Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

Asjaolud Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse (kohtutäitur, puudutatud isik I) menetluses on täiteasi nr 022/2014/7516, milles Kabimo AS (sissenõudja, puudutatud isik II) on esitanud 04.12.2014 täiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi (Harju Maakohtu 04.12.2014 määrus tsiviilasjas nr 2-14-61566) täitemenetluse läbiviimiseks. 10.12.2014 esitas Aktsiaselts ESMAR EHITUS (avaldaja) kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur jättis 15.12.2014 otsusega avaldaja kaebuse rahuldamata. 29.12.2014 esitas avaldaja Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse 15.12.2014 otsusele täiteasjas nr 022/2014/7516, milles palus tühistada kohtutäitur Elin Vilippuse 15.12.2014 otsus täiteasjas nr. 022/2014/7416 ja teha uus otsus, millega määrata, et võlgniku sõidukid jäetakse arestimisel TMS § 71 lg 1 järgi võlgniku valdusesse. Kaebuse kohaselt on kohtutäitur arestinud ja andnud kolmandale isikule hoiule kogu ettevõtte tegevuses kasutatava vallasvara, s.h ettevõtte igapäevases majandustegevuses kasutatavad sõidukid. Avaldaja leidis, et olukorras, kus võlgnik on vaidlustanud täidetava määruse ja liiklusregistrisse on vastavalt esialgse õiguskaitse määruse punktile 4 kantud sõidukite käsutamist keelav keelumärge, ei ole võlgniku kogu ettevõtluseks kasutatava vallasvara, eelkõige sõidukite arestimine ja kolmandale isikule hoiule andmine asjakohane. Avaldaja leidis, et esialgse õiguskaitse määrusest ei tulene õigust pöörata võlgniku varale sissenõudja rahalise nõude täitmiseks sissenõuet, see õigustab vaid võlgniku vara käsutamise keelamiseks vajalike täitetoimingute tegemist täitedokumendis näidatud ulatuses. Sissenõudja seisukoht ja põhjendused Sissenõudja palus kohtule esitatud vastuses jätta esitatud avaldus rahuldamata. Harju Maakohtu 04.12.2014 esialgse õiguskaitse määruse kohaselt tuleb sõidukid arestida ning kohtutäitur ei ületa sõidukite arestimiseks ettenäitamise nõudes oma pädevust. Sõidukite andmine kolmandale isikule hoiule on põhjendatud, kuivõrd avaldaja on teavitanud sissenõudjat, et püüab ettevõtte varatuks teha ning nõude täitmisest kõrvale hoida. Olukorras, kus võlgnikul puuduvad piisavad vahendid nõude täitmiseks, on oluline tagada olemasoleva vara säilimine. Sissenõudja palus määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja välja mõista avaldajalt sissenõudja kasuks menetluskulu summas 717 eurot. Kohtutäituri seisukoht ja põhjendused Kohtutäitur vaidleb kaebusele vastu ning jääb oma 15.12.2014.a. otsuses toodud seisukohtade juurde. Kohtutäitur leiab, et TMS § 71 lg 1 jätab arestitud asja hoiule jätmise üle otsustamise kohtutäituri pädevusse. Olukorras, kus kohtutäituri andmetel võib esineda oht vallasvara säilimisele, on kohtutäitur õigustatud arestitud vallasvara võlgniku valdusesse mitte jätma. Täitemenetluses nr. 022/2014/7516 tuli kohtutäiturile esitatud täitedokumendi kohaselt arestida võlgnikule kuuluvad mootorsõidukid ja kanda vastav keelumärge registrisse. Arestimise lahutamatuks osaks on nii asja üleskirjutamine, käsutamise keelumärke registrisse kandmine kui ka arestitud vara võlgniku valdusesse jätmise otsustamine. Kohtutäitur palub menetluskulud jätta avaldaja kanda. Esimese astme kohtu määrus 31.03.2015 määrusega jättis Harju Maakohus avaldaja kaebuse Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus 15.12.2014 otsusele täiteasjas nr 022/2014/7516 rahuldamata. Puudutatud isiku Kabimo AS menetlusulud jättis maakohus avaldaja kanda ja kohtutäituri menetluskulud kohtutäituri enda kanda. Kohus rahuldas puudutatud isiku II avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning määras kindlaks ja mõistis avaldajalt puudutatud isiku II

kasuks välja menetluskulud summas 580 eurot. Kohus jättis puudutatud isiku II avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata summas 137 eurot. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 1 sätestab, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Antud juhul on esitatud kaebus Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse 15.12.2014 otsusele täiteasjas nr. 022/2014/7516 (I köide t/l 25-27, II köide t/l 46-48). Osundatud otsusega jättis kohtutäitur rahuldamata avaldaja 10.12.2014 kaebuse (I köide t/l 23-24). Kohus märkis, et kuivõrd kohus kontrollib vaid kaevatava otsuse seaduslikkust, tuleb kohtul lähtuda selle otsuse tegemise aluseks olnud avaldaja 10.12.2014 kaebusest (I köide t/l 23-24). Osundatud kaebuses leiab avaldaja, et olukorras, kus avaldaja on vaidlustanud täidetava määruse ja taotlenud määruskaebuse tagamiseks täitemenetluse peatamist, ei ole avaldaja kogu ettevõtluseks kasutatava vallasvara arestimine ja kolmandale isikule hoiule andmine asjakohane. TMS § 23 lg 1 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel. Kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sõltumata sissenõudja avaldusest, kui täitedokumendiks on kohtutäituri tasu maksmise või täitekulu väljamõistmise otsus, samuti muul seaduses sätestatud juhul. TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja -määrus tsiviilasjas. Hagi tagamise määrus kuulub viivitamatult täitmisele vastavalt TsMS § 467 lg 5. Täiteasjas nr. 022/2014/7516 on täitedokumendiks Harju Maakohtu 04.12.2014 määrus nr 214-61566, mis kuulub viivitamatule täitmisele. Nõude sisuks on Harju Maakohtu 04.12.2014 määruse resolutsiooni punktid 3-5 (I köide t/l 172-174). Kohus ei nõustunud avaldaja arvamusega, et kohtutäitur on põhjendamatult otsustanud arestida ja anda kolmandale isikule hoiule avaldajale kuuluvad sõidukid. Kohus selgitas, et antud juhul ei ole kohtutäitur omaalgatuslikult otsustanud vara arestimise, vaid selline otsustus tuleneb Harju Maakohtu 04.12.2014 määrusest (I köide t/l 135-144). Eelpool viidatud määruse p. 4 sisaldab kahte toimingut nii mootorsõidukite arestimist kui ka registrisse käsutamise keelumärke kandmist (I köide t/l 136). Kohus juhtis tähelepanu ka asjaolule, et kohtutäitur ei ole asunud ise sisustama esialgse õiguskaitse määrust. Vastupidi, kohtutäitur on pöördunud 08.12.2014 e-kirjaga sissenõudja poole küsimusega, kas sissenõudja peab vajalikuks sõidukite asukoha tuvastamise ja arestimistoimingu läbiviimise korral anda sõidukid hoiustamiseks kolmandale isikule (paigutada parklasse) või jätta sõidukid võlgniku vastutavale hoiule (I köide t/l 170). Sissenõudja on 08.12.2014 vastanud ja palunud anda sõidukid hoiustamiseks kolmandale isikule (paigutada parklasse) (I köide t/l 171). Samuti on kohtutäitur pöördunud 09.12.2014 e-kirjaga kohtu poole selgituste saamiseks „arestimise“ sisustamisel tsiviilasjas nr. 2-14-61566 (II köide t/l 10). Kohus on selgitanud, et sõidukid tuleks vastavalt TMS § 71 võlgniku käest ära võtta ja hoiustada kolmanda isiku juures (II köide t/l 14). Kohus selgitas, et vastavalt TsMS § 389 lg 6 korraldab vara arestimist kohtutäitur. Kohtutäitur võtab arestitud eseme hagi tagamist taotlenud isiku avalduse alusel oma järelevalve alla. Sel juhul keelab kohtutäitur täielikult või osaliselt eseme kasutamise ja võib anda esemega seonduvaid korraldusi, muu hulgas korraldada eseme hoiustamise. TMS § 64 lg 1 kohaselt võlgniku valduses olevate asjade arestimiseks kirjutab kohtutäitur asjad üles ja keelab nende käsutamise. Vara arestimiseks loetakse ka kohtutäituri avalduse alusel registripidaja poolt registrisse asja käsutamise keelumärke tegemist, kui see toimub enne arestimisakti üleandmist või kättetoimetamist käesoleva seadustiku § 75 kohaselt. Täitetoimikust nähtuvalt on kohtutäitur 08.12.2014 teatanud vara arestimisest. Vara arestimine on ebaõnnestunud, kuivõrd avaldaja seaduslik esindaja ei andnud nõusolekut

avaldaja tegevuskohas täitetoimingu läbiviimiseks ja sellel eesmärgil äriruumis viibimiseks (I köide t/l 182-188). Vaidlust ei ole, et kohtutäitur on kandnud avaldajale kuuluvatele mootorsõidukitele liiklusregistrisse keelumärked (II köide t/l 204-208, III köide t/l 46-47). TMS § 71 lg 1 kohaselt võib kohtutäitur jätta arestitud asja võlgniku valdusse, kui see ei ohusta sissenõudja nõude rahuldamist. Võlgniku valdusse ei jäeta sularaha, väärisesemeid ega dokumendi kujul olevaid väärtpabereid. Tulenevalt TMS § 72 lg 1 kui kohtutäitur ei võta arestitud asja enda valdusse ega jäta seda võlgniku valdusse, võib ta asja anda hoiule kolmandale isikule. Antud juhul nähtub kohtutäituri ja Reeborn OÜ vahelisest ekirjavahetusest, et kohtutäitur plaanib anda arestitavad mootorsõidukid hoiule kolmandale isikule (II köide t/l 12-13). Täiteasja nr. 022/2014/7516 täitetoimikust nähtub, et avaldaja ei ole kohtutäituri poolt arestitud sõidukeid kohtutäiturile üle andnud. Samuti tuleneb see avaldaja 18.03.2015 kohtule esitatud menetlusdokumendist (III köide t/l 7). Kohtu hinnangul ei ole kohtutäitur vaidlustatud 15.12.2014 otsuses ületanud diskretsiooni piire. Kohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, et tulenevalt täitemenetluses kehtivast formaliseerituse põhimõttest puudub kohtutäituril õigus anda hinnanguid täitedokumendist tuleneva nõude põhjendatusele või täitedokumendi õiguspärasusele. Asjaolu, et avaldaja on esitanud täitmisel oleva Harju Maakohtu 04.12.2014 määrusele määruskaebuse ei anna kohtutäiturile alust määruse mittetäitmiseks, kuivõrd TsMS § 390 lg 2 kohaselt ei peata määruskaebuse esitamine hagi tagamise määruse täitmist. Samuti on jäetud Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2015 määrusega Harju Maakohtu 04.12.2014 määrus muutmata (III köide t/l 49-52). Avaldaja väited selle kohta, et kohtutäitur pole tuvastanud vara võõrandamise või peitmise ohtu ei ole antud juhul kohased. Kohtutäiturile ei saa selliseid kohustusi omistada. Arestimise põhjendatuse on antud juhul maakohus tuvastanud ning vastavad põhjendused vara võõrandamise või peitmise osas on asjakohased hagi tagamise määruse vaidlustamisel. Kohus selgitas, et kooskõlas TsMS § 389 lg 6 teise ja kolmanda lausega võtab kohtutäitur arestitud eseme hagi tagamist taotlenud isiku avalduse alusel oma järelevalve alla, keelab täielikult või osaliselt eseme kasutamise ja võib anda esemega seonduvaid korraldusi, muu hulgas korraldada eseme hoiustamise. Võlgniku nõusolekut selleks ei eeldata. Käesoleval juhtumil on kohtutäitur vastavalt toiminud. Sissenõudja on avaldanud soovi paigutada sõidukid parklasse (II köide t/l 11) ning tasunud ka täitekulude ettemaksu (II köide t/l 16-17, 44-45). TsMS § 389 lg 6 sätestatud meetmeid kohaldatakse üksnes selleks, et tagada võimaliku kohtulahendi hilisem täitmine. Kohus juhtis tähelepanu, et Harju Maakohus on kooskõlas TsMS § 385 määranud, et hagi tagamise määruse täitmine lõpetatakse 1 443 555,82 euro tasumisel või samas ulatuses pangagarantii esitamisel (I köide t/l 16). Kohus selgitas, et kooskõlas TsMS § 386 on avaldajal õigus taotleda ka hagi tagamise abinõu asendamist või tühistamist. Samuti on avaldajal õigus nõuda hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist kooskõlas TsMS § 390. Kõige eeltoodu alusel asus kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et kaebus põhjendatud ei ole ning rahuldamisele ei kuulu, kuivõrd kohtutäituri otsus on tehtud seadusi järgides. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vastanud. Menetluskulude jaotuse osas leidis kohus TsMS § 172 lg-le 1 viidates, et kuivõrd kohus kaebust ei rahulda, tuleb menetluskulud jätta avaldaja kanda. Tulenevalt TsMS § 175 lg 31 jäävad kohtutäitur Elin Vilippuse menetluskulud käesolevas tsiviilasjas tema enda kanda.

Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 ja § 174 määras kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Sissenõudja menetluskulude nimekirja kohaselt on sissenõudja esindaja ajakuluks käesolevas tsiviilasjas 4h 50min. Esindaja on 21.01.2015 printinud dokumendid ja koostanud toimiku 10min, 03.02.2015 koostanud vastuse kaebusele 2h 40min, 04.02.2015 täiendanud vastust ja viimistlenud seda ning edastanud kohtule, kokku 2h. Avaldaja vaidles sissenõudja menetluskuludele vastu ning leidis, et põhjendatud ajakuluks on 1h (III köide t/l 8). Sissenõudja lepingulise esindaja tunnitasu määraks on olnud 159 eurot. Avaldaja vaidles nimetatud tunnitasu määrale vastu ning leidis, et põhjendatud tunnitasu määr on 120 eurot. Kohus nõustus antud juhul avaldajaga, et tegemist on põhjendamatult suure esindaja tunnitasu määraga. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 p. 25 leidnud, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (lahend nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (lahend nr 3-2-1-93-13). Kohus leidis, et sissenõudja esindaja tunnitasu määraks tuleb arvestada 120 eurot ilma käibemaksuta, kuivõrd tunnitasu määr 159 eurot ilma käibemaksuta on liialt suur. Kohus arvestas esindaja tunnitasu määra vähendamise juures antud tsiviilasja keerukusega. Arvestades sissenõudja esindaja poolt kohtule esitatud õigusabi teenuse spetsifikatsiooni ning esindaja poolt esitatud vastust, leidis kohus, et tegemist on põhjendatud ajakuluga, mis vastab tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutele ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses, s.o 4h 50min. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus sissenõudja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning määras avaldaja poolt sissenõudjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 580 eurot (4h 50min x 120 eurot). Määruskaebus 15.04.2015 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada Harju Maakohtu 31.03.2015 määruse osas, millega jäeti avaldaja kaebus rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas. Avaldaja palub teha uue määruse, millega tühistada kohtutäituri 15.12.2014 otsus täiteasjas nr 022/2014/7516 ja määrata, et avaldaja sõidukid jäetakse nende arestimisel avaldaja valdusse. Puudutatud isikute menetluskulud palub avaldaja jätta nende endi kanda ja mõista avaldaja menetluskulud välja puudutatud isikutelt. Avaldaja leiab, et Harju Maakohtu 04.12.2014 määrus ei näe ette sõidukite äravõtmist avaldajalt. Kõnealuse määruse resolutsiooni punkti 4 sõnastusest ei tulene, et kohus oleks seoses arestimisega pidanud vajalikuks ka sõidukite äravõtmist. Harju Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks kohaldanud TsMS § 378 lg 1 punktis 5 nimetatud hagi tagamise abinõu, milleks on kostja kohustamine asja kohtutäiturile hoiule andmiseks. Samuti märgib avaldaja, et keelumärked avaldajale kuuluvatele sõidukitele on kantud registrisse 04.12.2014. TMS § 64 lg 1 teisele lausele viidates leiab avaldaja, et seega registrisse käsutamise keelumärke tegemine võrdub vara arestimisega. Juba arestitud sõidukeid (käsutuspiirang on registrisse kantud) ei ole võimalik veel teist korda arestida vastava akti koostamisega. Kuna hagi tagamise menetluses ei toimu vara müüki, vaid üksnes käsutuse piiramine, siis pole mingit alust nõuda sõidukite üleandmist. Alates 04.12.2014 oli esialgse õiguskaitse määrus sõidukite osas täidetud ning mingisuguste täiendavate toimingute tegemiseks puudus alus. Maakohus on valesti kohaldanud TsMS § 378 lg 1 punkti 2 ja TMS § 64 lg-t 1, mis on viinud ebaõige määruse tegemiseni. Sõidukite äravõtmist ei saa õigustada ka Harju Maakohtu kohtunik 10.12.2014 kirjale tuginedes, milles kohus selgitas, et sõidukid tuleks vastavalt TMS § 71 võlgniku käest ära võtta ja hoiustada kolmanda isiku juures. Nimetatud e-kirjast lähtumine oleks vastuolus täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega. Kohtulahendi selgitamiseks ning sellekohaste täitemenetluses tekkivate vaidluste lahendamiseks on seaduses sätestatud kord. Kohtutäitur ei

ole seda korda selgituse küsimisel järginud ning ka maakohus ei ole selgitust nõutaval viisil vormistanud. Seejuures leiab avaldaja TsMS § 478 lg-tele 6 ja 7 tuginedes, et seega saab määruse selgitamist taotleda menetlusosaline, kelleks antud juhul on kas Kabimo AS või avaldaja, kohtule tuleb vormistada vastavasisuline taotlus, kohus peab kontrollima, kas antud selgitustaotlust ei tuleks hoopis menetleda TsMS § 368 lg-s 2 nimetatud korras ja selgitustaotluse kohta tuleb teha kohtumäärus. Ühtegi nimetatud nõuet ei ole käesoleval juhul järgitud. Avaldaja, kes oleks antud selgitustaotluse menetlemisel pidanud olema menetlusosaline, on jäetud ilma võimalusest omapoolseid seisukohti esitada, samuti pole avaldaja saanud juurdepääsu seaduses sätestatud kaebemenetlusele. Eelnimetatud ilmselgete menetluslike rikkumiste tõttu ei saanud kohtutäitur kohtu poolt 10.12.2014 e-kirja vormis antud selgitusest 04.12.2014 määruse täitmisel lähtuda. Eeltoodust nähtub, et kohtutäitur on omavoliliselt asunud ise sisustama esialgse õiguskaitse määrust ning tegema toiminguid, milleks tal seaduslik alus puudub. Juhul kui kohus vaatamata eeltoodud põhjendustele leiab, et kohtutäitur võis esialgse õiguskaitse määruse järgi lisaks keelumärgete sissekandmisele teha täiendavaid arestimistoiminguid, siis puudus kohtutäituril siiski alus sõidukite valduse äravõtmiseks. TMS § 71 lg 1 kohaselt pidanuks kohtutäitur hindama, kas sõidukite jätmine võlgniku valdusesse ohustab sissenõudja nõude rahuldamist. Seega pidi kohtutäitur otsuse tegemisel kaaluma, kas eksisteerib vara võõrandamise või peitmise oht. Kohus ja kohtutäitur on lugenud sõidukite äravõtmise üle otsustamisel piisavaks üksnes seda, et kohtutäitur oli küsinud sissenõudjalt, kas tema soovib sõidukite äravõtmist. Maakohus on selles küsimuses ebaõigesti kohaldanud TMS § 71 lg-t 1. Kohtutäitur on otsuse tegemisel teinud diskretsioonivea. Kohtutäituri 15.12.2014 otsusest nähtub, et kohtutäitur on diskretsiooni teostamisel (sõidukite äravõtmise üle otsustamisel) lähtunud üksnes sissenõudja paljasõnalistest väidetest, et avaldaja võib hakata oma vara võõrandama. Seejuures ei ole kohtutäitur küsinud avaldaja seisukohta ega kaalunud tema huve. Sissenõudja väited, justkui võib avaldaja oma vara võõrandada, on valed ning avaldaja on need ümber lükanud oma 18.03.2015 seisukohtade punktis 2. Kuna kohtutäitur on otsuse tegemisel lähtunud ebaõigetest asjaoludest ega ole kaalunud avaldaja huve, on ta teinud diskretsioonivea. Avaldaja on ehitusettevõte, kellel on igapäevane vajadus sõidukeid kasutada oma majandustegevuses. Kohtutäituri otsuse tagajärjel on avaldaja tavapärane majandustegevus takistatud. Avaldaja hinnangul tuleb arvestada, et sissenõudja huvi oma võimaliku nõude täitmiseks on piisavalt kaitstud, sest liiklusregistrisse on kantud sõidukite käsutamist piiravad keelumärked. Avaldaja hinnangul on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-eid 1 ja 2, § 232 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, kuna avaldaja poolt esitatud väited, seisukohad ja tõendid on olulises osas jäetud tähelepanuta. Kohus on jätnud täielikult käsitlemata avaldaja 18.03.2015 esitatud täiendavad seisukohad ning tõendid, märkides üksnes määruse punktis 28, et kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähendust, mistõttu kohus neile ei vasta. Maakohtu seisukoht, et nimetatud väited ja tõendid ei oma tähendust, on ebaõige. Maakohus pidi hindama ka seda, kas kohtutäitur on oma diskretsiooni sõidukite valduse äravõtmisel nõuetekohaselt teostanud. Seega pidi kohus andma sisulise hinnangu avaldaja esitatud seisukohtadele ning tõenditele. Avaldaja palub muuta ka menetluskulude jaotust, leides, et TsMS § 172 lg 1 kohaselt oleks õiglane, kui avaldaja menetluskulud kannaksid puudutatud isikud. Käesoleva vaidluse on põhjustanud kohtutäituri ebaseaduslik tegevus, samuti sissenõudja poolt valeandmete esitamine kohtule ja kohtutäiturile. Avaldaja ei vaidlusta menetluskulude kindlaksmääramist

osas, milles kohus jättis sissenõudja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt rahuldamata. Vastused määruskaebusele Kohtutäitur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Sissenõudja leiab, et määruskaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohus ei ole määruse tegemisel rikkunud menetlusnorme, samuti on õiguspärane menetluskulude jaotus. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 31.03.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruses toodud põhjendustel jõudnud õigele järeldusele, et avaldaja kaebus kohtutäituri 15.12.2014 otsusele tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu seisukohti pikemalt korrata. Avaldaja ei ole määruskaebuses toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid maakohtu seisukohti väärata. Nõustuda ei saa avaldaja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 378 lg 1 punkti 2 ja TMS § 64 lg-t 1, mis on viinud ebaõige määruse tegemiseni. Samuti ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse väitega, et kohtutäitur on omavoliliselt asunud sisustama esialgse õiguskaitse määrust ning tegema toiminguid, milleks tal seaduslik alus puudub. Ringkonnakohtu hinnangul saab tsiviilasja materjalidest nähtuvalt asuda seisukohale, et kohtutäitur on vara arestimise korraldamisel teinud toiminguid kooskõlas seadusega, lähtudes seejuures täitedokumendiks olevas Harju Maakohtu 04.12.2014 määruses sätestatust, mille resolutsiooni punkt 4 näeb ette nii avaldajale kuuluvate mootorsõidukite arestimise kui ka registrisse käsutamise keelumärke kandmise. Erinevalt määruskaebuse väidetest ei saa asuda ka seisukohale, et kohtutäitur oleks arestitud vara võlgniku käest ära võtmise ja hoiustamise otsustamisel ületanud diskretsiooni piire. Käesoleval juhul on kohtutäitur täitedokumendiks oleva lahendi hilisema täitmise tagamiseks sissenõudja vastava avalduse alusel (I kd tl 171) õigesti otsustanud anda arestitavad mootorsõidukid hoiule kolmandale isikule. Arestitud vara hoiustamise otsustamisel ei ole kohtutäitur asunud ise sisustama esialgse õiguskaitse määrust, vaid selline otsustus tuleneb sissenõudja soovist anda sõidukid hoiustamiseks kolmandale isikule (paigutada parklasse) ja kohtu selgitustest täitedokumendis määratud arestimise sisustamisel, mille kohaselt tuleks sõidukid vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) §-le 71 võlgniku käest ära võtta ja hoiustada kolmanda isiku juures. Vastuseks avaldaja väidetele seoses määruse selgitamise kohta TsMS § 478 lg-tes 6 ja 7 sätestatud nõuetega märgib ringkonnakohus, et TMS §-st 71 tuleneva kohtutäituri õiguse puhul jätta arestitud vara võlgniku valdusse on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega, mille tegemise tingimuseks ei ole asjaolu, et arestitud vara hoiustamisega seonduv oleks reguleeritud täitedokumendis. Kuivõrd arestitud vara hoiustamise korraldamisel ei näe seadus ette kohtutäituri kohustust küsida selle osas täitedokumendiks oleva lahendi teinud kohtu

arvamust, ei oma määruskaebuse lahendamise osas tähtsust avaldaja väited lahendi selgitamise nõuete järgimata jätmisest. Põhjendamatu on avaldaja seisukoht, nagu pidanuks kohtutäitur TMS § 71 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel kaaluma, kas eksisteerib vara võõrandamise või peitmise oht. Nimetatud asjaolud on kohus tuvastanud hagi tagamise põhjendatuse hindamisel. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu poolt märgitut, mille kohaselt puudub kohtutäituril täitemenetluses kehtivast formaliseerituse põhimõttest tulenevalt õigus anda hinnanguid täitedokumendist tuleneva nõude põhjendatusele või täitedokumendi õiguspärasusele. Arvestades lisaks eeltoodule, et maakohus kontrollib kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel üksnes kaevatava kohtutäituri otsuse seaduslikkust, on nii kohtutäitur kui ka maakohus jätnud põhjendatult andmata hinnangu muu hulgas avaldaja 18.03.2015 menetlusdokumendis esitatud väidetele, millega avaldaja on soovinud ümber lükata sissenõudja väiteid avaldaja poolt vara võõrandama asumisest. Kuna määruskaebus jääb eeltoodud põhjendustel rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda. Samuti puudub eeltoodut arvestades alus muuta maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastavalt sissenõudja Kabimo AS menetluskulude nimekirjale on sissenõudjale osutatud määruskaebemenetluses õigusabi 3,6 tunni ulatuses summas 468 eurot (ilma käibemaksuta) tunnihinnaga 130 eurot ilma käibemaksuta. Sissenõudja lepingulise esindaja osutatud õigusabi koosneb avaldaja määruskaebuse analüüsimisest, sellele vastuse koostamisest ning vastuse edastamisest kohtule ja menetlusosalistele. Avaldaja vaidleb sissenõudja menetluskuludele vastu ning leiab, et põhjendatud ajakuluks saaks lugeda 2 tundi tunnihinnaga 120 eurot, s.o kokku mitte rohkem kui 240 eurot. Avaldaja arvates tuleb kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada, et sissenõudja vastuse sisulise osa pikkuseks on vähem kui 3 lehekülge, vastuses toodud argumendid enamasti tsiteerivad maakohtu määruse põhjendusi ning sissenõudja poolt varasemalt toodud asjaolusid. Seega oli sissenõudja lepinguline esindaja määruskaebusele vastuse esitamise ajaks oma seisukohad kujundanud. Lisaks leiab avaldaja, et arvestades käesoleva asja keerukuse astet tuleb arvestada Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-14513 punktis 14 tehtud järeldusi lepingulise esindaja tunnihinna suuruse osas, mitte sissenõudja esindaja poolt osundatud Tallinna Ringkonnakohtu praktikat ning seetõttu lugeda põhjendatud tunnihinnaks kuni 120 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtu hinnangul võib sissenõudja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnihinda 130 eurot ilma käibemaksuta pidada mõistlikuks. Asjaolu, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga ja ilma käibemaksuta, ei tähenda, et sissenõudja lepingulise esindaja tunnihind 130 eurot ilma käibemaksuta oleks praegustel asjaoludel ülemäärane, pidades seejuures ka silmas, et õigusteenust on osutanud vandeadvokaat, kelle tunnitasumäära võib eelduslikult pidada kõrgemaks kui esindajal, kes advokatuuri ei kuulu. Arvestades avaldaja määruskaebuse mahtu ja sellele koostatud vastuse sisu ja mahtu, saab ringkonnakohtu arvates põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks käesolevas määruskaebemenetluses sissenõudja lepingulise esindaja osutatud toimingutele pidada menetluskulude nimekirjas märgitud 3,6 tundi. Seega tuleb avaldajal sissenõudjale hüvitada lepingulise esindaja kuluna 468 eurot (3,6x130).

Vastavalt sissenõudja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel avaldajalt sissenõudja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.