Rahvatervisevastased süüteod › Narkootikumidega seotud süüteod

X käitles suures koguses narkootilist ainet kokaiini ka koos W, Q, Z, C ja F-ga, mis seines selles, et W tutvus X-ga aastal 2016, kui W oli suhtes X õega Ü-ga. 2016 aastal läks W X-le külla tema korterisse Tallinnas, XXX tänaval, XXX pargi lähedal, eesmärgiga osta X-lt 10 grammi kokaiini ning maksis X-le selle koguse kokaiini eest kokku 1000 eurot. Järgmisel korral, aastal 2017 läks W X elukohta lähistele Tallinnas, LLL tänavale, eesmärgiga omandada X-lt narkootilist ainet kokaiini koguses 10 grammi. X müüs W-le 10 grammi kokaiini kokku hinnaga 1000-1100 eurot, andes kokaiini käest-kätte üle enda elukoha lähistel Tallinnas, LLL tänaval.

2017 aastal, eeluurimise käigus täpselt tuvastamata ajal soovis W omandada X-lt taas kord narkootilist ainet kokaiini. Vastavalt X-lt saadud juhistele läks W VVV, Tallinn asuvasse elumajja, sisenes esimesse trepikotta ning seejärel korterisse, kus oli ka Z, kes andis korteris W-le käest-kätte üle 10 grammi kokaiini, pakendatuna ühte pakendisse. Raha kokaiini eest maksis W X-le. Seejärel 2019.a aprillis andis X Ä ́le suures koguses narkootilisi aineid kokaiini ja marihuaanat. Nii lepiti narkootilise aine omandamine varasemalt omavahel kokku, kuivõrd X töötas Ä-le kuuluvas ettevõttes H OÜ. Narkootilise aine üleandmine pidi toimuma aga välisriigis. X lahkus selle tarbeks Eesti Vabariigist juba 13.04.2019.a ning Ä lahkus 17.04.2019.a sõidukiga Mercedes-Benz S350 (Saksa Liitvabariigi reg.nr XXXXXXX) Eesti Vabariigist Paldiski kaudu Rootsi Kuningriiki, kus kohast sõitis edasi Madalmaade Kuningriiki (Hollandisse). Vastavalt varasemale omavahelise kokkuleppele X-ga kohtuti Madalmaade Kuningriigis ajavahemikul 18.04.2019.a kuni 22.04.2019.a ning Ä omandas seal täpselt tuvastamata ajal ja kohas X-lt suures koguses narkootilist ainet kokaiini kogukaaluga 1003,3 grammi (puhtal kujul 792,8 grammi) eesmärgiga teenida nimetatud koguse kokaiini müügilt kriminaaltulu ca 115 379,50 eurot, milline narkootiline aine oli pakendatud kahte pakendisse, esimeses oli 487,2 grammi (puhtal kujul 387,2 grammi), teises pakendis oli 516,1 grammi (puhtal kujul 405,6 grammi) kokaiini. Ä peitis seejärel narkootilise aine enda kasutuses olnud

sõiduki Mercedes-Benz S350 (Saksa Liitvabariigi reg.nr XXXXXXX) salongi juhi armatuurikatte alla. Pärast narkootilise aine omandamist X-lt, naasid nad eraldi Eesti Vabariiki tagasi. X jõudis Eesti Vabariiki tagasi 23.04.2019.a. Ä jõudis Eesti Vabariiki tagasi aga 24.04.2019.a. Ä sõitis enda kasutuses oleva sõidukiga Mercedes-Benz S350 läbi Euroopa Liidu liikmesriikide maismaad mööda tagasi Eesti Vabariiki, vahetades vahepeal ka sõiduki registreerimisnumbri uue vastu (uus reg.nr oli Saksa Liitvabariigi nr XXXXX). Ä sisenes sõidukiga Mercedes-Benz S350, millesse oli peidetud narkootiline aine kokaiin Eesti Vabariiki 24.04.2019.a kella 09.28 ajal Jäärja piiripunkti kaudu ning sõitis seejärel otse Tallinna suunas, eesmärgiga toimetada narkootiline aine Tallinnasse. Ä peeti tollikontrolli käigus kinni 24.04.2019.a kella 11:20 ajal Harjumaal Saue vallas Ikla-Pärnu-Tallinna maantee 28.km Ääsmäe viaduktil mootorsõiduki Mercedes-Benz (reg.nr XXXXX) juhtimiselt. Seejärel teostati samal päeval Ä kasutuses olnud sõiduki Mercedes-Benz (reg.nr XXXXX) tollikontroll, mille käigus avastati sõiduki salongis juhiarmatuurikatte alla peidetuna eelmärgitud narkootilised ained pakendatuna kolme poroloonkihiga pakendisse järgnevalt: esimeses pakendis narkootiline aine kokaiin 487,2 grammi (puhtal kujul 387,2 grammi), teises pakendis narkootiline aine kokaiin 516,1 grammi (puhtal kujul 405,6 grammi) ning kolmandas pakendis marihuaana 6,01 grammi ning kanepiseemned 30 tk (kaaluga 0, 47 grammi). Ä on nimetatud kuriteo toimepanemises Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 09.10.2019.a otsusega nr 1-197838 KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud ja teda karistati 5 aasta pikkuse vangistusega.

Pärast Ä kahtlustatavana kinnipidamist ja vahistamist lahkus X Eesti Vabariigist ning edasi suhtles ta nii W, Ü, F, Q kui ka Y-ga sidevahendite või kolmandate isikute vahendusel.

2019 aastal, täpselt tuvastamata ajal, kuid juunikuus kohtus W X antud juhiste järgi aadressil Ehitajate tee 48, Tallinn asuva Männi raamatukogu juures Z-ga, kes saabus kohtumisele beežika sõidukiga Audi A7. W andis X korraldusel Z-le 5 grammi kokaiini, raha kokaiini eest W ei saanud. Aastatel 2016-2018 oli W omandanud X-lt korduvalt narkootilist ainet kokaiini. Näiteks 13.02.2019 veebruarikuus omandas W aadressil EEE, Tallinn asuva maja ees X-lt narkootilist ainet kokaiini koguses 100 grammi. W kirjutas X-le abonentnumbrile +XXXXXXXXXXX suhtlusprogrammis Signal, et soovib osta kokaiini ning X sõitis sellel ajal endale kuuluva musta värvi Porsche Cayennega (reg.nr XXXXX) W elukoha juurde aadressil EEE, Tallinn asuva maja ette ja andis 100 grammi kokaiini W-le üle. Narkootiliste ainete eest maksis W X-le sularahas siis, kui W oli kokaiini ära müünud ning selle eest raha saanud, summas 8000-10000 eurot. 07.03.2019 kohtus W X-ga XXX tänaval asuva garaažikompleksi juures ning omandas X-lt 100 grammi kokaiini. 20.03.2019 paiku omandas W X-lt 100 grammi kokaiini Helitehase juures Madala tänaval Tallinnas. X saabus kohtumisele halli värvi 5.seeria BMW-ga reg.nr XXXXX. 2019 aasta maikuus peale Ä kinnipidamist lahkus X Eesti Vabariigist ning W jätkas X-ga suhtlemist teba abonentnumbriga +XXXXXXXXXXX kokaiini käitlemise teemal suhtlusprogrammis Signal.

2019 aastal, täpselt tuvastamata ajal, kuid mai lõpus või juuni alguses kohtus W X vahendusel aadressil XXX, Tallinn asuva X ehituspoe parklas F-ga, kes andis W-le üle 50 grammi kokaiini. F saabus kohtumisele E39 kerega BMW-ga. Narkootilise aine eest tasus W vastavalt X-ga kokkulepitule hiljem Q-le.

2019 aastal, täpselt tuvastamata ajal, kuid juunikuus kohtus W X vahendusel uuesti aadressil XXX, Tallinn asuva X ehituspoe parklas F-ga, kes andis W-le üle 100 grammi kokaiini. Narkootilise aine eest tasus W 16 000 eurot taaskord vastavalt X-ga kokkulepitule hiljem sularahas Q-le.

2019 aastal, täpselt tuvastamata ajal, kuid juunikuus kohtus W X vahendusel aadressil VVV, Tallinn asuva maja juures F-ga, kus viimane andis W-le 50 grammi kokaiini, mille eest W vastavalt X-ga kokkulepitule tasus sularahas Q-le. Kokkusaamise koha aadressi edastas W suhtlusprogrammi Signal vahendusel X-le, kes omakorda edastas aadressi F-le.

2019 aastal, täpselt tuvastamata ajal, kuid juunikuu lõpus kohtus W X vahendusel enda elukoha juures aadressil EEE, Tallinn maja kõrval F-ga, kes andis W-le 50 grammi kokaiini. Narkootilise aine eest tasus W vastavalt X-ga kokkulepitule hiljem sularahas Q-le.

W tutvus Q-ga X vahendusel peale X lahkumist Eesti Vabariigist. 2019 aastal, täpselt tuvastamata ajal, kuid juunikuus kohtus W X vahendusel Q-ga aadressil Ehitajate tee 48, Tallinn asuva Männi raamatukogu juures. W soovis omandada kokaiini, võttis suhtlusprogrammis Signal ühendust X-ga, kes leppis kokku kohtumise Q ja W vahel. W edastas X-le kokkusaamiskoha aadressi ning X edastas selle aadressi Q-le. Selliseid kohtumisi W ja Q vahel, mida vahendas X, toimus korduvalt. Kohtumistel andis Q W-le narkootilist ainet kokaiini, kokku vähemalt 200 grammi. Kokku on maksnud W vahetult X-lt või tema vahendatud isikutelt ostetud kokaiini eest X-le vähemalt 50 000,00 eurot.

13.07.2019.a-l kirjutas W suhtlusprogrammi Signal kaudu X-le, et ta soovib kokaiini osta. X vastas, et sellega läheb natukene aega. 14.07.2019.a kirjutas X W-le suhtlusprogrammis Signal, et täna õhtul peaks saama kokaiini osta. W vastas, et ta on alles Pärnus, aga liigub siis Tallinnasse. W jõudis 14.07.2019.a õhtul Tallinnasse ning ootas X-lt edasisi suuniseid. 15.07.2019.a õhtul kella 21:00 ajal kirjutas X W-le suhtlusprogrammis Signal, et W peab kokaiini saamiseks minema Q juurde aadressile TTT, Tallinn. W palus N-l ennast antud aadressile sõidutada N sõiduautoga Audi A6 (reg.nr XXXXXX). Jõudes antud aadressile, palus W N-l parkida sõiduk umbes saja meetri kaugusele TTT, Tallinn majast ning väljus ise autost, paludes N-l ennast oodata ja läks ise TTT maja juurde, kus kohtus Q ja Ü-ga. Q ja W sisenesid TTT majja, Q kutsus W maja keldrikorrusele ning nad läksid paremal pool asuva baarileti juurde. Kokaiin koguses 48,12 grammi (puhtal kujul narkootilist ainet kokaiini koguses 40,8 grammi) asus kilesse pakendatult baarileti peal. W võttis kokaiini, pani selle endale vasakusse

püksitaskusse ning läks tagasi N sõidukisse ning nad alustasid koos sõitmist aadressil MMM, Tallinn asuva X alkoholipoe juurde, kus nad Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna narkotalituse ametnike poolt kinni peeti. W kinnipidamisel leiti isiku vasakust püksitaskust narkootilist ainet kokaiini koguses 48,12 grammi (puhtal kujul narkootilist ainet kokaiini koguses 40,8 grammi). W ei jõudnud osundatud 48,12 grammi kokaiini eest X-le maksta, mistõttu jäi X-l tol korral müüdud 48,12 grammi kokaiini eest 4 330,80 eurot teenimata (s.o X müüs seda kokaiini nö omahinnaga 90 eurot/gramm).

Samas käitles X suures koguses narkootilist ainet kokaiini ühiselt ja kooskõlastatult ka koos Y ning Q-ga, mis seisnes selles, et X, kes ise oli tolleks ajahetkeks pärast Ä kahtlustatavana kinnipidamist ja vahistamist lahkunud Eesti Vabariigist, oli palunud enda õel Ü-l viia Porsche Cayenne (reg.nr XXXXXX) Tallinna sadama lähedale ja jätta sõiduki võti autoratta peale, et Y, kes alaliselt elab Hispaania Kuningriigis, saaks Eesti Vabariigis viibimise ajal antud nimetatud sõidukit kasutada ning kooskõlastatult X-ga narkootilist ainet kokaiini käidelda. Seejärel palus Y täpselt tuvastamata ajal X-l leida vähemalt 891,80 grammi narkootilise aine kokaiini sisaldava pulbri (puhtal kujul narkootilist ainet kokaiin vähemalt 764,50 grammi) ümber pakendamiseks usaldusväärne isik ning X võttiski ühendust Q’iga, kes pidi antud narkootilise aine kokaiin ümber pakendama.

Q sai juhised narkootilise aine vastuvõtmiseks X-lt, kuivõrd X ja Y suhtlesid omavahel ning nad olid varasemalt kokku leppinud ühiselt selle koguse narkootilise aine käitlemise. X ülesanne oli leida isik, kes pakiks kokaiini väiksemaks koguseks ümber ning selleks ta kaasaski Q. Nii võttis Q ajavahemikul 12.07.2019.a kuni 15.07.2019.a X juhistel, kes oli omakorda tegevuse kooskõlastanud Y-ga, enda elukoha juurest aadressilt XXXXXX, Tallinn pargitud sõidukist BMW 540i (Prantsusmaa registreerimismärgiga XXXXXXX) narkootilise aine kokaiin vähemalt koguses 891,80 grammi (puhtal kujul narkootilist ainet kokaiin vähemalt 764,50 grammi) ning pakendas selle ümber kokku üheksasse väiksemasse vaakumpakendisse, millest ühe kokaiini sisaldava pakendi kogukaaluga 58 grammi andis X korraldusel 15.07.2019 enda elukohas üle W-le, mis leiti 15.07.2019.a Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna narkotalituse ametnike poolt W kinnipidamisel tema pükste taskust. Ülejäänud kaheksa pakendit kokaiiniga pani Q 15.07.2019 kella 20:25 ajal paberkotiga tagasi sõidukisse BMW 540i (Prantsusmaa reg.nr XXXXXXX), parkis antud sõiduki 15.07.2019.a kell 20:27 enda elukoha juurde aadressile XXXXXX, Tallinn asuva maja juurde, andis seejärel sellest X-le teada ning seejärel teavitas X Y, kes palus omakorda O-l narkootilisele ainele järgi minna. Nii sai O 15.07.2019.a kell 20:57 Y-lt korralduse minna nimetatud narkootilisele ainele järgi ning viia see kahte peidikusse. Q sai narkootilise aine ümberpakendamise eest tasuks kokaiini koguses 23,14 grammi (puhtal kujul narkootilist ainet kokaiin 19,8 grammi), mis leiti ja võeti ära Maksu-ja Tolliameti uurimisosakonna narkotalituse ametnike poolt 15.07.2019.a Q kinnipidamisel. Kuivõrd kokaiin leiti ja võeti O ning Q kahtlustatavatena kinnipidamise käigus ära ning seda ei jõutud maha müüa, siis jäi X-l 891,80 grammi kokaiini müügist loodetud tulu summas ca 102 557,00 eurot (st realiseerides kokaiini keskmise jaehinnaga ehk 115 eurot/gramm) saamata.

Seejärel järgmisel päeval, s.o 16.07.2019 lendas Õ koos enda ja Y ühise lapsega D-ga Türki puhkusereisile, reisi ajal võttis Õ-ga lapse kaudu ühendust Y, kes ütles, et tal on Türgis üks tuttav, kellega Õ võiks koos lastega lõbustusparki minna. Kolmandal reisipäeval võttis Õ-ga ühendust suhtlusprogrammi Viber kaudu X, ütles, et ta on Y tuttav, soovis kokku saada ning küsis, millises hotellis Õ peatub. Õ andis X-le enda hotelli aadressi. Õ-l oli telefoniraamatusse X number salvestatud K tähe alla, kuna X oli pool aastat varem toonud Õ-le lapse jaoks Y poolt antud raha. X läks koos S ja kahe lapsega hotelli, kus peatus Õ koos tütrega ning ütles Õ-le, et Y palus talle edasi öelda, et võib-olla nüüd nii, et X ei näe tükk aega, sellepärast, et mingi O on X peale valetanud. Õ sai aru, et jutt on O-st.

X käitles ülal nimetatud viisil narkootilisi aineid suure varalise kasu, s.o rohkem kui 40 000,00 euro teenimise eesmärgil. Nimelt oli Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA) andmetel 2019. aastal Eesti kuritegelikul turul narkootilise aine kokaiini jaemüügihind, s.o grammi kaupa müües 80-150 eurot/gramm ehk keskmiselt 115 eurot/gramm, ning hulgimüügihind, s.o vähemalt kilo kaupa müües, on keskmine hind 57 000 eurot/kilo. Karistusseadustiku § 121 p 2 kohaselt moodustab suure varalise kasu 40 000,00 eurot

Narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Kokaiin kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lõike 1 ja § 4 lõike 15 alusel kehtestatud ja sotsiaalministri 18.mai 2005 määrusega nr 73 vastu võetud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja. Vastavalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 loetakse narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele. Kokaiini puhul piisab kümnele inimesele joobe tekitamiseks 0,65 grammist.

Seega süüdistatakse X ́ut isikuna, kes on varem toime pannud korduvalt suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise, taas kord suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikus käitlemises isikute grupis suure varalise kasu ehk enam kui 40 000,00 euro saamise eesmärgil, so KarS § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Y-le esitatud süüdistuse tekst oli järgmine: Y’i süüdistatakse KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupis O ja X-ga isikuna, keda on

varasemalt karistatud narkokuriteo eest, s.o Soome Vabariigi 03.05.2011.a Helsingi Ringkonnakohtu kohtu otsusega, mis seisnes selles, et:

O (endise nimega O) laenas umbes kolm-neli aastat tagasi, s.o aastal 2015-2016 Y endiselt elukaaslaselt Õ-lt raha, mida ta maksis igakuiselt tagasi. Seonduvalt O ja Õ sellesisulise omavahelise suhtlusega pöördus O 2019.a viienda juuli paiku Õ kui Y endise elukaaslase poole abi saamiseks. Nimelt oli O laenanud U-nüüdnime kandvalt isikult, s.o U ́ilt enda äriühinguga X OÜ seotud ettevõtluse jaoks 10 000 kuni 12 000 eurot, kuid O-l tekkisid U ́ile võla tagasimaksmisega probleemid, mistõttu käis U O elukaaslase R ́i juures O otsimas. Kuivõrd O oli teadlik, et Õ endine elukaaslane Y omab kuritegelikus maailmas väidetavalt autoriteeti, siis pöördus O oma teise võlausaldaja ehk Õ poole uurimaks, kas Õ saaks rääkida enda endise elukaaslase ja lapse isa Y-ga, et viimane aitaks O-l lahendada O ja U ́i vahelist võlaprobleemi. Õ soostus O aitama ning kuivõrd Y oli sel ajal Eesti Vabariigis, siis rääkis Õ talle O kirjeldatud probleemi ära. Muuhulgas mainis Õ Y-le, et O on „GG inimene“, s.o O toetas Gt (hüüdnimega „GG“) rahaliselt ajal, mil G kandis Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 22.11.2018.a otsusega nr 1-18-8263 temale KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest mõistetud 4 aasta 3 kuu pikkust vangistust (alates 21.04.2018.a). Seetõttu soostus Y O mure ära kuulama. Õ andis oma endisele elukaaslasele Y-le O telefoninumbri ning Y helistas O-le ning nad leppisid kokku kohtumise 08.07.2019 õhtul kella kuue paiku Tallinnas Balti Jaama turuhoone taga parklas.

Kokkulepitud kohtumise ajal sõitis O enda kasutuses oleva tumesinist värvi universaalkerega sõiduautoga Ford Focus (reg.nr XXXXXX) Tallinnas Balti Jaama turuhoone taha parklasse, kus selleks hetkeks oli Y tol hetkel X poolt viimase õele Ü-le antud korralduse alusel Y Eesti Vabariigis viibimise ajaks tema kasutuses, kuid Maanteeameti liiklusregistris X õe Ü nimele registreeritud musta värvi Porsche Cayenne (reg.nr XXXXXX) maasturi juures teda ootamas. Nimelt oli X palunud enda õel Ü-l viia Porsche Cayenne (reg.nr XXXXX) Tallinna sadama lähedale ja jätta sõiduki võti autoratta peale, et Y saaks Eestis viibimise ajal antud sõidukit kasutada ning kooskõlastatult X-ga narkootilist ainet kokaiini käidelda.

O väljus sõidukist ning kõndis Y juurde ning rääkis talle ära, et U (hüüdnimega U) küsib temalt raha. Y kuulas O mure ära ning ütles O-le selle peale, et ta helistab neile inimestele, tuleb nendega kokku saada ja nad ära kuulata. Kohtumise lõpus palus Y, et O saadaks talle nende inimeste kontaktid ning Y pidi nendega kohtumised kokku leppima. Sama päeva õhtul helistas Y uuesti O-le ning ütles, et ta sai nendega, s.o U ́i ja temaga seotud inimestega kokku, ja palus, et O tuleks järgmisel päeval (09.07.2019.a) koos Y-ga kaasa nendega kokkulepitud kohtumisele.

Järgmisel päeval, s.o 09.07.2019.a kell 17:20:48 sõitis Tallinnas XXX asuva „X“ ette Y kasutuses olev Porsche Cayenne (reg.nr XXXXXX), kust juhikohalt väljus Y, kes sisenes koos kõrvalistuja kohalt väljunud tütre D-ga kohvikusse. Seejärel kell 17:24:48 sisenes kohvikusse U koos A-nimelise täpselt tuvastamata meesterahva ja kahe tuvastamata meesterahvaga ning

U teretas esmalt kohvikus olevat Y ja suundus tualetti. Seejärel kolm minutit hiljem (kell 17:27:24) suundus U uuesti Y juurde ning kutsus ta endaga kaasa kohviku ette. Y tõusis püsti ning ta kõndis kahekesi koos U ́iga X kohviku ette, kus nad kohtusid sinna kõndinud O-ga. Seejärel U ja Y suundusid kahekesi esmalt X kohvikut piirava aia juurde rääkima, misjärel kell 17:28:47 liitus nendega O. Seejärel kell 17:28:59 liitus O, i ja Y-ga eelnevalt U-ga kohvikusse tulnud lühikeste pükste ja tumeda särgiga tuvastamata meesterahvas ning seejärel kell 17:29:35 eelnevalt U-ga kohvikusse tulnud heleda särgi ja teksapükstega A-nimeline meesterahvas. Seejärel kell 17:30:15 liikusid nad viiekesi tagasi kohviku suunas, ent kohviku ette jäid kolmekesi vestlema Y, O ja U ning kaks tuvastamata meesterahvast sisenesid uuesti kohvikusse. Kell 17:31:19 sisenesid ka Y, O ja U kohvikusse, kus Y ja O istuvad kahekesi Y tütre lauda, kes oli neid kohvikusse ootama jäänud, ning U jääb kohvikus eemale telefoniga rääkima. Seejärel kell 17:39:04 väljus O koos Y ja tema tütrega kohvikust, ent Y naasis kohvikusse vahetult pärast seda, kuid O jäi teda õue ootama. Seejärel kell 17:40:13 suundus U Y juurde, kellega ta lühidalt rääkis ning seejärel U väljus koos temaga eelnevalt kohvikusse tulnud kolme tuvastamata meesterahvaga ja nende järel väljus kohvikust ka Y, kes läks koos teda õues oodanud O ja oma tütrega sõidukisse Porsche Cayenne ning Y sõidutas Porsche Cayenne kõrvalistuja kohale istunud O kohvikust üle tee asuvasse parklasse, kuhu O oli eelnevalt parkinud tema kasutuses olnud Ford Focus (reg.nr XXXXXX). Kohtumisel arutasid O ja teda esindanud Y U ja temaga kaasas olnud kolme tuvastamata meesterahvaga O võlaküsimust, kuid omavahel kokkuleppele ei jõutud sel kohtumisel. Y leppis teise osapoolega kokku, et nad võtavad mõtlemisaega ning kontakteeruvad nendega järgmiseks päevaks.

Seejärel helistas Y 10.07.2019.a hommikul O-le ning Y kutsus ta Tallinnas XXX asuvasse X hotellis asuvasse X kohvikusse. O läks seejärel kella kümnest kohvikusse, kus Y pakkus talle lahenduseks välja, et esmalt tuleks U ́ile ikkagi üks osa võlast, näiteks 2000-3000 eurot ära maksta. Kuivõrd O-l ei olnud nii suurt summat maksta, siis võttis mõtlemisaja ning samal päeval kella kahe-kolme ajal Y-le tagasi helistada.

Seejärel 10.07.2019.a lõunasel ajal helistas O Y-le ning nad kohtusid samal päeval kell 16:16 ajal Tallinnas Lauteri 1 asuva kortermaja ja Välisministeeriumi vahel tänaval Y kasutuses oleva sõiduki Porsche Cayenne (reg.nr XXXXXX) kõrval. Kohtumisel O selgitas Y-le, et tal ei ole nii palju raha U-le maksta, misjärel Y pakkus O-le „üht tööotsa“, mille tegemise järel maksaks Y U-le 2000 eurot võlast ära. Y selgitas, et „tööots“ seisneks selles, et O peab tegema ühe sõidu, et toimetada üks pakk Tallinna piires punktist A punkti B. Y selgitustest mõistis O, et pakk, mida ta transportima peab, sisaldab narkootilist ainet, ent vaatamata sellele nõustus ta Y „tööpakkumisega“. Seejärel leppisid nad kohtumise lõpus kokku, et Y võtab O-ga ühendust. Samal õhtul helistas Y O-le ja ütles, et helistab 11.07.2019.a hommikul enne kella kümmet.

Seejärel 11.07.2019.a hommikul kella üheksa ajal helistas Y O-le ja kutsus ta Tallinnas XXX enda elukoha juurde, kuhu O jõudis veerand kümneks. Y ootas O maja ees sõiduautos Porsche Cayenne. Kohtumisel täpsustas Y eelmisel päeval O-le tehtud nö tööpakkumist ja selgitas, et on

vaja sõita Türile ja Laagrisse, kuid lubas detaile täpsustada. Kohtumisel lisas Y, et nad saavad samal päeval paari tunni pärast U ja tema inimestega uuesti kokku ning lubas O-le täpse kellaaja ja koha teada anda. Seejärel helistas Y talle ning nad pidid kohtuma -iga samal päeval lõuna ajal.

Seejärel samal päeval, s.o 11.07.2019.a kella kaheteistkümne ajal kohtusid Y ja O taas kord Tallinnas XXX asuva X kohviku parklas U ja temaga kaks päeva varem kohvikus kaasas käinud kolme tuvastamata meesterahvaga. Kohtumisel leppisid nad kokku, et Y annab U-le kümne päeva pärast 2000 eurot. Pärast kohtumist andis Y O-le sularahas 150,00 eurot, et O ostaks selle eest endale uue nutitelefoni, mille abil saaks ta Y-ga suhelda, ning nad leppisid ühtlasi kokku järgmise kohtumise samaks päevaks poole kaheks Tallinnas Pärnu mnt 453F asuva Laagri Hesburgeri parklasse.

Enne Laagri Hesburgeris toimuvat kohtumist sõitis O Tallinnas Pärnu mnt 238 asuvasse Järve Keskusesse, kus ta ostis keskuses asuvast Klick elektroonikapoest 11.07.2019.a kell 13:18:06 nutitelefoni Huawei Honor 9 Lite (IMEI XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX), misjärel sõitis O enda kasutuses oleva Ford Focus (reg.nr XXXXXX) vastavalt eelnevalt Y-lt saadud juhistele poole kaheks Tallinnas Laagri Hesburgeri juurde parklasse, kus Y juba ootas teda enda kasutuses olevas sõidukis Porsche Cayenne. O läks Y auto juurde ning Y andis talle korralduse, et O laeks ostetud nutitelefoni SureSpot krüpteeritud sõnumivahetust võimaldava aplikatsiooni ning lisaks selles programmis kontaktide loetellu Y poolt kasutatava kasutajanime OOO, et nad saaksid programmi kaudu omavahel suhtlema hakata. O laadis telefoni vastavalt Y-lt saadud juhistele SureSpot programmi ning tegi endale kasutajakonto EEE ja lisas kontaktide loetellu Y poolt kasutatava kasutaja OOO. Seejärel käskis Y O-l viis kuni kümme minutit oodata ning sõita seejärel tema järel Tallinnas Pärnu mnt 552B asuvasse CirckleK Laagri teenindusjaama parklasse.

Y jõudis sinna parklasse 11.07.2019.a kell 13:38:36 enda kasutuses oleva sõidukiga Porsche Cayenne ning parkis auto tankla kesklinna-poolsesse otsa. Seejärel Y väljus Porsche Cayenne sõidukist ning istus seejärel tanklasse sõitnud sõiduauto Mercedes Benz (reg.nr XXXXXX) kõrvalistuja kohale ja nad sõitsid tanklast välja Pärnu maanteele suunaga Laagri poole. Seejärel saabus tanklasse O enda kasutuses olnud sõidukiga Ford Focus ning ta jäi Y ootama. Seejärel kell 13:48:28 naasis Mercedes Benz (reg.nr XXXXXX) tankla juurde, peatus Pärnu maanteel (suunaga kesklinna poole) ja sõiduki kõrvalistuja kohalt väljus Y, kes kõndis seejärel tagasi enda kasutuses olnud Porsche Cayenne juurde, kus ta märkas O ning nad kõndisid teineteisele vastu ja läksid kell 13:52:39 kahekesi O-ga Porsche Cayenne juurde ning istusid mõlemad Y kasutuses olevasse autosse. Koheselt alustas Porsche Cayenne sõitu ning Y lubas O sõidutada ühte kohta, kuhu eelmisel päeval jutuks olnud pakk on vaja toimetada. Seejärel sõidutas Y Porsche Cayenne kõrvalistuja kohal istunud O Harjumaal Laagris XXX tee 20 ja Murimäe tee vahel asuva kaheharulise puu juures asuva narkootilise aine peidiku juurde. Seejärel sõitsid nad kahekesi tagasi Tallinnas Pärnu mnt 552B asuva CirckleK Laagri

teenindusjaama juurde, kus Y peatas enda kasutuses oleva sõiduki Porsche Cayenne Pärnu maanteel. Enne seda kui O väljus Y autost, kordas Y O-le veel kord üle, et ta laeks enda samal päeval ostetud nutitelefoni SureSpot programmi ja teeks sinna endale kasutaja ning selle programmi kaudu lubas Y O-ga ühendust võtma ja andma talle teada edasised juhised. Seejärel väljus O autost ja läks tankla parklasse pargitud Ford Focuse juurde.

Seejärel järgmisel päeval, s.o 12.07.2019.a õhtul kella viie-kuue ajal kirjutas Y programmis SureSpot (kasutajanimi OOO) Ole (kasutajanimi EEE) ning edastas talle ekraanitõmmise juhistega, kus oli markeeritud vastavalt liiklusmärkidele peidiku asukoht Harjumaal Jüris. O sõitis vastavalt Y-lt laekunud juhistele 12.07.2019.a õhtul kella kaheksa-üheksa ajal enda kasutuses olnud Ford Focusega Harjumaal Rae vallas Rae tee ja Kabeliaru tee ristumiskoha lähedal oleva elektriposti juures asuva peidiku juurde, kust ta võttis pakendi, mis sisaldas suures koguses ehk vähemalt 891,80 grammi narkootilist ainet kokaiini sisaldavat pulbrit (puhtal kujul narkootilist ainet kokaiini vähemalt 764,50 grammi), s.o rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi ulatuses narkootilist ainet kokaiini (kokku vähemalt 11 761 inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi ulatuses kokaiini). Y andis suhtlusprogrammis SureSpot O-le korraldus viia peidikus olev narkootilist ainet kokaiini sisaldav pakend Tallinnas Kristiine linnaossa XXX hoovi või garaaži olevasse Prantsuse numbrimärkidega sõiduautosse BMW. Vastavalt Y-lt saadud korraldustele viis O Rae vallast peidikust võetud kokaiini sisaldava paki 12.07.2019.a öösel üheksa-kümne ajal Tallinnas TTT ja XXX tänavate ristumiskohale ZZZ maja ette pargitud tumehalli värvi sõiduautosse BMW 540i (Prantsuse numbrimärgiga XXXXXXX), kus O asetas eelnevalt peidikust võetud kokaiini sisaldava paki BMW kõrvalistuja istme taha põrandale ning seejärel kirjutas suhtlusprogrammis SureSpot Y-le, et pani paki nõutud kohta, mille peale Y vastas, et väga hästi ning O sõitis koju.

Eelnevalt oli palunud Y varem korduvalt narkokuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud X-l leida eelnimetatud vähemalt 891,80 grammi narkootilise aine kokaiini sisaldava pulbri (puhtal kujul narkootilist ainet kokaiin vähemalt 764,50 grammi) ümber pakendamiseks usaldusväärne isik. X võttis ühendust Q’iga, kes pidi antud narkootilise aine kokaiin ümber pakendama.

Q sai juhised narkootilise aine vastuvõtmiseks X-lt, kuivõrd X ja Y suhtlesid omavahel ning nad olid varasemalt kokku leppinud ühiselt selle koguse narkootilise aine käitlemise. X ülesanne oli leida isik, kes pakiks kokaiini väiksemaks koguseks ümber ning selleks ta kaasaski Q. Nii võttis Q ajavahemikul 12.07.2019.a kuni 15.07.2019.a X juhistel, kes oli omakorda tegevuse kooskõlastanud Y-ga, enda elukoha juurest aadressilt XXXXXX, Tallinn pargitud sõidukist BMW 540i (Prantsusmaa registreerimismärgiga XXXXXXX) narkootilise aine kokaiin vähemalt koguses 891,80 grammi (puhtal kujul narkootilist ainet kokaiin vähemalt 764,50 grammi) ning pakendas selle ümber kokku üheksasse väiksemasse vaakumpakendisse, millest

ühe kokaiini sisaldava pakendi kogukaaluga 58 grammi andis X korraldusel 15.07.2019 enda elukohas üle W-le, mis leiti 15.07.2019.a-l Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna narkotalituse amentike poolt W kinnipidamisel tema pükste taskust. Ülejäänud kaheksa pakendit kokaiiniga pani Q 15.07.2019.a kella 20:25 ajal paberkotiga tagasi sõidukisse BMW 540i (Prantsusmaa reg.nr XXXXXXX), parkis antud sõiduki 15.07.2019.a kell 20:27 enda elukoha juurde aadressile XXXXXX, Tallinn asuva maja juurde, andis seejärel sellest X-le teada ning seejärel teavitas X Y, kes palus omakorda O-l narkootilisele ainele järgi minna. Q sai narkootilise aine ümberpakendamise eest tasuks kokaiini koguses 23,14 grammi (puhtal kujul narkootilist ainet kokaiin 19,8 grammi), mis leiti ja võeti ära Maksu-ja Tolliameti uurimisosakonna narkotalituse ametnike poolt 15.07.2019.a-l Q kinnipidamisel.

Seejärel esmaspäeval, s.o 15.07.2019.a hommikul kell 11:24 helistas Y esmalt suhtlusprogrammis Signal O-le ja palus, et O loeks suhtlusprogrammis SureSpot Y poolt talle saadetud sõnumeid. Seal oli Y kirjutanud O-lt, kas viimane on valmis ja saaks sõita. O vastas Y-le, et ta on kella viieni tööl, millele Y vastas, et OK ja kirjutame õhtu poole. Seejärel õhtul poole kuue ajal kirjutas Y uuesti O-le ja küsis kas O saaks sõita uuesti Tallinnas XXX tänavale, kuhu ta oli reedel, s.o 12.07.2019.a paki pannud, ning võtma sealt paki ja selle toimetama Harjumaal Laagris asuvasse XXX teele peidikusse, mida ta oli eelnevalt 11.07.2019.a Ole näidanud. O nõustus. Seejärel Y kirjutas O-le uuesti ja ütles, et ta ei saa inimest kätte, kuid lubas hiljem teada anda. Seejärel 15.07.2019.a kell 20:57 helistas Y suhtlusprogrammis Signal O-le ja palus tal taas lugeda teises rakenduses, s.o SureSpot programmis saadetud sõnumit, kus Y oli O-le öelnud, et „inimene on valmis, mine XXX“. Seejärel O alustas vastavalt Y-lt saadud juhistele enda kasutuses oleva sõiduautoga Ford Focus sõitmist ning teel Kristiinesse saatis Y talle veel täiendavad juhised suhtlusprogrammis SureSpot, et O peab väiksemad pakid viima Laagrisse XXX teele peidikusse ja teise Türile Lai tänavale pargitud sõidukisse Mitsubishi ning kui Laagris on OK, siis annaks O Y-le sellest teada. O neile sõnumitele enam midagi ei vastanud. O jõudis sõidukiga Ford Focus Tallinnas Kristiine linnaosas XXX ja TTT tänavate ristmikule, kust ta võttis samast tumehalli värvi sõiduautost BMW 540i (Prantsuse numbrimärgiga XXXXXXX) kõrvalistuja istme tagant põrandalt samast kohast paberkoti, milles olid nüüd juba ümber pakendatud kujul kokku 891,80 grammi narkootilist ainet kokaiini sisaldavat pulbrit (puhtal kujul narkootilist ainet kokaiini 764,50 grammi). O tõstis pakendid narkootilise aine kokaiiniga enda autosse kõrvalistuja taha põrandale ning suundus Tallinnas mööda Pärnu maanteed Laagrisse, kuid ta peeti 15.07.2019.a kell 21:30 Tallinnas Vabaduse pst ja Männiku tee ristmikul Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna narkotalituse töötajate poolt kahtlustatavana kinni ning osundatud paberkott narkootilist ainet kokaiini sisaldava pulbri pakenditega leiti ja võeti tema sõiduki kõrvalistuja tagant põrandalt ära.

Seejärel järgmisel päeval, s.o 16.07.2019.a-l lendas Õ koos enda ja Y ühise lapsega D-ga Türki puhkusereisile, reisi ajal võttis Õ-ga lapse kaudu ühendust Y, kes ütles, et tal on Türgis üks tuttav, kellega Õ võiks koos lastega lõbustusparki minna. Kolmandal reisipäeval võttis Õ-ga ühendust suhtlusprogrammi Viber kaudu X, ütles, et ta on Y tuttav, soovis kokku saada ning küsis, millises hotellis Õ peatub. Õ andis X-le enda hotelli aadressi. Õ-l oli telefoniraamatusse

X number salvestatud „K“ tähe alla, kuna X oli pool aastat varem toonud Õ-le lapse jaoks Y poolt antud raha. X läks koos S ja kahe lapsega hotelli, kus peatus Õ koos tütrega ning ütles Õle, et Y palus talle edasi öelda, et võib-olla nüüd nii, et X ei näe tükk aega, sellepärast, et mingi O on X peale valetanud. Õ sai aru, et jutt on O-st, kes oli 15.07.2019.a õhtul Maksu- ja Tolliameti töötajate poolt kahtlustatavana kinni peetud.

Y on varem süüdi tunnistatud Soome Vabariigi Helsingi ringkonnakohtu 03.05.2011.a otsusega nr 106/2012/945 kahes narkokuriteos seoses 01.08.2010.a kuni 05.09.2010.a isikute grupis Soome Vabariiki 14,2 kilo narkootilise aine hašiši toimetamises ning 29.09.2010.a isikute grupis narkootiliste ainete 14,1 kilogrammi hašiši ja 985,90 grammi amfetamiini Soome Vabariiki toimetamises ja teda karistati 5 aasta pikkuse vangistusega. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 12.07.2013.a määrusega nr 1-06-7203 moodustati KrMS § 413, KarS § 64 lg 1, § 65 lg 1 alusel liitkaristus lugedes Y-le Harju Maakohtu 10.09.2009.a kohtumäärusega nr 1-06-7203 asenduskaristusena mõistetud kergem karistus kaetuks Helsingi Ringkonnakohtu 03.05.2011.a kohtuotsusega nr 1-11-11412 mõistetud raskema karistusega ning mõista Y-le liitkaristuseks 5 aastat vangistust, millise karistusaja alguseks arvestati 28.01.2011.a. Seejärel Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 05.05.2016.a määrusega nr 1-16-2943 tunnistati KrMS § 50828 lg 2, 3, 4, § 48911 lg 1 p 1, § 50824 lg 1 p 1 alusel lubatavaks Y suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi II astme kohtu 05.04.2012.a kohtuotsuse 2012/945 täitmine konfiskeerimise osas Eesti Vabariigis ning temalt konfiskeeriti KarS § 831 lg 1 alusel 20 000,00 eurot ning KarS § 50828 lg 1 alusel mõisteti temalt KarS § 84 korras välja 20 000,00 eurot ja kanti sellest 50% Eesti Vabariigi tuludesse ning 50% Soome Vabariigi Kohturegistrikeskuse kontole. Tõlgendades karistusregistri seaduses sätestatut kooskõlas raamotsuse nr 2008/675/ÜVJP eesmärkidega, siis on võimalik arvestada teise Euroopa Liidu liikmesriigi varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid ka ilma neid kohtuotsuseid riigisiseselt tunnustamata ja karistusregistrisse kandmata.

Narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Kokaiin kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lõike 1 ja § 4 lõike 15 alusel kehtestatud ja sotsiaalministri 18.mai 2005 määrusega nr 73 vastu võetud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja. Vastavalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 loetakse narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele. Kokaiini puhul piisab kümnele inimesele joobe tekitamiseks 0,65 grammist.

Seega süüdistatakse Y isikuna, kes on varem toime pannud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise, taas suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikus käitlemises isikute grupis, so KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

mõisteti sanktsiooni alammäärast kergem karistus). See annab alust kahtluseks, et O oli valmis soodsa kokkuleppe saamiseks valmis andma menetlejale sobivaid ütlusi. W puhul pidas kohus asjaoluks, millest tulenevalt ei ole tema ütlused usaldusväärsed, seda, et W erineval ajal antud ütlused on omavahel vastuolus. Kohus märkis, et W on seoses selle kriminaalasjaga kuulatud üle kokku 5 korda ning selle aja jooksul on ta oma ütlusi korduvalt muutnud. 25. juulil 2019 ütlustes, kus ta tõi ütlustesse sisse X, andis W 16. juuli 2019 ülekuulamisel antutega võrreldes kardinaalselt erinevaid ütlusi. Seejärel on ta hilisematel ülekuulamistel täiendavalt lisanud mingeid sündmusi ning samuti esinevad erinevused soetatud ainete kogustes ja nende üleandmiste kohtades. Kahtlustäratavaks pidas kohus ka seda, et W 25. juulil 2019 kahtlustatavana antud ütluste ja 3. septembril 2019 tunnistajana antud ütluste vahel on detailsuse ja kirjapildi osas suur kokkulangevus. Kohus leidis, et 25. juuli 2019 ülekuulamise protokolli põhi on suure tõenäosusega kopeeritud 3. septembri 2019 ülekuulamise protokolli, kuhu on tehtud vaid üksikud sõnade parandused või täiendused. Kohus leidis, et lubamatuna tuleb tõendikogumist välja jätta ka Y endise elukaaslase Õ kasutuses olnud sõiduauto läbiotsimisel äravõetud telefonist Apple iPhone saadud teave. Nimelt kohustati Õ avaldama telefoni avamise koodi, kuid Õ-l oli Y lähedasena õigus ütluse andmisest ja teabe väljastamisest keeldumiseks. Maakohus leidis, et kõrvale tuleb jätta ka Q mobiiltelefonide Samsung S9 ja Nokia Android One vaatluste protokollid koos lisadega. Kohus märkis, et nende telefonide vaatluse puhul pole arusaadav, kuidas saadi telefonide sisule juurdepääs. Samsung S9 vaatluse protokollis on märgitud, et mobiiltelefoni avamisest ning kõnedest ja vestlustest on tehtud video, mis on asitõendi vaatlusprotokollile lisatud, kuid ei protokollist endast ega ka lisatud videost ei nähtu, kuidas Q telefon avati. Mõlema vaatlusprotokollile lisatud videofaili alguses on telefon juba avatud, mistõttu pole erinevalt protokollis märgitust telefoni avamine sealt nähtav. Nokia Android One vaatluse protokollis on märgitud, et „...telefon avati menetluses kogutud andmete põhjal“. Prokurör ei selgitanud kuidagi kohtus, milliste andmete põhjal need paroolid saadi ega esitanud selle kohta ainsatki tõendit. Seega ei ole kuidagi võimalik tuvastada, mil viisil, mis meetodeid ja vahendeid kasutades Q kasutuses olevate telefonide paroolid saadi. Kohus leidis, et menetlustoimingu protokollis tuleb märkida, mil viisil ja milliste toimingute kaudu on ligipääs seadmele saadud, et oleks võimalik kontrollida nende seaduslikkust. Kohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et telefoni avamiseks andis õiguse läbiotsimismääruses KrMS § 911 alusel antud luba. Kohus leidis, et läbiotsimismääruses eraldi KrMS §-le 911 viitamiseks puudub vajadus. Menetlejal on küll õigus telefon valdaja tahte vastaselt avada, aga vaatlusprotokollist peab selguma, kuidas on saadud andmed selleks kasutatava kasutajakonto, kasutajatunnuse ja parooli kohta. Olles jätnud O ja W ütlused, Q mobiiltelefonide vaatlusprotokollid ja Õ mobiiltelefoni vaatlusprotokolli tõendikogumist välja, leidis kohus, et muid tõendeid, mis kinnitaks Y või X süüd, ei ole. O, W ja Q kahtlustatavatena kinnipidamise protokollid, läbiotsimised, ekspertiisid jne kinnitavad O, W ja Q endi, kuid mitte Y ega X süüd. Tõendid, millega on tuvastatud Y ja

O kohtumised, kinnitavad üksnes neid kohtumisi, aga mitte narkootiliste ainete käitlemist. Tõendid ei näita ka seda, et X oleks olnud seotud Ä käideldud narkootikumidega. Samuti leidis maakohus, et kohtule ei ole esitatud ainsatki tõendit, millest nähtuks, et Y ja K- X oleksid koos narkootilisi aineid käidelnud või plaaninud seda teha.

3.1 Prokurör vaidlustab maakohtu otsust Õ valdusest leitud sidevahendite vaatluse kohta koostatud protokolli tõendite kogumist kõrvale jätmise osas. Prokurör märgib, et Audi Q7 läbiotsimine 26. juulil 2019 toimus Riigiprokuratuuri abiprokurör Raigo Aasa poolt koostatud läbiotsimise taotluse ja Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja eeluurimiskohtuniku Piret Liivo koostatud taotluse rahuldamise määruse alusel (rahuldatud pealdisega). 26. juuli 2019 oli tööpäev (reede), mistõttu on ainetud maakohtu otsuses sisalduvad etteheited menetlejate aadressil, otsekui oleks läbiotsimisega tahtlikult viivitatud. Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et Audi Q7 läbiotsimisel leitud ja ära võetud mobiiltelefonile Apple iPhone 7 saadi juurdepääs ebaseaduslikult. Prokuröri väitel andis Õ mobiiltelefoni Apple iPhone läbiotsimisel välja ning andis menetlejale sellele juurdepääsu vabatahtlikult. Kohtus uuritud läbiotsimisprotokollist nähtub, et läbiotsimise alguses tehti Õle ettepanek anda vabatahtlikult välja läbiotsimismääruses märgitud esemed, mille peale andis Õ vabatahtlikult välja auto kõrvalistmelt temale kuuluva mobiiltelefoni Apple iPhone. Kohtus uuritud läbiotsimisprotokollist kui ka selle aluseks olevast eeluurimiskohtuniku poolt pealdisega rahuldatud taotlusest nähtub, et mõlemat menetlusdokumenti tutvustati toona nii Õle kui ka L-le. Mõlemad on omakäeliselt mõlemale dokumendile kirjutanud, et nad on määrusega tutvunud, ning läbiotsimisprotokolli punktist 10 nähtuvalt ei ole kumbki allutatud isik menetlustoimingu läbiviimise kohta märkusi teinud. Just menetlustoimingu protokoll on see dokument, milles on võimalik aset leidunud rikkumised fikseerida. Väidetava menetlusnormide rikkumise etteheitega tuli tunnistaja Õ välja alles kohtuistungil, so enam kui aasta pärast menetlustoimingu tegemist. Prokurör märgib, et Õ ei osanud selgitada, miks ta ei

kandnud väidetavate rikkumiste kohta toona menetlustoimingu protokolli märkusi ega esitanud menetlustoimingu läbiviimise peale kaebusi uurimisasutusse, prokuratuuri ega kohtusse. Prokurör leiab, et nimetatud fakt on tähtis menetlustoimingu seaduslikkuse tagantjärele hindamisel. Prokurör leiab, et maakohus on põhjendamatult samastanud mobiiltelefoni väljaandmist ja sellele juurdepääsu võimaldamist ütluste andmisega. Maakohtu laiendav tõlgendus ütluste kui tõendi olemusest (KrMS § 66 lg 3, § 63 lg 1) viib kriminaalmenetluse seadustiku mõtte ja eesmärgiga kooskõlas mitteolevate tulemusteni. Prokurör nõustub, et läbiotsimisele allutatud isik ei pea vabatahtlikult avama korteri ust ega andma vabatahtlikult välja näiteks otsitavat narkootilist ainet, ent taoline koostöö uurimisasutusega ei olegi KrMS § 91 ega KrMS § 66 lg 3 tähenduses eeldatav ega nõutav. KrMS § 91 lg 9 näeb ette võimaluse läbiotsimisele allutatud isikul vabatahtlikult anda välja otsitav ese, ent see ei ole kindlasti samastatav KrMS § 66 lg-s 3 sätestatud kohustusega. Kui läbiotsimisele allutatud isik avaks läbiotsimise alguses menetlejale vabatahtlikult korteriukse või annaks üle korterivõtme ning muudaks seetõttu ebavajalikuks jõuga korterisse sisenemise, ei muudaks läbiotsimisel leitut ebaseaduslikeks tõenditeks see, et isik hiljem mõtleb ümber ja kahetseb esialgset koostööd uurimisasutusega. Ka see, kui allutatud isik annaks läbiotsimise alguses KrMS § 91 lg 9 alusel üle otsitava eseme, ent hiljem hakkab oma otsust kahetsema, ei muuda nimetatu läbiotsimise käigus kogutud tõendeid ebaseaduslikuks. Vastupidise jaatamise korral ei oleks keeruline ette kujutada pahatahtlikku kaitsetaktikat, kus kahtlustatav tervitab avasüli läbiotsimist alustavaid uurijaid ning näitab neile KrMS § 91 lg 9 alusel ette nii köögis vereloigus lebava laiba kui ka vannitoas kraanikausis oleva verise noa, ent hiljem kohtus asub väitma, et ta siiski ei oleks tahtnud end süüstavaid ütlusi anda, ent oli toimunust niivõrd häiritud, et andis uurijaile vabatahtlikult välja nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka näitas ette kannatanu surnukeha. Asjaolu, et süüdistatav asub alles kohtus seisukohale, et võib olla poleks pidanud ta end süüstavaid tõendeid menetluse alguses uurijaile kandikul ette tooma, ei muuda neid tõendeid hiljem tagantjärele ebaseaduslikuks.

3.2 Samuti vaidlustab prokurör maakohtu ostust Q kahtlustatavana kinnipidamisel leitud mobiiltelefonide Samsung S9 ja Nokia Android One vaatluste kohta koostatud vaatlusprotokollide tõendite kogumist kõrvale jätmise osas. Prokurör leiab, et mõlema telefoni vaatlusprotokollid sisaldavad kõiki KrMS § 87 lg-s 1 nõutud elemente. Vastuseks kohtuotsuses vaatlusprotokollide vormistamisele tehtud etteheidetele märgib prokurör, et need lähtuvad maakohtu kahtlusest, mis on kohtul tekkinud alles nõupidamistoas. KrMS § 297 lg 1 kohaselt oli kohtul õigus pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumine, näiteks kuulata tunnistajana üle vaatlusprotokollid koostanud vanemuurija I, et täpsustada Q valdusest leitud ja ära võetud mobiiltelefonide Nokia AndroidOne ja Samsung S9 vaatlemise käiku. Kohus aga seda õigust ei kasutanud.

Prokurör märgib, et talle jääb prokurörile mõistmatuks maakohtu seisukoht, otsekui ei võiks Riigiprokuratuuri abiprokurör Raigo Aasa 16.07.2019.a koostatud läbiotsimismääruse (millel on Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku pealdis) alusel mobiiltelefonidesse Nokia AndroidOne ning Samsung siseneda. Prokurör leiab, et KrMS § 911 lähtub KrMS §-ga 91 samast loogikast ning viimases on läbiotsimiskohtade loetelu antud näitliku loeteluna. Kõnealuse regulatsiooni eesmärk ei ole mitte selles, et keelata läbiotsimine kohtades, mille paigutamine sellesse loetellu võib tekitada vaidlusi, vaid selles, et kuriteo asjaolude selgitamiseks vajaliku teabe kogumine kohtades, mis on hõlmatud kodu puutumatusega kõige laiemas mõttes, saab toimuda vaid läbiotsimismääruse alusel. Praegusel juhul oli prokurör väljastanud seadusliku läbiotsimismääruse, mille oli eeluurimiskohtunik vastavalt KrMS § 91 lg-tele 3 ja 6 lubatavaks tunnistanud. Läbiotsimismäärus lubas teostada läbiotsimine nii Q kasutuses olnud BMW-s kui ka siseneda vajadusel operatiivselt läbiotsimisel leitud andmekandjatesse, tagamaks neis talletatud tõenduslikku väärtust evivate andmete säilimine. Seega ei olnud Q kasutuses olnud BMW-st leitud ja ära võetud kahe mobiiltelefoni avamiseks nõutav täiendav prokuröri või eeluurimiskohtuniku läbiotsimismäärus. Prokurör rõhutab, et menetlusnormi rikkumisega saadud tõendi kasutamine ei ole a priori välistatud. Menetlusnormi rikkumise tulemusena saadud tõend on lubamatu üksnes juhtudel, kui tegemist on kuriteo toimepanemise tulemusena või inimõiguste rikkumisega saadud tõendiga (KrMS § 63 lg 2) või kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Selle hindamisel, kas tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, tuleb võtta arvesse rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (RKKKo 3-1-1-52-09, p 11.1). Rikkumise võib muuta oluliseks ka see, kui tegemist on korduva ja tahtliku rikkumisega (RKKKo 3-1-1-31-11, p 15). Prokurör leiab, et Õ vadlusest leitud sidevahendite vaatluse kohta koostatud protokolli ega ka mobiiltelefonide Samsung S9 ja Nokia AndroidOne vaatluste kohta 24.07.2019 ja 11.11.2019 koostatud asitõendite vaatlusprotokollide puhul pole tegemist selliste tõenditega, mis oleks saadud menetlusnormide olulise rikkumise või korduva ja tahtliku rikkumise tulemusena. Seega andis maakohus vaidlustatud lahendis eksliku hinnangu, et tegemist on lubamatute tõenditega. Prokurör leidis, et kohtu viga tõendite hindamisel viis ka kohtuotsuse põhistamiskohustuse rikkumiseni KrMS § 3051 lg 1 mõttes. Nimelt andis kohus käesolevas asjas esmalt eksliku hinnangu, et tegemist on lubamatu tõendiga, kuigi tegemist oli igati seaduslikul viisil kogutud tõenditega, ja see tõi omakorda kaasa järgmise hindamisvea KrMS § 61 lg 1, 2 mõttes – kohus ei kõrvutanud tõendikogumist kõrvale jäetud tõendeid teiste tõenditega.

3.3 Prokurör vaidlustab maakohtu otsust osas, millega kohus jättis tõendite kogumist kõrvale tunnistajate W ja O ütlused. Apellatsiooni kohaselt on ebaõige maakohtu väide, nagu poleks kaitsjatel olnud võimalik enne kriminaalasja toimiku koopia tutvustamist kriminaalasjade eraldamist vaidlustada. Kaitsjad said vastavast menetlustoimingust teada juba tunnistajate W ja O ütluste deponeerimise taotlustest, mille koopiaid kaitsjatele toona tutvustati.

Prokurör avaldab sesiukohta, et kriminaalasja eraldamine ei olnud ebaseaduslik ning see ei loonud kunstlikult tõendeid. Kriminaalasja eraldamise ja deponeerimise ajaks olid nii W kui O andnud väga põhjalikud ütlused toimunu kohta. Kriminaalasja eraldamine ei loonud kunstlikult uut tõendit, mida ilma kriminaalasja eraldamiseta ei oleks olnud. Tunnistajate W ja O näol on tegemist eristaatusega tunnistajatega ning isegi kui kõik süüdistatavad oleks ühes kriminaalasjas üldmenetluses kohtu alla antud, oleks neil säilinud õigus kohtus eristaatusena tunnistajatena ütlusi anda. Ütluste andmisest keeldumise korral oleks ka sel juhul olnud KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel võimalik avaldada nende eeluurimisel antud ütluste kohta koostatud protokollid. Seega oleks lõpptulemus olnud sama. Prokurör ei nõustu maakohtu etteheitega, et tunnistaja O ütluste deponeerimine oli ebaseaduslik, kuna deponeerimisel ei olnud tagatud süüdistatava Y kaitseõigus. KrMS § 691 lgs 4 sätestatud nõue kutsuda kahtlustatav eeluurimiskohtuniku juurde ei ole absoluutne. Riigiprokuratuuri 30.08.2019 Harju Maakohtu eeluurimiskohtunikule esitatud tunnistaja O ütluste deponeerimise taotluses on expressis verbis ühe deponeerimist nõudva alusena ära toodud ka tõik, et O võidakse hakata edasise menetluse kestel survestama, et ta loobuks oma ütlustest. Absoluutset kohustust kahtlustatava kaasamiseks ei tulene ka Euroopa inimõiguste konventsioonist ega Eesti kohtupraktikast. Lisaks deponeeritud ütlustele uuriti kohtuistungil W ja O eeluurimisel antud ütlusi. Prokurör leiab, et maakohus jättis need ütlused põhjendamatult ebausaldusväärsetena kõrvale. W ja O karistatus ei tähenda, et nende ütlused oleks tingimata ebausaldusväärsed. Pealegi on maakohus kohaldanud seda usaldusväärsuse hindamise kriteeriumi valikuliselt, kuna süüdistatavate ja teiste tunnistajate puhul kohus sellest ei lähtunud. Taoline kriminaalasja ühekülgne arutamine ja tõendite valikuline hindamine võib olla käsitatav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena. Ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks ei anna alust ka see, et W-le ja Ol-e mõisteti kokkuleppemenetluses sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt väiksem karistus. Vastupidisel korral muudetaks sisutühjaks nii KarS § 57 lg 1 p-s 3, ent ka KrMS §-s 205 ja §-s 2051 sedastatu. nii W kui O andsid toimunu kohta üksikasjalikke ütlusi juba esimestest minutitest peale ning seda veel enne kui menetleja oli jõudnud koguda teisi tõendeid. Seetõttu on maakohtu seisukoht, otsekui oleks W ja O klapitanud oma ütlusi teiste tõenditega, alusetu. Pärast nende ütlusi kogutud tõendid kinnitasid nende ütlusi. Prokurör leiab, et W ütlustes ei ole diametraalseid vastuolusid, vastuolud on vaid üksikutes detailides. Need vastuolud on selgitatavad sellega, et ütluste esemeks on sündmused, mis said alguse mitu aastat tagasi, ütlused puudutasid mitme aasta sündmusi ning hõlmasid kümneid ja kümneid narkootiliste ainete müügitehinguid. Erineval ajal antud ütluste erinev detailsus ei ole aga etteheidetav mitte tunnistajale, vaid eeskätt (rist)küsitlejale. W kuulati 03.09.2019 kriminaalasjas nr 19930000252 tunnistajana üle. Ülekuulamisel osales ka tunnistaja W esindaja vandeadvokaat Madis Mahlapuu. Kohtus avaldatud ülekuulamisprotokolli punktist 7 nähtub, et W on omakäeliselt pärast protokolliga tutvumist kirjutanud, et protokoll on kirjutatud tema sõnade järgi õigesti ja vastab tõele ning ei W ega

tema esindaja ei ole täiendavaid märkusi menetlustoimingu läbiviimise kohta protokolli ise kandnud ega ka palunud menetlejal kanda. 25.07.2019 ülekuulamisel, kui ta andis eelnevaga võrreldes detailsemaid ütlusi, selgitas W, et ta ei julgenud esimesel ülekuulamisel kõigi asjaosaliste nimesid öelda, sest oli kinnipidamisest veel ehmunud ning tal oli X autoriteedi ees hirm, ta kartis oma tervise ja perekonna pärast. Kolmandat korda kuulati W kahtlustatavana üle 03.09.2019, mil ta täpsustas varem antud ütlusi, ning viimast korda kuulati W kahtlustatavana üle 21.11.2019, mil talle esitati lõplik kahtlustus, ent tol korral ta tunnistas kahtlustuses kirjeldatud kuriteo toimepanemist, ent sisulisi ütlusi ei andnud. Kokkuvõttes on W andnud menetluse esimestest hetkedest peale nii omavahel kui ka teiste tõenditega haakuvaid ütlusi, mis ajas on muutunud üksnes detailirohkemaks. Samuti on W kõigiti usutavalt selgitanud, miks ta ei olnud valmis kõige esimesel ülekuulamisel nimetama X, Q ja F nimesid. W ütluste usaldusväärsust kinnitavad X karistusregistri väljatrükk, mis kajastas X karistusi, samuti 29.08.2019 koostatud vaatlusprotokoll ja 03.01.2019 koostatud sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, W mobiiltelefoni Huawei Honor vaatlusprotokoll, samuti Q kinnipidamise järel tema elukoha ette pargitud musta värvi ilma numbriteta sõidukist BMW läbiotsimisel leitud mobiiltelefon Nokia AndroidOne vaatlusprotokoll, 26.11.2019 koostatud jälitustoimingu protokoll ja narkootilise aine ekspertiisiakt nr 19E-AN0790 ning DNA ekspertiisiakt nr 19E-GE0781, ent kaudselt ka tunnistaja O ütlused ja nendega riimuvad tõendid. O andis esimesel ülekuulamisel 16.07.2019., s.o vähem kui ööpäev pärast tema kahtlustatavana kinnipidamist, üksikasjalikke ütlusi. O kinnitas juba esimesel ülekuulamisel, et ta kahetseb tehtut, kuid tegi seda seetõttu, et oli sundolukorras. O ütluste usaldusväärsust suurendab tõik, et pärast ülekuulamist viidi samal päeval läbi ütluste ja olustiku seostamine, mille käigus juhatas O uurijad XXXs peidikuni, mida Y oli talle 11.07.2019 näidanud ning kust ta seejärel järgmise päeva õhtul leidis rohu seest paki, mille toimetas Tallinnas XXX maja juures seisvasse Prantsuse numbrimärkidega autosse. O ütluste usaldusväärsust suurendab ka tõik, et ta andis poolteist kuud hiljem ütluste deponeerimisel varasemate ütlustega haakuvaid ütlusi, kus ta kirjeldas juba varem räägitut taas kord, vastas küsimustele ja lisas täiendavalt ka kohtumiste ning suhtluse osas erinevaid detaile. O erinevatel menetlusetappidel antud ütlused on samasisulised, lisaks riimuvad need teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. O ütluste usaldusväärsust kinnitavad: Balti Jaama turvakaamerate salvestiste vaatlusprotokoll; X kohviku turvakaamerate salvestiste vaatlusprotokoll; 27.09.2019.a koostatud jälitustoimingu protokoll; Välisministeeriumi turvakaamerate salvestiste vaatlusprotokoll; Järve Keskuses asuva Klick Eesti AS turvakaamerate salvestiste vaatlusprotokoll; O kinnipidamisel talt ära võetud mobiiltelefoni Huawei P20 vaatluse protokoll; Õ valdusest leitud mobiiltelefoni Apple iPhone vaatluse protokoll; O kinnipidamisel talt ära võetud mobiiltelefoni Huawei Honor vaatluse protokoll; Laagri CircleK turvakaamerate salvestiste vaatlusprotokoll, H mobiiltelefoni Nokia AndroidOne vaatlusprotokoll; TTT, Tallinn elumaja turvakaamerate salvestiste protokoll; O kahtlustatavana kinnipidamise protokolli koopia (kriminaalasi nr 19930000231); narkootilise aine ekspertiisiakt nr 19E-AN0790; DNA ekspertiisiakt nr 19E-GE0781, Tallinnas TTT juurde pargitud sõiduki BMW (reg.nr XXXXXXX) läbiotsimise protokoll; narkootilise aine

ekspertiisiakt nr 19E-AN0790, tunnistaja W ütlused ning kaudselt ka G ja Õ ütlused. Need tõendid kogumis kinnitavad, et tunnistaja O kirjeldatud sündmused leidsid aset täpselt selliselt, nagu O nii 16.07.2019 kui ka 02.09.2019 toimunud ülekuulamistel kirjeldas. Prokurör möönab, et süüdistatavatel ja kaitsjatel ei olnud võimalik W ja O küsitleda ning vastavalt KrMS §-le 15 lg 3 ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Sellega seoses märgib prokurör, et kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Kohtupraktikas on selgitatud, et mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Kuigi süüdistatavatel ja kaitsjatel ei olnud W ja O võimalik küsitleda, kinnitavad mõlema isiku ütlusi ohtrad muud kohtuistungil uuritud tõendid, mistõttu ei ole rikutud KrMS § 15 lg-t 3. Maakohus oleks pidanud kõiki tõendeid, sealhulgas tunnistajate W ja O ütlusi kogumis hinnates jõudma järeldusele, et X-le ja Y-le süüks arvatud kuriteod on õigesti kvalifitseeritud ja nende poolt pandud süüdistuses kirjeldatud ajal, kohas ja viisil.

3.4 Järgnevalt kordab prokurör apellatsioonis süüdistuskõne teesides esitatud tõendite analüüsi ning karistust, konfiskeerimist ja menetluskulusid puudutavaid taotlusi.

4.1 X kaitsja rõhutab, et maakohtu otsuse kohaselt on süüdistatavad Y ja X andnud kohtumenetluses põhjalikke ütlusi, mis haakuvad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, mistõttu puudub alus kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Maakohus leidis, et asjas puuduvad tõendid, mis lükkaksid X või Y ütlused ümber. Apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi argumendile, mis kummutaks Y või X ütlused ja annaks põhjust neid tõendite kogumist välja arvata. Maakohus ei ole menetlusõiguse vastu eksinud ka tõendite lubamatuks tunnistamisel. Kohus on veenvalt põhjendanud, miks ta osa tõendeid tõendite kogumist välja arvab. Sellise hinnangu põhjuseks olid ühelt poolt maakohtu tuvastatud laiaulatuslikud ja süsteemsed rikkumised tõendite kogumisel (sh eeluurimiskohtuniku tahtlik eksitamine deponeerimise taotluses) ning teisalt tõendamise seaduslikkuse jälgitavusega seonduvad probleemid. Kohus näitas otsuses ära, et X suhtes tulnuks ka langetada õigeksmõistev kohtuotsus ka juhul, kui kõrvale jäetud tõendeid arvesse võtta. Seega on otsuse põhjenduste alusel tuvastatav, et isegi kui maakohus oleks tõendite lubatavuse hindamisel eksinud, ei toonud see kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Nii leidis maakohus, et W ütlused tuleb tõendite kogumist välja arvata ka seetõttu, et W ei saaks pidada usaldusväärseks tõendiallikaks. Apellant on pidanud 16.07.2019, 23.07.2019, 03.09.2019 ja 04.09.2019 ülekuulamistel räägitut ühetaoliseks, kuigi kohus tuvastas kaitsjaga nõustudes diametraalsed lahknevused kõige suuremas vaidlusküsimuses – selles, kes olid W

tegevusega seotud isikud. Erinevalt apellatsioonis väidetust kirjeldas W 16.07.2019 ülekuulamisel isikut, kelle korraldusel viis ta Tallinna linnas erinevatesse kohtadesse laiali pakikesi. Selleks isikuks ei olnud X. Samuti kirjeldas ta pakkide võtmise ja äraviimise kohti ning isikuid, sh nende poolt kasutatud sõidukeid. Kaitsja leiab, et apellant eksib ka W hilisematel ülekuulamistel antud ütluste osas. Hilisematel ülekuulamistel on W esitanud diametraalselt erineva versioon. Ka muud W ülekuulamistega seonduvad asjaolud toetavad kaitsja teesi tema ebausaldusväärsusest. Mobiiltelefonide paroolide saamise jälgitavuse osas nõustub kaitsja maakohtu argumentidega. Kaitsja leiab, et maakohtu argumendid on veenvad ja selgitavad asjakohaselt enese mittesüüstamise privileegi olemust. Maakohus leidis, et Õ mobiiltelefoniga seonduvalt on probleemiks, et talle eelnevalt ei selgitatud, et ta ei pea kaasa aitama menetlusele, sh avaldama uurimisorganitele enda mobiiltelefoni ekraanilukku. Õ selgitas, et kui ta oleks teadnud, et tal puudub kohustus parooli välja anda, siis ta ei oleks seda kindlasti teinud. Samuti ei vasta tõele apellatsiooni väide, et tunnistaja ei selgitanud, miks ta menetlustoimingu suhtes varem kaebusi ei esitanud. Tunnistaja selgitas, et alles kohus selgitas talle, et temal kui Y endisel elukaaslasel on õigus keelduda menetlusele kaasa aitamisest. Tunnistaja selgitas, et uurimisorganite väitel oli tal kaasaaitamise kohustus. Kaitsja märgib, et sellele, et enese mittesüüstamise privileeg ei kehti üksnes tunnistajana ülekuulamise käigus. Isiku õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu ei isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega muudest asjaoludest (RKKKo 3-1-1-39-05 p 14). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei kohaldu enese mittesüüstamise privileeg üksnes sellise isikult saadava materjali osas, mille saamine ei sõltu isiku tahtest. Seetõttu on riigil füüsilise jõu monopoli abil võimalik võtta dokumente, hingeõhu, vere ja uriiniproove ning sõrmejälje-, juuksekarva- või DNA-ekspertiisi jaoks vajalikku materjali (EIK 17.12.1996 otsuse Saunders vs. Ühendkuningriik p 69, EIK 11.07.2006 otsuse Jalloh vs. Saksamaa p 102). Samas rakendub enese mittesüüstamise privileegiga seonduv (ennekõike menetlusele kaasaaitamise kohustuse puudumise selgitamine) selliste toimingute puhul, mis eeldavad enda olemusest tulenevalt isiku vabatahtlikku koostööd menetlejaga. Kui isikule on jäetud selgitamata, et tal pole kohustust kaasa aidata, ei ole koostöö „viljad“ lubatavad. Antud juhul puudub võimalus veenduda, et kui Õle oleks öeldud, et temal on õigus keelduda oma mobiiltelefoni parooli väljaandmisest, et siis oleks Õ selle parooli ikkagi andnud. Õ ise on kinnitanud, et ta ei oleks parooli andnud. Q valdusest leitud mobiiltelefoni Nokia vaatlusprotokolli kõrvale jätmisega seoses on prokurör heitnud maakohtule ette, et kohus ei uuendanud nõupidamistoas kohtulikku uurimist ja ei kutsunud ütlusi andma I. Riigikohtu praktika kohaselt on KrMS §-s 297 kohtule antud võimalus omal algatusel tõendeid koguda on sügavalt kohtukoosseisu diskretsiooni küsimus. Tegemist on selgelt erandliku toiminguga ja selle tegemata jätmine ei ole kohtule ette heidetav (RKKKo asjas nr 3-1-1-91-07 p 6.4; 3-1-1-67-07 p 7.1). Kaitsja meelest on KrMS § 297 alusel kohtu omal algatusel täiendava tõendite kogumise mõte ennekõike kompenseerida võimalikke kaitsetegevuse puudujääke, kindlasti ei ole seadusandja pidanud silmas vajadust luua kohtule võimalus toetada süüdistusfunktsiooni. Prokurör pidi juba tõendite esitamisel arvestama, et tema tõendi pinnalt jääb kättesaamatuks, millisel viisil on kogutud telefoni avamiseks kasutatud parool. Kohus peab saama talle esitatud tõendite pinnalt hinnata tõendite lubatavust, kuid antud juhul ei võimalda kohtule esitatud

materjal selles osas järeldusi teha. Puudub võimalus kontrollida, kas parooli kogumisel järgiti kriminaalmenetlusõigust või mitte. Väär on ka prokuröri seisukoht seoses KrMS §-ga 911. Selles osas on maakohtu seisukoht ammendav ning kooskõlas viidatud normiga. Viidatud normis on toodud ammendav loetelu. Kaitsja nõustub maakohtu põhjendustega deponeeritud ütluste kõrvale jätmise kohta. Apellatsioonis ei vaidlustata iseenesest vähimalgi määral maakohtu põhjendusi, mille alusel tehti järeldused 30.08.2019 kriminaalasja eraldamise õigusvastasusest. Apellatsiooni väide, et eraldamine ei olnud ebaseaduslik, on paljasõnaline. Maakohtu argumentidele puuduvad apellatsioonis vastuargumendid. Kaitsja juhib tähelepanu maakohtu otsuse p-s 80 esitatud kahtlusele, et kõneeristuse faile võib olla õigusvastaselt modifitseeritud eesmärgiga mitte avalikustada menetleja teadlikkust X Eestis viibimisest, märkides, et isegi sellisele väga tõsisele kahtlusele pole apellatsioonis midagi vastatud. Apellatsioonis ei vaidlustata maakohtu järeldust, et prokuratuur vältis ütluste deponeerimise taotluses olulise informatsiooni avaldamist X asukoha kohta eesmärgiga eksitada eeluurimiskohtunikku deponeerimise aluste olemasolus. Asjakohane ei ole apellatsiooni väide, mille kohaselt oleks saadud samasugune tulemus juhul, kui eraldamist ei oleks tehtud. Prokurör jätab tähelepanuta, et maakohus tuvastas deponeerimisega seonduvalt kriminaalmenetlusõiguse laiaulatusliku rikkumise, mis seisnes valeandmetega dokumentide koostamises ja seeläbi deponeerimise aluste kunstlikus loomises. Maakohus on veenvalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks ilma menetlusnormi rikkumiseta ei oleks saanud tõendit koguda. Kui deponeerimist ei oleks tehtud, oleks W ristküsitlus toimunud asja arutava kohtukoosseisu ees. Riigikohus on hiljutises lahendis pidanud oluliseks kriteeriumiks ütluste andja usaldusväärsuse hindamisel ka tema psühholoogilisi reaktsioone, kehakeelt ja käitumist ristküsitluse kestel. Seega tuleks eelistada ristküsitlemist kohtulikul arutamisel. Ütluste deponeerimine kohtueelses menetluses takistab kaitsjatel ristküsitluseks ettevalmistumist, kuivõrd see toimub kõigest viie tööpäeva jooksul deponeerimise taotluse esitamisest. Samuti ei olnud selles menetlusstaadiumis kaitsjatel ligipääsu kogu kriminaalasja materjalile. Kaitsja toob välja, et ütluste deponeerimise protokolli kohaselt pakuti W-le nende ütluste andmise eest vastutasuna miinimumkaristust. Kaitsja leiab erinevalt prokuratuurist, et maakohus on kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega omistanud sellele asjaolule üksnes toetava, mitte aprioorse tähenduse. Kaitsja hinnangul ei ole apellatsioonis esile toodud, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellandi arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. Maakohtu otsuse p 103 kohaselt tuvastas kohus, et 16.07.2019 ja 23.07.2019 ülekuulamistel on W andnud kardinaalselt erineva sisuga ütlusi. Prokurör pisendab apellatsioonis neid vastuolusid, esitades väite, et hilisemad ütlused on olnud üksnes detailsemad. 16.07.2019 ülekuulamise protokollist ilmnevalt ei vasta see väide tõele kriminaalasja peamise vaidlusküsimuse osas – selles, kes oli W valdusest leitud narkootilise aine allikas. Kui esialgsel ülekuulamisel rääkis W hindu välimusega inimesest ja väitis end olevat sisuliselt vaid pakikesi

peidikute ja inimeste vahel vahendanud kuller, siis alates 23.07.2019 väitis ta juba, et selleks talle juhiseid andvaks isikuks oli hoopis X. W on 16.07.2019 ülekuulamisel põhjalikult ja väga detailselt kirjeldanud oma tegevust, nimetades sõidukeid ja kirjeldades inimesi, kellega ta kohtus, ning kohtumiste asupaiku. Kõik see on diametraalselt erinev hilisemate ülekuulamiste kohta koostatud protokollides sisalduvast. Seetõttu on ka otseselt ekslikud apellatsiooni 11. lehekülje teise lõigu esimesel kuuel real sisalduvad väited, justkui seisnenuks erisused üksnes tema varustaja täpsetes isikuandmetes. Kaitsja leiab, et sisuliselt on W versioon alates 23.07.2019 olnud ühetaoline vaid X süüstamise osas, kuid vähe on detaile, mis poleks diametraalselt muutunud või vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Prokurör otsib apellatsioonis W ütlustele tuge muudest tõenditest. Nende osas on maakohus leidnud, et need tõendavad üksnes kuriteo kui sellise aset leidmist, samuti teiste isikute süüd, mitte aga X-le tehtud etteheiteid. Maakohus leidis, et asjas esineva peamise vaidlusküsimuse osas ei ole tegemist W ütluseid kinnitavate tõenditega. Seega ei ole tegemist asja lahendamise seisukohast olulise tõendiga. Ka prokurör ei ole apellatsioonis selgitanud, kas ja kuidas tema meelest muud asjas kogutud tõendid kinnitavad just süüdistatav X-ga seonduvaid W ütlusi ja millist varianti nendest. Seetõttu on prokuröri apellatsiooni sellekohased väited paljasõnalised ja deklaratiivsed. Apellatsioonist nähtuvalt taotleb prokurör alternatiivina W ütluste lugemist osaliselt usaldusväärseks, s.o 2019 suvel toimunu osas. Selle võimaluse suhtes on maakohus avaldanud oma hinnangu otsuse p-des 106–107. 16.07.2019 ülekuulamisel antud ütluste ja ülejäänud ülekuulamisprotokollide sisu samastamisel on prokuratuur sihilikult jätnud käsitlemata nende ütluste tegeliku sisu ja ignoreerinud maakohtu poolt esile toodut, et need ütlused on süüdistuse seisukohalt põhiliste faktide osas diametraalselt erinevad. Maakohus on lugenud W ütlused täies ulatuses ebausaldusväärseks jälgitavate ja veenvate argumentide alusel. Edasises apellatsioonis on prokurör piirdunud vaid oma versiooni esitamisega toimunust, kuid jätnud viitamata konkreetsetele maakohtu vigadele, mis annaksid aluse maakohtu järelduste muutmiseks. Ainus uuendus, mille prokurör on apellatsioonis võrreldes maakohtus esitatud süüdistuskõnega esile toonud, sisaldub apellatsiooni 24. leheküljel, kus on esitatud väide, et Telegrami kontakt „K“ lõi krüpteeritud ja salajase vestlusgrupi, kuhu kutsus esmalt Õ, kes seejärel lisas sinna Y. Kaitsja väitel ei ole sellist gruppi olemas olnud. Sellise grupi olemasolu ei nähtu apellatsioonis viidatud ekraanipiltidest. Samas märgib kaitsja, et talle jääb arusaamatuks, mis on apellatsiooni sellise väite mõte. Kaitsja nõustub maakohtu tõdemusega, et kohtuasja lahendus sõltub tervikuna (v.a nn Ä episood) W usaldusväärsusesele antavast hinnangust. Asjas on niisiis nn sõna sõna vastu olukord. Riigikohtu praktikast tulenevalt pidi maakohus sellises olukorras igakülgselt ning erapooletult vaagima kõiki W kui tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel tõusetunud kahtlusi (RKKKo 3-1-1-21-09; 3-1-1-87-11; 3-1-1-109-10). Viidatud kohtuotsustele tuginevalt on II astme kohtu praktikas leitud, et tuvastades ainukese süüstava tõendiallika kas või osalise ebausaldusväärsuse, on süüdimõistva kohtuotsuse tegemine praktiliselt välistatud (vt nt Tartu

Ringkonnakohtu 14.12.2012 otsuse nr 1-11-13057 lk 5, 07.02.2018 otsuse nr 1-16-7605 lk 16). Selliste põhimõtetega kooskõlas opereerides on maakohus jõudnud jälgitavale lõpptulemusele. Apellatsioonis on leitud, et W ütlusi toetasid mitmed muud kriminaalasjas kogutud tõendid, mistõttu tulnuks ka deponeeritud ütluste lubamatuse korral X süüdi mõista. Kaitsja sellega ei nõustu. Maakohus on leidnud, et nende ütluste puhul – kui need oleksid usaldusväärsed – oleks tegemist ainsa X süüstava tõendiga. Seetõttu oleks nende alusel süüdimõistva kohtuotsuse tegemine vastuolus KrMS § 15 lõikega 3. Maakohtu seisukohale, et muud tõendid ei kinnita vähimalgi määral X süüd, ei ole apellatsioonis vastuväiteid esitatud. Prokuratuuri apellatsioonis ei ole selgitatud, mille alusel prokurör leiab, et muud tõendid kummutavad süüdistatavate Y ja X ütlused. Q valdusest leitud mobiiltelefoni Nokia AndroidOne vaatluse kohta märgib kaitsja, et maakohus on otsuse p-des 121 ja 149 selgitanud oma seisukohta, et millegagi pole tõendatud prokuröri väide, et kasutajatunnus CCCC kuulus X-le. Maakohus on otsuse p-s 121 osutanud ka videofaili CDPG5890 lõpus kuulda olevale uurimisametniku küsimusele „Et see CCCC on siis X jah?“, kuid vastust sellele küsimusele salvestiselt ei nähtu. Prokuratuuri apellatsioonis ei ole ka seda järeldust käsitletud. Kaitsja ei nõustu prokuröri etteheitega, et X ei ole mõningate enda selgituste osas esitanud tõendeid. X on teinud oma väited kontrollitavaks. Äga seonduvas süüdistuspunktis puuduvad samuti tõendid, mis seostaksid X talle etteheidetava kuriteosündmusega. Maakohus on otsuse 138. punktis osutanud, et Ä ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks pole alust, kuivõrd neid toetavad kohtule esitatud tõendid. Apellatsiooni 18. leheküljel esitatud väidetele on maakohus andnud ammendava vastuse vaidlustatud otsuse p-des 139–148. Kaitsja esitas apellatsioonivastuses taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, mille ringkonnakohus jättis aga rahuldamata. X kaitsja on esitanud ka taotluse X menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt on X apellatsioonimenetluse menetluskulu koos käibemaksuga 3975.- eurot, mida tõendab taotlusele lisatud kliendilepingu lisa. Kaitsja märgib, et kuivõrd 20.04.2021 apellatsioonivastuses oli teataval määral korduvaid argumente, siis arvestati selles osas tasustatavana üksnes 15 tunni ulatuses advokaadi ja advokaadibüroo juristi tööaega. Samuti ei arvestatud tasu mais ja augustis toimunud kohtumiste osas, sest nende tulemusena otsustati ringkonnakohtule taotluseid või dokumente mitte esitada.

4.2 Y kaitsja märgib, et vaatamata apellatsiooni näilisele põhjalikkusele ei sisalda see võrreldes prokuröri kohtukõne teesidega märkimisväärseid uusi argumente, millest võiks nähtuda maakohtu poolt otsuse langetamisel tehtud vead. Apellatsioonis puuduvad selgitused mitme asjaolu kohta, millele on maakohus õigeksmõistva otsuse põhistamisel tähelepanu juhtinud. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud Õ telefoni vaatlusprotokolli põhjendatult kõrvale. Prokuröri käsitlus, justkui taanduks küsimus üksnes sellele, kas Õ andis oma telefoni ühes

parooliga välja vabatahtlikult, on ekslik. Keskne on hoopis küsimus, kas Õ oleks oma mobiiltelefoni parooli andnud vabatahtlikult välja ka juhul, kui talle oleks selgitatud, et tal on õigus seda mitte teha. Prokurör ei ole eitanud või kahtluse alla seadnud Õ ütlusi selle kohta, et parooli andmisest keeldumise võimalust Õ-le ei tutvustatud. Samuti ei ole prokurör seadnud kahtluse alla asjaolu, et Y vastu ütluste andmisest keeldumise õigust ei tutvustatud Õle ka tema ülekuulamisel kohtueelse menetluse käigus. Samuti ei ole prokurör ümber lükanud maakohtu selgitusi selle kohta, et enese ja enda lähedaste mittesüüstamise õigus hõlmab iseenesest õigust keelduda nt mobiiltelefonide paroolide väljaandmisest, mille abil on võimalik saada juurdepääs süüdistatavat puudutavatele sõnumitele, kõnedele jms. Eeltoodust tulenevalt ei ole prokurör suutnud ümber lükata kohtu järeldust, et kui Õ õigusi ei oleks rikutud, ei oleks Õ-lt mobiiltelefoni parooli saadud. Prokuröri väide, nagu poleks rikkumine tõendatud mh seetõttu, et Õ ei esitanud rikkumise kohta kaebust, on alusetu. Õ on öelnud, et oma õigusest keelduda Y kui tema endist elukaaslast süüstada võivate ütluste andmisest sai ta teada alles kohtusaalis. Kaitsja jagab maakohtu seisukohta, et O deponeeritud ütlused on lubamatu tõend. Prokuröri väide, et kaitsjad pidid kriminaalasjade eraldamise toimingust kui sellisest saama teadlikuks tänu neile edastatud deponeerimise taotlusele, ei väära maakohtu poolt otsuse p-s 86 toodud järeldust, et kriminaalasjade eraldamist oleks erakordselt keerukas vaidlustada olukorras, kus kaitsjad ei ole näinud kriminaalasjade eraldamise reaalset määrust või selles toodud põhjendusi, miks on sellist toimingut üldse vajalikuks peetud. Prokuröri seisukoht, nagu ei oleks menetluste eraldamine ja ütluste deponeerimine olukorda muutnud, on alusetu. Esiteks ei seondu prokuröri hüpoteetiline mõttekäik arutluse all oleva küsimusega sellest, kuidas jõuti käesoleval juhul O ütluse deponeerimiseni üleüldse – just deponeerimiseni jõudmise kontekstis on tõstatunud küsimus sellise tõendi kunstlikkusest. Teiseks ei ole sellised oletuslikud mõttekäigud asjakohased põhjusel, et juhul, kui kriminaalasjasid ei oleks eraldatud, oleks kõikide asjaosaliste menetluslik olukord olnud diametraalselt erinev, kuivõrd isikud oleksid olnud kaaskahtlustatavad. Prokuröril ei ole ega saagi olla kindlust selle osas, kas või kes oleks sellisel juhul keeldunud ütluste andmisest kohtusaalis, kellele oleks pakutud soodsamaid karistuskokkuleppeid või kas küsimus kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisest või isikute usaldusväärsusest oleks üldse tõstatunud. Seoses Y O ülekuulamisele kutsumata jätmisega märgib kaitsja, et prokuröri põhjendus, mille kohaselt oli kutsumata jätmine põhjendatud vajadusega O kaitsta, on esitatud tagantjärele. Deponeerimise taotluses põhjendati kutsumata jätmist sellega, et Y ei viibi Eesti Vabariigis. Kui deponeerimise taotluses lähtuti tegelikult apellatsioonis esitatud argumentidest, siis ei ole prokurör eristanud ütluste deponeerimise aluseid ja kahtlustatava deponeerimise juurde kutsumata jätmise aluseid, ehkki tegemist on kahe täiesti erineva sättega (KrMS § 691 lg 2 alt 2 ja KrMS § 691 lg 4). deponeerimise taotluses põhistatud O ütluste deponeerimise vajadust KrMS § 691 lõike 2 alt 2 alusel läbi Y isiku ja varasemate karistuste. Selline kirjeldus ei täida aga automaatselt ohtlikkuse lävendit KrMS § 691 lõike 4 tähenduses.

Prokurör ei ole lükanud ümber maakohtu seisukohta, et Y osavõtt O ütluste deponeerimisest oleks olnud võimalik nt videosilla vahendusel. Eeltoodut silmas pidades ei nähtu apellatsioonis toodud argumentidest alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonis esitatud seisukohale, et kahtlustatava kaasamise kohustus ei ole absoluutne, et prokuröri väide oleks põhjendatud juhul, kui Y-l oleks olnud piisav võimalus oma kaitsjaga vabalt suhelda. See tingimus ei olnud täidetud. Kaitsja leiab, et O kohtueelses menetluses antud ütlused on lubamatu tõend. Isiku karistatus ei oma a priori iseseisvat tähtsust isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Tegemist ei olnud aga ainsa teguriga, mis O ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadis. Mis puutub O karistatusse, siis eelkõige tekitas kahtlusi karistuse kvalifikatsioon, s.o asjaolu, et O on karistatud kriminaalmenetluses valeütluste andmise eest. Seoses O-le mõistetud leebe karistusega märgib kaitsja, et üksi ei annaks see alust pidada O ütlusi ebausaldusväärseks, kuid arvestada tuleb asjaolude kogumit. Käesoleval juhul on selle tähtsus aga eriti oluline, kuivõrd O ütluste näol on tegemist otsustava tõendiga, s.o tõendiga, millel põhineb sisuliselt terve Y-le esitatud süüdistus. Prokuröri hinnangul kinnitab O usaldusväärsust asjaolu, et ta andis ütlusi vahetult pärast kinnipidamist; tema ütlused riimuvad hiljem koostatud ütluste olustikuga seostamise protokolliga, hilisemate, s.o deponeerimisel antud ütlustega ning teiste tõenditega, nagu turvakaamerasalvestised ja Õ mobiiltelefoni vaatlusprotokoll. Kaitsja märgib, et prokuröri põhjendusi lugedes jääb mõistmatuks, miks on O ütluste muutumatuks jäämisele omistatud suurem tähtsus kui Y puhul, ehkki neid mõlemat kahtlustati esimese ülekuulamise ajal sama paragrahvi järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Prokuröri väide, nagu haakuksid O ütlused teiste asjas uuritud tõenditega, on eksitav – tõendid, millele prokurör viitab, haakuvad võrdväärselt ka Y antud ütlustega, mis on ometi O ütlustest erinevad. Kaitsja märgib, et kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajate ütlused toetavad Y, mitte O ütlusi. Nende tunnistajate – Õ, G ja A – usaldusväärsust ei ole prokurör kahtluse alla seadnud. Prokurör on alusetult tuginenud O ütluste usaldusväärsust kinnitava argumendina Y karistatusele. Ühe isiku usaldusväärsust ei saa tõendada teise isiku varasemad kuriteod. Alusetu on ka viide kohtupraktikale, mille kohaselt oleks maakohus justkui pidanud tegema süüdimõistva otsuse kaudsetele tõenditele tuginedes, kuna tegemist on narkokuriteoga, milliseid ongi raske tõendada. Kaitsja on erinevalt prokurörist seisukohal, et O ütlustele tuginemise välistab ka KrMS § 15 lg

menetlusdokumendi koostamises. Taotlusele on lisatud menetluskulu tekkimist tõendav Advokaadibüroo LEXAL arve.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.

6.1 Kohtukolleegium peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, et Õ ei võinud kohustada tema telefoni avamiseks vajalikku koodi menetlejale andma ning talle oleks tulnud selgitada, et tal on õigus keelduda koodi andmisest. Kuriteosündmusega seotud teavet sisaldav mobiiltelefon on käsitatav asitõendina KrMS § 124 lg 1 tähenduses, mida võib menetleja vastavalt KrMS § 86 lg-le 1 kriminaalmenetluse lahendamiseks vajaliku teabe saamiseks uurida. Seega on menetlejal kriminaalmenetluse seadustikust tulenevalt põhimõtteliselt õigus koguda tõendamiseseme asjaolude kohta teavet mobiiltelefonis olevate (või mobiiltelefoni kaudu ligipääsetavate) andmetega tutvudes. Eraldi küsimus on aga see, kas menetlejal on õigus nõuda lukustatud telefoni (või mistahes arvutisüsteemi) lukustuse avamist. Kriminaalmenetluse seadustik seda, millistel tingimustel võib menetleja nõuda lukustatud telefoni lukustuse avamist, ei reguleeri. Seetõttu tuleb selle küsimuse lahendamisel võtta appi kriminaalmenetluse üldpõhimõtted, millest tuleb menetlustoimingu tegemisel lähtuda. KrMS § 7 lg 2, mis ütleb, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust, sätestab üldpõhimõtte, et keegi ei pea aitama tema suhtes toimuvas kriminaalmenetluses tõendite kogumisele kaasa (nemo tenetur se ipsum accusare). Selle põhimõtte üks väljendus on kahtlustatava ja süüdistatava õigus keelduda ütluste andmisest (KrMS § 75 lg 2). Sellega siiski nemo tenetur põhimõte ei piirdu, vaid isikut ei või sundida ükskõik, millisel moel kaasa tema vastu tõendite kogumisele (nt ei või sundida isikut puhuma alkomeetrisse). Sellest tulenevalt ei või nemo tenetur põhimõttest tulenevalt sundida isikut tegema toiminguid, millega ta annab juurdepääsu teda süüstavatele andmetele, sh avama lukustatud nutitelefoni (vt nt Rottmeier/Eckel: Die Entschlüsselung biometrisch gesicherter Daten im Strafverfahren. NStZ 2020, 193, S. 193–200; Bäumerich: Verschlüsselte Smartphones als Herausforderung für die Strafverfolgung. NJW 2017, S. 2718–2722). Ringkonnakohus nendib, et põhiõigusi võib piirata ja seetõttu ei ole välistatud ka nemo tenetur põhimõttest erandite tegemine. Tegemist on aga seadusandja pädevuses oleva otsustusega ning fakt on see, et Eesti õiguses ei ole regulatsiooni, mis paneks kahtlustatavale või tema lähedastele kohustuse aidata menetlusele kaasa, andes menetlejale juurdepääsu arvutisüsteemidele.

Kui KrMS § 7 lg 2 sõnastusest võiks järeldada, et tegemist on õigusega, mis lubab isikul keelduda vaid konkreetselt tema vastu tõendite kogumisele kaasa aitamast, siis ütluste andmisest keeldumise õiguse on KrMS § 71 andnud ka kahtlustatava või süüdistatava lähedastele. Maakohus ongi just ütluste andmisest keeldumise regulatsioonile viidates leidnud, et Õ-l oli õigus mitte aidata kaasa tõendite kogumisele oma endise elukaaslase vastu. Prokurör omakorda vaidleb maakohtu seisukohale vastu, leides, et maakohus on alusetult laiendanud ütluste andmise regulatsiooni ja samastanud ütluste andmise ja mobiiltelefoni väljaandmise. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht on põhijoontes põhjendatud. Ütluste andmine ja telefonile juurdepääsu tagamine ei ole küll ilmselgelt omavahel samastatavad ja viimasele ei ole alust kohaldada ütluste andmise regulatsiooni, kuid mõlema puhul on kohaldatav nemo tenetur põhimõte. Lähtuvalt sellest, et ütluste andmisest võib keelduda mitte ainult enda, vaid ka oma lähedase vastu, tekib küsimus, kas nemo tenetur põhimõte tervikuna on mitte üksnes kahtlustatava ja süüdistatava, vaid ka nende lähedaste õigus. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd lähedaste õigust ütluste andmisest keelduda selgitatakse just nemo tenetur põhimõttest lähtuvalt (vt nt M. Sillaots: § 71, komm 1. – E. Kergandberg, P. Pikamäe (toim.). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2012), on raske näha mõistlikku põhjust, miks ülejäänud juhtudel nemo tenetur põhimõte lähedastele ei laieneks. Ka Riigikohus on lugenud nemo tenetur põhimõtte isikulises kaitsealas olevaks ka kahtlustatava või süüdistatava lähedasi, öeldes, sellest põhimõttest tulenevalt pole keegi „kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele“ (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-07 (p 14) ning 8. novembri 2017 otsus väärteoasjas nr 416-6037 (p 17)). Märkimata ei saa jätta, et läbiotsimismääruse põhjenduste kohaselt peeti Õ auto läbi otsimist vajalikuks muu hulgas põhjusel, et „Õ on vahendanud teavet Y ja teiste isikute vahel Eesti Vabariigis ajal, mil Y ise viibib välisriikides“ (kd IV; TL 102). St sisuliselt otsiti Õ auto läbi seetõttu, et kahtlustati, et ta aitab Y-le narkokuriteo toimepanemisel kaasa. Selle valguses oleks Õ-l olnud õigus keelduda tõendite kogumisele kaasa aitamast põhjusel, et need võiks süüstada teda ennast. Maakohtu seisukohale, et Õ tuleb käsitada Y lähedasena, ei ole prokurör apellatsioonis vastu vaielnud. Seega oli Õ-l õigus keelduda telefoni lukustust avamast. Tema maakohtus antud ütluste kohaselt seda talle ei öeldud. Prokurör vaidleb Õ väidetele vastu argumendiga, et Õ tuli oma etteheidetega välja alles maakohtus, ta ei ole teinud läbiotsimisprotokolli mingeid märkusi ega vaidlustanud menetleja toiminguid kohtueelses menetluses. Prokuröri hinnangul tuleb menetlustoimingu õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda just selle protokollist. Ringkonnakohus nõustub, et üldjuhul on peamine tõend, mis aitab tuvastada, kas menetlustoiming tehti õiguspäraselt, tõesti just menetlustoimingu protokoll. Kõnealuse läbiotsimise protokoll ei anna aga vähimatki teavet selle kohta, kuidas sai menetleja teada koodi Õ mobiiltelefoni avamiseks. Protokollis on kõigest märgitud, et ettepanekule anda välja läbiotsimismääruses märgitud esemed, vastas Õ, et annab välja oma mobiiltelefoni Apple iPhone, mis on auto kõrvalistmel, ning lisatud: „Sõidukist kõrvalistmelt leitud Õ-le kuuluv mobiiltelefon Apple Iphone (valget värvi), mille parool on 2309.“ Seda, kuidas avamiskood teada saadi, selgitavad Õ ütlused, mille kohaselt ei öeldud talle, et ta ei pea koodi teatama. Prokurör on apellatsioonis rõhutanud, et Õ andis telefoni välja vabatahtlikult, ning leidnud, et maakohtu lähenemine tähendab, et esialgu läbiotsimisel eseme vabatahtlikult välja andnud isik

edaspidi muuta tõendi lubamatuks lihtsalt sellega, et teatab, et ta ikkagi ei tahtnud eset välja anda. Ringkonnakohtu hinnangul samastab prokurör põhjendamatult mobiiltelefoni vabatahtliku välja andmise ja selle avamiskoodi andmise. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on need kaks ise asja; väljaandmine tähendab otsitava läbiotsijale kätte näitamist või üle andmist ega hõlma tegevust selle eseme uurimise hõlbustamiseks. Seega see, et Õ andis mobiiltelefoni vabatahtlikult välja, ei tähendanud, et ta peab andma menetlejale ka koodi telefoni avamiseks. Mis puutub prokuröri etteheitesse, et protokolli pole Õ mingeid märkisi teinud ega ka menetlustoimingu peale kaevanud, siis Õ enda selgitusest tuleneb, et ta ei teadnud, et tal on õigus keelduda telefoni avamiskoodi andmisest. Pealegi ei võta see, et Õ ei vaidlustanud menetlustoimingut, asja arutavalt kohtult õigust ja kohustust tõendeid hinnata, sh otsustada nende lubatavuse üle. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus jättis Õ Apple iPhone’ist saadud teabe põhjendatult tõendikogumist välja.

6.2 Kohtukolleegium leiab, et ka Q telefonide vaatlusprotokollid on maakohus jätnud kõrvale põhjendamatult. Prokurör on apellatsioonis märkinud, et talle jääb mõistmatuks maakohtu seisukoht, nagu ei oleks tohtinud Riigiprokuratuuri abiprokuröri 16. juulil 2019 koostatud ja Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku pealdisega kinnitatud läbiotsimismääruse alusel Nokia ja Samsungi mobiiltelefonidesse siseneda. Sellist seisukohta ei ole maakohus väljendanud. Otsuse punktis 128 on kohus öelnud just, et läbiotsimisel võib arvutisüsteemi siseneda, kui läbiotsimismäärusega on lubatud seda teha. Kohus ütles üksnes, et arvutisüsteemi sisenemiseks ei anna õiguslikku alust prokuröri viidatud KrMS § 911. Apellatsioonis on prokurör korranud seisukohta, et KrMS § 911 annab õiguse siseneda andmekandjatesse ja otsida neid läbi, kui läbiotsimismääruses on selleks luba antud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. KrMS § 911 ei ole ühegi tõlgendusmeetodiga käsitatav normina, mis annaks loa arvutisüsteemi või andmekandjasse sisenemiseks või üldse reguleeriks neisse sisenemist. KrMS § 911 on norm, mis reguleerib seda, millistel tingimustel võib mis iganes menetlustoimingu tegemisel siseneda valdaja tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale. Sarnaselt läbiotsimist reguleerivale KrMS §-le 91 räägib KrMS § 911 sõnaselgelt vaid hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale sisenemisest. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et KrMS §-des 90 ja 911 toodud läbiotsimiskohtade loetelud on kõigest näitlikud. Kuna loetelus viimasena nimetatu – piirdega ala – hõlmab ka kõiki eelnevaid, võib küll ülejäänuid pidada näitlikeks, kuid loetelu tervikuna on ammendav ja näitab, et seadusandja eesmärk ongi olnud piirata läbiotsitavate objektide loetelu aladega, mis on mingil moel ümbritsevast eraldatud. Ühtlasi näitab loetelu, et läbi otsida saab kohti, kuhu on võimalik füüsiliselt siseneda. See, et KrMS § 911 ei ole norm, mis annaks õigusliku aluse omaniku või valdaja tahte vastaselt mobiiltelefonis oleva või selle kaudu ligipääsetava teabega tutvumiseks, ei tähenda, et läbiotsimisel leitud telefonis oleva infoga tutvumine kriminaalasja lahendamiseks vajaliku

teabe leidmiseks oleks keelatud. Prokurör laiendab põhjendamatult läbiotsimise regulatsiooni arvutisüsteemi (sh mobiiltelefoni) sisenemisele. Seisukohta, et arvutisüsteemi sisenemisele kehtib läbiotsimise regulatsioon, põhjendab prokurör argumendiga, et teabe kogumine mis tahes kodu puutumatusega kõige laiemas mõttes hõlmatavatest kohadest saab toimuda vaid läbiotsimismääruse alusel. Kohtukolleegium peab põhjendamatuks arvutisüsteemi sisenemise käsitamist kodu puutumatuse riivena. PS §-s 33 sätestatud õigus kodu puutumatusele kaitseb õigust füüsilise ruumi puutumatusele (vt Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 33 komm 1 (O. Kask; H. Sepp), kättesaadav internetis: https://pohiseadus.ee/sisu/3504/paragrahv_33). kuivõrd arvutisüsteemi on suure tõenäosusega talletatud selle kasutaja isiklikku informatsiooni, riivab arvutisüsteemis oleva teabega tutvumine kahtlemata õigust eraelu puutumatusele. See ei tähenda aga, et arvutisüsteemi sisenemist tuleks omakorda käsitada läbiotsimisena. Seisukohta, et seda tuleks teha, on küll õiguskirjanduses väljendatud, kuid tegemist oli ettepanekuga de lege ferenda (E. Laurits. Mõned probleemid arvutisüsteemi läbiotsimisel. Kohtute aastaraamat 2015. lk 135–150). Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et eraelu puutumatust riivavat teavet võivad sisaldada muudki võimalikud läbiotsimisel leitavad objektid (kirjad, muud dokumendid). Nendega tutvumise eeldus on see, et need võivad sisaldada sellist teavet, mille leidmiseks läbiotsimisluba on antud. Sama kehtib ka arvutisüsteemis oleva teabega tutvumise puhul. Kui läbiotsimismääruses on otsitava objektina nimetatud teavet, mis võib asuda teabekandjal või arvutisüsteemis, võib otsitava leidmiseks tutvuda läbiotsimise käigus ka arvutisüsteemis või andmekandjal oleva teabega (nii nagu võib läbiotsimise käigus tutvuda ka läbiotsitavast kohast leitud paberkandjal dokumentidegagi). Välistatud ei ole ka see, et arvutisüsteemi ei uurita vahetult läbiotsimise käigus, vaid see võetakse KrMS § 91 lg 10 alusel läbiotsimisel ära ja selle uurimiseks tehakse eraldi vaatlus KrMS 86 lg 2 alusel. Toimikust nähtuvalt on just nii toimitud kõnealuste telefonide puhul. Niisiis ei tinginud tõendite kõrvale jätmist läbiotsimismääruse puudused. Maakohus nägi probleemi mujal – nimelt selles, et kahtlustatava Q autode läbiotsimisel leitud telefonide vaatluse protokollidest ei nähtu, kuidas saadi koodid, mille abil telefonid avati – nagu eespool selgitatud, ei või isikut sundida tema vastu tõendite kogumisele kaasa aitama. See, et läbiotsimisloas oli antud luba siseneda teabekandjatesse, ei tähenda menetleja õigust sundida kahtlustatavat sellele sisenemisele kaasa aitama (tähtsust pole, kas luba on antud KrMS §-le 911 viidates või mitte, sest KrMS § 911 ei sisalda mingit eriregulatsiooni, mis piiraks isiku õigust mitte aidata kaasa tema vastu toimuvale kriminaalmenetlusele). Menetleja õigus isiku tahte vastaselt tolle kasutuses olnud arvutisüsteemi siseneda tähendab kahtlustatava puhul seda, et kui menetlejal on see tehniliselt võimalik, võib seadme lukustuse avada või sellest mööda minna ning arvutisüsteemis oleva teabega tutvuda ka kahtlustatavalt nõusolekut saamata. Kahtlustatavat sellele aktiivselt kaasa aitama sundida aga ei või. Maakohus heitis vaatlusprotokollidele ette, et neist ei selgunud, kuidas andmetele ligipääs saadi. See on oluline, sest samas menetluses on nõutud telefoni kasutajalt selle avamiskoodi avaldamist. Vastuseks maakohtu seisukohale, et info selle kohta, kuidas telefonis olevatele andmetele juurdepääs saadi, oleks pidanud olema vaatlusprotokollis kajastatud, märkis prokurör, et vaatlusprotokollis olid kajastatud kõik kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud nõuded. Ringkonnakohus nõustub, et vaatlusprotokollides on märgitud KrMS § 87 lg-le 1 vastavad andmed. Küsimus ei olegi aga selles, kas protokoll vastab formaalselt kehtestatud nõuetele,

vaid selles, kas kohtul on võimalik veenduda, et menetlustoiming tehti õiguspäraselt. Mobiiltelefoni Samsung S9 vaatlusprotokollis on vaatluse käigu kohta märgitud, et mobiiltelefoni avamisest ning kõnedest ja vestlusest suhtlusäpis Whartsapp salvestati MP4 formaadis video (kd III; TL 27). Fakt on aga see, et vaatlusprotokollile lisatud CD-R plaadil olevast kahest videosalvestisest kumbki ei kajasta telefoni avamist, mõlemast on näha vaid avatud suhtlusäpis olevate sõnumite uurimist. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea paika prokuröri apellatsioonis märgitu, justkui oleks 24.07.2019 ja 11.11.2019 koostatud vaatluste nõuetekohasuse küsimus tekkinud kohtul alles nõupidamistoas, mistõttu – nii võib sellest väitest järeldada – ei olnud pooltel võimalik selle kohta oma seisukohti ega tõendeid esitada. Maakohtu istungi protokollist ilmneb, et tõendite esitamise ajal kaitsjad neile mingeid vastuväiteid ei esitanud (samas nähtub protokollist, et tõendite uurimine piirduski sisuliselt nende esitamise ja vastuvõtmisega, st kohtulikul uurimisel lähtuti KrMS § 296 lg 3 teisest lausest). Kohtulike vaidluste raames juhtis aga X kaitsja S. Reinsaar tähelepanu just neile probleemidele, mille tõttu otsustas kohus tõendid kõrvale jätta (teeside p 4.4). Seega oli prokuröril võimalik ses küsimuses oma seisukoht esitada. Samuti oleks prokurör saanud selle tõendamiseks, et telefonid avati õiguspäraselt, saanud taotleda KrMS § 302 lg 1 alusel menetluse uuendamist ja vaatlusprotokollid koostanud vanemuurija Iu ülekuulamist. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus prokuröri seisukohaga, et maakohus oleks pidanud omal algatusel korraldama täiendava tõendite kogumise. Prokurör rõhutab, et menetlusnormi rikkumisega saadud tõendile tuginemine ei ole a priori välistatud. Menetlusnormi rikkumise tulemusena saadud tõend on lubamatu üksnes juhtudel, kui tegemist on kuriteo toimepanemise tulemusena või inimõiguste rikkumisega saadud tõendiga (KrMS § 63 lg 2) või millise tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Selle hindamisel, kas normi on oluliselt rikutud, tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (RKKKo 3-1-1-52-09, p 11.1) või kui tegemist on korduva ja tahtliku rikkumisega (RKKKo 3-1-1-31-11, p 15). Kohtukolleegium leiab, et neist kriteeriumeist tulenevalt ongi põhjust lugeda maakohtu otsusega kõrvale jäetud tõendeid lubamatuiks. Kahtlustatava või tema lähedase sundimine andma telefoni lahti avamiseks vajalikku koodi rikub tema menetluspõhiõigust. Maakohus on toonud otsuses välja ka selle, et kui isik keeldub telefoni avamast, ei pruugi olla menetlejal võimalik seda avada. Tegemist oli menetluses korduva probleemiga: Q telefonide puhul tingis kahtluse nende avamise õiguspärasuses tõik, et Õ kohustati telefoni avamiseks vajalikku koodi avaldama ning Q enda telefonide vaatlusel ei olnud telefoni avamist videol kajastatud, kuigi vaatlusprotokolli kohaselt pidi videosalvestis seda kajastama. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on jätnud põhjendatult kõrvale Õ telefoni vaatluse protokolli ning Q telefonide vaatluse protokollid.

maakohtu põhilisele argumendile, millele tuginedes kohus deponeeritud ütlused lubamatuks luges. Prokurör märgib vaid, et kriminaalasja eraldamise ja deponeerimise hetkeks olid W ja O juba andnud väga põhjalikke ütlusi toimunu kohta. See, et isikud oleks andnud varem andnud ütlusi, ei ole deponeerimise eeldus. Ka maakohus ei ole deponeeritud ütluste kõrvale jätmist sidunud küsimusega, kas ja milliseid ütlusi isikud, kelle ütlused deponeeriti, varem andnud olid. Maakohtu etteheidetest vastab prokurör kohtu seisukohale, et ütluste deponeerimisega rikuti Y kaitseõigust, märkides, et kohustus võimaldada kahtlustataval osaleda ütluste deponeerimise istungil ei ole absoluutne. Ringkonnakohus nõustub, et kahtlustatava kaasamise kohustus ei ole absoluutne. Arvestada tuleb aga, et see, millal võib jätta kahtlustatava kutsumata, on kriminaalmenetluse seadustikus üheselt reguleeritud – KrMS § 691 lg 4 näeb ette, et kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Sellele juhtis tähelepanu ka maakohus, kes leidis, et prokuratuuri deponeerimistaotlused sellist argumenti ei sisalda. Maakohtu seisukohale on prokurör vastanud apellatsioonis, et Riigiprokuratuuri 30.08.2019 Harju Maakohtule esitatud tunnistaja O ütluste deponeerimise taotluses on ühe deponeerimise alusena ära toodud, et O võidakse hakata edasise menetluse kestel survestama, et ta loobuks oma ütlustest ning tema mõjutamiseks võidakse kasutada vägivalda või ähvardusi tema või tema lähedaste suhtes. Kohtukolleegium on seisukohal, et tunnistaja mõjutamise oht ütluste deponeerimise alusena ei tähenda iga kord automaatselt, et kahtlustatava võib jätta ülekuulamisele kutsumata. Juba ülekuulamise kohtueelse menetluse staadiumisse toomine ise vähendab tunnistaja mõjutamise võimalust. Seega peab leiduma mingi täiendav asjaolu, mis näitaks, et kahtlustatava ülekuulamise juures olek kujutaks tunnistaja jaoks endast ohtu. Sellist argumenti apellatsioonis viidatud deponeerimise taotluses ei ole. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus maakohtu etteheidet põhjendatuks. Maakohtu põhiargument deponeeritud ütluste lubamatuks tõendiks lugemisel oli, et deponeerida saab üksnes tunnistaja ütlusi ning kriminaalmenetlused eraldati just selleks, et O ja W ei oleks ses kriminaalmenetluses enam kahtlustatavad ning neid saaks tunnistajatena üle kuulata. Maakohus on põhjalikult selgitanud, millised asjaolud selliseks järelduseks alust andsid. Neile argumentidele prokurör apellatsioonis vastanud ei ole. Selle asemel läheb prokurör kohe küsimuse juurde, kas kriminaalasjade eraldamisega saadi tõendeid, mida muidu poleks saadud. Prokurör märgib, et isegi kui kõik süüdistatavad oleks ühes kriminaalasjas üldmenetluses kohtu alla antud, oleks säilinud W-l ja O-l õigus anda kohtus „eristaatusega tunnistajana“ ütlusi ning ütluste andmisest keeldumise korral oleks ka sel juhul olnud KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel võimalik avaldada nende poolt eeluurimisel antud ütluste kohta koostatud protokollid, nii et lõpptulemus oleks olnud sama. Prokuröri väide, nagu ei oleks kriminaalmenetluste eraldamine ja ütluste deponeerimine olukorda muutnud, ei pea paika. Esiteks on ilmselgelt eksitav prokuröri väide, nagu oleksid W ja O olnud tunnistajad ka siis, kui kriminaalasju ei oleks eraldatud. Kui W ja O oleks antud kohtu alla samas menetluses koos X ja Y-ga, oleksid nad olnud selles menetluses süüdistatavad, mitte tunnistajad. Maakohtu põhiargument oligi see, et kriminaalasjade eraldamine oli vajalik selleks, et W ja O saaks üle kuulata tunnistajate, mitte kahtlustatavate või süüdistatavatena. Tõsi küll, sõltumata sellest, kas neid oleks kohtus kuulatud üle kahtlustatava või tunnistajana, oli W-l ja O-l õigus ütluste andmisest keelduda. Samuti oleks mõlemal juhul olnud võimalik nende kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamine. Tunnistaja ütluste avaldamiseks annab aluse KrMS § 291 lg 1 p 2 süüdistatava ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1. Erinevus on aga selles, et kui W ja O oleks olnud süüdistatavad, ei oleks saanud olla deponeeritud ütlusi, mida avaldada – KrMS § 691 võimaldab vaid tunnistaja ütluste deponeerimist. KrMS § 294 p 1 alusel oleks olnud seega võimalik avaldada vaid W ja O kahtlustatavana antud ütlused, mis avaldati – lisaks deponeeritud ütlustele – ka praeguses menetluses KrMS § 291 lg 3 alusel. See, et pärast seda, kui W ja O olid andnud ütlusi kahtlustatavana, pidas menetleja vajalikuks korraldada nende ütluste deponeerimine, näitab, et kahtlustatavana antud ütlusi ei pidanud menetleja piisavaiks. Deponeerimine sai võimalikuks üksnes tänu kriminaalasjade eraldamisele. Seega ei saa nõustuda prokuröriga, et sõltumata sellest, kas W ja O suhtes menetluse eraldamise või eraldamata jätmise korral oleks lõpptulemus olnud sama.

8.2 Kohtukolleegium peab põhjendatuks ka maakohtu seisukohta, et O ütluste usaldusväärsuses annab põhjust kahelda ka talle kokkuleppemenetluses mõistetud karistus. Põhjendamatu on prokuröri seisukoht, nagu muudaks kokkuleppemenetluses mõistetud kergele karistusele viitamine sisutühjaks KarS § 57 lg 1 p-s 3, KrMS §-s 205 ja §-s 2051 sätestatu. Loomulikult võib ja tulebki kuriteo avastamisele aktiivselt kaasa aidanud isiku karistust kergendada, aga mitte ulatuses, kus tekib küsimus, kas mõistetud karistus vastab toimepandud kuriteole ja süüdlase isikule. Maakohtu hinnangul mõisteti O-le kokkuleppemenetluses tavatult kerge karistus. Prokurör vaidleb maakohtu hinnangule vastu argumendiga, et O karistamine kokkuleppemenetluses „sanktsiooni keskmäärast oluliselt väiksema“ karistusega ei muuda tema ütlusi automaatselt ebausaldusväärseks. O-le mõistetud karistuse nimetamine keskmisest määrast kergemaks on eksitav ja kohatu, kuivõrd O-le mõistetud karistus oli kergem ka KarS § 184 lg 2 sanktsiooni alammäärast. Seda, miks oli põhjendatud O karistamine just kokku lepitud karistusega, ei ole prokurör apellatsioonis selgitanud. Ka kokkuleppemenetluses mõistetud karistus peab vastama KarS § 56 lg 1 tingimustele, seega annab erakordselt leebe karistus,

millega alla sanktsiooni alammäära mõistetud karistuse puhul kahtlemata tegemist on, põhjust kahtluseks, et tegemist on vastutasuga antud ütluste eest. Seoses vaidlusega O ja W ütluste usaldusväärsuse üle peab ringkonnakohus märkima, et maakohus on ütluste tõendikogumist välja jätmisel viidanud alusetult KrMS § 291 lg-le 3. Maakohtu järeldust see ringkonnakohtu hinnangul siiski valeks ei muuda. KrMS § 291 lg 3 reguleerib tõendi vastuvõtmist. Seega tuleb kohtul hinnata, kas KrMS § 291 lg 3 kriteeriumid on täidetud, tõendi vastuvõtmise otsustamisel. Kui kohus võttis tõendi istungil poolelt vastu, uuris seda ja lisas toimikusse, ei saa kohus asuda otsuses seisukohale, et pole seda tõendit siiski vastu võtnud. St tõendi vastu võtnud kohus ei saa jätta tõendit enam kõrvale argumendiga, et see ei vasta KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud tingimustele (küll aga on kohtumenetluse pooltel õigus apellatsioonimenetluses vaidlustada tõendi vastuvõtmist või selle vastuvõtmisest keeldumist). Kui kohus on tõendi vastu võtnud ja seda uurinud, tuleb kohtu õigus ja kohustus hinnata tõendi lubatavust ja usaldusväärsust juba KrMS § 61 lg-st 2, mitte KrMS § 291 lg 3 p-st 1. Samas on samad argumendid, millele saab tugineda ütluse vastuvõtmisest keeldumisel KrMS § 291 lg 3 p-st 1 lähtudes, kasutatavad ka tõendi hindamisel KrMS § 61 alusel. KrMS §-st 61 annab võrreldes KrMS § 291 lg 3 p-ga 1 õiguse hinnata ka tõendi sisu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-12, p 15). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses välja toodud asjaolud – fakt, et O on karistatud valeütluste andmise eest ning talle kokkuleppemenetluses mõistetud erandlikult kerge karistus – on sellised, mis seavad tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Prokuröri väitel näitab O ütluste usaldusväärsust see, et need riimuvad teiste tõenditega. Apellatsioonis on prokurör loetlenud tõendeid, mis O ütlusi kinnitavad, kuid ei ole vähimalgi määral analüüsinud, milliseid konkreetseid O väiteid üks või teine tõend toetab. Maakohus on prokuröri apellatsioonis nimetatud tõendeid käsitlenud. Kohus leidis, et need tõendid näitavad küll Y ja O kohtumisi nii omavahel kui ka U-ga, kuid ei tõenda Y seotust narkootiliste ainete käitlemisega. Seda, et kohus oleks nende tõendite hindamisel teinud vea, apellatsioonis ära näidatud ei ole.

8.3 W erineval ajal antud ütlusi võrreldes asus seisukohale, et tema ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tema erineval ajal antud ütlustes on vastuolud. Prokurör vaidleb vastu ütluste tervikuna kõrvale jätmises, leides, et vastuolud ei ole üldised ja põhimõttelised, vaid puudutavad üksikuid detaile. Ühtlasi leidis prokurör, et erineval ajal antud ütluste erinevust selgitab see, et ütlused käivad mitme aasta taguse aja kohta ning hõlmavad paljusid narkootilise aine müügitehinguid. Ütluste erinev detailsus võib olla tingitud küsitlejast, mitte küsitletavast. Veel viitab prokurör sellele, et W 03.09.2019 ülekuulamisel osales ka vandeadvokaat Madis Mahlapuu; W on pärast protokolliga tutvumist omakäeliselt kirjutanud, et protokoll on kirjutatud tema sõnade järgi õigesti ja vastab tõele, ning ei W ega tema esindaja ei ole menetlustoimingu läbiviimise kohta märkusi teinud. Viimast argumenti peab kohtukolleegium kohatuks. See, et ütluste andja pole ise ülekuulamise kohta märkusi teinud, ei tähenda, et tema kohus ei võiks tema ütluste usaldusväärsuses kahelda.

Mis puutub ütluste erinevasse detailsusesse, siis see ei tähenda tõesti otseselt ütluste vahelist vastuolu. Samas ei ole põhjendatud prokuröri väide, et ütluste erinev detailsus sõltub sellest, milliseid küsimusi menetleja esitas. 25.07.219 ütlustes, milles W väitis esimest korda, et sai kokaiini X-lt, on protokolli märgitud, et W annab ütlusi vabas vormis jutustusena (kd V; tl. 117). Ühtlasi tuleb nentida, et erinevused ütlustes ei piirdu nende erineva detailsusega ega vastuoludega üksikutes detailides. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on W andnud 16.07.2019 ja 25.07.2019 kardinaalselt erinevaid ütlusi, kusjuures erinevus puudutab küsimust, kellelt W narkootilisi aineid sai. Sellised erinevused ei ole selgitatavad apellatsioonis esitatud argumendiga, et ütlused puudutavad aastaid tagasi toimunud sündmusi ja paljusid narkootilise aine üleandmise kordi. Prokuröri seisukoht, et vastuolud puudutavad vaid detaile ja on selgitatavad sündmusest ütluste andmiseni möödunud ajaga, võiks selgitada mõningaid maakohtu otsuses välja toodud vastuolusid W hilisemate ütluste vahel. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et valdav osa neist näidetest tuleb jätta kõrvale teisel põhjusel. Nimelt on maakohus on W ütlustes olevate vastuolude käsitlemisel teinud vea sellega, et on teiste ütlustega kõrvutanud ka W deponeeritud ütlusi. Kuna maakohus luges ise deponeeritud ütlused lubamatuks tõendiks ja deklareeris, et jätab need tõendikogumist välja, ei oleks maakohus tohtinud nende ütluste sisule tugineda. Seetõttu ei oleks kohus tohtinud neid ütlusi ringkonnakohtu hinnangul ka W teiste ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta. Sellest hoolimata on W ütlustes küsitavusi, mida prokurör apellatsioonis selgitanud ei ole. Nii on maakohus toonud otsuses välja, et W ütluste kohaselt 13.02.2019 sai ta X-ga kokku oma elukoha, kuhu X saabus musta värvi Porsche Cayenne’iga. Kohus märkis, et tõendite kohaselt ei saanud X sel ajal seda autot kasutada. Kohtumenetluses tuvastati, et X tõi selle auto 2019 veebruari alguses, kuid sellel läks Saksamaal turbo katki, mistõttu toodi see Eestisse treileriga ja pärast seda läks Porsche esindusse remonti. Kaitsja S. Reinsaar esitas kohtule tõendina Maanteeameti väljatrüki sõiduki Porsche Cayenne reg nr XXXXXX kohta, millest nähtub, et see auto on Eestis arvele võetud alles 04.03.2019. Tegemist ei ole sündmusega, mis oleks aset leidnud kaua aega enne W ülekuulamist. Seda, mis autoga W-ga kokku saamisele tulnud X sõitis, ei saa pidada ebaoluliseks detailiks. Kui X ei saanud tulla kokkusaamisele W-ga autoga, millega ta väidetavalt sõitis, tekib küsimus, kas selline kohtumine üldse sai aset leida. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuigi kõigi maakohtu seisukohtadega nõustuda ei saa, ei anna apellatsiooni väited kokkuvõttes alust maakohtu hinnangu muutmiseks.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.