Majandusalased süüteod › Ebaseaduslik majandustegevus

muutmata jätmise ja kinnistule asukohaga TTT, Tallinn (registriosa nr TTTTTTTT) seatud kohtuliku hüpoteegi summa muutmise osas. Kustutada otsuse jõustumisel konfiskeerimise asendamise tagamiseks OÜ-le Autopant (XXX) kuuluvatele kinnistutele Eesti Vabariigi kasuks seatud järgmised kohtulikud hüpoteegid: • summas 176 000 eurot kinnistule asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX); • summas 150 000 eurot kinnistule asukohaga YYY, Tallinn (registriosa nr YYYYYYYYYY); • summas 159 000 eurot kinnistule asukohaga CCC, Tallinn (registriosa nr CCCCCCCC); • summas 128 000 eurot kinnistule asukohaga TTT, Tallinn (registriosa nr TTTTTTTT).

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavad saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Sõlmitud lepingutega võttis OÜ Autopant kohustuse väljastada kokku 2 685 398,00 eurot eest laene. Lepingute keskmine intress oli 4,10% kuus ning lepingute tulemusel tekkis OÜ-l Autopant klientide vastu ebaseaduslikult nõudeõigus summas 3 914 331,67 eurot. Sõlmitud lepingute alusel oli ettevõtte intressitulu 1 228 933,67 eurot. Süüdistuse kohaselt nähtub OÜ Autopant pangakonto väljavõttest, et OÜ Autopant maksis füüsiliste isikutega 21.03.2016 kuni 26.09.2018 sõlmitud lepingute alusel kokku 2 068 897,60 eurot. Samal ajavahemikul sai OÜ Autopant füüsilistelt isikutelt kontole tagasi 1 430 524,30 eurot. A.E tegevuse kaudu pani omakorda KarS § 372 lg 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk tegevusloata tegutsemise finantsteenusega seotud tegevusalal, kus tegevusluba on nõutav, tahtlikult toime OÜ Autopant. Juhatuse liikmena tegutses A.E OÜ Autopant huvides, tagades OÜ-le Autopant igapäevase majandustegevuse ning seeläbi tulu saamise.

registreerimismärgiga

NNNN,

VIN-kood

•

TOYOTA

AVENSIS,

XXXXXXXXXXXXXXXX;

registreerimismärgiga

XXX,

VIN-kood

• Bentley Flying Spur

VVVVVVVVVVVVVVV.

registreerimismärgiga

VVVVV,

VIN-kood

• BMW 730D

NNNNNNNNNNNNNN;

xDrive,

W12,

Maakohus leidis otsuses, et puudub vaidlus selles, et A.E oli süüdistuses märgitud ajavahemikul Eestis asutatud A.J.K (endine OÜ Autopant) juhatuse ainuliige; -

OÜ Autopant sõlmis füüsiliste isikutega süüdistuses loetletud 900 lepingut;

OÜ Autopant tegutses oma majandustegevuse raames krediidiandjana: kõik kõnealused lepingud olid sõlmitud klientidele krediidi andmiseks (seda rõhutas OÜ Autopant ise sõlmitud lepingute preambulis); OÜ Autopant esitas 25.06.2015, 20.01.2017, 09.03.2017 ja 09.05.2017 Finantsinspektsioonile KAVS § 10 alusel taotlusi ja selgitusi tegevusloa saamiseks; OÜ-l Autopant puudus süüdistuses märgitud ajavahemikul, 21.03.2016 – 08.03.2019 tegevusluba krediidivaldkonnas tegutsemiseks. Lepingutes ning nende lisaks olevas dokumentatsioonis ei ole otsesõnu märgitud, kas laenu võetakse majandus või kutsetegevuse raames või muul põhjusel. Samuti ei ole teada, et OÜ Autopant oleks vastavat asjaolu klientidelt lepingute sõlmimisel küsinud. Kui lepingu teiseks pooleks on füüsiline isik ning ettevõtja ei selgita välja, kas see isik teeb tehingut majandus- või kutsetegevuse raames või mitte, tuleb üldjuhul eeldada, et tegemist on tarbijaga tehtava tehinguga (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-16 p 17). Tunnistajate F (endine F), O, D, G ja Z ütlustest nähtuvalt võtsid nad OÜ-lt Autopant laenu väljaspool oma majanduse- või kutsetegevust. Kuigi tegemist on üksnes viie kliendiga, viitab see siiski asjaolule, et OÜ Autopant tegeles tarbijatele krediidi andmisega. Maakohus leidis, et klientidega sõlmitud lepingute tingimustest nähtub, et ka OÜ Autopant ise pidas kliente tarbijateks. Lepingutes viidatakse korduvalt õigusnormidele, mis reguleerivad tarbijalepinguid. Maakohus leidis, et süüdistuse esemeks olevate tehingute puhul ei olnud tegemist pandiõiguslike suhetega VÕS § 403 lg 3 p 4 mõttes. Poolte kokkulepped olid oma olemuselt tagatisomandamisele suunatud ning tehingute järelmite hindamisel tuleb just sellest lähtuda. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et süüdistuses loetletud tehingute näol oli tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Tegemist ei ole pandilepingutega, millele tarbijakrediidilepingu ja KAVS-i sätted ei kohaldu. Maakohus leidis, et OÜ-le Autopant juriidilist teenust osutanud N ütlustest ning Finantsinspektsiooniga toimunud kirjavahetusest nähtuvalt oli A.E kindlasti teadlik KAVS regulatsiooni kehtestamisest ning asjaolust, et see võib avaldada otsest mõju ka

OÜ Autopant tegevusele tingides vajaduse taotleda oma senise majandustegevuse jätkamiseks tegevusluba. Sealjuures osales ta aktiivselt protsessis, mis seisnes KAVSi nõuetega tutvumises Finantsinspektsioonis ning tegevusloa taotluste koostamises. Kuigi ta teadis, et OÜ-l Autopant ei ole nõutavat tegevusluba, jätkas ta tegevusluba nõudva teenuse osutamist. Seega oli tegemist tahtliku tegevusega. A.J.K kohta märkis kohus, et ettevõtet juhtinud isik ja omanik oli teadlik, et äriühing annab tarbijatele krediiti omamata selleks vajalikku tegevusluba. Kõnealuse tegevuse tulemusel saadud rahalised vahendid moodustasid enamuse ettevõtte käibest ja kasumist. Seega toimus kogu ebaseaduslik majandustegevus ettevõtte huvides, st ettevõtte käibe hoidmiseks ja kasvatamiseks ning kasumi teenimiseks. Äriühing tegeles juhatuse ainuliikme ja omaniku A.E kaudu ebaseadusliku majandustegevusega. Eelnevat kokku võttes on kohtu hinnangul tuvastatud A.E tegevuses KarS § 372 lg 2 p 3 ja A.J.K tegevuses KarS § 372 lg 4 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemine. Kohus leidis, et A.E ei olnud vältimatus keelueksimuses. Isegi juhul, kui talle anti algul ebapädevat juriidilist nõu väites, et OÜ Autopant tegevus vastab VÕS § 403 lg 3 p 4 erandile, siis hiljemalt pärast Finantsinspektsiooni 02.01.2017 järelepäringut, pidanuks ta mõistma, et temale osutatud õigusnõu ei pruugi olla pädev. Kuivõrd A.E juhtimisel jätkas OÜ Autopant ka edaspidi samadel tingimustel teenuse osutamist ilma tegevusloata, siis tuleb sellest järeldada, et ta oli teadlik oma tegevuse keelatuses, kuid ei hoolinud sellest ning jätkas teadlikult ebaseaduslikku majandustegevust.

puhul, mille kohta pole tõendatud, et tegemist oleks tarbijatehinguga, tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt otsustada, et tegemist ei ole tarbijatehinguga. Asjakohatu on kohtu osutus, et lepingutes on viidatud tarbija õigustele. Lepingute sõnastus on paljuski juriidiliselt asjatundmatu, kuid iga tegu (krediidilepingut) tuleb siiski hinnata süüteokoosseisu tunnustest lähtuvalt. Laenulepingute näol on tegu ühtsete tüüplepingutega, mille tekst võimaldas anda krediiti nii tarbijale kui tarbijaks mitteolevale isikule, kuid see ei vabasta iga lepingu puhul tõendamiskohustusest, et iga konkreetse lepingu alusel antud laen oli tarbijakrediit ning saadud tulu on saadud kuriteoga. Kui tegemist ei olnud tarbijalaenuga, ei olnud selline tulu saadud kuriteoga. Seadus ei sätesta keeldu laiendada tarbijaks mitteolevale isikule tehingus tarbijale kohaldatavaid (soodsamaid) sätteid. Asjaolu, kas tarbija õigustele viitavad sätted olid lepingus eksitavad või mitte, võivad olla määravad laenulepingu poolte võlaõiguslike õiguste ja kohustuste seisukohast, kuid see ei saa olla kriminaalvastutuse aluseks. Kaitsja leiab, et maakohus oleks pidanud lähtuma KarS § 17 lg-st 1, mille esimene lause ütleb, et isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Maakohus on tuvastanud, et Autopant ei küsinud klientidelt lepingu sõlmimisel, kas nad võtavad laenu majandus- või kutsetegevuse raames või muul põhjusel. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et Autopandi lepingud ei vasta VÕS §-s 403 lg 3 p 4 sätestatud erandi tingimustele, mille puhul ei ole vajalik tegevusluba. Tagatisomandamine on sarnaselt pandile kohustuse täitmise tagamise vahend. Krediidiandja tegevusloa nõude eesmärk on eelkõige krediidisaaja huvide kaitse. Samas ei ole tegevusluba nõutav, kui krediiti antakse saajale soodsal tingimusel. Seega on seaduse mõte, et tegevusluba pole vaja, kui krediiti antud raha tagasisaamise risk on krediidiandja kahjuks (ja krediidisaaja kasuks) piiratud tagatise realiseerimisväärtusega. Nii pandi kui tagatisomandamise korral on krediidisaaja vastutus tagatise väärtusega piiratud ning tarbija õiguste kaitse seisukohast erinevusi ei ole. Kaitsja arvates ei saa kriminaalvastutuse aluseks olla asjaolu, kui täpselt krediidisaaja tunneb asja- ja võlaõigust, teeb vahet pandil (selle rangelt asjaõiguslikus tähenduses) ja muudel tagatise viisidel. Kohus on alusetult lugenud kuriteoga saadud tulu suuruseks 605 354,07 eurot. Kohtu seisukoht ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohtu järeldus on tõendamata ja ekslik ega ole rajatud asjaoludele, mille kohta oleks pooltel olnud võimalik arvamust avaldada. Kohus on alusetult asunud seisukohale, et tulust ei saa maha arvestada autode ümberregistreerimisel tasutud riigilõivu. Täielikult põhjendamata, tõendamata ja ekslik on kohtu seisukoht, et lisaks tegelikele laekumistele (ülal p 7.2) summas 329322,72, € olid süüdistatavatel krediidisaajate suhtes mingid nõudeõigused. Kaitsja märgib, et autode näol on tegemist ebakindla tagatisega, mille väärtus võib hetkega muutuda olematuks liiklusõnnetuse tagajärjel, samuti ei saa välistada ohtu, et krediidiandjal ei ole võimalik asjale saada otsest valdust, mis on hädavajalik realiseerimisõiguse maksmapanekuks (vargus, ärandamine, krediidisaaja kõrvalehoidumine jms).

Isegi kui oletada, et süüdistatavatel oleksid olnud mingid tagatiseks olnud auto väärtust ületavad nõudeõigused krediidisaajate vastu, ei ole eluliselt usutav, et nõudeõiguste maksmapanek oleks läinud nii sujuvalt, et sellega poleks kaasnenud lisakulusid. Seda, et kuriteoga saadud tulu võiks koosneda ka nõudeõigustest, ei ole süüdistuses väidetud, seda kinnitavaid tõendeid nimetatud ega nõudeõiguse suurust tõendavat arvestust esitatud. Nõudeõigusi ei arutatud ka kohtuistungil. Asjaolu, et kohus on konfiskeerimisele kuuluva vara hulka arvanud ka nõudeõigused, oli süüdistatavatele üllatuslik, nad ei saanud selle kohta oma arvamust avaldada. Sellega rikuti võistleva kohtumenetluse põhimõtet ning kaitseõigust. Kaitsja heidab maakohtule ette veel seda, et kohus ei pööranud tähelepanu kaitsja seisukohale, et tarbijale laenu andmine kui kuriteokoosseisu objektiivse külje element on tõendamata. Oluliste tuvastamata asjaolude puhul on kohus tõlgendanud kahtlused süüdistatava kahjuks. Nõudeõiguse puudumist tõendavad tõendid on jäetud uurimata.

G-ga seotud lepingutest on süüdistus esitatud lepingute nr 7343 ja 8379 osas. Süüdistusest ja kriminaalasja materjalidest nähtub, et viidatud lepingutega on G saanud laenu Mercedes Benz (reg.nr DDDDDD) tagatisel. Ütluste andmise käigus mainib tunnistaja küll ka seda, et vajas sõidukeid (vähemalt ühte), et saaks üldse ringi liikuda ja ka tööd teha (teenida raha, et laenu tagasi maksta), kuid prokuröri küsimusele, kas laen oli võetud isiklikes või ärilistes huvides vastas tunnistaja, et ärilised need kindlasti ei olnud. Prokurör peab põhjendamatuks kaitsja seisukohta, et süüdistatavad olid koosseisueksimuses. Prokurör märgib, et kohus on otsuses tahtluse seisukohalt olulisi asjaolusid põhjalikult käsitlenud ning kokkuvõttes leidnud, et süüdistatavad on paberil püüdnud jätta muljet, et tegutsetakse VÕS-i erandi alusel, kuid nende faktilisele tegevusele viidatud erand ei kohaldu. Oma 02.01.2017 kirjas selgitas Finantsinspektsioon OÜ-le Autopant põhjalikult, millisel juhul rakendub VÕS § 403 lg 3 p 4 toodud erand, ja ei ole kahtlust, et juba 2015 toimunud nõustamiste käigus hindasid süüdistatavad oma kliente ja mõistsid, kes on tarbija (KAVS § 5 lg 1 ja VÕS § 1 lg 5 mõttes), kellele laenu ehk krediidi andmiseks peab olema Finantsinspektsiooni tegevusluba. Seega on kriminaalasjas tõendamist leidnud, et süüdistatavad olid teadlikud sellest, et nende tegevus vastab kuriteo tunnustele. Kriminaalvastutuse osas oli neid ka korduvalt hoiatatud ning nende tegevuses eksimus puudub. Süüdistatavatele oli teada, et tarbijakrediidi andjad on Finantsinspektsiooni teravdatud tähelepanu all. Seega apellatsioonikaebuse p. 4.5. toodud kaitsja selgitus, et kriminaalasjas kogutud laenulepingute näol on tegemist ühtsete tüüplepingutega, mille tekst võimaldas anda krediiti nii tarbijale kui tarbijaks mitteolevale isikule, kinnitab pigem asjaolu, et OÜ Autopant jätkas tarbijakrediidi väljastamist ning seda ka juhtudel, kui ei kohaldunud VÕS § 403 lg 3 p 4 sätestatud erand. Seoses konfiskeerimise asendamisega märgib prokurör, et maakohus oli kriminaaltulu summa arvestamise osas prokuröriga erineval arvamusel ja esitas omapoolse arvutuskäigu. Prokurör leiab, et praeguses kriminaalasjas ongi võimalik kriminaaltulu mitmel erineval meetodil arvestada. Prokurör kinnitab, et ei soovi maakohtu arvutuskäigule ega apellatsiooni väidetele vastu vaielda, küll aga täpsustada omalt poolt maakohtus pakutud kriminaaltulu arvestamise meetodit. Kuigi kokkuvõttes peab prokurör maakohtu otsust õiguspäraseks ja põhjendatuks, leiab prokurör, et tunnistajate ülekuulamise küsimuses on maakohus oluliselt rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Nimelt plaanis prokurör KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 226 korras kuulata kohtus üle rea tunnistajaid (süüdistusakti lisa, tunnistajad nr 10-25, so 14 isikut), kelle puhul oli tegemist OÜ Autopant klientidega ning kellega sõlmitud lepingute osas oli kriminaalasjas süüdistus esitatud. Prokuratuur soovis nende tunnistajate ütlustega tõendada krediidilepingute sõlmimise asjaolusid, mh ka asjaolu, kas isik võttis laenu isiklikuks otstarbeks või seoses ettevõtlusega. Kohus võttis eelistungil seisukoha, et nimetatud isikuid ei saa kohtumenetluses üle kuulata ning lubas välja kutsuda vaid need tunnistajad, kes olid kohtueelses menetluses üle kuulatud. Hiljem, kohtumenetluse käigus (21.04.2021 istungi protokoll, päeva lõpus) kordas prokurör oma taotlust kõigi süüdistusaktis märgitud tunnistajate üle kuulamiseks, kuid kohus jäi oma eelistungil väljendatud seisukoha juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

761 SE seletuskirjas on märgitud: „Tarbijakrediidi regulatsioon ei laiene sellistele krediidi- ega laenulepingutele, mille puhul piirdub tarbija vastutus käsipandi tagatisega.“ Niisiis ei ole VÕS § 403 lg 3 p 4 tingimused seotud vaid sellega, et krediidivõtja vastutus oleks piiratud antud pandi väärtusega, vaid ka sellega, kuidas tagatis on antud. VÕS § 403 lg 3 p-s 4 tingimusest, et asi on panditud, kusjuures panditud asi on krediidiandja valduses, järeldub ühtlasi, seadusandja on pidanud oluliseks, et krediidivõtja oleks jäänud tagatiseks oleva asja omanikuks. Ses osas ei vasta Autopandi lepingud ilmselgelt võlaõigusseaduses sätestatud tingimusele – tagatiseks oleva auto omandiõigus läks lepingu alusel üle Autopandile. Kuivõrd omandi üleminek ja valduse üleminek toovad kaasa erinevad õiguslikud tagajärjed, ei ole alust ka seisukohaks, et Autopandi sõlmitud lepinguid tuleks igal juhul kohelda õiguslikult sama moodi nagu käsipandiga tagatud krediidilepinguid. Järelikult ei välista VÕS § 403 lg 3 p 4 tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamist süüdistuses nimetatud lepingutele. 7.2 Kaitsja teine argument on, et tõendatud pole, et kõik laenu võtnud füüsilised isikud olid tarbijad. Ringkonnakohus nõustub kaitsja seisukohaga, et kuna A.E-le ja A.J.K-le heideti süüdistuses ette umbes 900 tarbijakrediidilepingu sõlmimist ilma tegevusluba omamata, tuleb nende süüdi tunnistamiseks tõendada, et süüdistuses loetletud lepingud olid tarbijakrediidilepingud. Ainuüksi lepingu põhjal seda järeldust teha ei saa. See, et laenusaajad olid füüsilised isikud, ei tähenda vältimatult, et tegemist oli tarbijatega. VÕS § 1 lg-s 5 olevast tarbija definitsioonist lähtuvalt möönab seadus isegi, et füüsiline isik ei pruugi alati olla teinud tehingut tarbijana – see sõltub sellest, kas tehing on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. Nagu maakohtu otsuses märgitud, ei kajasta lepingud ega nende juurde kuuluvad dokumendid, mis põhjusel laenu võeti; samuti ei ole teada, et OÜ Autopant oleks seda klientidelt lepingute sõlmimisel küsinud. Maakohus on osutanud sellele, et lepingutes viidatakse korduvalt tarbijalepinguid reguleerivatele õigusnormidele. Kuna OÜ Autopant ei teinud – nagu on sedastanud maakohuski – midagi selgitamaks välja, kas klient on tarbija, ei näita lepingutingimused siiski, et tegemist oli tarbijaga sõlmitud lepingutega, vaid kõigest seda, et OÜ Autopant oli valmis sõlmima lepinguid tarbijatega VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Maakohus leidis otsuses, et viie kliendi (F (endine F), O, D, G ja Z) puhul on see, et nad võtsid laenu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust, tõendatud nende endi ütlustega. Kaitsja on toonud apellatsioonis välja, et tegemist on tunnistajatega, keda kohtueelses menetluses üle ei kuulatud. Samas ei ole kaitsja esitanud sellega seoses ühtki taotlust ega ühtki põhjendust, miks ta seda fakti oluliseks peab. Ringkonnakohus nendib, et kriminaalmenetluse seadustik ei keela kuulata kohtus tunnistajana üle isikut, keda kohtueelses menetluses üle kuulatud ei ole. Veel on kaitsja vaielnud apellatsioonis maakohtu järeldusele vastu G lepingu osas. Apellatsiooni kohaselt oli G ütlustest tulenevalt laen võetud osaliselt ettevõtluse alustamiseks ja sellega seotud tööriistade ostuks. Kohtukolleegium tõdeb, et Harju Maakohtu 3. mai 2021 istungi protokolli kohaselt on G ütlused vastuolulised. Küsimusele „Mille jaoks teil raha vaja oli? Olid need ärilised või isiklikud huvid?“ vastas ta: „Ei, ärilised need kindlasti ei olnud, sest

mingit äritegevust ma ei saanud alustada, aga n.ö alustamisjärgus oleva ürituse jaoks, tööriistad ja töövahendid. Samas ka tahtsin, et saaks kodu elamine valmis, ei olnud muid variante.“ Küsimusele, kas laenu võtmisel jäi auto talle kätte, vastates ütles ta muu hulgas: “... ja n.ö ehituseks, kodu ehituseks, kõigeks materjali vedamiseks, jah jäi mulle õnneks kätte.“ Hiljem kordas G veel kord, et Volkswagen, millega ta veab materjale, jäi talle kätte. Niisiis kinnitas G esmalt, et ei võtnud laenu ärilisel eesmärgil, seejärel aga mainis, et laenu oli vaja alustamisjärgus oleva ürituse jaoks. Täpsemalt võttis ta laenu tööriistade ja töövahendite jaoks. Neid vajas ta ka kodu ehitamiseks. Selle kohta, mida ütlustes nimetatud alustamisjärgus olev üritus endast kujutas, ristküsitlusel ei täpsustatud. Ringkonnakohus tõdeb, et sellest võib saada aru nii, et laen oli vähemalt osaliselt mõeldud tulevikus plaanis olnud ettevõtluseks vajalike seadmete hankimiseks. Kuna KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega tuleb kaitsjaga nõustuda, et G võttis vähemalt osalt laenu oma majandustegevuse jaoks. Seega kinnitavas G ütlused võimalust, et Autopandiga lepingu sõlminud füüsiline isik võttis laenu seoses oma majandus- või kutsetegevusega. Prokurör leidis apellatsioonis esitatud kirjalikus vastuses, et G ütlused Volkswageni tagatisel võetud laenu kohta ei ole asjassepuutuvad, kuna mõlemad süüdistuses nimetatud lepingud on seotud Mercedes-Benziga. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. G ütluste kohaselt võttis ta kaks laenu, ühe ühe auto tagatisel ja teise teise auto tagatisel. G ütluste kohaselt võttis ta esimese laenu 2016. aastal. Süüdistuses olevas lepingute loetelus on esimese G laenulepingu (loetelu nr 153) kuupäev 10. oktoober 2016, teise (nr 479) 20. novembril 2017. Seega on G just süüdistuses toodud lepingute kohta. Nende lepingute puhul, mille sõlmimise asjaolude kohta krediidivõtjaid ei küsitletud, on maakohus üksnes eeldanud, et tegemist oli tarbijatega sõlmitud lepingutega. Viidates Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele nr 3-2-1-118-16, on maakohus väitnud, et kui lepingu teiseks pooleks on füüsiline isik ning ettevõtja ei selgita välja, kas see isik teeb tehingut majandus- või kutsetegevuse raames või mitte, tuleb üldjuhul eeldada, et tegemist on tarbijaga tehtava tehinguga. Sellist, praegusele menetlusele üheselt üle kantavat seisukohta ei ole Riigikohus siiski väljendanud. Viidatud kohtuasjas käsitles Riigikohus otsuse punktis 17 küsimust, kas üürnik oli sõlminud üürilepingu tarbijana. Sellest sõltus küsimus, kas üürileandjal oli õigus nõuda üürnikult lepingus ette nähtud viivist, mis ületas seaduses sätestatud viivisemäära oluliselt, või on põhjust lugeda viivist reguleeriv lepingu tüüptingimus üürnikku ebamõistlikult kahjustavaks. Riigikohus leidis: „Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses.“ Riigikohus ütles niisiis, et üürilepingu puhul võib eeldada, et füüsilisest isikust üürnik on tarbija, ning nõudmaks talt seaduses sätestatud määra oluliselt ületavat viivist, oleks tulnud hagejal tõendada, et üürnik sõlmis lepingu majandus- või kutsetegevuse raames. Kuna Riigikohtu seisukoht käib üürilepingu kohta, on esmane küsimus, kuivõrd on sama eeldus kohaldatav muude lepingute puhul. Riigikohus ei selgita nimetatud eelduse alust ega ütle midagi ka selle kohta, milliste lepingute puhul selline eeldus kohaldatav on. Ilmselt võib aga sellist eeldust kohaldada igasuguse lepingu puhul, mille puhul näitab eluline kogemus, et üks lepingu pool on reeglina tarbija. Selliseks lepinguks võib pidada ka laenulepingut, milles on laenuvõtjaks füüsiline isik. Arvestada tuleb aga, et tegemist on seisukohaga, mis puudutab

tõendamist tsiviilkohtumenetluses, kusjuures hagimenetluses peab vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendama reeglina kumbki pool neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohtu viidatud Riigikohtu otsusest saab seega teha järelduse, et kui Autopant esitaks krediidivõtjaga tekkinud tsiviilvaidluses nõude või vastuväite, mis oleks põhjendatud juhul, kui krediidivõtja pole tarbija, peaks Autopant tõendama, et füüsilisest isikust klient pole tarbija. Seda seisukohta ei saa kriminaalmenetlusse otse üle kanda. Prokuröri argument, et karistusõiguses rakendatakse laialdaselt tsiviilkohtupraktikas omaks võetud põhimõtteid, ei ole asjakohane. Küsimus ei ole mõiste sisustamises ega eraõigusliku normi tõlgendamises, vaid selles, kas eraõigusliku normi kohaldamise aluseks olev asjaolu on tuvastatud. Karistusõiguslikult relevantsete asjaolude tuvastamisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluse regulatsioonist ning tsiviilkohtumenetluse ja kriminaalmenetluse tõendamisreeglid on erinevad. Süüdistatav ei ole KrMS § 7 lg-st 2 tulenevalt kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tõendama. Seetõttu ei saa kriminaalmenetluses lähtuda põhimõttest, et kui süüdistatavad pole tõendanud vastupidist, tuleb eeldada OÜ-ga Autopant lepingu sõlminud füüsilised isikud olid tarbijad. Sellest, kas füüsilisest isikust krediidivõtjad olid tarbijad, sõltub see, kas A.E tegu vastab KarS § 372 lg 2 p 3 ja OÜ Autopant tegu KarS § 372 lg 4 tunnustele. Seega on tegemist tõendamiseseme asjaoluga KrMS § 62 p 2 tähenduses. KrMS § 7 lg-st 2 tulenevalt lasub tõendamiskohustus riigil, mistõttu oli prokuröri kohustus tõendada, et süüdistuses loetletud lepingud olid sõlmitud tarbijatega. Ringkonnakohus möönab, et u 900 lepingust igaühe puhul selle eraldi kindlaks tegemine, ega füüsilisest isikust klient ei võtnud laenu oma majandus- või kutsetegevusega seoses, oleks koormav ja ajamahukas. Samas tuleb arvestada, et süüküsimuse lahendamisel ei või lähtuda üksnes kahtlusest, vaid süüdimõistva otsuse aluseks olev asjaolu tuleb tõsikindlalt tuvastada. Riigikohus on toonitanud, et kui võrdsel määral on võimalikud kaks vastupidist versiooni, on kohtu jaoks tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2014 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-29-14, p 12). Neli lepingut moodustavad kogu lepingute hulgast nii väike osa, et nende kohta käiv info pole piisav tegemaks järeldust u 900 lepingu kohta. Ülejäänud lepingute puhul jääb võimalus, et füüsilisest isikust klient oli tarbija, sisuliselt võrdseks võimalusega, et klient võttis laenu seoses oma majandus- või kutsetegevusega. Lähtudes eeldusest, et kõiki süüdistuses nimetatud lepinguid, mille puhul pole tõendatud, et laenusaaja polnud tarbija, tuleb lugeda tarbijaga sõlmitud lepinguteks, rakendas maakohus sisuliselt ümberpööratud tõendamiskoormist, mis mõjutas ka maakohtu järeldusi. Seega on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega KrMS § 390 lg 2 tähenduses. Eelnevast tulenevalt saab lugeda tuvastatuks, et OÜ Autopant andis krediiti tarbijale, ainult nelja lepingu puhul. Samas on ka nende nelja 27. juunist 2016 kuni 25. juulini 2018 pärineva lepingu sõlmimisega täidetud kõik KarS § 372 lg 2 p 3 ja § 372 lg 4 kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused.

menetlemist). 12. jaanuaril 2017 saatis Finantsinspektsioon aga Autopandile kirja, milles juhtis tähelepanu, et Autopandi tegevus võib nõuda tegevusluba. Kuigi A.E avaldas vastuses arvamust, et tulenevalt VÕS § 403 lg 3 p-st 4 ei ole tegevusluba vaja, teatas ta ühtlasi, et Autopant kavatseb luba taotleda. 2017 esitaski Autopant kolm korda tegevusloa taotluse, kuid Finantsinspektsioon jättis kõik taotlused puuduste tõttu läbi vaatamata. Sarnaseks maakohtule peab ringkonnakohus kõnekaks tõsiasja, et kuigi A.E möönis tegevusloa vajalikkust, jätkas Autopant laenude väljastamist hoolimata sellest, et tegevusluba ei saadud. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub lepingutest seegi, et lepingu koostajad teadsid käsipandile esitatavaid nõudeid: lepingu punktis 3.1 on öeldud, et laenusaaja kohustub enne laenu saamist andma tema omandis oleva mootorsõiduki laenuandja valdusse. Auto laenuandja omandisse registreerimine, mida tegelikult rakendati põhilisena (ja mida reklaamiti Tarbijakaitseameti kirjast nähtuvalt ka kodulehel), oli märgitud lepingu punktis 3.1.1. erandina punktis 3.1. sätestatud tagatise andmise korrast. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tüüplepingud olid vaid sõnastatud nii, et jääks mulje, et tegemist on VÕS § 403 lg 3 p 4 tingimustele vastavate pandilepingutega.

pidas võimalikuks, et tegemist on tarbijad, peab ringkonnakohus mõistetud karistusi süüdistatavate süü suurusele vastavaks.

nimi

lepingu sõlmimise kuupäev

laenusumma lepingus

kuu intress

lepingu tähtaeg

laenu kogusumma lepingus

intressi saadud kogusumma kriminaallepingus tulu

Z

27.06.2016

4 000,00

4,5

27.06.2018 8 320,00

4 320,00

F

25.04.2017

3 000,00

4,3

25.04.2019 6 096,00

3 096,00

O

25.09.2017

4 800,00

4,2

25.12.2017 5 404,80

604,80

D

25.07.2018

4 500,00

3,6

25.07.2020 8 388,00

3 888,00

Maakohus on tuvastanud, et kuriteoga saadud tulu konfiskeerida võimalik ei ole. Sellest tulenevalt on alust mõista A.J.K konfiskeerimise asendamiseks välja 2752 eurot. Kuivõrd ringkonnakohtu otsusega konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetav summa on väga palju väiksem maakohtu otsusega välja mõistetud summast, puudub vajadus konfiskeerimise asendamise tagamiseks sellises ulatuses, nagu seda tegi maakohus. Seoses konfiskeerimise asendamise tagamise vajaduse äralangemisega tuleb ringkonnakohtu otsuse jõustumisel tühistada kõik kohtulikud hüpoteegid. Seevastu tuleb muuta maakohtu otsust kõikide arestitud autode aresti alt vabastamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks tuleb jätta arestituks Toyota Avensis, (reg. nr XXX, väljalaskeaasta

2018, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXX, registreeritud 31.08.2018 Eestis, kasutajad A.E ja H (XXXXXXXXXXX)). Kohtukolleegium leiab, et seda otsustust ei ole põhjust käsitada süüdistatava olukorra raskendamisena, mida ei või süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni alusel teha. Ringkonnakohus on seisukohal, et kõiki konfiskeerimise tagamise meetmeid tuleks vaadata ühe tervikuna ning kõnealuse auto aresti alla jätmise kaalub üles kohtulike hüpoteekide kustutamine. Arvestades ringkonnakohtu otsusest tuleneva kohustuse suurust on kõige proportsionaalsem meede nõude tagamiseks sõiduauto Toyota Avensis jätmine aresti alla.

Allkirjastatud digitaalselt

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 28.11.2022 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.