Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

taotleta selle lahendamist istungil. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hagejate nõue Hagejad esitasid 22.04.2014 hagi ASi Reverta vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 026/2014/212 ja 026/2014/213. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Xxx(edaspidi ka põhivõlgnik) ja AS Parex banka 01.12.2004 laenulepingu nr xxx. Xxx ja Xxx tagasid 06.12.2004 pandilepinguga laenu neile kuuluva kinnistuga aadressil Xxx. Xxxj a kostja sõlmisid 12.05.2005 laenulepingu lisa 1, kus täpsustati laenusumma tagastamise tingimusi. 27.12.2006 sõlmiti pandõiguse hüpoteegiks ümberregistreerimise leping ja asjaõigusleping ASi Parex banka kasuks. 27.01.2006 sõlmisid Xxx ja AS Parex banka laenusumma suurendamise, intressimäära muutmise ja reserveerimistasu lisamise lepingu lisa nr 2. 16.11.2009 saatis AS Parex banka Xxx teatise lepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta ning nõude lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. 01.11.2012 sõlmisid AS Reverta ja Xxx laenulepingu nr xxx taastamiseks lisa nr 3. Kostja saatis 27.09.2012 Xxx hagihoiatuse koos nõudega laenulepingust nr xxx tulenevate kohustuste täitmiseks. 28.03.2014 said hagejad täitmisteated täitmisasjades nr 026/2014/212 ja 026/2014/213, milledes hagejad olid märgitud solidaarvõlgnikeks. Põhivõlgnik Xxx sõlmis laenulepingu nr xxx ASiga Parex banka. Laenuleping öeldi 2009. a üles. Kolm aastat hiljem sooviti temaga taastada laenuleping nr xxx, mida põhivõlgnik pole AS Reverta kunagi sõlminud. Nimetatud lepingu sõlmimise ettepanek tuli kostja esindajalt Kaire Xxxlt, kelle volitusi pole ei põhivõlgnikule ega ka hagejatele näidatud. Hagihoiatuse kohaselt tuli aga läbirääkimisi pidada ASis Citadele Banka. Põhivõlgnikuga suhtles hoopis Xxx esindaja Xxx, kes nõudis põhivõlgnikult maksmist. Hagejatele on arusaamatu, kes on käesolevas asjas Xxx OÜ ja AS Citadele Banka. Lepingut nr xxx pole kunagi sõlmitud, ning seda pole hagejad ka käendanud. Järelikult on 01.11.2012 sõlmitud lepingu lisa 3 sisutu, sest lepingut nr xxx tegelikkuses ei eksisteeri. Seega pole kostjal mingit nõuet tekkinud ning sundtäitmine on lubamatu. Juhul, kui siiski lugeda lepingud nr xxx ja xxx samadeks lepinguteks, tuleb lepingumuudatuse lisa 3 lugeda tühiseks, sest kostja käitumine ei vastanud headele kommetele ning lepingumuudatus polnud sõlmitud heas usus. Põhivõlgnikku on lisa 3 sõlmimisel ähvardatud tema vanemate (hagejate) maja mahamüümisega. Põhivõlgnikule on peale sunnitud ebamõistlikud tingimused. Kostja on põhivõlgnikule andnud telefoni teel maksmise kohta vastukäivat teavet. Selline olukord on psüühiliselt kurnav ning vastuolus hea usuga. Laenulepingu lisa sõlmimisel polnud tegemist laenulepingu taastamisega; sisuliselt soovis krediidiandja ülesöeldud laenulepingut jätkata uutel tingimustel. Muudetud olid osamaksete suurused ja tähtajad. Laenu tagastamise tähtaega muudeti 2029. aastast ümber 2013. aasta peale, ehk siis arvati, et põhivõlgnik maksab 269 034,49 eurot tagasi ühe aasta jooksul. Lepingu lisa 3 sõlmimisega ei saanud hageja mingeid soodustusi, vaid üksnes suurendati talle pandud kohustusi. Tingimus, mille kohaselt suurendati igakuist maksekohustust 600 eurolt 22 419,4 euroni, on tühine tüüptingimus. Lepingus muudeti 10 punkti, mistõttu ei saa seda lugeda lepingu taastamiseks. Laenuandja teadis põhivõlgniku varasemast kohustusest ja makseraskustest ning kasutas seda lepingu sõlmimisel ära. Uue lepingu sõlmimisega asetati põhivõlgnik veelgi raskemasse olukorda. Sellega rikkus kostja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 4032 lg 1 p 1, 2 ja 3, samuti lg-d 2 ja 3 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 1 ja 2. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01 rõhutanud, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Asjas nr 3-2-1-158-05 on Riigikohus osundanud, et heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepingupartnerit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Kostja lõi põhivõlgnikule ettekujutuse, et kui ta väljapakutud tingimustega ei nõustu, läheb tema maja võlgade katteks sundmüüki. Kostja eesmärk oli sõlmida leping selliselt, et kostja saaks kätte võimalikult suure hüpoteegisumma. Asjaolu, et leping oli juba kord maksejõuetuse tõttu üles öeldud ning põhivõlgniku konto oli arestitud, pidi mõistlikult mõtleva inimese panema aru saama, et põhivõlgniku jaoks on võimatu täita lepingut, kus igakuine osamakse on üle 22 000 euro. See piirab igaühe majanduslikku vabadust ning nõuaks täiendava laenu võtmist. Laenu tagasimaksmise summa sedavõrd suur tõstmine on ebamoraalne ja taunitav. Heade kommetega vastuolus olev leping on tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel. Kostja pole käendajaid kordagi teavitanud, et ta soovib põhivõlgnikuga sõlmida uut ja varasemast koormavat lepingut. Samuti pole kostja andnud käendajatele võimalust osamakseid tasuda. Lepingu ülesütlemisest said hagejad teada alles kohtutäituri kaudu. Hagejatel olnuks võimalus nõuda VÕS § 97 alusel lepingu taastamist esialgsel kujul. Kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja pole põhivõlgnikult küsinud teavet, mis võimaldaks tal mõistliku hoolsusega hinnata põhivõlgniku krediidivõimelisust. Kostja ei küsinud põhivõlgniku varalise seisundi ja regulaarse sissetuleku olemasolu kohta ega võtnud arvesse varasemate maksekohustuste täitmisel tekkinud raskusi. Piisav pole lisast nr 3 nähtuv põhivõlgniku suuline kinnitus, et on võimeline laenulepingut täitma. Isegi kui kostja soovib väita, et algselt sõlmitud lepingu puhul krediidivõimelisust juba hinnati, siis laenulepingu lisa sõlmimisel oleks ta pidanud vastavat teavet ajakohastama. Kostja on tahtlikult tekitanud olukorra, kus ta saaks tagatiseks oleva kinnisasja võimalikult kiiresti realiseerida. Krediidileping ei vastanud põhivõlgniku finantsolukorrale. Eeltoodud põhjendustel ja VÕS § 408 lg 1 alusel on lepingu lisa 3 tühine. Kostja vastus Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja (endise nimega AS Parex banka) andis Xxx01.12.2004 laenulepingu alusel laenu, mille tagamiseks sõlmisid hagejad kostjaga 06.12.2004 pandilepingu. 27.12.2006 sõlmisid kostja ja hageja II pandiõiguse hüpoteegiks ümberregistreerimise lepingu ja asjaõiguslepingu. Kuivõrd põhivõlgnik rikkus laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles kostja laenulepingu 16.11.2009 üles ja nõudis kohustuste täitmist hiljemalt 30.11.2009. Lähtudes põhivõlgniku esitatud avaldusest, sõlmisid põhivõlgnik ja kostja 01.11.2012 kokkuleppe laenulepingu taastamiseks. Vaatamata korduvatele vastutulekutele ei täitnud põhivõlgnik oma kohustusi ka lepingu lisast 3 tuleneval täiendaval tähtajal. Seetõttu esitas kostja 13.03.2014 täitmisavaldused hüpoteegilepingu alusel tagatiseks antud kinnisasja realiseerimiseks. Kostja õigus nõuda hagejate kinnistu realiseerimist tuleneb kostja ja hageja II vahel sõlmitud hüpoteegilepingust, mille p 2 kohaselt seadis hageja II kostja kasuks hüpoteegi igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele tagatud nõuete rahuldamiseks. Hüpoteegilepingu p 2.2.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik nõuded Xxx vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja Xxx vahel 01.12.2004 sõlmitud lepingust nr xxx ja selle võimalikest lisadest. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et põhivõlgnik ei ole kohaselt täitnud laenulepingust või selle lisadest tulenevaid kohustusi. Seega on täidetud hüpoteegilepingust tuleneva sundtäitmise eeldused ja kostjal on õigus nõuda hagejatele kuuluva kinnistu realiseerimist.

Lepingu lisa 3 kehtivus ei mõjuta sundtäitmise lubatavust. Hagejad on esitanud vastuväiteid vaid lepingu lisa 3 kehtivusele. Isegi kui lepingu lisa 3 oleks mingil põhjusel tühine või seda poleks üldse sõlmitud, säiliks selle sõlmimisele eelnenud olukord, st põhivõlgnik oleks jätkuvalt kohustatud tagastama 01.12.2004 laenulepingu alusel väljastatud laenu. Hagist ei selgu, kuidas mõjutavad hagejate väited laenu tagastamise kohustuse kehtivust. Lepingu lisa 3 on kehtiv. Kuigi kostja ja põhivõlgnik nimetasid 01.11.2012 sõlmitud lisa 3 „laenulepingu taastamiseks“, on sisuliselt tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. 16.11.2009 ütles kostja põhivõlgnikuga laenulepingu üles, sest põhivõlgnik ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi, ja nõudis võlgnevuse tasumist hiljemalt 30.11.2009. Seega oli põhivõlgnikul kostja ees võlgnevus, mis oli sissenõutav alates 01.12.2009. Lisa 3 sõlmimisega leppisid kostja ja põhivõlgnik kokku laenulepingust ja selle lisadest tuleneva võlgnevuse tasumise tingimustes. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et lisas 3 on viidatud „laenulepingule xxx“, kuivõrd see erineb 01.12.2004 laenulepingu numbrist vaid sidekriipsu poolest. Lisas 3 on läbivalt viidatud just 01.12.2004 lepinguga seotud asjaoludele. Lepingu lisa 3 sõlmis esindusõigusega isik. Lepingu lisa 3 sõlmis põhivõlgnik kostjaga, mille endine ärinimi oli AS Parex banka. Lisa 3 kohaselt oli AS Reverta esindajaks volituse alusel Kaire Xxx. Kaire Xxxl oli lepingu sõlmimiseks volitus olemas. Lepingu lisa 3 ei ole tühine. Põhivõlgnik ei olnud kogenematu isik ning hagejad pole seda väidet ka kuidagi põhjendanud. Riigikohus on leidnud, et kogenematusele võib osutada isiku noorus või nt see, kui ta on sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-49-11, p 9). Põhivõlgnik on sündinud aastal 1966. Tegemist polnud ka põhivõlgniku esimese lepinguga, kuivõrd oli sõlminud laenulepingu juba 2004. a ja sellele ka lisad. Veel enam, oma avalduses kostjale seoses võlgnevuse tasumisega on põhivõlgnik pikalt kirjeldanud oma aastaid kestnud äritegevust ning äriregistri andmeil on ta seotud viie äriühinguga ja on OÜ Xxx juhatuse liige. Põhivõlgnik ei sõlminud lisa 3 sõltuvussuhtes, vaid vabatahtlikult. Põhivõlgnik esitas ise kostjale avalduse laenulepingu taastamiseks. Isegi kui kostja juhtis põhivõlgniku tähelepanu asjaolule, et võlgnevuse tasumata jätmisele järgneb hüpoteegiga koormatud kinnistu realiseerimine (mis ilmselt oli tõsi), oli põhivõlgnikku põhjendatud sellest teavitada. Laenulepingu rikkumise tõttu oli kostjal õigus hüpoteek realiseerida. Samuti ei kasutanud kostja ära põhivõlgniku majanduslikku olukorda. Tehing ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi seetõttu, et kostja väidetavalt teadis põhivõlgniku raskest majanduslikust seisukorrast. Seda on kinnitanud ka Riigikohus asjas nr 3-2-1-169-13 (p-s 19). Lisaks soovis võlgnik ise kokkulepitud viisil võlgnevust tasuda ja kinnitas oma maksevõimelisust ning kostja tuli võlgniku palvele vastu. Põhivõlgnik kirjeldas taotluses oma äritegevust ja maksejõulisust ning tegi ise ettepaneku jõukohase graafiku koostamiseks. Kostja küsis põhivõlgniku majanduslike võimaluste kohta ja sai pidevalt kinnitusi, et võlgnik võlgnevuse likvideerib. Lepingu lisa 3 pole sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. See kergendas võlgniku olukorda, võrreldes selle sõlmimise eelse ajaga. 16.11.2009 ülesütlemise avalduse kohaselt tuli kogu võlgnevus ehk laenusumma 197 055,57 eurot koos intresside ja viivisega tasuda hiljemalt 30.11.2009. On selge, et igasugune kokkulepe võlgnevuse tasumiseks osamaksetena ja graafiku alusel kergendas põhivõlgniku olukorda. Põhivõlgnikule võimaldati võlgnevuse tasumiseks maksegraafik. 01.12.2009 sissenõutavaks muutunud võla lõpptähtajaks lepiti lisa 3 p 8 kohaselt kokku 29.10.2013. Põhivõlgnikule anti võimalus tagastada laenusumma osamaksetena ja tasuda intressi igakuiste 700 euro suuruste maksetena. Ka kohustuste täitmise ajal peetud kirjavahetusest selgub, et põhivõlgnikult nõuti 700 euro tasumist. Hiljem nõustus kostja isegi 300 euro tasumisega kuus ning vähendas pärast nõuet isegi 200 eurole. Lisa 3 kohaselt pidi põhivõlgnik tasuma intressivõlgnevuse summas 8516,45 eurot hiljemalt 29.11.2012, mis oli põhivõlgniku enda ettepanek, ning 20 665,70 eurot intressivõlgnevust alles laenu tagastamise lõpptähtpäeval. Seega on vale hagejate väide, et lisa 3 alusel tuli põhivõlgnikul tasuda kuus 22 000 eurot. Samuti oli lisa 3 p 15 kohaselt kostja nõus loobuma

viivisest summas 42 681,37 eurot, kui põhivõlgnik täidab kõik kokkulepitud tingimused. Lepingu lisale 3 ei kohaldu vastutustundliku laenamise põhimõte, sest põhivõlgnikul oli võlgnevus juba enne lisa 3 sõlmimist. Lisa 3 kergendas põhivõlgniku olukorda. Lisaks jõustus vastutustundliku laenamise VÕSi säte alles 01.07.2011. Enne seda oli põhimõte sätestatud alates 01.01.2007 kehtima hakanud krediidiasutuste seaduse § 83 lg-s 3. Seega sätestati põhimõte seaduses kaks aastat pärast laenulepingu sõlmimist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa lisa 3 tühisust. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-des 404 või 405 sätestatud andmetest. Vastutustundliku laenamise põhimõte on aga sätestatud VÕS §-s 4032. Ka Riigikohus on kinnitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa lepingu tühisust (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-169-13, p 18). Lisa 3 pole tühine ka VÕS § 408 alusel, sest nõue, mille kohaselt peab tarbijakrediidileping sisaldama tagasimaksetabelit ja märget järelevalvet teostava asutuse kohta, jõustus alates 01.07.2011. Kuivõrd lisa 3 on laenulepingust tuleneva võlgnevuse võlatunnistus, mitte krediidi andmine, siis lisa 3 hagejate viidatud andmeid sisaldama ei pidanudki. Hagejatel oli võimalik sundtäitmist vältida. Kostja esitas 18.11.2013 põhivõlgnikule hagihoiatuse ja samal ajal ka nõuded hagejatele hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks. Seega oli hagejatel nõude täitmiseks või vähemalt kostjaga ühenduse võtmiseks aega üle nelja kuu. Hagejad said võimaluse võlgnevuse tasumiseks ka täitmisteadetega. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud tõendite ning kirjalike ja suuliste seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis sama seadustiku § 2 lg 1 p-des 18191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 19 sätestab, et täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Vaidlus puudub selles, et Xxx ja AS Parex banka sõlmisid 01.12.2004 laenulepingu nr xxx. Xxx ja Xxx tagasid 06.12.2004 pandilepinguga laenu nende ühisomandisse kuuluva kinnistuga aadressil Xxx, Tallinn. Xxx ja kostja sõlmisid 12.05.2005 laenulepingu lisa 1, kus täpsustati laenusumma tagastamise tingimusi. 27.12.2006 sõlmisid Xxx (Xxx nõusolekul) ja kostja pandiõiguse hüpoteegiks ümberregistreerimise lepingu ja asjaõiguslepingu ASi Parex banka kasuks. Hüpteek tagas lepingu p 2.2 kohaselt kõiki nõudeid Xxx vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja Xxx vahel 01.12.2014 sõlmitud lepingust nr xxx ja selle võimalikest lisadest, samuti nõudeid, mis tulenevad hüpteegipidaja ja Xxx vahel tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest. AS Parex banka saatis 16.11.2009 Xxx teatise lepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta ning nõude lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. 01.11.2012 sõlmisid AS Reverta ja Xxxl aenulepingu nr xxx lisa nr 3. Kuna põhivõlgnik ei suutnud võlgnevust lisas 3 sätestatud tingimustel tasuda, esitas kostja 13.03.2014 täitmisavaldused hüpoteegilepingu alusel tagatiseks antud kinnisasja

realiseerimiseks. Hageja I suhtes viiakse täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks läbi täiteasjas nr 026/2014/212 ning hageja II suhtes täiteasjas nr 026/2014/213. Eeltoodust tulenevalt on hagejate suhtes alustatud täitemenetlusi kui põhivõlgniku Xxx laenukohustust tagava hüpoteegi aluseks oleva kinnisasja omanike suhtes. Riigikohus on asjas nr 32-1-60-11 p-s 17 rõhutanud, et hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab AÕS § 325 lgst 1 ja § 352 lg-st 1 tulenevalt teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seega saavad kolmandatest isikutest pantijad esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vastuväiteid nõude olemasolule. Hagejad leiavad, et sundtäitmine on lubamatu. Selle põhistuseks toovad nad välja, et: - 2012. a taastati põhivõlgnikuga leping nr 442-0F, mida ta polnud kunagi sõlminud; - kostja esindajal Kaire Xxxl polnud volitusi lepingu lisa 3 sõlmimiseks; - lepingu lisa 3 on tühine, sest kostja käitus selle sõlmimisel halvas usus, see on vastuolus heade kommetega ning rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagejate väide lepingu lisa nr 3 mittesõlmimise kohta põhineb sellel, et lepingu lisas nr 3 (t lk 29) oli märgitud ümberkujundatava laenulepingu numbriks xxx, kuid esialgse laenulepingu nr oli tegelikult xxx. Kohus nõustub kostjaga, et hoolimata väikesest erinevusest lepingu numbris (laenulepingu lisale nr 3 on lepingu numbrisse lisatud sidekriips) pole lepingu sisust tulenevalt kahtlust selles, et tegemist on 01.12.2004 Xxx ja ASi Parex banka vahel sõlmitud laenulepingu lisaga. Kuigi lepingu päises on ilmselt eksitud taastatava lepingu kuupäevaga (27.12.2004 asemel peaks olema 01.12.2004), tulenes see tõenäoliselt asjaolust, et lepingu lisa 2 oli sõlmitud 27.12.2006 (t lk 18-19). Samuti pole hageja selgitanud, millise lepingu juurde kuuluva lisaga tema arvates siis tegemist on, mistõttu pole hageja väited lisa 3 esialgse, 01.12.2004 sõlmitud laenulepingu juurde mittekuulumisest ka eluliselt usutavad. Laenulepingu lisas nr 3 on ka märgitud, et ASi Reverta endine ärinimi oli AS Parex banka, mistõttu on selge, et polnud vahetunud ka lepingupooleks olevad isikud. Lepingu lisale nr 3 on kostja nimel kirjutanud alla Kaire Xxx, kelle esindusõigust kinnitab kostja esitatud volikiri (t lk 155-157). 01.11.2012 Xxx ja kostja vahel sõlmitud lepingu lisas nr 3 on pooled kinnitanud, et kostja ütles 16.11.2009 laenulepingu ennetähtaegselt üles ning laenusaaja esitas avalduse lepingu taastamiseks, kinnitades, et on suuteline edaspidi lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt täitma. Xxx kohustus lepingu lisa nr 3 p 17.1 järgi kohustus laenusaaja tagastama laenusumma osamakseid ja tasuma intressi igakuiste 700 euro suuruste võrdsete maksetena. Tagastamata laenusumma tuli tasuda ühe osamaksena laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval (29.10.2013). Eritingimuste p 20.1 kohaselt kohustus laenusaaja tasuma laenuandjale intressivõlgnevuse osa kokku 8 516,45 eurot ühe osamaksena hiljemalt 29.11.2012 ning intressivõlgnevuse osa kokku 20 665,70 eurot ühe osamaksena hiljemalt 29.10.2013. Samuti nähtub p-st 20.3, et kui laenusaaja tasub lepingus ettenähtud maksed korrektselt, loobub kostja viivistest 42 681,37 euro suuruses. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Sama sätte lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja kui tehing on tehtuid teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hagejad väidavad, et lepingu lisa 3 oli vastuolus heade kommetega ning tehtud põhivõlgniku sõltuvussuhet ära kasutades ja äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mistõttu on see tühine. Kohus hagejate seisukohtadega ei nõustu. Vaidlus puudub selles, et põhivõlgnik ei suutnud 01.12.2004

sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi täita, mistõttu ütles kostja laenulepingu 16.11.2009 üles. Juba sel hetkel oli kostjal võimalus laenu tagatiseks olev kinnisasi laenumaksete katteks realiseerida. Laenulepingu lisa 3 sõlmimisega vältis põhivõlgnik kinnisasja müüki ning suuremas plaanis kergendas see sel hetkel võlgniku olukorda. Lepingus oli ette nähtud 700 euro suuruste igakuiste osamaksete tasumine ning intressivõlgnevuse ajatamise kokkulepe, mille kohaselt tuli intressivõlgnevus tasuda kahes osas. Sealjuures anti p-s 20.3 võimalus põhivõlgnikule maksete korrektsel tasumisel viivisevõlgnevusest vabaneda. Sellistel tingimustel sõlmitud lepingut ei saa pidada põhivõlgniku jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmituks ega vastastikuste kohustuste väärtust heade kommete vastaselt tasakaalust väljas olevaks. Arvestada tuleb eelnevat olukorda, milles põhivõlgnik oli lepingulisi kohustusi rikkunud ning tekkinud oli sissenõutav võlgnevus, mida lisaga nr 3 ajatati ning seati võimalus võlgnevusest osaliselt vabanemiseks. Samuti pole kohtu hinnangul põhjendatud hagejate väited, et põhivõlgnik oli kogenematu isik. Kostja on asjakohaselt põhistanud, et põhivõlgnikku ei saanud lugeda nooreks ega äritegevuses kogenematuks. Asjakohatud on hagejate väited, et laenulepingu lisa nr 3 sõlmimisel ähvardas kostja põhivõlgnikku kinnisasja sundvõõrandamisega – kuna laenu tagatiseks oli kinnisasi ning põhivõlgnik ei suutnud laenumakseid tasuda, pidi ta arvestama, et kinnisasi võidakse kohustuste täitmata jätmisel võõrandada ning kostja poolne sellele tähelepanu juhtimine oli põhjendatud. Laenu tagasimaksmise osas tekkinud ebakindlus oli põhjustatud sellest, et põhivõlgnik ei täitnud laenu tagasimaksmise kohustust kohaselt. Mis puutub hagejate etteheitesse, et kostja ei teavitanud neid laenulepingu ülesütlemisest, siis on Riigikohus asjas nr 3-2-1-8-09 p-s 12 kinnitanud, et pantija, kes ei ole ise tarbijana krediidilepingut sõlminud, ei ole krediidilepingu pooleks, kellele tuleks krediidilepingu ülesütlemisest teada anda. Pantija on krediidiandjaga asjaõiguslikes suhetes, ta ei ole ka krediidi käendaja. Samas on kostja enne sundtäitmise avalduse esitamist (18.11.2013) saatnud hagejatele nõude hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks (t lk 182-185). Seega oli hagejatele antud võimalus võla tasumise kaudu sundmüüki vältida. Hagejad tuginevad ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, leides, et kostja oleks pidanud lepingu lisa nr 3 sõlmimisel analüüsima kostja majanduslikku võimekust. VÕS § 4032 lg sätestab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks krediidiandja kohustused enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist (lg 1) ning krediidisumma või ülempiiri muutmisel (lg 3). Laenuleping nr xxx on tarbijakrediidileping, kuna põhivõlgnik sõlmis selle füüsilise isikuna ning laenu eesmärk oli lepingust nähtuvalt eluaseme ostu finantseerimine (seega ei sõlminud põhivõlgnik laenulepingut majandustegevuses). Kohus nõustub kostjaga selles, et lepingu lisa 3 võib käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, millega põhivõlgnik tunnistas laenulepingu alusel tekkinud võlga ning millega pooled leppisid kokku uutes maksetingimustes. Lisa 3 alusel ei antud põhivõlgnikule laenu ega suurendatud krediidisummat, vaid ajatati olemasolevat võlgnevust, andes sealjuures võimaluse osalisest võlgnevusest vabaneda. Hagejad pole välja toonud, milline konkreetne majanduslik kahju neile tekkis, võrreldes olukorraga, kui lepingu lisa nr 3 poleks sõlmitud. Lisa 3 sõlmiti seetõttu, et põhivõlgnik polnud suuteline lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud võlgnevust korraga tasuma ning teine võimalus olnuks ainult tagatiseks oleva kinnisasja sundmüük. Seega oli selge, et põhivõlgniku majanduslik seisukord oli halb, kuid põhivõlgnikul ning hagejatel tekkis võimalus aasta jooksul laenu tagasimaksmiseks täiendavaid võimalusi leida ning selle abil kinnisasja sundmüüki vältida. Sealjuures on põhivõlgnik esitanud kostjale oma majandustegevuse kirjelduse, millest nähtuvalt loodab põhivõlgnik ettevõtlusest teenitava tulu toel võlgnevuse kahe aasta jooksul likvideerida (t lk 161-162). Nimetatud asjaoludest ei nähtu vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hagejate väljatoodud täiendavad puudused (tagasimakse tabeli ja järelevalvet teostavale asutusele märke sisaldamine) pole lepingu lisa nr 3 tühisuse aluseks, kuivõrd nimetatud teave on VÕS § 404 lg-st 2 ja § 4031 lg-st 1 tulenevalt tarbijale vajalik anda eelkõige enne tarbijakrediidi andmise või selle

suurendamise otsustamist ning nende andmete märkimata jätmine ei too kaasa olemasoleva võlgnevuse tasumise tingimuste kokkuleppe tühisust. Lisaks on õige on kostja väide, et isegi, kui kostja oleks lepingu lisa nr 3 sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei tooks see kaasa lepingu lisa nr 3 tühisust ega sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Ka Riigikohus on asjas nr 3-2-1-190-13 p-s 28 kinnitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei anna alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kui hageja ei ole esitanud rikkumisest tuleneda võivat kahju hüvitamise nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega esitanud muid vastunõudeid. Käesoleval juhul pole hagejad kahju hüvitamise nõuet ega tasaarvestusavaldust esitanud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagejad pole toonud esile selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada nõude puudumist kostjal ning puudub alus sundtäitmiste lubamatuks tunnistamiseks. Seega jätab kohus hagi rahuldamata. TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kohus tagas 26.05.2014 määrusega hagi ning peatas täitemenetlused täiteasjades nr 026/2014/212 ja 026/2014/213 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni. Kohus tühistab hagi tagamise. Käesoleva hagi hind on TsMS § 132 lg 5 alusel 6000 eurot, millelt hagejad tasusid hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg 1 p 1 alusel tasumisele kuuluva riigilõivu 350 eurot. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kõik menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiiu Hiiuväin Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.