Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Määruse tegemise aeg ja koht
20. mai 2015. a Tartu
Tsiviilasja number
2-14-63002
Tsiviilasi
V.G. hagi A.U. vastu elatise tasumise kohustuse puudumise tuvastamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. veebruari 2015. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.G. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (hageja): V.G. (isikukood: XXX; elukoht: XXX), esindaja advokaat Grete Lüüs Vastustaja (kostja): A.U. (isikukood: XXXX; elukoht: Tartumaa XXXXX)
esindajad
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama
tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
Eeltoodu alusel tuleb keelduda menetlusse võtmast hageja avaldust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 186/2011/64 ja nr 186/2011/470, sest samas vaidluses on olemas jõustunud kohtulahend. Lisaks leidis kohus, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda õigusliku perspektiivituse tõttu. TsMS § 371 lg 2 p-i 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hagimaterjalidest nähtuvalt on V.G. kohustatud maksma oma alaealistele lastele K.G. ja M.G. elatist Tartu Maakohtu 28.12.2007. a otsuse tsiviilasjas nr 2-07-4845 alusel. Täitemenetluse registri andmetel on nimetatud kohtuotsuse alusel algatatud hageja suhtes täitemenetlused täiteasjades nr 186/2011/64, nr 186/2011/470, nr 186/2011/1481, nr 186/2011/2384 ja nr 186/2012/1313. Hageja taotleb hagis lastele elatise tasumise kohustuse puudumise tuvastamist ja elatise nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Hageja nõue tuleneb asjaolust, et hageja on 25.05.2009. a andnud nõusoleku oma alaealiste laste K.G. ja M.G. lapsendamiseks (tl 10) ning lapsed on laste ema ja tema abikaasa hooldada, mistõttu hagejal puudub kohustus lapsi üleval pidada. Nõusolekus puudub märge selle kohta, kellele V.G. annab õiguse oma lapsi lapsendada. Kohus luges ebaõigeks hageja seisukoha, et tal puudub elatise maksmise kohustus, kuna ta on loobunud vanemlikest õigustest ning andnud nõusoleku laste lapsendamiseks. PKS § 157 eesmärk ei ole lõpetada lapse vanema kohustust tasuda lapsele elatist, vaid asendada lapse vanema kohustus lapsendaja kohustusega. Seaduse mõttega kooskõlas ei saa olla lapse eraldi elava vanema vabastamine elatise tasumise kohustusest, kui laps elab koos oma ema (või isa) ning tema uue abikaasaga ja on oma ema (või isa) ja tema uue abikaasa ülalpidamisel. Elatise kohustuse lõppemiseks ei piisa eraldi elava vanema nõusolekust, et tema lapse võib lapsendada. PKS §-i 157 saab rakendada olukorras, kus lapsendamise protsess on ka tegelikult alanud, st keegi on esitanud lapsendamisavalduse. Hageja nõusolek on antud juba 2009. a ning käesoleva ajani ei ole lapsi lapsendatud ega ole tehtud ka muid toiminguid seoses lapsendamise ettevalmistamisega. Hagiavaldusest ei tulene, et lapsendamiseks oleks tehtud mingeid muid toiminguid peale hageja nõusoleku andmise. Hageja väitel soovis lapsi lapsendada kostja uus abikaasa (tl 4), kuid hagiavaldusest ei nähtu, et selleks oleks tehtud perekonnaseaduses ette nähtud toiminguid. Kohus leidis eeltoodu alusel, et hagiga ei ole V.G. taotletavat eesmärki – sundtäitmise lubamatuks tunnistamist – võimalik saavutada ning V.G. hagi tuleb TsMS § 371 lg 2 p-i 2 alusel jätta menetlusse võtmata.
jätmiseks. Hageja möönab, et täiteasjade nr 186/2011/64 ja nr 186/2011/470 osas on jõustunud kohtulahend olemas; 2) on maakohus rikkunud materiaal- ning menetlusõigusnormi. Nimelt sätestab PKS § 157 ls 1 üheselt, et lapsendaja on kohustatud last üleval pidama alates ajast, mil lapse vanemad on andnud lapsendamiseks vajaliku nõusoleku ja lapsendaja on võtnud lapse enda hooldada. Riigikohus on antud küsimust käsitlenud tsiviilasjas nr 3-2-1-47-13, milles on märkinud, et PKS § 157 kohaselt on lapsendaja kohustatud last üleval pidama ajast, mil lapse vanemad on andnud lapsendamiseks vajaliku nõusoleku ja abikaasad on võtnud lapse enda hooldada. Lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse enda hooldada võtmisest alates on eelnimetatud isikud ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimesed. Seega juhul, kui asjas leiavad tuvastamist PKS § 157 teises lauses sätestatud asjaolud, siis alates lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse hooldada võtmisest ei saa nõusoleku andjat lugeda enam ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimeseks. Maakohus on vääralt tõlgendanud PKS §-i 157 ning lisanud sellele tõlgendusi, mis lähevad vastuollu Riigikohtu praktikaga. Nimelt on maakohus selle sätte rakendamise eelduseks pidanud lapsendamisprotsessi reaalset alustamist. Seadus ega Riigikohus selliseid tingimusi seadnud ei ole ning on olnud seisukohal, et piisab reaalse faktilise olukorra realiseerumisest, kus lapsed on uues perekonnas hooldusel ning teine vanem on andnud omapoolse nõusoleku lapsendamiseks. Fakt, et lapsi ei ole kuni käesoleva ajani lapsendatud, ei ole sõltunud hagejast ning seda ei muudaks ka see, kui hageja oleks andnud nõusoleku lapsendamiseks konkreetsele isikule. Lisaks sellele märgib hageja, et notariaalse nõusoleku andmine just sellisel viisil (ehk ilma lapsendaja märkimiseta) tehti poolte kokkuleppel, kuna sellel hetkel ei olnud kostja veel elukaaslasega (R.U. abielus). Kehtiv regulatsioon nägi siis ning näeb ka nüüd ette, et kui nõusolekus on määratletud lapsendaja isik, on selle nõusoleku kehtivusaeg piiratud (3 aastat), kui aga jätta konkreetne isik määramata, kehtib nõusolek tähtajatult.
Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga selles, et alates 2010. a kehtiv PKS § 157 ls 1 kohaldamiseks piisab sellest, et lapse vanem on andnud nõusoleku lapse lapsendamiseks ning oluline ei ole see, kas laps on lapsendatud. Praegusel juhul on V.G. andnud notariaalse nõusoleku laste lapsendamiseks 25.05.2009. a. Nõusolekus on jäetud lapsendaja isik määramata. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi vanema nõusolek lapsendamiseks ei oma õiguslikke tagajärgi lapse ülalpidamise kohustuse suhtes. Maakohus on õigesti märkinud, et selleks, et lapsendajal tekiks lapse ülalpidamise kohustus, peab ta olema esitanud avalduse lapse lapsendamiseks. PKS § 159 lg 3 kohaselt on laps lapsendatud lapsendamise kohtumääruse jõustumisest alates. Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et avaldust laste lapsendamiseks ole esitatud, järelikult keeldus maakohus põhjendatult hagiavalduse menetlusse võtmisest, sest hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Käesoleval ajal on laste ülalpidamise kohustus laste sünniakti kantud isal.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.