Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-16-9171 22. juuni 2022 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma ja Juhan Sarv Kriminaalasi Sergey Kuznetsovi (Kuznetsov) süüdistuses KarS § 256 lõike 1 ja § 184 lõike 21 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2022. a määrus, millega jäeti läbi vaatamata kaitsja kaebus kohtuotsuse resolutiivosa peale Sergey Kuznetsovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, määruskaebus Prokuratuur, esindaja juhtiv riigiprokurör Taavi Pern 25. mai 2022, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2022. a määrus.
2.Saata kaitsja määruskaebus Sergey Kuznetsovi vahistamise peale Tallinna Ringkonnakohtule uueks lahendamiseks alates eelmenetluse staadiumist.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Mõista Eesti Vabariigilt Sergey Kuznetsovi kasuks välja 400 eurot määruskaebemenetluses kaitsjale makstud tasu katteks.
Kaitsja taotlus süüteomenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sergey Kuznetsov peeti kahtlustatavana kinni 14. detsembril 2015 ning Harju Maakohtu
16.detsembri 2015. a määrusega asjas nr 1-15-10591 kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist. Süüdistatava kohtu alla andmisel jäeti kohaldatud tõkend vahistamine muutmata.
2.Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2019. a määrusega praeguses asjas nr 1-16-9171 asendati S. Kuznetsovi vahistamine elektroonilise valvega.
1-16-9171
3.Harju Maakohus tegi 20. oktoobril 2021 käsilolevas kriminaalasjas kohtuotsuse, kuulutades selle resolutiivosa. Muu hulgas tunnistas kohus S. Kuznetsovi süüdi karistusseadustiku (KarS) § 256 lõike 1 ja § 184 lõike 21 järgi ning mõistis talle liitkaristuseks 11 aastat vangistust. S. Kuznetsovi suhtes asendustõkendina kohaldatud elektrooniline valve tühistati ja süüdistatav võeti kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohtuotsuse jõustumiseni vahi alla.
4.Kohtuotsuse resolutiivosa kohaselt pidi otsuse terviktekst olema pooltele kättesaadav 11. novembril 2021, kuid kohus pikendas seda tähtaega kolmel korral ja tegi tervikteksti kättesaadavaks
18.veebruaril 2022.
5.1. novembril 2021 esitas nii S. Kuznetsov kui ka tema kaitsja määruskaebuse, milles vaidlustasid vahistamise. Kaitsja palus kohaldada S. Kuznetsovi suhtes jätkuvalt elektroonilist valvet.
6.S. Kuznetsovi kaitsja saatis 21. jaanuaril 2022 Tallinna Ringkonnakohtule kirja, milles palus kohtu seisukohta määruskaebuse kohta, kuna maakohus ei olnud kaebust lahendanud ega ringkonnakohtule edastanud.
7.Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik vastas kaitsjale 27. jaanuaril 2022 kirja vormis, selgitades, et seadus ei näe ette võimalust esitada kohtuotsuse peale tõkendiküsimuses määruskaebust.
8.Kaitsja saatis 28. jaanuaril 2022 ringkonnakohtule kirja, milles märkis, et põhiseadus nõuab vabaduse võtmise põhjuste viivitamatult teatamist isikule (põhiseaduse (PS) § 21 lõike 2 teine lause). Seetõttu oleks vahistamise motiivid tulnud kohtuotsuse resolutiivosas avaldada. Vahistatu peaks saama vahistamise õiguspärasust kõrgemalseisvas kohtus vaidlustada.
9.Ringkonnakohtunik selgitas 1. veebruari 2022. a kirjas kaitsjale, et süüdistatava vahistamist lubab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lõige 41.
10.S. Kuznetsovi kaitsja esitas 11. veebruaril 2022 Riigikohtule kaebuse, milles palus tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku PS §-dega 15 ja 21 vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda vaidlustada kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohaldatud vahistamist. Samuti palus ta kohustada maakohut ja ringkonnakohut vaatama läbi S. Kuznetsovi ja tema kaitsja 1. novembri 2021. a määruskaebused ning mõista S. Kuznetsovi kasuks välja kaebuse esitamisega seotud menetluskulu.
11.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 21. märtsil 2022 kaebuse läbi vaatamata, leides, et kaebaja saab oma õigusi kaitsta Riigikohtu kriminaalkolleegiumile esitatava määruskaebusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium edastas kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks kriminaalkolleegiumile.
12.Riigikohtu kriminaalkolleegium võttis kaebuse 31. märtsil 2022 menetlusse ning andis kohtuasja 13. mai 2022. a määrusega läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
13.Kaitsja märgib kaebuses, et vabaduse võtmine riivab S. Kuznetsovi põhiõigusi. Sõltumata vahistamise põhjusest peab vahistatul olema tõhus võimalus selle vaidlustamiseks. See peaks olema tagatud kohe pärast vahistamist. Maa- ja ringkonnakohtu hinnangul saab kohtuotsuse tagamiseks kohaldatud vahistamist vaidlustada alles apellatsioonis. Mahukamates kohtuasjades kulub resolutiivosa kuulutamisest kohtuotsuse tervikteksti pooltele kättesaadavaks tegemiseni vahel kuus kuud. Õigusriigis on lubamatu, et vahistamist saab vaidlustada alles kuude möödudes.
2(5)
1-16-9171
14.Täiendavas kirjalikus seisukohas märgib kaitsja, et S. Kuznetsovi vahistamise põhjused esitas kohus kohtuotsuse terviktekstis, mis edastati S. Kuznetsovile 3. mail 2022. Kaitsja palub tunnistada S. Kuznetsovi vahistamise alates 20. oktoobrist 2021 õigusvastaseks ja vabastada süüdistatav vahi alt. Põhiseadusvastaselt vahi all viibimise aja eest (20. oktoobrist 2021 kuni praeguses asjas Riigikohtu määruse avaldamiseni) palub kaitsja mõista süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lõike 4 alusel S. Kuznetsovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 6688 eurot.
15.Prokuratuur on seisukohal, et kriminaalmenetluse seadustik ei ole põhiseadusega vastuolus. Võimalus vaidlustada resolutiivotsusega kohaldatud vahistamist määruskaebemenetluses tooks kaasa süüdistatavate ebavõrdse kohtlemise. Süüdistatavaid, kes vahistatakse resolutiivotsusega, koheldaks sellisel juhul soodsamalt võrreldes süüdistatavatega, kes vahistatakse motiveeritud otsusega ning kes saaksid vahistamist vaidlustada alles apellatsioonimenetluses, mille kestvus võib mõnel juhul olla mõõdetav kuudega. Lisaks on oht, et ringkonnakohus peab vahistamise peale esitatud määruskaebust menetledes asuma hindama asjaolusid, mis on olulised kohtuasja lahendamiseks, kuigi maakohus ei ole nende suhtes veel põhjendusi esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Kolleegium käsitleb esmalt kaitsja määruskaebuse lubatavust (I), põhjendab selle alusel tehtavat otsustust (II) ja selgitab lõpuks obiter dictum’i korras menetluslikke reegleid, mida tuleb maakohtul süüdistatavat KrMS § 130 lõike 41 alusel vahistades ja ringkonnakohtul sellise otsustuse vaidlustamise korral silmas pidada. I
17.KrMS § 383 lõike 1 kohaselt saab määruskaebusega vaidlustada kohtumäärust. Kohtupraktika kohaselt peetakse selles sättes kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tekkinud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lõike 1 punktis 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2.detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 26 koos sealsete viidetega).
18.S. Kuznetsovi kaitsja on esitanud määruskaebuse dokumentidele, mis on vormistatud Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku kirjadena. Seega tuleb määruskaebuse lubatavuse kontrollimiseks esmalt selgitada, kas vaidlustatud dokumendid on käsitatavad määrusena KrMS § 383 lõike 1 tähenduses.
19.Kolleegium jääb senises kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt kehtib ka süüteomenetluses põhimõte, et sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus, pealkirjast ja vormistuselementidest olenemata. Vastasel juhul tekiks olukord, kus kohtu viga menetlusotsustuse vormistamisel võtab isikult seadusega tagatud edasikaebeõiguse. Kohus ei saa dokumendi vormistusliku ülesehituse või pealkirja valikuga muuta seaduse järgi edasikaevatavat menetlusotsustust vaidlustamatuks. (Vt viidatud määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 28.)
20.Ringkonnakohtuniku 27. jaanuari ja 1. veebruari 2022. a kirjadest nähtub nii menetlusotsustus (jätta kaitsja määruskaebus maakohtu otsustuse peale S. Kuznetsov vahistada sisuliselt lahendamata ehk läbi vaatamata), selle otsustuse põhjendus (määruskaebuse esitajal pole määruskaebeõigust, vaidlustamaks maakohtu otsuses sisalduvat vahistamisotsustust) kui ka asjaolu, et menetlusotsustuse on teinud kohtunik. Tulenevalt KrMS § 19 lõike 1 teisest lausest, § 390 lõikest 1 ja § 326 lõike 2 esimesest lausest ning § 389 lõikest 1 on ringkonnakohtunik pädev otsustama määruskaebuse läbi vaatamata jätmise üle. Seetõttu leiab kolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari ja
1.veebruari 2022. a kirjadena vormistatud dokumendid vastavad materiaalselt kohtumääruse
3(5)
1-16-9171 tunnustele, mida on võimalik KrMS § 383 lõike 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustada. Ringkonnakohtu määruse tegemise kuupäevaks tuleb lugeda viimase kirja kuupäev 1. veebruar 2022.
21.Seega tuleb Riigikohtul S. Kuznetsovi kaitsja määruskaebus läbi vaadata. II
22.Ehkki ringkonnakohtuniku kirjade sisu vastab määruse tunnustele ja selle on koostanud pädev kohtukoosseis (ringkonnakohtunik), on kõnesolev menetlusdokument allkirjastamata. KrMS § 390 lõike 1 ja § 339 lõike 1 punkti 6 kohaselt on see, et kohtumäärust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu kuuluvad isikud (praegusel juhul menetlusotsustuse teinud ringkonnakohtunik), käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis KrMS § 390 lõike 1, § 361 lõike 2 ja § 341 lõike 2 kohaselt toob kaasa kohtulahendi tühistamise ja kohtuasja saatmise vaidlustatud kohtumääruse teinud kohtule uueks arutamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-45-15). Seega tuleb Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2022. a kirja vormis tehtud määrus S. Kuznetsovi kaitsja määruskaebuse läbi vaatamata jätmise kohta tühistada KrMS § 339 lõike 1 punktis 6 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saata kaitsja määruskaebus ringkonnakohtule uueks lahendamiseks alates eelmenetluse staadiumist.
23.Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale 400 eurot seoses kaitsjale makstud õigusabikuludega. Tuginedes KrMS § 187 lõikele 1, mõistab kolleegium riigilt S. Kuznetsovi kasuks välja 400 eurot.
24.Kaitsja esitas Riigikohtule ka taotluse hüvitada S. Kuznetsovile põhiseadusvastase vahistamisega tekitatud mittevaraline kahju. Vahistamise õiguspärasust vaidlustas kaitsja maakohtule esitatud määruskaebuses, mille kolleegium saadab uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kuivõrd kolleegium ei hinda käesolevas määruses vahistamise õiguspärasust, ei saa sellega lahendada ka taotlust vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Seetõttu jääb kaitsja kõnesolev taotlus praegu läbi vaatamata. III
25.Kaitsja on seadnud kahtluse alla, kas põhiseadusega on kooskõlas see, kui kohus vahistab (praegu asendustõkendi alusel) vabaduses viibiva süüdistatava kohtuotsusega olukorras, kus ta kuulutab KrMS § 315 lõike 4 kohaselt üksnes otsuse resolutiivosa. Selle kohta märgib kolleegium väljaspool määruskaebuse lahendamist obiter dictum’i korras järgmist.
26.Vahistamist (KrMS § 130) võidakse kohaldada nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses, sh süüdimõistva otsusega. Maakohus peab süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel otsustama, kas kohaldada süüdistatava suhtes tõkendit, jätta tõkend muutmata, tõkend muuta või tühistada (KrMS § 306 lõike 1 punkt 9), ja esitama sellekohase otsustuse kohtuotsuse resolutiivosas (KrMS § 313 lõike 1 punkt 8). KrMS § 130 lõige 41 alusel saab süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vahistada vabaduses viibiva süüdistatava kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Osutatud alusel saab kohus süüdistatava vahistada ilma prokuratuuri taotluseta, kuid mitte enne kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamist. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p-d 14 ja 16.)
27.KrMS § 130 lõikes 41 sätestatud vahistamise alus ei ole põhiseadusega vastuolus. Sellest tulenevat füüsilise vabaduse (PS § 20 lõige 1) piirangut õigustab PS § 20 teise lõike esimese punkti esimene alternatiiv, mille kohaselt võib vabaduse võtta seadusega sätestatud juhtudel ja korras süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Põhiseaduse kõnealune säte volitab seadusandjat kriminaalmenetluses isiku 4(5)
1-16-9171 vabadust süüdimõistva otsuse täitmise eesmärgil piirama ka siis, kui süüdimõistev otsus ei ole veel jõustunud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-59-06, p 9 ja viidatud määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 14 ).
28.Ka isiku vahistamisel kohtuotsusega tuleb järgida menetluslikke garantiisid, mille eesmärgiks on tagada PS § 20 lõikega 1 kaitstud vabadusõigusesse sekkumise proportsionaalsus üksikjuhul (Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 53). Menetlus peab olema kujundatud selliselt, et kindlustatud oleks õigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lõige 1 koostoimes §-ga 14). Muu hulgas ei tohi ülemääraselt piirata PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust kaevata kohtulahendi peale edasi kõrgemalseisvale kohtule.
29.Kriminaalmenetluse seadustik lubab maakohtul kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa, selgitades otsuse olulisemaid põhjendusi suuliselt ning teatades päeva, millal kohtuotsuse terviktekst on pooltele kättesaadav (KrMS § 315 lõige 4 ja lõike 5 punkt 1). Seda ka siis, kui kohus mõistab vabaduses viibiva süüdistatava süüdi ja võtab ta KrMS § 130 lõike 41 alusel vahi alla. Apellatsioonitähtaega arvestatakse kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (KrMS § 319 lõige 2), vahistatud süüdistatava puhul aga kohtuotsuse koopia talle kätteandmisest (KrMS § 319 lõige 3) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p 31). Kohtuotsuse terviktekst tuleb üldjuhul koostada 15 päeva jooksul apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamisest arvates (KrMS § 315 lõige 8). Siiski võib kohus tervikotsuse kättesaadavaks tegemise aega KrMS § 3151 lõike 2 kohaselt muuta. Seejuures ei sätesta seadus otsesõnu seda, mitu korda tohib kohus otsuste kättesaadavaks tegemise kuupäeva edasi lükata, ega näe ette maksimumtähtaega, mis võib jääda otsuse resolutiivosa kuulutamise ja tervikteksti kättesaadavaks tegemise vahele. Kohus peab tegema otsuse tervikteksti pooltele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul. Ehkki üldjuhul peaks mõistlik aeg kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemiseks piirduma KrMS § 315 lauses 8 sätestatud 15 päevaga – sest vastasel korral kaotaks osutatud säte mõtte –, võib eeskätt mahukamates ja keerukamates kriminaalasjades jääda mõistliku aja piiresse ka oluliselt pikem otsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemise tähtaeg. Samas võib ka kohtuotsuse tervikteksti koostamiseks mõistlik ajakulu riivata ebaproportsionaalselt süüdistatava PS § 24 lõike 5 ja § 20 lõike 1 järgseid põhiõigusi, kui selle aja võrra lükkub edasi seni vabaduses viibinud süüdistatava võimalus vaidlustada enda vahi alla võtmist.
30.Vältimaks kohtuotsusega vahi alla võetud süüdistatava edasikaebeõiguse ja vabaduspõhiõiguse rikkumist, leiab kolleegiumi kogu koosseis järgmist. Olukorras, kus maakohus kuulutab üksnes süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa, tuleb tal vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks koostada vahistamismäärus, mis vastab KrMS § 132 nõuetele. Seda määrust ehk kohtu vahistamisotsustust saab vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS § 387 lõikes 2 sätestatud korras. Seega muudab kolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsuses asjas nr 3-1-1-59-06 p-des 9.2 ja 10 väljendatud seisukohta, mille kohaselt vormistatakse vahistamine kohtuotsuse resolutiivosas ning eraldiseisva vahistusmääruse koostamiseks puudub alus. Samuti korrigeerib kolleegium Riigikohtu varasemat tõlgendust, et vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine on KrMS § 130 lõike 41 alusel võimalik üksnes kohtuotsusega ja erandiks sellest reeglist on vaid olukord, kus KrMS § 130 lõikes 41 kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist (vt viidatud määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 16 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30.oktoobri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-73-14, p 6.1).
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.