolte vahel väidetavalt sõlmitud trusti loomiseks oli olemas nii nõukogu nõusolek kui üldkoosoleku nõusolek. Seega ka juhul, kui väidetava trusti loomine toimus, oli kõnealune tehing tühine ÄS § 307 lg 3 ja § 318 lg 6 alusel. Tegemist ei olnud ka tavapärase majandustegevuse raamesse jääva tehinguga, kuna hageja igapäevane majandustegevus ei hõlmanud kinnisvaratehingute sooritamist. Ka muud tõendid kinnitasid, et vaidlusalust kinnisvara ei soetatud hagejale, vaid kostjad ostsid selle endale ja oma perekonnale ning väidetava trusti loomist ei toimunud. Kostja II kontoväljavõttest (kd I lk 130) nähtus, et just kostja II tasus 12.01.2009 Ormerodsi advokaadibüroole summa, mis oli tarvilik vaidlusaluse kinnisasja ostmiseks. Võttes arvesse, et kostjad olid kõnealusel ajal abielus, oli antud raha näol tegemist kostjate ühisvaraga. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks tasunud Ormerodsi advokaadibüroole kinnisvara soetamiseks vajaliku summa. Hageja esitas oma pangakonto väljavõtte (kd I lk 131), millest ilmnes, et kostja II oli hageja kontolt 12.01.2009 välja võtnud sularaha 4 925 000 Eesti krooni, kuid võttes arvesse, et nähtuvalt kostja II pangakonto väljavõttest oli kostja II selle pannud enda arvele, mitte tasunud selle eest Londoni kinnisasja müügihinda, siis ei olnud tegemist olukorraga, kus hageja oleks tasunud Londonis asuva kinnisvara eest. Asjaolu, et kostja II kui hageja juhatuse liige võis jätta hageja arvelt välja võetud summa korrektselt vormistamata, ei tähendanud, et hageja oleks saanud nende esemete omanikus, mille kostja II enda arvelt tasus pärast seda, kui sinna oli sisse makstud ka hageja kontolt võetud raha.

Olukorras, kus äriühing soovis saada kinnisvara omanikuks, oli tal võimalik enda vahenditest nimetatud kinnisasja eest Ormerodsi advokaadibüroole otse tasuda ning samuti lasta ennast maaregistris vormistada kinnisasja omanikuks. Hageja ei toonud kohtu ette ühtegi asjaolu või tõendit, millest ilmneks, miks see ei olnud võimalik olukorras, kus hageja väidetavalt soovis kinnisasja omanikuks saada. Hageja üksnes avaldas, et esinesid formaalsed põhjused, mis takistasid hagejal ennast ametlikult omanikuks vormistamast, kuid hageja ei selgitanud, milles need seisnesid. Seega olid hageja väiteid, et kinnisvara eest tasumine ja enda omanikuna registrisse kandmine olid formaalsetel põhjustel takistatud, põhjendamatud ja paljasõnalised. Ormerods advokaadibüroo 02.10.2008 kirjast (kd II lk 65) nähtus, et just kostjad palusid ennast kinnisvara omandamisel advokaadibürool esindada. Ka teisest advokaadibüroo 02.10.2008 kirjast (kd II lk 68) nähtus, et just kostjad olid büroo kliendid ning sõlmitavale tehingule kohaldusid tarbijatega seotud regulatsioonid. Kostjad kinnitasid oma allkirjadega, et nad soovisid just sellistel tingimustel kinnisvara soetamise tehingut sõlmida (kd II lk 70 pöördel). Advokaadibüroo 22.12.2008 kirjast (kd II lk 74) ilmnes, et just kostjad ostsid kinnistu. Maksutagastusankeedil (kd II lk 75 pöördel) kinnitasid kostjad, et nemad kui kinnistu ostjad ei tegutse kellegi teise nimel trustina. Kõik eelviidatud tõendid kinnitasid, et kinnistu soetamisel tegutsesid kostjad teadlikult ja läbivalt üksnes enda nimel ning hageja ei omanud mingit puutumist kinnisaja ostmisel. Seega puudus alus asuda seisukohale, et kinnisasja soetamise hetkeks oli poolte vahel sõlmitud hageja väidetud trust. Trust ei tekkinud ka seaduse alusel, sest kohus tuvastas eelnevalt, et kinnistu ostuks andsid raha kostjad (vt eelnevaid põhjendusi). Asjaolu, et kinnisvara ei ostetud hagejale, tõendasid hageja 2008 ja 2009 majandusaasta aruanded (kd II lk 108-116, 117-126). 12.01.2009 ostetud kinnisvara ei kajastatud aruannetes hageja materiaalse varana, mis kinnitas, et tegemist polnud hagejale soetatud varaga. Hageja asus seisukohale, et kinnistu kuulumist hagejale tõendas hageja 2016 majandusaruanne, millest nähtuvalt oli kinnistu ostuks kulunud summa hageja bilansis investeeringuna arvel. Asjaolu, et hageja bilanssi oli seitse aastat pärast kinnistu ostu kantud vaidlusalune summa investeeringuna, ei tõendanud, et kinnisasi oleks soetatud äriühingu vahendite arvelt. Ka üürilepingud (kd II lk 84-88) kinnitasid, et vaidlusaluse kinnisasja omanikud olid kostjad, kuna igas lepingus oli kostja I või II või kostjad ühiselt nimetatud kinnisasja omanikena. 26.05.2021 kohtuistungil tunnistajana vande all üle kuutatud T (kostjate tütar), andis ütlusi, et maja omandati tema vanemate soovil, et investeerida Inglismaal perekonna jaoks kinnisvarasse. Tunnistaja avaldas, et kinnisasi üüriti hiljem välja ning ükski üürnikest ei maksnud üüri kellelegi teisele kui kostjatele. Tunnistajale teada olevalt ei olnud hageja kõnealusega kinnistuga seoses mingeid kulusid kandnud, hoone osteti ja renoveeriti kostjate säästudest ja dividendide eest. Seega olid kõik kinnistuga seotud tehingud teinud üksnes kostjad ning üksnes kostjad kandsid kõik kinnisasjaga seotud kulutused ja said kinnisasjast lähtuva tulu. Hageja tuvastusnõue ei kuulunud rahuldamisele. Selle tõttu tuli jätta rahuldamata ka hageja nõue valduse vabastamiseks, kuna seda oleks kohtul olnud alust asuda analüüsima üksnes juhul, kui oleks leidnud tuvastamist, et hageja oli kinnisasja omanik. Hageja apellatsioonkaebus

Kohus jättis asja lahendamisel täitmata eelmenetluse ülesanded ning ei täitnud selgitamiskohustust. Hageja ei teadnud, millised olid nõude eeldused ja talle ei antud võimalust võtta nendes küsimustes seisukoht ning esitada tõendeid ja taotlusi. Kohus lõpetas eelmenetluse vastuolus kohtu enda korralduste ja TsMSi regulatsiooniga. Kohus teatas üllatuslikult ja õigusvastaselt 01.12.2020, et eelmenetlus lõppes 28.04.2020 ning jättis põhjendamatult vastu võtmata hageja tõendid. Sisuliselt lõpetas kohus eelmenetluse pooli teavitamata. Kohtulahend oli üllatav, kuna kohus pooltega olulisi asjaolusid ega õigusküsimusi ei arutanud. Esmakordselt kohtulahendist selgus, et kohtu hinnangul olid mingid juhtorganite otsused tühised. Kaebaja leidis, et kohtulahend oli sisuliselt ebaõige ka juhul, kui eeldada, et asjale kohaldus Eesti materiaalõigus. Üllatav ja arusaamatu oli kohtu järeldus, justkui puuduks kostja II tahteavaldus trusti moodustamiseks. Tahteavaldus ei pidanud väljenduma vaid allkirjas vaid võis seisneda ka ainuaktsionäri otsuse nime kandva dokumendi nõukogule esitamises. Kui kohus oleks ÄS § 307 lg 3 kohaldamise vajadust pooltele selgitanud, oleks saanud selles osas üle kuulata selleaegsed nõukogu liikmed. Samuti pidanuks kohus hindama, kas selline nõukogu nõusolek oli üleüldse asjakohane ja nõutav juhul, kui tehingu osas oli olemas ainuaktsionäri otsus (ÄS § 298 lg 2). Kohus ei hinnanud ka seda, kui ka hageja ja kostja II vahel sõlmitud trust oli ÄS § 307 lg 3 kohaselt tühine, siis ei laienenud see kostjale I, kes polnud kunagi hageja juhatuse liige olnud. Seejuures oli olemas kinnisasja soetamist puudutav ainuaktsionäri otsus, mida sai vaadelda ÄS § 298 lg 1 p-i 9 kohase otsusena kostjaga I tehingu tegemiseks. Ülejäänud põhjenduste osas jättis kohus materiaalõiguse kohaldamata - kohus ei viidanud ühelegi õigusnormile. Kohus ei selgitanud, mis õiguslikul alusel muutus äriühingu kontolt võetud raha väidetavalt kostjate ühisvaraks ja kinnistu ühisvaraks. Maaregistri kande alusel võis järeldada, et kinnisasja hoitakse kostjate nimel hoopis kaasomandis. Ka selle küsimuse hindamiseks tuli kohaldada inglise õigust. Kohus ei selgitanud, kuidas ta Eesti õiguse alusel hindas Inglismaal kinnisasja omandamise tingimusi ja mis õigusnormidele järeldused tuginesid. Kohus asus seisukohale, et tuvastatud ei ole, et kinnisasja omandamine oleks läbi viidud hageja varade arvelt. Kohus jättis hindamata asjaolu, et kostja II oli tehingu ajal hageja juhatuse liige ehk esindaja. Esindaja võis tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võis tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1). Selle asemel eeldas kohus, et tegemist oli dividendi, kinke vms maksega, ehkki seda ei kinnitanud ükski tõend. Kohus ei hinnanud hageja väidet, et nii varem kui hiljem oli kostja II hageja arvelt saanud dividende ja igal korral olid dividendimaksed korrektselt vormistatud. Hageja selgitas asjaolusid ja esitas tõendeid, mis kinnitasid trusti tekkimist, kuid kohus hageja esitatut otsuses ei hinnanud. Kohus ei hinnanud mh tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Vastustajate seisukohad

hageja soovis saada Londonis asuva kinnisvara omanikuks, oli tal võimalik enda vahenditest nimetatud kinnisasja eest otse advokaadibüroole tasuda ning lasta ennast maaregistris vormistada kinnisasja omanikuks. Tõenditest nähtuvalt ei kasutatud Londoni kinnisvara eest tasumiseks hageja rahalisi vahendeid ning neid vahendeid ei kantud hageja kontolt kostja II kontole, vaid kostja II võttis 314 764 eurot hageja kontolt sularahas välja, maksis selle summa oma isiklikule kontole sisse, lisades teisest ettevõttest saadud dividende ja kandis seejärel 307 342,50 Inglise naela oma isiklikult kontolt advokaadibüroole Ormerods eelnimetatud kinnisasja osturahana. Seega ei kandnud hageja midagi üle kostjale II, vaid kostja II võttis hageja kontolt raha ja maksis selle enda kontole. Asjakohased ei ole apellandi väited, mille kohaselt maakohus ei hinnanud, mida kujutas endast kostja II poolt hageja kontolt sularahas välja võetud, oma isiklikule kontole sisse makstud ja Ormerodsi advokaadibüroole XXX omandamiseks edasi kantud raha õiguslikus mõttes. Nimetatu väljus praeguse vaidluse tõendamisesemest, kuivõrd kohtul tuli kontrollida hageja väidet, kas seda raha sai lugeda tõendiks hageja poolt väidetava trusti-tehingu kohta. Maakohus luges tuvastatuks, et nimetatud raha sellistel asjaoludel ei tõenda hageja väidetavat trusti-tehingut. Millisel õiguslikul alusel toimus kostja II poolt raha väljavõtmine hageja kontolt, ei puutu praegusesse vaidlusse, vaid on hageja ja tema juhatuse liikme sisesuhte küsimus. Samuti ei puutu praegusse vaidlusse dividendide maksmise või mittemaksmise, mida apellant püüab asjatult menetlusse suunata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tegemist polnud olukorraga, kus hageja oleks tasunud Londonis asuva kinnisvara eest. Väited mingitest esinenud formaalsetest takistustest on paljasõnalised. Nõustuda saab maakohtuga selles, et kui kostja II hageja juhatuse liikmena võis jätta hageja arvelt võetud rahasumma korrektselt vormistamata, ei tähenda, et kinnisvara omanikuks oleks saanud hageja. Paljasõnalised on hageja väited, et millalgi pidi eelnimetatud kinnisvara nn kirjutama hageja nimele. Väite paljasõnalisust kinnitab asjaolu, et hagejal puudus tegelik tahe XXX kinnistu omandada, sest hageja selleks ei panustanud ja tema bilansis seda kinnisasja kunagi ei kajastatud. Samas oli hageja raamatupidamine olnud kostja II korraldada.

seisukohaga, et XXX kinnisasja omandamise tehing toimus kostjate nimel ja huvides. Ilmselgelt ei tegutsenud kostja II tehingus hageja esindajana, kuigi oli samal ajal hageja juhatuse liige. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.