2-14-16693/30 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 22.04.2014 esitasid MK ja RK (hagejad) Harju Maakohtule hagi AS Reverta (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 026/2014/212 ja 026/2014/213. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid GK (põhivõlgnik) ja AS Parex banka 01.12.2004 laenulepingu nr 44204F. Hagejad tagasid 06.12.2004 pandilepinguga laenu neile kuuluva kinnistuga aadressil XXXXX XXX. GK ja kostja sõlmisid 12.05.2005 laenulepingu lisa 1, kus täpsustati laenusumma tagastamise tingimusi. 27.12.2006 sõlmiti pandõiguse hüpoteegiks ümberregistreerimise leping ja asjaõigusleping AS Parex banka kasuks. 27.01.2006 sõlmisid GK ja AS Parex banka laenusumma suurendamise, intressimäära muutmise ja reserveerimistasu lisamise lepingu lisa nr 2. 16.11.2009 saatis AS Parex banka GK-ile teatise lepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta ning nõude lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. 01.11.2012 sõlmisid kostja ja GK laenulepingu nr 442-04F taastamiseks lisa nr 3. Kostja saatis 27.09.2012 GK-ile hagihoiatuse koos nõudega laenulepingust nr 44204F tulenevate kohustuste täitmiseks. 28.03.2014 said hagejad täitmisteated täitmisasjades nr 026/2014/212 ja 026/2014/213, milledes hagejad olid märgitud solidaarvõlgnikeks. Põhivõlgnik GK sõlmis laenulepingu nr 44204F AS-iga Parex banka. Laenuleping öeldi 2009. aastal üles. Kolm aastat hiljem sooviti temaga taastada laenuleping nr 442-04F, mida põhivõlgnik pole kostjaga kunagi sõlminud. Nimetatud lepingu sõlmimise ettepanek tuli kostja esindajalt KV, kelle volitusi pole ei põhivõlgnikule ega ka hagejatele näidatud. Hagihoiatuse kohaselt tuli aga läbirääkimisi pidada AS-is Citadele Banka. Põhivõlgnikuga suhtles hoopis NIF Eesti esindaja SS, kes nõudis põhivõlgnikult maksmist. Hagejatele on arusaamatu, kes on käesolevas asjas NIF Eesti OÜ ja AS Citadele Banka. Hagejad leidsid, et lepingut nr 442-04F pole kunagi sõlmitud ning seda pole hagejad ka käendanud. Järelikult on 01.11.2012 sõlmitud lepingu lisa 3 sisutu, sest lepingut nr 442-04F tegelikkuses ei eksisteeri. Seega pole kostjal mingit nõuet tekkinud ning sundtäitmine on lubamatu. Juhul, kui siiski lugeda lepingud nr 44204F ja 442-04F samadeks lepinguteks, tuleb lepingumuudatuse lisa 3 lugeda tühiseks, sest kostja käitumine ei vastanud headele kommetele ning lepingumuudatus polnud sõlmitud heas usus. Põhivõlgnikku on lisa 3 sõlmimisel ähvardatud tema vanemate (hagejate) maja mahamüümisega. Põhivõlgnikule on peale sunnitud ebamõistlikud tingimused. Laenulepingu lisa sõlmimisel polnud tegemist

laenulepingu taastamisega, vaidsisuliselt soovis krediidiandja ülesöeldud laenulepingut jätkata uutel tingimustel. Laenu tagastamise tähtaega muudeti 2029. aastast ümber 2013. aasta peale, ehk arvati, et põhivõlgnik maksab 269 034,49 eurot tagasi ühe aasta jooksul. Tingimus, mille kohaselt suurendati igakuist maksekohustust 600 eurolt 22 419,4 euroni, on tühine tüüptingimus. Uue lepingu sõlmimisega asetati põhivõlgnik veelgi raskemasse olukorda. Sellega rikkus kostja võlaõigusseaduse (VÕS) § 4032 lg 1 p 1, 2 ja 3, samuti lg-d 2 ja 3 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 1 ja 2. Samuti leidsid hagejad, et kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja pole põhivõlgnikult küsinud teavet, mis võimaldaks tal mõistliku hoolsusega hinnata põhivõlgniku krediidivõimelisust. Piisav pole lisast nr 3 nähtuv põhivõlgniku suuline kinnitus, et on võimeline laenulepingut täitma. Isegi kui kostja soovib väita, et algselt sõlmitud lepingu puhul krediidivõimelisust juba hinnati, siis laenulepingu lisa sõlmimisel oleks ta pidanud vastavat teavet ajakohastama. Kostja on tahtlikult tekitanud olukorra, kus ta saaks tagatiseks oleva kinnisasja võimalikult kiiresti realiseerida. Krediidileping ei vastanud põhivõlgniku finantsolukorrale. Eeltoodud põhjendustel ja VÕS § 408 lg 1 alusel on lepingu lisa 3 tühine. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja leidis, et lepingu lisa 3 kehtivus ei mõjuta sundtäitmise lubatavust. Isegi kui lepingu lisa 3 oleks mingil põhjusel tühine või seda poleks üldse sõlmitud, säiliks selle sõlmimisele eelnenud olukord, st põhivõlgnik oleks jätkuvalt kohustatud tagastama 01.12.2004 laenulepingu alusel väljastatud laenu. Hagist ei selgu, kuidas mõjutavad hagejate väited laenu tagastamise kohustuse kehtivust. Lepingu lisa 3 on kehtiv. Kuigi kostja ja põhivõlgnik nimetasid 01.11.2012 sõlmitud lisa 3 laenulepingu taastamiseks, on sisuliselt tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. 16.11.2009 ütles kostja põhivõlgnikuga laenulepingu üles, sest põhivõlgnik ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi, ja nõudis võlgnevuse tasumist hiljemalt 30.11.2009. Seega oli põhivõlgnikul kostja ees võlgnevus, mis oli sissenõutav alates 01.12.2009. Lisa 3 sõlmimisega leppisid kostja ja põhivõlgnik kokku laenulepingust ja selle lisadest tuleneva võlgnevuse tasumise tingimustes. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et lisas 3 on viidatud „laenulepingule 442-04F“, kuivõrd see erineb 01.12.2004 laenulepingu numbrist vaid sidekriipsu poolest. Lisas 3 on läbivalt viidatud just 01.12.2004 lepinguga seotud asjaoludele. Lepingu lisa 3 sõlmis esindusõigusega isik. Lepingu lisa 3 sõlmis põhivõlgnik kostjaga, mille endine ärinimi oli AS Parex banka. Põhivõlgnik ei olnud kogenematu isik ning hagejad pole seda väidet ka kuidagi põhjendanud. Ka ei sõlminud põhivõlgnik lepingu lisa 3 sõltuvussuhtes, vaid vabatahtlikult. Põhivõlgnik esitas ise kostjale avalduse laenulepingu taastamiseks. Samuti ei kasutanud kostja ära põhivõlgniku majanduslikku olukorda. Tehing ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi seetõttu, et kostja väidetavalt teadis põhivõlgniku raskest majanduslikust seisukorrast. Seda on kinnitanud ka Riigikohus asjas nr 3-2-1-169-13 (p-s 19). Lisaks soovis võlgnik ise kokkulepitud viisil võlgnevust tasuda ja kinnitas oma maksevõimelisust ning kostja tuli võlgniku palvele vastu. Põhivõlgnik kirjeldas taotluses oma äritegevust ja maksejõulisust ning tegi ise ettepaneku jõukohase graafiku koostamiseks. Kostja küsis põhivõlgniku majanduslike võimaluste kohta ja sai pidevalt kinnitusi, et võlgnik võlgnevuse likvideerib. Lepingu lisa 3 pole sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. See kergendas võlgniku olukorda, võrreldes selle sõlmimise eelse ajaga. 16.11.2009 ülesütlemise avalduse kohaselt

tuli kogu võlgnevus ehk laenusumma 197 055,57 eurot koos intresside ja viivisega tasuda hiljemalt 30.11.2009. On selge, et igasugune kokkulepe võlgnevuse tasumiseks osamaksetena ja graafiku alusel kergendas põhivõlgniku olukorda. Põhivõlgnikule anti võimalus tagastada laenusumma osamaksetena ja tasuda intressi igakuiste 700 euro suuruste maksetena. Lisa 3 kohaselt pidi põhivõlgnik tasuma intressivõlgnevuse summas 8516,45 eurot hiljemalt 29.11.2012, mis oli põhivõlgniku enda ettepanek, ning 20 665,70 eurot intressivõlgnevust alles laenu tagastamise lõpptähtpäeval. Seega on vale hagejate väide, et lisa 3 alusel tuli põhivõlgnikul tasuda kuus 22 000 eurot. Samuti oli lisa 3 p 15 kohaselt kostja nõus loobuma viivisest summas 42 681,37 eurot, kui põhivõlgnik täidab kõik kokkulepitud tingimused. Lepingu lisale 3 ei kohaldu vastutustundliku laenamise põhimõte, sest põhivõlgnikul oli võlgnevus juba enne lisa nr 3 sõlmimist. Lisa nr 3 kergendas põhivõlgniku olukorda. Lisaks jõustus vastutustundliku laenamise VÕSi säte alles 01.07.2011. Enne seda oli põhimõte sätestatud alates 01.01.2007 kehtima hakanud krediidiasutuste seaduse § 83 lg-s 3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa lisa 3 tühisust. Ka Riigikohus on kinnitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa lepingu tühisust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-169-13, p 18). Lisa nr 3 pole tühine ka VÕS § 408 alusel, sest nõue, mille kohaselt peab tarbijakrediidileping sisaldama tagasimaksetabelit ja märget järelevalvet teostava asutuse kohta, jõustus alates 01.07.2011. Maakohtu otsus 17.12.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda. Samuti tühistas maakohus TsMS § 386 lg 4 alusel 26.05.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise, millega kohus peatas täitemenetlused täiteasjades nr 026/2014/212 ja 026/2014/213. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis sama seadustiku § 2 lg 1 p-des 18-191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 19 sätestab, et täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Maakohus märkis asjas vaidlustamata asjaoludele tuginedes, et hagejate suhtes on alustatud täitemenetlusi kui põhivõlgniku GK-i laenukohustust tagava hüpoteegi aluseks oleva kinnisasja omanike suhtes. Riigikohus on asja nr 3-2-1-60-11 p-s 17 rõhutanud, et hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab AÕS § 325 lg-st 1 ja § 352 lg-st 1 tulenevalt teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seega saavad kolmandatest isikutest pantijad esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vastuväiteid nõude olemasolule. Hagejate väide lepingu lisa nr 3 mittesõlmimise kohta põhines sellel, et lepingu lisas nr 3 (t lk 29) oli märgitud ümberkujundatava laenulepingu numbriks 442-04F, kuid esialgse laenulepingu nr oli tegelikult 44204F. Kohus nõustus kostjaga, et hoolimata väikesest erinevusest lepingu numbris (laenulepingu lisale nr 3 on lepingu numbrisse lisatud sidekriips)

pole lepingu sisust tulenevalt kahtlust selles, et tegemist on 01.12.2004 GK-i ja ASi Parex banka vahel sõlmitud laenulepingu lisaga. Kuigi lepingu päises on ilmselt eksitud taastatava lepingu kuupäevaga (27.12.2004 asemel peaks olema 01.12.2004), tulenes see tõenäoliselt asjaolust, et lepingu lisa 2 oli sõlmitud 27.12.2006 (t lk 18-19). Samuti pole hageja selgitanud, millise lepingu juurde kuuluva lisaga tema arvates tegemist on, mistõttu pole hageja väited lisa 3 esialgse, 01.12.2004 sõlmitud laenulepingu juurde mittekuulumisest ka eluliselt usutavad. Laenulepingu lisas nr 3 on ka märgitud, et ASi Reverta endine ärinimi oli AS Parex banka, mistõttu on selge, et polnud vahetunud ka lepingupooleks olevad isikud. Lepingu lisale nr 3 on kostja nimel kirjutanud alla KV, kelle esindusõigust kinnitab kostja esitatud volikiri (t lk 155-157). 01.11.2012 GK-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu lisas nr 3 on pooled kinnitanud, et kostja ütles 16.11.2009 laenulepingu ennetähtaegselt üles ning laenusaaja esitas avalduse lepingu taastamiseks, kinnitades, et on suuteline edaspidi lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt täitma. GK kohustus lepingu lisa nr 3 p 17.1 järgi tagastama laenusumma osamakseid ja tasuma intressi igakuiste 700 euro suuruste võrdsete maksetena. Tagastamata laenusumma tuli tasuda ühe osamaksena laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval (29.10.2013). Eritingimuste p 20.1 kohaselt kohustus laenusaaja tasuma laenuandjale intressivõlgnevuse osa kokku 8 516,45 eurot ühe osamaksena hiljemalt 29.11.2012 ning intressivõlgnevuse osa kokku 20 665,70 eurot ühe osamaksena hiljemalt 29.10.2013. Samuti nähtub p-st 20.3, et kui laenusaaja tasub lepingus ettenähtud maksed korrektselt, loobub kostja viivistest 42 681,37 euro suuruses. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Sama sätte lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja kui tehing on tehtuid teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus ei nõustunud hagejate seisukohaga, et lepingu lisa 3 oli vastuolus heade kommetega ning tehtud põhivõlgniku sõltuvussuhet ära kasutades ja äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mistõttu on see tühine. Vaidlus puudub selles, et põhivõlgnik ei suutnud 01.12.2004 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi täita, mistõttu ütles kostja laenulepingu 16.11.2009 üles. Juba sel hetkel oli kostjal võimalus laenu tagatiseks olev kinnisasi laenumaksete katteks realiseerida. Laenulepingu lisa 3 sõlmimisega vältis põhivõlgnik kinnisasja müüki ning suuremas plaanis kergendas see sel hetkel võlgniku olukorda. Lepingus oli ette nähtud 700 euro suuruste igakuiste osamaksete tasumine ning intressivõlgnevuse ajatamise kokkulepe, mille kohaselt tuli intressivõlgnevus tasuda kahes osas. Sealjuures anti p-s 20.3 võimalus põhivõlgnikule maksete korrektsel tasumisel viivisevõlgnevusest vabaneda. Sellistel tingimustel sõlmitud lepingut ei saa pidada põhivõlgniku jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmituks ega vastastikuste kohustuste väärtust heade kommete vastaselt tasakaalust väljas olevaks. Arvestada tuleb eelnevat olukorda, milles põhivõlgnik oli lepingulisi kohustusi rikkunud ning tekkinud oli sissenõutav võlgnevus, mida lisaga nr 3 ajatati ning seati võimalus võlgnevusest osaliselt vabanemiseks. Samuti pole kohtu hinnangul põhjendatud hagejate väited, et põhivõlgnik oli kogenematu isik. Kostja on asjakohaselt põhistanud, et põhivõlgnikku ei saanud lugeda nooreks ega äritegevuses kogenematuks. Asjakohatud on hagejate väited, et laenulepingu lisa nr 3 sõlmimisel ähvardas kostja põhivõlgnikku kinnisasja sundvõõrandamisega – kuna laenu tagatiseks oli kinnisasi ning

põhivõlgnik ei suutnud laenumakseid tasuda, pidi ta arvestama, et kinnisasi võidakse kohustuste täitmata jätmisel võõrandada ning kostja poolne sellele tähelepanu juhtimine oli põhjendatud. Laenu tagasimaksmise osas tekkinud ebakindlus oli põhjustatud sellest, et põhivõlgnik ei täitnud laenu tagasimaksmise kohustust kohaselt. Mis puutub hagejate etteheitesse, et kostja ei teavitanud neid laenulepingu ülesütlemisest, siis on Riigikohus asjas nr 3-2-1-8-09 p-s 12 kinnitanud, et pantija, kes ei ole ise tarbijana krediidilepingut sõlminud, ei ole krediidilepingu pooleks, kellele tuleks krediidilepingu ülesütlemisest teada anda. Pantija on krediidiandjaga asjaõiguslikes suhetes, ta ei ole ka krediidi käendaja. Samas on kostja enne sundtäitmise avalduse esitamist (18.11.2013) saatnud hagejatele nõude hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks (t lk 182-185). Seega oli hagejatele antud võimalus võla tasumise kaudu sundmüüki vältida. Seoses hagejate tuginemisega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele lisa nr 3 sõlmimisel märkis kohus järgmist. Laenuleping nr 44204F on tarbijakrediidileping, kuna põhivõlgnik sõlmis selle füüsilise isikuna ning laenu eesmärk oli lepingust nähtuvalt eluaseme ostu finantseerimine (seega ei sõlminud põhivõlgnik laenulepingut majandustegevuses). Kohus nõustus kostjaga selles, et lepingu lisa nr 3 võib käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, millega põhivõlgnik tunnistas laenulepingu alusel tekkinud võlga ning millega pooled leppisid kokku uutes maksetingimustes. Lisa nr 3 alusel ei antud põhivõlgnikule laenu ega suurendatud krediidisummat, vaid ajatati olemasolevat võlgnevust, andes sealjuures võimaluse osalisest võlgnevusest vabaneda. Hagejad pole välja toonud, milline konkreetne majanduslik kahju neile tekkis, võrreldes olukorraga, kui lepingu lisa nr 3 poleks sõlmitud. Lisa 3 sõlmiti seetõttu, et põhivõlgnik polnud suuteline lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud võlgnevust korraga tasuma ning teine võimalus olnuks ainult tagatiseks oleva kinnisasja sundmüük. Seega oli selge, et põhivõlgniku majanduslik seisukord oli halb, kuid põhivõlgnikul ning hagejatel tekkis võimalus aasta jooksul laenu tagasimaksmiseks täiendavaid võimalusi leida ning selle abil kinnisasja sundmüüki vältida. Sealjuures on põhivõlgnik esitanud kostjale oma majandustegevuse kirjelduse, millest nähtuvalt loodab põhivõlgnik ettevõtlusest teenitava tulu toel võlgnevuse kahe aasta jooksul likvideerida (t lk 161-162). Nimetatud asjaoludest ei nähtu vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hagejate väljatoodud täiendavad puudused (tagasimakse tabeli ja järelevalvet teostavale asutusele märke sisaldamine) pole lepingu lisa nr 3 tühisuse aluseks, kuivõrd nimetatud teave on VÕS § 404 lg-st 2 ja § 4031 lg-st 1 tulenevalt tarbijale vajalik anda eelkõige enne tarbijakrediidi andmise või selle suurendamise otsustamist ning nende andmete märkimata jätmine ei too kaasa olemasoleva võlgnevuse tasumise tingimuste kokkuleppe tühisust. Lisaks on õige on kostja väide, et isegi, kui kostja oleks lepingu lisa nr 3 sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei tooks see kaasa lepingu lisa nr 3 tühisust ega sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Ka Riigikohus on asjas nr 3-2-1-190-13 p-s 28 kinnitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei anna alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kui hageja ei ole esitanud rikkumisest tuleneda võivat kahju hüvitamise nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega esitanud muid vastunõudeid. Käesoleval juhul pole hagejad kahju hüvitamise nõuet ega tasaarvestusavaldust esitanud. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et hagejad pole toonud esile selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada nõude puudumist kostjal ning puudub alus sundtäitmiste lubamatuks tunnistamiseks.

Apellatsioonkaebus 16.02.2015 esitatud apellatsioonkaebuses ja selle 11.03 ja 13.03.2015 täiendustes paluvad hagejad tühistada maakohtu otsuse ja saata tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus jättis põhjendamata olulise küsimuse, miks puudub vastuolu heade kommetega. Leping oli koostatud aasta peale ning igakuiseks osamakseks tuli reaalselt 22 419,4 eurot. Keskmise sissetulekuga inimesel ja isegi üle keskmise sissetulekuga inimese jaoks on taoline tingimus selgelt ebamõistlik. Asjas nr 3-2-1-158-05 on Riigikohus osundanud, et heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepingupartnerit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Üksnes ähvardades sundvõõrandamisega on võimalik panna teist poolt allkirjastama taolist lepingut. Antud juhul on selge, et 22 419,4 tuhande euro suuruse kuumakse puhul on lepingupartner suurel määral piiratud oma majanduslikus vabaduses ning taoline eluasemelaenu tagasimaksmine on Eesti Vabariigi panganduses ennekuulmatu ja seetõttu vastuolus heade kommetega. Seda põhjusel, et see tekitab olukorra, kus tavapärase sissetulekuga inimesel on võimatu pangalaenu tagasi maksta. Seejuures on põhjendamatu süüdistada hagejaid olukorra ebakindluse tekitamises. Maakohus leidis, et kuna põhivõlgnik oli sattunud makseraskustesse ja seetõttu oli kostjal nagunii õigus sundvõõrandamisele, siis on põhjendatud kostja poolt juba ükskõik milliste tingimustega laenulepingu sõlmimine, kasvõi selline, milles nähakse ette aasta jooksul kogu võlgnevuse tasumine. Hagejad leiavad, et makseraskused just vastupidi näitavad, et ülemääraste kohustuste täitmine on võimatu. Asjaolu, et kostja kasseeris sellise lepingu sõlmimise eest raha ning sai põhivõlgnikult makseid, ei viita kostja heatahtlikkusele, vaid soovile veel nn sundvõõrandamise ohtu põhivõlgniku pea kohal hoides kasseerida sisse niipalju kui võimalik. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohustus ei kehti mitte üksnes esialgsel lepingu sõlmimisel, vaid ka edaspidistel lepingu muudatustel. Vastasel juhul tekib olukord, kus pärast esialgse lepingu sõlmimist võib pank oma äranägemise kohaselt muuta lepingut kliendi kahjuks nagu ise soovib kohe kui kliendil tekib esimene makseraskus. Taoline tõlgendus ei lähe hagejate hinnangul kokku seaduses toodud vastutustundliku laenamise põhimõtte eesmärgiga. Inimeste survestamine ning nendega manipuleerimine, hoides neid pidevalt hirmul tuleviku ees, pole eetiline. Seoses maakohtu järeldusega, et ei nähtu vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, märgivad hagejad, et kohtule oli esitatud põhivõlgniku esialgne kiri, kus ta hindas oma maksevõime suuruseks 300 eurot. Tõepoolest peale kostja mõjutamist möönis põhivõlgnik, et kui tema ettevõtluses läheb kõik ideaalselt ja nii, nagu ta loodab, siis ehk suudab ta võlgnevuse kahe aasta jooksul likvideerida. Fakt on siiski see, et põhivõlgnik hindas reaalselt oma maksevõime suuruseks ca 300 eurot kuus. Kuna aga valida oli panga esitatud tingimuste või kohese sundvõõrandamise vahel, siis loomulikult üritas põhivõlgnik edasi lükata sundvõõrandamist ning nõustus kostja esitatud tingimustega. Samuti märkisid hagejad, et vastuolus igasuguse panganduse tavaga on sõlmida lepinguid suvaliste prognooside peale. Laenuandjana on kohustus hinnata võlgniku senist käitumist ning tema maksevõimet lähtuvalt viimase ca poolaasta tulemustest. Panganduses tegelev ettevõte peaks teadma, et ettevõtlus on riskantne ning tõenäosus õnnestuda 100% oma ettevõtmistes üsna vähetõenäoline. Samahästi võinuks põhivõlgnik ka kirjutada, et plaanib mängida lotot paar aastat ja siis tagasi maksta. Nimetatud andmed ei põhinenud põhivõlgniku varasematel finantstulemustel. Kostja pidanuks aga hindama põhivõlgniku senist majanduslikku käitumist, mitte arvestama

võimalikke oletusi, ilma et oleks näinud konkreetset äriplaanigi. Taoline kohtu tõlgendus ei vasta praktikas kehtivale heale pangandustavale eluasemelaenu väljastamisel ja teiste tarbijakrediidilepingute sõlmimisel. Maakohus leidis, et Riigikohus on asjas nr 3-2-1-190-13 p-s 28 kinnitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei anna alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kui hageja ei ole esitanud rikkumisest tuleneda võivat kahju hüvitamise nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega esitanud muid vastunõudeid. Käesoleval juhul pole hagejad kahju hüvitamise nõuet ega tasaarvestusavaldust esitanud. Hagejad on seisukohal, et kui kohus leidis, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, siis tegemist on menetlusse võtmisest keeldumise alusega (TsMS § 372 lg 1 p 1). Siinkohal pidanuks kohus kohe alguses määruses märkima ära puuduse ja selgitama, kuidas puudus kõrvaldada ning nimetama tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Hagejad taotlesid maakohtus järgmise istungi määramist, et võimaldada hagejate nõudeid täpsustada, kuna kahju hüvitamise nõue ja tasaarvestusavalduse esitamine on hädavajalikud asja õigeks lahendamiseks. Eelnimetatust tulenevalt peavad hagejad kohaseks jätkata maakohtus asja menetlust eelistungi raames, andes hagejatele võimaluse likvideerida puudused. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 17.12.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses leiavad hagejad, et lisa nr 3 on sõlmitud vastuolu heade kommetega, kuna see oli koostatud aasta peale ning igakuiseks osamakseks tuli reaalselt 22 419,4 eurot. Midagi sellist lisast nr 3 ei nähtu (t.l. 29-32, I kd). Ringkonnakohus nõustub kostja I seisukohaga, mille kohaselt on lisa nr 3 näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, kus lepiti kokku ka võla kustutamise tähtajas ja tingimustes. Lisast nr 3 ei nähtu, et GK-il tulnuks maksta 22 419,40 eurot kuus aasta jooksul. Lisa nr 3 tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu peaks kohus TsÜS § 86 lg 2 p-st 2 ja lg-st 3 tulenevalt esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. Hagejad ei ole hagiavalduses toonud esile selliseid asjaolusid, millest võiks järeldada, et GK sõlmis lisa nr 3 sundolukorras. Hagiavalduses on vaid märgitud, et GK-i ähvardati, et kui lisa nr 3 ei sõlmita, siis läheb vanemate kinnistule seatud hüpoteek realiseerimisele. Ringkonnakohus leiab, et sellist asjaolu ei ole võimalik käsitleda ähvardusena ega sundolukorrana, mis annaks alust tunnistada lisa nr 3 tühiseks. Ainuüksi maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et lisa nr 3 oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Lisast nr 3 ei nähtu, et GK-ile oleks langenud ülemäära suure intressi maksmise kohustus, ka ei ole lepingutasu laenusummat

arvestades ülemäärane. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2. Hagejad leiavad ebaõigesti apellatsioonkaebuses, et kostja on rikkunud vastustundliku laenamise põhimõtet ja poleks tohtinud lisa nr 3 sõlmida, kuna kostjale pidi olema selge, et GK ei suuda aasta jooksul võlga kustutada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, kuna lisa 3 alusel laenusaaja võlgnevust ei suurendatud. Võla suurendamiseks ei saa lugeda laenulepingu nr 44204F järgi arvestatud viivist. Lisa nr 3 alusel ei antud põhivõlgnikule laenu ega suurendatud krediidisummat, vaid ajatati olemasolevat võlgnevust, andes sealjuures võimaluse osalisest võlgnevusest vabaneda. Hagejad pole välja toonud, milline konkreetne majanduslik kahju neile tekkis, võrreldes olukorraga, kui lepingu lisa nr 3 poleks sõlmitud. Lisa 3 sõlmiti seetõttu, et põhivõlgnik polnud suuteline lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud võlgnevust korraga tasuma ning teine võimalus olnuks ainult tagatiseks oleva kinnisasja sundmüük. Ka Riigikohus on asjas nr 3-2-1-190-13 p-s 28 kinnitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei anna alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kui hageja ei ole esitanud rikkumisest tuleneda võivat kahju hüvitamise nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega esitanud muid vastunõudeid. Käesoleval juhul pole hagejad kahju hüvitamise nõuet ega tasaarvestusavaldust esitanud. Sellise nõude võimalikust olemasolust pole hagejad teada andnud ka apellatsioonkaebuses. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt hagejate kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespoolnimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate