eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Aarne Sarjas ja Ingeri Tamm
Sekretär
Liina Tulit-Kuum
Tõlk
Alla Lašmanova
Kohtuasi ja menetlusliik
kriminaalasi üldmenetluses Alar Sepperni süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg 1, § 344 lg 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja 4, § 345 lg 1 ning § 349 järgi, Olga Kroni süüdistuses KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3, § 344 lg 1, § 345 lg 1 – § 22 lg 3 ja § 209 lg 1 – § 22 lg 3 järgi ning Ksenia Sepperni süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 19. aprilli 2021 otsus
Apellant
Alar Sepperni ja Ksenia Sepperni kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Ken Kiudorf
Apellatsioonimenetluse ülejäänud pooled
Ringkonnaprokuratuuri
süüdistatav Alar Seppern. Isikukood 38601172243; elukoht XXX; Eesti kodanik; keskharidusega; töökoht Zepparth OÜ ja Zepparth.ee OÜ; süüdistatav Ksenia Seppern. Isikukood 49411163735; elukoht XXX; Eesti kodanik; keskharidusega; töökoht Zepparth.ee OÜ süüdistatav Olga Kron. Isikukood 45807302226; elukoht XXX; määramata kodakondsus; kõrgharidusega; töökoht puudub Olga Kroni kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga
Menetluse vorm
suuline, istung 30. septembril 2021
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 19. aprilli 2021 kohtuotsus osaliselt, s.o: - Olga Kroni õigeks mõistmises maksukuriteole kaasa aitamises KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3 järgi;
- Alar Sepperni süüdi tunnistamises 13. juunil 2017 toimunud dokumendi võltsimises KarS § 344 lg 1 järgi; - Alar Sepperni õigeks mõistmises H.P. dokumendi võltsimisele kihutamises KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi; - Olga Kroni õigeks mõistmises B.B. i ja V.B. i CV-dega seonduvas dokumendi võltsimises KarS § 344 lg 1 järgi; - Alar Sepperni õigeks mõistmises Olga Kroni B.B. i ja V.B. i CV-dega seonduvale dokumendi võltsimisele kihutamises KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi; - Olga Kroni süüdi tunnistamises FineTeamiga seotud arvetena vormistatud dokumentide võltsimises KarS § 344 lg 1 järgi ja tema selle eest karistamises; - Olga Kronile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises; - Alar Seppernile KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva kelmuse, KarS § 344 lg 1 järgi sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva dokumendi võltsimise ja KarS § 349 järgi sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise eest liitkaristuse mõistmises; - Alar Seppernil KarS § 209 lg 1 järgi lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva kelmuse ja KarS § 345 lg 1 järgi lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva võltsitud dokumendi kasutamise eest liitkaristuse mõistmises; - Alar Seppernile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises; - Olga Kronile KarS § 209 lg 1 – § 22 lg 3 järgi lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduvale kelmusele kaasaaitamise ja KarS § 344 lg 1 järgi lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva dokumendi võltsimise eest liitkaristuse mõistmises; - Ksenia Seppernile KarS § 209 lg 2 p 4 järgi karistuse mõistmises; - Maksu- ja Tolliameti Olga Kroni vastu esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmises; - riigilt Alar Sepperni kasuks 19 679,70 eurose menetluskulu välja mõistmises; - 3748 eurose Olga Kroni riigi õigusabi tasu riigi kanda jätmises.
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Tunnistada Alar Seppern KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi süüdi H.P. kihutamises dokumendi võltsimisele.
4.Tunnistada Alar Seppern KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi süüdi Olga Kroni kihutamises B.B. i ja V.B. i CV-dega seonduvale dokumendi võltsimisele.
5.Mõista Alar Seppernile
- käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 3 viidatud dokumendi võltsimise; - käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 4 viidatud dokumendi võltsimise; - sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva kelmuse; - sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva dokumendi võltsimise; - sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise; - lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva kelmuse ja - lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva võltsitud dokumendi kasutamise eest 3 aasta pikkune liitvangistus.
6.Suurendada käesoleva otsuse resolutsiooni eelmises punktis mõistetud vangistust Alar Seppernile maksukuriteo eest mõistetud karistuse arvelt 1 aasta võrra, mõistes nõnda Alar Seppernile 4 aasta pikkuse liitvangistuse. Arvata selle vangistuse hulka 18 päeva, mil Alar Seppern viibis eelvangistuses ja määrata nii Alar Sepperni ära kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aasta 11 kuu ja 12 päevane vangistus. Kohustada Alar Seppernit ilmuma selle vangistuse kandmiseks vanglasse maakohtust saadetavas teatises märgitud ajaks.
7.Mõista Olga Kron FineTeamiga seotud arvetena vormistatud dokumentide koostamises õigeks.
8.Tunnistada Olga Kron KarS § 344 lg 1 järgi süüdi B.B. i ja V.B. i CV-dega seonduvas dokumendi võltsimises.
9.Mõista Olga Kronile - käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 8 viidatud dokumendi võltsimise; - lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduvale kelmusele kaasaaitamise ja - lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva dokumendi võltsimise eest 1 aasta pikkune liitvangistus.
10.Tunnistada Olga Kron KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3 järgi süüdi maksukuriteole kaasa aitamises ja karistada teda 1 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega.
11.Suurendada käesoleva otsuse resolutsiooni eelmises punktis mõistetud vangistust 6 kuu võrra Olga Kronile käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 9 mõistetud karistuse arvelt, mõistes nõnda Olga Kronile 2 aasta pikkuse liitvangistuse. Arvata selle vangistuse hulka 2 eelvangistuses viibitud päeva, määrates nõnda ära kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 11 kuu ja 28 päevase vangistuse. Jätta see vangistus täitmisele pööramata, kui Olga
Kron ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkusel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaega arvestada alates maakohtu otsuse kuulutamisest, st 19. aprillist 2021.
12.Karistada Ksenia Seppernit sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva kelmuse eest 1 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega. Jätta see vangistus täitmisele pööramata, kui Ksenia Seppern ei pane 2 aasta pikkusel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaega arvestada alates maakohtu otsuse kuulutamisest, st 19. aprillist 2021.
13.Rahuldada Maksu- ja Tolliameti avalik-õiguslik nõudeavaldus osaliselt ja mõista Olga Kronilt välja 128 038,85 eurot laekumata käibemaksu, 56 934,23 eurot laekumata tulumaksu ja 48 917,80 eurot laekumata tööjõumaksude eest. Kohustada Olga Kroni tasuma neilt maksuvõlgadelt intressi 0,06% päevas – seda kuni võlgade täieliku tasumiseni või kuni intress on sama suur, nagu algsed võlad. Hakata intressi arvutama päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi toimuma pidi. Viidatud raha tuleb maksta Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole nr EE351010052031000004 (SEB Pank), EE522200221013264447 (Swedbank), EE401700017002872300 (Luminor Bank) või EE957700771001523585 (LHV Pank).
14.Mõista riigilt Alar Sepperni kasuks välja enne apellatsioonimenetlust tekkinud 14 679,70 eurone menetluskulu.
15.Mõista Olga Kronilt enne apellatsioonimenetlust tekkinud riigi õigusabi tasust riigi kasuks välja lisaks maakohtu välja mõistetud 2000 eurole 2748 eurot. Need 2748 eurot tuleb Olga Kronil tasuda kuu aja jooksul otsuse jõustumisest arvates kontole, mis on märgitud otsusele lisatud makseinfolehel. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui raha jääb tähtaegselt tasumata, hakkab seda välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
16.Jätta enne apellatsioonimenetlust tekkinud Olga Kroni riigi õigusabi tasust riigi kanda 1000 eurot.
17.Mõista riigilt Alar Sepperni kasuks välja 8933,30 eurot (sh käibemaks) valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
18.Mõista riigilt Ksenia Sepperni kasuks välja 1463,70 eurot (sh käibemaks) valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
19.Määrata K.Kooga Advokaadibüroole vandeadvokaat Kaido Kooga poolt Olga Kronile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 32,40 eurot. Jätta see summa ja juba varem riigi õigusabi tasu hulka arvatud 393,24 eurot, st kokku 425,64 eurone menetluskulu (sh käibemaks) riigi kanda.
20.Apellatsioonid rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord
Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
PÕHIOSA
(I) Süüdistus
1.Alar Seppernile esitati KarS § 3891 lg 1 järgi süüdistus maksukuriteos, mille ta pani toime OÜ BEST
BUILDING
(pankrotis) (BB) juhatuse liikmena seoses BB maksudeklaratsioonidega. Täpsemalt seisnes kuritegu järgnevas.
2.Esiteks jättis A. Seppern 2016. aasta märtsi, mai, juuli, augusti, septembri, oktoobri, novembri ja detsembri ning 2017. aasta jaanuari ja märtsi käibedeklaratsioonides kajastamata kokku 768 233,15 eurot, mis erinevad isikud (eeskätt linna- ja vallavalitsused ning korteriühistud) tasusid 28 arve alusel BB-le tolle poolt neile osutatud teenust eest. Nii jäi riigil valeandmete tõttu käibemaksuna (maksumäär 20%) laekumata 128 038,85 eurot.
3.Teiseks jättis A. Seppern deklareerimata tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kulutustelt – seda 2016. aasta jaanuarist kuni 2017. aasta märtsini esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonides. Nii jäi deklareerimata 227 736,90 eurot, mis jagunes: a) 135 375 eurot sularaha väljamaksed pangaautomaatidest, b) 56 949,90 eurot tasumiseks kaupade ja teenuste eest, mille kohta puudusid BB raamatupidamises algdokumendid ja maksuarvestus ning c) 35 412 eurot maksmiseks kaupade või teenuste eest, mis ei olnud BB ettevõtluses kasutatavad ega selle ettevõtlusega seotud. Seeläbi jäi riigile valeandmetest tingituna tulumaksuna (maksumäär 20%) laekumata 56 934,23 eurot.
4.Kolmandaks jättis A. Seppern 1. märtsist 2016 kuni 31. märtsini 2017 tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonides deklareerimata suure hulga tööjõumakse – teisisõnu maksis A. Seppern BB töötajatele nn ümbrikupalka. Nimelt tasus BB esitatud deklaratsiooni kohaselt viidatud perioodil töötajatele brutopalgana 39 112,09 eurot ehk ka tööjõumakse maksti lähtuvalt 39 112,09 eurosest brutopalgast. Tegelikult aga maksis BB brutopalgana välja 134 253,07 eurot ehk 95 140,98 eurot deklareeritust rohkem. Niisiis jäid lõviosalt palkadelt maksud maksmata. Täpsemalt jäi tasumata 17 269,03 eurot tulumaksu ja 31 648,77 eurot sotsiaalmaksu, st kokku 48 917,80 eurot.
5.Seega pani A. Seppern toime maksuhaldurile valeandmete esitamise maksu- ja kinnipidamiskohustuse vähendamise eesmärgil. Nii varjas ta maksukohustust üle 40 000 euro ehk KarS § 121 p 2 tähenduses suurele kahjule vastavas summas, sest riigile jäi maksudena laekumata 233 890,88 eurot (128 038,85 + 56 934,23 + 48 917,80).
6.Mõned deklaratsioonid esitas A. Seppern ise. Enamiku aga esitas A. Seppernilt saadud andmete alusel BB raamatupidaja Olga Kron, kes pani seeläbi A. Sepperni maksukuriteole kaasa aidates toime KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3 järgse kuriteo.
7.Lisaks pani A. Seppern toime ajutise töövõimetuse hüvitise (sünnitushüvitis) ja vanemahüvitisega seotud kelmuse. Seda tegi ta koos Ksenia Sepperniga. A. Seppern vastutab KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ja K. Seppern KarS § 209 lg 2 p 4 järgi. Nimelt otsustasid A.
Seppern ja K. Seppern esitada Haigekassale ja Sotsiaalkindlustusametile (SKA) K. Sepperni töötamise kohta valeandmeid selleks, et Haigekassa ja SKA maksaksid K. Seppernile lapse sünniga seonduva sünnitus- ja vanemahüvitisena välja rohkem raha kui K. Seppern oleks saanud õigete andmete esitamise korral. Selle plaani viisid nad järgneval viisil ellu.
8.24. oktoobril 2017 muutis A. Seppern Maksu- ja Tolliameti (MTA) töötamise registris (TÖR) andmeid: ta märkis, et alates 18. oktoobrist 2017 töötab K. Seppern Zepparth OÜ-s (Zepparth) enam mitte võlaõigusliku, vaid töölepingu alusel. See muudatus oli tarvilik selleks, et oleks võimalik saada alusetult suurt sünnitus- ja vanemahüvitist: seadus teeb hüvitistesse puutuvalt vahet sellel, kas keegi töötab võla- või tööõigusliku lepingu alusel.
9.A. Seppern esitas 11. detsembril 2017 MTA-le osaühing SEPMAR (Sepmar) nimel 2017. aasta jaanuari, märtsi, aprilli, mai, septembri, oktoobri, novembri ja detsembri tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonid (TSD). Nendes deklaratsioonides olevate andmete kohaselt sai K. Seppern Sepmarist brutotöötasuna kokku 49 975 eurot. Tegelikult K. Seppern Sepmaris ei töötanud ja Sepmar K. Seppernile töötasu ei maksnud. Täpsemalt toimus TSD-de esitamine nii: - O. Kroni poolt 10. veebruaril 2017 esitatud Sepmari jaanuari TSD-d parandas A. Seppern 4 korda: 13. juunil 2017 kell 15:37 tühistas A. Seppern varasema deklaratsiooni ja deklareeris 1. lisal väljamakseid K. Seppernile 3220 euroses summas (bruto). Nii tekkis Sepmaril maksukohustus 1825,10 eurot: kinnipeetud tulumaks 620,82 eurot, sotsiaalmaks 1062,60 eurot, töötuskindlustusmakse 77,28 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 64,40 eurot; Paar tundi hiljem, kell 16:23 tühistas A. Seppern äsja näidatud TSD ning esitas TSD nullidega. Nii tühistati Sepmari 1825,10 eurone maksukohustus; 11. detsembril 2017 kell 17:54 tühistas A. Seppern V.Š. (11. detsembril 2017 kell 11:45 surnud Sepmari juhatuse ainuke liige) ID-kaardiga 13. juunil 2017 kell 16:23 esitatud TSD. Ta deklareeris TSD 1. lisal K. Seppernile 3950 euro eest (bruto) töötasu väljamakseid. Seeläbi tekkis Sepmaril kohustus maksta 2238,86 eurot: kinnipeetud tulumaks 761,56 eurot, sotsiaalmaks 1303,50 eurot, töötuskindlustusmakse 94,80 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 79,00 eurot; Paar minutit pärast seda, kell 17:58 tühistas A. Sepern endiselt V.Š. ID-kaarti kasutades kell 17:54 esitatud TSD ja deklareeris TSD 1. lisal K. Seppernile 3950 euro eest (bruto) töötasu väljamakseid. Nii tekkis Sepmaril kohustus maksta 2238,86 eurot: kinnipeetud tulumaks 761,56 eurot, sotsiaalmaks 1303,50 eurot, töötuskindlustusmakse 94,80 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 79,00 eurot. - O. Kroni poolt 10. aprillil 2017 esitatud Sepmari märtsi TSD-d parandas A. Seppern 3 korda: 13. juunil 2017 kell 15:39 tühistas A. Seppern varasema deklaratsiooni ja deklareeris 1. lisal väljamakseid K. Seppernile 3620 euroses summas (bruto). Nii tekkis Sepmaril maksukohustus 2051,82 eurot: kinnipeetud tulumaks 697,94 eurot, sotsiaalmaks 1194,60 eurot, töötuskindlustusmakse 86,88 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 72,40 eurot; Paari tunni pärast, kell 16:25 tühistas A. Seppern deklaratsiooni ja esitas uue. Ta deklareeris
1.lisal väljamakseid K. Seppernile 3620 euroses summas (bruto). Selliselt tekkis Sepmaril maksukohustus 2051,82 eurot: kinnipeetud tulumaks 697,94 eurot, sotsiaalmaks 1194,60 eurot, töötuskindlustusmakse 86,88 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 72,40 eurot; 11. detsembril 2017 kell 18:31 tühistas A. Seppern V.Š. ID-kaardiga 13. juunil 2017 kell 16:25 esitatud TSD ning esitas uue deklaratsiooni. Ta deklareeris 1. lisal väljamakseid K. Seppernile 3620 euroses summas (bruto). Nõnda tekkis Sepmaril maksukohustus 2051,82
eurot: kinnipeetud tulumaks 697,94 eurot, sotsiaalmaks 1194,60 eurot, töötuskindlustusmakse 86,88 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 72,40 eurot. - O. Kroni poolt 9. mail 2017 esitatud Sepmari aprilli TSD-d parandas A. Seppern 3 korda: 13. juunil 2017 kell 15:40 tühistas A. Seppern varasema deklaratsiooni ja deklareeris 1. lisal väljamakseid K. Seppernile 3445 euroses summas (bruto). Nii tekkis Sepmaril maksukohustus 1952,63 eurot: kinnipeetud tulumaks 664,20 eurot, sotsiaalmaks 1136,85 eurot, töötuskindlustusmakse 82,68 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 68,90 eurot; Paari tunni pärast, kell 16:26 tühistas A. Seppern deklaratsiooni ja esitas uue. Ta deklareeris
1.lisal väljamakseid K. Seppernile 3445 euroses summas (bruto). Nõnda tekkis Sepmaril maksukohustus 1952,63 eurot: kinnipeetud tulumaks 664,20 eurot, sotsiaalmaks 1136,85 eurot, töötuskindlustusmakse 82,68 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 68,90 eurot; 11. detsembril 2017 kell 18:45 tühistas A. Seppern V.Š. ID-kaardiga 13. juunil 2017 kell 16:26 esitatud TSD ning esitas uue deklaratsiooni. Ta deklareeris 1. lisal väljamakseid K. Seppernile 5445 euroses summas (bruto). Nii tekkis Sepmaril maksukohustus 3086,23 eurot: kinnipeetud tulumaks 1049,80 eurot, sotsiaalmaks 1796,85 eurot, töötuskindlustusmakse 130,68 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 108,90 eurot. - Seoses Sepmari mai deklaratsiooniga kasutas A. Seppern V.Š. ID-kaarti. Seda tegi ta 11. detsembril 2017 järgmiselt: Ta esitas deklaratsiooni kell 18:22. Selle 1. lisal deklareeris A. Seppern väljamakseid K. Seppernile 5100 euro ulatuses (bruto). Seeläbi tekkis Sepmaril maksukohustus 2784,60 eurot: kinnipeetud tulumaks 999,60 eurot, sotsiaalmaks 1683,00 eurot, töötuskindlustusmakse 0,00 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 102,00 eurot; Mõni minut hiljem, kell 18:27 muutis A. Seppern seda deklaratsiooni ja esitas järgmise sisuga TSD. 1. lisa kohaselt tegi Sepmar väljamakseid K. Seppernile 5100 euro ulatuses (bruto). Nii tekkis Sepmaril maksukohustus 2784,60 eurot: kinnipeetud tulumaks 999,60 eurot, sotsiaalmaks 1683,00 eurot, töötuskindlustusmakse 0,00 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 102,00 eurot. - Ka Sepmari septembri deklaratsiooniga seoses kasutas A. Seppern 11. detsembril 2017 V.Š. ID-kaarti. Ta esitas deklaratsiooni kell 18:46. Selle 1. lisal deklareeris ta väljamakseid K. Seppernile 4120 euro ulatuses (bruto). Selliselt tekkis Sepmaril maksukohustus 2335,22 eurot: kinnipeetud tulumaks 794,34 eurot, sotsiaalmaks 1359,60 eurot, töötuskindlustusmakse 98,88 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 82,40 eurot. - Sepmari oktoobri deklaratsiooni esitas A. Seppern V.Š. ID-kaardiga kell 18:47. Selle deklaratsiooni 1. lisal deklareeris ta väljamakseid K. Seppernile 5980 euro ulatuses (bruto). Nii tekkis Sepmaril maksukohustus 3389,46 eurot: kinnipeetud tulumaks 1152,94 eurot, sotsiaalmaks 1973,40 eurot, töötuskindlustusmakse 143,52 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 119,60 eurot. - Sepmari novembri deklaratsiooni esitas A. Seppern V.Š. ID-kaarti kasutades kell 18:48. Selle TSD 1. lisal deklareeris ta väljamakseid K. Seppernile 5760 euro ulatuses (bruto). Seetõttu tekkis Sepmaril maksukohustus 3264,77 eurot: kinnipeetud tulumaks 1110,53 eurot, sotsiaalmaks 1900,80 eurot, töötuskindlustusmakse 138,24 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 115,20 eurot. - Sepmari detsembrigi TSD-d esitades kasutas A. Seppern 11. detsembril 2017 V.Š. ID-kaarti:
Kell 18:48 deklareeris A. Seppern deklaratsiooni 1. lisal väljamakseid K. Seppernile 3700 euro ulatuses (bruto). Nii tekkis Sepmaril maksukohustus 2097,16 eurot: kinnipeetud tulumaks 713,36 eurot, sotsiaalmaks 1221,00 eurot, töötuskindlustusmakse 88,80 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 74,00 eurot. Selle deklaratsiooni tühistas A. Seppern kell 18:50. Ta esitas uue deklaratsiooni, mille 1. lisal märkis, et Sepmar tegi K. Seppernile väljamakseid K. Seppernile 16 000 euro ulatuses (bruto). Selliselt tekkis Sepmaril maksukohustus 8812,96 eurot: kinnipeetud tulumaks 3124,16 eurot, sotsiaalmaks 5280,00 eurot, töötuskindlustusmakse 88,80 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 320,00 eurot.
10.19. veebruaril 2018 esitas K. Seppern MTA e-keskkonnas oma 2017. aasta tuludeklaratsiooni. Selles deklaratsioonis kajastas ta muu hulgas Sepmari poolt vääralt deklareeritud tulusid (töötasu). Kui Sepmar oleks K. Seppernile maksnud tõepoolest 49 975 eurost brutotöötasu, oleks K. Sepmari kontole pidanud Sepmarist saadava palgatuluna laekuma 38 763,43 eurot. Tegelikult aga koosnes K. Sepperni sissetulek 2017. aastal Haigekassalt, BBlt ja Zepparthilt saadud 15 168,56 eurost.
11.Sünnitushüvitise saamiseks esitas K. Seppern Haigekassale elektroonselt talle väljastatud töövõimetuslehe nr 00405821 kantud andmed töövabastuse perioodi 31. jaanuar kuni 19. juuni 2018 kohta. Töövõimetuslehe II osa kohaselt on K. Sepperni tööandjaks Zepparth. Töövõtja K. Sepperni kalendrikuu põhipalk töövabastuse alguskuupäevale eelnenud päeval on töövõimetuslehe kohaselt kokku 2120 eurot. Töövõimetuslehe III osa kohaselt on töötaja 2017. aasta tulu kokku 60 746 eurot (keskmine päevatulu 166,43 eurot). Seega on ajutise töövõimetuse hüvitist arvestatud summas 23 300,20 eurot, millest tulumaks on 4 660,04 eurot ning üle kandmisele kuuluvaks on märgitud 18 640,16 (23 300,20–4660,04) eurot. Tegelikult oli K. Seppernil õigus saada BB ja Zepparthi sotsiaalmaksuga maksustatud väljavõtete alusel 3305,12 eurot. Nende väärade andmete tõttu sattus riik Eesti Haigekassa kaudu eksimusse. Selle eksimuse ajel tegi Haigekassa 31. jaanuarist 19. juunini 2018. a 18 640,16 euro eest K. Sepperni arvelduskontole väljamakseid. Riik kandis varalist kahju 15 335,04 eurot (18 640,16–3305,12) ja samavõrra said A. Seppern ja K. Seppern varalist kasu.
12.Vanemahüvitise saamiseks esitas K. Seppern 25. aprillil 2018 eesti.ee portaali kaudu seoses oma 9. aprillil 2018 sündinud lapsega SKA-le taotluse vanemahüvitise määramiseks. Vanemahüvitise määramisel võttis SKA arvesse Sepmari deklaratsioonis toodud valeandmeid K. Sepperni töötamise kohta. Sellest lähtuvalt maksis SKA K. Seppernile 20. juunist 2018 kuni
31.maini 2019 välja kokku 28 094,31. Kui Sepmariga seotud valeandmeid ei oleks arvesse võetud, oleks K. Seppernile tasutud üksnes 8299,83 eurot. Niisiis sai K. Seppern vanemahüvitist 19 794,48 euro eest rohkem kui ta oleks pidanud saama (28 094,31–8299,83).
13.Kokku tekitasid A. Seppern ja K. Seppern niisiis riigile 35 129,52 eurot kahju (15 335,04+19 794,48).
14.A. Seppern pani toime ka dokumendi võltsimise KarS § 344 lg 1 mõttes. Seda tegi ta kõigepealt käesoleva otsuse p-s1 9 kirjeldatud moel Sepmari 2017. aasta jaanuari, märtsi, aprilli, mai, septembri, oktoobri, novembri ja detsembri TSD-des K. Sepperni osas valeandmeid esitades. Lisaks sellele aga kujutab endast võltsimist ka Sepmari 2017. aasta
Siin ja järgnevalt peetakse käesoleva otsuse mõnele punktile viidates silmas otsuse põhiosa punkte (ringkonnakohtu märkus).
veebruari TSD-ga seoses toime pandu ja see, mida A. Seppern tegi K. Seppernit ja Sepmarit puudutavate TÖR-i kannete osas. Nende kahe viimase osas toimusid järgmised sündmused.
15.A. Seppern parandas O. Kroni poolt 10. märtsil 2017 esitatud Sepmari veebruari TSD-d 3 korda: - 13. juunil 2017 kell 15:38 tühistas A. Seppern varasema deklaratsiooni ja deklareeris 1. lisal väljamakseid K. Seppernile 3120 euroses summas (bruto). Nõnda tekkis Sepmaril maksukohustus kokku 1768,42 euro ulatuses: kinnipeetud tulumaks 601,54 eurot, sotsiaalmaks 1029,60 eurot, töötuskindlustusmakse 74,88 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 62,40 eurot; - Paar tundi hiljem, kell 16:22 tühistas A. Seppern deklaratsiooni ja esitas selle nullidega. Sel moel tühistas ta 1768,42 eurose maksukohustuse; - 11. detsembril 2017 kell 18:30 tühistas A. Seppern V.Š. ID-kaardiga 13. juunil 2017 kell 16:22 esitatud TSD ning esitas TSD nullidega.
16.O. Kron oli 21. aprillist 2016 kuni 2. jaanuarini 2017 kandnud TÖR-i info, et Sepmar oli oma viimaste töötajatega lepingud lõpetanud 30. aprillil 2017. A. Seppern aga tegi K. Sepperni osas kolm kannet: - 13. juunil 2017 kell 16:18 märkis A. Seppern, et K. Seppern alustas 14. märtsil 2017 võlaõigusliku lepingu alusel Sepmaris töötamist ja ta töötas seal 31. maini 2017; - 11. detsembril 2017 kell 18:42 tegi A. Seppern V.Š. ID-kaardiga kande, mille kohaselt asus K. Seppern 12. septembril 2017 võlaõigusliku lepingu alusel jälle Sepmaris tööle ja töötas kuni
31.detsembrini 2017; - 11. detsembril 2017 kell 18:51 sisestas A. Seppern V.Š. ID-kaarti kasutades, et K. Sepperni võlaõigusliku lepinguga Sepmaris töötamine algas 12. septembril 2017 ja lõppes 11. detsembril 2017 ning töötamise lõpetamise aluseks oli „Võlaõigusliku lepingu lõppemine“.
17.Ka pani A. Seppern toime KarS § 349 pärase tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise. Seda seetõttu, et 11. detsembril 2017 kell 13:41 kuni 18:51 MTA e-keskkonda logimiseks Sepmari deklaratsioonide esitamiseks kasutas ta ülal kirjeldatud viisil V.Š. nimele väljastatud ID-kaarti.
18.A. Seppern pani KarS § 344 lg 1 järgse võltsimise toime ka seoses FineTeam OÜ-le (pankrotis) (FineTeam) esitatud arvetega. O. Kron aitas sellele võltsimisele kaasa ja pani nii toime KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 3 järgse kuriteo. A. Seppern kajastas BB käibedeklaratsioonides BB nimel 28. juunist 2016 kuni 10. veebruarini 2017 väljastatud 16 võltsarvet FineTeamile: tegelikult FineTeam BB-le arvetel kajastatud mahus teenuseid ei osutanud. A. Seppern tegutses vahendliku täideviimise vormis läbi BB raamatupidaja O. Kroni, keda ta valitses ülekaaluka teadmisega. O. Kron sai aru, et nende 16 arve näol on tegemist võltsitud dokumentidega, millede valmistamisel ja edastamisel osalemisega osutab tema ainelist ja vaimset kaasabi A. Sepperni poolt toimepandavale maksukuriteole. O. Kroni aineline kaasabi A. Sepperni maksukuriteole väljendus O. Kroni kuritegeliku tegevuse tugevdamises läbi võltsitud dokumentide, s.o arvete, loomise ja edastamise; vaimne kaasaabi aga tulenes õigusvastase teo toimepanemise toetamisest ja selle soodustamisest. Nimetatud 16 arvet koostas O. Kron ja neis näidati fiktiivset müüki FineTeamile 1 033 426,03 euro ulatuses. Arvete võltsimisega aitas O. Kron A. Seppernil omandada õigus kasutada arve tunnusega dokumente raamatupidamise arvestuses ning kasutada võltsitud arveid tasaarvelduste tegemiseks FineTeamiga, samuti omandati võltsitud arvete abil äriühingule õigus faktooringuteenuse kasutamiseks ja seeläbi vabade rahaliste vahendite kaasamiseks, mida BB sai kasutada äriühingu majanduslikes huvides, s.o kasvatada müügimahtusid või teha suuremamahulisemaid töid.
19.O. Kron ja A. Seppern panid kuriteod toime ka seoses riigihankega „Tartu Lasteaed Maarjamõisa katuse rekonstrueerimine“: a) võltsimisteod seoses esiteks ERGO Insurance SE (Ergo) kahe dokumendiga ja teiseks seoses AS SEB Pank (SEB) ühe maksekorraldusega ning b) kelmuse 20 964 eurose kahjuga. Täpsemalt toimus see nõnda.
20.Kõigepealt võltsis O. Kron dokumenti KarS § 344 lg 1 mõttes. Seda tegi ta 15. juunil 2016 BB tööruumides Ahtme mnt 78, Kohtla-Järve, A. Sepperni korraldusel: ta võltsis Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna töötaja I.H. i e-posti aadressile I.H. @raad.tartu.ee edastatud kindlustusettevõtte ERGO Insurance SE (Ergo) plankidel garantiilepingul nr 731230 ja garantiikirja vormi-garantiiaegne tagatis garantiikirjal nr 731230 Ergo töötaja A.K. i käsikirjalisi allkirju.
21.O. Kroni poolt viimati nimetatud võltsitud dokumente kasutas A. Seppern ja pani nii toime KarS § 345 lg 1 pärase kuriteo. Nimelt saatis ta need 15. juunil 2016 kell 18:34 interneti vahendusel enda e-posti aadressi [email protected] kaudu I.H. i e-posti aadressile I.H. @raad.tartu.ee. Sellise saatmise eesmärgiks oli saada 20 964 eurot. See summa kujutas endast viimast, 20% suurust Tartu Linnavalitsuse poolset makset BB-le tulenevalt 10. veebruaril 2016 Tartu Linnavalitsuse ja BB vahel sõlmitud lasteaiakatuse rekonstrueerimise ehituse töövõtulepingust nr ET 16/23. Nimelt oli viidatud 20 964 eurose makse eeltingimuseks töövõtulepingu kohaselt, et kindlustusettevõtte on nõus seadma garantiiperioodi ajaks ehitustöödele tagatise. Seetõttu näitaski A. Seppern võltsitud dokumendis tõele mitte vastavalt, et Ergo sellise tagatise annab.
22.O. Kron võltsis ka SEB maksekorraldust nr 1158 ja pani nii toime KarS § 344 lg 1 järgse kuriteo. Nimelt kandis ta sellele maksekorraldusele andmed selle kohta, et BB tasus Ergole garantiilepingust tuleneva makse 2220 eurot ning edastas selle maksekorralduse seejärel A. Seppernile. A. Seppern saatis selle võltsitud maksekorralduse 27. juunil 2016 kell 18:32 ekirjaga I.H. ile. Nii soovis A. Seppern tõendada Ergo garantiiga seotud dokumentide kehtivust, et BB-le kantaks üle juba ülal viidatud 20 964 eurot. Seeläbi pani A. Seppern toime KarS § 345 lg 1 pärase kuriteo.
23.A. Sepperni poolne ülal viidatud e-kirjade saatmine I.H. ile kujutab endast KarS § 209 lg 1 järgset kelmust. Äsja märgitust lähtuvad sisaldasid need e-kirjad endas Ergo garantiiga seonduvaid valeandmeid. Seetõttu sattus I.H. eksimusse ja andis Tartu Linnavalitsusele loa maksta BB-le ehituse töövõtulepingu alusel välja 20 964 eurot. O. Kron aga aitas dokumente võltsides sellele kelmusele kaasa ja pani nii toime KarS § 209 lg 1 – § 22 lg 3 järgse kuriteo.
24.A. Seppern pani võltsimiskuriteod toime ka seoses riigihankega “Vastseliina päästekomando ehitustööd”.
25.Esiteks kihutas A. Seppern H.P. dokumentide võltsimisele ja sooritas nõnda KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 pärase kuriteo ning seda selliselt. 7. oktoobril 2016 koostas H.P. Swedbank AS-i (Swedbank) nimel kaks dokumenti ja allkirjastas need digitaalselt. Esiteks oli tegemist pakkumuse tagatise garantiikirjaga, mille järgi garanteeris Swedbank BB esitatud pakkumuse täitmise tagamiseks 8000 euro suuruse summa tasumise. Teiseks dokumendiks oli kinnituskiri, mille kohaselt kinnitas Swedbank, et tema hinnangul on tema kliendi BB finantsseis hea ja et BB edukaks tunnistamise korral hankemenetluses väljastab Swedbank pakkumuse täitmise tagatiseks garantiikirja 80 000 euro suuruse summa ulatuses. Mõlemast dokumendist nähtuvalt on H.P. Swedbanga kinnisvara ja ehituse osakonna suurkliendihaldur. Tegelikult oli H.P. BB
töötaja, kes ei olnud kunagi Swedbangas töötanud. Nende dokumentidega omandas BB õiguse osaleda päästekomando ehitustööde riigihankel ning näidata BB pakkumuse edukaks tunnistamiseks äriühingul vabade rahaliste vahendite olemasolu ehk head majandus- ja finantsseisu. H.P. koostas need dokumendid seetõttu, et A. Seppern palus tal seda teha – niisiis kihutas A. Seppern H.P. võltsimisele.
26.Kohe pärast seda, kui H.P. dokumendid koostanud oli, täpsemini 7. oktoobril 2016 kell 10:57 esitas A. Seppern need e-riigihangete keskkonnas päästekomando ehitustööde hankemenetluses osalemiseks. Nii pani ta toime KarS § 345 lg 1 järgse kuriteo.
27.Võltsimiskuriteod sooritas lahustamiskeskuse ehitus“.
A. Seppern ka
seonduvalt
riigihankega
„Ravimite
28.Kõigepealt kihutas A. Seppern O. Kroni dokumentide võltsimisele ja pani nõnda toime KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 pärase kuriteo ja seda sellisel viisil. 22. detsembril 2016 kell 9:19 võltsis O. Kron BB tööruumides Kohtla-Järvel lahustamiskeskuse ehituse hankemenetluses pakkumuse nr 122671 koosseisus hankijale SA Ida-Viru Keskhaigla saadetud Vormil 9 ehituse projektijuhi CV-s B.B. i käsikirjalise allkirja ja Vormil 8 ehituse objektijuhi CV-s V.B. i käsikirjalise allkirja. B.B. ega V.B. sellest midagi ei teadnud. Nii omandas BB õiguse osaleda lahustamiskeskuse ehituse riigihankel ning näidata BB hankes nõutavate kvalifitseeritud ehitusspetsialistide, st projekti- ja objektijuhtide olemasolu. Neid allkirju võltsis O. Kron seepärast, et A. Seppern palus tal seda teha – seega kihutas A. Seppern O. Kroni võltsimisele. O. Kron aga vastutab võltsimise eest KarS § 344 lg 1 järgi.
29.Kohe pärast seda, kui O. Kron allkirjad võltsinud oli, täpsemini 22. detsembril 2016 kell 9:19 esitas A. Seppern need e-riigihangete keskkonnas lahustamiskeskuse ehituse hankemenetluses osalemiseks. Nõnda pani ta toime KarS § 345 lg 1 järgse kuriteo.
30.A. Seppernile ja K. Seppernile esitati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ka süüdistus rahapesus. Sellest süüdistusest prokuratuur menetluse käigus loobus. (II) Maakohtu otsus
31.Viru Maakohus tegi otsuse 19. aprillil 2021. Selle otsuse sisu oli kokkuvõtvalt järgmine. (a) Resolutsioon: süüküsimused α) A. Seppern A. Seppern tunnistati maksukuriteos KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 2 aasta ja 5 kuulise vangistusega. Ka tunnistati A. Seppern seoses sünnitus- ja vanemahüvitisega süüdi kelmuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4, dokumendi võltsimises KarS § 344 lg 1 ja tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamises KarS § 349 järgi ning teda karistati 3 aasta ja 2 kuulise vangistusega. Süüdi tunnistati A. Seppern ka puutuvalt lasteaiakatuse rekonstrueerimise riigihankesse: seda kelmuses KarS § 209 lg 1 ja võltsitud dokumendi kasutamises KarS § 345 lg 1 järgi. A. Seppernit karistati aasta ja 6 kuulise vangistusega.
Neist karistustest moodustati A. Seppernile 3 aasta ja 10 kuuline liitvangistus. Määrati, et koheselt ärakandmisele kuulub 5 kuuline vangistus, millest on vaja maha arvata 18 päeva, mille A. Seppern eelvangistuses olles juba ära kandnud on. Ülejäänud vangistus, st 3 aastat ja 5 kuud jääb täitmisele pööramata, kui A. Seppern ei pane 4 aasta pikkusel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Prokuröri süüdistusest loobumise tõttu mõisteti A. Seppern õigeks rahapesusüüdistuses (KarS § 394 lg 2 p-d 1 ja 3) ja FineTeamiga seotud võltsitud arvete kasutamises (KarS § 345 lg 1). Lisaks mõisteti A. Seppern õigeks: - päästekomando ehitustööde riigihankepakkumuse dokumentide võltsimisele kihutamises (KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2) ja võltsitud dokumendi kasutamises (KarS § 345 lg 1); - lahustamiskeskuse ehituse riigihankepakkumuse dokumentide võltsimisele kihutamises (KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2) ja võltsitud dokumendi kasutamises (KarS § 345 lg 1) ja - FineTeamiga seotud arvete võltsimisele kihutamises (KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2). β) O. Kron O. Kron tunnistati FineTeamiga seotud arvete võltsimises KarS § 344 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 9 kuulise vangistusega. Süüdi tunnistati O. Kron ka seoses lasteaiakatuse rekonstrueerimise riigihankega, seda kelmusele kaasaaitamises KarS § 209 lg 1 – § 22 lg 3 järgi ja võltsimises KarS § 344 lg 1 järgi. O. Kroni karistati 1 aasta ja 2 kuulise vangistusega. Liitkaristuseks mõisteti O. Kronile aasta ja 2 kuuline vangistus, milles arvati maha kaks päeva, mil O. Kron oli eelvangistuses. See vangistus jäeti aasta ja kolme kuulist katseaega seades tingimisi täitmisele pööramata. Kuivõrd prokurör loobus süüdistusest, mõisteti O. Kron FineTeamiga seotud arvete kasutamisele kaasaaitamises õigeks (KarS § 345 lg 1 – § 22 lg 3). Peale selle mõisteti O. Kron õigeks: - lahustamiskeskuse ehituse riigihankepakkumuse dokumentide võltsimises (KarS § 344 lg 1) ja - maksukuriteole kaasaaitamises (KarS § 3891 – § 22 lg 3). γ) K. Seppern K. Seppern tunnistati seoses sünnitus- ja vanemahüvitisega süüdi kelmuses KarS § 209 lg 2 p 4 järgi ja teda karistati 2 aastase vangistusega. See vangistus jäeti 2 aasta ja 1 kuulist katseaega seades täitmisele pööramata. Prokuröri süüdistusest loobumise tõttu mõisteti Ksenia Seppern õigeks rahapesusüüdistuses (KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3). (b) Resolutsioon: muud otsustused
32.MTA avalik-õiguslik nõudeavaldus jäeti läbi vaatamata.
33.Rahuldati SKA ja Haigekassa avalik-õiguslikud nõudeavaldused ja K. Seppernilt mõisteti välja vastavalt 19 794,48 eurot ning 15 335,04 eurot.
34.Lisaks tegi maakohus muidki otsustusi, nt menetluskulude või asitõendite kohta. (c) Mõningad menetlusõigusega seonduvad seisukohad
35.Maakohtu hinnangul pole võimalik tugineda jälitustoimingutega kogutud teabele, kuivõrd nende toimingute aluseks olnud dokumendid olid koostatud ebakorrektselt. Küll aga võis jälitustoimingute protokollides toodut kasutada kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
36.Läbiotsimistega ega asitõendi vaatlusprotokollidega seoses menetlusõigust ei rikutud.
37.Kaitsja viitas sellele, et osad deklaratsioonid esitas R.T. nimeline inimene. See aga A. Sepperni ega O. Kroni süüd ei väära. MTA sisekontrolli osakonna esindaja vastuse kohaselt on R.T. MTA töötaja. R.T. tõesti mõningaid deklaratsioone pärast nende esitamist muutis – aga süüetteheide on tehtud vaid O. Kroni poolt esitatud, st muutmata deklaratsioonide põhjal. (d) Päästekomando ehitustööde riigihange
38.A. Seppern soovis ehitada BB abil Vastseliina päästekomando hoone ja saada selle eest raha. Selleks oli tal tarvis kõigepealt osaleda riigihankel. Et hankemenetluse käigus edukaks osutuda, oli tarvis finantsasutuse garantiid. Sellist garantiid BB-l üheltki finantsasutuselt ei olnud. Seetõttu otsustas A. Seppern hankijat selles osas petta: ta võttis vastu otsuse saata hankijale dokumendid, milles nähtuks, et finantsaustuse garantii on BB-l olemas. Selle plaani teostamiseks võttis ta ühendust H.P. ga ja palus tollel allkirjastada kaks dokumenti. H.P. oli nõus. A. Seppern saatiski dokumendid H.P. le. Mõlemad dokumendid kandsid endal Swedbanga rekvisiite ja dokumentide allkirjastajaks oli märgitud Swedbanga suurkliendihaldur H.P. – ehkki H.P. Swedbangas ei töötanud. Üheks dokumendiks oli garantiikiri, milles Swedbank garanteeris BB-le pakkumise täitmise tagamiseks 8000 euro maksmise. Teiseks oli tegemist kinnituskirjaga, mille kohaselt on BB finantsseis Swedbanga teada hea, Swedbank on teadlik BB kavatsusest osaleda riigihankel ja et BB edukaks tunnistamise korral väljastab Swedbank pakkumuse täitmistagatise garantiikirja 80 000 euro suuruses mahus. Garantiikirja allkirjastas H.P. digitaalselt 7. oktoobril 2016 kell 8:56 ja kinnituskirja samal päeval kell 10:18. Seejärel saatis H.P. dokumendid interneti teel A. Seppernile. A. Seppern saatis need dokumendid edasi U.K. le, kes A. Seppernit riigihankega seoses tehniliselt abistas. U.K. laadis need kaks dokumenti ilma nendega sisuliselt tutvumata koos muude tarvilike hankedokumentidega riigihangete veebikeskkonda üles.
39.Kohus ei uskunud A. Sepperni väiteid, et tema H.P. le dokumentide allkirjastamise korraldust ei andnud. Esiteks olid A. Sepperni ütlused vastuolulised. Teiseks viitasid vähemalt kaude sellise korralduse andmisele H.P. ja U.K. ütlused. Ka pole usutav, et BB jaoks sedavõrd suure tähendusega protsessi ajas keegi teine ilma A. Sepperni teadmata.
40.Kohtu hinnangul pani H.P. dokumente allkirjastades iseenesest toime KarS § 344 lg 1 järgse võltsimise – ja A. Seppern kihutas teda sellele võltsimisele KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 mõttes. Siiski pole A. Seppernit võimalik võltsimisele kihutamises süüdi tunnistada. Seda seetõttu, et selle teo toimepanemise ajal kehtinud RHS § 113 lg 1, see tähendab selle seaduse vana redaktsiooni järgne norm (RHS v.r § 113 lg 1) nägi ette väärteovastutuse pakkuja või
taotleja poolt hankemenetluses valeandmete esitamise eest. Seega on KarS § 345 ja RHS § 113 v.r olemsulikult samatähenduslikud – ja niisugusel juhul tuleb spetsiaalsuspõhimõttest lähtuvalt kohaldada RHS v.r § 113 lg 1. RHS v.r § 113 lg 1 ei kohaldu mitte üksnes KarS § 345 lg 1 (võltsitud dokumendi kasutamine), aga ka KarS § 344 lg 1 (dokumendi võltsimine) korral. Vastasel juhul tekiks äärmiselt ebaloogiline olukord, et dokumendi pelk võltsimine on karistatav kuriteona, aga võltsitud dokumendi kasutamine ehk õigushüvesid oluliselt enam kahjustav tegevus vaid väärteona. Kuigi seadusandja tekstist ei nähtu sõnaselgelt, mida valeandmete esitamise all silmas peetakse, on selle sisu avatav teo toimepaneku ajal kehtinud RHS § 116 kaudu, mis sätestas pakkuja kahju hüvitamise kohustuse nii teadvalt valeandmete kui ka võltsitud dokumendi esitamise eest. Väärteo puhul on KarS § 23 kohaselt karistatav vaid täideviimine, mistõttu ei tule vastutus kihutamise eest kõne alla. Seetõttu on A. Seppern tarvis õigeks mõista.
41.Ka ei saa A. Seppernit karistada KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud dokumentide kasutamise eest. Seda seetõttu, et need dokumendid esitas hankekeskkonda U.K. . Niisiis saaks A. Seppern vastutada vaid vahendliku täieviijana. Riigikohus on aga selgitanud, et tulenevalt KrMS § 268 lg-st 2 eeldab isikule süüdistuses omistatud tegevuse oluline muutmine vahetust üksiktäideviimisest kaastäideviimiseks või vahendlikuks täideviimiseks uue süüdistuse esitamist. Ent isegi eelöeldut kõrvale jättes ei saa A. Seppernit KarS § 345 lg 1 järgi karistada, kuivõrd RHS v.r § 113 lg 1 prevaleerib selle kuriteokoosseisu üle. (e) Lahustamiskeskuse ehituse riigihange
42.A. Seppern tahtis ehitada BB kaudu SA Ida-Viru Keskhaigla ravimite lahustamiskeskuse ja saada selle eest raha. Selleks oli tal vaja kõigepealt osaleda riigihankel. Et hankemenetluse käigus edukaks osutuda, oli tarvis pädevate ehitusspetsialistide osalemist – sealjuures pidid need ehitusspetsialistid kinnitama oma nõusolekut oma allkirjaga. Ükski ehitusspetsialist ei olnud BB-le niisugust nõusolekut osalemiseks andnud. Sellest hoolimata otsustas A. Seppern näidata, et tal oli ühe objekti- ja ühe projektijuhiga kokku lepitud. Selleks palus ta O. Kronil koostada A. Seppernile teada olevate ehitusspetsialistide V.B. i ja B.B. i CV-d nende mõlema allkirjadega, näitamaks sel moel, et V.B. ja B.B. on hankemenetluses osalemisega nõus. O. Kron tegigi nii ja saatis dokumendid A. Seppernile. A. Seppern omakorda saatis need U.K. le, kes laadis need 22. detsembril 2016 kell 9:19 ilma nendega sisuliselt tutvumata koos muude tarvilike hankedokumentidega riigihangete veebikeskkonda üles.
43.Et allkirjad ei olnud V.B. i ja B.B. i kirjutatud, ilmneb nende meeste ütlustest ja käekirjaekspertiisist. Käekirjaekspertiisi ja O. Kroni ülestunnistuse alusel saab öelda, et V.B. i ja B.B. i allkirjad tegi järgi O. Kron. Hoolimata A. Sepperni enda vastupidistest väidetest ja O. Kroni ning U.K. pigem A. Seppernit õigustavatest ütlustest tuleb siiski öelda, et O. Kroni suunas allkirju koostama A. Seppern. Kõigepealt on A. Sepperni ütlused vastuolulised. Osaliselt on vastukäivad ka O. Kroni ütlused. O. Kronil endal ei olnud mingit huvi iseseisvalt V.B. i ja B.B. i allkirju järgi tegema hakata. Küll aga oli O. Kronil huvi täita A. Sepperni korraldusi, sest ta lootis nii BB-sse tööle edasi jääda ja palka saada: uut tööd oleks eakal ja eesti keelt halvasti valdaval O. Kronil raske leida olnud. A. Sepperni huvi oli aga hanke võitmine ja seeläbi ehituslepingu saamine ning raha teenimine. Kaude viitab A. Sepperni poolsele korraldusele ka see, kuidas A. Seppern oli andnud H.P. le korralduse kirjutada alla dokumentidele päästekomando ehitustööde hankemenetluses. Ka ei näinud A. Seppern enda sõnul dokumentide võltsituses mingit probleemi.
44.Seega on iseenesest täidetud tingimused O. Kroni süüdimõistmiseks KarS § 344 lg 1 järgi dokumendi võltsimises. Siiski ei saa seda teha: teo toimepanemise ajal kehtis RHS § 113 lg 1. Ka A. Seppernit ei saa KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi dokumendi võltsimisele kihutamises süüdi tunnistada: väärteole kihutamine ei ole KarS § 23 kohaselt karistatav.
45.Ka KarS § 345 lg 1 järgne A. Sepperni vastutus langeb ära: dokumendid esitas hankeregistrisse U.K. ehk A. Seppern võiks vastutada vaid vahendliku täideviijana – see aga praegust süüdistust arvestades võimalik pole. Liitagi vastaks A. Sepperni tegu RHS v.r § 113 lg-le 1 ja rakenduks spetsiaalsuspõhimõte. (f) FineTeamiga seotud arvete võltsimine
46.BB-l olid lepingulised suhted mitmete faktooringuteenust pakkuvate äriühingutega (Investly Holding OÜ, Citadele Leasing & Factoring OÜ ja Svea Finance AS). Need faktooringuandjad maksid oma lepingupartneritele (sh BB-le) arvete alusel, mille viimased väljastasid mõnele kolmandale isikule: arve väljastanud isikud ei pidanud arve tasumist ootama jääma, vaid saatsid arve koopia faktooringuandjale ja too maksis oma teenustasu võrra arvel kajastatust väiksema summa arve talle saatnud äriühingutele kohe välja – hiljem, kui arve kõigepealt saanud isik selle tasus, sai faktooringuandja selle tasu endale. FineTeami juhatuse liige K.S. soovis, et BB saaks faktooringuandjatelt seoses FineTeamiga raha hoolimata sellest, et BB FineTeamile ühtegi sooritust ei osutanud ega olnud BB-l seetõttu ka põhjust FineTeamile ühtegi arvet esitada. Oma plaani ellu viimiseks hakkas K.S. esitama BB raamatupidajale O. Kronile korraldusi koostamaks K.S. nimetatud summadega BB rekvisiitidega arveid, justkui oleks BB siiski FineTeamile sooritusi teinud ja et FineTeamil tekkis kohustus nende soorituste eest tasuda. A. Seppern oli neist korraldustest teadlik. O. Kron koostaski selliselt 16 arvet, kogusummas 1 033 426,03 eurot (brutosumma 861 195,87 eurot pluss käibemaks 172 239,16 eurot).
47.Et BB FineTeamile mingeid sooritusi ei teinud, ilmneb juba arvete ebakorrektsest vormistusest ja nende lakoonilisusest. Kui ei ole olemas korrektseid raamatupidamise algdokumente, tekib maksukohustuslasel kohustus tõendada nii seda, et tema väidetud majandustehingud üleüldse toimusid, kui ka seda, milline oli nende tehingute sisu ja ulatus. Praegu ei osanud A. Seppern märgitut konkreetselt selgitada. Liiatigi olid A. Sepperni ütlused vastuolulised. Ka O. Kroni ütlused mingeid sooritusi ei kinnita. O. Kron ei osanud arusaadavalt põhjendada, miks ta kohtueelsel menetlusel ütles, et BB midagi FineTeamile ei müünud, kohtus aga hakkas väitma vastupidist. Ka olid O. Kroni ütlused kohtus ebajärjepidevad. K.S. gi ütlusi pidas kohus ebausaldusväärseteks. K.S. saatis O. Kronile meili teel infot selle kohta, milliste summadega arved O. Kron koostama peab.
48.Niisiis võltsis O. Kron dokumente ja ta tuleb selle eest tunnistada süüdi KarS § 344 lg 1 järgi. Küll aga ei saa öelda, et O. Kroni kihutas võltsimisele A. Seppern, nagu leitakse süüdistuses. Korraldused arvete koostamiseks andis O. Kronile K.S. . A. Sepperni osas mingeid selliseid tõendeid pole – saab öelda üksnes seda, et A. Seppern oli võltsimistest teadlik. Seetõttu tuleb A. Seppern võltsimisele kihutamises õigeks mõista. (g) Lasteaiakatuse rekonstrueerimise riigihange
49.15. juunil 2016 sai A. Seppern pärast Tartu linnaametniku I.H. iga suhtlemist teada, et selleks, et Tartu linn maksaks BB-le välja viimase osa rahast (20 964 eurot), mida BB pidi lasteaiakatuse rekonstrueerimise eest saama, peab BB esitama linnale dokumentatsiooni selle
kohta, et mõni kindlustusandja annab tehtud töödele garantii. Seejärel koostas O. Kron tarvilikud garantiidokumendid. Ta võttis aluseks ühe Ergo poolt varem koostatud faili ja tegi selle alusel garantiilepingu nr 731230 ja garantiikirja nr 731230, mille kohaselt andis Ergo lasteaiakatuse osas garantii. Nende kahe dokumendi koostajaks oli nende dokumentide kohaselt Ergo töötaja A.K. – ja O. Kron kirjutas mõlemal dokumendil A.K. i nime juurde allkirja. Seejärel saatis O. Kron dokumendid A. Seppernile. A. Seppern teadis, et nende dokumentide looja polnud mitte A.K. , vaid O. Kron. Sellest hoolimata otsustas ta saata dokumendid I.H. ile. Seda tegi ta seetõttu, et linnvalitsus maksaks BB-le välja viidatud 20 964 eurot. A. Seppern tegi selle plaani teoks: ta saatis dokumendid I.H. ile 15. juunil 2016 kell 18:34. Samal päeval kell 21:43 palus I.H. A. Seppernil saata talle ka maksekorralduse koopia selle kohta, et BB tasus Ergole kindlustusmakse ära. Et BB Ergole sellist kindlustusmakset ei tasunud, ei olnud sellist maksekorraldust (ega selle koopiat) olemas. Selle maksekorralduse koostas O. Kron: sellelt ilmnes, justkui oleks BB maksnud Ergole 15. juunil 2016 kell 17:29 2220 eurot. Seejärel saatis O. Kron selle faili A. Seppernile. A. Seppern teadis, et tegelikult makset toimunud ei olnud, ent edastas sellegipoolest 27. juunil 2016 O. Kroni koostatud äsja viidatud dokumendi I.H. ile. Seda tegi A. Seppern juba varem ära toodud põhjusel: sooviga saada BB-le Tartu linnalt 20 964 eurot. Pärast maksekorralduse koopia saamist tekkis I.H. il arusaam, et garantiiga on kõik korras ja sellest lähtuvalt palus ta linna raha väljamaksetega tegelenud kolleegil BB-le 20 964 eurot üle kanda. 28. juunil 2016 see pädev inimene selle summa BB-le maksiski.
50.Kohus ei uskunud O. Kroni väiteid selle kohta, et viidatud dokumente ei koostanud tema. Pangast saadud info kohaselt 15. juunil 2016 BB Ergole midagi ei maksnud. O. Kroni selgitused kohtus olid äärmiselt segased ja suuresti arusaamatud. Käekirja- ja allkirjaekspert leidis, et A.K. i allkirjad kirjutas tõenäoliselt O. Kron. Kaitsjal pole õigus, väites, et O. Kron pidas kindlustusandjatega garantiikirjade osas läbirääkimisi. O. Kronil polnud õigust BB nimel Ergoga mingit lepingut sõlmida. Ehkki A. Seppern eitas oma teadlikkust dokumentides oleva info tõele mittevastavuse osas, kohus siiski A. Sepperni sellise teadlikkuse tuvastas. A. Sepperni ütlused olid juba iseenesest vastuolulised ja läksid osaliselt vastuollu ka O. Kroni öelduga. A. Sepperni vastu kõneleb seegi, et ta pani juba tuvastatust lähtuvalt toime mitmeid muidki võltsimisega seotud kuritegusid.
51.O. Kroni tegu tuleb maakohtu hinnangu pidada võltsimiseks. Muu hulgas tuleb leida, et O. Kroni koostatud dokumentidega sai omandada õigusi: BB pidi nende alusel saama linnalt raha. O. Kron oli neist asjaoludest teadlik. Seetõttu tuleb O. Kron tunnistada süüdi KarS § 344 lg 1 järgi. A. Seppern vastutab kõigepealt KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud dokumendi kasutamise eest, kuivõrd ta saatis need dokumendid I.H. ile. Teiseks aga tuleb A. Seppern tunnistada KarS § 209 lg 1 järgi süüdi kelmuses. Ta tekitas dokumente I.H. ile saates viimases eksimuse, justkui oleks kõik 20 964 euro väljamakse tingimused täidetud. I.H. palus seetõttu teha oma kaastöötajal BB-le väljamakse, mida viimane tegigi. Nii tekkis linnale 20 964 eurone kahju. A. Seppern tegutses selle raha saamise nimel ehk eesmärgipäraselt. Dokumente võltsides aitas O. Kron A. Sepperni kelmusele kaasa, mistõttu tuleb ta tunnistada süüdi KarS § 209 lg 1 – § 22 lg 3 järgi. (h) Sünnitus- ja vanemahüvitis
52.A. Seppern ja K. Seppern otsustasid nende tulevase lapse peatset sündi ära kasutades petta riigilt välja sünnitus- ja vanemahüvitist. Selle plaani viisidki nad ellu ja seda järgmisel moel. Et riik maksis hüvitisi tulenevalt ema teenistusest, pidi A. Seppern näitama Sepmari deklaratsioonides, justkui oleks K. Seppern töötanud 2017. aastal Sepmaris ja et Sepmar oleks maksnud K. Seppernile kõrget töötasu. Tegelikult K. Seppern Sepmaris ei töötanud. A. Seppern
sisestas 11. detsembril 2017 V.Š. ID-kaarti kasutades Sepmari 2017. aasta jaanuari, märtsi, aprilli, mai, septembri, oktoobri, novembri ja detsembri tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonidesse andmed, mille kohaselt maksis Sepmar neil kuudel K. Seppernile brutotöötasuna kokku 49 975 eurot. Sarnased andmed sisestas A. Seppern V.Š. ID-kaarti kasutades samal kuupäeval ka TÖR-i. 31. jaanuaril 2018 esitas K. Seppern Zepparthi nimel Haigekassale talle (st K. Seppernile) sünnitushüvitise määramiseks töövõimetuslehe nr 00405821, mis sisaldas andmed tema (st K. Sepperni) 31. jaanuarist kuni 19. juunini 2018 väldanud töövabastuse perioodi kohta. Haigekassa võttis sünnitushüvitist kindlaks määrates aluseks K. Sepperni osas 2017. aasta kohta deklareeritud sotsiaalmaksu ehk lähtus sellest, et K. Sepperni töötamisega seoses maksis sotsiaalmaksu ka Sepmar. Nii maksis Haigekassa K. Seppernile sünnitushüvitisena välja 18 640,16 eurot. Kui aga Sepmarit puudutavaid andmeid poleks arvesse võetud, oleks K. Seppern saanud vaid 3305,12 euro suuruse sünnitushüvitise. Seega sai K. Seppern 15 335,04 eurot rohkem kui ta oleks pidanud saama. K. Seppern sünnitas lapse 9. aprillil 2018. 25. aprillil 2018 esitas K. Seppern riigiportaalis SKA-le taotluse määrata talle vanemahüvitis. SKA-gi võttis vanemahüvitist kindlaks määrates arvesse 2017. aasta sotsiaalmaksuga seoses esitatud andmed, sh K. Sepperni väidetava Sepmaris töötamise. Nõnda tasus SKA K. Seppernile 20. juunist 2018 kuni 31. maini 2019 kokku 28 094,31. Kui Sepmariga seotud andmeid ei oleks arvestatud, oleks K. Seppernile tasutud 8299,83 eurot. Seega sai K. Seppern vanemahüvitist 19 794,48 euro eest rohkem kui ta oleks pidanud saama.
53.K. Seppern ütlusi ei andnud. A. Sepperni süüdistuse ümber lükkamisele suunatud ütlusi kohus aga ei uskunud. Sel ajal, kui 11. detsembril 2017 tehti kanded Sepmari deklaratsioonidesse ja TÖR-i, oli V.Š. juba surnud: kanded tehti 17:58 kuni 18:50, ent V.Š. surm fikseeriti juba samal päeval kell 11:29. Liiatigi ei saa uskuda A. Sepperni ütlusi selle kohta, et tema käes kunagi V.Š. ID-kaarti polnud – enne V.Š. surma kurtis A. Seppern telefoni teel V.Š. le, et ta kaotas V.Š. ID-kaardi jälle ära ja palus V.Š. l teha uus kaart. A. Sepperni kaitsja esitatud Sepmari ja Leedu äriühingu Grako UAB (Grako) lepingut, mille kohaselt olevat K. Seppern teinud Sepmari töötajana 2017. aastal Leedus erinevaid ehitustöid, kohus K. Sepperni tegelikku Leedus töötamist kinnitavaks ei lugenud. Ka kaitsja esitatud Vene Sberbanga väljavõtet, mis pidanuks kaitsja hinnangul kinnitama Sepmari poolset töötasu maksmist K. Seppernile, pidas kohus ilmsete võltsimistunnustega olevaks ja ebausaldusväärseks. Vene maksuametist saadud info kohaselt võivad Vene pangad avada välismaistele äriühingutele arveldusarveid vaid rangetel tingimustel, Sepmarit Vene registrites registreeritud pole ja väidetav Sberbanga konto ei vasta Vene pangakontode standardile. Pole võimalik, et surnud V.Š. ID-kaarti kasutas keegi muu kui A. Seppern: Sepmari deklaratsiooni ja TÖR-i kantud andmeid ei saanud peale A. Sepperni keegi teine teada. Sellele viitab ka tõsiasi, et A. Sepperni juurest leiti läbiotsimisel mitmeid V.Š. ga seotud asju. Oluline on seegi, et Maksuameti e-keskkonda ja TÖR-i siseneti 11. detsembril 2017 A. Sepperni elukoha IPaadressilt. Töövõimetuslehe Haigekassale esitajaks oli aga K. Seppern, kuivõrd see leht esitati Zepparthi nimelt ja lehe esitamise ajal oli Zepparthi seaduslik esindaja K. Seppern.
54.A. Seppern pani 11. detsembril 2017 Sepmari deklaratsioone esitades ja andmeid TÖR-i sisestades toime dokumendi võltsimise KarS § 344 lg 1 mõttes. Nimelt lõid valeandmed aluse K. Sepperni sünnitus- ja vanemahüvitise kindlaksmääramiseks. Seetõttu tuleb A. Seppern KarS § 344 lg 1 järgi süüdi tunnistada. A. Seppern tuleb süüdi tunnistada ka KarS § 345 lg 1 järgi tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamises, kuivõrd ta kasutas nende andmete esitamiseks V.Š. ID-kaarti. Ka on A. Seppern vaja tunnistada süüdi kelmuses. K. Sepperngi tuleb kelmuses süüdi tunnistada. Nimelt sattusid Haigekassa ja SKA K. Sepperni ja A. Sepperni käitumisaktide tõttu eksimusse ja tegid korrektsest suuremad varakäsutused. Seetõttu tekkis riigil varakäsutuste
ulatuses kahju. Nad tegutsesid kavatsetult. Kuivõrd tegemist oli grupilise kelmusega, vastutab K. Seppern KarS § 209 lg 2 p 4 järgi. A. Seppern aga vastutab KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi: lisaks grupilisusele on kvalifitseerivaks asjaoluks korduvus, sest A. Seppern oli eelnevalt pannud toime kelmuse seoses lasteaiakatuse rekonstrueerimisega. (i) Maksukuritegu
55.A. Sepperni maksukuriteos KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi mõistmist põhjendas kohus selliselt.
56.Kohtu hinnangul leidis käibemaksu puutuvalt süüdistusaktis väidetu aset: BB 2016. aasta märtsi, mai, juuli, augusti, septembri, oktoobri, novembri ja detsembri ning 2017. aasta jaanuari ja märtsi käibedeklaratsioonides jäi kajastamata kokku 768 233,15 eurot, mida BB-lt ehitusteenust tellinud isikud 28 arve alusel BB-le tasusid; 20% käibemaks oli selle summa pealt 128 038,85 eurot. Õige ei ole A. Sepperni ja tema kaitsja seisukoht, et deklareerimata arvete näol oli tegemist ettemaksuarvetega, mille deklareerimise kohustust polnud. Enamikel juhtudel oli lepingus otsesõnu kirjas, et ettemaksu ei tehta. Samuti nähtub arvete lisaks olevatelt aktidelt, et tööd tõepoolest teostati ja võeti tellija poolt vastu. A. Seppernil ei saanud tekkida ka mistahes eksimust, et tegemist võis olla ettemaksuarvetega. BB esindajana sõlmis lepingud tellijatega A. Seppern. Pole võimalik, et A. Seppern lepingute sisuga ei tutvunud. Seega teadis ta, et lepingud ettemaksuarvete esitamist ette ei näinud. Samuti teadis ta, et arvete esitamise ja tellija poolt arvete tasumise eelduseks on BB kui töövõtja poolt reaalselt teostatud ja tellijale üle antud tööd.
57.Ka puutuvalt ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu deklareerimata jätmise süüdistusse leidis kohus, et süüdistusaktis kirjeldatud tehingud BB arvelduskontodel olnud rahaga toimusid. Nimelt võeti 2016. aasta jaanuarist kuni 2017. aasta märtsini pangaautomaatidest välja 135 375 eurot, mille kohta pole ainsatki raamatupidamise algdokumenti ja mida pole raamatupidamises kajastatud. Samal perioodil, st 2016. aasta jaanuarist kuni 2017. aasta märtsini tehti 56 949,90 euro eest selliseid oste ja ülekandeid, mille kohta puudub raamatupidamise algdokument ja mida pole valdavalt raamatupidamises kajastatud – kui aga tehing raamatupidamises ka kirjendatud on, pole see seostatav BB majandustegevusega. Viimaks soetati 2016. aasta jaanuarist kuni 2017. aasta jaanuarini 35 412 euro eest selliseid kaupu või tehti selliseid rahaülekandeid, mida ei saa seostada BB majandustegevusega.
58.Neid tehinguid hinnates tuletas kohus kõigepealt meelde, et raamatupidamise algdokumentide puudumisel peab tehingute korrektse sisu tõendama ära (maksukohustuslasest) süüdistatav. Sealjuures ei piisa abstraktsetest selgitustest, vaid tuleb esitada konkreetne tõend.
59.A. Seppern väitis, et ta kasutas ca 80% pangaautomaatidest välja võetud sularaha isiklikeks kuludeks. Samas aga kaitses A. Seppern end väidetega, et mõningase osa välja võetud rahast kulutas ta ettevõtlusega seoses ja et nii ta ise kui ka K. Seppern maksid oma rahast BB-le suuri summasid. Neid kaitseväiteid kohus ei uskunud. Täpsemalt selgitas kohus järgmist.
60.Kohtule esitati Kesoro Jõhvi OÜ (Kesoro) müügiarved BB-le ja BB-lt K.S. le esitatud arved. Need aga olid kohtu meelest võltsitud. Esiteks oli arvete koostajaks märgitud A.E. – tema aga sel ajal Kesoros ei töötanudki. Teiseks nähtub Kesoro käibedeklaratsioonidest, et praeguses menetluses esitatud rekvisiitidega arveid ei esitatud mitte BB-le, vaid hoopis teistele isikutele.
61.Väär on kaitseväide, et 27. juunil 2016 soetati Sportlandist 199,20 euro eest BB tööriietus. Osteti hoopiski kaks jalgpalli, kaks võrkpalli ja kaks korvpalli. Nende pallidega seonduvalt pole õige kaitseväide, et ostud tehti Kiviõli Vene Gümnaasiumi spordisaali renoveerimisega seoses. Selle spordisaali renoveerimiseks esitas BB 1. augustil 2016 Kiviõli Vene Gümnaasiumile arve seonduvalt elektripaigaldiste tugevvoolu osa renoveerimisega. Voolutöödel polnud mingit pistmist spordipallidega.
62.Pole tõendatud kaitsja väited, et 12. jaanuaril 2016 Noorus OÜ-s (Noorus) tehtud kaardimakse leidis aset koolituse käigus – koolituse toimumise tõendamiseks ei piisa paljasõnalisest kinnitusest. Sama tuleb öelda 30. oktoobril 2016 Nooruses kulutatud 255 euro kohta.
63.Kohus ei uskunud A. Seppernit, et 15. mail 2016 toimunud 20 000 eurone ülekanne Talesale tehti töövõtulepingu alusel. On küll olemas üks Talesale viitav arve, aga selle arve adressaat pole mitte UAB Talesa, vaid keegi OÜ Talesa. Kohtule esitatud BB ja Talesa vahelised lepingud erinevad oluliselt A. Sepperni arvutist leitud lepingutega. Esitatud lepingutes on mitmeid ebakõlasid. Ka lepingutele lisatud arved tekitavad küsimusi. Seoses lepingute kohaselt Talesa esindajaks olema pidanud M.B. iga andis A. Seppern vastuolulisi ütlusi: puutuvalt sellesse, kas ta üldse sellist inimest teab ja kas ta temaga kohtunud on. Seega tuleb ilmselgete võltsimistunnustega lepingud tõendite hulgast välja jätta. Et Talesa BB-le mingeid teenuseid ei osutanud, kinnitab ka see, et enamik BB töötajaid polnud midagi Talesast kuulnud – ehkki kaitseversiooni kohaselt olevat nad töötanud ka Talesa heaks.
64.Seoses Zepparthile tehtud ülekannetega väitis kaitsja, et BB andis Zepparthile laenu ja et Zepparth tagastas selle laenu kahes osas. Nende väidete tõendamiseks esitas kaitsja kohtule laenulepingu. See leping aga kaitsja väiteid ei kinnita: lepingu kohaselt ei andnud BB mitte laenu Zepparhile, vaid vastupidi – Zepparth andis laenu BB-le. Ka pole lepingus nimetatud, kuhu ja millal laen välja maksta tuleb. Lisaks ilmneb erinevatest tõenditest, et Zepparthil puudus majandustegevus, mistõttu ta ei saanud ei laene anda ega laene võtta.
65.Sarnane on olukord seoses Montecar Eesti OÜ-le (Montecar) tehtud ülekannetega (kokku 12 000 eurot). Kaitsja väitel andis BB Montecarile laenu ja osa sellest laenust oligi just kõnealune 12 000 eurot. Seda kinnitavat kaitsja väitel ka tõsiasi, et Montecar omakorda on BBle kandnud üle kokku 40 400 eurot – see olevat laenu tagasimakse. Kaitsja poolt kohtule esitatud laenulepingu kohaselt aga andis hoopiski Montecar laenu BB-le. Ka pole lepingus välja toodud laenu ülekandmise detaile ja kohtule ei ole esitatud laenulepingu lisasid. Lisaks puuduvad BB poolt Montecarile tehtud ülekannete kohta valdavalt raamatupidamise algdokumendid – või kui need dokumendid olemas ongi, siis kajastati neil müüki selgitusega „Materjalid 1 tk“. Et tegemist oli ettevõtlusega mitteseotud kuluga, kinnitab seegi, et A. Sepperni valduses olid nii BB kui Montecari pangakaardid ja et pärast raha jõudmist Montecari kontole võttis A. Seppern raha pangaautomaatidest välja, kasutas raha või kandis edasi oma isiklikule kontole.
66.Ka ei saa nõustuda väitega, nagu oleksid A. Seppern ja K. Seppern selleks, et kompenseerida BB-le tolle vara ettevõtluse välist kasutamist, hiljem BB-le oma isikliku raha arvelt tagasimaksed teinud.
67.10. aprillil 2014 maksis A. Seppern BB-le tõepoolest 25 500 eurot. Sellel kandel on aga kirje, et tegemist on kassarahaga. On ilmne, et BB kassaraha ei olnud A. Sepperni isiklik raha.
68.K. Seppern maksis BB-le 1000 eurot. Pole aga võimalik öelda, et see 17. jaanuari 2015 ülekanne on kuidagi seotud praeguse menetluse esemeks oleva maksukuriteoga: K. Seppern ei saanud 2015. aasta jaanuaris teada, et ta hakkab 2016. aastal kasutama A. Sepperni vahendusel BB raha.
69.Tõsi on seegi, et 22. septembril 2016 maksis A. Seppern BB kontole 50 000 eurot ja 27. septembril 2016 kandis ta BB-le üle 20 000 eurot. Viru Maakohtu 4. aprilli 2019 A. Sepperni pankroti väljakuulutamise määrusest saab aga teha järelduse, et A. Seppernil olid juba 2016. aasta septembris väga suured rahalised probleemid, mistõttu pole juba seetõttu usutav, et BBle üle kantud 70 000 eurot oli A. Sepperni oma. A. Seppern maksis BB kontole hoopski BB enda raha. Nimelt maksti BB LHV-panga kontolt A. Sepperni emale L.S. ile 59 700 eurot ja BB SEB kontolt kanti K. Seppernile üle 28 700 eurot. Mõlema ülekande puhul viidati 15. septembri 2016 laenulepingule. Ei L.S. i ega K. Sepperni kontolt ei laekunud BB-le pärast neid ülekandeid ühtegi senti, st laenu tagasimakset ei toimunud. Küll aga laekusid vastavad summad A. Sepperni kontole. Nii laekus 21. septembril 2016 K. Sepperni kontolt A. Seppernile 55 800 eurot selgitusega „Ost-Müük XXX ja XXX Jõhvi“ ning 29 200 eurot notarikontolt selgitusega „19.09.2016 notariaalakt“. Tegemist oli kannetega, mis puudutasid A. Sepperni poolt Toilas XXX asuva kinnistu müüki oma vanematele A.S. ile ja L.S. ile ning Jõhvi XXX ja XXX müüki K. Seppernile. Seejärel liikus BB kontolt L.S. i kontole üle kantud 59 700 eurot XXX asjaõiguslepingu alusel alusel notar Andrei Lõssenko notarikontole ja sealt edasi Swedbangale selgitusega „Alar Seppern laenulepingu ennetähtaegne tagastamine“. 1. augusti 2016 seisuga oli A. Sepperni laenujääk Swedbangale 59 878,15 eurot. Seega kandis A. Seppern BB kontolt oma emale 59 700 eurot, et maksta tagasi laen Swedbangale. Enne A. Sepperni kontole 55 800 euro ülekandmist laekus K. Sepperni kontole Swedbangast 55 800 eurot eluasemelaenuna. Niisiis kirjutas A. Seppern BB rahalisi vahendeid kasutades oma kinnisvara oma lähedaste nimele ja pärast tehinguid kandis suurema osa rahast BB kontole tagasi.
70.Kohus soostus prokuratuuriga selleski, et A. Seppern jättis 1. märtsist 2016 kuni 31. märtsini 2017 deklareerimata tööjõumakse, mistõttu jäi tasumata 17 269,03 eurot tulumaksu ja 31 648,77 eurot sotsiaalmaksu, st kokku 48 917,80 eurot.
71.A. Seppern möönis umbes 7000–10 000 euro ümbrikupalgana maksmist. Ülejäänud osas aga A. Sepperni väitel valeandmeid ei esitatud. Seda seetõttu, et suure osa süüdistuses kirjeldatud palgamakseid ei teinud inimestele mitte BB, vaid hoopiski Talesa, kuivõrd inimesed töötasid just Talesas – või vähemati osutas Talesa BB-le tööjõurendi teenust. Osa väljamaksetest aga ei kujutanud endast mitte palka, vaid laenusid või tasumist selle eest, et inimene oli ostnud BB-le oma raha eest ehitusmaterjali või ehitustellinguid või tasunud prügila arveid.
72.A. Sepperni ütlused jättis kohus selles osas kõrvale: A. Seppern ei osanud arusaadavalt selgitada, miks on tema kohtus antud ütlused diametraalses vastuolus sellega, millest ta kõneles kohtueelselt L.M. ja O. Kroniga.
73.A. Sepperni kaitseväiteid ei kinnita ka raha saanud töötajad. Lõviosa neist inimestest väitis, et nad töötasid just BB-s. Pole mingeid objektiivseid tõendeid selle kohta, et need inimesed oleksid töötanud (ka) Talesas. Valdav osa neist polnud Talesast isegi midagi kuulnud. Need üksikud, kes väitsid end olevat Talesas töötanud, ei osanud selgitada ei seda, kuidas nad sinna tööle said, ega seda, mis töid ja millistel objektidel nad tegid. Seega tuleb leida, et Talesa kontolt maksti BB töötajatele selleks, et vältida tööjõumaksudega kaasnevate kohustuste
deklareerimist. Kui Talesa oleks pakkunud BB-le tööjõurenti, oleks selle kohta pidanud BB raamatupidamisdokumentides olema vastav info – seda aga pole.
74.Väiteid töötajatele laenu andmise kohta ei pidanud kohus usutavaks juba seetõttu, et väidetavad laenusummad (nt 94,68 eurot, 48,06 eurot, 141,64 eurot või 51,91 eurot) on väga kummalises vääringus. Ka pole esitatud tõendeid prügila kasutamise või ehitusmaterjalide ostmise kohta.
75.O. Kron mõisteti A. Sepperni maksukuriteole kaasa aitamise süüdistuses õigeks, kuivõrd kohtu hinnangul jäi tõendamata O. Kroni tahtlus selle osas, et tema esitatavad andmed maksuametile on valed.
76.Pole vaidlust selles, et deklaratsioonid esitas tõepoolest O. Kron.
77.BB juhataja oli 18. jaanuarist 2010 2. maini 2017 A. Seppern, 26. oktoobrist 2016 kuni 15. veebruarini 2017 O. Kroni abikaasa A.K. ja 15. kuni 16. veebruarini 2017 jälle A. Seppern. Vastupidiselt A. Sepperni väidetule A.K. kohtu hinnangul mitte kuidagi BB-d ei juhtinud: see ilmneb nii sellest, et A.K. ei teinud mingeid dokumenteeritud toiminguid, kui ka O. Kroni ütlustest A.K. i terviseprobleemide kohta. Seega kaasas A. Seppern A.K. i BB-sse mingitel üksnes talle teadaolevatel BB juhtimisega mitte seotud põhjustel. Niisiis pidi deklaratsioonide korrektse esitamise tagama A. Seppern.
78.Viimati nimetatud kohustust ei võtnud A. Seppernilt ära ka see, et BB-l oli O. Kroni näol raamatupidaja.
79.O. Kronil polnud ka kõige parema tahtmise ja soovi korral võimalik õigete andmetega deklaratsioone esitada. Pangakaardid, millelt sularaha välja võeti ja makseid teostati, olid A. Sepperni kasutuses. A. Seppern ei edastanudki O. Kronile raamatupidamise algdokumente. Raamatupidamise algdokumentide puudumise tõttu ei saanud O. Kron nõuetekohaselt täita ka pearaamatut ja see välistas võimaluse tegelikkust kajastavate deklaratsioonide esitamiseks. BB kontodele juurdepääsu omanud O. Kron nägi küll BB pangakontode väljavõttest rahade liikumist, ent ainuüksi sellest raamatupidamiskannete tegemiseks ja adekvaatsete deklaratsioonide esitamisest ei piisa.
80.BB hilisem raamatupidaja L.M. selgitas, et objektijuhid esitasid talle andmed töötajate tööaegade kohta. Tema sisestas andmed tabelisse ja edastas selle tabeli ülevaatamiseks A. Seppernile. Peale A. Sepperni poolt tabeli ülevaatamist maksti töötajatele tasu välja. Pole alust arvata, et enne L.M. BB-sse tööle asumist oleks toimitud teisiti. Oluline on aga see, et osa töötasudest maksti töötajatele sularahas. Valdavas osas pole tuvastatud, et sularahamakseid teostas O. Kron. Enamik töötajaid kinnitasid, et nad said sularaha A. Seppernilt või objektijuhtidelt. Objektijuhtide sõnade kohaselt pärinesid neile antud rahalised vahendid aga A. Seppernilt.
81.A. Sepperni rahakasutus teenis üksnes tema enda ja tema pereliikmete huve, st A. Sepperni ja tema pere igapäevakulutused kaeti BB rahaliste vahendite arvelt. O. Kron võis ilmselt üldjoontes aru saada, et tema poolt esitatavate deklaratsioonide andmed ei pruugi tegelikkust kajasta, ent tema ametipositsiooni ja alluvussuhe A. Seppernist ei võimaldanud tal ka parima tahtmise juures, sh töökohta ja sissetulekut kaotamata, teisiti käituda. Seega ei ole võimalik tõsikindlat öelda, et O. Kron osutas A. Sepperni teole tahtlikult kaasabi, mistõttu tuleb O. Kron selles osas õigeks mõista.
(j) Karistused
82.K. Seppernile grupis toime pandud kelmuse eest kahe aastast karistust mõistes märkis kohus järgmist. Sanktsiooni keskmine määr on kolme aastane vangistus. K. Sepperni süü pole väga suur. Tekitatud kahju pole hinnatav kuigi suurena. K. Seppern pani kuriteo toime rasedana (KarS § 57 lg 1 p 7). K. Seppern on varem karistamata, mis tuleb jätta tingimisi täitmisele pööramata.
83.O. Kroni karistust motiveeris kohus selliselt.
84.O. Kron pani toime FineTeamiga seotud arvete võltsimise (KarS § 344 lg 1), dokumendi võltsimise lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetluses (KarS § 344 lg 1) ja aitas selles hankemenetluses kaasa A. Sepperni kelmusele (KarS § 209 lg 1 – § 22 lg 3). Kaks viimast kuritegu pani O. Kron loomuliku elukäsitluse järgi toime ühtse käitumisega, mistõttu tuleb talle KarS § 63 lg 1 kohaselt mõista karistus kuni kolme aastast vangistust ette nägeva KarS § 209 lg 1 järgi.
85.FineTeamiga seotud arved viitasid enam kui miljonile eurole. Arveid esitati pika aja jooksul ja neid oli palju (16). Arvete esitamise eesmärk oli saada kolmandatelt isikutelt head rahastust. Seega on O. Kroni süü suur ja talle tuleb seetõttu mõista vangistus ning seda sanktsiooni ülemise määra lähedale: 10 kuud.
86.Lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetluses suurendab O. Kroni süüd see, et ta sooritas kaks kuritegu: võltsimise ja kelmuse (kaasaaitamise vormis). Sealjuures ei piirdunud O. Kron ühe dokumendi võltsimisega, vaid võltsis kolm dokumenti. Need asjaolud välistavad rahalise karistuse. Et varem karistamata O. Kron oli kelmuse puhul vaid kaasaaitaja, võib piirduda 1 aasta ja 2 kuulise vangistusega.
87.KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus 10 kuulise vangistuse kaetuks 1 aasta ja 2 kuulise vangistusega, st karistas O. Kroni 1 aasta ja 2 kuulise liitvangistusega. Sellest arvas kohus maha 2 päeva O. Kroni kahtlustatavana kinnipidamise tõttu. Nõnda saadud 1 aasta 1 kuu ja 28 päevase vangistuse jättis kohus 1 aasta ja 3 kuulist katseaega kohaldades täitmisele pööramata.
88.A. Sepperni karistusse puutuvalt leidis kohus seda.
89.Lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankega seoses tuleb KarS § 209 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi mõista üks karistus, kuivõrd A. Seppern realiseeris mõlemad karistusnormid ühe teoga. Rahaline karistus kõne alla ei tule, sest A. Seppern on pankrotis. A. Sepperni süüd suurendab see, et ta sooritas kaks kuritegu. Võltsimisse puutuvalt on oluline, et A. Seppern saatis Tartu Linnavalitsusele 3 võltsitud dokumenti ja seda osaliselt erineval ajal. Samas polnud tekitatud kahju kuigi suur: 20 964 eurot. Karistust peab kergendama see, et A. Seppern oli karistamata ja pettuse avastamise järgselt muretses ta lepingujärgse garantii, seda AAS-lt Gjensidige. Nii mõistiski kohus A. Seppernile 1 aasta ja 6 kuulise vangistuse.
90.Ka sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduvad kuriteod (KarS § 209 lg 2 p-d 1 ja 4, § 344 lg 1 ja § 349) sooritas A. Seppern ühe teoga, mis tingib talle ühe karistuse mõistmise. A. Sepperni süüd suurendab see, ta pani toime kolm erinevat kuritegu. Ta võltsis mitmeid erinevaid deklaratsioone ja TÖR-i kandeid. Kelmuse puhul esines kaks kvalifitseerivat asjaolu. Siiski
vähendavad A. Sepperni süüd see, et siingi polnud tekitatud kahju kuigi suur ja A. Seppern oli karistamata. Seega on sobiv 3 aasta ja 2 kuuline vangistus.
91.KarS § 3891 lg 1 järgset 2 aasta ja 5 kuulist vangistust põhjendas kohus selliselt. Süüd suurendab see, et A. Seppern esitas valeandmeid erinevat liiki deklaratsioonides ja kokku enam kui 230 000 euro ulatuses. A. Sepperni kasuks kõneleb siingi see, et ta on varem karistamata ja lisaks sellele ka oma teo osaline tunnistamine.
92.Liitkaristuseks mõistis kohus A. Seppernile KarS § 64 lg 1 alusel 3 aasta ja 10 kuulise vangistuse. Kohus ei pidanud vajalikuks selle vangistuse täielikku ära kandmist, viidates A. Sepperni isikuandmetele, tegude tehioludele ja neist möödunud küllaltki pikale ajale. 5 kuu ulatuses kohaldas kohus siiski reaalset vangistust, nn šokivangistust. A. Seppern oli 2017. aasta kevadel paar nädalat vahi all, ent pani pärast vahi alt vabanemist toime uued kuriteod. Seega ei olnud lühike vahi all viibimine A. Sepperni õiguskuulekaks muutmiseks piisav. Järgi jäänud 3 aasta ja 5 kuulise vangistuse jättis kohus 4 aastast katseaega seades täitmisele pööramata. Viimaks arvas kohus 5 kuulisest reaalsest vangistusest maha 18 päeva, mil A. Seppern oli eelvangistuses. (k) Avalik-õiguslikud nõudeavaldused
93.MTA nõudeavalduse O. Kroni vastu jättis kohus KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata O. Kroni õigeks mõistmise tõttu. A. Sepperni vastu jäi MTA avaldus läbi vaatamata pankrotiseaduse § 43 lg 2 alusel – sest Viru Maakohus kuulutas 4. aprillil 2019 välja A. Sepperni pankroti.
94.SKA ja Haigekassa nõudeavaldused kohus aga rahuldas ja mõistis K. Seppernilt sünnitusja vanemahüvitisega seotud kelmuse tõttu välja kokku 35 129,52 eurot: 19 794,48 eurot puutuvalt vanemahüvitisse (SKA arvele) ja 15 335,04 eurot puutuvalt sünnitushüvitisse (Haigekassa arvele). Nende nõuete tagamiseks seatud kohtulikud hüpoteegid jäid jõusse. (l) Menetluskulud
95.O. Kroni riigi õigusabi tasu suuruseks luges kohus 5748 eurot. Sellest summast 3748 eurot jättis kohus O. Kroni osalise õigeksmõistmise tõttu riigi kanda – 2000 eurot aga mõistis riigi kasuks välja O. Kronilt. Ekspertiisikuluks luges kohus 1128 eurot, millest 752 eurot jättis O. Kroni reasotsialiseerumise huvides riigi kanda, ülejäänud 376 aga mõistis O. Kronilt riigi kasuks välja. Ka määras kohus, et O. Kron peab tasuma 876 eurose sundraha. Need kulud (kokku 3252 eurot) peab O. Kron tasuma aasta jooksul otsuse jõustumisest arvates.
96.A. Sepperni valitud kaitsjatega seonduvaks kaitsjatasuks luges kohus 44 794,25 eurot (neto). Kohus leidis, et enamik sellest rahast jääb A. Sepperni süüdi tunnistamise tõttu A. Sepperni enda kanda – ent osalise õigeksmõistmise tõttu peab riik hüvitama A. Seppernile 19 789 eurot. Seda summat tuleb siiski 109,30 euro võrra vähendada, st 19 679,70 euroni. Nimelt kuulub menetluskude hulka ja 109,30 eurone tunnistajatasu, mille muidu peaks hüvitama süüdi mõistetud A. Seppern – nii et viidatud tunnistajatasu saab 19 789 eurost maha arvata. Lisaks sellele peab A. Seppern maksma ka 876 eurose sundraha.
97.Viimaks pani kohus paika ka K. Sepperni kaitsjatasu suuruse. Pidades silmas seda, et K. Seppern mõisteti osaliselt õigeks, jättis kohus selle summa K. Sepperni enda kanda vaid
osaliselt – nimelt peab riik K. Seppernile hüvitama tema kaitsjatasust 2845 eurot. K. Sepperngi peab maksma riigile 876 eurose sundraha. (III) Apellatsioonid
98.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokuratuur, A. Sepperni kaitsja ja K. Sepperni kaitsja. (a) Prokuratuuri apellatsioon
99.Prokuratuur taotleb maakohtu otsuse tühistamist i) A. Sepperni õigeks mõistmises päästekomando ehitustööde riigihanke pakkumusdokumentide võltsimisele kihutamises ja nende võltsitud dokumentide kasutamises, ii) A. Sepperni õigeks mõistmises lahustamiskeskuse ehituse riigihanke pakkumusdokumentide võltsimisele kihutamises ja nende võltsitud dokumentide kasutamises, iii) O. Kroni õigeks mõistmises lahustamiskeskuse ehituse riigihanke pakkumusdokumentide võltsimises, iv) O. Kroni õigeks mõistmises maksukuriteole kaasaaitamises, v) A. Seppernile mõistetud karistuse osas ja vi) osas, millega kohustati riiki hüvitama A. Seppernile 19 679,70 eurosed menetluskulud.
100.Maakohus ei tõlgendanud RHS v.r § 113 lg 1 ja võltsimiskuritegudega seonduvat korrektselt. Valeandmete esitamine (RHS v.r § 113 lg 1) ja võltsitud dokumendi esitamine (KarS § 345 lg 1) ei ole samatähenduslikud mõisted.
101.Võltsitud dokumendi esitamine hõlmab endas paratamatult valeandmeid ja nende esitamist, kuid ulatub oma ebaõigussisult märksa kaugemale. Dokumendi esmaseks funktsiooniks on mingisuguste asjaolude tõendamine ja pelgalt valetamise eest pole võimalik kedagi kriminaalkorras vastutusele võtta. Vastutus aktualiseerub aga siis, kui vale tõendamiseks võltsitakse dokumenti ja kasutatakse seda. Dokumentide eesmärk ongi see, et inimesed saaksid usaldada seda, mis on paberil kirjas. Kui dokumendis toodut ei saaks usaldada, kaotaks dokumenti abil asjaolude tõendamine igasuguse mõtte.
102.Valeandmed on aga sellised, mis ei vasta faktilistele asjaoludele. Praegu osutuvad päästekomando ehitustööde hankemenetluses valeandmeteks ainuüksi väited, et BB-l on 8000 euro suurune pakkumuse tagatis ning pakkumuse täitmistagatise garantii 80 000 eurole. Lahustamiskeskuse ehituse hankemenetluses on valeandeks aga väide, et BB-l on pädevad objekti- ja projektijuht. Nende väidete esitamisega hankijale pandi toime RHS v.r § 113 lg 1 rikkumine ehk valeandmete esitamine. Seega oli väärteokoosseis täidetud juba ilma võltsitud dokumente esitamata.
103.Maakohtu seisukohta ei toeta ka RHS v.r § 116. Et selles normis eristatakse valeandmete esitamist ja dokumendi võltsimist, on järelikult tegemist erinevate mõistetega.
104.Kuivõrd eelmine riigihangete seadus ei näinud ette karistust dokumentide võltsimise eest, tulnuks maakohtu valitud tõlgenduse järgi dokumendi võltsijat karistada kriminaalkorras KarS § 345 järgi, võltsitud dokumendi kasutajat aga pelgalt väärteokorras RHS § 113 järgi. Selline olukord oleks absurdne. Ka poleks kuidagi loogiline see, et riigihangete puhul on võltsitud dokumendi kasutamine vaid väärtegu, paljudes muudes eluvaldkondades aga kuritegu.
105.Seetõttu tuleb A. Seppern tunnistada dokumendi võltsimisele kihutamise eest KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi süüdi nii seoses päästekomando ehitustööde kui ka lahustamiskeskuse
ehituse hankemenetlusega. Mõlema kihutamise eest on A. Seppernile vaja mõista 6 kuu pikkune vangistus. O. Kron tuleb aga tunnistada KarS § 344 lg 1 järgi süüdi dokumentide võltsimises lahustamiskeskuse ehituse hankemenetluses ja talle on tarvis mõista 6 kuune vangistus.
106.Ka tuleb A. Seppern tunnistada KarS § 345 lg 1 järgi süüdi äsja viidatud võltsitud dokumentide kasutamises. Hangete e-keskkonda laadis A. Sepperni esitatud dokumendid tõepoolest üles U.K. , ent viimase panus oli puhtalt tehniline. U.K. dokumentide sisu ei kontrollinud. Seetõttu tuleb lugeda dokumentide esitajaks A. Seppern. A. Seppernit peab karistama 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega.
107.O. Kron tuleb mõista KarS § 3891 – § 22 lg 3 järgi süüdi A. Sepperni maksukuriteole kaasaaitamises, sest O. Kron oli tema esitatavate andmete tõele mittevastavusest teadlik.
108.Ka maakohus ise leidis, et O. Kron võis ilmselt üldjoontes aru saada, et tema poolt esitatavate deklaratsioonide andmed ei pruugi tegelikkust ei kajasta, ent ta allus A. Seppernile ja võis viimase käskude täitmata jätmisel oma töökoha ja sissetuleku kaotada – ja seetõttu ei saanud ta teisti käituda. Hirmu esinemine töökoha kaotuse ees ei tee olematuks teadlikkust andmete tõele mitte vastavusest.
109.Kümnel vaidlusalusel käibedeklaratsioonil deklareeriti käibemaksuga maksustatavaid tehinguid kokku 2 474 611,11 euro eest. Selles summas sisaldus 727 089,21 euro eest müügiarveid FineTeamile. Nende FineTeamile esitatud müügiarvete osas leidis kohus igati õigesti, et O. Kron oli teadlik, et FineTeamile midagi ei müüdud. Seega deklareeriti reaalseid müügiarveid kokku 1 747 521,90 euro eest. Deklareerimata jäeti aga reaalseid arveid 640 194,30 euro eest. Seega jäeti deklareerimata rohkem kui kolmandik reaalsetest müügiarvetest. Ei ole usutav, et raamatupidaja, kelle tööülesanneteks on MTA-le deklaratsioonide esitamine, ei saa aru, et ta jätab suure osa käibest deklareerimata – ta ju teab, et firma kontole laekus kolmandiku jagu rohkem rahalisi vahendeid kui läheb kirja tema poolt esitatavatesse deklaratsioonidesse.
110.Kuivõrd O. Kron koostas BB-s arveid, on usutav see, et ka deklaratsioonides kajastamata jäänud arved koostas just O. Kron. Ka tegeles O. Kron BB pearaamatuga ja oli teadlik, et deklaratsioonides kajastamata jäänud arvete alusel laekus BB arvelduskontole raha. Lisaks oli O. Kron teadlik neistki arvetest, mis ei kajastunud BB pearaamatu kontodel. Seda seetõttu, et O. Kroni selgituste kohaselt oli tegemist ettemaksuarvetega, mida ei tulnudki deklareerida. Niisiis oli O. Kron neist arvetest teadlik. Maakohus leidis korrektselt, et need arved ei kujutanud endast ettemaksuarveid.
111.Seega oli O. Kron perfektselt teadlik, et ta jättis 11. märtsist 2016 kuni 10. märtsini 2017 käibedeklaratsioonides kajastamata kokku 28 nõuetekohast arvet kogusummas 768 233,15 eurot, mille tulemusena jäi riigil saamata 128 038,85 eurot käibemaksu.
112.Ettevõtlusega mitteseotud kulutuste osas märkis maakohus, et O. Kron nägi küll pangakontodel vastavate kannete tegemist, kuid kuna talle ei esitatud nende kannete kohta algdokumente, ei olnud ta teadlik, et esitas MTA-le vastavaid kulutusi deklareerimata jättes valeandmeid. Seega leidis kohus, et O. Kron nägi pangakontodel sellise raha liikumist, mille kohta tal puudusid valdavas osas raamatupidamise algdokumendid. Korrektne raamatupidaja oleks äriühingu juhatuse liikmelt välja uurinud, milliste kulutustega on tegemist ja kuidas tuleks neid kulutusi raamatupidamises kajastada. Seega on ainult kaks võimalust. Esiteks: O. Kron päris nende kulutuste kohta A. Seppernilt aru ja sai vastuseks, et neid kulutusi ei ole vaja
deklareerida. Teiseks: O. Kron A. Seppernilt midagi ei uurinud ja esitas deklaratsioonid teadmisega, et need ei sisalda endas korrektseid andmeid. Mõlema variandi puhul sai O. Kron ideaalselt aru, et MTA-sse jõuavad deklaratsioonid, millel kajastatud andmed ei vasta tegelikkusele. Oma valesti käitumist kinnitas O. Kron isegi. Kohus ei ole selgitanud, miks sellele vastusele tähelepanu pöörata ei saa.
113.O. Kron oli teadlik sellestki, et valeandmeid sisaldasid tööjõumaksude deklaratsioonid.
114.BB kontori läbiotsimisel võeti O. Kroni töölaua juures asunud riiulist kaasa roheliste kaantega kiirköija „PALK Best Building 2016a“ ja siniste kilekaantega kiirköitja „Best Building 2017a PALK“. Neis kiirköitjates olid BB tööajaarvestuste tabelid, millest nähtusid töötajatele tehtud ametlikud ehk deklareeritud kui ka mitteametlikud ehk deklareerimata väljamaksed. Samuti leiti läbiotsimise käigus ära võetud O. Kroni lauaarvutist 2017. aasta jaanuari ja veebruari deklareerimata väljamaksed digitaalsel kujul. Niisiis oli O. Kroni valduses kogu info selle kohta, milliseid väljamakseid BB töötajatele tehti. Pole usutav, et O. Kron pikaajalise raamatupidajana ei teadnud, millised raamatupidamisdokumendid tema tööruumides olnud kiirköitjates ja tema kasutuses olnud arvutis asuvad.
115.MTA-le deklareerimata jäänud töötasuväljamakseid tehti väga suures osas nii, et kõigepealt kanti vajaminev summa BB kontolt Talesa kontole ja sealt edasi vastavate töötajate kontodele. Et O. Kron pääses ligi BB kontole, oli ta neist ülekannetest teadlik. Ka oli tal juurdepääs Talesa pangakontole ja tema oligi see, kes inimestele raha maksis.
116.Niisiis tuleb O. Kron A. Sepperni maksukuriteole kaasa aitamises süüdi mõista ja teda tuleb karistada 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega.
117.Et O. Kron on vaja süüdi tunnistada, on tarvis läbi vaadata ka maakohtu läbi vaatamata jäetud MTA avalik-õiguslik nõudeavaldus O. Kroni vastu. See avaldus on vaja rahuldada. Kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks avalik-õiguslikku nõudeavaldust ise läbi vaadata, tuleb asi saata selles osas maakohtusse.
118.Karistusse puutuvalt leiab prokuratuur kõigepealt, et A. Sepperni liitvangistus ei vasta A. Sepperni süüle. Nii on see juba seetõttu, et A. Seppern tuleb mõista süüdi ka riigihangetega seonduvates võltsimiskuritegudes. Õiglane liitkaristus on 5 aastane vangistus. Erinevalt maakohtust ei leia prokuratuur, et A. Sepperni isikuandmed, sh perekonnaseis, toime pandud tegude tehiolud ja pika aja möödumine kuritegudest võimaldab reaalse karistuse kohaldamist vaid osaliselt – A. Seppern peab kogu vangistuse reaalselt ära kandma. A. Seppern oli praeguses asjas 2017. aasta kevadel kaks nädalat vahi all, ent pani peagi pärast vabanemist toime uued kuriteod, st pettis välja sünnitus- ja vanemahüvitise. Seega ei saa eeldada, et A. Seppernit oleks võimalik distsiplineerida lühikese nn šokivangistusega. Ka praeguse menetluse kestel esitas A. Seppern täiendavate tõenditena mitu ilmselgete võltsimistunnustega dokumenti.
119.Maakohus eksis menetluskuludega seoses mitmes mõttes. Kui vandeadvokaat M. Kairjaki puhul saab tõepoolest pidada põhjendatuks 160 eurolist kaitsjatasu (pluss käibemaks), ei ole see aktsepteeritav 2019. aastal Tartu Ülikoolist bakalaureusekraadi saanud juristi Käroli Tiiriku osas. Ka pole põhjendatud lugeda menetluskulude hulka tasu, mida makstakse advokaadibüroo siseste nõupidamiste eest. Niisiis oleks saanud pidada mõistlikuks kaitsjatasuks mitte 44 794,25, vaid 41 626,25 eurot. See aga muudab vääraks maakohtu otsustuse mõista riigilt A. Sepperni kasuks välja 19 679,70 eurot – see summa oleks pidanud olema väiksem. Lisaks sellele tuleb aga riigi poolt A. Seppernile välja mõistetavat summat
veelgi vähendada, kuivõrd eelnevast tulenevalt tuleb mitmed õigeks mõistvad otsustused tühistada. (b) A. Sepperni kaitsja apellatsioon
120.Esmalt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist KrMS § 339 lg 1 p 6 rikkumise tõttu ja asja maakohtusse uueks arutamiseks saatmist. Seda seetõttu, et kohtuotsusele ei kirjutanud alla kõik kohtukoosseisu liikmed: nii kohtuotsuse resolutiivosa, tervikotsuse kui ka vigade parandamise määruse allkirjastas vaid kohtunik Merit Bobrõšev, mitte aga asja arutanud rahvakohtunikud.
121.Alternatiivselt soovib kaitsja, et A. Seppern mõistetaks õigeks.
122.Kõigepealt vaidlustab kaitsja riigihankeid puudutavad õigeksmõistmised. Seda seetõttu, et kohtu hinnangul leidsid aset RHS v.r § 113 lg 1 pärased väärteod. Tegelikult ei saa menetlusõiguse rikkumise tõttu selliseid väärtegusid tuvastada.
123.Esiteks leidis kohus, et KrMS § 289 lg 3 järgseks isiku ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tohib kasutada ka õigusvastaseks tunnistatud jälitustoimingute protokolle. Nii see ei ole: see oleks vastuolus kahe toimiku süsteemiga ja annaks prokuratuurile võimaluse esitada kohtule pahatahtlikult lubamatut materjali. Ei päde kohtu väide, nagu nähtuks jälitustoimingute protokollidest üksnes teave selle kohta, kas isik on andnud järjepidevalt ühetaolisi ütlusi. Kohus saab nii teada hoopiski jälitustoimingu protokolli sisu. Isegi kõige parema tahtmise juures ei ole kohtunikul võimalik unustada lubamatu materjali sisu. Muidu poleks mõtet ka kahe toimiku süsteemil: kohus võiks tutvuda kõigi materjalidega, ent lähtuda otsust koostades vaid toimikus olevatest lubatud tõenditest. Praegu ongi kohus lasknud end mitmel puhul (teadlikult või alateadlikult) mõjutada jälitusandmetest: näiteks ei viita ükski muu tõend peale jälitusprotokolli sellele, et A. Seppern andis O. Kronile dokumentide võltsimise korraldusi – ometigi kohus selliste korralduste andmise tuvastas.
124.Dokumentide võltsimise initsiatiiv ei pruukinud tulla A. Seppernilt. Jääb mõistmatuks, mille põhjal väidab kohus, et A. Seppern ei näinud dokumentide võltsituses mingit probleemi. U.K. üldist väidet, nagu oleks A. Seppern otsustanud kõik, on kohus pidanud olulisemaks kui see tegelikult on. Võltsimise initsiaatoriks võis olla hoopiski O. Kron. Nii võis O. Kron anda vastava korralduse H.P. le – isegi kui sellise korralduse andmine juriidiliselt O. Kroni pädevusse ei kuulunud. Nimelt olid O. Kronil puutuvalt BB-sse selged isiklikud huvid. BB üheks juhatuse liikmeks sai pärast O. Kroni vastavat palvet tema abikaasa A.K. . Ka O. Kron ise on olnud BB juhatuse liige ja osanik. Kohus pole põhjendanud, miks ei olnud O. Kron faktiline ühingujuht. O. Kron ise kinnitas, et ta tahtis teenida kasumit. BB sidevahendid (kaks meiliaadressi ja telefoninumber) olid O. Kroni omad.
125.Puutuvalt lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankesse jääb kaitsja hinnangul kõigepealt ebaselgeks, miks leidis kohus, i) et võltsitud maksekorralduse aluseks olevat makset pole kunagi teostatud, ii) et A. Seppern oli juba dokumente I.H. ile saates nende sisust teadlik ja iii) et A. Seppern omas selget arusaama sellestki, et O. Kroni edastatud töövõtulepingu täitmist kinnitavad dokumendid on võltsitud. Ebaselgeks jääb ka kohtu arutluskäik O. Kroni ütluste usaldusväärsuse osas, mistõttu on kohus tuvastanud O. Kroni põhiteo puudulikult – see aga mõjutab ka A. Sepperni kui osavõtja vastutust. Garantiikirjade olemasolu eest vastutas just O. Kron. Et hankedokumente koostasid raamatupidajad, ei olnud A. Seppernil vaja neisse dokumentidesse süveneda – tema roll piirdus pakkumisdokumentide formaalse hankijatele
edastamisega. Seetõttu ei teadnud A. Seppern, et tema poolt I.H. ile edastatud dokumendid olid võltsitud. Siingi on kohus lasknud end mõjutada lubamatuks tunnistatud tõenditest. Hankelepingu sõlmimine ei sõltunud garantii esitamisest – seda seepärast, et selle lepingu osas oli BB sõlminud faktooringulepingu Citadele Leasing & Factoring OÜ-ga. Kohus leidis, et väidetav eksimus tekkis Tartu Linnavalitsuses. KarS § 209 aga eeldab inimese petmist, mistõttu kuulub tõendamiseseme asjaoludesse vastava isiku tuvastamine. Seega eksis maakohus mitmeti menetlusõiguse vastu ja seetõttu on otsus tarvis tühistada.
126.Ka ei saa jõusse jätta A. Sepperni süüdi tunnistamist seoses sünnitus- ja vanemahüvitisega.
127.Kohus tugines Sepmari ja Grako vahelise lepingu täitmata jätmist puudutavas osas maksumenetluses kogutud tõenditele. Maksumenetluses on menetlusalusel isikul kaasaaitamiskohustus. Kriminaalmenetluses kehtib aga enese mittesüüstamise privileeg. Seetõttu ei tohtinud kohus neile tõenditele koguneda.
128.Kohtutoimikusse on seoses V.Š. ID-kaardi kasutamisega 11. detsembril 2017 lisatud andmed vaid IP-aadressi xxx kohta – selle aadressi saab Elisa Eesti AS-lt saadud vastusest tulenevalt tõesti seostada A. Sepperni elukohaga. Samas aga nähtub toimikust sedagi, et V.Š. ID-kaarti kasutati 11. detsembril 2017 kell 17:46–18:52 ka IP-aadressilt xxxxxx . Pole aga tehtud kindlaks, kas ja kelle poolt seda kaarti sellisel viisil veel kasutati. Niisiis võis V.Š. kaart olla samaaegselt erinevate inimeste valduses. Et seda võimalust pole kõrvaldatud, tuleb kahtlus A. Sepperni süüdiolekus tõlgendada tema kasuks.
129.Pole kuidagi tõendatud A. Sepperni ja K. Sepperni kelmuse kaastäideviimisest rääkimiseks tarvilikke asjaolusid: kaastäideviijate kokkulepet ja tööjaotuse olemasolu.
130.Viimaks ei ole siingi tuvastatud, kes väidetava pettuse tõttu eksimusse sattus.
131.Maksukuritegudeski ei ole A. Sepperni süüdi tunnistamine korrektne.
132.Sissejuhatavalt sellesse teemasse märgib kaitsja, et O. Kron ei olnud tavaline raamatupidaja, kes täitis üksnes A. Sepperni korraldusi, ise mingeid otsuseid tegemata. Lisaks sellele polnud kaitsja hinnangul kohtueelse menetluse läbi viimine korrektne. Dokumentaalseid tõendeid ei kogutud BB registrijärgses asukohas. BB ruumide läbiotsimisprotokollist ei selgu, mis täpselt läbiotsimisel ära võeti ja kuidas seda hiljem kasutati. O. Kroni arvutiprogrammi väljatrükiga seonduv jääb segaseks. Segane on olukord ka puutuvalt ühte märkmikusse ja roosasse märkmepaberisse. Nii A. Seppern kui O. Kron kinnitasid, et nad andsid end süüstavaid ütlusi pärast uurijate ebaseaduslikku hirmutamistegevust sooviga pääseda vabadusse. Seega ei saa neid ütlusi kasutada ka KrMS § 289 lg 3 alusel kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks.
133.Käibedeklaratsioonide osas jääb esiteks ebaselgeks, kes need deklaratsioonid BB osas millisel alusel e-maksuameti kaudu esitas. Osasid käibedeklaratsioone muutis R.T. . Pole aga selgitatud välja, kes R.T. on. Ei ole võimalik öelda, et tegemist oli MTA ametnikuga. Teiseks: asjaolu, et deklareerimata jäid vaid väikesed summad, viitab sellele, et raamatupidaja jättis hooletusest või teadmatusest BB käibe õigesti arvutamata. Jääb ebaselgeks, miks pidanuks A. Seppern deklareerima 90% käibest ja jätma 10% deklareerimata. BB kasu sellisest väikeses mahus deklareerimata jätmisest poleks olnud märkimisväärne. Kolmandaks on usutav, et O. Kron käsitas kõnealuseid arveid ettemaksuarvetena, kuivõrd aeg-ajalt arveid veel teostamata
tööde eest esitati. Kohus ei selgitanud loogiliselt, miks ei ole tema hinnangul tegemist ettemaksuarvetega. Arvetel on selgelt täheldatavad ettemaksuarvete tunnused.
134.Ettevõtlusega mitteseotud kuludesse puutuvalt märgib kaitsja kõigepealt, et elukauge on kohtu väide, nagu täitnuks A. Seppern temal lasunud tõendamiskohustuse vaid siis, kui konkreetse ülekande, ostu või sularaha väljavõtmise kohta oleks esitatud konkreetne selgitus ja tõend, mis oleks kinnitanud konkreetsete rahaliste vahendite kulu BB majandustegevuseks. Raamatupidamislikult ei ole tähtsust sellel, millisel alusel on kassasse sissemakseid tehtud või kust pärinevad rahalised vahendid, mida sissemakse tarbeks kasutatakse. A. Seppern põhjendas BB rahalist vahendite arvel tehtud kulutusi selles ulatuses, mis talle võimalik oli. Pole realistlik eeldada, et inimene suudaks detailselt tõendada kõiki aastaid tagasi tehtud kulutusi. Ka kohus ise leidis mõne kulutuse osas, et need olid seotud BB ettevõtlusega. O. Kroni ütlustest nähtuvalt tagastas A. Seppern BB-le viimase vahendite arvelt tehtud isiklikke kulutusi regulaarselt.
135.Tööjõumaksude osas jättis kohus tähelepanuta kaitsja väited, et süüdistusaktis esitatud arvestusest ei nähtu, et maksudena laekumata 48 917,80 eurost oleks maha arvestatud töötasuga mitteseonduvad väljamaksed. Kohus jättis vääralt analüüsimata iga konkreetse makse selgitused ehk vastavate maksete sisu. Ka jättis kohus paljasõnalisusele viidates kõrvale väited, et osadele töötajatele anti laenu või tehti tagasimakseid seoses nende poolt ostetud ehitusmaterjalide või ehitustellingutega või tasutud prügila arvetega. Sellega ei saa nõustuda. Esiteks kinnitavad nimetatud väiteid inimesed, kelle usaldusväärsuses kohus ei kahelnud. Teiseks antaksegi väikseid laene suuliste kokkulepete alusel. Ka kulutuste tegemine töötajate poolt ja nende kulutuste hilisem kompenseerimine töötajatele BB poolt lepiti kokku suuliselt. Nii on tarvis 48 917,80 eurost arvata maha 15 138,30 eurot, mida BB maksis 17 töötjale mitte töötasuna, vaid muudel alustel. Seega jääb kogusumma alla 40 000 euro ja see ei kujuta endast kuritegu.
136.A. Seppernile mõistetud karistus on liiga karm. Lasteaiakatuse rekonstrueerimise riigihankega seoses karistas kohus A. Seppernit KarS § 209 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi keskmises määras karistusega, st 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Pidades silmas seda, et kahju ei olnud suur, et A. Seppern hüvitas selle vabatahtlikult ja et A. Seppern on varem karistamata, tulnuks A. Seppernile mõista kergem karistus. Sünnitus- ja vanemahüvitisse puutuvalt tunnistati A. Seppern süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ja § 349 järgi ning teda karistati sanktsiooni keskmisest määrast rangema ehk 3 aasta ja 2 kuulise vangistusega. Seda karistust mõistes rikkus kohus jämedalt KarS §-s 59 sätestatud topeltarvestamise keelu põhimõtet: kohus leidis, et suurele süüle osutavad kvalifitseerivad asjaolud, st kelmuse toime panemine korduvalt ja grupis. Maksukuriteo osas leidis kohus KarS § 3891 lg 1 järgi 2 aasta ja 5 kuulist vangistust mõistes, et karistust raskendavaid asjaolusid ei ole, ent mõistis sellegi poolest sisuliselt keskmises määras vangistuse. Kohus pole põhjendanud, miks ta mõistab liitkaristuseks just 3 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistuse. Šokivangistuseks alust ei ole, sest kuritegudest on möödunud palju aega. Uued kuriteod hoiab ära katseaeg. (c) K. Sepperni kaitsja apellatsioon
137.Ka K. Sepperni kaitsja esimene taotlus on maakohtu otsuse tühistamine ja asja maakohtusse tagasi saatmine – põhjusel, et otsust ei allkirjastanud kõik kohtukoosseisu liikmed.
138.Alternatiivselt soovib kaitsja K. Sepperni õigeks mõistmist sünnitus- ja vanemahüvitise kelmuses.
139.Esiteks on tõendatud K. Sepperni raseduse-eelsel ajal tööl käimine ja töötasu saamine. Mitu inimest nägid K. Seppernit ehitusobjekte koristamas. Tugineda saab ka Sberbanga kontoväljavõttele, sest pole teada, kas Vene maksuameti väited pangakontode avamise tingimuste kohta Venemaal või Vene pangakontode standardite kohta on tõesed.
140.Pole võimalik mõista, miks leidis kohus, et elektroonilise töövõimetuslehe tööandja kanded sisestas riiklikesse infosüsteemidesse Zepparthi nimel K. Seppern.
141.K. Seppern esitas üksnes sünnitus- ja vanemahüvitise taotlused, mitte aga info oma töötamise kohta. Selle info olid andmebaasidesse sisestanud teised inimesed: O. Kron, A. Seppern, R.T. ja V.Š. . K. Seppern ei saanud olla teadlik nende andmete võimalikust ebaõigsusest.
142.Pole tõendatud, kelles ja kuidas tekkis väidetava kelmuse tulemusel eksimus – eksimusse ei saa sattuda Haigekassa ega SKA.
143.Tõendamata on nii K. Sepperni koostöö A. Sepperniga kui ka K. Sepperni subjektiivne koosseis.
144.Tõendeid on hinnatud ühekülgselt, valikuliselt, puudulikult, selektiivselt, napilt, pinnapealselt ja kriitikavabalt. Ka ilmestavad kohtuotsust pikad faktiliste asjaolude tuvastamist puudutavad lõigud, kus ei viidata kas ühelegi tõendile või siis viidatakse tõenditele väga üldiselt.
145.K. Sepperni 2 aastane vangistus on liiga karm. Suur pole ei K. Sepperni süü ega tema tekitatud kahju. K. Seppern oli tegu toime pannes rase. Süüdistatav on varem karistamata. Teost on möödunud juba üle 3 aasta.
146.Et K. Seppern pole kelmust toime pannud, tuleb avalik-õiguslikud nõudeavaldused rahuldamata jätta ja tühistama peab ka nõuete tagamiseks seatud kohtulikud hüpoteegid. (d) Ringkonnakohtu istung
147.Prokuröri peamised seisukohad kaitsja apellatsioonile vastates olid sellised.
148.Kohtukoosseis oli seaduslik. Kuivõrd esialgne süüdistus esitati ka esimese astme kuriteoks olevas rahapesus, alustas maakohus kolmeliikmelise koosseisuga. Siis aga prokurör loobus süüdistusest – ja selline loobumine on kohtule siduv. Asja tagasi saatmisel ei oleks ka mingit mõtet: sellisel juhul ju arutaks asja ikkagi vaid üks kohtunik.
149.Maakohus ei tuginenud jälitustegevusega kogutud tõenditele. Miski aga ei takista isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ka jälitusmenetluses hangitud andmete alusel. Pealegi pidi maakohus jälitustegevusega saadud tõenditega mõningal määral niikuinii tutvuma – sest kaitsja taotles jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist.
150.Läbiotsimised BB ruumides olid seaduslikud.
151.Ei tuginetud maksumenetluses kogutud tõenditele. Pealegi ei täitnud süüdistatavad Sepmari maksumenetluses kaasaaitamiskohustust.
152.Kaitsja viidatud teadmata IP-aadressi näol (xxxxxx ) on tegemist Maksuameti aadressiga. Nimelt tegi MTA arvuti V.Š. kaardiga tehtud päringu peale ID-kaarte haldavale SK ID Solutions AS-le kinnituspäringu saamaks teada, kas V.Š. ID-kaardi osas on kõik tarvilikud tehnilised parameetrid täidetud. Viidatud IP-aadressi veebiotsingusse sisestades nähtub, et aadressi haldab Riigi Infosüsteemide Amet.
153.Kelmuse puhul pole tarvis tuvastada konkreetset töötajat, kes K. Sepperni taotlused väljamaksmisele suunas. Piisab viitest asutuse eksitusse viimisele.
154.Jääb mõistmatuks, kuidas puutub K. Sepperni töötamise osas asjasse väidetav K. Sepperni Eestis koristamine – kaitseväite kohaselt olevat ju K. Seppern teinud tööd Leedus.
155.Arvesse ei võetud R.T. poolset andmete muutmist, vaid üksnes O. Kroni esitatud deklaratsioone. Toimikumaterjalidest ilmneb, et R.T. oli maksuametnik.
156.Seppernite kaitsja lisas apellatsioonides öeldule eeskätt järgmist.
157.Rahvakohtunikud ei lahkunud kohe pärast seda, kui prokuratuur rahapesusüüdistusest loobunud oli – nad osalesid veel üks või kaks päeva asja arutamisel ja olid kohal ka veel siis, kui kohus läks lahendit koostama. Seega läks kohus otsust tegema kolleegiumis. Otsuse oleks pidanud allkirjastama kõik selle teinud kohtunikud, sh rahvakohtunikud.
158.Kohtuotsuses poleks tohtinud avaldada jälitustegevusega saadud andmeid. Ütluste usaldusväärsuse kontrolliks oleks piisanud tõepoolest üksnes jälitustoimingute käigus kogutuga tutvumisest – seda nt ühel juhul.
159.Endiselt pole tõendatud IP-aadressi xxxxxx kuuluvust. Ei saa tulla alles ringkonnakohtus välja selgitusega, et aadress on võimalik netist üles otsida.
160.Kaitsjatasusse puutuvalt pole põhjendatud teha vahet sellel, kas toiminguid tegi vandeadvokaat või jurist. Selline arusaam on ajale jalgu jäänud: ammu juba ei toimeta advokaadid üksi, vaid neid aitavad juristid. Seda on mitmel puhul aktsepteerinud ka Riigikohus. Ka on kohtupraktikas leitud, et kaitsjatasu saab nõuda büroosiseste nõupidamiste tõttu.
161.O. Kroni kaitsja leidis lühidalt järgmist. O. Kroni osaline õigeks mõistmine oli põhjendatud. O. Kron ei aidanud maksukuriteole kaasa – ta üksnes esitas selliseid andmeid, mida ülemus tal esitada käskis. Kuivõrd riigihanked toimuvad kirjalikult, saabki valeväiteid esitada üksnes läbi võltsitud dokumentide.
162.A. Seppern toetas oma kaitsja apellatsiooni ja lisas, et ta ei saanud mitmeid õigustavaid tõendeid esitada, kuivõrd ta ei saanud neid kätte, ja et Sepmaril oli majandustegevus olemas.
163.O. Kron väitis, et tema ei teinud iseseisvalt midagi, vaid täitis selliseid ülesandeid, mida andsid talle A. Seppern või objektijuhid. (IV) Ringkonnakohtu seisukoht
164.Ringkonnakohus peatub kõigepealt menetlusõiguse rikkumist puudutavatel väidetel (a), vaeb seejärel faktiliste asjaolude tuvastamisega seonduvaid etteheiteid (b), annab siis faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu (c), mõistab süüdistatavatele karistused (d), lahendab MTA avalik-õigusliku nõudeavalduse (e) ja võtab viimaks seisukoha menetluskulude osas (f). (a) Menetlusõiguse rikkumisega seonduvad üldised väited
165.Kaitsja väitel ei kirjutanud kohtuotsusele alla kõik kohtukoosseisu liikmed: lisaks kohtuniku allkirjale oleks otsusel pidanud olema rahvakohtunike allkirjad. Niisiis on kaitsja seisukohal, et otsuse tegi kolmeliikmeline kohtukoosseis: see koosnes kohtunikust ja kahest rahvakohtunikust. Seetõttu on kaitsja hinnangul tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 6 tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tegi otsuse kohtunik ainuisikuliselt: otsuse sissejuhatuses viidatakse vaid kohtunikule ja otsuse kuulutas kohtunik üksi (kohtutoimik, kd 5, tl 104). Küsimus on aga selles, kas niisugune kohtukoosseis oli seaduslik – või oli tegemist lahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt KrMS § 339 lg 1 p 1 tähenduses.
166.KrMS § 18 lg 1 ls 1 kohaselt arutab maakohtus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis. Praegu esitati süüdistus muu hulgas kvalifitseeritud rahapesus KarS § 394 lg 2 järgi ehk esimese astme kuriteos. Sellest lähtuvalt arutaski asja kohtunik koos kahe rahvakohtunikuga – seda kuni kohtuvaidluste lõpuni. Oluline on aga see, et kohtuvaidlustes loobus prokuratuur rahapesusüüdistusest ja järgi jäid üksnes etteheited teise astme kuritegudes. KrMS § 18 lg 2 määrab, et teise astme kuritegude kriminaalasju arutab kohtunik ainuisikuliselt. Kohtupraktikas on aktsepteeritud seda, et asja arutamise käigus kohtukoosseis muutub: asja arutamist alustab küll kohtunik koos kahe rahvakohtunikuga, ent arutamise käigus lahkuvad rahvakohtunikud kohtukoosseisust ja asja arutamise lõpetab kohtunik üksinda, sh koostab üksinda kohtulahendi. Riigikohus on selgitanud, et nii võib toimida ka olukorras, kus prokuratuur süüdistusest loobub – KrMS § 14 lg 2 ls 1 kohaselt vabastab süüdistusest loobumine kohtu menetluse jätkamise kohustusest ja kohus peab tegema menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse (KrMS § 301) (kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-15-6483/415, p 31). Praegu kohus nii talitaski.
167.Kaitsja tõi siiski ringkonnakohtu istungil välja, et isegi kui põhimõtteliselt selline kohtunike arvu vähenemine kohtukoosseisus võimalik on, ei tohiks see aset leida niisugusel üllatuslikul viisil nagu praegu. Nimelt loobus prokuratuur süüdistusest kohtuvaidluste keskel. Pärast rahapesusüüdistusest loobumist osalesid rahvakohtunikud aga asja arutamisel edasi ja ka otsust koostama läks kohtunik koos rahvakohtunikega. Seetõttu lähtusid menetlusosalised sellest, et otsuse teeb kollegiaalne kohtukoosseis. Ringkonnakohus möönab, et kohtu käitumine võis tõesti olla mõneti üllatav (eksitav). Poolte üllatamist (eksitamist) ei oleks toimunud, kui kohtunik oleks palunud rahvakohtunikel lahkuda kohe pärast prokuratuuri loobumisteate esitamist – või vähemasti pärast prokuratuuri süüdistuskõne lõppu. Selliselt mitte talitamist aga ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul lugeda menetlusõiguse rikkumiseks. Nimelt ei oleks pooltel olnud võimalik esitada ühtegi (juriidiliselt põhjendatud) vastuväidet rahvakohtunike ära saatmise kohta: eelnevast tulenevalt oli rahvakohtunikest loobumine korrektne. Seetõttu erines olukord näiteks KrMS § 268 lg-st 6, kus poolte üllatamise keeld on seadusesse (sisuliselt) sisse kirjutatud (kui kohus tahab lähtuda prokuratuurist erinevast kvalifikatsioonist, peab ta pooli sellest teavitama ja andma pooltele võimaluse esitada vastuväiteid). Niisiis ei saa otsuse
tühistamist tingida ka viis, kuidas kohus kollegiaalselt koosseisult ainuisikulisele koosseisule üle läks.
168.Prokuratuur taotles A. Seppernit ja O. Kroni üle kuulates kohtult mitu korda, et süüdistatavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldataks seda, mida A. Seppern või O. Kron rääkisid jälitustoiminguga tuvastatu kohaselt oma telefonikõnedes enne avaliku menetluse algust. Kohus need taotlused rahuldas. Esimest korda esitas prokuratuur sellise taotluse siis, kui A. Seppern väitis, et V.Š. ID-kaart ei ole kunagi olnud tema kasutuses (19. oktoobri 2020 istungiprotokoll, lk 32; kohtutoimik, kd 4, tl 112 pöördel). Prokurör ütles pärast avaldamisloa saamist järgmist: „Alar Seppern ütleb telefonikõnes V.Š. le: „Tead, ma kaotasin jälle selle sinu ID-kaarti ära“. V.Š. vastab sellele: „Täitsa lõpp. Sa kurat, sa ikka paned küll“. Alar Seppern vastab omakorda: „Kuule, mine käi homme, tee veelkord. Ma annan sulle pärast raha ära. Mina kaotasin“.“ Kaitsja meelest selliselt toimida ei tohtinud. Ringkonnakohus aga nii talitamises midagi seadusvastast ei näe.
169.Asjassepuutuvaks normiks on KrMS § 289 lg 3: ristküsitluse käigus võib avaldada usaldusvääruse kontrollimiseks ka muu dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Formaalselt on praegu toimitud KrMS § 289 lg 3 päraselt. Avaldamine toimus ristküsitluse käigus. Avaldati teabetalletus: kirjalik ülestähendus kahe inimese, sh A. Sepperni vestlusest. Ka esines vastuolu A. Sepperni poolt kohtus väidetu ja avaldatud vestluses öeldu vahel. Järgnevalt tuleb küsida, kas KrMS § 289 lg 3 tuleb mingil põhjusel tõlgendada kitsendavalt – ja leida, et hoolimata KrMS § 289 lg 3 formaalsest sobivusest sellele sättele siiski tugineda ei saa.
170.Kriminaalkolleegiumit ei veena viitamine kahe toimiku süsteemile ja kaitseväide, et kohtunik võib kasvõi alateadlikult end ülekuulatava varasemast väitest mõjutada lasta. Psühholoogilises plaanis ei pruugi kaitsja väide alateadliku mõju kohta vale olla: inimese aju ei tööta tõepoolest selliselt, et inimese enda poolt antud n-ö käsu peale teave lihtsalt kustutatakse. Ent kui see tõdemus muudaks praegu aset leidnu lubamatuks, ei saaks KrMS § 289 lg 3 mitte kunagi kasutada. Ja veelgi enam: kasutada ei saaks ka KrMS § 289 lg 1, mille kohaselt võib kohus tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. On ju selle sätte puhul olukord täpselt samasugune nagu KrMS § 289 lg 3 puhul: kohus saab teada, et ülekuulatav on millalgi varem väitnud midagi muud, kui ta tegi äsja kohtus. Seetõttu tuleb niisugust psühholoogilises plaanis mõneti problemaatilist olukorda aktsepteerida.
171.Senises menetluses on kerkinud ka küsimus, kas KrMS § 289 lg 3 jaoks omab tähendust asjasse puutuva teabeallika lubatavus tõendina. Ülekuulamisel avaldatud A. Sepperni ja O. Kroni väited pärinevad ju ebaseaduslikuks tunnistatud jälitustoimingute protokollidest – ja on seetõttu KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tõendina kõlbmatud. Kaitsja viitab sellele, et kohus tsiteeris istungil KrMS § 289 lg 3 sätestamise aluseks olnud seaduseelnõud: „Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib pool ristküsitluse käigus avaldada tunnistaja varem antud ütluse või muu tõendi, mis sisaldab või annab edasi tunnistaja varasemat väidet, kui see on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega, olenemata sellest, kas avaldatud dokumenti on lubatud tõendina esitada.“ Pärast esimest parlamendilugemist aga tehti eelnõusse muudatused ja nähti ette niisugune regulatsioon, nagu on praegu leitav KrMS § 289 lg-test 1 ja 3. Niisiis on olukord tõesti selline, nagu märkis maakohtu istungil A. Sepperni eelmine kaitsja (19. oktoobri 2020 istungiprotokoll, lk 32; kohtutoimik, kd 4, tl 112 pöördel): seadusesse ei jõudnud (esialgses eelnõus) olnud viide tõendi lubatavuse ebaolulisusele – erinevalt KrMS § 288 lg 9 p-st 3
(abivahendid mälu värskendamiseks). Niisiis tuleb vastata küsimusele, kas KrMS § 289 lg 3 järgse teabetalletuse avaldamise väärab tõik, et teabetalletus pole tõendina lubatav.
172.Kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi puudutavatest menetlusdokumentidest eelnõuteksti muutmise kohta infot ei leia: 1. lugemise järgselt koostatud seletuskirjas küll viidatakse muudatuste tegemisele (lk 31), aga midagi praegu kõne all oleva teema kohta välja ei tooda.
173.Formaalselt lähenedes ei saa teabe tõendikõlblikkuse küsimus oluline olla. Kui seaduses lubatakse ilma täiendavaid kitsendusi seadmata mingil moel toimida, on õiguspärane igasugune toimimisviis – sõltumata detailidest. Nt pole põhjust väita, et KrMS § 91 pärane on läbiotsimine vaid siis, kui läbiotsija kannab vormiriietust – kui tal aga vormiriietust pole, on tegemist KrMS § 91 vastu eksimisega. Või vaevalt et kellelgi tuleks pähe väita, et KrMS § 289 lg 3 alusel võib avaldada üksnes ülekuulatava sellised varasemad väited, mis on trükitud valgele paberile – kui aga kasutatud on kollakat paberit, ei ole avaldamine lubatav. Seetõttu saab formaalloogiliselt jõuda vaid ühele järeldusele: kuivõrd sobivate teabetalletuste ringi pole mingit liiki teabetalletuste kasutamise keelu läbi kuidagi kitsendatud, võib avaldada igasugustest teabetalletustest pärinevat infot – sealhulgas sellistest, mis tõendina kõlblikud ei ole.
174.Tuleb siiski pärida, kas tõendina sobimatute teabetalletuste avaldamise keeldu ei saa tuletada KrMS § 288 lg 9 p-st 3: kuivõrd selles sättes on otsesõnu välja toodud, et kasutada võib ka tõenditeks sobimatuid allikaid, KrMS § 289 lg-s 3 seda aga tehtud ei ole, polegi tõendina mittesobilike väidete avaldamine lubatav. Ringkonnakohus nii ei leia. Käesoleva otsuse eelmises punktis öeldut arvestades ei saa KrMS § 288 lg 9 p-s 3 toodud viidet tõendina lubatavuse ebaolulisusele pidada loa andmiseks tõendina kõlbmatute objektide kasutamiseks. Tegemist on üksnes selgitava iseloomuga, iseenesest üleliigse infoga. Täpselt sama sisuga oleks KrMS § 288 lg 9 p 3 ka juhul, kui seal n-ö mäluvärskendusvahendi tõendina lubatavuse kohta midagi ei öeldaks: „Ristküsitluse käigus võib kohtumenetluse pool võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda dokumendi või muu esemega, mis võib aidata tunnistajal neid meenutada“.
175.Niisiis oli A. Sepperni ja O. Kroni varasemate väidete avaldamine KrMS § 289 lg 3 alusel seaduslik.
176.Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et läbiotsimistega seotud kaitse-etteheidetel ei ole alust.
177.Kaitsja väidab, et kogumata võisid jääda mingid A. Seppernit (maksukuriteos) õigustavad tõendid. Õigustavate tõendite mittekogumisele suunatud kaitseväide on ringkonnakohtu hinnangul vähemalt üldjuhul juba iseenesest väär. Kriminaalmenetluses kehtib tulenevalt põhiseaduse §-st 22 süütuse presumptsioon: seni, kuni riik ei ole tõendanud, et keegi on süüdi, on ta süütu. Süü tõendamiseks on tarvis kuriteole viitavaid teabeallikaid ehk tõendeid. Kui tõendeid ei ole (või ei ole neid piisavalt), on isik süütu – ja süütuse tõendamiseks ei ole tarvis mingeid õigustavaid tõendeid. Kui aga (süüstavad) tõendid olemas on, ei saa õigeks mõistmist kaasa tuua väide, et tegelikult võisid olemas olla mingid isiku süü puudumisele viitavad tõendid. Selline väide võiks omada kaalu ainult mingites erandlikes olukordades. Nii võiks see olla nt juhul, kui on konkreetseid viiteid sellele, et süüd kinnitavad tõendid on loodud kunstlikult – ehkki ilmselt poleks sellises olukorras tarvis mingeid täiendavaid (õigustavaid) tõendeid, vaid õigeks mõistmise peaks kaasa tooma juba see tõik iseenesest, et olemasolevad tõendid fabritseeriti (süüstavad tõendid langevad ära). Ka võiks tulla kõne alla situatsioon, kus
menetleja on mingist teabekandjast (nt paberdokumentide kaustast) osa teabeobjekte (nt paberilehti) välja korjanud ja jätab seeläbi juhtunust tegelikust erineva mulje – siis võiks olla tarvilik tuua õigustavate tõenditena kohtu ette välja korjatud objektid (paberilehed). Praegu aga puuduvad millelegi sellisele igasugused viited: kaitsja väited õigustavate tõendite olemasolule jäävad üldsõnaliseks. Nii pole see mitte üksnes puutuvalt BB Tallinna büroo läbi otsimata jätmisse, aga ka Kohtla-Järve büroost hulga kiirköitjate mitte kaasa võtmisse.
178.Kaitsja märgib, et talle jääb ebaselgeks, mida täpselt kujutavad endast läbiotsimise käigus ära võetud „Best Building OÜ raamatupidamise dokumendid, mis on suletud tõkendiga nr SecuriTec 000727687“ ja kuidas neid kasutati. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas menetluses ei puutu need dokumendid asjasse, sest neid ei esitatud tõendina (maakohtu otsuse p 85). Seetõttu ei saa selle kaitseväite alusel tuvastada menetlusõiguse (olulist) rikkumist, saati siis tühistada maakohtu otsust.
179.Seoses kaitseväidetega O. Kroni arvutist tehtud väljatrüki ja CD-plaadil oleva salvestuse kohta ei ole ringkonnakohtul maakohtu öeldule (otsuse p 84) midagi lisada.
180.Läbiotsimistega seonduvalt märgib kaitsja veel sedagi: „Samuti on läbiotsimise protokollis märgitud, et ära võetakse lillade kaantega ruuduline märkmik A4, mille esilehel on O. Kroni sõnul A. Sepperni ID-kaardi PIN-kood „CCCC “ ja O. Kroni ID-kaardi PIN-kood „DDDD “. Sealjuures on samal päeval toimunud läbiotsimine O. Kroni kodus (kohtutoimiku kd II, tl d 40-58), kus on äravõetud „tumepunast värvi kaante vahel [...] roosat värvi märkmepaber, millel kirjutatud käsitsi numbrid (O. Kroni sõnade kohaselt ta ID-kaardi PINkoodid) ja Maxima Eesti OÜ kviitung, millele tagaküljele on käsitsi kirjutatud numbrid (O. Kroni sõnade kohaselt on need A. Sepperni ID-kaardi PIN-koodid)“. Maxima Eesti OÜ arve kohta nähtub fototabelist 63 – 7 ja 8, et numbriteks on kirjutatud aga „CCCC “ ja „EEEE “.“ See kaitseväide jääb ringkonnakohtu jaoks arusaamatuks – kaitsja ei too välja, millist rikkumist ta siin näeb. Seetõttu ei saa kaitsja (eeldatavale) kriitikale vastata.
181.Kaitsjal on õigus, et kelmus eeldab inimese eksimusse viimist. Tartu Linnavalitsusega seoses on eksimusse viidud inimene toodud selgelt ära nii süüdistusaktis kui ka otsuses: korduvalt öeldakse, et eksimusse viidi I.H. – maakohtu otsuses tuuakse see selgelt argumenteerides välja p-s 261. Tõsi, kaitsja viitab ühele kohale, kus kohus on kõnelenud linnavalitsuse eksimusse viimisest. Seda aga saab kriminaalkolleegiumi meelest pidada pigem ühekordseks ebaõnnestunud sõnakasutuseks: otsuse muid kohti (eeskätt p 261) lugedes tuleb I.H. eksimusse sattujana piisavalt selgelt välja. Teisiti on asi seoses sünnitus- ja vanemahüvitisega. Süüdistusaktis viidatakse sellele, et eksimusse viidi riik Eesti Haigekassa kaudu (süüdistusakti lk 126 ja 212). Maakohus aga märgib, et eksimus tekkis Haigekassal (otsuse p 301) ja SKA-l (otsuse p 304). Need seisukohad on valed: et ei riik, Haigekassa ega SKA pole inimesed, ei saa neid eksimusse viia. Küll aga saab eksimusse viia neid abstraktseid õigussubjekte (st riiki, Haigekassat ja SKA-d) esindavaid inimesi. Ringkonnakohtu meelest ei ole ei süüdistusaktis ega kohtuotsuses alati tarvis tingimata ära näidata, milline inimene konkreetselt eksimusse sattus (ehkki selliselt talitamine oleks kõige täpsem). Eelkõige on eksimusse viidava inimese isik ebaoluline siis, kui tal ei ole mingit sisulist iseseisvat otsustusvabadust, vaid ta teeb üksnes tehnilist tööd: nt kontrollib seda, kas talle (tema tööandajale) esitatud andmed vastavad tõele – ja kui vastavad, teeb ta (laseb teha) varakäsutuse. Praegu nii oligi: nt pidi keegi Haigekassa töötaja tegema ilma iseseisva otsustusvabaduseta tehnilist laadi kontrolli. Seetõttu on ebaoluline, milline ametnik täpselt selle kontrolli tegi ja ekslikule arusaamale jõudis. Tõsi, selle konkreetse inimese tuvastamata jäämine ei peaks endaga kaasa tooma viitamist riigi, Haigekassa vms eksimusse sattumisele. Korrektne oleks
viidata nt sellele, et eksimusse sattus mõni riigi või Haigekassa (tuvastamata) töötaja, ametnik, esindaja vms. Ehkki praegu nii ei tehtud (viidati n-ö mitteinimese eksimusse sattumisele), on ringkonnakohtu hinnangul siiski nii süüdistusaktist kui ka otsusest ülal öeldu välja loetav: nt Haigekassa puhul saab öelda, et eksimusse sattus keegi tehnilist laadi kontrolli teinud Haigekassa esindaja. (b) Faktiliste asjaolude tuvastamist puudutavad väited α) Sissejuhatus
182.Maakohtu otsus on kohati mõneti raskesti jälgitav. Nimelt ei ole mõnes kohas üheselt aru saada, millised faktilised asjaolud kohus tuvastas: faktilistest asjaoludest küll kõneldakse, aga ei öelda selgelt ära, mis tuvastatakse, või räägitakse neist asjaoludest läbisegi õigusliku hinnanguga (neile probleemidele viitab ringkonnakohus järgnevalt mõnel pool ka eraldi: vt käesoleva otsuse p-d 236–237, 252–257, 266 ja 330). Selliselt talitamine on eriti problemaatiline just mahukate kriminaalasjade puhul. Seetõttu oli ringkonnakohtul puhuti ka küllaltki raske koostada maakohtu otsuse kokkuvõtet: oli raske mõista, mida maakohus tuvastanud oli. Mõnes kohas ringkonnakohus pigem arvas, et maakohus tuvastas sündmustiku nii, nagu ülal välja toodud.
183.Osaliselt saab sama öelda ka süüdistusakti kohta: sellegi puhul jääb mõnes kohas ebaselgeks, milline sündmus prokuratuuri hinnangul ikkagi aset leidis. Samas aga nõuab KrMS § 154 lg 2 p 1 kuriteo asjaolude välja toomist – ja need asjaolud peaks välja tooma akti lugejale arusaadaval moel.
184.Äsja öeldust tulenevalt peab ringkonnakohus enne praeguse asja juurde naasmist vajalikuks selgitada puutuvalt KrMS § 312 järgmist.
185.KrMS § 312 lg 1 esimene pool paneb kohtule kohustuse tuua ära kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud. Kuriteo asjaolude välja toomine peaks ringkonnakohtu hinnangul kujutama endast n-ö loo jutustamist: tuleks kirjeldada sündmust, mis kohtu hinnangul aset leidis. See sündmuse kirjeldus peaks olema võimalikult vaba juriidilistest hinnangutest: keskenduda oleks vaja faktidele, soovitatavalt kronoloogilises järjekorras. Seda lugu peaks jutustama nii, et see on asjast varem mitte midagi teadnud lugejale loogiliselt arusaadav. Seetõttu on vajadusel tarvis kirjeldada ka neid sündmusi, mis (vahetult) eelnesid kuriteole (nii ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-3046/33, p 33). Iseenesest on võimalik ka see, et kohus jätab sündmustiku kirjeldamata ja ütleb sõnaselgelt ära, et ta lähtub süüdistusaktis välja toodust. Selliselt talitamine võib aga olla problemaatiline. Esiteks on mõeldav, et kohtu hinnangul jäävad mõned süüdistuses esitatud faktilised asjaolud tõendamata. Teiseks võib kohus tuvastada sündmuse mõneti teisiti kui on kirjas süüdistuses: kohus ei või KrMS § 268 lg 5 kohaselt küll tugineda süüdistuses kirjeldatust oluliselt erinevatele asjaoludele, aga mõningal määral võib süüdistusest siiski kõrvale kalduda või süüdistuses välja toodut täpsustada. Kolmandaks on mõeldav, et kohtu hinnangul on mõned süüdistuses esitatud faktilised asjaolud ebaolulised ja ta jätab need tuvastamata. Viimaks ei saa jätta tähelepanuta, et mõnikord on süüdistusaktide kvaliteet kehv: Riigikohus on heitnud prokuratuurile korduvalt ette, et süüdistusaktid on koostatud raskesti jälgitavalt või (kohati) suisa jälgimatult (vt nt lahendid asjades nr 3-1-1-43-10, p 51 ja 3-1-1-14-14, p 634 või 1-18-4590/82, p 34). Nagu käesoleva otsuse p-s 183 öeldud, on selles osas mõneti problemaatiline ka praeguses asjas koostatud süüdistusakt.
186.Pärast juhtunu esitamist peaks kohus näitama, mille alusel ta sellise sündmuse tuvastas ehk aset peaks leidma tõendite analüüs – nii, nagu nõuab eeskätt KrMS § 312 p 1 teine pool, aga ka selle paragrahvi teine ja kolmas punkt. Tõendite analüüs ei tähenda tõendite ükshaaval ära nimetamist ja sellele järgnevat märkust, et viidatud tõendite alusel on kuriteokoosseis tuvastatud. Tuleks hoopiski sisuliselt arutledes selgitada, miks tuvastab kohus sellise faktilise asjaolu, nagu ta tuvastab. Ilmselt oleks üldjuhul mõistlik analüüsida faktilisi asjaolusid kronoloogilises järjekorras. Tõendite analüüsi põhjalikkus sõltub konkreetsest asjast: mõnikord peab see olema väga pikk ja detailne, teinekord aga piisab põgusast viitamisest asjakohastele tõenditele (nt kui vaidlust ei ole ja tõendite vahel vastuolusid ei esine). Praeguses asjas on tõendite analüüs üldjuhul loogiline ja arusaadav – probleem on aga (nagu juba märgitud) selles, et see analüüs seguneb kohati (liiga suurel määral) faktiliste asjaolude väljatoomise ja õigusliku hinnanguga.
187.Kummastaval kombel ei näi KrMS §-s 312 olema otsest regulatsiooni selle kohta, et kohtuotsuses tuleb välja tuua õiguslik hinnang ehk subsumeerida tuvastatud asjaolud mingi karistusnormi alla. On aga ilmne, et seda tegema peab: vastasel juhul poleks võimalik öelda, et tuvastatud sündmus kujutab endast kuritegu (mille eest on tarvis mõista karistus). Seetõttu peakski loo jutustamisele ja ära näitamisele, milliste tõendite alusel seda lugu jutustati, järgnema õiguslik analüüs (mis võib – jällegi – sõltuvalt asjast olla küllaltki napp või vägagi mahukas).
188.Kui kohus leiab õigusliku analüüsi põhjal, et tuvastatud sündmus (või: süüdistatava tegu) on võimalik paigutada mõne kuriteokoosseisu alla ning ei esine õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid, peaks järgnema karistuse mõistmine ja karistuse individualiseerimine (KrMS § 312 p-d 4–6) ning muud (süüküsimust mitte puudutavad) otsustused (KrMS § 312 p 7 jj.). β) Üldised küsimused
189.Seppernite kaitsja leiab, et (mitmed) A. Sepperni ja O. Kroni poolt kohtueelses menetluses antud (ja kohtus avaldatud) ütlused tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd A. Seppern ja O. Kron ei rääkinud siis tõtt – nimelt olevat nad lootnud, et kui nad vastavad menetlejatele nii, nagu nad eeldasid menetlejaid soovivat, lastakse nad vabadusse. Selline põhjendus on juba iseenesest väheusutav: kui inimene on süütu, ei valeta ta end reeglina süüdi olevaks – seda vähemalt demokraatlikus õigusriigis nagu Eesti, kus menetluse käigus ei rakendata mingit väga intensiivset sundi. Küll aga on usutav see, et inimene võtab (tegeliku) süü omaks (ükskõik, kas seetõttu, et ta on enda vahele jäämisest (mõningases) meeltesegaduses, soovib kiiresti vabadusse pääseda või muul põhjusel), ent hakkab seda hiljem kahetsema ja üritab valetades enda n-ö nahka päästa. Nii A. Sepperni kui ka O. Kroni puhul puuduvad igasugused konkreetsed viited sellele, et praegusel juhul esines see erandlik olukord, kus süütu inimene valetab end süüdi olevaks. Seetõttu on väited enese päästmise eesmärgil toimunud valetamise kohta paljasõnalised ja jäävad tähelepanuta.
190.A. Sepperni kaitsja väitel polnud A. Sepperni roll BB-s sugugi niivõrd keskne, nagu on seda mõistnud prokuratuur ja maakohus; teisalt aga oli O. Kroni panus BB-sse prokuratuuri ja maakohtu väidetust märksa olulisem – O. Kron oli A. Sepperni kõrval BB faktiline juht (apellatsiooni p-d 3.8–3.11 ja 4.11). Ka üritas A. Sepperni kaitsja maakohtu menetluses viidata A.K. i (olulisele) panusele. Esimese astme kohus tuvastas aga igati loogiliselt, et A.K. ei otsustanud BB osas midagi (otsuse p 518). Sellele ei vaidle oma apellatsioonis vastu ka A. Sepperni kaitsja (apellatsiooni p 3.10), mistõttu ei pea ringkonnakohus tarvilikuks peatuda
eraldi A.K. iga seonduval – ja vaeb üksnes kaitseväidet O. Kroni olulise rolli kohta. Saab nõustuda maakohtuga, et BB-d puudutavad otsused võttis vastu A. Seppern ja O. Kron üksnes täitis viimase käske.
191.See, et O. Kron oleks iseseisvalt teinud BB-sse puutuvalt mingeid (kasvõi mõningal määral) olulisi/sisulisi otsuseid2, ilmneb üksnes (eeskätt) A. Sepperni ja (mõningal määral ka) O. Kroni ütlustest (kes kõneles A.K. i abistamisest). Maakohus pidas neid ütlusi igati korrektselt ebausutavateks.
192.O. Kroni ütlused ei saa õiged olla juba seetõttu, et A.K. ei teinud – nagu juba ülal viidatud – BB-sse puutuvalt midagi. Seetõttu ei palunud ta ka end O. Kronil aidata.
193.Ükski üle kuulatud inimene ei viidanud O. Kronile kui mingite BB-d puudutavate (kasvõi mõnetigi) oluliste otsuste tegijale – otseselt või kaudselt anti mõista, et otsused tegi A. Seppern. Olgu välja toodud ka mõned näited. G.P. väitis, et ta töötas A. Sepperni ettevõttes, O. Kron oli seal raamatupidaja, tööläbirääkimisi pidas G.P. iga A. Seppern ja ka tööülesandeid jagas A. Seppern (21. septembri 2020 istungiprotokoll, lk-d 3 ja 4; kohtutoimik, kd 4, tl 37 ja 37 pöördel). F.F-G. väitis, et ta sai BB-s „Alari juures“ tööd ja O. Kroni nimi ei ütle talle midagi (21. septembri 2020 istungiprotokoll, lk-d 6 ja 7; kohtutoimik, kd 4, tl 38 pöördel ja 39). B.B. ütles, et ta töötas A. Sepperni juures ja O. Kron oli seal raamatupidaja (kelle välimustki ta enam ei mäleta) (21. septembri 2020 istungiprotokoll, lk 8; kohtutoimik, kd 4, tl 39 pöördel). U.K. ütles otsesõnu, et BB-s otsustas A. Seppern kõik (21. septembri 2020 istungiprotokoll, lk 15; kohtutoimik, kd 4, tl 43). V.J. selgitas, et ta töötas A. Sepperni juures ja O. Kroni nimi ei ütle talle midagi (5. oktoobri 2020 istungiprotokoll, lk 2; kohtutoimik, kd 4, tl 85 pöördel). S.R. i sõnul tegi ta äri ehitusettevõtja A. Sepperniga ja O. Kroni nimi on talle võõras (5. oktoobri 2020 istungiprotokoll, lk 4; kohtutoimik, kd 4, tl 86 pöördel). Ka K.S. viitab A. Sepperniga suhtlemisele – ning kõneleb O. Kronist kui üksnes raamatupidajast (5. oktoobri 2020 istungiprotokoll, lk-d 10–18; kohtutoimik, kd 4, tl 89 pöördel – 93 pöördel). Ringkonnakohut ei veena A. Sepperni kaitsja argument, et A. Sepperni ütlusi pidas kohus küll detailide puudumise tõttu ebausaldusväärseteks, aga U.K. üldist laadi väidet on kohus uskunud – loogiline olnuks see, kui kohus oleks sellegi väite kõrvale jätnud (apellatsiooni p 3.9). Kaitsja üritab võrrelda asju, mida üks-ühele võrrelda ei saa. A. Sepperni ütlused jäid ebatäpseteks korduvalt ja seda hoolimata mitmetest täpsustavatest küsimustest. Seevastu U.K. väite kohta A. Sepperni kui kõigeotsustaja kohta mingeid lisaküsimusi ei esitatud. Seetõttu ei saa ka öelda, et U.K. oleks selle väite osas midagi n-ö vassinud või jäänud võlgu vastuse mõnele sellisele küsimusele, millele ta tema väidete tõele vastavuse korral oleks pidanud vastust teadma. Liiatigi kinnitavad seda väidet kaude U.K. muud ütlused: seda just tulenevalt asjaolust, et U.K. viitab oma suhtlemisele A. Sepperniga – ja mitte O. Kroniga. Ning kinnitavad seda ka teiste inimeste ütlused, mille põhjal saab just A. Seppernit pidada BB (tegelikuks) juhiks.
194.Ka ei saa O. Kroni mingeid otsustusi tuletada kirjalikest tõenditest: O. Kron ei ole kirjutanud alla BB-d puudutavatele dokumentidele3, pole saatnud mingeid BB sisulist majandustegevust puudutavaid (elektron)kirju (nt pidanud kellegagi mingeid läbirääkimisi) vms.
Mingeid BB-d puudutavaid otsuseid O. Kron raamatupidajana iseseisvalt kindlasti tegi. Ilmselt sai ta tihtipeale ise otsustada, millal täpselt ta saadab ära mingi maksudeklaratsiooni (kas nt kell 13:00, kell 13:30 või 14:00). Selline otsus aga pole oluline/sisuline.
Ehkki dokumentidele alla kirjutamist ei saaks niikuinii pidada kuigivõrd tugevaks tõendiks – sest dokumente allkirjastavad ka nn variisikud (vt käesoleva otsuse p 195).
195.Eelöeldut ei väära ka (ülejäänud) A. Sepperni kaitsja apellatsiooni p-s 3.11 toodud väited. Nii viitab kaitsja sellele, et O. Kron üritas oma sõnul raha teenida, ent tal see ei õnnestunud. See, et O. Kronil oli raha teenimise soov (nagu see on väga paljudel inimestel), ei muuda ära seda, et pole mingeid viiteid sellele, et O. Kron langetas BB osas (olulisi) otsuseid. Ebaoluline on seegi, et BB kontaktandmete all oli muu hulgas välja toodud O. Kroni meiliaadressid ja telefoninumber. Et äriühingu kontaktide loendis viidatakse teiste seas raamatupidaja rekvisiitidele, ei näita kuidagi seda, et n-ö ohjad on raamatupidaja käes – nii luuakse lihtsalt huvilistele (eeskätt klientidele) äriühinguga ühenduse võtmiseks täiendav võimalus. Ka ei saa O. Kroni otsuste tegija rolli tuletada sellest, et O. Kron oli mõnda aega BB juhatuse liige. On üldteada, et mõned (ebaausad) ettevõtjad kasutavad (eriti seoses maksupettustega) nn variisikuid: mõnel inimesel palutakse formaalselt juhatuse liikmeks hakata, ent sisulisi otsuseid tehakse ise nn faktilise juhina edasi (lastes variisikul vajaduse korral mingeid allkirju anda). Eelnevast nähtuvalt oligi A.K. selline variisik: ta oli A. Sepperni soovil hakanud BB juhatuse liikmeks, ent ei teinud selle äriühingu osas mingeid otsuseid. Samuti kasutas A. Seppern variisikuna V.Š. t (vt käesoleva otsuse p 243). O. Kroni juhatuse liikme staatus oli samasugune: A. Seppernil oli tarvis, et O. Kron oleks mõnda aega BB juhatuses, ent äriühingut juhtis endiselt A. Seppern. γ) Käibemaksudeklaratsioonid
196.Ringkonnakohus saab A. Sepperni kaitsja positsioonist aru selliselt. Pole tõendatud, et käibedeklaratsioonid esitas O. Kron – nende esitaja oli (võis olla) R.T. . Isegi kui käibe deklareeris O. Kron, ei saa öelda, et ta tegi seda valesti: süüdistaja poolt viidatud arvete alusel käivet tuvastada ei saa, kuivõrd tegemist oli ettemaksuarvetega ehk arvetega, mis esitati enne käibe tekkimist. Kui aga käive tekkiski ehk tegu polnud ettemaksuarvetega, võis O. Kron ikkagi lähtuda sellest, et arved kujutavad endast ettemaksuarveid – ehk O. Kron ei esitanud valeandmeid tahtlikult. Et tegemist polnud valeandmete tahtliku esitamisega, kinnitab seegi, et deklareerimata jäi vaid väike osa käibest – ja pole loogiline, et A. Seppern soovis enamikku käibest deklareerida ning jätta riigi teavitamata vaid väikesest osast BB käibest.
197.(Muu hulgas) käibemaksudeklaratsioonidega seondub ka üks prokuratuuri apellatsioonis maakohtule tehtud etteheide. Prokuratuur ei soostu esimese astme kohtuga, et täie kindlusega pole võimalik tuvastada O. Kroni tahtlust selle osas, et tema esitatavates deklaratsioonides jääb kajastamata 28 (hiljem süüdistuses välja toodud) arvet: O. Kron oli neist arvetest perfektselt teadlik.
198.Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus R.T. ga seonduvat igati loogiliselt: R.T. oli MTA ametnik, kes muutis eelnevalt O. Kroni poolt esitatud deklaratsioone – süüdistus aga esitati just O. Kroni esitatud deklaratsioonide alusel (maakohtu otsuse p 87). A. Sepperni kaitsjat need väited siiski ei veennud, mistõttu selgitab ringkonnakohus täiendavalt järgmist.
199.See, et R.T. oli maksuametnik, ilmneb MTA sisekontrolli osakonna juhataja V.N. a saadetud tabelist (kriminaaltoimik, kd 2, tl 142–159). Tõsi, see tabel on mõneti ebaõnnestunult välja prinditud: on kasutatud sedavõrd suurt fonti, et kokku kuuluvad lahtrid on sattunud erinevatele lehekülgedele. Nimelt on tabel prinditud 16 leheküljele, millest kaheksa esimest lehekülge näivad omavahel sarnased ja kaheksa viimast jällegi omavahel sarnased. Kui oleks kasutatud väiksemat fonti, poleks kahte erinevat sarnaste lehekülgede gruppi moodustunud: kõik leheküljed oleks olnud sarnased ja tabel oleks olnud terviklik, st kõik lahtrid oleks olnud ühel leheküljel järjest. Siis oleks olnud üheselt arusaadav ka see, et praegu tabeli 11. ja 15. leheküljel olev märkus „MTA ametnik“ puudutab R.T. t.
200.Niisamuti on selge, et R.T. muudatusi ühelegi süüdistatavale kuidagi ette ei heideta. Ringkonnakohus piirdub seda väites vaid 2016. aasta mai käibedeklaratsiooniga (ülejäänud deklaratsioonide osas olukord samasugune). Süüdistusakti kohaselt esitati see deklaratsioon 20. juunil 2016 ja parandusdeklaratsioon esitati 4. novembril 2016 (süüdistusakti lk 143). Äsja viidatud MTA sisekontrolli osakonna tabelist nähtub, et 20. juunil 2016 ja 4. novembril 2016 oli kõnealuse deklaratsiooni sisestajaks O. Kron. R.T. aga tuuakse V.N. a saadetud tabelis selle deklaratsiooni sisestajana välja 29. märtsi 2017 kuupäevale viidates – 29. märtsile 2017 aga süüdistusaktis ei osutata.
201.R.T. ga on seotud ka A. Sepperni kasuks esitatud apellatsiooni p 4.7: „Kaitsja on välja toonud, et 06.09.2018 asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on ebaõigete käibemaksudeklaratsioonides kajastatud andmete ulatus kindlaks tehtud tellijate vastutuse, pearaamatu ja MTA e-maksuameti keskkonnas tehtud väljavõtetega (vt 06.09.2018 vaatlusprotokolli p 1.13). Sealjuures jääb aga ebaselgeks, kes ja millisel alusel on 29.03.2017 ajavahemikul kell 10.09-10.47 teinud kandeid vastava perioodi kohta. Kohtuotsuses ei ole eelnimetatud väiteid ammendavalt analüüsitud: kohus märgib vaid, et MTA sisekontrolli vastusest nähtub, kes muutis 29.03.2017 BB käibedeklaratsioone aprilli-, mai-, juuni- ja juulikuu maksustamisperioodide kohta (kohtuotsuse p 87). Järgneva lausega analüüsib kohus juba järgnevaid asjaolusid. Seega on kaitsja poolt tõstatatud vastuolud jäänud kohtuotsuses käsitlemata. Tähelepanuväärne on seegi, et 25.03.2019 sisekontrolli vastusest nähtub, et R.T. on muutnud rohkem kui BB nelja kuu käibedeklaratsioone.“ Ringkonnakohtule jääb eeltsiteeritu mõistmatuks. Selgitust ei too ka kaitsja maakohtu kõne teeside p 2.4 (kohtutoimik, kd 5, tl 45 pöördel), mis näib puudutavat sama teemat, on aga veelgi napim kui ülal osundatu. Ilmselt on kaitsja jätnud mingid mõttekäigud kirja panemata – ja kriminaalkolleegium ise neid mõttekäike ära ei arva. Nimelt ei ole aru saada, miks viitab kaitsja 6. septembri 2018 vaatlusprotokolli (kriminaaltoimik, kd 2, tl 160–168) p-le 1.13. See punkt kõlab nii: „Väljavõte paberkandjale (Lisa 1 – 6 lehel) Maksu- ja Tolliameti e-maksuamet/e-toll keskkonnast, mis puudutab Best Building OÜ (registrikood 11675238) vorm KMD (käibedeklaratsioon) KMD INF A-osa (andmed väljastatud arvete kohta) ajavahemikul märts 2016 kuni märts 2017“. Kuivõrd kaitsja mõtet pole võimalik mõista, ei saa ringkonnakohus kaitsja väidete osas mingit seisukohta võtta. Olgu osutatud üksnes sellele, et MTA sisekontrolli osakonna tabelist nähtuvalt tegi R.T. deklaratsioonides muudatusi 29. märtsil 2017 kuni kella 10:47ni.
202.Ka leidis maakohus igati loogiliselt, et vaidlusalused arved ei olnud ettemaksuarved (maakohtu otsuse p 426).
203.Kõigepealt üritab kaitsja kõigutada maakohtu seisukohta väitega, et kohus on samas otsuses teisal (p-s 276) ise leidnud, et lepingu sõlmimise fakt ei kinnita lepingu täitmist – ja seetõttu ei saa toetuda ka tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidele, mis viitavad tööde teostamisele. Paralleeli tõmbamine eelnevalt esitatud väitega lepingu sõlmimise ja selle täitmise mittesamastatavuse kohta ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohane. Olulised on muud tõendid ja/või tõendite sisuline hindamine: kas teisi tõendeid arvesse võttes ja/või vaidlusaluseid tõendeid sisuliselt hinnates saab öelda, et lepingut täideti või kas on võimalik väita, et töid (hoolimata vastavas aktis märgitust) siiski üle ei antud. Oma otsuse p-s 276 leidiski maakohus muudele tõenditele tuginedes, et lepingut ei täidetud. Käibemaksuga seoses aga tuleb öelda, et tööd tehti enne nende eest maksmist.
204.Esiteks oleks juba asjasse puutuvate tööde (lepingute) hulka arvestades väga väheusutav, et hoolimata lepingus tagantjärgi maksmise paika panemisest maksti tegelikult ette. Mingite
erandlike põhjuste tõttu võiks ehk niimoodi talitamine mingis olukorras tõesti kõne alla tulla – see ei juhtuks aga pidevalt.
205.Tugineda ei saa ka nt väitele, et lepingupartnerite vahel oli selline tava välja kujunenud: ehkki lepingutes viidati tagantjärele maksmisele, toimus ette maksmine. Nimelt olid BB lepingupartnerid erinevad – ja pole usutav, et lepingu tekstist irduv tava oli välja kujunenud kõigi nende erinevate partneritega.
206.Ka tuleks niisuguses olukorras leida, et üleandmise-vastuvõtmise akti pandi kirja valeinfot: tegelik üleandmine-vastuvõtmine toimus hiljem kui aktis (otsesõnu või konkludentselt) väideti. On juba iseenesest äärmiselt väheusutav, et nt linna- või vallavalitsuste esindajad oleksid nõus kirjutama alla sellist valeteavet sisaldavale aktile – eriti veel pidades silmas, et (senise) kohtupraktika järgi kujutab kirjalik valetamine endast dokumendi võltsimist.
207.Viimaks jääb ebaselgeks, miks ei kajastanud BB ühtegi vaidlusalust tööd üheski hilisemas deklaratsioonis – sest kui käive oleks tekkinud hiljem, oleks see pidanud ju kajastuma mõnes järgnevas deklaratsioonis. Nii aga ei olnud mitte ühegi tööga: need ei kajastunud mitte üksnes prokuratuuri viidatud deklaratsioonides, aga ka üheski teises (hilisemas) deklaratsioonis mitte.
208.Ka ei väära eelöeldut kaitsja viitamine sellele, et maakohus leidis mitmel puhul, et BB esitas tellijale arved enne kõikide lepingujärgsete tööde teostamist. Maakohus pidas silmas seda, et arveid esitati etapiviisiliselt ehk enne seda kui kogu töö valmis sai: kui üks etapp sai tehtud, esitas BB kohe arve – ehk ta esitas arve pärast konkreetse töö valmimist.
209.Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole mingit alust öelda, et O. Kron lähtus vääralt sellest, et tegu oli ettemaksuarvetega. A. Sepperni kaitsja rajas oma sellesisulise seisukoha käesoleva otsuse eelmises punktis kajastatud argumendile arvete esitamise aja kohta (apellatsiooni p 4.12). See argument lükati aga äsja ümber. Sellele, et O. Kron oli arvetest teadlik, viitab juba see, et tema tegeles pikaajaliselt BB raamatupidamisega ja rääkis A. Sepperniga BB tegevusest põhjalikult. On aga ka märksa otsesem kinnitus O. Kroni vastava teadlikkuse kohta: O. Kroni arvutist leiti OÜ Best Building pearaamatuna pealkirjastatud pdf-fail, mis sisaldas viiteid mitmetele kõnealustele arvetele (kriminaaltoimik, kd 2, tl 160–169). Viimaks aga kinnitas oma teadlikkust arvetest O. Kron maakohtus ise – küll aga lähtus ta oma sõnutsi arusaamast, et tegu oli ettemaksuarvetega (21. oktoobri 2020 istungiprotokoll, lk 6; kohtutoimik, kd 4, tl 125 pöördel). Samas aga ei osanud O. Kron kuidagi mõistlikult selgitada, miks tal selline väidetav väärarusaam tekkis: ta lihtsalt esitas paljasõnalise väite, et objektijuhid olevat ettemaksuarvetes kokku leppinud. Seega puudub igasugune alus öelda, et O. Kron ei mõistnud seda, et tööd olid arvete esitamise ajaks teostatud – täpselt nii, nagu see ilmnes arvetelt ja üleandmisvastuvõtmisaktidelt. O. Kroni teadmisse puutuvalt ei ole oluline tema motiiv, nt soov olla A. Seppernile meelepärane, et säiliks tema töökoht ja sissetulek – nagu leidis O. Kroni tahtlust analüüsides maakohus (vt maakohtu otsuse p 522).
210.Viimaks ei veena ringkonnakohut ka A. Sepperni kaitsja argument selle kohta, et kajastamata jäi vaid väike osa käibest: süüdistuspositsiooni paika pidavusel oleks A. Seppern deklareerinud 90% käivet ja jätnud deklareerimata vaid 10%. Esiteks on see väide juba iseenesest väheveenev: et keegi talitab üldjuhul (tihtipeale) ausalt, ei tähenda seda, et ta mõnikord (harva) ei võiks teha midagi ebaausat. Teiseks aga on kaitsja esitatud suhtarvud eksitavad. Kümnes vaidlusaluses deklaratsioonis kajastati ligikaudu 2,48 miljoni eurost käivet. Tegelik käive oli umbes 1,75 miljonit eurot, kuivõrd 0,73 miljoni euro osas viidati fiktiivsetele FineTeamiga seotud arvetele. Deklareerimata jäetud 0,64 miljonit eurot ei saa pidada tühiseks
isegi mitte tema võrdlemises 2,48 miljoni euroga, saati siis 1,75 miljoni euroga. Eriti selgelt väärab aga kõnealused kaitseväited maksudesse endasse (st mitte käibesse) puutuv: deklaratsioonide kohaselt pidi BB tasuma käibemaksu alla 30 tuhande euro – deklareerimata aga jäi selline käive, millelt tulnuks maksudeks tasuda üle 128 tuhande euro.
211.Seega saab öelda, et maakohus tuvastas õigesti kokkuvõtvalt sellise sündmuse. A. Seppern BB-s ainuvõimu omanud inimesena otsustas jätta riigile maksmata terve hulga käibemaksu. Sellega seoses andis ta raamatupidaja O. Kronile vastavad korraldused: muu hulgas pidi nende korralduste kohaselt jääma deklareerimata terve hulk tegelikult tekkinud käivet. O. Kron sai aru, et ta jätab osa käibest deklareerimata, ent saatis sellegipoolest väärasid andmeid sisaldavad deklaratsioonid e-maksuametisse. δ) Tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kulutustelt
212.Ükski apellant ei vaidlusta maakohtu poolt tuvastatut, et BB tuludeklaratsioonides jäi kajastamata 2. jaanuarist 2016 kuni 22. märtsini 2017 toimunud BB 227 739,90 euro kulutamised: raha pangaautomaatidest välja võtmised, ostud ja rahaülekanded. Niisamuti ei seata kahtluse alla maakohtu seisukohta, et paljusid neid rahakäsutusi ei ole BB raamatupidamises kajastatud. Ka ringkonnakohus ise peab maakohtu otsust selles osas korrektseks.
213.Küll aga märgib A. Sepperni kaitsja puutuvalt faktilistesse asjaoludesse järgmist. A. Seppernil pole võimalik esitada mingeid (täiendavaid) dokumente selle kohta, et maakohtu poolt BB majandustegevusega mitteseotuks peetud rahakäsutused (sõltumata sellest, kas neid raamatupidamises kajastati või mitte) olid tegelikult ette võetud BB ettevõtluse raames. See aga ei tähenda seda, et neid rahakäsutusi saab automaatselt pidada BB majandustegevuse välisteks. A. Seppern selgitas kulutuste tausta niivõrd, kuivõrd ta seda pärast ligi viie aasta möödumist neist kulutustest suutis. Ka kohtu jaoks oli ilmne, et A. Seppern kandis kulutusi BB ettevõtlusega seoses: näiteks tegi ta kulutusi BB logoga tööriietusele. O. Kron kinnitas, et A. Seppern kasutas BB raha oma isiklikeks kulutusteks regulaarselt – aga samamoodi maksis ta seda raha ka regulaarselt BB-le tagasi.
214.Apellatsioonis ei peatuta A. Sepperni poolt kohtus väidetul, et suure osa kõnealustest kulutustest tegi A. Seppern tõepoolest isiklikul otstarbel – ent ta maksis nõnda kulutatud raha hiljem BB-le tagasi (19. oktoobri 2020 istungiprotokoll, lk 9; kohtutoimik, kd 4, tl 101). Sel teemal mitte peatumine muudab apellatsiooni mõneti ebaselgeks, sest loogiline oleks olnud see, et kaitsja oleks seda temaatikat käsitlenud. Nimelt jääb praegu segaseks, kas kaitsja hinnangul olid A. Sepperni ütlused valed, st A. Seppern kulutas kogu kõne all oleva raha BB ärilistes huvides, või peatub kaitsja üksnes sellel väiksemal osal rahast, mida A. Seppern erahuvides ei kasutanud (ja erahuvides kasutatud rahast midagi ei räägi). Sellel ebaselgusel siiski määravat tähtsust ei ole, kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul kulutas A. Seppern kõik 227 739,90 euro BB majandustegevuse väliselt, täpsemini oma isiklikes huvides.
215.Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et raamatupidamisdokumendi puudumine mingi rahakäsutuse kohta ei tähenda automaatselt seda, et rahakäsutust ei tehtud ettevõtluse raames. Nt mingi asja ostmise korral võib ostuarve kaduma minna, see võidakse ära varastada, ta võib hävida vms. Mõnikord võib piisata sellise dokumenteerimata kulutuse ettevõtluse raames tehtuks lugemiseks pelgast (täiendavate tõenditega tsementeerimata) asjasse puutuva isiku väitest. Näiteks võiks see nii olla sellisel juhul: äriühing A on pikka aega ostnud äriühingult B iga kuu (mingi konkreetse summa eest) mingeid asju; need ostud on valdavalt ka korralikult
dokumenteeritud (nt on olemas ostukviitungid); ühe ostu kohta siiski kviitungit ei ole; A esindaja väidab (ilma mingeid täiendavaid tõendeid esitamata), et ost toimus ja ta pani ostukviitungi omale jakitaskusse, ent kaotas jaki ära ega saanud seetõttu kviitungit raamatupidamisdokumentide hulka lisada. Praegu millegi sellisega tegemist ei ole: pole mingit objektiivset alust eeldada, et kõnealused varakäsutused tehti BB äritegevuse raames.
216.Kui mingit (äsja käsitletuga analoogset) erandlikku olukorda ei esine, lasub kulutuse ärilise iseloomu tõendamise kohustus süüdistataval – nagu leidis ka maakohus. Vastasel juhul piisaks süüstavate tõendite (tõendid varakäsutuste olemasolu ja vastavate raamatupidamiskirjete puudumise kohta) ümber lükkamiseks süüdistatava (kahtlustatava) paljasõnalisest väitest, et ehkki ta seda kuidagi tõendada ei saa, võib ta siiski kinnitada, et varakäsutus oli seaduslik. Niisugusel juhul peaks süüst vabastama ka nt tapmises kahtlustatava, kelle kohta on kaalukaid süüstavaid tõendeid (nt DNA, sõrmejäljed taparelval, motiiv jms), ent kes väidab, et ta oli tapmise ajal kusagil mujal – ehkki ta ei suuda seda (muude tõenditega) tõendada. Midagi ei muuda – iseenesest loogiline – kaitseväide, et süüdistatav ei pruugi aastaid hiljem enam kõiki üksikasju meenutada. Nimelt ei väära see kaitseväide lihtsat fakti: olemas on süüstavad tõendid, ent ei ole õigustavaid tõendeid.
217.Tõsi, A. Seppern pole mitmete varakäsutuste osas piirdunud üldsõnalise väitega, et varakäsutus tehti BB ettevõtlustegevuse raames – A. Seppern on andnud rahakulutuse kohta detailsemaid selgitusi. See aga süüdistusversiooni ei väära, sest maakohus on igati loogiliselt leidnud, et neid selgitusi andes A. Seppern valetas. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata üle maakohtu kõiki argumente (maakohtu otsuse p-d 437–447), vaid peatub üksnes paaril kõige markantsemal valetamise näitel. Esiteks viitas maakohus BB ja Talesa vahelisetele lepingule. Neis lepingutes märgiti, et need allkirjastati Tallinnas ja Kohtla-Järvel. Lepingute järgi oli BB esindajaks A. Seppern ja Talesa esindajaks M.B. i. Ometigi ütles A. Seppern kohtuistungil, et ta ei tea, kes M.B. i on. Kui väidetavad lepingud oleks tõepoolest sõlmitud, oleks A. Seppern M.B. it teadnud. Teiseks ajas A. Seppern korduvalt segi selle, kas BB andis kellelegi laenu või hoopiski võttis ise laenu. Küsimus sellest, kas keegi võtab laenu või annab laenu, on laenulepingu pooltele ülioluline ega lähe seetõttu ka meelest ära.
218.Ringkonnakohtu jaoks jääb ebaselgeks, mida soovib apellant öelda väitega, et maakohtugi meelest kandis A. Seppern BB ettevõtlusega seoses kulutusi – näiteks BB logoga tööriietusele. BB tööriietuse sidus maakohus Sportlandist tehtud ostuga ja selle ostu osas näitas maakohus igati arusaadavalt ära, et A. Sepperni kaitseargumendid on vastuolulised ja siingi A. Seppern valetas. Samamoodi jätkatakse apellatsioonis: Sportlandist tehtud ostu üritatakse selgitada järjekordse tõendamata väite abil. Niisiis ei saa ka BB logoga tööriietusest rääkimine kuidagi tingida A. Sepperni õigeks mõistmist.
219.Maakohus näitas õigesti sedagi, et A. Sepperni rahaülekanded BB kontole polnud tingitud mitte A. Sepperni poolsest varasemast BB raha kasutamisest, vaid seondusid paari kinnisasja ostu-müügi protsessiga. Sellegagi seoses on maakohtu otsus (p-d 449–452) arusaadav ja ringkonnakohtul midagi täiendada ei ole.
220.Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et O. Kron oli teadlik nii viidatud kulutustest kui ka sellest, et A. Seppern tegi need isiklikes huvides. Kõigepealt on siingi oluline see, et O. Kron oli BB pikaajalise raamatupidajana ja A. Sepperniga tihedalt BB-st suhtleva isikuna BB tegemistega kursis. Ta nägi praegu kõne all olevaid kaardimakseid internetipangas – ja paljud need maksed viitavad juba iseenesest sellele, et neid ei tehtud BB huvides (nt puutuvalt makse tegemise aega või puutuvalt makse saajasse). Kõige selgemalt aga kõnelevad süüdistaja
positsiooni õigsusest O. Kroni enda ütlused: „Jah, selles osas ma käitusin valesti, selles mul ei olnud õigust. Ma pidin neid deklareerima vormis nr 6 ja maksta maksusid. Ma seda tean, jah, ma seda ei ole teinud.“ (21. oktoobri 2020 istungiprotokoll, lk 22; kohtutoimik, kd 4, tl 133 pöördel). ε) Tööjõumaksud
221.Maakohus leidis, et A. Seppern jättis deklareerimata 48 917,80 eurot BB tööjõumakse: 31 648,77 eurot sotsiaalmaksu ja 17 269,03 eurot tulumaksu. A. Sepperni kaitsja ei vaidlusta seda, et selle maksuarvestuse aluseks olnud varakäsutused (pangaülekanded ja sularahamaksed) toimusid. Ka ei vaidlusta kaitsja seda, et suur osa neist varakäsutustest kujutas endast tõepoolest deklareerimata jäänud BB poolset töötasu BB töötajatele – ja et selles osas oli õige ka maksuarvestus. Ka ringkonnakohtu hinnangul on need asjaolud tuvastatud korrektselt. Küll aga leiab kaitsja, et osa nimetatud summadest ei saa pidada BB poolt deklareerimata tööjõumaksudeks. Nimelt polnud tegemist BB poolt töötajatele makstud töötasudega, vaid Talesa makstud töötasudega, laenudega ja BB jaoks tehtud rahakulutuste kompenseerimisega töötajatele. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohtu otsus on sellestki osas loogiline ja põhjalik (otsuse p-d 456–515) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda üksikasjalikult üle korrata. Vastuseks apellatsioonis väidetule olgu märgitud vaid järgmist.
222.Kaitsja heidab maakohtule ette seda, et viimane pole analüüsinud iga konkreetse makse selgitusi ja rikkus nõnda põhjendamiskohustust. See kaitseväide jääb kolleegiumile mõneti arusaamatuks. Nimelt on ebaselge, mida peab apellant silmas „selgituste“ all. Ringkonnakohus ise oskab välja pakkuda kaks võimalust: a) „selgitused“ kujutavad endast A. Sepperni (ja võibolla ka mõne tunnistaja) antud ütlusi mingite maksete kohta; b) „selgituste“ all peab kaitsja silmas veebipanga ülekannet ette valmistades vastavasse lahtrisse kantavat ülekandja poolt oma suva järgi lisatavat teavet (nt lahter nimega „makse selgitus“). Sõltumata sellest, kumb versioon on õige (või peab kaitsja silmas hoopis midagi kolmandat), pole maakohtule alust mingeid etteheiteid teha: maakohtu analüüs on põhjalik.
223.Apellant väidab endiselt, et mõned inimesed ei töötanud mitte BB-s, vaid Talesas. Maakohus on selle väite igati loogiliselt ümber lükanud: alles kohtuistungil esitatud väidetavas BB ja Talesa vahelises renditööjõu kasutamise lepingus on selgeid viiteid selle lepingu fabritseerimisele; BB (muude) dokumentide hulgas pole mingeid viiteid Talesa renditööjõu kasutamisele; mitmed A. Sepperni poolt Talesas töötajateks nimetatud inimesed väitsid, et nad töötasid BB-s; mitmed Talesalt rahaülekandeid saanud inimesed ei olnud Talesast midagi kuulnud; Talesat nimetasid enda tööandjaks vaid üksikud inimesed ja nende ütlused olid ebaloogilised ja/või vastuolulised.
224.Ringkonnakohus soostub maakohtuga, et õiged ei ole väited, nagu oleks osa kõnealustest summadest kujutanud endast laenu või töötajatele nende tehtud kulutuste kompenseerimist. Esiteks on juba iseenesest ebausutav, et A. Seppern andis pidevalt oma erinevatele töötajatele laenu. Teoreetiliselt on küll mõeldav, et tööandja nii käitub, ent tegelikkuses ei tule seda sama hästi kui mitte kunagi ette. Liiatigi jäid sellised kaitseväited tõendamata. Ka siin ei mängi mingit rolli see, et nende tõendamine võib aastaid hiljem raske olla: lõppkokkuvõttes on tegemist A. Sepperni paljasõnaliste väidetega. Tõsi, mõnel juhul toetasid vähemalt esmapilgul A. Sepperni kaitseväiteid ka tunnistajaid – ja apellant toobki need tunnistajate ütlused välja. Siiski ei saa nendestki ütlustest tuletada A. Sepperni süü puudumist.
225.Kaitsja viitab sellele, et kohus toob ise välja A.V. i väite, mille kohaselt maksis A.V. ükskord oma raha eest BB huvides toimetatud koristamise eest – ja A. Seppern kompenseeris selle tasumise A.V. ile hiljem. Seda (väidetava) koristustasu kompenseerimist ei saa A. Sepperni süüdistusest maha arvata. Nimelt ei kajastu see seal. A.V. iga seonduv süüdistus baseerub Talesa pangaülekannetele: A.V. ule tasuti osa BB-s töötamisega välja teenitud tasust Talesa arveldusarvelt. A.V. i väitel aga ei kompenseerinud A. Seppern talle koristusraha mitte pangaülekandega, vaid maksis selle välja sularahas. Niisiis pole see (väidetav) kompenseerimine asjasse puutuv.
226.Apellant on välja toonud ka L.L. väited transpordikulude kompenseerimise kohta: osa Talesa kontolt L.L. le makstud rahast olevat mitte palk BB-s töötamise eest, vaid kütusekompensatsioon. Ka need väited maakohtu otsuse tühistamist ei tingi. L.L. ütlused on küllaltki ebaselged (5. augusti 2020 istungiprotokoll, lk-d 16–20; kohtutoimik, kd 3, tl 167 – 169 pöördel). L.L. väitis tõesti, et A. Seppern hüvitas talle kütusekulu. Samas aga andis L.L. ka selliseid ütlusi, mis annavad aluse sellises hüvitamises kahtlemiseks. Näiteks ütles L.L. , et ta ei oska öelda, kas talle laekus Talesast palk või kompensatsioon (5. augusti 2020 istungiprotokoll, lk 19; kohtutoimik, kd 3, tl 169), et ta arvab, et kütus kompenseeriti (5. augusti 2020 istungiprotokoll, lk 19; kohtutoimik, kd 3, tl 169) ja et ta pidi kulude osas koostama aruande, ent vist siiski ei jõudnud seda teha (5. augusti 2020 istungiprotokoll, lk 17; kohtutoimik, kd 3, tl 168). Niisiis pole L.L. ütluste alusel võimalik teha järeldust, et osa Talesast makstud rahast kujutas endast kütusehüvitist, st midagi muud kui töötasu. Tuleb hoopiski öelda seda, et isegi kui L.L. le mingit eraldi kütusekompensatsiooni maksti, ei toimunud see süüdistuses kajastatud Talesa pangakontolt tehtud maksete arvelt. Talesa arvelt BB töötajatele palga maksmine oli A. Sepperni jaoks kujunenud rutiiniks: enne palgamakseid kanti Talesa pangakontole raha ja maksti siis üheaegselt töötajatele palkadena välja. Seetõttu tuleb leida, et selline automatism ei sisaldanud endas erandeid: tegemist oli just palgamaksetega. Võimalikud erandlikud rahamaksed aga toimusid muul moel: nt sularahas, muult kontolt või muul ajal (st mitte ühel ja samal ajal koos kõigile töötajatele palga maksmisega).
227.Apellant väidab, et maakohtu tuvastatu kohaselt palus A.M. A. Seppernilt laenu ja see laen maksti välja pangaülekandega. Maakohus seda ei tuvastanud ja see ei ilmne ka A.M. i ütlustest. A.M. ei väitnud, et ta palus A. Seppernilt laenu – ta ütles, et ta palus raha (5. augusti 2020 istungiprotokoll, lk 23; kohtutoimik, kd 3, tl 171). Mõnikümmend sekundit enne seda väidet oli A.M. öelnud ka seda, et ta küsis BB-st mitu korda avanssi, st palga ettemakset. Niisiis pole kriminaalkolleegiumi hinnangul mingit alust öelda, et apellatsioonis esile tõstetud väites pidas A.M. silmas midagi muud kui avanssi ehk palus osa palgast maksta talle välja enne palgapäeva.
228.Apellant teeb maakohtule etteheiteid ka puutuvalt A.K. ütluste usaldusväärsusse. Esimese astme kohus on selles osas olnud suisa ülipõhjalik (maakohtu otsuse p 502): A.K. andis ühe ja sama asja kohta erineval ajal erinevaid ütlusi ega osanud vastuolusid arusaadavalt selgitada. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, justkui oleks A.K. kõnelenud erinevaid vastuseid andes erinevatest asjadest: ehkki protokollis on ühes kohas sõna „võiks“, saab A.K. vastust tervikuna lugedes aru, et ta vastas jaatavalt küsimusele, kas 816 eurot oli tema töötasu.
229.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohtu otsusest ei nähtu, millises ulatuses kohus A.T. i ütlusi ebausaldusväärseks pidas. Kohus tõi välja A.T. i väite, et temale maksis palka BB, mitte aga Talesa. Samuti märkis kohus, et asitõendi vaatlusprotokollidest nähtuvalt tehti Talesa arveldusarvelt A.T. ile korduvalt rahaülekandeid, sh selgitusega „Tasu“. Seejärel
tõdes kohus, et A.T. i ütlused ei haaku ülekannetega ja seetõttu tuleb need ütlused osaliselt kõrvale jätta. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kõigiti arusaadav, et maakohus jättis kõrvale A.T. i ütlused selle kohta, et tema sai tasu vaid BB, mitte aga Talesa arvelt.
230.Siingi on ringkonnakohus päri prokuratuuriga selles, et O. Kron oli ülal käsitletud asjaoludest teadlik, st ta teadis, et süüdistuses nimetatud inimesed said BB-s töötamise eest tasu. Kõigepealt tuleb jälle viidata sellele, et O. Kron oli pikalt pidanud BB raamatut ja kõneles A. Sepperniga BB tegevusest. Lisaks aga leiti O. Kroni töölaua kõrval olnud riiulist BB palgaandmetega kiirköitjad, kus olid kanded nii töötajate ametliku kui ka mitteametliku palga kohta (kriminaaltoimik, kd 5, tl 162–183). Ei ole võimalik, et O. Kron ei olnud neist köidetest teadlik. Vastupidi, tuvastada tuleb see, et tema raamatupidajana need köited koostaski. Lisaks leiti O. Kroni lauaarvutist nimekiri 2017. aasta jaanuari ja veebruari deklareerimata väljamaksetest (kriminaaltoimik, kd 5, tl 158–161). Viimaks: ei ole võimalik, et O. Kron kui nii BB kui ka Talesa nimel avatud pangakontosid kasutanud inimene ei olnud teadlik kannetest BB kontolt Talesa kontole ja seejärel Talesa kontolt tehtud väljamaksetest töötajatele. ζ) Sünnitus- ja vanemahüvitis
231.A. Sepperni kaitsja märgib kõigepealt järgmist. Kohus tugines Sepmari ja Grako vahelise lepingu täitmata jätmist puudutavas osas maksumenetluses kogutud tõenditele. Maksumenetluses on menetlusalusel isikul kaasaaitamiskohustus. Kriminaalmenetluses kehtib aga enese mittesüüstamise privileeg. Seetõttu ei tohtinud kohus neile tõenditele tugineda. Ringkonnakohus sellise arusaamaga ei soostu. Esiteks pole sugugi kindel, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustust rakendades saadud dokumente ei saa kriminaalmenetluses kasutada või vähemasti ei saa kindel olla selles, et selline keeld on automaatne: nt võiks olla vastuvõetamatu tõendite lubamatuks tunnistamine olukorras, kus maksumenetlusele allutatud inimese poolt saadud dokumentide alusel õnnestuks ära tõendada selle inimese sooritatud mõrv. See aga pole praegu oluline. Nimelt ei ole kaitsja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et A. Seppern esitas kaasaaitamiskohustuse tõttu maksumenetluses riigile dokumente. Seega on tegemist järjekordse paljasõnalise kaitseväitega, mis jääb juba seetõttu tähelepanuta. Liiatigi kinnitas prokurör nii maakohtus (prokuratuuri kõne teesid, lk 32; kohtutoimik, kd 5, tl 23 pöördel) kui ka ringkonnakohtus, et ükski Sepmari esindaja maksumenetluses mingeid andmeid ei esitanud.
232.Kaitsja ei vaidle vastu sellele, et IP-aadress xxx , millelt V.Š. ID-kaarti 11. detsembril 2017 kell 17:54–18:51 kasutati, oli seotud Seppernite ühise elukohaga. Küll aga teeb kaitsja etteheite, et pole tuvastatud midagi IP-aadressi xxxxxx kohta, millelt V.Š. ID-kaarti sideettevõtjalt andmete nõudmise loa (kriminaaltoimik, kd 11, tl 109) kohaselt umbes samal ajal kasutati: 11. detsembril 2017 kell 17:46–18:52. Seetõttu võis V.Š. ID-kaart olla kaitsja meelest üheaegselt erinevate isikute valduses. Viimane väide jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks: kuidas saab üks ID-kaart olla samaaegselt erinevate isikute kasutuses? Loogiline on hoopiski prokuröri ringkonnakohtu istungil toodud selgitus: IP-aadressi xxxxxx näol on tegemist MTA IP-aadressiga, mida kuvati kaardi kasutamise logis seetõttu, et MTA arvutisüsteem tegi ID-kaarte haldavale SK ID Solutions AS-le automaatpäringu selle kohta, kas V.Š. ID-kaardi puhul on kõik küberturvalisuse nõuded täidetud. Kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks võtta seisukohta selle osas, kas ringkonnakohus võib ise veebiotsingu abil MTA IPaadressi välja otsida (nagu pakkus välja prokurör ringkonnakohtu istungil): prokuröri selgitus on piisav ja kolleegium tugineb sellele.
233.K. Sepperni kaitsja meelest ei tohtinud maakohus tugineda Vene maksuametist saadud infole: et välisriigi äriühingutel on Venemaal pangakonto avamiseks tarvis spetsiaalset
tunnistust ja Sepmarile seda väljastatud pole; et Venemaa pangakontode numbrid on teistsuguse standardiga kui need, mille osas Vene maksuametilt infot paluti, st pangakontod koosnevad 20, mitte 21 numbrist4 (kriminaaltoimik, kd 13, tl 193–202). Ringkonnakohtu hinnangul taandub küsimus suuresti usaldusele: kas välisriigist saadud teavet on alust usaldada või on põhjust eeldada, et esitati valeväiteid (ükskõik kas tahtlikult või kogemata). Reeglina peab lähtuma sellest, et teavet saab usaldada: selle esitasid välisriigi pädevad esindajad, kes olid piisavalt hoolikad (st ei teinud kogemata vigu) ja kellel polnud huvi (teadlikult) valetada. Vastasel juhul muutuks rahvusvaheline koostöö suuresti mõttetuks: sest mis mõte oleks välisriikidest infot pärida, kui eeldus on see, et see info on väär? Välismaalt saabunud info peaks jätma kõrvale siis, kui selle tõele mittevastavusele esineb mingeid konkreetseid viiteid. Praegu nii ei ole: pole mingit konkreetset alust arvata, et Vene maksuameti esindaja(d) oleks (tahtlikult või ettevaatamatusest) valetanud.
234.K. Sepperni kaitsja viitab A.T. i ja A.T. i ütlustele: nende meeste sõnul olevat nad näinud korra või paar K. Seppernit mingitel ehitusobjektidel koristamas. Need ütlused ei lükka ümber süüdistusversiooni ja maakohtu tuvastatut, st seda, et A. Seppern ei teinud Sepmari heaks mingit tööd. Maakohus leidis erinevaid dokumentaalseid tõendeid analüüsides igati loogiliselt, et Sepmaril puudus majandustegevus ehk muu hulgas ei hoidnud Sepmar palgal koristajana töötanud K. Seppernit. Seda tõdemust ei väära kuidagi see, et K. Seppern võis kunagi mingitel ehitusobjektidel midagi koristada – eriti pidades silmas, et paar tunnistajat viitasid K. Sepperni koristamisele Eestis, ent kaitseväite järgi olevat K. Seppern koristanud Leedus.
235.Ka viitab K. Sepperni kaitsja uuesti Grako ja Sepmari vahelisele lepingule. Maakohus on siingi igati arusaadavalt leidnud, et see leping ei kajastanud tegelikkust: kui Grako ja Sepmari vahel oleksid tõepoolest (renditööjõudu puudutavad) ärisuhted olnud, oleks sellest pidanud mitmele poole jälgi maha jääma – aga neid jälgi ei ole (maakohtu otsuse p-d 276–277).
236.Nii A. Sepperni kui ka K. Sepperni kaitsja apellatsioonis heidetakse maakohtule ette seda, et viimane pole ära näidanud, milliste tõendite alusel maakohus ühe või teise süüdistatava mingi väidetava teo tõendatuks luges. Tõepoolest oli maakohtu tuvastatust arusaamine seoses sünnitus- ja vanemahüvitisega veel eriti keeruline – ehk ringkonnakohtu jaoks oli äärmiselt vaevanõudev käesoleva otsuse p 52 koostamine5.
237.Muu hulgas jäi küllaltki segaseks K. Sepperni poolse sünnitushüvitise taotlemisega seonduv. Ringkonnakohus ei suuda leida, millal maakohtu meelest K. Seppern vastava taotluse esitas. Alles avalik-õiguslikku nõudeavaldust lahendades toob maakohus välja sellise lause: „Vaatluse all oleva kelmuse episoodi käsitlemisel luges kohus tuvastatuks, et Zepparth OÜ esitas 31.08.2018 Eesti Haigekassale K. Sepperni töövõimetuslehe nr 00405821 töövabastuse perioodiga 31.01.2018-19.06.2018 ajutise töövõimetuse hüvitise, s.o sünnitushüvitise määramiseks ja maksmiseks“ (maakohtu otsuse p 544). See viitaks justkui sellele, et K. Seppern esitas taotluse 31. augustil 2018. Samas aga nähtub Haigekassa nõudeavaldusest, et taotlus esitati 31. jaanuaril 2018 (kohtutoimik, kd 1, tl 310). Ringkonnakohtu hinnangul seondub selle teemaga ka K. Sepperni kaitsja väide, et jääb arusaamatuks, miks leidis maakohus, et töövõimetuslehe esitajaks oli just K. Seppern. Ringkonnakohtule näib sellises segases tõenduslikus olukorras, et sünnitushüvitise taotlus esitati 31. jaanuaril 2018 (nagu väidetakse Haigekassa nõudeavalduses) ja sellega koos esitati ka töövõimetusleht nr 00405821. See aga
Infot paluti kolme pangakonto kohta, mis kajastusid kaitsja esitatud väidetavates Sberbanga väljavõtetes (kriminaaltoimik, kd 13, tl 94–98).
Selles osas on küllaltki raskest arusaadav ka süüdistusakt, mistõttu oli üsna vaevarikas teha kokkuvõtet ka sellest (käesoleva otsuse p-d 7–13).
tähendaks seda, et töövõimetuslehe esitaja oli K. Seppern – sest isegi K. Sepperni kaitsja ei vaidle vastu (ringkonnakohtu silmis loogilisele) väitele, et taotluse sünnitushüvise saamiseks esitas K. Seppern. Kui aga töövõimetuslehe ja sünnitushüvitise taotluse esitamine toimusid siiski erinevatel aegadel, on ringkonnakohtu meelest ikkagi loogiline maakohtu seisukoht, et töövõimetuslehe esitajaks oli K. Seppern. Maakohus viitas sellele, et töövõimetusleht oli seotud Zepparthiga ja K. Seppern oli Zepparthi seaduslik esindaja (maakohtu otsuse p 300). Lisaks sellele tuleb tähelepanu pöörata tõsiasjale, et tegemist oli K. Sepperni töövõimetust puudutava dokumendiga – ja ka seetõttu on loogiline, et selle esitas K. Seppern. Nii et kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et töövõimetuslehe esitas Haigekassale K. Seppern.
238.Ringkonnakohus nõustub A. Sepperni ja K. Sepperni kaitsja kaebustes märgituga, et (mitmeid) kummagi süüdistatava väidetavaid teopanuseid ei kinnita konkreetsed tõendid. Seesugune tõdemus ei tähenda aga seda, et A. Sepperni ja K. Sepperni teod on (piisaval määral) tõendamata.
239.Interneti abil toime pandud kuritegude puhul saab kellegi teopanuse tuvastamiseks harva kasutada otseseid tõendeid. Üldjuhul ei näe ükski tunnistaja vahetult pealt, kuidas kurjategija (oma kodus) arvutis olles nt kelmust toime paneb: kuidas ta kõigepealt kogub erinevatel veebilehekülgedel liikudes vajalikke andmeid, kuidas ta sisestab kuhugi kelmuse edukaks osutumiseks tarvilikku infot ja kuidas ta paneb lõpuks toime koosseisuteo ehk teeb hiireklõpsu või vajutab enter-klahvile, saates nii välja valeandmed, mille alusel tehakse hiljem varakäsutus. Seetõttu tuleb tugineda kaudsetele tõenditele. Nt võib oluline olla see, kelle kasuks valeandmetel baseeruv varakäsutus tehti, kus asus arvuti, mille IP-aadressilt valeandmeid sisestati, kes võis olla sisestatud valeandmete taustast teadlik jms. On paratamatu, et selliste kaudsete tõendite abil pole sündmuste käiku võimalik rekonstrueerida väga detailselt. Mõnikord võivad sündmused isegi võrdlemisi suures ulatuses ebaselgeks jääda. See aga ei tähenda automaatselt seda, et süüdimõistmine pole võimalik: kui tõendite põhjal saab teha tõsikindla järelduse, et süüdistatava (mõningate üksikasjade osas ebaselge) tegu vastab KarS §le X, tulebki süüdistatav KarS § X järgi süüdi mõista. Kui asjaosalisi on enam kui üks, võib jääda ebaselgeks seegi, milline oli igaühe panus. Mõnikord tuleb sellises olukorras tõepoolest kõik isikud õigeks mõista: nt kui ei õnnestu ära tõendada ei seda, kes koosseisuteo toime pani, ega ka seda, et inimesed tegutsesid ühise teoplaaniga. Kui aga ühise teoplaani olemasolu on väljaspool mõistlikku kahtlust, pole (kõigi) konkreetsete tegude selgeks tegemine tingimata tarvilik. Seda seetõttu, et niisuguses olukorras on võimalik rakendada KarS § 21 lg-s 2 olevat omistamisnormi: igale täideviijale arvatakse süüks iga teise täideviija panus, nii et koosseisu täidetuse mõttes polegi oluline, kes täpselt mida tegi.
240.On selgeid viiteid sellele, et K. Sepperni sünnitus- ja vanemahüvitistega oli seotud A. Seppern.
241.Esiteks oli A. Seppern K. Sepperni abikaasa ehk K. Sepperniga väga tihedaid sidemeid omav isik.
242.Teiseks oli A. Seppern tugevasti seotud ka Sepmariga ehk selle äriühinguga, milles väideti tõele mittevastavalt K. Seppern töötanud olevat.
243.Kolmandaks olid A. Seppernil tihedad sidemed V.Š. ga ehk selle inimesega, kelle IDkaardiga K. Seppernit puudutavad valeandmed Sepmari maksudeklaratsioonidesse ja TÖR-i lisati. A. Seppern kasutas V.Š. t variisikuna. Kõigepealt viitab sellele juba kõnealune juhtum: A. Sepperni käes oli V.Š. ID-kaart ja ta teadis selle PIN-koode. Nagu märgitud (vt käesoleva
otsuse p 168), on A. Seppern andnud V.Š. ID-kaardi kasutamise osas vastakaid ütlusi. Teiseks leiti A. Sepperni valduses olevatest kohtadest V.Š. nimele väljastatud dokumente. A. Sepperni autost leiti Š.B. e kirjaümbrik V.Š. le ja selle ümbriku seest Talesa deebet- ja paroolikaart ning lisaks sellele veel teinegi Š.B. e kiri V.Š. le, mille küljest oli eemaldatud deebetkaart (kriminaaltoimik, kd 2, tl 20–24). BB Kohtla-Järve büroost leiti Talesa ja ühtlasi V.Š. nimele adresseeritud ümbrik (kriminaaltoimik, kd 2, tl 2). Kolmandaks saab V.Š. osas öelda mitmes mõttes sedasama, mis öeldi O. Kroni rolli ebaolulisuse kohta (käesoleva otsuse p-d 190–195) – seda aga veelgi suuremal määral kui O. Kroniga seoses. Nimelt puuduvad igasugused viited sellele, et V.Š. oleks Sepmari (või üldse mõne äriühingu, nt Talesa) osas mingeid otsuseid langetanud – muu hulgas ei viidanud V.Š. niisugustele tegudele tunnistajad. Seega soostub kriminaalkolleegium süüdistusaktis (lk 211) väidetuga, et V.Š. Sepmari juhtimises ei osalenud. Teisisõnu oli V.Š. A. Sepperni kasutatud variisik.
244.Neljandaks on oluline see, et A. Seppern pani toime pikaajalise suuremahulise maksukuriteo, mille käigus lasi ta esitada palju valeandmeid. Ühtlasi on A. Seppern ka võltsinud dokumente (või õigemini: lasknud seda teha teistel) ja esitanud mitmetele isikutele (muidki) valeandmeid (vt all). Niisiis on A. Sepperni puhul tegemist ebaausa inimesega, kellele valetamine ja seeläbi kasu hankimine ei ole midagi võõrast.
245.Ka oli A. Seppernil kelmuseks motiiv. A. Seppern kasutas ebaausalt hangitud raha enda ja oma pere huvides. K. Sepperni sünnitus- ja vanemahüvitis läks samasse n-ö kategooriasse: see hüvitis maksti välja A. Sepperni abikaasale ehk seegi tuli Seppernite perekonda.
246.Neist asjaoludest lähtuvalt saab täie kindlusega öelda, et A. Seppern mängis sünnitus- ja vanemahüvitiste taotlemise protsessis oma osa.
247.Ka oli K. Sepperni sünnitus- ja vanemahüvitisega seotud K. Seppern ise. K. Seppernil oli nende hüvitiste vastu huvi: need hüvitised pidi välja makstama just temale. K. Sepperni kaitsja ei vaidle vastu sellele, et K. Seppern esitas taotluse nii sünnitus- kui ka vanemahüvitise välja maksmiseks. Niisamuti esitas ta töövõimetuslehe (käesoleva otsuse p 237). Lisaks on oluline seegi, et K. Seppern esitas ka oma 2017. aasta tuludeklaratsiooni, milles kajastuvad muu hulgas valeandmed tema Sepmaris töötamise kohta (kriminaaltoimik, kd 11, tl 115–120).
248.Puudub igasugune mõistlik alus arvata, et hüvitise taotlemisega oleks olnud seotud mõni kolmas inimene: esiteks ei viita sellele mitte ükski tõend ja lisaks poleks ühelgi kolmandal isikul olnud ka mingit huvi selles protsessis osaleda (ka maakohus leiab oma otsuse p-s 287 loogiliselt, et V.Š. ID-kaardiga andmete sisestajaks ei saanud olla mõni seni tuvastamata isik).
249.Eelnevast lähtuvalt tulebki öelda, et taotlusprotsessis osalesid vaid A. Seppern ja K. Seppern.
250.Ringkonnakohus tuvastab, et toetuste väljapetmise mõttele tuli A. Seppern. Esiteks tuleb korrata mõnda aega tagasi öeldut: A. Seppern on valelik inimene, kellele jaoks oli petmine kujunenud normaalsuseks. Teiseks on väljaspool mõistlikku kahtlust, et valeandmed Sepmari deklaratsioonides ja TÖR-i esitas just A. Seppern. Seda seetõttu, et need andmed esitati V.Š. ID-kaardiga. Puuduvad andmed selle kohta, et K. Seppernil oli midagi pistmist V.Š. ga – ja pole ka mõistlikku alust arvata, et see võis nõnda olla. Nagu korduvalt öeldud, oli V.Š. ga aga tihedasti seotud A. Seppern. Ka tuleb pöörata tähelepanu sellele, et Sepmari 2017. aasta tuludeklaratsioonide n-ö ajaloo kohaselt esitas O. Kron kõigepealt n-ö nulldeklaratsioonid, st deklaratsioonide kohaselt ei teinud Sepmar kellelegi mingeid väljamakseid. 2017. aasta juunis
aga muutis deklaratsioone A. Seppern, näidates justkui oleks Sepmar teinud K. Seppernile 3000 euroseid makseid. Kohe pärast sellise muudatuse tegemist A. Seppern siiski muudatused kustutas, st jättis alles n-ö nulldeklaratsioonid. Seega üritas A. Seppern oma plaani ellu viia juba 2017. aasta suvel. Pole võimalik öelda, miks ta sellest toona loobus. Küll on aga selge, miks oli tal tarvis tegutseda kiiresti 11. detsembril 2017. Sel päeval suri V.Š. . See, et A. Seppern hakkas V.Š. ID-kaarti aktiivselt kasutama mõni tund pärast V.Š. surma (11. detsembri 2017 õhtul), ei saanud olla juhus. Selle tingis tõsiasi, et A. Seppern sai V.Š. surmast teada ja eeldas, et V.Š. ID-kaart peagi suletakse. Niisiis otsustas ta, et esitab sünnitus- ja vanemahüvitise väljapetmiseks tarvilikud andmed kiiresti V.Š. kaardiga ära. Pole üheselt selge, miks A. Seppern otsustas seekord (erinevalt suvest) kasutada V.Š. ID-kaarti – ilmselt tegi ta seda kogenud petturina selleks, et varjata oma jälgi. A. Seppern viiski oma plaani ellu: ta taotles V.Š. ID-kaardiga V.Š. le kiiresti e-maksuameti jaoks tarviliku raamatupidamispaketi ja sisestas pettuseks vajalikud andmed.
251.Viimaks tuleb tuvastada, kas ja mida teadis A. Sepperni plaanidest K. Seppern. Teoreetiliselt on tõesti võimalik olukord, millele viitab K. Sepperni kaitsja: A esitab taotluse heas usus, st ei tea midagi sellest, et B on esitanud kusagil andmeid, mille tõttu makstakse A-le välja rohkem raha kui tal on õigust saada. Selline käitumine oleks B poolt A suhtes äärmiselt alatu: B asetaks A ohtu, et raha välja maksja võib hakata kahtlustama A-d pettuses (kelmuses). Juba seetõttu on põhjust arvata, et vähemasti n-ö funktsioneerivates abieludes üks abikaasa teise suhtes nii ei käitu. Liiatigi ei teaks B niisuguses olukorras, kuidas liigsuure raha saamist nägev A reageerib: kas ta võtab rahamaksjaga ühendust, kulutab raha ise ära, pärib vihasena B-lt aru või teeb hoopis midagi neljandat. Praegu puuduvad igasugused andmed selle kohta, et A. Sepperni ja K. Sepperni suhted oleksid olnud halvad ja sellest lähtuvalt oli A. Seppern valmis pahaaimamatut K. Seppernit selliselt ohtu asetama. Lisaks sellele tuleb veelkord välja tuua, et K. Seppern esitas tema Sepmaris töötamise kohta ka ise valeandmeid – oma 2017. aasta tuludeklaratsioonis. Seda tegi ta 19. veebruaril 2018 (kriminaaltoimik, kd 11, tl 121) ehk enne hüvitistaotluste esitamist. Ka esitas ta tõele mitte vastavaid andmeid töövõimetuslehes. Niisiis oli K. Seppern A. Sepperni petmisplaanist teadlik juba enne hüvitistaotluste esitamist ja lubas A. Seppernile piisavalt aegsasti, et ta esitab taotlused toetuste saamiseks.
η) Lahustamiskeskuse ehituse riigihange
252.Ka lahustamiskeskuse ehituse osas oli kohati küllaltki keeruline aru saada, milline oli sündmuste käik süüdistusakti kohaselt (vt käesoleva otsuse p 27–29) ja millised faktilised asjaolud tuvastas maakohus (vt käesoleva otsuse p 42).
253.Näiteks on süüdistusakti lk-l 210 selline lause: „Peale selle süüdistatakse Olga Kroni KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoepisoodi toimepanemises, mis seisnes selles, et tema ajavahemikul 08.12.2016 kuni 22.12.2016, viibides kuriteo toimepanemise ajal OÜ BEST BUILDING (pankrotis) tööruumides Kohtla-Järve linnas, ja olles teadlik, et paneb toime õigusvastase teo, võltsis OÜ BEST BUILDING (pankrotis) juhatuse liikme Alar Sepperni korraldusel, Alar Sepperni poolt 22.12.2016 kell 09.19 hankemenetluses „Ravimite lahustamiskeskuse ehitus“ pakkumuse nr 122671 koosseisus hankijale SA Ida-Viru Keskhaigla saadetud Vormil 9 koostatud ehituse projektijuhi CV-l B.B. i käsikirjalise allkirja ning Vormil 8 koostatud ehituse objektijuhi CV-l V.B. i käsikirjalise allkirja“.
254.Sedavõrd pikad põimlaused on üldjuhul juba iseenesest raskesti arusaadavad või suisa arusaamatud. Seetõttu on mõistlik niisuguste lausete kasutamist vältida. Kahjuks tuleb neid aga süüdistusaktides küllaltki tihti ette. Ka praegu tekitavad tsiteeritud lauses esitatud väited küsitavusi – mis vähemalt osaliselt võivad olla põhjustatud lause keerulisest struktuurist.
255.Näiteks jääb ebaselgeks, miks viidatakse ajavahemikule 8. kuni 22. detsember 2016. Puhtgrammatiliselt peaks lähtuma sellest, et O. Kron võltsis allkirju kogu selle aja kestel. Vaevalt siiski on seda silmas peetud. Ilmselt soovis prokuratuur öelda, et võltsimised toimusid millalgi 8. ja 22. detsembri vahel, ent täpset aega ei ole võimalik välja tuua. Niisugusel juhul olekski võinud (eraldi lauset või lauseid kasutades) nii öelda: teod toimusid täpselt tuvastamata ajal perioodil 8. kuni 22. detsembrini 2016. Võltsimiste aja osas tekitab lisasegadust ka süüdistusakti lk-l 138 paiknev lauseosa, et O. Kron „võltsis 22.12.2016 kella 09.19 ajal hankemenetluses „Ravimite lahustamiskeskuse ehitus“ pakkumuse nr 122671 koosseisus hankijale saadetud Vormil 9 koostatud ehituse projektijuhi CV-l B.B. i käsikirjalise allkirja“. Kas peetakse silmas seda, et O. Kron võltsis B.B. i allkirja ja seejärel esitati see dokument 22. detsembril 2016 kell 9:19 hankemenetluse raames ära? Sellisel juhul ei tohiks kirjutada seda, et O. Kron „võltsis 22.12.2016 kella 09.19 ajal“. Või tahetakse öelda, et võltsimine ise toimus
22.detsembril 2016 kell 9:19? Samas aga väidetakse samal leheküljel paar lõiku hiljem, et A. Seppern esitas O. Kroni võltsitud dokumendi 22. detsembril 2016 kell 9:19 e-riigihangete keskkonnas ära. Kuidas on võimalik 22. detsembril 2016 kell 9:19 esitada seda dokumenti, mille võltsimine toimus 22. detsembril 2016 kell 9:19? On ilmne, et võltsimine pidi aset leidma varem.
256.Nagu käesoleva otsuse p-s 185 viidatud, peaks faktilisi asjaolusid kirjeldades (võimalusel) vältima juriidiliste mõistete kasutamist: sündmust tuleks kirjeldada n-ö tavakeeles, võimalikult vähese abstraktsuse astmega. Seetõttu ei tohiks „lugu jutustades“ rääkida võltsimisest – sest võltsimine on juriidiline termin (vt all). Peaks hoopiski kirjutama, et A tegi järgi B allkirja või A kirjutas paberile B allkirja moodi kujundi vms. Kas see tegu endast võltsimist kujutab või mitte, tuleb otsustada õigusliku analüüsi käigus (vt käesoleva otsuse p 187).
257.Maakohtu otsuse puhul on siingi peamine probleem selles, et kohus pole välja toonud selgesti järgitavat sündmuste käiku, st pole jutustanud lugu. Seda, mida kohus tuvastatuks luges, oli tarvis otsida mitmelt leheküljelt n-ö jupikaupa üles (maakohtu otsuse p-d 149–167).
258.Kaitsja esitab faktiliste menetlusõiguslikku argumenti.
asjaolude
tuvastamisse
puutuvalt
kõigepealt
paar
259.Ringkonnakohus ei nõustu kaitseväitega, et maakohus toetus mingeid asjaolusid tuvastades KrMS 289 lg 3 alusel avaldatud jälitustoimingutega hangitud teabele.
260.Esimese astme kohus tõi kõigepealt välja, miks ta ei usu KrMS § 289 lg 3 alusel avaldatud valguses A. Sepperni ja O. Kroni mõningaid väiteid (otsuse p-d 153–158). Seejärel asus kohus analüüsima, kas süüdistusversiooni kinnitavad mingid muud tõendid (maakohus ise viitab, et see analüüs algab otsuse p-st 160, ent tegelikult hakkab see peale juba p-s 159). Selle analüüsi käigus ei tuginenud kohus mitte ühelegi jälitustoimingutega kogutud andele – jõudis aga sellegipoolest süüdistusversiooni kinnitava sündmuste käiguni, sealhulgas selle tuvastamiseni, et korralduse teha järele B.B. i ja V.B. i allkirjad andis O. Kronile just A. Seppern. Kui jätta kõrvale tõik, et kohus oleks võinud tuvastatud asjaolud ühtse sündmustikuna välja tuua, ei ole ringkonnakohtul maakohtule märkimisväärseid etteheiteid: esimese astme kohtu arutluskäik on
loogiline. Siingi ei pea ringkonnakohus tarvilikuks seda arutluskäiku uuesti välja tuua, vaid piirdub tulenevalt A. Sepperni kaitsja apellatsioonis märgitust üksnes järgnevaga.
261.Tuletatagu kõigepealt meelde käesoleva otsuse p-s 239 veebi kaudu toime pandud kuritegude kohta öeldut: tihtipeale tuleb tugineda kaudsetele tõenditele ja mõningad üksikasjad võivadki jääda ebaselgeks. Maakohus leidiski väga õigesti, et kaudsete tõendite põhjal saab teha tõsikindla järelduse, et korralduse B.B. i ja V.B. i allkirjade järgi tegemiseks andis O. Kronile just A. Seppern.
262.Käesoleva otsuse p-des 190–195 selgitati, et O. Kron täitis A. Sepperni käske ja ise mingeid BB-d puudutavaid olulisi otsuseid ei teinud.
263.Ühes on A. Sepperni kaitsjal siiski õigus: pole võimalik mõista, mille põhjal väidab maakohus, et „A. Sepperni ütluste kohaselt ei näe ta dokumentide võltsituses mingit probleemi“. See aga eeltoodut ei väära.
264.Pole võimalik teha selgeks, millal ja kuidas täpselt A. Seppern O. Kronile allkirjade järele tegemise korralduse andis ja kuna täpselt O. Kron allkirjad järgi tegi. Saab aga olla täiesti kindel, et ei korralduse andmine ega allkirjade järgi tegemine ei toimunud kuigivõrd kaua enne kella 9:19 22. detsembril 2016, mil U.K. vastavad dokumendid e-riigihangete keskkonda laadis. Need sammud toimusid kas samal päeval (st 22. detsembri 2016 hommikul) või mõned päevad enne 22. detsembrit 2016 – sest tegemist oli küllaltki kiireloomulise protsessiga ning seetõttu on kindel, et need sammud ei leidnud aset aastaid, kuid või isegi mitmeid nädalaid enne
22.detsembrit 2016. Ka jääb ebaselgeks, kuidas korralduse andmine välja nägi: kas A. Seppern ütles seda O. Kronile näost näkku, telefoni teel, meiliga või hoopis mõnel muul viisil. Prokurör leidis oma süüdistuskõnes, et see toimus hoopiski U.K. kaudu: A. Seppern andis korralduse kõigepealt U.K. le ja O. Kroni poole pöördus vahetult hoopiski viimane (prokuratuuri kõne teesid, lk 45; kohtutoimik, kd 5, tl 30). Lõppeks on see ebaoluline: tähtis on see, et väljaspool igasugust mõistlikku kahtlust on, et A. Seppern andis kuidagi (vahetult ise või kellegi kaudu) O. Kronile korralduse allkirjad järgi teha ja O. Kron selle korralduse täitis. θ) Päästekomando ehitustööde riigihange
265.Vastuväited selle sündmuse tuvastamise osas esitas A. Sepperni kaitsja koos lahustamiskeskuse ehituse riigihanget puudutavate vastuväidetega. Neile vastuväidetele äsja vastati ja need vastused kehtivad ka puutuvalt päästekomando ehitustööde riigihankesse. Ainuke kaitseväide, mis puudutas üksnes päästekomando ehitustööde hanget (ja mitte ravimite lahustamiskeskuse ehituse hanget), seondub H.P. ga: dokumentide koostamise initsiatiiv võis tulla H.P. lt endalt. See väide kõlas juba maakohutus ja viimane lükkas selle igati loogiliselt ümber, tuginedes eeskätt järgmistele argumentidele (maakohtu otsuse p-d 97–114). Mõnda aega BB-s töötanud H.P. l endal polnud dokumentide koostamiseks mingit huvi – küll aga oli selline huvi A. Seppernil. H.P. ise ütles, et keegi tegi talle kõnealuste dokumentide koostamise ettepaneku – ta ei ütle, et see oli 100% A. Seppern, sest ettepanek võis tulla ka kelleltki härra Kondilt. Ühtegi sellise nimega inimest aga asjasse ei puutu. H.P. võis pidada silmas U.K. d, ent viimane H.P. ga ei suhelnud. Absurdsed on A. Sepperni väited selle kohta, et tema päästekomando ehitustööde hankega ei tegelenud. Selle hankelepingu maht oli sedavõrd suur, et see oleks moodustanud poole BB aastakäibest. On ilmne, et A. Seppern tegeles selle hankega aktiivselt. Ringkonnakohus soostub maakohtuga, et need asjaolud võimaldavad täieliku kindlusega öelda, et süüdistuses nimetatud dokumendid palus H.P. l koostada A. Seppern. Siingi pole teada, millal ja kuidas täpselt A. Seppern seda teha palus – kindlasti ei toimunud see
aga kuigivõrd kaua enne dokumentide allkirjastamist H.P. poolt (7. oktoobril 2016 kell 8:56 ja 10:18). ι) Lasteaiakatuse rekonstrueerimise riigihange
266.Siingi oli maakohtu tuvastatud asjaolude ühtse arusaadava sündmusena välja toomine (käesoleva otsuse p 49) keeruline: maakohtu tuvastatut oli vaja otsida mitme lehekülje pealt (maakohtu otsuse lk-d 61–71) mõningate tõendite refereeringute, tõendite analüüsi ja õiguslike hinnangute vahelt.
267.A. Sepperni kaitsja põhiväide on, et A. Seppern ei teadnud 15. juunil 2016 I.H. ile garantiilepingut nr 731230 ja garantiikirja nr 731230 saates seda, et need dokumendid sisaldasid mitmeid tõele mittevastavaid andmeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Seppern oli sellest teadlik. Valdavas osas on maakohtu põhjendused loogilised ja arusaadavad. Üks oluline ebaloogilisus siiski esineb. Nimelt ei too maakohus välja seda, et korralduse kõnealuste dokumentide koostamiseks andis O. Kronile A. Seppern. Ringkonnakohus võib üksnes oletada, et maakohus talitas nii seetõttu, et A. Seppernile ei esitatud süüdistust O. Kroni kihutamises dokumentide võltsimisele. Miks prokuratuur sellist süüdistust ei esitanud, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks – nagu jäävad mõned muudki prokuratuuri otsustused (vt käesoleva otsuse p-d 312, 314, 325 ja 338). See aga ei tähenda seda, et kohus ei tohi läbi viia jälgitavat tõendite analüüsi, kus võetakse arvesse kõiki asjakohaseid tõendeid ja formaalloogika reegleid. Kõigiti lubatav on seegi, et sellise analüüsi käigus tuvastatakse midagi sellist, mis viitab kellegi (nt süüdistatava) mõnele kuriteole. Seda ei keela kuidagi ka KrMS § 268 ega nt reformatio in peius-printsiip (KrMS §-d 340 ja 341): see takistab vastavate menetluslike eelduste puudumisel kellegi süüditunnistamise, ent ei too endaga kaasa keeldu argumenteerida loogiliselt.
268.Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et korralduse asjakohaste dokumentide koostamiseks andis O. Kronile A. Seppern. Ka siin pole olemas ühtegi otsest tõendit A. Sepperni sellise korralduse andmise kohta. Igasugused mõistlikud kahtlused selle kohta saab aga välistada samamoodi, nagu seda eelnevalt juba korduvalt tehti: kõik sisulised BB-d puudutavad otsused võttis vastu A. Seppern; O. Kron iseseisvalt midagi kasvõi mõnetigi olulist ei otsustanud; A. Sepperni jaoks oli valeandmete esitamine normaalsus; A. Seppernil oli selge huvi väärade andmete esitamiseks. A. Sepperni kaitsja apellatsioonis toodud väited selliseid tõdemusi ei väära.
269.Põhimõtteliselt ebakorrektne on aga apellandi etteheide maakohtule, et kui kohtule jäid tema enda väitel O. Kroni ütlused sisuliselt mõistmatuks, oleks kohus pidanud O. Kroni talle segaseks jäänu osas küsitlema (apellatsiooni p 3.14). Eesti kriminaalmenetlus on üles ehitatud võistlevuse põhimõttel: pooled peavad kohut veenma oma positsiooni õigsuses. Seetõttu on absoluutselt korrektne, kui kohus ei esitagi mitte kellelegi mitte ühtegi küsimust – ning kohtu süüdistamine küsimuste küsimata jätmises on seetõttu juba olemuslikult väär. Lisaks kehtib KrMS § 7 lg-st 3 tulenevalt in dubio pro reo-põhimõte. See tähendab seda, et kui kohtu jaoks jääb olukord ebaselgeks ehk ta ei saa välistada, et kuritegu aset ei leidnud, tuleb süüdistatav õigeks mõista. See aga ei tähenda seda, et õigeks mõistmise peab kaasa tooma igasugune ebaselgus – oluline on vaid niisugune ebaselgus, mis jääb üles pärast kõigi tõendite analüüsimist. Seetõttu ei saa ühe isiku ütluste ebaselgeks jäämine mitte kuidagi tuua endaga automaatselt kaasa õigeksmõistvat otsust – isegi kui tegemist on süüdistatava ütlustega. Tihtipeale on hoopiski nii, et prokuratuur esitab piisavad süüstavad asjaolud – ja süüdistatav küll üritab neid ümber lükata, ent tema jutt on sedavõrd ebaloogiline ja mitteveenev, et see ei
kõiguta kuidagi süüstavaid tõendeid. Täpselt nii praegu oligi: maakohus selgitas arusaadavalt, et O. Kroni ütlused olid ebaloogilised ja täis vastuolusid.
270.Õige ei ole apellandi väide, et maakohtu otsusest ei selgu, mille põhjal tuvastas kohus, et võltsitud maksekorralduse aluseks olevat makset pole kunagi teostatud (apellatsiooni p 3.13). Maakohus selgitab igati loogiliselt, et SEB-st kinnitati, et makset pole tehtud ja selle väite õigsus nähtub ka BB pangakonto väljavõttest (maakohtu otsuse p 232). (c) Õiguslik hinnang6 α) Sissejuhatus
271.Kuivõrd ringkonnakohus on seotud apellatsiooni piiridega (KrMS § 331 lg 2) ja väljub neist üksnes süüdistatavale soodsas suunas (KrMS § 331 lg 3), ei peatu kriminaalkolleegium järgnevalt maakohtu sellistel õiguslikel hinnangutel, mida keegi apellatsioonimenetluses vaidlustanud pole ja mille puhul pole võimalik jaatada kohtu eksimust mõne süüdistatava kahjuks. Paaris kohas siiski viidatakse mõnele prokuratuuri sammule (tegematajätmisele), mis on süüdistatavate jaoks soodsad, ent mis jäävad ringkonnakohtule mõistetamatuks (käesoleva otsuse p-d 312, 314, 325 ja 338) – aga neil viidetel ei ole resolutsiooni puutuvat tähendust. β) Maksukuritegu
272.A. Sepperni kaitsja väited maksukuritegude osas seonduvad eeskätt faktiliste asjaolude tuvastamisega – ja nendele eelnevalt vastati. Õiguslikku hinnangut puudutab ringkonnakohtu meelest vaid apellandi väide ettevõtlusega mitteseotud kulutustelt deklareerimata jäänud tulumaksu kohta: kaitsja meelest ei ole raamatupidamislikult tähtsust sellel, kust pärinevad sissemaksete tegemiseks kasutatud rahalised vahendid (apellatsiooni p 4.14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see kaitseväide asjasse puutuv. A. Seppernile heideti ette seda, et ta ei deklareerinud tervet hulka rahakäsutusi, mida ta tegi mitte BB ettevõtluse raames, vaid isiklikes huvides. Niisugust mittedeklareerimist ei õigusta see, kui raha oma huvides kulutanud ettevõtja kulutused hiljem oma isikliku raha arvelt (osaliselt) kompenseerib: ka sellisel juhul tuleb eelnevalt tehtud kulutused deklareerida ja nende deklareerimata jätmine kujutab endast andmete esitamata jätmist KarS § 3891 lg 1 tähenduses. Liiatigi nähtub ülaltoodust, et mingist kompenseerimisest juttu olla ei saa: kui A. Seppern BB-le mingit raha üle kandiski, siis oli see kas BB raha või kandis A. Seppern selle BB kontolt varsti uuesti välja.
273.Rohkem vastuväiteid A. Sepperni teo kvalifitseerimisele KarS § 3891 lg 1 järgi välja toodud ei ole. Ka ringkonnakohtu enda hinnangul on A. Sepperni süüdi tunnistamine KarS § 3891 lg 1 järgses maksukuriteos korrektne.
274.Prokuratuur taotleb O. Kroni süüditunnistamist sellele maksukuriteole kaasaaitamises KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3 järgi. Ülal öeldust nähtub, et O. Kron oli tema poolt maksuametile saadetud süüdistuses välja toodud deklaratsioonide andmete tõele mittevastavusest teadlik. Seetõttu tuleb tema vastutus maksukuriteos kõne alla. Küsimus on aga selles, kas O. Kroni teos esineb sellele kuriteole pelga kaasaaitamise koosseis (nagu leiab prokuratuur) või täidetud on hoopiski kuriteo kaastäideviimise koosseis.
Kohati peatutakse siiski ka faktiliste asjaoludega seonduval: vt otsuse p-d 304, 326 ja 331.
275.Kaastäideviimisele viitab see, et O. Kron pani toime täideviimisteo: tema oli see, kes valeandmeid sisaldavad deklaratsioonid ära saatis. Näiteks ka n-ö tavaolukorras aktsepteeritakse kohtupraktikas, et ära saatmine kujutab endast koosseisutegu: täideviimisteo paneb toime heauskne raamatupidaja, keda ühingujuht ülekaaluka teadmisega vahendina kasutab. Dogmaatikasse puutuvalt pole oluline, kas täideviimisteo sooritajal endal teo vastu mingit n-ö isiklikku huvi on või mitte: kui A soovib, et tema vaenlane B sureks, ja palub seetõttu C-l B ära tappa (sest A ise seda ei julge või ei suuda), vastutab C B tapmise korral B tapmise täideviimise eest ka siis, kui tal endal ei olnud B vastu kõige vähematki.
276.Tuleb aga tähele panna, et KarS § 3891 lg 1 nõuab kindlat eesmärki: maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamine või tagastusnõude suurendamine. Karistusseadustiku üldosalises mõttes on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 tähenduses. Kui valeandmete esitajal niisugust eesmärki ei ole, ei saa ta olla KarS § 3891 lg 1 pärase teo täideviija. Erilise isikutunnuse puudumine aga ei tähenda automaatselt seda, et vastutus langeb üldse ära: sellele viitab kasvõi KarS § 24 lg 2 mis kõneleb vastutusest olukorras, kus osavõtjal puudub eriline isikutunnus. Ehkki KarS § 24 lg 2 viitab vaid puuduva erilise isikutunnusega osavõtjale, ei tähenda see seda, et vastutusest vabaneb täideviimisteo toime pannud isik, kellel erilist isikutunnust pole. Seda seetõttu, et osavõtt on täideviimise suhtes subsidiaarne: vt nt Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 63, komm 7.2 või Wessels/Beulke/Satzger. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 50. Auflage, § 20, Rn 1268. Teisisõnu on täideviimisteos alati osavõtuteo tunnused – ja lisaks neile veel muudki. Niisiis saab öelda, et kui keegi paneb toime täideviimisteo, saab alati rääkida ka osavõtuteost – ja vajadusel on võimalik kohaldada vastavaid sätteid. Seetõttu on võimalik võtta osavõtjana vastutusele isik, kes paneb toime KarS § 3891 lg 1 täideviimisteo, ent kellel ei ole selles sättes märgitud erilist eesmärki.
277.O. Kroni eesmärgiks ei olnud ei maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamine ega tagastusnõude suurendamine. Ülal märgitust tulenevalt tingisid tema deklaratsioonide esitamised hoopiski A. Sepperni vastavad käsud ja O. Kroni soov säilitada oma töökoht. Seega täitis O. Kron maksukuriteole kaasaaitamise objektiivse ja subjektiivse koosseisu. Õigusvastasust välistava asjaoluna võiks kõne alla tulla hädaseisund KarS § 29 mõttes: on võimalik, et kui O. Kron poleks A. Sepperni korraldusi täitnud, oleks A. Seppern ta vallandanud ja O. Kron oleks kaotanud oma sissetuleku. O. Kroni huvi oma sissetuleku säilitamise suhtes pole aga ilmselt olulisem kui riigi huvi koguda makse. Seetõttu oleks O. Kron pidanud võimalikku töökoha kaotust aktsepteerima – mitte aga panema toime kuritegu. Niisiis oli O. Kroni tegu õigusvastane. Ka oli see süüline. Seepärast tühistab ringkonnakohus KrMS § 338 p 3 alusel tõendite hindamisega kaasnenud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtu õigeksmõistva otsuse ja tunnistab O. Kroni KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3 järgi süüdi. γ) Sünnitus- ja vanemahüvitis: kelmus
278.Ka sünnitus- ja vanemahüvitisega seoses puudutavad kaitseväited (nii A. Sepperni kui K. Sepperni apellatsioonis) eeskätt faktiliste asjaolude tuvastamist. Siiski viidatakse kaebustes ka kaastäideviijate kokkuleppele – ja seda võib vähemalt osaliselt tõlgendada väitena, et tuvastatud faktilised asjaolud ei võimalda rääkida õiguslikus mõttes kaastäideviimisest. Ringkonnakohus sellega ei nõustu: nii A. Seppern kui ka K. Seppern andsid hüvitiste hankimiseks olulise panuse ehk tegutsesid täideviijakvaliteediga – ja oma teopanused olid nad eelnevalt kooskõlastanud. A. Seppernit võimaldab täideviijaks pidada see, et tema mõtles kogu plaani välja ja tegi ettevalmistustegevused Sepmari TSD-sid täites ja andmeid TÖR-i kandes. K. Seppern aga pani eeskätt toime koosseisuteo: esitas vajalikud avaldused. Lisaks sellele aga esitas K. Seppern ka valeinfot sisaldava tuludeklaratsiooni ja töövõimetuslehe. Ehkki pole teada, kuidas A. Sepperni
ja K. Sepperni vaheline suhtlus täpselt toimus, saab käesoleva otsuse p-s 239 öeldust tulenevalt kokkulepet jaatada: A. Seppern andis K. Seppernile oma plaanist teada ja K. Seppern andis A. Seppernile mõista, et tema teeb täidab oma rolli, st esitab taotlused. Niisiis jääb maakohtu otsus selles osas muutmata. Ka jäävad jõusse maakohtu otsustused K. Seppernilt riigi kasuks avalikõiguslike nõudeavalduste alusel hüvitiste väljanõudmisega seoses. δ) Võltsimiskuriteod: teooria
279.Kuivõrd asja lahendamiseks on tarvis tegeleda mõningate võltsimiskuritegusid puudutavate põhimõtteliste küsimustega, toob kriminaalkolleegium kõigepealt välja asjasse puutuva teooria.
280.KarS § 344 teoobjekt on dokument. Õiguskirjanduses on leitud, et e-kiri ega internetis ringlev teave ei kujuta endast dokumenti (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 344, komm 5.2). Ilmselt on seda väidet esitades lähtutud Saksa õiguses valitsevast arvamusest, mille kohaselt on dokument vaid selline andmekandja, millel olev inimese mõtteväljendus on loetav visuaalselt, st vahetult silmadega (vt nt Rengier. Strafrecht. Besonderer Teil. 19. Auflage, § 32, Rn 3). Riigikohus on siiski asunud seisukohale, et e-kirja manuses olev fail kujutab endast dokumenti: vt kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1-96-16. Pole mingit põhjust väita, et dokument saab olla vaid e-kirja manuses olev fail, aga mitte muu elektrooniline anne: nt e-kirja sisu, USB-pulgal olevad failid, sotsiaalvõrgustikes ringlev info, veebilehtedel toodud teave jne. Kõigi nende näidete puhul on ühine see, et info on salvestatud andmekandjale (nt netilehtedel, sotsiaalvõrgustikes ja e-kirjades olev info on salvestatud serveritesse) ja selle info lugemiseks (tajumiseks) on tarvis spetsiaalset abivahendit, st arvutit (nt personaalarvutit, nutitelefoni, nutikella vms)7.
281.KarS § 344 koosseisutegu on võltsimine. Seetõttu on see säte (ja mitmed muud nn võltsimiskoosseisud, nt § 345) põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguslikku määratletuspõhimõtet silmas pidades problemaatiline. Seda seetõttu, et võltsimise termin on väga abstraktne. Abstraktseid termineid peaks aga kuriteokoosseisu kehtestades üritama vältida. Selle asemel tuleks võimalikult täpselt panna paika konkreetsed karistatavad tegevused. Nii näiteks on KarS § 199 pealkiri „vargus“. Selle normi tekstis pole aga sätestatud, et kedagi karistatakse „varguse eest“, vaid öeldud piisavalt konkreetselt ära, mida abstraktne mõiste „vargus“ tähendab: vallasasja äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgiga. Sama saab öelda nt KarS § 209 kohta: normi tekstis täidetakse abstraktne mõiste „kelmus“ konkreetse sisuga. Kahjuks pole nii toimitud KarS § 344 puhul. Selle sätte puhul on teokirjeldus täpselt sama lakooniline ja abstraktne, nagu normi pealkiri: võltsimine. Tagamaks KarS § 344 kooskõla põhiseadusega, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et selle sisu oleks arusaadav ja see ei hõlmaks selliseid tegusid, mis karistamisväärsed ei ole. Lisaks sellele tuleb üritada vältida niisugust olukorda, kus mõni õigusnorm tõlgendatakse n-ö tühjaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-19-7453/106, p 37).
282.Olgu kõigepealt võetud lühidalt kokku, kuidas senises kohtupraktikas võltsimist mõistetakse. Kõneldakse materiaalsest ja intellektuaalsest võltsimisest. Materiaalseks võltsimiseks nimetatakse kõigepealt dokumendi koostamist isiku poolt, kellel ei ole õigust seda dokumenti koostada (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 344, komm 11). Näide: A hangib endale plastikkaardi tooriku ja kannab sellele spetsiaalseid seadmeid kasutades sellise teabe,
Ka nt Šveitsis peetakse elektroonilist teavet dokumendiks võltsimiskoosseisude mõttes – sest võltsimiskuritegudesse puutuvalt pole mingit vahet, kas info on loetav vahetult või mõne abivahendiga (Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. Besonderer Teil. 3. Auflage, § 32, Rn 7).
mis muudab kaarditooriku sarnaseks Transpordiameti poolt väljastatava mootorsõiduki juhiloaga ja millest seetõttu nähtub, justkui oleks Transpordiamet väljastanud A-le juhiloa. Niisamuti leitakse, et materiaalne võltsimine on olemas oleva dokumendi ümbertegemine (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 344, komm 11). Näide: A leiab tänavalt B juhiloa ja eemaldab sellelt (spetsiaalset seadet kasutades) B nime ning asendab selle enda nimega, mistõttu nähtub, justkui oleks Transpordiamet väljastanud A-le juhiloa. Intellektuaalseks võltsimiseks aga peetakse sisult väärate andmete kandmist dokumenti selle isiku poolt, kes ilmneb dokumendist selle koostajana ja on ka dokumenti koostama õigustatud (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 344, komm 10). Näide: A kirjutab paberile (nt sooviga saata see paber tööle kandideerimise menetluses uut töötajat otsivale äriühingule), et tal on olemas mootorsõiduki juhtimisõigus – ehkki tal sellist õigust ei ole. Niisiis toimub eksitamine nii materiaalse kui ka intellektuaalse võltsimise puhul – vahe on aga selles, mille osas eksitamine aset leiab. Materiaalse võltsimise puhul viiakse dokumendi (potentsiaalne) lugeja eksimusse dokumendi koostaja osas: jäetakse mulje, et dokumendi on koostanud see isik, kes dokumendist selle koostajana ilmneb – ehkki tegelikult on dokumendi (täpselt niisugusel kujul, nagu ta parajasti olemas on) koostaja keegi muu (kahe esimese ülaltoodud näite puhul: dokumendi koostas A, ent dokumendist endast lähtuvalt tegi seda Transpordiamet (läbi mõne oma pädevast inimesest esindaja)). Intellektuaalse võltsimise korral on aga dokumendi koostajaks tõepoolest see isik, kes selle koostajana dokumendist nähtub – küll on aga (vähemalt osaliselt) vale dokumendi sisu. Teisisõnu ei ole intellektuaalne võltsimine midagi muud kui kirjalik valetamine. Ringkonnakohtu hinnangul aga kirjalik valetamine dokumendi võltsimine olla ei saa ja seda järgmistel põhjustel.
283.Esiteks jääb arusaamatuks, miks pole karistatav suuline valetamine, küll aga kirjalik valetamine. Sisulist vahet ju neil kahel olukorral ei ole: mõlemal moel valetamine nõuab sarnaseid eeldusi. Või õigemini nõuab suuliselt valetamine n-ö vale ohvrile silma vaatamise tõttu mõnes mõttes veel suurematki kriminaalset energiat kui kirjalik valetamine – ja peaks seega olema seda enam karistatav. Niisiis näib kriminaalkaristuse rakendamine või mitterakendamine puhtalt valetamise vormist sõltuvalt ebaloogiline.
284.Teiseks peaks kirjaliku valetamise dokumendi võltsimiseks lugemine tähendama seda, et kuritegudega on tegemist ka järgmiste näidete puhul: - Töötaja A soovib teha tööluusi ja otsustab selleks oma ülemusele valetada, et ta jäi haigeks – et saada seeläbi näilik8 õigus töölt ära minemiseks. Kui A esitab väite haige olemise kohta ülemuse lauale vastavat paberit jättes või ülemusele e-kirja või SMS-i saates, on tegemist dokumendi võltsimisega. Kui aga A esitab oma vale ülemusega näost näkku või telefoni teel rääkides, kuritegu aset leidnud ei ole; - Õpilane A teeb koolist poppi. A soovib pääseda järele vastamise või -õppimise kohustusest (st põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 9 ette nähtud koolikohustuse osalisest täitmisest). Seetõttu palub ta oma emal B-l kirjutada talle koolis ette näitamiseks kiri mingi tõele mitte vastava põhjendusega (nt pereliikme matusel viibimine). B teebki seda. B-d ei päästa kriminaalvastutusest see, et eesmärk kohustusest vabaneda ei olnud mitte tal endal, vaid A-l. Nimelt saab Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-119-13 ja sellele lisatud eriarvamuse põhjal järeldada, et norm katab ka juhtumeid, kus mingist kohustusest ei soovi vabaneda (või mingit õigust ei soovi omandada) mitte valetaja, vaid keegi teine (nii oli osaliselt ka praegu: nt O. Kron ei soovinud ise omandada mingeid õigusi või vabaneda mingeist kohustustest; seda ei soovinud
Tihtipeale ei ole võimalik omandada võltsitud dokumendiga tegelikku õigust, vaid üksnes näiv õigus (vt nt Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 344, komm 12).
tihtipeale isegi mitte A. Seppern – tema teod olid suunatud sellele, et kohustustest vabaneks või õigusi omandaks BB); - Ka kiirabitöötaja, kes soovib, et ilma eriliste terviseprobleemideta vanur saaks viibida öö haiglas (nagu vanur ka ise tahab) ja kirjutab seetõttu vanuri haiguslukku mingi olematu meditsiinilise tüsistuse (vt Kuulpak. Erakorraline lahendus korralisele probleemile: kiirabi sõidab üksikutele vanuritele tere ütlema. Postimees, 23. detsember 2019), paneb toime nn intellektuaalse võltsimise; - Samamoodi on väga paljude inimestega, kes n-ö kirjutavad end sisse mingisse sellisesse omavalitsusse, kus nad tegelikult ei ela (nt sooviga panna oma laps mõnda kooli või lasteaeda): nad valetavad kirjalikult oma elukoha kohta; - Autojuht A pargib kell 14:00 auto alale, kus tohib tasuta parkida vaid tund aega. Parkimise alustades panebki ta auto armatuurlauale parkimiskella, mis näitab ajaks 14:00. Kell 15:00 tuleb A korraks auto juurde ja lükkab kellaseiereid tunni võrra edasi, 15:00ni – seda sooviga pääseda parkimistasu maksmise kohustusest. A valetab seiereid lükates kirjalikult: ta annab tõele mitte vastavalt teada, et ta alustas parkimist kell 15:009. Niisuguseid näiteid saaks tuua veel terve hulga. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole tegemist kriminaalkaristust väärivate juhtumitega. Selle argumendi sisusse puutuvalt ei ole oluline see, et – vähemalt ringkonnakohtule teada olevalt – pole seni inimesi niisuguste tegude eest KarS § 344 või § 345 järgi vastutusele võetud. Piisav on see, et need teod täidaksid senise tõlgenduse juurde jäädes võltsimis-koosseisu. Niisiis peab teo toimepanija lihtsalt lootma, et riik (politsei või prokuratuur) jääb oma senise praktika juurde. Kui aga politsei või prokuratuur otsustaks hakata seadust kohaldama nii, nagu ta kirja pandud on, peaks isik enda kuriteos süüdi tunnistamist aktsepteerima – kui tal just ei õnnestu end päästa põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse abil.
285.Et kirjalik valetamine ei kujuta endast dokumendi võltsimist, saab öelda ka seadust süstemaatiliselt tõlgendades.
286.Olgu kõigepealt viidatud muudele võltsimiskoosseisudele.
287.Karistusseadustiku 19. peatükk käsitleb peale KarS § 344 (ja § 345) veel mitmeid võltsimisest rääkivaid norme. Nende puhul ringkonnakohtu hinnangul kirjalik valetamine koosseisupärane olla ei saa: vt §-d 333 (maksevahendi ja väärtpaberi võltsimine), 3331 (raha võltsimine), 335 (maksumärgi võltsimine), 337 (postimaksevahendi ja selle jäljendi võltsimine), 339 (proovijärelevalve märgise võltsimine), 341 (riikliku teenetemärgi võltsimine) ja 342 (sõidupileti ja sõidukaardi võltsimine). Kõne alla tuleb vaid nn materiaalne võltsimine: A teeb järgi rahakupüüri ehk kupüüri koostajaks on A, ent kupüüri vaadates näib selle koostaja olevat mõni keskpank (KarS § 3331). Pole mingit alust tõlgendada ühte ja sama mõistet käesolevas punktis viidatud normides ühel viisil ja §-des 344 ning 345 teisel, laiendaval viisil.
288.Ka KarS § 299 (ametialane võltsimine) puhul ei saa väita, et seal saabki tegemist olla üksnes kirjaliku valetamisega (ametiisik koostab enda nimel tõele mitte vastava sisuga dokumendi) – ja et seetõttu muudaks käesolevas otsuses välja pakutud tõlgendus selle normi
Iseenesest tuleb kõne alla väide, et parkimiskell pole dokument, kuivõrd kella seiereid on võimalik hõlpsasti liigutada. Nimelt leitakse teoorias, et mõtteväljendus peab olema andmekandjal vähemalt mõningal määral püsivalt, mistõttu ei saa dokumendiks pidada nt liiva- või lumehunnikut, millele on midagi kirjutatud (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 344, komm 5.2). See aga ei päästaks kriminaalkaristusest sellist inimest, kellel parkimiskella käepärast pole ja kirjutab seetõttu kellaaja pastakapliiatsiga paberilipikule.
sisutühjaks. Esiteks on ka Riigikohtu praktikas oma nimel kirjalikult valetamise kõrval (vt kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-40-11) juhtumeid, kus ametiisik muutis kellegi teise koostatud dokumenti, st pani toime nn materiaalse võltsimise (vt kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-96-16). Teiseks aga on vaimsusteooriast tulenevalt (vt käesoleva otsuse p 302) mõeldav ka tõlgendus, et ametiisiku valmis tehtud dokumendi koostajaks pole mitte seesama ametiisik, vaid hoopis ametiasutus – ja kui ametiasutus ei ole andnud ametiisikule luba (volitust) väära informatsiooni sisaldava dokumendi koostamiseks (mida ta reeglina teinud pole), paneb sellist (st väära informatsiooni sisaldavat) dokumenti valmis tegev ametiisik toime dokumendi võltsimise10.
289.Ka tuleb pidada silmas, et karistusseadustikus on mitmeid koosseise, mille kohaselt on valetamine niikuinii karistatav. Nende normide puhul on aga olulised kaks aspekti. Esiteks ei ole sanktsioneeritud valetamine kui selline: valetamisele peab lisanduma veel n-ö üht-teist (st kitsendavad koosseisuelemendid – nt peab valetamine leidma aset mingis spetsiifilises valdkonnas või sellega peab kaasnema varaline kahju). Teiseks ei lähtuta neis koosseisudes ülal välja toodud äärmuslikust formalismist: muude eelduste täidetuse korral on karistatav nii kirjalik kui ka suuline valetamine. Sellisteks koosseisudeks on eeskätt erinevad kelmused, st KarS § 209 jj. Tihtipeale on valetamine karistatav ametlikus sfääris: vt nt KarS § 278 (eritalituse vale väljakutsumine), § 316 (tõendi kunstlik loomine), § 319 (valekaebus), § 320 (valeütlus ja valevanne), § 321 (vale eksperdiarvamus ja valetõlge) ja § 445 (vale teenistusalane ettekanne) (§ 280 (haldusorganile valeandmete esitamine) kohta vt käesoleva otsuse järgmist punkti). Nn intellektuaalse võltsimise olemasolu jaatamise korral võiks tulemus olla see, et suuline valetamine kujutab endast pelka väärtegu, aga kirjalik valetamine on tulenevalt KarS § 3 lg-st 5 ja lex specialis-põhimõttest (kirjalik valetamine on valetamise kui sellise eriliik) kuritegu: nt alla 200 euro välja petmine suuliselt on KarS § 218 järgne väärtegu, aga sama summa kirjalik välja petmine toob kaasa kriminaalkaristuse KarS § 344 ja 345 järgi; telefoniga rääkides vale väljakutse tegemisega kaasneb KarS § 278 järgne väärteokaristus, aga kui saata valeväljakutse SMS-ga (vähemalt teoreetiliselt mõeldav), järgneb kriminaalkaristus KarS § 344 ja 345 järgi. Ka võivad tekkida arusaamatud erisused kriminaalsanktsiooni määra puutuvalt: nt miks on kirjalik valetamine väeteenistuses karistatav KarS § 445 lg 1 järgi vaid kuni aastase vangistusega, aga väljaspool väeteenistust KarS § 345 lg 1 järgi kuni kolme aastase vangistusega?
290.Nn intellektuaalse võltsimise olemasolu jaatamise korral muutuks KarS § 280 lg 2 (haldusorganile teadvalt valeandmete esitamine kui kuritegu) sisuliselt sisutühjaks. Nimelt oleks selle alla võimalik paigutada vaid sündmused, mida n-ö päriselus sama hästi kui ei esine: - Valeandmeid esitatakse suuliselt. (Puhtalt) suulist haldusmenetlust tänapäeval sama hästi kui ei olegi. Isegi kui inimene valetab kõigepealt suuliselt, palub haldusorgani esindaja tal saata vastavad andmed paberil (praeguseks ilmselt samuti juba pigem harv olukord) või veebi kaudu – ja haldusorgan tugineb oma otsustusi tehes vaid selliselt saadetud andmetele; - Isik esitab haldusorganile sellise valeinfot sisaldava dokumendi, millele selle dokumendi koostaja kandis valeinfo ilma tahtluseta info tõele mittevastavuse kohta. Sellisel juhul ei saaks kõneleda sellest, et dokumenti oleks võltsitud KarS § 344 mõttes: võltsimine eeldab KarS § 15 lg 1 kohaselt tahtlust. Kui aga pole olemas võltsitud dokumenti, ei saa isikut KarS § 345 järgi karistada võltsitud dokumendi kasutamise eest. Kui ei ole tegemist äsja kirjeldatud äärmiselt erandlike juhtumitega, tuleks valeandmeid sisaldava dokumendi haldusorganile esitajat karistada mitte KarS § 280 lg 2, vaid KarS § 345
Nt Saksamaal on selline seisukoht esindatud – ehkki vähemuses olevana (vt viiteid Rengier. Strafrecht. Besonderer Teil. 19. Auflage, § 33, Rn 18).
lg 1 järgi11 – ehk KarS § 280 lg-t 2 sama hästi kui ei saakski rakendada. Tundub ebaloogiline, et seadusandja soovis seda sätet luua niisuguste suuresti vaid teoreetiliselt mõeldavate juhtumite tarvis. Pigem lähtus seadusandja sellest, et haldusorganiga seoses tuleb karistusõiguslikku kaitset laiendada: kui üldjuhul ei ole valetamine iseenesest karistatav (mh KarS § 345 alusel mitte), tuleb see haldusorganitesse puutuvalt karistatavaks kuulutada.
291.Mõningal määral viitab sellele, et kirjalik valetamine ei ole dokumendi võltsimine, ka praegu menetletavate tegude toime panemise ajal kehtinud riigihangete seadus. Nimelt rääkis selle seaduse 116. paragrahv valeandmete esitamisest ja dokumentide võltsimisest. Kui dokumentide võltsimine hõlmaks endas ka tõele mitte vastava sisuga dokumendi loomist, oleks seadusandja võinud piirduda üksnes viitega dokumendi võltsimisele (ja valeandmetest poleks olnud üldse tarvis rääkida).
292.Eeltoodu näitab ringkonnakohtu hinnangul muu hulgas seda, et puudub vajadus tõlgendada võltsimiskoosseise laiendavalt ja karistada kedagi nn intellektuaalse võltsimise eest: olukordades, kus valetamine karistust väärib, on see niikuinii erinormidega karistatavaks kuulutatud.
293.Ka Eesti napis õiguskirjanduses on asutud (pigem) seisukohale, et kirjalik valetamine ei kujuta endast võltsimist (ehk nn intellektuaalset võltsimist olemas ei ole). Tõsi, põhjendused sellise arusaama kohta on lühidad, lünklikud ja kohati suisa olematud. 1972. aasta Eesti NSV kriminaalkoodeksi kommentaaris on toodud välja intellektuaalse ja materiaalse võltsimise definitsioonid ning leitud seejärel (ilma oma väidet põhjendamata), et dokumendi võltsimist kriminaliseeriv paragrahv kohaldub üksnes nn materiaalse võltsimise korral (Rebane. Kriminaalkoodeks. Kommentaar. 1972, § 186, komm 2). Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes leitakse, et kirjaliku valetamise lugemine võltsinguks on vaieldav ja et eradokumenti pole võimalik intellektuaalselt võltsida (miks eradokumenti intellektuaalselt võltsida ei saa, aga ametlikku saab, kommentaaris ei selgitata) (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 344, komm 10).
294.Ülal toodud tõlgendus on ühildatav ka koosseisu poolt kaitstava õigushüvega, milleks on õiguskäibe usaldusväärsus (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 344, komm 1). Kui karistatav on ühe isiku kirjaliku mõtteavalduse esitamine mõne teise isiku omana, saab dokumendi lugeja oma järgnevate õiguslike sammude puhul lähtudagi sellest, et dokumendi koostas tõepoolest dokumendis näidatud isik. Kas selle isiku poolt kirja pandu ka sisuliselt õige on, ei puuduta aga enam õiguskäivet kui sellist ehk seda, kuidas erinevad isikud omavahel läbi käivad ja kes need isikud on (vaid hoopis nende isikute väidetu paikapidavust). Niisiis on loogiliselt selgitatav, miks on kellegi teisena esinemine just kirjalikult võltsimiskoosseisu läbi karistatav: kirjalikult on see tunduvalt hõlpsam kui suuliselt (sisulise vale puhul sellist erisust pole: vt käesoleva otsuse p 283) – ja tekitab seetõttu õiguskäibe usaldusväärsusele märkimisväärse ohu.
295.Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kirjalik valetamine ei ole dokumendi võltsimine. Dokumendi võltsimisega on tegemist vaid nn materiaalse võltsimise korral ehk olukorras, kus keegi loob niisuguse dokumendi, millest ilmneb selle dokumendi loojana mõni teine isik.
Selle kohta, et KarS § 280 lg 2 neeldub KarS § 345 lg-s 1, vt käesoleva otsuse p 340.
296.Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et RHS v.r § 113 võltsimiskuritegudesse puutuvalt asjakohane ei ole: valeandmete esitamine ja dokumendi võltsimine on erinevad asjad. ε) Võltsimisetteheited A. Seppernile ja O. Kronile: lühiülevaade
297.A. Seppernile ja O. Kronile heidetakse KarS § 344 järgi ette mitmeid dokumentide võltsimisi ja A. Seppernile KarS § 345 järgi ka mõningaid võltsitud dokumentide kasutamisi. Apellatsioonimenetluses saavad olla relevantsed üksnes sellised võltsimiskuriteod, milles A. Seppern või O. Kron süüdi tunnistatud on või mille osas õigeks mõistmine on vaidlustatud. Seega on asjasse puutuvad järgmised sündmused: - A. Sepperni poolt sünnitus- ja vanemahüvitise hankimise käigus toime pandud Sepmari TSDde sisestamine e-maksuametisse ja andmete kandmine TÖR-i K. Sepperni Sepmaris töötamise kohta (käesoleva otsuse p-d 9 ja 15–16 (süüdistus) ja 52 (maakohtu tuvastatu)) – maakohus mõistis A. Sepperni KarS § 344 lg 1 järgi süüdi. Olgu veelkord (kronoloogilises järjekorras) välja toodud, mida süüdistuses A. Seppernile ette heidetakse: Sepmari jaanuari TSD sisestamine e-maksuametisse 13. juunil 2017 kell 15:37; Sepmari veebruari TSD sisestamine e-maksuametisse 13. juunil 2017 kell 15:38; Sepmari märtsi TSD sisestamine e-maksuametisse 13. juunil 2017 kell 15:39; Sepmari aprilli TSD sisestamine e-maksuametisse 13. juunil 2017 kell 15:40; K. Sepperni Sepmaris töötamist puudutava info sisestamine TÖR-i 13. juunil 2017 kell 16:18; Sepmari veebruari TSD sisestamine e-maksuametisse 13. juunil 2017 kell 16:22; Sepmari jaanuari TSD sisestamine e-maksuametisse 13. juunil 2017 kell 16:23; Sepmari märtsi TSD sisestamine e-maksuametisse 13. juunil 2017 kell 16:25; Sepmari aprilli TSD sisestamine e-maksuametisse 13. juunil 2017 kell 16:26; Sepmari jaanuari TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 17:54; Sepmari jaanuari TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 17:58; Sepmari mai TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 18:22; Sepmari mai TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 18:27; Sepmari veebruari TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 18:30; Sepmari märtsi TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 18:31; K. Sepperni Sepmaris töötamist puudutava info sisestamine TÖR-i 11. detsembril 2017 kell 18:42; Sepmari aprilli TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 18:45; Sepmari septembri TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 18:46; Sepmari oktoobri TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 18:47; Sepmari novembri TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 18:48; Sepmari detsembri TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 18:48; Sepmari detsembri TSD sisestamine e-maksuametisse 11. detsembril 2017 kell 18:50; K. Sepperni Sepmaris töötamist puudutava info sisestamine TÖR-i 11. detsembril 2017 kell 18:51; - O. Kroni poolne Ergo garantiilepingu, Ergo garantiikirja ja SEB maksekorralduse koostamine lasteaiakatuse rekonstrueerimise riigihanke raames (käesoleva otsuse p-d 19–23 (süüdistus) ja 49 (maakohtu tuvastatu)) – maakohus mõistis O. Kroni KarS § 344 lg 1 järgi süüdi; A. Sepperni
poolne nende dokumentide saatmine I.H. ile – maakohus mõistis A. Sepperni KarS § 345 lg 1 järgi süüdi; - A. Sepperni poolne H.P. mahitamine Swedbanga garantiikirja ja kinnituskirja koostamisele päästekomando ehitustööde riigihanke käigus (käesoleva otsuse p-d 24–26 (süüdistus) ja 38 (maakohtu tuvastatu)) – maakohus mõistis A. Sepperni õigeks, ent prokuratuur taotleb tema süüdi tunnistamist KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi; A. Sepperni poolne Swedbanga garantiikirja ja kinnituskirja esitamine e-riigihangete keskkonda – maakohus mõistis A. Sepperni õigeks, ent prokuratuur soovib tema süüdi tunnistamist KarS § 345 lg 1 järgi; - O. Kroni poolne B.B. i allkirja kirjutamine B.B. i CV-le ja V.B. i allkirja kirjutamine V.B. i CV-le lahustamiskeskuse ehituse hankemenetluses (käesoleva otsuse p-d 28 (süüdistus) ja 42 (maakohtu tuvastatu)) – maakohus mõistis O. Kroni õigeks, kuid prokuratuur tahab tema süüdi tunnistamist KarS § 344 lg 1 järgi; A. Sepperni poolne B.B. i CV ja V.B. i CV esitamine eriigihangete keskkonda – maakohus mõistis A. Sepperni õigeks, aga prokuratuur taotleb tema süüdi tunnistamist KarS § 345 lg 1 järgi; - O. Kroni poolne FineTeamiga seotud arvetena vormistatud dokumentide koostamine (käesoleva otsuse p-d 18 (süüdistus) ja 46 (maakohtu tuvastatu)) – maakohus mõistis O. Kroni KarS § 344 lg 1 järgi süüdi. ζ) TSD-d ja TÖR-i kanded
298.Kriminaalkolleegium analüüsib kõigepealt TSD-de ja TÖR-i kannetega seonduvaid A. Sepperni väidetavaid võltsimisi.
299.Esiteks tuleb küsida, kas saab rääkida võltsimiskoosseisu objektist ehk dokumendist. A. Seppern logis end sisse MTA hallatavatesse andmebaasidesse (e-maksuametisse või TÖR-i). Seejärel sisestas ta vastavasse andmebaasi infot: andmebaas salvestas selle info talle etteantud viisil vastavasse serverisse. Nagu öeldud, saab dokumendiks pidada ka elektroonilist infot, mis on kuhugi salvestatud. Seetõttu tuleb jaatada A. Sepperni poolt e-maksuametisse ja TÖR-i saadetud andmestiku dokumendistaatust ehk tegemist oli KarS § 344 teoobjektiga.
300.13. juunil 2017 toimunud 9 andmesisestamisaktiga (kell 15:37, 15:38, 15:39, 15:40, 16:18, 16:22, 16:23, 16:25 ja 16:26) seoses aga ei leidnud aset ühtegi võltsimistegu. Neid andmeid sisestades ei esinenud A. Seppern kellegi teisena: ta logis andmebaasidesse sisse oma nime alt ja saatis ka andmeid iseendana esinedes. Kas need andmed olid sisuliselt õiged või valed, ei oma võltsimisse puutuvalt tähendust: kirjalik valetamine ei ole võltsimine. Seepärast tuleb A. Sepperni süüdi tunnistamine neis tegudes KarS § 344 lg 1 järgi KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada.
301.Teisiti oli olukord puutuvalt 11. detsembril 2017 aset leidnud 14 andmesisestusakti (kell 17:54, 17:58, 18:22, 18:27, 18:30, 18:31, 18:42, 18:45, 18:46, 18:47, 18:48, 18:48, 18:50 ja 18:51). Neil puhkudel andis A. Seppern dokumentide lugejale (eeskätt MTA töötajatele) mõista, et andmete saatjaks oli V.Š. – sest A. Seppern logis end arvutisüsteemidesse sisse V.Š. ID-kaardiga. Niisiis näib esmapilgul tegemist olevat nn materiaalse võltsimisega: dokumendi koostas A. Seppern, ent dokumendist endast ilmneb taustsüsteemi silmas pidades (V.Š. IDkaardi kasutamine), et selle koostajaks oli V.Š. . Siiski tuleb küsida, kas A. Sepperni vastutust võltsimise eest ei välista see, et V.Š. oli andnud A. Seppernile volituse tema nimel tegutseda, sh dokumente koostada ja esitada.
302.Eesti õiguskirjanduses on viidatud Saksmaal valitsevale vaimsusteooriale: dokumendi koostaja pole tingimata see isik, kes selle omakäeliselt valmis teeb, vaid hoopiski see, kelle mõtteväljendust dokument sisaldab12 (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 344, komm 5.4). Niisiis on võimalik see, et keegi kasutab dokumentide koostamiseks esindajat – ja see esindaja ei pane automaatselt toime dokumendi võltsimist (ja esindatav dokumendi võltsimisele kihutamist). Otsustus selle kohta, kas dokumendi koostajaks tuleb pidada kedagi teist kui dokumendi valmis teinud isikut, on (mõnevõrra) normatiivne: on vaja teha kindlaks, kellele omistab dokumendi koostajastaatuse õiguskäive (või: õiguskäibes tegevad olevad isikud) (vt täpsemalt Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. Besonderer Teil. 3. Auflage, § 31, Rn 15). Nt on Saksamaal leitud, et vaimsusteooria tõttu ei saa võltsimisest rääkida siis, kui südameinfarkti saanud mees palub edaspidi oma naisel kirjutada tema (st mehe) nimega alla sellistele dokumentidele, millele kirjutas enne infarkti alla mees ise; kui ülemus palub mingitele dokumentidele tema (st ülemuse) nimega alla kirjutada oma sekretäril; kui kunstnik palub oma maalile teha oma (st kunstniku) tunnuse oma assistendil – küll aga ei saa nii talitada siis, kui seadus näeb ette omakäelise dokumendi koostamise (nt testament), st sellisel juhul on tegemist võltsimisega (Rengier. Strafrecht. Besonderer Teil. II. 19. Auflage, § 33, Rn 16–17).
303.Ringkonnakohus leiab, et vaimsusteooriast tuleb lähtuda ka KarS § 344 tõlgendades. Vastasel korral peaks dokumendi võltsimise eest vastutama ka nt inimene, kes aitab oma eakat ema või isa selliselt, et ta teeb sellesama vanema soovil tema (st vanema) ID-kaardiga interneti teel mingeid toiminguid: nt teeb taotlusi või pangaülekandeid, tasub makse jms (ja vabastab nii oma vanema mingitest kohustustest või hangib talle mingeid õigusi). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa sellises olukorras millestki karistamisväärsest rääkida.
304.Eelöeldu tähendab, et A. Seppernile oleks kasulik see, kui V.Š. oleks tal lubanud teha ka praegu kõneks olevad toimingud. Seetõttu tuleb analüüsida, kas sellise hüpoteesi lükkab miski ümber – kui ei lükka, tulebki see tuvastada, kuivõrd KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Nagu eelnevast ilmneb, oli V.Š. A. Sepperni variisik: A. Seppernil oli vaja, et mõnikord paistaks väljapoole, et mingi tema teo tegi hoopiski V.Š. . Ei ole võimalik, et V.Š. ise ei teadnud sellest mitte midagi – A. Seppernil oli vaja V.Š. kuidagigi asjasse pühendada kasvõi selleks, et viimane annaks talle kasutamiseks oma ID-kaardi. Pole alust eeldada, et A. Seppern selgitas V.Š. le oma plaane üksikasjaliult ja/või korduvalt. Usutav on hoopiski see, et V.Š. andis A. Seppernile (oluliselt enne 11. detsembrit 2017) mõista, et too võib tema nime ja ID-kaarti kasutada nii, nagu ta ise õigeks peab. Ringkonnakohus selle tuvastabki.
305.Järgnevalt tuleb küsida, kas A. Sepperni ja V.Š. suhe on samastatav eelnevalt toodud näidetega (näiteks viimase näitega oma vanema huvides selle vanema ID-kaarti kasutavast inimesest).
306.Kui oma vanemat aitav inimene tegutseb n-ö üllastel eesmärkidel, siis A. Seppern seda ei teinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa see siiski olla mõõduandev: kuivõrd KarS § 344 ei tee vahet sellel, kas õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärk on üllas või madal, ei saa seda kriteeriumit arvesse võtta.
Vaimsusteooria vastand on (vananenud) nn kehalisusteooria, mis pidas dokumendi koostajaks vaid seda isikut, kes selle omakäeliselt valmis tegi.
307.Teiseks võiks proovida väita, et V.Š. volitus A. Seppernile oma ID-kaardi kasutamiseks oli väga ebakonkreetne, kuivõrd sisuliselt ütles V.Š. A. Seppernile seda, et too võib tema nime ja ID-kaarti kasutada nii, nagu ta seda heaks arvab – ja selline väga üldine volitus tuleb jätta tähelepanuta13. Samas aga on ringkonnakohtu hinnangul võimalik seegi, et nt vanem annab oma lapsele väga üldise volituse: tehku viimane tema nimel ja ID-kaardiga täpselt selliseid toiminguid, nagu ta ise õigeks peab. Seetõttu näib pigem, et ka selle argumendiga pole võimalik võltsimist jaatada14.
308.Küll aga on ringkonnakohtu jaoks otsustav see, et A. Seppern koostas kõnealused dokumendid pärast V.Š. surma. Pole võimalik öelda, et A poolt B-le antud volitus tema nimel mingeid toiminguid teha on arvesse võetav ka pärast A surma – kuivõrd surnud inimene ei saa ise toiminguid teha, ei ole see võimalik ka tema esindaja jaoks.
309.Seega saab 11. detsembril 2017 esitatud andmetega seoses kõneleda võltsimisest KarS § 344 tähenduses.
310.Ülaltoodust lähtuvalt täitis A. Seppern puutuvalt 11. detsembril 2017 juhtunusse KarS § 344 lg 1 objektiivse koosseisu. A. Seppernil oli kõigi objektiivse koosseisu asjaolude osas tahtlus. Muu hulgas oli ta teadlik sellest, et V.Š. oli tema tegude ajaks surnud (vt käesoleva otsuse p 250). Ei esinenud ühtegi õigusvastasust ega süüd välistavat asjaolu, mistõttu on maakohtu otsus A. Sepperni neis tegudes KarS § 344 lg 1 järgi süüdi tunnistamises õige. η) Ergo garantiileping, Ergo garantiikiri ja SEB maksekorraldus
311.O. Kron kirjutas kahele trükitud teksti kandvale paberile (Ergo garantiikirjale ja Ergo garantiilepingule) pastapliiatsi või muu sellisega A.K. i nime ja selle nime alla allkirja meenutava sümboli. Seeläbi andis O. Kron mõista, et need dokumendid koostas A.K. – või õigemini Ergo, kelle volituse alusel A.K. tegutses (vt selle kohta käesoleva otsuse p 319). Tegelikult ei olnud ei Ergo ega A.K. nende dokumentidega seotud – muu hulgas ei olnud ei Ergo (läbi mõne oma pädeva esindaja) ega A.K. lubanud O. Kronil A.K. it nende dokumentide koostajana näidata. Seega võltsis O. Kron need dokumendid. Nende abil oli BB-l võimalik omandada õigusi lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetluses. O. Kron tegutses tahtlikult, õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Niisiis on O. Kroni süüdi tunnistamine võltsimises KarS § 344 lg 1 järgi korrektne.
312.Ringkonnakohtule jääb mõistmatuks, miks ei esitatud A. Seppernile süüdistust O. Kroni neile võltsimistele kihutamises – eriti pidades silmas, et süüdistusaktis märgitakse otsesõnu, et võltsimised pani O. Kron toime A. Sepperni korraldusel (süüdistusakti lk 208). Ringkonnakohus ise A. Seppernile sellist süüetteheidet siiski teha ei saa. On tõsi, et mõnikord võib kohus tulenevalt KrMS § 268 lg-st 6 teo ise ümber kvalifitseerida – kusjuures Riigikohus on ideaalkogumi puhul aktsepteerinud ka võimalust, et ringkonnakohus n-ö lisab selle paragrahvi, mille järgi maakohus isikut vääralt süüdi ei mõistnud (vt Riigikohtu otsus asjas nr 1-19-8357/34, mille puhul kõrgeim kohus ei näinud menetluslikke probleeme, vaid keskendus materiaalõigusega seonduvale). Praegu selline ümber kvalifitseerimine siiski kõne alla ei tule. Nimelt ei ole A. Seppernit potentsiaalse kihutamisteo eest ühegi (muu) sätte järgi süüdi
Näiteks on kirjanduses leitud, et vaimsusteooria probleem on selles, et tihtipeale võib olla vaieldav, millises mahus esindusõiguse esindatav esindajale andis (Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. Besonderer Teil. 3. Auflage, § 31, Rn 17).
Nt on ka Saksamaal leitud, et tegelik otsustaja, kes kirjutab kuhugi alla oma variisiku nimel, ei pane toime võltsimist (Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. Besonderer Teil. 3. Auflage, § 31, Rn 16).
tunnistatud. See aga tähendaks seda, et A. Sepperni süüdi tunnistamine O. Kroni dokumendi võltsimisele kihutamises ei kujutaks endast mõne sellise teo (osalist) ümber kvalifitseerimist, milles A. Seppern (mõne muu sätte järgi) süüdi tunnistati, vaid A. Seppernile täiendava teo etteheitmist – ja seda KrMS § 268 lg 6 ei võimalda.
313.A. Seppern tunnistati süüdi nende kahe võltsitud dokumendi kasutamises. Tõsi on see, et A. Seppern ei saatnud I.H. ile neid dokumente, mida O. Kron võltsis. Nagu öeldud, pani O. Kron võltsimise toime vahetult paberi peale kirjutades. A. Seppern aga saatis I.H. ile neist dokumentidest tehtud elektroonilised koopiad. See siiski ei tähenda seda, et A. Seppern ei kasutanud võltsitud dokumente. Niisuguses olukorras saab öelda, et A. Seppern kasutas võltsitud dokumente (paberoriginaale) vahendlikult: elektrooniline koopia kujutas endast vahendit näitamaks seda, et kusagil on olemas (või on olemas olnud) käsitsi kirjutatud originaaldokument ehk koopiate kaudu kasutas A. Seppern originaale15 (vt vahendliku dokumendi kasutamise kohta koopia kaudu nt Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. Besonderer Teil. 3. Auflage, § 32, Rn 12, 33; Rengier. Strafrecht. Besonderer Teil. 19. Auflage, § 33, Rn 32, 35). Seega realiseeris A. Seppern KarS § 345 lg 1 objektiivse koosseisu. Ta tegi seda tahtlikult. A. Seppernil oli olemas ka n-ö üleulatuv tahtlus: dokumente I.H. ile saates soovis A. Seppern, et BB-le omistataks õigusi lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetluses. Nagu käesoleva otsuse p-s 284 viidatud, ei välista koosseisupärasest eesmärgist kõnelemist see, et A. Seppern ei soovinud hankida õigusi ise, vaid tahtis, et neid saaks teine isik (BB). Tegu oli ka õigusvastane ja süüline, mistõttu on A. Seppern tunnistatud korrektselt KarS § 345 lg 1 järgi süüdi.
314.O. Kronile ei esitatud süüdistust A. Sepperni poolsele võltsitud dokumentide kasutamisele kaasaaitamises (KarS § 345 lg 1 – § 22 lg 3) – selle eest, et ta dokumendid võltsis, neist elektroonilised koopiad tegi ja need koopiad A. Seppernile edastas. Kohtupraktika järgi vastutab isik, kes ise dokumendi võltsib ja seda seejärel juba võltsimise ajal olemas olnud plaani kohaselt kasutab, nii võltsimise kui ka kasutamise eest (ehk võltsimine ei neeldu kasutamises): vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-113-1316. Seetõttu oleks loogiline seegi, et praeguses olukorras vastutaks O. Kron lisaks KarS § 344 lg-le 1 ka KarS § 345 lg 1 – § 22 lg 3 järgi. Ringkonnakohus ise ei saa O. Kroni KarS § 345 järgi süüdi tunnistada. Esiteks tuleks öelda, et mõned potentsiaalsed kaasaaitamisteod (võltsitud dokumentidest elektrooniliste koopiate tegemine ja nende koopiate saatmine A. Seppernile) toimusid alles pärast võltsimist. See tähendab seda, et nende tegude eest ei ole O. Kronile üheski kuriteos süüdistust esitatud ega ole teda maakohtus üheski kuriteos süüdi tunnistatud – ja sellises olukorras ei saa ringkonnakohus ise isikut süüdi tunnistada (vt juba käesoleva otsuse p 312). Võltsimise enda puhul sellele argumendile siiski tugineda ei saa: A.K. i nime kirjutamise ja allkirjalaadse sümboli tegemise eest tunnistati O. Kron dokumentide võltsimises süüdi. Seetõttu ei kujutaks nende toimingute lugemine võltsitud dokumendi kasutamisele kaasaaitamiseks endast O. Kronile mõne sellise teo kuriteona ette heitmist, milles teda veel süüdi tunnistatud pole. Nagu käesoleva otsuse p-s 312 öeldud, on n-ö puudujääva paragrahvi lisamine mõnele muule paragrahvile (ehk ideaalkogumi moodustamine) ringkonnakohtu jaoks iseenesest võimalik. Siiski on see võimalik vaid juhul, kui see puuduolev paragrahv ei näe ette rangemat karistust kui näeb ette paragrahv, mille järgi isik maakohtus süüdi tunnistati – sest raskemas kuriteos
Dokumendi vahendlikul kasutamisel ei ole puutumust teo vahendliku täideviimisega KarS § 21 lg 1 alt 2 tähenduses: esimesel juhul on vahendatav (koopia kaudu) koosseisuobjekt (originaaldokument), teisel juhul aga on vahendatavaks (teise inimese kaudu) teo täideviija.
Nt Saksamaal leitakse, et niisuguses olukorras neeldub võltsimise kui pelga ettevalmistustegevuse ebaõigus nn kaaskaristatava eelteona hilisemas kasutamises ehk vastutus järgneb vaid võltsitud dokumendi kasutamise eest: vt nt Rengier. Strafrecht. Besonderer Teil. 19. Auflage, § 33, Rn 37.
võib isiku KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt süüdi mõista vaid prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel17. Et KarS § 345 lg 1 sätestab kolme aasta pikkuse vangistuse ja KarS § 344 lg 1 vaid aastase vangistuse, ei ole ringkonnakohtul võimalik O. Kroni KarS § 345 lg 1 järgi (sh KarS § 345 lg 1 – § 22 lg 3 järgi) süüdi tunnistada.
315.O. Kron tunnistati dokumendi võltsimises süüdi ka seonduvalt SEB maksekorraldusega. Seekord pani O. Kron võltsimise toime digitaalselt: ta koostas SEB elektroonse maksekorraldusvormi alusel elektroonse dokumendi, milles viidati ühele maksekorraldusele, mida tegelikult ei toimunud. Võltsimisse puutuvalt pole see kirjalik valetamine oluline. Küll aga on tähtis see, et dokumendi koostas tema n-ö lõplikul kujul O. Kron – aga dokumendist endast ilmneb, et selle koostaja oli SEB (sellel on SEB rekvisiidid). Seega pani O. Kron toime võltsimise. Maakohus leidis korrektselt, et täidetud on ka ülejäänud objektiivse ja subjektiivse koosseisu elemendid ning et tegu oli õigusvastane ja süüline.
316.Korrektne on ka see, et A. Seppern tunnistati selle dokumendi I.H. ile saatmise eest süüdi KarS § 345 lg 1 järgi. θ) H.P. allkirjastatud dokumendid
317.A. Seppernile esitati süüdistus dokumendi võltsimisele kihutamises selle eest, et A. Seppern palus H.P. l kirjutada digitaalselt alla kahele elektroonsele dokumendile (mida H.P. tegigi). Maakohus mõistis A. Sepperni õigeks. Prokuratuur aga palub maakohtu otsuse tühistada ja A. Seppern ikkagi süüdi mõista.
318.Maakohus tugines A. Seppernit õigeks mõistes RHS v.r §-le 113. Nagu eelnevast nähtub – ja nagu käesoleva otsuse p-s 296 otsesõnu öeldud –, ei ole RHS v.r §-l 113 võltsimiskoosseisudesse puutuvalt tähendust. Seetõttu on maakohtu seisukohad väärad. See aga ei tähenda automaatselt seda, et A. Sepperni saab KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi süüdi tunnistada – seda on vaja eraldi kontrollida.
319.Kellegi mingile kuriteole kihutamises süüdi tunnistamine eeldab tulenevalt KarS § 22 lgst 2 seda, et väidetav põhitegu on koosseisupärane (ja õigusvastane). Niisiis tuleb analüüsida, kas H.P. dokumentide allkirjastamised kujutavad endast KarS § 344 lg 1 pärast kuritegu. Esmapilgul võiks väita, et ei kujuta. Seda seetõttu, et H.P. kirjutas alla enda nimega ehk andis mõista, et tema ise on dokumendi koostaja – ja tõele mitte vastav väide, et H.P. on Swedbanga esindaja, kujutab endast pelka kirjalikku valet, mille eest kedagi dokumendi võltsimises süüdi tunnistada ei saa. Nii siiski ei ole – sest seda ei võimalda vaimsusteooria. Nagu käesoleva otsuse p-s 302 öeldud, ei ole dokumendi koostaja tingimata inimene, kes omakäeliselt dokumendi valmis teeb – õiguskäibest osa võtjad võivad dokumendi koostajana näha mõnda muud isikut. Praegusel juhul antakse H.P. poolt allkirjastatud dokumentides selgelt mõista, et need dokumendid koostati Swedbanga nimel. Seetõttu tuleb öelda, et nende dokumentide koostajana nähtub neist Swedbank. Tegelikult aga ei koostanud neid dokumente Swedbanga pädev esindaja, vaid H.P. , kellel ei olnud Swedbangaga seost, st tal puudus Swedbanga volitus selliste dokumentide koostamiseks. Niisiis pani H.P. toime dokumendi võltsimise18. Võltsitud dokumentidega oli BB-l võimalik omandada õigusi päästekomando ehitustööde
See regulatsioon pole lõpuni loogiline. Nimelt on n-ö raskema paragrahvi peale panemine mõnikord võimalik ka üksnes süüdistatava või kaitsja apellatsiooni põhjal: KrMS § 341 lg 5 lubab seda teha maakohtul, kellele ringkonnakohus asja tagasi saadab. Seega jääb arusaamatuks, miks ei tohi nõnda talitada ringkonnakohus ise.
hankemenetluses. Seega täitis H.P. KarS § 344 lg 1 objektiivse koosseisu. Tal oli tahtlus objektiivse koosseisu asjaolude suhtes: H.P. teadis, et tal ei ole Swedbanga volitusi ja ta mõistis sedagi, et A. Seppernil on dokumente tarvis selleks, et saada ise mingi õigus või hankida mõni õigus kellelegi kolmandale. H.P. teod olid õigusvastased. Niisiis on olemas kõlblikud põhiteod.
320.Need teod tingis A. Sepperni poolne H.P. palumine ehk A. Seppern pani toime kihutamisteo. Tal oli tahtlus nii kihutamisteo kui ka H.P. hilisemate võltsimiste osas: ta arvestas sellega, et tema palumise peale allkirjastab H.P. dokumendid ja lähtus sellest, et nende dokumentide abil on tal võimalik hankida BB-le (näilikke) õigusi päästekomando ehitustööde hankemenetluses. Niisiis täitis A. Seppern võltsimisele kihutamise koosseisu. Seda tegi ta õigusvastaselt ja süüliselt. Seetõttu tühistab ringkonnakohus KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise pärast maakohtu õigeksmõistva otsuse ja tunnistab A. Sepperni KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi süüdi.
321.Prokuratuur heitis A. Seppernile KarS § 345 lg 1 järgi ette ka nende võltsitud dokumentide kasutamist – sest A. Seppern esitas need dokumendid e-riigihangete keskkonnas päästekomando ehitustööde hankemenetluses osalemiseks. Maakohus aga mõistis A. Sepperni õigeks: e-riigihangete keskkonda ei saatnud neid dokumente mitte A. Seppern, vaid viimase palvel U.K. ; seega pani A. Seppern dokumendi kasutamise toime vahendlikult; vahendlikus täideviimises aga A. Seppernile süüdistust esitatud pole, mistõttu ei ole tema süüdi tunnistamine võimalik. Prokuratuur palub siiski A. Seppern võltsitud dokumentide kasutamises süüdi tunnistada.
322.Prokuratuuri väitel ei saa U.K. d pidada vahendiks A. Sepperni käes KarS § 21 lg 1 alt 2 mõttes – sest U.K. panus oli puhtalt tehniline. Ringkonnakohus prokuratuuri arusaamaga ei nõustu. Ilmselt peab prokuratuur puhtalt tehnilisest panusest rääkides silmas seda, et U.K. ei pidanud kuigivõrd vaeva nägema: tema kui riigihangete elektronkeskkonnaga A. Seppernist paremini kursis olnud isik lihtsalt laadis A. Seppernilt saadud failid sellesse keskkonda üles. Et kellegi panus on n-ö väheintensiivne või tehniline, ei tähenda seda, et kõneleda ei saa vahendlikust täideviimisest. Vastupidi – n-ö vahendi panus on küllaltki tihti väikese intensiivsusega (tehnilist laadi). Ilmselt esineb vahendlik täideviimine Eesti kohtupraktikas kõige sagedamini maksukuritegude puhul: äriühingu esindaja ei esita valeandmetega deklaratsiooni ise, vaid palub deklaratsiooni esitada heausksel raamatupidajal. Selline olukord on praegusega sarnane: raamatupidaja lihtsalt saadab talle saadetud andmed edasi. Või klassikalised õpikunäited vahendliku täideviimise kohta: 1) A palub garderoobihoidja B-l ulatada talle üks palitu; B teebki seda, pidades palitut A omaks; tegelikult kuulub palitu C-le ja A teab seda; siin paneb A B-d vahendina kasutades toime C palitu varguse; 2) A annab postiljon B-le üle paki, mis on adresseeritud C-le; pakis on viitsütikuga pomm, millega A soovib tappa C; pahaaimamatu B viibki paki C postkasti, kus selles olnud pomm mõne aja pärast plahvatab ja põhjustab C surma; A paneb B-d vahendina kasutades toime C tapmise. Veel n-ö eriti tehnilist laadi vahendlik täideviimine on ära toodud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-194-14: selle otsuse p-s 189 selgitatakse, et arvutikuriteo vahendlik täideviimine on arvutihiirel klõpsimine, et installeerida mingit soovimatu sisuga arvutiprogrammi.
323.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga aga selles, et olukorras, kus süüdistuses on lähtutud vahetust täideviimisest, ei ole isiku süüdi tunnistamine vahendlikus täideviimises võimalik. KrMS § 268 lg-test 5 ja 6 tulenevalt on süüdistusse puutuvalt mõõduandvad eeskätt faktilised asjaolud. Prokuratuuri õiguslik hinnang neile asjaoludele on teisejärguline: kohus ei ole prokuratuuri kvalifikatsiooniga seotud, vaid võib kvalifitseerida teo nii, nagu ta seda õigeks peab – eeldusel, et ta pooli sellest eelnevalt informeerib ja annab neile võimaluse oma
vastuväidete esitamiseks. Kui lubatav on prokuratuuri välja pakutust erineva kuriteokvalifikatsiooni järgne süüditunnistamine, siis seda enam on võimalik teha muudatusi süüdistuses välja toodud kvalifikatsiooni raames – nt mõista isik täideviimise asemel süüdi kihutamises või kaasaaitamises või vastupidi, st kihutamise või kaasaaitamise asemel täideviimises, lõpule viidud kuriteo asemel kuriteokatses või vastupidi, st kuriteokatse asemel lõpule viidud kuriteos, vahetu täideviimise asemel vahendlikus täideviimises või vastupidi, st vahendliku täideviimise asemel vahetus täideviimises jne. Samasugusele seisukohale on asunud ka Riigikohus, pidades kellegi vahendlikus täideviimises süüdi tunnistamist võimalikuks ka siis, kui süüdistuses vahendlikkusele ei viidata, ent samas tuuakse seal ära vahendliku täideviimise kindlaks tegemiseks piisavad asjaolud: kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-9414, p 172.
324.Seega tuleb analüüsida, kas süüdistuses on ära toodud faktilised asjaolud, mis võimaldavad tunnistada A. Sepperni süüdi võltsitud dokumentide kasutamises U.K. abil. Süüdistuses U.K. le ei viidata: süüdistusest nähtub, et A. Seppern esitas need dokumendid 7. oktoobril 2016 kell 10:57 ise (süüdistusakti lk 137). Niisiis ei ole süüdistusaktis võimalikule teovahendile, st U.K. le viidatud. See ei tähenda siiski automaatselt, et A. Sepperni süüdi tunnistamine on võimatu. Nagu juba käesoleva otsuse p-s 185 märgitud, ei välista seadus tuginemist süüdistusaktis märkimata faktilistele asjaoludele automaatselt – KrMS § 268 lg 5 kohaselt ei tohi tugineda vaid süüdistusest oluliselt erinevatele asjaoludele. Üks võimalus oleks väita, et kuivõrd U.K. panus oli väike (vt käesoleva otsuse p 322), pole U.K. märkimata jätmine oluline. Kriminaalkolleegium leiab siiski, et kellegi vahendlikus täideviimises süüdi tunnistamine eeldab sõltumata vahendi rolli intensiivsusest vähemalt mõningastki viidet vahendi olemasolule: on mõeldav, et tarvis pole ära tuua vahendi nime (alati ei pruugigi see teada olla), aga peaks siiski olema võimalik mõista, et isik ei realiseerinud koosseisutegu omakäeliselt, vaid kasutas kuidagi ära kedagi teist. Seetõttu on maakohtu õigeksmõistev otsus lõppastmes korrektne ja jääb muutmata.
325.Päästekomando ehitustöödega seoses hakkab silma veel üks prokuratuuri tegematajäämine – või vähemasti ei nähtu asja materjalidest põhjust, miks prokuratuur selliselt käitunud on. Lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetluses heideti A. Seppernile ja O. Kronile võltsimiste kõrval igati korrektselt ette ka kelmust – soov valetades kasu saada oligi A. Sepperni liikuma pannud jõuks. Millegipärast aga ei tehtud kelmusetteheidet päästekomando ehitustööde hankemenetluses – ehkki siin tegutses A. Seppern suuresti samamoodi nagu lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetluses. On võimalik, et süüdistus jäi esitamata seepärast, et erinevalt lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetlusest jäi A. Seppern siin n-ö vahele ja BB-le ei tehtud ühtegi varakäsutust. Varakäsutuse toimumata jäämine aga ei tähenda automaatset kelmusesüü ära langemist: niisugusel juhul tuleks muude eelduste täidetuse korral esitada isikule süüdistus kelmuse katses. Ringkonnakohus ise A. Seppernit kelmuses (selle katses) süüdi tunnistada ei saa ja seda juba korduvalt kõlanud menetluslikel põhjustel: vt käesoleva otsuse p 312. ι) B.B. i ja V.B. i CV-d
326.O. Kron väitis oma ülekuulamisel, et tal oli B.B. i ja V.B. i allkirjade järgi tegemiseks nende meeste luba (21. oktoobri 2020 istungiprotokoll, lk-d 2 ja 20; kohtutoimik, kd 4, tl 123 pöördel ja 132 pöördel). V.B. aga ütles, et ta ei andnud BB-le mingit luba tema nime mõnel riigihankel kasutamiseks ja et allkirja tema andmeid sisaldavale CV-le kirjutas keegi teine tema asemel (21. septembri 2020 istungiprotokoll, lk 27; kohtutoimik, kd 4, tl 49). Ka B.B. väitis, et tema ei andnud BB-le mingit luba tema nime mõnes hankemenetluses kasutamiseks (21.
septembri 2020 istungiprotokoll, lk 11; kohtutoimik, kd 4, tl 41). Ringkonnakohus usub B.B. i ja V.B. i igati loogilisi ütlusi – liiatigi ei olnud neil meestel mingit põhjust valetada. Seega ei olnud O. Kronil ei B.B. i ega V.B. i luba nende andmetega CV-del nende nime taha allkirjalaadsete kujundite tegemiseks.
327.Käesolevas otsuses eelnevalt võltsimise kohta öeldust tulenevalt kujutab B.B. i ja V.B. i CV-de koostamine ja allkirjalaadsete sümbolitega varustamine O. Kroni poolt endast dokumentide võltsimist. Võltsitud dokumentidega sai BB omandada õigusi ravimite lahustamiskeskuse ehituse hankemenetluses. Niisiis täitis O. Kron KarS § 344 lg 1 objektiivse koosseisu. Tal oli tahtlus objektiivse koosseisu asjaolude suhtes: ta oli teadlik sellest, et tal ei ole B.B. i ja V.B. i lubasid CV-de koostamiseks ja ta sai aru sellestki, et A. Seppernil on dokumente tarvis hankimaks BB-le õigusi ravimite lahustamiskeskuse ehituse hankemenetluses. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Ülal märgitust nähtub seegi, et siingi ei väära võltsimisetteheidet RHS v.r §-le 113 – nagu leidis maakohus. Seetõttu tühistab ringkonnakohus KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise pärast maakohtu õigeksmõistva otsuse ja tunnistab O. Kroni KarS § 344 lg 1 järgi süüdi.
328.O. Kron valmistas CV-d A. Sepperni korraldusel ehk A. Seppern pani toime kihutamisteo. A. Seppern lähtus sellest, et tema poolne korraldus päädib O. Kroni võltsimistega. Lisaks sellele oli A. Seppernil soov hankida BB-le nende dokumentide abil (näilikke) õigusi ravimite lahustamiskeskuse ehituse hankemenetluses. Niisiis realiseeris A. Seppern võltsimisele kihutamise koosseisu. Ta tegi seda õigusvastaselt ja süüliselt. Seepärast tühistab kriminaalkolleegium KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise pärast maakohtu õigeksmõistva otsuse ja tunnistab A. Sepperni KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi O. Kroni võltsimistele kihutamises süüdi.
329.Küll aga jääb rahuldamata prokuratuuri taotlus tunnistada A. Seppern süüdi KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud dokumentide kasutamises. Siin on olukord samasugune, nagu päästekomando ehitustööde hankemenetluses: dokumendid laadis internetti U.K. . Niisiis on tegemist vahendliku täideviimisega, ent süüdistusest seda ei nähtu – ja KrMS § 268 lg 5 sellises olukorras isikut süüdi tunnistada ei võimalda. κ) FineTeamiga seotud arvetena vormistatud dokumendid
330.Olgu kõigepealt märgitud, et ka siin oli maakohtu tuvastatud sündmust keeruline paika panna (käesoleva otsuse p 46): ringkonnakohus pidi tuvastatud asjaolusid otsima erinevatest kohtadest ja osa n-ö loogiliselt tuletama (nt faktooringu kui sellise toimimist puudutava).
331.O. Kroni poolne FineTeamiga seotud arvetena vormistatud dokumentide koostamine ei kujuta endast võltsimist. Nende arvete rekvisiitide kohaselt oli nende koostajaks BB. See vastab kriminaalkolleegiumi hinnangul tõele ja seda järgmistel põhjustel. Senises menetluses on vaieldud selle üle, milline roll oli nende arvete puhul A. Seppernil. Prokuratuur leidis süüdistusaktis, et A. Seppern võltsis need dokumendid; maakohtu menetluses aga asus süüdistaja seisukohale, et A. Seppern kihutas O. Kroni neid dokumente võltsima. Maakohus leidis, et A. Sepperni poolne O. Kroni võltsima kihutamine pole tõendatud – küll aga oli A. Seppern O. Kroni tegudest teadlik. Niisuguses olukorras on esiteks võimalik väita, et A. Seppern oli andnud O. Kronile (vähemalt vaikimisi) nõusoleku niisuguste arvete koostamiseks. Et aga A. Seppern oli BB juhataja, saab öelda, et O. Kronile andis vastava nõusoleku BB ehk dokumendid koostas (O. Kroni käe läbi) BB – nagu neist dokumentidest ilmnebki. Kui siiski leida, et A. Sepperni pelk teadmine A. Sepperni (BB) nõusolekust O. Kronile rääkida ei
võimalda, tuleb O. Kroni kasuks rakendada KrMS § 7 lg 3. Maakohus leidis, et O. Kroni võltsimisele kihutamine A. Sepperni poolt pole tõendatud: vt maakohtu otsuse p 226. Seega on siiski võimalik, et A. Seppern O. Kroni dokumente koostama kihutas – kasvõi läbi K.S. . Lisaks oleks see ka loogiline: FineTeami arvetena vormistatud dokumentidega seonduvad tegevused olid BB-le kasulikud, kuivõrd BB sai faktooringuandjatelt raha. Selline (A. Sepperni kahjuks rääkiv) kahtlus tuleb KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada O. Kroni kasuks: kui O. Kronile andis dokumentide koostamise korralduse A. Seppern (ükskõik kas vahetult või vahendatult), muutub võimatuks võltsimisest rääkimine, kuivõrd O. Kron ei esitanud dokumentide koostajatesse puutuvalt mingeid valeandmeid – dokumendid koostas tõepoolest BB. Küsimus nende andmete sisulisest õigsusest ei oma aga võltsimisse puutuvalt tähendust. Seepärast tühistab ringkonnakohus KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu O. Kroni KarS § 344 lg 1 järgi neis tegudes süüdi tunnistamise ja tema karistamise. See otsustus tingib ka O. Kronile mõistetud KarS § 64 lg 1 järgse liitkaristuse tühistamise KrMS § 338 p 2 alusel (üks n-ö liidetav langeb ära). Seepärast muutuvad tühiseks ka selle liitkaristusega tehtud järgnevad sammud (eelvangistuse maha arvamine ja vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine) – et need tagajärjed kaasnevad liitkaristuse tühistamisega möödapääsmatult ehk automaatselt (kui liitkaristust pole, ei saa sellest ka midagi maha arvata või seda täitmisele pööramata jätta), pole neid tarvis välja tuua otsuse resolutsioonis. λ) Valeandmete esitamine KarS § 280 mõttes
332.Et 13. juunil 2017 toimunud 9 andmesisestamisaktiga seoses pole võimalik rääkida võltsimisest (vt käesoleva otsuse p 300), ei tähenda tingimata seda, et A. Seppern tuleb õigeks mõista. Ringkonnakohus andis pooltele nii kohtuistungil kui ka hiljem kirjalikult teada, et kaalub A. Sepperni tegude ümber kvalifitseerimist valeandmete esitamisena KarS § 280 lg 2 järgi.
333.KarS § 280 lg 2 sätestab vastutuse haldusorganile teadvalt valeandmete esitamise eest, kui see on toime pandud eesmärgiga saada ametlik dokument, omandada õigus või vabaneda kohustusest ja kui puudub KarS §-des 209–213 sätestatud süüteokoosseis.
334.Iseenesest võiks ka siin tekkida samasugune küsimus, nagu tekkis maakohtu jaoks puutuvalt KarS § 345: kas süüdi tunnistamise kuriteos väärab RHS v.r § 113 kui erinorm KarS § 280 lg 2 suhtes? Esiteks tundub ringkonnakohtule selline lähenemine iseenesest problemaatiline. KarS § 3 lg 5 mõte näib olevat see, et kui keegi paneb toime kuriteo, vastutabki ta kuriteo eest – ja sellisel juhul pole mõtet väärtegu kui väiksema ebaõigussisuga tegu menetlema hakata19. Tõsi, vastupidine arusaam võimaldab mõnikord vältida seda, et kedagi karistatakse kriminaalkorras teo eest, mis kriminaalkaristust ei vääri. Ringkonnakohtu hinnangul pole selline argument KarS § 3 lg 5 selge regulatsiooni eiramiseks siiski veenev: niisuguses olukorras tuleb vajadusel kriminaalkaristusnorm põhiseaduse vastaseks tunnistada. Ent isegi kui leida, et väärteokoosseis võib erinormina kuriteokoosseisu kõrvale tõrjuda, ei takistaks RHS v.r § 113 KarS § 280 lg 2 kohaldamist. Tõepoolest täitis RHS v.r § 113 KarS § 280 lg 2 suhtes ühest aspektist erinormi kriteeriumi: kui KarS § 280 lg 2 hõlmab igasuguste valeandmete esitamist igasugusele haldusorganile, rakendus RHS v.r § 113 üksnes hankemenetlust puudutavate valeandmete esitamisel hankemenetlust toimetavale haldusorganile. Teisalt aga on KarS § 280 lg-l 2 omakorda kaks erinormi tunnust RHS v.r § 113 suhtes. Esiteks rakendub RHS v.r § 113 tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 igasugust liiki tahtluse puhul ja suisa ettevaatamatusegi korral – KarS § 280 lg 2 on aga tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 ja
See meenutab mõneti KrMS § 203 lg 1 p 1, mille kohaselt ei pruugi olla mõtet menetleda mingit kerget kuritegu, kui isikule heidetakse ette ka mõnda rasket kuritegu.
KarS § 280 lg-s 1 kasutatavast sõnast teadvalt kohaldatav üksnes otsese tahtluse ja kavatsetusse puhul. Teiseks ei nõudnud RHS v.r § 113 mingit erilist eesmärki – KarS § 280 lg 2 kohaldub aga vaid siis, kui valetajal on eesmärk saada ametlik dokument, omandada õigus või vabaneda kohustusest. Olukorras, kus erinormile viitavaid tunnuseid on nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisul (ehk ühtpidi on kuriteokoosseis laiem kui väärteokoosseis, teistpidi aga on väärteokoosseis kuriteokoosseisust laiem), pole mingit alust valida erinormina välja just kuriteokoosseisu20. Seetõttu kohaldub KarS § 3 lg 5 niisuguses olukorras ilma reservatsioonideta: väärteokoosseis taganeb kuriteokoosseisu ees.
335.Ringkonnakohtu meelest ei võimalda eelöeldu siiski tunnistada A. Seppernit 13. juunil 2017 toime pandu eest KarS § 280 lg 2 järgi süüdi. KarS § 280 lg 2 sisaldab endas subsidiaarsusklauslit: säte tuleb kohaldamisele siis, kui puudub KarS §-des 209–213 sätestatud süüteokoosseis. Praegu esitas A. Seppern valeandmeid seoses sünnitus- ja vanemahüvitise väljapetmisega ehk seoses KarS § 209 järgse kelmusega. On tõsi, et 13. juunil 2017 teod ei kujutanud endast vahetut kelmust, st KarS § 209 järgset petmistegu (need teod pani toime K. Seppern toetustaotlusi esitades). See aga ei ole ringkonnakohtu meelest määrav. A. Sepperni 13. juuni teod olid osa sünnitus- ja vanemahüvitise väljapetmise plaanist – ja sellest KarS § 280 lg 2 kohase subsidiaarsussätte rakendumiseks piisab.
336.Rohkem kuriteokoosseise, mille alla võiks 13. juunil 2017 juhtunu paigutuda, kriminaalkolleegiumi hinnangul kõne alla ei tule. See siiski ei tingi A. Sepperni õigeksmõistmist. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb ühele eesmärgile suunatud erinevaid kehaliigutusi (käitumisakte või nn osategusid) pidada tihtipeale üheks nn jätkuvaks teoks ka siis, kui neid eristab teineteisest küllaltki pikk ajavahemik: vt nt kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-11432/93, p 7 jj. Seetõttu saab öelda, et 13. juunil ja 11. detsembril 2017 juhtunu kujutas endast ühte ja sama jätkuvat tegu – sest A. Sepperni n-ö kaugem eesmärk oli sünnitus- ja vanemahüvitiste saamine. Jätkuva teo puhul aga ei tähenda ühe kehaliigutuse mingil põhjusel ära langemine vajadust mõista isikut õigeks, sest kuritegu jääb (teiste kehaliigutuste tõttu) ikkagi alles: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-20-470/34, p 25. Praegu jäigi A. Sepperni võltsimises süüdi tunnistamine 11. detsembril 2017 juhtunu pärast jõusse.
337.Ka ei ole võimalik KarS § 280 lg 2 alla paigutada O. Kroni poolset FineTeamiga seotud arvetena vormistatud dokumentide koostamist (käesoleva otsuse p-d 331). Nii on see juba seepärast, et KarS § 280 lg 2 koosseisutegu pole mitte vale kirja panemine, vaid kirja pandud vale kellelegi esitamine. Lisaks ei ole nende valearvetega seotud ühtegi haldusorganit: valearved esitati eraõiguslikele juriidilistele isikutele. Ka siin ei tule kriminaalkolleegiumi meelest ükski muu kuritegu kõne alla, mistõttu on O. Kron vaja KrMS § 309 lg 2 alt 2 (kuriteo puudumine) alusel talle ette heidetud teos õigeks mõista. O. Kron tuleb mõista õigeks justnimelt selles teos ehk FineTeamiga seotud arvetena vormistatud dokumentide koostamises – mitte aga võltsimises KarS § 344 lg 1 järgi (nagu tihtipeale kohtupraktikas kombeks21). Seda seetõttu, et nende arvete koostamine ei ole kuritegu ka mitte ühegi muu sätte järgi. Niisugune kaalutlus
Nii võiks talitada nt olukorras, kus kriminaalkaristus nähakse ette kampsuni kandmise eest, väärteokaristus aga punase kampsuni kandmise eest – ehk kõik väärteokoosseisule vastavat teod hõlmavad kuriteokoosseisupäraseid tegusid, ent kuriteokoosseis rakendub ka mõnede selliste tegude puhul, kus väärteokoosseis ei rakendu (nt sinise või rohelise kampsuni kandmine).
Ka praegu talitas maakohus nii, st mõistis süüdistatavad õigeks kindlate (prokuratuuri poolt välja valitud) paragrahvide järgi, mitte aga tegudes. Tuleb möönda, et mõnikord võib teo välja toomine otsuse resolutsioonis olla küllaltki keeruline (nt paljudest käitumisaktidest koosneva jätkuva teo puhul). Seepärast oleks iseenesest mõeldav ka Saksamaal valitud lähenemine: resolutsioonis öeldakse vaid seda, et isik mõistetakse õigeks (või osalise õigeks mõistmise puhul: isik mõistetakse ülejäänud osas õigeks) – ja tegu (teod), milles isik õigeks mõistetakse, ilmneb (ilmnevad) otsuse põhistavast osast.
kajastub ka otsuse resolutsioonis: õigeks mõistmisel tuuakse välja konkreetne tegu, mitte aga paragrahv.
338.Olgu siiski puutuvalt FineTeamiga seotud arvetesse märgitud järgmist. Kui A valetab Ble, et ta osutas C-le mingi teenuse ja väljastas selle eest C-le arve, ning seetõttu maksab B A-le raha, saab kõneleda KarS § 209 järgsest kelmusest: B esindaja satub eksimusse ja teeb varakäsutuse, vähendades nõnda B vara, saamata vastu varakäsutust kompenseerivat nõudeõigust. Seepärast jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks ei esitatud kellelegi süüdistust kelmuses. Ühtlasi oleks see võimaldanud süüdistada O. Kroni sellele kelmusele kaasa aitamises – seetõttu, et ta koostas valearved ja andis need edasi selleks, et need oleks võimalik esitada tulevastele ohvritele. Niisiis nähtub ka FineTeamiga seotud arvetest, et pelga kirjaliku valetamise karistatavaks pidamiseks puudub tarvidus: olukorras, kus valetamine – sõltumata tema vormist – karistust väärib, ongi ta karistatav.
339.Analüüsida tuleb sedagi, kas A. Sepperni poolsed KarS § 345 lg 1 järgsed võltsitud dokumendi kasutamised kujutavad endast ka valeandmete esitamist KarS § 280 lg 2 mõttes ehk kas KarS § 345 lg 1 ja § 280 lg 2 moodustavad ideaalkogumi ehk kas A. Seppern tuleb KarS § 280 lg 2 järgi süüdi mõista22.
340.Esiteks on võimalik öelda, et A. Seppern esitas valeandmeid puutuvalt tema esitatavate dokumentide koostajasse: - väitis kahe Ergo rekvisiite kandva dokumendi puhul, et need dokumendid koostas Ergo pädev esindaja A.K. , ehkki tegelikult koostas need ilma Ergo loata O. Kron; - väitis SEB rekvisiite kandva dokumendi puhul, et selle dokumendi koostas SEB, ehkki tegelikult koostas selle ilma SEB loata O. Kron; - väitis kahe Swedbanga rekvisiite kandva dokumendi puhul, et need dokumendid koostas Swedbank, ehkki tegelikult koostas need ilma Swedbanga loata H.P. . Sellist valetamist isikule KarS § 280 lg 2 järgi süüks arvata ei saa. Seda seetõttu, et sellise dokumendi esitamine, milles esinevad valeandmed dokumendi koostaja osas, kujutab endast ülal öeldust tulenevalt võltsitud dokumendi kasutamist KarS § 345 lg 1 mõttes – ja kuni 2aastast vangistust ette nägeva KarS § 280 lg 2 ebaõigus neeldub kuni 3-aastast vangistust sätestava KarS § 345 lg 1 ebaõiguses (nii sisuliselt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-91-09, p 12).
341.Saab aga öelda, et lisaks koostajat puutuvasse valetamisse sisaldasid viidatud dokumendid ka sisulist valet: - Ergo ei olnud andnud BB-le erinevalt dokumentides märgitust mingeid garantiisid; - SEB-s ei olnud dokumendis märgitud ülekannet tehtud; - Swedbank ei olnud erinevalt dokumentides märgitust BB osas mingeid garantiisid andnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka selle argumendi abil võimalik KarS § 280 lg 2 järgse vastutuseni jõuda.
342.Ergo ja SEB-ga seonduvate dokumentide puhul on see võimatu tulenevalt KarS § 280 lgs 2 sätestatud subsidiaarsusprintsiibist. Nende dokumentide esitamise tõttu tunnistati A. Seppern süüdi lasteaiakatuse rekonstrueerimisse puutuvas kelmuses – ja seetõttu KarS § 280 lg 2 rakenduda ei saa.
Nagu käesoleva otsuse p-dest 312 ja 314 nähtub, on ideaalkogumi puhul maakohtus valesti rakendamata jäetud n-ö kergema paragrahvi peale panek ringkonnakohtus võimalik ka süüdistatava enda või tema kaitsja apellatsiooni alusel.
343.Ka Swedbangaga seotud dokumentide osas võiks proovida argumenteerida läbi subsidiaarsusprintsiibi. Nagu käesoleva otsuse p-s 325 öeldud, on viiteid sellele, et A. Seppern pani dokumente esitades päästekomando ehitustööde hankemenetluses toime kelmuse (mis jäi katsestaadiumisse). Seetõttu on mõeldav väide, et KarS § 280 lg 2 subsidiaarsuse tõttu ei kohaldu. Nii siiski pole. Subsidiaarsusel on tähtsus vaid siis, kui primaarnormi tõepoolest kohaldatakse: vaid sellisel juhul jääb teisene norm rakendamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-92-07, p 6.1 või 1-19-7453/106, p 39). Kui aga primaarnorm kohaldamata jääb, rakendub muude eelduste täidetusel subsidiaarne norm. Nii praegu ongi: ehkki kõne alla võinuks tulla A. Sepperni vastutus kelmuse eest, kelmust A. Seppernile süüks pandud ei ole. See aga tähendab seda, et KarS § 280 lg 2 subsidiaarsusklausel muutub ainetuks ning KarS § 280 lg 2 kohaldamine oleks iseenesest võimalik.
344.Siiski ei ole KarS § 280 lg 2 ideaalkogum KarS § 345 lg-ga 1 kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalik. Üks nn mitteehtsa kuriteokogumi alaliik on konsumeerimine. Nimelt neeldub raskemas deliktis sellise kergema delikti ebaõigus, mis kõnealuse raske delikti puhul peaaegu alati (tüüpilisena) aset leiab (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, III, vnr 140; Wessels/Beulke/Satzger. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 50. Auflage, § 20, Rn 1270). See, kas parajasti on tegemist konsumeerimisega, on normatiivse otsustuse (väärtushinnangu) küsimus (samas). Iseenesest on mõeldav, et võltsitud dokument ei sisalda endas mingit sisulist valet (ehk piirdutakse vaid valetamisega dokumendi koostaja kohta): nt kaotab keegi mingi (valeinfot mitte sisaldava) dokumendi ära, aga tal oleks seda tarvis (kiiresti) kasutada, mistõttu teeb ta dokumendi ise järgi – ja esitab selle seejärel kellelegi, pannes nõnda toime küll KarS § 345 lg 1 (ja sellele eelnevalt KarS § 344 lg 1), ent mitte KarS § 280 lg 2 pärase teo. Sellised olukorrad on aga harvad: üldjuhul koostatakse dokumente kellegi teise nimel seetõttu, et see teine isik ise vajaliku sisuga dokumenti ei koostaks – ja reeglina ei koostaks ta seda seetõttu, et huviline soovib, et dokumendis väidetaks midagi tõele mittevastavat. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et KarS § 280 lg 2 pärane tegu kaasneb KarS § 345 lg 1 järgse teoga peaaegu alati ja seetõttu konsumeerib KarS § 345 lg 1 endas KarS § 280 lg 2 – ehk ideaalkogumit ei teki ja vastutus järgneb üksnes KarS § 345 lg 1 järgi.
345.Kokkuvõtvalt saab KarS § 345 lg 1 ja § 280 lg 2 omavahelist suhet silmas pidades öelda järgmist. KarS § 280 lg 2 subsidiaarsuspõhimõte on iseenesest loogiline: kui valetamine on niikuinii kelmuskoosseisude järgi karistatav, ei ole vajadust kriminaliseerida valetamist eraldi. Seegi kinnitab kaude arusaama, et KarS § 344 ei hõlma (kirjalikku) valetamist kui sellist: kuivõrd kirjalik valetamine täidab tihtipeale mingi n-ö mittevõltsimis-koosseisu (üldjuhul on tegemist mõne varavastase süüteoga), ei jää valetamine karistuseta – ja see on seadusandja jaoks piisav. Kitsaskoht võib esineda pigem seaduse rakendamises: nagu eelnevast nähtub, jäid praegugi prokuratuuril mitmed võimalikud kuriteod, sh kelmused kahe silma vahele. Selline reaaleluline (menetluslik) tõsiasi aga ei tohi mõjutada materiaalõigust. Teisalt tähendab KarS § 280 lg 2 olemasolu seda, et kahjuks on mitmed käesoleva otsuse p-s 284 toodud – nagu öeldud, kriminaalkaristust mitte väärivad – näited siiski kuriteod: kui vale on suunatud mõnele haldusorganile (nt kooli või haiglat pidavale või avalikus ruumis parkimist kontrolliva kohaliku omavalitsuse esindajale), on tegemist KarS § 280 lg 2 järgse kuriteoga. Siiski aitab käesolevas otsuses toodud tõlgendus vähemalt mõnevõrragi ebavajalikku kriminaliseerimist (või selle tagajärgi) vähendada. Esiteks ei ole kuriteoga tegemist siis, kui valeandmeid esitatakse mõnele eraõiguslikule isikule (st mitte-haldusorganile). Teiseks ei kujuta endast kuritegu valeandmeid sisaldava dokumendi koostamine iseenesest: alles dokumendi esitamine täidab KarS § 280 lg 2 koosseisu (meenutuseks: võltsimise puhul on KarS § 344 lg 1 järgi karistatav juba dokumendi koostamine). Kolmandaks on karistus vähemalt mõnevõrra kergem: kuni kolm aastat vangistust KarS § 345 lg 1 puhul vs kuni kaks aastat vangistust KarS § 280 lg 2 puhul. Siiski võiks
seadusandja kaaluda KarS § 280 lg 2 kehtetuks tunnistamist või vähemalt oluliselt kitsamaks muutmist. (d) Karistused α) A. Seppern
346.Maakohus mõistis A. Seppernile kolm üksikkaristust: - KarS § 3891 lg 1 järgi maksukuriteo eest; - KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva kelmuse, KarS § 344 lg 1 järgi sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva võltsimise ja KarS § 349 järgi sünnitusja vanemahüvitisega seonduva tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise eest; - KarS § 209 lg 1 järgi lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva kelmuse ja KarS § 345 lg 1 järgi lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva võltsitud dokumendi kasutamise eest. Selliselt talitamine ei olnud lõpuni õige. Eesti õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on KarS § 63 tõlgendatud alati nii, et kui keegi paneb toime mitu tegu, mis vastavad ühele ja samale karistusnormile, tuleb mõista üks karistus – ehk ühe ja sama koosseisu pärased teod ei moodusta omavahel reaalkogumit. Seetõttu ei oleks maakohus tohtinud mõista sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva kelmuse eest ühte ja lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva kelmuse eest teist karistust: kõigi kelmuste eest oleks pidanud mõistma ühe karistuse. Kahe erineva ühele sättele (nt KarS §-le A) vastava teo eest karistust mõistes pole oluline see, kas üks või teine tegu vastab ka mõnele muule sättele (st tekib ideaalkogum – nt esimene tegu täidab lisaks KarS §-le A ka KarS § B koosseisu ja teine tegu on mitte üksnes KarS § A, aga ka KarS § C pärane): ka sellisel juhul tuleb mõista üks karistus ja seda raskeimat sanktsiooni ette nägeva sätte järgi (KarS § 63 lg 1). Niisiis tuleb praegu mõista A. Seppernile üks karistus a) KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgse sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva kelmuse, b) KarS § 344 lg 1 järgse sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva võltsimise, c) KarS § 349 järgse sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise, d) KarS § 209 lg 1 järgse lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva kelmuse ja e) KarS § 345 lg 1 järgse lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva võltsitud dokumendi kasutamise eest. Lisaks sellele aga tuleb sedasama karistust mõistes karistada A. Seppernit ka nende kuritegude eest, milles ringkonnakohus ta süüdi tunnistab, st f) H.P. Swedbanga rekvisiite kandvate dokumentide võltsimisele kihutamise eest (KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2) ja g) O. Kroni B.B. i ning V.B. i andmetega CV-de võltsimisele kihutamise eest (KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2). Nende kahe viimati nimetatud erineva teo (f ja g) eest tuleb mõista üks karistus ülal nimetatud põhjusel: nad vastavad mõlemad ühele karistussättele, st KarS §-le 344. Karistusse, mis mõistetakse tegude a, b, c, d ja e eest on nad (st f ja g) vaja hõlmata aga seetõttu, et ka tegu b vastab KarS §-le 344. Eelöeldut ei väära kuidagi see, et ringkonnakohus vähendas viimati nimetatud teo (b) mahtu, st tühistas A. Sepperni KarS § 344 lg 1 järgse süüdi tunnistamise 13. juunil 2017 toimunud andmete sisestamise eest. Et maakohus ülal kirjeldatud moel talitanud ei ole, tühistab ringkonnakohus KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu nii i) karistuse, mille maakohus mõistis KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva kelmuse, KarS § 344 lg 1 järgi sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva võltsimise ja KarS § 349 järgi sünnitus- ja vanemahüvitisega seonduva tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise eest kui ka ii) karistuse, mille maakohus mõistis KarS § 209 lg 1 järgi lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva kelmuse ja KarS § 345 lg 1 järgi lasteaiakatuse rekonstrueerimisega seonduva võltsitud dokumendi kasutamise eest. Nende karistuste tühistamine tingib A. Seppernile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse tühistamise (ja see muudab möödapääsmatult tühiseks ka liitvangistusest (osaliselt) tingimise
vabastamise ja liitvangistusest eelvangistuse mahaarvamise otsustused). Kriminaalkolleegium mõistab A. Seppernile ise karistuse ja teeb sellega seonduvad otsustused.
347.Karistus tuleb mõista KarS § 209 lg 2 järgi, sest nimetatud norm sätestas A. Sepperni teo ajal (ja sätestab nüüdki) raskema sanktsiooni kui KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 või § 349: ühekuni viieaastase vangistuse. A. Sepperni süüd suurendab see, et ta pettis välja kolm erinevat varaühikut, st rohkem kui on vajalik korduvuse jaatamiseks: 20 964 eurot Tartu Linnavalitsuselt, 8299,83 SKA-lt ja 15 335,04 Haigekassalt. Ka tuleb arvesse võtta seda, et A. Seppern realiseeris kaks kvalifitseerivat tunnust: tegutses korduvalt (p 1) ja grupis (p 4). Võltsimisi oli mitmeid: 11. detsembril 2017 juhtunule lisandusid H.P. ja O. Kroni võltsimisele kihutamised – sealjuures ei piirdunud kumbki neist vaid ühe dokumendi võltsimisega. A. Sepperni süü muudavad suuremaks ka KarS § 345 lg 1 pärased teod – kusjuures A. Seppern saatis võltsitud dokumente I.H. ile kaks korda ja kokku toimetas ta I.H. ini kolm dokumenti. Viimaks suurendab A. Sepperni süüd see, et ta kasutas V.Š. ID-kaarti (KarS § 349). Eelöeldu kõneleb selle kasuks, et A. Seppernile peaks mõistma maksimumile läheneva karistuse: tegusid oli palju. Siiski peab kolleegium võimalikuks piirduda karistusmäära keskmist vaid mõneti ületava karistusega. Ringkonnakohus küll ei nõustu maakohtuga selles, et A. Sepperni süüd vähendab tema tekitatud kahju suurus (õigemini väiksus). Tõsi, maakohus vaatles lasteaiakatuse renoveerimise hanke käigus tekitatud kahju (20 964 eurot) eraldi ja sünnitusning vanemahüvitisi välja pettes tekitatud kahju (8299,83 eurot ja 15 335,04 eurot) eraldi – ringkonnakohus aga hindab kogukahju, st enam kui 44 000 eurot. Tuleb meeles pidada, et kriminaalvastutus algab kelmuse eest tulenevalt KarS §-st 218 juba 200 eurost – ehk mitmekümne tuhande eurolist kahju ei saa kuidagi pidada väikeseks. Küll aga saab karistust vähendada seetõttu, et A. Seppern hankis pärast lasteaiakatuse renoveerimisega seonduva pettuse ilmsiks tulekut n-ö päris garantii, AAS-lt Gjensidige. Niisamuti tuleb süüd vähendavana arvesse võtta seda, et vähemalt osad võltsimisteod olid suunatud kelmuse õnnestumisele – ehk nendega mingit (kuigivõrd) märkimisväärset uut ebaõigust ei loodud. Ka kõneleb A. Sepperni kasuks see, et ta on varem karistamata. Seda silmas pidades karistab ringkonnakohus A. Seppernit 3 aasta pikkuse vangistusega.
348.A. Sepperni kaitsja meelest on A. Seppernile maksukuriteo eest mõistetud 2 aasta ja 5 kuu pikkune vangistus liiga range. Maksimaalne KarS § 3891 lg 1 järgne karistus on 5 aastane vangistus ehk A. Seppernit karistati sanktsioonivahemiku umbes keskmises määras. Maakohus viitas õigesti sellele, et mitmed asjaolud suurendavad A. Sepperni süüd. A. Seppern ei piirdunud vaid ühte laadi maksudeklaratsioonides valetamisega, vaid esitas valeandmeid erinevat laadi maksude kohta – see aga nõuab märkimisväärset kriminaalset energiat. KarS § 3891 lg 1 järgseks vastutuseks piisab sellest, kui valetatakse kasvõi minimaalsel määral 40 000 eurot ületavas osas. A. Seppern aga esitas valeandmeid enam kui 230 000 euro ulatuses ehk ületas karistatavusläve mitmekordselt. Sellise teosüü puhul ei võimalda 2 aasta ja 5 kuu pikkuse vangistuse liigsest ränkusest rääkida ka see, et A. Seppern tunnistas üht-teist üles, teda pole varem karistatud ja ta on viimasel ajal olnud õiguskuulekas.
349.Järgnevalt tuleb mõista 3 aasta pikkusest vangistusest ning 2 aasta ja 5 kuu pikkusest vangistusest KarS § 64 lg 1 järgne liitkaristus. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks lugeda kergemat karistust raskemaga kantuks: esiteks on A. Sepperni süü maksukuriteos selleks liiga suur ja teiseks oli maksukuritegu suunatud teistsuguste õigushüvede vastu kui need kuriteod, mille eest ringkonnakohus karistas A. Seppernit 3 aastase vangistusega. Seetõttu suurendab kriminaalkolleegium viimati nimetatud karistust. Ringkonnakohus ei pea tarvilikuks liita karistusi täies mahus. Ehkki rikutud õigushüved erinesid, ei olnud teod siiski täiesti erinevat laadi (nt mõrv ja maksukuritegu), vaid neid kõiki iseloomustas inimeste petmine ja lõppastmes
ka soov saada teiste arvelt majanduslikku kasu. Seetõttu liidab kriminaalkolleegium 3 aasta pikkusele karistusele maksukuriteo eest mõistetud karistusest 1 aasta, mõistes nõnda A. Seppernile 4 aasta pikkuse liitvangistuse.
350.See vangistus tuleb A. Seppernil reaalselt ära kanda, kuivõrd KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 järgsed vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise eeldused ei ole täidetud. Nende mõlema sätte kohaselt tuleb reaalsest vangistusest loobumist otsustades võtta arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Kuriteo toimepanemise asjaolud tähendavad seda, et mida suurem on isiku süü, seda raskem on tema tingimisi vabastamine. Et A. Sepperni süü on suur, kinnitab ainuüksi tema karistuse suurus: 4 aasta pikkuse vangistuse puhul ei tule tingimisi vabastamine üldjuhul kõne alla. Lisaks sellele tuleb arvesse võtta seda, et A. Seppern sooritas palju kuritegusid. Need kuriteod võimaldavad väita, et A. Sepperni jaoks oli kõikvõimalike isikute petmine kujunenud elustiiliks: kui kusagil oli võimalik kedagi pettes omale kasu hankida, A. Seppern seda tihtipeale nii tegigi. Sealjuures ei piirdunud ta üksi tegutsemisega: ta kaasas oma kuritegelikesse mahhinatsioonidesse ka teisi inimesi: eeskätt O. Kroni, aga ka nt K. Sepperni ja H.P. . Niisiis ei võimalda A. Sepperni vabadusse jätmist juba ainuüksi kuriteo toimepanemise asjaolud. Lisaks sellele kõneleb reaalse vangistuse vajadusest A. Sepperni isik. Teo toimepanija isikusse puutuvalt on relevantne eeskätt retsidiivsusrisk. On tõsi, et A. Seppernit ei ole varem karistatud ja et ka pärast käesoleva menetluse esemeks olevate kuritegude sooritamist ei ole A. Seppern uusi kuritegusid toime pannud. Samas tuleb siingi arvestada seda, et A. Seppern sooritas kuritegusid aktiivselt ja palju ning nende organiseerituse aste oli märkimisväärne (kasvõi mitmete abiliste kasutamise tõttu). Niisamuti väärib tähelepanu see, et A. Seppern pani osad neist kuritegudest toime pärast vahi all viibimist. Niisiis ei pruugi A. Seppern riiklike meetmete kui selliste – sh tingimisi vangistuse – tõttu uutest kuritegudest hoiduda: vaja on mõjusamat vahendit A. Sepperni vanglas hoidmise näol. Alarmeeriv on seegi, et korduvalt kuritegelikul moel valetanud A. Seppern esitas ka käesoleva menetluse raames mitmeid valeandmeid sisaldavaid dokumente. Needsamad asjaolud tähendavad sedagi, et piirduda ei saa pelga šokivangistusega: eeskätt seetõttu, et A. Sepperni süü on liiga suur – ja mõningal määral ka uute kuritegude ohu pärast.
351.KarS § 68 lg 1 alusel arvab ringkonnakohus A. Sepperni vangistuse hulka aja, mil ta viibis vahi all (22. märts kuni 6. aprill 2017) ja oli kahtlustavana kinni peetud (2. ja 3. mai 2019), st kokku 18 päeva. Nii tuleb A. Seppernil veel ära kanda 3 aasta 11 kuu ja 12 päevane vangistus. Vanglasse tuleb A. Seppernil ilmuda talle maakohtu kutsega teataval ajal (KrMS § 414 lg 1) ja see aeg loetakse A. Sepperni vangistuse alguseks (KrMS § 414 lg 2). β) O. Kron
352.Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus O. Kronile lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetlusega seoses kelmuse ja võltsimise eest karistust mõistes. Kohus leidis, et karistus tuleb mõista kuni kolme aastast vangistust ette nägeva KarS § 209 lg 1 järgi (maakohtu otsuse p 527). Ringkonnakohtu hinnangul on maksimaalne karistus O. Kroni pelga kaasaaitamispanuse tõttu kuni kahe aastane vangistus. Olukord on samasugune, nagu puutuvalt maksukuriteosse (vt käesoleva otsuse p 276) – sest kelmus eeldab KarS § 209 selgest sõnastusest tulenevalt varalise kasu saamise eesmärki. Kui osavõtuteo toime panijal niisugust eesmärki ei ole, ei ole tal erilist isikutunnust KarS § 209 ja § 24 lg 1 mõttes – ja rakendub KarS § 24 lg 2, mis kohustab karistust KarS § 60 alusel vähendama. Sarnaselt maksukuriteoga ei olnud O. Kronil ka lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetluses varalise kasu saamise eesmärki – ei endale ega mõnele kolmandale isikule (nt BB-le). Siingi oli O. Kroni soov lihtsalt teha seda, mida A. Seppern ütles, et säilitada oma töö. Tõsi, ka töötasu on iseenesest hõlmatav
karistusõigusliku vara mõistega. See aga piisav pole. Nimelt eeldab kelmuse koosseis seda, et kelmi varaline kasu tekib vahetult ohvri varale tekitatud kahjust – mitte aga kuidagi kaudselt mingi muu (kellegi teise) varaühiku arvelt. Niisiis puudus O. Kronil vajalik eriline isikutunnus, mistõttu saabki tema maksimaalne karistus olla KarS § 60 lg 2 kohaselt kahe aastane vangistus.
353.Ühtlasi tuleb tähele panna, et O. Kroni on tarvis karistada B.B. i ja V.B. i CV-de koostamise eest – ehk selle teo eest, milles maakohus O. Kroni õigeks mõistis, ringkonnakohus aga süüdi tunnistab. Kuivõrd nimetatud tegu vastab KarS § 344 koosseisule ja et ka käesoleva otsuse eelmises punktis viidatud kuritegudest üks kujutab endast KarS § 344 järgset võltsimist (lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetluses), on vaja mõista üks karistus a) lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetluses toime pandud kelmusele kaasaaitamise, b) lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetluses toime pandud võltsimise (Ergo garantiikirjad ja SEB maksekorraldus) ja c) lahustuskeskuse hankemenetluses toime pandud võltsimise (B.B. i ja V.B. i CV-d) eest.
354.Seetõttu on maakohtu otsustus O. Kronile 1 aasta ja 2 kuulise karistuse mõistmises (seonduvalt lasteaiakatuse rekonstrueerimise hankemenetlusega) vaja KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus mõistab O. Kronile karistuse ise.
355.O. Kroni süüd suurendab see, et kuritegusid oli mitu: kelmus (kaasaaitamise vormis) ja võltsimised. Niisamuti kõneleb O. Kroni vastu tõsiasi, et võltsitud dokumente oli tervelt viis – ja neis viidati dokumentide koostajatena tõele mittevastavalt neljale erinevale isikule (Ergole, SEB-le, B.B. ile ja V.B. ile). Seda silmas pidades rahaline karistus ei sobi. Samas on ka O. Kroni kasuks kõnelevaid asjaolusid. O. Kron on varem karistamata. Ta pole pärast kuritegude ilmsiks tulekut uusi kuritegusid sooritanud. Ka võtab ringkonnakohus O. Kroni kasuks arvesse seda, et ta oli A. Seppernist ülekantud tähenduses olulises sõltuvuses: viimane kasutas O. Kroni oma mahhinatsioonides ära ja O. Kron allus talle seetõttu, et – nagu korduvalt märgitud – kartis kaotada oma tööd. Seda silmas pidades karistab ringkonnakohus A.K. i 1 aasta pikkuse vangistusega.
356.Järgnevalt mõistab ringkonnakohus O. Kronile KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3 järgi karistuse maksukuriteo eest. O. Kronile peab tulenevalt tema kaasaaitajastaatusest ja KarS § 24 lg-st 2 ning §-st 60 mõistma rahalise karistuse või kuni kolme aasta ja nelja kuulise vangistuse. Rahaline karistus langeb ära: O. Kron pani toime palju valeandmete esitamisi pika aja jooksul suurte summade ja eriliigiliste deklaratsioonide osas. Needsamad asjaolud viitavad ka sellele, et O. Kroni vangistus ei saa olla sanktsiooni alammäära lähedal – pigem peaks see ületama karistusmäära keskmist. Siiski peab ringkonnakohus võimalikuks piirduda mõneti alla sanktsiooni keskmise määra jääva karistusega. Nimelt tuleb siingi arvesse võtta, et O. Kroni pole varem karistatud ja ta oli A. Seppernist n-ö sõltuvuses. Seetõttu karistab kriminaalkolleegium O. Kroni 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.
357.KarS § 64 lg 1 alusel mõistab ringkonnakohus O. Kronile 2 aasta pikkuse vangistuse: kriminaalkolleegium ei pea kelmuse ja võltsimiste võrdlemisi suurt süüd silmas pidades (vt käesoleva otsuse p 355) õigeks neelata nende tegude eest mõistetud karistust maksukuriteos täiel määral. Kolleegium jätab selle liitvangistuse täitmisele pööramata. Reaalset vangistust ei tingi O. Kroni kuritegude toimepanemise asjaolud: raskemate kuritegude (maksukuritegu ja kelmus) puhul oli O. Kron pelk kaasaaitaja ja ka muidu tegutses ta teiste (eeskätt A. Sepperni) õhutusel. Niisamuti on piisavalt madal O. Kronist lähtuv uute kuritegude oht. Esiteks ei ole ta varem ega hiljem kuritegusid sooritanud. Teiseks aga tuleb korrata, et kuritegusid ei pannud O.
Kron toime mitte omaenda initsiatiivi, vaid eeskätt A. Sepperni korralduste alusel. Niisiis võib loota, et kui O. Kron enam A. Sepperniga tegemist ei tee, jääb ta õiguskuulekaks. Ringkonnakohtu hinnangul on O. Kroni retsidiivsusoht sedavõrd madal, et see ei tingi käitumiskontrolli. Seetõttu vabastab kriminaalkolleegium O. Kroni KarS § 73 lg 1 alusel. Karistusaja hulka arvab ringkonnakohus KarS § 68 lg 1 alusel 2 päeva, mil O. Kron oli kahtlustatavana kinni peetud (22.–23. märts 2017) ehk ärakandmata vangistuse pikkus on 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva. Katseajaks tuleb määrata 2 aastat ja 6 kuud. See aeg hakkab KarS § 78 lg 1 kohaselt kulgema 19. aprillist 2021, mil maakohus kuulutas oma otsuse. γ) K. Seppern
358.Ringkonnakohus nõustub K. Sepperni kaitsjaga, et K. Sepperni 2-aastane vangistus on liiga karm. Seetõttu tühistab kriminaalkolleegium KrMS § 338 p 4 alusel kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule mittevastava karistuse mõistmise tõttu selles osas maakohtu otsuse. Esimese astme kohus on välja toonud vaid K. Sepperni süüd vähendavad asjaolud: kahju polnud suur, K. Seppern oli rase ja ta on karistamata (otsuse p 524). Ringkonnakohus peab kahte viimast kaalutlust õigeks, ent – nagu käesoleva otsuse p-s 347 öeldud – ei saa 20 000 eurot ületavat kahju pidada väikeseks. Siiski näeb kriminaalkolleegium veel mõnda K. Sepperni kasuks kõnelevat asjaolu. K. Sepperni teopanus polnud kuigivõrd suur. K. Seppern pani teo toime A. Sepperni initsiatiivil – ja tegi seda, mida tal palus teha A. Seppern. Seega saab K. Seppernit pidada üheks neist inimestest, keda A. Seppern oma ebaausat elu elades ära kasutas. Kindlusega külgneva tõenäosusega saab öelda, et ilma A. Seppernita ei oleks K. Seppern kelmust toime pannud. Ka tuleb võtta arvesse seda, et pärast seda kelmust on K. Seppern kuritegudest hoidunud. Niisiis leiab ringkonnakohus, et piirduda saab vaid (niigi küllaltki kõrget) sanktsioonivahemiku minimaalmäära üksnes mõnevõrra ületava karistusega, mistõttu tuleb K. Seppernit karistada 1 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega. Äsja öeldust ilmnevad kuriteo asjaolud ja K. Sepperni isik võimaldavad jätta selle vangistuse tingimisi täitmisele pööramata, ilma tarviduseta rakendada käitumiskontrolli – st KarS § 73 lg 1 alusel. Katseajaks määrab ringkonnakohus 2 aastat. Vastavalt KarS § 78 lg-le 1 hakkab katseaeg kulgema maakohtu otsuse kuulutamisest, st 19. aprillist 2021. (e) MTA avalik-õiguslik nõudeavaldus
359.Riik esitas MTA kaudu O. Kroni vastu nõudeavalduse. Maakohus jättis selle O. Kroni maksukuriteos õigeks mõistmise tõttu läbi vaatamata. Et O. Kroni õigeks mõistmine oli väär, tuleb maakohtu see otsustus KrMS § 338 p 3 alusel menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus vaatab avalduse läbi.
360.MTA palub mõista O. Kronilt välja 128 038,85 eurot laekumata BB käibemaksu eest, 56 934,23 eurot laekumata BB tulumaksu eest ja 52 284,05 eurot laekumata BB tööjõumaksude eest. Need nõuded esitati sellesama käibemaksu ja tulumaksu osas, millega seoses ringkonnakohus O. Kroni käesoleva otsusega maksukuriteos süüdi tunnistab. Niisiis kattuvad MTA nõude faktilised asjaolud käibemaksu ja tulumaksu osas menetletava kuriteo tehioludega KrMS § 381 lg 2 ls 1 mõttes. Tööjõumaksudesse puutuvalt on kattuvus osaline: käesoleva otsusega ei tunnistata O. Kroni KarS § 3891 lg 1 järgi valeandmete esitamises süüdi mitte 52 284,05 euro, vaid 48 917,80 euro osas. Neile 48 917,80 eurole viidatakse ka MTA nõudeavalduses (52 284,05 euro seas). Seega tuleb tööjõumaksude osas kõne alla MTA avalduse rahuldamine põhisumma osas osaliselt: mitte 52 284,05 euro, vaid 48 917,80 euro osas.
361.Nimetatud summad (128 038,85 eurot, 56 934,23 eurot ja 48 917,80 eurot) kujutavad endast maksuvõlga MKS § 32 p 1 tähenduses ja seepärast on riigil võimalik need maksuvõlgnikult välja nõuda. Alus nõuda need summad välja O. Kronilt tuleneb MKS § 41 lgst 1: O. Kron mõistetakse käesoleva otsusega nende summadega seotud maksukuriteo toimepanemises süüdi. Niisiis rahuldab ringkonnakohus MTA avalduse käibemaksu ja tulumaksu osas täielikult ja tööjõumaksude osas osaliselt. Viidatud raha peab O. Kron maksma ära otsuse jõustumise ajaks MTA arvelduskontole nr EE351010052031000004 (SEB), EE522200221013264447 (Swedbank), EE401700017002872300 (Luminor Bank) või EE957700771001523585 (LHV Pank).
362.Lisaks võla põhisummadele (128 038,85 eurot, 56 934,23 eurot ja 48 917,80 eurot) peab O. Kron tasuma MKS § 115 lg 1 alusel neilt summadelt kuni nende tasumiseni intressi. Intressi suurus on kõigi võlgade puhul tulenevalt MKS § 117 esimesest lõikest 0,06% tasumata maksusummalt päevas. Siiski ei tohi intressisumma ületada põhivõlgu, st 128 038,85 eurot, 56 934,23 eurot ja 48 917,80 eurot (MKS § 119 lg 1 p 5). Vastavalt MKS § 115 lg-le 1 tuleb intressi arvutada alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma. Intress tuleb tasuda otsuse põhiosa eelmises punktis nimetatud arveldusarvele. (f) Menetluskulud α) Apellatsioonimenetluse eelsed kulud
363.Prokuratuur vaidlustas osaliselt maakohtu otsustuse puutuvalt A. Sepperni menetluskuludesse. Nimelt poleks maakohus prokuratuuri meelest tohtinud arvata kokku 44 794,25 eurose23 kaitsjatasu hulka 3168 eurot (neto). Esiteks ei oleks kohus pidanud lugema menetluskuluks 1824 eurot, mis maksti Käroli Tiirikule: K. Tiirik on 2019. aastal õigusteaduse bakalaureusekraadi omandanud jurist, seega mitte-advokaat. Teiseks aga leidis kohus, et kompenseerida tuleb 1344 eurot advokaadibüroo siseste nõupidamiste eest – ent büroosisesed nõupidamised ei ole kaitsjatasu alla hõlmatavad. Seetõttu oleks kohus pidanud kohustama riiki hüvitama A. Seppernile mitte 19 679,70 eurot, vaid sellest 3168 euro võrra väiksema summa.
364.Riigikohus leidis oma hiljutises lahendis, et nii nagu advokaadist kaitsja puhul, tuleb ka seda advokaati abistava juristi puhul hinnata seda, kas tema tehtud kaitsetoimingud on mõistlikud KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes (kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-20-2473/58, p 7 jj.). Niisiis ei saa nõustuda prokuratuuri apellatsioonis avaldatud arusaamaga, et K. Tiiriku töö tuleb jätta tasustamata. Ringkonnakohus peab kõnealust 1824 eurot käesoleva asja mahukust ja keskmisest suuremat keerukust arvestades KrMS § 175 lg 1 p-le 1 vastavaks: saab eeldada, et kui K. Tiirik poleks seda tööd teinud, oleks seda teinud M. Kairjak – ja taotlenud seda tasu ikkagi. Seega jääb maakohtu otsus selles osas muutmata.
365.Ka ei saa ringkonnakohtu meelest öelda, et KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel tasu määramine on automaatselt välistatud kolleegide vahel nõu pidamise eest. Pole sugugi harv, et teksti kirja panemine moodustab mingi õigusdokumendi koostamisest vaid ühe osa. Lisaks sellele võib olla tarvis tutvuda menetluses kogutud materjaliga (nt lugeda dokumente või kuulata salvestusi) või lugeda kirjandust – nii juriidilist kui ka mõne muu asjasse puutuva valdkonna kohta. Kriminaalkolleegiumi meelest võivad selliste ettevalmistavate tegevuste hulka kuuluda ka nõupidamised – ükskõik, kas advokaadibüroo väliste inimestega või advokaadibüroos töötavate
Kahjuks pole maakohus seda lõppsummat välja toonud, vaid on üksnes ära märkinud, millises ulatuses ta arvab üksikutel arvetel märgitu menetluskulu hulka (maakohtu otsuse p-d 568–579). Nimetatud kogusumma öeldakse välja alles prokuratuuri apellatsioonis, lk-l 14.
kolleegidega. Sellistele nõupidamistele tuleb anda hinnang KrMS § 175 lg 1 p 1 sätestatut silmas pidades ehk tuleb öelda, kas nõupidamine oli mõistlik (põhjendatud). Sealjuures peab lähtuma sellest, et mida mahukama ja keerukama asjaga on tegemist ning mida lühemat aega nõupidamised kestsid, seda enam on põhjust pidada neid tarvilikuks. Seevastu lihtsa asja ja pikkade nõupidamiste korral saab eeldada, et nõupidamisi ei olnud (vähemalt kuigivõrd suures mahus) vaja. Praegune asi on väga mahukas ja osaliselt ka keskmisest keerukam. Seetõttu ei saa öelda, et – prokuratuuri hinnangul – kokku mõni tund kestnud nõupidamised polnud mõistlikud. Niisiis arvas maakohus nendega seotud kulud põhjendatult menetluskulu hulka.
366.Siiski peab ringkonnakohus tarvilikuks maakohtu otsust A. Sepperni menetluskuludesse puutuvalt muuta – täpsemalt seoses sellega, kelle kanda kui suur osa menetluskuludest jääb. Maakohus leidis, et A. Sepperni osalise õigeks mõistmise tõttu peab riik hüvitama A. Seppernile 19 789 eurose kaitsjatasu – ja sellest on tasaarvestamise teel vaja maha arvata 109,30 eurone tunnistajatasu ehk riik peab A. Seppernile maksma 19 679,70 eurot. Ringkonnakohus aga mõistab A. Sepperni süüdi ka kahes dokumendi võltsimisele kihutamises: nii päästekomando kui ka lahustamiskeskuse ehituse hankemenetluses. See aga tähendab seda, et maakohus mõistis riigilt A. Sepperni kasuks välja liiga suure summa: viidatud kahes kuriteos ei oleks tohtinud A. Seppernit õigeks mõista ja seetõttu polnud ka alust nende kuritegudega seoses tekkinud menetluskulu riigilt välja mõista. See kujutab endast KrMS § 339 lg 2 pärast menetlusõiguse olulist rikkumist ja tingib maakohtu otsuse tühistamise KrMS § 338 p 3 alusel. Kriminaalkolleegium leiab, et kõnealune menetluskulu moodustab umbes veerandi maakohtu poolt õigeksmõistmisega seonduva hulka arvatud 19 789 eurost. Seetõttu määrab ringkonnakohus selle summa suuruseks 5000 eurot. Nimetatud summa vähendamist ei tingi see, et ringkonnakohus tühistab maakohtu süüdimõistva otsuse 13. juunit 2017 puudutavate andmesisestamisaktide osas (käesoleva otsuse p 300). Seda seetõttu, et maakohtu A. Seppernit võltsimises süüdimõistev otsus iseenesest jääb jõusse – mõnevõrra väheneb vaid võltsimise maht. Niisiis tuleb riigil KrMS § 183 lg 1 alusel A. Seppernile hüvitada mitte 19 789 eurot, vaid 14 789 eurot. Sellest tuleb maha arvata 109,30 eurone tunnistajatasu. Niisiis tuleb riigil A. Seppernile tasuda 14 679,70 eurot.
367.Järgnevalt tuleb analüüsida, kas ja milliseid menetluskuludega seonduvaid tagajärgi toob endaga kaasa O. Kroni maksukuriteos süüdi tunnistamine ja FineTeamiga seotud arvete koostamises õigeks mõistmine. Maakohtu hinnangul oli maksukuritegudega tekkinud määratud kaitsja tasu suuruseks 3748 eurot (maakohtu otsuse p 563). Õigeksmõistva otsuse tühistamise ja O. Kroni süüditunnistamise tõttu kujutab selle summa riigi kanda jätmine endast KrMS § 339 lg 2 järgset menetlusõiguse olulist rikkumist, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise KrMS § 338 p 3 alusel. Siiski ei saa O. Kronil välja mõista kogu 3748 eurot: sellest on vaja maha arvata kaitsjatasu, mis seondus õigeks mõistmisega päädinud FineTeamiga seotud arvete koostamisega. Seetõttu vähendab ringkonnakohus 3748 eurost summat 1000 euro võrra. Niisiis tuleb KrMS § 180 lg 1 p 1 alusel O. Kronilt kui süüdimõistetult välja mõista talle osutatud riigi õigusabi eest mitte üksnes 2000 eurot (nagu leidis maakohus), vaid lisaks sellele veel 2748 eurot (kokku 4748 eurot). Vastavalt §-le 423 ja § 417 lg-le 2 peab O. Kron tasuma need 2748 eurot kuu aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. O. Kroni ülejäänud menetluskuludesse puutuva osas – st seoses 876 eurose sundrahaga, 1128 eurose ekspertiisikuluga (sh selle osaliselt riigi kanda jätmisega) ja 2000 eurose kaitsjatasuga (millele äsja viidati) ning nende maksmise ajatamisega (vt maakohtu otsuse p 565) – jääb esimese astme kohtu otsus muutmata. β) Kulud apellatsioonimenetluses
368.A. Sepperni kaitsja taotluse kohaselt osutas ta A. Seppernile apellatsioonimenetluses õigusabi 8933,30 euro eest (sh käibemaks): muu hulgas tutvus ta kohtuotsusega, koostas apellatsiooni (tutvudes seda ette valmistades õiguskirjanduse ja kohtupraktikaga), suhtles oma kliendiga ja osales ringkonnakohtu istungil. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kaitsja taotletav summa mõistliku suurusega ja tehtud kaitsetoimingud vajalikud KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. Ülal esitatud põhjustel ei ole probleemiks ka see, et M. Kairjakki aitas K. Tiirik. Seetõttu tuleb see raha arvata menetluskulude hulka. Et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 pärase lahendi, jäävad need kulud tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 riigi kanda ehk riik peab A. Seppernile hüvitama 8933,30 eurot.
369.Põhjendatud on ka K. Sepperni kaitsja taotletud 1463,70 eurot (sh käibemaks) seoses apellatsiooni koostamise, prokuratuuri seisukohtade analüüsi, apellatsioonimenetluse istungiks ettevalmistamise, sellele istungil sõitmise ja sellel osalemisega. Seega tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel riigilt K. Sepperni kasuks mõista välja 1463,70 eurot.
370.Ringkonnakohus luges oma 2. novembri 2021 määrusega menetluskulu hulka K. Kooga poolt O. Kronile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasuna 393,24 eurot (sh käibemaks). 23. detsembril 2021 taotles K. Kooga ringkonnakohtu küsimustele vastamisega seoses veel 32,40 euro (sh käibemaks) menetluskulu hulka arvamist. Ringkonnakohus arvabki selle summa menetluskulu hulka ehk O. Kroni kaitsjatasu suuruseks apellatsioonimenetluses on 425,64 eurot. Selle summa jätab ringkonnakohus KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (alla kirjutatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.