XXXOÜ hagi XXX(XXX) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks / XXX(XXX) hagi XXXOÜ vastu raha tasumise nõudes
Tsiviilasja hind
1072,79 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Tööandja (töövaidlusasjas nr 4.4-2/1746 esitatud avalduse järgne hageja; töövaidlusasjas nr 4.4-2/1740 esitatud avalduse järgne kostja)
XXXOÜ (registrikood XXX, aadress XXX) Lepinguline esindaja XXX (elektronpost XXX)
Töötaja (töövaidlusasjas nr 4.42/1746 esitatud avalduse järgne kostja; töövaidlusasjas nr 4.42/1740 esitatud avalduse järgne hageja)
4.Välja mõista XXXOÜ-lt (registrikood XXX) XXX(XXX, isikukood XXX) kasuks 1072,79 (üks tuhat seitsekümmend kaks koma seitsekümmend üheksa) eurot, millelt peetakse kinni töötaja maksukohustus ja töötuskindlustusmakse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramise kord
5.Jätta menetluskulud XXXOÜ (registrikood XXX) kanda ning menetluskulude suurus rahaliselt kindlaks määramata. 1 (7)
Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kirjeldava või põhjendava osata tehtud otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonitähtaeg uuesti kulgema tervikotsuse kättetoimetamisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.
Kohtuotsuse kirjeldav osa
1.XXXOÜ (tööandja) esitas 10.10.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse XXX(töötaja) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamise nõudes (I kd, tl-d 1-8). Töövaidluskomisjon oli eelnevalt jätnud 10.09.2012 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/1746 tööandja avalduse rahuldamata (töövaidlusasja nr 4.4-2/1746 toimik, tl 3). Kohus võttis hagi 11.01.2013 menetlusse (I kd, tl 96). Tööandja esitas 21.05.2013 kohtule taotluse, et kohus vaataks töötaja poolt töövaidlusasjas nr 4.4-2/1746 töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina (tsiviilasja nr 2-13-26461 toimik, tl-d 3-7). Töötaja esitas 09.07.2013 hagiavalduse tööandja vastu õppepuhkuse tasu ja töölepingu seaduse § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitise tasumise nõuetes (tsiviilasja nr 2-13-26461 toimik, tl-d 17-21). Kohus on asja arutanud eelistungil.
2.Kohus toob otsuse kirjeldavas osas vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-le 1 välja tööandja hagi ja vastuväidete aluseks olevad põhilised asjaolud. Pooled sõlmisid 06.09.2011 töölepingu, mille kohaselt asus töötaja tööandja juurde tööle jurist-võlamenetleja ametikohale. Töötaja ei ilmunud 07.06.2012 tööle ja saatis tööandjale kell 09:01 sõnumi, et on haige. Töötaja esitas tööandjale töövõimetuslehe, mille kohaselt oli töötaja töövabastuse periood 08.06.2012 kuni 22.06.2012. Töötaja ei ilmunud 25.06.2012 tööle. Tööandja hoiatas töötajat 03.07.2012 käskkirjaga, et töölepingu olulise rikkumise jätkumise korral ütleb tööandja töölepingu üles. Töötaja 04.07.2012 tööle ei ilmunud ega teatanud tööle mitteilmumise põhjust. Töötaja esitas 04.07.2012 kell 09:39 töölepingu ülesütlemise avalduse. Tööandja on seisukohal, et töötajal puudub alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Tööandja poolt töötasu maksmisega väike viivitamine ühel korral kogu lepingu kehtivuse perioodi jooksul ei ole oluline töölepingu rikkumine. Töötajal puudus alus saada õppepuhkust ja nõuda puhkusetasu. Töötaja ei esitanud tööandjale koolitusasutuse teatist, millest on näha kas ja kus töötaja õpib ning millal on tegemist eksamisessiooniga. Õppepuhkuse tasu tähtajaks maksmata jätmine ei ole töötasu maksmisega viivitamine ning tegemist ei ole töölepingu olulise rikkumisega. Töötajat ei ole ebaväärikalt koheldud ega diskrimineeritud (I kd, tl-d 1-5).
3.Kohus toob otsuse kirjeldavas osas vastavalt TsMS § 444 lg-le 1 välja töötaja hagi ja vastuväidete aluseks olevad põhilised asjaolud. Töötaja esitas 05.06.2012 tööandja elektronposti aadressile digitaalselt allkirjastatud avalduse õppepuhkuse kasutamiseks 19.06.2012 kuni 29.06.2012. 07.06.2012 töötaja haigestus, millest teatas sõnumiga tööandjale. 08.06.2012 kuni 22.06.2012 viibis töötaja töövõimetuslehel. 19.06.2012 teatas töötaja tööandjale elektronkirjaga, et viibib jätkuvalt töövõimetuslehel ning kasutab planeeritud õppepuhkust vahetult pärast töövõimetuse lõppu. 21.06.2012 teatas töötaja tööandjale ja tööandjat teenindavale raamatupidajale, et töövõimetusleht lõpeb 22.06.2012. Töötaja palus üle kanda tasumata puhkusetasu õppepuhkuse eest. 2 (7)
Raamatupidaja vastas elektronkirjale ja palus vormistada puhkuseavaldus päevast, millal töötaja tegelikult puhkust alustab. 03.07.2012 edastas tööandja töötajale käskkirja, millega tehti töötajale noomitus alates 25.06.2012 tööle mitteilmumise eest. Töötaja esitas 04.07.2012 kell 09:39 elektronposti teel tööandjale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. 04.07.2012 kell 12:19 sai töötaja tööandjalt elektronkirja koos tööandja teatega töölepingu lõpetamise kohta (tsiviilasja nr 2-13-26461 toimik, tl-d 18-20). II.
Kohtuotsuse põhjendav osa
4.Töölepingu ülesütlemise avalduse esitas esmalt töötaja tööandjale. Seejärel esitas omapoolse töölepingu ülesütlemise avalduse töötajale tööandja. Nimetatud asjaolu kinnitab tööandja oma hagiavalduses ning sellele tugineb töötaja oma hagis ja vastuväidetes tööandja hagile. Seetõttu loeb kohus nimetatud asjaolu tuvastatuks. Kohtu hinnangul tuleb esmalt kontrollida, kas töötaja töölepingu ülesütlemise avaldus lõpetas töölepingu. Kui töötaja avaldus lõpetas lepingu, on töötaja raha tasumise nõue tööandja vastu põhjendatud ning tööandja hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks põhjendamatu.
5.Töötaja põhistab töölepingu ülesütlemise avaldust järgmiste asjaoludega. Tööandja viivitas 2012. a mai töötasu maksmisega viis päeva. Seetõttu oli töötaja sunnitud kohustuste täitmiseks võtma täiendavat krediiti kolmandatelt isikutelt. Tööandja ei ole tasunud õppepuhkuse tasu. Tööandja kohtles töötajat ebaväärikalt, kohustades teda täitma Credit Invest OÜ laenuhalduri kohustusi selle eest tasu maksmata, ähvardades töösuhte lõpetamisega, kui töötaja tasuta asendusega ei nõustu (tsiviilasja 2-13-26461 toimik, tl 20). Töötaja soovib oma väiteid tõendada töövaidlusasjas nr 4.4.2/1740 esitatud tõendite ja elektronkirjavahetusega.
6.Tööandja ei vaidle vastu väitele, et ta viivitas 2012.a mai töötasu maksmisega. Tööandja leiab, et töötasu maksmine viibis objektiivsetel põhjustel, sest töötaja tööle mittetulemine tekitas olukorra, kus tööandja ei saanud töötasu väljamaksmist korraldada. Tööandja viivitus töötasu maksmisel oli esmakordne (tsiviilasja 2-13-26461 toimik, tl 20). Töötaja on kinnitanud, et töötasu maksmisega viivitamine oli töösuhte kestel ühekordne (töövaidlusasja 4.4-2/1746 toimik, tl 11). Kohus on seisukohal, et pooled ei vaidle asjaolu üle, et tööandja viivitas 2012. a mai töötasu maksmisega ning tegemist oli esmakordse juhtumiga töösuhte jooksul. Töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2 sätestab, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Kohus on seisukohal, et töötasu maksmisega viivitamine 4-5 päeva ei ole käesoleval juhul oluline viivitamine TLS § 91 lg 2 p 2 mõistes. Kohus arvestab seejuures sellega, et töötasu maksmisega viivitamine oli esmakordne. Tööandja viivitas töötasu maksmisega vähem kui üks nädal ning täitis kohustuse ilma töötaja poolt õiguskaitsevahendeid kasutamata. Samuti on kohus seisukohal, et arvestades rikkumise toimumist, töötasu maksmist ja töölepingu ülesütlemise avalduse tegemist (töötasu maksmise tähtpäev oli 08.06.2012, avalduse esitamine 04.07.2012), on töölepingu ülesütlemise avaldus rikkumisele tuginedes esitatud pärast TLS § 91 lg-s 4 sätestatud mõistliku aja möödumist. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul põhjendatud töölepingu ülesütlemine töötasu maksmisega viivitamise tõttu.
7.Tööandja on leidnud, et õppepuhkuse tasu maksmisega viivitamine ei ole TLS § 91 lg 2 p 2 mõistes töötasu maksmisega viivitamine. Kohtu hinnangul tuleb õppepuhkuse ajal töötajale maksmisele kuuluv keskmine töötasu lugeda TLS § 91 lg 2 p 2 mõistes töötasuks. Täiskasvanute koolituse seaduse (TäKS) § 8 lg 3 ja 4 alusel makstava töötasu eesmärk on tagada töötajale sissetulek 3 (7)
õppepuhkusel viibitud aja eest. Seetõttu on ka TäKS § 8 lg-s 3 märgitud töötasu maksmisega oluline viivitamine tööandjapoolne oluline kohustuse rikkumine. Eeltoodust tulenevalt peab kohus hindama, kas töötaja viibis õppepuhkusel ning kas tööandja tasus talle selle eest keskmist töötasu vastavalt TäKS § 8 lg-le 3.
8.Tööandja on vastu vaielnud sellele, et töötaja viibis õppepuhkusel. Tööandja on leidnud, et töötaja ei ole esitanud avaldust õppepuhkuse saamiseks ning koolitusasutuse teatist, tööandja ei ole töötajat puhkusele lubanud (tsiviilasja 2-13-26461 toimik, tl 41). Töötaja väidab, et ta esitas puhkuseavalduse 05.06.2012 (tsiviilasja 2-13-26461 toimik, tl 19). Tööandja vaidleb avalduse esitamisele vastu. Kohtu hinnangul on õppepuhkuse taotluse esitamine tõendatud digitaalselt allkirjastatud taotlusega ja 05.06.2012 e-kirjaga (töövaidlusasja 4.4-2/1740 toimik, tl-d 40-42). Samuti on puhkuseavalduse esitamine tõendatud töötaja 19.06.2012 elektronkirjaga, milles töötaja avaldab, et kasutab planeeritud õppepuhkust peale töövõimetuslehe lõppu (töövaidlusasja 4.4-2/1746 toimik, tl 49). Samuti kinnitab avalduse tegemist raamatupidaja XXX21.06.2012 e-kiri, milles palutakse töötajal avaldust muuta (töövaidlusasja 4.4-2/1746 toimik, tl 47). Kohtu hinnangul kinnitavad need elektronkirjad varem esitatud avalduse olemasolu, sest vastasel juhul ei saaks e-kirjade koostajad kirjutada planeeritud õppepuhkusele jäämisest ja esitatud avalduse muutmisest. Kohus leiab eeltoodu põhjal, et töötaja esitas tööandjale avalduse õppepuhkuse saamiseks.
9.Töötaja on esitanud tööandjale õppeasutuse tõendi selle kohta, et töötaja on üliõpilane (töövaidlusasja 4.4-2/1746 toimik, tl 45). Tööandja ei ole sellele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et tõend õppimise kohta ei ole aluseks, et on õppesessioon ja vaja on anda tasulist õppepuhkust (töövaidlusasja 4.4-2/1746 toimik, tl 11). TäKS § 8 lg 2 sätestab, et koolitusel osalemiseks antakse töötajale või avalikule teenistujale koolitusasutuse teatise alusel õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva kalendriaasta jooksul. TäKS § 8 lg 2 kohaselt ei ole õppepuhkuse andmise eelduseks õppesessioon, vaid töötaja koolitusel osalemise või õppimise fakt. Eeltoodust tulenevalt tuleb tööandjale esitatud õppeasutuse tõend (vt töövaidlusasja 4.4-2/1746 toimik, tl 45) lugeda TäKS § 8 lg 2 mõistes koolitusasutuse teatiseks. Kuivõrd teatis oli olemas ja tööandjale esitatud, on põhjendamatu tööandja väide selle kohta, et töötaja ei ole koolitusasutuse teatist esitanud. Kohus leiab, et töötaja esitas tööandjale TäKS § 8 lg-s 2 nimetatud koolitusasutuse teatise.
10.Tööandja on avaldanud, et ta ei ole töötajat õppepuhkusele lubanud. Tööandjal on õigus keelduda õppepuhkuse andmisest üksnes siis, kui õppepuhkuse andmise eeldusi ei esine (nt õppepuhkuse aja ärakasutamine jooksval kalendriaastal, koolitusel mitteosalemine). Tööandja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks töötajal õppepuhkuse saamise õiguse puudumine. Samuti ei ole tööandja välja toonud asjaolusid, millest nähtub, et ta õppepuhkusele lubamisest sõnaselgelt keeldus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tööandjal puudus õigus keelduda õppepuhkuse andmisest.
11.Tööandja on tuginenud asjaolule, et tal oli õigus keelduda õppepuhkuse andmisest TäKS § 9 alusel. Kohus on seisukohal, et TäKS §-s 9 sätestatud asjaolude esinemisel on tööandjal õigus õppepuhkuse andmine edasi lükata. TäKS § 9 ei anna tööandjale õigust keelduda töötajale õppepuhkuse andmisest. Tööandja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, et ta on teinud töötajale tahteavalduse õppepuhkuse andmise edasilükkamiseks.
4 (7)
Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu tööandja tuginemine sellele, et tööandja ei ole andnud nõusolekut õppepuhkusele lubamiseks või lükanud puhkuse andmise edasi.
12.Tööandja on seisukohal, et raamatupidaja ei ole puhkusele lubaja (töövaidlusasja 4.4-2/1746 toimik, tl 11). Nähtuvalt töötaja ja raamatupidaja XXXe-kirjavahetusest on teinud raamatupidaja töötajale ettepaneku saata töövõimetusleht ja muuta puhkuseavaldust (töövaidlusasja 4.4-2/1746 toimik, tl-d 47-48). Kohus on seisukohal, et raamatupidaja käitumisest nähtuvalt tuleb raamatupidaja lugeda tööandja poolt volitatuks tegelema puhkuseavaldustega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 118 lg 2). Kohus peab vajalikuks märkida, et töötaja on adresseerinud elektronkirjad muuhulgas ka tööandja elektronpostiaadressidele XXX ja XXX. Seega pidi tööandja olema teadlik puhkuseavaldusega seonduvatest asjaoludest. Tööandjal oli seetõttu võimalus keelduda õppepuhkuse saamise aluste puudumise korral õppepuhkuse andmisest või lükata TäKS § 9 alusel õppepuhkuse andmine edasi.
13.Töötaja viibis 08.06.2012 kuni 22.06.2012 töövõimetuslehel (töövaidlusasja 4.4-2/1746 toimik, tl 25). TLS § 69 lg 6 lause 2 sätestab, et töötajal on õigus nõuda kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult pärast puhkuse kasutamist takistava asjaolu äralangemist või poolte kokkuleppel muul ajal. Kohus on seisukohal, et TLS § 69 lg 6 lause 2 kohaselt ei ole kohustatud töötaja pärast ajutise töövõimetuse lõppu ilmuma tööle, kui ta soovib kasutada kasutamata puhkuseosa. Töötaja on teavitanud tööandjat soovist kasutada õppepuhkust 19.06.2012 e-kirjaga (töövaidlusasja 4.4-2/1746 toimik, tl 49). Eeltoodust tulenevalt ei toonud töötaja ajutine töövõimetus kaasa töötaja õiguse lõppemist olla õppepuhkusel. Töötajal oli õigus saada kümme päeva õppepuhkust vahetult pärast töövõimetuse lõppu 22.06.2012, s.t alates 23.06.2012.
14.Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et töötajal oli õigus saada õppepuhkust. Pooled ei vaidle selle üle, et tööandja ei ole maksnud töötajale õppepuhkusel viibitud aja eest tasu. Õppepuhkusel viibitud aja eest tasu mittemaksmine on oluline töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumine. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega, mistõttu töölepingu ülesütlemine töötaja poolt oli põhjendatud.
15.Töötaja saatis tööandjale 04.07.2012 kell 09:39 töölepingu ülesütlemise avalduse. Avalduse esitamine on tõendatud avalduse väljatrüki ja 04.07.2012 elektronkirjaga (töövaidlusasja 4.4-2/1740 toimik, tl 47). Tööandja ei ole vastu vaielnud avalduse saamise faktile ega tõendanud elektronkirja tööandja elektronposti serverisse mittejõudmist, vaid on avalduse saamist kinnitanud (I kd, tl 3). Seetõttu lõpetas töötaja ülesütlemisavaldus poolte vahel sõlmitud töölepingu 04.07.2012.
16.Kohus tuvastas eelnevalt, et töötaja ülesütlemisavaldus lõpetas poolte vahel sõlmitud töölepingu 04.07.2012. Kuivõrd töötaja ütles töölepingu üles seaduses sätestatud alusel seaduses sätestatud korda järgides, ei ole töölepingu ülesütlemise avaldus tühine ning tööandja tuginemine avalduse tühisusele on põhjendamatu. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata tööandja hagi töötaja tehtud töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks. Kohus jätab tööandja hagi rahuldamata.
17.Kohus tuvastas eelnevalt töötaja ülesütlemisavalduse põhjendatuse ning töölepingu lõppemise avalduse tagajärjel. Seetõttu ei hinda kohus töötaja väiteid ebaväärika kohtlemise ja diskrimineerimise kohta. Samuti ei hinda kohus poolte väiteid tööandja töölepingu ülesütlemise avalduse kehtivuse osas, sest tööandja avalduse kehtivus või kehtetus ei mõjuta poolte hagide lahendamist.
18.TäKS § 8 lg 3 sätestab, et tasemekoolitusega ja tööalase koolitusega seotud õppepuhkuse ajal makstakse töötajale ja avalikule teenistujale keskmist töötasu 20 kalendripäeva eest.
5 (7)
Kohus tuvastas eelnevalt, et töötajal oli õigus saada kümme päeva õppepuhkust. Töötaja on avaldanud, et ta viibis õppepuhkusel kümme päeva. Töötaja on avaldanud, et tema brutotöötasu oli 802,34 eurot kuus. Ajavahemikus 01.12.2011 kuni 31.05.2012 on 183 päeva, millest tuleb maha arvata viis riigi- ja rahvuspüha. Eeltoodust tulenevalt on töötaja keskmine kalendripäeva tasu 27,045 eurot (802,34*6:178=27,045). Seega on töötajal õigus saada TäKS § 8 lg-s 3 nimetatud tasu 270,45 eurot (10*27,045=270,45).
19.Töötaja nõuab 09.07.2013 esitatud hagis töölepingu seaduse § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses brutosummana 2407,02 eurot (tsiviilasja nr 2-13-26461 toimik, tl 20). Töötaja pöördus töövaidluskomisjoni poole avaldusega, milles palus välja mõista hüvitise 2407,02 eurot (töövaidlusasja 4.4-2/1740 toimik, tl 35). Töövaidluskomisjon rahuldas 10.09.2012 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/1740 avalduse osaliselt ja mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis ühe kuu keskmise töötasu ulatuses 802,34 eurot (töövaidlusasja 4.42/1740 toimik, tl 14). ITVS § 24 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. ITVS § 24 lg 2 järgi on kohtusse pöördumise vormiks sellisel juhul hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. ITVS § 24 lg 3 esimese lause sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. ITVS § 24 lg 4 esimene lause sätestab, et kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. ITVS § 24 lg 4 teine lause sätestab, et sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. ITVS § 25 lg 1 esimene lause sätestab, et töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. ITVS § 25 lg 1 teine lause sätestab, et töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. ITVS § 25 lg 1 kolmas lause sätestab, et kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Eelnimetatud sätetest järeldub, et töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel kehtivad mõlemale poolele ühesugused põhimõtted, st et juhul, kui töövaidluskomisjon jätab rahuldamata või rahuldab talle esitatud avalduse osaliselt, siis avaldajal on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata osas ja vastaspoolel on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldatud osas. Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Seega juhul, kui töötaja esitab töövaidluskomisjonile taotluse mõista tööandjalt välja töötasu ja töövaidluskomisjon rahuldab selle nõude osaliselt, siis on tegemist olukorraga, kus töötaja peab töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumise korral esitama ITVS § 25 lg 1 esimese lause järgi hagi selleks, et tema töötasu nõue rahuldataks täielikult. Praegusel juhul ei ole töötaja esitanud ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul maakohtusse hagi töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistmata jäetud hüvitise 1604,68 eurot saamiseks. Järelikult jõustus töövaidluskomisjoni otsus ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, millega töövaidluskomisjon jättis töötaja nõude rahuldamata (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.03.2015 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-176-14, p 10). Töötaja hagiavaldus, mis on esitatud ITVS § 24 lg 5 kohaselt, ei ole samastatav ITVS § 24 lg-s 3 järgi esitatava hagiga. ITVS § 24 lg 5 järgi esitatava hagiga ei saa vaidlustada töövaidluskomisjoni otsust osas, millega jäeti avaldaja nõue rahuldamata. TsMS § 428 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis 6 (7)
tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Töövaidluskomisjoni 10.09.2012 otsus töövaidlusasjas nr 4.4-2/1740 on jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata töötaja 1604,68 euro tasumise nõue. Seetõttu esineb TsMS § 428 lg 1 punktis 2 sätestatud menetluse lõpetamise alus. Kohus lõpetab menetluse töötaja 1604,68 euro tasumise nõude osas.
20.Pooled ei vaidle töötaja töötasu suuruse 802,34 eurot kuus üle. Tööandja ei ole avaldanud asjaolusid, mis välistaksid töötaja õiguse nõuda TLS § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitist. Kohus mõistab tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise ühe kuu töötasu 802,34 eurot ulatuses.
21.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas töötaja hagi ning jättis tööandja hagi rahuldamata. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta tööandja kanda. Töötaja on osalenud menetluses isiklikult (s.t mitte esindaja vahendusel) ning ei ole pidanud tasuma avaldustelt riigilõivu ega kandma muid kohtukulusid. Seetõttu jätab kohus kindlaks määramata töötaja menetluskulude rahalise suuruse. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.