Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

885,48 eurot. RV-l puudub muu vara, mille arvelt oleks hageja kasuks tehtud täitedokumendi täitmine võimalik. RV poolt RA kasuks kinnistule seatud 3. järjekoha hüpoteek takistab otseselt hageja poolt sundtäitmiseks esitatud nõude (50 103,97 eurot) täitmist, kuna kinnistule seatud hüpoteegi arvel saaks hageja nõue rahuldatud üksnes tema kasuks seatud hüpoteegisumma ulatuses (14 683,12 eurot) ning ülejäänud osa kinnistu enampakkumisest saadavast summast läheks AS Bigbank hüpoteegiga tagatud nõude (30 082,65 eurot) katteks ja RA nõude (20 000 eurot) katteks. Täitemenetluses on RV vastu esitatud täitedokumentidest tulenevaid nõudeid kokku 100 186,62 eurot. Arvestades kinnistu turuväärtust (kordusenampakkumise alghind 58 500 eurot), samuti asjaolu, et RV-l puudub muu registrisse kantud vara, mille arvelt hageja nõuet saaks sundtäita, jääks hageja sisenõutavaks muutunud nõude ülejäänud osa 35 420,85 eurot täitemenetluse raames RV vara arvelt rahuldamata. Seega kahjustab kinnistule seatud 3. järjekoha hüpoteek otseselt hageja õigusi. Kostjate vahel sõlmiti 09.08.2011 hüpoteegi seadmise lepingu. Hageja esitas kohtutäiturile sundtäitmise avalduse 30.11.2011 Seega seati hüpoteek RA kasuks ca 4 kuud enne täitemenetluse alustamist. Kostjad on õde ja vend. Seega on tagatise saajaks RV lähikondne TMS § 188 lg. 1 ja PankrS § 117 lg. 1 p. 4 kohaselt. Alternatiivselt tugines hageja tagatise andmise kehtetuks tunnistamise nõudes TMS § 191 lg. 1 punktile 2. Asjaolu, et RV oli hüpoteegi seadmise ajal 12.08.2011 maksejõuetu, tõendab asjaolu, et tal oli sel ajal sissenõutavaks muutunud võlg hageja ees, millest tulenevalt pöördus hageja 02.03.2010 ka RV vastu hagiga kohtusse (tsiviilasi nr. 2-10-42704) ja kohtulahendi esitas hageja kohtutäiturile sundtäitmiseks. Nimetatud tsiviilasjas esindas RV volituse alusel RA, seega oli RA tagatise saajana teadlik RV maksejõuetusest. Lisaks on RA RV lähikondne, millest tulenevalt eeldatakse, et ta teadis või pidi teadma RV maksejõuetusest. RV maksejõuetust hüpoteegi seadmisel ja RA teadmist sellest asjaolust tõendab ka RA poolt esitatud täiteavaldus oma väidetavate nõuete sundtäitmiseks RV suhtes, millest nähtub muuhulgas, et kostjate vahel sõlmiti 01.08.2011 laenuleping, millega RA andis laenu 20 000 eurot. 15.05.2011 sõlmiti kostjate vahel laenuleping, millega loeti RV-le antud laenuks RA poolt AS-le Bigbank tehtud tagasimaksed 10 885,48 eurot. Seega on nimetatud lepingud sõlmitud vahetult enne RA kasuks 3. järjekoha hüpoteegi seadmist kinnistule. Seega on täidetud TMS §-s 191 lg 1 p. 2 (teise alternatiivi) järgsed eeldused tagatise kehtetuks tunnistamiseks. Hageja esitas 01.03.2013 Pärnu Maakohtule hagi kohtutäitur Eha Nikker ja RA vastu, milles nõudis: muuta täiteasjas nr. 173/2011/1330 14.02.2013 koostatud kordusenampakkumise tulemi jaotuskava osas, milles jaotuskava nägi ette täitedokumendi RA kasuks ning RA-le väljamakse tegemise 10 584,47 eurot; jätta jaotuskavast välja RA poolt esitatud nõuet ja selle rahuldamist puudutava osa; näha jaotuskavas ette, et kinnistu müügist saadud tulemi osa 10 584,47 eurot makstakse välja hagejale viimase kasuks 06.10.2011 kohtuotsusest tsiviilasjas nr. 2-10-42704 tuleneva viiviste nõude katteks. Juhul, kui RV ja RA vastu esitatud hagi rahuldatakse ja hüpoteegi seadmise leping tunnistatakse kehtetuks, siis puudub jaotuskava koostamisel arvesse võetud RA-d puudutav täitedokument. Seega muutub jaotuskava ebaõigeks osas, milles see näeb ette RA õiguse saada jaotuskava alusel kinnistu müügist saadava tulemi arvel väljamakse 10 584,47 eurot. 07.05.2013 liideti hagid ühte menetlusse. Kostjate vastused

RV vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et 09.08.2011 hüpoteegi seadmise leping kahjustaks hageja kui sissenõudja huve. Hageja nõude tagamiseks on AR poolt 21.06.2007 seatud hageja kasuks hüpoteek summas 20 451,72 eurot 1⁄2 mõttelisele osale Saaremaal XXXXXX külas asuvast XXXX kinnistust. Nimetatud hüpoteek on sissenõudja poolt realiseerimata. Hageja ei saa tugineda ainult väitele, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist. 09.08.2011 sõlmitud hüpoteegileping ei kahjusta hageja huve, sest nimetatud hüpoteegiga tagati RA nõuet RV vastu, mis tulenes RV võlausaldaja ja hüpoteegipidaja AS Bigbank nõuete rahuldamisest RA poolt 10 885,48 eurot. RA poleks ilma tagatiseta laenu andnud ja hüpoteegipidaja AS Bigbank, kelle kasuks oli seatud hüpoteek 57 520,48 eurot, oleks hagi esitamise ajal omanud nõuet 40 968,13 eurot, mitte 30 082,65 eurot. RV ei olnud 09.08.2011 maksejõuetu. Kuna tema kohustuste katteks oli hageja kasuks seatud hüpoteeke summas 35 134,84 eurot ja hageja põhinõue kohtus oli 320 000 krooni (20 451, 72 eurot), siis puudus kostjal alus eeldada, et täitedokumendiga hõlmatud nõude kogusuuruseks hagejal kujuneb lõpuks ca 50 000 eurot. Ka ei saanud kostja ette näha, et enampakkumisel kujuneb kinnisvara hind oluliselt väiksemaks viimase hindamise turuhinnast 97 000 eurot. Hüpoteegi seadmisega 09.08.2011 ei soovinud RV kahjustada hageja huve ja ei näinud ka seda ette. Hüpoteek oli seatud nende kohustuse tagamiseks, millega RA vähendas RV võlga AS Bigbank ees, kelle kasuks oli seatud hageja poolt vaidlustamata hüpoteek 57 520,48 eurot. RV pole avaldanud RA-le, et ta on maksujõuetu ja hageja nõuded olid täielikult hüpoteegiga tagatud (hüpoteekide koguväärtus 35 134,84 eurot). Hüpoteegi seadmise ajal 09.08.2011 ei olnud RV suhtes täitemenetlusi. RV ja RA ei moodusta ühiste majandushuvidega perekonda. RA hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele täielikult vastu. Hüpoteegi seadmise ajal ei teadnud ta, et RV on või võib olla maksejõuetu. RV suhtes käis hüpoteegi seadmise ajal ainult üks hagimenetlus põhinõudega 20 451,72 eurot ja arvestades asjaolu, et nõue oli tagatud kahe hüpoteegiga, ei saanud RA eeldada, et hagejal ei õnnestu nõuet rahuldada. RV kinnitas korduvalt, et hüpoteegiga koormatud kinnistu tegelik väärtus oli 97 000 eurot vastavalt Domus Kinnisvara hindamisaktile. RV küsis RA-lt laenu just hüpoteegiga tagatud kohustuse eest tasumiseks. RA tasus heauskselt RV kohustusi hüpoteegipidaja AS Bigbank ees ja kandis ASile Bigbank üle 11 352,83 eurot RV kohustuste katteks. Kui RA poleks seda teinud, siis hageja olukord ei oleks muutunud, sest hageja ei vaidlusta AS Bigbank hüpoteeki ja viimase nõue oleks käesoleval ajal 11 352,83 euro võrra suurem, mis omakorda ei mõjutaks kuidagi hageja jaotuskava. Kohtutäitur Eha Nikker leidis, et jaotuskava on koostatud nõuetekohaselt, lähtudes koostamise ajal eksisteerinud õiguslikust olukorrast ning kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Jaotuskava muutub alles siis ebaõigeks, kui kohus hageja hagi rahuldab. RV ja RA leidsid, et hageja ei esitanud jaotuskava vaidlustamiseks asjaolusid, mis võimaldaks jaotuskava muuta. Maakohtu põhjendused Kohus rahuldas hagid ning tunnistas kehtetuks RV ja RA vahel 09.08.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguskokkulepe. Kohus muutis kohtutäitur Eha Nikker poolt täiteasjas nr. 173/2011/1330 14.02.2013 koostatud kordusenampakkumise tulemi jaotuskava osas, milles nimetatud jaotuskava näeb ette täitedokumendi RA kasuks ning milles jaotuskava näeb ette RAle väljamakse tegemise 10 584,47 eurot RA kasuks kinnistu (registriosa nr. XXXXXXX) IV

jakku 3. järjekohale seatud hüpoteegiga tagatud nõude katteks RA avalduse alusel, jättes jaotuskavast välja RA poolt esitatud nõuet ja selle rahuldamist summas 10 584,47 eurot puudutava osa ning nähes jaotuskavas ette, et kinnistu (registriosa nr. XXXXXXX) müügist saadud tulemi osa 10 584,47 eurot makstakse välja Agrimatco Eesti AS-le viimase kasuks 06.10.2011 kohtuotsusest tsiviilasjas nr. 2-10-42704 tuleneva viiviste nõude (põhinõudelt alates 02.09.2010 kuni 10.01.2013) katteks. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda ja kohtutäituri menetluskulud jäid tema enda kanda Otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude osas: hagejal sissenõutavaks muutunud ja täitedokumentidega hõlmatud nõude kogusuuruseks on 08.01.2013 seisuga 50 103,97 eurot, hagejal on nõude tagamiseks seatud RV kuuluvale kinnisasjale nr. XXXXXXX hüpoteek summas 14 683 eurot; RV ja RA vahel sõlmitud 09.08.2011 hüpoteegi seadmise lepingu ja kinnistamisavalduse kohaselt on kinnistu koormatud RA kasuks 3. järjekoha hüpoteegiga summas 20 000 eurot; hageja esitas 30.11.2011 kohtutäiturile sundtäitmise avalduse; täitemenetluses osalevad kolm sissenõudjat, kes on täitemenetlusega ühinenud: hageja nõudega 49 990 eurot, Bigbank AS nõudega 29 510,87 eurot ja RA nõudega 46 885,48 eurot; kohtutäitur müüs 10.01.2013 RV-le kuuluva kinnistu hinnaga 58 500 eurot OÜ-le Luha; kohtutäituri 14.02.2013 koostatud jaotuskava kohaselt jaotatakse sissenõudjate vahel vara müügist saadud tulem järgmiselt: 14 683,13 eurot hageja nõude rahuldamiseks, 29 510,87 eurot AS Bigbank nõude rahuldamiseks, 10 584,47 eurot RA nõude rahuldamiseks. Nõustuda ei saa kostjate seisukohaga, et täitemenetluses jääks hageja sissenõutav summa muutumatuks sõltumata hüpoteegi seadmisest RA kasuks. Tulenevalt RV ja AS Bigbank vahelisest kokkuleppest 04.08.2011 oli AS Bigbank ees võlgnevus 32 155,12 eurot ja hageja ees oli võlgnevus 39 491,01 eurot, seega oli enne RA kasuks hüpoteegi seadmist 09.08.2011 hagejal võimalik saada RV kinnisasjast rahuldatud nii hüpoteegiga tagatud 14 683,13 eurot, kui ka hüpoteekidega tagatud võlgnevustest ülejäänud 11 661,88 eurot. 09.08.2011 RA kasuks seatud hüpoteegi tulemusena on hagejal võimalik saada kinnisasjas müügist 14 6983,13 eurot, mis on 11 661,88 eurot vähem kui enne hüpoteegi seadmist RA kasuks. Tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (RKTKo nr 3-2-1-120-10, p 12). Hinnates sissenõudja olukorda enne ja pärast asjaõiguslepingu alusel hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist, leiab kinnitust hageja huvide kahjustamine. Tõendamist leidis sissenõudja huvide tahtlik kahjustamine, sest 15.05.2011 sõlmitud laenuleping ei sisaldanud tagatiskokkuleppeid, vaid üksnes kokkulepet tasuda RV eest AS-le Bigbank lepingu sõlmimise tasud, arvestuslikud intressid ja viivised. Asjaõiguslik hüpoteegi seadmise leping on sõlmitud pärast seda, kui kostjad sõlmisid 01.08.2011 laenulepingu 20 000 euro laenamiseks. Seega oli ajas hilisema lepingu sõlmimise eesmärgiks muuta sissenõudja (hageja) nõude täielik rahuldamine võimatuks. Kuna kostjad olid pidanud hagejaga läbirääkimisi 18.05.2011 20.06.2011, oli neile teada RV suutmatus tasuda igakuiseid laenumakseid, millega oli kostjatele ettenähtav, et täitemenetluse käigus saavad kinnistu müügist laekuva raha arvelt hageja nõuded tõenäoliselt rahuldatud. Tõendamist ei leidnud, et kostjate vahel 09.08.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepinguga on tagatud RA võlaõiguslik nõue 20 000 eurot. 01.08.2011 laenulepingu on näiline tehing, mis on TsÜS § 89 lg. 2 alusel tühine, sest tehingu eesmärgiks on olnud tekitada õigusnäivus tehingust, mis õigustaks hüpoteegi sissekandmist.

Nõustuda ei saa kostjate seisukohaga, et hageja nõue on piisavalt tagatud kahe erineva hüpoteegiga, mis välistaks hageja huvide kahjustamise. Tulenevalt kinnisasja arestimise aktist 22.07.2013 täiteasjas nr. 173/2013/358 on kohtutäitur määranud hinnaks 7800 eurot. Juhul, kui kinnistu õnnestuks enampakkumisel müüa 7800 euroga, jääks hagejal ikkagi nõue rahuldamata 27 507,15 euro ulatuses. RV ja RA on vend ja õde ehk PankrS § 117 lg. 1 p. 4 tähenduses on RA võlgniku lähikondne. Puudub vaidlus, et hüpoteek on seatud RA kasuks vähem kui kaks aastat enne täitemenetluse algatamist. Krediidilepingu sõlmimine krediidiasutusega ei tõenda iseenesest krediidisaaja (võlgniku) maksejõulisust. Krediidivõimekust hinnatakse eelkõige võlgniku esitatud andemete põhjal, mille põhjal teeb laenuandja otsuse, seega saaks RV maksejõulisust hinnata krediidiasutuse kogutud andmete alusel. Krediidiandja juures peetavad andmed laenutoimikust kostjad kohtule ei esitanud. Kinnistu väärtuse kohta esitatud hindamisakt ei kajasta samuti RV maksejõulisust, sest hüpoteegi seadmise ajaks ei olnud ta võimeline laene hagejale ja AS-le Bigbank tagasi maksma. TMS § 191 lg. 3 alusel eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. RA oli teadlik RV maksejõuetusest, mida kinnitab hagejaga peetud ekirjavahetus ja AS-le Bigbank intressimaksete enda kanda võtmine. PRIA ülekantud summad kinnitavad sissetulekute saamist RV-l, kuid üksnes 62 067,99 eurot kolme aasta vältel, mis on vähem, kui hageja ja AS Bigbank nõuded kokku. Kostjad ei ole esitanud teisi tõendid, millest nähtuksid sissetulekuid muudest allikatest. Seega ei ole tõendatud, et võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Eeltoodu alusel tunnistas kohus kehtetuks RV ja RA vahel 09.08.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguskokkulepe (tõestatud Tallinna notar Maarika Pihlak poolt). Kuna kohus rahuldas hagi hüpoteegi tagasivõitmiseks muutub jaotuskava ebaõigeks, kuna langeb ära RA kasuks kinnistule seatud 3. järjekoha hüpoteek. Apellatsioonkaebus RV ja RA paluvad maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hageja nõuded rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus ei nõustunud alusetult kostjate seisukohaga, et täitemenetluses jääks hageja sissenõutav summa muutumatuks sõltumata hüpoteegi seadmisest RA kasuks. Kohus järeldab ekslikult, et hageja ees oli RV-l kohustusi 39 491,01 eurot. Hageja nõue oli 32 516,9 eurot (Pärnu Maakohtu määrus 03.09.2010). Kohus ei arvesta elulise asjaoluga, et RA poleks andnud RV-le laenu ja täitnud tema eest kohustusi, kui tagatislepingut poleks sõlmitud. RA esitas maksekorraldused, millest nähtub, et ta tasus RV kohustusi 11 352,83 eurot, s.h peale hüpoteegilepingu ja asjaõiguskokkuleppe sõlmimist 9234,97 eurot. Ainuüksi täitemenetluse ajal tasus RA RV kohustusi Bigbank AS ees 6777,59 eurot. Kui RA poleks Bigbank AS-le tasunud, ei mõjutaks see kuidagi hageja varalisi õigusi või jaotuskava hageja kasuks. Hüpoteegi seadmata jätmine poleks hagejale andnud mingeid eeliseid, isegi kui RV oleks RA kasuks hüpoteegi seadmise ajal olnud maksejõuetu. Nimetatud asjaolude tõttu ei esine TMS § 187 lõikes 1 käsitletud sissenõudjate huvide kahjustamist. Kohtu järeldustest on väljaloetav, et õde peab olema igal juhul teadlik venna majanduslikust olukorrast. Selline seisukoht on meelevaldne. TMS § 191 lg. 3 alusel eeldatakse küll võlgniku lähikondse puhul, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis, kuid praktikas on tegemist eelkõige

juriidilise isiku juhtorgani kohta käivate eelduste, mitte eri leibkondades elavate füüsilistele isikutele laieneva eeldusega. Kohus kohtleb ebaõiglaselt RA-d, leides, et 20 000 eurone 3. järjekoha hüpoteek tema kasuks on hagejat kahjustav, kuid 2. järjekoha hüpoteek summas 57 520 eurot Bigbank AS kasuks seda ei ole. RV on RA vend, kuid kostjate vahel puuduvad sellised suhted, mis võimaldaksid RA-l tuvastada, et RV oli tehingu tegemise ajal maksejõuetu. Kostjad ei moodusta ühiste majandushuvidega perekonda. RV-le kuuluva kinnistu väärtuseks hindasid spetsialistid veel 30.05.2012 koguni 97 000 eurot, mis on praktiliselt sama suur kui hageja poolt väidetav täitedokumentidest tulenev nõue 100 186,62 eurot. Lisades siia juurde AR kinnistule seatud hüpoteegi 20 451,72 eurot, puudus kostjatel vaidlusaluse hüpoteegi seadmise ajal mistahes ettekujutus sellest, et hageja nõuded ei saa rahuldatud. Kohus on ebaõigesti leidnud, et 01.08.2011 laenuleping on näiline tehing, mis on TsÜS § 89 lg. 2 alusel tühine, sest tehingu eesmärgiks on olnud tekitada õigusnäivus tehingust, mis õigustaks hüpoteegi sissekandmist. RA esitas maksekorraldused, millest nähtub, et ta tasus RV eest kokku 11 352,83 eurot. Nimetatud summadest on 9234,97 tasutud peale hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist. Arvestades asjaolu, et vaidlusaluse hüpoteegi seadmise kokkuleppe p. 2.2 alusel on hüpoteegiga tagatud hüpoteegi pidaja ja omaniku vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest lepingutest ja nende võimalikest muudatustest tekkinud nõuded, on kohtu seisukohad lepingu näilikkusest kummalised. RA täitis RV kohustusi isegi täitemenetluse ajal. RA poolt RV kohustuste täitmine ei olnud näilik, vaid reaalne ja taasesitataval kujul läbi esitatud maksekorralduste tõestatav. Tagatise andmise kehtetuse hindamisel ei saa kohus vaadata mööda vaidlusaluse lepingu punktis 2.2 sätestatud kokkuleppest kohaldada lepingut ka poolte vahel tulevikus tekkivatele võlaõiguslikele kokkulepetele, seda sõltumata asjaolust, kuidas kohus hindab enne tagatise andmist sõlmitud kokkuleppeid. Kohus jätab tähelepanuta, et isegi juhul kui tegemist oleks näilise tehinguga, kohaldatakse näilisele tehingule TsÜS § 89 lg. 3 alusel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Kohtuotsusest ei selgu, millise 01.08.2011 laenulepingu punkti alusel loeb kohus selle lepingu „näilikuks“ ja miks peale hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist RV eest pangaülekannete alusel tasutud rahasummad ei ole lepingu p. 2.2 alusel käsitletavad RV võlakohustusena RA ees. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et kostjad oleks pidanud maksejõuetuse mitteesinemist tõendama AS-s Swedbank asuva laenutoimiku andmetega. Kohtu järelduste järgi pole asjaolu, et AS Swedbank sõlmis RV-ga 29.09.2011 liisinglepingu, hinnatav maksejõulisuse esinemisena. Selline seisukoht on ebaõige, sest ebamõistlik on eeldada, et AS Swedbank ei kontrollinud RV varanduslikku seisundit ja liisinglepingu sõlmimise ajal oli RV kinnisvarale seatud hüpoteeke kokku 1 149 741 krooni ulatuses. Tegemist on avalike andmetega. Kohus ei saa hinnata krediidiasutuse töötajaid nii ebakompetentseks ja arvata, et 2011 sõlmiti liisinglepinguid ilma liisinguvõtja varaliste kohustuste hindamiseta, eriti tutvumata kinnistusraamatu väljavõtetega. Liisinglepingu sõlminine AS-ga Swedbank on tõend selle kohta, et RV maksejõulisuses ei kahelnud ka AS Swedbank. Kui eriteadmisi omavad isikud ei kahtle isiku maksujõulisuses, puudub alus eeldada, et sellised kahtlused peavad tekkima füüsilisel isikul sõltumata sellest, kas tegemist on lähikondsega või mitte. AS Swedbank, sõlmides RV-ga 29.09.2011 liisinglepingu nr. 01142261L sõiduauto soetamiseks summas 26 166,67 eurot, pidi hindama RV majanduslikku seisundit ja vastupidist hageja tõendanud ei ole. Kohus ei saa oletada, et RV eeltegevus liisingu taotlemisel oli suunatud oma kohustuste varjamisele. Kohus jätab tähelepanuta, et septembris 2010 hindas RV krediidivõimekust ka Bigbank AS ja kostjale väljastati laen 387 562,48 krooni. Kohus on alusetult järeldanud, et hüpoteegi seadmise ajal 09.08.2011 oli RV maksejõuetu ja RA pidi seda teadma. RV suhtes käis hüpoteegi seadmise ajal ainult üks hagimenetlus nõudega 32 516,9 eurot ja arvestades asjaolu, et nõue oli tagatud kahe hüpoteegiga kogusummas 37 691

eurot, ei saanud RA kuidagi teada ja eeldada, et hagejal ei õnnestu nõuet rahuldada või et RV varade väärtus pole selleks piisav. Kohus pöörab meelevaldselt tähelepanu hiljem saabunud olukorrale ja jätab sisuliselt hindamata olukorra 09.08.2011. See, millised olid või on enampakkumiste tulemused tulevikus, ei muuda ebausutavaks kostjate seisukohta, et 09.08.2011 ei osanud keegi prognoosida, et hageja nõue ei saa rahuldatud. RA oli teadlik, et hüpoteegiga koormatud kinnistu tegelik väärtus oli 97 000 eurot. See on kooskõlas Domus Kinnisvara hindamisaktiga. Isiku maksejõulisust hinnatakse tavapäraselt varade ja võlgade suhtena ja olukorras, kus RV-le kuuluva kinnisvara väärtus oli 97 000 eurot, hageja nõue oli tagatud hüpoteekidega summas 37 691 eurot, ei saanud RA eeldada, et RV on maksujõuetu või, et hageja nõuet ei õnnestu rahuldada. RA-le ei olnud teada mingeid muid täitmata RV kohustusi. RA-le ei olnud teada mingeid täitemenetlusi või pankrotimenetlusi RV suhtes. Lisaks vaidles RV esitatud nõudele vastu. Hageja oli ise taotlenud hagi tagamise korras kohtuliku hüpoteegi seadmist ja hüpoteegi suurused valis hageja, mitte RA. Hageja valikuid ei ole kostjad mõjutanud. Hageja ei saa RAle ette heita, et kinnisasjale registriosa nr. XXXXXXXX seatud hüpoteek 23 008 eurot ei rahulda hageja nõudeid, sest ta on ise soovinud ja hinnanud tagatise väärtust piisavaks. Miks peaks RA, kes omab antud valdkonnas tunduvalt väiksemaid teadmisi ja kogemusi kui hageja, kahtlema asjaoludes, milles hageja ise hüpoteegi seadmisel ei kahelnud, see kohtuotsusest ei selgu. Kohus ei saa kostjale etteheidetavaks teha asjaolu, et aastaid hiljem majanduslik olukord muutub või kinnisasja hind on väiksem, kui erialaseid teadmisi omavad isikud on arvanud. Vaidlusalune leping sõlmiti 09.08.2011 ja RA teadmine RV majanduslikust seisundist tuleb hinnata lepingu sõlmimise hetkega. 09.08.2011 hüpoteegi seadmise lepingut ei ole võimalik tunnistada kehtetuks ka selle tõttu, et 17.01.2013 kohtutäituri avalduse alusel on 28.02.2013 vaidlusalune hüpoteek kustutatud. Kuna tagatise andmise lepingul puudub toime kinnisasjas suhtes, siis ei ole võimalik rääkida lepingu kehtivusest, veel vähem selle kehtetuks tunnistamisest. TMS §-s 191 sätestatud tagasivõitmine saab toimuda ainult juhul, kui kohtuotsuse tegemisel oleks 09.08.2011 hüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguskokkulepe kehtivad kinnistusraamatu kande tähenduses. Kuna hüpoteek on kustutatud, siis vaidlus 09.08.2011 lepingu kehtetuse üle ei ole võimalik. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja III vastuse kohaselt ei sekku kohtutäitur hageja ja teiste kostjate materiaalõiguslikku vaidlusesse ja kohtutäitur peab jaotuskava muutma, kui langeb ära kostja II kasuks seatud III järjekoha hüpoteek. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TMS § 187 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et võlgniku vara tagasivõitmise nõude esitamise TMS §-is 187 sätestatud eeldused on täidetud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Täitemenetluses tagatise andmise tagasivõitmise alused sätestab TMS § 191. Selle paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui see on antud kuue kuu jooksul enne täitemenetluse alustamist ning tagatis on seatud juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Punkti 3 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis on antud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui tagatise saajaks on võlgniku lähikondne ja kui tagatise saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt ei saa tagatise andmist tagasi võita, kui tagatis on antud laenu tagamiseks ja kui võlgnik on tagatud lepingu järgi saanud pärast tagatise andmist oma käsutusse tagatise väärtusele vastava rahasumma, välja arvatud käesolevas paragrahvi lg. 1 p.3 nimetud juhul. TMS § 191 on erinormiks TMS § 188 suhtes. Antud juhul on tagatise andja ja saaja lähikondsed, s.o. vend ja õde. Seega on kohaldatav TMS § 191 lg. 1 p. 3, mille järgi kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis on antud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui tagatise saajaks on võlgniku lähikondne ja tagatise saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Maakohus on TSMS § 448 lg. 8 sätetele vastavalt põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt kostjad I ja II ei ole tõendanud, et kostja I oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakaohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Juba see, et kostjad I ja II sõlmisid 15.05.2011 lepingu, mille kohaselt kostja II hakkas kostja I eest tasuma kostja I võetud laenust tulenevaid kohustusi AS Bigbank ees, räägib vastu väitele, et kostja I oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Vastuseks apellatsioonkaebusele osundab kolleegium, et TMS § 191 lg. 1 p.3 kohaselt ei ole lähikondsete vahel tagatise andmise tagasivõitmisel tähendust sellel, kas tagatise saaja teadis tagatise andmisel tagatise andja maksejõuetusest või mitte, mistõttu apellatsioonkaebus vastavad väited (millele on pühendatud suurem osa apellatsioonkaebusest) on asjakohatud. Mis puutub maakohtu viitesse, et kostjad ei ole esitanud AS Swdbank kui liisinguandja poolt koostatud laenutoimiku andmeid kohtule, siis kohus on sellega osundanud, et kostjad ei ole laenutoimiku andmetega soovinud tõendada tagatise andja maksejõulisust tagatise andmise ajal ja väidavad paljasõnaliselt, et kostja I maksejõulisust tõendab asjaolu, et AS Swedbank sõlmis kostjaga I 20.09.2011 liisingulepingu. Siit ei saa teha järeldust selle kohta, et maakohus on seisukohal, et maksejõulisust saab tõendada vaid laenutoimiku andmetega. Asjaolu, et kostjad ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et 01.08.2011 laenulepingu alusel andis kostja II kostjale I üle 20 000 eurot, annab piisavalt alust järelduseks, et laenuleping oli näiline, s.o. sõlmitud tahteta laenu ka tegelikult anda ja saada. Tehing võib olla näiline ka siis, kui ta pole sõlmitud teise tehingu varjamiseks. Samas TMS § 191 lg. 1 p. 3 alusel, s.o. lähikondsete vahel sõlmitud tagatise andmise tagasivõitmisel ei ole oluline, kas kohustus, mille tagamiseks

tagatis oli antud, on tegelik või mitte. Seetõttu on vaidlus tehingu näilisuse üle antud juhul asjakohatu. Tagatise andmise tagasivõitmine toimub TsMS § 191 lg. 1 kohaselt tagatise andmise kehtetuks tunnistamisega. Maakohus ongi tunnistanud kehtetuks kostjate I ja II vahel 09.08.2011 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguskokkuleppe hüpoteegi seadmiseks, ja sellest lähtuvalt kohustanud kohtutäiturit muutma jaotuskava. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt seetõttu, et kostja II kasuks olev hüpoteek on kohtutäituri 17.02.2013 avalduse alusel kustutatud seoses tagatava kinnisasja müügiga, ei saanud tagasivõtmise hagi enam rahuldada, ei põhine seadusel. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab kolleegium menetlusosaliste apellatsiooniastmega seotud menetluskulud solidaarselt apellantide kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.