Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku julgeoleku vastased süüteod

süüdistatavate Roman Verenitši ja Sergei Nikolajevi kaitsja Aleksei Smelov; süüdistatava Kirill Novikovi kaitsja Gennadi Kull; süüdistatava Sergey Matini kaitsja Valeriy Gimajev; süüdistatava Julia Kivoneni kaitsja Kadi Sitska; juhtivprokurör Taavi Pern. Süüdistatavad Dmitry Uritskiy, Sergey Kuznetsov, Roman Verenitš Prokurör

Süüdistatavad

Juhtivprokurör Taavi Pern Jevgeni Medunitsa, isikukood: 37205130314; elukoht: XXX; alates 18.06.2021 Ukraina kodanik; emakeel: vene keel, haridus: XXX; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkend – vahistamine 20.10.2021, elektroonilise valve all alates 26.09.2022 Kaitsjad Küllike Namm, Kristjan Tuul, Mykhailo Smyrnov Dmitry Uritskiy, isikukood: 36405020262, elukoht XXX; kodakondsus: Vene Föderatsioon; emakeel: vene keel; haridus: XXX; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkend – vahistamine 20.10.2021, elektroonilise valve all alates 06.10.2022 Kaitsja Aivar Ennok Sergey Kuznetsov, isikukood: 37405130299, elukoht: XXX; kodakondsus: Vene Föderatsioon; emakeel: vene keel; haridus: XXX; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkend – vahistamine 20.10.2021, elektroonilise valve all alates 26.09.2022 Kaitsja Sven Sillar Sergei Nikolajev, isikukood: 37101180304, elukoht: XXX; kodakondsuseta; emakeel: vene keel; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkend – vahistamine 20.10.2021, elektroonilise valve all alates 26.09.2022. Kaitsja Aleksei Smelov Roman Verenitš, isikukood: 37609300272, elukoht: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: vene keel, haridus: XXX, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkend – vahistamine 20.10.2021, elektroonilise valve all alates 26.09.2022. Kaitsja Aleksei Smelov

2(173)

Stanislav Nikolajev, isikukood: 37204200305, elukoht: XXX; kodakondsus: määratlemata; emakeel: vene keel; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Sven Sillar Kirill Novikov, isikukood: 38908300365, elukoht: XXX, kodakondsus: määratlemata; XXX; emakeel: vene keel, eesti keel kõnes hea; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkendit elukohast lahkumise keeld alates 15.12.2015. Kaitsja Gennadi Kull Sergey Matin, isikukood: 37204090030, elukoht: XXX, kodakondsus Eesti Vabariik, Vene Föderatsioon, emakeel: vene keel, XXX; kehtivaid kriminaalkaristused puuduvad. Tõkend vahistamine alates 22.03.2019 asendatud elektroonilise valvega. Kaitsja Valeriy Gimajev Julia Kivonen, isikukood: 48307062230, elukoht XXX, EV kodakondsus; XXX, emakeel: vene keel, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkend –elukohast lahkumise keeld alates 11.02.2016 Kaitsja Kadi Sitska Inga Šemjakina, isikukood: 48805210273, elukoht: XXX, kodakondsus: Vene Föderatsioon, XXX, emakeel: vene keel; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Aleksei Smelov OG, isikukood: 36103160309, elukoht: XXX, Leedu kodakondsus; emakeel: vene keel; XXX, kehtivaid karistusi 2, tõkendit ei ole kohaldatud. Kaitsja Eva Tibar

RESOLUTSIOON

3(173)

Tühistada Harju Maakohtu 20. oktoobri 2021. a otsus osaliselt:

1.1

Dmitry Uritskiy süüdimõistmises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi;

1.2

Sergei Nikolajevi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 189 lg 1 ja § 22 lg 2 järgi;

1.3

Stanislav Nikolajevi õigeksmõistmises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi;

1.4

Kirill Novikovi õigeksmõistmises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi;

1.5

Sergey Matini süüdimõistmises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi;

1.6

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel kindlaks määratud Julia Kivoneni karistuse täitmise korra osas;

1.7

Nõukogude Liidus valmistatud haavlipüstoli numbriga NK53 hävitamise osas.

1.8

Tühistada maakohtu otsus Jevgeni Medunitsale, Sergey Kuznetsovile, Roman Verenitšile, Sergey Matinile, Dmitry Uritskiyle, Sergei Nikolajevile, Stanislav Nikolajevile, Kirill Novikovile mõistetud karistuste osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1

Süüdi tunnistada Dmitry Uritskiy KarS § 184 lg 21 järgi ja mõista karistuseks 9 aastat vangistust. KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel mõista KarS § 184 lg 21 järgi kergendatud karistuseks 8 aastat vangistust. Mõista KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel KarS § 255 lg 1 järgi kergendatud karistuseks 5 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja mõista Dmitry Uritskiy liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 5 aastat ja 2 päeva. Lugeda Dmitry Uritskiy ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat, 11 kuud ja 28 päeva vangistust;

2.2

Kvalifitseerida Sergei Nikolajevile KarS § 189 lg 1 järgi süüks arvatud teod ümber KarS § 184 lg 21 järgi;

2.3

Mõista Sergei Nikolajevile KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel KarS § 256 lg 1 järgi kergendatud karistuseks 6 aastat vangistust ja KarS § 184 lg 21 järgi mõista kergendatud karistuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja mõista Sergei Nikolajevile liitkaristuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 5 aastat, 3 kuud ja 29 päeva. Lugeda Sergei Nikolajevi ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 2 kuud ja 1 päev vangistust;

2.4

Süüdi tunnistada Stanislav Nikolajev KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja mõista karistuseks 4 aastat 11 kuud vangistust. KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel mõista KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kergendatud karistuseks 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Mõista KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel KarS § 255 lg 1 järgi kergendatud karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust ja KarS § 189 lg 1 järgi kergendatud karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõista Stanislav Nikolajevile liitkaristuseks 3 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 4 kuud ja 26 päeva. Lugeda Stanislav Nikolajevi ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 3 kuud ja 4 päeva vangistust;

4(173)

2.5

Süüdi tunnistada Kirill Novikov KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja mõista karistuseks 4 aastat 11 kuud vangistust. KrMS § 306 lg 1 p 6 1 alusel mõista KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kergendatud karistuseks 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Mõista KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel KarS § 255 lg 1 järgi kergendatud karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust ja KarS § 189 lg 1 järgi 2 aastat vangistus. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõista Kirill Novikovile liitkaristuseks 3 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva. Lugeda Kirill Novikovi ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 7 kuud ja 28 päeva vangistust;

2.6

Sergey Matini süüdimõistmisel KarS § 184 lg 2 p 1 järgi jätta mõistetud karistus muutmata;

2.7

Mõista Sergey Matinile KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel KarS § 255 lg 1 järgi kergendatud karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust ja KarS § 184 lg 2 p 1 järgi mõista kergendatud karistuseks 3 aastat ja 11 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja mõista Sergey Matinile liitkaristuseks 3 aastat ja 11 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 3 aastat, 3 kuud ja 8 päeva. Lugeda Sergey Matinile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud ja 22 päeva;

2.8

Mõista Jevgeni Medunitsale KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel KarS § 256 lg 1 järgi kergendatud karistuseks 8 aastat vangistust ja KarS § 184 lg 21 järgi mõista kergendatud karistuseks 10 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja mõista Jevgeni Medunitsale liitkaristuseks 10 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 5 aastat, 5 kuud ja 11 päeva. Lugeda Jevgeni Medunitsa ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat, 6 kuud ja 19 päeva vangistust;

2.9

Mõista Sergey Kuznetsovile KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel KarS § 256 lg 1 järgi kergendatud karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vangistust ja KarS § 184 lg 21 järgi mõista kergendatud karistuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja mõista Sergey Kuznetsovile liitkaristuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 4 aastat, 11 kuud ja 2 päeva. Lugeda Sergey Kuznetsovile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 6 kuud ja 28 päeva vangistust;

2.10 Vabastada Julia Kivonen KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel mõistetud karistusest; 2.11 Konfiskeerida KarS § 83 lg 1 alusel süüdistatavale Sergei Nikolajevile kuuluv sõiduk Mercedes-Benz R320 CDI 4MATIC reg nr XXXXXX kui süüteo toimepanemise vahend; 2.12 Säilitada Jevgeni Medunitsale elukoha läbiotsimisel ära võetud Nõukogude Liidus valmistatud haavlipüstol numbriga 53 Hispaania Kuningriigi õigusasutuse valduses, kuni Hispaania õigusasutuse poolt selle osas seisukoha võtmiseni.

Täpsustada maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa. Jätta resolutiivosas (punkt 31) loetletud aresti alt vabastatavate esemete hulgast välja „meeste käekell Breque 4159“. Jätta välja otsuse põhiosast (VIII osa, punkt 25) otsustus, mille kohaselt „Breguet ́ kell“ (kirjapilt muutmata), tunnusnumbriga 5827, puitkarbiga, asub menetleja seifis, tuleb tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel omanikule või seaduslikule valdajale. 5(173)

Täpsustada maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa. Jätta põhiosast (punktist 1225) välja, et Julia Kivoneni suhtes kohaldatakse muu mõjutusvahendina vara konfiskeerimist KarS § 832 lg 1, § 84 ja § 255 lg 2 p 2 alusel. Jätta maakohtu resolutiivosa (punktist 124) välja viide KarS §-le 255 lg 2 p 2.

Täpsustada maakohtu otsuse resolutiivosa, jättes resolutiivosast läbivalt välja tekstilõik „kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks“ (p-d 13-16, 43, 44, 57, 93).

Muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes otsuse põhiosast (punktidest 505, 714, 799, 904, 1093) välja asjaolu, et süüdistatavad Jevgeni Medunitsa, Sergei Kuznetsov, Sergei Nikolajev, Roman Verenitš panid toime KarS § 184 lg 2 1 järgi ja Sergey Matin KarS § 184 lg 2 järgi kvaliftiseeritavad teod korduvalt.

Jätta Jevgeni Medunitsa, Sergei Kuznetsovi, Sergei Nikolajevi, Dmitriy Uritskiy, Roman Verenitši suhtes kohaldatud tõkend vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega, muutmata. Tõkend tühistada, kui Jevgeni Medunitsa, Sergei Kuznetsov, Sergei Nikolajev, Dmitriy Uritskiy, Roman Verenitš asuvad kohtuotsuse jõustumisel karistust kandma.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Süüdistatava Jevgeni Medunitsa kaitsjate Küllike Nammi, Kristjan Tuule ja Mykhailo Smyrnovi, süüdistatava Dmitry Uritskiy ja tema kaitsja Aivar Ennoki, süüdistatava Sergei Kuznetsovi ja tema kaitsja Sven Sillari, süüdistatava Roman Verenitši ja tema ning Sergei Nikolajevi kaitsja A. Smelovi, süüdistatava Stanislav Nikolajevi kaitsja Sven Sillari, süüdistatava Sergey Matini kaitsja Valeriy Gimajevi, süüdistatava Kirill Novikovi kaitsja Gennadi Kulli, süüdistatava Julia Kivoneni kaitsja Kadi Sitska ja prokurör Taavi Perni apellatsioonid rahuldada osaliselt.

Advokaadibüroole Tibar & Partnerid apellatsioonimenetluses Julia Kivonenile osutatud riigi õigusabi eest makstud tasu 1508,88 eurot (sh käibemaks) jätta Eesti Vabariigi kanda.

Kull Advokaadibüroole apellatsioonimenetluses Kirill Novikovile osutatud riigi õigusabi eest makstud tasu 1712,40 eurot (sh käibemaks) jätta Eesti Vabariigi kanda.

Advokaadibüroole Aivar Ennok apellatsioonimenetluses Dmitri Uritskile osutatud riigi õigusabi eest makstud tasu 1723,20 eurot (sh käibemaks) jätta Eesti Vabariigi kanda.

Narva Esimesele Advokaadibüroole apellatsioonimenetluses Sergey Matinile osutatud riigi õigusabi eest makstud tasu 1264,80 eurot (sh käibemaks) jätta Eesti Vabariigi kanda.

Advokaadibüroole Sven Sillar apellatsioonimenetluses Stanislav Nikolajevile osutatud riigi õigusabi eest makstud 1303,20 eurot (sh käibemaks) jätta Eesti Vabariigi kanda.

Mõista Eesti Vabariigilt Jevgeni Medunitsa kasuks välja valitud kaitsjate tasu kokku 19 320,01 eurot (sh käibemaks).

Mõista Eesti Vabariigilt Sergei Nikolajevi kasuks välja valitud kaitsja tasu 1750 eurot (ilma käibemaksuta).

Mõista Eesti Vabariigilt Roman Verenitši kasuks välja valitud kaitsja tasu 1750 6(173)

eurot (ilma käibemaksuta).

Jätta S. Kuznetsovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari taotlus apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks rahuldamata

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

7(173)

võeti kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohtuotsuse jõustumiseni vahi alla kohtusaalist. Tõkend vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. 1.4 Sergei Nikolajev tunnistati süüdi KarS § 184 lg 21 järgi ja mõisteti karistuseks 9 (üheksa) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Samuti tunnistati S. Nikolajev süüdi KarS § 256 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 (kuus) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust ning tunnistati süüdi KarS § 189 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja mõisteti karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti liitkaristuseks 10 (kümme) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.12.2015 kuni 07.05.2019, s.o 4 aastat, 4 kuud ja 23 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks 5 (viis) aastat ja 7 (seitse) kuud ja 7 (seitse) päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev 20.10.2021. S. Nikolajevi suhtes vahistamise asendustõkendina kohaldatud elektrooniline valve tühistati ja süüdistatav võeti kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohtuotsuse jõustumiseni vahi alla kohtusaalist. Tõkend vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. 1.5 Roman Verenitš tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 5 (viis) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Samuti tunnistati süüdi R. Verenitš KarS § 184 lg 21 järgi ja mõisteti karistuseks 7 (seitse) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 27.01.2016 kuni 24.03.2020, s.o 4 aastat, 1 kuud ja 27 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks 3 (kolm) aastat ja 10 (kümme) kuud ja 3 (kolm) päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev 20.10.2021. R. Verenitši suhtes vahistamise asendustõkendina kohaldatud elektrooniline valve tühistati ja süüdistatav võeti kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohtuotsuse jõustumiseni vahi alla kohtusaalist. Tõkend vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. 1.6 Stanislav Nikolajev mõisteti õigeks KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi. S. Nikolajev tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Samuti tunnistati S. Nikolajev süüdi KarS § 189 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga mõisteti liitkaristuseks 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.12.2015 kuni 10.05.2016, s.o 4 kuud ja 26 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks 4 (neli) aastat 1(üks) kuu ja 4 (neli) päeva. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et S. Nikolajev ei pane 5 (viie) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamisest 20.10.2021, tõkendit S. Nikolajevi suhtes ei kohaldatud. 1.7 Kirill Novikov mõisteti õigeks KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi. K. Novikov tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Samuti tunnistati S. Nikolajev süüdi KarS § 189 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust KarS § 64 lg 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga mõisteti liitkaristuseks 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.12.2015 kuni 15.12.2015, s.o 2 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks 4 (neli) aastat 5(viis) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et K. Novikov ei pane 5 (viie) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamisest 20.10.2021, kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada.

8(173)

1.8 Sergey Matin tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Samuti tunnistati S. Matin süüdi KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi ja mõisteti karistuseks 4 (neli) aastat ja 11 (üksteist) kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga mõisteti liitkaristuseks 4 (neli) aastat ja 11 (üksteist) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.12.2015 kuni 22.03.2019, s.o 3 aastat, 3 kuud ja 8 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks 1 (üks) aasta 7 (seitse) kuud ja 22 (kakskümmend kaks) päeva. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et S. Matin ei pane 5 (viie) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamisest 20.10.2021, kohaldatud tõkend – vahistamise asendamine elektroonilise valvega – tühistada. 1.9 Julia Kivonen tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi ja mõisteti karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et J. Kivonen ei pane 3 (kolme) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamisest 20.10.2021, kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühstada kohtuotsuse jõustumisel. 1.10 Inga Šemjakina tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.12.2015 kuni 16.12.2015, s.o 3 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et I. Šemjakina ei pane 3 (kolme) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamisest 20.10.2021, kohaldatud tõkend kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühstada kohtuotsuse jõustumisel. 1.11 OG mõisteti õigeks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

9(173)

loodud ja juhitud kuritegelikku ühendusse, mille tegevus oli suunatud suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil ning suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises suure varalise kasu saamise eesmärgil grupis teiste süüdistatavatega. D. Uritskiy oli kuritegeliku ühenduse Hispaania Kuningriigis asuvaks koordinaatoriks, kes organiseeris ühendusele narkootikumide veo läbiviimiseks hašišit, kohtus Hispaaniasse saabunud kulleritega, korraldas narkootilise aine pakkimist ja ümberehitatud autodesse peitmist, kontrollis veoks kasutatavate autode seisukorda, valdas nakrootilise aine pakendamiseks vajalikke esemeid ja aineid. Maakohtu hinnangul leidis tõendamist, et D. Uritskiy pani toime KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 184 lg 21 järgi esitatud süüdistuse osas leidis kohus, et tõendamist pole leidnud teo toimepanemine suure varalise kasu saamise eesmärgil ja D. Uritski pani toime KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise isikute grupis. 2.3 S. Kuznetsovile oli esitatud süüdistus KarS § 256 lg 1 ja § 184 lg 21 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta kuulus täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt 2013. aastast J. Medunitsa poolt loodud ja juhitud kuritegelikku ühendusse, mille tegevus oli suunatud suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil. S. Kuznetsov oli J. Medunitsa usaldusisikuks ja Eesti Vabariigi poolseks koordinaatoriks, kes edastas kuritegeliku ühenduse huvides J. Medunitsalt saadud juhiseid ja informatsiooni narkootiliste ainete veoks kullereid värbavatele ja juhendavatele isikutele, sh Sergei Nikolajevile. S. Kuznetsovi süüdistatakse kuritegeliku ühenduse juhtimises ja liikmete värbamises. Samuti süüdistatakse teda suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises suure varalise kasu saamise eesmärgil grupis teiste süüdistatavatega. Maakohtu hinnangul leidis süüdistus tõendamist ning S. Kuznetsov pani toime KarS § 256 lg 1 ja § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. 2.4 Sergei Nikolajevile oli esitatud süüdistus KarS § 256 lg 1, § 184 lg 21 ja § 189 lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta kuulus eeluurimisel täpselt tuvastamata ajast, kuid alates vähemalt 2013. aastast J. Medunitsa poolt loodud ning juhitud kuritegelikku ühendusse, mille tegevus oli suunatud suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil. Samuti süüdistati teda suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises suure varalise kasu saamise eesmärgil grupis teiste süüdistatavatega. Sergei Nikolajev osales narkootilise ainte veos ja kuritegeliku ühenduse juhtimises, sh 2014. aastal värbas Sergei Nikolajev ühendusse Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi valmistama ette sõidukeid narkootikumide salakaubaveoks. osales kullerina viies narkootilise aine veo kuriteoepisoodis. Samuti oli S. Nikolajevile esitatud süüdistus KarS § 189 lg 1 järgi narkootikumide veoks kasutatavate sõiduautode ettevalmistamises, s.o suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise ettevalmistamises, selleks vajalike vahendite ja seadmete valmistamises, valdamises ning üleandmises. Maakohtu hinnangul leidis tõendamist, et S. Nikolajev pani toime KarS § 256 lg 1 ja § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. KarS § 189 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas leidis kohus, et tõendamist on leidnud, et S. Nikolajev pani toime KarS § 189 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o narkootilise ja psühhotroopse aine levitamise ettevalmistamisele kaasaaitamise. 2.5 R. Verenitšile oli esitatud süüdistus KarS § 255 lg 1 ja § 184 lg 21 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta kuulus eeluurimisel täpselt tuvastamata ajast, kuid alates vähemalt 2013. aastast J. Medunitsa poolt loodud ning juhitud kuritegelikku ühendusse, mille tegevus oli suunatud suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupis suure

10(173)

varalise kasu saamise eesmärgil. Samuti süüdistatakse teda suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises suure varalise kasu saamise eesmärgil grupis teiste süüdistatavatega. R. Verenitš oli Hispaania Kuningriigis D. Uritskiy partneriks, kelle ülesanne oli tagada narkootiliste ainete järjepidev transiit ja korraldada narkootiliste ainete pakendamist ja sõidukitesse peitmist ja juhendada Hispaaniasse saabunud kuritegeliku ühenduse liikmeid selles tegevuses koos D. Uritskiyga. Maakohtu hinnangul leidis süüdistus tõendamist ja R. Verenitš pani toime KarS § 255 lg 1 ja § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. 2.6 Stanislav Nikolajevile oli esitatud süüdistus KarS § 255 lg 1, § 184 lg 2 p 1, 2 ja § 189 lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta kuulus eeluurimisel täpselt tuvastamata ajast, kuid alates vähemalt 2014. aastast J. Medunitsa poolt loodud ning juhitud kuritegelikku ühendusse, mille tegevus oli suunatud suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil. Samuti süüdistati teda suures koguses narkootilise aine korduvas ebaseaduslikus käitlemises grupis teiste süüdistatavatega ning KarS § 189 lg 1 järgi narkootiliste ainete veoks kasutatavate sõiduautode ettevalmistamises. Kohtu hinnangul leidis süüdistust osaliselt tõendamist selles, et S. Nikolajev pani toime KarS § 255 lg 1 järgi ja KarS § 189 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ei leidnud maakohtu hinnangul tõendamist ning kohus mõistis selles osas S. Nikolajevi õigeks. 2.7 K. Novikovile oli esitatud süüdistus KarS § 255 lg 1, § 184 lg 2 p 1, 2 ja § 189 lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta kuulus ta kuulus eeluurimisel täpselt tuvastamata ajast, kuid alates vähemalt 2014. aastast J. Medunitsa poolt loodud ning juhitud kuritegelikku ühendusse, mille tegevus oli suunatud suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil. Samuti süüdistati teda suures koguses narkootilise aine korduvas ebaseaduslikus käitlemises grupis teiste süüdistatavatega ning KarS § 189 lg 1 järgi narkootiliste ainete veoks kasutatavate sõiduautode ettevalmistamises. Maakohtu hinnangul leidis süüdistus tõendamist osaliselt selles, et K. Novikov pani toime KarS § 255 lg 1 järgi ja KarS § 189 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ei leidnud maakohtu hinnangul tõendamist ja kohus mõistis selles osas K. Novikovi õigeks. 2.8 S. Matinile oli esitatud süüdistus KarS § 255 lg 1 ja § 184 lg 2 p 1, 2 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta kuulus eeluurimisel täpselt tuvastamata ajast, kuid alates vähemalt 2013. aastast J. Medunitsa poolt loodud ning juhitud kuritegelikku ühendusse, mille tegevus oli suunatud suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil. Samuti süüdistatu teda suures koguses narkootilise aine korduvas ebaseaduslikus käitlemises grupis teiste süüdistatavatega. S. Matini ülesandeks oli kuritegelikus ühenduses teostada tasu eest suures koguses narkootilise aine vedusid Hispaaniast Venemaale. Maakohtu hinnangul leidis süüdistus tõendamist ja S. Matin pani toime KarS § 255 lg 1 ja § 184 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. 2.9 J. Kivonenile oli esitatud süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta oli kaasatud ja osales ajavahemikul 14.08.2014 kuni 11.09.2014 kuritegelikku ühendusse kuuluva S. Matiniga narkootilise aine hašiši ebaseaduslikus veos, aidates kaasa S. Matini ebaseaduslikule tegevusele, s.o narkootilise aine ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupi poolt, varjates S. Matini reisi tegelikke eesmärke ja jättes ebaseaduslikus narkootilise aine veos osaledes mulje perereisist. Maakohtu hinnangul leidis süüdistus tõendamist ja J. Kivonen pani toime süüdistuses kirjeldatud KarS § 184 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava teo.

11(173)

2.10 I. Šemjakinale oli esitatud süüdistus KarS § 255 lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta kuulus alates 2013. aastast J. Medunitsa poolt loodud ning juhitud kuritegelikku ühendusse, mille tegevus oli suunatud suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupis, osaledes Sergei Nikolajevi elukaaslasena aktiivselt kuritegelikus tegevuses ning osutas vaimset kaasabi kuritegeliku ühenduse järjepideva toimimise tagamiseks ning vahendas vajadusel kullerina värvatud ASle narkootikumide veoga seonduvaid korraldusi ja juhiseid ning andis S. Nikolajevi kasutusse enda mobiiltelefoni narkootilist aine vedude kokkuleppimisteks ja tegevuste kooskõlastamiseks. Maakohtu hinnangul leidis süüdistus tõendamist ja I. Šemjakina pani toime KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. 2.11 OGle oli esitatud süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta korraldas 2014. aasta mais grupis R. Verenitšiga Hispaania Kuningriigis AK varustamist narkootiliste ainetega ja aine peitmist Ki valduses olevasse sõiduautosse selle veoks, s.o narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises isikute grupis. Maakohtu hinnangul ei leidnud süüdistus tõendamist ja kohus mõistis OG KarS § 184 lg 2 p 1 järgi õigeks.

12(173)

Iseehitatud mootorratas reg.nr-ga XXXX. Anda konfiskeeritu KarS § 85 lg 1 alusel riigi omandisse. 3.1.4 Jäeti rahuldamata prokuröri taotlus otsuse resolutsiooni (punktis 12, st konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetud 750 000) nõude tagamiseks J. Medunitsale kuuluva kinnisasja aadressil XXX, katastritunnusega XXX ja registriosa nr-ga XXXXXXX (elamumaa 100%, pindala 1950 m2) suhtes jätkuva aresti kohaldamiseks ning vabastati nimetatud kinnisasi aresti alt. 3.2 KarS § 832 lg 1, § 255 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel konfiskeeriti läbiotsimisel leitud D. Uritskiyle kuuluv sularaha summas 7875 eurot, mis on kantud prokuratuuri tagatiskontole. Anda konfiskeeritu KarS § 85 lg 1 alusel riigi omandisse. 3.2.1 KarS § 832 lg 1, § 255 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel konfiskeeriti Harju Maakohtu 08.06.2016 kohtumäärusega arestitud D. Uritskiyle kuuluv vallasvara, s.o meeste käekell Breque 4159 De La Marine arestimise aegse väärtusega 23 842 eurot. Anda konfiskeeritu KarS § 85 lg 1 alusel riigi omandisse. 3.2.2 Vabastati aresti alt D. Uritskiyle kuuluv järgnev vallasvara: mansetinööbid Hugo Boss arestimise aegse väärtusega 38 eurot, mansetinööbid Mont Blanc arestimise aegse väärtusega 205 eurot, meeste käekell TW Steel arestimise aegse väärtusega 310 eurot, meeste käekell Breque 4159. 3.2.3 Jäeti rahuldamata prokuröri taotlus konfiskeerida D. Uritskiylt KarS § 832 lg 1 ja § KarS § 84 alusel 47 000 eurot. 3.3 Rahuldati prokuröri taotlus ning KarS § 832 lg 1, § 84 ja § 256 lg 2 p 2 alusel mõisteti Sergey Kuznetsovilt välja konfiskeerimise asendamise korras 198 673.89 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates 12 kuu jooksul otsuses märgitud arveldusarvele. 3.3.1 Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks konfiskeeriti KarS § 832 lg 1, § 256 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel S. Kuznetsovile kuuluv vallasvara järgmiselt: sularaha summas 900 USD ja 12 500 eurot; meeste käekell Oris Swiss (arestimise hetke) väärtusega 1646 eurot; meeste mansetinööbid TF est 1968 Geneve Suisse (arestimise hetke) väärtusega 360 eurot; meeste käekell Tiffany & Co (arestimise hetke) väärtusega 1505 eurot; televiisor LG 55LM660S (arestimise hetke) väärtusega 1275 eurot; mobiiltelefon iPhone 5S (arestimise hetke) väärtusega 539 eurot; tahvelarvuti iPad mini (arestimise hetke) väärtusega 703,96 eurot; mobiiltelefon iPhone 5 (arestimise hetke) väärtusega 190 eurot; tahvelarvuti iPad mini (arestimise hetke) väärtusega 609 eurot; GPS seade Garmin Nüvi (arestimise hetke) väärtusega 165 eurot; mobiiltelefon CAT B100 (arestimise hetke) väärtusega 179 eurot. Anda konfiskeeritu KarS § 85 lg 1 alusel riigi omandisse. 3.3.2 Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks konfiskeeriti KarS § 832 lg 2 p 1 ja KarS § 256 lg 2 p 2 alusel Harju Maakohtu 15.08.2016 kohtumäärusega 1-16-6095 arestitud kolmandale isikule Inna Kle (ik 47411200345) kuuluv sõiduk Mercedes Benz ML320 reg.nr-ga XXXXXX. 3.4 Rahuldati prokuröri taotlus osaliselt ning KarS § 832 lg 1, § 84 ja § 256 lg 2 p 2 alusel mõisteti Sergei Nikolajevilt välja konfiskeerimise asendamise korras 25 000 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates 12 kuu jooksul otsuses märgitud arveldusarvele. 3.4.1 Jäeti rahuldamata prokuröri taotlus (otsuse resolutsiooni punktis 55, st konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetud 25 000) nõude tagamiseks S. Nikolajevile kuuluva

13(173)

kinnisasja aadressil XXX (katastritunnus XXX), pindalaga 1319 m2, kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX suhtes jätkuva aresti kohaldamiseks. Vabastati nimetatud kinnisasi aresti alt. 3.4.2 Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks konfiskeeriti KarS § 832 lg 1, § 256 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel Harju Maakohtu 25.05.2016 kohtumäärusega 1-164471 arestitud S. Nikolajevile kuuluv vallasvara järgmiselt: tahvelarvuti Samsung Galaxy Tab 2 (IMEI 354314052586654) arestimise aegse väärtusega ca 102 eurot; sõiduauto kasutatud veljed koos rehvidega „Winter Sport 3D 17“ arestimise aegse väärtusega ca 133.75€/tk, kokku 535€/4tk; sõiduauto kasutatud rehvid Michelin Pilot Primacy 18“, koos AXIAR mustast metallist velgedega arestimise aegse väärtusega ca 179,5€/tk, kokku 718€/4tk; suusahoidikud Thule, kaks komplekti (2+2). arestimise aegse väärtusega ca 117€/komplekt, kokku kaks komplekti 234€; katusereelingud sõiduautole arestimise aegse väärtusega ca 128€/komplekt; kasutatud mäesuusad Kastle RX arestimise aegse väärtusega ca 181€; kasutatud mäesuusad Fischer Progresso 800 arestimise aegse väärtusega ca 317€. Anda konfiskeeritu KarS § 85 lg 1 alusel riigi omandisse. 3.5 Rahuldati prokuröri taotlus ning KarS § 832 lg 1, § 84 ja § 255 lg 2 p 2 alusel mõisteti Stanislav Nikolajevilt välja konfiskeerimise asendamise korras 16777.23 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates 12 kuu jooksul otsuses märgitud arveldusarvele. 3.5.1 Jäeti rahuldamata prokuröri taotlus Harju Maakohtu 17.02.2016 kohtumäärusega 1-16832 arestitud vallasvara konfiskeerimiseks. Otsustati vabastada aresti alt ja tagastada S. Nikolajevile kuuluv vallasvara järgmiselt: mootorratas Yamaha YZF-R1, registreerimismärk XXXX, ehitusaasta 2005, arestimise aegse turuväärtusega ca 4000 eur; mootorratas Honda CBR 1000RR, registreerimismärk XXXX, ehitusaasta 2004, arestimise aegse väärtusega ca 4458 eur; sõiduauto Lexus RX300, registreerimismärk XXXXXX, ehitusaasta 2001, arestimise aegse väärtusega ca 4433 eurot. 3.6 Rahuldati prokuröri taotlus ning KarS § 832 lg 1, § 84 ja § 255 lg 2 p 2 alusel mõisteti K. Novikovilt välja konfiskeerimise asendamise korras 9300 eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest alates 12 kuu jooksul tasuda otsuses märgitud arveldusarvele. 3.6.1 Kuriteoga saadud vara konfiskeerimise tagamiseks konfiskeeriti KarS § 831 lg 1, § 255 lg 2 p 2 alusel Harju Maakohtu 17.02.2016 kohtumäärusega 1-16-829 arestitud K. Nikolajevile kuuluv vallasvara: elukoha läbiotsimisel leitud ja äravõetud sularaha summas 1300 eurot. Anda konfiskeeritu KarS § 85 lg 1 alusel riigi omandisse. 3.6.2 Vabastati aresti alt 17.02.2016 kohtumäärusega 1-16-829 arestitud K. Novikovile kuuluv vallasvara järgmiselt: mootorratas/maastikusõiduk Honda CBR 1000RR, registreerimismärk XXXX, ehitusaasta 2008, arestimise aegse turuväärtusega ca 7000 eur; Audi A6 Allroad, registreerimismärk XXXXXX, ehitusaasta 2007, arestimise aegse turuväärtusega ca 11000 eur; mootorratas/maastikusõiduk Honda CBR 1000RR, registreerimismärk XXXX, ehitusaasta 2007, arestimise aegse turuväärtusega ca 7000 eur. 3.7 Rahuldati prokuröri taotlus ning KarS § 831 lg 1, § 84 ja § 255 lg 2 p 2 alusel mõisteti S. Matinilt välja konfiskeerimise asendamise korras 25 000 eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest alates 12 kuu jooksul tasuda otsuses märgitud arveldusarvele. 3.7.1 Vabastati aresti alt Harju Maakohtu 25.05.2016 kohtumäärusega 1-16-4467 arestitud S. Matinile kuuluv mootorsõiduk Suzuki Grand Vitara, registreerimismärgiga XXXXXX arestimise aegse väärtusega 2000 eurot. 3.8.1 Rahuldati prokuröri taotlus ning KarS § 831 lg 1, § 84 ja § 255 lg 2 p 2 alusel mõisteti J. Kivonenilt välja konfiskeerimise asendamise korras 500 eurot, mis tuleb kohtuotsuse

14(173)

jõustumisest alates 5 kuu jooksul tasuda otsuses märgitud arveldusarvele. Mõtelda, kas siin võiks n-ö halastada mõistliku menetlusaja riive tõttu – või vähendada veel karistust....sest kohus ongi mõistnud 3 aastat, s.o lg 2 alammääras juba või jätta konfiskeerimata see summamõistliku menetlusaja riive tõttu 3.9 Kohus jättis rahuldamata süüdistatavate J. Medunitsa, D. Uritskiy, S. Kuznetsovi, Sergei Nikolajevi ja Stanislav Nikolajevi, R. Verenitši, K. Novikovi, S. Matini ja I. Šemjakina kaitsjate taotlused süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. NB J. Kivoneni kaitsja K. Sitska sellist taotlust ei esitanud. Kohus asus seisukohale, et SKHS § 5 lg 1 kohaselt hüvitatakse süüteomenetlusega tekkinud negatiivsed tagajärjed õigeksmõistmise korral, millist alust käesolevas menetluses ei esine.

15(173)

kuulub taotleva poole õigusasutuse pädevusse ning KrMS sätetele, mis reguleeerivad rahvusvahelist koostööd kriminaalmenetluses.

16(173)

tõendamist Sergei Nikolajevi kaalukas roll. Hoolimata otsuses tuvastatust (mh otsuse p 830) käsitles kohus ekslikult Sergei Nikolajevit Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi tegevusele kaasaaitajana, märkides otsuse p-s 832, et ta tekitas oma tegevusega neile võimaluse KarS § 189 lg 1 tunnustega tegu toime panna. Seega tuvastas kohus valesti Sergei Nikolajevi rolli sõidukite ümberehitamisel, sest kohtuotsuses tuvastatud asjaolud annavad aluse Sergei Nikolajev süüdi tunnistada KarS § 189 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo täideviimises, sest tal oli teo toimepanemisel juhtiv roll. Mõistes Sergei Nikolajevi süüdi kaasaaitamises, kohaldas kohus vääralt materiaalõigust, sest esinesid alused tema tegevuse käsitlemiseks kaastäideviimisena koos Stanislav Nikolajeviga ja K. Novikoviga. Sergei Nikolajev kaasaski viimased süüdistuses kirjeldatud tegevusse. Ka karistamisel tuleb arvestada S. Nikolajevi juhtivat rolli kaastäideviijana ja karistatda teda rangemalt Stanislav Nikolajevist ja K. Novikovist, mõistes karistuseks 4 aasta pikkuse vangistuse ja suurendada liitkaristust ning mõista 11 aastat vangistust. 11.2 Prokurör taotleb tühistada otsus D. Uritskiy süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 1 tunnustega kuriteo toimepanemises ning tunnistada ta süüdi raskemas kuriteos, s.o KarS § 184 lg 21 tunnustega kuriteo toimepanemises ning karistada teda selle teo toimepanemise eest 9 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega. Samuti tühistada D. Uritskiyle mõistetud liitkaristus ning karistada teda maakohtu otsuses kirjeldatud viisil liitkaristust moodustades uue liitkaristusega – 10 aastat ja 8 kuud vangistust. Alternatiivselt (juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu prokuröri taotlusega D. Uritskiy teo ümberkvalifitseerimise osas KarS § 184 lg 21 järgi) D. Uritskiyle mõista KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 tunnustega teo toimepanemise eest senisest raskem karistus, s.o 6 aastat ja 8 kuud vangistust ning suurendada D. Uritskiyle mõistetud liitkaristust, mõistes talle liitkaristusena 7 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuse. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, käsitledes D. Uritskiy tegu mitte suure varalise kasu saamise eesmärgil toimepandud, vaid tavapärase narkokuriteona. Otsuse p-des 594-595 andis kohus hinnangu, et tegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil, nõustudes prokuröri järeldustega, et D. Uritskiyt motiveeris kuritegude toimepanemisel osalema võimalus teenida kuritegeliku ühenduse liikmena narkootikumide käitlemisest üle 40 000 euro ulatuvat kasumit. Kohtu järeldused on samas vastuolulised. Nimelt kohus leidis, et D. Uritskiy ütlustega on tõendatud, et tal olid sissetulekud 3000 eurot kuus, kuigi samas pidas süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks. Selline põhistamiskohustuse rikkumine (ühelt poolt pidas kohus Uritskiyt isikuks kes soovis suurt varalist kasu kui ka isikuks, kellel see soov puudus) võib olla käsitatav KrMS § 339 lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, sest kohus pole selgelt argumenteerinud, miks pidas D. Uritski ebausaldusväärseid ütlusi sissetulekute osas usaldusväärseks. Kuna kohus tuvastas õigesti süüdistatava vahetu osalemise KarS § 184 teo toimepanemisel pidades silmas üle 40 000 euro kasumi teenimise soovi, pidanuks kohus kvalifitseerima D. Uritskiy tegevuse KarS § 184 lg 21 järgi sarnaselt S. Kuznetsovi, J. Medunitsa, S. Nikolajevi ja R. Verenitšiga. Sõltumata kvalifitseerimisest, ei karistanud kohus D. Uritskiyt vastavalt tema süü suurusele. Süü suurust arvestav määr oleks 13 aastat. Samas võttes arvesse pikalt kulgenud menetluse kestust tuleks vähendada karistust 9 aasta 8 kuuni ja mõista liitkaristuseks 10 aastat ja 8 kuud. 11.3 Prokurör taotleb tühistada otsus K. Novikovi õigeksmõistmises KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi. Teha uus otsus, millega mõistetakse Kirill Novikov KarS § 184 lg 2 p 1, 2 tunnustega kuriteo toimepanemises süüdi ning mõista talle karistuseks 4 aastat 11 kuud ja koos varem mõistetud karistustega KarS § 64 lg 1 alusel karistused raskeimaga kaetuks lugedes vangistus

17(173)

4 aastat ja 11 kuud, mis jäetakse KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et K. Novikov ei pane 5 (viie) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 11.4 Prokurör taotleb tühistada otsus Stanislav Nikolajevi õigeksmõistmises KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi. Teha uus otsus, millega mõistetakse S. Nikolajev KarS § 184 lg 2 p 1, 2 tunnustega kuriteo toimepanemises süüdi ning mõista talle karistuseks 4 aastat 11 kuud ja koos varem mõistetud karistustega KarS § 64 lg 1 alusel karistused raskeimaga kaetuks lugedes vangistus 4 aastat ja 11 kuud, mis jäetakse KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et Stanislav Nikolajev ei pane 5 (viie) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 11.5 Prokuröri hinnangul on maakohus tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt jõudnud nii K. Novikovi kui ka Stanislav Nikolajevi KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõistes väärale järeldusele tegude kvalifitseerimise. Mõlemad süüdistatavad olid kuritegeliku ühenduse liikmed, kuid panid lisaks toime eraldiseisvaid kuritegusid. Kohus tuvastas otsuse p-des 970 ja 1034, et mõlemad olid kursis, et ehitavad sõidukeid ümber narkootikumide veoks. Kohtu käsitlus, et KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteo täideviijaks saavad olla vaid isikud, kes täidavad vahetult mõne teokirjelduses oleva elemendi tunnuse, on ekslik. S. Nikolajevit ja K. Novikovi tuleb käsitleda narkootilise aine salakaubavedu teostavas isikute grupis tegutsejatena, kelle sooviks oli teostada narkootikumide vedu teise riiki, s.o kaastäideviijatena. Kui KarS § 255 lg 1 tunnustega kuriteo toimepanijad kuritegeliku ühenduse liikmetena panevad toime lisaks ühendusse kuulumisele toime tegelikkuses ka ühenduse eesmärgiks olevaid kuritegusid, tuleb nad süüdi mõista lisaks KarS § 255 ka KarS § 184 lg 2 p 1, 2 tunnustega kuriteo toimepanemises. Kuigi mõlemad mõisteti süüdi ka KarS § 189 lg 1 järgi, on teise kuritegeliku ühenduse liikmete toetamine poolelioleva salakaubaveo episoodi käigus käsitletav enam mitte KarS § 189 lg 1 järgi vajaliku vahendi valmistamise või valdamisena, vaid KarS §-s 184 sätestatud kuriteo toimepanemisse oma panuse andmisena, mis abistava tegevusena tõstab sellise teo toimepanemise tõenäosust. K. Novikov ja S. Nikolajev panustasid vähemalt kahte erinevasse narkootikumide veo episoodi grupi liikmetena korduvalt, tugevdades kullerite teotahet kestva „tehnilise toena“. 11.6 Prokurör taotleb tühistada otsus osas, millega vabastati aresti alt J. Medunitsale kuuluv kinnistu aadressil XXX, katastritunnusega XXX ja registriosa nr-ga XXXXXXX (elamumaa 100%, pindala 1950 m2). Kinnistu osas tuleb kohaldada jätkuvat aresti, tagamaks menetluses esitatud konfiskeerimise asendamise nõuet. Maakohus mõistis J. Medunitsalt KarS § 842 ja 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras välja 750 000 eurot, tuvastades, et on tõendatud J. Medunitsa poolt sellise vara ärakulutamine. Selle nõude tagamiseks pidanuks jätma aresti alla J. Medunitsale kuuluva kinnistu. Kohus rikkus vara aresti alt vabastades materiaalõigust kui ka menetlusnorme. Kohus märkis, et KarS § 84 alusel esitatud nõude täitmise aluseks oleks omakorda laiendatud konfiskeerimise kohaldamine, kuigi vastavalt §-s 84 sätestatule seisneb konfiskeerimise asendamine vaid konfiskeerimisele kuuluva vara väärtuses summa väljamõistmises. Prokurör palus kohtuvaidlustes jätta kinnistu aresti selleks, et tagada J. Medunitsale esitatud konfiskeerimise asendamise nõuet. Seega täpsustas prokurör vara arestimise alust, kuid palus jätkata vara arestimist konfiskeerimisnõude tagamiseks. Kinnistu aresti alt vabastamine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Maakohus leidis, et kinnistu arestimine oleks ebaproportsionaalne konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks, aga ei vastanud küsimusele, mil viisil oleks nõude täitmine kõige reaalsem. Kohus viitas KrMS §-s 1414 lg 3 sätestatud nn ületagamise keelule, seega möönis vajadust tagada konfiskeerimisnõuet. Kohus pidanuks lisaks turuväärtusele arvestama, et J. Medunitsa ütluste kohaselt tagab kinnistu kohustusi panga ees,

18(173)

mis võib vähendada oluliselt selle realiseerimisest saadavat tulu riigile. Kinnistu on ainus tõsikindel võimalus konfiskeerimise asendmise nõude täitmiseks, samuti võinuks kohus kaaluda arestimistaotluse alternatiivina nt võimalust kasutada mõnda TsMS §-s 378 sätestatud abinõu, sest kohus pole seotud prokuröri ettepanekutega ja saab ise kaaluda, milliseid meetmeid on vaja võtta konfiskeerimise asendamise tagamiseks. Kinnistu aresti alt vabastamisega seadis kohus nõude tasumise ohtu. Prokurör taotleb ringkonnakohtult alternatiivselt kaaluda mõne teise KrMS §-s 1414 kirjeldatud nõude tagamisviisi kinnistu suhtes, nt hüpoteeki Eesti Vabariigi kasuks. 11.7 Prokurör taotleb tühistada otsus osas, millega vabastati aresti alt Sergei Nikolajevile kuuluv kinnistu aadressil XXX (katastritunnus XXX), pindalaga 1319 m2, kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX ning kohaldada kinnistu osas jätkuvat aresti tagamaks menetluses esitatud konfiskeerimise asendamise nõuet. Kohus rahuldas otsuse p-s 55 prokuröri taotluse mõista S. Nikolajevilt konfiskeerimise asendamiseks välja 25 000 eurot, kuid leidis, et kinnistu arestimine on välistatud seetõttu, et kohus ei saa kontrollida meetme proportsionaalsust ja kinnistul on elanud süüdistatavate vanemad. Kohtu väited on ekslikud. Arestimisel tuvastati, et 2012. aastal oli kinnistu hind ligi 36 932 euro. On põhjendatud eeldada, et selle väärtus on ajas tõusnud, seega on tegemist sobva vahendiga S. Nikolajevi suhtes esitatud nõude tagamiseks. Konfiskeerimise asendamise nõude tagamine on võimalik ka legaalsel viisil saadud vara arvel. Kui kohus leidis, et jätkuv arest pole proportsionaalne, saanuks kaaluda kinnistule hüpoteegi kohaldamist. Seega rikkus kohus vara aresti alt vabastades oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis on kõrvaldatav ringkonnakohtu poolt, kohaldades jätkuvalt aresti või alternatiivselt seada kinnistule hüpoteek. 11.8 Prokurör taotleb tühistada maakohtu otsus osas, millega vabastati aresti alt Stanislav Nikolajevile kuuluvad sõidukid: mootorratas Yamaha YZF-R1, reg märk XXXX, mootorratas Honda CBR 1000RR, reg märk XXXX ja sõiduauto Lexus RX300, reg märk XXXXXX. Sõidukite suhtes tuleb kohaldada jätkuvat aresti tagamaks menetluses esitatud konfiskeerimise nõuet. Kohus mõistis laiendatud konfiskeerimise asendamiseks Stanislav Nikolajevilt välja 16 777, 23 eurot. Kohus rikkus aga KrMS § 339 lg 2 sätteid,vabastades sõidukid aresti alt. Kohus jättis kaalumata S. Nikolajevi varalise mõjutamisega seotud küsimused. Prokurör märkis juba 02.02.2016 vara arestimise taotluses, et S. Nikolajevi sõidukite puhul võib menetluse käigus tõusetuda vajadus tagada nende arvelt konfiskeerimise asendamise nõuet, seega pidanuks kohus lahendama küsimuse, kas need sõidukid on sobilikud objektid tagama konfiskeerimise asendamise nõuet, mitte lahendama küsimust, kas sõidukeid saab lugeda süüteoga saadud varaks. Sõidukite näeol on tegemist likviidse varaga, mis sobib nõuete tagamiseks. On põhjendatud eeldada, et süüdistatav ei soovi vabatahtlikult nõudeid täitma asuda, sega arestimine on proportsionaalne. Mootorrataste ega sõidukite puhul pole tõenäoline nende muutumine väärtusetuks. Kohus on vääralt lähtunud eeldusest, et nõude tagamiseks on vahendina sobiv vaid see vara, mille väärtust on kohtulahendi tegemisel uuesti hinnatud, sest sellist seisukohta kohtupraktikas ei ole kujunenud. 11.9 Prokurör taotleb tühistada otsus osas, millega kohus keeldus kohaldamast KarS § 832 lgs 1 sätestatud laiendatud konfiskeerimist K. Novikovile kuuluvate sõidukite – mootorratta CBR 1000RR, reg märk XXXX, sõiduauto Audi A6 Allroad, reg märk XXXXXX ja mootorratta Honda CBR 1000RR, reg märk XXXX suhtes. Kohaldada kõnealuste sõidukite suhtes KarS § 832 lg-s 1 sätestatud laiendatud konfiskeerimist. Kohus rikkus otsuse tegemisel KrMS § 339 lg 2 sätteid, kuna K. Novikovi sõidukite puhul esinevad laiendatud konfiskeerimise alused: K. Novikov mõisteti süüdi KarS § 255 tunnustega kuriteos, mille

19(173)

olemus on kriminaaltulu teenimine ja milles süüdimõistmine võimaldab laiendatud konfiskeerimist, sõidukite puhul pole tõendatud nende ostmine legaalse päritoluga vara arvel – vastupidiselt on tõendatud, et K. Novikovil pidi olema tuvastamata päritolu tulu, mille eelduseks on kuritegude toimepanemine. K. Novikovi väited sõidukite soetamise kohta legaalse tulu arvel on paljasõnalised, objektiivseid tõendeid sõiduauto Audi ostmiseks pole esitatud. Kohus ei võtnud seisukohta prokuröri argumentide ja vastuväidete osas ega põhjendanud, miks ei pea prokuröri argumente mootorrataste konfiskeerimiseks asjakohaseks. Sõidukite soetamist (sh auto) saab pidada mugavusostudeks, mis olnuks võimalik vaid säästude arvelt, aga kohtus tuvastatu kohaselt olid K. Novikovil säästude asemel suured võlad. Järelikult olid sõidukid soetatud kuritegeliku tulu arvel ja on täidetud eeldused laiendatud konfiskeerimiseks. 11.10 Prokurör taotleb teha uus otsus osas, milles maakohus on jätnud võtmata seisukoha asitõendina käsitletava eseme, s.o narkootikumide salakaubaveoks ümberehitatud sõiduauto Mercedes-Benz R-klass reg märgiga XXXXXX osas. Asjas esinevad alused selle sõiduki kui kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimiseks (süüdistusakti p-s 108 nimetatud tõend, mis asub Maksu- Tolliameti asitõendite hoidlas). Tegu on sõidukiga, millesse on kohtus tuvastatu kohaselt rajatud peidikud narkootikumide salakaubaveoks, s.o tegemist on kuriteo toimepanemiseks kohandatud vahendiga. Ringkonnakohtul tuleb täpsustada maakohtu otsust menetluse käigus äravõetud esemete ning asitõendite otsustuse osas (otsuse p-s 1327) teha uus otsus, millega konfiskeerida sõiduauto Mercedes-Benz R-klass reg märgiga XXXXXX kui süüdistatav Sergei Nikolajevile kuuluv kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 mõttes.

20(173)

subjektiivset külge ühegi faktilise asjaoluga avanud, et lahendada küsimust, kuidas on tõendatud ja tuvastatud, et S. Nikolajev vähemalt kaudse tahtluse vormis kuulus ühendusse. 12.2 Kriminaalasjas on tõendatud, et S. Nikolajevi tegevus vastab KarS § 189 objektiivsele koosseisule, ehk ta valmistas peidikuid, mis on käsitletav narkootikumide käitlemiseks vajaliku vahendi või seadme valmistamisena. Kohus pole aga põhjendanud, millega on tõendatud S. Nikolajevi tahtlus, seega pole tema süüditunnistamine võimalik. 12.3 Alternatiivselt leiab kaitsja, et KarS § 189 lg 1 järgi mõistetud karistus on ebamõistlikult range. Kohtuotsusest on arusaadav, et kohus möönab mõistliku menetlusaja ületamist ja reageeris sellele karistuste kergendamisega. Praktiliselt kõikide kuritegude eest jäigi mõistetud karistus oluliselt või vähem oluliselt alla keskmise seaduses ettenähtud määra, aga S. Nikolajevile see põhimõte ei laienenud. KarS § 189 järgi mõisteti talle karistus üle keskmise määra, ehk 3 aastat. Karistus tuleks kooskõlla viia mõistliku menetlusaja ületamisega ja mõista karistuseks kuudes mõõdetav ajavahemik või kui S. Nikolajev KarS § 255 järgi õigeks mõistetakse, siis rahaline karistus.

21(173)

14.1 Apellant osutab, et KarS § 831 lg 1 kohaselt kuulub konfiskeerimisele tahtliku süüteoga saadud vara, aga maakohus on tuvastanud, et osa saadud varast ei ole S. Matin omandanud. Apellant leiab, et maakohus pole arvutanud ja arvestanud, milliseid kulutusi tegi S. Matin narkootikumide veol pika reisi vältel Eestist Hispaaniasse ja sealt Venemaale hotellidele, kütusele, toitlustusele. Maakohus pidanuks siin arvestama Riigikohtu poolt asjas nr 1-18-2232 käsitletud põhimõtteid KarS § 184 lg 21 kontekstis kasu saamise kohta. 14.2 Süüteoga saadud vara võib jätta osaliselt või täielikult konfiskeerimata, kui see on ebamõistikult koormav, mida S. Matinilt süüteoga saadud vara asendamise korras konfiskeerimine on. Süüdistuse etteheited on aastatest 2013-2015, S. Matini viimane reis toimus 2014. ehk 7 aastat tagasi. S. Matin on varem karistamata, elektroonilise valve ajal suutis ta omandada massööri elukutse, asus haiglasse tööle hooldusõena ja tööst vabal ajal teenib massöörina, on asunud seaduskuulekale teele ja resotsialiseerunud. Konfiskeerides süüdistatavalt 25 000 eurot, asutakse otsust tulevikus sundkorras täitma ja S. Matini sissetulekuga ei saa hakkama, ta on sunnitud hankima mitteametliku sissetuleku. Tuleks arvestada S. Matini olukorda ning seda, et riik on üle 6 aasta kestnud menetluse jooksul suutnud ta õiguskuulekale teele suunata. Seega tuleb konfiskeerimise osas otsus tühistada, samuti tuleb jätta samadel argumentidel osa S. Matinilt väljamõistetud menetluskuludest, s.o riigi õigusabi kulud, riigi kanda.

22(173)

Novikovile ehitada autosse peidikuid, ei teavitanud ta milleks neid kasutatakse ja naljatades, et raha veoks. Sergei Nikolajev jäi K. Novikovile ja S. Nikolajevile peidikute ehitamise eest raha võlgu. Kuritegelikku ühendusse värvatakse tavaliselt isikud, kellel puudub kindel ja tasuv töökoht, aga K. Novikovil oli tasuv töö ja õnnelik kooselu ja puuduvad võlad ja tal oli vanemate kingitud korter ning seega polnud tal vajadust asuda kuritegelikule teele ja ühenduse liikmeks. 15.3 K. Novikovi tegutsemine ei vasta KarS § 255 lg 1 sõnastusele ja Riigikohtu lahendites kirjeldatud ühenduse eritunnustele. K. Novikovi kuritegelikku ühenduse kuulumine on tõendatud vaid läbi tema teenuse osutamise. 15.4 Kuriteoga saadud vara teenimine on K. Novikovi osas tõendamata. K. Novikov töötas 2015. a märtsist AS-s M ja teenis kuni kinnipidamiseni seal legaalset tulu 15412 eurot, korteriomandi kinkisid 2009. aastal K. Novikovile vanemad. Kohus leiab, et 2011 kuni 2015 september teenis K. Novikov ebaseaduslikku tulu vähemalt 9215 eurot, aga süüdistuse kohaselt värvati ta 2014. a kuritegelikku ühendusse. Järelikult ei saanud ta teenida kuritegelikul teel tulu enne seda tähtaega. Prokurör pole selgitanud, millel põhineb arvestus, et K. Novikov sai nelja auto remondi eest 32 000 eurot. Kohus leidis, et K. Novikov on pangakontole kandnud sularahana 7880 eurot, mis langeb sisuliselt kokku 9300 euroga, mille sai autode ümberehitamisest, kuigi seda summat konto väljavõttes ei kajastu. K. Novikov sai tulu auto müügist 14.11.2014, mida tõendab A. Mölderi ülekanne 7500 eurot. 15.5 Kohus rahuldas prokuröri taotluse KarS § 832 alusel laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks ainult prokuröri subjektiivsest arvamusest lähtuvalt. Prokurör on lähtunud isiklikust eelarvamusest K. Novikovi süüstamisel. Kohti aresti alt vabastatud K. Novikovi vallasvara: 2 mootorratast Honda CBR ja sõiduauto AudiA6 oli soetatud legaalsel teel ja on soetatud sissetulekutest. Puuduuvad tõendid, et K. Novikov on teeninud kriminaalset tulu ja selle arvelt soetanud vara, mis tuleb konfiskeerida, seega polnud õige konfiskeerida 9300 eurot. 15.6 KarS § 189 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine K. Novikovi poolt ei ole tõendamist leidnud. Süüdistusõnes viitas prokurör, et K. Novikov mõõtis ehitatavate peidikute suurust suhkrupakkidega. Selle mõtte peale Stanislav Nikolajev. Sergei Nikolajev ei selgitanud, milleks peidikuid kasutama hakatakse ja mitut peidikut on vaja, vaid ütles, et tehke kuhu tahes ja niipalju kui võimalik. Sergei Nikolajev ei ole nõudnud, et peidiku suurus peab vastama suhkrupaki suurusele. Kohtuotsuses puudub põhistus KarS § 189 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas. 15.7 Prokuratuur on kohtueelsel menetlusel uurimist läbi viinud puudulikult, jätnud järgimata KrMS § 211 lg 2 nõudeid, et kohtueelses menetluses selgitavad uurimsasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavad õigustavad ja süüstavad asjaolud ja jätnud nõudmata uurijatelt koguda tõendeid. Olukorra päästmiseks on prokurör taktikalise käiguna heitnud ette süüdistatavale, et nad ei tõendanud enda süütust. Prokurör soovib puudulikku uurimist põhistada süüdistatavate poolt oma süütuse tõendamata jätmisega. Kohus pole otsuses selgitanud, miks ta ei arvestanud kaitsja poolt esitatud tõenditega ja selgitustega ning süüdistatava ütlustega. Sellega rikkus kohus menetlusõiguse norme, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. 15.8 Alternatiivselt taotleb kaitsja lõpetada K. Novikovi suhtes kriminaalmenetluse seoses mõistliku menetlusaja möödumisega KrMS § 2742 lg 1 kohaselt, kui kohtulikul arutamisel

23(173)

tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Käesolev kriminaalmenetlus on alustatud 2014. a ja kestab 8 aastat.

24(173)

ülesandeks oli organiseerida ühenduse valdusesse narkootikumide veo läbiviimiseks vajalikus koguses hašišit, kohtuda kulleritega, korraldada aine pakkimist ja peitmist ning autode seisukorda Hispaanias ning et ta allus J. Medunitsale ja oli R. Verenitši võrdne partner Hispaanias. Süüdistatav on selgitanud, millega seoses omas ta 47 000 euro suurust rahasummat ja puuduvad tõendid, et seda oleks kasutatud narkootikumide kokkuostmiseks. 16.5 Kohus leidis, et D. Uritskiyt pole võimalik süüdi tunnistada KarS § 184 lg 21 tunnustel, Otsuse arvutused ja arusaamatu järeldus suurest varalisest kahjust on tehtud prokuröri alusetute fantaasiate põhjal. Tõendamata on ka KarS § 184 lg 2 järgi süüdimõistmine, milles D. Uritskiy end samuti süüdi ei tunnista. Kuna kohus kasutab otsuses korduvalt väljendeid, et nõustub prokuröri seisukohtade, loogika jms, siis see viitab, et kohus pole objektiivne vaid on kallutatud süüdistuse poole. Süüdistatava süüs tekkinud suured kahtlused on tõlgendatud süüdistatava kahjuks, eirates KrMS § 7 lg 2 ja 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet, et kõrvaldamata kahtlused süüdiolekus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja keegi pole kohustatud tõendama oma süütust. Mitmed kõrvaldamata kahtlused on tõlgendatud hoopis D. Uritskiy kahjuks ja niimoodi on jõutud ebaseadusliku süüdimõistva kohtuotsuseni. 16.6 Maakohus viitab otsuses modus operandile, aga maakohtu poolt pole viidatud Riigikohtu lahendi (RKKKo 3-1-1-8-10) kasutamine põhjendatud, sest puuduvad objektiivsed, vaieldamatud ja põhjendatud tõendid, kas süüdistatav D. Uritskiy on üheski episoodis puutunud kokku väidetava narkootikumide käitlemisega. Järelikult kui pole tõendatud ühtegi kuriteo episoodi, ei saa selle alusel kasutada modus operandi põhimõtet. 16.7 Otsuse p-s 29 konfiskeeritakse KarS § 832 alusel läbiotsimisel leitud D. Uritskiyle kuuluv sularaha 7875 eurot, mis antakse riigi omandisse. Konfiskeerimine pole põhjendatud, sest kohus leidis, et pole tõendatud kuritegeliku tulu saamine, sest D. Uritskiy töötas, tal oli 3000 eurot kuus sissetulek. 16.8 Põhjendamatu ja ebaseaduslik on otsuse p-s 30 otsustus konfiskeerida 08.06.2016 määrusega arestitud D. Uritskiyle kuuluv meeste käekell Brequet. Pole ümber lükatud süüdistatava ütlused, et see kelle kingiti talle sünnipäevaks Venemaa sõprade poolt. Vormiliselt on otsus ebaseaduslik, sest otsuse p-s 30 käsitletakse käekella konfiskeerimist, aga otsuse p-s 129.25 leitakse, et käekell kuulub süüdistatavale tagastamisele. Seega tuleb käekell D. Uritskiyle kui omanikule tagastada. 16.9 Otsuse p-s 65 on maakohus teinud vea, kuna selle kohaselt tuleb osaliselt rahuldada R. Verenitši kaitsja A. Ennoki taotlus menetluskulude hüvitamise osas ning määratud kaitsja osutatud õigusabi kulud kohtumenetluses jätta osaliselt, s.o 4754.40 euro suuruses summas, Eesti Vabariigi kanda. Advokaat A. Ennok ei ole menetluses R. Verenitšit kaitsnud ja palub ringkonnakohtul see viga parandada.

25(173)

17.1 Kohus kasutab sageli modus operandi printsiipi, tõestades seost analoogiliste kuritegudega, mis puudutab VVS ja teisi oletatavaid vedajaid, keda apellant ei tunne. Süüdistatav ei eita, et on kohtunud ühel korral A. Sidorenkoga Hispaanias Sergei Nikolajevi palvel, on aidanud üürida elamispinda ja lahendada probleeme kindlustuse ja ratta remondiga, aga narkootikumide vedamisest ei tea ta midagi. S. Matinit tunneb vähe, kohtus Hispaanias ühel korral, sai temalt Sergei Nikolajevilt tellitud ikoonid. Sergei Nikolajeviga on Hispaanias ühel korral kohtunud, narkootikumidest juttu pole olnud. AKt ei tunne. AK peeti kinni kaks nädalat pärast seda, kui J. Medunitsa ja D. Uritskiy olid juba kinni peetud. Kuna VBl ja AKl olid ühesugused autod ja liikumismarsruudid, võib oletada, et nad laadisid ühest allikast. 17.2 VBga tutvus ammu aega tagasi vanglas. Hispaanias said kokku, VB elas naaberlinnas ja süüdistatav aitas teda auto remondiga, sh näitas Elitom autoteenindust või kui soovitas vajadusel garaaži remondiks. 29.07.2015 sõidutas teda kohtumisele R. Verenitš, kes elas Hispaanias koos tema tütrega ja täitis autojuhi rolli, mille eest tasus talle väikeste osadena. VB sõitis sinna kohale valge Audiga. R. Verenitš sõitis viina ja suupisteid tooma. Kohapeal joodi, aeti juttu, mingist hašiši laadimisest polnud juttu. VB soovis ööbida majas, süüdistatav jättis talle võtmed, rohkem Bga ei kohtunud. Tükk aega hiljem sai teada, et VB peeti hašiši lastiga Poola-Valgevene piiril kinni. Paljasõnaline on väide, et sõna „kalapüük“ all peeti suhtluses silmas ebaseaduslikku tegevust. Seda väljendit kasutades ongi peetud silmas ainult kalapüüki. Tõendamata on kohtu väited, et nad R. Verenitšiga tegelesid hašiši pakendamise ja varjamisega on tõendamata. J. Medunitsalt korraldusi ei ole saanud, Bt „Santehnikuks“ ta kutsunud pole. 17.3 OCga tegi tuttavaks P, hüüdnimega N.C tegeles kinnisvara müügi ja üürile andmisega, suhted temaga olid semulikud. OC ütlustesse tuleb suhtuda skeptiliselt, sest ta peeti kinni ja psüühiliselt tasakaalutu inimene annab pressingu all saatuse kergendamiseks ükskõik milliseid nõutud ütlusi. Arusaamatud on C ütlused, et ta oli tunnistajaks hašiši pakendamise meetodite ja varjamisega. 17.4 S. Kuznetsoviga on tuttavad 1994. aastast, kui olid koos vanglas, tunneb ka tema naist ja lapsi, kui S. Kuznetsov käis Hipaanias, siis puhkasid koos. OGiga viibisid 1994. vanglas ühes kambris, hiljem pole kokku puutunud. 17.5 J. Medunitsaga on sõber, samuti kogu tema perekonnaga. Hispaanias J. Medunitsaga ühiseid äriasju polnud, vajadusel laenas temalt väikesi summasid. OC väited ei vasta tõele, et süüdistava üüritud elamispindade eest tasus J. Medunitsa. Kuigi süüdistatava vanglas viibimise ajal kandis J. Medunitsa tema arvele 500 Eesti krooni, ei tähenda see, et süüdistatav peab tema käske täitma. Ülejäänud süüdistatavaid S. Nikolajevit, K. Novikovi, I. Šemjakinat, J. Kivoneni nägi esmakordselt kohtus. 17.6 Läbiotsimisel tema elukohast Hispaanias leitud suur kogus hašišit oli mõeldud isiklikuks tarbimiseks, mis pole Hispaanias kriminaalkorras karistatav ja on arusaamatu, miks teda selle eest Eestis süüdistatakse. Sellel hašišil pole puutumust VBlt ja AKlt ära võetud narkootikumidega. Läbiotsimisel leitud köögikaalu ja vaakummasinat ei kasutatud salakaubaveoks, tegu on tavaliste olmeseadmega.

26(173)

alusetult vangis veedetud aja eest varaline kahju saamata jäänud netopalga näol 72 000 eurot ja arestitud ja tagastamisele kuuluvate asjade väärtus summas 11 560,96 eurot. Ringkonnakohtu istungil 12.09.2022 esitas S. Kuznetsovi kaitsja täiendava taotluse, milles palub mõista Eesti Vabariigilt S. Kuzznetsovi kasuks välja õigusabikulud 57 600 eurot. Samuti täiendas kaitsja kahju hüvitamise taotlust lisaks maakohtule esitatule. Täiendavalt taotleb kaitsja hüvitamist kahju S. Kuznetsovi vangistuse eest alates 20.10.2021 kuni ringkonnakohtu määruse jõustumisel S. Kuznetsovi elektroonilise valve alla vabastamiseni (kaitsja arvutuse järgi kuni 22.09.22, kokku 337 päeva), arvestades, et Statistikaameti andmetel oli 2021 IV kvartali keskmine brutopalk 1625 eurot ja päevapalk 54,16 eurot, seega täiendavalt hüvitamisele kuuluv summa oleks 337 korda 54,16 eurot, s.o kokku 18 251, 92 eurot. Seega alternatiivselt mõista Eesti Vabariigilt S. Kuznetsovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena ajavahemikul 20.10.2021 kuni 26.09.2022 vangistuses viibimise eest (vastavalt asjas 1-21-1652 väljendatud seisukohale) 1/2 tekitatud kahjust, s.t 1⁄2. Seega kokkuvõtvalt taotleb kaitsja mõista Eesti Vabariigilt välja S. Kuznetsovi kasuks varalise kahju hüvitised 72 000 + 11 560,96 eurot ning mittevaralise kahju hüvitisena 69 211, 23 eurot ja 18 251,92 eurot, s.o kokku mittevaralise kahjuna 87 463, 15 eurot. Alternatiitvselt 1⁄2 18 251,92 eurost ehk 9 125 eurot. 18.1 Maakohus on eksinud tõendite hindamisel, mis annab aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Puuduvad tõendid, et S. Kuznetsov oli kuritegeliku ühenduse juhiks, mis tegeles narkootikumide transportimisega Hispaaniast Venemaale ja et ta vahendas Hispaanias ja Eestis tegutsevate kurjategijate vahelist infot. Apellant ei püüa ümber lükata, et mingit narkootikumide käitlemist ja Hispaaniast kokaiini transportimist ei toimunudki, vaid vaidlustab S. Kuznetsovi vahelüliks olemist Eestis ja Hispaanias viibivate kurjategijate suhtluses. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks süüdistusakti hüpoteesi, millega maakohus nõustus, et süüdistuses kirjeldatud kokaiini käitlemises oleks osalenud vahelülina S. Kuznetsov, kes süüdistuse kohaselt kooskõlastas Eestis ja Hispaanias viibivate kurjategijate vahelist suhtlemist. 18.2 Otsuse p-des 606-655 tsiteeritakse kallutatult S. Kuznetsovi kohtus antud ütlusi, millest nähtub, et kohus oli süüdistatava ütluste hindamisel süüdistusversiooni poole kaldu ja on eksinud tõendamisprotsessis. Kohtul tulnuks näidata, kuidas haakub Kuznetsovi poolt rahaküsimine kokaiinikuriteoga, mida kohus aga ei teinud. Otsuse p-s 659 tuvastatu seos süüdistusversiooniga on arusaamatu, kuna telefonikõnes viidatud N ei ole asjas süüdistatav. Otsuse p-s 661 kohtu järeldused ei haaku süüdistusakti ja süüdimõistva otsusega, kuna asjas on tõendatud, et kõnealune sõiduk oli varastatud ja kohus ei ole tõendanud, et Audi A5 sooviti kasutada narkokuritegudeks. Otsuse p-s 665 ilmneb kohtu vaenulikkus, kui seatakse kahtluse alla Kuznetsovi ütlused, et ta sai kindlustushüvitist 17 000 eurot. Kohus ironiseerib, et sularahas kindlustushüvitisi ei maksta, mis muudab tõenditele antud hinnangu kallutatuks. S. Kuznetsovi varalist seisu kajastavas vaatlusprotokollis on kirjas kindlustushüvitis 17 116,86 eurot. 18.3 MKl pole seost kriminaalasjaga. Pole tuvastatud, et K saanuks aru, et toimub mingi rahvusvaheline narkootikumide käitlemine, et oleks KTÜ liige või teaks toimetatavast kuriteost. Seega on väheveenev kohtu oletus, et vestluses viidatud „prillid“ on S. Nikolajevi varjunimi. Selline kohtu arvamus on vastuolus KrMS §-ga 7 lg 3, mille kohaselt kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse süüdistatava kasuks.

27(173)

18.4 Kohus leiab, et AS sai S. Nikolajevilt teada, et raha saamiseks tuleb pöörduda Kuzja poole. Sellist tõendit kaitsja menetluses kuulnud ei ole ega tea, kus see toimikus asub. 18.5 S. Kuznetsov ei koordineerinud B ja S kuritegusid, kohus ei ole välja toonud, millistest tõenditest see tuleneb. 18.6 Otsuse p-s 677 kohus leidis, et 07.06.2016 jälitustoimiku protokollist nähtuvalt saab S. Kuznetsov korraldusi J. Medunitsalt. Kaitsja hinnangul see nii ei olnud, kohus ei ole näidanud, kus see korraldus protokollis asub. Sellest tõendist ei nähtu ühtegi korraldust, mis oleks seotud KTÜ toimimise või narkokuriteoga. 18.7 Kohus on läinud vastuollu KrMS § 7 lg 3 reeglitega, kuna käsitletud jälitustoimingute protokollidest ei nähtu, kuidas saab kohus järeldada, et S. Kuznetsov käitles KTÜ juhina narkootikume. Otsuses kohus tuvastab ilmselgelt otsitult, et KTÜ juht Kuznetsov toob mingi auto ASle ning Balti aktsendiga Sergei viis auto minema ning järgnevas punktis leiab kohus, et see oli S. Kuznetsov. Autot ei toonud ja viinud sama isik, mis näitab, et kohus ei ole tõendeid hinnanud erapooletult vaid süüdistusversiooni toetavalt. 18.8 Kohus väidab 27.06.2016 sideettevõtjalt saadud andmete protokolli pinnalt põhjendamatult, et see kinnitab S. Kuznetsovi suhtlemist AKga. See tõele ei vasta ja K ei ole midagi rääkinud Kuznetsovist. AK ütluste kohaselt andis talle sõiduauto Audi 28.11.2015 Sergei Nikolajev. Kohus püüab tõendi puudumist ületada väitega, et S. Nikolajev võis selleks korralduse saada vaid S. Kuznetsovilt vastavalt kuritegeliku ühenduse käitumismustrile, mis aga pole tõend KrMS § 63 mõttes. 18.9 Maakohtu otsuses märgitakse, et SO näol on tegu endise kahtlustatavaga ja p-s 105, et tegu on eristaatuses tunnistajana. SOil ei ole selles asjas mingit erilist staatust, kuna teda ei ole selles süüdi ega õigeks mõistetud. Seega jättis kohus tema S. Kuznetsovi toetavad ütlused põhjendamatult tähelepanuta.

28(173)

19.2 Kohus võttis ebaõige seisukoha, et ta valetab, kuigi tegu oli üle viie aasta tagasi toimunu meenutamisega. On loogiline, et ta vastas advokaadi küsimustele ristküsitluses kiiresti, sest oli ülekuulamiseks valmistunud, aga prokuröri küsimustele vastates palus ta täpsustamiseks esitada nt videosalvestist. 19.3 Maakohus suhtus põhjendamatult kriitiliselt SOi ütlustesse ja eksis otsuse, et tegu on eristaatuses tunnistajaga. Kohtu kriitiline suhtumine SOi ütlustesse pole seaduslik. SO on süüdistatava sõber juba kooliajast ja on tema poja ristiisa ning seega on loomulik nende pidev suhtlus. Kohus loeb ilma kinnitusteta tõendatuks apellandi suhtluse Sergei Nikolajeviga kuritegelikel eesmärkidel läbi SOi, mis ei vasta tõele ja mida SO ei kinnitanud. 19.4 Maakohus on otsuses märkinud valesti, et IK andis ütlusi 07.08.2018, tegelikult andis 09.05.2018. IK andis ülekuulamise lõpus kohtule dokumendid ja kohtunik V. Kõvaski korraldusel loetles esitatavaid dokumente, sh pangakonto väljavõtted 17 000 euro kompensatsiooni ülekandmisest lõhutud isikliku auto MB ML 320(XXXXXX) eest, auto MB E320CDI (XXXXXX) ostu-müügileping maksegraafikuga ja S. Kuznetsovi töötasu laekumised, mille vastuvõtmiseks vastuväiteid ei esitatud. Miskipärast jõudis maakohus p-s 665 järeldusele, et neid dokumente pole. Otsuses tegi kohus vea, et IK auto (XXXXXX) ost oli konspiratiivne. Süüdistatav ostis selle J. Medunitsa käest ametlikult 15 000 euro eest, puudu jäi 5000 eurot ning kasutas Swedbank AS liisingu teenust ja süüdistatava arvelt võeti maha 10 225, 50 eurot ja liisingufirma arvelt laekus J. Medunitsale 15 000 eurot. Seega kõik toimus legaalselt ja IKl polnud selle tehinguga pistmist, võimalik, et ta kanti tehnilisse passi kasutajana. Teise auto MB E 320CDI 4-MATIC (XXXXXX) osteti naisele AS käest, vahetades selle IK vana auto vastu (MB XXXXXX), mille kohta IK kohtule dokumendid esitas. Kohus ei kontrollinud asjaolusid ja otsustas prokuratuuri eksliku arvamuse alusel, et IK auto konfiskeerimine on põhjendatud. 19.5 Kohus tegi ebaõigeid järeldusi süüdistuse kasuks seoses apellandi ja IK viibimisega 2015. a augusti lõpus Moskvas, kui S. Kuznetsov pöördus mh J. Medunitsa poole raha saamiseks seoses naise operatsiooniga. Kõiki sel ajal toimunud J. Medunitsaga telefonikõnesid on esitatud ebaõigesti ja kohus seadis IK operatsiooni kahtluse alla. 19.6 Kohus on jõudnud ebaõigele järeldusele tema poolt kuritegudes osalemises GPS-s seadme vaatlusprotokolli andmete alusel. On loomulik, et tal oli fikseeritud seadmes J. Medunitsa Hispaania elukoht, sest tegu oli võõral maal asuva aadressiga ja ta fikseeris selle mälus, et mitte uuesti andmeid sisse kanda. Kohtu käsitlusest ilmneb eelarvamuslik suhtumine. 19.7 Süüdistatav sõbrustab J. Medunitsaga perekonniti. J. Medunitsa ja SO on tema laste ristiisad. J. Medunitsaga on neil finants- ja ärisuhted, nad on osanikud OÜ-s A ning on loogiline, et peavad regulaarseid vestlusi rahateemadel nii telefoni teel kui ka kohtumistel. Kohus aga leiab, et see suhtlus on eluliselt ebausutav. Samuti esitab kohus moonutatult, et süüdistatav täitis mingeid J. Medunitsa finantsilisi „korraldusi“, kuigi selles pole midagi kahtlast peale sõbrasuhete. Samuti ei ole kohus millegagi tõendanud, et S. Kuznetsov edastas tema mingeid soove või korraldusi. 19.8 Kohtu ja prokuratuuri väited kasutatud „kõrgendatud konspiratsioonist“ on ebatõepärased. Nt musta värvi autot A5, mille J. Medunitsa soetas narkootikumide veoks, kasutasid tema ja pereliikmed, samuti apellant, järgimata konspiratsiooni reegleid. Hiljem selgus, et tegu on Venemaal varastatud autoga, mis oleks piiri ületamisel arestitud ja sealt

29(173)

oleks leitud oletatavad narkootikumid. Kohus on otsuses moonutanud ja teinud ebakorrektsed järeldused ka sama auto luugi puudumise küsimusest, millest nad J. Medunitsaga telefonitsi arutasid. 19.9 Kohus võttis ebaseaduslikult vastu prokuratuuri esitatud Tallinna Lennujaama videovalvekaamerate salvestuse, kui süüdistatav J. Medunitsale lennukile vastu läks. See näitab, et J. Medunitsa ja apellandi jälgimine toimus ebaseaduslikult 12.01.2015, sest määrus nende jälitamiseks saadi alles 15.01.2015 Harju Maakohtu loaga nr 16. 19.10 Kohus on teinud süüdistatava ja J. Medunitsa vestlusest ebaõige järelduse, et J. Medunitsa palub laenata raha palkade jaoks, kuigi tegelikult käib jutt tagasimaksetest, mille tähtaeg J. Medunitsal oli saabunud, aga milleks tal raha polnud, seepärast ta pöördus abi saamiseks S. Kuznetsovi poole. Samuti on kohus teinud ebaõigeid järeldusi AN ja apellandi telefonikõnest, milles S. Kuznetsov ütles, et ei otsusta raha andmist Nile ise, vaid peab nõu pidama. Kohus väidab valesti, et Stanislav Nikolajev tegi sularaha ülekandeid S. Kuznetsovile. Materjalidest nähtub vaid üks S. Nikolajevi poolne ülekanne apellandile mootorratta Yamaha-RI ostmisel, aga see polnud „sularahaline“. 19.11 Kohus teeb vea, arvates, et S. Kuznetsov ongi „Kuzja“, kui Sergei Nikolajev räägib telefonis ASle, et raha saamise küsimuses peab Kuzja poole pöörduma. Süüdistatava väitel käib jutt „Ingusjast“, kelleks kutsusid Sergei Nikolajev, AS ja Stanislav Nikolajev Sergei Nikolajevi elukaaslast Inga Šemjakinat. Samuti arvas kohus ekslikult, et „balti aktsendiga Sergei“ on süüdistatav, kellega AS kohtus Peterburis. Apellandi väitel on tema hääldus puhtalt venepärane, ilma igasuguse aktsendita ja Sergei on üks kõige levinumatest vene nimedest. 19.12 Süüdistatava väitel kohtus ta Sergei Nikolajeviga mõnikord ikoonide soetamise teemal. Kohus leiab paljasõnaliselt, et MKga rääkides käib jutt Sergei Nikolajevist, kelle hüüdnimi on „Prillid“. Tegelikult käis jutt prillidest, mis läksid katki. 19.13 Süüdistatava arvates esitas kohus absurdse järelduse tema seostest AKga, kuigi sidet temaga ei eksisteeri, mida ka AK ise kinnitas. 19.14 Kohus tegi valed järeldused GŠ ütlustest, kuna jutt käib eesti kroonidest. On arusaamatu, mille alusel tuli kohus järeldusele, et GŠl oli 127 000 eurot, sest aastal 2006. ei olnud käibel Eestis euro. Samuti peab kohus põhjendamatult ebamõistlikuks hoida Eestist äraoleku ajal oma raha tütre kodus. Kohus leiab aluseta, et läbiotsimisel leitud raha 12 500 eurot ja 900 USA dollarit on kuritegelik sissetulek. Kuigi on olemas IK ütlused ja raha omaniku GŠ ütlused, konfiskeeris kohus selle summa ebaõiglaselt. 19.15 Kohus viitab läbiotsimisel leitud vanadele telefonidele. Prokuratuuri versioon konspireeritud sidest ei vasta tõele, sest telefone hoiti avalikult kodus ja pärast ekspertiisi tagastati. Samuti selgitati kohtus, et mõnikord kasutati neid välisreisidel ning võimalusel viidi sugulastele ja tuttavatele Ukrainasse, keda aidati. On loogiline, et osades telefonides oid kasutamiskõlblikud SIM- kaardid. 19.16 Kohus on ebaõigesti järeldanud, et 2012. novembrist kuni 2014.a juunini laekus apellandi arvele töötasu 45 999,50 eurot, mida ei saa lugeda legaalseks, kuna kriminaalmenetluses tuvastati, et süüdistatav ei töötanud. Tõendeid süüdistatava mittetöötamise kohta ei saa asjas olla, sest jälitustegevus algas alles 15.01.2015 Harju

30(173)

Maakohtu kohtuniku määrusega nr 16. Samuti nähtub rikkumine otsuses p-s 665, kus kohus märgib, et süüdistatav ei saanud kindlustusfirmalt kompensatsiooni 17 000 eurot. 19.17 Süüdistatava arvates sai kohus tema ütlustest aru nii, nagu kohtule sobis. Tegelikult käis telefonikõnes süüdistatava vennaga jutt võlast, mida vend polnud tagastanud õigel ajal. Süüdistatav ostis vennale (JKle) auto ja hiljem andis veel ka oma vana auto. Nende eest maksis vend osade kaupa. Kui tekkis raha vajadus, helistas süüdistatav vennale või rääkis kohtumisel. Seega jääb arusaamatuks, miks kohus arvas, et apellant tegeles raha kogumisega J. Medunitsa jaoks.

31(173)

20.3 Maakohus on moonutanud faktilisi asjaolusid ja omistanud uuritud tõenditele ebaõige sisu. Ei ole selge, kuidas tunnistaja JP ütlused tõendavad S. Nikolajevi süüdistust. Otsuses tehtud järeldus AS ja S. Nikolajevi telefonikõne pinnalt ei ole õige, sest AS ja S. Nikolajev ei ole kunagi kuritegude teemal suhelnud. 20.4 Kohus viitab tõendite kogumina hinnates järeldusele jõudmisest kuritegeliku ühenduse loomise ja S. Nikolajevi tegevuse kohta selles, aga pole viidanud konkreetsetele tõenditele, millele järeldus rajaneb. Ebaselge on maakohtu järeldus, et omavaheline tegevus oli koordineeritud. Kõik maakohtu järeldused kuritegeliku ühenduse eksisteerimise ja narkootikumide käitlemise osas on ekslikud, vastuolulised ja otsitud. Kohus on teinud ebaõiged ja otsitud järeldused mh telefonikõnedes konspiratsioonimeetmete väidetava kasutamise ning narkootiliste ainete tegelemise kalalkäiguks nimetamise kohta. Samuti ei räägi uuritud tõendid KTÜ distsipliinist või hierarhiast. Maakohus on unustanud, et süüdistatavad on sugulased ja sõbrad ning seega on normaalne, et üks või teine küsib aeg-ajalt raha. Ükski otsuses loetletud tegevus kuritegelikku ühendusse kuulumises ei ole R. Verenitši ja S. Nikolajevi osas tõendamist leidnud. 20.5 Samuti ei saa nõustuda kohtu järeldustega, et S. Nikolajev ja R. Verenitš oleksid osalenud narkootikumide käitlemises. Otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes järeldab kohus, et narkootikumide käitlemisel soovisid S. Nikolajev ja R. Verenitš saada suurt varalist kasu. Puuduvad objektiivsed tõendid, et S. Nikolajev ja R. Verenitš oleks neile inkrimineeritud tegusid toime pannud ja maakohus andis tõenditele ebaõige õigusliku ja faktilise hinnangu. 20.6 Pole selge, kuidas kohus jõudis järeldusele S. Nikolajevi tegevuses subjektiivse koosseisu täidetusest KarS § 189 lg 1 järgi. 20.7 S. Nikolajev ja R. Verenitš ei ole end süüdi tunnistanud. Ka nende ütlused on tõendid KrMS mõttes, mida ei ole lükatud ümber teiste uuritud tõenditega. S. Nikolajevi ütlusi pidas kohus ebausaldusväärseks põhjusel, et rahvastikuregistris polnud AŽ nimelist isikut, mis on asjakohatu põhjus ütluste kahtluse alla seadmiseks, sest S. Nikolajev tema isikuandmeid ei kontrollinud. Võimalik et ta pole püsivalt Eestis või lihtsalt esitles end selle nimega S. Nikolajevile. 20.8 Käesolevas asjas on tõendid nii kaudsed, et nende põhjal võib teha ekslikke järeldusi. Süüdistatavad ei ole suuremas osas omavahel tuttavad, nt Sergei Nikolajev ei ole J. Medunitsat ja R. Verenitšit tundnud, ega pidanud aru saama, et kuuluvad J. Medunitsa poolt loodud kuritegelikku ühendusse. R. Verenitš suhtles J. Medunitsaga, sest tegu oli tema lapse ristiisaga. Samas J. Medunitsa, D. Uritskiy ja R. Verenitš ei teadnud, et Eestis elavad autolukksepad K. Novikov ja S. Nikolajev. I. Šemjakina oli Sergei Nikolajevi elukaaslane ja suhtles vaid sel põhjusel tema tuttavate ja sugulastega. Šemjakina reisid Sergei Nikolajeviga polnud seotud narkootikumide käitlemisega. Pole võimalik, et kuritegeliku struktuuri liikmed ei tunne teineteist, sest siis ei saaks nad aru, kes kellele allub ja kes millega peab ühenduses tegelema. Järelikult on juba sel põhjusel kõik süüdistused KarS § 256 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi alusetud. Pole tuvastatud ühendusele omast aruandmiskohustust, ühiskassat, liikmemaksu, distsipliini ja karistusi selle rikkumise eest, konspireeritust ja kindlat struktuuri ja püsivust. Süüdistusaktist ei selgu, milles väljendus kuritegeliku ühenduse ühine tahe, kuidas olid jaotatud ülesanded ja rollid ühenduses. Süüdistusest ega otsusest ei leia reeglite olemasolu, millele tugines ühenduse struktuur. Sergei Nikolajevile ja R. Verenitšile esitatud süüdistused ei vasta Riigikohtu 21.02.2019 lahendi nr 1-16-6452 nõuetele. R. Verenitš ja S. Nikolajev on

32(173)

kriminaalkorras karistamata ja neile pole teada, mida kujutab endast kuritegelik ühendus. Keegi pole neile pakkunud kuuluda ühendusse ja nad pole tegelenud narkootikumide käitlemisega. 20.9 Süüdistuse tõenditest ei saa järeldada, et S. Nikolajevile kuuluvad sõiduautod olid seotud narkootikumide salakaubaveoga, seda ei kinnita ka sõidukite piiriületused, tegu on oletustega. Tunnistaja AS ja JP ütlused ei kinnita samuti S. Nikolajevi seotust narkootikumide salakaubaveoga. JP oli S. Nikolajevi armuke ja ainult seetõttu pakkus S. Nikolajev talle võimalust koos välisreisile minna. Tunnistaja JP pole näinud midagi ebaseaduslikku, tema ütlused on vaid tema arvamused ja fantaasia või võibolla hirm, et tema vastu võidakse esitada analoogne süüdistus nagu S. Nikolajevi ja I. Šemjakina vastu. 20.10 07.06.2016 jälitustoimingu protokollist ei saa järeldada, et Sergei Nikolajev on andnud korraldusi Stanislav Nikolajevile ASle, S. Matinile ja K. Novikovile kuritegude toimepanemiseks. Nad ei ole Sergei Nikolajevi alluvad ja K. Novikov ja Stanislav Nikolajev on kinnitanud, et Sergei Nikolajev ei käskinud neil autodesse peidikuid valmistada, vaid see oli tavaline töö. Kohus tõlgendab süüdistatavate vestlusi liiga laialt, telefonivestluste sisu on kontekstist välja rebitud ja on lubamatult tehtud ekslikke järeldusi. Nii on 19.04.2016 jälitustoimingu protokollis tehtud valed järeldused I. Šemjakina ja AS vestlusest, milles ei esitata kuritegeliku ühendusega seotud infot. 20.11 18.12.2015 S. Nikolajevi varalist seisundit kajastav vaatlusprotokoll koos lisadega ei tõenda tal varjatud sissetulekuallikate olemasolu. Tal olid säästud Soomes katuseehitajana töötamisest, mida kinnitab reklaambrošüür. Pole tõendatud, et ta oleks tegelenud narkootikumide käitlemisega. 20.12 Hispaania Kuningriigis õigusabi taotluse vastuseks koostatud süüdistusakti tõendid 53 ja 55 ei sisalda teavet, et D. Uritskiy, R. Verenitš ja VB oleksid 29.07.2015 Hispaanias pakkinud VB kasutuses sõiduautosse AudiA5 narkootikume ja et pakkimise juures oleksid viibinud R. Verenitš ja AC. AC ütlused pole usaldusväärsed ja eluliselt usutavad, kuna lukustamata majja ei jäeta narkootilist ainet maksumusega 180 000 kuni 480 000 eurot. Usutav pole, et C korjas hašišit kottidesse ja lahkus majast, jättes narkootikumid järelevalveta. Samuti puuduvad andmed, kas pakkides oli just hašiš ja kas sõiduautodest leiti seesama hašiš, millest rääkis C ja miks sellel polnud C DNA-d. 20.13 Süüdistuses KarS § 184 järgi ei ole Sergei Nikolajev ja R. Verenitš seotud IL, AK, AK, VB ja ASga. Keegi neist isikutest pole öelnud, et narkootikumide käitlemisega on seotud S. Nikolajev ja R. Verenitš või et nad oleks teadnud või möönnud, et sõiduautodesse ehitatud peidikuid kasutatakse narkootikumide veoks. AS ja S. Nikolajevi telefonikõnest pole arusaadav, et nad räägivad just Bst. 20.14 06.05.2016 DNA ekspertiisiakt, mis tõendab, et AK juhitud sõidukist leiti jälgi R. Verenitši DNAst, on kahtlane tõend. See ei tõenda seda, et R. Verenitš osales AK autost leitud hašiši pakkimisel. Tegemist võib olla veaga ekspertiisi tegemisel või R. Verenitši DNA võis juhuslikult sattuda autosse seoses sellega, et AK käis sellega autoteeninduses, kus R. Verenitš töötas. 20.15 AS on süüdistuse kohaselt narkokuller, aga pole teada ühtegi juhtumit, kus tema juhitud sõidukist oleks leitud narkootikume. Tegu on tõendamata hüpoteesiga, et S vedas narkootikume Venemaale. AS on Sergei Nikolajevi lapsepõlvesõber ja on loomulik, et ta

33(173)

helistas mõnikord I. Šemjakinale, kui ei saanud kätte tema elukaaslast Sergei Nikolajevit. Šemjakinale helistamine ei ole olnud seotud kuritegeliku info edastamisega tema kaudu S. Nikolajevile. Ka S. Kuznetsov on Sergei Nikolajevi lapsepõlvesõber. K. Novikov on Stanislav Nikolajevi tütre elukaaslane, R. Verenitš on D. Uritkiy tütre abikaasa ja on ilmselge, et nad helistasid ja suhtlesid omavahel olme teemadel ja selles pole midagi kriminaalset. 20.16 Alternatiivselt leiab kaitsja, et Sergei Nikolajevi ja R. Verenitši karistamisel peab arvesse võtma, et mõlemad on varem karistamata isikud, kes pole narkootikumide käitlemise ja kuritegeliku ühendusega kokku puutunud. Neil on alaealised lapsed, kindel elukoht ja legaalsed tuluallikad. Nad on viibinud vahi all enam kui 5 aastat.

34(173)

21.5 Süüdistatava väitel pole ta AKt näinud. Tema DNAd leiti AK auto salongis asuvatelt narkootikumide pakenditelt, mitte narkootikumidelt. Süüdistatav väidab, et võis DNA jätta neile narkootikumide pakenditele AK auto salongile keemilist puhastust tehes, kui pakendid oli sel hetkel autos. 21.6 S. Nikolajev ei ole talle tutvustanud S. Matinit. Kohtu väide, et apellant peitis koos Uritskiyga AS kasutuses autosse narkootikume, on väljamõeldis. Süüdistus KarS § 184 lg 2 järgi on tõendamata.

35(173)

22.5 Jätta välja mõistmata konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetud 750 000 eurot ja konfiskeerimata GMle kuuluv sõiduk Porsche Panamera ja sularaha 213 dollarit ja 9050 eurot. Samuti jätta konfiskeerimata, vabastada aresti alt ja tagastada J. Medunitsale otsuse resolutiivosa osas I, p-s 16 loetletud vallasvara. Jätta rahuldamata prokuröri taotlus prokuratuuri nõude tagamiseks J. Medunitsale kuuluva kinnisasja XXX suhtes jätkuva aresti kohaldamiseks ja vabastada nimetatud kinnistu aresti alt.

36(173)

23.3 Alternatiivselt taotlevad kaitsjad tühistada maakohtu otsuse ja saata Harju Maakohtule uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule, juhul kui ringkonnakohus nõustub apellandiga ja tuvastab rikkumised KrMS § 339 lg 1 p 7, 12 ning lg 2 mõttes. Alternatiivselt taotlevad J. Medunitsa kaitsjad vähendada J. Medunitsale mõistetud karistust. Kaitsjate arvates, on maakohus ebaõigesti arvestanud raskendava asjaoluna omakasu motiivi, sest J. Medunitsa on mõistetud süüdi KarS § 184 lg 21 järgi narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises suure varalise kasu saamise eesmärgil. Seega on kaitsjate arvates omakasu motiivi arvestamine karistust raskendava asjaoluna välistatud KarS §-st 59 tulenevalt. Alternatiivselt leiavad kaitsjad, et maakohus pidanuks mõistliku menetlusaja rikkumised heastama KrMS §-s 306 lg 11 alusel. ja kui tuvastatakse vahi all pidamise mõistliku aja nõude eiramine, tuleb kohtul ühe võimalusena kaaluda otsuse tegemisel mõistetava karistuse kergendamist, mida maakohus ei teinud. Alternatiivselt vähendada J. Medunitsalt konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetud summat. 23.5 Süüdistus on vastuolus Riigikohtu ja EIK praktikas väljendatud seisukohtadega selguse, konkreetsuse, mõistetavuse ja kaitseõiguse realiseerimise tagamise võimaluse osas. Süüdistusakt on üldsõnaline ja konkretiseerimata, kasutatakse fraase „tuvastamata viisil“, prokurör ei viidanud kohtulikul uurimisel, mida iga kõne või tõend tõendab. Süüdistuse puudulikkuse tõttu tuleb J. Medunitsa KarS § 256 lg 1 järgi õigeks mõista. 23.4 Maakohus on otsuses rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Samuti ei esitanud kohus 20.10.2021 resolutiivosa kuulutamisel istungil suuliselt ühtegi põhjendust, kuigi seda nõuab KrMS § 315 lg 4. Vastav istungiprotokoll sisaldab selgitamise kohta eksitavat väidet ja on jäetud parandamata. Otsuses pole kohtu tõendite analüüsi, refereeritud on tõendite sisu. Põhjenduste puudumine tekitab küsimusi kohtu erapoolikuses. Taunitav on, et otsus rajaneb prokuröri süüdistuskõnele ja on korratud prokuratuuri teesides toodud väiteid. Pole esitatud tõendite analüüsi ja järeldusi. Kohus on kasutanud korduvalt fraase „tõendeid kogumis hinnates“ viitamata konkreetsetele tõenditele. Otsusest ei nähtu, et maakohus oleks teadvustanud kaitseargumente ja võtnud arvesse kaitsjate tõendeid. Maakohus loetleb kaitsjate poolt esitatud täiendavaid tõendeid, aga ei nähtu, et neile oleks tuginetud või seisukohta võetud. Kaitsjate vastuväidete arvestamata jätmine riivab ausa ja õiglase menetluse printsiipi KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses, samuti tähendab see ka otsuses põhjenduste puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsusse tühistamise ja asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise KrMS § 341 lg 2 kohaselt. 23.5 Maakohus ei võimaldanud kaitsjatel esitada täies ulatuses 16.12.2019 kaitseaktis nimetatud tõendeid, aga võttis vastu prokuröri täiendavad tõendid. Apellantide arvates sisalduvad kaitseversiooni kinnitavad tõendid, sh tunnistajad, kahes kaitseaktis, s.o 12.12.2016 ja 16.12.2019. Kohus irdus maakohus 16.12.2016 korraldaval istungil kokkulepitust, ega arvestanud kaitsjate 16.12.2019 taotlusega tõendite kogumiseks KrMS § 227 lg 1 kohaselt, kuna selle sätte alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima. Seega läks maakohus vastuollu võistlevuse põhimõttega. 23.6 Kaitsjad taotlesid, et koostataks täiendavad jälitustoimingute protokollid J. Medunitsa kõnede osas ja tagastataks Eestis ja Hispaanias äravõetud esemed. Ebaõige on kohtu väide, et kaitsjad on esitanud taotlused jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamiseks 5 aastat hiljem. Süüdistataval ei võimaldatud tutvuda kohtueelses menetluses jälitustoiminguga kogutud kõnede salvestistega ning neid hiljem kohtus esitada. J. Medunitsa tutvus kõnedega 2018-2019 vanglas ja pani kirja failide nimed ning kaitsjad esitasid 26.06.2019 ja 16.12.2019

37(173)

taotlused väljastada süüdistatava märgitud kõnede helisalvestised. Kohus võttis seisukoha taotluse rahuldamata jätmise kohta 15.12.2020. Prokuratuur väljastas jälitustoimingute load ja taotlused kaitsjale alles 2020.a. Võimaldamata tõendeid vahetult uurida, rikkus kohus võistleva menetluse põhimõtet. Samuti esitasid kaitsjad taotlused Hispaanias ja Eestis läbiotsimisega äravõetud dokumentide ja esemete tagastamiseks või tutvuda võimaldamiseks (süüdistusakti lk 16-20 loetelu ja nr 59 tõend), mida ei võimaldatud kaitsjatel uurida, kuigi taotlus esitati 25.06.2019 ja korrati 16.12.2019. See on kaitsjate hinnangul samastatav kaitseväidete analüüsimata jätmiseta ja on takistatud kaitseõiguse teostamine. 23.7 Kohus on käsitlenud otsuses jälitustoimingutega kogutud tõendeid, mille seaduslikkust paluvad ringkonnakohtul kontrollida, sh toimingute aluseks olnud lubade nõuetekohasust. Jälituslubadest (08.04.2015 kohtumäärus, nr 169) nähtuvalt on prokurör esitanud kohtule ebaõiget teavet, millest tulenevalt on jälitustoimingute alustamine ja jätkamine olnud õigusvastane. 24.07. kuni 10.08.2015 toimunud telefonikõnesid pole jälitustoimingu protokollis kajastatud, mis takistab kaitseõiguse teostamist. Vastuoluline on väide konspiratsioonimeetmete kasutamisest, kuna nende kasutamisel poleks J. Medunitsa üldse suhelnud telefoni teel. Seejuures on meelevaldne kohtu järeldus termini „kalastamine“ kasutamise seotusest narkootilise aine käitlemisega, kuna seda ei toeta tõendid. Vastuoluline on konspiratiivsuse kontekstis kohtu järeldus elulise usutavuse argumendiga, et S. Kuznetsov suhtles J. Medunitsaga vahetult ning kohtu viide telefonimälusse salvestatud kontaktidele. 23.8 Oluline on kaaluda praktika muutmist osas, kus isiku telefonikõnede pealt kuulamiseks antakse luba sisuliselt määramatule hulgale telefoninumbritele, kuna suureneb oht õiguskaitsesüsteemi kuritarvitamises. Nimelt on jälitustoiminguks antud luba süüdistatavate kasutuses oleva mobiiltelefoni nr ja muude tema kasutuses olevate, hiljem tuvastatavate sidevahendite kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtkuulamiseks ja salvestamiseks. Kaitsjad peavad selliseid lube õigusvastasteks. 23.9 Lubadega on antud jälitustoiminguks võimalus välismaa telefoninumbrite pealtkuulamiseks, –vaatamiseks ja salvestamiseks. Jääb selgusetuks, millisel õigusliku alusel kavatses Eesti õigusasutus teostada jälitustegevust välisriigis ning millisel põhjusel maakohtud andsid loa välismaa telefoninumbri pealtkuulamiseks. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks jälitustoimingute seaduslikkust sisuliselt kontrollinud, otsuses on paljasõnaliselt sedastatud, et „kõik jälitustoimingud teostati kehtivate jälituslubade alusel ning prokuratuur ja kohus on põhistanud jälitustoimingute vajalikkust jälgides kehtivat seadusandlust ja kohtupraktikat mis oli kujunenud aastaks 2015“. Jälitustoimingud tehti ilma ultima ratio põhimõtet järgimata. Eeltoodud kaalutlustel tuleb tunnistada õigusvastasteks jälitustoimingu load, millega lubati teha jälitustoiminguid J. Medunitsa suhtes. 23.10 Kohtu lubadest kumab läbi, et lisaks prokuröri kirjalikule taotlusele on eeluurimiskohtunik ära kuulanud prokuröri suulise ülevaate ja selgitused. Sellega on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet KrMS § 339 lg 1 p 12 või kriminaalmenetlusõigust oluliselt KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuna eeluurimiskohtunikud ei otsustanud lubade andmist mitte prokuratuuri põhjendatud taotluse alusel, vaid kuulasid ebatavaliselt ära prokuröri ülevaate. KrMS § 1264 ei anna eeluurimiskohtunikule aga õigust nõuda prokuratuurilt täiendavaid suulisi (kontrollimatuid) selgitusi taotluse juurde. Eeluurimiskohtunikud ei olnud jälitustoimingu loa taotluste lahendamisel erapooletud ega sõltumatud ja tuginesid lubade andmisel seadusevälisele kontrollimatule allikale.

38(173)

23.11 Kandev osa kaitsjatele prokuratuuri poolt väljastatud jälitustoimingute lubade põhjendustest ja tõenditest on riigisaladusega kaitstud. Ei saa pidada õiglaseks menetlustoimingut ja selle alusel süüdimõistva otsuse tegemist, mille osas süüdistataval pole teada, mille alusel teda jälitustoimingu väljastamise hetkel kahlustati ja puudub tõhus võimalus vastuväidete esitamiseks. Kohus peab kohustama prokuratuuri väljastama kaitsjatele kõigi käesolevas kriminaalasjas teostatud jälitustoimingute aluseks olnud prokuratuuri load ja taotlused ning eeluurimiskohtuniku määrused. Kohus peab kontrollima, kas prokuratuur neile jälitusandmete tutvustamata jätmist asjakohaselt põhjendanud KrMS § 12614 kohaselt. Samuti peab kohus kohustama prokuratuuri väljastama kaitsjatele loa tervikteksti. 23.12 Sideettevõtjalt saadud andmed tuleb tõenditena kõrvale jätta, sest andmete kogumisega eksiti Euroopa Liidu õiguse vastu, viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.06.2021 otsusele nr 1-16-6179/111, p 45, milles osutatakse 6.10.2020 otsusele La Quadrature du Net jt. Tegelikult pidid Eesti õiguskorras ilmnenud kuritegevusevastase võitlemisega seonduva sideandmete säilitamise puudujäägid olema äratuntavad juba 2014. aastal, kui EK välistas 8.04.2014 otsuses liidetud asjades C-293/12 ja C-594/12 sideandmete laussäilitamise. Äärmisel juhul tulnuks probleem tunda ära pärast asja nr 3-1-1-51-14 lahendit. Seega tuleks õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamisega toimunud eraelu puutumatuse rikkumist käsitada tahtliku ja olulisena mitte Riigikohtu 18.06.2021 lahendis viidatud kuupäevast, s.o alates 7.10.2020, vaid juba alates 9.04.2014. Prokuratuur pidanuks haldusorganina iseseisvalt jätma kohaldamata õigusnormi, mis on EL õigusega vastuolus. Otsuse tegemisel tuleb jätta kohaldamata ESS § 1111 lg 2 olukorras, kus siseriiklik õigus on Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Euroopa Kohtu praktikas on selgitatud, milliste normide alusel kogutud andmetele võib kuritegevusega võitlemise eesmärgil anda ametiasutustele ligipääsu, aga Eestis pole vastavaid norme seni kehtestatud. Samuti on sideandmete kogumise load antud väga pikaks perioodiks, mis tõstab riive intensiivust. tõendite lubatavuse välistab ka see, et neis pole selgitatud andmete hankimise vältimatut vajalikkust. Asjakohane pole ka õigustada, et tegemist on raske kuriteoga ja riik võib teha, mida tahab. Kuna jälitustoimingute taotluste ja lubade aluseks olid sideettevõtjalt saadud andmed, on praeguses asjas jälitustoimingute puhul tegemist lubamatute tõendite alusel saadud tõenditega ehk nn mürgipuu vilja doktriini probleemiga, mille kohta puudub sisuliselt kohtupraktika. 23.13 Apellandid taotlevad jätta KrMS § 901 lg 2 ja elektroonilise side seaduse § 1111 lg 2 kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega. KrMS § 901 on alates selle jõustumisest 01.01.2013 olnud vastuolus kehtiva EL direktiiv 2002/58 art 15 lg-ga 1 ja oleks tulnud igas vaidluses jätta kohaldamata, sh prokuratuuri poolt iseseisvalt, olenemata maakohtu seisukohast, et tegemist oli siseriikliku õiguse kohaselt kehtiva normiga. Kaitsjad taotlevad jätta seega KrMS § 901 lg 2 ja elektroonilise side seaduse § 1111 lg 2 kohaldamata seoses vastuoluga Euroopa Liidu õigusega ning Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga lg 26 ja tunnistada KrMS § 901 lg 2 ja elektroonilise side seaduse § 1111 lg 2 Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 26 vastuolus olevaks ning kehtetuks. 23.14 Maakohtuga ei saa nõustuda, et õigusabitaotluste alusel saadud tõendid on lubatavad. Välisriigis kogutud tõendid tuleb hinnata lubamatuks vastuolu tõttu Eesti kriminaalmenetluse põhimõttega (süüdistusakti tõendid 50, 51, 54, 55, 58). Rikutud on tõendi kogumise korda, sest taotluse välisriigile esitas Põhja Ringkonnaprokuratuur, kuid KrMS § 464 lg 1 kohaselt on taotluse esitamise õigus Riigiprokuratuuril või Justiitsministeeriumil. Hispaania Kuningriigist õigusabitaotluse vastusena edastatud kokkuvõte ei ole paigutatav KrMS § 63 lgs 1 loetletud tõendiliikide alla. Tegemist on jälitustoimingutega kogutud tõenditega, mis tuleb vormistada jälitustoimingu protokollis. Ka väljaspool kriminaalmenetlust kogutav tõend peab

39(173)

paigutuma KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendi vormi alla (RKKKo 3-1-1-116-10). Tegemist on varjatud jälgimisega ja Hispaania Kuningriigis kehtiv regulatsioon ei nõua selleks prokuratuuri või kohtu luba, mida kinnitab kaitsjate tõendina Hispaania advokaadi CATG seisukoht. Tõendid on vastuolus KrMS § 65 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt on Eesti kriminaalmenetluses lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Hispaania Kuningriigis jälitustoimingutega kogutud teave on lubamatu tõend, kuna on vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega, mis nõuab jälitustoiminguks luba. Samuti on Hispaania regulatsioon varjatud jälgimise osas vastuolus EIK praktikaga. Lisaks peab õigusabitaotlus olema KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsus (RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770) sarnaselt jälitustoiminguks andmise määrusele. See peab sisaldama argumente toimingu vajalikkuse kohta KrMS § 1261 mõttes ning põhjendatud kuriteokahtluse aluse olemasolule viitavaid tõendeid. Praeguses asjas ei piisa sellest, et õigusabitaotlusega olid kaasas jälitustoimingu load, kuna need apellantide arvates õigusvastased. 23.15 Süüdistusaktis tõendite 147, 148, 149 on kajastatud jälitustoimingute alusel saadud tõendeid (telefonikõnesid), aga tõend 147 on vormistatud vaatlusprotokollina. Seega pole tegemist lubatava tõendiga, sest jälitustegevus pole vormistatud jälitustoimingute protokollis. 148-149 protokollidest nähtub, et Harju Maakohus on andnud välja jälitustoimingu load toimingute tegemiseks Hispaanias. Kaitsjate arvates pole lubatav, et Eestis välja antud kohtu lubade alusel teostas jälitustoiminguid Hispaanias Hispaania asutus. Eesti kohus saab lubada toiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil. Kaitsjad leiavad, viidates direktiivile 2014/41/EU, art. 31 lõige 1, et kui liikmesriik soovib teostada järelevalvet isikute telekommunikatsiooni suhtluse üle Hispaania riigi territooriumil, peab ta sellest teavitama pädevat ametkonda enne meetme algust. Kaitsjate arvates ei ole Eesti sellist taotlust esitanud ja seega ei nähtu jälitustoimingu protokollidest, kuidas teave on saadud ja pole viidet õigusabipalvele. 23.16 Kaitsjad kahtlevad, kas Eesti üldse kogus teavet õigusabitaotluse alusel või saadi seda muud kanalit pidi ja esitatud taotlus on üksnes formaalne. Asjas nähtub, et politseikoostöö sai alguse enne taotlust ning teavet on edastatud EUROPOL kirja kaudu. KrMS § 3 lg 1 sätestab, et Eesti menetlusõiguse kohaldumise korral välisriigis kehtib samasugune kord nagu konkreetne toiming leiaks aset Eesti Vabariigi enda territooriumil. Üldpõhimõtete kohaselt ei eksisteeri väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi menetlusõigusevälist tõendite kogumise võimalust – prokuratuur peaks kokkuvõtete tõendina käsitlemise eeldusena tõendama, et Hispaania Kuningriigi poolt toimetatu oli kooskõlas Eesti Vabariigis kehtivate kriminaalmenetluse põhimõtetega. Samuti tulnuks prokuratuuril tõendada, et sellist toimingut võisid Hispaania Kuningriigi õiguskaitseasutused sealse õiguskorra alusel teostada ja selleks tõendada kogu operatsiooni teostamise meetodeid. Poolale õigusabitaotlused esitati 09.03.2016 ja 07.10.2015, aga taotluste alusel saadud teave pärinev varasemast perioodist, seega rakendub samuti KrMS § 65. Uurimistoiminguid tohtinuks teha nende taotluste alusel pärast taotluste esitamist, mitte varem. Sama probleem esinevat ka Hispaania õigusabi taotlustega. 23.17 AC ütlused ei ole lubatav tõend. Tema deponeeritud ütluste avaldamisega rikuti J. Medunitsa kaitseõigust. AC süüdistusasi eraldati enne ütluste deponeerimist. KrMS § 691 alusel on võimalik deponeerida üksnes tunnistaja, mitte kaassüüdistatava ütlusi ja eraldamine teostati kaitsjate hinnangul just deponeerimise eesmärgiga, et AC ütlusi saaks kohtule esitada KrMS § 291 lg 1 p 1, 4 ja lg 2 alusel, kui ta peaks keelduma ütluste andmisest või tema

40(173)

asukohta ei suudeta kindlaks teha. Prokurör ei teinud piisavalt pingutusi AC asukoha tuvastamiseks, kuigi aadress oli teada, ega kasutanud võimalust kutse kättetoimetamiseks nt Hispaania ametiasutuste kaudu. Ka maakohus ei pidanud vajalikuks teha pingutusi AC kohtusse toomiseks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või tunnistajana osaleda samas asjas süüdistatav, s.o A. C. Lisaks olid eelmise kohtukoosseisu rahvakohtunikud Sirje Soo ja Diana Jašina, kellest viimane ei osalenud A. C ütluste deponeerimisel. Seega on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 1 või lg-s 2 sätestatu rikkumisega, sest deponeeriti ja asja arutati erinevate kohtukoosseisudega. Oluline on ka see, et deponeerimisel ei osalenud süüdistatavad ise, vaid kaitsjad. Pole õige, et süüdistatavad esitavad oma küsimused kirjalikult kaitsja kaudu. Lisaks ei küsitud üle 10 süüdistatavaga üldmenetluse asjas kolme kohtusaalis mitte viibinud süüdistatava seisukohta A. C süüasja eraldamise ja kokkuleppemenetluse kohaldamise kohta. Prokurör kirjutas A. Cle teksti ette, miks tunnistaja ei saaks ilmuda istungile (väidetavalt kardab süüdistatavaid). Seega polnud täidetud tingimused KrMS § 291 kohaselt A. C deponeeritud ütluste avaldamiseks selle asemel, et ta kohtus ära kuulata. Praegune kohtukoosseis pole A. Ct näinud, mis võib mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. A. C ütlustel on oluline kaal, aga neisse tuleb suhtuda kriitiliselt. Kohus pole arvestanud, et tunnistaja ütluste andmist võis mõjutada A. C vaimne seisund ja ebastabiilsus, mida kinnitas ka V. P. Paljasõnalised on tunnistaja ütlused, et D. Uritskiy ja J. Medunitsa tegutsesid kuritegude toimepanemisel ühiselt ja kooskõlastatult, samuti ei kinnita A. C versiooni Cullera kinnistul toimunust ükski tõend. B kinnitas, et narkootilise aine käitlemisega on seotud teised isikud. J. Medunitsa ei viibinud sel ajal Hispaanias. Samuti pole tõendeid, et VB sõiduautos olnud ja A. C ütlustes kirjeldatud narkootiline aine on samad. 23.18 IL, VVS, VB ja AK poolt toime pandud kuritegudel ei ole seost J. Medunitsaga. IL tegutses grupis VVSga, aga VVS mõisteti süüdi ühes 2014. a episoodis. Käesolevas süüdistusaktis on heidetud neile ette 11 kuriteo episoodi, milles VVS ja ILt pole süüdi mõistetud ning seosed J. Medunitsa ja IL vahel ei olnud tuvastatud enne 09.10.2014 otsust nr 1-14-7247. Puudub teave, millises koguses 11 korral narkootilist ainet veeti ja vaid ühel puhul tuvastati aine. J. Medunitsat ei seo mitte kuritegelik ühendus, vaid ehitustegevus. IL selgitas kohtuistungil, et J. Medunitsa pole seotud narkootiliste ainete ja selles osas antud korraldustega. Kõik juhised tulid Venemaalt Peterburist Sergei nimeliselt isikult ning GNlt, kes andsid ka auto ja raha. Vale on kohtu seisukoht, et IL ütlused on ebausaldusväärsed. Et narkootiliste ainetega on seotud hoopis teised isikud, kinnitavad ka VB ja AK. Lisaks – J. Medunitsa võeti kinni kahtlustatavana 14.12.2015, aga AKlt leiti narkootiline aine ja ta peeti kinni 24.12.2015. Seega ei olnud J. Medunitsal võimalust AKt kontrollida. Maakohus otsuse p-s 402 leidis, et süüdistatavate kinnipidamisega ühendus lakkas eksisteerimast, aga siis polnud võimalik ka AKl ühenduse huvides tegutseda ja pole tegemist ühenduse ja selle eesmärkide nimel toime pandud kuriteoga. 23.19 Ebaõige on kohtu väide, et J. Medunitsa hoidis kontrolli all VB poolt toimepandud kuriteoepisoode. VB, kes on süüdi mõistetud Poolas, andis ütlusi, et ei saanud korraldusi J. Medunitsalt vaid Tarjan nimeliselt isikult, kes elab Peterburis. Tarjan andis ka juhtnöörid seoses narkootikumidega ja auto. Hispaanias puutus VB kokku hispaanlase ja ukrainlase või leedukaga, keda kirjeldas. VB valdusest leiti 87,10 kg narkootilist ainet, mille ostuks pidi prokuröri versiooni järgi kuluma 130 500 kuni 174 000 eurot. Sellise summa olemasolu pole tuvastatud ja õigeks ei saa pidada kohtu järeldust, et J. Medunitsa otsis narkootikumide ostuks raha. VB episood leidis aset 29.07 kuni 03.08.2015, aga J. Medunitsa viibis sel ajal Moskvas, mida kinnitavad kaitsjate esitatud tõendid (booking.com veebilehe väljavõte ja andmed J. Medunitsa reisiajaloo kohta). Seega ei saanud J. Medunitsa hoida VB tegu kontrolli all. VBlt

41(173)

kinnipidamiselt leitud märkmed Skype kasutaja „XXX“ kohta, pole seotud J. Medunitsa isikuga. 23.20 Tõendamist pole leidnud kuritegeliku ühenduse olemasolu sõltumata erinevate isikute kinnipidamisest narkootikumide käitlemise eest, keda J. Medunitsa tundis. See ei saa olla võrdsustatav kuritegeliku ühenduse liikmeskonda kuulumisega, mille alusel teha järeldusi ühenduse liikmetena ühise eesmärgi nimel tegutsemisest. J. Medunitsa tegevust pole igapäevase juhtimise mõttes faktide ja tõenditega sisustatud. Prokurör kasutab modus operandit, mis on ekslik, sest J. Medunitsa süüdistused on kõik sisult erinevad, ei esine konkreetsele toimepanijale iseloomulikku ja spetsiifilist kuriteo toimepanemise viisi. Maakohtu poolt modus operandile tuginemine on ebaõige, sest puuduvad asjas ajalisruumiliselt niivõrd seotud ja sarnased kuriteod, mille pinnalt seda saaks väita ja modus operandile tuginemine on KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Ka narkootilise aine eritunnused (pakend,logo vms) on erinevate episoodide puhul erinev. See et erinevad isikud käitlesid narkootikume, viitab juhtumite erinevusele. Vale on ka narkootiliste ainete seos Venemaaga, kuna asjas pole kogutud tõendeid, et neid Venemaale viidi või sealt laaditi. Paljasõnaline on väide, et kullerid läbisid sarnase marsruudi alusel teekonda ja reisisid piirkonda, kus elasid J. Medunitsa, R. Verenitš ja D. Uritskiy Hispaanias, sest sarnases liikumistees pole midagi erilist. GPS väljavõtete ja vaatlusprotokollide pinnalt pole võimalik järeldada, et kullerid sõitsid süüdistatavate elukohta. J. Medunitsa süüdistused on sisult kõik erinevad, ei esine konkreetsele toimepanijale iseloomulikku ja spetsiifilist kuriteo toimepanemise viisi. Tõendite nappuse ja vastuolude korral tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatavate kasuks. 23.21 Kuritegeliku ühenduse elementide analüüs ei ole nõuetekohane. Ei ole võimalik lugeda tõendatuks KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivset koosseisu (süüdistuse kohaselt lõi J. Medunitsa koos eeluurimisel tuvastamata isikuga kolmest või enamast isikust koosneva kuritegeliku ühenduse 2012. aastal) – kolmest või enamast isikust koosnev – kui kolme või enamat isikut pole tuvastatud. Kui isikuid teada pole, ei ole võimalik sedastada isikute hulka. Süüdistusest puudub teave ka ühenduse loomise aja kohta ja selle loonud isiku kohta (kes koos J. Medunitsaga väidetavalt ühenduse lõi). Seega ei saanud J. Medunitsa värvata ILt ega VVS ühendusse, mida ei eksisteeri. Maakohus on tuvastanud ilma tõenditele viitamata, et J. Medunitsa korraldas hašiši transporti, andis korraldusi ja juhiseid ja varustas vajaminevaga isikuid, sh sõidukitega kullereid, ning korraldas Venemaa Föderatsioonis viibivatele isikutele hašiši edasiandmist. Puuduvad ka tõendid, et J. Medunitsa oleks tegelenud kuritegeliku ühenduse loomise, juhtimise ja uute liikmete värbamisega. Ühenduse olemasolu on tõendamata sõltumata mitme isiku kinnipidamisest narkootiliste ainete salakaubaveol erinevatel aegadel. Asjaolu, et J. Medunitsa neid isikuid varasemast tunneb ei saa olla võrdsustatav ühenduse liikmeskonda kuulumisega ja erinevate isikute seotus erinevate kuriteoepisoodidega ei moodusta automaatselt kuritegeliku ühenduse koosseisu. Asjas puuduvad tõendid, mis viitavad teiste allumist J. Medunitsa tahtele ja juhtimisele ega nähtu, et J. Medunitsat käsitletakse kuritegeliku ühenduse juhina ja ennast selle liikmetena alluvussuhtes. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et J. Medunitsa ise või teiste kaudu oleks tegelenud mingil kuritegelikule ühendusele omasel eesmärgil erinevate isikute koondamisega ühenduse struktuuri kujundamiseks ja ülesannete jaotamiseks. Puuduvad faktid KarS § 256 süüteokoosseisu inkrimineerimiseks. Erinevate isikute kinnipidamine hašiši veol Hispaaniast Venemaale, ei võimalda J. Medunitsat süüdistada, samuti ei võimalda seda sõiduautode

42(173)

ümberehitamine narkoainete veoks, puuduvad viited J. Medunitsa juhtivast rollist rahastamise, transpordi, autode ümberehitamise vahel. Otsusest ei selgu, milliseid autodega seotud otsuseid pidi J. Medunitsa tegema. Sergei Nikolajev tunnistas, et sai korraldusi autodesse peidikute ehitamiseks AŽ nimeliselt isikult. Seega ei saa tekitada Sergei Nikolajevi ja J. Medunitsa vahele seost, seos on S. Nikolajevi ja S. Kuznetsovi vahel, mis aga J. Medunitsasse ei puutu. Ei ole tõendeid, et J. Medunitsal oleks seos teiste süüdistatavatega, kes on narkootilisi aineid käidelnud. Kui kuritegeliku ühenduse juht ei hoia ühenduse poolt toimepandavat kuritegu oma kontrolli all, pole tema juhitav ühendus suunatud kuritegude toimepanemisele. 23.22 Ei saa pidada õigeks, et maakohus tegi paari telefonikõne pinnalt kindlaks kuritegeliku ühenduse püsivuse. Otsusest ei selgu J. Medunitsa teopanus, ega see, miks ei võinud S. Kuznetsov, IL, VB, AS, VVS, Sergei Nikolajev ja S. Matin tegutseda omapäi ja initsiatiivil. Kohus tuvastas väidetava ühenduse suunatuse narkokuritegude toimepanemisele üksnes VVS, VB ja AK valdusest saadud narkootilise aine kaudu koguses kokku 269,98 kg. Puuduvad tõendid, kuidas nende isikute toimepandud narkokuriteod seostuvad J. Medunitsa poolt väidetult juhitud ühenduse ja selle eesmärkidega. Samuti puuduvad tõendid, et kõik narkootiliste ainete käitlejad oleks panustanud ühendusele raha maksmisega või muul viisil. Maakohus tuvastas (otsuse p-s 405), et hinnanguliselt veeti Hispaaniast Venemaale 2480 kg hašišit. Süüdistusaktis leiti, et kogus oli 296 kuni 2392 kg. Kuivõrd seda on 88 kg vähem, kui maakohus tuvastas, on tegemist kohtu poolt KrMS § 268 lg 5 rikkumisega. Kuigi kaitsjate hinnangul pole kumbki number õige ja tuleks lähtuda reaalselt leitud aine kogusest. Hašišihinna arvutamisel tuleks Riigikohtu praktika alusel lähtuda minimaalse summa arvesse võtmisest, mille tulemusena oleks 269 kg leitud aine maksumus kokku 134 500 eurot. Sellest summast pidanuks maha arvama ka kulutused. 23.23 Maakohus on tõendite hindamisel teinud vigu KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mistõttu tuleb ringkonnakohtul anda tõenditele uus hinnang. KVP ei ole eristaatuses tunnistaja ja tema ütlustes ei esine vastuolusid, need on usaldusväärsed. Usaldusväärsed on ka AÕ ütlused. Kohus on põhjendamatult kahelnud ka S. Kuznetsovi ütlustes, et sai J. Medunitsalt raha raviprotseduurideks. Õige pole kohtu järeldus, et J. Medunitsa ja S. Kuznetsov olid juhtimisküsimustega tegelevad „nemad“ või „nad“. Mitmete telefonide leidmine ja sularahaülekannete tegemine ei viita kuritegelikule ühendusele. Paljasõnaline on kohtu järeldus, et R. Verenitš pidas bossiks J. Medunitsat. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et D. Uritskiy ja J. Medunitsa käsutasid kuritegeliku ühenduse rahalisi vahendeid kokkulepitud reeglite alusel. Kohus on teinud ebaõige järelduse, et XXX tn läbiotsimiselt leitud märkmik kuulub J. Medunitsale, sest tegu on GMle kuuluva märkmiku ja tema poolt tehtud märkmetega. 23.24 Kohtuotsuses puuduvad tõendipõhised viited, mille alusel kohus luges J. Medunitsa ütlused tõendina ebausaldusväärseks ja pole järjepidevad. Kohus on süüdistatava ütlustele hinnangu andmisel läinud vastuollu kohtupraktikaga, sest J. Medunitsa ütlustes ei esine vastuolusid, tegu on usaldusväärse tõendiga, mis kinnitab kaitseversiooni. Paljasõnalised on maakohtu järeldused J. Medunitsa ütluste ebausaldusväärseks hindamisel sularaha ning sissetulekute kohta, kuigi vara legaalset päritolu on tõendatud erinevate dokumentaalsete tõenditega. Tõenditest nähtuvalt oli J. Medunitsal pikema aja jooksul rahaliste vahendite nappus, mis ei viita kuritegeliku ühenduse kaudu rahalise tulu teenimisele. Nt on tõsi, et S. Kuznetsovi ja J. Medunitsa vahel toimunud kõnes 11.07 oli J. Medunitsal vaja raha, et „palgad ära teha“ ehk Hispaania töölistele maksta. Pole loogiline, et kuritegeliku ühenduse väidetaval juhil puudusid 2014-2015 rahalised vahendid aegajalt ja seda olukorras, kus

43(173)

narkootilise aine käitlemisest saadav kasu pidi süüdistuse kohaselt olema 592 000 kuni 4 784 000 eurot. J. Medunitsa kinnipidamisel ei ole ära võetud suuri rahasummasid või esemeid, mis viitaksid suurtes kogustes narkootilise aine käitlemisele. On tõendatud, et arestitud sõiduauto Porsche kuulub GMle ja on ka soetatud tema rahaliste vahenditega. 23.25 Kohtu põhjendused vara konfiskeerimise ja asenduskonfiskeerimise osas on ühekülgsed. Nõustuda ei saa otsuse p-s 130.66 haavlipüssina käsitletud relva hävitamisega, kuna tegu on pneumopüstoliga. Otsuses asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud objektide osas on vastuolusid, nt J. Medunitsa käekell on arvatud teise süüdistatava objektide hulka. 23.26 J. Medunitsa varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokoll, ei ole asjakohane ega iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes ja selle järeldused pole õiged. Tõendamiseks tulnuks kajastada J. Medunitsa pangakonto väljavõtteid täielikult vaatlusprotokollis. Vaatlustele lisatud CD-plaadid ei sisalda algandmeid. Vaatlusest on välja jäetud täielikult J. Medunitsa sularahas saadud sissetulekud ja laenud ja Hispaania sissetulekud, mis moodustavad märkimisväärse osa sissetulekutest. Prokuratuur ei ole esitanud tõendeid, mis annaks eeldada, et vara on soetatud kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel. Asjaolu, et sissetulekuid pole deklareeritud, ei anna alust selliseks järelduseks, sest kõiki sissetulekuid ei pruugitagi deklareerida. Kaitsjad on vara legaalse päritolu kinnituseks esitanud hulgaliselt tõendeid ja III isiku ütlused, mida kohus pidas põhjendamatult pidanud ebausaldusväärseks. 23.27 Otsuses pole jälgitav, kuidas kujunes J. Medunitsalt konfiskeerimise asendamise korras välja mõisetud summa 750 000 eurot. Kohus leidis, et J. Medunitsa legaalsel teel saadud raha on segunenud kuritegelikuga, kuid ei selgitanud, millises summas. Seega kaitsjate vastuväited ei jõudnud kohtu teadvusesse, sest otsuses puudub arutlus kaitsjate esitatud tõendite kohta. Tähelepanuta on jäetud, et J. Medunitsa võttis laenu ja sai agendilepingu alusel kogusummas 1 366 822,60 eurot Eesti ja Venemaa krediidiasutustelt. Konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetud 750 000 eurost tuleks maha arvestada KarS § 832 lg 1 alusel laiendatud konfiskeeritud vallasasjade väärtus. 750 000 euro konfiskeerimine ei ole proportsionaalne, kuna kaitsjate arvutuse kohaselt sai reaalselt kätte saadud 269 kg narkootikumide käitlemisega teenida 134 500 eurot.

44(173)

24.2 J. Medunitsa kaitsja K. Tuul leiab prokuröri apellatsioonile esitatud vastuväidetes, et XXX kinnistu suhtes pole võimalik kohaldada laiendatud konfiskeerimist KarS § 832 alusel. Tegu on legaalse varaga ja seepärast asuski maakohus seisukohale, et pole võimalik prokuröri taotlust kinnistu arestituks jätmiseks rahuldada. Nõude tagamiseks ei ole võimalik kohaldada laiendatud konfiskeerimist. Riigiprokurör pole tõendanud kinnisasja väärtust. TsMS 378 lg 4 kohaselt tuleb tagava abinõu valikul arvestada, et see koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada põhjendatuks. Asjakohatu on prokuröri etteheide, et kohus jättis vastuseta küsimuse, mil viisil kohtu hinnangul nõude täitmine kõige reaalsem oleks. Kohus märkis, et puudub igasugune ülevaade ja teadmine turuväärtusest käesoleval hetkel. Menetlejatel ja prokuröril tuleb välja selgitada varaline väärtus, mida isikult võidakse tema süüdimõistmise korral konfiskeerida või asendada, ja teisalt arestitava vara (tagatis)väärtus (RKKKm 1-18-1170 ja RKKKm 3-1-1-21-15). Riigikohus on selgitanud, et arestitava vara väärtuse (hinna) kindlaksmääramisel tuleb väärtust arvesse võtta lahendi tegemise ajal (RKKKm 3-1-1-92-14). Kuigi konfiskeerimisel kohaldub ümberpööratud tõendamiskoormus, mis laieneb üksnes vara seadusliku päritolu tõendamisele, siis ülejäänud eelduste tõendamise koormus on alati prokuratuuril (RKKK 3-1-1-12-11). Käesoleval hetkel puuduvad andmed, mis seisundis kinnisasi on ja kuidas seda kriminaalmenetluse ajal üleval peeti. Proportsionaalsuse põhimõtet arvesse võttes tuleks eelistada asenduskonfiskeerimise tagamiseks abinõu kasutamisel kinnisasjale hüpoteegi seadmist, mille seadmisel tuleb aga esmalt tuvastada kinnisasja turuväärtus. Käesoleval juhul pole aga prokurör turuväärtust kinnitavaid dokumente, nt hindamisakt, müügikuulutus, vaatlusprotokoll jms, esitanud. Samuti tuleb arvestada, et vara arestimisele seab ajalised piirid menetluse mõistliku aja põhimõte, mis võib teatud asjaoludel tuua kaasa vara aresti alt vabastamise omandiõiguse ülemäärase riive lõpetamiseks. Nimetatud põhimõtte järgimata jätmise näol on tegemist vara arestimisel esineva õigusrikkumisega, mis võib kaasa tuua riigivastutuse (RKKKm 3-1-1-9114). Käesolevas asjas ongi maakohus tunnistanud mõistliku menetlusaja riivet, vähendades sel põhjusel mõistetud karistusi. Samas jättis maakohus selles kontekstis arvestamata, et ebamõistliku menetlusaja riive kompenseerimiseks tulnuks vähendada ka konfiskeerimisenõuet. Maakohtu pädevus on KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel vähendada isikult välja mõistetava rahasumma suurust (RKKK 3-1-1-4-17). 24.3 Stanislav Nikolajevi kaitsja S. Sillar leiab vastuväidetes, et prokuröri väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. KarS §-de 184 ja § 189 koosseis on paljuski sarnane ja sätete vaheline piir on vaieldav. Süüdistusaktis polnud määratletud, milline teokirjeldus on kvalifitseeritav KarS § 184, milline § 189 järgi. On selge, et sõiduautodesse peidikute valmistamine on kvalifitseeritav KarS § 189 järgi, aga S. Nikolajevi tegevused, mis vastavad prokuröri arvates KarS § 184 lg 1 p 1, 2 teole, on selgelt ja üheselt mõistetavalt toodud esmakordselt välja alles apellatsioonis. Aga siingi pole prokurör suutnud määratleda, kas S. Nikolajev valmistas, omandas, valdas, andis edasi, vedas või kuidagi muud moodi käitles narkootilist ainet ning millist narkootikumi ja pole tõendatud S. Nikolajevi teadmist sellest, et S. Matin paneb toime salakaubavedu. Sama puudutab 2015. märtsis S kasutuses olnud sõiduki rehvide vahetamist. Kaastäideviimisena teo kvalifitseerimiseks peab kuriteo kaastäideviija tegu valitsema. Mõistatuseks jääb, kuidas saab sõiduki remondi või rehvide vahetamise faktist tuletada narkootikumide käitlemisteo valitsemist. Prokuröri seisukohad apellatsioonis on väheveenvad. Puutuvalt maakohtu seisukohta S. Nikolajevile sõiduvahendite tagastamisest leiab kaitsja, et tegu on diskretsiooniotsusega, mis ei ole õige ega vale, aga apellatsioonist ei nähtu, miks ei võinud kohus sõiduvahendeid tagastada. Prokuröri teistsugune arvamus ei anna alust selles osas otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks.

45(173)

24.5 Süüdistatav I. Šemjakina teatas 07.03.2022 kirjalikult ringkonnakohtule, et ei soovi Harju Maakohtu 20.10.2021 otsusele apellatsiooni esitada.

arutamisele avalikul

25.2 Ringkonnakohus vaatas enne kriminaalasja arutamiseks määratud 13.09.2022 ja 16.09.2022 istungeid läbi süüdistatava S. Kuznetsovi ja tema kaitsja S. Sillari, süüdistatavate R. Verenitši ja Sergei Nikolajevi kaitsja A. Smelovi ja J. Medunitsa kaitsjate K. Nammi ja K. Tuule apellatsioonides esitatud taotlused tühistada maakohtu 20.10.2021 resolutiivotsus osas, milles kohus vahistas süüdistatavad kohtusaalist kohtuotsuse täitmise tagamiseks, tühistades vahistamise asendustõkendina kohaldatud elektroonilise valve. Kaitsjad taotlesid kohaldada süüdistatavate suhtes asendustõkendina elektroonilist valvet. Kuigi süüdistatav D. Uritskiy ja tema kaitsja A. Ennok ei taotlenud apellatsioonides D. Uritskiy tõkendi asendamist ja kõnealuse taotluse esitas kaitsja A. Ennok 2022. augustis, vaatas ringkonnakohus selle läbi 16.09.2022. Kolleegium tühistas 07.09.2022 ja 19.09.2022 määrustega Harju Maakohtu 20.10.2021 resolutiivotsuse süüdistatavatele kohaldatud tõkendite osas ning kohaldas süüdistatavate S. Kuznetsovi, J. Medunitsa, S. Nikolajevi, R. Verenitši ja D. Uritskiy suhtes asendustõkendina elektroonilist valvet. Süüdistatavate S. Kuznetsovi, J. Medunitsa, S. Nikolajevi ja R. Verenitši suhtes on kohaldatud elektroonilist valvet alates 26.09.2022, D. Uritskiy osas alates 06.10.2022. Seega kolleegium ei käsitle alljärgnevas otsuses süüdistatavate ja kaitsjate apellatsioonides esitatud taotlusi Harju Maakohtu 20.10.2021 resolutiivotsusega kohaldatud tõkendi vahistamise muutmiseks. 25.3 15.11.2022 lahendas ringkonnakohus istungil J. Medunitsa kriminaalhooldaja taotlust elektroonilise valve tühistamiseks ja süüdistatava vahistamiseks, mille ringkonnakohus jättis 17.11.2022 määrusega rahuldamata. 25.4 13.09.2022 ja 16.09.2022 toimunud ringkonnakohtu istungitel jäid kõik apellandid enda apellatsioonides väljendatud seisukohtade ja esitatud taotluste juurde. Süüdistatavad toetasid oma kaitsjate apellatsioone, süüdistatavad S. Kuznetsov, D. Uritskiy ja R. Verenitš jäid enda apellatsioonide juurde. Süüdistatavad ja kaitsjad palusid jätta prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Prokurör palus jätta rahuldamata kaitsjate ja süüdistatavate apellatsioonid ja rahuldada prokuratuuri apellatsioon. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, sh prokuröri poolt ringkonnakohtu istungil kohtule esitatud jälitustoimikute materjalidega, apellantide seisukohtadega ja taotlustega ning kuulanud ringkonnakohtu istungil ära kohtumenetluse pooled, asub järgmistele seisukohtadele. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsjate apellatsioonides toodud väidetega ning kannatanute esindajate ja kaitsjate seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale.

46(173)

I Arutatavas asjas on K. Novikovi kaitsja G. Kull, J. Medunitsa kaitsja M. Smyrnov ja Sergei Nikolajevi ja R. Verenitši kaitsja A. Smelov esitanud apellatsioonides muu hulgas taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu. Ülejäänud süüdistatavad ja nende kaitsjad mõistliku menetlusaja möödumise põhjendusega kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusi esitanud pole. Kohtupraktika kohaselt, kui kaitsjate apellatsioonis on esitatud taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu KrMS § 2742 lg 1 alusel, siis tuleb kohtul lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse lõpetamisele ka süüdistatava õigeksmõistmist (vt RKKKm nr 1-17-10050, p 11). Seega lahendab kolleegium esmalt kaitsjate apellatsioonides esitatud taotluse lõpetada kriminaalmenetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Kohtupraktika kohaselt, kui kohus leiab, et mõistlik menetlusaeg on küll möödunud, aga seda on võimalik heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega, saab ta jätkata süüküsimuse lahendamist (vt RKKKm nr 1-17-10050, p 11). Seega kaalub kolleegium esmalt, kas rikkumise heastamismeetmena menetluse lõpetamine on kohane meede. Kuivõrd taotlus menetluse lõpetamiseks on esitatud K. Novikovi, S. Nikolajevi, R. Verenitši ning J. Medunitsa osas, siis kontrollib kolleegium, kas nende osas alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Esmalt märgib kolleegium, et apellandid esitasid taotluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamiseks ka maakohtule. Maakohus on otsuses käsitlenud taotlusi lahendades mõistliku menetlusaja hindamiseks vajalikke asjaolusid (vt otsuse lk-d 4449). Kolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, mis puudutavad kohtuasja keerukust ja arutatava asja menetluse kestusega seotud asjaolusid, samuti kohtu poolt kaalutud ja arvestatud avalikku menetlushuvi, lisades täiendavalt järgmist. Maakohus on kohus kaalunud seda, millisel määral on rikutud süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Samuti on kohus kaalunud menetluse jätkamise kaasuks rääkivaid asjaolusid. Maakohus on näidanud ära, kuidas on pikaleveninud kriminaalmenetlus süüdistavaid mõjutanud. Maakohus arvestas kõigi süüdistatavate osas mõistliku menetlusaja alguseks kahtlustatavana kinnipidamise aja, st K. Novikovi, S. Nikolajevi, ning J. Medunitsa puhul alates 14.12.2015, s.o maakohtu resolutiivotsuse tegemise aja seisuga 5 aastat 10 kuud ja 6 päeva ja R. Verenitši puhul alates 27.01.2016., s.o 5 aastat 8 kuud ja 23 päeva. Maakohus tõi välja, et kohtueelne menetlus kestis 14.08.2014 kuni 21.10.2016. Kohtu alla anti süüdistatavad Harju Maakohtu poolt 28.10.2016. Maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtuvalt kohtueelses menetluses viivitusi ei toimunud. Kolleegium tõdeb, et arvestades arutava asja mahukust, keerukuse, raskete avaliku julgeoleku ja rahvatervisevastaste I astme kuritegude peitkuritegudele omast eripära, mis raskendas tõendite kogumist, samuti rahvusvahelise õigusabi raames tõendite kogumist ning tõenduslikku keerukust ja mahukust, on kohtueelne menetlus toimunud (arvestades kahtlustatavate kinnipidamist 14.12.2015 kuni 21.10.2016) tõhusalt ja ilma venitusteta. Maakohus tõdes mõistliku menetlusaja kontekstis, et alates 28.10.2016 alanud kohtumenetluses esines siiski viivitusi, mis olid seotud kohtukoosseisu vahetumisega ning alates 06.12.2019 kriminaalasja arutamise alustamisega uue kohtukoosseisu poolt uuesti kohtuliku uurimise algusest. Samas arvestas kohus, et kriminaalasjas esitati süüdistus neljateistkümnele isikule, kellest osa eraldati kokkuleppemenetluse kohaldamiseks ja kohtuasjas üldmenetluses arutati üheteistkümne isiku süüdistusi. Maakohus leidis kokkuvõtvalt, et kuigi riigivõimu käitumise tõttu kohtumenetlus

47(173)

pikenes, on ka kaitsjad obstruktsionistliku käitumisega kohtumenetlust venitanud. Seejuures viitas maakohus samas asjas 18.11.2019 Riigikohtu poolt tehtud määruses kirjapandule. Kokkuvõttes maakohtu hinnangul ei olnud kohtulahendi kuulutamise hetkeks mõistlik menetlusaeg asjas möödunud, sest riik on asja mahukust ja keerukust arvestades viinud menetlust läbi aktiivselt. Maakohus arvestas J. Medunitsa, Sergei Nikolajevi ja R. Verenitši puhul, et süüdistatavad on viibinud vahi all, kuid 19.06.2020 vabastas Riigikohus J. Medunitsa vahi alt ja asendas vahistamise elektroonilise järelevalvega, R. Verenitši vahistamine asendati 23.02.2016 elektroonilise valvega, Sergei Nikolajevi vahistamine asendati 07.05.2020 elektroonilise valvega ja K. Novikov oli kahtlustatavana kinni peetud 2 päeva ning tema suhtes on kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Kohus tõdes et tuleb arvestada asjaolu, et J. Medunitsa, Sergei Nikolajev ja R. Verenitš viibisid väga pikalt vahi all, mistõttu riivati ulatuslikult nende põhiõigusi. Maakohus tõdes, et kriminaalmenetlus on süüdistatavatele olnud häiriv ja menetlus on pälvinud ka avalikku tähelepanu, kuid kohtumenetluses on lahendini kulgenud mõistliku aja jooksul. Kohtupraktika kohaselt tuleb menetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada vaid siis, kui selle jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (vt nt RKKKm 1-17-10050, p 26, nr 3-1-1-4-17, p-d 37 ja 38 koos viidetega). Avaliku menetlushuvi puhul on oluline kuritegude raskus ning avaliku menetlushuvi kaalumisel saab lähtuda ainult sellest kuriteost, milles süüdistatavaid süüdistatakse. Maakohus hindas ka avalikku menetlushuvi ning pidas seda kõneluses asjas õigustatult märkimisväärseks, sest tegu on raskete avaliku julgeoleku ja rahvatervisevastaste I astme kuritegudega, mida on toime pandud pika aja jooksul. Maakohtu hinnangul ohustasid kuritegeliku ühenduse liikmete teod kaitstavaid õigushüvesid ulatuslikult, millega kolleegium nõustub. KrMS § 2742 lg 1 järgi lõpetatakse menetlus mõistliku menetlusaja nõude rikkumise korral, kui seda ei ole võimalik muul viisil heastada. Kolleegiumi hinnangul ei ole ka praeguseks (ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks) arvestades maakohtu põhjendusi, hoolimata mõistliku menetlusaja nõude rikkumisest ja riive süvenemisest alust rahuldada J. Medunitsa kaitsja M. Smirnovi, K. Novikovi kaitsja G. Kulli ja Sergei Nikolajevi ja R. Verenitši kaitsja A. Smelovi taotlusi süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kolleegium märgib, et maakohus kuulutas arutatavas asjas resolutiivotsuse 20.10.2021, kuid lükkas kohus otsuse tervikteksti kuulutamist edasi ning kohtumenetluse pooltele tehti vaidlustatud esimese astme kohtu terviklahend teatavaks 18.02.2022. Maakohus tühistas 20.10.2021 otsuse resolutiivosa kuulutamisel J. Medunitsa, Sergei Nikolajevi ja R.Verenitši suhtes vahistamise asendamisena kohaldatud elektroonilise valve ja võttis süüdistatavad kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohtusaalist vahi alla. See intensiivne tagamismeede mõjutab kahtlemata mõistliku menetlusaja riivet kõigi vahistatud süüdistatavate puhul. Samas tuleb arvestada, et ringkonnakohus asendas 07.09.2022 määrustega süüdistatavate suhtes kohaldatud vahistamise taas elektroonilise valve kohaldamisega. Kolleegium toob eraldi välja, et arutatavas asjas lõppesid apellatsioonitähtajad (otsuse tõlke kättesaamisest arvates) 2022. aasta maikuu teisel poolel. Ringkonnakohus määras 15.06.2022 kõnealuses asjas (eelnevalt apellantidega kohtuistungiteks sobivaid aegu kooskõlastades) apellatsioonid arutamisele 13.09.2022 ja 16.09.2022 istungitele. 24.08.2022 ja 16.09.2022 vaatas kolleegium eraldi istungitel läbi apellantide taotlused J. Medunitsa, S. Kuznetsovi, D. Uritskiy, Sergei Nikolajevi ja R. Verenitši vahi all pidamise asendamiseks elektroonilise valvega. Kolleegium määras otsuse kuulutamise ajaks 28.02.2022 ja pikendas seda määrusega

48(173)

kuni 03.05.2022. Seega on apellatsioonimenetlust viidud läbi aktiivselt, kuid kriminaalmenetluse kestus on ühtlasi ka pikenenud, ulatudes ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga üle seitsme aasta. Kolleegiumi hinnangul ei muuda eelnimetatud asjaolud kohtupraktikas väljakujunenud arusaama, et menetluse lõpetamine peab pärast kriminaalmenetluse kõige töö- ja ajamahukama osa, s.o pärast kohtumenetlust maakohtus, olema erandlik. Riigkohtu praktika kohaselt tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse lõpetamine seoses menetluse mõistliku aja möödumisega ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, vaid edasise rikkumise ärahoidmisele (vt RKKKo-d 1-20-9006, p 19 ja 1-17-3371, p-d 59-60). Kolleegium tõdeb, et kuigi süüdistatavad J. Medunitsa ja Sergei Nikolajev ning R. Verenitš on pidanud taluma menetluses kriminaalmenetlust tagavate toimingute tegemisest tingitud piiranguid ja nende eraellu on intensiivselt sekkutud ning süüdistatavate õigust mõistlikule menetlusajale on ajalises aspektis on rikutud ulatuslikult, esineb asjas jätkuvalt arvestatav avalik menetlushuvi, mida maakohus on otsuses põhjendanud. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei riiva menetluse jätkamine J. Medunitsa, R. Verenitši, Sergei Nikolajevi ja K. Novikovi õigusi menetlusele mõistliku aja jooksul niipalju, et see oleks ebaproportsionaalne võrreldes asjas esineva kõrge avaliku menetlushuviga. Seega jätab kolleegium kaitsjate G. Kulli, A. Smelovi ja M. Smirnovi taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu rahuldamata. II Järgmiseks võtab kolleegium seisukoha J. Medunitsa kaitsjate K. Nammi ja K. Tuule, K. Novikovi kaitsja G. Kulli ja süüdistatava S. Kuznetsovi apellatsioonides esitatud taotluste osas tühistada maakohtu otsus KrMS § 339 lg-s 1 loetletud menetlusnormide oluliste rikkumiste tõttu ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. K. Novikovi kaitsja G. Kull leiab apellatsioonis, et maakohtu otsus ei vasta KrMS § 312 p-de 1 ja 2 nõuetele, sest otsus olevat rajatud kaudsetele väidetele, mille tõenduslik külg on tõendamata. Kaitsja arvates on maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ja lg-s 2 sätestatut, sest otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Samas palub kaitsja mõista K. Novikovi õigeks kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Seega on kaitsja apellatsioonis esitatud taotlused oma olemuselt vastuolulised. Kolleegium selgitab, et kui ringkonnakohus tuvastab maakohtu poolt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise, ei ole ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsuse tühistamisel ise sisulist otsust teha, vaid kriminaalasi tuleb saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks tulenevalt KrMS § 341 lg-st 2. KrMS § 339 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus tunnistada oluliseks rikkumiseks muu rikkumise. Sel juhul saadab ringkonnakohus kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus vaid sel juhul, kui apellatsioonimenetluses ei ole seda rikkumist võimalik kõrvaldada. Riigikohtu praktika kohaselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 tähenduses kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele tegemist juhul, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus (vt nt RKKKo 3-1-1-13-12, p 12 ja RKKKo 3-1-1-15-13, p 10). Kolleegium sellist vastuolu kohtuotsuse põhiosas kirjapandu ja resolutiivosa järelduse vahel K. Novikovi süüdimõistmisel ja karistamisel ei tuvastanud. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on

49(173)

loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa aga rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15). Kolleegiumi hinnangul on kaitsja G. Kulli etteheide KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisele seega ainetu, sest arutatavas kohtuasjas ringkonnakohus selliseid vastuolusid maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel ei tuvastanud. Süüdistatav S. Kuznetsov taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeks mõistmist. Samas leiab apellant, et maakohus on teinud suure hulga vigu ja materjalide analüüsimise asemel on uskunud prokuröri. Sel põhjusel taotleb süüdistatav, juhul kui ringkonnakohtul on probleem kõiki materjale analüüsida, saata kriminaalasi tagasi Harju Maakohtule täpsemaks analüüsiks ja uue otsuse tegemiseks. Kolleegium märgib, et süüdistatava S. Kuznetsovi kaitsja S. Sillar pole esitanud apellatsioonis taotlust saata otsuse tühistamisel kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Kuigi süüdistatav S. Kuznetsov ei ole omakäelises apellatsioonis maakohtule kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumist ette heites viidanud konkreetsele sättele, järeldub kaebusest, et süüdistatav peab silmas otsuses põhjenduste puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Esmalt märgib kolleegium, et süüdistatav ei ole peale üldiste etteheidete, et maakohus olevat uskunud prokuröri ja jätnud materjalid analüüsimata, põhjendanud oma väiteid sisuliselt. Seejuures on süüdistatava apellatsioonis esitatud taotlused enda õigeksmõistmiseks ja samas kohtuasja tagasisaatmiseks Harju Maakohtule uueks arutamiseks omavavahel vastuolus. Kuivõrd taotluse saata kriminaalasi põhjenduste puudumise tõttu tagasi maakohtusse uueks arutamiseks on esitanud ka J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul, käsitleb kolleegium nende taotluste põhjendatust süüdistatava S. Kuznetsovi taotlusega järgnevalt ühiselt. J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul taotlevad apellatsioonis süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeks mõistmist, millise taotluse on esitanud ka J. Medunitsa kolmas valitud kaitsja M. Smirnov. Erinevalt M. Smirnovist taotlevad K. Namm ja K. Tuul lisaks kohtuotsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise alusel. Kaitsjad leiavad, et maakohtu menetluses esineb hulgaliselt KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 12 ning lg 2 rikkumisi ning taotlevad sel põhjusel maakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. Apellantide arvates põhjustab praeguses asjas KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumist otsuses tõendite analüüsi puudus ja prokuröri teeside kordamine ning kaitsjate täiendavate tõendite ja kaitseväidete arvestamata jätmine, mis apellantide hinnangul toob kaasa KrMS § 341 lg 2 alusel kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise teises kohtukoosseisus. Kriminaalasja tagasisaatmist põhjendavad kaitsjad veel ka maakohtu poolt tehtud ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumistega KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ka J. Medunitsa kaitsjate K. Nammi ja K. Tuule apellatsiooni taotlused on vastuolulised. Lisaks eelnevale on apellandid taotlenud samal ajal ringkonnakohutult uue otsuse tegemist ja süüdistatava J. Medunitsa õigeksmõistmist põhjendusega, et maakohus on teinud KrMS § 339 lg 2 tähenduses vigu ja ringkonnakohtul tuleks anda tõenditele uus hinnang. Kolleegium tõdeb, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumist kohtuotsuse tegemisel on üldsõnaliselt ja ilma KrMS §-s 339 sätestatud konkreetsetele alustele viitamata heitnud maakohtule ette ka teised apellandid. Nii leiab D. Uritskiy kaitsja A. Ennok, et maakohus on otsuse tegemisel lähtunud prokuröri fantaasiast ja teinud vigu tõendite hindamisel ja tema kaitsealuse D. Uritkskiy arvates on maakohus otsuses nõustunud prokuröri loogikaga. Kolleegiumi hinnangul on süüdistatava D. Uritskiy ja tema kaitsja etteheiteid sisuliselt

50(173)

põhjendamata. Süüdistatavate R. Verenitši ja Sergei Nikolajevi kaitsja Smelovi arvates on otsus põhjendamata, ega rajane kogutud tõenditel. Lisaks heidab kaitsja maakohtule ette kohtuliku uurimise ühekülgsust. Neid kaitsja Smelovi väiteid peab kolleegium põhjendamatuks, sest maakohtus arutatu ja otsuses kirjapandu kinnitavad vastupidist. J. Kivoneni kaitsja K. Sitska on apellatsioonis teinud sisustamata viite menetlusnormide rikkumisele maakohtu poolt ja pole esitanud väite kinnituseks ka põhjendusi. Süüdistatava S. Kuznetsovi kaitsja S. Sillar heidab ette maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vigu. Kolleegium märgib siinkohal, et maakohtu poolt KrMS §-s 61 sätestatu järgmist tõendite hindamisel käsitletakse edaspidi otsuse järgnevates osades. Kolleegium nendib, et kuigi süüdistatava D. Uritskiy ja tema kaitsja ning süüdistatavate R. Verenitši ja S. Nikolajevi kaitsja apellatsioonides tehakse samuti etteheiteid maakohtu otsuse põhjendatusele, ei ole taotle apellandid erinevalt J. Medunitsa kaitsjatest K. Nammist ja K. Tuulest ja süüdistatav S. Kuznetsovist, kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kolleegium selgitab, et KrMS §-s 339 lg 1 p-s 7 sätestatud põhjenduste puudumine kohtuotsuses on KrMS § 341 lg 2 kohaselt käsitatav sellise olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamisel kriminaalasja tagastamise maakohtule. KrMS § 339 lg-s 2 sätestatu alusel võib ringkonnakohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Sel juhul saab kriminaalasja saata maakohtule aga uueks arutamiseks siis, kui ringkonnakohtus ei ole see rikkumine kõrvaldatav. Apellatsioonides ei ole näidatud, kuidas või kas mingi väidetav kriminaalmenetlusnormi rikkumine võis endaga kaasa tuue põhjendamatu või seadusevastase otsuse. Kui apellant leiab, et ringkonnakohus peaks tunnistama KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliseks mingi muu maakohtu menetlusõiguse rikkumise, peab apellatsioonis esitama põhjendused, milles seisneb maakohtu rikkumise olemus ja olulisus, mis võis kaasa tuua ebaseadusliku kohtulahendi ja miks see rikkumine ei ole ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav. Kolleegiumi hinnangul üheski eelnimetatud apellatsioonis viiteid sellistele kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele ei tuvastanud, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Kuigi J. Medunitsa kaitsjate K. Nammi ja K. Tuule apellatsioonis väidetu kohaselt esineb praeguses asjas KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 12 ning lg 2 tähenduses „hulgaliselt“ menetlusnormide rikkumisi, on nende sisustamisel piirdutud lisaks etteheidetele maakohtu otsuse põhjendatusele eeskätt viidetega ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtete rikkumisele seoses maakohtu poolt tõendite lubatavusele ja kaitsjate täiendavate tõendite arvestamata jätmise tõttu. Ringkonnakohus käsitleb neid kaitsjate väiteid edaspidi ka tõendite lubatavuse küsimusi puudutavas osas. Kõigepealt kontrollib kohus süüdistatava S. Kuznetsovi ja J. Medunitsa kaitsjate K. Nammi ja K. Tuule väiteid, kas maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses, kuna apellandid taotlevad saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Ühtlasi võtab ringkonnakohus seisukoha J. Medunitsa kaitsjate etteheitete osas seoses maakohtu poolt võimaliku ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtete rikkumisega KrMS 339 lg 1 p 12 tähenduses. Kolleegium selgitab, et kehtiva Riigikohtu praktika kohaselt on KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine käsitatav mitte KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud olulise rikkumisena, vaid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Selleks saab pidada näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavust või veenvust. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise

51(173)

kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on otsesõnu käsitatavad KrMS § 339 lg 1 ps 7 kohtuotsuses "põhjenduste puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt nt RKKKm 1-17-11182/201, p 24, RKKKo 3-1-1-63-14, p 9.1, RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Kolleegiumi hinnangul ei ole arutatavas asjas jäänud kohtuotsuse põhiosa tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Järelikult saaks süüdistatava S. Kuznetsovi ja J. Medunitsa kaitsjate K. Nammi ja K. Tuule apellatsioonides osutatud rikkumiste esinemise korral kehtiva kohtupraktika kohaselt rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega on praeguses asjas välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu süüdistatava S. Kuznetsovi apellatsioonist sisulisi põhjendusi, millised maakohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumised ja millisel moel KrMS § 339 lg 2 tähenduses mõjutasid kohtuotsuse põhjendatust või seaduslikkust peale etteheite, et maakohus on lähtunud prokuröri versioonist. Sarnaselt on maakohtu otsust kritiseerinud ka J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul, kelle arvates rajaneb maakohtu otsus valdavalt prokuröri süüdistuskõnele. Apellandid leiavad, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust, kui kordas otsuses prokuratuuri väiteid, aga jättis esitamata omapoolse tõendite analüüsi, ega teinud viiteid konkreetsetele tõenditele. Samuti peavad kaitsjad põhjendamiskohustuse rikkumiseks tõika, et maakohus ei arvestanud kaitsjate esitatud tõendite ja kaitseargumentidega. See riivavat ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Veel olevat maakohus rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, jättes kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel 20.10.2021 suuliselt esitamata otsuse põhjendused. Kolleegium süüdistatava S. Kuznetsovi ja J. Medunitsa kaitsjatega ei nõustu. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus rikkus otsuse tegemisel KrMS §-s 3051 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõudeid kohtuotsuse seaduslikkusele ja põhjendatusele sel viisil, et arutatavas asjas saaks rääkida kriminaalmenetlusnormi rikkumisest KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kolleegiumi hinnangul on käesolevas asjas maakohus rajanud otsuse kohtuliku uurimise esemeks olevatele tõenditele, ja asjaoludele, mille kohta said kohtuistungiprotokollide kohaselt pooled oma arvamust avaldada. Maakohtu otsusest nähtub hinnang nii J. Medunitsa kaitsjate vaidlustes esitatud argumentidele, kui ka küllaldased põhjendused selle kohta, millised kaitsjate esitatud täiendavaid tõendeid kohus otsuse tegemisel kõrvale jättis. Kolleegium selgitab, et KrMS §-s 3051 lg-3 sätestatu kohaselt ei välista tõendi vastuvõtmine kohtuistungil selle lubamatuks tunnistamist kohtuotsuse tegemisel. Praeguses asjas ongi maakohus selliselt toiminud nende kaitsjate poolt täiendavalt esitatud tõenditega, mille osas maakohus jõudis hiljem nõupidamistoas otsuse tegemisel järeldusele, et vastu võetud tõendid siiski lubatavad ei ole. Sellisel juhul ei saanudki kohus tugineda esitatud tõenditele ja pidi need tõendikogumist välja jätma. Kolleegium, tutvunud vaidlustatud asja kohtuistungite kajastuste ja kohtuotsusega, on veendunud, et käesoleva asja menetlus on maakohtus tervikuna toimunud kooskõlas ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtetega. Kohus on andnud asja arutamisel kohtumenetluse

52(173)

pooltele KrMS §-s 14 sätestatud võistleva menetluse põhimõtteid arvestades võrdse võimaluse esitada tõendeid ja argumente. Kaitsjatel ja süüdistatavatel oli piisav võimalus esitada süüdistuse kummutamiseks prokuratuuri tõendite kohta vastuargumente, millega maakohus tagas võimaluse realiseerida kaitseõigust. Kolleegium ei pea nõustumisväärseks J. Medunitsa kaitsjate K. Nammi ja K. Tuule kriitikat, et maakohus ei ole otsuse tegemisel teadvustanud kaitseargumente ja tõendeid. See, et maakohus ei ole otsusest nähtuvalt arvestanud kaitsjate ja süüdistatavate poolt kohtuliku arutamise ajal, sh kohtuvaidlustes, esitatud mitmete argumentidega, ja on jätnud kohtuotsuse tegemisel arvestamata kaitsjate osad tõendid, ei tähenda veel kohtumenetluse võistlevuse põhimõtete ja ausa ning õiglase kohtumenetluse printsiipide eiramist. Erinevalt kaitsjatest leiab kolleegium, et maakohus on otsuse tegemisel arvestanud KrMS §-s 3051 lg-tes 1 ja 2 ning § 312 lg-s 1 sätestatud nõuetega ja otsuse põhiosas muu hulgas jälgitavalt välja toonud tõendatuks tunnistatud asjaolud ühes tõendite analüüsiga, millele maakohus tugineb. Seejuures on kohus näidanud, milliseid tõendeid ja millise põhjendusega usaldusväärseks pidada ei saa. Asjaolu, et kaitsjad ei nõustu nende maakohtu esitatud põhistustega, ei ole praeguses asjas aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei nõustu J. Medunitsa kaitsjate K. Nammi ja K. Tuule kriitikaga, et maakohtu otsus rajaneb sõna-sõnalt prokuröri süüdistuskõne teesidele. Kolleegium tõdeb, et arutatavas asjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel märkimisväärses osas pidanud nõustumisväärseks prokuratuuri seisukohti kohtuliku arutamise esemeks olevate kuritegude asjaolude tõendatuse kohta. Kehtivas kohtupraktikas on aktsepteeritud ja ka kriminaalmenetlusõigusega ei ole vastuolus, kui kohus nõustub prokuratuuri seisukohtadega ning seetõttu on maakohtu otsuses kajastatud seisukohad prokuratuuri seisukohtadega sarnased või kattuvad. (vt nt TlnRnK otsus asjas nr 1-18-5772). Kolleegiumi hinnangul nähtub vaidlustatud otsusest, et maakohus analüüsis tõendeid kogumis ning otsus ei rajane üksnes prokuröri seisukohtadele või ainult selle pinnalt kujunenud kohtu siseveendumusele. Samuti ei ole alust maakohtule heita ette järelduste meelevaldust. Kohtu siseveendumuse kujunemine süüküsimuse lahendamisel on otsuse lugejale jälgitav ning piisava põhjalikkusega on kajastatud kohtu hinnang tõenditele. Kolleegium peab vajalikuks tähelepanu juhtida, et J. J. Medunitsa kaitsjate väiteid maakohtu ja prokuratuuri seisukohtade täielikust kattuvusest kummutab arutatavas asjas seegi tõik, et maakohus ei ole nõustunud mitmete prokuratuuri taotlustega ning prokuratuur ei ole soostunud mitmete maakohtu seisukohtadega ja on samuti otsuse vaidlustanud. J. Medunitsa kaitsjad leiavad, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-s 7 ja KrMS § 315 lg-s 4 sätestatut seetõttu, et kohus jättis 20.10.2021 kohtuistungil vaidlustatud otsuse resolutiivosa kuulutamisel suuliselt selgitamata otsuse olulisemad põhjendused. Kaitsjate väitel ei vasta tõele 20.10.2021 kohtuistungi protokollis dokumenteeritu, et kohus selgitas otsuse resolutiivosa kuulutamisel selle sisu. Kaitsjate arvates tähendab see, et otsuse resolutiivosa kuulutamisel maakohtul põhjendusi ei olnudki. Kolleegium kaitsjatega ei nõustu järgmise põhjendusega. 13.09.2022 istungil jättis kolleegium rahuldamata J. Medunitsa kaitsjate taotluse 20.10.2021 kohtuistungi protokolli parandamiseks, et jätta protokollist välja fraas, et maakohus selgitas otsuse kuulutamisel selle sisu. Lisaks sooviti ringkonnakohtu istungil kuulata 20.10.2021 istungi helisalvestist, et sellele tugineda, mille kolleegium jättis samuti rahuldamata. Kriminaalasjas sisalduvast 20.10.2021 kohtuistungi protokollis kirjapandust nähtuvalt on maakohus otsuse resolutiivosa kuulutamisel selle sisu selgitanud (vt V kd, lk 94). Kohtute

53(173)

Infosüsteemist (KIS) nähtub, et J. Medunitsa kaitsjad esitasid KrMS § 158 lg 1 alusel 02.11.2021 maakohtule taotluse (muu hulgas) 20.10.2021 protokolli parandamiseks. Kõnealuse taotluse läbivaatamise ja lahendamise kohta kohtutoimikus ja kohtute infosüsteemis andmed puuduvad. Samuti ei ilmne KIS-st ega toimikusse lisatud protokollist andmeid selle kohta, et 20.10.2021 istung helisalvestati. KrMS § 156 lg-st 1 tulenevalt kohtuistung helisalvestatakse ning kohus võib kohtuistungi või osa sellest ka videosalvestada. Sellisel juhul võib lg-s 2 märgitu kohaselt salvestist kasutada kohtuistungi protokolli täiendamiseks ja täpsustamiseks. Samas loetletakse KrMS § 156 lg-s 4 erandid, mil kohtuistungi võib jätta salvestamata. KrMS § 156 lg 4 p-s 3 sätestatu kohaselt võib jätta kohtuistungi salvestamata, kui tegemist on kohtulahendi kuulutamiseks korraldatud istungiga. Viidatud sättest tulenevalt oli 20.10.2021 otsuse kuulutamiseks korraldatud istungi helisalvestamata jätmine õiguspärane. Samuti peab kolleegium vajalikuks märkida, et peale J. Medunitsa kaitsjate ei ole keegi kõnealusel istungil osalenud menetlusosalistest väitnud, et maakohus jättis 20.10.2021 istungil resolutiivosa kuulutades suulised selgitused esitamata, mistõttu protokollis kajastatu ei vasta tõele. Selgi põhjusel peab kolleegium meelevaldseks kaitsjate K. Nammi ja K. Tuule väiteid, et resolutiivotsuse kuulutamisel kohtus põhjendusi ei esitanud. Kokkuvõttes käsitab kolleegium kõnealust tõendamata väidet kaitsetaktikana, mis on suunatud maakohtu otsuse tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse rikkumise põhjendusega, aga jääb edutuks. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et ringkonnakohus ei tuvastanud apellatsioonides esitatud väiteid kontrollides maakohtus asja arutamisel või kohtuotsuse tegemisel kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi KrMS § 339 lg 1 p-des 7, 8 ja 12 ega lg 2 tähenduses, millega kaasneks KrMS § 341 lg 2 alusel kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise teises kohtukoosseisus. III Süüdistuse puudused J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul leiavad, et vaidlustatud asjas esitatud süüdistus on vastuolus Riigikohtu ja EIK praktikas väljendatud seisukohtadega ega taga võimalust realiseerida kaitseõigust. Etteheidete kohaselt on süüdistusakt üldsõnaline ja konkretiseerimata, selles kasutatakse fraase „tuvastamata“ viisil. Süüdistusest ei nähtuvat, milles konkreetselt seisnes J. Medunitsa roll kuritegeliku ühenduse loomises ja juhtimises ning suures koguses narkootilise aine käitlemises, ja puuduvad neid kinnitavad faktid. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes süüdistusakti järgi ja lg 5 kohaselt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. J. Medunitsa kaitsjate arvates on KarS § 256 lg 1 järgi esitatud süüdistus sedavõrd puudulik, et J. Medunitsa tuleb selles kuriteos õigeks mõista. Ka süüdistatavate S. Nikolajevi ja S. Kuznetsovi kaitsja S. Sillar ja süüdistatava K Novikovi kaitsja G. Kull leiavad, et 2016. aastal kohtusse saadetud süüdistusakt pole kuritegeliku ühenduse süüdistuse osas kookõlas Riigikohtu praktikaga ega vasta alates 2021. aastast kohtupraktikas kehtivatele nõuetele KarS § 255 ja § 256 koosseisuliste tunnuste osas. J. Medunitsa kaitsjatel on õigus, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab reeglina KrMS § 268 lg-s 1 sätestatu kohaselt toimuda süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. KrMS § 268 lg 5 näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või ka muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära

54(173)

kohtuliku arutamise piirid. J. Medunitsa kaitsjad ei ole aga apellatsioonis näidanud, mil moel maakohus ületas asjas kohtuliku arutamise piire või millistest süüdistusest oluliselt erinevatest tõendamiseseme asjaoludest maakohus lähtus otsuse tegemisel. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nii J. Medunitsat kui ka teisi süüdistatavaid süüdi tunnistades järginud KrMS § 268 lg-s 5 sätestatut ning tuginenud üksnes süüdistusaktis märgitud andmetele, mis kohtumenetluse käigus kinnitust leidsid. Seega jäävad tagajärjetuks kaitsjate väited, et maakohus on väljunud J. Medunitsat (ja teisi süüdistatavaid) süüdi tunnistades süüdistuse piiridest. Kolleegium nõustub apellantidega, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30 ja RKKKo 1-17-3371, p 66). Lisaks eelnevalt märgitule juhib kolleegium aga tähelepanu sellele, et kehtiva kohtupraktika kohaselt ka sel juhul, kui süüdistus on sõnastatud ebaõnnestunult ja prokuratuuri versioon sündmuste käigust on raskesti jälgitav ning sisaldab põhjendamatuid kordusi, ebaolulisi fakte või on kuriteo asjaolude kirjeldus jäänud kohati ebamäärane ja sisaldab karistusõiguslikult ebaolulisi detaile või ei ole fakte esile toodud loogilises järjekorras ja süüdistuse sisus esineb lünki ja sisemisi vastuolusid, mis tekitavad lugejas segadust, ei pruugi see veel tähendada seda, et süüdistatava kaitseõigust on rikutud ning süüdistatav tuleks temale esitatud süüdistustes õigeks mõista (RKKKo 1-17-3371, p-d 67-68). Seega on kehtivas kohtupraktikas leitud, et ka neis olukordades, kus süüdistuse tekst ei ole sidus ega vasta kohtupraktikas esile toodud süüdistuse selguse ja täpsuse nõuetele, ei saa tingimata rääkida kaitseõiguse rikkumisest juhtudel, kui süüdistuse tekstis kirjeldatud karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevatest faktilistest asjaoludest on siiski võimalik aru saada. Riigikohus on osutanud, et süüdistuse sõnastusele ei saa kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus (vt nt RKKKo 1-18-4590, p 34 ja RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). Kolleegium nõustub kaitsjate K. Nammi, K. Tuule, S. Sillari ja G. Kulliga selles, et pärast arutatavas asjas 2016. aastal süüdistusakti kohtusse saatmist on Riigikohus teinud mitmeid lahendeid, milles muu hulgas on täiendatud ja täpsustatud kohtupraktikat KarS § 255 ja § 256 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas. Tuleb tõdeda, et vaidlustatud asjas ei ole prokuratuur pidanud vajalikuks uuemat kohtupraktikat arvesse võttes käesolevas asjas KarS § 255 ja§ 256 järgi esitatud süüdistuste osas KrMS § 268 lg-te 2 või 3 alusel süüdistusakti parandada või täpsustada ja kohtupraktikat silmas pidades ajakohastada. Siiski leiab kolleegium erinevalt kaitsjatest, et arutatavas asjas ei ole kuritegeliku ühenduse süüdistused ja neis sisalduv teokirjeldus praegusel kujul niivõrd puudulik, et selle alusel ei oleks võimalik KrMS § 268 lgte 1 ja 5 nõudeid järgides tuvastada kõiki KarS §-des 255 ja 256 sätestatud karistusõigusliku vastutuse eeldusi, et lahendada süüdistatavate süüküsimust sisuliselt. Kolleegiumi hinnangul on J. Medunitsale, S. Kuznetsovile KarS § 256 lg 1 järgi ja S. Nikolajevile ning kuritegeliku ühenduse liikmetele KarS § 255 lg 1 esitatud süüdistused piisavalt konkretiseeritud, st süüdistuse tekstis on kirjeldatud piisava selguse ja täpsusega karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevad faktilised asjaolud. Seega süüdistatavate kaitseõigust rikutud ei ole. Maakohus on otsuse V peatükis „Kuritegelik ühendus, selle struktuur ja ühenduse liikmete rollid“ analüüsinud süüdistatavatele J. Medunitsa, S.

55(173)

Kuznetsovi ja Sergei Nikolajevi süüdistusi KarS § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegeliku ühenduse organiseerimises ja juhtimises ning D. Uritskiy, R. Verenitši, Stanislav Nikolajevi, K. Novikovi, S. Matini süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegelikku ühendusse kuulumises. Süüdistusaktis kirjeldatu kohaselt värvati ja tegutsesid süüdistatavad J. Medunitsa poolt koos kahe tuvastamata isikuga loodud kuritegelikus ühenduses iga süüdistatava osas konkreetselt näidatud ajavahemikul. Süüdistusaktis on kajastatud, mis asjast süüdistatavad kuritegelikku ühendusse kuulusid, nende positsioon kuritegeliku ühenduse hierarhias, kelle antud korraldusi ja juhiseid nad täitsid, samuti nende roll ühenduse tegevuses. Kirjeldatud on ka J. Medunitsa ja S. Kuznetsovi ning Sergei Nikolajevi rollid ühenduse juhtimisel ja liikmete värbamisel. Samuti on kajastatud teiste ühenduse liikmeks olnud isikute nimed, nendevaheline rollide jaotus, sh on ära toodud, et ühendus on püsiv, kindla struktuuriga ning selle tegevus on suunatud narkootiliste ainete ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupis suure varalise kasu eesmärgil, täpsemalt suures koguses narkootilise aine hašiši toimetamiseks Hispaania Kuningriigist Venemaa Föderatsiooni. Seega on J. Medunitsa ning S. Kuznetsovi ja Sergei Nikolajevi süüdistuses kirjeldatud need faktilised asjaolud, mis täidavad KarS § 256 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu tunnused ja D. Uritskiy, R. Verenitši, Stanislav Nikolajevi, K. Novikovi, S. Matini ja teiste kuritegeliku ühenduse liikmete süüdistustes on välja toodud faktilised need faktilised asjaolud, mis täidavad KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu tunnused, mille alusel saab tuvastada kuritegeliku ühenduse olemasolu. Kolleegium asub kokkuvõtlikult seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud kuritegeliku ühenduse struktuuri ja liikmete vahelise ülesannete jaotust ja ühendust iseloomustavate spetsiifiliste tunnuste kirjeldused on nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses piisavad selleks, et teha kindlaks nii KarS § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegeliku ühenduse juhtimise kui ka KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud ühendusse kuulumise asjaolud. J. Medunitsa kaitsjad peavad süüdistust puudulikuks ja ebakonkreetseks veel sel põhjusel, et süüdistuse kirjelduses on paljude asjaolude tähistamiseks kasutatud sõnu „tuvastamata“ või fraase „tuvastamata viisil“. Kolleegium kaitsjatega ei nõustu. KrMS § 62 p-s 1 märgitu kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud. Süüdistusaktis peavad sisalduma kuriteo faktilised asjaolud ja isikule etteheidetava teo sisu (KrMS § 154 lg 2 p 1 ja lg 3 p 2). Samas saab kehtiva kohtupraktika kohaselt kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. See, kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt nt RKKKo 3-1-1-146-05). Samuti pole kuriteo sündmuse tuvastamiseks alati tingimata vajalik, et oleks tuvastatud täpne teo toimepanemise aeg või koht. Kehtivas kohtupraktikas on jaatatud ka võimalust, kui mingit KrMS § 62 p-s 1 toodud tõendamiseseme asjaoludest ei olegi võimalik täpselt määratleda, võib süüdistusaktis märkida, et nimetatud asjaolu on kohtueelsel menetlusel jäänud tuvastamata. Mõnikord võivad sündmused isegi võrdlemisi suures ulatuses ebaselgeks jääda. See aga ei tähenda automaatselt seda, et isikute süüdimõistmine pole võimalik: kui tõendite põhjal saab teha tõsikindla järelduse, et süüdistatava (mõningate üksikasjade osas ebaselge) tegu vastab konkreetsele KarS §-le, tulebki süüdistatav selle KarS §-i järgi süüdi mõista (vt nt TrtRnK otsus asjas nr 120-1041). Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline määratleda kuriteo toimepanemise asjaolud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Kolleegiumi hinnangul

56(173)

võimaldab arutatavas asjas esitatud süüdistusakt kaitseõigust tagada ja seega ei ole J. Medunitsa ega teiste süüdistatavate õigusi rikutud konkretiseerimata süüdistuste alusel süüdimõistmisega. Kolleegium peab sisutuks süüdistatava K. Novikovi kaitsja G. Kulli väidet, et süüdistuses on tema kaitsealusele heidetud ette kuritegeliku ühenduse huvides tegutsemist alates 2011. aastast. Nii süüdistusest kui ka maakohtu süüdimõistvast otsusest nähtub üheselt, et K. Novikov värvati ühendusse Sergei Nikolajevi poolt hiljemalt 2014. aastal ja K. Novikovi tegevus seisnes (koos Stanislav Nikolajeviga) narkootikumide veoks kasutatavate sõidukite ettevalmistamises ja neisse vajalike peidikute ehitamises, aga samuti narkokullerite (sõidukitega seotud) probleemide lahendamises ja narkootikumide veoga seotud kulutusteks vajalike rahasummade andmises ühenduse liikmetele. Maakohus ei ole K. Novikovi süüditunnistamisel väljunud süüdistuse ajalistest piiridest ning on tuginenud süüdistusaktis kajastatud ja kohtus tuvastamist leidnud tõendamiseseme asjaoludele (vt maakohtu otsus, p-d 976-1006; 1007-1032; 1033-1037). Kolleegium leiab kokkuvõtlikult, et arutatavas asjas ei ole kuritegeliku ühenduse süüdistused ja neis sisalduv teokirjeldus, ega ka suures koguses narkootilise aine isikute grupis käitlemise ja narkootilise aine levitamise ettevalmistamise süüdistused selliste puudustega, et see takistaks süüdistatavate süüküsimuse lahendamist. IV Ringkonnakohus selgitab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning ringkonnakohus võib KrMS § 15 lg 2 p 2 kohaselt oma lahendi rajada maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohutust erineva hinnangu juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ja miks tuleks apellatsioonikohtul anda tõendikogumile teistsugune hinnang (vt nt RKKKo-d nr 3-1-1-6-15, p 9; 1-19-10157, p 7; 1-20-1301/35, p 14). Ringkonnakohus kontrollib esmalt kaitsjate ja süüdistatavate esitatud väiteid, et maakohus on kriminaalmenetlusõigust rikkudes tuginenud süüdimõistva otsuse tegemisel lubamatutele tõenditele. Pärast seda võtab ringkonnakohus seisukoha, kas apellantide kriitika maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade kohta on tõene ja võtab neis küsimustes seisukoha kaitsjate ja süüdistatavate peamiste väidete ja etteheidete osas. J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul vaidlustavad jälitustoimingute seaduslikkust, väitega, et kohus ei kontrollinud sisuliselt jälitustoimingute seaduslikkust, sedastades otsuses vaid paljasõnaliselt, et jälitustoiminguid on teostatud kehtivate prokuratuuri ja kohtu lubade alusel arvestades 2015. aastaks kujunenud kohtupraktikat. Ringkonnakohus kaitsjatega ei nõustu. Kohtupraktika kohaselt lasub jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolliks esitatud taotluse korral kohtul kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kujundanud jälitustoimingu põhjal oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas tehtud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel avaldada. Riigikohus on osutanud, et kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse alles kaebemenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul (vt nt 1-15-1452, p 20; RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 668). Kriminaalasja

57(173)

materjalidest nähtuvalt viis maakohus kaitsjate taotlusel läbi jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli. Ka ringkonnakohus rahuldas J. Medunitsa kaitsjate taotluse jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolliks ning kohustas prokuratuuri esitama ringkonnakohtule kriminaalasja jälitustoimikud. Kolleegium tuvastas kriminaalasja materjalide, jälitustoimikute ja kohtuotsusega tutvudes, et kaitsjate etteheiteid ei saa pidada põhjendatuks. Maakohus on otsuses põhjalikult käsitlenud jälitustoimingute seaduslikkust (vt kd VI, otsuse lk-d 49-55, 379-380). Samuti arutati (eeskätt J. Medunitsa kaitsjate taotluste ja vastuväidete alusel) jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavust, sh toimingute aluseks olevate lubade põhjendatust, alates 2019. aasta detsembrist toimunud asja arutava uue kohtukoosseisu korraldatavatel istungitel kui ka mitmetel istungitel kohtuliku uurimise käigus. Nii käsitleti kohtutoimikust nähtuvalt 16.12.2019 ja 20.12.2019 ning 24.01.2020 toimunud korraldavatel istungitel J. Medunitsa kaitsjate taotlusi viia läbi jälitustoimingute seaduslikkuse kontroll ja väljastada kaitsjatele jälitustoimingute taotlused ja load. 20.12.2019 istungil rahuldas kohus kaitsjate taotluse kohustades prokuratuuri esitama kohtule kõik jälitustoimikud, et sarnaselt asja arutanud eelmise kohtukoosseisuga saaks uus kohtukoosseis samuti kujundada seisukoha jälitustoimingute seaduslikkuse osas (vt kd I, tl 79). Samuti esitasid J. Medunitsa kaitsjad 20.12.2019 istungil taotluse koostada täiendavad jälitustoimingute protokollid süüdistatava tutvutud ja valitud helisalvestiste nimekirja alusel (kd I, tl 80 p). Kohtuistungi protokollidest nähtuvalt alustati 19.05.2020 maakohtus kohtulikku uurimist ning J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul esitasid nii 19.05.2020 kui ka 20.05.2020 istungitel vastuväiteid ja taotlusi, mh taotluse tutvuda jälitustoimingute aluseks olevate taotluste ja lubadega. 20.05.2020 protokollist nähtuvalt kohustas maakohus prokuratuuri väljastama kaitsjatele jälitustoimingute load ja taotlused. Prokurör avaldas samal istungil, et soovib tutvustada riigisaladuse sisaldumise tõttu andmeid osaliselt kinnikaetult, mistõttu tutvustamise ettevalmistamine nõuab aega (kd II, tl 27-28). 27.05.2020 istungiprotokollist nähtuvalt lepiti kokku, et prokuratuur toimetab kaitsjatele jälitustoimingute lubade ja taotluste (osaliselt kinnikaetult) koopiad 14. augustiks 2020 (kd II, tl 69 p). Kriminaalasja materjalide kohaselt soovis prokuratuur alustada maakohus jälitustoimingutega kogutud tõendite esitamist ja uurimist 02.03 ja 03.09.2020 kohtuistungitel. Jälitustoimingute lubade ja taotlustega tutvunud J. Medunitsa kaitsjad esitasid erinevaid vastuväiteid nende tõendite uurimise osas, sh esitasid taotluse tutvuda prokuratuuri määrustega KrMS § 12614 alusel andmete osalise tutvustamata jätmise kohta. 03.09.2020 istungiprotokollist nähtuvalt avaldas maakohus pooltele jälitustoimingute seaduslikkuse raames toimunud jälitustoimiku materjalide kontrolli tulemuse, sh teavitas, et muu hulgas on kohus kontrollinud prokuratuuri 14.08.2020 KrMS § 12614 alusel väljastatud määrusi andmete osalise tutvustamata jätmise kohta. Kohtu avaldatud hinnangu kohaselt on prokuratuuri määrused andmete osalise tutvustamata jätmise kohta neis riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ka selle kaitse korra tähenduses piiratud tasemel riigisaladuse sisaldumise tõttu põhjendatud ja seaduslikud. Ühtlasi heitis kohus J. Medunitsa kaitsjatele ette, et ei taotletud õigeagselt KrMS § 12614 alusel koostatud prokuratuuri määrusega tutvumist (kd II, tl-d 229-230). Maakohus rahuldas poolte seisukohti korduvalt kuulates lõpuks siiski kaitsjate taotluse KrMS § 12614 lg-s 1 esinevate aluste kontrollimiseks prokuratuuri määrustes (kd II, lk-d 232-235 ja 236). Maakohus avaldas jälitustoimingute kontrolli läbiviimise lõpliku hinnangu, sh prokuratuuri poolt andmete osalise tutvustamise põhjendatuse ja õiguspärasuse kohta, 22.09.2020 kohtuistungil ning avaldas kohtu hinnangu jälitustoiminguga kogutud tõendite seaduslikkuse

58(173)

ja tõenditena esitamise võimalikkuse kohta selgitusega, et lõplik seisukoht kujundatakse kohtuotsuses (kd III, tl-d 53 p ja 55 p). Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tutvus J. Medunitsa kaitsjate taotlusel samuti kriminaalasja jälitustoimikutega. Kolleegium kontrollis, kas kriminaalasjas tõenditena esitatud jälitusprotokollide aluseks olevate toimingute osas on olemas vajalikud load, kas need on piisavalt põhistatud ja kas jälitustoiminguteks lubade andmisel järgiti ultima ratio põhimõtet. Jälitustoimikutega tutvumise tulemusena ei tekkinud kolleegiumil kahtlusi eeluurimiskohtunike ega prokuröri antud lubade seaduslikkuse ning ultima ratio põhimõtte järgimise osas. Samuti veendus kohus, et kaitsjate etteheide, et maakohus on jätnud jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli sisuliselt läbi viimata, on ainetu ja eksitav. Eelnevalt käsitletud protokollidest nähtuvalt viis maakohus läbi põhjaliku jälitustoimingute lubatavuse kontrolli, lahendas J. Medunitsa kaitsjate arvukaid taotlusi ja vastuväiteid jälitustoimingute lubatavusele ning avaldas kohtuliku uurimise ajal põhjendatud seisukoha jälitustoimingute seaduslikkuse kohta. Otsuses analüüsis maakohus samuti jälitustoimingute tõendite lubatavuse küsimust ning käsitledes kõiki kohtus uuritud jälitustoimingu protokollide aluseks olevaid taotlusi ja lube asus seisukohale, et kõik jälitustoiminguid on viidud läbi õiguspäraselt ja toimingute protokollid on lubatavad tõendid (kd VI, otsuse lk-d 49-55, 379-380). Kolleegium peab vajalikuks märkida, et J. Medunitsa kaitsjate apellatsioonis esitatud vastuväited jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavuse kohta kattuvad täielikult nende poolt maakohtus esitatuga. Sel põhjusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu argumente üle korrata, sest asub nõustuvalt maakohtuga seisukohale, et kõik vaidlustatud asjas antud jälitustoimingute taotlused ja load vastavad seaduses ja kohtupraktikas omaksvõetud nõuetele, lubade andmisel on järgitud ultima ratio põhimõtet. Seega on jälitustoimingutega kogutud teave tõendina lubatav. Kaitsjatega mittenõustuvalt märgib kolleegium, et maakohtu viited, mille kohaselt prokuratuur ja kohus on järginud jälitustoimingute lube väljastades 2015. aastaks kujunenud kehtivat seadusandlust ja kohtupraktikat (vt nt otsuse lk 50), ei tähenda seda arutatavas asjas seda, et kõnealuste lubade põhistused poleks vastavuses KrMS sätetega või maakohtu otsuse tegemise ajaks kujunenud kohtupraktikaga. Samuti peab kolleegium vajalikuks selgitada, et kehtiva kohtupraktika kohaselt ei pea kohus jälitustoiminguks loa andmisel tingimata ära näitama, et teiste tõendikogumise viiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, nagu ka vaidlustatud asjas menetletavate raskete peitkuritegude põhjal, on mõistlik põhjus seda eeldada. Ultima ratio põhimõte ei eelda seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Selline nõue muudaks jälitustoimingute tegemise paljudel juhtudel sisutuks. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 773). Kolleegium leiab, et vaidlustatud asjas väljastatud taotlustes ja lubades on eelviidatud nõuded täidetud. Kolleegium kontrollis samuti jälitustoimingu lubades ette nähtud tähtaegadest kinnipidamist ning veendus, et kõik jälitustoimingud on teostatud lubades toodud ajavahemiku jooksul ning toimingute tegemisel on peetud kinni lubadega volitatust. Oluline on välja tuua, et kuigi käesolevas kriminaalasjas on juhtumi mahtu, isikute arvu ja eripära arvestades kogutud jälitustoimingutega tõendeid pikema perioodi jooksul, ei

59(173)

täheldanud ringkonnakohus selleski osas minetusi. Jälitustoiminguid pole tervikuna ega eraldiseisvalt ühegi kahtlustatava suhtes teostatud ülemäära või ebaproportsionaalselt. Järgitud on ka KrMS § 1264 lg-s 6 sätestatut, st isiku suhtes üle ühte aastat ületava jälitustoimingu puhul on kohus peaprokuröri taotluse alusel erandjuhul antud loas vajalikul määral põhjendatud jälitustoimingute tegemise vajadust vältimatult vajalikuna üle ühe aasta. Menetletavas asjas oli tarvis koguda teavet raskete I astme peitkuritegude kohta (KarS § 184 lg 2 ja kuni 01.01.2015 kehtinud KarS § 392), mille avastamine ja tõendamine on kriminaalasjas tuvastatu kohaselt osutunud vaieldamatult tavapärasest keerukamaks rahvusvahelise ulatuse tõttu. Materjalidest nähtuvalt on kahtlustatavad üritanud narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega hõlmatud isikuid ja tegevusi varjata, suhtlus kuritegudega seotud erinevates riikides asuvate kahtlustatavate vahel on toimunud varjamise eesmärgil salatsevalt ja läbimõeldult. Kolleegium tõdeb, et narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisele suunatud kuritegeliku ühenduse liikmete kohta tõendusteabe kogumine polegi enamasti võimalik ilma jälitustoiminguteta, st isikute vestlusi salaja pealtkuulamata või neid varjatult jälgimata. Kõnealusel juhul tegi tõendite kogumise keerukamaks asjaolu, et kuritegeliku ühenduse tegevuses, sh hašiši ebaseaduslikus piiriüleses käitlemises osales palju kahtlustavaid, kes vastavalt kuritegeliku ühenduse struktuurile ja hierarhiale tegutsesid erinevatel tasanditel vastavalt ülesannete jaotusele paralleelselt nii Eestis, Hispaanias kui ka Venemaal. Ringkonnakohtu poolt kontrollitust nähtub, et jälitustoimingute pikendamise lubade andmise ajaks olid menetlejad alati kogutud täiendavat teavet, mis viitas sellele, et asjas menetlevate kuritegudega on võib olla seotud veel teisi isikuid, kelle kohta eelnevalt väljastatud lubade ajal teave puudus. Seega saab lugeda põhjendatuks ka sellise lisateabe kontrollimise vajadus vältimatult just jälitustoimingutega, arvestades menetletavate kuritegude asjaolusid ja olemust. Nii jälitustoimingute lubade andmisel, sh J. Medunitsa suhtes, kui ka nende pikendamisel, esinesid põhjendatud kuriteokahtlused ning jätkuv vajadus jälitustoimingutega tõendite kogumiseks, sest muude menetlustoimingutega polnud võimalik tõendeid koguda. Seega kinnitavad nii jälitustoimikutes sisalduv kui ka kohtus uuritud kriminaalasja materjalid, et kahtlustatavate (sh J. Medunitsa) suhtes jälitustoimingute alustamine ja tegemine põhines põhjendatud kuriteokahtlustel ja toimingute tegemist said eeluurimiskohtunikud nii lubade väljastamise ajahetkel kui saavad ka maakohus ja ringkonnakohus kontrolli ex post teostades, pidada põhjendatuks ja seaduslikuks. Samuti ei vasta tõele J. Medunitsa kaitsjate väide, et prokurör on esitanud jälitustoimingute alustamiseks ja jätkamiseks kohtule ebaõiget või eksitavat teavet. Ringkonnakohus peab nõustuvalt maakohtuga kontrollitu põhjal alusetuks J. Medunitsa kaitsjate etteheiteid, et käesolevas asjas rikuti jälitustoimingute taotlemisel ja lubade andmisel seadust, mistõttu on jälitustoimingute teostamine muu hulgas J. Medunitsa suhtes õigusvastane. Seega jääb kaitsjate taotlus jälitustoimingutega kogutud tõendite lubamatuks tunnistamiseks ringkonnakohtus tagajärjetuks. J. Medunitsa kaitsjate arvates rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust jälitustoimingu lubade väljastamisel sel põhjusel, et kuulas lisaks kirjalikule taotlusele ära prokuröri suulise ülevaate ja selgituse. Kaitsjate hinnangul ei anna KrMS §-s 1264 sätestatu eeluurimiskohtunikule õigust nõuda prokuratuurilt taotlusele lisaks täiendavaid suulisi selgitusi. Kolleegiumi hinnangul on väär kaitsjate arvamus, et eeluurimiskohtunikud olid kaitsjate osutatud põhjusel erapoolikud ja maakohus rikkus jälitustoimingute lube seaduslikuks hinnates oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. Kaitsjad jätavad tähelepanuta, et KrMS §-s 1264 sätestatu kohaselt otsustab eeluurimiskohtunik loa andmise prokuratuuri põhjendatud taotluse alusel. Kõnealusest sättest

60(173)

ei tulene, et kohus ei võiks prokuratuurilt küsida põhjendatud taotluse kohta täiendavalt suulisi selgitusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et kohus oleks jälitustoimingu lubades kajastanud prokuratuuri taotluse väliseid ja kriminaalasjasse mittepuutuvaid asjaolusid. Samuti ei ilmne, et prokurör oleks jälitustoimingu taotluste esitamisel kohtule edastatavat teavet tahtlikult moonutanud või et jälitustoiminguteks lubade väljastamisel oleks muul viisil nõudeid rikutud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama järgi võib kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidele (RKKKm 1-17-7077, p 60). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei too seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane. J. Medunitsa kaitsjad heidavad ette, et neile väljastatud jälitustoimingute taotluste ja lubade põhistused, sh neile edastatud KrMS § 12614 alusel koostatud prokuratuuri määruste põhistused jälitustoimingutega kogutud andmete osalise tutvustamata jätmise kohta, on valdavas osas riigisaladusega kaitstud ning lubade ja taotluste tervikteksti väljastamata jätmine takistab kaitseõiguse teostamist. Kuivõrd J. Medunitsa kaitsjad vaidlustavad ka jälitustoimingutega kogutud teabe osalist tutvustamata jätmist, kontrollis ringkonnakohus muu hulgas, kas jälitustoimingute lubade, prokuratuuri taotluste ja Riigiprokuratuuri määruse tekst sisaldab tutvustamata jäetud osas KrMS § 12614 lg 1 p-des 1-7 loetletud andmeid ja kas prokuratuur on nende andmete tutvustamata jätmist määrustes asjakohaselt põhjendanud. Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et kohtulikul uurimisel 2019. aasta augustis väljastas prokuratuur enne jälitustoimingu protokollide kohtule esitamist kaitsjatele jälitustoimingute load ja määrused. Samuti edastati kaitsjatele 14.08.2019 prokuratuuri põhistatud määrused KrMS § 12614 alusel jälitustoimingutega kogutud andmete osalise tutvustamata jätmise kohta. Kolleegium peab ainetuks J. Medunitsa kaitsjate väiteid, et käesolevas asjas andmete osalise tutvustamata jätmine takistab kaitseõiguse teostamist. Sarnaselt maakohtuga jättis ka ringkonnakohus rahuldamata J. Medunitsa kaitsjate taotluse jälitustoimingutega kogutud andmete avaldamiseks kogu ulatuses. Tuleb märkida, et kohus ei saakski kõnealuseid eeluurimiskohtunike ja prokuratuuri määruste ning prokuratuuri taotluste terviktekste kaitsjatele edastada ja andmeid ise tutvustada. Kohtud saavad üksnes kohustada prokuratuuri vastavaid andmeid avaldama (vt nt RKKKm 3-1-1-1-17, p 62). Samas, nõustuvalt maakohtuga, leiab kriminaalkolleegium, et tuvastatud asjaolude põhjal ei ole arutatavas asjas nende andmete tutvustamiseks alust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt peab sellise jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, põhjendama avaldamise võimatust. Avaldamise võimatuse korral peab kohus ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust kohtuotsuses käsitlema. Maakohus ongi nii kohtuliku uurimise ajal kui ka vaidlustatud otsuses põhjendanud jälitustoimingute aluseks olevate lubade seaduslikkust, sh ultima ratiopõhimõtte järgimist (vt kd VI, otsuse lk-d 49-55, 379-380). Põhjendused, miks tuleb jätta rahuldamata J. Medunitsa kaitsjate taotlus tunnistada õigusvastaseks prokuratuuri jälitustoimingutega kogutud andmete osalise tutvustamata jätmise määrus ja hinnangu määruse seaduslikkusele, on maakohus esitanud pooltele juba kohtuistungitel. Nõustudes maakohtu seisukohtadega prokuratuuri KrMS § 12614 alusel väljastatud määruse osas, märgib

61(173)

ringkonnakohus veel järgmist. Ainetuks tuleb pidada J. Medunitsa kaitsjate väidet, et andmete osalise tutvustamata jätmise tõttu ei saanud süüdistatav aru, milles teda jälitustoimingu lubade väljastamise ajal kahtlustati. Tegelikult nähtub kaitsjatele ja süüdistatavatele tutvustatud jälitustoimingute lubade katmata andmetest piisavalt ja arusaadaval määral J. Medunitsale (aga ka teistele jälitustoimingutele allutatud kaassüüdistatavatele) etteheidetav kuriteokahtlus, mille kohta kogutakse tõendeid jälitustoimingutega. Prokurör on KrMS § 12614 alusel välja antud lubades nõutaval määral põhjendanud, miks sai kaitsjatele lube tutvustada osaliselt vaid sellises ulatuses, mis ei sisalda riigisaladust. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus prokuratuuri lube, taotlusi ja kohtumääruste seaduslikkust ning põhjendatust, sh andmete kinnikatmise põhjendatust, kontrollinud. Kuivõrd kinnikaetud andmed sisaldavad jätkuvalt riigisaladust, ei ole neid võimalik kinni kaetud osades ka kaitsjatele tutvustada. Kohtukolleegium, tutvudes muu hulgas jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli käigus prokuratuuri lubadega jälitustoiminguga kogutud andmete osalise tutvustamata jätmise kohta, leiab maakohtuga nõustuvalt, et kuivõrd kõikides kaitsjate taotlustes nimetatud taotlused ja load on osaliselt jätkuvalt riigisaladusega kaetud ja sisaldavad viiteid KrMS § 12614 lõikes 1 toodud alustele, puudub seadusest tulenevalt alus kaitsjate rahuldamiseks. Ringkonnakohus tutvus kohtu ja prokuratuuri määruste ja prokuratuuri taotluste terviktekstidega ning võrdles neid osaliselt kinnikaetud dokumentide tekstidega ning leiab, et jälitustoimingute aluseks olnud kohtumääruste ja prokuratuuri taotluste teksti osaline tutvustamata jätmine oli põhjendatud, sest vaidlusaluste dokumentide kinnikaetud osad sisaldavad kolleegiumi hinnangul KrMS § 12614 lg 1 p-des 6 ja 7 sätestatud andmeid, mille tutvustamise tulemusena võidakse edastada teavet jälitusasutuste meetodite, taktika ning jälitustoimingu tegemisel kasutatava vahendi kohta, ja samuti andmeid, mida ei ole võimalik eraldada ning esitada selliselt, et neist ei ilmneks andmed, mis on loetletud KrMS § 12614 lg 1 p-des 1-6. Kolleegium peab ainetuks J. Medunitsa kaitsjate väiteid, et määruses on vaid üldsõnaliselt viidatud RSVKK § 6 lg 1 p-dele 2, 3 ja 5 esitamata sisulist põhjendust, millisel viidatud alusel on konkreetselt mingi osa andmetest kinni kaetud. Kolleegiumi hinnangul on kõik prokuratuuri taotlused ja jälitustoimingute load, mis sisaldavad piiratud tasemel riigisaladust, korrektselt ja nõuetekohaselt tähistatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korra (RSVKK) vastavate viidetega ning määrustes esitatud põhjendused on sisulised ja asjakohased. Samuti sisaldavad jätkuvalt piiratud tasemel riigisaladust KrMS § 12614 alusel koostatud Riigiprokuratuuri 14.08.2020 määrused, millega jäeti taotlustes ja lubades sisalduvad jälitustoimingutega kogutud andmed osaliselt tutvustamata. Kuna kõnealustes määrustes on kajastatud üksikasjalikud põhjendused selle kohta, missuguseid konkreetseid andmeid ja miks prokuratuuri taotlustes ning jälitustoimingute lubades varjata tuleb, ei ole ka neis sisalduvate kaalutluste avaldamine terviktekstina võimalik. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et kaitsja poolt kaebustes nimetatud dokumentide osaliselt tutvustamata jätmine oli põhjendatud ja on toimunud õiguspäraselt. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ega pea neid vajalikuks üle korrata. Jälitustoimingu protokolle uuriti kohtuistungitel 22.09.2020 kuni 24.09.2020. J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul avaldasid jälitustoimingu protokolli uurimisel erinevaid vastuväited nende lubatavuse kohta. Protokollides kajastatud vastuväidetest ei ilmne, et jälitustoimingute aluseks olevate taotluste ja lubade sisu osaline tutvustamine, takistanuks J. Medunitsa kaitsjatel kaitseõiguse teostamist, sh mõistmist, millise põhjendatud kuriteokahtluse alusel J. Medunitsa suhtes jälitutoiminguid on läbi viidud. Kõnekas on seegi tõik, et kohtulikul uurimisel nõustusid süüdistatav J. Medunitsa ja tema kaitsjad (samuti

62(173)

ülejäänud süüdistatavad ja kaitjsad) jälitustoimingu protokollide uurimisega valdavas osas sel viisil, et poolte kokkuleppel jäeti jälitustoimingute protokollid KrMS § 296 lg-s 3 teises lauses sätestatud erandi alusel avaldamata. Tuleb märkida sedagi, et protokollidest nähtuvalt ei ole süüdistatavad ega kaitsjad sisuliselt tõstanud kahtlusi jälitustoimingu protokollidesse kantud teabe sisu õiguspärasuse kohta. Mahukate jälitustoimingu protokollide uurimisel on 22.09.2020 kuni 24.09.2020 toimunud kohtuistungitel (enamasti J. Medunitsa kaitsjate poolt) taotletud jälitustoimingu protokollides sisalduva teabe kontrollimiseks avaldamist üksnes üksikutel juhtudel. Eeltoodugi kinnitab jälitustoimingutega kogutud teabe seaduslikkust. Vastuseks J. Medunitsa kaitsjate argumendile, et jälitustoimingute lubades ja prokuratuuri taotlustes olevat kaetud muu hulgas kinni ka selliseid andmeid, mis on kaitsjatele teatavaks saanud muude dokumentide kaudu, märgib kohus, et seegi asjaolu ei kummuta andmete osalise tutvustamata jätmise põhjendatust. KrMS § 12614 lg 1 p-s 7 sätestatu kohaselt võib prokuratuuri loal jätta tutvustamata andmeid, mida ei ole võimalik eraldada ja esitada selliselt, et neist ei ilmneks andmed, mis on loetletud sama paragrahvi 1. lõike punktides 1-6. Ringkonnakohus tuvastas sarnaselt maakohtuga, et kinnikaetud tekstis sisaldub tõesti ka sellist teavet, mida ei saaks eraldi võetuna tutvustamata jätta, kuid mida konkreetses lauses või tekstilõigus sisaldumise tõttu on siiski varjatud, sest vastasel juhul ilmneksid konkreetsest lausest või tekstilõigust muud KrMS § 12614 lg 1 p-s 6 sätestatud andmed, mida pole võimalik avaldada. Kolleegiumi arvates saab seega nõustuvalt maakohtuga pidada andmete kinnikatmist põhjendatuks. Kolleegium ei nõustu J. Medunitsa kaitsjatega, et kohtupraktika vajab muutmist olukordade osas, kus isiku telefonikõnede pealtkuulamiseks antakse luba tema kasutuses oleva telefoninumbri kui ka hiljem tuvastatavate sidevahendite kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtkuulamiseks ja salvestamiseks, sest see suurendavat ohtu õiguskaitsesüsteemi kuritarvitamiseks. Kaitsjate taotlus tunnistada sel põhjusel jälitustoimingute aluseks olevad prokuratuuri taotlused ja load õigusvastaseks ning kohtupraktikat muuta jääb tagajärjetuks. Esmalt peab kolleegium vajalikuks välja tuua, et kaitsjate abstraktne etteheide, et jälitustoimingule allutatud isiku hiljem tuvastatavate sidevahendite kaudu pealtkuulamise lubamine võimaldab määratmatu hulga telefoninumbrite pealtkuulamist, on jäetud käsiloleva asja kontekstis sisustamata. Kolleegium leidis eelnevalt maakohtuga nõustuvalt, et käesolevas asjas oli KarS § 184 (samuti kuni 1.01.2015 kehtinud KarS § 392) ja KarS § 255, § 256 ja § 183 järgi kvalifitseeritavate kuritegude kohta tõendite kogumine jälitustoimingutega KrMS § 1262 lg 2 kohaselt lubatav ja kooskõlas ultima ratio põhimõtetega. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kriminaalasjast ja jälitustoimingu lubadest ning nende alusel teostatud toimingutest ei ilmne, et menetleja oleks lubades määratletud volituste piire õigusvastaselt ületanud. Kaitsjate kitsendav käsitlus, mille kohaselt tuleks prokuratuuril jälitustoiminguteks loa taotlemisel näidata alati, millist sidevahendit kavatseb kahtlustatav hakata edaspidi kasutama, ei ole reaalne. Taoline piirang muudaks jälitustoimingutega peitkuritegude kohta tõendite kogumise ebaefektiivseks või praktiliselt võimatuks. Nii ilmneb näiteks menetletavas asjas kohtu poolt tuvastatust, et süüdistatavad kasutasid kuritegude toimepanemise varjamiseks ja n-ö jälgede segamiseks muu hulgas mitmeid erinevaid sidevahendeid, sh teistele isikutele kuuluvaid telefone. Kohtumenetluses tuvastatu kohaselt leiti süüdistatavate kinnipidamisel läbiotsimise käigus hulgaliselt erinevaid telefone ja SIMkaarte (vt nt maakohtu otsus p-des 250-251 ‒ J. Medunitsaga seotud asukohtades XXX ja XXX tn ning Hispaania elukohas läbiotsimisel leitu ning S. Kuznetsovi valdusest leitud telefonid; p-s 376 kajastatud varjatud jälgimise protokollist nähtuv Sergei Nikolajevi tegevus telefonide kasutamisel; p-s 377 ‒ süüdistatavate poolt mitmete telefonide ja SIM kaartide

63(173)

vahetamise kohta; p-des 587-589 ‒ D. Uritskiy valdusest leitud telefonid, kõnekaardid; p-s 667 ‒ S. Kuznetsovi valdusest leitud telefonid ja SIM kaardid; p-s 777 ‒ Sergei Nikolajevi valdusest leitud arvukad telefonid, kõnekaardid). Kohus luges tõendeid analüüsides põhjendatult ebausaldusväärseks süüdistavate eluliselt ebausutavad kaitseväited, millega üritati kummutada süüdistuse versiooni erinevate sidevahendite kasutamise kohta konspiratsiooni eesmärgil. Näiteks otsuse p-des 253, 667 ja 705 analüüsituga lükkas kohus ümber süüdistatava S. Kuznetsovi väite paljude telefonide ja SIM kaartide omamisest eesmärgiga koguda vanu mobiiltelefone Ukrainasse sugulastele viimise eesmärgil. Kogutud tõendid viitavad seega üheselt, et süüdistatavad kasutasid menetletavate kuritegude toimepanemise tõhusamaks varjamiseks paralleelselt sidepidamiseks mitmeid mobiiltelefone ning taoline erinevate telefonide ja SIM-kaartide kasutamine oli tavapärane. Seega oli käesolevas asjas igati põhjendatud ja seadusega kooskõlas jälitustoiminguteks lubade andmine nii lubade andmise ajaks isiku kasutuses olevate telefoninumbrite kui ka kahtlustatavate kasutuses olevate hiljem tuvastatavate sidevahendite kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtkuulamiseks. Kaitsjad on apellatsioonis õigesti viidanud kehtivale praktikale, mille kohaselt see, kas jälitustoiminguks antud loas märgitud telefoni kasutas just süüdistatav on faktiline asjaolu, mis sõltub eeskätt tõenditele antud hinnangust (RKKKo 3-1-1-31-11, p 17.3). Samas on kaitsjad jätnud tähelepanuta Riigikohtu selgitatu, et olenevalt kuriteo tehioludest võib näiteks grupilise kuriteo puhul sama numbriga telefoni kasutamine olla süüdistatavate käitumist iseloomustavaks tunnusjooneks, samuti pole välistatud, et süüdistatav kasutabki kuritegude toimepanemiseks vaid teiste isikute telefone. Seega tuleb tõendeid hinnates kaaluda, kas konkreetses asjas on järgitud jälitustoimingu lubade piire. Kolleegium leiab, et käsilolevas asjas on kahtlusteta tuvastatud, et pealt kuulatud ongi J. Medunitsa ja teiste süüdistatavate kasutuses olevaid sidevahendeid. Samuti juhib kolleegium tähelepanu, et kehtiva kohtupraktika kohaselt on jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud isiku vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14). Nii on juhuleiu puhul mõõtuandev eeldatava kuriteo toimumise fakt, mitte aga tõenäolise kurjategija isik. Juhuslikult võidakse jälitustoimingute käigus avastada ka seda, et isik, kes ei ole allutatud jälitustoimingule, on tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni uurimisasutusele teada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-92-13, p 9). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et kohus peab olukorras, kus jälitustoiminguga saadakse teavet ka toimingule allumata isiku kuritegeliku käitumise kohta, tegema selliste toimingute seaduslikkuse järelkontrolli ning ex post järelevalve käigus saab tuvastada põhiõiguste riive põhjendatuse ja saadud teabe tõendina kasutamise lubatavuse. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga jõudnud kontrollitu pinnalt järeldusele, et menetletavas asjas on jälitustoiminguid teostatud vastavuses seadusega ja kohtupraktikaga. Kolleegiumi hinnangul on asjakohatud ja põhjendamatud J. Medunitsa kaitsjate etteheited, et Harju Maakohtu eeluurimiskohtunikel puudus seaduslik alus rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö käigus tõendite kogumiseks väljastada lube jälitustoimingute teostamiseks väljaspool Eesti Vabariiki. Kohtuistungitel käsitleti korduvalt J. Medunitsa kaitsjate vastavaid väiteid seoses Hispaania Kuningriigist Eesti Vabariigi õigusabitaotluse raames jälitustoimingutega kogutud tõendite esitamisega Rahvusvahelise koostöö raames kehtiva kriminaalmenetluse seaduse sätete ning rahvusvaheliste õigusaktide alusel toimivat praktikat taotleva riigi pädevate asutuste poolt jälitustoimingu lubade väljastamiseks pidi prokurör kohtuliku uurimise käigus korduvalt selgitama (vt nt 23.09.2020 kohtuistung, III kd, tl-d 68-71). Maakohus on õigusabitaotluste esitamiseks antud jälitustoimingute seaduslikkust

64(173)

põhjendanud ka otsuses õigusabitaotlustega kogutud tõendeid puudutavas osas (kd VI, tl-d 30-31). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga märkides lisaks, et kaitsjate väär seisukoht ei ole kooskõlas ei KrMS sätetega ega kriminaalmenetlusõiguse muude allikatega, mis reguleerivad kriminaalmenetluses tõendite kogumist rahvusvahelise koostöö käigus. Hispaania Kuningriigist ning Poola Vabariigist kogutud tõendite kohta J. Medunitsa kaitsjate poolt apellatsioonides esitatud teisi väiteid käsitleb kolleegium otsuse edaspidises osas. Eraldiseisvalt märgib kolleegium veel (ka seda J. Medunitsa kaitsjate tõstatatud küsimust on käsitletud maakohtus jälitustoimingu protokollide uurimisel), et väljaspool Eesti Vabariiki asuvate isikute kõnesid on Eesti Vabariigi kohtute poolt antud jälitustoimingute lubade alusel võimalik kuulata pealt ka neis olukordades, kus Eesti telefoninumbriga pealtkuulatav isik kasutab välismaal viibides mobiilsideoperaatori pakutava roaming teenuse abil välisriigi abonentvõrku. Samuti on see võimalik juhtudel, kus üks pealtkuulatavatest asub Eesti Vabariigis ja pealtkuulatud telefonikõne vestluse teine pool viibib välisriigis. Kolleegiumi hinnangul ei sea jälitustoimingutega kogutud tõendite seaduslikkust kahtluse alla J. Medunitsa kaitsjate etteheide, et jälitustoimingu protokollides on jäetud dokumenteerimata osad J. Medunitsa telefonikõned, kuigi J. Medunitsa oli sel ajal allutatud jälitustoimingutele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole pealtkuulatud kõnede protokollis kajastamata jätmisega rikutud ka kaitseõigust. Kõnealuses küsimuses esitatud J. Medunitsa kaitsjate argumente on käsitletud korduvalt juba maakohtus (vt nt 24.09.2020 kohtuistung). Ebaõige on kaitsjate seisukoht, et kohtueelne menetleja peab dokumenteerima protokollides jälitustoimingute käigus salvestatud telefonikõned või muu info kronoloogiliselt ja ilma valikuta kogu loas märgitud perioodi ulatuses. KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk koguda tõendusteavet ning selle eesmärgi saavutamisel kehtib menetluse vaba kujundamise põhimõte tõendusteabe kogumiseks. Kuigi osutatud sätte lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses kahtlustatavat ja süüdistatvat süüstavaid ja õigusvaid asjaolusid, ei tähenda see menetlejale kohustust kajastada süüdistusaktiga kohtule edastatavates tõendites (kui kohtueelses menetluses on selgitatud välja, et õigustavad asjaolud puuduvad) valimatult ja kogu ulatuses menetluses talletatud teavet. Prokuratuuril on õigus süüdistusaktis kajastada tõendeid tõendamisesme asjaolude tuvastamise seisukohalt vajalikus osas. KrMS § 224 lg 1 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimiku koopia, mida kaitsja tutvustab KrMS §-s 2241 sätestatud juhtudel ja korras ka kahtlustatavale või süüdistatavale. Jälitustoimingutega kogutud ja salvestistel talletatud teabega, mida menetleja ei ole pidanud vajalikuks kriminaalasja protokollides kajastada, on kaitsjatel õigus tutvuda kohtueelse menetluse lõpuleviimisel KrMS § 224 lg 3 alusel esitatava taotluse alusel. Kaitsjate taotlusel kriminaaltoimiku salvestiste (või asitõenditega) tutvumise võimaldamine annab kaitsjale ja kahtlustatavale/süüdistatavale võrdsed võimalused ja tagab kaitseõiguse realiseerimise. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tähendab see ühtlasi, et kaitsjad ja süüdistatavad esitavad menetlejale taotlused kriminaalasjas kogutud salvestiste ja asitõenditega tutvumiseks kohtueelse menetluse lõpuleviimisel ja kohtuistungiks valmistudes (vt nt RKKKo 3-1-1-9011, p 21.1). Tutvunud kriminaalasja materjalidega tõdeb ringkonnakohus, et vaidlustatud asjas ei olnud J. Medunitsa valitud kaitsjal A. Pilvel (ja J. Medunitsal) kohtueelse menetluse lõpuleviimisel takistusi taotleda KrMS § 224 ja KrMS §-s 2241 alusel tutvumist kriminaalasjas tehtud salvestiste või asitõenditega ning esitada tutvutu pinnalt soovi korral taotlusi tõendite kogumiseks KrMS § 225 alusel kohtueelsel menetlusel prokuratuurile või hiljemalt KrMS § 227 alusel kaitseaktis. Kõnealuses asjas on J. Medunitsa kaitsjale A. Pilvele enne 12.12.2016 kaitseakti esitamist jälitustoimingutega kogutud andmeteid tutvustatud, kuid kaitseaktist nähuvalt ei ole kaitsja tutvutu pinnalt täiendavate tõendite kogumise taotlust KrMS § 227 alusel kaitseaktis esitanud. Vaidlust pole selles, et info kriminaalasjas olevate

65(173)

salvestiste ja asitõendite kohta oli kohtueelse menetluse lõpuleviimisel teada J. Medunitsa valitud kaitsjale (A. Pilv) kui ka süüdistatavale. Kohtumenetluse ajal (2017. aastal) esitas J. Medunitsa kaitsja A. Pilv taotluse salvestiste tutvustamiseks süüdistatavale J. Medunitsale, kes kriminaalasja andmete kohaselt tutvus salvestistega 2018. aastal (valdavalt eelmise kohtukoosseisu asja arutamise perioodil). V Ringkonnakohus jättis KrMS § 321 lg 6, § 297 ja § 2861 alusel sarnaselt maakohtuga KrMS 13.09.2022 kohtuistungil rahuldamata J. Medunitsa kaitsjate esitatud taotlused täiendavate tõendite kogumiseks, sh muu hulgas taotluse apellatsiooni lisas 1 kajastatud süüdistatav J. Medunitsa poolt salvestiste kuulamise käigus valitud (lisa 1 sisaldab käsikirjalist loetelu salvestiste failide ID numbritega) kõnede alusel kohustada prokuratuuri koostama täiendavad jälitustoimingu protokollid või uurida märgitud helisalvestisi kohtuistungil. J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul heidavad maakohtule ette, et kuigi taotlus J. Medunitsa salvestistest tehtud valiku alusel jälitustoimingu protokollide koostamiseks esitati kaitsjate arvates õigeaegselt, s.o 16.12.2019 ja 09.12.2020, võttis maakohus selle kohta seisukoha alles 15.12.2020 jättes taotluse protokollilise määrusega rahuldamata. Kolleegium peab kaitsjate väiteid maakohtu poolt KrMS § 339 lg 1 p 12 ja lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta alusetuks. Kuivõrd J. Medunitsa kaitsjate etteheided kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumise kohta seoses täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisega (tõendite loetelu sisaldub kaitsjate poolt 16.12.2019 maakohtule esitatud taotluses) on seotud ka dokumentaalsete tõendite, tunnistajate ja asitõendite kogumise kohta esitatud taotlustega, käsitleb ringkonnakohus alljärgnevalt J. Medunitsa kaitsjate täiendavate tõendite taotluse rahuldamata jätmist. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega, et maakohus on J. Medunitsa kaitsjate 16.12.2019 taotluses nimetatud tõendite vastu võtmata jätmisega rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtteid või KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium põhjendab sellist seisukohta järgnevalt. Ringkonnakohus viitas eelnevalt, et KrMS 227 alusel J. Medunitsa kaitsja A. Pilve poolt 12.12.2016 kohtule esitatud kaitseaktist, ega ka esimese kohtukoosseisu ajal toimunud korraldavate kohtuistungite protokollides 28.10.2016 ja 16.12.2016 talletatust, ei nähtu, et J. Medunitsa valitud kaitsja oleks taotlenud täiendavalt jälitustoimingute teabetalletuste helisalvestiste kuulamist või nende alusel konkreetsete kaitseväidete kinnituseks jälitustoimingu protokollide koostamist (vt kd 2/I, tl-d 81-89 ja 3/II, tl-d 20-32 ja 77-92). Kriminaalasja materjalide kohaselt asus vandeadvokaat K. Namm süüdistatavat J. Medunitsat lepinguliselt kaitsma 2017. aasta suvel ning süüdistatav J. Medunitsa tutvus 2018. aasta esimesel poolel jälitustoimingute salvestistega, sh Hispaanias kogutuga. Kriminaalasjas nähtuvate andmete kohaselt eelmise kohtukoosseisu poolt asja arutamise perioodil jõuti uurida ära prokuratuuri esitatud tõendid, sh jälitustoimingute protokollide uurimisel kuulati salvestisi. Kriminaaltoimiku materjalide ning kohtuinfosüsteemi andmete kohaselt määrati kriminaalasi uueks arutamiseks kohtunik P. Liivole 2019. aasta detsembris. Kohus määras korraldava istungi toimumise ajaks 20.12.2019 ja palus kohtumenetluse pooltel juhul täiendavate taotluste esitamise soovi korral edastada need kohtule kirjalikult hiljemalt 16.12.2019 (kd 1, tl 12).

66(173)

J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul esitasid 16.12.2019 Harju Maakohtule taotluse tõendite kogumiseks. Kõnealuse taotluse osas II osutavad kaitsjad, et jäävad J. Medunitsa kaitsjate A. Pilve ja M. Pilve poolt 12.12.2016 esitatud kaitseaktis nimetatud seisukohtade/taotluste juurde. Kaitsjad viitasid, et 16.12.2016 korraldaval istungil andis kohtunik V. Kõvask eelmenetluses J. Medunitsa kaitsjatele võimaluse esitada edaspidi kohtumenetluse käigus uusi dokumentaalseid tõendeid. 16.12.2019 taotluses loetlesid kaitsjad tõendid, mida peavad vajalikuks täiendavalt kohtule esitada J. Medunitsa varalise seisundi ja sissetulekute tõendamiseks. Lisaks sellele esitasid kaitsjad taotluse kuulata täiendavalt üle 24 tunnistajat; väljastada J. Medunitsa kaitsjatele jälitustoimingute aluseks olevad load ja taotlused ja taotluse jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolliks. Samuti taotlesid kaitsjad kohustada prokuratuuri koostama jälitustoimingute protokollid Eesti ja Hispaania kõnede salvestiste alusel vastavalt sellele, milliseid kõnesid soovib süüdistatav J. Medunitsa kohtus esitada ja uurida, viidates taotluse lisas 2 J. Medunitsa poolt käsikirjaliselt koostatud üheksal leheküljel valitud kõnede numbrilisele loetelule (vt kd 1, lk-d 52-58 ja lk-d 61-65). 20.12.2019 korraldaval istungil teavitas kohtunik P. Liivo menetlusosalisi, et asja arutamist alustatakse põhiistungitest (st KrMS tähenduses kohtuistungi rakendamisest ja seejärel kohtulikust uurimisest). Maakohus selgitas muuhulgas, et J. Medunitsa kaitsjate 16.12.2019 taotlus täiendavate kirjalike tõendite ja tunnistajate esitamiseks ei ole käsitatav kaitseaktina, vaid sellele kohalduvad KrMS § 297 sätted, seetõttu jätab selle käiguta ja kujundab taotluste osas seisukoha täiendavate tõendite esitamise faasis (kd 1, tl 78 p). J. Medunitsa kaitsjad avaldasid, et eelmine kohtukoosseis andis 16.12.2016 määrusega J. Medunitsa kaitsjatele võimaluse, et varalist seisu puudutavaid tõendeid ei pea esitama KrMS § 297 sätete alusel (kaitsja viitas 16.12.2019 taotluse p-s 5 loetletud kirjalikele tõenditele ja p-s 7 loetletud tunnistajatele (kd 1, lk 78 p)). Kohus rahuldas J. Medunitsa kaitsjate taotluse jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli läbiviimiseks (kd 1, lk 79). J. Medunitsa kaitsja kordas taotlust, kohustada prokuratuuri koostama jälitustoimingute protokollid ja esitama kaitsjatele jälitustoimingute load ja taotlused (kd 1, lk 80 p). Ringkonnakohus viitas eelnevalt otsuses, et 19.05.2020 ja 20.05.2020 kohtuistungitel käsitleti J. Medunitsa kaitsjate taotlusi tutvuda jälitustoimingute aluseks olevate taotluste ja lubadega (samas ei korranud J. Medunitsa kaitsjad kohtuliku uurimise alguses taotlust täiendavate jälitustoimingu protokollide koostamiseks) ning kohus kohustas prokuratuuri vastavad taotlused ja load väljastama 14. augustiks 2020 (kd II, lk 69 p). 08.10.2020 kohtuistungil alustasid J. Medunitsa kaitsjad 12.12.2016 kaitseaktis nimetatud kirjalike tõendite esitamist, mille käigus vaieldi muu hulgas 16.12.2019 taotluse teemal ning jõuti tõdemusele, et J. Medunitsa kaitsjate poolt asja arutavale uuele kohtukoosseisule esitatud 16.12.2019 täiendav taotlus ei ole käsitatav kaitseaktina. Protokollist nähtuvalt nõustus sellega ka J. Medunitsa kaitsja K. Tuul (kd III, tl 211). Samuti selgitati välja, et 16.12.2016 korraldaval istungil lubas kohus (kohtunik V. Kõvask), et J. Medunitsa kaitsja A. Pilv saab kaitsetõendite esitamise voorus (mitte täiendavate tõenditena) esitada üksnes J. Medunitsa varalist seisu tõendavaid dokumente, sh advokaat A. Pilve poolt võimalikke Hispaaniast kogutavaid tõendeid. Maakohus avaldas, et lubab kaitsjatel esitada A. Pilve taotletud kirjalikke tõendeid, mis käsitlevad J. Medunitsa tulusid (kd III, tl 211-212 p). Kolleegium märgib, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt võttis kohus 01.12.2020 kohtuistungil vastu J. Medunitsa kaitsetõendite esitamise voorus J. Medunitsa varalist seisundid käsitlevaid tõendid, sh Venemaa äritegevust ja sissetulekuid (kd IV, tl 128 p).

67(173)

J. Medunitsa kaitsjad esitasid 09.12.2020 kohtule kirjaliku taotluse täiendavate tõendite kogumiseks KrMS § 297 alusel. Viidatud taotluses soovisid kaitsjad maakohtule esitada Eesti ja Hispaania läbiotsimistel äravõetud J. Medunitsaga seotud esemed; kuulatata üle 17 tunnistajat; esitada kriminaalasja nr 13930000190 toimiku materjalid (VVS ja ILga seotud menetlusdokumente); väljavõtte booking.com lehelt; Hispaania advokaadi koostatud õigusliku avamuse, et Hispaanias teostatud menetlustoimingud ja kogutud tõendid on vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega ning taotlevad ohustada prokuratuuri koostama jälitustoimingute protokollid J. Medunitsa valitud Hispaania ja Eesti jälitusmaterjalide salvetiste pinnalt või alternatiivselt anda salvestised kaitsjatele kõnedest stenogrammi koostamiseks (taotlusele lisatud kõnede ID loend; IV kd, tl-d 224-232). Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kõnealuses 09.12.2020 taotluses esitatud täiendavaid tõendeid on sisuliselt kogu ulatuses korratud apellatsioonis esitatud täiendavate tõendite kogumise taotluses. Apellatsioonimenetluses taotlesid kaitsjad kuulata üle lisaks taotluses nimetatule veel kolm tunnistajat, s.o kokku 20 tunnistajat (lisatud on VU, VVS ja IL). Kriminaalasjast nähtuvalt arutas maakohus 10.12.2020 kohtuistungil prokuröri ja kaitsjate taotlusi KrMS § 297 alusel täiendavate tõendite esitamiseks (IV kd, tl 235-253). Protokollist ilmneb, et maakohus oli sunnitud J. Medunitsa kaitsjatele taas põhjendama, miks nende 16.12.2019 taotlus ei ole käsitatava kaitseaktina ja taotlused lahendatakse KrMS § 297 alusel (vt nt K. Tuule selleteemalist kohtuga argumenteerimist ja mittenõustumist, kd IV, tl-d 241242). J. Medunitsa kaitsjate avaldatust selgub, et taotluse lisas ID numbritega tähistatud kõnede salvestistega on tutvunud üksnes süüdistatav ja kaitsjad soovivad kõnede tõendina kasutamise asjakohasuse osas anda arvamuse alles pärast stenogrammide koostamist (kd IV, tl 241 p). Kaitsjate suhtumist kõnealuste tõendite tähtsuse osas ilmestab seegi, et J. Medunitsa kaitsjad väidavad mitte teadvat, kas jälitusmaterjalidega on tutvunud J. Medunitsa eelmine kaitsja A. Pilv (kuigi prokurör on seda asjaolu istungi kinnitanud). Samuti ei ole prototokollist nähtuvalt kaitsjad esitanud mingeid täiendavaid selgitusi ega põhjendusi valitud kõnede sisu ja tähtsuse kohta kaitseargumentide toetamiseks, vaid on viidanud üksnes üldsõnaliselt süüdistatava poolt ristküsitluses avaldatule (kd IV, tl 242). Ringkonnakohtul tuleb nõustuvalt prokuröri ja maakohtuga tõdeda, et J. Medunitsa ristküsitlusest ei nähtu põhjendusi, milliseid konkreetseid kõnesid ja miks tuleks pidada tähtsaks tõendamiseseme asjaolude või kaitsepositsiooni seisukohalt. Kolleegiumi hinnangul ei ole süüdistatav ega kaitsjad suutnud veenvalt selgitada, millist konkreetset teavet nad jälitustoimikust täiendava tõendina koguda soovivad ning kuidas see lükkaks ümber või vähemalt oluliselt mõjutaks kriminaalasjas esitatud süüdistust. Tõik, et J. Medunitsa kaitsjad ei ole pidanud vajalikuks J. Medunitsa valitud kõnedega tutvuda viitab sellele, et kõnealust teavet ei peetagi kaitseõiguse realiseerimise seisukohalt oluliseks. Selliselt maakohtule ja ringkonnakohtule täiendavate tõendite kogumiseks esitatud taotluse viis viitab pigem süüdistatava ja kaitsjate soovile koormata kohtumenetlust hilinenult esitatud ja asja lahendamise seisukohalt mittevajalike taotlustega menetluse pärssimiseks. 10.12.2020 istungil kohtumenetluse poolte esitatud täiendavate tõendite kogumise taotluste osas avaldas kohus protokolli kantud määrusega seisukoha 15.15.2020 kohtuistungil (kd IV, tl 251-253). Kohus rahuldas J. Medunitsa kaitsjate taotluse J. Medunitsa varalise seisundi kohta täiendavate dokumentaalsete tõendite esitamiseks; booking.com väljavõtte ja Hispaania advokaadi kirjaliku arvamuse esitamiseks ning andis teada asjaoludest Hispaaniast asitõendite Eestisse toimetamise probleemide kohta. Ülejäänud J. Medunitsa kaitsjate 16.12.2019 taotluses esitatud täiendavate tõendite kogumise taotluste osas kujundas kohus põhjendatult seisukoha (sh taotlus täiendavate jälitustoimingu

68(173)

protokollide koostamiseks; täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks; kriminaalasja nr 13930000190 materjalide lisamiseks), et tegu on KrMS § 297 tähenduses täiendavate tõendite kogumise taotlustega. Muu hulgas nähtub maakohtu tuvastatust, et J. Medunitsa kaitsjate põhjendus kriminaalasja nr 13930000190 (VVS ja IL kriminaalasi) materjalide lisamiseks põhjendusega, et kaitsjad said kõnealustest materjalidest teadlikuks alles 29.10.2020 IL ristküsitlemisel, ei vasta tõele. Kohus tuvastas, et kaitsjad tutvusid materjalidega juba 15.09.2020, s.o enne IL ristküsitlemist ning lisaks sisaldusid viited kõnealuse kriminaalasja materjalidele menetletavas asjas. Seega ei esinenud põhjuseid, miks nende kogumist ei taotletud juba kaitseaktis. Kolleegium peab eeltoodu alusel meelevaldseks J. Medunitsa kaitsjate apellatsioonis esitatud väiteid, et maakohus ei tegelenud kaitsjate taotlustega terve aasta jooksul ja avaldas seisukoha J. Medunitsa kaitsjate taotluse rahuldamata jätmise kohta alles 15.12.2020. J. Medunitsa kaitsjad on käesolevas asjas täiendavate tõendite taotlemisel jätnud tähelepanuta nii KrMS kehtestatud täiendavate tõendite esitamise tingimused kui ka KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest tuleneva. Nimelt lasub täiendavate tõendite kogumise taotlemise vajaduse põhjendamise, sh KrMS §-st 297 koostoimes §-s 2861 sätestatud aluste tõendamise kohustus, kohtumenetluse poolel. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on maakohus J. Medunitsa kaitsjate sarnaste taotluste osas avaldanud korduvalt seisukohti, sh küsimuses, et 16.12.2019 esitatud taotlust ei saa pidada KrMS § 227 tähenduses kaitseaktiks. Maakohus on ka otsuses põhjendanud (VI kd, otsuse p-d 188-196), miks ei saa J. Medunitsa kaitsjate poolt 16.12.2019 asja arutavale uuele kohtukoosseisule esitatud ja 20.12.2019 korraldaval istungil arutatud taotlusi (otsuses on ekslikult korraldava istungi kuupäevaks märgitud 19.12.2020) käsitleda KrMS § 227 tähenduses kaitseaktis esitatud taotlustena, v.a J. Medunitsa varandusliku seisundit puudutavad tõendid, mida taotles kaitseaktis kaitsja A. Pilv (VI kd, otsuse p 196). Siinkohal peab kolleegium vajalikuks märkida, et maakohtu otsuse p-s 196 avaldatust ei saa järeldada, et kohus jättis arvestamata ka need kaitsjate poolt J. Medunitsa varalise seisundi hindamiseks esitatud kirjalikud dokumendid, mis on osaks 03.12.2015 kuni 12.05.2016 koostatud J. Medunitsa varalist seisundit puudutavast vaatlusprotokollist (prokuröri tõendina esitatud vaatlusprotokolli lisad). Kõnealused tõendeid uuriti kaitsjate taotlusel ja prokuröri nõusolekul kogu mahus (vt VI kd otsus p 188). J. Medunitsa varalise seisundi vaatlusprotokolli koos selle osadeks olevate lisadega on maakohus otsuses analüüsinud ning võtnud aluseks J. Medunitsa varalise seisundi hindamisel ja konfiskeerimise küsimuste otsustamisel (vt VI kd, otsuse p-d 1232-1257). Kolleegium selgitab, et iseenesest ei ole välistatud esitada taotlus tõendite kogumiseks ka pärast KrMS § 227 sätestatud kaitseakti esitamist, s.o kohtumenetluses. Sel juhul tuleb aga silmas pidada KrMS §-s 297 sätestatud täiendavate tõendite kogumise põhimõtteid. Täiendavad tõendite puhul, mida ei ole loetletud kaitseaktis, peab kohtumenetluse pool põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadusele lisaks seda, miks nende kogumist ei ole varem taotletud. Seejuures võib KrMS § 2861 sätestatu alusel kohus keelduda KrMS § 297 sätestatud täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamisest, kui tõendil pole kriminaalasjas tähtsust kriminaalasja lahendamiseks. Lisaks võib kohus KrMS 2861 lg-s 2 sätestatu alusel keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest juhul, kui tõend ei ole kättesaadav või kui tõendi tähtsus ei ole vastavuses tõendi kättesaamiseks mineva ajakulu või muude raskustega; kui seda ei olnud loetletud kaitseaktis ja kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjusi, miks taotlust varem ei esitatud; tõendi esitamise kogumise vajadust ei ole põhjendatud või esineb mingi muu alus tõendi vastuvõtmisest keeldumiseks. Kohus peab täiendava tõendi kogumise taotluse lahendamisel alati kaaluma ühelt poolt tõendite tähtsust ja teiselt poolt nende kättesaamiseks minevat ajakulu või muid raskusi. Seejuures

69(173)

tuleb arvestada, et kohus peab tõendi kogumise raskust ja ajakulu kaaludes arvestama asjaoluga, et kohtu kohustus on tagada asjas lahendini jõudmine mõistliku menetlustähtaja jooksul. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei ole J. Medunitsa kaitsjad täiendavate tõendite esitamisel põhjendanud, miks ei ole tõendite kogumise taotlust esitatud õigeaegselt. Kuigi vandeadvokaat K. Namm on J. Medunitsa valitud kaitsjana menetluses alates 2017. aastast, esitati taotlus täiendavate jälitustõendite kogumiseks alles 2018. Kolleegiumi hinnangul ei olnud kaitsjatel takistusi tutvuda taotletud helisalvestistega paralleelselt kaitsealusega, et valida tutvumise järel vajadusel välja asjakohased ja konkreetsed kõned ja põhjendada nende võimalikku tähtsust kaitseväidete seisukohalt. Kolleegiumit ei veena kaitsjate selgitused, et kõnedega õigeaegset tutvumist takistas jälitustoimingute lubadega tutvumise võimaldamine 2020. a augustis. Kaitsjad on jätnud tähelepanuta, et kohtueelse menetluse lõpuleviimisest alates olid nii kaitsjad kui ka J. Medunitsa teadlikud jälitustoimingutega ja Hispaania välisriikidest kogutud teabe ulatusest ja sisust, mis võimaldanuks vajadusel esitada tutvutu pinnalt täiendavate tõendite kogumise taotluse. Tuleb nõustuda maakohtuga, et kuigi J. Medunitsa kaitsjad on tegelenud samasisuliste korduvate taotluste esitamisega on kaitsjad jätnud seejuures esitamata KrMS §-s 297 nõutud põhjendused selle kohta, miks pole tõendite kogumist varem taotlenud. Kolleegium peab vajalikuks välja tuua, et ka apellatsioonis esitatud taotlused täiendavate tõendite kogumiseks ei sisalda KrMS § 297 ja § 2861 kohaseid nõustumisväärseid põhjendusi, miks jäeti taotlused esitamata õigeaegselt ja milliste kaitsepositsiooni seisukohast oluliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks on konkreetselt taotletavad tõendid vajalikud. Sel põhjusel jättis ringkonnakohus KrMS § 321 lg-st 6 (koostoimes § 297 ja § 2861) kohtuistungil rahuldamata J. Medunitsa kaitsjate taotlused täiendavate tõendite kogumiseks. Täiendavate tõendite kogumise põhjendamisel ei piisa üldistest ja deklaratiivsetest väidetest, et nende kogumiseks esitatud taotluse rahuldamine tagab kaitseõigust. Täiendavate tõendite puhul tuleb silmas pidada, et kuigi süüdistataval on võrdsete võimaluste tagamiseks õigus esitada tõendeid ja kutsuda omapoolseid tunnistajaid, ei ole see õigus absoluutne ega piiramatu, sest lisaks tõendi asjakohasuse kriteeriumile tuleb arvestada, et tõendite kogumine, sh nt tunnistajate kutsumine ja ülekuulamine, oleks kohtu poolt mõistlikul ajal läbiviidav. Ebamõistlikult ja menetlust koormavalt ning osaliselt kohtumenetluse venitamise eesmärgil paljude tõendite kogumise taotluste puhul saab kohus asuda seisukohale, et taotluse tähtsus ei ole vastavuses tõendite kogumiseks mineva ajakuluga. Muu hulgas on maakohus ka sel põhjusel (olles eelnevalt andnud J. Medunitsa kaitsjatele piisavalt võimalusi ja aega täiendavate tõendite esitamiseks) keeldunud põhjendatult täiendavate tõendite kogumisest. Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks viidata, et 08.04.2021 määras maakohus lõpetada asjas kohtuliku uurimise ja avas kohtuvaidlused. Protokollist nähtuvalt küsis kohus eelnevalt menetlusosaliste arvamust ning kõik nõustusid kohtuliku uurimise lõpetamisega, sh ka süüdistatav J. Medunitsa ega tema kaitsjad ei esitanud taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks. Eeltoodust saab järeldada, et täiendavate tõendite kogumist enam vajalikuks ei peetud. KrMS § 321 lg 6 kohaselt saab ringkonnakohtule uusi tõendeid esitada ainult juhul, kui leiab tuvastamist, et maakohus on keeldunud põhjendamatult tõendi vastuvõtmisest või kui seda tõendit ei olnud maakohtu menetluse ajal võimalik esitada. Praegusel juhul on kolleegium aga tuvastanud, et kaitsjatel ei olnud takistusi (õigeaegselt) esimese astme kohtumenetluses tõendeid esitada ja maakohus on täiendavate tõendite vastuvõtmisest keeldunud põhjendatult. Ringkonnakohus ei pea asjakohaseks J. Medunitsa kaitsjate etteheiteid ka selle kohta, et kohus läks vastuollu võistlevuse põhimõttega, jättes vastu

70(173)

võtmata kaitsjate tõendid ja võttes samal ajal vastu prokuratuuri täiendavad tõendid. Kolleegium märgib, et maakohtu asjakohased põhjendused ja järeldus prokuröri täiendavate tõendite esitamise taotluse rahuldamise kohta nähtuvad nii eelnevalt viidatud kohtuistungitel talletatust (vt 10.12.2020 ja 15.12.2020 protokollid) kui ka kohtuotsusest (otsuse p-d 177187). Kolleegiumi hinnangul pole maakohus prokuröri KrMS § 297 alusel esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmisel eksinud. Seega jääb tagajärjetuks kaitsjate väide, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-s 12 ja lg-s 2 sätestatut. Kolleegium jättis ringkonnakohtu istungil rahuldamata J. Medunitsa kaitsjate taotluse uurida jälitustoimingutega kogutud salvestisi ringkonnakohtu istungil, st kuulata kõnesid. Ringkonnakohtu hinnangul on alusetud apellantide väited, et maakohtus uuritud jälitustoimingu protokokollides kajastatu olevat suures ulatuses vastuolus salvestistega. Kolleegium viitas eelnevalt, et 22.09.2020 kuni 24.09.2020 kohtuistungitest nähtuvalt jäeti valdav osa jälitustoimingu protokollidest poolte kokkuleppel KrMS § 296 lg 3 alusel avaldamata ja uuriti vahetult üksnes vähest osa teabest. Kohtumenetluse pooled tõdesid sellist tõendi esitamise viisi kokku leppides, et eelmise kohtukoosseisu asja arutamise ajal on avaldatud kõik jälitustoimingu protokollid (sh toona kuulati protokollide lisaks olevaid helisalvestisi). Kolleegium peab siinkohal vajalikuks viidata, et J. Medunitsa kaitsjate taotluse ainetust ja tõsiseltvõetavust vähendab järgminegi tõik. Nimelt 19.05.2020 kohtuistungil, mil alustati uue kohtukoosseisuga kohtulikku uurimist ja planeeriti muu hulgas teistkordse tõendite uurimise võimalikku ajakulu ja viisi, avaldas J. Medunitsa kaitsja K. Tuul, et on (vaid) paar kõnet, mida J. Medunitsa kaitsjad sooviksid uuesti kuulata põhjusel, et jälitustoimingu protokoll ja helisalvestis ei kattuvat (vt kd 2, tl 24 p). Kohtuistungitel kajastatuga tutvunud, peab kolleegium vajalikuks teha maakohtus toimunud kohtuliku arutamise kohta järgmise vahemärkuse. Riigikohus täheldas juba 18.11.2019 (S. Kuznetsovi vahistuse põhjendatuse kontrolli tehes) kohtuasja materjalidega tutvudes, et menetlusosaliste käitumine taotluste esitamisel ja kohtu korraldustele mitte allumine viitab sellele, et mõni kohtumenetluse pool kuritarvitab menetlusõigusi taotluste ja vastuväidete esitamisel süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada (vt RKKKm 116-9171, p 14). Kuivõrd viidatud Riigikohtu määruse tegemise ajaks oli selgunud asjaolu, et kriminaalasja arutav kohtukoosseis ei jõua enne kohtuniku pensioneerumist 2020. aasta jaanuaris asja lõpuni arutada (viimane istung selle kohtukoosseisu juhtimisel toimus oktoobris 2019, aga uuritud olid vaid süüdistuse tõendid), andis Riigikohus asja arutavale uuele koosseisule suunised, milliseid meetmeid rakendada menetlusosaliste menetlust halvava käitumise ja taotluste korral, et tagada kohtumenetluse korrakohane toimimine ja lahendini jõudmine mõistliku aja jooksul. Paraku ilmneb käesoleva asja istungitel talletatust, et ka uue kohtukoosseisu poolt asja arutamisel on eeskätt J. Medunitsa kaitsjad mahukate ja korduvate taotluste esitamise, aga ka kohtu avaldatud seisukohtade mittearvestamisega (sh kohtunikuga argumenteerides) aeglustanud kohtumentluse mõistlikku kulgemist. Kohtuistungitel dokumenteeritust nähtub, et tükati ei ole kohtul, hoolimata KrMS §-s 266 sätestatud võimalustest ja Riigikohtu soovitustest, õnnestunud menetlusosaliste obstruktsionistlikku ja menetlust halvavat käitumist korrigeerida ja suunata. Seejuures on kohtuistungi juhtimisel jäetud kasutamata näiteks Riigikohtu soovitatud võimalus määrata, et menetlusosaliste taotlused esitataks korraga ja konkreetselt kohtu määratud ajal või seada mõistlikud ajalised piirangud kohtumenetluse poole taotluse ja vastuväite arutamisele (vt ka RKKKo nr 3-1-1-8111, p 20.2). Erinevalt J. Medunitsa kaitsjatest leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis õigesti lubamatu tõendina kõrvale kaitsjate esitatud Hispaania advokaadi CATG kirjaliku arvamuse pealkirjaga

71(173)

„Raport kõnede pealtkuulamise kohta Hispaania kohtu poolt. Selle tagajärjed kehtiva seaduse täitmata jätmise korral“. Sel põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi, vaid selgitab hiljutisele Riigikohtu praktikale viidates veel järgmist. Asjatundja kaasatakse menetlustoimingutesse kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel. Nii on nt KrMS § 83 lg 3, § 85 lg 3, § 88 lg 2, § 100 lg 4 ning § 103 lg 3 järgi asjatundja kaasamise eesmärk esmajoones menetlustoimingu igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse tagamine, et eriteadmistele toetudes oleks võimalik sedastada isiku surma saabumist, avastada kuriteojälgi ning koguda või talletada proove või jälgi ekspertiisi või uuringu tegemiseks. Seejuures on Riigikohus osutanud, et kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta ette võimalust, et asjatundja saaks koostada tema osavõtul sedastatud leidude ja nende põhjal tehtud järelduste kohta eraldi kirjaliku dokumendi. Küll peab menetleja tema avaldused fikseerima menetlustoimingu protokollis (KrMS § 1091 lg 2 ls 3). Sama moodi ei sätesta seadus asjatundja eriteadmiste kirjaliku vormistamise võimalust ka siis, kui asjatundjat soovitakse üle kuulata KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel (RKKKo 1-21-6698, p 17). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et rahuldamisele ei kuulu ka J. Medunitsa kaitsjate taotlus Hispaania advokaadi CATG asjatundjana ülekuulamiseks. Seda, et kõnealuse taotluse rahuldamisest keeldumine on põhjendatud KrMS § 297 ja §-s 2861 sätestatud alusel, käsitles kolleegium juba eelevalt. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et J. Medunitsa kaitsjate taotlustes maakohule ega ringkonnakohtule CATG kirjaliku raporti ja ütluste tõendina kohtule esitamiseks ei nähtu selget arusaama sellest, millise KrMS §-s 63 lg-s 1 sätestatud tõendina kaitsjad raportit ja isikut käsitavad. J. Medunitsa kaitsjad on pidanud Hispaania advokaadi raportit ja ütlusi nii õiguslikuks arvamuseks kui ka abistavaks materjaliks, mis selgitab jälitustoimingu regulatsiooni ja aitaks kohut otsuste tegemisel ning tõenditele hinnangu andmisel (vt nt K. Tuule seisukoht 10.12.2020 istungil, IV kd). Apellatsioonis esitatud taotluses märgivad kaitsjad, et CATG teab anda ütlusi Hispaanias läbiviidud menetlustoimingute ja nende seaduslikkuse kohta, mis annab võimaluse hinnata KrMS § 65 lg 1 nõuete eeldusi. Samuti teadvat advokaat anda ütlusi J. Medunitsa äritegevuse kohta Hispaanias. Maakohtu istungil 29.01.2021 on J. Medunitsa kaitsja täiendavate tõendite voorus taotlust esitades põhjendanud vajadust CATG ristküsitleda Hispaanias teostatud jälitustoimingute ja selle regulatsiooni kohta tema, selgitamaks tema poolt koostatud dokumendi (s.o õigusliku raporti) sisu. Kaitsja protokollitud arvamuse kohaselt on kõnealune kohtule esitatud raport dokumentaalne tõend, mis kajastab eksperdi või asjatundja arvamust (vt IV kd, lk 278 p). Samuti ei ole CATG praegusel juhul võimalik käsitada ei eksperdi, asjatundja ega tunnistajana. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et KrMS §-s 95 sätestatu kohaselt saab ekspert rakendada vaid mitteõiguslikke eriteadmisi. Nii kriminaalmenetlusõiguse kui ka välisriigi õiguse kohaldamise küsimus saab aga olla vaid tõlgendamise objektiks. Õigusekspertiis ei ole süüteomenetluses aktsepteeritav. Ekspertiis korraldatakse siis, kui neid mitteõiguslikke teadmisi on tarvis rakendada mõne tõendamiseseme asjaolu kindlakstegemiseks. Asjatundja ütlus ei ole aga uus iseseisev tõend, sest sellel saab olla üksnes tõendamiseseme asjaolusid või menetlustoimingu käiku selgitav tähendus. Riigikohus osutas eelnevalt viidatud lahendis, et oluline on tähele panna, et kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 saavad tõendiks olla vaid asjatundja ütlused. Asjatundja eriteadmistele tuginevaid selgitusi ei fikseerita ega esitata kirjalikul kujul ekspertiisiaktile sarnanevas dokumendis (RKKKo 1-216698, p-s 18). KrMS § 1091 lg-s 5 sätestatu kohaselt võib asjatundjat, kes teab mõnda tõendamiseseme asjaolu, kuulata üle tunnistajana.

72(173)

Seega jääb J. Medunitsa kaitsjate taotlus CATG ülekuulamiseks ja õigusliku arvamuse lubatavaks hindamiseks tagajärjetuks vastuolu tõttu KrMS §-s 95 ja §-s 1091 lg 5 sätestatuga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud CATG kuulata üle ka tunnistajana KrMS § 63 lg 1 tähenduses, sest taotlusest, mis on vastuolus KrMS § 297 ja § 2861 sätestatuga ei nähtu, milliseid konkreetseid asjaolusid seoses J. Medunitsa äritegevusega tõendada soovitakse. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks välja tuua asjaolu, et kriminaalasja andmete kohaselt on tegu advokaadiga, kes esindab süüdistatava J. Medunitsa huve Hispaanias ja kaitsjatel oli võimalik vajalike asjaolude tõendamiseks taotleda tema ülekuulamist kaitseaktis. Märkida tuleb sedagi, et kohtutoimikust nähtuvalt vahendas advokaat CATG muu hulgas J. Medunitsa kaitsjate suhtlust Hispaania ametivõimudega ja on J. Medunitsa poolt volitatud võtma vastu süüdistatava elukoha läbiotsimisel 14.12.2015 ära võetud esemeid ja toimetama neid Eestisse (vt nt kd IV, lk 56 Harju Maakohtu 16.12.2020 pöördumist Hispaania pädevate ametivõimude poole asitõendite toimetamiseks Eestisse, mille kohaselt saab esemed tagastada CATGle, kes on J. Medunitsa volitatud kaitsja Hispaania Kuningriigis). Kolleegiumi arvates on eeltoodu valguses kummastav J. Medunitsa kaitsjate etteheide, et maakohus ei ole võimaldanud kaitsjatel uurida Hispaania Kuningriigis J. Medunitsa elukoha läbiotsimisel leitud ja ära võetud esemeid ja dokumente. Ringkonnakohus jättis kaitsjate kõnealuse taotluse tulenevalt KrMS § KrMS § 321 lg 6, § 297 ja 2861 samuti rahuldamata. Lisaks varem esitatud põhjendustele peab kolleegium vajalikuks selles kontekstis rõhutada, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tegi maakohus mõistlikke pingutusi tagamaks Hispaanias asuvate dokumentide ja asitõendite toimetamist Eesti Vabariiki, arvestades seejuures, et süüdistatavat ja tema kaitsjaid esindab Hispaanias kõnealuses küsimuses J. Medunitsa volitatud advokaat CATG. Kohus on samal ajal ka ise aktiivselt asitõendite toimetamise küsimusega tegelenud. Näiteks 09.12.2020 kohtuistungi protokollist nähtuvalt selgitas kohus menetlusosalistele, et suhtleb J. Medunitsa kaitsjate taotlustel Hispaaniast asitõendite saamiseks Hispaania pädevate ametkondadega ning andis ülevaate saadetises sisalduvate relvade tõttu tekkinud probleemidest (kd IV, lk 219). 29.01.2021 kohtuistungi protokollist nähtuvalt lahendas maakohus taas J. Medunitsa kaitsjate taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks (korrates üle 15.12.2020 protokollilises määruses taotluste rahuldamata jätmise põhjendused). Sellel istungil avaldasid J. Medunitsa kaitsjad, et on igapäevaselt kontaktis süüdistatava advokaadi CATGga ja asjaga tegeleb päedev isik ning asitõendite kättesaamise viivitus on Hispaania poolel. Kohus andis seepeale J. Medunitsa kaitsjate soovil tõenditega tutvumiseks ja vajaliku kohtusse toimetamiseks täiendava tähtaja 08.03.2021. (IV kd, lk 277 p ja 278). Eeltoodugi näitab, et sel põhjusel maakohtule tehtud apellantide etteheited kaitseõiguse teostamise takistamisest ning ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtete rikkumisest, on alusetud. J. Medunitsa kaitsjad väidavad apellatsioonis, et prokurör on eeluurimiskohtunikele esitanud jälitustoimingute taotlemisel ebaõiget infot, et J. Medunitsa ja S. Kuznetsov kohtusid 12.01.2015 Tallinnas, et planeerida Sergei Nikolajevi uut narkootikumide veoga seoud reisi Hispaaniasse. Seejuures osutavad kaitsjad asjaolule, et 12.05.2015 ei olnud J. Medunitsa ega S. Kuznetsovi suhtes väljastatud ühtegi jälitusluba. Süüdistatav S. Kuznetsov leiab apellatsioonis, et maakohus võttis ebaseaduslikult vastu prokuratuuri (vt otsuse 187 ja 449) 12.01.2015 Tallinna Lennujaama turvakaamerate salvestise, millest nähtus S. Kuznetsovi ja J. Medunitsa kohtumine lennujaamas samal 12.01.2015. S. Kuznetsovi arvates näitavat see, et teda ja J. Medunitsat jälitati ebaseaduslikult, sest kohtumäärus jälitustoiminguteks anti alles 15.01.2016 Harju Maakohtu loaga (nr 16). Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistatava S. Kuznetsovi ja J. Medunitsa kaitsjate väited on ainetud. Nimelt leidis maakohtus uurituga tuvastamist, et S. Kuznetsovi ja J. Medunitsa

73(173)

12.01.2015 toimunud kohtumine on fikseeritud Tallinna Lennujaama turvakaamera salvestistega. Nii nähtub 10.12.2020 kohtuistungiprotokollist, et prokurör taotles just nende kaitseväidete ümberlükkamiseks KrMS § 297 alusel täiendava tõendina esitada kohtueelsele menetlejale päringu vastusena edastatud 12.01.2015 Tallinna Lennujaama turvakaamerate salvestised. Prokurör põhjendas kõnealuse täiendava tõendi esitamise vajadust asjaoluga, et J. Medunitsa kaitsjad on kohtulikul uurimisel väitnud, et prokuratuur on jälitustoimingute taotlustes teadvalt eksitanud eeluurimiskohtunikke ja edastanud ebaõiget teavet J. Medunitsa ja S. Kuznetsovi kohtumise kohta 12.01.2015 Tallinna Lennujaamas. Prokurör pidas vajalikuks turvakaamera salvestistega tõendada andmed viidatud kohtumise kohta olid menetlejal jälitustoimingute taotlemisel teada ja J. Medunitsa kaitsjate väited ebaseaduslike jälitustoimingute läbiviimise kohta on alusetud (kd IV, lk-d 236, 237). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt rahuldas maakohus prokuröri taotluse KrMS § 297 korras esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmiseks, sh Tallinna Lennujaama 12.01.2015 turvakaamerate salvestiste asja juurde võtmise, 15.12.2020 istungil ja tõendit uuriti kohtuistungil (IV kd, lk 251). Apellatsioonis esitatud väited on seda kummalisemad, et 29.01.2021 kohtuistungi protokollist nähtuvalt esitasid ka J. Medunitsa kaitsjad täiendavate tõenditena KrMS § 297 alusel prokuröri poolt 10.12.2020 esitatud 12.05.2015 Lennujaama turvakaamerate salvestise. Seejuures soovisid kaitsjad uurida Tallinna Lennujaama poolt Maksu- ja Tolliameti päringu vastusena (kirja nr 11-2-1/14/e-kirjas; 399-14, millel käsikirjaline tekst, et Lennujaam on 19.01.2015 väljastanud MTA-le 10 videofaili kogumahuga 2,74 GB) edastatud salvestiste sisu kogu ulatuses (prokuröri taotlusel avaldati varasemal istungil üksnes osa failidest). Tõendit esitades ei osutanud J. Medunitsa kaitsjad failide tõendi lubamatusele või salvestiste sisu ebaseaduslikkusele, vaid taotlesid jätta see KrMS § 296 lg 3 alusel poolte kokkuleppel avaldamata. Oluline on märkida, et istungiprotokollist nähtuvalt ei vaielnud tõendi kohtule (taas) esitamisele vastu ei süüdistatav S. Kuznetsov ega tema kaitsja S. Sillar (vt kd IV, lk 276 ‒ 29.01.2021 protokoll ja kd I tähistusega „Täiendavad tõendid“ (köite kaane taskus asub DVD plaat 12.01.2015 videofailidega), lk 235 ‒ viidatud MTA päring ja Lennujaama poolt nõude täitmine 19.01.2015). VI J. Medunitsa kaitsjad leiavad, et tõendite hulgast tuleb jätta välja sideettevõtjalt saadud andmed, sest andmete kogumisega eksiti Euroopa Liidu õiguse vastu. Kaitsjad leiavad kokkuvõtlikult, et õigusvastaselt säilitatud sideandmete kasutamisega toimunud eraelu puutumatuse rikkumist tuleks käsitada tahtliku ja olulisena mitte Riigikohtu 18.06.2021 lahendis viidatud kuupäevast, s.o alates 7.10.2020, milles osutatakse 6.10.2020 otsusele La Quadrature du Net jt, vaid juba alates 9.04.2014, kuna Euroopa Kohus välistas 8.04.2014 otsuses liidetud asjades C-293/12 ja C-594/12 sideandmete laussäilitamise. Kaitsjate arvates pidanuks prokuratuur seega jätma seega alates 9.04.2014 iseseisvalt kohaldamata EL õigusega vastuolus oleva õigusnormi. Lisaks ei ole kaitsjate arvates sideandmete kogumise lubades selgitatud andmete hankimise vältimatut vajadust, need on antud väga pikaks perioodiks ja asjakohane pole õigustada andmete kogumist raske kuriteoga. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus sideettevõtjalt saadud andmete protokolle vastu võttes ja lubatavana kasutades eksinud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.juuni 2021 määruses nr 1-16-6179 esitatud seisukohtade vastu. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks põhjalikumalt peatuda sellesisulistel kaitse argumentidel, sest kaitsjate apellatsioonis esitatud väiteid on käsitletud nii kohtuliku uurimise ajal kui ka kohtuotsuses (vt otsuse osa II lk-d 55 58 ja osa IX, lk 379). Maakohus on õigesti tuginenud kõnealusel juhul Riigikohtu poolt asjas

74(173)

nr 1-16-6179/111 tehtud otsuses esitatud seisukohtadele, milles osutatakse Euroopa Kohtu 6.10.2020 otsusele La Quadrature du Net. Maakohus on selgitanud Riigikohtu seisukohtadele viidates, miks ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu Euroopa Liidu õigusega ei too veel iseenesest kaasa sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendina lubamatuks tunnistamist ja tõendikogumist väljajätmist, vaid tõendite lubatavuse hindamisel tuleb lähtuda Eesti õigusest ja vastavast kohtupraktikast. Maakohus ongi tõendite lubatavust hinnates põhjendanud, miks praeguses asjas on aastatel 2014-2016 antud prokuratuuri lubade alusel sideettevõtjalt saadud andmete protokollid käsitatavad lubatavate tõenditena. Nii on maakohus lubade ja sideandmete protokollide kontrollimisel tuvastanud, et tõendite saamisel pole leidnud aset menetlusõiguse rikkumisi ega eksimusi ning päringu lubades on esitatud selged ja arusaadavad põhjendused, miks ei saanud tõendeid koguda vältimatult muul viisil kui nende päringutega. Kohus on hinnanud lubade põhjendatust ja riive proportsionaalsust, arvestades süüdistuses etteheidetavate raskete I astme peitkuritegude rahvusvahelise mõõtega ning narkootikumide käitlemise mõju paljude inimeste elule ja tervisele. Lisaks menetlevate kuritegude rahvatervise ohustamisele suunatud eripäraga on kohus pidanud avaliku julgeoleku ja huvi kontekstis põhjendatult oluliseks, et kogutav tõendusteave on olnud vajalik kuritegeliku ühenduse asjaolude tuvastamiseks. Seega on maakohus õigesti järeldanud, et menetletavas asjas õigustab sideandmetega tõendite lubatavana käsitlemist raskete kuritegude menetlemisvajadus. Kolleegiumi hinnangul lükkavad maakohtu põhjendused ümber apellantide kaitseväited ja ringkonnakohus neid kogu mahus korrata ei pea vajalikuks. Maakohus osutas õigesti, et ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu Euroopa Liidu õigusega ei too veel automaatselt kaasa sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendina lubamatuks tunnistamist. Eesti kriminaalmenetlusõiguse praktika kohaselt saab lugeda tõendi lubamatuks alles siis kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb lubamatuks tunnistada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid või selle saamisel on aset leidnud mitmeid eraldivõetult ebaolulisi menetlusõiguse rikkumisi, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt Riigikohtu üldkogu 3.03.3032 otsus asjas nr 1-17-2359, p 48). Maakohus põhjendas, et kõnealuses asjas oli sideandmete päring vältimatult vajalik ja vastavad põhjendused olid lubades esitatud. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et õigeks ei saa pidada kaitsjate käsitlust, et prokuratuur pidanuks haldusorganina iseseisvalt jätma kohaldamata EL õigusega vastuolus olevad õigusnormid, s.o ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 mitte Riigikohtu 18.06.2021 lahendis EK 6.10.2020 otsusele La Quadrature du Net jt viidates märgitud kuupäevast, s.o alates 7.10.2020, vaid juba alates 9.04.2014 (alates EK 8.04.2014 otsusest liidetud asjades C-293/12 ja C-594/12). J. Medunitsa kaitsjad on jätnud tähelepanuta, et õiguspraktika ühtlustamiseks Riigikohtu otsuses nr 1-16-6179 antud juhiste kohaselt tuleb õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamisega toimunud eraelu puutumatuse rikkumist käsitada tahtliku ja olulisena alates 7.10.2020. Nendes kriminaalasjades, mille puhul on prokuratuur KrMS § 901 lg 2 alusel otsustanud loa andmise enne EK otsust asjas La Quadrature du Net on olukord teistsugune ja kõnesoleva ajani säilitatud andmete ja lubade puhul prokurtuuri pädevuse puudumisest tingitud menetlusviga pole käsitatav sellise olulise menetlusõiguse rikkumisena, mis tooks igal juhul kaasa sideandmete tõendina kasutamise lubamatuse (viidatud RKKKo pd 106-107). Riigikohus selgitas, et rikkumise tahtlikkust hinnates tuleb silmas pidada õiguslikku olustikku, mil anti load sideandmete päringuteks ja vormistati saadud andmete põhjal tõendina kasutatavad sideandmete protokollid (käesolevas asjas 2014-2016 –loetletud täpsemalt maakohtu otsuse lk 57). Riigikohus osutas, et kui EK direktiivi 8. aprillil 2014

75(173)

kehtetuks tunnistas, näis valitsevat seisukoht, et direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud Eesti õiguse sätted lakkasid olemast EL õigusega seotud ning samuti ei nähtud nende sätete vastuolu põhiseadusega nt otsuses nr 3-1-1-51-14 ja teadmatus sideandmete lubatud säilitamis- ja kasutamisviiside küsimusest valitses kuni 6.10.2021. Riigikohus selgitas, et enne 2.03.2021 (mil EK tegi teatavaks otsuse asjas nr 1-16-6179 esitatud eelotsuses küsimuste kohta) ei saanud prokuratuuril olla ühest veendumust, et kriminaalmenetluse seadustikuga prokuratuurile andud õigus lubada sideandmete kasutamist on vastuolus EL-i õigusega (vt RKKKo 1-16-6179, p 62). Vastuseks kaitsjate arvamusele, et sideandmete päringu tegemist ei õigusta praeguses asjas viited rasketele kuritegudele, tuleb osutada, et EK praktika mõttes rasketeks kuritegudeks võib Riigikohtu hinnangul Eesti õiguskorras pidada esimese astme kuritegusid ning sõltuvalt tehioludest võib raskena käsitleda ka II astme kuritegusid, mida iseloomustab korduvus või süstemaatilisus, toimepanijate paljusus, kahjustatud õigushüve olulisus vmt (viidatud RKKKo, p 63 ja 64). Praeguses asjas pole vaidlust asjaolus, et menetletavad kuriteod eeltoodud kriteeriume täidavad ja selliste kuritegude uurimise eesmärgil tehtud päringut saab pidada vajalikuks ja proportsionaalseks. Samuti tuleb märkida, et kuigi EK hinnangul sideandmete õigusliku säilitamise ja pädeva isiku loata kasutamisega rikutakse süüdistatavate õigust eraelu puutumatusele, lasub riigil vastukaaluks kohustus selliseid raskeid rahvatervisevastaseid ja avalikku julgeolekut ohustavaid kuritegusid avastada ja uurida. Maakohus ongi otsuses põhjendanud, miks avalikkuse huvi raskete I astme kuritegude menetlemiseks kaalub üles süüdistatava õiguse rikkumise. Rikkumise kaalukust vähendab ka tõdemus, et menetletavate raskete peitkuritegude tehiolusid ja süüdistatavate poolt tegevuse konspireerimist silmas pidades oleks muud tõendikogumised äärmiselt raskendatud. Samas on kriminaalmenetluses kogutud muid kuritegude toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis vähendavad sideandmete olulisust tõendikogumis kuriteo asjaolude tuvastamisel. Hinnates rikkumise mõju kohtumenetluse võistlevusele ja süüdistatava kaitseõigusele on Eesti kohtupraktikas kujunenud arusaam, et menetlusõiguse rikkumisega saadud tõenditele toetumine ei muuda kriminaalmenetlust alati ebaõiglaseks (RKKKo 3-1-1-77-15, p 13). Kõnealuses asjas on maakohus otsuses põhjendanud, miks saab pidada kogutud sideandmeid ja nende alusel vormistatud protokolle usaldusväärseteks ning osutanud, et ka kaitsjad ei ole nende sisu autentsust kahtluse alla seadnud. Kolleegiumi hinnangul kaalub käesolevas asjas süüdistatavate eraelu puutumatuse rikkumise üles asjas menetlevate kuritegude raskus ja tehiolud ning riigi huvi menetleda raskeid rahvatervisevastaseid ja avalikku julgeolekut ohustavaid kuritegusid. Seega on maakohus otsuses tõendite lubatavust vaagides vastavalt kõrgeima kohtu suunistele arvestanud õigusnormide rikkumise laadi ja ulatust, võttes arvesse kuriteo raskuse ja avalikkuse huvi, ka tõendite kogumise põhistatust eraellu sekkumise vältimatu vajalikkuse osas. Seega on kolleegiumi hinnangul maakohus lugenud põhjendatult sideandmete päringutega kogutud tõendid lubatavaks. Seoses J. Medunitsa kaitsjate taotlusega jätta § ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega peab kolleegium võimalikuks piirduda lühidalt vaid järgmisega. Kaitsjad on jätnud täiesti tähelepanuta, et maakohus on sellele kaitsjate poolt kohtuvaidlustes esitatud taotlusele vastates andnud kohtuotsuses ammendava selgituse, miks taotlust ei saa rahuldada (vt otsuse osa IX, lk 379 ja II lk-d 55 – 58). Maakohus on seejuures õigesti osutanud asjakohasele Riigikohtu praktikale (RKKKo 1-16-6179, p 47, RKPSJKm 519-29/18, p 46 ja 3-4-1-5-08, p 32). Riigikohus on selgitanud, et kui selgub, et Eesti õigus on vastuolus EL-i õigusega ja seda vastuolu ei ole kooskõlalise tõlgendamise teel võimalik

76(173)

kõrvaldada, peab kohus jätma arutatavas kohtuasjas selle sätte kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata, kohaldades võimaluse korral vahetu mõjuga EL-i õigust. Järelikult pole alust rahuldada kaitsjate taotlust tunnistada § ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks. J. Medunitsa kaitsjate arvates on käesolevas asjas jälitustoimingute lubade väljastamisel mänginud olulist rolli sideandmete pinnalt tehtud järeldused. Kuivõrd sideandmed on kogutud õigusvastase regulatsiooni alusel, on kaitsjate arvates tegu lubamatute tõendite alusel saadud derivatiivsete tõendite lubatavuse probleemiga ehk nn mõneti nn mürgipuu vilja doktriiniga, mille kohta puuduvat kohtupraktika. Kolleegium apellantide käsitlusega ei nõustu esmalt sel põhjusel, et praeguses asjas on on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et sideandmetega kogutud tõendid on lubatavad. Kehtivale Riigikohtu praktikale osutades selgitas kolleegium eelnevalt otsuses muu hulgas, et ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu Euroopa Liidu õigusega ei too veel automaatselt kaasa sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendina lubamatust. Teiseks tuleb märkida, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei vasta tõele kaitsjate väide, et jälitustoiminguks lubade andmisel tugineti üksnes sideandmetega kogutud teabele. Prokuratuur on praeguses asjas lubade taotlemisel viidanud nii muudele tõenditele (sh eelnevate jälitustoimingutega kogutule) kui ka riigisaladust sisaldavale teabele. Kolleegium selgitab, et kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt ei pea kohus jälitustoiminguks loa andmisel tuginemagi vältimatult üksnes KrMS § 63 lg-tes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidele (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772 ja RKKKm 1-17-7077, p 60). Seoses tõstatatud derivatiivsete tõendite lubatavuse probleemiga peab kolleegium vajalikuks juhtida kaitsjate tähelepanu sellele, et kehtiva Riigikohtu praktika kohaselt küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane (RKKKm 1-177077, p 60). VII J. Medunitsa kaitsjad leiavad, et rahvusvahelise koostöö raames Hispaania Kuningriigist ja Poola Vabariigist õigusabitaotlustega kogutud süüdistuse tõendid tuleb hinnata lubamatuks, sest rikutud on tõendi kogumise korda, tõendid on vastuolus KrMS sätestatud põhimõtetega ega ole esitatud KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud lubatavas vormis. Ringkonnakohus kaitsjatega ei nõustu ning peab esmalt vajalikuks märkida, et kaitsjad kordavad sisuliselt samu argumente ja väited, millega vaidlustasid kohtuliku uurimise käigus ja kohtuvaidlustes Hispaania Kuningriigist ja Poola Vabariigist õigusabitaotluste raames kogutud tõendite lubatavust. Neile kaitsjate väidetele vastas kohus põhjendatud protokolli kantud seisukohaga juba kohtuliku uurimise käigus, nõustudes prokuröri argumentide ja põhjendustega tõendite lubatavuse kohta (vt nt 23.09.2020 ja 24.09.2020 ja 19.01.2021 kohtuistungid) Samuti on maakohus vastanud kaitsjate väidetele õigusabitaotlustega kogutud tõendite lubatavuse kohta otsuses ning hinnanud need põhjendamatuks (vt otsuse lk-d 58-61). Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtuga, siis KrMS § 342 lg 3 p-st 1 tulenevalt ei pea vajalikuks kogu mahus korrata vastuseid kaitsjate väidetele, mida millele maakohus on põhistatult vastanud ja selgitab täiendavalt järgmist.

77(173)

Maakohus selgitas otsuses õigesti, et kaitsjate arusaam KrMS §-s 464 sätestatust, et kriminaalasjades saab õigusabitaotlusi esitada üksnes Riigiprokuratuur või Justiitsministeerium on väär. Apellandid jätnud täiesti tähelepanuta maakohtu osutatu, et KrMS § 464 lg 7 p-s 1 sätestatu kohaselt on õigusabitaotluse esitamise pädevus muu hulgas prokuröril, kelle menetluses on kriminaalasi, st käesoleva juhul oli selleks pädev ka asja menetlenud Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör. Kolleegium peab vajalikuks viidata ka KrMS § 464 lg-le 5, mille kohaselt võib edasilükkamatutel juhtudel § 491 lõikes 2 (viitega §le 4896) loetletud kuritegudes esitada abistamistaotluse Euroopa Liidu liikmesriigile ka Eurojusti kaudu. KrMS § 4896 lg 1 p-de 1 ja 5 kohaselt on sellisteks kuritegudeks ka käesoleva kohtuasja esemeks olevad kuritegelikus ühenduses osalemine ja narkootilise ja psühhotroopse ainega ebaseaduslik kauplemine ning nende ebaseaduslik sisse- ja väljavedu. Samuti ei ole õige J. Medunitsa kaitsjate käsitlus, et õigusabitaotlus peab sarnaselt jälitusloa andmise määrustele olema koostatud KrMS §-s 145 sätestatud vorminõudeid järgides. Selles kontekstis tehtud viidet Riigikohtu praktikale (RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770) saab pidada eksitavaks. Kaitsjad on jätnud tähelepanuta, et õigusabitaotlused tuleb vormistada KrMS §-s 460 sätestatud nõudeid silmas pidades. Kolleegiumi hinnangul ongi praeguses asjas koostatud õigusabitaotlused vormistatud vastavuses seadusega. Täiendavalt tuleb märkida, et välisriigile esitatud õigusabitaotlustele on lisatud Eesti Vabariigi prokuratuuri ja kohtu load jälitustoimingute teostamiseks, milles on kajastatud põhjendatud kuriteokahtluse asjaolud, millega kohta tõendite kogumiseks on välisriikidele abistamistaotlused esitatud. Kaitsjate väiteid, et praegusel juhul ei saa õigusabitaotlusi pidada õigusepäraseks hoolimata sellest, et neile oli lisatud õigusvastased jälitustoimingute load, tuleb pidada sisutuks. Samuti on väär kaitsjate arvamus, et Harju Maakohtu eeluurimiskohtunikud ei tohtinud lubada jälitustoiminguid väljaspool Eesti Vabariiki. Kolleegium osutab eelnevalt käsilolevas otsuses esitatud põhjendustele ja järeldusele, et käesolevas asjas antud jälitustoimingute load on seaduslikud. Kolleegium peab kummastavaks ja asjakohatuks kaitsjate väidet direktiivi 2014/41EU, art 31 lg-le 1 rikkumisele argumendiga, et kaitsjate arvates pole Eesti esitanud liimesriigina teavitust Hispaania pädevale ametkonnale soovist teostada toiminguid Hispaania riigi territooriumil. Tegelikult ilmneb kohtuasja arutamisel uuritust, et välisriigilt on saadud teave Eesti Vabariigi prokuratuuri esitatud abistamistaotluse alusel. Tuleb märkida, et kõnealuses asjas on prokurör J. Medunitsa just J. Medunitsa esitatud väidete kummutamiseks 23.09.2020 kohtuistungil esitanud vaidlustatud tõendite uurimise ajal lisaks andmed prokuratuuri dokumendiregistris registreeritud õigusabitaotluse kohta, mille alusel välisriik Eestist saabunud abistamistaotlust täitis. Kolleegium ei nõustu J. Medunitsa kaitsjate väidetuga selleski, et käesolevas asjas võis õigusabitaotluste esitamine Eesti poolt olla üksnes formaalne ja tegelikult koguti andmeid väljaspool õigusabitaotlusi toimunud politseikoostööga, mille seaduspärasust ei olevat võimalik kontrollida. Otsusest nähtuvalt on kohus kaitsjate viidatud p-s 296 analüüsinud Hispaania Kuningriigis kogutud teavet, mis on edastatud õigusabitaotluse vastusena ning millest nähtuvalt sai politseikoostöö alguse juba varem. Maakohus on põhjendatult pidanud seaduspäraseks tõendiks ka seda teavet, mille Hispaania õiguskaitseasutused on kogunud ja esitanud Eestile omaalgatuslikult. KrMS § 65 lg-s 1 sätestatu kohaselt on Eesti kriminaalmenetluses lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. KrMS §-s 2 sätestatu kohaselt on

78(173)

kriminaalmenetlusõiguse allikaks muu hulgas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud. Prokurör on välisriikidest kogutud teabe alusel koostatud tõendite lubatavuse osas viidanud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus asjakohastele rahvusvahelist koostööd reguleerivatele õigusnormidele ja rahvusvahelistele kokkulepetele. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on Eesti õiguskaitseasutused teinud rahvusvahelist koostööd Poola Vabariigi ja Hispaania Kuningriigi õiguskaitseasutustega. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõikele 1 põhineb kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö liidus kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel. Kolleegium nõustub prokuröriga, et viidatud rahvusvahelisest lepingust tulenevat printsiipi tuleb pidada Eesti Vabariigi kriminaalmenetluse põhimõtteliseks printsiibiks, mille kohaselt Euroopa Liidu liikmesriigis kasutatavaid tõendite kogumise meetodeid peetakse usaldusväärseteks ning inimväärikust austavateks. Kriminaalmenetluses tähendab see, et Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste koostöö põhineb vastastikusel usaldusel, mis on välja kujunenud liikmesriikide ühiste väärtuste alusel, milleks on inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõigused. Samuti lubab see arvestada, iga liikmesriigi asutus saab olla kindel, et teised asutused rakendavad nende kriminaalõigussüsteemides võrdväärseid õiguste kaitse standardeid. See tähendab, et ka Eesti õiguskaitseasutused ei asu ise sisuliselt hindama teiste riikide kohtute või muude õiguskaitseasutuste otsuseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja prokuröri seisukohaga, et Hispaanias antud jälitustoimingute lubatavaks tunnistamise otsustusi tuleks kriitiliselt hinnata olukorras, kus toimingute protokollidest ilmneks viiteid EL ühistest väärtuste, sh inimväärikuse austamise eiramisele. Praegusel juhul aga J. Medunitsa kaitsjad ühelegi sellisele asjaolule viidanud ei ole. Siinjuures ei pea kolleegium nõustumisväärseks kaitsjate väidet, et Hispaanias kehtiv varjatud jälgimise regulatsioon on vastuolus EIK praktikaga. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks osutada, et kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artikli 3 kohaselt menetleb õigusabitaotluse saanud pool igat kriminaalasjaga seotud nõudekirja (sh tõendite uurimiseks või tõendava materjali, protokolli või muude dokumentide üle andmiseks), mille on saatnud taotleva pole kohtuvõimud, oma seaduses ettenähtud korras. Samuti märgib kohus, et kaitsjate taotlus tugineda J. Medunitsa volitatud advokaadi CATG seisukohtadele jääb tagajärjetuks, kuna käesolevas asjas on see lubamatu tõendina põhjendatult kõrvale jäetud. Kolleegium peab siinkohal vajalikuks selgitada, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS §-s 65 sätestatu sisustamisel silmas pidada sedagi, et mitte iga Eesti Vabariigis kehtiv kriminaalmenetlusõiguse reegel ei ole käsitatav Eesti kriminaalmenetlus põhimõttena viidatud paragrahvi mõttes. Põhimõteteks, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine sattuda vastuollu, on Eesti Vabariigi põhiseaduse asjakohased sätted (eeskätt PS §-d 22-24) ja konkreetsemad tõendite kogumise põhimõtted, mis on sätestatud KrMS §-s 64 (vt nt RKKKo 3-1-1-84-09, p 10.1). Praeguses asjas puuduvad andmed, et Hispaanias või Poolas oleks tõendeid kogutud viisil, mis eiraks KrMS §-s 64 lg-s 1 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi. Seega on maakohus hinnanud õigesti välisriikidest kogutud tõendeid Eestis kehtivate üldiste tõendite hindamise reeglite kohaselt kogumis teiste asjas kogutud tõenditega, jõudes põhjendatult järeldusele, et tegu on lubatavate ja usaldusväärsete tõenditega. Nõustudes maakohtuga ei jaga kolleegium J. Medunitsa kaitsjate seisukohta, et välisriikidest omaalgatuslikult kogutud ja käesolevas asjas tõendina esitatud teave on KrMS §-st 65

79(173)

lähtuvalt lubamatu (kaitsjad viitavad Poolast õigusabitaotluste vastusena saadud teabele ning Hispaania õiguskaitseasutuste poolt omaalgatuslikult esitatud teabele). Kolleegium nõustub maakohtu osutatuga, et KrMS §-s 433 sätestatud rahvusvahelise koostöö üldpõhimõtted sätestavad, et rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös lähtutakse KrMS-s sätestatust, kui Eesti Vabariigi välislepingutes, Euroopa Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud teisiti. Asjakohane on maakohtu viide, et Eesti Vabariik on liitunud kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooniga, mille artikkel 7 sätestab muu hulgas võimaluse omaalgatuslikku informatsiooni edastamiseks. Eelviidatud konventsiooni kohaselt võib liikmesriigi pädev asutus siseriikliku seaduse alusel ilma asjakohast taotlust saamata vahetada teavet seoses kuritegude ja artikli 3 lõikes 1 nimetatud õigusrikkumistega, mille puhul karistamine või menetlemine kuulub info edastamise ajal vastuvõtva asutuse pädevusse. Oluline on märkida sedagi, et viidatud konventsiooni artikli 6 kohaselt edastatakse vastastikuse abi taotlus ja artiklis 7 nimetatud omaalgatuslik informatsioon kirjalikult või muul viisil, mis võimaldab taotluse saanud liikmesriigil selle ehtsust kindlaks teha. Seejuures näeb konventsioon ette, et taotlused edastatakse otse õigusasutuste vahel, kes on territoriaalselt pädevad neid esitama ja täitma, ning tagastatakse samal viisil, kui käesolevas artiklis ei ole sätestatud teisiti. Lisaks sätestab kriminaalasjades vastastiku abistamise Euroopa konventsiooni teise lisaprotokolli artikkel 11 omaalgatusliku informatsiooni kohta järgmist: kahjustamata oma uurimis- või menetlustoiminguid võib ühe osalisriigi pädev asutus taotlust saamata edastada teise osalisriigi pädevale asutusele tema poolt läbi viidud uurimistoimingutega saadud infot, kui ta leiab, et sellise info avaldamine võimaldab infot saanud osalisriigil alustada uurimisvõi menetlustoiminguid või esitada taotlus konventsiooni või selle protokollide alusel. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus nõustuvalt maakohtuga, et nii Poola kui ka Hispaania pädevate ametivõimude poolt Eesti esitatud õigusabitaotluste alusel kogutud ja edastatud teave kasutamine on tõendina lubatav. Samuti saab lubavatavaks pidada välisriikidest pädevate asutuste poolt Eestile omaalgatuslikult esitatud uurimistoimingutega saadud teavet. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lubatava tõendina on käsitatav ka Hispaania Kuningriigi õiguskaitseasutuste poolt Eesti Vabariigile edastatud omaalgatuslikult kogutud ja salvestatud teave, mis sisaldab Hispaania pädevate asutuste poolt kogutud informatsiooni menetletavas kriminaalasjas uuritavate kuritegude tõendamiseseme asjaolude kohta. Kolleegiumi hinnangul saab nõustuda maakohtu ja prokuröri käsitlusega, et Hispaania õigusasutuste edastatud salvestisi võib käsitada KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud muu teabetalletusena. Kolleegium nõustub maakohtuga selleski, et kõnealuste teabetalletuste sisu kajastamist KrMS §-s 83 sätestatud vaatluse käigus 14.09.2016. a koostatud asitõendi vaatlusprotokollis (süüdistusakti tõend 147) saab hinnata lubatavaks. Nõustumisväärne ei ole J. Medunitsa kaitsjate väide, et vaatlusprotokolli kantud teabel ei ole tõenduslikku tähtsust, sest pole võimalik anda hinnangut selle teabe saamise seaduslikkusele. Eelnevalt viidatud konventsiooni kohaselt edastatakse omaalgatuslik informatsioon kirjalikult või muul viisil, mis võimaldab taotluse saanud liikmesriigil selle ehtsust kindlaks teha. Konventsioonis ei eeldata, et vastuvõtvas liikmesriigis peab olema sellise teabe kogumiseks väljastatud asjakohane luba. Omaalgatuslik informatsioon peab olema kogutud selle riigi seaduste järgi, kus seda kogutud on. Praeguses asjas uuritu kohaselt on Hispaania õiguskaitseasutused edastanud omaalgatuslikult kogutud teabe Riigiprokuratuurile saatekirjaga, mis võimaldab selle ehtsust kindlaks teha. Maakohus on tõendi lubatavust ja

80(173)

usaldusväärsust kaalunud ning jõudnud järeldusele, et kõnealune tõend on seaduslik. Seega jääb kaitsjate taotlus nimetatud tõendi lubamatuks tunnistamiseks tagajärjetuks. VIII J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul, süüdistatav D. Uritskiy ja tema kaitsja A. Ennok, süüdistatav R. Verenitš ja tema kaitsja A. Smelov on vaidlustanud AOGC (edaspidi A. C) deponeeritud ütluste tõendina kasutamise lubatavuse ja usaldusväärsuse kokkuvõtvalt järgmiste argumentidega: A. C süüdistusasja eraldamine oli ebaseaduslik, sest selle eesmärk oli A. C ütlusi deponeerida, võimaldada talle koostöö eest prokuratuuriga kokkuleppemenetluses sümboolne karistus, et prokuratuur saaks esitada A. C ütlusi tõendina KrMS § 291 lg 1 p 1, 4 ja lg 2 alusel; KrMS § 691 alusel on võimalik deponeerida üksnes tunnistaja, mitte kaassüüdistatava ütlusi; A. C ütluste deponeerimisel 14.02.2017 ja 15.02.2017 osalesid ja said teda küsitleda üksnes kaitsjad, süüdistatavad jäeti ilma õigusest A. Ct küsitleda ja rikuti nende õigust õiglasele menetlusele; kõigilt süüdistatavatelt ei küsitud nõusolekut A. C süüasja eraldamiseks ja KrMS § 239 lg 2 p-s 3 sätestatud nõusolekut kokkuleppemenetluse kohaldamiseks; A. C ütluste deponeerimisel rikuti KrMS § 339 lg 1 p 1 või lg-s 2 sätestatut, sest ütluste deponeerimisel ei osalenud asja arutanud kohtukoosseis; prokuröri taotlusel KrMS § 291 lg 1 p 4 alusel A. C ütlusi avaldades rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest jättis tegemata mõistlikud pingutused A. C asukoha tuvastamiseks ja talle kohtukutse kättetoimetamiseks. Kolleegium märgib esmalt, et kõik apellantide poolt esitatud argumendid A. C deponeeritud ütluste tõendina lubatavuse ja usaldusväärsuse küsimuses esitati ka maakohtule kohtuistungil prokuratuuri poolt selle tõendi esitamise ajal kui ka kohtuvaidlustes. A. C deponeeritud ütluste tõendina kasutamise lubatavuse ja usaldusväärsuse vastu esitatud argumente on maakohus põhjalikult käsitlenud nii 24.09.2020 ja 29.09.2020 toimunud kohtuistungitel kui ka otsuses (vt otsuse III osa, lk-d 62-70). Kolleegium kontrollis A. C ütluste tõendina kasutamise seaduslikkust, sh tema süüasja eraldamise, ütluste deponeerimise asjaolusid, samuti deponeeritud ütluste avaldamist. Kolleegium leiab nõustuvalt maakohtuga, et kaitsjate ja süüdistatavate taotlus A. C ütluste tõendina kõrvale jätmiseks ei ole põhjendatud. Seoses sellega märgib kolleegium täiendavalt järgmist. Kriminaalasjast ja maakohtu otsusest nähtuvalt kuulati A. C menetletava kriminaalasja kohtueelses menetluses KarS § 184 lg 2 p 1 ja KarS § 255 lg 1 järgi kahtlustatavana üle 29.01.2016., 04.03.2016 ja 21.04.2016. Prokuratuur saatis 21.10.2016 süüdistusakti kohtusse ning 28.10.2016 maakohtu määrusega anti A. C koos kaassüüdistatavatega käesolevas asjas kohtu alla. Maakohus on otsuses (lk 64) märkinud, et 14.02.2017 korraldaval istungil esitas prokurör taotluse eraldada KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel materjalid A. C süüdistusasja eraldi menetlemiseks, põhjendusega, et A. C on avaldanud soovi kokkuleppemenetluseks. Seda taotlust toetas süüdistatava A. C kaitsja A. Luberg. Ringkonnakohus peab vajalikuks tähelepanu juhtida kohtutoimikus sisalduvale süüdistatava A. C 15.12.2016 k taotlusele, mis on adresseeritud kohtuasja menetlevale kohtunik V. Kõvaskile ja prokurörile ja allkirjastatud A. C ja tema kaitsja A. Lubergi poolt. Kõnealusest taotluses avaldab süüdistatav, et soovib kriminaalasja lahendamist kokkuleppemenetluses, kahetseb süüks arvatud tegu ja on valmis kinnitama kohtueelses menetluses antud ütlusi Eesti seadustes ettenähtud korras. Ühtlasi avaldab A. C, et ei soovi kaassüüdistatavatega kohtus koos viibida, kuna kardab neid. A. C selgitab, et Tallinna Vanglas viibimise ajal on seoses menetletava asjaga püütud talle mõju avaldada, millest on ta ka oma kaitsja kaudu menetlejat informeerinud (kd 3/II, tl 63).

81(173)

Taotlust süüdistatava A. C süüasja eraldamiseks ja kokkuleppemenetluse kohaldamiseks kordas kaitsja A. Luberg 16.12.2016 toimunud eelistungil. Muu hulgas puudutas kaitsja A. Luberg võimalust pärast kokkuleppemenetluse kohaldamist viia läbi A. Ct ütluste deponeerimine (kd 3/II, tl-d 82 p ja 83). Viidatud istungi protokollist nähtuvalt uuris kohtunik menetlusosaliste arvamust esitatud taotluse kohta. Protokollis kajastatu kohaselt ei soovinud kaitsjad arvamust avaldada. Prokurör toetas kaitsja taotlust põhjendusega, et A. C süüasja eraldi kokkuleppementluses asja lahendamiseks. 16.12.2016 istungiprotokollist nähtuvalt käsitleti seoses A. C esitatud taotluses on viidatud asjaoludega ka KrMS § 691 lg 4 sätestatud võimalust jätta süüdistatavad ütluste deponeerimise juurde kutsumata. Süüdistatava R. Verenitši kaitsja M. Senkel avaldas, et R. Verenitš sooviks ülekuulamise juures viibida ja esitada küsimusi (kd 3/II, tl-d 83 p ja 84). Protokollist nähtuvalt kaalus kohus menetlusosalistega võimalusi A. C ülekuulamiseks (arvestades kohtule esitatud taotluse sisu) veel videokonverentsi teel või kohtusaalis sirmi kasutades. Peale R. Verenitsi kaitsjale teised kaitsjad, sh J. Medunitsa kaitsja A. Pilv ja D. Uritskiy kaitsja R. Laid, taotlusi ja seisukohti seoses A. C ütluste võimaliku deponeerimise viisiga ei esitanud. Samuti kaalus kohus võimalust lasta süüdistatavatel esitada A. Cle küsimused kirjalikult kaitsjate kaudu, millele ükski kaitsjatest vastuväiteid ei esitanud (sh ka J. Medunitsa, D. Uritskiy ja R. Verenitši kaitsjad). Kohus määras A. C ütluste deponeerimise läbiviimiseks 14.02-15.02.2017, otsustades jätkata kohtulikku eelmenetlust järgmise korraldava istungiga, millega kaitsjad nõustusid (kd 3/II, tl-d 90 p ja 92). Kohtutoimikust nähtuvalt toimus vastavalt varem määratule 14.02.2017 korraldav istung, mille läbiviimiseks kohtunik V. Kõvask kaasas rahvakohtunikud S. Soo ja L. Kovaneni (kd numbrilise tähistuseta, kirjega „Kohtuistungiprotokollid; avaldatud ütlused“, tl 39-53). Istungil osalesid prokurör ja kaitsjad (sh R. Verenitši, D. Uritskiy ja J. Medunitsa kaitsjad). Protokollist nähtuvalt avaldas osa kaitsjaid kirjalikult, et ei soovi osaleda korraldaval istungil. Prokurör, süüdistav A. C ja tema kaitsja A. Luberg esitasid taotluse eraldada A. C süüasja menetlus seoses kokkuleppementluse kohaldamisega eraldi menetlusse avaldades, et prokurör, süüdistatav ja kaitsja on karistuskokkuleppe allkirjastanud. Selle taotluse rahuldamise osas teistel kaitsjatel vastuväiteid ei olnud (eelnevalt viidatud kd, tl 40). 14.02.2017 määrusega eraldas maakohus käesolevast kriminaalasjast materjalid A. C süüdistusasja KarS § 255 lg 1 ja § 184 lg 2 p 1 järgi eraldi kriminaalmenetluseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et KrMS § 216 lg 2 p-s 3 sätestatu ning kehtiv kohtupraktika võimaldavad mitme süüdistatavaga kriminaalasjast eraldada süüasja eraldi menetluseks, et rahuldada süüdistatava poolt pärast kohtueelse menetluse lõpuleviimist esitatud taotlus tema kriminaalasja lahendamiseks kokkuleppemenetluses. Kehtivas kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt ei saa täielikult vältida ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks. Muu hulgas võib selline olukord tekkida siis, kui mõni kaassüüdistatavatest taotleb kriminaalasja lahendamist kokkuleppemenetluses, kuid teised soovivad asja jätkamist üldmenetluses, nagu käsilolevas asjaski. Seega nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldusega, et praeguses asjas on meelevaldne ja otsitud J. Medunitsa kaitsjate väide, et A. C süüasja eraldamise eesmärk oli luua prokuratuurile tõend (vt otsuse III osa, lk 62-70). Eelnevalt käsitletust nähtub, et A. C kaitsja A. Luberg avaldas juba 28.10.2016 toimunud korraldaval istungil, et süüdistatav soovib esimesel menetluslikul võimalusel kokkuleppemenetluse läbiviimist. Kaitsja selgitas, et A. C on valmis edaspidi kutse saamisel kohtusse tulema kohtusse ütlusi andma (kd 2/I, tl 85). Eeltoodu kinnitab, et kohus on A. C süüasja KrMS § 216 lg 2 alusel kokkuleppemenetluse läbiviimiseks eraldades toiminud õiguspäraselt. Seaduse mõttega on vastuolus J. Medunitsa

82(173)

kaitsjate tõlgendus KrMS § 239 lg 2 p-s 3 sätestatust, et käesolevas asjas pidi kohus ka teistelt süüdistatavatelt küsima nõusolekut A. C suhtes kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Kaitsjad jätavad tähelepanuta, et A. C süüasi eraldatigi põhimenetlusest kokkuleppemenetluse kohaldamiseks eraldi menetlusse sel põhjusel, et teised süüdistatavad, erinevalt A. Cst, soovisid oma süüasja lahendamist üldmenetluses. Kolleegium ei pea põhjendatuks apellantide etteheiteid, et A. C süüdistusasja eraldamise eesmärk oli mõista talle sümboolne karistus, et tagada tema koostööd prokuratuuriga. Vastab tõele, et A. Cle kokkuleppemenetluses (Harju Maakohtu 02.03.2017 otsus) KarS § 255 lg 1 ja KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdimõistmisel KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud karistus 6 aastat vangistust (millest kohesele ärakandmisele kuulus 1 aasta ja 4 kuud vangistust) jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Kolleegiumi hinnangul on aga kõnealusest karistusest meelevaldne järeldada prokuratuuri plaani survestada/mõjutada A. Ct kohtusse mitte ilmuma, et kasutada tõendina tema deponeeritud ütlusi. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tegid nii prokuratuur kui ka maakohus mõistlikke pingutusi A. C kohtusse kutsumiseks. A. C asukohta üritati tuvastada mõlema kohtukoosseisu poolt asja arutamise ajal. A. C kohta teabe saamiseks kasutas prokuratuur menetlusasutuse, Eurojusti ja Hispaania Kuningriigi õiguskaitseasutuste abi. Maakohus pöördus täiendava info saamiseks A. C endise kaitsja A. Lubergi poole. Seega on ainetu kaitsjate etteheide, et kohus ei teinud enne A. C deponeeritud ütluste tõendina vastu võtmist mõistlikke pingutusi tema asukoha tuvastamiseks ja kohtusse toimetamiseks. KrMS § 2762 sätestab võimaluse taotleda prokuröril, kaitsjal või süüdistataval kohtult pärast süüdistusakti kohtusse saatmist olukorras, kus ilmnevad asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või tunnistajat võidakse mõjutada valeütlusi andma, enne kohtulikku uurimist tunnistaja ütluste deponeerimist. Osutatud sätte lg-st 2 tulenevalt deponeeritakse ütlused sel juhul asja arutava kohtu juures KrMS § 691 lõigetes 2-6 ettenähtud korras. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on võimalik deponeerida ka endise kaassüüdistatava ütlusi, kui on täidetud KrMS § 691 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimused (RKKKo 1-20-1208, p 26). Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas esinesid KrMS § 2762 ja KrMS § 691 lgtes 1 ja 2 sätestatud tingimused A. C ütluste deponeerimiseks. Eelmenetluse 14.02.2017 protokokollis kajastatu kohaselt esitas prokurör pärast kohtu poolt KrMS § 216 lg 2 p 3 ja lg 4 alusel A. C süüasja eraldamise määruse teatavaks tegemist taotluse A. C ütluste deponeerimiseks. Prokurör põhjendas vajadust A C ütluste deponeerimiseks KrMS § 691 lg-s 2 sätestatud mõlema aluse esinemisega, st et A. Ct võidakse mõjutada hilisema menetluse käigus valeütlusi andma, või võib osutuda võimatuks tema hilisem ülekuulamine kohtuistungil. Protokollist nähtuvalt taotles prokurör (viitamata küll konkreetselt KrMS § 691 lg-le 4), et A. C ütluste deponeerimine tuleks läbi viia ilma kaassüüdistatavate osavõtuta. Kokkuvõtvalt põhjendas prokurör jätta kaassüüdistatavad ülekuulamisele kutsumata põhjusel, et A. Cl on kaalukas põhjus karta süüdistatavaid, kes kuulusid kuritegelikku ühendusse, kelle liikmete valdusest on leitud tulirelvi, kes võivad A. Ct mõjutada ja ohustada tema turvalisust. A. C kaitsja A. Luberg toetas prokuratuuri taotlust, osutades kohtule varem esitatud kirjalikus taotluses toodud põhjendustele. Süüdistatav A. C põhjendas, miks ta taotleb ütluste deponeerimist ilma kaassüüdistatavate osavõtuta. J. Medunitsa, R. Verenitši, D. Uritskiy ja S. Nikolajevi ka kaitsjad pidasid prokuröri, kaitsja ja A. C taotlust KrMS § 691 lg 4 alusel jätta süüdistatavad deponeerimisele kutsumata põhjendamatuks (kd numbrilise tähistuseta, kirjega „Kohtuistungiprotokollid; avaldatud ütlused“, tl 39-53).

83(173)

Kolleegium selgitab esmalt, et väär on J. Medunitsa kaitsjate seisukoht, et seadus ei võimalda deponeerida endise kaassüüdistatava ütlusi. Riigikohtu praktika kohaselt on endiste kaasakahtlustatavate ütluste deponeerimine lubatav. KrMS § 691 võimaldab deponeerida tunnistaja ütlusi. Kohtupraktikas on selgitatud, et endise kaaskahtlustatava/kaassüüdistatava puhul on tegu nn eristaatuses tunnistajaga, keda ei hoiatata kriminaalkaristuse eest ja kellele selgitatakse õigust ütluste andmisest keelduda. Muid erisusi sellise tunnistaja ülekuulamisele kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe (vt nt RKKKo 3-1-1-24-13, p-d 11, 13 ja RKKKo 120-1208, p 26). KrMS § 291 lg 2 kohaselt võib sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel kohus lubada tõendina esitada varasemaid ütlusi, kui need on deponeeritud KrMS §-s 691 sätestatud korras. Kohtumenetluse poole taotlusel võib KrMS § 291 lg 1 p 4 alusel kohus poole taotlusel vastu võtta tunnistaja poolt varem antud ütluse, kui tunnistaja asukohta ei ole suudetud mõistlikest pingutustest hoolimata kindlaks teha. Kehtiva kohtupraktika kohaselt saab A. Ct endise kaasüüdistatavana käsitada nn eristaatuses tunnistajana KrMS § 71 lg 2 ja § 291 lg 1 p 4 ja lg 2 mõttes, kelle suhtes on eraldatud kriminaalmenetluses tehtud jõustunud kohtuotsus. 24.09.2020 kohtuistungiprotokollist nähtuvalt avaldas prokurör kohtule ja menetlusosalistele, et A. Ct ei õnnestu planeeritud kohtuistungile toimetada, aga prokuratuur tegeleb A. C asukoha kindlakstegemisega, et tagada tema Hispaaniast kohtusse toimetamine. Protokollitu kohaselt viitas kohus võimalusele viia ülekuulamine läbi videolahenduse abil (III kd, tl 96 ja 97 p). 29.09.2020 kohtuistungist nähtuvalt esitas prokurör taotluse avaldada A. C 14.0215.02.2017 deponeeritud ütlused, viidates KrMS §-s 2862 sätestatule. Prokurör selgitas A. C asukoha tuvastamiseks ja kohtusse toimetamiseks kasutatud abinõusid, mis ei osutunud tulemuslikuks ning põhjendas A. C deponeeritud ütluste tõendina esitamiseks ja avaldamiseks esinevaid aluseid (III kd, tl-d 98-99 ja 100-101). Protokollist nähtuvalt istungil osalenud kaitsjad A. C deponeeritud ütluste avaldamisega erinevatel põhjustel ei nõustunud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse A. C deponeeritud ütluste esitamiseks. Kohus selgitas menetlusosalistele täiendavalt A. C ütluste deponeerimise seaduslikkust eelmise kohtuliku arutamise eelmenetluses (III kd, tl 102 p). Kolleegium nendib, et protokollist kajastatud prokuröri taotlusest eristaatuses tunnistaja A. C deponeeritud ütluste avaldamiseks ei ole viidet konkreetsetele KrMS sätetele. Samas nähtub nii prokuratuuri taotluse põhjendustest kui ka kohtu seisukohast, et A. C deponeeritud ütlused võttis kohus vastu KrMS § 291 lg 1 p-s 4 ja lg-s 2 sätestatud alusel. Kõnealust asjaolus kinnitab ka maakohtu otsuses A. C deponeeritud ütluste lubatavuse küsimuse käsitlus. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole prokuratuuri taotlust A. C deponeeritud ütluste vastu võtmisel rahuldanud kergekäeliselt ega rikkunud KrMS § 291 lg 1 p-s 4 ja lg-s 2 sätestatut. Kolleegium nõustub nendegi maakohtu põhjendustega, millega kummutati J. Medunitsa kaitsjate vastuargumendid A. C ütluste deponeerimise ebaseaduslikkusest põhjusel, et üks kohtunik V. Kõvaski poolt deponeerimisele kaasatud rahvakohtunikest ei osalenud hiljem asja arutamises. Maakohus selgitas, et praeguses asjas on A. C ütluste deponeerimine 14.0215.02.2017 toimunud KrMS § 2762 ja § 691 alusel eelmenetluses hoolimata asjaolust, et kohtunik kaasas deponeerimisele rahvakohtunikud. Asjakohane on maakohtu selgitus, et tunnistaja A. C ütluste tõendina lubatavuse aspektist ei oma tähtsust, et üks deponeerimisel osalenud kaasistujatest ei osalenud kohtunik V. Kõvaski juhitud kohtuasja arutamisel. (kd VI, otsuse lk 62-70). Kolleegium selgitab täiendavalt, et KrMS § 18 lg 1 kohaselt arutab maakohtus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis. Riigikohtu praktikas on leitud, et KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud

84(173)

rikkumisega on tegu juhul, kui kõik kohtuotsuse tegemisel osalevad kohtunikud ei ole osalenud asja arutamisel. KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud vea lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks on mõeldud tagama ka KrMS §-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning põhjendatud kohtulahendi tegemist (RKKKo nr 1-15-6483, p 26, RKKKo nr 3-1-1-73-14, p 12). Praeguses asjas on kohtulahendi teinud kohtunik ja rahvakohtunikud osalenud asja arutamisel ja J. Medunitsa kaitsjate argumendid KrMS § 339 lg 1 p-s 1 või lg-s 2 sätestatud rikkumiste kohta on ainetud. J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul, süüdistatav D. Uritskiy ja tema kaitsja A. Ennok, süüdistatav R. Verenitš ja tema kaitsja A. Smelov on nii maakohtus kui ka apellatsioonides vaidlustanud A. C deponeeritud ütluste lubatavuse lisaks sel põhjusel, et süüdistatavatele J. Medunitsale, D. Uritskiyle ja R. Verenitšile ei võimaldatud osaleda A. C ütluste deponeerimisel. Apellantide arvates rikuti sellega süüdistatatavate kaitseõigust, jättes nad ilme võimalusest A. Ct vahetult küsitleda. Rikkumine leidis aset hoolimata asjaolust, et deponeerimisel said A. Ct küsitleda süüdistatavate kaitsjad. KrMS § 691 lg 4 kohaselt kutsutakse ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juurde prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata üksnes siis, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 02.12.2022 otsuses kriminaalasjas nr 1-20-7059 märkinud, et kriminaalasja materjalidest peab selgelt nähtuma, miks kohtunik leiab, et just kahtlustatava (või süüdistatava) kohalviibimine ohustab ülekuulatava turvalisust ning selliste põhjenduste olemasolu on iseäranis tähtis, kui kahtlustatav viibib vahi all ja tema võimalused ülekuulatavat ise vahetult ‒ füüsiliselt või vaimselt ‒ kahjustada on napid (vt viidatud lahendi p 18). Riigikohus leidis, et kahtlustatava deponeerimise juurde kutsumata jätmist saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud. Kolleegiumi hinnangul esinevadki arutatavas asjas sellised erandlikud asjaolud, mis õigustavad kahtlustatavate deponeerimise juurde kutsumata jätmist. Eelnevalt käsitletust nähtus, et A. C küsitlemiseks ilma kaassüüdistatavate osavõtuta esitasid taotluse nii prokurör kui ka tunnistaja A. C ja tema kaitsja. Seejuures avaldas A. C kohtule eelmenetluses kirjalikult adresseeritud taotluses muret oma turvalisuse pärast muu hulgas asjaoluga, et kinnipidamiskohas viibides on ta tundnud mõjutamist kaassüüdistatava(te) poolt, millised asjaolud avaldas ka kaitsjale ja prokurörile. Asjaolu, et ta kardab oma elu ja tervise pärast, kinnitas A. C kohtule ka 14.02.2017 istungil. Süüdistatavat toetas ka tema kaitsja A. Luberg, viidates kohtule esitatud kirjalikule taotlusele (kd numbrilise tähistuseta, kirjega „Kohtuistungiprotokollid/Avaldatud ütlused“, tl-d 41 p ja 42 p). Kolleegium tõdeb, et Riigikohtu hinnangul ei piisa KrMS § 691 lg-s 4 sätestatud erandi rakendamiseks üksnes sellest, et on tuvastatud tunnistaja hirm süüdistatava ees (vt RKKKo 120-7059, p 20). Kolleegiumi hinnangul arutataval juhul sellise olukorraga tegemist polegi, see tähendab, et süüdistatavaid ei jäetud A. C ütluste deponeerimisele kaasamata üksnes tunnistaja seetõttu, et tunnistaja avaldas, et kardab kaassüüdistatavaid. Maakohus tuvastas, et hoolimata asjaolust, et kaassüüdistatavad viibisid sarnaselt A. Cga vahi all, ei hoidnud see ära kaassüüdistatava(te) püüdeid mõjutada tunnistajat ka kinnipidamiskohas. A. C avaldatu kohaselt tundis ta kinnipidamiskohas juhtunu tõttu muret oma elu ja tervise pärast. Tähele tuleb panna, et praeguse asjas menetletakse raskeid rahvatervisevastaseid ja kuritegeliku ühenduse kuritegusid ning kuritegeliku ühenduse liikmetest soostus A. C sisuliselt ainsana tunnistama kuritegude toimepanemist ja andma ütlusi ühiselt toimepandud kuriteo asjaolude

85(173)

kohta. Eluliselt on usutav, et olukorras, kus kaassüüdistatavad olid saanud A. C ütlustega juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel tutvuda, oli tunnistusi andnud A. Cl alus muretseda kaassüüdistatavate võimaliku kättemaksu pärast. Kogutud tõendite kohaselt süüstavad A. C ütlused eeskätt R. Verenitšit, D. Uritskiyt ja J. Medunitsat. Seetõttu suurendas A. C ohutunnet kinnipidamiskohas juhtunu, mis viitas R. Verenitšile. Riigikohus on öelnud, et tunnistaja mõjutatavust või asjaolu, et ta kahtlustatavat kardab ja võib olla mõjutatav, on võimalik järeldada konkreetse kirminaalasja asjaoludest või isikute omavahelistest suhetest (RKKKm 3-1-1-27-11, p 11.1). Prokurör on 14.02.2017 istungil esitanud asjakohased põhjendused, miks konkreetse kriminaalasja asjaolud annavad aluse hinnata ohtu tunnistaja turvalisusele, viidates muu hulgas asjaolule, et kaassüüdistatavate valdusest leiti relvi. Seega nõustub ringkonnakohus, et käesolevas kriminaalasjas tuvastatud andmete kohaselt esineb KrMS § 691 lg-s 4 sätestatud erand, mis võimaldas jätta süüdistatavad kutsumata A. C ülekuulamisele. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks A. C ütlusi on võimalik tõendina kasutada, kuigi süüdistatavaid küsitluse juurde ei kaasatud. Maakohus tõi põhjendatult välja sellegi, et süüdistatavatel oli võimalik esitada A Cle küsimusi kaitsjate vahendusel, neile oli kohtueelse menetluse lõpuleviimisel tutvustatud kriminaaltoimikus sisalduvad A. C kohtueelsel menetlusel antud ütlused, mis andis võimaluse kaitsjate kaudu esitada eelnevalt kooskõlastatud soovitud küsimused. Samuti on maakohus õigesti viidanud, et süüdistatavate kaitsjatel oli võimalus taotleda A. C küsitlemisel vajadusel pausi tegemist, et konsulteerida oma kaitsealustega. Oluline on seegi, et A. C ütluste deponeerimise istungid lepiti kokku eelmenetluses juba 16.12.2016 ja tunnistaja küsitlemine planeeriti kahele päevale. See võimaldas kaitsjatel ja süüdistatavatel valmistada ette A. Cle esitatavaid küsimusi. 14.02.2017 kohtuistungi protokollist nähtuvalt toimetati kohtusse ka süüdistatavad J. Medunitsa ja R. Verenitš (viibisid istungi ajal kohtu konvoiruumis). Süüdistatavat D. Uritskiyt kohtusse ei toimetanud, sest tema kaitsja R. Laid oli jätnud kohtule vastava taotluse esitamata. 14.02.2017 protokollist nähtuvalt pakkus kohus kaitsjale võimalust toimetada D. Uritskiy kohtusse järgmiseks päevaks. Kuigi kaitsja R. Laid avaldas, et peab lubamatuks tunnistaja küsitlemist ilma D. Uritskiy osavõtuta, ei taotlenud ta kaitsealuse järgmiseks päevaks kohtusse toimetamist. Protokolli kohaselt rahuldas kohus prokuröri taotluse A. C ütluste deponeerimiseks ilma süüdistatavatet. 14.02.2017 protokollist ilmnevalt pärast prokuröri poolt A. C esmasküsitlemist ei esitanud süüdistatavate J. Medunitsa, R. Verenitši ja D. Uritskiy kaitsjad taotlust toimetada kaitsealused järgmisel päeval jätkuvaks istungiks kohtusse. 15.02.2017 istungil jätkus A. C ristküsitlemine. Tunnistajat küsitlesid süüdistatavate R. Verenitši kaitsja M. Senkel ja D. Uritskiy kaitsja R. Laid. Süüdistatava J. Medunitsa kaitsja A. Pilv tunnistajale küsimusi esitada ei soovinud (kd numbrilise tähistuseta, kirjega „Kohtuistungiprotokollid; avaldatud ütlused“, tl-d 51 p – 53). Väärib tähelepanu, et 15.02.2017 protokollist nähtuvalt ei taotlenud kaitsjad süüdistatavate toimetamist deponeerimise istungile. Samuti ei taotlenud kaitsjad A. C ristküsitlemisel vaheaegu. Protokollist nähtuvalt ei esitanud kaitsjad ka pärast A. C ristküsitlemist taotlusi võimaldada süüdistatavatel esitada kohtu loal tunnistajale küsimusi pärast ristküsitlust KrMS § 2882 lg 2 alusel. Eeltoodust järeldab kolleegium, et kaitsjad olid tunnistajale vajalikuks peetavate küsimuste esitamiseks saanud kaitsealustega piisavalt kooskõlastada A. Cle esitatavaid küsimusi, ega näinud enam põhjust taotleda kohtult KrMS § 2882 lg-s 2 sätestatud võimalust tunnistaja täiendavaks küsitlemiseks. Kohtuasjas nr 1-20-7059 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et arutatavas konkreetses asjas leidis aset menetlusnormi rikkumine kahtlustatava kannatanu ütluste deponeerimisele kutsumata jätmisega. Seda hoolimata asjaolust, et küsitlemise juures viibis kaitsja. Kõnealuses

86(173)

menetluses tuvastatud rikkumise puhul pidas Riigikohus oluliseks asjaolu, et deponeerimine toimus nii varases menetlusejärgus, et üksnes kaitsja osavõtt risküsitlusest ei olnud piisavalt tõhus, et kompenseerida kahtlustatava puudumist, kellega ei ta ei saa deponeerimise käigus jooksvalt nõu pidada (vt viidatud otsuse p 24). Ringkonnakohus praeguses asjas sellist olukorda ei tuvastanud. Arutatavas asjas toimus tunnistaja ütluste deponeerimine kohtulikus eelmenetluses, st olukorras, kus süüdistatavatel ja kaitsjatel oli võimalus tutvuda tunnistaja kohtueelsel menetlusel antud ütlustega. See võimaldas tagada süüdistatavate kaitseõiguse ja planeerida aegsasti tunnistaja küsitlemise taktika. Samuti oli kaitsjatel võimalus taotleda vaheaegu tunnistaja ristküsitlemise ajal ning süüdistatavatel oli võimalus kaitsjate kaudu esitada taotlus kohtu loal pärast ristküsitlemist A. Cle küsimuste esitamiseks. Selliseid võimalusi kaitsjad ja süüdistatavad ei kasutanud. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul arutatavas asjas süüdistatavate deponeerimisele kaasamata jätmisega rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb neis olukordades, kus KrMS § 291 lg 1 alusel ütluste avaldamise tingimused on täidetud, arvestada selliste ütluste kasutamisel otsuse tegemisel KrMS § 15 lg-s 3 sisalduvat reeglit. Selle kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kolleegium tõdeb, et käesoleval juhul on A. C ütlused avaldatud KrMS § 291 lg 1 p 4 ja lg-s 2 sätestatud alusel olukorras, kus tunnistajat küsitlesid ütluste deponeerimisel süüdistatavate kaitsjatel. Kuigi kolleegium leidis eelnevalt, et praeguses asjas ei ole süüdistatavate deponeerimisele kaasamata jätmisega menetlusnorme oluliselt rikutud, märgib kolleegium täiendavalt järgmist. Kolleegium ei nõustu kaitsjate ja süüdistatavate argumentidega, et praeguses asjas on jätnud maakohus arvestamata KrMS § 15 lg-s 3 sisalduva reegili ja tuginenud süüdistatavate süüdimõistmisel valdavas osas endise kaassüüdistatavast tunnistaja A. C ütlustele, keda süüdistatavad ristküsitleda ei saanud. Vastupidiselt apellantide poolt väidetule on maakohus otsusest nähtuvalt rajanud süüdimõistva otsuse tõendite kogumile. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates kõrvutanud A. C ütlusi teiste asjas uuritud tõenditega. Otsusest nähtuvalt toetavad ja kinnitavad A. C ütlusi mitmed muud süüstavad tõendid: jälitustoimingutega kogutud tõendid, Hispaania Kuningriigist õigusabitaotluse vastusena saadud tõendid, sh varjatud jälgimise ja pealtkuulamisega kogutud teave, VB kinnipidamisega seotud Poola Vabariigist õigusabitaotluse alusel saadud erinevad tõendid, sh kinnipidamise ja läbiotsimisprotokollid, millest nähtub 104148, 93 grammi hašiši leidmine sõiduauto peidikutest, asitõendite vaatlusprotokollid (vt nt VI kd, otsuse p-d 283-368). Eeltoodu viitab asjaolule, et A. C ütlusi ei saa arutatavas asjas pidada otsustavaks tõendiks, ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Kolleegium selgitab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktika kohaselt ei ole tingimata välistatud selliste tunnistajate lubatavus tõendina, keda süüdistatavad küsitleda ei saanud tingimusel, kui süüditunnistamine ei ole tuginenud üksnes või määravas osas nendele ütlustele (vt nt RKKKo 3-1-1-84-09, p 11.2, RKKKo 3-1-1-63-08, p 18). Seega on maakohus põhjendatult arvestanud hinnanud A. C deponeeritud ütlused lubatavaks tõendiks ja tuginenud kogumist muude tõenditega neile kohtuotsuse tegemisel. Ülaltoodu alusele leiab kolleegium kokkuvõtlikult, et järelikult ei ole maakohus otsuse tegemisel õigusvastastele tõenditele tuginenud Apellandid taotlevad jätta A. C ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale väitega, et tegu on psüühiliselt ebastabiilse inimesega, kelle ütluste andmist võis mõjutada vaimne seisund.

87(173)

Kolleegium märgib, et need väited A. C ütluste usaldusväärsuse kõigutamiseks on süüdistatavad ja kaitsjad esitanud juba kohtuvaidustes. Maakohus on otsuses need väited täielikult kummutanud põhjendades jälgitavalt, miks süüdistatavate ja kaitsjate argumendid A. C ütluste usaldusväärsuse õõnestamiseks ei ole usutavad ja nendega arvestada ei saa. Muu hulgas on maakohus asjakohaselt viidanud, et A. C ütluste deponeerimisel ei kaitsjad teisesküsitluses tunnistja ütluste usaldusväärse kontrollimisel ei esitanud küsimusi võimaliku psüühilise ebastabiilsuse kohta. Otsuses jälgitavalt näidatud kuidas ja milliste tõenditega, erinevalt süüdistatavate esitatud kaitseversioonidest, riimuvad A. C ütlused. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates kõrvutanud A. C ütlusi asjas uuritud tõenditega ning toonud ostuses välja, et A. C allus kuritegelikus ühenduses J. Medunitsale ja tema ülesanne oli muu hulgas leida Hispaanias kinnistud, mida kasutada narkootikumide ebaseaduslikul käitlemisel ühenduse liikmete poolt edasimüügi eesmärgil soetatud hašiši pakendamiseks ja peidikutega varustatud sõidukitele laadimiseks Hispaaniast väljaveoks. Kohus on analüüsides A. C ülesandeid ja seotust kuritegelikus ühenduses J. Medunitsa, D. Uritskiy ja R. Verenitšiga otsuses näidanud, et A. Cl olid süüdistatavatega ühised hobid (jalgpall) ja ärihuvid, sh nii kinnisvara rentimisel, mille kõrval tegeleti kuritegelikus ühenduses ühise teoplaani alusel hašišiga kaubitsemisega. Ka need tuvastatud asjaolud näitavad, et esitatud kaitseväited A. C poolt valeütluste andmisest psüühilise ebastabiilsuse tõttu, on otsitud ega pea paika. (vt nt VI kd, otsuse p-d 46-65, 66-69; 378, 387, 391, 470, 558, 563-583, 857, 877-884). Kolleegium selgitab, et Riigikohtu praktika kohaselt ei ole endise kaaskahtlustatava või süüdistatava ütluste hindamisel seaduse mõttes kitsendusi või erandeid ja neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Selliste isikute ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. Seejuures tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Vaieldamatult kuuluvad nende hulka ka tõendiallika menetlusseisund ja sellest lähtuda võivad huvid (RKKKo 3-1-1-89-16, p 16, RKKKo 1-209406/41, p 13, RKKKo 1-20-1208, p 39). Kohtus uuritust nähtub, et endise kaassüüdistatava ja nn eristaatuses tunnistaja A. C ütlused on olnud järjepidevad ja vastuoludeta ning riimuvad asjas kogutud tõenditega. A. C ütluste usaldusväärsuse kasuks räägib seegi, et 14.02.15.02.2017 ütluste deponeerimise käigus ei pidanud menetluseosalised vajalikuks esitada A. C ristküsitlemisel taotlusi tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks seoses võimalike vastuoludega tema poolt kohtueelsel menetlusel kahtlustatavana antud ütlustega. Seega nõustub kolleegium maakohtu põhjenduste ja järeldusega A. C ütluste usaldusväärsuse osas, ega pea vajalikuks neid üle korrata. Süüdistatava D. Uritskiy ja tema kaitsja väitel on A. C andnud teiste süüdistatavate kohta alusetult süüstavaid, sh ei vastavat tõele ja olevat arusaamatud tunnistaja ütlused, et D. Uritskiy tegeles Hispaanias narkootikumide pakendamise ja peitmisega sõidukitesse. D. Uritskiy väitel ei vastavat tõele ka see, et D. Uritskiy renditud pindade eest tasus J. Medunitsa. R. Verenitš ja tema kaitsja A. Smelov ning J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul leiavad, et puuduvad tõendid, et D. Uritskiy, R. Verenitš ja VB pakkisid 29.07.2015 VB kasutuses olevasse sõidukisse hašišit – A. C ütlused polevat usaldusväärsed. Lisaks seavad R. Verenitši ja J. Medunitsa kaitsjad kahtluse alla, kas Poolas VB kinnipidamisel sõidukist leitud hašiš oli seesama aine, millest rääkis ütlustes A. C. A. Smelov esitab argumendi, et näiteks pole nendelt hašiši pakenditelt leitud R. Verenitši DNA-d.

88(173)

Kolleegium nõustus eelnevalt maakohtu järeldusega, et kogutud tõenditega on kummutatud kõik süüdistatavate ja kaitsjate väited, millega üritati kõigutada A. C ütluste usaldusväärsust. Kohus eelöeldut kordama ei hakka, vaid vastab apellantidele järgmiselt. Maakohus asus uuritud tõendeid kõrvutades seisukohale, et süüdistatavate D. Uritskiy, R. Verenitši ja J. Medunitsa ütlused süüdistuses etteheidetud kuriteo asjaolude kohta on ebausaldusväärsed ja tuleb tõendite hulgast kõrvale jätta. Maakohus on süüdistatavate ütlusi analüüsides kõrvutanud neid asjas kogutud tõenditega põhjendades otsuses jälgitavalt, miks süüdistatavate ütlused tuleb tõendite hulgast ebausaldusväärsetena kõrvale heita (vt nt VI kd, kohtuotsuse pd 461-475, 550-559, 857-865). Kolleegium peab seega paljasõnaliseks apellantide väiteid, et A. C ütlusi süüdistuses kirjeldatu kohta ei kinnita muud tõendid. Süüdistatavate ja kaitsjate maakohtus ja apellatsioonides esitatud üldsõnalised kaitseväited, et A. C ütluseid ei kinnita muud kogutud tõendid, ei kummuta maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid. Tõendeid, mis lükkaks ümber A. C ütlused toimunu kohta, süüdistatavad ja kaitsjad esitanud pole. Samas nähtub maakohtu poolt tõendikogumi alusel tuvastatust, et A. C ütlused riimuvad kogutud tõenditega nii kuritegeliku ühenduse süüdistust puudutavates asjaoludes kui ka narkootikumide käitlemisega seotud episoodides, mis käsitlevad hašiši ebaseadusliku käitlemise episoode. Nii on maakohus hinnanud A. C ütlustega riimuvaid tõendeid, mis kinnitavad süüdistuse asjaolusid AS, Sergei Nikolajevi, D. Uritskiy ja R. Verenitši kooskõlastatud tegutsemise kohta 06.11.201415.11.2014 toimunud hašiši vedudega (otsuse p-d 283-299). Samuti haakuvad A. C ütlused tõenditega, mis kinnitavad süüdistuses kirjeldatud 30.05.-30.08.2015 hašiši käitlemisega episoodide asjaolusid, sh süüdistatavate D. Uritskiy ja R. Verenitši rolli pärast AS kulleriks värvatud VB kasutusse antud sõidukisse narkootilise aine peitmisel ja Hispaanias asuvate kuritegeliku ühenduse liikmetena edasimüümiseks vajaliku korraldamist. Apellandid ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaks ümber kohtu tuvastatu, et D. Uritskiy ja R. Verenitši poolt VB sõidukisse laaditud/peidetud hašiš oli seesama, mis võeti Poolas VB kinnipidamisel ära Audi A5 kinnipidamisel (narkootilist ainet üle 104, 15 kg). Kaitsja A. Smelovi viide, et selle hašiši osas pole tehtud DNA ekspertiisi, mis tuvastanuks sel korral R. Verenitši kokkupuuteid narkootikumidega, on asjatundmatu. Kolleegium nendib, et sellise kaitseväite võis kaitsja esitada põhjusel, et kuriteoepisoodis, milles R. Verenitš tunnistati süüdi 25.01.2014-31.05.2014 toimunud 96, 259 kg hašiši ebaseaduslikus käitlemise teos koos AK ja JG-ga, kes toimetasid kooskõlastatult R. Verenitšiga Hispaaniast Eestisse, viidi läbi DNA ekspertiis hašiši pakenditelt leitud jälgede osas. Selles episoodis uuritud 06.05.2016 DNA ekspertiisi aktist nähtuvalt tuvastati R. Verenitši DNA jäljed nii AK poolt hašiši veoks kasutatud sõidukist (laekatte aluselt kummidetaililt) kui ka kahelt hašiši pakendilt (vt otsuse p-d 885-894). Eeltoodu ei tähneda aga, et menetleja pidanuks R. Verenitši süü tõendamiseks määrama DNA-ekspertiisi ka VB kinnipidamisel leitud narkootilise aine pakenditele. Kõnealuse episoodi osas pidas menetleja tõendikogumit nii R. Verenitši ja kui ka teiste kõnealuse süüteoga puutumuses olevate kuritegeliku ühenduse liikmete süüküsimuse lahendamiseks piisavaks ning kohus ongi selle alusel teo asjaolud tuvastanud, seega puudus vajadus koguda tõendeid ekspertiisiga (vt otsuse p-d 299-398). IX Mitmed apellandid leiavad, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme tõendite hindamisel kokkuvõtlikult järgmiselt. Süüdistatava J. Kivoneni kaitsja K. Sitska arvates on kohus laiendanud tõendite sisu meelevaldselt. D. Uritskiy kaitsja A. Ennoki arvates on otsuses viited, et kohus polnud tõendite hindamisel objektiivne, vaid oli kallutatud süüdistuse poole.

89(173)

Süüdistatav S. Kuznetsovi ja tema kaitsja S. Sillari arvates oli kohus süüdistatava ütluste hindamisel vaenulik ja süüdistusversiooni poole kaldu. Süüdistatava J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul, S. Kuznetsovi kaitsja S. Sillar, S. Nikolajevi ja R. Verenitši kaitsja A. Smelov leiavad, et maakohus on meelevaldselt tõlgendanud jälitustoimingu protokollides dokumenteeritud telefonivestluste sisu. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Eelöeldu väljendub KrMS § 15 lg 2 ps 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo nr 3-1-1-76-16). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). Kolleegium ei nõustu apellantide kriitikaga, et maakohus on arutatavas asjas hinnanud tõendeid kallutatult, meelevaldselt, ebaobjektiivselt, vaenulikult või lähtunud tõendite hindamisel süüdistusversioonile soodsamast tõlgendusest, sest viiteid sellistele rikkumistele ringkonnakohus tuvastanud ei ole. Kolleegiumi hinnangul on maakohus arutatavas asjas hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei tähenda, et maakohus oleks tõendite hindamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt märkinud, et KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-9211, p 11, RKKKo 3-1-1-88-06, p 11, RKKKo 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsuse tegemisel on maakohus neid nõudeid järginud. Põhjendamatud on ka apellantide etteheited, et maakohus hindas tõendeid süüdistusversiooni kasuks. Eelnevalt kolleegium selgitas, et kehtivas kohtupraktikas on aktsepteeritud ega ole kriminaalmenetlusõigusega vastuolus see, kui kohus peab prokuratuuri seisukohti valdavas ulatuses nõustumisväärseks ning otsusesse kirjapandu kattub prokuratuuri seisukohtadega. Apellandid leiavad, et maakohus oleks pidanud nõustuma kaitseväidete ja -versioonidega. Kolleegium tõdeb, et kokkuvõtlikult soovivad apellandid anda maakohtus uuritud tõenditele kaitseversioonidest lähtuv hinnang, mis ei tugine tõendite kogumis hindamisele, vaid ühepoolsele (kaitsepositsioonist lähtuvale) käsitlusele toimunust. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtuotsuse tegemisel kaitsjate soovitud viisil tõendeid hinnata ei saa. Süüküsimuse lahendamiseks õigetele järeldustele jõudmiseks peab kohus hindama kõiki tõendeid ja asjaolusid kogumis. Apellatsioonides on nii süüdistatavad kui ka kaitsjad maakohtu põhjenduste kritiseerimisel noppinud kontekstist välja üksikuid lõike ja lauseid ning selle pinnalt heitnud kohtule ette üksikute (eraldiseisvate) järelduste väidetavat arusaamatust, heites ette otsuse jälgimatust. Apellantide poolt sellisel viisil, st tuvastatud tervikpilti eirates esitatud vastuargumendid mingi eraldiseisva faktilise asjaolu kohta, jäävad edutuks. Kaebustes esitatud kaitseväited ja tõendite eraldiseisvalt käsitlemine ja tõlgendamine kaitseversiooni kasuks, ei moodusta tõendite usaldusväärset kogumit, mille pinnalt saaks asuda maakohtust erinevale seisukohtadele. Kaebajad jätavad tähelepanuta, et maakohus on erinevalt neist hinnanud kogutud tõendeid ja asjaolusid kogumis ning kohtu seisukohad on otsust tervikuna lugedes arusaadavad. 90(173)

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus arutatavas asjas rikkunud KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba ehk siseveendumusele tugineva hindamise põhimõtet. Otsuses on tõendeid hinnatud kogumis, omistamata ühelegi tõendile ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatavate poolt. Maakohus on arusaadavalt põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist ja ringkonnakohus nõustub maakohtu arutluskäiguga. Süüdistatavad ja kaitsjad taotlevad, et ringkonnakohus teeks süüdistatavate osas võrreldes maakohtu otsusega vastupidise otsuse. Selleks peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead, esitades võrreldes maakohtuga vastupidise järelduseni viiva tõendite analüüsi. Sellised vead süüdistatavate ja kaitsjate apellatsioonide väidete alusel aga tuvastatavad ei ole. Kolleegium rõhutab varem öeldut, et ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-41-11, p 25, RKKKo 3-1-1-41-12). Apellatsioonidest järeldub, et maakohtu otsus peaks olema motiveeritud selliselt, et otsuses sisalduvatele kohtu järelduste poleks võimalik esitada vastuväiteid. Kolleegium selgitab, et kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tähendab siseveendumus kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel. Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt RKKKo 1-20-1301/35, p 12). Kolleeegiumi hinnangul ei tugine arutatavas asjas maakohtu otsus oletustele, vaid on kooskõlas muu hulgas ka üldiste loogikareeglite ja kriminoloogiliste seaduspäradega. Maakohtu poolt on jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused, mida kirjeldatakse kuritegeliku ühenduse ning narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega seotud süüdistuses, leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt RKKKo nr 1-19-7945, p 26). X

91(173)

Apellandid heidavad maakohtule ette, et otsus rajaneb valdavalt kaudsetele tõenditele. Nii näiteks süüdistatavate R. Verenitši ja Sergei Nikolajevi kaitsja A. Smelov leiab, et käesolevas asjas on tõendid nii kaudsed, et nende põhjal võib teha ekslikke järeldusi. Kaitsja arvates ongi kõik maakohtu järeldused kuritegeliku ühenduse eksisteerimise ja narkootikumide käitlemise osas ekslikud, vastuolulised ja otsitud. Süüdistatav S. Kuznetsovi arvates pole tema süüdistus tõendatud, sest süüdistuse episoodide kohta pole kogutud ühtegi otsest tõendit. Kolleegium apellantide seisukohti ei jaga. Tuleb tõdeda, et arutataval juhul on valdav hulk süüdistatavate süüd kinnitavatest tõenditest kaudsed, st eeskätt jälitustoimingute ja Hispaania ning Poola õiguskaitseasutuste poolt pealtkuulamiste ja varjatud jälgimiste käigus kogutud teave ning nendega riimuvad dokumentaalsed tõendid. Riigikohtu praktikas on aga korduvalt selgitatud, et puudub keeld isiku(te) süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9-10 ja RKKKo 3-1-1-15-12, p 14). Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja juhulikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendid, ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et Riigikohus muutis 27. aprilli 2020 lahendis nr 4-19-447 osaliselt seisukohta kaudsete tõenditega tõendamise osas. Kui varem kehtinud kohtupraktikas eeldati kaudsetele tõenditele tuginemisel tõendite paljusust, siis kõnealuses lahendis rõhutas Riigikohus, et tõendite vaba hindamise põhimõtet (KrMS § 61 lg 1), mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Oluline on seejuures silmas pidada, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo 4-19-447, p 12). Kolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud käesolevas asjas kogutud kaudseid tõendeid ja hinnanud neid kogumis ning tuvastanud selle alusel süüdistuses kirjeldatud sündmuste tervikpildi. Otsuses kajastatud maakohtu järeldused kaudsete tõendite kahtluse alla seadvate süüdistatavate S. Kuznetsovi kui ka süüdistatavate R. Verenitši ja Sergei Nikolajevi kui ka ülejäänud süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel põhinevad tõendite kogumil ega ole oletuslikud. Käesolevas kohtuasjas on kohtus kuritegude tõendatusele hinnangu andmisel muuhulgas tuginenud jälitustoimingutega kogutud teabele, mida on kõrvutatud teiste tõenditega, sealhulgas rahvusvahelise koostöö raames Poola Vabariigist ja Hispaania kuningriigist kogutud tõenditega, süüdistatavate kinnipidamise ja nendega seotud asukohtadest läbiotsimisel kogutud asitõendite, dokumentaalsete tõendite ja vaatlusprotokollidega, sideettevõtjatelt saadud andmetega, muude dokumentaalsete tõendite ja teabetalletustega, ekspertiisiaktide ning tunnistajate ütlustega. Eelnev võimaldab asuda seisukohale, et just tõendite kogumis hindamise pinnalt on otsuses tehtud tõsikindlad järeldused süüdistuses kirjeldatud asjaolude tõendatuse ja süüdistatavatele süüks arvatud KarS § 256 ja § 255 järgi kuritegeliku ühenduse ja KarS § 184 järgi

92(173)

kvalifitseeritud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise tegude tõendatuse kohta. Kohtupraktikas on tõdetud, et arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil. Kahtlemata kuuluvadki arutatavas asjas süüdistatavatele inkrimineeritud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise ja kuritegeliku ühenduse kuriteod just selliste raskete peitkuritegude liiki, mille faktiliste asjaolude tõendamisel on oluline roll kaudsetel tõenditel. Seega on arutataval juhul ainetu heita kohtule ette, et kuriteosündmuste asjaolude tõendamist kaudsete tõendite abil. Kolleegium märgib, et apellantide argumendid kohtuotsuse kritiseerimisel põhinevadki valdavalt sellel, et jälitustoimingute protokollides kajastatud süüdistatavate telefonikõnede sisu, sh Hispaania õigusasutuste poolt rahvusvahelise koostöö käigus talletatu, ei võimaldavat teha tõsikindlaid järeldusi narkootilise aine käitlemise kohta ega kummuta veenvalt kaitseversioone, mille tõttu esinevad kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused. Nii leiavad J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul, et õigeks ei saa pidada, et maakohus tegi paari telefonikõne pinnalt kindlaks kuritegeliku ühenduse püsivuse. Süüdistatava R. Verenitši, aga samuti tema ning süüdistatava Sergei Nikolajevi kaitsja A. Smelovi arvates on maakohus tõlgendanud süüdistatavate vestlusi liiga laialt, telefonivestluste sisu on kontekstist välja rebitud ja kohus on lubamatult teinud neist ekslikke järeldusi, sh konspiratsioonimeetmete väidetava kasutamise kohta ja kuritegude teemal suhtlemise kohta. Sarnaseid etteheiteid telefonikõnede sisu tõlgendamise kohta on nimetanud ka süüdistatav S. Kuznetsov ja tema kaitsja S. Sillar ja süüdistatava D. Uritskiy kaitsja A. Ennok. Kriminaalkolleegium apellantidega ei nõustu. Maakohus on õigustatult leidnud, et jälitustoimingute protokollides sisalduv teave süüdistatavate pealtkuulatud kõnede kohta ning neile omistatud tähendus on süüdimõistva otsuse tegemiseks piisav ja usaldusväärne, sest haakub kriminaalasjas kogutud muude tõenditega. Otsusest nähtub, miks maakohus ei lugenud süüdistatavate erinevaid tõlgendusi ja kaitseversioone telefonikõnede sisu kohta usaldusväärseks ega eluliselt usutavaks. Maakohus on veenvalt põhjendanud, et süüdistatavate selgitused telefonide kõne sisu kohta ei ole loogilised ega tõendina arvestatavad põhjusel, et on vastuolus teiste objektiivsete tõendite ja nende alusel tuvastatud sündmuste tegelike asjaoludega. Ühtlasi on kohus, hinnates süüdistuses kirjeldatud asjaolude tõendatust põhjendanud, miks on põhjendatud kõnede sisu tegeliku tähenduse osas tugineda süüdistusversioonile. Kolleegium ei nõustu süüdistatav S. Kuznetsovi ja J. Medunitsa kaitsjate apellatsioonides väidetuga, et maakohus on teinud tema ja süüdistatava J. Medunitsa telefonivestlustest ebaõige järelduse narkootilise aine soetamises raha küsimise/kogumisega seotud telefonikõnede kohta. Süüdistatav S. Kuznetsov väidab, et omavahel räägitakse tegelikult tagasimaksest, mitte palkadeks raha laenamisest. J. Medunitsa kaitsjad leiavad, et pole loogiline, et kuritegeliku ühenduse väidetaval juhil puudusid rahalised vahendid, kui süüdistuse hüpoteesi järgi teeniti suur tulu. Apellandid jätavad taotluslikult tähelepanuta maakohtu poolt tuvastatud ülejäänud asjaolud, mis puudutavad kuritegelikule ühendusele raha hankimise asjaolusid (mh nii narkootikumide kui ka nende transpordiks kasutatavate sõidukite soetamiseks). Maakohus on põhjendatult jätnud nii J. Medunitsa kui ka S. Kuznetsovi väited ebausaldusväärsena kõrvale, tehes J. Medunitsa ja S. Kuznetsovi rollidest ja ülesannetest kuritegelikus ühenduses järelduse usaldusväärse tõendikogumi alusel, millega kolleegium nõustub (vt otsuse p-d 255-260, 658-659). Samuti ei pea kolleegium nõustumisväärseks süüdistatava S. Kuznetsovi tõlgendust tema ja S. Nikolajevi rahalisi suhteid puudutavate

93(173)

suhete kohta. Samuti ei nõustu kolleegium S. Kuznetsovi ja J. Medunitsa kaitseversiooniga, mille kohaselt S. Kuznetsovi abikaasalt IKlt J. Medunitsale 2015. aasta suvel makstud ca 2500 eurot oli seotud J. Medunitsa poolt varem Kuznetsovidele tasutud raha tagastamisega. Apellatsioonides korratud väited on maakohtu poolt otsuses kummutatud ja kolleegium, nõustudes maakohtuga, ei pea vajalikuks kohtu põhistusi korrata. Maakohus on jälgitavalt põhjendanud, kuidas kogutud tõenditest nähtub, et kõnealune raha maksmine oli seotud kuritegeliku ühenduse vajadustega (vt nt otsuse p-d 166 ja 467). Kolleegium peab paljasõnalisteks süüdistatava S. Kuznetsovi väiteid, et AS ja Sergei Nikolajevi telefonikõnes raha saamise kontekstis nimetatud „Gusja“/“Kuzja“ ei olevat mitte tema, vaid Sergei Nikolajevi elukaaslane I. Šemjakina. Kolleegiumil, sarnaselt maakohtuga, ei ole tekkinud kahtlusi, et AS ja Sergei Nikolajevi telefonikõnes nimetatud „Kuzjaks“ nimetatu puhul peetakse silmas just süüdistatav S. Kuznetsovi. Maakohtuga tuleb nõustuda, et süüdistatava S. Kuznetsovi ütlustes on nii palju eluliselt mitteusutavaid ja asjas kogutud tõenditega vastuolus olevaid väiteid, mis annab aluse pidada ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks (vt otsuse p-d 233, 669, 672). Eelöeldust lähtuvalt jäävad tagajärjetuks süüdistatava väited sellegi kohta, et kohus on eksinud süüdistatavat „balti aktsendiga Sergeiks“ pidades (kellega AS kohtus Peterburis), sest tema hääldus olevat puhtalt venepärane (vt otsuse p-d 681-683). Maakohtu otsuses telefonikõnede sisu kohta tehtud järeldusi ei kummuta ka üldsõnalised etteheited süüdistatavalt R. Verenitšilt ja kaitsjatelt K. Nammilt, K. Tuulelt, A. Smelovilt ning A. Ennokilt, mille kohaselt maakohus olevat tõlgendanud telefonivestluste sisu liiga laialt, tehes kontekstist välja rebides ekslikke järeldusi kuritegude toimepanemise, sh kuritegeliku ühenduse püsivus kohta. Kokkuvõtlikult leiab kolleegium, et maakohus on jälitustoimingu protokollides ja rahvusvahelise koostöö raames pealtkuulamisel talletatud süüdistatavate telefonikõnede sisule omistanud tähenduse, mis riimub muude kogutud tõenditega ja on süüdimõistva otsuse tegemiseks piisav. Apellantide esitatud kaitseväited ei lükka ümber maakohtu järeldusi, et süüdistatavate vahel asetleidnud telefonikõnede sisu võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi suures koguses narkootilise aine hašisi ebaseadusliku käitlemise osategude ja kuritegeliku ühenduse tegevuse kohta. Kolleegium rõhutab siinkohal, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p 8). XI Konspiratsioonimeetmete kasutamine Kolleegium ei nõustu J. Medunitsa, D. Uritskiy, R. Verenitši kaitsjate, süüdistatava D. Uritskiy etteheidetega, et maakohus on teinud meelevaldseid ja vastuolulisi järeldusi, et süüdistatavad kasutasid kuritegeliku ühenduse tegevuse ja narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise varjamiseks konspiratsioonimeetmeid. Kõnealuses asjas uuritud tõendite alusel maakohtu poolt tuvastatust ilmneb kolleegiumi hinnangul kahtluseta kuritegelikule ühendusele omase tunnusena konspiratiivsete võtete kasutamine, ja seda nii isikute omavaheliste seoste ja suhtluse, kui ka õigusvastase tegevuse varjamiseks. Kolleegium ei pea kõneväärseks J. Medunitsa kaitsjate argumenti, et konspiratiivse tegevuse korral ei oleks J. Medunitsa üldse suhelnud telefoni teel. Kriminaalasjas tuvastatud

94(173)

konspiratiivset suhtlust ebaseadusliku tegevuse varjamiseks ei lükka ümber seegi väide, et J. Medunitsa olevat olnud telefonitsi väga agar suhtleja. Nimetatu ei lükka ümber tõenditest ilmnevat, et telefonikõnedes salatseti ja välditi ebaseadusliku tegevuse asjaoludest rääkimist. Samuti peab kolleegium ainetuks J. Medunitsa kaitsjate argumenti, et konspiratiivsest suhtlustest ei ole alust rääkida sel põhjusel, et J. Medunitsal olid kontaktid salvestatud telefonimälusse. Maakohus on põhjendatult pidanud paljasõnaliseks ja ebausaldusväärseks süüdistatava D. Uritskiy väiteid, et tema telefonivestlused olevat olnud lühikesed mitte konspiratsiooni tõttu, vaid seepärast, et talle meeldib kohtuda inimestega silmast silma. Maakohus jättis D. Uritskiy ütlused tõendikogumist kõrvale, seega pole nõustumisväärsed D. Uritskiy ja tema kaitsja A. Ennoki taotlused tugineda süüdistatava versioonile. Maakohus on otsuses põhjalikult analüüsinud jälitustoimingute käigus talletatud kõnesid, millest ilmneb, et sensitiivsete teemade puhul, kasutasid süüdistatavad tavalise suhtluse kõrval salatsevat kõnepruuki või nappe märksõnu. Kohtust uuritu kinnitab sedagi, et teatud osa varjamist väärt informatsioonist pidasid süüdistatavad võimalikuks jagada üksnes vahetutel kohtumistel. Kolleegium ei nõustu kaitsjate ja süüdistatava D. Uritskiy deklaratiivse tõdemusega, et maakohtu järeldus pealtkuulatud telefonivestluses termini „kalastamine“ kasutamisest narkootilise aine käitlemise tähistamiseks on meelevaldne. D. Uritsky selgitus, et sõna „kalapüük“ ei ole seotud narkootiliste ainete käitlemisega on paljasõnaline väide. Apellandid ei ole esitanud mingeid tõendeid ega sisulisi argumente, et maakohtu seisukohta ümber lükata. Erinevalt süüdistatavate põhistamata väidetest, on maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendanud, miks kõnedes sisalduv teave kinnitab süüdistusversiooni ja süüdistatavate kaitseväiteid aluseks võtta ei saa (vt otsuse p-s 91, 346, 378, 676). Tunnistaja KVP (hüüdnimega N) viitas ütlusi andes muu hulgas asjaolule, et süüdistatavate elupiirkonnas asus kalastamisvõimalusi, toetamaks süüdistatavate tõlgendust termini „kalastamine“ kasutamisest. J. Medunitsa kaitsjad leiavad, et maakohus hindas KVP ütlusi vääralt ning käsitles teda valesti nn eristaatuses tunnistajana. Kolleegium nendib, et maakohtu poolt tõenditele antud õiget hinnangut ei muuda asjaolu, et maakohtu käsitlus tunnistaja staatuse määratlemisel oli ebatäpne. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et ebausaldusväärsed ja eluliselt mitteusutavad on tunnistaja KVP ja süüdistatavate D. Uritskiy ja R. Verenitši ütlused, mille kohaselt väljend „kalalkäik“ või „kalale minek“ tähistab jälitustoimingutega fikseeritud telefonikõnedes tavalist kalapüüki. Otsuses kirjapandust on jälgitav, et 29.07.2015 Hispaanias D. Uritskiy, KP pealtkuulatud telefonikõnedes omavahelises suhtluses kasutatud „kalapüügi“ fraase kasutati telefonitsi suhtlemisel hašiši ebaseadusliku käitlemisega seotud asjaolude varjamiseks (samal ajal toimetati kulleri, s.o VB sõidukisse hašiši peitmist) ning tegelikult mingit kalapüüki ei toimunud. Järelikult oli süüdistatavate huvi sel viisil salatsevalt suhelda seotud süüdistuses kirjeldatud kuriteosündmusega. Maakohtu otsuses tehtud järeldusi, et süüdistatavad kasutasid kuritegude varjamiseks konspiratiivseid võtteid, ei lükka ümber süüdistatava S. Kuznetsovi paljasõnalised väited, et 03.08.2015 telefonikõnes MKga ei peetud „prillidest“ rääkides silmas mitte Sergei Nikolajevit (kohtus tuvastatu kohaselt valmistati samal ajal ette järjekordse sõiduki ostmist hašiši veoks), vaid süüdistatav S. Kuznetsov kirus lihtsalt soetatud päikeseprille (vt otsuse p-d 656, 666). Samuti ei veena ringkonnakohut süüdistatava selgitused musta värvi Audi A5 kohta, mida plaaniti kasutama hakata edaspidi narkoveoks ja mis 2015. aasta augustis oli esmalt J. Medunitsa valduses, sh süüdistatava esitatud tõlgendused tema ja J. Medunitsa telefonikõnes räägitust sõiduki puksiirkonksu kohta. Kolleegium ei pea nõustumisväärseks väidet, et maakohus tegi J. Medunitsa ja S. Kuznetsovi telefonikõnest ebakorrektsed järeldused.

95(173)

Tähtsust ei oma ka süüdistatava S. Kuznetsovi argumendid, et kõnealune sõiduk osutus hiljem Venemaalt varastatuks. Süüdistatav jätab tähelepanuta, et maakohus jõudis kõnealuse hašiši veoks kasutada planeeritud sõidukiga seonduva osas mitte üksnes ühe telefonikõne alusel, vaid tõendeid kogumis hinnates (vt nt otsuse p 137, 262, 357-368). XII Modus operandi Süüdistatav D. Uritskiy ja tema kaitsja A. Ennok, K. Novikovi kaitsja G. Kull, R. Verenitši ja Sergei Nikolajevi kaitsja A. Smelov ning J. Medunitsa kaitsjad M. Smirnov, K. Namm ja K. Tuul leiavad, et maakohus on ebaõigesti kasutanud käesolevas asjas modus operandi põhimõtet, viidates Riigikohtu praktikale (RKKKo 3-1-1-8-10). Kokkuvõtvalt leiavad apellandid, et maakohtu poolt modus operandi kasutamine on arutatavas asjas ekslik, sest kõik süüdistused on sisult erinevad ning ei esine toimepanijale iseloomulikku ja spetsiifilist kuriteo toimepanemise viisi ning puuduvad ajalis-ruumiliselt seotud ja sarnased kuriteod, mille pinnalt seda saaks väita. Samuti viidatakse juhtumite erinevusele, sest narkootilist ainet käsitlesid erinevad isikud ning paljasõnaline olevat kullerite poolt sarnase marsruudi läbimine ning pole tõendatud, et hašišit viidi Venemaale ning osutatakse, et tõendite nappuse korral tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatavate kasuks. Seega rikkus maakohus apellantide arvates oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium ei ole apellantidega päri, et maakohus on modus operandile tuginedes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Eelviidatud apellantide poolt juba kohtuvaidlustes esitatud argumente on maakohus kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud suures koguses narkootiliste ainete osategude asjaolude tuvastamisel käsitlenud, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu otsuses kirjapandut korrata ja lisab sellele järgmist. Tuginedes kohtupraktikas omaksvõetule on maakohus arutatavas õigesti leidnud, et käesoleval juhul saab kuriteoepisoodide silmnähtav sarnasus olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina. Maakohus viitas seejuures Riigikohtu märgitule, mille kohaselt on kuritegude uurimise praktikas kinnitust leidnud, et kurjategijad, nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on just nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis nn modus operandi niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik (vt RKKKo 31-1-8-10, p-d 11-12). Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama(de) isiku(te) poolt (vt RKKKo 3-1-1-32-05, p 8 või RKKKo 3-1-1-87-09, p 11). Kolleegium nõustub maakohtu poolt kindlaks tehtuga, et käsiloleva kohtuasja puhul kinnitab modus operandi usaldusväärsust tõendamisel see, et J. Medunitsa poolt loodud kuritegelik ühendus toimetas süüdistuses kirjeldatud asjaoludel aastatel 2012 kuni 2015 suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist, s.o hašišiga kauplemist, sarnasel viisil ja narkovedude osateod pandi toime sarnaselt (vt maakohtu otsuse p-d 410-418). Riigikohtu öeldu kohaselt on kuritegude toimepanemise viisist modus operandi tähenduses eeskätt põhjust rääkida siis, kui kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise eripära või tekitatud tagajärgede iseloom on spetsiifilised. Samuti võib modus operandist kui usaldusväärsest tõendamise moodusest rääkida ka juhtudel, mil spetsiifika ei seisne ainuüksi kuriteo enese toimepanemise viisis, vaid nende kuritegude avaramat ajalist tausta kajastavates erinevates tunnustes. Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv.

96(173)

Maakohus tuvastas, et kuritegeliku ühendus ja selle liikmed või ühenduse palgatud kullerid teostasid süüdistuses kirjeldatud perioodil kokku jätkuvalt aastatel 2012-2015 vähemalt 25 narkovedu, toimetamaks Hispaaniast soetatud suures koguses hašišit müügiks Venemaale. Viidatud kohtupraktika kohaselt on arutatavas asjas kõnekas argument modus operandi tõendamisel kasutamiseks juba iseenesest narkootilise aine käitlemise osategude, ehk sarnaste järjepidevate juhtumite suur arv. Kuritegeliku ühenduse eesmärgiks oligi suure varalise kasu saamine suures koguses hašišiga kauplemisel. Hispaaniast soetatud hašiši vedu Venemaale toimus kohtu tuvastatu kohaselt alates vähemalt 2012. aastast kuni süüdistatavate kinnipidamiseni 2015. aasta lõpus. Seejuures toimus suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine ühenduse raames vastavalt teoplaanile ja ühenduses jagatud rollidele ja ülesannetele sarnasel viisil, konspireerimiseks vahetati vaid narkoveoks kasutatavaid sõidukeid ja kullereid. Reeglina peideti Hispaanias asuvate kuritegeliku ühenduse liikmete poolt soetatud narkoaine näiliselt puhkusereisile saabunud kullerite kasutuses olevatesse spetsiaalselt kohandatud ja peidikutega varustatud sõidukitesse, millega transporditi hašiš Hispaaniast Vene Föderatsiooni, kus see anti tasu eest üle kohtueelsel menetlusel tuvastamata isikutele (vt maakohtu otsuse p-d 411-418). Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et kõik süüdistuses kirjeldatud kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise osateod olid oma olemuselt ja väliselt teopildilt sarnased. Kuritegeliku ühenduse liikmed soetasid ja kasutasid spetsiifiliste vahenditena narkoaine toimetamiseks Hispaaniast Venemaale sõidukeid, mis olid kohandatud narkoveoks. Arvestades kuritegelikus ühenduses olemasolevaid oskusi ja kogemusi teatud marki sõidukite, sh BMW, Audi ja Mercedes Benz ümberehitamiseks, oldi võimelised (nt kullerite ja sõidukite kinnipidamisel) operatiivselt soetama uusi, sobivat marki, sõidukeid või vajadusel muutma (nt kullerite vahetamisel) konspireerimiseks sõidukite registreerimismärke. Kolleegium ei nõustu apellantide argumentidega, et narkootilise aine käitlemise osategusid ei saa pidada sarnaseks, sest neid panid toime erinevad isikud. Vastupidiselt apellantide väidetule on maakohus tuvastanud, et menetletavates kuritegudes süüdistatavad kuritegeliku ühenduse liikmed tegutsesid narkootiliste ainete käitlemisel vastavalt varem kokkulepitud teoplaanile ja rollidele ning ülesannete jaotusele kuritegelikus ühenduses ning vajadusel kaasati kuritegude toimepanemisele ka ühendudusse mittekuuluvaid isikuid. Kohus on tuvastanud kuritegeliku ühenduse toimetatud suures koguses narkootilise aine hašiši käitlemises tasu eest korduva edasiandmisel ehk kauplemise ahelas konkreetsete ühenduse liikmete rollid kuriteo kaastäideviijatena. Kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus ja kindel koht ühenduse struktuuris määras arutataval juhul ka iga süüdistatava panuse ühise teoplaani alusel isikute grupis toime pandud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise tegudes. Eelviidatu tõttu on tuvastatav ühenduse huvides toimepandud narkootilise aine käitlemistegude sarnane muster. Asjaolu, et kuritegelik ühendus kasutas ühenduse narkovedudes erinevaid kullereid, viitab tegelikult samuti kuritegude toimepanemise sarnasele mustrile, sest hašišiga kauplemise põhieesmärgid ja tegevusplaanid, aga samuti vajadusel konspireerimiseks plaanide korrigeerimise (näiteks kullerite ja sõidukite vahetamine) määrasid kuritegelikus ühenduses kollegiaalselt otsustades ja liikmete tegevusi koordineerides selle juhid J. Medunitsa, S. Kuznetsov ja Sergei Nikolajev. Seetõttu ei muutunud näiteks kullerite vahetumise tõttu kuritegeliku ühenduse poolt narkootilise aine käitlemise muster. Nii täitsid juhtidele alludes Hispaanias asuvad kuritegeliku ühenduse liikmed D. Uritskiy, R. Verenitši, A. C narkootilise aine soetamise, kullerite vastuvõtmise ja narkoaine pakendamise, peitmisega seotud ülesandeid. Eestis juhtis ühenduse tegevust Sergei Nikolajev, kellele allusid

97(173)

Stanislav Nikolajev, K. Novikov, kes tagasid ühenduse piiriülese narkoveo jaoks hädavajalike spetsiifiliste sõidukite olemasolu ning kullerid AS, S. Matin, samuti tegutsesid kulleritena juhtide korraldamisel VB, AK. Lisaks teostati sarnasel moel narkovedusid ühenduse juhi J. Medunitsa juhtimisel kuritegeliku ühenduse liikme IL poolt, kasutades ühenduse palgatud kullerina VVS ja teostati alates 2012 kuni 2014 ühenduse huvides üheteistkümnel korral suures koguses hašiši vedu Hispaaniast Venemaale. Ka neil vedudel kasutati peidikutega varustatud sõiduautot BMW X5. Sarnasele mustrile viitab seegi tuvastatud asjaolu, et narkovedude eesmärgi paljastamise vältimiseks üritati pereliikmeid või tuttavaid kaasates jätta mulje, et tegu on pere- või puhkusereisidega. Selliselt kaasasid süüdistatavad uuritud tõendite kohaselt kinnitust leidnud süüdistuse versiooni kohaselt narkovedudele J. Kivoneni, I. Šemjakina ja tunnistaja AS (O) ning üritati kaasata tunnistaja JPt. Samuti kaasas sarnaselt pereliikmeid Hispaaniasse narkoveole VB (vt ka maakohtu otsuse p-d 216-409, milles käsitletakse kuritegeliku ühenduse süüdistuste asjaolude tuvastatust). Kolleegium ei nõustu apellantidega ka selles, et käesoleval juhul ei ole juhtumite sarnasuse hindamisel tähendust maakohtu poolt tuvastatud asjaolul, et narkovedude kullerid kasutasid Hispaaniasse reisides GPS-seadmeid ja neisse talletatud andmetele tuginedes lähtusid samast marsruudist liikudes Hispaania piirkonda, kus nendega kohtusid vastavalt teoplaanile kuritegeliku ühenduse liikmed hašiši üleandmiseks. Kolleegium ei pea sarnaselt maakohtuga usaldusväärseks süüdistatavate selgitusi, millega üritatakse apellatsioonides põhjendada GPS seadmetesse talletatud sarnaseid reisimarsruute. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tõendeid kogumis hinnates (sh GPS seadmete vaatlusprotokollides talletatut) saab jõuda järeldusele, et kullerite sarnased marsruudid, aga samuti ka planeeritud narkovedude sarnane kestus Hispaaniasse ja sealt sõidukitesse peidetud narkootikumidega tagasi, viitab juhtumite sarnasusele, aga ka asjaolule, et narkoveod on planeeritud sarnase käekirja ja mustriga samade inimeste, s.o kuritegeliku ühenduse juhtide poolt ja toimusidki seetõttu organiseeritult ja ühetaoliselt. Maakohus viitas muu hulgas 14.12.2015 Tallinnal XXX tn XX-XX-XX asuvast korterist leitud märkmikule, millesse kantud käsikirjalistest märkmetest nähtusid muu hulgas reiside kuupäevad, kilometraaž, teekonnale kulunud aeg, reisi rahalised kulutused. Maakohus tuvastas tõendeid kogumis hinnates, et kõnealune 02.02.2016 vaadeldud märkmik kuulub J. Medunitsale ning sisaldab andmeid narkootikumide veoga seotud reiside kohta. J. Medunitsa ja tema kaitsjad esitasid maakohtus kaitseväite, et märkmik kuulub J. Medunitsa vennale GMle. Sama väidet on kaitsjad korranud ka apellatsioonis. Kolleegium märgib, et maakohus on otsuses ammendavalt põhjendanud, miks pole eluliselt usutav kaitseväide, et kõnealune märkmik kuulub J. Medunitsa vennale ja ei pea vajalikuks maakohtu põhistusi korrata (vt otsuse p-d 271-275). Seejuures on maakohus osutanud, et kõnealuse korteri ja selle juurde kuuluvate garaažibokside läbiotsimisel leiti dokumente, mis seostuvad J. Medunitsaga, samuti P OÜ dokumente. Seega viitavad maakohtu tuvastatu kohaselt narkootilise aine käitlemise osategude vahetu toimepanemise sarnasusele mitmed erinevad tunnused: nii narkootilise aine käitlemisel osalevate kuritegeliku ühenduse liikmete kindlad rollid, kullerite palkamine narkoveoks, kuriteo toimepanemiseks kasutatavad vahendid, sh kohandatud sõidukid ja ehitatud peidikud, narkoreiside marsruut, vedude kestus ja reiside legendid, kaubeldi üksnes üksnes konkreetse narkootilise aine ‒ hašišiga. Siinkohal pole tähtsust J. Medunitsa kaitsjate argumendil, et kuritegeliku ühenduse kaubeldava hašišilaadungite pakendid võisid aastate jooksul kanda erinevaid logosid või mingites muudes, tõendamiseseme asjaolude tuvastamise seisukohalt ebaolulistes nüanssides erineda. Kõnealused väited sea kahtluse alla modus operandi kasutamist arutatavas asjas. Kolleegium märgib siinkohal, et spetsiifilise kuriteotoimepanemise viisi kontekstis on oluline muu hulgas see tuvastatud asjaolu, et

98(173)

kuritegelik ühendus vedas hašišit ühenduse hangitud sõidukitesse ehitatud peidikutes, mis eeldas ka narkootilise aine spetsiifilist pakendamist selliselt, et need arvestaksid ehitatud peidikute kuju ja suurusega. Samuti on oluline juhtumite sarnasuse tunnus, et narkootiline aine hašiš soetati tuvastatu kohaselt kõigil juhtudel Hispaaniast ning veeti müügiks Venemaale. Kolleegium ei nõustu J. Medunitsa kaitsjate paljasõnaliste väidetega, et pole kogutud piisavalt tõendeid, et suures koguses hašiš müüdi just Venemaale kohtueelsel menetlusel tuvastamata jäänud isikutele. Kõnealused asjaolud on maakohtus uuritud tõenditega tõsikindlalt tuvastatud. Kokkuvõtlikult on seega maakohus arutatavas asjas põhjendatult kasutanud tõendamisel modus operandit. Viimaks märgib kolleegium veel seda, et maakohus on kuriteo toimepanemise viisile tugineva tõendamisviisi puhul põhjendatud määral arvestatud ka KrMS § 7 lg-s 3 sisalduva in dubio pro reo põhimõttega. XIII Süüdistatavate ütluste usaldusväärsus Mitmed apellandid heidavad maakohtule ette süüdistatavate ütlustega mittearvestamist. Süüdistatava J. Medunitsa kaitsjad K. Namm, K. Tuul ja M. Smirnov leiavad, et otsuses puuduvad tõendipõhised viited, mille alusel luges kohus J. Medunitsa ütlused ebausaldusväärseks. Kohus olevat läinud süüdistatava ütlustele hinnangu andmisel vastuollu kohtupraktikaga. J. Medunitsa ütlustes ei sisalduvat vastuolusid ja tegu on usaldusväärse tõendiga, mis kinnitab kaitseversiooni. Süüdistatavate R. Verenitši ja Sergei Nikolajevi kaitsja A. Smelov rõhutab, et süüdistatavate ütlused on tõendid, mida ei ole lükatud ümber teiste uuritud tõenditega. Süüdistatavad D. Uritskiy, R. Verenitš ja S. Kuznetsov heidavad apellatsioonides maakohtule ette, et kohtuotsuse tegemisel ei arvestatud nende maakohtus antud ütlusi. Süüdistatav S. Kuznetsov ja tema kaitsja S. Sillar leiavad, et maakohus on ebaõigel seisukohal, et süüdistatav valetab, see viitavad kohtu vaenulikkusele. Kohus ei arvestanud, et tegu on üle viie aasta tagasi toimunu meenutamisega ja olevat loogiline, et ta vastas oma kaitsja küsimustele kiiresti, sest oli selleks valmistunud, aga prokurör ei näidanud meeldetuletamiseks tõendeid. Ringkonnakohus apellantide kriitikaga maakohtu kohtu poolt süüdistatavate ütlustele antud hinnangute ja tõendina kõrvale jätmise kohta ei nõustu. Eelnevalt (endise kaassüüdistatava ja eristaatuses tunnistaja A. C ütluste käsitlemisel) kolleegium selgitas, et seadus ei näe ette kitsendusi või erandeid süüdistatavate ütluste hindamisel ja neid tuleb seega hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Küll aga taandub süüdistatavate, nagu teistegi isikuliste tõendiallikate, ütluste hindamine lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. Arutatavas asjas süüdistatavad J. Medunitsa, D. Uritskiy, R. Verenitš ja S. Kuznetsov ja Sergei Nikolajev kohtueelses menetluses kahtlustatavana ütlusi ei andnud. Maakohus pidi süüdistatavate kohtumenetluses ristküsitluses antud ütluste usaldusväärsust hinnates kaaluma muu hulgas nende nende elulist usutavust ja riimuvust muude kogutud tõenditega. Maakohus on õigustatult süüdistatavate ütluste usaldusväärsust kaaludes toonud välja asjaolu, et süüdistatavate kaitseversioon esitati esmakordselt alles kohtumenetluses, mil süüdistuses kirjeldatud sündmustest oli möödunud mitmeid aastaid. Samuti arvestas maakohus asjaoluga, et süüdistatavad viibisid enne ristküsitlemist vabaduses, mis võimaldas neil ristküsitlusteks valmistudes kaitseversioonid meelepäraseks kujundada ja omavahel kooskõlastada. Kolleegium nõustub maakohtu tähelepanekuga, et süüdistatavate ristküsitlemisel ilmnes

99(173)

vastuoluline tendents ‒ esmasküsitlusel kaitsjate küsimustele vastates esitati soravalt kuni pisimate detailideni „oma lugu“ toimunust, samas teisesküsitluses prokuröri küsimustele vastati põiklevalt ja põhjendati konkreetsetele küsimustele vastamata jätmist asjaolude mittemäletamisega. Maakohus hindas tervikuna ebausaldusväärseks süüdistatavate J. Medunitsa (vt otsuse p-d 423-475), D. Uritskiy (vt otsuse p-d 524-552), S. Kuznetsovi (vt otsuse p-d 606-669), Sergei Nikolajevi (vt otsuse p-d 734-766), R. Verenitši (vt otsuse p-d 841-857) ütlused. Stanislav Nikolajevi (vt otsuse p-d 916-938) ja K. Novikovi ütlused (vt otsuse p-d 979-1004) hindas maakohus ebausaldusväärseks osaliselt ja usaldusväärseks vaid osas, milles need riimusid muude kogutud tõenditega. Süüdistatava S. Matini ütlused hindas maakohus tervikuna ebausaldusväärseks vastuolude tõttu kohtueelsel menetlusel kahtlustatavana antud ütlustega (vt otsuse p-d 1044-1062), mida S. Matin põhjendada ei osanud. Kohus ei arvestanud S. Matini selgitusi ütluste erinevuses kohta – kohtueelsel menetlusel andis S. Matin kahtlustatavana ütlusi, tunnistades osaliselt oma süüd etteheidetavates kuritegudes. Süüdistatava J. Kivoneni kohtueelsel menetlusel antud ütlusi pidas kohus usaldusväärseks samuti vaid osas, milles need olid kooskõlas muude kogutud tõenditega (vt otsuse p-d 11231131). Erinevalt kaitsjatest leiab kolleegium, et maakohus on süüdistatavate ütluste usaldusväärsuse vaagimisel järginud kohtupraktikas omaksvõetud kriteeriume ning nende osas kujundatud seisukohta otsuses jälgitavalt kajastanud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, et süüdistatavate J. Medunitsa, S. Kuznetsovi, D. Uritskiy, R. Verenitši ja Sergei Nikolajevi ütlused tuleb ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale jätta ning süüdistatavate Stanislav Nikolajevi, K. Novikovi, J. Kivoneni ja S. Matini ütlusi saab pidada usaldusväärseks vaid osas, milles need riimuvad muude kogutud tõenditega. Kolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu eelnevalt viidatud seisukohti, vaid märgib täiendavalt järgmist. Kohtupraktikas on isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse osa leitud, et ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainuüksi ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus (näiteks isiku reaktsioon teisele menetluspoolele, isiku kehakeel, väljendusviis) RKKKo 1-20-1301, p 16). Seega on maakohus muu hulgas asjakohaselt osutanud süüdistatavate (eeskätt puudutab J. Medunitsa, S. Kuznetsovi, D. Uritskiy, R. Verenitši ja Sergei Nikolajevi) ristküsitlemisest ilmnevatele usaldusväärsust kõigutavatele aspektidele ‒ kaitsjale vastates esitasid süüdistatavad oma (kooskõlastatud) narratiivi ja tõlgendusi süüdistusaktis kirjeldatud asjaolude ümber lükkamiseks. Samas vastasid süüdistatavad teisesküsitluses prokuröri küsimustele läbivalt tõrksalt, laveerivalt, pareerides ebamugavaid küsimusi väidetega mittemäletamisest ka nende asjaolude kohta, mille kohta eelnevalt kaitsjale vastates suutsid rekonstrueerida aastate taguseid sündmuseid kahtlustäratavalt pisimate detailideni. Kolleegium selgitab, et kuigi kriminaalmenetluse seadustikust ega Riigikohtu praktikast ei tulene süüdistatava kohustust nimetada alibit ja kaitseväidet kinnitavaid tunnistajaid juba kohtueelses menetluses ning süüdistatav ja tema kaitsja võivad lähtudes kaitsetaktikast või muudest kaalutlustest esitada sellise tunnistaja andmed vahetult kohtule KrMS § 227 lg 1 sätestatud korras, tuleb arvestada, et kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Riigikohus on pidanud loomulikuks, et kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit,

100(173)

mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel (RKKKo 3-1-1-85-07, p 9.2). Kolleegium leiab, et kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt laieneb eelnimetatud käsitlus mitte üksnes süüdistatava ja kaitsja poolt esitatavatele alibit kinnitavatele tunnistajate, vaid ka kõikidele teistele tõenditele, mida süüdistatav soovib kasutada oma süüdistusversiooni kummutamiseks ja oma kaitseväidete õigsuse kinnitamiseks. Riigikohus on toonitanud, et kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta (RKKKo 3-1-1-85-07, p 9.3). Kolleegium tõdeb, et süüdistatavatel on õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis. Kõnealuses asjas ongi süüdistatavad J. Medunitsa, S. Kuznetsovi, D. Uritskiy, R. Verenitši ja Sergei Nikolajev otsustanud esitada oma kaitseväited, sh andmed süüdistusversiooni kummutavate tunnistajate või muude tõendite kohta alles kohtumenetluses. Seega aga ongi praegusel juhul tegu olukorraga, kus enda süüd eitavad süüdistatavad, esitasid kaitseväited ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel. Sellisel juhul tuleb kohtul esitatud väiteid eriti põhjalikult kontrollida. Sellises olukorras peab näiteks kaitseväidete kohta esitatud tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus kaitseväiteid kontrollida. Arutatavas asjas on aga sellise kontrolli tegemine raskendatud, kui mitte võimatuks tehtud olukorras, kus väited süüdistusversiooni kummutavate tõendite kohta esitatakse taktikaliselt alles kohtuliku uurimise ajal. Kehtiva kohtupraktika kohaselt peavad aga süüdistatavad oma konkreetsete väidete õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende kontrollimiseks (RKKKo 3-1-1-61-08, p 16.7, RKKKo 3-1-1-133-13, p 23). Kolleegium viitab sellelegi kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, et kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitama oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKKo 1-182232/179, p-d 66-67). Praeguses asjas on maakohus kontrollinud põhjalikult süüdistatavate ütlustes esitatud kaitseväiteid, kõrvutades neid muude asjas kogutud tõenditega ning põhjendatult asunud seisukohale, et need ei pea paika. Seega ei ole arutataval juhul tõusetunud selliseid kahtlusi süüdistusversioonis, mida kohus peaks tõlgendama süüdistatavate kasuks. XIV Paika ei pea Sergei Nikolajevi kaitsja A. Smelovi ja J. Medunitsa kaitsjate K. Nammi ja K. Tuule väited, et Sergei Nikolajev sai korraldusi hašiši veoks sõidukitesse peidikute ehitamiseks AŽ nimeliselt isikult, mistõttu ei saavat tekitada seost Sergei Nikolajevi ja J. Medunitsa vahele ega rääkida J. Medunitsa juhtivast rollist kuritegeliku ühenduse juhina, sest J. Medunitsal puuduvat seos teiste süüdistatavatega, kes narkootilisi aineid käitlesid. Kaitsjad eiravad asjaolu, et maakohus kontrollis süüdistatava Sergei Nikolajevi väiteid põhjalikult ja hindas need eluliselt ebausutavateks ja ebausaldusväärseks ning asus seisukohale, et need on

101(173)

vastuolus muude kogutud tõenditega. Kohus märkis õigesti, et tegu on sellise süüdistusversiooni kummutava aktiivse kaitseväitega, mille kontrollimiseks pidanuks Sergei Nikolajev või ka J. Medunitsa, andma menetlejale võimaluse seda kontrollida juba kohtueelses menetluses. Kõnealusel juhul esitas Sergei Nikolajev kaitseväite, et narkovedudeks sõidukite kohandamise tellimustega pole seotud S. Kuznetsov ega J. Medunitsa, vaid tellimused esitas keegi AŽ nimeline isik, alles kohtumenetluses. Prokuratuur kontrollis süüdistatava väidet, tehes nimetatud isiku, s.o AŽ kohta erinevate võimalike ees- ja perekonnanime variantidega päringuid. Rahvastikuregistri andmetest selgus, et sellist isikut Eesti Vabariigis ei leidu (vt otsuse p 184, 757). Seega pidas maakohus põhjendatult süüdistatavate kaitseversiooni ebausaldusväärseks ja eluliselt mittesusutavaks, kuna tõendikogum kinnitab süüdistuses kirjeldatud asjaolusid, mis tõendavad J. Medunitsa, S. Kuznetsovi ja Sergei Nikolajevi poolt kollegiaalselt kuritegeliku ühenduse juhtimist. Kuritegeliku ühenduse kollegiaalsel juhtimisel J. Medunitsa juhtis ühendust Hispaanias, S. Kuznetsov vahendas J. Medunitsa korraldusi ja vajalikku teavet Hispaania ja Eesti territoriaalsete üksuste vahel Sergei Nikolajevile, kes täitis ühenduse territoriaalset paiknemist arvestades S. Kuznetsovi kaudu saadud J. Medunitsa suuniseid arvestades juhirolli Eestis. S. Nikolajevi ülesanded ühenduse Eesti haru juhina hõlmasid muu hulgas ühendusse uute liikmete värbamist ja neile korralduste andmist, et tagada ühenduse narkovedudeks vajalikud kullerid, sõidukid ja nende ümberehitamine. Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et Sergei Nikolajevi kaitseväited, et süüdistuses kirjeldatud kuritegudel pole puutumust J. Medunitsa ja S. Kuznetsoviga, vaid tellimusi on esitanud keegi AŽ, pole usutavad. See sellise kaitseversiooni kinnituseks pole esitatud tõendeid, mis kummutaksid süüdistusversiooni (vt otsuse p-d 741-747, 757-762). XV Süüdistatav R. Verenitš ja tema kaitsja A. Smelov leiavad, et süüdistatavale on põhjendamatult heidetud ette grupis AKga narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist, kelle kinnipidamisel 31.05.2014 leitud 96, 259 kg hašišit, sest R. Verenitš ei tundvatki AKt. Kolleegium nendib, et kaitsja väited, mis on esitatud hašiši pakenditelt ja kullerite poolt veoks kasutatud sõidukist R. Verenitši DNA leidmise kohta, on vastuolulised. Ühelt poolt peab kaitsja 06.05.2016 DNA ekspertiisiakti nr 16E-GE0455 kahtlaseks tõendiks seetõttu, et tegemist võib olla veaga ekspertiisi tegemisel, teisalt leiab kaitsja (süüdistatava ütlustele tuginedes), et DNA võis sattuda juhuslikult autosse, kui AK käis autoteeninduses, kus R. Verenitš töötas. Sarnase versiooni (auto salongile tehtud võimaliku keemilise puhastuse käigus jäänud DNA jäljest) pakub välja ka süüdistatav ise. Kaitsja ega süüdistatav ei ole esitanud ekspertiisakti usaldusväärsuse kummutamiseks ühtegi tõendit. Kolleegium märkis eelnevalt, et süüdistatava R. Verenitši ütlused jättis maakohus põhjendatult ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale ning nendega arvestada ei saa. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kaitseväited salongi puhastamise ajal R. Verenitši DNA sattumisest sõiduki detailidele ja narkootilise aine pakenditele on eluliselt ebausutavad ja vastuolus teiste selle süüdistuse episoodi kohta uuritud tõenditega (vt otsus p 886). Kuigi maakohus leidis, et kõnealuses episoodis ei leidnud tõendamist OGi poolt KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalitiseeritav narkootilise aine hašiši ebaseadusliku käitlemise teo toimepanemine koos R. Verenitši ja AK ning JGga (vt otsuse p-d 1141-1160), leidis tõendamist, et narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises osales kaastäideviijana R. Verenitš. Kolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, et R. Verenitšile selles episoodis süüks arvatud tegu vastab narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupis (vt otsuse p-d 894 ja 1153).

102(173)

Sarnaselt D. Uritskiy ja S. Kuznetsoviga on süüdistatav R. Verenitš omakäelises apellatsioonis valdavalt taasesitanud maakohtus antud ütlusi ja väiteid, kirjeldades muu hulgas oma versiooni suhetest kaassüüdistatavate D. Uritskiy ja J. Medunitsaga ning legaalset teenistust Hispaanias kinnisvaraäri ja autohooldusega. Kokkuvõtlikult väidab süüdistatav, et ta pole kuritegeliku ühenduse liikmena oma endise äia, s.o süüdistatava D. Uritskiy partnerina, organiseerinud narkoveo transiiti ja narkootikumide pakendamist ja peitmist sõidukitesse ega tegelenud Eestist ja Venemaalt saabunud narkokullerite instrueerimisega; pole kutsunud J. Medunitsat bossiks ega täitnud tema korraldusi, nende omavahelisi kõnesid on valesti mõistetud, J. Medunitsa oli tema lapse ristiisa ja pakkus talle vaid remonttöid ja DL elas tema pool mitte J. Medunitsa korraldusel, vaid palvel. Kolleegium märgib esmalt, et nii süüdistatava R. Verenitši kui ka tema kaitsja A. Smelovi apellatsioonides esitatud väiteid on maakohus otsuses käsitlenud ning põhjendanud jälgitavalt, miks nendega arvestada ei saa. Nõustuda saab ka maakohtu põhjendustega, et süüdistatava R. Verenitši ütlusi tuleb pidada ebausaldusväärseks (vt maakohtu otsuse p-d 857-867). Apellandid kordavad kohtuvaidlustes esitatud väiteid ega ole ringkonnakohtule süüdistusversiooni kummutamiseks tõstatanud uusi argumente või tõendeid, mis tingiksid maakohtu seisukohtade ümberhindamise. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, ega pea vajalikuks neid käsilolevas otsuses uuesti esitada. Maakohus on otsuses kummutanud süüdistatava R. Verenitši ja tema kaitsja A. Smelovi väited, et süüdistatav ei ole tegelenud narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega ega oma puutumust narkokullerite tegevusega. Paljasõnaliseks tuleb pidada süüdistatava väidet, et tema ja D. Uritskiy tegevuse hindamisest KarS § 184 lg 21 järgi tõendamata ja väljamõeldis. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole selle kaitseväite kinnitamiseks tõendeid esitanud. Vaidlustatud otsuses kirjapandust nähtub vastupidine ‒ maakohus tuvastas uuritud tõendite alusel R. Verenitšile süüks arvatud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise kui ka kuritegelikku ühendusse kuulumise asjaolud. Maakohus on süüdistatava R. Verenitši ütlusi J. Medunitsale kuritegelikus ühenduses allumise kohta pidanud põhjendatult ebausaldusväärseks, sest need on vastuolus kogutud tõenditega. Muu hulgas pidi R. Verenitš J. Medunitsa korraldusel võimaldama elukohta J. Medunitsa tuttava VL pojale DLle. Kohtus tuvastatu kohaselt viibis VL vangistuses narkootilise aine hašiši ebaseadusliku käitlemise eest (vt otsuse p-d 279, 860). Samuti on maakohtu poolt tuvastatuga vastuolus süüdistatava väide suhtlusest ja kokkupuudetest D. Uritskiyga, sest uuritud tõendite kohaselt ei piirdunud süüdistatavate suhtlus üksnes perekondliku lävimise ja vastastikkuse aitamisega, vaid uuritu kohaselt allus R. Verenitš kuritegelikus ühenduses lisaks J. Medunitsale ka D. Uritskiyle ning täitis tema korraldusi hašiši käitlemisel (vt otsuse p-d 857- 862). Otsuses on analüüsitud R. Verenitši kuritegelikku ühendusse kuulumist, sh tema rolli ning ülesandeid selle liikmena ning suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemist isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil kuritegeliku ühenduse huvides ja raames. Samuti käsitles kohus eraldi R. Verenitši poolt poolt 2014. aasta mais isikute grupis toime pandud hašiši käitlemise episoodi, milles narkokulleriks oli AK. Kohtus uuritud tõenditega tegi maakohus kindlaks, et R. Vereniš pakendas narkootilist ainet hašiš ajavahemikul 24.05.2014. a – 31.05.2014. a Hispaania Kuningriigis viibinud AK kasutuses olnud narkootikumide veoks kohandatud sõiduautosse Volkswagen Passat reg.nr-ga XXXXXX, millest leiti ja võeti Eestisse jõudnud AK kinnipidamisel 31.05.2014. ära 96,259 kg hašišit (vt otsuse p-d 885-894). Seejuures on otsusest nähtuvalt kohus tuvastanud R. Verenitšile süüks

103(173)

arvatud tegevuse alates 2013. aastast kuritegeliku ühenduse liikme rolli täites suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise osategudes, milles hašišit vedasid kuritegeliku ühenduse huvides kulleritena AS, VB, Sergei Nikolajev, S. Matin (vt otsuse p-d 868-884; 895-912). Süüdistatava kaitsja A. Smelov väidab apellatsioonis, et narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise süüdistuses puudusid R. Verenitšil ja Sergei Nikolajevil kokkupuuted IL ja AKga. Kaitsja jätab tähelepanuta IL ja AK rolli J. Medunitsa loodud kuritegeliku ühenduse liikmena. Kohtus tuvastatu kohaselt oli ühendus hiljemalt 2012. aastal loodud varalise kasu saamise eesmärgil suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikuks käitlemiseks ja selle ühenduse liige oli alates 2013. aastast ka R. Verenitš. Maakohus tuvastas, et IL oli värvatud J. Medunitsa poolt loodud narkootilise aine hašiši ebaseaduslikuks käitlemiseks loodud kuritegelikku ühendusse alates 2012. aastast ja värbas omakorda ühendusse hašiši veo transportimiseks Hispaania Kuningriigist Venemaa Föderatsiooni kulleriks VVS. Ühenduse huvides täitis IL J. Medunitsa korraldusel ülesandeid suures koguses narkootilise aine käitlemisel kuni 2014. aasta märtsikuuni, st muu hulgas sel ajal, kui R. Verenitš oli ühenduse liige (vt maakohtu otsus p-d 221, 482-493). Samuti kuulus kohtus uuritud tõendite kohaselt täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt alates 2015. aastast kuritegelikku ühendusse AK, kes oli värvatud ühendusse tegutsema hašišit vedava kullerina ja tegutses kuni tema kinnipidamiseni 25.12.2015 Poola Vabariigis. Maakohus on AK ütlusi hinnanud usaldusväärseks (vt otsuse p-d 70-79) ning tuvastanud tema tegevuse kuritegeliku ühenduse huvides tegutsemisel, sh suures koguses narkootilise aine hašiši käitlemisel lähtuvalt prokuröri täpsustatud süüdistuse asjaoludest (vt otsuse p-d 231-232, 248). AK ülesanded ja panus kuritegeliku ühenduse eesmärkide täimisel hašiši narkoveos nähtub maakohtu otsusest. Samuti on maakohus tuvastanud Sergei ja Stanislav Nikolajevi seosed AKga ning puutumuse viimase poolt 2015. aasta suvel Eestisse narkoveoks peidikute ehitamiseks toodud sõidukiga AudiQ5 ja selle narkoveoks ettevalmistamise (otsuse eri osades käsitletu on osaliselt korduv, vt otsuse p-d 500, 709, 805-806, 826-828, 962-963, 1026-1027, 1089-1090). Seega nähtub kohtuotsusest süüdistatava R. Verenitši ja S. Nikolajevi seos kuritegeliku ühenduse liikmena ka IL, VVS ja AKga. Kokkuvõtvalt nähtub maakohtu otsuses kajastatud tõendite analüüsist ja põhjendustest, millega kolleegium nõustub, R. Verenitši roll ja ülesanded J. Medunitsa loodud kuritegeliku ühenduse huvides toimunud hašišiga kauplemisel. Otsuses on näidatud, kuidas süüdistatav täitis teoplaani alusel ühenduse liikmena Hispaanias koos D. Uritskiyga ühenduse eesmärke realiseerides ülesandeid narkootilise aine hankimisel, transiidiks ettevalmistamisel ja hašiši sõidukitesse peitmisel. Seega on maakohtus uuritud tõendite kogumi piisavalt põhjendanud R. Verenitšile süüdistuses etteheidetud asjaolude tõendatust, et süüdistatav kuulus alates 2013. aastast J. Medunitsa poolt juhitud hašišiga kauplevasse kuritegelikku ühendusse, milles tema ülesandeks oli tagada koos D. Uritskiyga Hispaaniast soetatud narkootikumide peitmine ühenduse poolt kasutatud peidikutega sõidukitesse, narkokullerite tugi ja juhendamine, samuti suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine isikute grupis suur varalise kasu saamise eesmärgil. Seega tunnistas maakohus R. Verenitši põhjendatult süüdi KarS § 255 lg 1 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumises ja KarS § 184 lg 21 järgi isikute grupis suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises suure varalise kasu saamise eesmärgil. XVI Süüdistatava Sergei Nikolajevi ja R. Verenitši kaitsja A. Smelovi arvates ei saavat jälitustoimingu protokollidest järeldada, et Sergei Nikolajev andis korraldusi tema poolt kuritegelikku ühendusse värvatud Stanislav Nikolajevile ja K. Novikovile seoses

104(173)

narkovedudeks kasutatavate sõidukitega ja narkokulleritele ASle ja S. Matinile. Kolleegium märkis eelnevalt, et maakohus on Sergei Nikolajevile süüks arvatud kuritegude asjaolusid kontrollides lugenud põhjendatult tuvastatuks süüdistatava poolt vastavalt süüdistatava S. Kuznetsovi vahendatud J. Medunitsa korraldustele kuritegeliku ühenduse Eestis paiknevate liikmete tegevuse koordineerimise ja juhendamise, sh hašiši veoks sõidukite ümberehitamisel, samuti kooskõlas J. Medunitsa ja S. Kuznetsoviga kullerite värbamise ja nende töö korraldamise ja juhtnööride andmise ning K. Novikvi ja Stanislav Nikolajevi värbamise. Samuti leidis maakohtus kinnitust, et süüdistatav Sergei Nikolajev teostas kuritegeliku ühenduse raames 2013-2014 kevadeni ka ise narkovedusid viiel korral (viiendal korral narkootilist ainet Hispaaniast hankida ei õnnestunud), kaasates puhkusereisi legendi loomiseks vedudele oma elukaaslase I. Šemjakina ja AS ning vedas kuritegeliku ühenduse huvides suures koguses narkootilist ainet hašišit Hispaaniast Venemaa Föderatsiooni (vt otsuse p-d 724-797 ja 815-829). Eelviidatud maakohtu otsuse põhjendustega on lükatud ümber kaitsja A. Smelovi üldsõnalised etteheited, mille kohaselt ei saavat tõenditest järeldada, et Sergei Nikolajevile kuuluvad sõiduautod olid seotud narkootikumide salakaubaveoga. Maakohtu otsuses on jälgitavalt lükatud ümber kaitsja väited, et piiriületuste andmed ega tunnistajate AS ja JP ütlused ei kinnitavat Sergei Nikolajevi poolt hašiši vedu. Maakohus on uuritud tõenditega kõrvutanud tunnistajate AS (O) ja JP ütlusi, hinnates need usaldusväärseks (vt otsuse p-d 113-115, 116-117, 773-774, 784-785). Seejuures on kohtus uurituga lükatud ümber kaitsja väide, et JPle olevat Sergei Nikolajev Hispaaniasse reisi pakkunud vaid sel põhjusel, et tegu oli tema armukesega. Meelevaldseks ja uuritud tõenditega vastuolus olevaks tuleb pidada kaitsja A. Smelovi väidet, et JP ütlused võisid olla ajendatud fantaasiatest või hirmust. Jälitustoimingutega kogutud tõenditest ilmneb, et Sergei Nikolajev kutsus/meelitas kümnepäevastele narkovedudeks korraldatavatele reisidele, pakkudes seejuures raha teenimise võimalust nii ASt kui ka JPt. Kohtus leidis kinnitust, et kui JP ei nõustunud reisil osalema, kahtlustades, et Sergei Nikolajev ja I. Šemjakina tegelevad narkootiliste aine käitlemisega, kaasas süüdistatav reisi eesmärgi varjamiseks narkoveole elukaaslase I. Šemjakina (vt otsuse p 790-794). Kolleegium ei nõustu süüdistatava Sergei Nikolajevi kaitsja A. Smeloviga, et maakohus pole otsuses viidanud tõenditele, millele rajaneb kohtu järeldus, et S. Nikolajev on pannud toime süüdistuses kirjeldatud KarS § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuritegeliku ühenduse juhtimise ja KarS § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritava suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise isikute grupis eesmärgiga saada suurt varalist kasu. Kolleegium märgib esmalt, et süüdistatav Sergei Nikolajev kasutas kohtueelses menetluses õigust kahtlustatavana ütlusi mitte anda, esitades oma süüdistusversioonist erineva nägemuse toimunust alles kohtuistungil. Süüdistatav esitas ristküsitluses ütlusi andes aktiivsete kaitseväidetena kokkuvõtvalt järgmist: ta pole korraldanud narkootikumide vedu ega osalenud ise narkoveos; samuti ei teadvat, mis on kuritegelik ühendus; 2012-2015 reisis seoses spordiga; Hispaanias käis puhkamas, kaasates I. Šemjakina ja AS; Venemaal käis sugulaste juures ning ikoone ja toidulisandeid toomas; teenis legaalset tulu katuste ehitamisega Soomes; sõidukitesse peidikuid tegi tuttava AŽ tellimisel. Kolleegium nendib, et kõiki neid kaitseversioone on maakohus otsuses käsitlenud ja põhjendanud, miks need paika ei pea. Kohus osutas õigesti, et praeguses asjas muutis süüdistatava kaitseversioonide kontrollimise keerukaks süüdistatavate valitud taktika esitada andmed süüdistusversiooni kummutavate tõendite kohta esitatakse taktikaliselt alles kohtuliku uurimise ajal. Kolleegium kordab ka Sergei Nikolajevi ütluste ja kaitseväidete osas juba eelnevalt viidatud kohtupraktika seisukohta, et kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitama oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust

105(173)

rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 3-1-1-61-08, p 16.7, RKKKo 3-1-1-133-13, p 23). Maakohus hindas põhjendatult süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ja jättis tõendikogumist kõrvale. Kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid ja argumente on maakohus otsuses käsitlenud ja kolleegium, nõustudes maakohtu lahendis kirjapanduga, ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on kohtuotsuses piisavalt põhjalikult analüüsinud süüdistuse asjaolusid, mis puudutavad J. Medunitsa poolt 2012. aastal loodud kuritegeliku ühenduse loomist ja struktuuri kuni 2013. aastani (vt otsuse p-d 217-225) ning kuritegeliku ühenduse tegevust alates 2013. aastast, mil Sergei Nikolajevi kaasas kuritegeliku ühendusse S. Kuznetsov (otsuse p-d 226-227). Seejuures on kohus käsitlenud eraldi alapunktis kuritegeliku ühenduse tuvastamise kohta esitatud tõendeid, analüüsides muu hulgas ühenduse tegevust kinnitavat jälitustoimingutega kogutud teavet (vt otsuse p-d 228-282). Eraldi on otsuses analüüsitud kuritegeliku ühenduse varalise kasu saamise eesmärgil organiseeritud narkovedusid kullerite ja hašiši veoks kasutatud sõidukite järgi, milles nähtub Sergei Nikolajevi teopanus kuritegeliku ühenduse huvides narkootilise aine käitlemisse (vt otsuse p-d 283-368). Samuti on kohus tuvastanud tõendeid analüüsides ja kogumis hinnates kuritegeliku ühenduse struktuuri ja juhtimisega seotud asjaolud, konspiratsioonimeetmete kasutamise ja omavahelise tegevuse koordineerimise, kuritegeliku ühenduse liikmete konkreetsed rollid, püsivuse ning suunatuse varalise kasu teenimisega seotud narkootilise aine hašiši käitlemisele (vt otsuse p-d 283-409). Lisaks on kohus eraldi käsitlenud Sergei Nikolajevile süüks arvatud kuritegeliku ühenduse juhtimise tõendatust KarS § 256 lg 1 järgi (vt otsuse p-d 724-768) ning suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil KarS § 184 lg 21 järgi (vt otsuse p-d 769-811) ja narkootilise aine levitamise ettevalmistamisena KarS § 189 lg 1 järgi kvalifitseeritud käitumise asjaolusid (vt otsuse p-d 812-836). Seega peab kolleegium ainetuks süüdistatava Sergei Nikolajevi kaitsja A. Smelovi apellatsioonis esitatud väiteid, mis on ka maakohtu poolt kummutatud, et süüdistataval puuduvad seosed kuritegeliku ühenduse huvides narkovedu teostanud kulleritega ning et süüdistatava lapsepõlvesõbra ASga telefonisuhtlus Sergei Nikolajevi elukaaslase I. Šemjakiniga ei olnud seotud kuritegeliku ühendusele olulise info vahendamisega süüdistatavalt ja ka S. Kuznetsoviga suhtles kui lapsepõlvesõbraga. Samuti on maakohus lükanud ümber esitatud väited, et Sergei Nikolajevi suhtlus Stanislav Nikolajeviga oli seotud eeskätt sellega, et nad on vennad ja K. Novikoviga seetõttu, et viimane on Stanislav Nikolajevi tütre elukaaslane. Kokkuvõtvalt nähtub maakohtu otsuses kajastatud tõendite analüüsist ja jälgitavatest põhjendustest, et maakohus tuvastas süüdistuses kirjeldatud Sergei Nikolajevi rolli ja ülesanded J. Medunitsa loodud kuritegelikus ühenduses alates S. Kuznetsovi poolt kooskõlastatult J. Medunitsaga tema värbamisest 2013. aastal kui ka koos nendega kuritegeliku ühenduse kollegiaalsel põhimõttel juhtimise. Kohtu poolt kindlakstehtu kohaselt täitis süüdistatav vastavalt rollide jaotusele ja teoplaanile ühenduses ülesandeid alates 2013.oktoobrist kuni 2014. aasta detsembrini hašišit vedava kullerina neljal reisil, vedades Hispaaniast hašišit Eesti Vabariiki ja edasi Venemaa Föderatsiooni ning viiendal reisil koos Inga Šemjakinaga 2014. aasta detsembris, mil hašišit Hispaaniast omandada ei õnnestunud. Maakohtu tuvastatu kohaselt osales süüdistatav samal ajal ka kuritegeliku ühenduse juhtimisel, värvates kooskõlastatult J. Medunitsa ja S. Kuznetsoviga 2013. aastal ühendusse hašišit vedama kulleriks S. Matini ning värbas hiljemalt 2014. aastast oma venna Stanislav Nikolajevi ja Kirill Novikovi, kes ühenduse huvides ehitasid süüdistatava korraldustel

106(173)

ühenduse poolt narkoveoks kasutatavatesse sõidukitesse peidikuid, teostasid narkoveoks kasutatavate sõidukite remonti, lahendasid kullerite probleeme ja tegelesid vajadusel ka ühenduse liikmetele narkovedude eest tasude üleandmisega, narkovedudeks kasutatavate sõidukite müügi (S. Matini narkoveoks kasutatud BMW X5) ja soetamisega (AS ja. Samuti kinnitavad uuritud tõendid, et ühenduse kulleriks värvatud A. Sidrenkovile edastas Sergei Nikolajev vajalikke juhtnööre, mille sai J. Medunitsalt ja S. Kuznetsovilt, sh AS järel kulleriks palgatud VB palkamise ja narkoveoks kasutatavava sõiduauto Audi A5 B kasutusse andmise ja vormistamise kohta (AS kasutuses oli kõnealuse sõiduki reg nr KKKKKKKK, VB kasutuses vahetati auto reg nr-ks XXXXXXXX). Kohus tuvastas, et Sergei Nikolajev kaasas kuritegelikku ühendusse 2013. aastal ka oma elukaaslase Inga Šemjakina, kes osutas samuti vaimset kaasabi kuritegeliku ühenduse toimimisel ja vahendas vajadusel ühenduse liikmetele Sergei Nikolajevi korraldusi ning andis kasutamiseks oma mobiiltelefoni ja osales süüdistatavaga narkoveo eesmärgil korraldatud reisil selle eesmärkide varjamiseks. Samuti tuvastas kohus, et Sergei Nikolajev koordineeris ka ühenduse huvides AK poolt narkovedudeks Venemaalt Eestisse toodud sõidukite ümberehitamist ja peidikutega varustamist, andes juhiseid Stanislav Nikolajevile ja K. Novikovile. Sealhulgas organiseeris ja korraldas AK poolt selleks Eestisse toodud sõiduki AudiQ7 sobivuse kontrolli, andes juhiseid K. Novikovile ja Stanislav Nikolajevile. Samuti organiseeris AK poolt Eestisse toodud sõidukisse AudiQ5 peidikute ehitamist K. Novikovi ja Stanislav Nikolajevi poolt, mida AK kasutas 2015. aasta detsembris hašiši veol. Kohtus uurituga on tuvastatud, et lisaks omandas Sergei Nikolajev kuritegeliku ühendusele 12.11.2015 narkoveoks sõiduki Mercedes-Benz, millesse kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmiseks vastavalt teoplaanile teostasid K. Novikov ja Stanislav Nikolajev süüdistatava korraldusel vajalikud ümberehitustööd, rajades peidikud järgmiste narkovedude läbiviimiseks. Kolleegium ei nõustu Sergei Nikolajevi kaitsja A. Smeloviga ka selles, et süüdistatava varalist seisundit kajastav vaatlusprotokoll koos lisadega ei tõenda varjatud sissetulekuallikate olemasolu. Maakohus on otsuses analüüsides Sergei Nikolajevi varalist seisundit käsitlevaid tõendeid, sh 18.12.2015 ja 15.02.2016 vaatlusprotokolle ja nende lisadeks olevaid dokumente tuvastanud süüdistatava leibkonna varjatud allikatest pärit sissetuleku 2011-2015 suuruseks vähemalt 97 261,95 eurot (vt otsuse p-d 1285-1290). Kohus luges tuvastatuks, et süüdistataval oli varjatud sissetulekuallikate abil võimalik omandada sõidukeid ja erinevaid esemeid ning tuvastas ostudeks sularaha kasutamise. Väite kinnituseks, et süüdistatav teenis Soomes raha katuste ehitamisega, on kaitsetõendina esitatud vaid reklaamleht, millel nähtub Sergei Nikolajevi foto Soomes ehitusel. Selline tõend ei ole aga piisav, et hinnata ümber maakohtu poolt süüdistatava sissetulekute kohta tuvastatut. Kohtu tuvastatu kohaselt ei ole Maksu- ja Tolliameti esitatud andmete põhjal süüdistataval aastatel 2011-2015 olnud maksustatavad tulusid, samuti ei ole süüdistatav deklareerinud ka välismaiseid tulusid ega pole andmeid talle dividendide maksmise kohta (kd 2, tl 99). Seega leiab kolleegium, et maakohus on põhjendatult mõistnud Sergei Nikolajevilt KarS § 832 lg 1, § 84 ja § 256 lg 2 p 2 alusel konfiskeerimise asendamise korras välja 25000 eurot. Samuti on peab kolleegium põhjendatuks maakohtu otsust konfiskeerida KarS § 832 lg 1 § 256 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel Sergei Nikolajevile kuuluv Harju Maakohtu kohtumäärusega arestitud vallasvara, mis on loetletud otsuse resolutiivosa otsuse p-s 57. Seega nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et uuritud tõendite kogumi alusel on tuvastatud süüdistuses kirjeldatud Sergei Nikolajevi käitumine, mis on kvalifitseeritud KarS § 256 lg 1 järgi kuritegeliku ühenduse juhtimisena kui ka KarS § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritav suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil.

107(173)

Kuivõrd kolleegium jätab rahuldamata kaitsja A. Smelovi taotluse süüdistatavate R. Verenitši ja Sergei Nikolajevi õigeksmõistmiseks, jäävad rahuldamata kaitsja taotlused menetluskulude riigi kanda jätmiseks ning süüdistatavatele SKHS alusel vahistamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kolleegium ei rahulda ka kaitsja taotlust jätta süüdimõistva otsuse korral süüdistatavate menetluskulud osaliselt riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Kolleegium märgib, et kaitsja ei ole esitanud põhjendusi, miks tuleks osa menetluskulusid jätta riigi kanda. Kohtupraktika kohaselt, kui süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt RKKKo 3-1-1-90-16, p 13). Selliseid tõendeid kaitsja ega süüdistatavad kohtule esitanud ei ole. XVII Prokurör taotleb esitatud apellatsioonis tühistada maakohtu otsuse Sergei Nikolajevi süüditunnistamises KarS § 189 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi ja tunnistada ta süüdi KarS § 189 lg 1 järgi. Maakohus tunnistas Sergei Nikolajevi süüdi KarS § 256 lg 1 ja KarS § 184 lg 21 järgi. KarS § 189 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas leidis kohus, et Sergei Nikolajevile süüks arvatud tegu ei ole käsitatav kaastäideviimisena, vaid süüdistatav on toime pannud kaasaaitamisteo narkootilise aine levitamise ettevalmistamisele. Kohus tegi uuritud tõenditega kindlaks kokkuvõtvalt Sergei Nikolajevile süüks arvatud tegude järgmised asjaolud. Kuritegeliku ühenduse Eesti haru juhina alates 2013. aastast tegutsedes, värbas Sergei Nikolajev uusi liikmeid (Stanislav Nikolajevi, K. Novikovi, S. Matini), korraldas hašiši transiiti Hispaaniast Venemaale, andis korraldusi ja juhiseid ühenduse liikmetele, varustades neid kuriteo toimepanemiseks vajaminevaga. Maakohus tuvastas, et J. Medunitsa korraldusel S. Kuznetsovi poolt 2013. aastal kuritegelikku ühendusse värvatud Sergei Nikolajev sai enne 2013. aasta septembrit enda valdusesse ja registreeris enda nimele narkootilise aine vedamiseks peidikutega varustatud sõiduki BMW X 5 reg nr XXXXXX, millega vedas kuritegeliku ühenduse huvides Hispaaniast soetatud hašišit Venemaale müügiks ajavahemikul 2013 sügisest kuni 2014. aasta märtsini neljal korral (viiendal korral sõitis 2014. detsembris sõidukiga Hispaaniasse, kuid naases Eestisse lennukiga). Samuti asus maakohus seisukohale, et Sergei Nikolajev toetas ja soodustas kuritegeliku ühenduse huvides hiljemalt 2014. aastal tema poolt ühendusse värvatud Stanislav Nikolajevi ja Kirill Novikovi tegu, otsides kuritegelikule ühendusele ümberehitamiseks sõidukeid, hankis selleks rahalisi vahendeid. Maakohus tuvastas, et süüdistatav organiseeris kullerina ühendusse värvatud S. Matini kasutusse 2013. aasta novembris peidikutega varustatud sõiduki BMW X5 reg nr XXXXXX, millega viimane teostas ühenduse huvides narkovedusid. Samuti korraldas süüdistatav kuritegeliku ühenduse soetatud sõidukisse Audi A5 reg nr KKKKKKKK peidikute ehitamise, mis anti kulleri AS kasutusse, kes sellega tegi ühenduse huvides narkovedusid ning seejärel organiseeris kõnealuse sõiduki üleandmise VBle, kes ühenduse kullerina teostas narkovedusid (uus registreerimismärk XXXXXXXX), kuni peeti kõnealuse sõiduki ja sellesse peidetud 104,15 kg hašišiga kahtlustatavana kinni. Samuti organiseeris süüdistatav Vene Föderatsioonist kuritegelikule ühendusele kuriteo toimepanemise vahenditeks sobivaid sõidukeid Eestisse peidikute ehitamiseks: nt lasi AKl selleks toimetada Venemaalt Eestisse sõiduki AudiQ7 reg nr-ga XXXXXXXXXX, mida K. Novikov ja Stanislav Nikolajevi peidikute ehitamiseks sobivaks ei pidanud. Seejärel lasi süüdistatav toimetada AKl Venemaalt Eestisse järgmise sõiduki ‒ AudiQ5 reg nr-ga XXXXXXXXXX, millesse K. Novikov ja Stanislav Nikolajev ehitasid hašiši vedamiseks peidikud ja millega AK vedas ühenduse huvides narkootilist ainet, kuni ta sellesse peidetud hašišiga 2015. detsembris

108(173)

kahtlustatavana kinni peeti. Samuti omandas Sergei Nikolajev 2015. aasta novembris ühenduse narkovedudeks sõiduki Mercedes-Benz R320 CDI 4MATIC reg nr XXXXXX, mille lasi registreerida OL nimele ja korraldas K. Novikovi ja Stanislav Nikolajevi ehitama sõidukisse narkoveoks peidikud. Sõiduki ümberehitus sai jägmiseks ühenduse narkoveoks valmis 2015. detsembriks, kuid kuritegeliku ühenduse liikmed 14.12.2015 peeti kinni ning kõnealune peidikutega varustatud sõiduk saadi kätte Stanislav Nikolajevi kinnipidamisel. Kohus tuvastas, et sõidukeid kohandati kuriteo toimepanemiseks sobivaks Tallinna XXX asuvas garaažis, mida rentis Sergei Nikolajev (vt maakohtu otsuse p-d 226-386, 396, 405, 410-157, 724-811 ja 812-837). Maakohtu hinnangul leidis tõendamist, et eelkirjeldatuga pani Sergei Nikolajev toime KarS § 256 lg 1, § 184 lg 21 järgi ja realiseeris ka kavatsetusega KarS § 189 lg 1 ‒ § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteole kaasaaitajana. Prokurör nõustub apellatsioonis eelkirjeldatud Sergei Nikolajevile süüks arvatud ja maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Samas leiab prokurör, et maakohus tuvastas ebaõigesti Sergei Nikolajevi rolli kuritegeliku ühenduse huvides soetatud sõidukite narkootilise aine veoks sobivaks kohandamisel. Prokuröri hinnangul oli Sergei Nikolajevil juhtiv roll salakaubaveoks sõidukite otsimisel, valdamisel ja ümberehitamiseks vajalike vahendite muretsemisel ning K. Novikov ja Stanislav Nikolajev teostasid sõidukite ümberehitamist Sergei Nikolajevi suuniste alusel ning samuti organiseeris süüdistatav peidikutega varustatud sõidukite ühenduse värvatud üleandmise narkokulleritele. Seega kohaldas maakohus prokuröri hinnangul valesti materiaalõigust, mõistes Sergei Nikolajevi süüdi narkootilise aine levitamise ettevalmistamises kaasaaitajana. Prokuröri hinnangul oli sõidukitesse spetsiaalsete peidikute ehitamine oluline protsess kuritegeliku ühenduse poolt suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel, mis oli Sergei Novikovi kontrolli all ja seega tuleb ta süüdi tunnistada KarS § 189 lg 1 tunnustega kuriteo täideviijana. Kolleegium ei nõustu kõnealusel juhul Sergei Nikolajevile süüks arvatud tegude kvalifitseerimisel narkootilise aine levitamise ettevalmistamisena KarS § 189 järgi ei maakohtu ega ka prokuröri apellatsioonis esitatud materiaalõigusliku käsitlusega. Kolleegiumi hinnangul ei ole Sergei Nikolajevile süüdistus kirjeldatud ja maakohtus tuvastamist leidnud teo asjaolud subsumeeritavad KarS § 189 järgi, vaid on hõlmatud süüdistatavale KarS § 184 lg 21 järgi süüks arvatud isikute grupis suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise teoga suure varalise kasu saamise eesmärgil. Ringkonnakohus põhjendab sellist seisukohta järgmiselt. Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt on KarS §-s 189 sätestatud teo objektiivseks tunnuseks narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikuks käitlemiseks vajaliku vahendi, seadme või aine valmistamine, valdamine või üleandmine, samuti teo toimepanemiseks rahaliste vahendite eraldamine. Seega on KarS §-s 189 sätestatud nii §-s 184 sätestatud teo ettevalmistamine kui ka sellele kaasaaitamine (vt KarS. Kommentaar. 5. trükk, komm 2). Viidatud kommentaaride punkt 2.1 kohaselt tuleb vahendi all mõista muu hulgas ka spetsiaalse peidikuga transpordivahendit. Kommentaari punktis 2.4 loetletakse, et narkootilise aine ettevalmistamine võib seisneda näiteks käitlemiseks vajalike seadmete valmistamises või valdamises. Kommentaaride punktis 2.5 leitakse, et suures koguses narkootilise aine käitlemise soodustamine võib seisneda muuhulgas vahendi või seadme valdamises või üleandmises ja rahaliste vahendite eraldamisest ning koosseisust on hõlmatud selline tegevus, mis võimaldaks kasutada talle eraldatud vara §-s 184 sätestatud teo toimepanemiseks.

109(173)

Viidatud KarS § 189 kommentaari punktis 2.4 on selgtatud, et juhul kui ettevalmistav tegu jõuab juba katse staadiumi, subsumeeritakse tegu üksnes KarS § 184 ja § 25 järgi. Lisaks on kommentaari punktis 4 märgitud, et KarS § 189 on sekundaarse iseloomuga, mis tähendab, et kaasaaitamisel konkreetsele kuriteole, s.o kuriteost osavõtu korral § 22 tähenduses, käesolev paragrahv taandub ja ideaalkogum §-ga 184 puudub. Kolleegium tõi eelnevalt otsuses välja, et arutatavas asjas tunnistas maakohus Sergei Nikolajevi süüdi muu hulgas selles, et alates 2013. aastast kollegiaalselt J. Medunitsa ja S. Kuznetsoviga kuritegelikku ühendust juhtiv süüdistatav, kes vastutas ühenduse Eesti haru juhtimise eest, mängis olulist rolli kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmiseks korraldatud suures koguses narkootilise aine hašiši käitlemisel. Tuvastatu kohaselt vastutas alates 2013. aastast Sergei Nikolajev J. Medunitsa ja S. Kuznetsovi kõrval kuritegeliku ühenduse narkokaubanduseks vajalike sõidukite hankimise ja kullerite värbamise eest ning teostas kullerina ka ise ühenduse huvides mitu edukat hašiši vedu. Kohtus tuvastatu kohaselt värbas ja juhendas Sergei Nikolajev S. Kuznetsovile alludes ja tema suunamisel uusi kullereid ja maksis neile tasu. Süüdistatav värbas ühendusse Stanislav Nikolajevi, K. Novikovi, S. Matini, I. Šemjakina, AS (vt otsuse p 396). Maakohus leidis, et J. Medunitsal, S. Kuznetsovil ja Sergei Nikolajevil oli kuritegelikus ühenduses liidriroll oma pädevuse piires ja seega täitsid nad kõik kolm oma tegevusega KarS § 256 lg 1 sätestatud teo objektiivse koosseisu (vt otsuse p 768). Ühtlasi leidis maakohus, et Sergei Nikolajevile kuritegeliku ühenduse juhina KarS § 184 lg 21 järgi süüks arvatud kuriteod on toime pandud grupi poolt eelneva kokkuleppe alusel ja kokku lepitud rollijaotuse alusel vastastikkuses sõltuvuses üksteise tegutsemisest kooskõlastatult kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 tähenduses. Maakohtu hinnangul panid arutatavas asjas süüdistatavad Sergei Nikolajev, J. Medunitsa, S. Kuznetsov, D. Uritskiy, R. Verenitš, S. Matin teovalitsemise teooria tähenduses toime narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise ühise ja kooskõlastatud käitumisena, omades kaastäideviijatena isikute grupis võrdset rolli suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel (vt otsuse p 797). Julia Kivoneni puhul tuvastas maakohus, et ta oli KarS § 184 lg 2 järgi kvalifitseeritavale kuriteole kaasaaitaja KarS § 22 lg 3 tähenduses. Seejuures leidis maakohus, et Sergei Nikolajevil oli J. Medunitsa ja S. Kuznetsovi kõrval koordineeriv roll suures koguses narkootilise aine käitlemise teo planeerimisel ja ta andis oma pädevuse ulatuses juhiseid kuritegeliku ühenduse liikmetele, sh tema juhiste jägi transportisid kullerid sõidukitesse rajatud peidikutes Hispaaniast Venemaale suures koguses hašišit. Eeltoodust järelduvalt asus maakohus seisukohale, et sellised tegevused on kvalifitseeritavad suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisena isikute grupis ning narkootikumide vedu Hispaaniast Venemaale müügiks oli ühtsest tahtest hõlmatud ning süüdistatav, sh Sergei Nikolajev, hoidis kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all ja tegu oli toime pandud etteplaneeritult ja kavatsetult (vt otsuse p-d 797-798). Samuti tuvastas maakohus, et Sergei Nikolajev pani sarnaselt J. Medunitsa, S. Kuznetsovi ja R. Verenitšiga isikute grupis suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise toime suure varalise kasu saamise eesmärgil ning realiseeris sellega KarS § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritava teo. Kohtu hinnangul pani Sergei Nikolajev toime nii KarS § 184 lg 21 järgi kui ka KarS § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritavad teod KarS § 16 lg 2 mõttes kavatsetusega. Kolleegium nõustub eelkirjeldatud maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega ning kohtu järeldusega. Kolleegium tõdeb, et nii süüdistusest kui ka prokuratuuri apellatsioonist ja maakohtu seisukohtadest järeldub, et kõik Sergei Nikolajevile süüks arvatud KarS §-s 184 sätestatud teod, mida ta KarS § 189 lg 1 tähenduses ette valmistas või soodustas, jõudsid

110(173)

ettevalmistamise staadiumist mitte üksnes katsestaadiumisse, vaid realiseerus KarS §-s 184 lg 2 p-s 1 sätestatud tegude täideviimine. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et narkootikumide müüjate erinevatest osategudest koosnev käitumine võib moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eraldada. Seega tuleb karistusõiguslikult anda hinnang narkootikumide käitleja tervikkkäitumisele, mitte ainult näiliselt eraldatud üksikepisoodidele (vt nr RKKKo-d 3-1-151-05, p 8). Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelnevalt viidatud lahendis leidnud, et näiteks kui isik käitleb teatud ajaperioodil nii väikeseid kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist ei tule enam eraldi kvalifitseerida KarS § 183 järgi. Samuti on Riigikohus viidanud narkootilise aine käitlemistegude puhul teoühtsuse printsiibist tulenevale, mille kohaselt on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui kooseesisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 11). Arutataval juhul ei ole prokuratuur ega maakohus põhjendanud, miks tuleb Sergei Nikolajevi puhul vaadelda talle süüks arvatud narkootilise aine levitamise ettevalmistamist iseseisva kuriteona sellele vahetult järgnenud isikute grupis suure koguse narkootilise aine käitlemise kõrval. Kolleegiumi hinnangul ei kuulu Sergei Nikolajevi süüdistuses kirjeldatud teod talle eraldi süüksarvamisele KarS § 189 lg 1 järgi. Seda põhusel, et kõigis süüdistuses (ja prokuröri apellatsioonis) ning maakohtu otsuses loetletud tegudes on Sergei Nikolajev osalenud alates 2013. aastast ühena kuritegeliku ühenduse juhtidest konkreetse narkootilise aine käitlemise teoplaani väljatöötaja ja koordineerijana KarS § 184 lg 21 järgi kaastäideviijana isikute grupis toime pandud suures koguses narkootilise aine käitlemises suure varalise kasu saamise eesmärgil. KarS §-dega 184 ja 189 kaitstakse sama õigushüve ja sisuliselt kujutab KarS §-s 184 kirjeldatud tegu arutataval juhul endast Sergei Nikolajevi tegevuse hilisemat staadiumi. Selles olukorras hõlmab KarS § 184 sellele eelneva narkootilise aine levitamise ettevalmistamise KarS § 189 tähenduses. Järelikult on nii prokuratuur kui ka maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel heites Sergei Nikolajevile ette lisaks KarS §-s 189 sätestatud tegu. Seega tuleb kolleegiumi hinnangul arutataval juhul lugeda maakohtu poolt tuvastatud Sergei Nikolajevile KarS § 189 lg 1 järgi süüks arvatud teod hõlmatuks talle KarS § 184 lg 21 alusel süüksarvatuga. Kuigi ringkonnakohus subsumeerib eelkirjeldatud teod KarS § 184 lg 21 järgi ja tühistab maakohtu otsuse osaliselt, s.o Sergei Nikolajevi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 189 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi, ei tähenda see süüdistuse mahu vähendamist. Kõnealusel juhul on tegu üksnes karistusseaduse tõlgendamise küsimusega. Eeltoodu alusel jääb rahuldamata ka prokuratuuri apellatsioonis esitatud taotlus Sergei Nikoaljevi süüditunnistamiseks KarS § 189 lg 1 järgi.

XVIII

K. Novikovi kaitsja G. Kull leiab apellatsioonis, et kohtueelse menetluse läbiviimisel ei järginud prokuratuur ja uurimisasutus KrMS § 211 lg 2 nõudeid, jättes kogumata süüstavaid ja kahtlustatavaid õigustavaid asjaolusid kinnitavad tõendeid. Kaitsja leiab, et prokurör on soovinud praeguses asjas põhistada puudulikku uurimist, heites süüdistatavatele ette, et nad ei pole esitanud tõendeid oma süütuse tõendamiseks. Samuti polevat kohus otsuses selgitanud, miks ta ei arvestanud kaitsjate tõendite ja selgitustega. Ringkonnakohus peab kaitsja G. Kulli etteheiteid ebaõigeks ja sisutuks. Kolleegium selgitas eelnevalt, vastates apellantide etteheidetele, et maakohtu otsuses on veenvalt ja jälgitavalt põhistatud, milliste kaitsjate

111(173)

tõendite ja argumentidega arvestada ei saa. Sellised põhjendused on esitanud maakohus ka K. Novikovi süüküsimuse lahendamisel. Kaitsja taotlus, tühistada maakohtu otsus põhjendusega, et kohtueelsel menetlusel jäeti mingid (konkretiseerimata) tõendid kogumata jääb tagajärjetuks. Kolleegium peab selliste kaitseargumentide esitamist apellatsioonimenetluses asjakohatuks, sest maakohus on asja arutanud KrMS §-s 14 sätestatud võistleva menetluse põhimõtteid järgides. See tähendab, et kohtumenetluse pooltel on olnud võrdsed võimalused esitada kohtus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel KrMS §-s 227 alusel koostatud kaitseaktis loetletud tõendeid ja argumente süüdistuse kummutamiseks. Kolleegiumil pole kahtlust, et maakohus on järginud KrMS-s sätestatut K. Novikovi süüküsimuse lahendamisel. Kaitsja G. Kull taotleb K. Novikovi KarS § 255 ja § 189 järgi esitatud süüdistustes õigeksmõistmist. Tuginedes peamiselt süüdistatava K. Novikovi kohtus antud ütlustele leiab kaitsja kokkuvõtvalt, et kaitsealune tuleks õigeks mõista seetõttu, et K. Novikov on kinnitanud, et tegi üksnes raha eest teenustöid, ega huvitunud, kelle sõidukitesse ja milleks ta peidikuid ehitab. Samuti pole selle eest kriminaalset tulu saanud. Kaitsja arvates olevat vale ka maakohtu järeldus, et K. Novikov kuulus kuritegelikku ühendusse ja tegutses sõidukite ümberehitamisel Sergei Nikolajevi korraldusel. See polevat usutavgi, et Sergei Nikolajev oleks värvanud kuritegelikku ühendusse oma venna Stanislav Nikolajevi tütre elukaaslase K. Novikovi. Pealegi polevat K. Novikovil olnud vaja kuritegelikku ühendusse kuuluda, sest tal oli tasuv töö, õnnelik kooselu, vanemate kingitud korter ja puudusid võlad. Kaitsja on jätnud tähelepanuta, et maakohus on pidanud süüdistatava ütlusi usaldusväärseks üksnes osaliselt, st vaid selles osas, milles need riimuvad teiste kogutud tõenditega. Maakohus tuvastas muu hulgas, et süüdistatava ristküsitluses antud ütlused on vastuolus tema poolt kohtueelsel menetlusel antud ütlustega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et K. Novikovi ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest süüdistuse asjaolude kohta antud ütlused on valdavas osas vastuolus kohtuistungil uuritud tõenditega ning süüdistatav üritab ütlustes vähendada enda rolli süüks arvatud tegude toimepanemisel (vt otsuse p-d 979-1004). Seega jääb tagajärjetuks kaitsja taotlus süüdistatava ütlustele ja põhjendamata kaitseväidetele tuginedes tõendid ümber hinnata. Maakohtu otsuses on apellatsioonis taasesitatud kaitsja ja süüdistatava väiteid ja kaitseargumente käsitletud. Kohus on veenvalt põhjendanud, miks kaitseväited ei pea paika ja kinnitust leidi süüdistuse versioon. Maakohtu seisukoha kujunemine K. Novikovile süüks arvatud kuritegude tõendatuse kohta on otsuses jälgitavalt kajastatud. Stanislav Nikolajevi kaitsja Sven Sillar taotleb Stanislav Nikolajevi õigeksmõistmist KarS § 255 lg 1 ja § 189 järgi. Kaitsja S. Sillar leiab, et kriminaalasjas pole vaidlust selles ja kohtus uurituga tõendatud, et S. Nikolajevi tegevus vastab KarS § 189 objektiivsele koosseisule, sest ta valmistas peidikuid, mis on käsitletav narkootikumide käitlemiseks vajaliku vahendi või seadme valmistamisena. Samas leiab kaitsja, et Stanislav Nikolajevit ei saa süüdi tunnistada seetõttu, et kohus pole põhjendanud, millega on tõendatud Stanislav Nikolajevi tahtlus panna toime KarS § 189 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Samuti leiab kaitsja, et maakohus pole tuvastanud, et Stanislav Nikolajev vähemalt kaudse tahtluse vormis kuulus KarS § 255 tähenduses kuritegelikku ühendusse. Kolleegium märgib esmalt, et kaitsja on Stanislav Nikolajevile süüks arvatud tegude subjektiivse koosseisu puudumisel lähtunud mitte kohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest, vaid kaitsealuse esitatud väidetest. Kaitsja on jätnud arvestamata, et maakohus peab sarnaselt K. Novikoviga süüdistatava ütlusi usaldusväärseks üksnes neis osades, kus ütlused haakuvad muude tõenditega. Kolleegium nõustus eelnevalt süüdistatavate ütluste usaldusväärsust käsitledes maakohtu antud hinnanguga, et oma süüd täielikult eitava Stanislav Nikolajevi selgitusi ja kaitseväiteid süüdistuses kirjeldatud sündmuste kohta ei saa

112(173)

usaldusväärseks pidada. Seega ei saa arvestada süüdistatava väiteid ka selles osas, et ta polnud teadlik, et on kuritegeliku ühenduse liige ja ei saanud aru, et paneb koos K. Novikoviga Sergei Nikolajevi korraldusi täites süüdistuses kirjeldatud asjaoludel toime kuritegusid. Kolleegium ei nõustu süüdistatavate K. Novikovi kaitsja G. Kulli ja Stanislav Nikolajevi kaitsja S. Sillari väidetega, et maakohus pole põhjendanud, et süüdistatavad kuulusid kuritegelikku ühendusse kuulumises ja teadlikult ehitasid ühenduse huvides Sergei Nikolajevi korraldusel sõidukitesse peidikuid suures koguses narkootilise aine käitlemiseks. Kolleegium peab vajalikuks välja tuua, et sarnaselt K. Novikoviga pidas maakohus ka Stanislav Nikolajevi ütlusi usaldusväärseks üksnes osas, milles need riimusid kohtus uuritud muude tõenditega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et Stanislav Nikolajevi ütluseid, milles ta eitab temale süüks arvatud tegudes osalemist, ei saa pidada usaldusväärseks, sest need sisaldavad mitmeid ebaõigeid väiteid süüdistuse asjaolude kohta ega haaku asjas uuritud tõenditega (vt otsuse p-d 915-940). Kolleegium märgib siinkohal, et kaitsja S. Sillari ja G. Kulli argumentidele KarS § 255 lg 1 järgi Stanislav Nikolajevile ja K. Novikovile süüks arvatud kuritegeliku ühendusse kuulumise õigusliku käsitluse kohta vastab kolleegium täiendavalt KarS § 256 ja § 255 inkrimineeritud süüdistusi puudutavas otsuse osas, sest kaitsjate väited kattuvad selles osas teiste apellantide esitatud väidete ja argumentidega. XIX Alljärgnevalt käsitleb kolleegium K. Novikovi ja Stanislav Nikolajevi sarnaseid süüdistusi KarS § 189 lg 1 ja KarS § 184 lg 2 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. Kuivõrd nii süüdistuse kui ka maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt täitsid süüdistatavad K. Nikolajev ja Stanislav Nikolajev kuritegeliku ühenduse liikmetena sarnaseid rolle ning vastavalt teoplaanile ja Sergei Nikolajevi antud juhistele ka sarnaseid ülesandeid isikute grupis suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel, käsitleb kolleegium neile süüdistuses etteheidetud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku isikute grupis toime pandud käitlemisteo ja narkootilise aine levitamise ettevalmistamise etteheiteid ja nende õiguslikku kvalifikatsiooni alljärgnevas otsuse osas ühiselt. Seejuures annab kolleegium hinnangu kaitsjate G. Kulli ja S. Sillari apellatsioonis toodud väidetele. Ühtlasi võtab kolleegium seisukoha ka prokuröri apellatsiooni osas, millega taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja mõlema süüdistatava süüdi tunnistamist ka KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Samuti hindab kolleegium, kas saab pidada õigeks süüdistuse või maakohtu otsuse materiaalõiguslikku käsitlust Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi teole ehk kas süüdistatavatele süüdistuses etteheidetud käitumine tuleks lisaks kuritegelikku ühendusse kuulumisele subsumeerida ka KarS § 189 ja § 184 lg 2 p 1 järgi, nagu leiab prokuratuur või üksnes KarS 189 lg 1 järgi. Maakohus mõistis nii K. Novikovi kui ka Stanislav Nikolajevi süüdi süüdistuses kirjeldatud tegudes KarS § 255 lg 1 ja § 189 lg 1 järgi. KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses mõistis kohus mõlemad süüdistatavad õigeks. Maakohtu hinnangul leidsid kõik süüdistustes kirjeldatud K. Novikovi ja Stanislav Nikolajevi teod tõendamist, kuid etteheidetu ei vasta KarS § 184 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustele, vaid on kvalifitseeritav KarS § 189 lg 1 järgi (vt otsuse p-d 913-968 ja 976-1006). Kokkuvõtlikult ei täitnud maakohtu arvates süüdistatavate tegevus KarS § 184 objektiivse koosseisu tunnuseid seetõttu, et kumbki neist ei omanud otsest puutumust narkootiliste ainetega, nad ei ole viibinud narkootikumide vahetus läheduses, ega teinud NPALS § 2 p-s 3 kirjeldatud narkootikumide käitlemisena käsitatavaid tegevusi ja seega ei saa jõuda järeldusele, et Stanislav Nikolajev ja K. Novikov käitlesid

113(173)

suures koguses narkootilist ainet KarS § 184 lg 2 p 1 tähenduses. Veel leidis kohus, et süüdistatavad ei korraldanud ega kontrollinud narkootilise aine käitlemist, vaid nende tegevus piirdus narkoveoks kohandatavate sõidukite ettevalmistamisega. Kohus leidis ka, et süüdistuses ei ole K. Novikovile ja Stanislav Nikolajevile süüks arvatud KarS § 184 teo asjaolusid üksikasjalikumalt avatud ja seega saab asuda järeldusele, et süüdistuses kirjeldatud teod vastavad KarS § 255 lg-s 1 ja § 189 lg-s 1 sätestatud koosseisudele (vt otsuse p-d 969975 ja 1033-1038). Prokurör leiab apellatsioonis, et maakohus jõudis tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt ebaõigele järeldusele, mõistes Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi õigeks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Prokuröri arvates tulnuks mõlemad süüdistatavad mõista süüdi nii KarS § 255 lg 1 ja § 189 lg 1 kui ka § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi. Prokuröri hinnangul jõudis maakohus ekslikult seisukohale, et Stanislav Nikolajev ja K. Novikov ei ole süüdistuses kirjeldatud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku grupis toime pandud teo kaastäideviijad. Seega palub prokurör tühistada otsuse Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi õigeksmõistmises KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi. Süüdistatavate kaitsjad S. Sillar ja G. Kull leiavad prokuröri apellatsioonile vastates, et maakohus on toiminud õigesti, mõistes süüdistatavad KarS § 184 lg 2 järgi õigeks. Kolleegium leiab, et prokuröri apellatsiooni argumendid väärivad tähelepanu. Esmalt märgib kolleegium aga, et arusaamatuks jääb prokuröri taotlus tunnistada K. Novikov ja Stanislav Nikolajev süüdi ka korduvas narkootilise aine käitlemises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Kolleegium nendib, et kuigi süüdistusaktist nähtuvalt on prokurör subsumeerinud Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi tegevuse KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi, st heitnud ette kvalifitseeriva asjaoluna ka teo toimepanemist korduvalt, muutis prokurör kohtus süüdistuse käsitlust ja taotles Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi süüdi tunnistamist kuritegeliku KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, s.o jätkuva teona suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises isikute grupis. Süüdistuskõnest nähtuvalt põhjendas prokurör arutatavas asjas, et uuritud tõendite kohaselt tuleb kõigile süüdistatavatele KarS § 184 lg 2 järgi etteheidetud tegusid tuleb käsitada jätkuva kuriteona. Sel põhjusel ei taotlenud prokurör ka arutatavas asjas ühegi süüdistatava süüdi tunnistamist KarS § 184 lg 2 p 2 tähenduses narkootilise aine korduvas ebaseaduslikus käitlemisteos. Kolleegium tõdeb, et maakohus on otsuses ja prokurör esitatud apellatsioonis jätnud tähelepanuta, et prokuratuur asus kohtuvaidlustes süüdistusversiooni osas positsioonile (vt süüdistuskõne punkt 6 „Süüdistatavate tegude kvalifikatsioonid narkootiliste ainete käitlemisel“), et arutataval juhul on süüdistatavad pannud toime narkootilise ainete käitlemise jätkuva kuriteona. Prokuröri süüdistuskõne kohaselt toimus süüdistuses kõigile süüdistatavatele KarS § 12 ptk mõttes narkootilise aine käitlemisena ette heidetud tegude toimepanemine kooskõlastatult, kindla rollijaotusega isikute grupis ning osad süüdistavad vastutavad täiendavalt narkootilise aine käitlemise eest suure varalise kasu saamise eesmärgil. Prokuröri kohtuvaidlustes esitatud põhjendustest ja õiguslikust hinnangust nähtub, et kuigi süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemine sai alguse 2012-2013 aastatel, mil KarS § 184 lg 21 kehtis teistsuguses sõnastuses, tuleb süüdistatavate tegevust käsitleda jätkuvate kuritegudena, mille viimased osateod viidi lõpule 2015. aasta detsembris, seega ajal, mil KarS-s kehtis kõnealune säte. Kolleegium selgitab ka seda, et Riigikohtu praktika kohaselt ei ole kuritegelikku ühendusse kuulumine samastatav selle raames toimepandavate üksikkuritegudega, mis tuleb tuvastada ning nende toimepanijatele süüks arvata eraldi (RKKKo 1-16-6452/340, p 36). Kuritegelik

114(173)

ühendus on vältav süütegu, mis realiseeritakse juba sinna astumisega (või selle loomisega ja juhtimisega) ning ei ole üldjuhul ajalis- ruumiliselt seostatav edasiste üksikkuritegudega. Seega ongi Riigikohtu viimase aja praktikas asutud seisukohale, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ja selle raames toimepandavad üksikkuriteod moodustavad reaal- mitte ideaalkogumi. Kolleegium saab prokuröri süüdistuskõnes esitatud põhjendustest ja järeldustest aru nii, et kohtumenetluses on prokuratuur käsitlenud kuritegeliku ühenduse liikmete poolt ühenduse raames ja selle huvides toime pandud konkreetseid narkootilise aine käitlemisega seotud kuritegusid jätkuva kuriteona, st süüdistatava poolt ühtsest tahtlusest kantud ja sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegudena. Kolleegium nõustub prokuratuuri käsitlusega, et praeguses asjas maakohtus tuvastatud asjaolud võimaldavad kuritegeliku ühenduse liikmetele inkrimineeritud narkootilise aine käitlemise tegusid käsitada jätkuva kuriteona. Jätkuva süüteo objektiivne koosseis koosneb vähemalt kahest teost, mis üldjuhul on teineteisest eraldatud teatud ajavahemikuga, suunatud ühe ja sama objekti vastu, hõlmatud ühtse tahtlusega ning suunatud ühtse kuritegeliku tagajärje põhjustamisele või eesmärgi saavutamisele (vt nr RKKKo 3-1-1-31-08, p 7.2). Jätkuv süütegu on toime pandud osategude toimepanemise ajal ning algab esimese osateo jõudmisega katsestaadiumi ja lõpeb viimase teo lõpetamisega. Sel põhjusel on arutatavas asjas õige ka prokurauuri süüdistuskõnes ja maakohtu otsuses KarS § 184 järgi esitatud süüdistuste kvalifikatsioonide kohta tõdetu, mille kohaselt, kui jätkuva kuriteo toimepanemise ajal muutub seadus, kohaldatakse seadust, mis kehtib kuriteo lõpuleviimise (viimaste tuvastatud osategude) ajal, mis arutataval juhul leidsid aset 2015. aasta detsembris. Maakohus tuvastas tõendeid kogumis hinnates, et K. Novikovi ja Stanislav Nikolajevi värbas hiljemalt 2014. aastal J. Medunitsa loodud kuritegelikku ühenduse kokkuleppel J. Medunitsa ja S. Kuznetsoviga ühenduse Eesti haru juhi rolli täitev Stanislav Nikolajevi vend Sergei Nikolajev. Kohus tegi kindlaks, et ühenduse eesmärgiks oli suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslik käitlemine, st suures koguses hašišiga kauplemine. Hispaaniast soetatud hašiši vedu Venemaale toimus kohtus tuvastatu kohaselt alates vähemalt 2012. aastast kuni süüdistatavate kinnipidamiseni 2015. aasta lõpus. Hašiši kauplemine toimus ühenduse raames vastavalt teoplaanile ja ühenduses jagatud rollidele ja ülesannetele sarnasel viisil, konspireerimiseks vahetati vaid narkoveoks kasutatavaid sõidukeid ja kullereid. Reeglina peideti Hispaanias asuvate kuritegeliku ühenduse liikmete poolt soetatud narkoaine näiliselt puhkusereisile saabunud kullerite kasutuses olevatesse spetsiaalselt kohandatud ja peidikutega varustatud sõidukitesse, millega transporditi hašiš Vene Föderatsiooni, kus see anti tasu eest üle kohtueelsel menetlusel tuvastamata isikutele. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et 2014. aastal Sergei Nikolajevi poolt kuritegelikku ühendusse värvatud Stanislav Nikolajevi ja K. Novikov täitsid Sergei Nikolajevi juhendamisel kuritegeliku ühenduse huvides suures koguses narkootilist ainet ebaseaduslikult käideldes teoplaani alusel sarnaseid rolle (vt K. Novikovi teo asjaolud, otsuse p-d 1005-1006, 1007-1029, 1034; Stanislav Nikolajevi teo kohta tuvastatu, otsuse p-d 913-966; kuritegeliku ühenduse tegevuse ja narkootilise aine käitlemise kohta tuvastatu, otsuse p-d 212-368 ning kohtu järeldused, otsuse p-d 369-418). Maakohtus uurituga tehti kindlaks, et K. Novikovi ja Stanislav Nikolajevi ülesanne oli aidata kuritegeliku ühenduse liikmetena kaasa selle eesmärkide saavutamisele, s.o suure kasu saamise eesmärgil teostatava narkokaubanduse jätkuvale toimimisele ja nende tegevus Sergei Nikolajevi koordineerimisel seisnes hašišiveoks vajalike sõidukite ettevalmistamises ja neisse peidikute ehitamises, et oleks võimalik varjatult toimetada hašiš riigist riiki, samuti narkovedude toimimiseks sõidukite remonttöödes,

115(173)

kullerite tehniliste probleemide lahendamises ja narkoveoks kasutatavate sõidukite soetamise ja müügiga seonduvas ning ühenduse liikmete ja kullerite vahel tasu ja info vahetamises. Maakohus tuvastas sedagi, et kummagi süüdistatava teopanus kuritegeliku ühenduse liikmena suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemisse grupis teistega ei piirdunud üksnes narkoveoks kohandatud sõidukite ümberehitamisega. Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi teopanust näitab kohtu poolt jälitustoiminguga kogutud tõendite alusel tuvastatu, et kuritegeliku ühenduse üks juhtidest Sergei Nikolajev kaasas neid otsustuste vastuvõtmisele ja tegevustesse, mis puudutasid kullerite tasustamisega seonduvat ja kullerite kasutusse antavate narkoveoks kasutatavate sõidukite vahetusi ning sõidukite müümist ja soetamist ning Stanislav Nikolajev ja K. Novikov andsid hinnanguid sõidukite narkoveoks sobivuse kohta (vt nt AK poolt 2015. aastal Venemaalt Eestisse toimetatud sõidukitega AudiQ7 ja AudiQ5 tuvastatud asjaolud, otsuse p-d 1026-1027). Maakohtus tuvastatu kohaselt oli Stanislav Nikolajevil ja K. Novikovil oli Sergei Nikolajevi kõrval ka roll kulleritele tehtud vedude eest tasu maksmisel (vt otsuse p 1085). Jälitustoimingutega talletatust nähtub, et (24.09.2014 S. Matini ja J. Kivoneni telefonikõne) just Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi kaudu eeldas tasu saamist S. Matiniga narkoveol reisi eesmärgi varjamiseks kaasa sõitnud J. Kivonen ja S. Matini ning Stanislav Nikolajevi 26.09.2014 telefonikõnest nähtub, et S. Matin sai J. Kivonenile reisi eest tasumiseks raha Stanislav Nikolajevilt. Samuti nähtub jälitustoimingutega talletatud telefonikõnest 04.10.2014, et S. Matin andis narkovedudel kasutatud BMW X5 üle Stanislav Nikolajevile, kui kuritegelik ühendus otsustas teda enam mitte kasutada kullerina. Kirill Novikov on aga 03.09.2014 jälitustoiminguga fikseeritud telefonikõnes andnud S. Matinile juhiseid suhelda konspiratiivselt, vältides suhtlemist teiste kuritegeliku ühenduse liikmetega peale Sergei Nikolajevi. Eeltoodust tulenevalt on ainetud kaitsjate G. Kulli ja S. Sillari väited, et süüdistatavad ei olnud teadlikud kuritegeliku ühenduse huvides toimuvast hašiši veo asjaoludest, ega osanud arvata, milleks nende poolt kohandatud sõidukeid kasutatakse. Selliste kaitseargumentide vastuolulisusele on maakohtu otsuses ka viidatud (vt otsuse p 933). Prokuröri hinnangul tuleb Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi käsitleda kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 tähenduses kuritegeliku ühenduse raames suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel isikute grupis. Seega leiab prokurör, et KarS § 255 lg 1 tunnustega kuritegu toime pannes on Stanislav Nikolajev ja K. Novikov pannud toime ka isikute grupis ühiselt ja kooskõlastatult ühenduses välja töötatud teoplaani alusel KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo kaastäideviijatena. Prokurör märgib, et kaastäideviimise eest vastutusele võtmiseks ei pea iga grupi liige vahetult panema toime mõne etteheidetud süüteo tunnustega käitumisakti. Prokurör leiab, et kuigi süüdistatavatele on heitetud ette ka KarS § 189 järgi sõiduautode kohandamist suure koguse narkootikumide käitlemiseks, on mõlemad süüdistatavad osalenud ka faktiliselt konkreetsetes narkovedude osategudes panuse andmisega KarS §-s 184 sätestatud teo toimepanemiseks vajaliku vahendi valmistamise ja valdamisega. Sellist tegevust tuleb prokuröri arvates pidada juba KarS § 184 tunnustega teo toimepanemiseks. Prokurör viitab eeltoodu kinnituseks apellatsioonis S. Matiniga seotud narkoveo episoodile, mis leidis aset 2014. augustis ja septembris ning AS abistamisega (sõidukil rehvide vahetamisega) seotud faktile, märkides, et K. Novikov ja Stanislav Nikolajev panustasid kaastäideviijate grupi liikmetena suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemisse pakkudes grupiliikmetele muu hulgas kestvat tehnilist tuge kõigis süüdistuses kirjeldatud episoodides. Seega leiab prokurör kokkuvõtvalt, et K. Novikov ja Stanislav Nikolajev tuleb tunnistada süüdi ka KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

116(173)

Kolleegium nõustub prokuröriga, et maakohtu poolt tuvastatud süüdistuse asjaolud näitavad, et Stanislav Nikolajevil ja K. Novikovil oli vastavalt ühenduses ühiselt kokku lepitud plaanile oluline roll kuritegeliku ühenduse huvides teostatud suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikus käitlemises, sest ilma kuriteo toimepanemiseks asjatundlikult kohandatud ja tehniliselt korras transpordivahenditeta ja narkovedu teostanud kullerite toetamiseta ning neile Sergei Nikolajevilt saadud info vahendamiseta, ei oleks kuritegeliku ühenduse huvides hašišiga kauplemine planeeritud viisil toimuda saanud. Alates hiljemalt 2014. aastast süüdistuse kirjeldatud korraldatud narkovedude puhul tagasid just Stanislav Nikolajev ja Kirill Novikov olulise teopanusega kuriteo toimepanemiseks hädavajalike vahendite ettevalmistamise ja korrasoleku, ilma milleta poleks narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine kuritegeliku ühenduse organiseeritud viisil toimuda saanud. Prokuröriga saab nõustuda, et üheks näiteks K. Novikovi ja Stanislav Nikolajevi vahetust ja olulisest teopanusest, et kindlustada Hispaaniast soetatav narkootiline aine planeeritud viisil Venemaale, on nende sekkumine poolelioleva narkoveo ajal tehnilise toena, kui kuller S. Matin on n-ö poolel teel tehniliste probleemidega hätta jäänud. Süüdistuses kirjeldatud 14.08.2014-11.09.2014 toimunud narkovedu, ehk suures koguses narkootilise aine käitlemine, poleks osutunud edukaks, kui K. Novikov ja Stanislav Nikolajev ei oleks Sergei Nikolajevi organiseerimisel tõtanud kuller S. Matinile appi Poola tehnilisi probleeme lahendama ja remontinud Hispaaniasse narkolasti järgi suunduvat sõidukit BMW X5 reg nr-ga XXXXXX. Kõnealusel korral lahendasid K. Novikov ja Stanislav Nikolajev sõiduki tehnilised probleemid ning selle tulemusena leidis aset järjekordne kokkulepitud teoplaanile vastav tulemuslik Hispaaniast soetatud hašiši vedu Venemaale, millega kohtus tuvastatu kohaselt käideldi ebaseaduslikult isikute grupis suures koguses narkootilist ainet hašiš vähemalt ca 98-104 kg. Kohtus tuvastatud süüdistusversiooni kohaselt värbas Sergei Nikolajev kuritegeliku ühenduse Eesti haru juhina kooskõlastatult kuritegeliku ühenduse juhtide J. Medunitsa ja S. Kuznetsoviga hiljemalt alates 2014. aastast ühenduse liikmeteks Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi. Kuivõrd süüdistuses on Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovile ette heidetud nii KarS § 255, kui ka KarS § 184 lg 2 ja § 189 lg 1 järgi kuritegude toimepanemist „hiljemalt“ 2014. aastast, ei ole iseenesest välistatud, et nende panus kuritegeliku ühenduse korraldatud narkovedude läbiviimisel ja liikmestaatus kuritegelikus ühenduses sai alguse juba mõnevõrra varem, kui aastal 2014. Kuivõrd süüdistuse kirjeldusest ei nähtu, et prokuratuur eristaks Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovile süüks arvatavate erinevate üksikute kuritegude toimepanemise ajavahemikke, sh etteheidetavate tegude algusaega, siis leiab kolleegium maakohtu poolt uuritud tõendite alusel tuvastatust lähtudes järgmist. Süüdistuses kirjeldatud ja kohtus tuvastatud asjaolude kohaselt saaks nii K. Novikovile kui ka Stanislav Nikolajevile heita ette isikute grupis suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemist kaastäideviijatena nende kuritegeliku ühenduse raames toime pandud konkreetsete suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseadusliku käitlemise tegude puhul, mis leidsid aset ajavahemikul 2014 kuni 2015. aasta detsembrini. Nii on näiteks kohtus uurituga vastuvaidlematult tuvastatud, et S. Nikolajev ja K. Novikov ehitasid peidikud ka kuller AS poolt narkoveoks kasutatud sõidukisse Audi A5 reg nr-ga XXXXXXX, millega veeti kuritegeliku ühenduse huvides 2014. aasta novembris, 2014 aasta detsembris 2014 ja 2015. aasta jaanuaris-veebruaris hašišit ja toimusid järjekordsed kuritegeliku ühenduse kolm edukat narkovedu Hispaaniast Venemaale. 2015. aasta märtsis-aprillis siirdus AS kõnealuse sõidukiga taas Hispaaniasse, kuid kohtus tuvastatu kohaselt narkootilise aine soetamine sel korral ei õnnestunud (vt otsuse p-d 293-298). Sama sõidukiga (muudetud registeerimismärgiga nr XXXXXXXX) jätkas edaspidi narkovedusid alates 2015. aasta juunist kullerina VB (vt otsuse p-d 299-348). Kuigi prokurör viitab apellatsioonis asjaolule, et K. Novikov ja Stanislav Nikolajev aitasid 2015. aasta märtsis AS rehvide vahetamisel, pole

117(173)

apellatsioonist nähtuvalt taotletud K. Novikovi ja S. Nikolajevi süüditunnistamist ASga seotud suures koguses narkootilise aine käitlemistegudes. Seega saab ringkonnakohus lähtuda süüdistuses kirjeldatud asjaolude puhul üksnes konkreetsest prokuratuuri apellatsioonis esitatud taotlusest. Nimelt leiab prokurör apellatsioonis, et Stanislav Nikolajev ja K. Novikov andsid kaastäideviijatena isikute grupis olulise teopanuse suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise episoodis, milles S. Matini osalusel toimunud narkoveol marsruudil Eestist Hispaaniasse ja Hispaaniast Venemaale ajavahemikul 14.08.2014 kuni 11.09.2014 käideldi vähemalt ca 98-104 kg, s.o suures koguses narkootilist ainet hašišt. Kolleegium nõustub prokuröriga, et K. Novikov ja Stanislav Nikolajev panid kõnealusel korral kaastäideviijatena toime KarS § 184 lg 2 p 1 tunnustele vastava teo. Vaidlust pole ka maakohtu poolt tuvastatus, et konkreetses teos käitlesid kuritegeliku ühenduse liikmed ebaseaduslikult grupis narkootilist ainet kahtlemata suures koguses. Maakohus leidis, et S. Nikolajev ja K. Novikov ei ole pannud toime NPALS § 2 p-s 3 kirjeldatud narkootilise aine käitlemisena käsitatavaid tegevusi ja süüdistatavad ei kontrollinud narkootilise aine edasitoimetamist. Kolleegium märgib esmalt, et NPALS § 2 p-s 3 on toodud käitlemise mõiste loeteluna, mis sisaldab narkootilise aine omamist, valdamist, vahendamist, tarbimist, kasvatamist, korjamist, valmistamist, tootmist, töötlemist, pakkimist, säilitamist, hoidmist, laadimist, vedu, sisse- ja väljavedu, transiidi kui tolliprotseduuri rakendamist ja tasu eest või tasuta tarnimist kolmandale isikule. Kuni 01.01.2015 kehtinud KarS § 184 redaktsioonis oli suure koguse narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine toodud näitliku ja lahtise loeteluna (vt RKKKo 3-1-1-23-10, p 11.1). KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritav teo objektiivne koosseis sisaldas seega suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku omandamist, valdamist kui ka vedu. Kuivõrd seadusandja on muutnud suures koguses narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõigis selle avaldumisvormides, piisab kohtupraktika kohaselt koosseisu täitmiseks ka ühe käitlemiseks loetava osateo toimepanemisest (vt RKKKo 3-1-1-56-15, p 11). Kõnealusel juhul tuleb nentida, et Stanislav Nikolajev ja K. Novikov ei pannud ise vahetult toime suures koguses narkootilise aine käitlemise tähenduses omandamist ja valdamist, samuti otseselt ei vedanud ise narkootilist ainet (kuigi konkreetse narkootilise aine veo toimumise edukus sõltus kahtlemata otseselt nende sekkumisest veoks kasutatava sõiduki remontimisega). See aga ei tähenda arutatava asjas tuvastatud asjaolusid arvestades seda, et süüdistatavatele ei saa omistada KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist kaastäideviijatena. Kolleegium märgib, et vastutus kaastäideviimise eest saab järgneda siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et kooskõlastatus tähendab, et kaastäideviijad langetavad subjektiivses mõttes ühise teootsuse. Nad lepivad kokku rollijaotuses ja selle vastastikuses sõltuvuses, st panevad süüteo toime teadlikult ja soovitult koos tegutsedes. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Ühine tegutsemine eeldab, et kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Iga kaastäideviija lisab tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Seejuures ei ole nõutav, et kaastäideviija realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1108-06, p 8). Isikud tegutsevad kooskõlastatult, kui neil on ühine teoplaan ning iga isik soovib enda teopanust näha osana selle teoplaani täitmisest. Isikud tegutsevad ühiselt, kui igast isikust sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. (Vt nt RKKKo 3-1-193-05, p 10). Riigikohtu praktikas on kaastäideviimiseks loetud ka olukorda, kus kuritegeliku ühenduse juht korraldas ja organiseeris narkootilise aine käitlemist, mille raames asetas ta grupi liikmetele keelatud aine käitlemisega seotud konkreetseid ülesandeid, andes neile sh ka

118(173)

täpseid juhiseid narkootilise aine omandamise, vedamise, hoidmise, edasiandmise jne kohta. (RKKKo 3-1-1-57-09, p-d 19.1-20). Samuti on võimalik, et narkootilise aine käitlemisahelas vastutab kaastäideviijana kuller ja narkootikumide käitlemiseks juhtnööride andja. Kolleegium kirjeldas eelnevalt maakohtu poolt tuvastatud arutatavale asjale iseloomulikke süüdistuse asjaolusid, millest nähtub selgelt, et kuritegeliku ühenduse liikmetena täitsid Stanislav Nikolajev ja K. Novikov konkreetset KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüks arvatud tegu toime pannes kaastäideviijatena olulist rolli kooskõlastatud ühises teoplaanis. Selle plaani kohaselt toimus kuritegeliku ühenduse liikmete poolt narkootiliste ainete käitlemine alati ühenduse juhtide poolt planeeritult viisil, nagu eelnevalt otsuses tõdeti. Teoplaani kohaselt oli kuritegelikus ühenduses narkootilise aine käitlemisel Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi ülesandeks tagada Hispaaniast soetatud suures koguses narkootilise aine vedamine Venemaale müügiks ning nende tegevusest sõltus otseselt narkootilise planeeritud viisil käitlemine. Kaastäideviijatena panid süüdistatavad toime süüteo teadlikult koos kuriteos osalevate teiste ühenduse liikmetega teadlikult ja soovitult koos tegutsedes, alludes seejuures kuritegeliku ühenduse juhtide koordineerivale tegevusele. K. Novikov ja Stanislav Nikolajev olid teadlikud kokku lepitud grupi liikmete rollide jaotuses, mille kohaselt osad grupi liikmed omandavad Hispaaniast narkootilise aine ja valdavad seda kuni kullerile üleandmiseni ning kullerid toimetavad narkootilise aine Venemaale, kus see antakse edasi müügiks vastavalt kuritegeliku ühenduse juhtide eelnevalt kokku lepitud plaanidele ning süüdistatavate kohustus ja teopanus oli tagada suures koguses narkootilise aine edukas vedamine adressaatideni. Seega tegutsesid kõnealusel juhul K. Novikov ja Stanislav Nikolajev kooskõlastatult ühise teootsuse alusel koos teiste grupi liikmetega ning soovisid anda oma teopanuse ühise plaani täideviimiseks. Kolleegiumi hinnangul tuleb Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi teopanust hinnata sedavõrd oluliseks, et ilma selleta poleks ühiselt kokkulepitud teoplaan realiseerunud. Seega on süüdistatavate käitumisega täidetud KarS § 184 lg 2 p 1 objektiivne koosseis. Kolleegium hinnangul panid Stanislav Nikolajev ja K. Novikov KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toime KarS § 16 lg 2 mõttes kavatsetusega. Seega tuleb maakohtu otsus K. Novikovi ja Stanislav Nikolajevi õigeksmõistmises tühistada ning prokuratuuri apellatsioonis esitatud taotlus kuulub rahuldamisele osas, milles taotletakse nende süüdimõistmist KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. XX K. Novikovi kaitsja G. Kull taotleb tühistada otsus osas, millega rahuldati prokuröri taotlus ja mõisteti KarS § 832 lg 1 ja KarS § 84 alusel K. Novikovilt välja konfiskeerimise asendamise korras 9300 eurot ja osas, samuti osas millega kohus konfiskeeris KarS § 831 alusel K. Nikolajevi elukoha läbiotsimisel leitud sularaha 1300 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja taotluse rahuldamiseks alust ei ole. Kaitsja ei ole apellatsioonis esitanud selle taotluse osas muid argumente kui see, et süüdistatav K. Novikov ei ole kuritegu toime pannud, millega aga maakohus ega ringkonnakohus nõustunud pole. Maakohus on kolleegiumi hinnangul analüüsinud tõendeid, mis on aluseks olnud K. Novikovi vara suhtes laiendatud konfiskeerimise asendamise kohaldamist KarS § 832 lg 1 ja KarS § 84 alusel kui ka KarS § 831 kohaldamist süüteoga saadud vara, s.o 1300 euro osas (vt otsuse p-d 1302-1314). Maakohus hindas K. Novikovi vara laiendatud konfiskeerimise kontekstis 10.12.2015 koostatud K. Novikovi varalist seisundit käsitlevat dokumentide vaatlusprotokolli ning kirjalikke tõendeid, mis on selle aluseks ning nendes sisalduvaid andmeid, millest ilmnes, et perioodil 2011-2015 oli K. Novikovil varjatud allikatest pärit sissetulekuid vähemalt 9215 euro ulatuses ning võis ka vara soetada kuriteoga teenitud vara arvel. Kohus arvestas ka seda, et alates 2015. märtsist töötas K. Novikov AS-s M ja teenis kuni kahtlustatavana kinnipidamiseni legaalset tulu kokku 15 412 eurot. Kohus hindas ka asjaolu, et kuritegelikku

119(173)

ühendusse kuuluva K. Novikovi ainukeseks tuluks ei pruukinud olla autode ümberehitamisest saadu, vaid ka osa tulust, mida teenis kuritegelik ühendus. See tähendab, et ta elas kuritegelikust eluviisist saadavast tulust. Maakohus pidas põhjendatuks seetõttu mõista K. Novikovilt välja KarS § 832 lg 1, § 84 ja § 255 lg 2 p 2 alusel laiendatud vara konfiskeerimise asendamiseks 9300 eurot. Samuti põhjendas kohus jälgitavalt, miks tuleb pidada K. Novikovi valdusest leitud sularaha 1300 eurot süüteoga saadud varaks ning see KarS § 831 alusel konfiskeerida. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu eelviidatud otsustega. Kolleegium peab põhjendamatuks kaitsja G. Kulli taotlust tühistada maakohtu õigusabikulude otsustus, millega jäeti rahuldamata G. Kulli taotlus hüvitada K. Novikovile enne 25.01.2017 kantud õigusabi kulud. Kolleegium märgib, et kõnealuse taotluse esitamise aluse ja põhjendused on kaitsja jätnud apellatsioonis esitamata. Maakohtu otsusest nähtuvalt on (otsuse osa VIII, tl 368) kohus analüüsinud K. Novikovile õigusabi osutamise kulusid. Maakohus otsustas kohtumenetluses tekkinud õigusabi andmisega tekkinud kulud mõista K. Novikovilt välja osaliselt, s.o 7620,80 euro ulatuses ja jättis KrMS § 180 lg 3 alusel ülejäänud kaitsjatasu 11504,80 euro ulatuses Eesti Vabariigi kanda, arvestades maakohtu kohtukoosseisude vahetumisest põhjustatud kohtuliku uurimise kordamist (vt resolutiivotsuse p 90). Kolleegium nendib, et kaitsja taotlusest ei nähtu vähimatki selgitust või viidet taotlusele või arvele, millest nähtuks, mis asjaoludel taotleb kaitsja täiendavate õigusabi kulude hüvitamist K. Novikovile. Seega jääb kaitsja taotlus edutuks. Kaitsja taotlus K. Novikovi menetluskulude täielikult riigi kanda jätmiseks jääb samuti edutuks, kuna ringkonnakohus K. Novikovi süüdimõistmist ei tühista. Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ka osas, milles maakohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse K. Novikovile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Ka kõnealust taotlust kaitsja apellatsioonis vähimalgi moel põhistanud ei ole. Kaitsja pole ka välja toonud, millistel SKHS-s sätestatud alustel ja miks K. Novikovile kahju hüvitada tuleks. Kuivõrd kolleegium K. Novikovi suhtes õigeksmõistvat otsust ei tee, jääb ka see kaitsja taotlus maakohtu otsuse muutmiseks tagajärjeta. Kuivõrd Stanislav Nikolajevi kaitsja apellatsioon süüdistatava õigeksmõistmiseks jääb rahuldamata, ei kuulu rahuldamisele ka taotlus süüdistatavale varalise ja mittevaralise kahju ning menetluskulude hüvitamise osas. Samuti peab kolleegium põhjendatuks maakohtu otsustust, millega kohus mõistis KarS § 832 lg 1, § 84 ja § 255 lg 2 p 2 alusel Stanislav Nikolajevilt konfiskeerimise asendamise korras välja 16 777,23 eurot riigituludesse. Maakohus on otsuses jälgitavalt tuvastanud konfiskeerimise asendamise otsustuse aluseks olevad faktilised asjaolud ja otsustust piisavalt põhjendanud. (vt otsuse p-d 12091-1301) põhjendanud. XXI Süüdistatav D. Uritskiy ja tema kaitsja A. Ennoki väitel oli Hispaaniast süüdistatava elukoha elukoha läbiotsimisel 14.12.2015 leitud suures koguses narkootiline aine hašiš mõeldud oma tarbeks kasutamiseks, mitte edasimüügiks ja pakendamismasin, soonkinnisega kilekotid ja pakendamise seadeldis kuulus kilekottide juurde vaakumpakendite tegemiseks, tegu oli olmeseadmetega, mis kuulusid tema tütrele. Apellandid on jätnud tähelepanuta, et maakohtu hinnangu kohaselt, millega kolleegium nõustub, on D. Uritskiy ütlused ja väited ebausaldusväärsed ja neile tugineda ei saa (vt nt otsuse p-d 550, 556, 559). D. Uritskiy elukohast leiti läbiotsimisel suures koguses, s.o 171,26 grammi (netokaal) hašišit, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele (otsuse p-d 589-591). Arvestades maakohtu tuvastatud süüdistatava D. Uritskiy rolli kuritegelikus ühenduses, mille tegevus oli suunatud suures koguses narkootilise aine hašiš käitlemisele suure varalise kasu saamise eesmärgil ning süüdistatava tegevust narkootikumide hankimisel ja Hispaaniast väljaveoks

120(173)

kullerite sõidukitesse peitmisel, ei ole süüdistatava väited ka eluliselt usutavad (vt otsuse p 556). Kolleegium märgib, et süüdistatav D. Uritskiy on apellatsioonis valdavalt korranud kohtumenetluses ristküsitluses esitatud versiooni, kirjeldades oma nägemust väidetavast legaalsest äritegevusest Hispaanias ning suhetest J. Medunitsa, S. Kuznetsovi, R. Verenitši, OGi, VB, A. C, ASga, S. Matiniga, Sergei Nikolajeviga, ILga, esitades omapoolse tõlgenduse nendega kokkupuudetest. Samuti on süüdistatav ja tema kaitsja esitanud mitmeid üldsõnalisi väiteid. Näiteks väidab D. Uritskiy, et kuigi J. Medunitsa saatis talle vanglasse raha, ei pidanud ta J. Medunitsa korraldusi ja käske täitma; ta pole suheldes J. Medunitsaga nimetanud VBt „Santehnikuks“; Hispaanias teenis elatist legaalse äriga, s.o kinnisvaraga ja töötas autosalongis, teenides 3000 eurot kuus. Maakohus jättis süüdistatava D. Uritskiy ütlused ebausaldusväärsetena tervikuna tõendikogumist kõrvale ja on otsuses kummutanud süüdistatava ja tema kaitsja väiteid. Hinnates süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, täheldas maakohus muu hulgas kooskõlas kohtupraktikaga õigesti, et D. Uritskiy ristküsitluses esitatud mälupilt ristküsitluseks ettevalmistatud versioonist oli kahtlaselt detailne ning süüdistatav ja tema kaitsja ei esitanud selle kinnitamiseks ega kontrollimiseks ühtegi süüdistusversiooni kummutavat tõendit (vt otsuse p-d 551-552). Otsuses on kohus uuritud tõenditega lükanud ümber ka süüdistatava esitatud versiooni suhtluse asjaoludest AS, VB ja A. Cga, ILga (otsuse p 553, 583, 585), S. Nikolajevi, S. Matini ja ASga ja J. Medunitsa ning VBga (p 558). Sealhulgas on kohus pidanud põhjendatult ebausutavaks süüdistatava väiteid, et mitmetega eelnimetatust suhtles ta eeskätt või üksnes ikoonide teemal (vt otsuse p 557). Maakohus tuvastas, et tõele ei vasta ka D. Uritskiy väide, mida süüdistatava kordab ka apellatsioonis, et ta pole nimetanud VBt „Santehnikuks“ (otsuse p 566, 572). Kohus on pidanud ebausaldusväärseks ka süüdistatava D. Uritskiy väiteid, et ta pole end pidanud üleval kuritegelikul teel saadud sissetulekutest, vaid sai Hispaanias legaalseid sissetulekuid. D. Uritskiy poolt esmakordselt alles kohtumenetluses esitatud kaitseväidete kohaselt, mida kohus usustavaks ei pidanud, olevat ta teeninud Hispaanias elatist kinnisvaraäriga, samuti töötas autosalongis, teenides 3000 eurot kuus. Maakohus tõdes, et süüdistatav ega kaitsja ei ole esitanud tulude deklareerimise või tasu saamise kohta süüdistatava kirjeldatud viisil kirjalikke tõendeid, ega taotlenud kuulata üle tunnistajaid, kes väiteid legaalse sissetuleku kohta kinnitaksid (vt otsuse p 552, 553). Samuti pidas maakohus põhjendatult ebausutavaks süüdistatava D. Uritskiy kaitseväidet, et 47 000 eurot olevat talle andnud valgevenelasest sõber kinnisvaraärisse investeerimiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõnealune väide on vastuolus kogutud tõenditega ega ole tõsiseltvõetav (otsuse p 554). Seega on maakohus põhjendatult konfiskeerinud KarS § 832 lg 1, § 255 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel D. Uritskiyle kuuluva arestitud sularaha 7875 eurot ning arestitud käekella väärtusega 23 842 eurot. Süüdistatava D. Uritskiy kaitsja A. Ennok väidab apellatsioonis üldsõnaliselt, et mitmed kõrvaldamata kahtlused olevat tõlgendatud D. Uritskiy kahjuks, mis viis ebaseadusliku kohtuotsuseni. Kolleegium kaitsjaga ei nõustu ja juhib tähelepanu kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (RKKKo 3-1-1-49-16). Käesolevas asjas ei haaku süüdistatava ja kaitsja esitatud

121(173)

kaitseteesid ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida D. Uritskiy süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates tuvastanud D. Uritskiyle süüdistuses kuritegelikku ühendusse kuulumise ja selles täidetud ülesanded, sealhulgas Hispaaniast hašiši hankimise, kullerite tegevuse suunamise Hispaanias, hašiši sõidukitesse peitmise edasiseks transpordiks ning vastavalt kuritegelikus ühenduses kokkulepitud rollidele kooskõlastatud tegutsemise koos kaassüüdistatava R. Verenitšiga. Samuti on maakohus tuvastanud D. Uritskiy poolt ühenduse huvides vastavalt teoplaanile isikute grupis suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise teo asjaolud ning süüdistuses kirjeldatud D. Uritskiy elukohast 14.12.2015 läbiotsimisel leitud suures koguses narkootilise aine hašiši (171, 26 grammi) ebaseadusliku käitlemise asjaolud. Kokkuvõtvalt on kolleegiumi hinnangul maakohus piisava põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning jõudnud põhjendatult järeldusele D. Uritskiyle KarS § 255 lg 1 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumise ja KarS § 184 järgi isikute grupis suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises esitatud süüdistuse tõendatuses. Maakohtu ja prokuratuuri erinevat materiaalõiguslikku käsitlust D. Uritskiyle süüks arvatud isikute grupis suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisest suure varalise kasu eesmärgil KarS § 184 lg 21 järgi käsitleb kolleegium järgnevalt, hinnates maakohtu materiaalõigusliku käsitlust D. Uritskiy teo kvalifitseerimisel KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning prokuröri apellatsiooni selles osas otsuse tühistamiseks ja D. Uritskiy KarS § 184 lg 21 järgi süüdimõistmiseks. XXII Kolleegiumi hinnangul väärivad aga tähelepanu prokuröri apellatsioonis esitatud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu põhjusel, et maakohus tunnistas erinevalt prokuröri taotletust D. Uritskiy süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Prokuröri hinnangul jõudis maakohus uuritud tõendeid hinnates ekslikule järeldusele, et D. Uritskiy ei ole pannud toime KarS § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, s.o suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil, vaid KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalfitiseeritava teo. Prokurör taotleb D. Uritskiy KarS § 184 lg 21 järgi süüditunnistamisel mõista talle ka rangem karistus. Alternatiivselt märgib prokurör (kui kohus ei peaks rahuldama apellatsiooni taotlust KarS § 184 lg 21 järgi süüdimõistmiseks), et kohus on ka KarS § 184 lg 2 p 1 järgi D. Uritskiy süüdimõistmisel kohaldanud süü suurust arvestades liiga leebet karistust. Prokurör leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt KrMS § 339 lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõigust, sest kohtu põhjendused ja järeldus, miks D. Uritskiyt pole alust tunnistada süüdi KarS § 184 lg 21 järgi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemises isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil, on vastuolulised, sh vastuolus kohtu poolt eelnevalt uuritud tõendite alusel tuvastatuga. Kolleegium rõhutab esmalt juba eelnevalt öeldut, et ringkonnakohus saab anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui tuvastab tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul uurimisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning põhjendab, miks tuleb võrreldes maakohtuga anda tõendikogumile teistsugune hinnang (vt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-6-15, p 9). Kohtukolleegium nõustub prokuröri argumentidega, et maakohus on D. Uritskiy süüküsimuse lahendamisel eksinud vaidlustatud juhul asjaolude tuvastamisel tõendite hindamise reeglite vastu, mis viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Apellandiga tuleb nõustuda, et

122(173)

kohtupraktikas ei ole välistatud võimalus hinnata isikulise tõendiallika, st praegusel juhul süüdistatava D. Uritskiy ütluste usaldusväärsust sel viisil, et kohus käsitleb teatud osa süüdistatava ütlustest, mis ei haaku kogutud tõenditega ega pole eluliselt usutavad ning jätab need tõendikogumist kõrvale. Samas võib kohus siiski jõuda osade süüdistatava antud ütluste puhul, mis riimuvad tõendikogumiga, ja on eluliselt usutavad järeldusele, et neid on võimalik usaldusväärse tõendina arvestada. Praegusel juhul leidis aga maakohus põhjendatult, et D. Uritskiy ütlusi ei saa tervikuna usaldusväärseks pidada (otsuse p-d 550 - 556). Eirates aga kriminaalmenetluse seadust ja kohtupraktikat on maakohus teinud seejärel tõendite hindamisel vea, arvestades lubamatult D. Uritskiy esitatud kaitseväiteid ametlike sissetulekute olemasolu kohta Hispaanias otsustamaks selle üle, kas D. Uritskiy on käidelnud suures koguses narkootilist ainet KarS § 184 lg 21 järgi suure varalise kasu saamise eesmärgil. Seejuures on maakohus vastuoluliselt leidnud, et kuigi loeb süüdistatava ütlused tervikuna ebausaldusväärseks, ei ole alust järeldada, et D. Uritskiy ütlused, töökoha ja 3000 eurose kuu sissetuleku kohta oleksid väljamõeldis. Maakohus märgib seejuures, et D. Uritskiy pole loomulikult esitanud selliseid ütlusi kinnitavaid dokumente, aga kuna prokurör süüdistatava väidetud ei kummutanud, polevat tuvastatud, kas D. Uritskiy töötas või mitte (vt otsuse p 595). Kolleegiumi hinnangul on selline kohtu arutluskäik vastuolus kohtu poolt eelnevalt tuvastatuga süüdistatava sissetulekute päritolu kohta Hispaanias elamise ajal (vt otsuse p-d 550-554). Kolleegium, käsitledes eelnevalt maakohtu poolt süüdistatavate ütlustele antud hinnangut, jõudis järeldusele, et maakohus on süüdistatava D. Uritskiy ütlusi ebausaldusväärseks hinnates järginud kriminaalmenetluse seadust ja kohtupraktikas omaksvõetut. Maakohus pidas seejuures ebausaldusväärseks ka süüdistatava D. Urtiskiy kaitseväited, et tema sissetulekud Hispaanias pärinesid legaalsetest allikatest, s.o kinnisvaraärist ja autosalongis töötamisest, sest nende väidete kinnitamiseks ega kontrollimiseks ei esitanud süüdistatav ja tema kaitsja menetlejale ühtegi omapoolset tõendit (vt otsuse p-d 552 ja 554). Prokuröriga tuleb nõustuda, et nõustumisväärne pole maakohtu seisukoht, et prokuratuur pidanuks esitama kohtule tõendid, et D. Uritskiyl puudus Hispaanias töökoht (vt otsuse p-d 596 ja 1259). Kohtu seisukoht on seda arusaamatum, et eelnevalt arvestas kohus õigesti tõika, et süüdistatav esitas alles ligi viie aasta möödumisel sündmustest esmakordselt kohtus aktiivse kaitseväite, mille kinnitamiseks ei esitanud omapoolseid tõendeid ja tegi ka prokuratuurile esitatud väite tõelevastavuse kontrollimise sisuliselt võimatuks. Eeltooduga rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 alusel, arvestades D. Uritskiy tõendamiseseme asjaolu tuvastamisel süüdistatava ütlusi, mis olid tõendikogumist kõrvale jäetud. Kolleegium nõustub prokuröriga, et D. Uritskiy ütluseid ei saa seega tõendina arvestada, otsustamaks asjaolu üle, kas süüdistatav taotles suurt kogust narkootilist ainet käideldes varalist kasu üle 40 000 eurot ülevavas summas. Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et KarS § 184 lg 21 sätestatud suure kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Seejuures pole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus. Oluline on see, kui suurt varalist kasu ta taotles. Kolleegium ei saa aga nõustuda maakohtu arutluskäiguga, mille kohaselt polevat prokuratuuri esitatud tõendid piisavad põhjendamaks D. Uritskiy tõsikindlat soovi käidelda narkootilisi aineid suure varalise kasu eesmärgil sel põhjusel, et kriminaalasjas pole tehtud süüdistuse perioodi hõlmavat D. Uritskiy varalise seisundi analüüsi. Nõustumisväärne pole maakohtu seisukoht, et seetõttu puuduvad asjas objektiivsed tõendid, et D. Uritskiyl oli kuritegu toime pannes eesmärk saada suurt varalist kasu ning seetõttu tuleb ta tegu kvalifitseerida KarS §

123(173)

184 lg 2 p 1, mitte KarS § 184 lg 21 järgi. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, esitades süüdistatava süüküsimuse lahendamisel (st suure varalise kasu saamise eesmärgil teo toimepanemise asjaolude osas) tõendatusele ülemäära ranged nõuded, jättes tõendite hindamisel arvestamata konkreetse kuriteo asjaolud ja uuritud tõendikogumi, mille tulemusena andis maakohus ühekülgse hinnangu D. Uritskiy poolt suures koguses narkootilise aine käitlemist kinnitavatele tõenditele ja tuvastatud asjaoludele. Lisaks eeltoodule leiab kolleegium järgmist. Riigikohtu praktika kohaselt kujutab suure varalise kasu saamise eesmärgil narkootilise aine käitlemine 184 lg 21 tähenduses endast mittekongruentset süüteokoosseisu, kus toimepanijal subjektiivselt esinev eesmärk ulatub objektiivsetest tunnustest kaugemale, seetõttu puudub kohtul vajadus tuvastada saadud tulu või müügile või varalise kasu saamisele suunatud muu tegevus ja piisab subjektiivse varalise kasu saamise eesmärgi tõendamisest, st kui suurt varalist kasu isik taotles. Riigikohtu öeldu kohaselt saab KarS § 184 lg 21 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste täitmisest kõnelda juhul, kui toimepanija taotleb narkoainet käideldes isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras, st üle 40 000 euro (vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 30 ning RKKKo nr 1-18-5815/389, p 39; RKKKo nr 1-182232/179, p 55; RKKKo 1-19-7453/106, p 50). Kohtupraktika kohaselt võib 184 lg 21 alusel vastutada ka isik, kes soovis küll saada narkootilist ainet käideldes suurt varalist kasu, kuid kellel näiteks kahtlustatavana kinnipidamise tõttu narkootikume müüa ei õnnestunud või sai loodetust väiksemat tulu (RKKKo 1-18-2232/179, p 52). Kohtupraktikas on leitud, et suur varaline kasu kaasneb narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega selle edasiandmise eesmärgil tasu eest, ehk sellega kauplemisel ja on iseloomulik peamiselt narkokaubanduses osalemisel. Kolleegiumi hinnangul ongi arutataval juhul tegemist sellise juhtumiga, kus kuritegelik ühendus loodi hašišiga kauplemiseks ja ühenduse liikmed tegelesid narkokaubandusega, käideldes 2012-2015 (D. Uritskiy tuvastatud süüdistuse asjaolude kohaselt ajavahemikul 2013 – 2015) kuritegeliku ühenduse raames kogumis ülisuures koguses hašišit, tarnides Hispaaniast soetatud narkootilise Venemaale, kus see müüdi vaheltkasu eest Venemaal asuvatele ostjatele. Maakohtu tuvastatu kohaselt panid süüdistatavad, sh D. Uritskiy, neile süüks arvatud suures koguses narkootilise aine käitlemise toime isikute grupis vastavalt kokkulepitud ühisele teoplaanile. Kohtupraktika kohaselt kirjeldab suure varalise kasu saamise eesmärk narkootilise aine käitlemise koosseisu subjektiivse tunnusena süüdlase sihti. Seega on tegemist toimepanijat iseloomustava erilise isikutunnusega, mida kaastäideviimise puhul tuleb Riigikohtu hinnangul mõista nii, et suure varalise kasu saamise eesmärgil süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise ehk taotlema isiklikult varalist kasu 40 000 eurot ületavas määras. Riigikohus on leidnud ka seda, et kui kaastäideviijate puhul ei ole tuvastatud teistsugust suure varalise kasu jagamist, tuleb lähtuda taotletava kasu võrdsest jagamisest (RKKKo 1-18-2232/179 p-d 55-58). Maakohus tegi kohtus uurituga kindlaks, et 2012. aastal J. Medunitsa loodud kuritegelik ühendus oli spetsialiseerunud suures koguses hašišiga kauplemisele, ehk suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikule piiriülesele käitlemisele – Hispaaniast soodsamalt soetatud narkootikumid veeti peidikutega varustatud sõidukitega Venemaale müügiks eesmärgiga teenida kuritegelikule ühendusele suurt kasumit. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et kohtus uurituga leidis tõendamist süüdistuses kirjeldatu, mille kohaselt korraldati kuritegeliku ühenduse huvides vähemalt aastast 2012, kuni ühenduse liikmete valdava osa kinnipidamiseni 2015. detsembris, 25 reisi Hispaaniast Venemaale, millega veeti narkootilist ainet hašišit kokku hinnanguliselt ülisuures koguses, s.o ca 2480 kg (ühe sõidukisse peidetud

124(173)

narkoveo laadungi suurus võis kohtus uuritu kohaselt ulatuda ca 98 kg kuni ca 104 kg). Maakohus tuvastas uuritud tõendite alusel, et hašiši puhul loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust 1 gramm, millest piisab kümnele inimesele narkootilise aine tekitamiseks. Kohtus uuritud andmete kohaselt oli aastatel 2013-2015 narkootilise aine hašiši keskmine hind Hispaanias ca 1500-2000 eurot kilogramm ja Venemaa naaberriikides Eestis, Lätis, Leedus 4000-6000 eurot kilogramm, seega võis kohtu arutluskäigu järgi kuritegelik ühendus teenida hašiši ebaseadusliku kauplemisega kasumit arvutuslikult ca 2000 eurot müüdud kilogrammi kohta, s.o kokku ca 4,96 miljonit eurot kasumit. Otsusest nähtuvalt võttis maakohus hašiši ostu- ja müügihindade aluseks prokuratuuri esitatud Politsei ja Piirivalveameti ja EMCDDA andmed (European Monitoring Centre for Drugs and Drug Addiction ‒ Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus) (vt nt 10 kd, tl 209-212 ja otsuse p 594). Maakohus on müügihindade arvestamisel (mh eelnevalt viidatud otsuse p-s) osutanud ka organisatsioonile UNODC (United Nations Office on Drugs and Crime ÜRO ‒ Uimastite ja Kuritegevuse Büroo). Kolleegium tõdeb, et maakohtu otsusest ei selgu täpsemalt, kas kohus on hašiši hinna määratlemisel pidanud silmas mõlema organisatsiooni kogutud andmeid või on ekslikult pidanud organisatsiooni UNODC lühendi eestikeelseks vasteks Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskust (vt nt otsuse p-d 594, 801, 906). Praeguses asjas see võimalik ebatäpsus aga hašiši keskmise hinna tuvastamisel sisuliselt tähtust ei omagi, arvestades tõika, et mõlemad kõnealused omavahel koostööd tegevad organisatsioonid viivad läbi uuringuid, kogudes ning analüüsides muu hulgas narkootiliste ainete käitlemist puudutavaid andmeid, mis on kriminaalmenetluses vajalike asjaolude tuvastamiseks usaldusväärsed. Kohus luges tuvastatuks, et kuritegeliku ühenduse eesmärgiks oli teenida narkokaubandusega tulu enam kui 40 000 eurot. Samuti saab nõustuda maakohtu hinnanguga, et kuritegeliku ühenduse raames ja huvides toime pandud narkokuritegudega taotlesid mitmed suures koguses narkootilise aine käitlemise kuriteos kaastäideviijatena osalenud ühenduse liikmed ka isiklikult kuriteost suurt varalist kasu KarS § 121 p-s 2 summat ületavas määras. Arutatavas asjas oli prokuröri esitatud süüdistuse kohaselt lisaks KarS § 256 ja § 255 järgi esitatud süüdistusele kuritegeliku ühenduse liikmetest KarS § 184 lg 21 järgi süüks arvatud suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil kuritegeliku ühenduse juhtidele J. Medunitsale, S. Kuznetsovile ja Sergei Nikolajevile ning ühenduse liikmetele D. Uritskiyle ja R. Verenitšile (otsuse p-d 405-406, 506, 594-596, 716-721, 796, 801-802, 811, 906-912). Maakohtu hinnangul leidis tuvastamist, et kõigi süüdistatavate tegevus toimus suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel kooskõlastatud ja kindla rollijaotusega isikute grupis, aga suure varalise kasu eesmärgil kuriteo toimepanemine leidis kohtu hinnangul tuvastamist süüdistatavate J. Medunitsa, S. Kuznetsovi, Sergei Nikolajevi ja R. Verenitši puhul, kuid mitte D. Uritskiy puhul. Maakohus leidis (nõustuvalt prokuröriga), et süüdistatavate tegusid tuleb käsitleda jätkuvate kuritegudena, mille esimesed osateod leidsid aset 2012-2013 aastal ja viimased 2015. aasta detsembris ning seega tuleb kvalifitseerida nende süüdistatavate J. Medunitsa, S. Kuznetsovi, Sergei Nikolajevi ja R. Verenitši tegevus suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel suure varalise kasu saamise eesmärgil alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni, s.o KarS § 184 lg 21 järgi ning D. Uritski tegevus KarS § 184 lg 2 p järgi (vt otsus p 515-517, vt ka otsuse p-d 715-717, 599-600). Kolleegium märkis eelnevalt, et nõustub D. Uritskiyle KarS § 255 lg 1 järgi süüks arvatud kuriteo osas maakohtu poolt tuvastatuga, et J. Medunitsa värbas D. Uritskiy alates hiljemalt 2013. aastast kuritegelikku ühendusse, kus süüdistatav täitis Hispaanias otse J. Medunitsale alludes kuritegeliku ühenduse huvides suures koguses hašiši kauplemiseks vajalikke

125(173)

ülesandeid, sh tegeles kooskõlastatult J. Medunitsa ja R. Verenitšiga, aga samuti A. C ja Hispaaniast hašiši hankimise, narkokullerite juhendamise, hašiši transpordiks sõidukitesse peitmise organiseerimise ja muu vajalikuga. Samuti tuvastas maakohus, et D. Uritskiy pani kaastäideviijana toime kuritegeliku ühenduse huvides vastavalt kooskõlastatud teoplaanile isikute grupis suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise teo (vt otsuse p-d 556-600, 1258). Kohtupraktikas on leitud, et aine suur kogus on vaid üks pidepunkte, mida tuleb arvestada KarS § 184 lg 21 järgi toimepanija tegevusele hinnangut andes. Lisaks tuleb eraldi arvestada, millisel sisemisel ajendil toimepanija narkootikume käitles. Praeguses asjas saab maakohtu tuvastatu alusel järeldada, et D. Uritskiy osales vähemalt alates 2013. aastast kuni 2015. aastani ühenduse huvides toime pandud suures koguses narkootilise aine käitlemises, millega kuritegelik ühendus soovis teenida ning faktiliselt teeniski märkimisväärset tulu. Maakohtu tuvastatu kohaselt kaubeldi hašišiga ülisuures koguses ning käideldi ebaseaduslikult kokku ca 2480 kg narkootilist ainet, millega teeniti kokku ca 4,96 miljonit eurot kasumit. Samuti osutavad suure varalise kasu saamise eesmärgile maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, et narkokaubandusega tegelemiseks loodud kuritegeliku ühenduse tegevus oli plaanipärane, pikaajaline, järjepidev ja toimus kindlal viisil (vt nt otsuse p 595). Kõnealused asjaolud viitavad sellele, et nii kuritegeliku ühenduse juhid ja Hipaania haru ühenduse liikmed, s.o süüdistatavad J. Medunitsa, S. Kuznetsov, Sergei Nikolajev kui ka R. Verenitš ja D. Uritskiy soovisid teenida narkokaubandusega ka isiklikult suurt varalist kasu. Kohtus uuritust nähtub, et süüdistatavad R. Verenitši ja D. Uritskiy allusid Hispaanias otse kuritegeliku ühenduse juhile J. Medunitsale ja nende asukoht organisatsiooni hierarhias ja rollid ning ülesanded olid sarnased. Seejuures nähtub tuvastatust, et J. Medunitsa värbas D. Uritskiy organiseerima kuritegeliku ühenduse valdusesse edasimüügiks hašišit ning korraldama Hispaaniasse saabunud kullerite tegevust ja hašiši peitmist sõidukitesse ja D. Uritskiy partneriks värvati Roman Verenitš, kes toona elas D. Uritskiy tütrega. Ka nende tuvastatud asjaolude pinnalt saab pidada vastuoluliseks maakohtu käsitlust, et R. Verenitši tegu vastab KarS § 184 lg 2 p1 tunnustele, aga D. Uritskiy tegevus mitte. Eelnevalt viitas kolleegium Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb lähtuda suure varalise kasu puhul taotletava kasu võrdsest jagamisest kaastäideviijate puhul, kui pole tuvastatud teistsugust suure varalise kasu jagamist (RKKKo 1-18-2232/179, p-d 55-58). Kolleegiumi hinnangul on arutataval juhul võimalik lähtuda Riigikohtu poolt viidatud kasu võrdse jagamise käsitlusest. Siinkohal tuleb silmas pidada ka D. Uritskiy kaalukat rolli suures koguses narkootilise käitlemisel ja olulist teopanust, aga samuti süüdistatava rolli ja ülesandeid J. Medunitsa otseses alluvuses ning asukohta kuritegeliku ühenduse hierarhias, mille tõttu pole põhjust eeldada, et D. Uritskiy isiklik saadav ja taotletav varalise kasu eesmärk oli tunduvalt väiksem kui J. Medunitsal, S. Kuznetsovil, Sergei Nikolajevil või R. Verenitšil. Samuti viitavad arutataval juhul nii kuritegeliku ühenduse müüdud narkootilise aine ülisuur kogus kui ka hašiši müügist teenitud suur kasum asjaolule, et alates 2013. aastast ühendusse kuulunud ja Hispaanias J. Medunitsa korraldusel narkootikumide käitlemisel olulist rolli täitev süüdistatav D. Uritskiy seadis süüteo grupis toimepanemisel eesmärgiks isikliku suure varalise kasu saamise üle 40 000 euro. Kolleegium märgib, et isegi kui praegusel juhul arvestada ühenduse teenitud kogukasumist, s.o ca 4,96 miljonist maha, nagu maakohus märkis, narkootikumidega kauplemisel tekkinud võimalikud kulud, nt peidikutega sõidukite soetamine ja ümberehitamise kulud, kullerite tasud, kütus, ööbimised hotellides (vt nt otsus p-

126(173)

d 803-807) ning summa, mida teenisid eeldatavalt Venemaal narkootikumide müügiga tegelenud menetluses tuvastamata isikud, saab ka sel juhul alles jääva summa jagamisel kaastäideviijate arvu silmas pidades omistada D. Uritskiyle grupi liikmena KarS § 184 lg 21 tähenduses suure varalise kasu saamise eesmärki üle 40 000 euro ulatuvas määras. Kõnealust suure varalise kasu saamise eesmärgi omistamist D. Uritskiyle ei mõjuta praegusel juhul oluliselt seegi asjaolu, et süüdistatav värvati J. Medunitsa poolt kuritegelikku ühendusse kohtueelsel menetlusel täpselt tuvastamata ajast, kuid hiljemalt 2013. aastal. Nimelt oli kohtus tuvastatud asjaolude kohaselt enne D. Uritskiy värbamist kuritegeliku ühenduse huvides hašiši kauplemiseks korraldatud kahekümne viiest narkootikumide veost Hispaaniast Venemaale toimunud üksnes üks reis ajavahemikul 21.11.2012 kuni 13.02.2013 (VVS kullerina vedas sõidukiga BMW X5 reg nr XXXXXX hašišit peidikutes mahtuvusega vähemalt üle 98 kg). Siinkohal peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb üldjuhul ja esmajoones narkootilise aine müügihinnast maha arvata selle ostuhind, kui viimase kohta on usutavaid andmeid. Samas ei tähenda öeldu seda, et prokuratuur peaks tõendama toimepanija kulude suurust, kui puuduvad vähimad tõenduslikud pidepunktid selle kohta missugusel viisil süüdistatav(ad) ainet soetasid ning missugust hinda selle eest maksti. Riigikohtu praktika kohaselt on sellisel juhul ainuvõimalik võrdsustada sellle aine müügihind kuriteost taotletud kasuga (vt RKKKo 1-18-2232/179 p-d 60-65). Kolleegiumi hinnangul saab arutataval juhul, kus süüdistatavad on eitanud süüks arvatud tegusid, lähtuda eeltoodud Riigikohtu praktikast. Seega on maakohus menetletavas asjas õigesti arvestanud saadud kasumist maha vaid need kulud, mida on uuritud tõenditega olnud võimalik tuvastada. Samuti maakohtus uurituga tõendatud see, et D. Uritskiy elatuski Hispaanias narkootikumidega kauplemisest saadavast tulust, ega omanud töökohta võid muud arvestatavat teenistust, mis viitab eesmärgile teenida narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega suurt varalist kasu. Seega leiab kolleegium kokkuvõtlikult, et süüdistatava D. Uritskiy tegu tuleb subsumeerida KarS § 184 lg 21 järgi ja süüdistatav on pannud teo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. Seega tuleb maakohtu otsus D. Uritskiy süüdimõistmises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi tühistada, rahuldada prokuröri apellatsioon ja mõista D. Uritskiy süüdi KarS § 184 lg 21 järgi suures koguses narkootilise aine käitlemises isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil.

XXIII

J. Medunitsa kaitsjad leiavad, et IL, VVS, VB ja AK poolt toimepandud kuritegudel ei olevat seost J. Medunitsaga. Pealegi tegutses IL grupis VVSga, aga mõisteti 2014. aastal süüdi ühes episoodis, kuid praeguses asjas on heidetud neile ette üksteist episoodi. J. Medunitsa ja IL vahel polevat tuvastatud seoseid enne 09.10.2014 otsust. Esmalt märgib kolleegium, et J. Medunitsa ütlused on maakohtu poolt tõendikogumist kõrvale jäetud, seega ei pea kolleegium võimalikuks arvestada apellatsioonis esitatud J. Medunitsa versioone kokkupuudetest IL, VVS, VB või AKga. Samuti tuleb märkida, et kolleegium nõustus maakohtu kriitilise hinnanguga kuritegeliku ühenduse liikmete VB ja IL ütlustele, sh ei pidanud usutavaks nende versioone J. Medunitsaga seotuse kohta. Seetõttu ei saa arvestada tõendina tunnistajana nn eristaatuses IL väiteid, et ta narkootiliste ainete käitlemiseks koos VVSga olevat ta J. Medunitsa asemel saanud ülesanded tundmatutelt isikutelt (keegi Sergei Venemaalt olevat andnud juhiseid VVS jaoks narkootikumide veoks sõidukiga BMW X5 IL kaudu). IL on uuritud tõendite kohaselt nii J. Medunitsa lähedane tuttav ja sõber kui ka VVS, VB ja D. Urtiskiy tuttav. Lisaks nähtub tõenditest menetetletavas asjas iseloomulik tõik ‒ kuritegeliku ühenduse üks juhtidest J. Medunitsa on ka IL lapse ristiisaks, nagu mitmete teiste ühenduse

127(173)

liikmete laste puhul. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nii J. Medunitsa kui ka IL kaitseväited on ilmselt kooskõlastatud ning on vastuolus muude kogutud tõenditega. Kolleegium ei nõustu kaitsjate väitega, et polevat õige, et J. Medunitsa hoidis kontrolli all VB poolt toimepandud kuriteoepisoode, sest viimasele andis korraldusi T nimeline isik ja ta ei kohtunud Hispaanias J. Medunitsaga. Samuti polevat õige, et Blt leitud märkmed Skype kasutaja „XXX“ kohta viitavad J. Medunitsale. Kolleegium märkis eelnevalt, nõustuvalt maakohtuga, nagu J. Medunitsa ütlusigi ei saa ka VB ütlusi tõendina arvestada. Maakohus hindas põhjendatult ebausaldusväärseks VB ütlusi, milles ta eitas J. Medunitsa seoseid hašiši käitlemisega ning esitas versiooni, et on saanud narkootiliste ainete Hispaaniast Venemaale transportimiseks korraldused ja juhised üksnes Peterburis T nimeliselt isikult (vt otsuse p-d 139-152). Maakohus on põhjendatult leidnud, et nii IL kui ka VB ütlused ei riimu uuritud tõenditega ja on vastuolus kohtus tuvastatuga VB osas tuvastas kohus, et kuritegelikku ühendusse 2015. aastal värvatud VB osales kuritegeliku ühenduse liikmena suures koguses narkootilise aine hašiši käitlemisel, olles võtnud narkokullerina „teatepulga“ üle ASlt vastavalt Sergei Nikolajevi juhistele (kes kooskõlastas neid S. Kuznetsoviga) ning sai hašišivedude teostamiseks ühenduselt kasutamiseks seni AS kasutuses olnud peidikutega sõiduki Audi A5 reg märgiga XXXXXXXXX, mille registeerimisnumbriks VB vahetati reg nr-ks XXXXXXXX (vt otsuse p-d 299-368). J. Medunitsa kaitsjate arvates puuduvad tõendid, millises koguses tegelikult VVS kuritegeliku ühenduse huvides üheteistkümnel korral narkootilist ainet vedas, sest vaid ühel korral tuvastati narkootiline aine. Kolleegium märgib, et maakohus on tuvastanud, et VVS tabati 18.03.2014 Eesti Vabariigi tollikontrolli käigus vähemalt 98 kg narkootilise aine hašiši vedamiselt sõidukiga MBW X5. Maakohus tuvastas, et juba 2012. aastal J. Medunitsa poolt loodud kuritegelikku ühendusse värvatud IL rolliks ühenduse liikmena oli kooskõlastatult J. Medunitsaga korraldada hašiši vedu Hispaaniast Venemaale, milleks kasutati narkokullerina VVS. Lisaks 09.10.2014 otsusest, millest nähtub IL ja VVS süüditunnistamise asjaolud ja fakt KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi, tugines maakohus arutatavas asjas uuritud tõenditele, sh jälitustoimingutega kogutud teabele ja vaatlusprotokollidele ning andmetele VVS piiriületuste kohta. Arutatavas asjas uuritud tõendite alusel tegi kohus kindlaks asjaolu, et tegelikult toimetas VVS IL ja J. Medunitsa teoplaanide kohaselt kuritegeliku ühenduse huvides ajavahemikul 2013. novembrist kuni 2014. aasta veebruarini, s.o enne tema ja IL kahtlustatavana kinnipidamist 18.04.2014, üheteiskümnel korral samamoodi narkootilist ainet hašiš Hispaaniast Venemaale müügiks (vt nt otsuse p-d 482-493). Seega ei vasta tõele J. Medunitsa kaitsjate väide, et asjas puuduvad tõendid IL ja J. Medunitsa seoste kohta kuritegude toimepanemisel nii kuritegeliku ühenduse kui ka kaastäideviijatena suures koguses narkootilise aine hašiši käitlemise kohta. Samuti ei peab kolleegium paljasõnaliseks kaitsjate argumente, et J. Medunitsal puuduvad kokkupuuted AK toimepandud tegudega. Maakohus on tuvastanud uuritud tõenditega AK seose kuritegeliku ühenduse liikmena süüdistuses kirjeldatud kuritegelikku ühendust kui ka suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist puudutavas osas. Maakohus tuvastas, et hoolimata AK viidetest, et eelkirjeldatud narkoveoga on seotud ka Vene Föderatsioonist pärit isik, kellele arutatavas asjas süüdistust esitatud pole, on tuvastatud AK tegevuse otsene seotud J. Medunitsa kuritegeliku ühenduse liikmetega. Nii leidis tõendamist, et AK teostas 2015. aasta detsembris kuritegeliku ühenduse liikmete Sergei Nikolajevi, Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi kohandatud sõidukiga Audi Q5 reg.nr-ga XXXXXXXXXX ühenduse huvides narkovedu. Kriminaalasjas on tuvastatud nii jälitustoimingutega kogutud teabe, Poola Vabariigi õigusasutustelt edastatud tõenditega ning

128(173)

ka AK ütlustega, et kuritegeliku ühenduse liige AK lahkus Eesti Vabariigist 10.12.2015 Hispaaniasse ja omandas seal täpsemalt tuvastamata ajal, kuid enne 24.12.2015 narkootilist ainet hašišit 92,5 kg, mille Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi ehitatud peidikutesse eesmärgiga toimetada narkootiline aine Eestisse. 25.12.2015 peeti AK kinni Poola Vabariigi õiguskaitseasutuste poolt sõidukiga Audi Q5 reg. nr-ga XXXXXXXXXX ning võeti läbiotsimisel sõidukisse peidetud hašiš ära (vt otsuse p-d 77-79, 231-233, 249-250, 500-501, 701, 826-828). Asjaolu, et J. Medunitsa ja valdav osa kuritegeliku ühenduse liikmetest peeti kinni juba 14.12.2015 ei välista seda, et AK jätkas kuriteo toimepanemist, st tegutses kuritegeliku ühenduse huvides narkootilist ainet käideldes edasi, kuni ka tema 24.12.2015 kinni peeti. Seoses J. Medunitsa kaitsjate väidetega, et süüdistuses kirjeldatud VVS ja IL toimetatud varasemate narkovedude osategude puhul veetava narkootilise aine kogust pole tuvastatud märgib kolleegium järgmist. Riigikohtu praktikas on korduvalt tõdetud, et narkootilise aine käitlemise kuriteo tunnuste tuvastamine on võimalik süüdistatava(te) käitumises ka juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada (vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 18, 3-1-1-121-06, p, 13, RKKKo 3-1-1-82-03, RKKKo 3-1-1-51-02, p 7). Eelviidatud Riigikohtu praktikast tulenevalt on maakohus narkootilise aine koguse tuvastamisel kõiki tõendamisreegleid järgides tuvastanud hašiši ebaseadusliku käitlemise suure koguse, millest arutatavas asjas uuritud tõendite kohaselt piisas ilma kahtluseta joobe tekitamiseks enam kui kümnele inimesele KarS § 184 tähenduses. Kolleegium ei nõustu J. Medunitsa kaitjsjate väitega, et otsusest ei selguvat J. Medunitsa teopanus menetletava kuriteo puhul ja S. Kuznetsov, IL, VB, AS, V.V S, Sergei Nikolajev ja S. Matin võisid teguseda ka omapäi ja initsiatiivil. Siinkohal märgib kolleegium, et maakohus on J. Medunitsa süüküsimust vaagides tõendite kogumi alusel tuvastanud J. Medunitsa kui kuritegeliku ühenduse looja ja juhtija olulise teopanuse kõigi kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmiseks toime pandud suures koguses ebaseadusliku narkootilise aine käitlemistegudes. Apellandid kordavad maakohtus kohtuvaidlustes esitatut, millele maakohus on otsuses juba vastuse andnud. Maakohtu otsuses kirjapandu kohaselt leidis tõendamist, et J. Medunitsa juhtis kuritegelikku ühendust ning kõikide süüdistuses kirjeldatud kuritegeliku ühenduse eesmärkide saavutamiseks toime pandud suures koguses narkootilise aine käitlemisteod on toimunud J. Medunitsa korraldamisel ning seega on põhjendatud talle süüks arvata lisaks KarS § 265 lg-s 1 sätesatule ka KarS § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Maakohus leidis põhjendatult, et kohtus uuritud tõendid välistavad võimaluse, et S. Kuznetsov, Sergei Nikolajev, VB, AS, VVS, S. Matin, D. Uritskiy ja R. Verenitš, oleksid suures koguses narkootilise aine hašišiga kauplemiseks korraldatud vedude läbiviimisel tegutsenud iseseisvalt omal initsiatiivil (vt otsuse p-d 500-501). Maakohus tuvastas, et kuritegeliku ühenduse juhtidel oli juhtiv roll ka ühenduse huvides toimunud suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel. Sealhulgas J. Medunitsa andis otse suuniseid D. Uritskiyle ja R. Verenitšile, kes Hispaanias tegelesid muu hulgas hašiši hankimise, pakendamise, kullerite vastuvõtmisega, hašiši sõidukitesse peitmisega kui ka andis S. Kuznetsovi kaudu korraldusi ühenduse Eesti haru juhile Sergei Nikolajevile, kes tegeles narkootilise aine vedude tagamiseks sõidukite hankimise, ümberehitamise korraldamise ja kullerite töö koordineerimisega. Kohus leidis, et J. Medunitsa ja teised süüdistatavad tegutsesid suures koguses narkootilise aine käitlemisel ühise teoplaani alusel kooskõlastatult ning J. Medunitsa oluline teopanus narkootilise aine käitlemisel väljendus juhina suures koguses narkootilise aine hašišiga kauplemise korraldamises ja narkovedusid vahetult teostavate ühenduse liikmete juhtimises (vt otsuse p-d 503-506). Kolleegium nõustub maakohtuga, et sisuliselt hoidis J. Medunitsa kuritegeliku ühenduse juhina oma kontrolli all

129(173)

rahvusvahelist narkootilise aine vedu ning määras kuidas narkovedusid korraldada ja kuidas Hispaaniast soetatud suures koguses hašišit Venemaale müüa, seega tegutses ta kaastäideviijana isikute grupis kaastäideviijana, kuigi vahetult panid narkootilise aine käitlemistegusid toime tema korraldamisel ja juhtimisel kuritegeliku ühenduse liikmed. Maakohus leidis, et seega hoidis J. Medunitsa suures koguses narkootilise aine käitlemise teod ja sündmuste kulgemise enda kontrolli all, mida kinnitavad uuritud tõendid. Järelikult on maakohtu poolt tuvastatuga lükatud ümber J. Medunitsa kaitsjate väited, et tal pole puutumust teiste süüdistatavate poolt toime pandud võimalike narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega. Samuti pole kõnealusel juhul J. Medunitsale süüks arvatud VBga seotud episoodi puhul oluline kaitsjate viidatu, et süüdistatav viibis 2015. aastal juulis Moskvas ega tähtsust asjaolul, et ta ise vahetult narkootiliste ainete omandamise või vedamisega ei tegelenud. Kolleegium selgitas eelnevalt, et pole nõutav, et kaastäideviija realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8).. Isikud tegutsevad ühiselt, kui igast isikust sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. (Vt nt RKKKo 3-1-1-93-05, p 10). Samuti rõhutab kolleegium, et Riigikohtu praktikas on kaastäideviimiseks peetud olukorda, kus kuritegeliku ühenduse juht korraldab ja oraniseerib narkootilise aine käitlemist, andes grupi liikmetele keelatud aine käitlemiseks ülesandeid ja juhiseid narkootilise aine omandamise, vedamise, hoidmise, edasiandmise jne kohta. (RKKKo 3-1-1-57-09, p-d 19.1-20). Samuti leiab kolleegium erinavalt J. Medunitsa kaitsjatest, et kohtus uurituga leidis tõendamist, et J. Medunitsa tegeles muu hulgas enne VB Hispaaniasse saabumist jälitustoimingutega kogutud tõendite kohaselt koos D. Uritskyga raha hankimisega (vt nt otsuse p 268). J. Medunitsa kaitsjad märgivad apellatsioonis, et kuigi maakohus tuvastas kuritegeliku ühenduse suunatuse hašiši käitlemisele, saadi tegelikult kätte vaid VVS, VB ja AK käest katlustatavana kinnipidamisel narkootilist ainet (kaitsjate arvutuse kohaselt 269, 98 kg) ja seega tuleks lähtuda reaalselt leitud aine kogusest ja võtta aluseks minimaalne aine maksumus (kaitsjate arvutuse järgi 134 000), millest omakorda tuleks maha arvata ka kulutused. Kolleegium selgitas juba eelnevalt, et suures koguses narkootilise aine käitlemise kuriteo tuvastamine on võimalik ka juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada (vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 18, 3-1-1-121-06, p, 13, RKKKo 3-1-1-82-03, RKKKo 3-1-1-51-02, p 7). Seega ei nõustu kolleegium J. Medunitsa kaitsjatega, et arutatavas asjas tuleks lugeda tõendatuks üksnes need osateod, milles saadi kullerite tabamisel kätte narkootiline. Järelikult ei päde ka kaitsjate arvutus suures koguses narkootilise ainega teenitud kasumi kohta. Puutuvalt kaitsjate argumenti, et narkootilisega kauplemisest saadud kasumis tuleb arvestada maha kulutused selgitas kolleegium eelnevalt, et kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb narkootilise aine müügihinnast maha arvata selle ostuhind juhul, kui selle kohta on usutavaid andmeid. Kui aga toimepanija eitab teo toimepanemist ja kulude suurust ja puuduvad andmed missugusel viisil süüdistatav(ad) ainet soetasid ning missugust hinda selle eest maksti, siis tuleb võrdustada aine müügihind kuriteost taotletud kasuga (vt RKKKo 1-18-2232/179 p-d 60-65). Kolleegium nendib, et kõnealusel juhul on tegu Riigikohtu poolt viidatud olukorraga, kus valdav osa süüdistatavatest sarnaselt J. Medunitsaga eitas täielikult kuriteo toimepanemist ega avaldanud, millise hinnaga suures koguses hašišit Hispaaniast soetati ja millise kasumlikkusega narkootilist ainet Venemaa ostjatele müüdi või ja milliseid kulutusi narkootikumidega kauplemisel kuritegelik ühendus kandis, mis tuleks tuludest maha arvata, mis võimaldaks võrdustada aine potentsiaalse müügihinna taotletud kasuga. Arutataval juhul on maakohus pidanud siiski võimalikuks kuritegeliku ühenduse kogukasumist, s.o ca 4,96 miljonist arvata maha need kulused, mida uuritud tõendite kaudu oli teataval määral võimalik

130(173)

tuvastada, sh kütuse, narkoveoks soetatud sõidukite ja nende ümberehitamise kulud ja kulleritele makstava tasu (vt nt otsuse p-d 802, 803, 804, 805, 806). Samuti möönis maakohus, et kõnealusest kasumisummast said eeldatavasti osa Venemaal kuritegeliku ühenduse hašišit edasimüüvad isikud. Samas tuvastas maakohus, süüdistatava J. Medunitsa, S. Kuznetsovi, Sergei Nikolajevi, R. Verenitši tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 184 lg 2 1 järgi suure varalise kasu saamise eesmärgil, sest iga kõnealune grupi liige seadis eesmärgiks suure varalise kasu saamise ehk taotles isiklikult varalist kasu 40 000 eurot ületavas määras. Kolleegium ei nõustu J. Medunitsa kaitsjate väitega, et maakohus rikkus KrMS § 268 lg 5 sätteid, märkides otsuses, et kuritegeliku ühendus käitles kokku ca 2480 kilogrammi hašišit, kuigi süüdistusaktis leiti, et hašiši kogus oli 296 kuni 2392 kilogrammi. Kolleegium ei leia, et arutatavas asjas oleks maakohus tuginenud faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud või mis oluliselt erineb süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Kolleegium nendib, et süüdistusaktis on arvutuslikult leitud, et kuritegeliku ühenduse kahekümne viie narkootilise aine käitlemisteoga kokku veeti Hispaaniast omandatud narkootilist ainet Venemaale müügiks kokku ca 2392 kilogrammi. Süüdistuskõnest nähtuvalt prokuröri arvutuste kohaselt moodustab veetud narkootilise aine kogumaht 2480 kg, millega maakohus otsuses on nõustunud. Seega ei saa kõnealusel kohtule heita ette süüdistuse piiridest väljumist. Süüdistusaktis märgitud 296 kg ei mõjuta maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid selle kohta, et kuritegeliku ühenduse huvides käideldi kokku kahekümne viiel korral narkootilise aine veoga ca 2480 kg narkootilist ainet. XXIV J. Medunitsa kaitsjad ei nõustu süüdistatava vara suhtes kohaldatud konfiskeerimise ja asenduskonfiskeerimisega ja peavad maakohtu põhjendusi selles osas ühekülgseks kokkuvõtvalt järgmisel põhjusel. Kohus ei arvestanud põhjendamatult süüdistatava ütlusi legaalse sularaha ja sissetulekute kohta; kahtlustatavana kinnipidamisel ei leitud J. Medunitsalt suuri summasid, mis viitaks suurele narkootikumide käitlemisest saadud tulule; Konfiskeerimise asendamise summa pole proportsionaalne, sest kaitsjate arvates tuleb arvestada reaalselt kätte saadud narkootikumide kogusega; otsuses pole jälgitav kuidas kujunes J. Medunitsalt konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetud 750 000 eurot; kohus ei ole arvestanud kaitsjate vastuväiteid ja tõendeid, et J. Medunitsa võttis laenu ja sai agendilepingu alusel raha 1 366 822,60 eurot Eesti ja Venemaa krediidiasutustelt; süüdistatavalt arestitud Porsche kuulus tema isale GMle ja oli soetatud tema vahenditega; Konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud summast tuleks maha arvata konfiskeeritud vallasasjade väärtus; J. Medunitsa varalise seisundi kindlakstegemisel pole arvestatud J. Medunitsa sularahas saadud sissetulekuid ja laene ning Hispaania sissetulekuid, sh varalist seisundit kajastav dokumentide vaatlusprotokoll ei ole iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes; prokuratuur ei ole esitanud tõendeid, mis annaks eeldada, et vara on soetatud kuritegude toimepanemise tulemusena ja asjaolu, et J. Medunitsa pole sissetulekuid deklareerinud ei anna alust selliseks järelduseks. Nõustuda ei saa kaitsjate taotlusega arvestada J. Medunitsa ütlusi tema vara legaalse päritolu kohta. Kolleegium eelnevalt juba märkinud (vt otsuses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse käsitlemist), et nõustub maakohtu hinnanguga, et J. Medunitsa ütluste ebausaldusväärsuse tõttu tuleb need tõendikogumist kõrvale jätta, milliseid põhjendusi siinkohal ei korrata. Nõustuda ei saa kaitsjatega, et maakohtu põhjendused J. Medunitsa vara konfiskeerimiseks on ühekülgsed. Maakohus on piisava põhjalikkusega maakohtu otsuses analüüsinud tõendeid, mis kinnitavad asjaoludele, süüdistatava (ja tema leibkonna) sissetulekud pärinesid valdavalt mittelegaalsetest allikatest ning legaalne sissetulek ei olnud vara omandamiseks piisav.

131(173)

Seejuures on kohus arvesse võtnud tõendeid, mis kinnitavad J. Medunitsale süüks arvatud KarS § 256 lg 1 ja § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritud kuritegusid, mille asjaolud ja olemus lubavad eeldada lisaks J. Medunitsa legaalsete sissetulekute vähesusele, et süüdistatava vara on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo tulemusena. Ekslik on kaitsjate seisukoht, et prokuratuur pole selliseid tõendeid esitanud. Maakohtus uuritu kinnitab vastupidiselt, et esitatud tõendikogum sisaldab tõendeid J. Medunitsa toimepandud kuritegude kohta, sh suure varalise kasu saamise eesmärgil suures koguses narkootilise aine käitlemise ning kuritegeliku ühenduse raames toimetatud hašišiga kauplemise kohta, aga samuti tõendeid, mis kinnitavad, süüdistatava legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevust. Maakohus ei ole võtnud süüdistatava vara päritolu hindamisel arvele üksnes 03.12.2015 vaatlusprotokolli ja selle aluseks olevaid kirjalikke tõendeid, vaid on tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et J. Medunitsa sissetulekud ei olnud legaalset päritolu. Kaitsjad jätavad tähelepanuta kohtupraktikas omaksvõetu, et kui on tõendatud faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toimepannud süüdistatava varanduslik olukord või elatustase ei vasta tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama (RKKKm 3-1-1-10-16, p 14). Eelkirjeldatud juhul saab süüdistatav oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse, mida aga praegusel juhul süüdistatava esitatud väited ja kaitsjad teinud ei ole. Ebaõige on kaitsjate etteheide, et maakohus on jätnud tähelepanuta kaitsjate esitatud tõendid, millega taotleti tõendada J. Medunitsa legaalseid sissetulekuid või vara pärinemist neist. Maakohus on kõnealused kaitsjate poolt kohtumenetluses esitatud tõendid vastu võtnud, sh kaitsjate esitatud täiendavad tõendid, mida kasutas menetleja 03.12.2015 vaatlusprotokolli alusandmetena. Viimati esitatuid on maakohus ka J. Medunitsa legaalsete sissetulekute ja varandusliku erinevuse olukorra tuvastamisel arvestanud. Maakohus tuvastas kokkuvõtvalt, et jaanuarist 2011 kuni septembrini 2015 oli J. Medunitsal varjatud allikatest pärinevaid sissetulekuid vähemalt 534530,96 euro ulatuses, sh pangakontodele laekunud tuvastamata päritolu sularahasissemaksetena 284 800 euro ulatuses (koos V. Meusi pangakontodele laekunud summadega moodustasid sularahasissemaksed 468370 eurot). J. Medunitsa kogu leibkonna varjatud allikatest pärinevad sissetulekud moodustasid vähemalt 788 176,91 eurot. Kohus analüüsis ka neid asjaolusid, mis kinnitasid süüdistatava elustiili ning iseloomustasid tema vara ja suurt sularahakäivet (vt otsuse p-d 509513 ja 1232-1252). Seega ei nõustu kolleegium kaitsjatega, et maakohtu otsusest pole jälgitav, kuidas kohus jõudis J. Medunitsalt laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetava 750 000 euro suuruse summani. Eeltoodust tulenevalt ei pea kolleegium põhjendatuks ka kaitsjate alternatiivset taotlust J. Medunitsalt konfiskeerimise asendamise korras riigituludesse väljamõistetava summa vähendamiseks. Kolleegium ei nõutu kaitsjate paljasõnalise argumendiga, et J. Medunitsal deklareeritud tulude puudumine ei saavat anda alust järelduseks, et tal on varjatud allikatest sissetulekuid, samuti ei saa nõustuda, et J. Medunitsa varalise seisu kontrollimisel peaks arvestama sissetulekuid, mis pole kontrollitavad või pärinevad teadmata allikatest ja sularahast või Venemaa krediidiasutustest. Kolleegium viitab siinkohal, et Maksu- ja Tolliameti andmetel puudusid J. Medunitsal jaanuarist 2011 kuni septembrini 2015 maksustatavad tulud ja süüdistatav ei deklareerinud ka välismaiseid tulusid. Samuti ei nõustu kolleegium kaitsjate argumendiga, et maakohtu poolt KarS § 832 ja § 84 alusel välja mõistetud summa pole proportsionaalne, sest ei vasta kinnipidamistel kätte saadud narkootilise aine koguse väärtusele. Kaitsjad jätavad tähelepanuta, et kohtupraktika kohaselt ei pea erinevalt KarS § 831 alusel konfiskeeritavast olema menetletava süüteoga individualiseeritav seost, vaid KarS § 832 alusel on võimalik konfiskeerida isiku kogu vara või osa sellest. Seega võib laiendatud konfiskeerimise eelduste täidetuse korral selle objektiks olla iga ese, mis kuulub

132(173)

laiendatud konfiskeerimise adressaadi vara hulka, kui selle konfiskeerimine ei ole välistatud KarS § 831 lg 1 ls 2 või lg 11 ls 2 alusel (vt nt RKKKm 3-1-1-10-16, p 41). Seega ei pea kolleegium põhjendatuks ka kaitsjate taotlust, et laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetud summast tuleks maha arvata vara, s.o J. Medunitsalt läbiotsimisel ära võetud ja arestitud esemete väärtus, mille osas maakohus kohaldas vara laiendatud konfiskeerimist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõnealuste (otsuse resolutiivosa p-s 16 loetletud) esemete puhul on täidetud laiendatud konfiskeerimise eeldused. Kolleegium ei nõustu J. Medunitsa kaitsjate väidega, et süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud sõiduauto Porsche Panamera on soetatud legaalsete vahendite arvelt. Kõnealust kaitsjate poolt esitatud väidet on maakohus otsuses põhjalikult käsitlenud ja selle ümber lükanud. Kolleegium maakohtu seisukohti ei pea vajalikuks korrata (vt otsuse p-d 1237-1243). Kolleegium märgib vaid täiendavalt, et nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et kõnealuse sõiduki kohta kogutud tõendid viitavad, et seegi pole soetatud legaalsete sissetulekute alusel ning süüdistav ja kaitsja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid, mis maakohtu seisukoha kummutaks. Kolleegium ei nõustu kaitsjate etteheitega, et maakohus jättis tähelepanuta kaitsjate esitatud tõendid J. Medunitsa vara ja sissetulekute kohta. Maakohtu otsusest nähtuvalt analüüsis kohus kaitsjate esitatud täiendavaid tõendeid J. Medunitsa varandusliku seisu kohta, kuid ei pidanud neid asjakohaseks ega lubatavaks, millise seisukohaga kolleegium soostub (vt otsuse p 188, lk-d 98-101 ja otsuse p-d 189-192, 195-196 ning otsuse p 1235). Kolleegium märgib, et KrMS § 3051 lg 3 kohaselt ei ole välistatud, et maakohus võtab tõendi vastu, kuid tunnistab selle lubamatuks kohtuotsuse tegemisel, nagu otsusest nähtuvalt kohus J. Medunitsa kaitsjate mitmete täiendavate tõendite puhul tegi. Samas on kohus otsusest nähtuvalt siiski arvestanud J. Medunitsa varalise seisu ja sissetulekute hindamisel neid kaitsjate esitatud täiendavaid tõendeid, mis on süüdistuse tõendiks oleva vaatlusprotokolli lisad, mille alusel menetleja tuvastas J. Medunitsa sissetulekud. Samuti peab kolleegium põhjendatuks ja seaduslikuks ka maakohtu otsustust konfiskeerida KarS § 832 § 256 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel J. Medunitsalt 14.12.2014 läbiotsimisel Hispaaniast ära võetud sularaha 213 dollarit ja 9050 eurot, mis on kantud prokuratuuri tagatiskontole. Süüdistatava J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul leiavad, et maakohus ei oleks tohtinud süüdistatava karistamisel arvestada koosseisuvälise raskendava asjaoluna KarS § 58 p-s 1 sätestatud omakasu motiivi, sest J. Medunitsa mõisteti süüdi KarS § 184 lg 21 järgi suures koguses narkootilise aine käitlemises isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kaitsjate arvates rikkus maakohus sellega KarS §-s 59 sätestatud vastutust raskendava asjaolu korduva arvestamise keeldu, sest raskendav asjaolu on kirjeldatud süüteokoosseisu tunnusena. Kolleegium kaitsjatega ei nõustu. Maakohtu otsusest nähtuvalt leidis kohus (vt otsuse p 1167), käsitledes kuritegeliku ühenduse liikmetele mõistetavaid karistusi muu hulgas, et süüdistatavate süü suurust mõjutavad arutatavas asjas sarnased asjaolud. Maakohus leidis, et kuritegeliku ühenduse liikmetest süüdistatavad on tegutsenud sooviga kuritegevusega rikastuda ja suures koguses narkootiliste ainete käitlemise eesmärgil loodud kuritegeliku ühenduse liikmeks olemine seda võimaldas. Seega leidis maakohus, et i süüdistatavate puhul esineb koosseisuväline karistust raskendav asjaolu ‒ tegutsemine omakasu ajendil. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud koosseisuvälise raskendava asjaoluna omakasu motiivi KarS § 184 lg 21 kuriteo eest karistamisel. Otsusest nähtuvalt on kohus pidanud silmas kuritegeliku ühendusega seotud kuritegusid. KarS § 255 ja § 256 järgi kvalifitseeritavate kuritegude koosseisutunnuseks ei ole omakasu. Seega ei nõustu kolleegium J. Medunitsa kaitsjatega, et maakohus rikkus praegusel juhul koosseisuasjaolu korduva arvestamise keeldu.

133(173)

XXV Süüdistatava S. Kuznetsovi ja tema kaitsja Sven Sillar taotlevad süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 184 lg 21 ja § 256 lg 1 järgi süüks arvatud kuritegudes. Süüdistatav S. Kuznetsov leiab, et edasikaebamiseks ette nähtud 15 päeva oli liiga lühike aeg niivõrd mahuka otsusega tutvumiseks ja kuna ta ei suutnud tervet süüdistuse mahtu läbi analüüsida, peaks ringkonnakohus toetuma apellatsioonimenetluses süüdistatava poolt maakohtus 27.05.2019 tõkendiküsimuse arutamisel esitatud kirjalikele seisukohtadele. Samuti olevat maakohus jätnud talle saatmata kohtuprotokollide salvestised CD plaadil. Ringkonnakohus selgitab, et puudub seaduslik alus tugineda otsuse tegemisel apellatsiooni välistele taotlustele, st süüdistatava poolt 27.05.2019 maakohtule (asja arutavale esimesele kohtukoosseisule) esitatud seisukohtades sisalduvatele võimalikele väidetele, mille sisu süüdistatav apellatsioonis ei ava. Ringkonnakohtus toimub kriminaalasja arutamine üksnes esitatud kaebuse piires. Seega saab kolleegium süüdistatava suhtes langetatud otsuse õiguspärasust kontrollida süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonides esitatud väidete alusel. Süüdistatava etteheitele, et kohus jättis talle saatmata istungiprotokollide salvestised CD plaadil märgib kohus, et KrMS § 1561 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse pooltel on õigus saada kohtuistungi protokolli koopia ja helisalvestamise korral ka salvestis. Süüdistatavate kaitsjatele on kõik kohtuistungiprotokollid tehtud e-toimikus nähtavaks elektrooniliselt. Seega oli süüdistatava(te)l soovi korral võimalik tutvuda protokollidega ka kaitsja(te) vahendusel. Süüdistatava kaitsja S. Sillar märgib apellatsioonis, et apellant ei püüa lükata ümber, et narkootikumide käitlemist ja Hispaaniast selle transportimist Venemaale ei toimunudki, vaid vaidlustab S. Kuznetsovi vahelüliks olemise Hispaanias ja Eestis tegutsenud kurijategijate suhtluses, sest sellist süüdistuse hüpoteesi toetavad tõendid puuduvad. Kolleegium märgib esmalt, et kaitsja on apellatsioonis läbivalt nimetanud arutatavas asjas kuritegeliku ühenduse poolt käideldud narkootilist ainet kokaiiniks. Kolleegium eeldab, et kaitsja läbiv eksimus narkootilise aine nimetamisel ei tähenda siiski seda, et kaitsja oleks jätnud tähelepanuta, et tema kliendile on arutataval juhul süüks arvatud suures koguses narkootilise aine hašiši käitlemist. Seega arvestab kolleegium apellatsiooni väidetele vastates, et kaitsja pidas siiski silmas hašišit. Kolleegium nendib, et sarnaselt R. Verenitši ja D. Uritskiy kaebustega on süüdistatav S. Kuznetsov esitanud apellatsioonis oma versiooni süüdistuse asjaoludest ning ka S. Kuznetsovi kaitsja on võtnud aluseks S. Kuznetsovi poolt ristküsitluses andud ütlused. Kolleegium märgib esmalt, et kaitsja ja süüdistatav on jätnud tähelepanuta, et maakohus jättis S. Kuznetsovi ütlused tervikuna tõendikogumist kõrvale. Maakohus on põhjalikult ja jälgitavalt otsuses selgitanud sellist otsustust ning põhjendanud, miks süüdistava ütlusi tuleb käsitleda ebausaldusväärsete ja eluliselt mitteusutavatena (vt otsuse p-d 606-669). Maakohtu seisukoha seaduslikkust süüdistatava ütluste tõendina kõrvalejätmise kohta on kolleegium otsuses juba eelnevalt põhjendanud. Samuti märgib kolleegium, et S. Kuznetsov ja tema kaitsja on apellatsioonides esitanud valdavalt samu väiteid ja argumente, mida esitasid kohtuvaidlustes. Kuna sellistele väidetele on maakohus otsuses juba vastanud ning kolleegium on käsilolevas otsuses asunud seisukohale, et maakohus ei ole eksinud tõendite hindamise reeglite vastu, ei pea kolleegium vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel korrata maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid. Lisaks tuleb märkida, et käsiloleva otsuse eelnevates osades on kolleegium juba võtnud seisukoha süüdistatava ja kaitsja apellatsioonis esitatud väidete kohta KarS § 256 ja § 184 lg 21 järgi S. Kuznetsovile süüks arvatud asjaolude kohta, käsitledes neid ühiselt teiste kaassüüdistatavate ja nende kaitsjate apellatsioonides esitatud apellatsioonides esitatuga.

134(173)

Seega järgnev puudutab neid apellantide väiteid, mis ei ole leidnud käsitlemist otsuse muudes osades. Kolleegium ei nõustu kaitsja ja süüdistavaga, et maakohus on põhjendamatult hinnanud kriitiliselt SOi ütlusi. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus jälgitavalt põhjendanud, miks ei saa SOi ütlusi pidada usaldusväärseks ja neisse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest need ei haaku asjas uuritud muude tõenditega. Süüdistatav ja kaitsja heidavad maakohtule ette, et SOi nimetatakse otsuses nn eristaatuses tunnistajaks. Kõnealusel juhul aga nimetatud asjaolu SOi ütluste ebausaldusväärseks hindamisel tähtust ei oma, vaid oluline on maakohtu põhjendus, et süüdistatava ütlused süüdistuses kirjeldatud asjaolude kohta on vastuolus kohtu poolt muude tõendite alusel tuvastatuga. Süüdistatav ja tema kaitsja leiavad, et kohus on moonutatult käsitlenud tõenditest ilmnevat suhtlust J. Medunitsa ja S. Kuznetsovi vahel, samuti suhteid SOiga. Apellandid leiavad, et tegelikult pole S. Kuznetsov täitnud mingeid J. Medunitsa korraldusi või soove ja nende vahel on vaid sõbrasuhted, samuti olid nad osanikud OÜ-s A ja pidasid seetõttu vestlusi rahateemadel. Süüdistatav rõhutab, et SO ja J. Medunitsa on tema laste ristiisad. Kaitsja märgib, et kohus on ekslikult 07.06.2016 jälitustoimingu protokolli pinnalt leidnud, S. Kuznetsov saab korraldusi J. Medunitsalt. Kolleegium kordab seoses eeltoodud väidetega, et need rajanevad süüdistatava ütlustele, mis on tõendikogumist välja jäetud. Lisaks kordab kolleegium varem öeldut, et kõnealusel juhul on süüdistatav ja kaitsja noppinud kohtuotsusest välja ja käsitlenud maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid eraldiseisvalt, arvestamata maakohtu poolt tõendite kogumi alusel tuvastatud tervikpilti. Erinevalt apellantidest on maakohus hinnanud tõendeid kogumis ning kujundanud siseveendumuse alusel seisukoha süüdistuses kajastatud asjaolude ja sündmuste kohta tervikuna ning selle alusel jõudnud õigele järeldusele S. Kuznetsovile süüks arvatud tegude tegude tõendatuses. Maakohus on hinnanud seejuures kogumis muude tõenditega ka jälitustoimingutega kogutud teavet ning tõele ei vasta kaitsja väide, et jälitustoimingu protokollist ei nähtu J. Medunitsa poolt S. Kuznetsovile korralduste edastamist (vt nt prokuröri vastuses viidatud 10.02.2015, kell 11.03 kõnet). Maakohus on otsuses kajastatud põhjaliku tõendite analüüsi tulemusena jõudnud järeldusele, et tuvastatud on süüdistuse asjaolud, et J. Medunitsa värbas S. Kuznetsovi kuritegelikku ühendusse, mille tegevus oli suunatud suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikule käitlemisele hiljemalt 2013. aastal ja mis tegeles Hispaaniast soetatud narkootikumidega kauplemisega, mida veeti Venemaale. Maakohtu tuvastatuga on lükatud ümber apellantide väidetu, et J. Medunitsa ei andnud S. Kuznetsovile korraldusi ja juhiseid. Asjaolu, et J. Medunitsa ja S. Kuznetsov olid perekondlikult lähedalt seotud, ei lükka ümber kohtu poolt tuvastatut selle kohta, et nad olid seotud ka arutatavas asjas menetluse esemeks olevate ühiste kuritegude toimepanemise kaudu. Kohus tuvastas, et S. Kuznetsov juhtis koos J. Medunitsa ja Sergei Nikolajeviga kollegiaalselt kuritegelikku ühendust ja koordineeris ühenduse huvides toimetatavat suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist. Kohtus uuritu kohaselt oli S. Kuznetsovi ülesandeks edastada vastavalt kuritegeliku ühenduse territoriaalsele paiknemisele J. Medunitsa juhised ja narkootilise aine käitlemiseks vajalik info ühenduse Eesti haru juhile Sergei Nikolajevile. Uuritud tõendite kohaselt oligi S. Kuznetsov see, kes J. Medunitsaga kooskõlastatult Sergei Nikolajevi kuritegelikku ühendusse värbas. Samuti on maakohtu otsusega lükatud ümber süüdistatava ja kaitsja väited, maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas S. Kuznetsov koordineeris VB ja AS kuritegusid või oli seotud AKga. Ka nendele apellantide väidetele on maakohus vastanud põhjendades uuritud tõendite alusel, et S. Kuznetsov pani suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise teod suure varalise

135(173)

kasu saamise eesmärgil toime kaastäideviijana isikute grupis vastavalt kokkuleppele kuritegeliku ühenduse juhtida väljatöötatud teoplaani alusel. Seejuures tuvastas kohus, et S. Kuznetsovil oli kuritegeliku ühenduse ühe juhina kollegiaalselt J. Medunitsa ja Sergei Nikolajeviga koordineeriv roll ühenduse eesmärkide täitmiseks toimetatavas narkootikumidega kauplemises. Seejuures edastas S. Kuznetsov J. Medunitsalt saadud juhiseid Sergei Nikolajevile, kes edastas need omakorda ühenduse liikmetele, kes teostasid vahetult narkootilise aine vedamist või kohandasid narkoveoks sõidukeid (vt lisaks eelnevalt viidatule ka otsuse p-d 712-722). Samuti tuvastas maakohus, et S. Kuznetsov soovis lisaks kuritegeliku ühenduse eesmärkidele täitmisele teenida ka ise suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseaduslikust käitlemisest suurt varalist kasu (vt otsuse p-d 716-721). Maakohus on otsuses S. Kuznetsovile KarS § 256 lg 1 ja § 184 lg 21 järgi süüks arvatud tegude asjaolusid põhjalikult analüüsinud nii otsuse osas, mis käsitleb kuritegelik ühenduse süüdistusi puudutavate asjaolude tõendatust (vt nt otsuse p-d 197-282 ja 369-418), kui ka ühenduse raames toimepandud narkootilise aine käitlemistegude tõendatust analüüsides (vt otsuse p-d 283-368 ja 602-723). Kolleegiumi hinnangul on maakohus jõudnud tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et S. Kuznetsov pani toime nii KarS § 256 lg 1 kui ka § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritavad teod kavatsetult. XXVI Süüdistatav S. Kuznetsov ja tema kaitsja S. Sillar leiavad, et maakohus on põhjendamatult mõistnud süüdistatavalt mõista välja laiendatud konfiskeerimise asendamise korras 198 673, 89 eurot KarS § 832 lg 1, § 84 ja § 256 lg 2 p 2 alusel. Apellandid heidavad ette, et maakohus on konfiskeerinud prokuratuuri eksliku arvamuse alusel IKlt sõiduki Mercedes Benz E320 reg nr-ga XXXXXX KarS § 832 lg 2 p 1 ja KarS § 256 lg 2 p 2 alusel. Süüdistatav on esitanud omapoolse selgituse kõnealuse sõiduki soetamise asjaolude kohta, jättes tähelepanuta, et maakohus on süüdistatava ütlused tõendikogumist ebausaldusväärsetena kõrvale jätnud ning nendega arvestada arvestada ei saa. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kõnealuse sõiduki suhtes laiendatud konfiskeerimist kohaldades eksinud. Ainetu on süüdistatava väide, et maakohus ei kontrollinud sõidukit Mercedes Benz E320 reg märgiga XXXXXX konfiskeerides selle soetamise asjaolusid. Otsusest nähtuvalt analüüsis kohus tõendeid, mis kinnitavad asjaolusid, millele tuginedes on alust eeldada, et S. Kuznetsov sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena, sh et kõnealune sõiduk on soetatud sellise vara arvel (vt otsuse p-d 1264-1284). See tähendab, et maakohus tuvastas süüdistatava legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdlemise kohta uuritud tõendite alusel, et S. Kuznetsovi konfiskeeritav vara pärineb eeldatavalt varsematest kuritegudest, sh vaidlusalune sõiduk. Maakohus tuvastas, et sõiduk Mercedez Benz E320 CDI 4MATIC, reg märgiga XXXXXX (endise registreerimismärgiga XXXXXX) registreeriti S. K abikaasa IK nimele alates 09.12.2013. Sõiduki 18.04.2013 müügilepingust nähtuvalt soetas IK sõiduki Mercedes-Benz, mille müügihind 15 000 eurot tasuti J. Medunitsa arvelduskontole ning järelmaksu lepingu tingimustest nähtuvalt oli esimene osamakse 10 000 eurot ja igakuine osamakse 99,70 eurot. Maakohus analüüsis muu hulgas J. Medunitsa, S. Kuznetsovi ja IK vahelisi tehinguid, mille asjaolusid kolleegium ei pea vajalikuks üle korrata. Süüdistatava etteheited maakohtule, et kohus pidas põhjendamatult sõidukitega tehtud tehinguid kahtlasteks, ei oma vara laiendatud konfiskeerimise otsustuse tegemise seisukohalt arutataval juhul tähtsust. 04.12.2015 vaatlusprotokollist ja sellele lisatud dokumentidest nähtuvalt ei olnud seisuga 04.12.2015 S. Kuznetsov ühegi sõiduki omanik ega vastutava kasutaja ja IK nimele oli registreeritud alates 09.12.2013 Mercedes Benz E320 CDI 4MATIC, reg märgiga XXXXXX (endise märgiga XXXXXX).

136(173)

Kolleegiumi hinnangul kohaldas maakohus põhjendatult IK nimele registreeritud abikaasade ühisvarasse kuuluva sõiduki suhtes laiendatud konfiskeerimist, kuna arvestades maakohtu poolt tõendite kogumi alusel tuvastatud S. Kuznetsovi ja IK varalist seisu aastatel 2011 kuni 2015 ning väga nappi sissetulekut, ei ole võimalik, et IK ja S. Kuznetsov oleksid saanud 2013. aastal soetada sõiduki muul viisil kui kuritegelikul teel saadud vara arvelt. Kolmanda isiku IK kohtus antud ütluste kohaselt finantseeris sõidukiga seotud makseid S. Kuznetsov. Samas on tuvastatud asjaolu, et sõiduki omandamise ajal 2013. aastal ning liisingu perioodil puudusid nii IKl kui ka S. Kuznetsovil sellised sissetulekuallikad, mis võimaldanuks legaalsete sissetulekute arvel sõidukit omandada (vt otsuse p-d 672-673). Seega kohaldas maakohus põhjendatult konfiskeerimist Harju Maakohtu määrusega arestitud IKle kuuluva sõiduki Mercedez Benz E320 CDI 4MATIC, reg märgiga XXXXXX suhtes. Kolleegium ei nõustu S. Kuznetsovi väidetuga, et maakohus jättis põhjendamatult legaalsete sissetulekutena arvestamata tema pangakontole 2012. novembrist kuni 2014. juunini laekunud maksed töötasuna. Kriminaalasjas uuritud tõendite kohaselt laekus S. Kuznetsovi pangakontole pangakontole 2012. aastal N corp.-lt raha selgitusega „palk oktoober“; 2013. detsembrist kuni aprillini laekus A LLC-lt raha selgitusega „palk“ (kokku 11 500 eurot) ning 2013. maist kuni 2014. juunini P S.Alt laekus samuti raha selgitusega „palk“ (kokku 32 199,5 eurot). Kõnealused laekumised kokku 45 999,5 eurot arvestati aga kolleegiumi hinnangul põhjendatult mittelegaalsete tulude hulka, sest kriminaalasjas uuritud tõendite kohaselt ei ole süüdistatav sel perioodil reaalselt tööd teinud. Maksu – ja Tolliameti andmetel puudusid S. Kuznetsovil maksustatavad tulud perioodil 2011-2015, samuti ei deklareerinud süüdistatav välismaiseid tulusid ning puuduvad andmed talle dividendide maksmise kohta. Süüdistatava arvates tegi maakohus valed järeldused GŠ ütlustest, kui ei uskunud tunnistaja öeldut, et ta hoiab sularaha tütre käes. Seega konfiskeeris maakohus alusetult läbiotsimisel leitud 12500 eurot ja 900 USA dollarit kuritegeliku sissetulekuna. Kolleegium märgib, et süüdistatav jätab tähelepanuta, et maakohus jättis ebausaldusväärsena kõrvale nii S. Kuznetsovi kui ka GŠ ütlused kõnealuse sularaha osas ning põhjendas miks kõnealuste summade kuulumine GŠle ei ole usutav. Kohus põhjendas ka seda, et kõnealuse sularaha kuulumist tunnistajale ei kinnita ka tunnistaja ZŠ ütlused (vt otsuse p-d 108-112, 106-107). Seega konfiskeeris maakohus põhjendatult kõnealuse sularaha KarS § 832 lg 1, § 256 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel. Samuti peab kolleegium sarnaselt maakohtuga paljasõnaliseks ja ebausaldusväärseks S. Kuznetsovi ütlusi süüdistatava ja tema venna rahaliste suhete kohta ja selgitusi raha laenamise ja tagasimaksmise kohta (vt otsuse p-d 609,660-665,669). Süüdistatav leiab, et maakohus on valesti tõlgendanud IK ütlusi seoses kindlustushüvitise kompensatsiooniga 17 000 eurot, mis laekus kindlustusjuhtumi eest sõidukiga Mercedes Benz reg nr-ga XXXXXX. Kolleegium märgib, et kõnealust kindlustushüvitise kompensatsiooni on 04.12.2015 ja 10.01.2016 dokumentide vaatlusprotollidest ning neile lisatud dokumentidest nähtuvalt juba arvestatud S. Kuznetsovi sissetuleku ja elatustaseme võrdlemisel (kd 1, tl 139177 ja 178-208). Nii nähtub 04.12.2015 vaatluse p-s 9 kajastatud andmetest, et 2014. aastal laekus kindlustushüvitis 17116,86 eurot (kd 1, tl 144-146). Kuna tõenditest nähtuvalt on kõnealust hüvitist arvestatud S. Kuznetsovi varalise seisundi analüüsimisel, puudub vajadus vähendada S. Kuznetsovilt laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetud summa suurust. Kokkuvõtvalt nähtub uuritud tõendite alusel tuvastatust, et S. Kuznetsovil oli varjatud allikatest pärit sissetulekuid perioodil jaanuarist 2011 kuni septembrini 2015 kokku vähemalt 162 946, 69 eurot ja leibkonna varjatud allikatest pärit sissetulekud moodustasid samal perioodil vähemalt 225 674, 27 eurot.

137(173)

Seega tuvastas maakohus õigesti, et S. Kuznetsov pani toime KarS § 256 lg 1 ja § 184 lg 2 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, mis oma olemuselt ja tuvastatud asjaoludelt annavad koostoimes tõendatud erinevusega S. Kuznetsovi ja tema leibkonna legaalsete tulude ja varalise seisundi vahel aluse põhjendatult eeldada, et süüdistatav on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Maakohus tuvastas, et kuritegeliku ühenduse ühe juhina elatus S. Kuznetsov valdavalt kriminaalsest tegevusest vähemalt 20112015 aastatel. Järelikult on maakohus tuvastanud asjaolud, millele tuginedes saab eeldada, et S. Kuznetsov sai vara kuriteoga. Järelikult on maakohus põhjendatult mõistnud süüdistatavalt välja laiendatud konfiskeerimise asendamise korras 198 673, 89 eurot KarS § 832 lg 1, § 84 ja § 256 lg 2 p 2 alusel.

XXVII

Süüdistatavate J. Medunitsa, S. Kuznetsovi ja Sergei Nikolajevi kaitsjad taotlevad süüdistatavate õigeksmõistmist KarS § 256 lg 1 järgi esitatud süüdistustes. D. Uritskiy ja R. Verenitš ja nende kaitsjad ning Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi kaitsjad taotlevad süüdistatavate õigeksmõistmist KarS § 255 lg 1 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumises. Kõik apellandid leiavad, et süüdistuses ja maakohtu otsuses on eiratud kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti kuritegeliku ühenduse tunnuste sisustamisel ja maakohtu tuvastatud süüdistuse asjaolud neid tunnuseid ei täida. Kaitsjad osutavad kohtupraktikale (eeskätt Riigikohtu otsusele asjas nr 1-16-6452), milles kirjapanduga ei olevat kuritegeliku ühenduse süüdistused ega otsus kooskõlas. Seega taotlevad apellandid, et ringkonnakohus annaks kogutud tõenditele erineva maakohtust hinnangu. Kolleegium selgitas eelnevalt kohtupraktikas omaksvõetut põhimõtet, mille kohaselt saab ringkonnakohus jõuda uuritud tõendite alusel maakohtust erinevale järeldusele vaid juhul, kui tuvastab maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis on viinud kohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul uurimisel tuvastatud faktiliste asjaoludega. Arutataval asus kolleegium juba eelnevalt otsuses seisukohale, et maakohus ei ole tõendite hindamisel vigu teinud ning on süüdistuses kirjeldatud sündmuste faktilised asjaolud tuvastanud uuritud tõendeid kogumis hinnates. Samuti on kolleegiumi hinnangul kohtu seisukohtade kujunemine ning järeldus süüdistatavatele etteheidetud tegude tõendatusest otsuses jälgitavalt kajastatud. Kolleegium tõdeb sedagi, et apellandid kordavad kuritegeliku ühenduse tegude faktiliste asjaolude ja õigusliku käsitluse osas väiteid ja argumente, mida esitasid eelnevalt maakohtus vaidlustes ja millele on otsusest nähtuvalt maakohus vastanud. Kolleegium, nõustudes maakohtu põhistuste ja argumentiga kuritegeliku ühenduse ja selle organiseerimise süüdistuste osas, ei pea vajalikuks otsuses kirjapandud põhistusi tulenevalt KrMS § 342 lg 2 p-s 3 sätestatust korrata. Kolleegium märgib siinkohal, et käsilolevas otsuses on kolleegium samuti süüdistuses kirjeldatud tegude asjaolude tuvastatust eelnevalt käsitlenud, vastates apellantide väidetele ja argumentidele ning eelnevalt kirjapandut kolleegium järgnevas osas ei korda. Süüdistatavate kaitsjad S. Sillar, A. Ennok, A. Smelov, K. Tuul, K. Namm, M. Smirnov ja G. Kull leiavad kokkuvõtvalt, et KarS § 256 ja § 255 järgi esitatud süüdistused ja maakohtu otsus on puudulikud ja ei arvesta Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt on väga oluline selgepiiriliselt eristada kuritegelikku ühendust kaastäideviijate gruppidest. Kaitsjate arvatest ei nähtu menetletavas asjas süüdistusest ega otsusest kuritegeliku ühenduse tunnused: suhtluse eriline konspireeritus, aruandmise kohustus, ühiskassa, liikmemaks, distsipliin, liikmete ja nende omaste eest hoolitsemine, ühenduse kindel struktuur ja püsivus. Samuti ei selgu, milles väljendus kuritegeliku ühenduse ühine tahe ja kuidas olid jaotatud ühenduses rollid ja ülesanded.

138(173)

Apellandid väidavad, et süüdistatavad olid head tuttavad ja sõbrad või sugulased, mitte kuritegeliku ühenduse liikmed (S. Kuznetsov ja tema kaitsja, D. Uritskiy ja tema kaitsja). Samas väidavad osad apellandid (Sergei Nikolaejvi ja R. Verenitši kaitsja A. Smelov) ka seda, et kuritegeliku ühenduse liikmed ei tundnud teineteist, mistõttu olevat kõik süüdistused juba sel põhjusel alusetud põhjusel, et kui kuritegeliku struktuuri liikmed ei tunne teinetest, ei saa nad aru, kes kellele allub ja kes millega peab ühenduses tegelema. S. Kuznetsov ja tema kaitsja, Sergei Nikolajevi kaitsja ja J. Medunitsa kaitsjad leiavad, et maakohus ei tuvastanud, et süüdistatavad juhtisid KarS § 256 objektiivse koosseisu mõttes ühiselt kuritegelikku ühendust selliselt, et Hispaania haru juhtis J. Medunitsa, Eesti haru Sergei Nikolajev ning Hispaania ja Eesti haru vahelist tegevust koordineeris ja vahendas narkootikumide kauplemiseks vajalikke korraldusi ja teavet S. Kuznetsov. Pole tuvastatud, et teised allusid J. Medunitsa tahtele ja ta oleks tegelenud mingil kuritegeliku ühenduse eesmärgil isikutele ülesannete jagamisega. Õige pole järeldus, et just S. Kuznetsov ja J. Medunitsa olid juhtimisküsimustega tegelevad „nemad“ või „nad“. Telefonide leidmised ja rahade kandmised ei viita kuritegelikule ühendusele. J. Medunitsa kaitsjad leidavad, et pole tuvastatud J. Medunitsa juhtiv ja suunav panus ühenduse rajamisse. Kaitsjate arvates on vastuoluline süüdistuse käsitlus, et J. Medunitsa lõi 2012. aastal kolmest või enamast isikust koosneva ühenduse eeluurimisel tuvastamata isikuga. Kaitsjad leiavad, et olukorras, kus inimesed pole tuvastatud ja teada, pole võimalik sedastada nende hulka. Süüdistusest puudub teave ka ühenduse loomise aja ja isiku kohta, kellega J. Medunitsa ühenduse lõi. Järelikult ei saanud J. Medunitsa mitteeksisteerivasse ühendusse värvata ILt ega VVS. Süüdistatavate kaitsjad on süüdistuse ja maakohtu puuduseid ja vastuolu kohtupraktikaga rõhutades eeskätt läbivalt viidanud Riigikohtu 21.02.2019 otsusele kohtuasjas nr 1-16-6452. Kohtupraktika kohaselt ei saa kuritegelikku ühendust mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. Kõnealuses lahendis on Riigikohus leidnud KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Riigikohus viitab eelnimetatud lahendis, et kuritegelikule ühendusele iseloomulikke tunnuseid on lähemalt käsitletud eeskätt Riigikohtu 18.01.20210 otsuses nr 3-1-1-57-10 (vt RKKKo 1-16-6452/340, p 37-38). Kaitsjad on kehtivat kohtupraktikat tsiteerides õigesti märkinud, et kuritegelikku ühendust iseloomustavad selle püsivus, kindel struktuur ja eesmärk. Samuti asjaolu, et sellisesse ühendusse kuuluv isik allub organisatsiooni osana ühenduse tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus toetab ühenduse püsivust. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele ja seejuures on isikult oodatav panus seotud ema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et liikme vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et kuritegelikud ühendused on tavaliselt mitteametlikud organisatsioonid, mistõttu ametlikele ühendustele sarnane formaalne tööjaotus ja hierarhia ei ole neile enamasti omane (vt RKKKo 3-1-1-57-09, p-d 13.1-13.3) Kolleegiumi hinnangul ei ole arutatavas asjas maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud alust rääkida pikka aega tegutsenud kaastäideviijate grupist, vaid just kuritegelikust

139(173)

ühendusest KarS § 255 lg 1 tähenduses. Apellandid on põhimõtteliselt kohtupraktikale tuginedes loetlenud üles kuritegeliku ühenduse erinevaid võimalikke kohtupraktikas nimetatud iseloomulikke tunnuseid ning resümeerivad, et ühelegi neist ei vasta arutatava asja süüdistus ja maakohtu otsus. Kolleegium märgib esmalt, et vaieldamatult tuleb kehtiva kohtupraktika kohaselt kuritegeliku ühenduse tuvastamiseks selgitada välja spetsiifiliste n-ö tüüptunnuste esinemine, eristamaks kuritegelikku ühendust teatud liiki kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijatest või jõugust. See aga ei tähenda, et kõigil kuritegelikel ühendustel peavad tingimata sarnaselt ja samaaegselt esinema kõik kohtupraktikas nimetatud võimalikud kuritegeliku ühenduse tunnused. Kohtupraktikale viidates on apellandid jätnud tähelepanuta, et arvestades organiseeritud kuritegevuse avaldumisvormide mitmekesisust ja seda, milliste kuritegude toimepanemisele on kuritegelik ühendus suunatud või toime pannud, võivad erinevate ühenduste tunnused ka erineda. Nii on ka kohtupraktikas eristatud erinevatele kuritegelikele ühendustele omaseid spetsiifilisi tunnismärke, mis seostuvad konkreetsete kohtumenetluses arutatud juhtumitega (vt nt RKKKo 1-16-6452/340, p-d 44-44.3). Küll aga peab kontrollima, kas konkreetne kuritegelik ühendus on püsiva, kindla struktuuri ja eesmärgiga organisatsioon, mille liikmete vahel on ülesannete jaotus, mis toetab kuritegeliku ühenduse püsivust ning mille kõik liikmed annavad lähtuvalt oma kohast ühenduse struktuuris panuse ühenduse eesmärkide realiseerimisse. Kolleegium ei nõustu apellantidega, et eelnimetatud tunnuseid menetlevata kuritegeliku ühenduse puhul tuvastatud ei ole. Maakohus on otsuses pühendanud kuritegeliku ühenduse asjaolude tuvastamisele ja tõendite analüüsile mahuka otsuse V osa, mis muuhulgas käsitleb hiljemalt 2012. aastal J. Medunitsa loodud kuritegeliku ühenduse loomise eesmärki, struktuuri ja ühenduse liikmete rolle ning millest nähtub, milliste kuritegude toimepanemisele on J. Medunitsa loodud ühendus suunatud ja milles väljendus ühenduse liikmete ühine tahe. Maakohus on otsuses märkinud, et ka kohtuvaidlustes leidsid süüdistatavad ja nende kaitsjad, et kuritegelikku ühendust ei eksisteeri ja see on süüdistuse väljamõeldis. Maakohus märgib õigesti, et kuritegelike ühenduste tegevus on reeglina suunatud peitkuritegude toimepanemisele ja selle kuriteo tõendamisel ei saa kohus arvestada süüdistatavate ütlusi (vt otsuse p 216). Kohtus uuritud tõenditega, sh eeskätt kriminaalasjas pealtkuulatud kõnedega, sh jälitustoimingu protokollides fikseerituga ning Hispaania ja Poola õiguskaitseasutuste poolt õigusabi osutamisel kogutud teabega, samuti erinevate kirjalike tõenditega, sh läbiotsimisprotokollide ja erinevate vaatlusprotokollidega, väljatrükkidega piiriületuste andmebaasidest, ekspertiisiaktidega, sideettevõtte päringute vastustega, kinnipidamise protokollidega, vastustega menetleja järelpärimistele ning ka mõnede isikuliste tõendiallikate ütlustega, on maakohus kogumis tuvastanud süüdistuses kirjeldatud sündmuste asjaolud, mis kohtu hinnangul tõendasid mitte üksnes hästi organiseeritud isikute grupi poolt suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist, vaid ka kuritegeliku ühenduse eksisteerimist. Maakohtu tuvastatu kohaselt lõi J. Medunitsa kuritegeliku ühenduse hiljemalt 2012. aastal suures koguses hašišiga kauplemiseks, st kuritegeliku ühendus oli suunatud suures koguses narkootilise aine käitlemisele, ehk raskete rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemisele. Kohtus uurituga tuvastati, et narkootilist ainet soetasid kuritegliku ühenduse liikmed ning selle edasimüük toimetati alati ühendusele omasel viisil, s.o peidikutega varustatud sõidukites narkokullerite poolt Venemaa Föderatsiooni, kus narkootiline aine anti edasi ehk müüdi vaheltkasu eest. Maakohus on analüüsinud otsuse p-des 228-369 kohtus uuritud tõendeid, mis kinnitavad kuritegeliku ühenduse loomist ja tegevust. Kuivõrd arutatava asja kohtuliku arutamise esemeks olev kuritegelik ühendus tegeles narkootilise aine käitlemisega, siis kattuvad suuresti kuriteosündmusi puudutavad tõendid narkootilise aine käitlemist kinnitavate tõenditega, mida

140(173)

kohtuotsusest on lisaks eelnevalt viidatud punktidele läbivalt analüüsitud ka süüdistatavate individuaalset teopanust käsitlevates otsuse osades. Kohus tuvastas, et J. Medunitsa poolt alates hiljemalt 2012. aastal loodud kuritegelik ühendus tegutses püsivalt kuni 2015. aasta detsembrini, mil nii kuritegeliku ühenduse juhid J. Medunitsa, S. Kuznetsov ja Sergei Nikolajev kui ka ühenduse liikmed D. Uritskiy, R. Verenitš, Stanislav Nikolajev, K. Novikov, S. Matin, A. C, I. Šemjakina kinni peeti. Kohtus uurituga on tuvastatud, et alates ühenduse loomisest on selle vältava teo igal ajahetkel kuulunud ühendusse vähemalt kolm liiget. Kohtus uurituga tehti kindlaks, et kõnealuse kuritegeliku ühenduse struktuur kujutas endast territoriaalsel põhimõttel toimivat mitmetasandilist organisatsiooni, mille harud asusid Hispaanias ja Eestis. Kuritegelikku ühendust juhtisid alates vähemalt 2013. aastast kollegiaalselt J. Medunitsa kõrval tema värvatud S. Kuznetsov ja viimase värvatud Sergei Nikolajev. Sellise juhtimisüksuse struktuuris allusid S. Kuznetsov ja Sergei Nikolajev J. Medunitsale, täites tema korraldusi ja suuniseid, mida edastasid omakorda ühenduse ülejäänud, st lihtliikmetele. Seejuures J. Medunitsa tegutses ise ka vahetult Hispaania haru juhtimisega, kus tema otseses alluvuses tegutsesid Hispaanias alaliselt elavad D. Uritskiy, R. Verenitš ja alates 2015. aastast A. C. Kohtus uuritu kohaselt kuulusid erinevatel perioodidel ühendusse suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikuks käitlemiseks suure varalise kasu saamise eesmärgi täitmiseks IL, S. Kuznetsov, S. Nikolajev, S. Matin, VB, Stanislav Nikolajev, K. Novikov, D. Uritskiy, R. Verenitš, AS, I. Šemjakina. Samuti tegutsesid ühenduse huvides ka J. Kivonen ja AK. Struktuuriüksuse Eestis paiknevat haru juhtis Sergei Nikolajev, kellele vahetult allusid tema värvatud Stanislav Nikolajev, K. Novikov ning narkovedusid teostavad kullerid. Kuritegeliku ühenduse Hispaania ja Eesti haru vahelise tegevuse toimimist tagas juhina S. Kuznetsov, kes edastas J. Medunitsa korraldused ja suunised Sergei Nikolajevile, kes omakorda saadud korralduste ja sisendite alusel suunas ja korraldas temale alluvate ühenduse liikmete tööd. Selline juhtimisstruktuur tagas ühelt poolt võimaluse ühenduse eesmärkide täitmiseks edukalt tegeleda järjepidevalt rahvusvaheliste mõõtmetega narkokaubandusega ning teisalt vähendas selline ühenduse erinevate allharude struktuur kuriteo avastamise riske, neis harudes toimetavad lihtliikmed omavahel kokku ei puutunud. Hispaania haru liikmed tegelesid ühendusele kaubeldava hašiši hankimisega, pakendamise, logistikaga ning korraldasid Hispaaniasse saabunud kullerite sõidukitesse hašiši laadimise ja lahendasid vajalikke tehnilisi küsimusi, puutumata seejuures kokku Eesti haru liikmetega. Sergei Nikolajevile alluva Eesti haru liikmed (aga ka Vene Föderatsiooni kodanikest kullerid) tagasid narkovedude toimimise Hispaaniast Eestisse, sh hankisid vastavalt Hispaanias asuva „peakontori“ korraldusele sobivaid sõidukeid, teostasid nende ümberehituse, juhendasid kullereid, lahendasid narkoveo tehnilisi probleeme. Kõnealusele ühendusele iseloomulikult ei kogutud liikmetelt eraldi liikmemaksu nt ühiskassasse, küll aga kinnitavad uuritud tõendid, et nii ühenduse kõik kolm juhti kui ka ühenduse lihtliikmed panustasid vajaduselt raha kogumisse, hankides vahendeid ühenduse eesmärkide täitmiseks vajaliku narkootilise aine kui ka sõidukite soetamiseks, aga samuti palgatud kulleritele tasu maksmiseks. Seega on tuvastatud ühenduse mitmetasandiline tegutsemine ja juhtimisstruktuur ning ühenduse liikmete kindlad rollid ja ülesanded, mis tagasid aastate jooksul võimaluse planeeritud viisil ühetaoliselt korraldada piiriüleseid narkovedusid. Ühenduse püsivust iseloomustab tõik, et konkreetseid ülesandeid täitvate kuritegeliku ühenduse liikmete vahetumine (või ka nende ühenduse enda poolt väljavahetamine) ei takistanud ühenduse eesmärkide täitmist. Nii näiteks suutis ühendus operatiivselt reageerida narkokullerite kinnipidamisele, mille käigus ühtlasi jäeti ilma ka peidikutega sõidukist. Ühendus suutis hankida asemele nii uued sõidukid kui ka palgata uue kulleri. Samuti tegeleti vajadusel kullerite suunamise ja juhendamisega (nt Sergei Nikolajevi poolt S. Matini juhendamine). Seega on tuvastatud kõnealusel juhul nii organisatsiooni

141(173)

eesmärk, struktuur, ühenduse liikmete rollid ja ülesannete täitmine ühenduse eesmärkide saavutamiseks ning ühenduse püsivus ja ühenduse liikmete kohustus panustada vajadusel rahaliste vahenditega ühendusse. Kohus tuvastas, et organisatsiooni liikmed allusid ühenduse juhtidele ja organisatsiooni liikmetel oli teadmine ja tunnetus ühendus identiteedist, millega kaasnes arusaamine, et ühenduse eesmärkide saavutamisel tuleb arvestada juhtide suunistega ka olukorras, kus ühenduse lihtliige ei pruukinudki kokku puutuda kuritegeliku ühenduse hierarhias kõige kõrgemal seisvate isikutega. Maakohus on jälitustoimingutega kogutud tõendite alusel analüüsinud mitmeid selliseid näiteid, mis eeltoodut kinnitavad. Neis pealtkuulatud kõnedes ilmneb näiteks Sergei Nikolajevi, Stanislav Nikolajevi, AS vestlustest, milles kasutatakse fraase „nemad“ otsustavad või „nad“ alles mõtlevad või „nad tegelevad raha kogumise „nad toovad varsti raha või „nad“ võtsid kedagi tööle (vt nt otsuse p-d 227-230). Seega vastab kolleegiumi hinnangul arutataval juhult kuritegelik ühendus selle tuvastamiseks nõutud tunnustele, st on püsiv, kindla struktuuri ja eesmärgiga organisatsioon, milles ühenduse liikmed tegutsevad organisatsiooni eesmärkide nimel kindla rolli ja tööjaotusega. Kohtupraktikas on märgitud, et ühendus on püsiv, kui on võimeline tegutsema pikemat aega ning temas peituv struktuurne potentsiaal ei ammendu vaid ühe aktsiooniga (vt RKKK 3-1-1127-13, p 7). Arutatavas asjas tuvastatu kohaselt on ühendus 2012-2015 eesmärkidel korraldanud vähemalt kahekümne viiel korral Hispaaniast soetatud suures koguses narkootilise aine vedamise edasimüügi eesmärgil Venemaale, teenides narkokaubandusega ca 4,96 miljonit eurot. Ka see tõik iseloomustab kõne all oleva kuritegeliku ühenduse püsivust (vt ka maakohtu otsuse p-d 387-418). Seejuures toimus ühenduse eesmärkide täitmiseks suures koguses hašiši käitlemine hiljemalt 2012. aastaks kuritegeliku ühenduse juhi J. Medunitsa poolt väljatöötatud ja alates 2013. aastast juhtimisse kaasatud S. Kuznetsovi ja Sergei Nikolajevi kavandatud plaanide alusel ja korraldamisel järjepidevalt sarnasel (väljatöötatud) viisil. Kavandatud plaanide alusel tegutsemine, sh nt spetsiifiliselt kohandatud sõidukite kasutamine, võimaldas ühendusel kuritegusid toime panna mitmete aastate vältel. Tuvastatud on ka see, et ühenduse lihtliikmed allusid ühenduses ülesandeid täites organisatsioonis väljakujunenud struktuurides oma juhtidele, ega tegutsenud n-ö omapäi. Kuritegude toimepanemise varjamiseks kasutasid ühenduse liikmed omavahelise suhtluses konspireerivat ja salatseva kõnepruuki, tähistasid narkootilise aine käitlemist kokkulepitud terminiga (nt „kalastamine“), kasutasid paralleelselt erinevaid sidevahendeid, kohtusid varjatult, kasutasid narkovedude varjamiseks pere ja puhkusereiside legende. Konspiratsioonimeetmete kasutamist on käsilolevas otsuse eelnevates osades juba põhjalikumalt kajastatud. Kolleegium põhjendas maakohtuga nõustudes eelnevalt ka seda, et telefonides pealtkuulatud kõnede sisu tõlgendamisel on kohus kõrvutanud teavet muude uuritud tõenditega ja pole põhjendatult arvestanud tõendikogumist kõrvale jäetud süüdistatavate versioone. Kohus selgitas eelnevalt ka seda, et maakohus ei rikkunud kõnedes talletatud analüüsimisel ja järelduste tegemisel KrMS §-s 7 sätestatud põhimõtteid. Arutatavale juhtumile on iseloomulik ka see, et osad apellandid eitavad kuritegeliku ühenduse eksisteerimist põhjendusega, et süüdistatavad olid head tuttavad ja sõbrad või sugulased, mitte kuritegeliku ühenduse liikmed (nt S. Kuznetsov ja tema kaitsja, D. Uritskiy ja tema kaitsja). Teised aga leiavad, et kuritegelikku ühendust ei saanud eksisteerida, sest ühenduse liikmed ei tundnud teineteist. Nii leiavad näiteks Sergei Nikolajevi ja R. Verenitši kaitsja A. Smelov ja K. Novikovi kaitsja G. Kull kokkuvõtlikult, et süüdistused on juba sel põhjusel alusetud, sest kui kuritegeliku struktuuri liikmed ei tunne teinetest, ei saa nad aru, kes kellele allub ja kes millega peab ühenduses tegelema.

142(173)

Kolleegium märgib, et apellantide väited iseloomustavad tegelikult samuti kuritegelikule ühenduse iseloomulikke tunnuseid. Kuritegeliku ühenduse struktuurist lähtuvalt hoidsid ühendust juhtivad liikmed kokkupuuteid ühenduse lihtliikmetega minimaalsetena. Territoriaalsete üksuste juhid J. Medunitsa ja Sergei Nikolajevi vahelist infojagamist ning organisatoorseid korraldusi vahendas S. Kuznetsov. Asjakohatud on kaitsjate A. Smelovi ja G. Kulli argumendid, et kui kõik kuritegeliku ühenduse liikmed ei tunne teineteist, ei saa ühendus eksisteerida või ei teata, kelle alluda. Arutataval juhul teadsid vastavatesse struktuuriüksustesse kuuluvad ühenduse lihtliikmed, kellele nad alluvad. Nii näiteks K. Novikovi ja Stanislav Nikolajevi n-ö otsene ülemus organisatsioonis oli Sergei Nikolajev. Asjaolu, et Sergei Nikolajevile alluvad ühenduse liikmed ei tundnud kõiki Hispaanias asuvaid liikmeid ei takistanud ühendusel tegutseda hašišiga kauplemisel eesmärgipärastelt, sest igaüks andis vastavalt temale jaotatud ülesannetele oma panuse organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks. Teisalt iseloomustab J. Medunitsa kui kollegiaalses juhtimisstruktuuris kõrgeimal positsioonil asuvat ühenduse liikme ja osade ühenduse liikmete suhteid see, et mõned juhile lähedal seisvad liikmed olid omavahel seotud nii perekondlikult kui ka sõpruskonnana, kuhu kuulus mitmeid varem narkootilise aine käitlemise eest karistatud isikuid. J. Medunitsa lähiringi kuuluvaks võisid end lugeda nii S. Kuznetsov ühe juhina, aga ka D. Uritskiy, IL ja R. Verenitš. Lähedaste suhete tähistamiseks oli J. Medunitsa mitmete kuritegeliku ühenduse liikmete, aga samuti mitmete teiste lähituttavate laste (D. Uritskiy puhul lapselapse) ristiisa. Kõnealused asjaolud näitavad, et igale kuritegelikule ühendusele ei pea olema tingimata omane negatiivne ja range autoriteet või üleastujate karistamine. Arutatavas asjas käsitletava ühenduse võtmefiguuride ja olulisemate liikmete vahel valitsesid lähedased ja usalduslikud suhted, mille kaudu tunnetati end samuti ühenduse osana ja „omainimestena“, mis iseloomustas selle ühenduse puhul muu hulgas „meie“ tunnet. Ühenduse käsuahelas allpool toimetavaid lihtliikmeid sellise soosingu osaliseks ei saanud. Oma inimeste toetamise näiteks J. Medunitsa poolt saab tuua ka D. Uritskiyle vanglasse raha saatmine või narkokuriteo eest vangistust kandva DL poja enda juurde võtmine, kelle ristiema on J. Medunitsa elukaaslane (õieti kohustamine R. Verenitšil võimaldada DL poega tema juures elada). J. Medunitsa kaitsjate arvates on vastuoluline süüdistuse käsitlus, et J. Medunitsa lõi 2012. aastal kolmest või enamast isikust koosneva ühenduse eeluurimisel tuvastamata isikuga. Kaitsjad leiavad, et olukorras, kus inimesed pole tuvastatud ja teada, pole võimalik sedastada nende hulka. Süüdistusest puudub teave ka ühenduse loomise aja ja isiku kohta, kellega J. Medunitsa ühenduse lõi. Järelikult ei saanud J. Medunitsa mitteeksisteerivasse ühendusse värvata ILt ega VVS. Kolleegium J. Medunitsa kaitsjate käsitlust ei jaga. Kolleegium on otsuses juba eelnevalt põhjendanud kohtupraktikale viidates, et nt peitkuritegude puhul ei ole välistatud, et teatud asjaolud jäävadki tuvastamata, mis aga ei tähenda, et isikule ei saaks teo toimepanemist süüks arvata, kui tuvastamata on jäänud täpsem kuriteo toimepanemise aeg, koht või ka kaasosaline. KarS §-s 255 sätestatud kuritegeliku ühenduse loomine KarS § 256 kohaselt on isiku juhtiv ja suunda näitav panus selle rajamisele. Ühenduse loomine ei ole materiaalne kuritegu ja see on lõpule viidud juba panuse andmisega selle loomisesse, mitte alles ühenduse tegeliku tekkimisega. Kohtus tuvastatud süüdistuse asjaolude kohaselt lõi J. Medunitsa koos kohtueelsel menetlusel tuvastamata isikuga täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 2012. aastal vähemalt kolmest või enamast isikust koosneva püsiva kuritegeliku ühenduse, mille tegevus oli suunatud suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikule käitlemisele isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil. Seega nähtub eeltoodust, et on tuvastatud J. Medunitsale KarS § 256 järgi süüks arvatud teo toimepanemise aeg ning asjaolu, et süüdistatav lõi ühenduse koos tuvastamata isikuga, millesse värvati vahetult selle

143(173)

loomise järel IL. Seega oli kuritegelik ühendus juba alates 2012. aastast kolmeliikmeline – J. Medunitsa ise, tuvastamata isik ja IL (vt otsuse p-d 217-218, 490-493 J. Medunitsa kaitsjad leiavad, et maakohus on tuvastanud ilma tõenditele viitamata, et J. Medunitsa juhtis ühendust ja korraldas hašišiga kauplemist ja edasiandmist Venemaa Föderatsioonis viibivatele isikutele. Olenemata mitme inimese kinnipidamisest narkootilise ainega, keda J. Medunitsa tunneb, ei ole see võrdsustatav ühenduse liikmeskonda kuulumisega. Apellandid leiavad, et maakohus ei tuvastanud, et süüdistatavad juhtisid KarS § 256 objektiivse koosseisu mõttes ühiselt kuritegelikku ühendust selliselt, et Hispaania haru juhtis J. Medunitsa, Eesti haru Sergei Nikolajev ning Hispaania ja Eesti haru vahelist tegevust koordineeris ja vahendas narkootikumide kauplemiseks vajalikke korraldusi ja teavet S. Kuznetsov. Kolleegium selgitab esmalt, et apellandid jätavad tähelepanuta, et narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega tegelev kuritegelik ühendus ei ole legaalne organisatsioon. Kuigi seda iseloomustavaks tunnused on ühenduse struktuuris lihtliikmetest kõrgemal seisvad ja pädevad alluvate poolt tunnustatud juhid (kõnealusel juhul on tegu kolmeliikmelise juhtimisüksusega), ei saa siiski eeldada, et ühendusel on olemas muud ametlikele organisatsioonidele omased tunnused. Nii ei ole (vähemasti mitte arutaval juhul) illegaalsel organisatsioonil reeglina töölepinguid, põhikirja või tööjaotuskava organisatsiooni kuuluvate isikute ülesannete kohta. Samuti ei pruugi ühenduses valitsev hierarhia ja tööjaotus vastata ametlikele ühendustele (vt nt RKKKo 3-1-1-57-09, p 13.3). Erinevalt seaduslikest organisatsioonidest iseloomustab kuritegelikke ühendusi kui illegaalseid organisatsioone tegelemine ka illegaalsete tegevustega, näiteks prostitutsiooni, inimkaubanduse, relvaäri või uimastitega. Sellise organisatsiooni eesmärk ongi toime panna teatud kuritegusid ning ka ühenduse sisemine struktuur on ehitatud üles sellest lähtuvalt. Kohtus tuvastatu kohaselt sobib eelöeldu ka menetletava juhtumi puhul. Ka selle ühenduse eesmärk oli tegeleda illegaalse narkoäriga ja müüa Hispaaniast soetatud narkootilist ainet edasi vaheltkasu eest. Kolleegium ei nõustu apellantidega, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et J. Medunitsa juhtis ühendust ja koordineeris hašišiga kauplemist või et puuduvad tõendid, et S. Kuznetsov ja Sergei Nikolajevi täitsid samuti kuritegeliku ühenduse juhi rolle KarS § 256 tähenduses. Kuritegeliku ühenduse juhtimise objektiivse koosseisu moodustab ühenduse loomine, juhtimine või sinna liikmete värbamine. Kohtus tuvastatu kohaselt tegeles J. Medunitsa pärast ühenduse loomist 2012. aastal vähemalt alates 2013. aastast ühenduse juhtimisega ühiselt koos enda värvatud S. Kuznetsovi ja S. Kuznetsovi värvatud Eesti haru juhina tegutsenud Sergei Nikolajeviga. Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt seisneb KarS §-s 256 sätestatud juhtimine objektiivse koosseisu tähenduses ühenduse tahte kujundamises, millele selle liikmed alluvad. Seejuures on võimalik, et ühendust juhitakse kollegiaalselt, st mitme isiku poolt korraga. Samuti võib juhtimine hõlmata ka kuritegeliku ühenduse mõne allstruktuuri või osa juhtimist. Kommentaarides märgitu kohaselt on ka kuritegelikesse ühendustesse hakanud jõudma nüüdisaegsed juhtimisviisid, kus näiteks allstruktuuri juhile jäetakse tegutsemisel suhteliselt vabad käed ja seetõttu vastab ka allstruktuuri juhtimine KarS § 256 tähenduses juhtimise materiaalsele sisule (vt KarS. Kommentaar. 5. trükk, komm 3.2). Kolleegium tõdeb, et eelnevalt viidatud õiguskirjanduses kirjeldatud juhtimisviis iseloomustab ka arutatava asja kuritegelikku ühendust. Kohtus tuvastatu kohaselt juhtis ühenduse loonud J. Medunitsa strateegiliselt ja piiri(de)üleselt kogu ühendust, kavandades muu hulgas ühenduse juhtimismudeli selliselt, et S. Kuznetsov tema „parema käena“ vahendas korraldusi ja

144(173)

suuniseid Eesti haru juhile Sergei Nikolajevile. Kohtus uuritust nähtuvalt oli Sergei Nikolajevil oma pädevuse piires antud teatud küsimustes üsna „vabad käed“ (arvestades samas S. Kuznetsovi kaudu J. Medunitsalt saadud juhiseid) juhtida ja korraldada Eestis asuvas ühenduse struktuuris tema poolt värvatud Stanislav Nikolajevi, K. Novikovi tööd, samuti värvata hašiši vedamiseks kullereid ja vastutada nende töö eest ning tegeleda sobivate sõidukite otsimisega. Uuritud tõendite kohaselt tegelesid kõik kolm juhti ka ühendusse liikmete värbamisega. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on nii kuritegeliku ühenduse liikmete kui ka nende juhtide tegevus ja ühenduse struktuuri ja ülesannete jaotuse toimimine tõendatud eeskätt kohtus uuritud jälitustoimingutega kogutud tõenditega, sh rahvusvahelise õigusabi raames Hispaaniast ja Poolast kogutuga. Maakohus on analüüsinud ja kõrvutanud neid tõendeid muude kogutud tõenditega ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et süüdistuse versioon kuritegeliku ühenduse eksisteerimisest, selle juhtimisest ja sinna kuuluvate liikmete tegevusest. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et arutataval juhul on tuvastatud ka kuritegeliku ühendusele iseloomulikud tunnused (vt otsuse p-d 197-418). Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et seega on maakohus vaidlustatud asjas tunnistanud põhjendatult süüdi J. Medunitsa, S. Kuznetsovi ja Sergei Nikolajevi süüdi KarS § 256 lg 1 järgi ning D. Uritskiy, R. Verenitši, Stanislav Nikolajevi, K. Novikovi ja S. Matini KarS § 255 lg 1 järgi.

XXIII

Süüdistatava J. Kivoneni kaitsja K. Sitska taotleb apellatsioonis J. Kivonen õigeks mõista, sest kohtu järeldus, et J. Kivonen osutas S. Matini kuriteo toimepanemisele kaasabi olevat meelevaldne ega põhinevat tõenditel. Apellandi arvates tuleks uskuda J. Kivoneni selgitusi, mille eest talle anti 500 eurot, tõendid ei kinnitavat, et S. Matinilt pärast reisi saadud raha oli tasu kuriteole kaasaaitamise eest. Alternatiivselt taotleb kaitsja jätta J. Kivoneni suhtes konfiskeerimine 500 euro osas kohaldamata ja kõik menetluskulud jätta riigi kanda, sest arvestades süüdimõistetu varalist seisundit, käiks nende hüvitamine J. Kivonenile üle jõu. Kaitsja osutab, et J. Kivoneni süüdistatakse 2014. aastal toimepandud teos, tegu on varem karistamata isikuga, kellel on 2 last, kes käib käesoleval ajal tööl ja on asunud seaduskuulekale teele. Kaitsja leiab, et süüteoga vara võib jätta konfiskeerimata, kui see oleks süüteo asjaolusid või isiku olukorda arvestades ebamõistlikult koormav ja sarnastel argumentidel tuleks jätta ka KrMS § 180 lg 3 alusel süüdistava varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid arvestades jätta menetluskulud riigi kanda. Kolleegium ei nõustu kaitsja K. Sitska väidetega, et maakohtu poolt J. Kivoneni süüditunnistamine KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 järgi oli meelevaldne ega põhinenud uuritud tõenditel. Kaitsja arvates peaks ringkonnakohus peaks arvestama J. Kivoneni versiooni asjaolude kohta, miks ta reisis koos oma toonase partneri S. Matiniga ajavahemikul 14.08.2014 kuni 11.09.2014 Hispaania Kuningriiki ning pärast seal peatumist kohe Venemaa Föderatsiooni koos sõiduki BMW X5 tehnilise rikke tõttu vahepeatusega Poolas. Kolleegium märgib, et süüdistatav J. Kivonen kasutas õigust kohtumenetluses ütlusi mitte anda. Maakohus avaldas 03.11.2020 istungil J. Kivoneni 11.02.2016 kahtlustatavana antud ütlused (toimik tähisega „Kohtuistungi protokollid. Avaldatud ütlused“, tl 55-61). Kaitsja arvestamata maakohtu poolt J. Kivoneni ütlustele antud hinnangu, et neid saab usaldusväärseks pidada vaid osas, milles need riimuvad muude uuritud tõenditega (vt otsuse p-d 1130-1131). Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et süüdistatava väited, et ta ei saanud aru, et osutab kaasabi isikute grupi poolt narkootilise aine ebaseaduslikule

145(173)

käitlemisele, ei ole usutavad ega riimu tõendikogumiga. Samuti nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, et J. Kivoneni väited, et ta sai pärast reisi 500 eurot S. Matinilt telefoniarve tasumiseks ja Poolas ööbimise eest, on tõendikogumiga tuvastatut arvestades eluliselt mitteusutavad. Kolleegium nõustub prokuröriga, et J. Kivoneni väidet selle kohta, et ta pole narkootikumide veo konspireerimiseks kaasasõitmise eest tasu saanud, vaid S. Matin tasus talle võlgu oleva telefoniarve, saab käsitada aktiivse kaitseväitena, mille kinnitamiseks pidanuks J. Kivonen tõendama, et talle telefoniarve esitati. Sellist arvet aga pole J. Kivonen ega tema kaitsja tõendina esitada taotlenud. Samuti märgib kolleegium, et tegelikult on maakohus apellatsioonis esitatud kaitseargumente J. Kivoneni süüküsimuse lahendamisel juba piisavalt põhjalikult käsitletud ning kohus on süüdistatava versiooni kummutanud. Maakohus on jälgitavalt põhjendatud, viidates uuritud tõendikogumile, milles seisnes J. Kivoneni kaasaaitamistegu suures koguses ebaseadusliku narkootilise aine käitlemisele, s.o KarS § 184 lga 2 järgi kvalifitseeritavale kuriteole. Kohus on viidanud muu hulgas jälitustoimingutega kogutud tõenditele ja põhjendanud jälgitavalt, miks saab jõuda järeldusele, et J. Kivonen pidi olema teadlik reisi eesmärgist ja saama aru, et tegu on narkoveoks korraldatud reisiga, mille eesmärgi varjamiseks ja puhkusereisi legendi loomiseks kaasati tasu eest kõnealusele reisile (vt otsuse p-d 1135 -1138). Süüdistatava teadlikkust reisi eesmärkidest ja selle hilisemast tasustamisest kinnitavad maakohtu käsitletud pealtkuulatud kõned. Samuti tuvastatud asjaolud, et süüdistatav J. Kivonen andis kasutada S. Matinile suhtluseks kuritegeliku ühenduse liikmetega, kes osalesid grupis S. Matiniga narkootilise aine käitlemisel, nii enda kui ka oma poja telefoni, et varjata S. Matini suhtlust narkootilise aine käitlemisel osalevate Sergei Nikolajevi, Stanislav Nikolajevi ja K. Novikoviga. Samuti kinnitab J. Kivoneni arusaama narkoveoks korraldatud reisi eesmärgist seegi asjaolu, et Poolas sõiduki tehniliste probleemide tekkimisel puutus J. Kivonen kokku sõidukit remontima saabunud Sergei ja Stanislav Nikolajevi ja K. Novikoviga. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kogutud tõendite pinnalt ning arvestades kuritegeliku ühenduse poolt korraldatud narkovedude modus operandit jätta narkovedudest puhkusereisi mulje, on olemas põhjuslik seos kaasaaitamise- ja põhiteo vahel ja J. Kivonen pidi vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et pani 14.08.2014 kuni 11.09.2014 toime kaasaaitamisteo isikute grupi poolt suures koguses ebaseaduslikule narkootikumide käitlemisele, mis soodustas narkovedu Hispaaniast Venemaale ning täidetud on ka kaasaaitamisteo subjektiivne koosseis, samuti on tuvastatud tahtlus nii põhiteo kui ka kaasaaitamisteo osas (vt otsuse p-d 1133-1134 ja 1139-1140). Kuivõrd maakohtu hinnangul pidi süüdistatav aru saama ja teadma, mis eesmärgil Hispaaniasse ja Venemaale korraldatud reis toimus ning soovis tasu eest S. Matiniga kaasa reisida on tuvastatud, et süüdistatav vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et pani suures koguses narkootilise aine käitlemise kaasaaitamisteo, mis soodustas narkootikumi vedu. Seega kohtu tuvastatu, et kohtu hinnangul pani J. Kivonen kaasaaitamise toime kaudse tahtluse vormis. Järelikult on kohus põhjendatult tunnistanud J. Kivoneni süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 – 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja kaitsja apellatsioon J. Kivoneni õigeksmõistmiseks jääb tagajärjetuks. Alternatiivselt taotleb kaitsja tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus mõistis KarS 831 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras J. Kivonenilt välja süüteoga saadud vara 500 eurot. Kolleegium peab põhjendamatuks kaitsja alternatiivset taotlust jätta J. Kivoneni suhtes konfiskeerimine 500 euro osas kohaldamata. Samuti ei pea kolleegium põhjendatuks jätta kõik menetluskulud riigi kanda põhjendusega, et arvestades süüdimõistetu varalist seisundit, käiks nende hüvitamine J. Kivonenile üle jõu. Kolleegium nõustub maakohtu tuvastatuga, et J. Kivonen teenis narkoveol koos S. Matiniga osaledes vahetult tulu 500 eurot, mis on käsitatav kuriteoga saadud varana ja mille kohus KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel otsustas põhjendatult konfiskeerimise asendamise korras J. Kivonenilt välja mõista (otsuse p 1321).

146(173)

KrMS § 180 lg 3 alusel on kohtul võimalik jätta osa menetluskuludest riigi kanda, kui kulude hüvitamine käiks ilmselt süüdimõistetule üle jõu. Kaitsja apellatsioonist nähtuvalt on J. Kivonenil olemas töökoht. Olukorras, kus süüdistatav tõtleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt RKKKo 3-1-1-90-16, p 13). Selliseid tõendeid kaitsja ega süüdistatav kohtule esitanud ei ole. Seega jäävad kaitsja väited, et menetluskulude tasumine käiks J. Kivonenile ilmselt üle jõu, paljasõnaliseks ja taotlus kulude vabastamisest edutuks. Kolleegiumil tuleb täpsustada aga maakohtu otsust J. Kivonenilt kriminaaltulu konfiskeerimise asendamise väljamõistmise osas järgmiselt. Maakohus on otsuse p-des 11221223 vaaginud J. Kivonenile mõistetavat karistust. Seejärel on kohus otsuse punktis 1225 on ekslikult märkinud, et kohaldab muu mõjutusvahendina J. Kivoneni suhtes vara konfiskeerimist KarS § 832 lg 1, § 84, § 255 lg 2 p 2 alusel. Lisaks on maakohus kohtuotsuse resolutiivosa punktis 124 osutanud küll J. Kivonenilt konfiskeerimise asendamise korras 500 euro väljamõistmisel õigetele konfiskeerimise aluseks olevatele sätetele, s.o KarS §-le 831 lg 1 ja §-le 84, kuid on neile ekslikult lisanud ka viite §-le 255 lg 2 p 2. Kolleegium peab ka eeltoodud maakohtu ebatäpsuste osas võimalikuks KrMS § 337 lg 1 p 2 ja 3 alusel muuta esimese astme kohtu otsuse põhiosa jättes sellest välja otsuse punktis 1225 märgitud teksti, mille kohaselt kohaldatakse J. Kivoneni suhtes konfiskeerimise asendamist KarS § 832 lg 1, § 84, § 255 lg 2 p 2 alusel. Samuti tuleb jätta otsuse resolutiivosa punktist 124 välja viide §-le 255 lg 2 p 2. Vahemärkusena nendib kolleegium väljaspool apellatsioone, et maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus (resolutiivosa p-s 124 ja põhiosa p-s 1321) määranud, et J. Kivonenilt KrMS § 831 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetud 500 eurot tuleb süüdistataval tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates 5 kuu jooksul. Sarnaselt on maakohus määranud konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetud summade tasumiseks tähtaja ka teistele süüdistatavatele, võimaldades tasuda väljamõistetud summad alates kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul ‒ J. Medunitsale (resolutiivosa p-s 12), S. Kuznetsovile (resolutiivosa p-s 42), Sergei Nikolajevile (resolutiivosa p-s 55), Stanislav Nikolajevile (resolutiivosa p-s 79) ja S. Matinile (resolutiivosa p-s 108). Maakohtu otsuse põhiosast ega resolutsioonist ei nähtu põhjendusi ega õiguslikku alust, miks kohus määras konfiskeerimise asendamise korras süüdistatavalt väljamõistetud summade tasumiseks tähtaja. Kuna kõnealuses osas prokuröri apellatsioonis maakohtu otsust vaidlustanud ei ole, puudub ringkonnakohtul õiguslik alus maakohtu otsuse muutmiseks muutmiseks. XXIX Süüdistatava S. Matini kaitsja V. Gimajev vaidlustab otsuse konfiskeerimise ja menetluskulude väljamõistmise osas ja taotleb jätta konfiskeerimise kohaldamata ja riigi õigusabi kulud riigi kanda. Kaitsja arvates on süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamisega väljamõistetud summa tasumine S. Matinile koormav ja süüdistuses kirjeldatud viimane reis toimus 2014. aastal. Kaitsja viitab ka sellele, et S. Matin on varem karistamata ja tegutseb haiglas hooldusõena ja massöörina, aga konfiskeerimise asendamiseks väljamõistetud summa tasumiseks on ta sunnitud hankima mitteametliku sissetuleku. Kaitsja arvates tuleb üle 6 aasta menetluse kestust arvestades vabastada S. Matin selle summa tasumisest ja jätta osa väljamõistetud menetluskuludest, sh riigi õigusabi kulud, riigi kanda. Esmalt märgib kolleegium, et ei nõustu S. Matini kaitsjaga, et maakohus on mõistnud süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks süüdistatavalt välja põhjendamatult

147(173)

25 000 eurot. Kolleegium nendib, et kaitsja ei ole vaidlustanud maakohtu poolt S. Matini süüditunnistamisel KarS § 255 ja § 184 järgi kvalifitseeritud kuritegude asjaolusid. Maakohus tuvastas nii S. Matini kuulumise alates 2013. aastast kuritegelikku ühendusse kui ka tema poolt suures koguses narkootilise aine käitlemise kaastäideviijana isikute grupis kuritegeliku ühendusele suure kasu teenimiseks ka S. Matini rolli ja ülesanded kuritegeliku ühenduse narkokullerina 2013-2014. Kaitsja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et S. Matin toimetas viiel korral kuritegeliku ühenduse huvides suures koguses hašišit Hispaaniast Venemaale müügiks ühenduse poolt tema kasutusse sõidukiga BMW X5 reg nr-ga XXXXXX. Kohus tuvastas sedagi, et kõnealusesse sõidukisse ehitatud peidikutesse mahtus ca 98 kg hašišit ja seega käideldi viie osateoga, milles S. Matin oli narkokulleriks ühenduse huvides kokku ca 490 kg hašišit (vt otsuse p-d 1039-1097). Samuti pole kaitsja vaidlustanud maakohtu hinnangut S. Matini süüdistatavana antud ütlustele. Kaitsja jätab tähelepanuta, et kohus pidas S. Matini kaitseversiooni toimunu kohta valdavalt ebausutavaks nii süüdistuse asjaolude kui ka töötamise ja sissetulekute osas. Vastuolude tõttu kohtueelsel menetlusel antud ütlustega, kus S. Matin kahtlustatavana ütlusi andes oli osaliselt süüd tunnistanud, avaldati ristküsitluses korduvalt süüdistava ütlusi. Maakohus nentis, et S. Matin esitas kohtueelses menetluses ja kohtus täiesti erineva kaitsepositsiooni ning ütles lahti kohtueelses menetluses antud ütlustest, sest olevat neid andnud menetleja surve all. Kohus leidis, et süüdistatav ei suutnud usaldusväärselt ega eluliselt usutavalt selgitada ütluste erinevust ning jättis S. Matini ütlused ebausaldusväärsetena tõendikogumist tervikuna kõrvale (vt otsuse p-d 1052-1062). Kohus lähtus S. Matini süüteoga saadud tulu arvestamisel muude kogutud tõendite kõrval ka S. Matini elatustaseme analüüsiks tehtud vaatlusest ja dokumentidest, millest nähtuvalt oli tal varjatud ja deklareerimata sissetulekuallikaid 4956, 4 euro ulatuses, lisaks võeti S. Matinilt ära sõiduk, mis oli soetatud 2200 euroga. Samuti lähtus kohus AK ütlustest, et kulleri tasuks veo eest võis olla ca 5000 eurot, millest tuli maha arvata reisikulud. Samas leidis kohus, et kuigi puuduvad tõendid, et S. Matin oleks seadnud narkootilise aine käitlemisel eesmärgiks suure varalise kasu saamise (st üle 40 000 euro teenimise), jagunes S. Matinile arvestuslikult ka kuritegeliku ühenduse liikmena kuritegeliku ühenduse kasumit (vt otsuse p 1089). Maakohus märkis, et arvestades asjaolu, et süüdistatav on oma tegu eitanud ja tema ütlused tervikuna on ebausaldusväärsed, puudub konkreetne teave, millist tasu S. Matin kuritegeliku ühenduse liikmena sai. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, et viiel narkoveo reisil osalenud S. Matin, kes jäeti ka pärast viimast reisi kuritegeliku ühenduse liikmena n-ö reservi, pidi teenima süütegudega tulu vähemalt 25 000 eurot. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et kõnelusel juhul tuleks arvestada S. Matini süüteoga saadud varalisest kasust maha narkovedude võimalikud kulutused. S. Matini kriminaaltulu suuruse tuvastamisel ei ole kohus lähtunud mitte üksnes narkootilise aine käitlemisega teenitud tulust, vaid on arvestanud ka süüdistatava kasumi saamise võimalust kuritegeliku ühendus liikmena. Lisaks märgib kohus, et kolleegium selgitas eelnevalt kohtupraktikas omaksvõetut, et kui süüdistatav ja tema kaitsja esitavad versiooni, et narkootilise aine käitlemisega kaasnes teatud kulu, mis tuleks toimepanija kasust maha arvata, on tegemist aktiivse kaitseväitega. Kui süüdistatav ega kaitsja ei loo aga reaalset võimalust toimepanija väidetava kulu ja selle suuruse kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt ka nt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1120-03, p 29 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 2017. a otsus nr 4-16-6037/46, p 20). Seega jääb kaitsja taotlus konfiskeerimise asendamiseks mõistetud summa väljamõistmata jätmiseks või vähendamiseks edutuks. Kolleegium ei pea põhjendatuks jätta S. Matini menetluskulud riigi kanda. Esitatud argumendid kolleegiumi ei veena. Eelnevalt viitas kolleegium J. Kivoneni kaitsja sarnast taotlust lahendades kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt kui süüdistatav taotleb

148(173)

menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt RKKKo 3-1-1-90-16, p 13). Selliseid tõendeid ka S. Matin ega tema kaitsja kohtule esitanud ei ole. Lisaks on kaitsja märkinud, et süüdistataval on sissetulekud, st töökoht kui ka lisateenistus massöörina, mis võimaldavad otsusega määratud kulusid tasuda. Seega jääb kaitsja taotlus S. Matini menetluskulude riigi kanda jätmiseks rahuldamata. XXX Kolleegium ei nõustu süüdistatava D. Uritskiy kaitsja A. Ennokiga, et maakohus on põhjendamatult otsuse p-s 29 konfiskeerinud KarS § 832 alusel süüdistatava elukoha läbiotsimisel leitud 7875 eurot. Kaitsja leiab, et kohus jõudis otsuse (p-s 595) järeldusele, et kuritegeliku tulu saamine pole tõendatud, sest D. Uritskiy töötasu oli 3000 eurot kuus. Kolleegium leiab, et kaitsja jätab arvestamata, et maakohus hindas süüdistatava D. Uritskiy ütlused ebausaldusväärseks ja eluliselt ebausutavaks muu hulgas ka selles osas, mis puudutavad süüdistatava väiteid Hispaanias legaalsete sissetulekute omamisest (vt otsuse p-d 552-553). Täiendavalt on maakohus käsitlenud süüdistatavalt kõnealuse summa konfiskeerimise põhjendatust ja aluseid otsuse p-s 1263. Maakohtu põhjenduste kohaselt on KrMS § 832 lg 1 kohaldamise aluseks asjaolud, mille pinnalt saab eeldada, et süüdistatav sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena ja kohus peab olema veendunud, et süüdlasele kuuluv vara pärineb varasematest kuritegudest. Kohus leidis tõendikogumi alusel, et D. Uritskiy ütlused käekella Breque 4159 De La Marine päritolu kohta on ebausaldusväärsed ega pärine legaalsetest sissetulekutest (otsuse p 1261). Sarnastel kaalutlustel otsustas kohus kohaldada vara laiendatud konfiskeerimist ka D. Uritskiy elukohast läbiotsimisel ära võetud sularaha 7875 euro osas. Kolleegiumi hinnangul leidis kohus põhjendatult, olles eelnevalt süüdistatava ütlused tervikuna tõendikogumist kõrvale jätnud, et usaldusväärseks ei saa pidada D. Uritskiy kaitseväited, et ta sai raha Hispaanias „headelt inimestelt“ ning teenis legaalset tulu kinnisvaravahenduse ja autosalongis töötamisega, sest süüdistatav ega kaitsja nende väidete kinnituseks tõendeid kohtule ei esitanud (vt otsuse p 1263). Eeltoodust tulenevalt pidas maakohus õigesti põhjendatuks rahuldada osaliselt prokuröri taotluse ja kohaldada laiendatud konfiskeerimist KarS § 832 lg 1, § 255 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel D. Uritskiyle kuuluva sularaha 7875 euro osas (mis on kantud prokuratuuri deposiidikontole). Seega jääb kaitsja A. Ennoki taotlus kõnealuse D. Uritskiylt läbiotsimisel ära võetud raha, s.o 7875 euro osas kohaldatud laiendatud konfiskeerimise otsuse tühistamiseks tagajärjetuks. Süüdistatava D. Uritskiy kaitsja A. Ennok taotleb, et maakohus parandaks otsuse p-s 65 tehtud vea, milles kohus otsustas rahuldada osaliselt R. Verenitši kaitsja menetluskulude taotluse, märkides A. Ennoki süüdistatava kaitsjaks. Kaitsja on jätnud tähelepanuta, et maakohus on juba 18.02.2022 teinud KrMS § 306 lg 5 alusel kohtuotsuses vigade parandamise määruse, parandades kõnealuses osas otsuse p-s 65 märgitu. Süüdistatava kaitsja A. Ennok leiab, et ebaseaduslik on maakohtu otsuse p-s 30 otsustus konfiskeerida 08.06.2016 määrusega arestitud D. Uritskiyle kuuluv meeste käekell Brequet. Kohus polevat ümber lükanud süüdistatava väiteid, et see on kingitud sünnipäevaks Venemaa sõprade poolt. Lisaks peab kaitsja otsustust vormiliselt ebaõigeks, sest otsuse p-s 129.25 leitakse, et käekell kuulub süüdistatavale tagastamisele, mistõttu kaitsja arvates tulekski käekell omanikule tagastada. Kolleegium kontrollis maakohtu poolt kõnealuse kellaga seotud asjaolusid ning leidis järgmist. Kohtuotsuses märgitu kohaselt leiti ja võeti Hispaanias D. Uritskiy elukoha läbiotsimisel 14.12.2015 muu hulgas ära puitkarbis kell Breguet (otsuse p 589). Süüdistatava D. Uritskiy ütluste kohaselt olevat talle kella kinkinud 50 aasta

149(173)

sünnipäevaks rühm inimesi ning samasugune kell olevat ka J. Medunitsal, aga ta ei teadvat, kuidas tema kella sai (vt otsuse p 530). Maakohus leidis, et kuigi süüdistatava elukohast leitud kella Breque karbil on märge „Dimale sõpradelt“, ei tähenda see, et kell on kingitus tähtpäevaks, sest selle väite kinnituseks tõendeid esitatud pole. Maakohus viitab asjakohaselt, et süüdistatav J. Medunitsalt võeti läbiotsimisel ära peaaegu samasugune Breque kell. Seega ei ole võimalik tuvastada, et kell on saadud sünnipäevakingiks või legaalse tulu eest ning kella teadmata päritolu ja rahalist väärtust (Breque 4159 De La Marine kella arestimise aegne väärtus 23 842 eurot) arvestades on põhjendatud arvata, et tegemist on kriminaaltulu arvel soetatud varaga. Kolleegiumi hinnangul on seega maakohtu otsustus kõnealuse kella konfiskeerimiseks KarS § 832 lg 1, § 255 lg 2 p 2 alusel põhjendatud (vt otsus p 1262). Küll aga tõdeb kolleegium, et maakohtu lahendist nähtuvalt on kohtuotsuses D. Uritskiylt konfiskeeritava kella Breque 4159 De La Marine osas tehtud otsustuses tekkinud ebatäpsused, mis vajavad parandamist. Prokurör T. Pern leiab kaitsja apellatsioonile esitatud vastuses, et D. Uritskiylt konfiskeeritava kella kohta tehtud otsustust on võimalik KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel korrigeerida jättes esimese astme kohtu otsuse sisuliselt muutmata. Kohus nõustub prokuröriga, et maakohtu otsust on märgitud osas võimalik täpsustada. Eelnevalt viitas kolleegium maakohtu otsuse p-le 1262, millest nähtuvalt otsustas kohus, et kõnealune kell Breque 4159 De La Marine arestimise aegse väärtusega 23 842 eurot kuulub KarS § 832 lg 1, § 255 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel D. Uritskiylt konfiskeerimisele. Otsuse p-st 260 nähtub, et Harju Maakohtu 08.06.2016 määrusega on arestitud muu hulgas D. Uritskiylt Hispaanias läbiviidud läbiotsimise käigus ära võetud meeste käekell Breque 4159 De La Marine. Otsuse resolutiivosa p-s 30 märgitu kohaselt konfiskeeris maakohus 08.06.2016 kohtumäärusega arestitud meeste käekella Breque 4159 De La Marine ja andis konfiskeeritu KarS § 85 lg 1 alusel riigi omandisse. Ekslikult (ilmselt trükitehnilise veana) on kohus seejärel resolutiivosa p-s 31, milles otsustab vabastada aresti alt osa D. Uritskiyle kuuluvast vallasvarast, loetelu lõppu märkinud ka „meeste käekell Breque 4159“. Lisaks on maakohtu otsuse osas VIII „Asitõendid“, p-s 25 (D. Uritskiyga seotud asitõendid) kirjas, et „Breguet ́ kell“ (kirjapilt muutmata), tunnusnumbriga 5827, puitkarbiga, asub menetleja seifis, tuleb tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel omanikule või seaduslikule valdajale. Hoolimata neist ebatäpsustest otsuses ei nõustu kolleegium D. Uritskiy kaitsjaga, et maakohtu otsuses kirjapandut tuleks mõista selliselt, et kohus otsustas D. Uritskiyle arestitud meeste käekella Breque 4159 tagastada. Eelnevalt viidatud maakohtu otsuse p-st 1261 ja otsuse resolutiivosa p-st 30 nähtub selgelt maakohtu otsustus D. Uritskiy kell Breque 4159 De La Marine, arestimise aegse väärtusega 23 842 eurot, konfiskeerida KarS § 832 alusel. Kolleegiumi hinnangul ei saa otsuse resolutsiooni p-s 31 ja otsuse p-s 25 märgitu tõttu asuda seisukohale, et kohtuotsuses on tegemist sisulise vastuoluga. Maakohtu otsuse jälgitavast põhjendusest ja sellele vastavast resolutiivosa otsustusest p-s 30 on üheselt mõistetav, et kohus otsustas D. Uritskiy kella KarS § 832 lg 1, § 255 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel konfiskeerida. Riigikohtu praktika kohaselt on ringkonnakohtul õigus täpsustada maakohtu otsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel, kui maakohtu eksimus olemuslikult ei puuduta otsuse sisulist külge. See tähendab et ringkonnakohtul on õigus parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhul, kui puudub sisuline õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule (vt RKKK nr 3-1-1-50-09). Kolleegium leiab, et käesoleval juhul ei muuda otsuse resolutiivosa punkti 31 ja otsuse VIII osa punkti 25 parandamine otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega too kaasa kohtumenetluse pooltele üllatuslikke ega uusi õiguslikke tagajärgi. Seega täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutiivosa,

150(173)

jättes selle punktist 31 välja loetelust fraasi „meeste käekell Breque 4159“ ning jättes otsusest välja VIII osas punktist 25 kirjapandu ‒ „Breguet ́ kell“ (kirjapilt muutmata), tunnusnumbriga 5827, puitkarbiga, asub menetleja seifis, tuleb tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel omanikule või seaduslikule valdajale. Seoses asjaoluga, et maakohtu otsuse VIII osas punktis 25 nimetatud kella nimetusel on võrreldes otsuse p-s 30 märgituga mõnevõrra erinev kirjapilt ning tunnusnumbriks on 4159 asemel märgitud 5827, tuvastas kolleegium järgmist. Maakohtu otsuse p-s 1251, milles kohus teeb otsustuse J. Medunitsalt konfiskeerimisele kuuluva vara kohta nähtub, et Harju Maakohtu 08.06.2016 kohtumäärusega 1-16-4751 on arestitud J. Medunitsa vallasvara, sealhulgas käekell Breqet Marine Chronograph arestimise aegse väärtusega ca 24960 eurot, mis võeti ära J. Medunitsa Hispaania elukoha läbiotsimisel. Maakohus asus seisukohale, et tegu on varaga, mille J. Medunitsa sai tänu oma kuritegelikule eluviisile ja J. Medunitsa pole suutnud tõendada, et eseme(te) omandamine oli võimalik tema legaalsete sissetulekuallikate arvel. Seega pidas kohus põhjendatult vajalikuks kohaldada ka kõnealuse kella osas KarS § 832 lg 1 alusel vara laiendatud konfiskeerimist. Otsuse resolutiivosa p-s 16 kirjapandust nähtuvalt konfiskeeriski kohus J. Medunitsalt KarS § 832 lg 1, § 256 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel vallasvarana muu hulgas käekella Breqet Marine Chronograph arestimisaegse väärtusega 24960 eurot. XXXI J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul vaidlustavad maakohtu otsuse asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud objektide osas esinevate vastuolude põhjendusega, et J. Medunitsa käekell on arvatud teise süüdistatava objektide hulka. Mingeid muid taotlusi kõnealuse kella osas apellatsioonis esitatud pole. Kolleegium märgib, et arutatava asja tõenditest nähtuvalt on kohtueelsel menetlusel on läbiotsimisel ära võetud nii D. Urtiskiylt kui ka J. Medunitsalt sarnased kellad. Mõlema süüdistatava vara, sh kõnealused kellad, on arestitud Harju Maakohtu 08.06.2016 määrustega. D. Uritskiy vara arestimise määrusest nähtuvalt on muude esemete hulgas arestitud D. Urtiskiy meeste käekell Breque 4159 De La Marine, arestimise aegse väärtusega 23 842 eurot. J. Medunitsa vara arestimise määrusest nähtub, et arestitud on süüdistatavale kuuluv käekell Breqet Marine Chronograph väärtusega ca 24960 eurot, määruses kõnealuse kella tunnusnumbrit märgitud ei ole. Ka prokurör ei ole süüdistuskõnes J. Medunitsa kella laiendatult konfiskeerimise taotlemisel selle numbrit märkinud. Süüdistusakti p-s 5.1 on J. Medunitsa arestitud vara hulgas nimetatud kõnealune kell ilma tunnusnumbrita ja akti p-s 5.2 on nimetatud arestitud D. Uritskiy kell Breque 4159 De La Marine. Samas nähtub süüdistusakti p-s 6.3 tabelist J. Medunitsalt läbiotsimisel ära võetud esemete nimistus asitõendina „1 meestekell Marine tunnus REF5827“, mille juures märge, et kell on arestitud ja asub menetleja seifis Lõõtsa 8a. Süüdistusakti p-s 6.2 tabelis on kajastatud D. Uritskiylt läbiotsimisel ära võetud esemete nimistus (Hispaanias elukoha läbiotsimisel magamistoas leitud) „Breguet’ kell, tunnusnumbriga 5827, puitkarbiga“, mille juures märge, et ka see kell on arestitud ja asub menetleja seifis. Kohtuotsuse p-s 480 on maakohus toonud J. Medunitsa elukohas Hispaanias 14.12.2015 toimetatud läbiotsimise protokollile viidates välja, et läbiotsimisel leiti ja võeti ära Marine7, meeste kell, tunnusega REF5827. Asitõendi vaatlusprotokollis 03.12.2015 (protokolli p-s 8.3), milles analüüsitakse J. Medunitsa varalist seisu on nähtub, et süüdistatava Hispaania elukoha läbiotsimisel võeti ära meeste käekell Brequet Marine Chronograph (ref 5827) ilma karbi ja dokumentideta (kella hind vaatluse andmete kohaselt 24960 eurot.) Seega pole kahtlust, et hoolimata menetleja lohakusest põhjustatud segadusest, kuulub viimati nimetatud kell J. Medunitsale.

151(173)

Arvestades prokuröri poolt süüdistusaktis ilmselgelt ebatäpselt märgitud andmeid D. Uritkskiy ja J. Medunitsa kellade tunnusnumbrite kohta, ongi ilmselt maakohus otsuse VIII osas, p-s 25, D. Uritskiylt ära võetud asitõendite nimistus ekslikult käsitlenud tegelikult J. Medunitsale kuuluvat kella. Kolleegiumi hinnangul ei sisaldu seetõttu maakohtu otsuses sisulist või õiguslikku vastuolu J. Medunitsa kella osas tuvastatud konfiskeerimise aluste esinemise ja konfiskeerimise põhjenduste (vt otsuse p 1251-1252) ning otsuse resolutiivosa ps 16 märgitu vahel, millest nähtuvalt maakohus kohus konfiskeerib J. Medunitsalt kõnealuse kella KrMS § 832 lg 1, § 256 lg 2 p 2 ja § 184 lg 5 p 2 alusel. Seega jääb J. Medunitsa kaitsjate taotlus maakohtu otsuse vaidlustamiseks selles osas tagajärjeta. J. Medunitsa kaitsjad vaidlustavad maakohtu otsustust resolutsiooni p-s 130.66, milles maakohus otsustab KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada J. Medunitsalt ära võetud Nõukogude Liidus valmistatud haavlipüstoli numbriga NK53, mis asub Hispaania Kuningriigi õigusasutuses. J. Medunitsa kaitsjad osutavad süüdistatava J. Medunitsa arvamusele, et relva näol ei ole tegemist mitte Nõukogude Liidus valmistatud haavlipüstoliga, vaid pneumopüstoliga, mille tagastamist süüdistatav taotleb. Kolleegiumil tuleb tõdeda, et kõnealuse relva osas on kohtuasja materjalides teavet väga napilt. Süüdistusaktist nähtub üksnes, et Hispaanias on J. Medunitsa elukoha läbiotsimisel leitud ja ära võetud muu hulgas Nõukogude Liidus valmistatud haavlipüstol numbriga NK53. Maakohtu otsuses (p-s 480) on kohus käsitlenud J. Medunitsa elukohas Hispaanias 14.12.2015 toimetatud läbiotsimise protokolli, millest nähtuvalt leiti J. Medunitsa elukoha juurde kuuluvast garaažist Nõukogude Liidus valmistatud haavlipüstol. Lisaks otsuse resolutiivosa p-le 130.66 on kohus ka otsuse ps 152 leidnud, et Nõukogude Liidus valmistatud haavlipüstol numbriga NK53, mis asub Hispaanias tuleb KrMS§ 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Rohkem teavet kõnealuse relva kohta kolleegium otsusest ega kohtuasja materjalidest ei leidnud. Kolleegium nendib, et prokurör ei ole kohtuvaidlustes esitanud kõnealuse relva osas kohtule taotlust selle hävitamiseks KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. Süüdistuskõnes on prokurör esitanud kõikide süüdistatavatega seotud asitõendite osas sarnase taotluse järgmises sõnastuses: „Puutuvalt asitõenditesse märgin lühidalt järgmist – prokuratuuri hinnangul võib süüdistatavatele tagastada need esemed ja dokumendid, millede konfiskeerimist prokuratuur ei taotlenud. Seega ei nähtu arutatavas asjas uuritust ega prokuröri süüdistuskõnest ja kohtuotsusest andmeid ja põhjendusi J. Medunitsa elukoha läbiotsimisel garaažist leitud relva kohta, mille pinnalt hinnata, kas tegu on läbiotsimisel nimetatud Nõukogude Liidus valmistatud haavlipüstoli või pneumorelvaga. Prokuröri süüdistuskõnest ei nähtu põhjendust kõnealuse relva tagastamise kohta. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus otsustas erinevalt prokuröri taotletust kõnealuse relva KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Otsusest ei selgu põhjendusi ka selle kohta, kas maakohus, otsustades eelviidatud sätte alusel relva hävitada, pidas seda väärtusetuks asjaks, piraatkaubaks või võltsitud kaubaks. KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Riigikohtu praktika kohaselt peab kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi (RKKKm 1-17-11182/201, p 26). Kuigi ringkonnakohus peab vajalikuks menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada maakohtu otsustus J. Medunitsa elukohast läbiotsimisel ära võetud relva hävitamiseks, rahuldab kohus apellantide taotluse osaliselt. Kuivõrd uuritud tõenditest ei selgu, kas läbiotsimisel kirjeldatud relv on Nõukogude Liidus valmistatud haavlipüstol või pneumorelv, samuti ei ole kohtule

152(173)

esitatud andmeid J. Medunita poolt selle relva õiguspärase soetamise ja valdamise asjaolude kohta, ei pea ringkonnakohus käsilolevas otsuses võimalikuks rahuldada kaitsjate taotlust süüdistatavale J. Medunitsale relva tagastamiseks. Vahemärkusena viitab kolleegium, et maakohus otsustas D. Uritskiy Hispaania elukoha läbiotsimisel leitud ja ära võetud relvade ja laskemoona osas (resolutiivosa alapunktid 129.1129.4), et kõnealuste asitõendite osas seisukohta ei võta, kuna need asuvad Hispaania Kuningriigis ning süüdistust nende osas esitatud ei ole, Seega edastab kohus nende asitõendite osas otsustuse tegemise Hispaania pädevatele ametivõimudele. Kolleegiumi hinnangul on eespool nimetatud asjaolusid arvestades põhjendatud praegusel juhul sarnaselt toimida ka J. Medunitsa elukoha läbiotsimisel leitud relvaga, mis asub samuti Hispaania õiguskaitseasutuses hoiul. Järelikult saab J. Medunitsa läbiotsimisel ära võetud relvaga seotud asjaolusid, millest sõltub selle osas tehtav otsustus, hinnata edaspidi Hispaania õiguskaitseasutus. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas (otsuse resolutiivosa p 130.66), milles kohus otsustas KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada asitõendi ‒ Jevgeni Medunitsa Hispaania Kuningriigis asuva elukoha läbiotsimisel leitud ja äravõetud Nõukogude Liidus valmistatud relva numbriga 53 (asitõendite loetelus märgitu kohaselt haavlipüstoli). Säilitada nimetatud relva Hispaania Kuningriigi õigusasutuse valduses kuni Hispaania õigusasutuse poolt selle osas seisukoha võtmiseni.

XXXII

Ringkonnakohus saab KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel muuta esimese astme kohtu otsuse põhiosa, jättes välja selles esitatud asjaolusid. Kolleegium nendib maakohtu otsuses kirjapandust, et kohtu käsitlus narkootilise aine käitlemise korduvuse ja jätkuvuse osas ei ole olnud järjepidev. Nii on näiteks kohus otsuse p-s 515 asunud prokuröriga nõustuvalt seisukohale, et süüdistatavate tegusid narkootilise aine käitlemisel tuleb käsitleda jätkuvate kuritegudena, mille lõpuleviimine leidis aset 2015. aastal ning lähtuda tuleb sel ajal kehtinud KarS § 184 redaktsioonist. Samuti on kohus D. Uritskiyt erinevalt prokuröri taotletust (KarS § 184 lg 21) süüdi mõistes, subsumeerinud süüdistatava teo üksnes KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, kuigi maakohus tunnistas D. Uritskiy süüdi mitmetes süüdistuses kajastatud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise osategudes isikute grupis aastatel 2013-2015, mis viitab kohtu järeldusele, et D. Uritskiy on toime pannud jätkuva kuriteo. Kuigi kohus ei pea lähtuma süüdistatavate tegudele õigusliku hinnangu andmisel prokuratuuri käsitlusest, ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, miks kohus leiab erinevalt prokuratuurist, et pole jätkuva kuriteoga. Kohus on otsuses J. Medunitsa, S. Kuznetsovi, Sergei Nikolajevi. R. Verenitši ja S. Matini süüküsimust lahates sisuliselt korranud sarnastes otsuse lõikudes asjaolu, et kuritegelikus ühenduses tervikuna pandi toime kokku kakskümmend viis kuriteo episoodi, mistõttu on täidetud KarS § 184 lg 2 p 2 tähenduses kvalifitseeriv asjaolu korduvus. Kolleegium peab vajalikuks arutataval juhul muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja kohtu arutluskäigu, et süüdistatavate tegu tuleb kvalifitseerida suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisena isikute grupis KarS § 184 lg 2 p 2 tähenduses korduvalt. Kõnealused maakohtu põhiosa punktid, mis tuleb muuta ja otsusest jätta välja sisalduvad järgmistes maakohtu otsuse põhiosa punktides: otsuse punktis 505 põhistus, milles maakohus leiab J. Medunitsa poolt narkootilise aine käitlemisele hinnangut andes, et tegu on toime pandud KarS § 184 lg 2 p 2 tähenduses korduvalt, sest kuritegelikus ühenduses tervikuna pandi toime kokku 25 kuriteo episoodi; otsuse punktis 714 põhistus, milles kohus leiab, et S. Kuznetsov on pannud toime KarS § 184 lg 2 p 2 tähenduses teo korduvalt; otsuse punktis 799, milles kohus leiab, et Sergei Nikolajev on pannud toime KarS § 184 lg 2 p 2 tähenduses teo korduvalt; otsuse punktis 904 põhistus, et R. Verenitš on pannud toime KarS § 184 lg 21 teo KarS § 184 lg 2 p 2 tähenduses korduvalt; otsuse punktis 1093, milles kohus

153(173)

leiab, et S. Matin on pannud toime KarS § 184 lg 2 p 2 tähenduses narkootilise aine käitlemise korduvalt. Apellatsiooni väliselt märgib kolleegium, et maakohus on S. Matinit suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises isikute grupis süüdi tunnistades rikkunud KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mõistes S. Matini süüdi ka KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Kolleegium tõdeb, et arutatavas asjas on süüdistatava S. Matini kaitsja vaidlustanud apellatsioonis maakohtu otsuse üksnes konfiskeerimise ja menetluskulude väljamõistmise osas. Maakohus jättis tähelepanuta, et kuigi süüdistusaktis oli S. Matini tegevus kvalifitseeritud KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi, taotles prokurör süüdistuskõnes tunnistada S. Matini süüdi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises isikute grupis jätkuva kuriteona KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Eelnevalt kolleegium selgitas, et maakohtu otsuses ei sisaldu põhistusi, miks kohus erinevalt prokurörist leidis, et S. Matin on toime pannud kuriteo korduvalt, kuigi prokurör taotles S. Matini süüditunnistamist jätkuvalt toimepandud teos. KrMS § 340 lg-st 3 tulenevalt peab ringkonnakohus maakohtu poolt materiaalõiguse sätte ebaõige kohaldamise tuvastamise korral kohaldama viidatud parargrahvi lõike 1 sätteid ka teiste süüdistatavate suhtes, sõltumata sellest, kas nad on apellatsiooni esitanud. Seega saab kolleegium kõnealuse maakohtu eksimuse parandada sõltumata esitatud apellatsioonist KrMS § 340 lg 3 alusel ise parandada, tühistades maakohtu otsuse S. Matini süüdi tunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja subsumeerides S. Matini teo KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Kõnealune teo ümberkvalifitseerimisel ei pea kolleegium vajalikuks hinnata ümber süüdistatavale S. Matinile maakohtu poolt mõistetud karistust.

XXXIII

Prokuröri taotlused vara konfiskeerimiseks ja arestimiseks Prokurör taotleb tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata prokuratuuri taotluse kohaldada kohaldamata KarS § 832 lg-s 1 sätestatud alusel vara laiendatud konfiskeerimist K. Novikovile kuuluvate sõidukite – mootorratta/maastikusõiduk Honda CBR 1000RR (reg märk XXXX), mootorratta/maastikusõiduk Honda CBR 1000RR (reg märk XXXX) ja sõiduauto Audi A6 Allroad, reg märk XXXXXX suhtes. Maakohus leidis otsuses, et 17.02.2016 vara arestimise määrusega nr 1-16-829 arestitud kaks K. Novikovile kuuluvat mootorratast/maastikusõidukit Honda CBR 1000RR (mõlemad arestimisaegse väärtusega ca 7000 eurot) ja sõiduauto Audi A6 Allroad (arestimise väärtusega ca 11000 eurot) tuleb aresti alt vabastada ning jättis prokuröri taotluse eelkirjeldatud vara laiendatud konfiskeerimiseks rahuldamata. Prokurör leiab, et kohus on K. Novikovi vara konfiskeerimata jättes rikkunud oluliselt menetlusnorme KrMS § 339 lg 2 mõttes sellega et pole K. Novikovi vara osas tehtud otsustuse tegemisel piisaval määral lahendanud KrMS § 306 lg 1 p -s 13 nimetatud küsimusi ning maakohtu põhjendused on ebapiisavad. Prokuröri arvates on kohus jätnud tähelepanuta prokuröri argumendid, mis räägivad laiendatud konfiskeerimise kasuks, sest sõidukite puhul ei ole tõendatud nende soetamine legaalse päritoluga vara arvel ja on tõendatud, et K. Novikovil pidid olema tuvastamata päritolu tulud, mille saamise eelduseks oli kuritegude toimepanemine. Kolleegium ei nõustu prokuröriga, et maakohus on rikkunud prokuratuuri taotlust K. Novikovi vara laiendatud konfiskeerimiseks rahuldamata jättes KrMS § 339 lg-s 2 sätestatut. Prokuröri apellatsioonis esitatud argumendid ei veena ringkonnakohut rahuldama prokuratuuri taotlust K. Novikovi sõidukite laiendatud konfiskeerimiseks. Prokurör taotleb, et

154(173)

ringkonnakohus annaks uue hinnangu kohtuistungil uuritud tõenditele ja prokuröri argumentidele, mis lükkavad ümber süüdistatava kaitseväited eelviidatud sõidukite soetamise kohta legaalsete vahendite arvel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi ei ole KarS § 832 lg 1 kohaldamisel oluline see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse, vaid sellistel tuvastatud asjaoludel, millest saab eeldada, et ta on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Kolleegiumi hinnangul ei ole vaidlust asjaolus, et maakohus tuvastas, et süüdistuse kohaselt alates 2014. aastast Sergei Nikolajevi poolt koos Stanislav Nikolajeviga kuritegelikku ühendusse kuuluva ja ühenduse huvides suures koguses narkootilise aine käitlemisel osalev süüdistatava puhul on tuvastatud, et ta on toime pannud KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 255 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, mis oma olemuselt annavad aluse eeldada, et süüdistatav võib olla saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Lisaks tuleb kontrollida, kas esinevad asjaolud, mis annavad alust eeldada vara või selle osa päritolu kuriteost ka sel põhjusel, et on tuvastatud erinevus süüdistatava legaalse tulu ja varalise seisundi või elatustaseme vahel, mis lubab eeldada et ta on vara saanud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Seega peab prokuratuur tõendama asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneertud kuriteo toimepannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele. Kui prokuratuur on sellised asjaolud tõendanud, ei pea vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama (vt nt RKKK 3-1-1-10-16, p 14). Samas peavad konfiskeerimisotsuse tegemiseks tõendid viitama sellele, et süüdistatava legaalne sissetulek ei olnud vara omandamiseks piisav (RKKK 3-1-1-76-13, p 8). Üksnes siis, kui menetleja on esitanud tõenditega kinnitatud asjaolud, mis annavad aluse eeldada, et isiku vara võib olla saadud kuriteo tulemusena, läheb tõendamiskoormis üle toimepanijale ja süüdistatav peab konfiskeerimise vältimiseks tõendama oma vara legaalset päritolu. Kõnealusel juhul nõustus maakohus, tuginedes muu hulgas 10.12.2015 koostatud K. Novikovi varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokollile koos lisadega, et K. Novikovil võis olla perioodil 2011 kuni 2015 varjatud allikatest pärinevat vara vähemalt 9215 euro ulatuses (vt otsuse p-d 1305-1306). Kohus nõustus prokuröriga, et K. Novikovil võis olla varjatud ja deklareerimata sissetulekud, mis võisid pärineda narkokuritegudest või kuritegelikku ühendusse kuulumisest ja selle liikmena saadud ühenduse tuludest. Kohus arvestas, et K. Novikov on pangakonto andmete kohaselt kandnud enda kontole 7880 eurot sularaha perioodil, mil kuulus kuritegelikku ühendusse. Seega rahuldas kohus prokuratuuri taotluse ja mõistis KarS § 832 lg 1, § 84 ja § 255 lg 2 p 2 alusel K. Novikovilt välja laiendatud konfiskeerimise asendamise korras 9300 eurot. Lisaks konfiskeeris kohus KarS § 831 lg 1 alusel K. Novikovi elukoha läbiotsimisel ära võetud 1300 eurot sularaha süüteoga saadud varana. Küll aga leidis maakohus, analüüsides kohtus uuritud tõendeid, sh süüdistatava pangakonto väljavõtte andmeid K. Novikovi sõidukite soetamise asjaolude kohta, et süüdistatava vahendid mootorrataste ning sõiduauto Audi soetamiseks ei pruukinud olla saadud kuriteo toimepanemise tulemusena (vt otsuse p-d 1309-1313). Kohus ei soostunud muu hulgas prokuratuuri esitatud argumentidega, et mõlema mootorratta keskmine turuväärtus (rataste ehitusaastad 2007 ja 2008) on 7000 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga muu hulgas selles, et andmeid sõidukite väärtuse ja seisukorra (sh maakohtu tegemise aja seisuga ehk ca 6 aastat pärast arestimist) prokuratuur ei ole esitanud. Samuti pidas maakohus võimalikuks sõidukite soetamisel arvestada kaitsetõendeid sõidukite soetamishinna kohta, mille alusel kohus tuvastas, et sõidukite rahaline väärtus on tunduvalt väiksem kui arestimismääruses märgitu. Kolleegium märgib, et kirjalikest tõenditest nähtuvalt töötas süüdistatav K. Novikov alates 2015. aasta märtsist ametlikult AS-s M, kus teenis kuni kahtlustatavana kinnipidamiseni kokku legaalset tulu

155(173)

15 412 eurot. Samuti nähtuvad pangakonto väljavõttest, et K. Novikov sai 2014. aastal legaalset tulu eelmise sõiduki müügist ja kindlustushüvitisest. Kohus pidas usaldusväärseks ka süüdistatava ütlusi selles, et osa Audi ostmise rahast laenas talle elukaaslase vanaisa PR. Kolleegiumi hinnangul ei piisa maakohtu poolt tuvastatu ümber lükkamiseks prokuröri poolt süüdistuskõnes korratud väitetest, et auto kui ka mootorrataste ostud olid mugavusostud, mida saanuks teha vaid säästudest. Säästude olemasolu olevat aga lükatud ümber 25.03.2015 jälitustoiminguga fikseeritud S. Novikovi ja S. Nikolajevi pealtkuulatud vestlusega, millest nähtuvat, et K. Novikovil olid säästude asemel võlad. Seega jääb prokuratuuri taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks ja K. Novikovi sõidukite osas vara laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks edutuks. Prokurör taotleb konfiskeerida kuriteo toimepanemise vahendina Sergei Nikolajevile kuuluva sõiduauto Mercedes-Benz R320 CDI 4MATIC reg nr XXXXXX. Kohtuvaidlustes taotles prokurör selle Stanislav Nikolajevi kinnipidamisel ära võetud ja faktiliselt Sergei Nikolajevile kuuluva sõiduauto kui kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist KarS § 83 lg 1 alusel, sest tegemist on sõidukiga, millesse rajasid K. Novikov ja Stanislav Nikolajev peidikud kuritegeliku ühenduse edasisteks narkovedudeks. Õige on apellatsioonis väidetu, et maakohus jättis prokuröri taotluse tähelepanuta ja sõiduki osas menetlusotsuse tegemata. Kolleegium tutvus prokuröri apellatsiooni, kohtuotsuse ja kriminaalasja materjalidega ning tuvastas järgmist. Kuigi süüdistuskõnest nähtuvalt taotles prokurör konfiskeerida süüteo toimepanemise vahendina kõnealuse Sergei Nikolajevile kuuluva sõiduki, on maakohus jätnud selle asitõendi (süüdistusakti asitõendite loetelu p-s 108, asub MTA asitõendite hoidlas) osas seisukoha võtmata. Otsuses kirjapandu kohaselt omandas Sergei Nikolajev 12.11.2015 sõiduauto Mercedes-Benz R 320 CDI 4MATIC reg nr XXXXXX, mis registreeriti süüdistatava soovil Maanteameti registris Sergei Nikolajevi ja S. Kuznetsovi ühise tuttava OL nimele. Sõiduki kasutajaks märgiti Sergei Nikolajev, kelle valdusesse ka sõiduk jäi. Uuritud tõendite kohaselt toimetas Sergei Nikolajev sõiduki peale selle soetamist narkootikumide vedamiseks vajalike ümberehitustööde tegemiseks Tallinnas XXX asuvasse garaaži, kus ajavahemikul 12.11.2015. a kuni 06.12.2015 rajasid Stanislav Nikolajev ja Kirill Novikov sellesse peidikud. 14.12.2015, kui kahtlustatavad kinni peeti, saadi peidikutega varustatud sõiduk kätte ja võeti ära Stanislav Nikolajevilt. Kõnealuse sõidukiga seotud tõendeid kogumis hinnates tuvastas kohus, et kõnealust sõidukit planeeris kuritegelik ühendus kasutada hašiši vedamisel Hispaaniast Venemaale (otsuse p 829). Vaidlust pole maakohtu tuvastatud asjaolus, et kuigi sõiduk registri andmetel kuulus OLle, oli selle tegelik omanik Sergei Nikolajev. Seda asjaolu kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja OL, kelle ütlused riimusid jälitustoimingutega kogutud tõenditega (vt otsuse p-d 153-157). 17.12.2015 asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt toimetati kõnealune sõiduk pärast vaatlust Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna asitõendite hoidlasse (vt kd 2, tl 168-169). Kolleegium hinnangul on prokuröri taotlus Sergei Nikolajevile kuuluva sõiduauto MercedesBenz R320 CDI 4MATIC reg nr XXXXXX konfiskeerimiseks KarS § 83 lg 1 alusel süüteo toimepanemise vahendina põhjendatud. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus nõustus prokuröri järeldustega, et kõnealune sõiduk soetati süüdistatava Sergei Nikolajevi poolt kuritegeliku ühenduse huvides toimetatavate narkovedude jaoks ning oli spetsiifiliselt kohandatud suures koguses hašiši käitlemiseks kuritegeliku ühenduse huvides, s.o kuriteo toimepanemiseks. Sõiduk kohandati kuriteo toimepanemise vahendiks süüdistatavate Stanislav Nikolajevi ja K. Novikovi poolt peidikute ehitamisega hašiši varjatult vedamiseks (vt otsuse p 829). Seega saab prokuröriga nõustuda, et kõnealune sõiduk on käsitatav esemena, mis on kohandatud kasutamiseks süüteo käigus kuritegeliku ühenduse poolt narkootikumide ebaseaduslikuks

156(173)

käitlemiseks. Kolleegiumi hinnangul ei takista konfiskeerimist asjaolu, et vahetult pärast sõiduki ümberehitustööde valmimist peeti kuritegeliku ühenduse liikmed 14.12.2015 kahtlustavana kinni ja sõidukiga planeeritud narkovedusid ei tehtud. Kuigi kuni kuriteo toimepanemisel kehtinud KarS § 83 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kohus konfiskeerida vahendi, mida kasutati tahtliku süüteo toimepanemiseks ja alates 10.01.2017 kehtiva sõnastuse kohaselt võib konfiskeerida ka sellise vahendi, mida kavatseti kasutada süüteo toimepanemiseks, saab kolleegiumi hinnangul praeguse asja eripära arvestades siiski kõnealuse sõiduki süüteo toimepanemise vahendina konfiskeerida. Maakohtu otsusega on tuvastamist leidnud, et J. Medunitsa poolt 2012. aastal loodud ja juhitud kuritegeliku ühendus tegeles suures koguses narkootilise aine hašiši veoga Hispaaniast Venemaale kindlal viisil. Kuritegelik ühenduse liikmed soetasid sobivad sõidukid, millesse rajati peidikud. Kohtus tuvastatu kohaselt oli 2015. aasta detsembriks kuritegelik ühendus tegelenud sel viisil narkokaubandusega sarnase mustriga ja toimetanud süüdistuse kohaselt vähemalt kahekümne viiel korral Hispaaniast soetatud narkootilist ainet hašiš peidikuteta varustatud sõidukitega ostjateni. Riskide maandamiseks (kuivõrd kulleri kinnipidamisel kaotas kuritegelik ühendus ka sõiduki), oli tagatud uute soetatud sõidukite narkovedudeks kohandamine. Käesolevas asjas on Sergei Nikolajevile kuritegeliku ühenduse ühe juhina lisaks süüks arvatud nii KarS § 256 kui ka KarS § 184 lg 21 kvalifitseeritud süüdistus, s.o jätkuva teona suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemine isikute grupis. Kuna ringkonnakohus luges käesolevas asjas Sergei Nikolajevi süüdistuse KarS § 189 järgi hõlmatuks KarS § 184 lg 21 esitatud süüdistusega, on süüdistatavale KarS § 83 lg 2 tähenduses kuuluv sõiduauto Mercedes-Benz R320 CDI 4MATIC reg nr XXXXXX võimalik konfiskeerida KarS § 83 lg 1 alusel kui kuriteo toimepanemise vahend, mida kasutati KarS § 184 lg 21 kuritegude toimepanemise vahendina. Arvestada tuleb ka asjaolu, et KarS § 184 järgi kvalifitseeritavad teod seostuvad KarS § 266 ja § 255 järgi kvalifitseeritavate kuritegudega, sest arutataval juhul toimus suures koguse narkootilise aine käitlemine kuritegelik ühenduse eesmärkide täitmiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on kriminaalasjas ära võetud asitõendi osas menetlusotsuse tegemata jätmisega rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, aga ringkonnakohus saab prokuröri taotluse alusel selle vea parandada, rahuldades prokuröri taotluse süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimiseks. Seega kokkuvõtvalt rahuldab ringkonnakohus prokuröri taotluse ja konfiskeerib süüteo toimepanemise vahendina Sergei Nikolajevile kuuluva sõiduki Mercedes-Benz R320 CDI 4MATIC reg nr XXXXXX KarS § 83 lg 1 alusel. Prokurör taotleb tühistada maakohtu otsus osas, millega vabastati aresti alt J. Medunitsale kuuluv kinnistu aadressil XXX ning taotleb kohaldada kinnistu osas jätkuvat aresti tagamaks menetluses esitatud konfiskeerimise asendamise nõuet. Prokurör leiab, et J. Medunitsalt laiendatud konfiskeerimise asendamise nõude 750 000 euro tagamiseks pidanuks maakohus jätma J. Medunitsale kuuluva XXX asuvale kinnistu arestituks ning vara aresti alt vabastades rikkus kohus menetlusnorme KrMS § 339 lg 2 tähenduses, jättes prokuröri taotluse kinnistu aresti alla jätmiseks tähelepanuta. Prokurör leiab, et ei arvestanud, et prokurör täpsustas kohtuvaidlustes J. Medunitsale kuuluva vara arestimise alust ja palus jätkata aresti konfiskeerimisnõude tagamiseks. Prokuröri hinnangul ei ole tõenäoline et J. Medunitsa tasuks konfiskeerimise asendamise väljamõistetud 750 000 eurot vabatahtlikult või töötasu arvel, seega ainuke tõsikindel võimalu oleks asendamise nõuet täita kinnistu müügist. Lisaks leiab prokurör, et kohus võinuks kaaluda arestimistaotluse alternatiive ‒ näiteks mõnda TsMS §-s 378 sätestatud abinõu kasutamist, sest kohus pole KrMS §-s 306 sätestatud küsimuste lahendamisel, milliseid meetmeid konfiskerimise asendamise tagamiseks vaja võtta on, seotud prokuröri ettepanekuga. Prokurör leiab, et arestimine ei ole ebaproportsionaalne ja

157(173)

on sobiv vahend nõude tagamiseks. Seega taotleb tühistada maakohtu otsustuse J. Medunitsa kinnistu aresti alt vabastamiseks ja jätta arestituks. Alternatiivselt palub prokurör ringkonnakohtul kaaluda mõne teise KrMS §-s 1414 sätestatud nõude tagamisviisi kohaldamist kinnistu suhtes – näiteks seada kinnistule hüpoteek 750 000 euro ulatuses Eesti Vabariigi kasuks. Kolleegium jätab prokuröri taotluse tühistada maakohtu otsus J. Medunitsale kuuluva kinnistu aadressil XXX aresti alt vabastamise osas rahuldamata. Kolleegium ei rahulda ka prokuröri taotlust kohaldada kõnealuse kinnistu osas J. Medunitsalt väljamõistetud 750 000 euro tagamiseks arestimist või mõnda muud KrMS 1414 sätestatud tagamisviisi, näiteks hüpoteegi seadmist järgmise põhjendusega. Kriminaalasjast nähtuvalt arestiti 30.12.2015 Harju Maakohtu määrusega prokuratuuri taotlusel KrMS § 142 alusel J. Medunitsale kuuluv kinnisasi aadressil XXX süüteoga saadud vara konfiskeerimise tagamiseks ning kanti selle võõrandamise takistamiseks keelumärge kinnistusraamatusse. Kohtuvaidlustes esitatud süüdistuskõnest nähtuvalt märkis prokurör kõnealuse kinnistu osas lühidalt järgmist: J. Medunitsa esitas kohtuistungil dokumente, mis viitavad sellele, et J. Medunitsale kuuluv XXX asuv kinnistu on ostetud erinevate kinnisvaratehingute tulemusena juba aastaid tagasi ning mis kinnitavad seda, et kinnistule maja ehitamist on finantseeritud ka laenuga. Prokurör ei vaidlusta eelnevat ega taotle kinnistu konfiskeerimist kriminaaltuluna. Küll palub prokurör jätkata kinnistu aresti, et sellega tagada J. Medunitsale esitatud konfiskeerimise asendamise nõuet. Seejärel on prokurör süüdistuskõnes lühidalt taotlenud Jevgeni Medunitsa suhtes KarS § 832 lg 1 ja KarS § 84 alusel konfiskeerimise asendamise nõude esitamist summas 750000.- eurot ning kõnealuse nõude tagamiseks J. Medunitsale kuuluva, XXX aadressil XXX asuva kinnistu suhtes jätkuva aresti kohaldamiseks. Kriminaaltoimikust nähtuvalt ei ole prokuratuur esitanud kohtule täiendavaid tõendeid kõnealuse kinnistu ajakohase turuväärtuse kohta ega kaalutlusi, kas arestitud kinnistu väärtus on jätkuvalt kohtuotsuse tegemise aja seisuga proportsionaalne J. Medunitsalt konfiskeerimise tagamiseks väljamõistetava summaga. Samuti ei ole prokuratuur esitanud maakohtule taotlust kohaldada mõnda muud KrMS § 378 sätestatud nõude tagamise abinõud, sh taotlust seada KrMS § 1414 alusel kõnealusele kinnistule hüpoteek 750 000 euro ulatuses Eesti Vabariigi kasuks. Maakohus, käsitledes prokuröri taotlust kinnistu arestituks jätmiseks märkis põhjendatult, et kohtul puudub igasugune ülevaade ja teadmine kinnistu turuväärtusest, sest kohtule esitatud kirjalikest tõenditest (väljavõte kinnisvara müügiportaalist) nähtub üksnes asjaolu, et kinnistu on olnud müügis 04.12.2015 hinnaga 1,2 miljonit eurot (vt otsuse p-d 1253-1257). Maakohus tõdes, et otsuse tegemise seisuga ca 6 aastat tagasi arestitud kinnistu väärtus on selle asukohta, head seisukorda ning Eesti kinnisvarahindasid arvestades kindlasti tunduvalt suurem kui 2015. aastal, mistõttu on alus arvata, et kinnistu väärtus ületab tunduvalt konfiskeerimise tagamiseks väljamõistetud vara väärtuse. Maakohus märkis, et menetleja kohustus on selgitada välja ja esitada tõendid nii konfiskeeritava vara väärtuse kui ka selle asendamise objektiks oleva vara väärtuse kohta, mida prokuratuur aga jättis tegemata. Maakohus on prokuratuuri taotlust rahuldamata jättes ja kinnistut aresti alt vabastades õigesti osutanud KrMS § 1414 lg-s 3 sätestatule, et varalist nõuet tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks süüdistatavat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Seejuures tuleb rahalise nõude tagamisel arvestada selle nõude suurust. Neid seadusest tulenevaid nõudeid prokurör arutatavas asjas ei ole

158(173)

arvestanud ei maakohtus ega ka apellatsioonis. Kolleegium nõustub J. Medunitsa kaitsjate vastuväidetega, et TsMS § 378 lg 4 kohaselt tuleb tagava abinõu valikul arvestada, et see koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võiks pidada põhjendatuks. Praegusel juhul on jätnud prokurör aga välja selgitamata ja kohtule esitamata tõendid kinnistu turuvääruse kohta (nt hindamisakti, müügikuulutused, vaatlusprotokolli), mistõttu polnud maakohtul võimalik kaaluda asenduskonfiskeerimise tagamiseks kinnisasjale ka hüpoteegi seadmist. Eeltoodu alusel ei jaga kolleegium prokuröri argumente, et arutataval juhul ei oleks konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks oleks kinnistu aresti alla jätmine ebaproportsionaalne muu hulgas sel põhjusel, et maakohus jättis arvestamata kinnistu turuväärtuse kõrval, et nähtuvalt J. Medunitsa ütlustest tagab kinnistu süüdistatava kohustusi panga ees. See asjaolu võivat aga vähendada oluliselt kinnistu realiseerimisest saadavat tulu. Kolleegiumi jaoks jääb selline prokuröri poolt esitatud väide, mis rajaneb eeskätt süüdistatava ütlustele, ilma kohtule esitatud asjakohaste tõenditeta, paljasõnaliseks. Prokurör jätab arvestamata, et KrMS §-s 14 sätestatud võistlevuse põhimõte eeldab, et prokuratuur esitab süüdistusfunktsiooni täites tõendid ka vara konfiskeerimise ja arestimisega seotud asjaolude tõendamiseks. Kohtupraktikas on rõhutatud, et võistlevas menetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise ees prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende järgi otsuse tegemises (vt RKKKo 1-18-437/725, p 58-59) Eeltoodud põhjusel on ainetu ka prokuröri etteheide maakohtule, et kohus ei asunud omal initsiatiivil nõupidamistoas otsust tehes välja selgitama asjaolusid kaalumaks, millised KrMS §-s 378 sätestatud konfiskeeritud vara tagamismeetmed võiks arutataval juhul veel kõne alla tulla ja kas J. Medunitsa kinnistule on põhjendatud seada konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks hüpoteek. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tulenevalt KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise alustest ei tohi selle kriminaalmenetluse tagamise vahendiga kaasnev põhiõiguse riive olla oluliselt suurem isiku võimalikul süüditunnistamisel rakendatavast mõjutusvahendist ehk siis konfiskeerimisest ja selle asendamisest, kuna vaid sellisel juhul saab vara arestimist kriminaalmenetluses pidada proportsionaalseks. Vara arestimine ilmselgelt ebamõõdukas ulatuses omandab karistusliku eesmärgi, viies süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1), nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtte (PS § 23) ja omandipõhiõiguse (PS § 32) rikkumisele (vt RKKKm 3-1-1-1-12, p 17 ja RKÜKo 3-3-1-69-09, p 63). See tähendab, et vara arestimist otsustades peavad nii prokuratuur kui kohus hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust. Seega tuleb konkreetses kriminaalasjas vara arestimise proportsionaalsuse hindamiseks menetlejatel selgitada ühelt poolt isikult tema süüdimõistmisel konfiskeerida võidava või selle asendamiseks kuuluva vara ja teisalt arestitava vara väärtus. Kolleegium selgitab veel seda, et kohtupraktika kohaselt tuleks arestitud vara väärtust tuleb kajastada KrMS § 143 lg 1 p 1 kohaselt ka vara arestimise protokollis. Seejuures peetakse arestitava vara väärtuse selgitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis toob endaga kaasa käesolevas asjas tehtud kohtulahendite tühistamise. Seejuures tuleb kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib menetleja arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu enamlevinumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest (vt nt RKKKm 3-1-1-1-12, p-d 21-22).

159(173)

Prokurör taotleb tühistada maakohtu otsus osas, millega vabastati aresti alt Sergei Nikolajevile kuuluv kinnistu aadressil XXX ning taotleb kohaldada kinnistu osas jätkuvat aresti tagamaks menetluses esitatud konfiskeerimise asendamise nõuet. Otsusest nähtuvalt vabastas maakohus aresti alt Sergei Nikolajevile kuuluva kinnistu asukohaga XXX. Prokuröri arvates leidis kohus alusetult, et kuivõrd menetluse raames pole kõnealuse kinnisvara väärtust hinnatud, ei saa kontrollida arestimise proportsionaalsust ja arvestas asjaoluga, et algselt oli tegemist süüdistatava vanemate varaga, kes on kinnistul aastakümneid elanud. Kolleegium nendib, et prokurör tugineb kõnealuse kinnistu väärtuse hindamisel kindlakstegemisel asjaolule, et 2012. aastal, kui Sergei Nikolajev sai kinnistu omanikuks, oli Harjumaal Rae vallas keskmine elamumaa hind 28 euro ruutmeeter, millest järelduvalt võis kõnealune kinnistu maksta 2012. aastal ligi 36 932 eurot. Apellatsioonis väidetu kohaselt on aga kõnealuse kinnistu väärtus aastatega tõusnud, mistõttu on see sobiv tagama süüdistatavalt konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetud 25 000 euro suurust nõuet. Kolleegium ei rahulda prokuröri taotlust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kinnistu arestimiseks sarnastel kaalutlustel, mida kohus tõi otsuses eelnevalt välja prokuröri taotluse rahuldamata jätmisel J. Medunitsale kuuluva kinnistu arestimiseks. Kolleegium jääb eelöeldud põhjenduste juurde, ega pea neid vajalikuks siinkohal korrata. Ka Sergei Nikolajevi kinnistu osas märkis maakohus kinnistut aresti alt vabastades ja prokuröri taotlust rahuldamata jättes põhjendatult, et kohtul puudub igasugune ülevaade ja teadmine kinnistu turuväärtusest. Kohtul tuli tõdeda, et prokuratuur ei esitanud asjakohaseid tõendeid, et selgitada välja kinnisvara väärtus kohtuotsuse tegemise ajal. Seetõttu polnud kohtul võimalik kontrollida ja hinnata tagamiseks kohaldatava meetme proportsionaalsust. KrMS § 1414 lg-s 3 sätestatu kohaselt tuleb varalist nõuet tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks süüdistatavat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Vaidlust pole asjaolus, et kõnealusel juhul ületab Sergei Nikolajevile kuuluva kinnistu väärtus konfiskeerimise asendamise korras süüdistatavalt väljamõistetud 25 000 eurot juba juhul, kui arvestada selle võimalikku väärtust 2012. aasta seisuga. Kuivõrd prokurör on apellatsioonis leidnud, et kõnealuse kinnisvara väärtus on enam kui kümne aastaga märkimisväärselt tõusnud, on aga veelgi suuremaks kasvanud lõhe tagatava nõude ja tagamiseks taotletava kinnisvara väärtuste vahel. Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et kõnealuse kinnistu aresti alt vabastamine on põhjendatud ning seda ei saa kasutada Sergei Nikolajevile esitatud nõude tagamiseks (vt otsuse p 1290). Prokurör märgib apellatsioonis alternatiivse taotlusena, et kui ringkonnakohus leiab, et kinnistu arestimisega rikutaks vara nn ületagamise keeldu, saab kolleegium ise kaaluda mõne teise KrMS §-s 1414 kirjeldatud nõude tagamisviisi kohaldamist, näiteks seada kõnealusele kinnistule hüpoteek 25000 eurot Eesti Vabariigi kasuks. Kolleegium jätab rahuldamata ka selle prokuröri taotluse samadel kaalutlustel, mis on eelnevalt otsuses välja toodud J. Medunitsa kinnistu arestimata jätmise osas. Prokurör taotleb apellatsioonis tühistada maakohtu otsuse osas, millega vabastati aresti alt Stanislav Nikolajevile kuuluvad sõidukid ‒ mootorrattad Yamaha YZF-R1, Honda CBR 1000RR ja sõiduauto Lexus RX300 ning taotleb kohaldada sõidukite osas jätkuvat aresti tagamaks menetluses esitatud konfiskeerimise asendamise nõuet 16 777,23 eurot. Prokurör leiab, et maakohus rikkus KrMS § 339 lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõigust jättes põhjalikult kaalumata Stanislav Nikolajevi varalise mõjutamisega seotud küsimused, jättes rahuldamata prokuröri taotluse tagada Stanislav Nikolajevi konfiskeerimise asendamise nõuet süüdistatavale kuuluva vallasvara aresti alla jätmisega.

160(173)

Kolleegium ei nõustu prokuröriga, et kohus on süüdistatava vara aresti alt vabastades jätnud vastava otsustuse kaalumata. Maakohtu otsusest (otsuse p-d 1291-1301) nähtuvalt on kohus põhjalikult analüüsinud muu hulgas Stanislav Nikolajevi Harju Maakohtu 17.02.2016 määrusega arestitud sõidukite suhtes aresti kohaldamise küsimust laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud 16 777,23 euro tagamiseks. Maakohus on märkinud, et 2016. aasta veebruari seisuga moodustas kõnealuste sõidukite väärtus 12 891 eurot, kuid kohtul puuduvad andmed, milline on kõnealuste sõidukite väärtus otsuse tegemise ajal, sest selliseid tõendeid prokurör asjas esitanud ei ole. Kohus on õigesti viidanud asjaolule, et maakohtu otsuse tegemise ajaks, s.o ca 6 aastat arestimisest hiljem, on kõnealuste sõidukite väärtus ilmselgelt vähenenud, arvestades muu hulgas, et need on seisnud hooldamata. Lisaks märkis maakohus õigustatult, et prokurör jättis süüdistuskõnes põhistamata ka taotluse konfiskeeritavate esemete vara arestimise aluste muutmise osas. Kolleegiumi hinnangul ei muuda prokuröri poolt kritiseeritud maakohtu otsuse p-s 1300 esitatud mõneti ebaselge sõnastus tõika, et maakohus eelnevalt põhjendas asjakohaselt, miks prokurör taotlus kõnealuste esemete jätkuvalt aresti all hoidmiseks jääb rahuldamata. Kõnealusel juhul asus maakohus seisukohale, et Stanislav Nikolajevile kuluvad sõidukid ei ole sobivad tagama konfiskeerimise asendamise nõuet. Prokurör leiab, et maakohus leidis vääralt, et nõude tagamise vahendiks on sobiv vaid selline vara, mille väärtust on kohtulahendi tegemise hetkel uuesti hinnatud. Prokurör jätab tähelepanuta, et maakohus rõhutas arutatava asja eripära. Kõnealusel juhul pärinevad Stanislav Nikolajevi sõidukite väärtuse kohta esitatud enam kui kuue aasta tagusest ajast ning sellises olukorras tuleb maakohtuga nõustuda, et vara toonane võimalik turuväärtus erineb eeldatavalt oluliselt selle väärtusest kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Praegusel juhul ei ole prokurör aga kohtule esitanud asjakohaseid tõendeid kõnealuse vara adekvaatse väärtuse kohta (arvestades muu hulgas nende hoiustamistingimusi). Prokurör nendib apellatsioonis ka ise, et sõiduautode ja mootorrataste väärtus ajas langeb. Kolleegium ei jaga prokuratuuri käsitlust, et hoolimata väärtuse vähenemisest tuleks jätta sõidukid arestituks seetõttu, et Eestis eksisteerib turg isegi romusõidukitele, sest sõidukitel on väärtus nende koostise – metalli tõttu. Maakohus ega ringkonnakohus ei saa KrMS §-s 14 sätesatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtteid eirates asuda menetleja asemel selgitama välja arestitud esemete väärtust. Kolleegium selgitas eelnevalt otsuses, et konkreetses kriminaalasjas vara arestimise proportsionaalsuse hindamiseks tuleb menetlejatel selgitada ühelt poolt isikult tema süüdimõistmisel konfiskeerida võidava või selle asendamiseks kuuluva vara ja teisalt arestitava vara väärtus. Seejuures tuleb kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Prokuröri apellatsioonis kirjapandust nähtub, et prokuratuuril puudub teadmine Stanislav Nikolajevi sõidukite turuväärtusest. Seega kokkuvõtlikult jätab kolleegium rahuldamata prokuröri apellatsiooni maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks Stanislav Nikolajevi sõidukite aresti alt vabastamiseks ning nende arestimiseks KrMS § 142 alusel.

XXXIV

Mitmed kaitsjad taotlevad alternatiivselt süüdistatavate karistuste kergendamist. J. Medunitsa kaitsjad taotlevad mõistetud karistuse vähendamist ning konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetud summa vähendamist; R. Verenitši ja Sergei Nikolajevi kaitsja A. Smelov taotleb alternatiivselt süüdistatavatele kergema karistuse mõistmist; Stanislav Nikolajevi kaitsja S. Sillar taotleb süüdistatava karistuste kergendamist märkides, et see tuleks viia kooskõlla mõistliku menetlusaja ületamisega.

161(173)

Maakohus on otsuses mõistliku menetlusaja lõpetamise taotlusi käsitledes jaatanud, et süüdistatavate õigust asja arutamisele mõistliku menetlusaja jooksul on arutatavas asjas rikutud, millega kolleegium nõustub. Lisaks tõi kolleegium eelnevalt, vaagides osade apellantide taotlusi kriminaalasja lõpetamiseks, et kõnealusel juhul ei ole alust kriminaalasja lõpetamiseks mõistliku menetlusaja riive tõttu. Kõrgema astme kohtus tuleks lõpetamine üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, milleks arutataval juhul aga alust pole. Maakohus leidis, et kriminaalmenetlus on olnud ebamõistlikult pikk ja süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud. Kehtivas õiguses on ette nähtud kolm õiguskaitsevahendit, mida kriminaalasja lahendav kohus saab mõistliku menetlusaja ületamise korral kohaldada. Nendeks on a) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742), b) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61) ja c) rahalise kahjuhüvitise määramine (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p 6 või lg 4), kui on esitatud SKHS §-s 12 nimetatud taotlus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-42-15, p 66 ja 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1109-15, p 169). Maakohus on otsuse V osas süüdistatavatele karistuste mõistmisel lähtunud kõigi süüdimõistetute karistamisel KarS §-s 56 alusel nende süü suurusest ning arvestanud, et süüd kergendavaid asjaolusid esine, samas on lugenud raskendavaks asjaoluks omakasu motiivi. Samuti on maakohus arvestanud KarS § 255 lg 1, § 256 lg 1, § 184 lg 21 ja § 184 lg 2 ning § 189 sanktsioonide keskmisi määrasid (vt otsuse p-d 1172-1174 ja individuaalselt mõistetud karistuste täiendavad põhjendused otsuse p-d 1175-1225). Kolleegium nõustub maakohtu kaalutluste ja põhjendustega, mis puudutavad arvestamist süüdimõistetute isikute ja teo toimepanemise raskusega. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus selleski eksinud, et võttis karistuste mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määra, samuti on maakohus õigesti arvestanud iga süüdistatava süü suurust ja karistust kergendava asjaolu puudumist ja raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist omakasu motiivil. Asjakohane on ka maakohtu kaalutlus arvestada lisaks süü suurusele eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus on mõistliku menetlusaja küsimust kaaludes leidnud, et riivet saab arvestada süüdistatavatele karistuste määramisel KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel, mis annab kohtule võimaluse karistusi mõistliku menetlusaja tõttu kergendada. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus karistuse mõistmisel, kaaludes ühelt poolt süüdistatavate õiguste rikkumise ulatust, sh pikka vahi all pidamise aega ja teisalt avalikku menetlushuvi süüdistatavatele ette heidetud kuriteo lahendamise vastu asunud seisukohale, et menetlusaega tuleb arvestada karistuste määramisel (vt otsuse lk 49 ja otsuse p 1172). Kolleegium tõdeb, et maakohus ei ole KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel pika menetlusaja tõttu karistusi kergendades järginud Riigikohtu praktika suuniseid, mille kohaselt, kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Seega tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. Vastasel korral võib jääda ebaselgeks, kas kohus on mõistliku menetlusasja ületamise tõttu ka tegelikult karistust kergendanud, samuti on keeruline hinnata, kas karistuse kergendamise ulatus on süüdistatava õiguste rikkumise heastamiseks piisav (vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69).

162(173)

Ka arutataval juhul pole maakohus Riigikohtu praktikat silmas pidanud. Kolleegiumi hinnangul väljendub arutatavas asjas maakohtu poolt ebamõistliku menetlusaja hüvitamiseks karistuste kergendamine eeskätt selles, et kohus on mõistnud süüdistatavatele prokuröri taotletust tunduvalt kergemad karistused ning samuti asjaolus, et mõistetavad karistused jäävad enamasti alla sanktsiooni keskmist määra ning on tükati tuntaval määral väiksemad süüdistatavate süü suurustest. Siiski leiab kolleegium, et maakohus ei ole arutataval juhul KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel karistusi kergendanud sedavõrd oluliselt ja niisugusel määral, et see heastaks piisavalt süüdistatavatele mõistliku menetlusaja ületamisega põhjustatud riive. Maakohus on otsuses õigesti tõdenud menetlusaja pikkuse aspekti seoses riigivõimu tegevusega (eeskätt esimese astme kohtumenetluses kohtuliku arutamise kordamisega seoses kohtukoosseisu vahetumisega). Samas ei nähtu otsusest, et kohus oleks karistuse mõistmisel vaaginud J. Medunitsa, S. Kuznetsovi, D. Uritskiy, Sergei Nikolajevi ja R. Verenitši ning S. Matini pika aja vältel vahi all viibimist. Tuleb tõdeda, et maakohtu poolt 20.10.2021 otsusega süüdistatavate asendustõkendi, s.o elektroonilise valve tühistamise ja resolutiivotsusega vahistamine mõjutas intensiivse kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamisega ka mõistliku menetlusaja riivet. Samuti tuleb arvestada, et mitmete süüdistatavate vara osas on kohaldatud kriminaalmenetluse tagamiseks aresti. Maakohus pole karistuse kergendamisel arvestanud, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka muid kohtu poolt tehtud õigusjärelmeid, mis omavad mõju karistuse eesmärkidele. Selliste järelmite hulka kuulub ka konfiskeerimine. Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi on konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus, mistõttu ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada kõiki süüdlasele kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis (vt RKÜKo 3-1-1-37-07, p 23). Seega tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka muid mõjutusvahendeid, sealhulgas vara laiendatud konfiskeerimist, kuivõrd need omavad mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele (vt RKKKo 3-1-182-14, p 11). Arutatavas asjas on maakohus kohaldanud süüdistatavate arestitud vara laiendatud konfiskeerimist ning laiendatud konfiskeerimise asendamist. Praegusel juhul ei nähtu, et maakohus oleks karistuse kergendamise kaalumisel arvestanud süüdistatavate suhtes kohaldatud tagamise vahendeid ja konfiskeerimist ning konfiskeerimise asendamise kohaldamist. Konfiskeerimisotsustega süüdistatavatele pandud kohustused on suuruselt erinevad, kuid mõjutavad igal juhul põhikaristuse pikkust eripreventiivse eesmärgi saavutamise seisukohast. Seega ei piisa kolleegiumi hinnangul maakohtu otsusest nähtuvast mõistetud karistuste kergendamise ulatusest süüdistatavatele mõistliku menetlusaja õiguse riive heastamiseks. Süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikutele või kui nende suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kõnealusel juhul leiab kolleegium, et tegu on muul viisil kriminaalseaduse ebaõige kohaldamiseaga, sest maakohus ei ole piisaval määral kergendanud ebamõistliku menetlusaja tõttu süüdistatavatele mõistetavaid karistusi, jättes eelnevalt nimetatud süüdistatavate suhtes kohaldatud kriminaalmenetluse tagamise vahendid ja konfiskeerimisega seotud otsustused tähelepanuta ja karistuse mõistmisel arvestamata. Sellega rikkus kohus ka oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu viga parandada, kergendades maakohtu poolt ebamõistliku menetlusaja hüvitamiseks süüdistatavatele mõistetud karistusi mõnevõrra suuremal määral, kui seda otsusest nähtuvalt KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel on juba teinud

163(173)

maakohus. Kolleegium arvestab karistusi täiendavalt kergendades süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluses kohaldatud tagamise vahenditega, sh tõkendite ja vara arestimisega ning maakohtu kohaldatud vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise ulatusega. Lisaks võtab kolleegium ebamõistliku menetlusaja hüvitamisel karistuste kergendamisel süüdistatavatele liitkaristuste moodustamisel aluseks KrMS §-s 64 sätestatud absorptsiooniprintsiibi, mille järgi kohaldatakse süüdlasele ainult raskeimat kohtu mõistetud karistust, mis neelab kergemad mõistetud karistused. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu mõistetud karistusotsustused ja teeb süüdistatavate suhtes uue otsustuse KrMS § 3061 lg 1 p 6 kohaldamise kohta, tagamaks, et ebamõistliku menetlusaja hüvitamine oleks jälgitav ja küllaldane. Samuti mõistab ringkonnakohus prokuratuuri apellatsiooni alusel maakohtu otsust tühistades K. Novikovile ja Stanislav Nikolajevile karistuse KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, mida kergendab ebamõistliku menetlusaja tõttu ning kergendades ka maakohtu poolt KarS § 255 lg 1 ja § 189 lg 1 järgi mõistetud karistusi, moodustab uued liitkaristused. Samuti mõistab kohus KarS § 184 lg 21 järgi D. Uritskiyt süüdi tunnistades talle senisest rangema karistuse, mida kergendab ebamõistliku menetlusaja tõttu, seejärel kergendab ka maakohtu poolt KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud karistust ja moodustab uue liitkaristuse. Kolleegium jõudis järeldusele, et prokuröri taotlus K. Novikovi ja Stanislav Nikolajevi õigeksmõistmise osas maakohtu otsuse tühistamiseks tuleb kuulub rahuldamisele ja süüdistatavad tuleb tunnistada süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Prokurör taotleb mõlemat süüdistatavat karistada võrdset teopanust arvestades KarS § 184 lg 2 p 1 järgi vangistusega 4 aastat ja 11 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergemad (maakohtu poolt KarS § 255 lg 1 ja § 189 järgi mõistetud karistused) karistused kaetuks raskeimaga ja mõista liitkaristuseks 4 aastat ja 11 kuud vangistust, mis jätta KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel täitmisele pööramata 5 aasta pikkuse katseajaga. Kolleegium arvestab süüdistatavatele § 56 alusel KarS § 184 lg 2 p 1 järgi karistust mõistes süüdistatavate süüd, võimalust mõjutada neid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 184 lg 2 sanktsiooni keskmine määr on vangistus 9 aastat. Süüdistatavate puhul ei esine karistust kergendavat asjaolu, kuid esineb karistust raskendava asjaoluna tegutsemine omakasu ajendil. Süüdistatavad on pannud rahvatervise vastu suunatud I astme kuriteo toime kuritegeliku ühenduse liikmetena. K. Novikov ja Stanislav Nikolajev on mõistetud käesolevas asjas süüdi KarS § 255 lg 1 ja § 189 lg 1 järgi, nende tegu KarS § 184 lg 2 p 1 järgi piirdub prokuratuuri apellatsiooni ja süüdistuse kohaselt kaastäideviijatena ühe teoga isikute grupis suures koguses narkootilise aine käitlemises. Kolleegium leiab, et mõlemale süüdistatavale on nende teosüüd arvestades võimalik mõista KarS § 184 lg 1 p 1 järgi prokuröri taotletud karistus, s.o 4 aastat ja 11 kuud vangistust, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Kolleegium jätab rahuldamata Stanislav Nikolajevi kaitsja S. Sillari taotluse mõista süüdistatavale karistus, mis on mõõdetav kuudes, kuna see pole põhjendatud ja kohus raskendab S. Nikolajevi karistust seoses süüdimõistmisega KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Kolleegium peab aga vajalikuks süüdistatavatele mõistetavat karistust võrreldes maakohtuga täiendavalt kergendada ebamõistliku menetlusaja hüvitamiseks KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Kuigi Stanislav Nikolajev ja K. Novikov ei ole viibinud erinevalt teistest süüdistatavatest pikalt vahi all (S. Nikolajev viibis eelvangistuses üle 4 kuu ja K. Novikov 2 päeva), on kohus mõlema süüdistatava suhtes kohaldanud vara laiendatud konfiskeerimise asendamist ning K. Novikovi osas ka süüteoga saadud vara konfiskeerimist ning K. Novikovi suhtes on kuni kohtuotsuse jõustumiseni kohaldatud

164(173)

tõkendit elukohast mittelahkumise keelu näol. Neil kaalutlustel mõistab kolleegium karistused järgnevalt. Seega mõistab kolleegium karistuseks nii Stanislav Nikolajevile kui ka Kirill Novikovile KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 4 aastat ja 11 kuud vangistust, mida kergendab KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel mõistes mõlemale süüdistatavale kergendatud karistuseks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Kolleegium kergendab ka KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel mõlemile süüdistatavale KarS § 189 lg 1 järgi mõistetud karistust, mõistes karistuseks 2 aastat vangistust ning KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud karistust, mõistes kergendatud karistuseks 3 aastat ja 6 kuud karistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda süüdistatavatele mõistetud kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõista Stanislav Nikolajevile liitkaristuseks 3 aastat ja 8 kuud vangistus. Samuti mõista samadel alustel K. Novikovile liitkaristuseks 3 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka Stanislav Nikolajevi eelvangistuses viibitud aeg 14.12.2015 kuni 10.05.2016, s.o 4 kuud ja 26 päeva. Lugeda Stanislav Nikolajevi ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 3 kuud ja 4 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka K. Novikovi eelvangistuses viibitud aeg 14.12.2015 kuni 15.12.2015, s.o 2 päeva päeva. Lugeda K. Novikovi ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 7 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 kohaldamise osas jätta maakohtu otsus K. Novikovi ja Stanislav Nikolajevi osas muuutmata. Kolleegium leidis eelnevalt, et prokuröri taotlus D. Uritskiy osas maakohtu otsuse tühistamiseks ja D. Uritskiy süüdimõistmiseks KarS § 184 lg 21 järgi kuulub rahuldamisele Seoses D. Uritskiyle mõistetava karistusega märgib kolleegium esmalt, et maakohus on (otsuse p-s 1180) D. Uritskiyle karistust mõistes tõdenud, et tuleb arvestada, et riik on menetlenud (maakohtu otsuse seisuga) asja enam kui 6 aastat ning pidanud vajalikuks mõista karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Neil kaalutlustel on mõistis maakohus D. Uritskiyle KarS § 184 lg 2 p 1 järgi 5 aastat vangistust ja KarS § 255 lg 1 järgi 6 aastat vangistust. Kohaldades KarS § 64 lg 1 sätteid mõistis kohus liitkaristuseks 6 aastat vangistust. Prokurör leiab apellatsioonis, et D. Uritskiy süü on keskmine, arvestades tervikuna teo asjaolusid ning tema teopanust, narkootilise aine kogust ja süüdistatavat D. Uritskiyt tuleks karistada KarS § 184 lg 21 järgi sanktsiooni keskmises määras 13 aasta pikkuse vangistusega. Seejuures tuleb prokuröri hinnangul, arvestades maakohtu järgitud põhimõtet, lühendada süüdistatavale mõistetud karistust pikalt kulgenud menetluse tõttu. Sel kaalutlusel taotleb mõista D. Uritskiyle karistuseks 9 aasta ja 8 kuud vangistust. Prokurör ei vaidlusta maakohtu poolt D. Uritskiyle KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud karistust ja taotleb KarS § 64 lg 1 alusel mõista süüdistatavale liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 10 aastat ja 8 kuud vangistust. Kolleegium märgib, et maakohus on D. Uritskiy teosüüd KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdimõistmisel hinnanud keskmiseks ning süü suuruse osas võtnud arvesse, et D. Uritskiy tegeles narkootikumide käitlemisega pikaajaliselt ja tema teopanus oli kuritegeliku ühenduse huvides narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel oluline, Hispaanias tagas ta narkootilise aine muretsemise ja kullerite sõidukitesse peitmise. D. Uritskiy süüdimõistmine narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises suure varalise kasu saamise eesmärgil ei ületa kolleegiumi hinnangul S. Kuznetsovi või Sergei Nikolajevi süü suurust, vaid on sellega pigem võrreldav. Maakohus on jätnud aga karistuse kergendamisel arvestamata, et D. Uritskiy on viibinud vahi all väga pikka aega, s.o kokku 5 aastat ja 2 päeva. Samuti pole arvestatud, et

165(173)

süüdistatava suhtes on kohaldatud vara laiendatud konfiskeerimist. Neil kaalutlustel mõistab kolleegium süüdistatavale karistused järgnevalt. Kolleegium karistab D. Uritskiyt KarS § 184 lg 21 järgi süüdi tunnistades 10 aasta vangistusega. KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel tuleb mõistetud karistust kergendada ja mõista kergendatud karistuseks 8 aastat vangistust. KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel tuleb kergendada D. Uritskiyle maakohtu poolt KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud karistust, mõistes karistuseks 5 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista D. Uritskiyle liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata karistusaja hulka D. Uritskiy eelvangistuses viibitud aeg 14.12.2015 kuni 30.12.2019, s.o 4 aastat ja 16 päeva ja 20.10.2021 kuni 06.10.2022, s.o 11 kuud ja 16 päeva, s.o kokku 5 aastat ja 2 päeva. Lugeda D. Uritskiy ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat, 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Maakohus on J. Medunitsale karistust mõistes osutanud, et kergendab KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel karistust. Maakohtu kaalutlustest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud, et süüdistatav on viibinud pikalt vahi all (kokku 5 aastat 5 kuud ja 11 päeva), süüdistatava vara suhtes on kohaldatud ulatuslikult kriminaalmenetluse tagamise vahendina arestimist, samuti kohaldas maakohus süüdistatava vara laiendatud konfiskeerimist ja laiendatud konfiskeerimise asendamist märkimisväärses ulatuses. Konfiskeerimise asendamise korras mõistis kohus välja 750 000 eurot ning lisaks konfiskeeris laiendatult süüdistatava arestitud vallasvara. J. Medunitsa kaitsjad on ebamõistliku menetlusaja tõttu taotlenud ka konfiskeerimise asendamise korras mõistetud summa vähendamist. Kolleegium kaitsjate taotlust ei rahulda, sest peab ebamõistlikust menetlusajast tingitud õiguste rikkumise heastamiseks võimalikuks kergendada võrreldes maakohtuga täiendavalt J. Medunitsale mõistetud karistusi, mida kohus peab piisavaks meetmeks õiguste rikkumise heastamiseks. Seega kergendab kolleegium KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel J. Medunitsa karistusi, mõistes KarS § 256 lg 1 järgi karistuseks 8 aastat vangistust. KarS § 184 lg 21 järgi mõista kergendatud karistuseks 10 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 10 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg: 14.12.2015 kuni 19.06.2020 s.o 4 aastat, 6 kuud ja 5 päeva ning 20.10.2021 kuni 26.09.2022, s.o 11 kuud 6 päeva, s.o kokku 5 aastat, 5 kuud ja 11 päeva. Lugeda J. Medunitsa ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat, 6 kuud ja 19 päeva vangistust. Maakohus on S. Kuznetsovile karistust mõistes osutanud, et kergendab KrMS § 306 lg 1 p 6 1 alusel karistust. Maakohtu kaalutlustest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud, et süüdistatav on viibinud pikalt vahi all (kokku 4 aastat, 11 kuud ja 2 päeva), süüdistatava vara suhtes on kohaldatud kriminaalmenetluse tagamise vahendina arestimist, samuti kohaldas maakohus süüdistatava vallasvara osas laiendatud konfiskeerimist ja laiendatud konfiskeerimise asendamist suures s.o ligi 200 000 euro ulatuses. Kolleegium peab ebamõistlikust menetlusajast tingitud õiguste rikkumise heastamiseks võimalikuks kergendada täiendavalt S. Kuznetsovile mõistetud karistusi ja peab seda piisavaks meetmeks õiguste rikkumise heastamiseks. Seega kergendab kolleegium KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel S. Kuznetsovi karistust, mõistes KarS § 256 lg 1 järgi karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 184 lg 21 järgi mõista kergendatud karistuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg

166(173)

1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg: 14.12.2015 kuni 10.12.2019, s.o 3 aastat, 11 kuud ja 26 päeva ning 20.10.2021 kuni 26.09.2022, s.o 11 kuud ja 6 päeva, s.o kokku 4 aastat, 11 kuud ja 2 päeva. Lugeda S. Kuznetsovi ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 6 kuud ja 28 päeva vangistust. Maakohus on Sergei Nikolajevile karistust mõistes osutanud, et kergendab KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel karistust. Maakohtu kaalutlustest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud, et süüdistatav on viibinud pikalt vahi all (kokku 5 aastat, 3 kuud ja 29 päeva), süüdistatava vara suhtes on kohaldatud kriminaalmenetluse tagamise vahendina arestimist, samuti kohaldas maakohus süüdistatava vara laiendatud konfiskeerimist ja laiendatud konfiskeerimise asendamist 25 000 euro ulatuses. Kolleegium peab ebamõistlikust menetlusajast tingitud õiguste rikkumise heastamiseks võimalikuks kergendada täiendavalt Sergei Nikolajevile mõistetud karistusi ja peab seda piisavaks meetmeks õiguste rikkumise heastamiseks Seega kergendab kolleegium KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel S. Nikolajevi karistust, mõistes KarS § 256 lg 1 järgi karistuseks 6 aastat vangistust. KarS § 184 lg 21 järgi mõista kergendatud karistuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.12.2015 kuni 07.05.2019, s.o 4 aastat, 4 kuud ja 23 päeva ning 20.10.2021 kuni 26.09.2022, s.o 11 kuud ja 6 päeva, s.o kokku 5 aastat, 3 kuud ja 29 päeva. Lugeda Sergei Nikolajevi ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 2 kuud ja 1 päev vangistust. Maakohus on R. Verenitšile karistust mõistes osutanud, et kergendab KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel karistust. Maakohtu kaalutlustest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud, et süüdistatav on viibinud pikalt vahi all (kokku 5 aastat, 1 kuu ja 3 päeva), kuigi süüdistatava vara suhtes ei ole kohaldatud kriminaalmenetluse tagamise vahendina arestimist ega vara konfiskeerimist või selle asendamist, on süüdistatav viibinud vahi all väga pika aja jooksul, mida kohus arvestab karistuse kergendamisel. Kolleegium peab ebamõistlikust menetlusajast tingitud õiguste rikkumise heastamiseks võimalikuks kergendada täiendavalt R. Verenitšile mõistetud karistusi ja peab seda piisavaks meetmeks õiguste rikkumise heastamiseks. Seega kergendab kolleegium KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel R. Verenitši karistust, mõistes KarS § 255 lg 1 järgi karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 184 lg 21 järgi mõista kergendatud karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 6 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 27.01.2016 kuni 24.03.2020, s.o 4 aastat, 1 kuu ja 27 päeva ning 20.10.2021 kuni 26.09.2022, s.o 11 kuud ja 6 päeva, s.o kokku 5 aastat, 1 kuu ja 3 päeva. Lugeda R. Verenitši ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta, 4 kuud ja 27 päeva vangistust. Maakohus on S. Matinile karistust mõistes osutanud, et kergendab KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel karistust. Maakohtu kaalutlustest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud, et süüdistatav on viibinud pikalt vahi all (kokku 3 aastat, 3 kuud ja 8 päeva), süüdistatava vara suhtes on kohaldatud kriminaalmenetluse tagamise vahendina arestimist, samuti kohaldas laiendatud konfiskeerimise asendamist 25 000 euro ulatuses. Kolleegium peab ebamõistlikust menetlusajast tingitud õiguste rikkumise heastamiseks võimalikuks kergendada täiendavalt R. Verenitšile mõistetud karistusi ja peab seda piisavaks meetmeks õiguste rikkumise heastamiseks.

167(173)

Seega kergendab kolleegium KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel S. Matinile mõistetud karistust, mõistes KarS § 255 lg 1 järgi 3 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 184 lg 2 p 1 järgi mõista kergendatud karistuseks 3 aastat 11 kuud karistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 3 (kolm) aastat ja 11 (üksteist) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.12.2015 kuni 22.03.2019, s.o 3 aastat, 3 kuud ja 8 päeva. Lugeda S. Matini ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud ja 22 päeva vangistust. Maakohus leidis J. Kivonenile karistuse mõistmisel, et süüdistatava tegevus oli ühekordne, tema süü on väike ja eripreventiivsetel kaalutlustel ning kohus pidas võimalikuks J. Kivonenile mõistetavat karistust kergenda ja seega otsustas mõista J. Kivonenile karistuse KarS § 184 lg 2 p 1 ‒ § 22 lg 3 järgi sanktsiooni alammääras, s.o 3 aastat vangistust. Maakohus leidis, et arvestades J. Kivoneni vähekaalukat rolli võrreldes teiste süüdistatavatega pole põhikaristuse reaalne ärakandmine vajalik ja tuleb J. Kivonenile anda võimalus jätkata õiguskuuleka käitumisega ning mõistetud karistus jätta KarS § 73 sätteid kohaldades täitmisele pööramata 3 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga (vt otsuse p 1223). Kolleegium nendib, et kuigi maakohus viitas J. Kivonenile sanktsiooni alammääras mõistetava karistuse põhjendamisel ka asjaolule, et süüks arvatud tegu leidis aset 2014. aastal, ei nähtu maakohtu otsusest selget põhjendust kas ja millises osas kohus arvestas asjaoluga, et mõistliku menetlusaja tähtaeg on ületatud. J. Kivoneni osas algas mõistliku menetlusaja tähtaeg kulgema tema kahtlustatavana ülekuulamisega 11.02.2016, seega maakohtu otsuse ajaks oli J. Kivoneni suhtes kestnud menetlus üle viie aasta (maakohtu põhistatud otsuse ajaks üle 6 aasta). Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on J. Kivoneni suhtes menetlus kestnud üle 7 aasta. Asja materjalidest nähtuvalt kuulati J. Kivonen kahtlustatavana üle käesolevas asjas 11.02.2016. J. Kivoneni suhtes kohaldati 11.02.2016 tõkendina allkiri elukohast mittelahkumise kohta. 28.10.2016 kohtu alla andmise määrusega jättis maakohus J. Kivoneni suhtes kohaldatud tõkendi muutmata (kd 2/I, tl 90-95). Maakohtu otsusest (p-s 1225) nähtuvalt otsustas kohus tühistada J. Kivoneni suhtes kohaldatud tõkendi kohtuotsuse jõustumisel. Kolleegium tõdeb, et J. Kivoneni suhtes ei ole arutatavas asjas kohaldatud vara arestimist ega raskeimat tõkendiliiki vahistamist ning kriminaaltulu konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetud summa pigem väike ning ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks konfiskeerimise otsustust muuta. Samas tuleb mõistliku menetlusaja kontekstis arvestada, et J. Kivoneni suhtes on kohaldatud alates 11.02.2016 elukohast mittelahkumise keeldu. Kuigi J. Kivonen pani toime kaasaaitamisteo raskele rahvatervisevastasele kuriteole, nõustub kolleegium maakohtu hinnanguga, et J. Kivoneni süüdistatakse ühes kuriteos ja tema süü võrreldes ülejäänud süüdimõistetutega on vähene. J. Kivonenile on mõistetud karistus sanktsiooni alammääras. Kolleegiumi hinnangul on aga eeltoodut arvestades praeguseks J. Kivoneni suhtes mõistlik menetlusaeg ammendunud. Kolleegium leiab, et süüdistatava õigust on küll ulatuslikult rikutud ajalises mõõtes, kuid õiguste roove intensiivsus ei ole J. Kivoneni puhul olnud ulatuslik. Avaliku menetlushuvi kaalumisel tuleb J. Kivoneni puhul lähtuda küll sellest, et J. Kivonen pani toime I astme kuriteo, samas on võrreldes teiste süüdistatavatega J. Kivoneni puhul avalik menetlushuvi pigem väike, kuna tegu on ühele kuriteole kaasaaitamisega, samuti tuleb arvestada, et avalik menetlushuvi ajas väheneb. Kohus nendib, et J. Kivoneni kaitsja ei ole esitanud SKHS §-s 12 nimetatud taotlust. Maakohtu otsusest ei nähtu, mis ulatuses kohus arvestas J. Kivonenile karistust mõistes KrMS § 306 lg 1 p 61 sätestatuga. Asjaolu, et sanktsiooni alammääras mõistetud karistuse

168(173)

osas kohaldati KarS § 73 sätteid, ei oma tähendust KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes, kuna karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistuse liik, vaid tegemist on vangistuse alternatiiviga (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, 3-1-1-116-12). Maakohus mõistis J. Kivonenile karistuse sanktsiooni alammääras, seega karistuse kergendamist kolleegium praegusel juhul võimalikuks ei pea. Kohtupraktika kohaselt hõlmab karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes ka karistusest vabastamist. Seega saab kohus teha ka n-ö vahepealse otsustuse: tunnistada süüdistatava küll süüdi ja karistada teda, kuid samas vabastada süüdistatavad karistuse kandmisest (vt RKKKo nr 1-17-3371, p 119). Kolleegium asub tulenevalt eelnevalt esitatud põhjendustest seisukohale, et menetletavas asjas ongi J. Kivonenile rikkumise heastamise kohane meede KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamine, vabastades süüdistatava temale maakohtu poolt mõistetud karistuse kandmisest. Sellega loeb kolleegium J. Kivonenile ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju heastatuks. J. Kivoneni karistusest vabastamise tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka süüdistatava suhtes KarS § 73 sätete kohaldamises. Kokkuvõtlikult loeb kolleegium süüdistatavatele mõistetud karistuste täiendava kergendamisega ja J. Kivoneni karistusest vabastamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel süüdistatavatele ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju heastatuks. XXXV Süüdistatava Stanislav Nikolajevi kaitsja S. Sillari, K. Novikovi kaitsja G. Kulli, D. Uritskiy kaitsja A. Ennoki, S. Kuznetsovi kaitsja S. Sillari, Sergei Nikolajevi ja R. Verenitši kaitsja A. Smelovi ja J. Medunitsa kaitsjate K. Tuule, K. Nammi ja M. Smirnovi taotlused süüdistatavatele SKHS-i alusel vahi all oldud aja eest hüvitise maksmiseks tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt SKHS § 5 lg 1 p-st 1 ja 2 võib isik nõuda kahju hüvitamist üksnes juhul, kui see tekitati vahistamisega ja kahtlustatava kinnipidamisega ning isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 199 lõike 1 p-de 1, 2 või 5 alusel. Kuna käesolevas asjas mõistis maakohus süüdistatavad süüdi ja ringkonnakohus jätab kõigi eelnimetatud süüdistatavate osas süüdimõistva otsuse muutmata, puudub seadusest tulenevalt alus nõuda vahi all oldud päevade eest kahju hüvitamist.

XXXVI

Kolleegium peab vajalikuks KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada maakohtu resolutsioonis läbivalt kasutatud sõnastust, mille puhul maakohus kasutab süüdistatavate vara konfiskeerimise otsustustes enne sõna „konfiskeerida“ fraasi „Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks“. Kolleegium leiab, et kõnealuse sõnastusliku ebatäpsuse resolutiivosas saab parandada, jättes otsuse resolutiivosast läbivalt välja (punktides 13-16, 43, 44, 57, 93) tekstilõigud „Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks“.

XXXVII

Kolleegium jätab muutmata süüdistatavate J. Medunitsa, S. Kuznetsovi, Sergei Nikolajevi, D. Uritskiy, R. Verenitši suhtes maakohtu poolt 20.10.2021 kohaldatud tõkendi vahistamise asendamiseks ringkonnakohtu määrustega kohaldatud elektroonilise valve. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võrreldes 07.09.2022 ja 19.09.2022 ringkonnakohtu määruste tegemise ajaga tõkendi kohaldamise ja asendamise asjaolud muutunud. Süüdistatavate suhtes kohaldatud tõkend vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega tuleb seega jätta muutmata. Tõkend tuleb tühistada, kui süüdistatavad asuvad kohtuotsuse jõustumisel karistust kandma.

XXXVIII

Kohtumenetluse pooltel apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamise taotluste lahendamisega seoses leiab kohtukolleegium järgmist.

169(173)

Tallinna Ringkonnakohus on 29.12.2022 määrustes kindlaks määranud Advokaadibüroole Tibar & Partnerid apellatsioonimenetluses Julia Kivonenile osutatud riigi õigusabi eest makstud tasu mõistlikuks suuruseks kokku 1508,88 eurot (sh käibemaks), mis tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel jätta Eesti Vabariigi kanda. Tallinna Ringkonnakohus on 29.12.2022 määrustes kindlaks määranud Kull Advokaadibüroole apellatsioonimenetluses Kirill Novikovile osutatud riigi õigusabi eest makstud tasu mõistlikuks suuruseks kokku 1712,40 eurot (sh käibemaks), mis tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel jätta Eesti Vabariigi kanda. Tallinna Ringkonnakohus on 29.12.2022 määrustes kindlaks määranud Advokaadibüroole Aivar Ennok apellatsioonimenetluses Dmitri Uritskile osutatud riigi õigusabi eest makstud tasu mõistlikuks suuruseks kokku 1723,20 eurot (sh käibemaks), mis tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel jätta Eesti Vabariigi kanda. Tallinna Ringkonnakohus on 29.12.2022 määrustes kindlaks määranud Narva Esimesele Advokaadibüroole apellatsioonimenetluses Sergey Matinile osutatud riigi õigusabi eest makstud tasu mõistlikuks suuruseks kokku 1264,80 eurot (sh käibemaks), mis tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel jätta Eesti Vabariigi kanda. Tallinna Ringkonnakohus on 29.12.2022 määrustes kindlaks määranud Advokaadibüroole Sven Sillar apellatsioonimenetluses Stanislav Nikolajevile osutatud riigi õigusabi eest makstud tasu mõistlikuks suuruseks kokku 1303,20 eurot (sh käibemaks), mis tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel jätta Eesti Vabariigi kanda. J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul taotlevad jätta 06.12.2019 kuni 09.11.2020 perioodil kohtumenetlusel tekkinud õigusabi kulud osaliselt riigi kanda, nagu otsustas maakohus riigi õigusabi korras määratud kaitsjate õigusabikulude osas. Maakohus leidis, et riigi poolt määratud kaitsjate poolt osutatud õigusabi kulud on põhjendatud KrMS § 180 lg 3 alusel mõista välja alates uue kohtukoosseisu poolt asja arutamisest, s.o alates 10.11.2020 (vt otsuse p 1322). Kaitsjad ei nõustu maakohtuga, et KrMS § 181 ei võimalda jätta osaliselt riigi kanda ka lepinguliste kaitsjate tasusid. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses märgituga, et KrMS §-s 181 sätestatu näeb ette võimaluse hüvitada valitud kaitsjatele menetluskulusid vaid õigeksmõistva kohtuotsuse korral. Seega jääb kaitsjate taotlus jätta 06.12.2019 kuni 09.11.2020 maakohtu menetluses tekkinud lepingulise kaitsja kulud riigi kanda rahuldamata. J. Medunitsa kaitsjad K. Namm ja K. Tuul on apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude taotlused kokku 21 000,01 euro hüvitamiseks. Menetluskulude taotluste juurde on kaitsjad esitanud Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ 11.03.2022 arve summas 840 eurot, 05.05.2022 arve summas 1200 eurot, 06.06.2022 arve summas 13752,01 eurot, 26.08.2022 arve summas 4368 eurot, 15.09.2022 arve summas 840 eurot. Menetluskulude nimekirjas on selgitatud, et prokuröri apellatsiooniga tutvumisele ja seisukoha koostamisele kulus kokku 5 tundi (11.03.2022 arve); apellatsiooni koostamisele, vormistamisele, kohtupraktika uurimisele ja analüüsile, tõenditega tutvumisele ja täiendvale analüüsimisele, suhtlemisele ja nõupidamistele kaaskaitsjaga kulus aega kokku 89 tundi (05.05.2022 ja 06.06.2022 arved); määruskaebuse koostamisele, prokuröri seisukohtadega tutvumisele, kirjalike seisukohtade koostamisele, 24.08.2022, 13.09.2022 ja 16.09.2022 istungiteks ettevalmistamisele ja osalemisele kokku 26 tundi (26.08.2022 arve); prokuröri kirjalike seisukohtadega tutvumisele,

170(173)

analüüsile ja vastuse koostamisele kokku 5 tundi (15.09.2022 arve). Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Tasu mõistliku suuruse üle otsustamisel tuleb arvesse võtta nt kriminaalasja keerukust ja mahukust. Menetluskulude hüvitamisel KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele (RKKKm 1-17-7077). Kohtukolleegium peab täies mahus põhjendatuks apellatsiooni koostamisele, vormistamisele, kohtupraktika uurimisele ja analüüsile, tõenditega tutvumisele ja täiendvale analüüsimisele, suhtlemisele ning nõupidamistele kaaskaitsjaga kulunud aega kokku 89 tundi (05.05.2022 ja 06.06.2022 arved). Ülejäänud osas on taotletud menetluskulud põhjendatud üksnes osaliselt. Prokuröri apellatsiooniga tutvumisele ja seisukoha koostamisele ei saanud ringkonnakohtu hinnangul kuluda enam kui 3 tundi (11.03.2022 arve). Määruskaebuse koostamise ajakulu ringkonnakohus eraldi ei arvesta, kuivõrd see on hõlmatud juba apellatsioonkaebuse ajakuluga (eraldi määruskaebust ei esitatud, vaid tõkendi küsimus tõstatati apellatsioonkaebuses). Prokuröri seisukohtadega tutvumisele, kirjalike seisukohtade koostamisele, 24.08.2022, 13.09.2022 ja 16.09.2022 istungiteks ettevalmistamisele ja osalemisele ei saanud kohtukolleegiumi hinnangul kuluda rohkem kui 23 tundi (26.08.2022 arve). Prokuröri kirjalike seisukohtadega tutvumisele, analüüsile ja vastuse koostamisele kulunud aeg sisaldub juba 26.08.2022 arves kajastatud ajamahus ning kriminaalkolleegium ei pea põhjendatuks lisaks 5 tunnist ajakulu. Seega jääb menetluskulude taotlus selles osas rahuldamata (15.09.2022 arve). Lepinguliste kaitsjate tunnitasuks on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kuivõrd kriminaalasjas nr 1-21-2771 pidas Riigikohus 17.12.2021 määruses tunnihinda 160 eurot mõistlikuks, ei ole ringkonnakohtul põhjust lugeda arutataval juhul ebamõistlikuks tunnihinda 140 eurot. Ringkonnakohus loeb järelikult põhjendatuks 11.03.2022 arve osaliselt, s.o kokku summas 504 eurot (sh käibemaks); 05.05.2022 ja 06.06.2022 arved täies mahus, s.o summas 14952,01 eurot (sh käibemaks); 28.06.2022 arve osaliselt, s.o kokku summas 3864 eurot (sh käibemaks). See tähendab, et kaitsjate mõistlikuks tasuks apellatsioonimenetluses loeb ringkonnakohus kokku 19 320,01 eurot (sh käibemaks) ning mõistab apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt J. Medunitsa kasuks välja. J. Medunitsa kaitsja M. Smyrnov ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude taotlust. Seetõttu ei saa ringkonnakohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on tekkinud seoses apellatsioonimenetlusega menetluskulu. S. Nikolajevi ja R. Verenitši lepinguline kaitsja A. Smelov on apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude taotluse kokku 3500 euro (ilma käibemaksuta) hüvitamiseks. Taotluse ja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kaitsjal Harju Maakohtu otsusega tutvumisele ja klientidega nõupidamistele 10 tundi, apellatsioonkaebuse koostamisele 12 tundi, 13.09.2022 ja 16.09.2022 kohtuistungitel osalemisele kokku 13 tundi. Taotluses on märgitud, et menetluskulud kantakse võrdsetes osades, s.o S. Nikolajevi poolt 1⁄2 osas summas 1750 eurot ja R. Verenitši poolt 1⁄2 osas summas 1750 eurot. Ringkonnakohus peab eelnimetatud ajakulu põhjendatuks täies ulatuses. Arvestades ülaltoodud analüüsi, loeb ringkonnakohus õigustatuks kaitsja tunnitasu summas 100 eurot. See tähendab, et kaitsja mõistlikuks tasuks apellatsioonimenetluses loeb ringkonnakohus kokku 3500 eurot (ilma käibemaksuta) ning mõistab apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt S. Nikolajevi ja R. Verenitši kasuks välja kummalegi 1⁄2 osas, s.o summas 1750 eurot.

171(173)

S. Kuznetsovi kaitsja vandeadvokaat S. Sillar on esitanud ringkonnakohtule õigusabikulude hüvitamise taotluse summas 57 600 eurot. Taotlusele ei ole lisatud menetluskulude nimekirja ega õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente. Seetõttu ei saa ringkonnakohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on tekkinud seoses apellatsioonimenetlusega menetluskulu. Järelikult pole vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitletav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna. Eeltoodust johtuvalt jätab kolleegium esitatud taotluse rahuldamata (vt ka RKKKm nr 1-17-1205, p 34).

XXXIX

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, 3, 4, § 339 lg 2, § 340 lg 1, lg 2 p 3, 4 lg 3 ja lg 4 p 1, p 3, p 5 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 20. oktoobri 2021 otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue kohtuotsuse ja täpsustab maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa ning muudab otsuse põhiosa, jättes välja sellest esitatud asjaolu. /allkirjastatud digitaalselt/ Parandatud 30.05.2023 määrusega

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 306 lg 5 määrab kohus:

Tallinna

172(173)

173(173)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.