1-21-697/78 - Majandusalased süüteod - Ebaseaduslik majandustegevus - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Kaitsja leidis, et kõigi lepingute lugemisega tarbijatega sõlmitud lepinguteks on maakohus rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Füüsiline isik võib, kuid ei pruugi olla tarbija. Prokurör oleks pidanud tõendama, et tegemist oli tarbijatega sõlmitud krediidilepingutega. Ühtegi tõendit selle kohta, nagu oleks süüdistatavad sõlminud mõne konkreetse krediidilepingu (900-st) tarbijatega, süüdistusaktis nimetatud ei ole. Iga tehingu puhul, mille kohta pole tõendatud, et tegemist oleks tarbijatehinguga, tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt otsustada, et tegemist ei ole tarbijatehinguga. Kaitsja leidis, et maakohus oleks pidanud lähtuma KarS § 17 lg-st 1, mille esimene lause ütleb, et isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Maakohus on tuvastanud, et Autopant ei küsinud klientidelt lepingu sõlmimisel, kas nad võtavad laenu majandus- või kutsetegevuse raames või muul põhjusel. Samuti ei nõustunud kaitsja kohtu seisukohaga, et Autopandi lepingud ei vasta VÕS §-s 403 lg 3 p 4 sätestatud erandi tingimustele, mille puhul ei ole vajalik tegevusluba. Veel leidis kaitsja, et kohus on alusetult lugenud kuriteoga saadud tulu suuruseks 605 354,07 eurot. Kohtu järeldus on tõendamata ja ekslik ega ole rajatud asjaoludele, mille kohta oleks pooltel olnud võimalik arvamust avaldada. Kohus on alusetult asunud seisukohale, et tulust ei saa maha arvestada autode ümberregistreerimisel tasutud riigilõivu. Täielikult põhjendamata, tõendamata ja ekslik on kohtu seisukoht, et lisaks tegelikele laekumistele (ülal p 7.2) summas 329 322,72, € olid süüdistatavatel krediidisaajate suhtes mingid nõudeõigused. Kaitsja märgib, et autode näol on tegemist ebakindla tagatisega, mille väärtus võib hetkega muutuda olematuks liiklusõnnetuse tagajärjel, samuti ei saa välistada ohtu, et krediidiandjal ei ole võimalik asjale saada otsest valdust, mis on hädavajalik realiseerimisõiguse maksmapanekuks (vargus, ärandamine, krediidisaaja kõrvalehoidumine jms). Isegi kui oletada, et süüdistatavatel oleksid olnud mingid tagatiseks olnud auto väärtust ületavad nõudeõigused krediidisaajate vastu, ei ole eluliselt usutav, et nõudeõiguste maksmapanek oleks läinud nii sujuvalt, et sellega poleks kaasnenud lisakulusid. Seda, et kuriteoga saadud tulu võiks koosneda ka nõudeõigustest, ei ole süüdistuses väidetud, seda kinnitavaid tõendeid nimetatud ega nõudeõiguse suurust tõendavat arvestust esitatud. Nõudeõigusi ei arutatud ka kohtuistungil. Asjaolu, et kohus on konfiskeerimisele kuuluva vara hulka arvanud ka nõudeõigused, oli süüdistatavatele üllatuslik, nad ei saanud selle kohta oma arvamust avaldada. Sellega rikuti võistleva kohtumenetluse põhimõtet ning kaitseõigust.

1.4.jättis muutmata maakohtu otsustuse kustutada asjas nr 1-19-1256 tehtud Harju Maakohtu 27. veebruari 2019 määrusega Tallinnas XXX asuvale kinnisasjale Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek. Punktides 1.1–1.3 märgitud osas saatis Riigikohus kriminaalasja Tallinna uueks arutamiseks Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Punktis 1.4 märgitud osas tegi Riigikohus ise uue otsuse, tühistades asjas nr 1-19-1256 tehtud Harju Maakohtu 27. veebruari 2019 määruse osas, millega seati OÜ Autopant kinnisasjale (registriosa nr 10653501, asukoht Tallinnas XXX) Eesti Vabariigi kasuks kohtulik hüpoteek summas 135 000 eurot. Riigikohus leidis, et sellel, millisel eesmärgil Autopandi kliendid krediiti võtsid või laenatud raha tegelikult kasutasid, ei ole määravat tähtsust, otsustamaks, kas Autopandi tegevus oli käsitatav tegevusluba nõudva tarbijakrediidi andmisena. Nimelt on kolleegium seisukohal, et KAVS § 2 lg-s 1 ja § 5 lg-s 1 nimetatud krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool enda majandus- või kutsetegevust. Kohtud leidsid õigesti, et Autopandi sõlmitud krediidilepingud - nii need, mille tagamiseks kasutati tagatisomandamist, kui ka need, mida tagas krediidisaaja sõidukile seatud registerpant - ei vasta VÕS § 403 lg 3 p 4 tunnustele, sest tagatisvara (auto) ei läinud krediidiandja otsesesse valdusesse ja lepingutele ei kohaldatud käsipandi sätteid. Järelikult ei kohaldunud süüdistuses märgitud tarbijakrediidilepingutele ka KAVS § 2 lg 11 p-s 1 sätestatud erand ja Autopandil pidanuks selliste lepingute sõlmimiseks olema tegevusluba. Sellest tulenevalt oli kõigi süüdistuses kirjeldatud lepingute sõlmimise puhul tegemist lõpule viidud kuriteoga. Menetletavas asjas on vaidlusteta tuvastatud, et süüdistatavad teadsid tegu toime pannes, et Autopandil ei ole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba. Samuti teadsid nad kõiki teisi fakte, mis täidavad käsitletava kuriteo objektiivse koosseisu tunnused. Sellele vaatamata tegelesid nad eesmärgipäraselt ehk KarS § 16 lg 2 mõttes kavatsetult krediiditeenuse osutamisega. Järelikult oli süüdistatavate tegu tahtlik. Ka ei olnud süüdistatavad keelueksimuses. Kuna Riigikohus asus erinevalt ringkonnakohtust seisukohale, et kõigi süüdistuses nimetatud krediidilepingute sõlmimine on käsitatav lõpuleviidud kuriteona, langes ära argument, millele tuginedes tühistas ringkonnakohus maakohtu otsustuse konfiskeerimise asendamise ja selle tagamise kohta. Riigikohus märkis, et kaitsja esitas apellatsioonis konfiskeerimise asendamisele vastuväiteid, millele ringkonnakohus ei vastanud, sest leidis, et kõlbmatu süüteokatsega kriminaaltulu ei saadud. Riigikohtus leidis, et tal endal ei ole võimalik ringkonnakohtu asemel kaitsja nendele argumentidele ammendavat hinnangut anda, kuna see eeldab ka faktiliste asjaolude tuvastamist. Asjaoludena, mis vajavad tuvastamist, tõi Riigikohus välja Autopandile tasumata intressinõuete väärtuse ning küsimuse, kas tagatisvaraks olnud sõidukite liiklusregistris ümberregistreerimise kulu (tasutud riigilõivu) kandis Autopant või krediidisaajad. Riigikohus lisas, et kuna maakohtu

otsuse vaidlustas vaid kaitsja, ei saa ringkonnakohus mõista välja suuremat summat, kui seda tegi maakohus. See-eest ei ole ringkonnakohus seotud prokuröri kassatsioonis märgitud summaga 510 351,07 eurot. Kolleegium ei nõustunud prokuratuuri seisukohaga, et Autopandi kriminaaltulu hulka saab automaatselt arvata ka talle tagatisvarana võõrandatud, kuid krediidisaajatele tagasi võõrandamata sõidukite väärtuse summas 151 266 eurot. Klientide poolt nõuetekohaselt täitmata jäänud Autopandi lepinguliste nõuete (sh intressinõuete) kriminaaltulu hulka arvamise kohta märkis Riigikohus, et kriminaaltulu arvestamisel on oluline hinnata, kas ja kuivõrd suures ulatuses oli Autopandil võimalik need nõuded maksma panna (s.o milline oli nõuete reaalväärtus). Riigikohus nõustus kaitsjaga, et selle küsimuse lahendamisel on oluline silmas pidada ka nõude tagatust ja tagatisvara tegelikku väärtust. Seejuures märkis Riigikohus aga, et Kui kaitsja soovib tugineda kriminaaltulu arvestamisel väitele, et mõni Autopandi krediidileping oli tagatud ebapiisavalt või et Autopandile ei õnnestunud tagatiseks olnud sõiduki otsest valdust kätte saada, tagatist ei õnnestunud realiseerida või et tagatise müügist ei laekunud nõude ja realiseerimiskulude katteks piisavalt raha, tuleb kaitsjal sellist väidet ka tõendada. Piisav ei ole osutamine hüpoteetilisele võimalusele, et Autopandil võis tekkida krediidisaajatelt võlgnevuste sissenõudmisel raskusi. Riigikohus lisas, et kriminaalasja uuesti arutades ei ole ringkonnakohus seotud maakohtu kohaldatud konfiskeerimise asendamise materiaalõigusliku alusega. Menetletavas asjas tuvastatud Autopandi kuriteo puhul võib põhimõtteliselt kõne alla tulla nii sellega saadud vara (KarS § 831 lg-d 1 ja 12) kui ka kuriteo toimepanemise vahendi (KarS § 83 lg 1) konfiskeerimise asendamine (KarS § 84). Kuna kolleegium tühistas ringkonnakohtu otsuse maakohtu konfiskeerimise asendamise otsustuse tühistamist puudutavas osas, tühistas Riigikohus ühtlasi ringkonnakohtu otsustuse konfiskeerimise asendamise tagamise abinõude kohta. See tähendas, et OÜ B8B neljale kinnisasjale jäävad riigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid maakohtu otsuses märgitud kujul püsima vähemalt seniks, kui kriminaalasja uuel arutamisel selgub, kas ja kui, siis millises ulatuses tuleb kohaldada konfiskeerimise asendamist. Samas jõustas kolleegium ringkonnakohtu tühistatud maakohtu otsustuse sõiduauto Toyota Avensis aresti alt vabastamiseks. Riigikohus juhtis tähelepanu, et kohtutel polnud alust tühistada riigi kasuks seatud kohtulikke hüpoteeke. Kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa automaatselt kustutada. Sel põhjusel oli KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 388 lg 6 nõuetega vastuolus ka maakohtu otsuse resolutiivosa punkt, mille kohaselt kustutati Harju Maakohtu 27. veebruari 2019 määrusega Tallinnas XXX asuvale OÜ Autopant kinnisasjale riigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek. Selle vea parandamiseks tühistas Riigikohus asjas nr 1191256 tehtud Harju Maakohtu 27. veebruari 2019 määruse osas, millega seati OÜ Autopant kinnisasjale (registriosa nr 10653501, asukoht Tallinnas XXX) Eesti Vabariigi kasuks kohtulik hüpoteek summas 135 000 eurot.

vaatlusprotokoll. OÜ B8B pangakontode väljavõtete põhjal koostatud tabelis on aastate 2016, 2017 ja 2018 kohta eraldiseisvalt välja toodud laenude väljaandmised füüsilistele isikutele ja laenude tagasisaamised füüsilistelt isikutelt. Vaadeldud andmetest nähtub, et 2016. aastal väljastas OÜ B8B füüsilistele isikutele laene 636 321,12 euro ulatuses ning sai füüsilistelt isikutelt laenude tagasimakseid summas 189 955,06 eurot. Seega nähtub viidatud andmetest, et 2016. aasta seisuga on võimalik selgelt eristada tarbijatele antud laenusummasid tagasimakstavatest summadest ja ebaseaduslikust intressitulust. Sellest tulenevalt on võimalik välja tuua segunemata summa (636 321,12− 189 955,06=446 366,06 eurot), mille puhul ei ole kahtlust, et tegemist on tegevusloata majandustegevuse raames krediidilepingute alusel välja laenatud rahaga ehk kuriteo toimepanemise vahendiga KarS § 83 lg 1 tähenduses. Seonduvalt kriminaaltulu suuruse ja selle arvestamise meetoditega taotleb prokuratuur esmaselt maakohtu konfiskeerimisotsustuse jõustamist (arvestades kolmanda isiku suhtes kehtivaid erisusi), nõustudes maakohtu argumentatsiooniga. Kui aga ringkonnakohus ei peaks nõustuma maakohtu seisukohtadega konfiskeeritava kriminaaltulu osas, siis juhib prokurör ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et kaitsja poolt on juba kaitseaktiga esitatud kohtule tõendid ja selgitused selle kohta, kui suurt tulu teenis OÜ B8B süüdistuses märgitud lepingutest. Täiendatud andmete kohaselt (esitatud 05.05.2021, KIS dokumendi nr 39) oli see summa 359 085,07 eurot. Prokurör ei pea põhjendatuks tulust riigilõivude maha arvamist. Nimelt on kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajad (C (endine C), Q, D, G ja Ü), kes andsid ütlusi ka riigilõivude tasumise asjaolude kohta. Samuti nähtub OÜ B8B pangakonto väljavõtetelt, et lisaks lepingujärgsetele laenumaksetele hüvitasid kliendid OÜ-le B8B ka riigilõivu maksed. Arvestades, et Riigikohus on tunnistanud OÜ B8B poolt süüdistuses toodud lepingute sõlmimise kuriteoks, nähtub, et süüdimõistetud tunnistavad, et nad on saanud kriminaaltulu vähemalt summas 329 322,72 eurot. KarS § 831 lg 11 tähenduses on tegemist süüteoga otseselt saadud varaga. Prokurör leiab, et konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja mõistmine X OÜ-lt on võimalik, sest ta on ühinemisega omandanud vähemalt OÜ B8B poolt kriminaaltuluna saadud summa väärtuses vara täielikult või olulises osas OÜ B8B arvel KarS § 831 lg 2 p 1 mõttes. Lisaks eelnevale on prokurör seisukohal, et X OÜ puhul on täidetud ka KarS § 831 lg 2 p-s 2 sätestatud eeldus, mille kohaselt võib kolmandale isikule kuuluva vara konfiskeerimine tulla kõne alla juhul, kui kolmas isik teadis, et süüteoga saadud vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks. Nimelt nähtub äriregistrist, et nii OÜ B8B kui ka X OÜ puhul on tegu Sergei Ankipovitši ainuisikulise kontrolli all olevate äriühingutega. See tähendab, et äriühingute vahelise ühinemislepingu näol oli tegemist tehinguga, millega Sergei Ankipovitš ühelt poolt viis ühe oma äriühingu vara tervikuna teise endale kuuluva äriühingu nimele ning teiselt poolt tõi kaasa olukorra, kus kriminaalasjas süüdistatava staatuse kaotanud OÜ B8B suhtes ei ole enam võimalik potentsiaalset asenduskonfiskeerimise nõuet maksma panna.

11.Kolmanda isiku esindaja leiab, et süüteoga saadud tulu suuruseks saab lugeda 333 470,72 € eurot ning selle summa ulatuses konfiskeerimise asendamisele sisuliselt vastu ei vaidle. Küll taotleb ta arestitud autode aresti alt vabastamist. Kolmanda isiku esindaja hinnangul tõendamata maakohtu väited, et tulu hulka tuleb lisaks arvata ka 29762,35 eurot OÜ B8B poolt tagatistehingute vormistamisel tasutud riigilõiv. Osaliselt on riigilõivu tagastus juba arvestatud laekumiste sisse. Kolmanda isiku esindaja möönab, et 4148 euro ulatuses on maksekorraldustega tõendatud ülekanded riigilõivu kompenseerimiseks ja puuduvad tõendid, et riigilõivu oleks eraldi tagastatud suuremas summas. Paljudel juhtudel tagastati riigilõiv muude maksetega koos seda eraldi välja toomata ning sellised ülekanded on kõik juba esitatud ning arvatud laekunud summade sisse. Prokurör ei ole riigilõivu tagastamise teemat üldse käsitlenud ega ole kordagi viidanud ühelegi konkreetsele tõendile. Maakohtu põhjendused selles osas olid paljasõnalised ja tõendamata. Asjakohatud on prokuratuuri väited, et riigilõivu hüvitamine on tõendatud tunnistajate C, Q, D ja G ütlustega. Ükski tunnistajatest ei ole nimetanud tema poolt riigilõivuna hüvitatud summat ning sellist hüvitamist saab tõendada ainult pangaülekandega või kviitungiga. Esitatud asjaolude ja tõendite põhjal on B8B saanud krediidilepingutest tulu 329 322,72 eurot ja tema poolt tasutud riigilõivudest on talle hüvitatud ainult 4148 eurot. Seega oli kuriteoga saadud tulu 333470,72 eurot. Riigikohus on oma määruses üheselt öelnud, et sõidukite väärtuse summat 151 266 eurot ei saa automaatselt arvata kriminaaltulu hulka. Selle summa osas prokuratuur uusi väiteid ega tõendeid esitanud ei ole. Seetõttu on kolmas isik seisukohal, et prokuratuur on oma väidetest nimetatud summa osas loobunud ning see summa ei ole süüteoga saadud tulu. Täielikult käsitlemata ja tõendamata on seisukoht, et süüteoga saadud vara võiks olla maakohtu otsuse summas 605 354 eurot. Vastuses apellatsioonile (27.08.2021.a) prokurör seda summat isegi ei maini, selle kujunemist ega arvutust kuidagi ei käsitle, millegagi ei põhjenda ega tõenda. Kolmanda isiku esindaja jääb ses osas oma eelnenud menetluses väljendatud seisukohtade juurde. Seoses Riigikohtu seisukohaga, et kõne alla võib tulla nii kuriteoga saadud tulu kui ka kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine või selle asendamise, rõhutab kolmanda isiku esindaja, et senises menetluses pole kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist taotletud ja seda polnud seni kohaldanud ka kohus omal algatusel. Seejuures ei ole kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine obligatoorne. Maakohtu otsust vahendit mitte konfiskeerida ei ole apellatsiooni (ega ka kassatsiooni) korras vaidlustatud, seega on käesolevas asjas kohtuotsus jõusutnud osas, milles kohus otsustas konfiskeerimise ainult KarS § 831 alusel (s.t tulu) ja jättis vahendi (KarS § 83 lg 1) konfiskeerimata. Kolmas isik ei ole kuritegu toime pannud, seetõttu oleks temalt vahendi konfiskeerimine või selle asendamine võimalik ainult KarS § 83 lg 3 alusel. 06.02.2023.a seisukohtades väidab prokurör paljasõnaliselt, et X OÜ on omandanud vahendi täielikult või olulises osas toimepanija arvel ning oli teadlik, et vahend võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks, seega viitab prokurör KarS § 83 lg 3 p 2 ja 3 sätestatud alustele. Selline prokuröri seisukoht on täielikult

Eelnev ei tähenda siiski, et maakohtu otsuses toodu asemel on õige kaitsja väide OÜ B8B tulu kohta. Nimelt selgub maakohtu selgitusest, kuidas kohus OÜ B8B kuriteo tulemusel saadud vara suuruse välja arvutas, et valdavalt on maakohus arvestanud tagatise väärtusega. Kuigi maakohus on esmalt deklareerinud, et kuriteoga saadud vara koosneb nii lepingute alusel laekunud intressimaksetest ning lisaks sellele tasumata intressimaksetest, mille suhtes on OÜ-l B8B lepingu teise poole suhtes nõudeõigus, näitab kohtu edasine selgitus, et kohus ei ole võtnud arvestuse aluseks seda, kui palju oleks OÜ-l B8B olnud õigus lepingute alusel kokku intressi saada, vaid kohus on enamike lepingute puhul lähtunud sellest, kui palju laenuvõtjatelt päriselt raha laekus. Kui laenuvõtjalt laekunud summad olid laenusummast suuremad, luges kohus tuluks laenusummat ületava osa ega ole seda nõudeõigusele viidates suurendanud. Tegelikult laekunud maksetest ei ole kohus lähtunud juhtudel, kui kliendi maksed osaühingule jäid väiksemaks kui laenusumma. Need lepingud on maakohus jätnud kriminaaltulu arvestusest välja. See tähendab, et kohus märkis tulu suuruseks nulli. Just selle poolest erinebki maakohtu arvestus kaitsja omast, kes on saadud tulu sisuliselt vähendanud summade võrra, mille ulatuses olid klientide maksed laenusummast väiksemad. Nimelt põhineb kaitsja arvutus kõigilt klientidelt saadud maksete summa ja laenulepingute laenusummade vahel. Iga kord, kui kliendilt laekunu jäi laenusummast väiksemaks, mõjus seda vahet vähendavalt (kaitsja arvutust võib vaadata ka lepingute tulemusel saadud tulude kogusummana, kusjuures osade lepingute puhul oli tulu väärtus negatiivne). St sisuliselt on kaitsja arvanud tulu arvutamisel maha n-ö kahjumisse jäänud lepingud. Maakohus seevastu ei ole nende lepingute puhul, kus kliendi maksed jäid alla laenusumma, võtnud kliendi maksete ja laenusumma vahet arvesse negatiivse väärtusena (kahjumina), vaid on lugenud nende lepingutega saadud tulu suuruseks nulli. Seega on küsimus sisuliselt selles, kas neid kordi, kui kliendi maksed jäid laenusummast endast väiksemaks, tuleks võtta kahjumina arvesse, arvates nende lepingute laenusumma ja kliendi tagasimaksete vahe OÜ B8B tulust maha. Kohtukolleegium tõdeb, et põhimõtteliselt kulu või kantud kahju tulust maha arvamine ei ole välistatud: süüteoga vara saamine ja selle ulatus tuvastatakse enamasti nn saldopõhimõttel (RKKKm 1-20-3925/21 p 32) ning varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda üldjuhul nn netopõhimõttest ja arvata tulust maha kulu, mida toimepanija kuriteokoosseisus nimetatud kasu saamiseks vältimatult kandma peab (RKKK 1-18-2232/179 p 63). Küsimus on aga selles, kas kõiki kordi, kui kliendilt laekunu jäi laenusummast väiksemaks, saab lugeda kahjumlikeks tehinguteks. Arvestada tuleb, et Autopant andis laenu tagatise vastu, saades ise tagatiseks oleva sõiduki omanikuks. Tõendite kohaselt pidanuks tagatiseks oleva sõiduki katma hind vähemalt laenusumma: Autopandi esitatud tõenditest ja neile lisatud selgitusest nähtuvalt vaadati sõiduk enne laenu andmist üle ja auto väärtusest lähtuvalt otsustati, mis ulatuses on võimalik laenu anda (kd III; tl. 16–31). Seega on põhjust arvestada negatiivseid tulemusi ainult siis, kui on tuvastatav, et tagatiseks olnud auto müügiga ei õnnestunud laenusummat tasa teenida. Kaitsja on esitanud nimekirja kokku 99 auto müügi kohta koos nende autode müüki ja müügihinda tõendavate tõenditega. Võrreldes müüdud autode nimekirja Autopandi sõlmitud lepinguid kajastava tabeliga, mis on nii kaitsja kui ka maakohtu esitatud kriminaaltulu arvestuste aluseks, tuvastas ringkonnakohus esiteks, et müüdud autode nimekiri

23.02.2021 (failist endast ega sellega koos esitatud e-kirjadest ei ole küll üheselt tuvastatav, et just selle faili puhul on tegemist Maanteeameti saadetud failiga, kuid maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et selle tabeli päritolu oleks kahtluse alla seatud). Tabelisse on kantud 202 makse andmed (sh makse suurus, selle selgitus, kuupäev ja kellaaeg, makse tegija). Selles tabelis on küll veerus pealkirjaga „MAKSJA_NIMI“ märgitud tabelis olevate maksete tegijaks OÜ Autopant, kuid tabelist ega sellega koos esitatud Maanteeameti ekirjadest ei nähtu, millele tuginedes on Maanteeamet kõigi maksete puhul selle tegija tuvastanud. Nimelt ilmneb tabelist, et 184 makset on tehtud kaardiga. Tabelis ei ole maksekaardi numbrit ega muid andmeid, mis võimaldaks konkreetseid makseid siduda just Autopandiga. Pankadele tehtud järelepärimistega on menetleja selgitanud välja, et Autopandil olid kontod Swedbankis ja SEB Pangas. Menetleja taotlusel väljastatud kontoväljavõtetest ei paista, et Autopant oleks teinud Tabelis 23.02.2021 märgitud kuupäevadel kaardimakseid riigilõivu tasumiseks. Harju Maakohtu 3. mai 2021 istungil tunnistajatena üle kuulatud Q, D, G ja Ü ütlustest ilmneb, et Autopandi auto omanikuks registreerimisel oli laenuvõtja see, kes ARK-s (Maanteeametis) riigilõivu tasus. Seejuures on nt Q ja D sõidukite (XXXXXX ja XXXXXX) registreerimise riigilõiv kõnealuses tabelis kaardimaksena nimetatud. Seega annavad Autopandi kontoväljavõtted ja tunnistajate ütlused alust järelduseks, et isegi kui Maanteeameti andmetel maksis riigilõivu Autopant, tegid Autopandi eest kaardimakse laenuvõtjad. C ütluste järgi tema ARK-s ei käinud ja kohapeal riigilõivu ei maksnud, kuid kokkuvõttes jäi see ikkagi tema kanda; ta ei olnud küll kindel, kas see arvati laenusummast maha või lisandus tagasi makstavale summale. Autopandi Swedbanki arvelduskonto EE852200221040387478 väljavõte kinnitab, et C pidi riigilõivu Autopandile hüvitama. Sellest on näha, et samal päeval, kui C-le (toonase nimega C) maksti laen välja (25. aprillil 2017), on ta maksnud tagasi 61 eurot ehk – Tabelist 23.02.2021 nähtuvalt – riigilõivule vastava summa. Tabelis olevatest maksetest on võimalik pankade esitatud kontoväljavõtetest saada kinnitust Autopant OÜ registritoimingute ettemaksete kohta: need on tehtud Swedbanki kontolt EE852200221040387478. Nende maksete puhul ei ole aga esitatud tõendite põhjal tuvastatav, millistele registritoimingutele ülekantud rahasummad kulusid. Pealegi nähtub C ütlustest ja neid kinnitavast Autopandi kontoväljavõttest, et kui Autopant kasutaski neid ettemakseid autode enda nimele ümber registreerimiseks, pidid laenuvõtjad siiski riigilõivu Autopandile hüvitama. Tõendid näitavad kogumis seega veenvalt, et riigilõivu kas tasusid registritoimingu tegemisel laenuvõtjad või hüvitasid laenuvõtjad selle kulutuse Autopandile. Eelnevast tulenevalt on põhjendatu maakohtu seisukoht, et riigilõivude mahaarvamiseks kriminaaltulust ei ole alust.

16.Riigikohus on märkinud, et kuriteo puhul võib põhimõtteliselt kõne alla tulla nii sellega saadud vara (KarS § 831 lg d 1 ja 12) kui ka kuriteo toimepanemise vahendi (KarS § 83 lg 1) konfiskeerimise asendamine (KarS § 84). Riigikohus on osutanud, et sama rahasumma võib vastata nii süüteoga saadud vara kui ka süüteovahendi tunnustele, kui ühe krediidilepingu alusel kriminaaltuluna laekunud intressisumma laenati hiljem uue krediidilepinguga uuesti ebaseaduslikult välja. Sellise vara osas ei näe ringkonnakohus sisulist vahet, kas kohaldada konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamist KarS § 831 lg d 1 ja 12 või KarS § 83 lg 1. Kui isik on kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara kasutanud uute kuritegude või sama jätkuva kuriteo toimepanemiseks, vastab kuriteo toimepanemise vahendi väärtus kuriteo tulemusel saadud vara väärtusele, st lõppkokkuvõttes oleks konfiskeeritava või selle asendamiseks välja mõistetava rahasumma väärtus ühesugune. Prokurör on leidnud, et ilma kuriteo tulemusel saadud rahata on tuvastatav, milline oli 2016. aastal laenude andmiseks kasutatud rahasumma ilma klientide poolt tehtud makseteta (446 366,06 eurot). Kaitsja on sellega põhimõtteliselt nõustunud, leides aga, et prokurör pole kõiki klientidelt laekunud summasid arvesse võtnud. Samas pole kaitsja osutanud tõenditele, millest nähtub, et tegelik summa oleks pidanud olema väiksem. Samas on kaitsja põhjendatult osutanud sellele, et kuriteo toimpanemise vahendi konfiskeerimine on kohtu diskretsiooniotsustus – kohus võib kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerida. See tähendab, et kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimiseks peab olema põhjus. See põhjus ei saa olla soov mõista igal juhul välja 605 354,07 eurot. Senise menetluse vältel on olnud konfiskeerimise asendamise eesmärgiks kuriteo tulemusel rikastumise ärahoidmine. Kuigi prokurör on praeguses apellatsioonimenetluses asunud seisukohale, et põhjendatud on ka kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise asendamine, pole prokurör põhjendanud, miks see on tema hinnangul vajalik. Ringkonnakohus nendib, et kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimisel nähakse karistuslikku, sh peab see aitama ära hoida uusi kuritegusid. Arvestades, et praegusel juhul ei ole enam võimalik kohaldada vahendi konfiskeerimise asendamist süüdlasele, vaid kolmandale isikule, ei pea ringkonnakohus sellise karistusliku mõjuga konfiskeerimise asendamist põhjendatuks.

22.Riigikohus tühistas eelmise ringkonnakohtu otsuse ka õigusabikulusid puudutavas osas. Riigikohus märkis, et see, millises ulatuses saab valitud kaitsjale makstud tasu apellatsioonimenetluse kulu hulka arvata, oleneb sellest, milline otsus kriminaalasja uuel arutamisel tehakse. Samas rõhutas Riigikohus, et olenemata eesseisva menetluse tulemusest ei saa süüdistatavate kanda jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu arusaama mööda tähendab see, et küsimus on üksnes selles, kas süüdistatavale tuleb hüvitada apellatsioonimenetluse kulud suuremas ulatuses kui varem. Kuna ringkonnakohus rahuldas eelmisel korral apellatsiooni osaliselt, mõistis ringkonnakohus süüdistatava välja kasuks menetluskulude hüvitise, mis kattis 50% menetluskuludest, lähtudes seejuures Riigikohtu seisukohast, et mõistliku tasu suuruse tuvastamisel tuleb hinnata ka seda, mis ulatuses apellatsioon rahuldati. Ringkonnakohus pidas arvetest nähtuvat ajakulu ja tunnitasu mõistlikuks, kuid rõhutas, et ei rahuldanud apellatsiooni täielikult. Kuigi Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohtadega, mis viisid apellatsiooni osalise rahuldamiseni, ei saa see anda alust menetluskulude hüvitise vähendamiseks – selle välistab Riigikohtu seisukoht, et süüdistatavate kanda jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. See, kas mõista menetluskulud välja suuremas ulatuses, sõltub sellest, kui suures osas nõustus ringkonnakohus apellatsiooni argumentidega kuriteo tulemusel saadud tulu kohta. Jällegi tuleb tõdeda, et ringkonnakohus nõustus kaitsjaga osaliselt. Kohus jagas kaitsja seisukohta, et Autopandi nõuete ulatus oli piiratud tagatise väärtusega. Kaitsja välja arvutatud tulu suurusega ringkonnakohus aga ei nõustunud, vaid pidas tulu suuremaks. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus kokkuvõttes seisukohal, et n-ö esimese apellatsioonimenetluse õigusabikulud tuleb süüdistatavale hüvitada u 75% ehk 4895 euro ulatuses.