Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku julgeoleku vastased süüteod

Riigiprokurör Vahur Verte Haron Dikajev isikukood 36508030330, kodakondsus määratlemata, emakeel: tšetšeeni keel (valdab vene keelt), XXX, elukoht: XXX, töökoht: XXX, tõkend – vahistamine, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad. Kaitsja Tanel Mällas Sergei Džavakjan isikukood: 37112060043, kodakondsus määratlemata, emakeel: vene keel, XXX, elukoht: XXX, XXX, tõkend – vahistamine, varem karistatud, viimati 21.04.2011.a Harju Maakohtu poolt KarS § 333 lg 2 p 1, 2, § 334 lg 2 p 1, 2, § 347 lg 1 järgi 3 aastase vangistusega katseajaga 3 aastat Kaitsja Aleksei Smelov Tanel Mandelkorn isikukood: 38105270369, EV kodanik, emakeel: eesti keel, XXX, elukoht: XXX, töötab XXX, tõkend – vahistamine, varem kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Natalja Lausmaa Dmitri Sidorenko isikukood: 37009250294, määratlemata kodakondsus, emakeel: vene keel, XXX, elukoht: XXX, XXX, tõkend – elukohast lahkumise keeld, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad Kaitsja Risto Käbi Eduard Oleinik isikukood: 36606052233, EV kodanik, emakeel vene keel, XXX, elukoht: XXX, XXX, tõkend – vahistamine, varem karisatud, viimati 16.03.2018.a Viru Maakohtu poolt KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi 4 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega Kaitsja Raiko Paas Grigori Bagatõi isikukood: 37803250266, määratlemata kodakondsus, emakeel: vene keel, XXX, elukoht: XXX, töötab XXX, tõkend – elukohast lahkumise keeld, varem karistatud, viimati 29.03.2008.a Harju Maakohtu poolt KarS § 184 lg 1 järgi 4 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega. Kaitsja Sven Sillar Jevgeni Podolinski isikukood: 37811130229, määratlemata

2(130)

kodakondsus, emakeel: vene keel, XXX, elukoht: XXX, XXX, tõkend – vahistamine, varem karistatud, viimati 17.12.2004.a Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 136 lg 1, § 136 lg 2, § 200 lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi 7 aasta pikkuse vangistusega (karistus täidetud 01.02.2011.a) Kaitsja Gennadi Kull Vitali Kaer isikukood: 38510094719, EV kodanik, emakeel: vene keel, XXX, elukoht: XXX, XXX, tõkend – vahistamine, varem karistatud, viimati 06.11.2014.a Pärnu Maakohtu pooolt KarS § 296 lg 2 p 1 järgi rahalise karistusega 200 päevamäära Kaitsja Leelo Viil

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 21. augusti 2019.a otsus osaliselt:

3(130)

Määrata Vanalinna Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks Vitali Kaerale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 788,40 eurot (sealhulgas käibemaks 131,40). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Mõista Eesti Vabariigilt Haron Dikajevi kasuks välja valitud kaitsja tasu kokku 5550 eurot (sh käibemaks 925 eurot). Kanda antud summa L & P Advokaadibüroo OÜ arvelduskontole EE762200221026598896. Mõista Eesti Vabariigilt Grigori Bagatõi kasuks välja valitud kaitsja tasu kokku 1900 eurot (sh käibemaks 316,67 eurot). Jätta Sergei Džavakjani kaitsja Aleksei Smelovi taotlus apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks rahuldamata.

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

5(130)

alguseks loeti 06.04.2015.a. Tõkend – vahistamine – tühistada peale kohtuotsuse jõustumist või mõistetud karistuse ärakandmist. 1.3 Dmitri Sidorenko tunnistati süüdi 266 lg 2 p 3 (KarS § 266 lg 2 p 4) järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud. Samuti tunnistati Dmitri Sidorenko süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 6 aastat 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 6 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati Dmitri Sidorenko eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 06.04.2015.a. kuni 08.04.2015.a. (3 päeva) karistusaja hulka ning kandmisele kuulub 6 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti Dmitri Sidorenko poolt reaalselt karistuse kandmisele asumise aeg. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada karistuse kandmisele asumisel. 1.4 Eduard Oleinik tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 8 aastat 6 kuud. KarS § 65 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 12 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati Eduard Oleiniku käesolevas kriminaalasjas eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 06.04.2015.a kuni 08.04.2015.a. (3 päeva) karistusaja hulka ning kandmisele kuulub 11 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Karistusaja kandmise alguseks loeti 12.12.2015.a, mil Eduard Oleinik asus Viru Maakohtu 16.03.2018.a otsusega (kriminaalasi nr 1-16-10404) mõistetud karistust kandma. 1.5 Grigori Bagatõi tunnistati süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud. Samuti tunnistati Grigori Bagatõi süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 7 aastat 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 7 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati Grigori Bagatõi eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 06.04.2015.a kuni 08.04.2015.a (3 päeva) karistusaja hulka ning kandmata karistus 7 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti Grigori Bagatõi poolt reaalselt karistuse kandmisele asumise aeg. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada karistuse kandmisele asumisel. 1.6 Jevgeni Podolinski tunnistati süüdi KarS § 420 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud. Jevgeni Podolinski tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 3 (KarS § 209 lg 2 p 1, 4) järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat. Jevgeni Podolinski tunnistati süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta 10 kuud. Samuti tunnistati Jevgeni Podolinski süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 7 aastat 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 7 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks loeti 06.04.2015.a. Tõkend – vahistamine – tühistada peale kohtuotsuse jõustumist või mõistetud karistuse ärakandmist. 1.7 Vitali Kaer tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 3 (KarS § 209 lg 2 p 1, 4) järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat. Vitali Kaer tunnistati süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta 10 kuud. Samuti tunnistati Vitali Kaer süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 7 aastat 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 7 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks loeti 06.04.2015.a. Tõkend – vahistamine – tühistada peale kohtuotsuse jõustumist või mõistetud karistuse ärakandmist. 1.8 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagidega, menetluskuludega, konfiskeerimisega ja asitõenditega seonduv.

6(130)

7(130)

2.8 Haron Dikajevile ja Sergei Džavakjanile oli süüdistus esitatud KarS § 256 lg 1 järgi ning Tanel Mandelkornile, Dmitri Sidorenkole, Eduard Oleinikule, Grigori Bagatõile, Jevgeni Podolinskile ja Vitali Kaerale oli süüdistus esitatud KarS § 255 lg 1 järgi.

8(130)

Alternatiivselt, süüdimõistva kohtuotsuse korral jätta XX tsiviilhagi rahuldamata. Menetluskulud jätta riigi kanda. Alternatiivselt, süüdimõistva kohtuotsuse korral jätta menetluskulud KrMS § 180 lg 3 alusel osaliselt riigi kanda ja ülejäänud osas määrata tasumisele ositi. Rahuldada Dmitri Sidorenko 21.01.2019 taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks ja mõista talle välja 129,09 eurot. 3.5 Süüdistatava Tanel Mandelkorni kaitsja Natalia Lausmaa taotleb tühistada Harju Maakohtu otsus 21.08.2019.a. Tanel Mandelkorni süüditunnistamises ja karistamises KarS §de 255 lg 1, 389-1 lg 1 , 266 lg 2 p 3 (KarS § 266 lg 2 p 1 ja 4), 201 lg 2 p 4, 344 lg 1, 121 lg 1 järgi ja mõista Tanel Mandelkorn kõigis süüdistustes õigeks. Jätta kohaldamata Tanel Mandelkorni suhtes vara laiendatud konfiskeerimine. 3.6 Süüdistatava Jevgeni Podolinski kaitsja Gennadi Kull taotleb tühistada täies ulatuses maakohtu otsus KarS § 420 järgi Jevgeni Podolinski süüdimõistmises aegumise tõttu. Alternatiivselt palub kaitsja lõpetada menetlus KrMS § 274 lg 1 alusel. Tühistada maakohtu otsus KarS § 209 lg 2 p 1, 4, § 3891 lg 1, § 255 lg 1 järgi järgi mõistetud kuritegude toimepanemises täies ulatuses, mõistes Jevgeni Podolinski õigeks ja jätta menetluskulud riigi kanda. Alternatiivselt kohaldada KrMS § 2742 lg 1 sätteid KarS § 209 lg 2 p 1, 4, § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Alternatiivselt vähendada Jevgeni Podolinskile KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud 7 aastast vangla karistust. Välja mõista tekitatud kahju hüvitis summas 62952.89 eurot (1 232 päeva x 43,33). Jätta ekspertiisitasu riigi kanda. Vähendada Jevgeni Podolinski suhtes väljamõistetavaid menetluskulutusi 1/4 võrra, kuna Jevgeni Podolinskile on esitatud süüdistus nelja KarS paragrahvi järgi. Kohus on mõistnud Jevgeni Podolinskilt sundraha 1350 eurot, kaitsjatasu 25 410 eurot ja ekspertiisitasu 2022 eurot riigi tuludesse. Kokku on menetluskulutusi 28782 eurot. Kaitsja palub vähendada menetluskulusid 6690 euro võrra. Alternatiivselt vähendada Jevgeni Podolinskilt väljamõistetavaid menetluskulutusi seoses sellega, et kohtumenetluse käigus menetleti kohtuasjaga liidetud Mandelkorni kriminaalasja, millega ei olnud Jevgeni Podolinskil seost. 3.6.1 Süüdistatav Jevgeni Podolinski taotleb maakohtu ostuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. 3.7 Süüdistatava Eduard Oleiniku kaitsja Raiko Paas taotleb tühistada Harju Maakohtu otsus Eduard Oleiniku süüdimõistmises KarS § 255 järgi ja teha uus otsus, millega Eduard Oleinik KarS § 255 esitatud süüdistuses õigeks mõista. 3.8 Süüdistatava Vitali Kaera kaitsja Leelo Viil taotleb tühistada Harju Maakohtu 21. augusti 2020.a otsus kriminaalasjas nr 1-16-483 Vitali Kaera süüditunnistamise osas KarS § 255 lg 1; 3891 lg 1 järgi; teha uus otsus, millega mõista Vitali Kaer KarS § 255 lg 1; 3891 lg 1 järgi õigeks. Tühistada Harju Maakohtu 21. augusti 2020.a otsus kriminaalasjas nr 1-16-483 Vitali Kaera süüditunnistamise osas § 209 lg 2 p 1 ja 3 järgi; teha uus otsus, millega tunnistada Vitali Kaer süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 ja 3 - § 22 lg 3 järgi kelmustele kaasaaitamises (12.12.2012.a Placet Group OÜ portaalis smsmoney.ee; 12.12.2012.a Neste Eesti AS internetilehel www.neste.ee; 13.12.2012.a Tallinnas Mustakivi tee 13 asuvas kaubanduskeskuses Lasnamäe Centrum AS ANTISTA kuuluvas kaupluses Euronics; 13.12.2012.a Tallinnas Sõpruse pst. 201/203 asuvas Magistrali Kaubanduskeskuses Expert Eesti OÜ kaupluses Tehnikatäht; 14.12.2012.a Tallinnas Mustakivi tee 13 asuvas kaubanduskeskuses Lasnamäe Centrum AS

9(130)

ANTISTA kuuluvas kaupluses Euronics; 15.12.2012.a Tallinnas Mustakivi tee 13 asuvas kaubanduskeskuses Lasnamäe Centrum AS ANTISTA kuuluvas kaupluses Euronics; 17.12.2012.a Tallinnas Endla 45 asuvas Kristiine Kaubanduskeskuses AS Elion; 08.01.2013.a Tallinnas Endla 45 asuvas Kristiine kaubanduskeskuses Nordic Digital AS kaupluses Photopoint; 08.01.2013.a Tallinnas Tähesaju tee 27/29 asuvas Itek Elektroonika OÜ kaupluses); ülejäänud kelmustes mõista Vitali Kaer § 209 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks. Mõista KarS § 209 lg 2 p 1 ja 3 - § 22 lg 3 järgi Vitali Kaerale kergem karistus ja lugeda see kantuks. Jätta KarS §-s 832 lg 1 ja § 84 sätestatud laiendatud konfiskeerimise asendamine Vitali Kaera suhtes kohaldamata. Jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda ja apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. 3.8.1 Süüdistatav Vitali Kaer taotleb maakohtu ostuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist KarS § 255 lg 1, 3891 lg 1 järgi, osalist õigeksmõistmist taotleb KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi (26 episoodis) ja vähendada karistust. Alternatiivselt taotleb kergema karistuse mõistmist. Menetluskulud jätta osaliselt riigi kanda.

10(130)

p 1, 3 järgi puuduvad kaitsja hinnangul mistahes osundused tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteod on toime pandnud kuritegeliku ühenduse huvides. Kaitsja hinnangul kinnitavad asjas kogutud tõendid aga hoopis vastupidist ehk isikud, kes kelmusi toime panid, järgisid enda isiklikke huve. 4.3 Maakohtu poolt viidatud ütluste pinnalt on kaitsja arvates võimalik asuda seisukohale, et ei eksisteerinud mingit organisatsiooni, mille nimel oleksid isikud tegutsenud. Midagi sellist aga ei ole tuvastatud kuivõrd sellist organisatsiooni ei eksisteerinud. Isikud tegutsevad siis kui on raha, mida isikud hangivad iseseisvalt ning rahaliste vahendite saamiseks ei pöörduta kuritegeliku ühenduse juhi Haron Dikajevi poole, mis oleks mõistetav ja loogiline tegevus. Seega olid ka kuriteod toime pandnud kaootiliselt ja eesmärgiks oli kuriteoga seotud isikute isikliku heaolu tagamine, mitte ei järgitud mõne organisatsiooni eesmärke ega huve. Maakohtu poolt pelgalt tõdemine, et käibemaksupettusteks kasutatud äriühingud olid loodud ja omandatud kuritegeliku ühenduse huvides, ei täida kohtuotsuse põhjendamise nõuet. 4.4 Kuritegeliku ühenduse tegevus peab olema suunatud varalise kasu saamisele ja seda objektiivset koosseisutunnust tuleb tõendada kuritegeliku ühenduse loomise taga olevate isikute tahtluse kaudu. Isik peab vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et ühendus on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja on suunatud KarS § 255 lg-s 1 kirjeldatud kuritegude toimepanemisele. Sellist subjektiivse külje analüüsi kohtuotsuses ei ole. Subjektiivse koosseisu mittetäitmine välistab teo kuritegelikkuse täpselt samamoodi nagu ka teos objektiivse kuriteokoosseisu puudumine. Seega on kohtuotsus selles osas põhjendamata ning tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega. 4.4.1 Süüdistuse kohaselt eksisteeris kuritegelik ühendus selle väidetavast loomisest august 2011 kuni kevadeni 2015 (06.04.2015) kui peeti osad kahtlustatavad kinni, millega takistati kuritegeliku ühenduse tegevus. Samas ei ole vähetähtis fakt, et Haron Dikajev, kes siis on väidetavalt kuritegeliku ühenduse juht, peeti kinni 29.06.2015. Seega alates 06.04.2015 ei jätkanud kuritegelik ühendus oma tegevust, vaatamata sellele, et väidetav kuritegeliku ühenduse liider oli vabaduses. See asjaolu kinnitab seda, et mingit struktuuri, mis oleks pidanud tagama ühenduse tegevuse jätkamise selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist, ei eksisteerinud ning seega ei ole võimalik rääkida kuritegeliku ühenduse püsivusest. 4.4.2 Kaitsja hinnangul selgub osundatud tõendist, et BB teadis nimetada kuidas osad isikud kutsusid Haron Dikajevit. Samas on tekkinud kummaline olukord, kus BB, kes on ise süüdistatav KarS § 255 lg 1 järgi kuulumises Haron Dikajevi kuritegelikku ühendusse, on tegelikkuses hoopis kannatanu. BB on ju väljendanud, et ta sattus nende mõju alla ja osutus tšetšeenia grupeeringust „katuse“ all olevaks. Seega tekib õigustatud küsimus, kas on eluliselt võimalik olukord, kus oled sama kuritegeliku ühenduse liige, kellele pead tasuma nn „katust“. Kaitsja hinnangul on aga need olukorrad üksteist välistavad. Samuti põhinevad kõik hirmud, mida BB endale ette kujutab internetist loetud infol ja tema kujutlusvõimel, millel pole aga mingitki seost reaalse eluga. 4.4.3 Fakt on see, et perioodil 02.04.2013 kuni 15.04.2013 puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et Segei Džavakjan oleks nimetatud perioodil suhelnud Haron Dikajeviga ning saanud mingeid korraldusi ja suuniseid, et mida R-le rääkida. See on aga oluline süüdistuse versiooni kinnitamiseks tuvastada ja tõendada, kuivõrd süüdistuse versiooni kohaselt andis kõiki ülesandeid isikutele Haron Dikajev. Seda asjaolu ei ole aga välja selgitatud.

11(130)

4.4.4 Kaitsja hinnangul soovib kohus näidata Haron Dikajevi ja Segei Džavakjani vahelisi kõnesid kui selget korraldust, kuid tegemist ei olnud korraldusega. Tegemist on olmeküsimuse lahendamisega, mis ei oma kuritegeliku ühenduse kui organisatsiooni mõttes, mingisugust tähendust. Kuivõrd Sergei Džavakjanil oli Lätis kaasmaalane, siis sooviti läbi tema saada informatsiooni. Selle kõne pinnalt on kohus väidetava korralduse andmise osas just kuritegeliku ühendust silmas pidades teinud ebaõige järelduse. Kummaline on jällegi kuritegeliku ühendust silmas pidades asjaolu, et Sergei Džavakjan kannab ette oma tegevustest kuritegeliku ühenduse liikmeks mitteolevale isikule. Samuti ei ole tuvastatud kas siis Sergei Džavakjan käis Riias või mitte. Kaitsja arvates on see oluline, kuivõrd küsimus on selles, kas siis Sergei Džavakjan täitis Haron Dikajevi ülesande või mitte. Kui ta ei täitnud Haron Dikajevi ülesannet siis on tegemist mitte allumisega organisatsiooni tahtele, millele aga ei järgnenud mingit karitust kuritegeliku ühenduse käskude eiramise eest. 4.4.5 Maakohtu poolt viidatud kõnedest saab teha ainsa järelduse, et Haron Dikajevit kutsuti muu hulgas ka nimega Batja. Kaitsja ei jaga kohtu seisukohta korralduse andmise kategoorilisuse osas viidatud kõnele, kus Haron Dikajev kutsub Sergei Džavakjani spordisaali. Kõiki kõnesid, kus isikule öeldakse, et ta peaks kuhugi tulema ja ka kohtumisele tulema, saab võtta kui korraldust. See aga ei anna alust rääkida kuritegelikust ühendusest nagu seda soovib teha süüdistaja. Kaitsja hinnangul on tegemist täiesti tavalise suhtlusega, mis ei sisalda selliseid korraldusi, mida kohus endale ette kujutab. Kaitsja hinnangul ei näita kogutud üksikud tõendid, et väidetavas kuritegelikus ühenduses oli välja kujunenud kindel käsuliin, korralduste ja ülesannete andmine Haron Dikajevi poolt. Otsusest ei selgu, miks väljuvad kõned Haron Dikajevi ja Sergei Džavakjani vahel tavapärasest suhtlusest isikute vahel ning milline kõne konkreetselt või siis mingi kõne osa viitab sellele, et tegemist on korralduste või ülesannete jagamisega, mis omaksid sellist tähendust nagu sellele on andnud kohus. 4.5 Asjas pole kogutud tõendeid, mis kinntaksid, et Seregi Džavakjan oleks Haron Dikajevi nõusolekul tema nimel rääkinud. Kaitsja märgib esmalt, et nimetatud kõned, mis otsuse järgi on tehtud 21.11.1012 on tehtud enne, kui on saadud luba isikute salajaseks pealtkuulamiseks. Otsuse lk 146 viitab kohus jälitustoimingu protokollile nr 2 ajavahemikust 02.12.2012 – 31.12.2012. Seega on tegemist lubamatu tõendiga, mida ei saa arvestada kohtuotsuse tegemisel. Samas ei saa kaitsja aru kohtu seisukohta selles osas, mis puudutab järelduste tegemist hierarhia ja käsuliini osas. Nimelt kohus viitab, et kõigepealt tuleb probleemi tekkimisel pöörduda enda brigaadiülema poole ning seejärel saab pöörduda kuritegeliku ühenduse juhi poole. Antud juhul pöördus keegi tundmatu isik mingis küsimuses otse Haron Dikajevi poole. See isik, kes pöördus Haron Dikajevi poole ei olnud väidetava kuritegeliku ühenduse liige, mistõttu ei ole viide kuritegeliku ühenduse sisemisele hierarhiale asjakohane. 4.5.1 Praeguses asjas ei ole kaitsja hinnangul tuvastatav seda laadi konspiratsioon, mis iseloomustaks spetsiifiliselt just kuritegelikku ühendust. Asjaolu, et eelpool loetud inimesed vahetasid pealtkuulamise vältimiseks sageli telefone ja ka n-ö varifirmasid, mida kasutati maksupettuse toimepanemisel, ei räägi iseenesest kuritegeliku ühenduse olemasolu kasuks ega kahjuks. Tegemist on selliste ettevaatusabinõudega, mida võib toimepandava kuriteo varjamiseks sageli kasutada ka tavaline kaastäideviijate grupp. Süüdistuses kirjeldatud konspiratsioonivõtted ei kujuta endast midagi erakordset. 4.5.2 Kaitsja hinnangul ei nähtu otsusest, millised tõendid kinnitavad seda, et Haron Dikajev delegeeris Sergei Džavakjanile otsustusõiguse ulatuses, otsustas ja kontrollis Sergei Džavakjan kuritegeliku ühenduse poolt kuritegude toimepanemise, kuritegude toimepanemisest saadud varalise kasu jaotamise, kuritegeliku ühenduse rahastamise ning

12(130)

kuritegelikku ühendusse uute liikmete värbamise üle. Kohus ei ole suvatsenud kirjutada ühtegi põhjendust, millest saaks tuletada ja mõista, kuidas on kohus jõudnud mingile järeldusele. Lihtsalt ütluste mehaaniline kopeerimine mitme punkti alla ei asenda põhjendamikohustust, mis kohtu lasub. 4.6 Kaitsja märgib, et treeningsaalis viibis ka Haron Dikajev. Samas ei ole tegemist kohaga, mis oleks olnud Haron Dikajevi tööruumideks. Kui need ruumid oleksid kasutatud igapäevaselt koosoleku pidamiseks, siis oleks ka vastav informatsioon seal räägitust jõudnud käesoleva kriminaalasja materjalide hulka. See fakt kinnitab aga seda, et tegemist ei olnud koosolekute pidamie ruumiga nagu püüab väita süüdistaja. Kohtu seisukoht on meelevaldne ning põhjendamata. 4.7 Kaitsja hinnangul ei tõenda BB ütlused süüdistuse versiooni. Kaitsja osundab siinkohal ka otsuse lk 141, kust nähtub, et BB on samuti avaldanud, et 40 000 eurot oli tasu selle eest, et Haron Dikajev aitas lahendada ühe võlaprobleemi. Seega esinevad süüdistatava ütlustes ebakõlad. Mis puudutab väidet R OÜ osa omandamisest, siis tegemist on BB paljasõnaliste väidetega. Seda fakti ei ole keegi teine kinnitanud. Samas ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et oli kehtestatud 10%-line maksukohustus ei ole kohus välja toonud. Fakt on see, et ühtegi kuritegu, millest oleks pidanud Haron Dikajev saama rahalisi vahendeid nagu seda eeldab süüdistaja ei ole tõendamist leidnud. Kaitsja märgib veelkord, et viimane sihtkuritegu, milles isikuid kahtlustatakse, pandi toime 2013 mais. Seega ei saa olla tegemist kriminaalsel teel saadud rahaliste vahenditega, mis tuli Haron Dikajevile edasi anda. 4.8 Kahe isiku vahel toimunud füüsilise konflikti kohta mitu erinevat versiooni, kuid ükski neist ei haaku süüdistaja versiooniga, mille kohaselt karistati UU väidetava kuritegeliku ühenduse reeglite rikkumise eest. Kaitsjale jääb Otsuse pinnalt mõistmatuks, milliseid reegleid on UU poolt rikutud. Kaitsja juhib tähelepanu jällegi sellele, et süüdistuse versiooni kohaselt sai Q karistada kuritegelikus ühenduses väljakujunenud reeglite vastu eksimise eest. Millised olid üldse need käitumisreeglid, mis ühenduses oli kehtestatud ning milliste reeglite vastu eksimise eest Q karistada sai ei selgu ei süüdistusest ega ka Otsusest. Seega on kohtu järeldused põhjendamata ja tõendamata. Kaitsja osundab, et süüdistuse kohaselt ühenduses antud korralduste täitmisele vastuhaku eest lõi Dmitri Sidorenko BB-le rusikaga näkku. Ei süüdistusest ega ka Otsusest ei nähtu, millise korralduse täitmisele vastuhaku eest sai BB karistada. Ühtegi fakti ega ka tõendit ei antud korralduse ega selle täitmisele vastuhaku osas ei ole käesolevas kriminaalasjas kogutud. Tegemist on paljasõnaliste ja tõendamata väidetega. 4.9 Apellandi hinnangul on kohtu analüüs karistuse kohaldamise põhjendamisel puudulik. Süü annab KarS § 56 järgi aluse isiku karistamiseks ja määrab üldjoontes ära, milline peab kohaldatav karistus olema. Karistuse kohaldamise etapis tuleb kohtul hinnata KarS § 56 lg 1 alusel süü kvantitatiivset sisu karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude ning süüd mõjutavate muude asjaolude kaudu. Karistuse mõistmise etapis ei ole enam asjakohane arutleda selle üle, kas isik on kuriteo toime pannud või mitte. See küsimus peab olema lahendatud juba deliktistruktuuri tasandil. Praegusel juhul on kohus hinnanud süüdistatava süü suurust läbi selle, et süüdistatav on organiseerinud kuritegeliku ühenduse ja olnud selle juhtfiguur. Rääkides üldse isiku karistamisest tulebki isiku käitumises tuvastada esmalt temale inkrimineeritava kuriteo teokosseis, kuid kaitsja hinnangul ei saa hinnata pelgalt kuriteokoosseisu täitmisega isiku süüd suureks.

13(130)

4.9.1 Kuritegeliku ühenduse raames toime pandnud kuriteod ei kujuta endast suurt ohupotensiaali avalikkusele. Tuginedes asjas kogutud tõenditele ei ole võimalik tuvastada, et väidetav kuritegelik ühendus oleks alates 2013 maist kuni 2015 kevadeni üldse mingeid kuritegusid, mis oleksid omistatavad kuritegelikule ühendusele toime pannud. Seega kohtu seisukoht, et kuritegeliku ühenduse intensiivsus oli suur kuivõrd tegutseti pika aja jooksul, on kaitsja hinnangul ebaõige. Antud juhul on süüdistatava Haron Dikajevi näol tegemist isikuga, kes on karistamata. Seega saame teha järelduse, et isik on enne temale esitatud süüdistust käitunud õiguskuulekalt, millega tuleb arvestada karistuse mõistmisel. Millist eesmärki kannab isiku nii range karistamine otsusest ei selgu. KarS § 256 lg 1 karistusmäär on vahemikus 5 aastat kuni 15 aastat. Miks ei ole võimalik saavutada eripreventiivset eesmärki - mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma – leebema karistusega otsuses analüüsitud ei ole. 4.9.2 Kaitsja hinnangul ei saa isikule määrata lihtsalt seetõttu rangemat karistust, kui isik valib kokkuleppemenetluse alusel üldmenetluse. Karistuse suurus võib sõltuda sellest kas esinevad raskendavad või kergendavad asjaolud, kuid kui neid ei esine, tuleb isikuid kohelda võrdselt vastavalt PS §-le 12. Kaitsja hinnangul selline menetlusliigist sõltuv vahetegu karistuse määramisel on vastuolus EIÕK artiklist 6 tuleneva ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega. Kaitsja leiab, et kohus on Haron Dikajevile karistuse mõistmisel rikkunud nii materiaalõigusnormi, kui ka menetlusõigusnorme, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise süüdistatava suhtes. 4.10 Kaitsja hinnangul ei esine süüdistatava ja kolmandate isikute ütlustes midagi sellist, mis annab aluse pidada ütlusi ebausaldusväärseteks. Kaitsja märgib, et sularahaga arveldamises ei ole midagi seadusevastast ning erinevates treeningrühmades on sularahaga arveldamine tavapärane. Kohtud viide infoühiskonnale on õige, kuid kohus jätab tähelepanuta, et periood, millest räägime ulatub aastasse 2011. See ajajärk ei ole just e-teenuste kasutamise osas sarnane tänapäevale ja selles osas on kaitsja hinnangul etteheide kolmandale isikule põhjendamatu. Summad mille osas leitakse, et need ületavad süüdistatava ja kolmanda isiku elatustasemet ei ületa kaitsja hinnangul tavapäraste rahaliste vahendite (sh sularaha) olemasolu. Kohus on viidanud 12.08.2015.a vaatlusprotokollile, mis tõendab, et süüdistatava Haron Dikajev pangakontole seoses Rae vallas Rae külas AAA kinnistu müügiga laekus 890 000 krooni ühe osa sularahas summas 305 000 krooni väljavõtmise fakti ning ühe osa, s.o summas 503 000 krooni OÜ-le C ülekandmise fakti ja alust. Seega on fakt, et Haron Dikajevil olid olemas rahalised vahedid ca 57 000 euro ulatuses. Selles osas, et tegemist on seaduslikul teedud saadud rahaliste vahenditega vaidlus puudub. Samas tõdeb kohus, et nimetatud summa, mis pärineb maja müügist ei ole samuti piisav, mis kataks Haron Dikajevi leibkonna 54 077,49 euro suuruses summas olevate kulutuste vahet. Samuti ei ole kohtuasja materjalidest selge ega mõistetav, miks kuulub Haron Dikajevi osas laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja mõistmiseks just 30 288,29 eurot. Kaitsja hinnangul peaks vastav arvutuskäik olema otsusest nähtav. Seega on praegusel juhul tegemist kohtu poolt otsuses kontrollimatu summa kajastamisega, mis on aga vastuolus kohtuotsuse põhjendamise kohustusega ning on vastuolus seega KrMS § 339 lg 1 p 7 tooduga.

14(130)

karistusega. Apellant leiab, et mõistetud karistus KarS § 256 lg 1 järgi ei vasta karistuse määramise kriteeriumitele ja kohtupraktikale. 5.1 Vaidlus ei ole selle üle, et sõiduauto on vallasasi. Üheski seaduses pole sätestatud, et sõiduauto müügileping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Oluline on see, et Maanteeameti registri andmed sõiduauto omaniku kohta on pigem informatiivsed, mis tähendab, et sõiduauto omandiõigus ühelt isikult teisele läheb üle lepingu sõlmimisel, aga mitte registris andmete muutmisel. See kõik omab tähtsust selleks, et hinnata, kas antud juhul oli või ei olnud tegemist valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega. Kaitsja leiab, et ei olnud. 5.1.1 Nii ei saa olla vaidlust selle üle, et sõiduauto oli alates 2011.a augustikuust VV valduses ja kasutuses. Samuti on Sergei Džavakjani ütlustega tõendatud, et tema ja BB vahel oli saavutatud kokkulepe sõiduauto ümbervormistamisest registris siis kui Sergei Džavakjan maksab auto eest raha välja, mis tegelikult ka toimus. 2013.a. oli sõiduauto registris ümbervormistatud VV nimele. Süüdistatav Tanel Mandelkorn kinnitas ütluste andmisel, et ta helistas BB-le seoses auto ümbervormistamisega, kuid viimane teatas, et tal ei ole selleks aega. Arvatavasti sel põhjusel oligi BB allkiri lepingu all n-ö võltsitud. Aga allkirja võltsimine ei tähenda automaatselt, et toimus võõra vara ebaseaduslik omastamine, võttes arvesse, et faktiliselt müüja ja ostja vahel oli juba ammu saavutatud kokkulepe sõiduauto müümisest ja omandiõiguse ümbervormistamisest. 5.1.2 Apellandi arvamusel ei ole eluliselt usutavad ning ebaloogilised BB ütlused selles osas, et sõiduauto ümbervormistamisest VV nimele ei olnud ta teadlik ja sai sellest teada alles kaks aastat hiljem (rõhutan, et faktiliselt selline väide ilmus just nimelt käesoleva kriminaalmenetluse käigus). Esiteks, sõiduauto oli alguses registreeritud BB-le kuuluvale firmale R. Seega sõiduauto omanikuks oli osaühing, mis iga aastaselt esitab majandustegevuse aruande koos bilanssiga Äriregistrisse ning BB olles firma juhatuse liige koos oma raamatupidajaga pidi alati kontrollima kas ja mis on firma bilansil olemas ja selleks pidi ta kontrollima Maanteeameti andmeid. Järelikult pidi BB teadma ka varem, so vähemalt 2014.a. esitades majandustegevuse aruande 2013.a. eest, et tema firma bilansil ei ole enam sõiduautot BMW ning võtta vastavaid meetmeid vastu, kui sõiduauto omandiõigus oli kaotatud tema nõusolekuta. Ja teiseks, isegi siis, kui BB ei ole midagi kontrollinud ning sai info sõiduauto ümberregistreerimisest alles kaks aastat hiljem, so 2015.a., siis omab tähtsust tema reaktsioon ja käitumine seoses sellega. Reaktsioon oli aga järgmine: ta ei esitanud seoses sellega mis tahes avaldusi politseisse ega hagiavaldusi kohtusse, ega muid avaldusi, mille eesmärg on tehingu tühistamise TsÜS mõttes. See aga viitab sellele, et sõiduauto ümberregistreerimine registrisse toimus ikkagi BB nõusolekul või ta kiitis vähemalt tagantjärgi selle tehingu heaks. BB ega R OÜ ei ole mis tahes avaldusi ega nõudeid esitanud seoses sõiduauto ümbervormistamisega VV nimele. Sellest saab teha üksnes sellise järelduse, et sõiduauto omandiõiguse üleandmine toimus BB teadmisel ja nõusolekul, järelikult seaduslikult. 5.1.3 Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Sergei Džavakjan ei ole mis tahes dokumente võltsinud ning ei ole selles isegi osalenud, ei ole dokumente Maanteeametile esitanud. Järelikult ei saa siin rääkida sellest, et Sergei Dzavakjan pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Seega tuleb Sergei Džavakjan KarS § 201 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista.

15(130)

5.2 Apellandile jääb arusaamatuks Harju Maakohtu väide, et süüdistatav Sergei Džavakjan end talle inkrimineeritud kuriteos KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi ei tunnistanud. Ainuke, mida Sergei Džavakjan ei võta omaks, on seotud nn. kuritegeliku ühendusega. Sergei Džavakjan ei tunnista ning ei võta omaks seda, et tehingud sõiduautodega olid toimunud kuritegeliku ühenduse huvides ja raames. 5.2.1 Sergei Džavakjan on määratlemata kodakondsusega isik. Karistusseadustiku loogika kohaselt reguleeritakse selle õigusaktiga Eestis toimepandud kuritegude karistamist. Erandina sätestab KarS § 7 lg 1 p 1, et ka välismaal toimepandud kuriteole laieneb Eesti kriminaalõigus juhul, kui teo toimepanija on Eesti kodanik või välismaalane, kes on Eestis kinnipeetud ja keda ei anta välja. Vaidlust ei ole selle üle, et kuriteod, mis olid kvalifitseeritud KarS § 389-1 lg 1 järgi olid toime pandud Lätis ja Leedus. Sergei Džavakjan ei ole Eesti Vabariigi kodanik ja tegemist on määratlemata kodakondsusega isikuga, ehk siis välismaalasega. Järelikult, vastavalt KarS § 7 lg 1 p 2, ei ole Eesti Vabariigi kohus pädev Sergei Dzavakjanile süüdistusaktis etteheidetud, kuid välismaal toimepandud õigusrikkumiste eest, karistust määrata. Seega isegi kui on on täidetud KarS § 389-1 lg 1 materiaalsed eeldused, siis välistab formaalselt vastutuse KarS § 7 lg 1 p 2 sätestatu, mistõttu tuleb Sergei Džavakjani KarS § 389-1 lg 1 järgi õigeks mõista. 5.3 Apellant märgib, et tuleb tuvastada, kas Sergei Džavakjanile esitatud süüdistus KarS § 256 lg 1 järgi vastab Riigikohtu lahendis nr 1-16-6452 mainitud kriteeriumitele või mitte. Harju Maakohtu järeldused ei ole tõendamist leidnud (on olemas sündmuste verisoon, kuid puuduvad selle versiooni kinnitavad tõendid). Apellant rõhutab siinjuures, et isegi nende süüdistatavate ütlustest, kelle suhtes tegi kohus otsuse kokkuleppemenetluse raames, ei saa teha järelduse selle kohta, et tegemist oli kuritegeliku ühendusega, mis vastab Riigikohtu poolt määratud kriteeriumitele. 5.3.1 Tunnistajate ütlustest kui tõenditest peab alati arvesse võtma, kes on ütluste allikas. BB, kelle ütlustele viitab Harju Maakohus oma otsuses ja kelle ütluste alusel tegi süüdistaja ja ka Harju Maakohus oma järeldusi kuritegeliku ühenduse juhtimise ja struktuuri osas. BB on varem karistatud erinevate kuritegude eest, sh narkokuritegude eest, ise tarbis narkootikume ja käesolevas menetluses sõlmis prokuratuuriga kokkulepe väga soodsatel tingimustel. On ilmselge, et sellise isiku ütlused ei saa usaldusväärseteks pidada, sest antud juhul julgen väita, et BB näol on tegemist isikuga, kes oli huvitatud konkreetse tulemuse saavutamises ning on loogiline, et selle tulemuse saavutamiseks pidi ta andma vastavaid ütlusi. Analoogne olukord on ka SS, kelle ütlustele tugines prokurör ja viitab Harju Maakohus oma otsuses. Isegi kui SS on toime pannud koos Sergei Džavakjaniga kuriteo, mis on kvalifitseeritud KarS § 3891 lg 1 järgi, siis see ei tähenda veel, et selline kuritegu oli toime pandud kuritegeliku ühenduse raames ja/või selle huvides. 5.3.2 Süüdistusaktist ning kohtuotsusest ei selgu kes, millal ja millised konkreetsed volitused määras Sergei Džavakjanile. Ei ole esitatud ka vastavaid ja veenvaid tõendeid selles osas. Ei selgu kes, millal ja millised konkreetsed otsustusõigused delegeeriti Sergei Džavakjanile. Ei ole esitatud ka veenvaid tõendeid, mille alusel saaks iga mõistlik inimene teha järelduse, et Sergei Džavakjan otsustas ja kontrollis kuritegeliku ühenduse poolt kuritegude toimepanemise, kuritegude toimepanemisest saadud varalise kasu jaotamise, kuritegeliku ühenduse rahastamise ning kuritegelikku ühendusse uute liikmete värbamise üle. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas jõudis kohus järeldusele ja milliste tõendite alusel, et GG ja SS olid värvatud just nimelt kuritegeliku ühenduse liikmeks. Tunnistajate ütlused selle kohta kes on kellele „parem käsi“ on oletus. Tegemist ei ole antud juhul usaldusväärse ja asjakohase

16(130)

tõendiga, kuna antud juhul annavad tunnistajad oma subjektiivse hinnangu. Tunnistajad ei ole ju eksperdid kuritegelike ühenduste valdkonnas. Seega tunnistajate oletused ei saa olla tõendiks. 5.3.3 Kohtumenetluse käigus uuritud tõenditest ei nähtu, et Haron Dikajevi palved (mida prokurör ja HMK korraldustena nimetab) oleksid seotud just nimelt kuritegeliku ühenduse tegevusega. Harju Maakohus pidanuks viitama konkreetsetele tõenditele, et selle struktuur võimaldas ühenduse liikmetel (sh juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Praeguses asjas oli kogu ühenduse tegevus seotud Haron Dikajevi ja/või Serge Džavakjani isikuga (nii selgub süüdistusaktist ja HMK kohtuotsusest) ja kohus pole esile toonud, kas ja kuidas oleks see ilma Haron Dikajevi ja/või Serge Džavakjani jätkunud. Ei ole esitatud ühtegi veenvat tõendit selle kohta, et neid ruume üüriti ja spordiklubi oli asutatud kuritegeliku ühenduse tegevuse raames ja/või kuritegeliku ühenduse eesmärkidel. 5.3.4 UU oli n-ö karistatud oma töökohustuste mittetäitmise eest ja need töökohustused ei olnud seotud kuritegeliku ühendusega, nagu püüab Harju Maakohus näidata. Muidugi vägivalla kasutamine karistamiseks ei ole eriti seaduslik, kuid siin püüab Harju Maakohus näidata millised ranged reeglid oli nn. kuritegelikus ühenduses, et kasutati isegi füüsilist jõudu karistamiseks. Tegelikult oli U karistatud oma töökohustuste mittetäitmise eest ning analoogne olukord on seotud BB ja QQ nn karistamisega. 5.3.5 Sergei Džavakjan andis teistele korraldusi, kuid need korraldused ei olnud kunagi seotud kuritegeliku ühenduse juhtimise või sinna liikmete värbamisega. Kaitsja möönab, et need korraldused võiksid olla seotud konkreetsete kuritegude toimepanemisega, aga siis selle eest peabki vastutavaid isikuid karistama. Mitte mingil juhul ei saa need korraldusi seostada kuritegeliku ühenduse loomise, juhtimise või sinna liikmete värbamisega. Võttes arvesse nimetatud Riigikohtu seisukohta ning lähtudes süütuse presumptsioonist, mis tuleneb KrMS § 7 lg-st 3 tuleb Sergei Džavakjani KarS § 256 lg 1 järgi õigeks mõista 5.4 Kui kohus ei nõustu kaitsjaga, et Sergei Džavakjani tuleb KarS § 256 lg 1 järgi õigeks mõista, siis karistuse määramisel palun muu hulgas arvestada kohtupraktikat. Asjas nr 1-0711600 määrati karistusena KarS § 256 lg 1 järgi 7 aastat; nr 1-12-5792 määrati karistusena KarS § 256 lg 1 järgi 6 aastat. Mõlemad asjad arutati ka üldmenetluses kolmes kohtuastmes. Apellant ei näe põhjust, miks käesolevas asjas (isegi kui kohus tuleb järeldusele, et kuriteo koosseis KarS § 256 lg 1 järgi on täidetud) tuleb Sergei Džavakjanile määrata prokuröri poolt küsitud karistust ehk 10 aastat vangistust. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus on ilmselgelt ebaproportsionaalne arvestades ka seda, et faktiliselt olid väidetavalt Sergei Džavakjani poolt toime pandud kuriteod, milles eest on kõige rangem karistus 5 aastat vangistus. Seega tuleb Sergei Džavakjanile mõista kergem karistus. 5.5 Apellant asub seisukohale, et maakohtu ostus kuulub tühistamisele ka laiendatud konfiskeerimise osas. Nii Sergei Džavakjani kui ka tema abikaasa VV poolt on antud selged ja ammendavad seletused vara ja tuluallikate kohta ning ei ole põhjust, miks peaks nende ütlused kahtluse alla seadma. Toodud arvestused Sergei Džavakjani ja VV tulude ja kulude kohta on ebaloogilised ja põhjendamatud. Kohtuotsusest ei selgu kuidas jõudis kohus järeldusele, et perioodil 01.01.2011.a kuni 14.03.2014.a esines Sergei Džavakjanil teadmata allikatest pärit sissetulekuid summas 13 233,13 eurot ning VVl summas 29 574,03 eurot. Sergei Džavakjanil ja VV-l kui leibkonnal esines sellel perioodil teadmata allikatest pärit sissetulekuid summas 42 807,16 eurot. Kuna VV ei ole antud juhul süüdistatava, siis miks peab tema põhjendama ja tõendama oma tuluallikaid.

17(130)

5.5.1 Ka ei kuulu kolmanda isiku VV nimele registreeritud sõiduk BMW 525i (reg.nr ZZZZZZ) KarS § 831 lg 2 p 1 alusel konfiskeerimisele kui kuriteoga saadud vara. Antud juhul ei saa tuginedes KarS § 831 lg 2 p 1 konfiskeerida VV-le nimele registreeritud sõiduk BMW 525i (reg.nr ZZZZZZ) isegi kui Sergei Džavakjan on süüdi kuriteo (KarS § 201 lg 2 p 4) toimepanemises. Kuivõrd antud juhul ei ole täidetud KarS § 831 lg 2 p 1 sätestatud eeldused.

18(130)

ülesanded ära jaotatud ja millist rolli iga liige täitis. Igale süüdistatavale esitatud süüdistuses tuleb ära näidata ka tema ülesanded ja roll kuritegelikus ühenduses. Omamata kuritegelikus ühenduses rolli/ülesannet, ei saa kohus süüdistusakti väliselt teha otsust ka kuritegelikku ühendusse kuulumisest. 6.2.1 Kohtuotsuse leheküljel 169 väidetakse, et Grigori Bagatõi osales Q karistamises. Selline väide ei tugine ühelegi tõendile. Mitte ühegi tõendiga ei ole tuvastatud, et ta kasutanuks Q suhtes vägivalda. KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte. Tõenäoliselt võidi kannatanu suhtes tõepoolest toimepanna kuriteotunnustega tegu ning seda kriminaalasja ka menetleti. Kohtueelses menetluses tulnukski välja selgitada, kas on üldse toimepandud kuritegu, ja kui on, siis kes see isik või isikud olid. Sellele järgnevalt pidanuks kohus otsustama, kas süüdistatavad on süüdi. Kuid selles asjas ei ole Grigori Bagatõid süüdi tunnistatud. Lähtudes süütuse presumptsioonist, ei saa ka väita, et kuigi vastavat kohtuotsust ei ole, siis tegelikult ikkagi ta pani selle kuriteo toime. 6.2.2 Kohtuotsuse leheküljel 185 selgitatakse Grigori Bagatõi vastutust KarS § 255 alusel muuhulgas järgmiselt - Kohtus uuritud tõenditega on leidnud tõendamist, et Grigori Bagatõi täitis olulist rolli kuritegelikule ühendusele varalise kasu saamise eesmärgil ajavahemikul aprill 2012-2013 Leedu Vabariigis ja Läti Vabariigis maksualaste kuritegude, mis Eesti Vabariigis on kvalifitseeritavad KarS § 3891 lg 1 järgi, toimepanemises, kus osales vähemalt 27.09.2012.a-st alates, mil vormistas end kuritegeliku ühenduse huvides Läti Vabariigis omandatud äriühingu SIA P (reg.kood XXXXXXXXXX) juhatuse liikmeks ning osales 07.12.2012 koos Sergei Džavakjani ja Vitali Kaeraga Läti Vabariigis äriühingu SIA P pangakontolt kuritegelikul teel saadud 155 100 euro suuruses summas sularaha Eesti Vabariiki toimetamisel. 6.2.3 Tegemist on ilmse vastuoluga, esmalt väidetakse, et alates aprillist 2012 täitis Grigori Bagatõi olulist rolli kuritegelikule ühendusele varalise kasu saamise eesmärgil Leedus ja Lätis maksualaste kuritegude toimepanemisel. Paar rida hiljem leitakse, et nendes maksukuritegudes osales ta vähemalt alates 27.09.2012. Apellant leiab, et hiljem esitatud väide on korrektne ja tõenditele tuginev. Kohtuotsusest nähtuvalt ei saa tõendipõhiselt Georgi Bagatõid seostada Lätis ja Leedus ajavahemikul aprillist 2012 kuni 27.09.2012 väidetavalt toimepandud pettustega. Kokkuvõtvalt ei ole süüdistusakti sellise sõnastuse ja Grgori Bagatõi faktilise tegevuse alusel, võimalik tõsikindlalt ja lünkadeta tuvastada, et ta kuulunuks kuritegelikku ühendusse. 6.3 Maksukuriteo eest mõistetud 1,5 aastane karistus tegelikult määratlebki Grigori Bogatõi võimaliku süü suuruse. Kuritegelikku ühendusse kuulumise, kui formaalse kuriteo eest määratav karistus ei saa ületada karistust, mis on ettenähtud kuritegude eest, mille toimepanemisele oli kuritegelik ühendus mõeldud. Grigori Bagatõi karistus ei saaks ületada 3 aastat (maksimum KarS § 3891 järgi). Arvestades seda, et Grigori Bagatõi oli kriminaalmenetluse ajal vabaduses, mil ta tõestas, et suudab elada õiguskuulekalt, tal on töökoht ja perekond (2 aastane laps), siis tundub reaalse vabaduskaotusliku karistuse mõistmine ülepingutatuna.

19(130)

tõendeid hindab, hinnangut väljendab ning põhjendab. Asja mahukus ei muuda kohtu põhjendamiskohustuste osas seaduse kohaselt mitte midagi. Dmitri Sidorenkot silmas pidades ei nähtu otsusest tema kaitsja poolt esitatud tõendite kohta, kas need on loetud lubatavaks, on neid otsuse koostamisel arvestatud ning kuidas. 7.1 Kohtumenetluses esines korduvalt olukord, kus mõne tõendi lubatavuse üle tekkis vaidlus, mille kohus lahendas nii, et võttis selle asja juurde, kuid lubas anda hinnangu lubatavusele otsuses. Need lubadused on täitmata, kui kohus tõendeid isegi ei loetle, rääkimata nende hindamisest. Maakohtu otsuses aga puuduvad märgid sellest, et kohus oleks ühtegi Dmitri Sidorenko kaitsja esitatud kaitseväidetest hinnanud. Kohtuotsus ei lükka neid ümber, vaid vaikib. Juba ülaltoodud põhjusel on kohtuotsus väga olulisel määral põhjendamata, kuna tõendite käsitlus otsuses on valikuline, mistõttu on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega. 7.1.1 Jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli põhjendamata jätmine Kohtuotsuse lk 3 on toodud viis rida üldist teksti jälitustoimingute seaduslikkuse osas teostatud kontrolli kohta, mis sisuliselt taandub põhjendusteta esitatud infole, et kõik on seaduslik. Apellant leiab, et kohtu põhjendustes oleks pidanud üksikasjalikumalt välja tooma, milliseid lubasid täpselt kontrolliti, mis oli nende sisu ja kas need vastasid/ei vastanud mh ultima ratio põhimõttele, mistõttu on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega. 7.1.2 Dmitri Sidorenko kaitsja tõstatas juba kaitseaktis küsimuse, et süüdistuses puudub Dmitri Sidorenkole KarS § 255 lg 1 alusel esitatud süüdistuses ajaline piiritlus. Antud on algusaeg (aprill 2013), kuid puudub lõpp. Kaitseaktis taotleti juba süüdistusakti tagastamist prokuratuurile ebaselguse kõrvaldamiseks, mida aga kohus ei teinud. Seetõttu on Dmitri Sidorenkol terve menetluse jooksul puudunud info, kas ja millal on temale etteheidetud kuritegu KarS § 255 lg 1 järgi Lõppenud. Kuna 01.01.2015 muutus KarS § 255 lg 1 sõnastus, olnuks ka seetõttu vajalik süüdistuse lõpu aeg määratleda, et oleks selge, milline seadus kohaldub. Kuna süüdistuse ebaselgus on rikkunud Dmitri Sidorenko kaitseõigust, tuleb asi saata tagasi maakohtule uueks arutamiseks, mh süüdistuse täpsustamiseks selles osas. 7.2 Apellant leiab, et Dmitri Sidorenko süüditunnistamine KarS § 266 lg 2 p 3 (KarS § 266 lg 2 p 4) järgi on alusetu ning ta kuulub selles süüdistuses õigeks mõistmisele. XX puudusid mistahes õigused UUU asuva kinnistu suhtes ning ta on kinnistu omavoliline valdaja algusest peale. XX oli kinnistu valdaja, kuid see valdus ei olnud seaduslik. Samuti temaga seotud isikutel puudus ja puudub mistahes alus UUU kinnistu ja seal asuvate hoonete valdamiseks ja kasutamiseks. XX-le ei ole kunagi antud omaniku poolt kinnistu valdust ega luba seda kasutada, sh teha parendusi või eemaldada kinnistult selle osi. Sellekohaseid ütlusi andis kohtus kinnistu omanik KK. Vastupidist kinnitab üksnes XX enda jutt. 7.2.1 02.08.2010 sõlmitud kavatsuslepingu nr 1 lepingu pooleks ei ole mitte XX, vaid K OÜ. Tegu on kahe erineva isikuga, kelle samastamiseks puudub alus. Kavatsuste lepingus puuduvad mistahes kokkulepped selle kohta, et XX või tema esindatav juriidiline isik võiks kinnistut kasutama ja valdama hakata. XX väited tema valduse seaduslikkust ei kinnita. 7.2.2 XX ei ole esitanud mitte ühtegi dokumenti (nt üleandmisakt), millest nähtuks, et talle oleks kinnistu valdus üle antud või et talle kuuluks või oleks kuulunud selle kasutusõigus. Seda ei tõenda menetluses esitatud ilmselt võltsitud volikiri XX nimele, mis kopeerib oma sisus volikirja, mille alusel jurist DD oli XX esindatud ettevõttega kavatsuste lepingut sõlmides volitatud. Võltsimise vajadus iseenesest viitab selle eesmärki silmas pidades tugevalt

20(130)

õiguse puudumisele. KK antud ütluste kohaselt ei ole ta andnud XX-le luba kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks, vaid XX on seda teinud tema eest salaja ning omavoliliselt. 7.2.3 Kohtus on uuritud kinnistu omaniku KK poolt 23.10.2013 Tanel Mandelkornile väljastatud notariaalset volikirja, volitusega muuhulgas läbirääkimiste pidamiseks kinnistu võõrandamiseks kui ka kinnistu haldamiseks vajalike lepingute (sh valve) sõlmimiseks, muutmiseks või lõpetamiseks. Ainsana on omanik volikirjast selgesõnaliselt välistanud käsutamise (ehk võõrandamine ja asjaõigusega koormamine) õiguse. Kinnistu valdamise ja kasutamise õigust välistatud ei ole. KK kinnitas samuti kohtus, et oli andnud Tanel Mandelkornile volituse muuhulgas kinnistule sisenemiseks ja selle seisukorra hindamiseks. Asjas kogutud tõendite kohaselt hõivas XX kinnistu omavoliliselt ja omaniku teadmata, mis andis KK-le aluse AÕS § 41 lg 3 alusel omaabi teostamiseks. Olles omaniku poolt volitatud, oli sama õigus Tanel Mandelkornil esindajana. Omaabiõigus välistab süüdistatavatele ette heidetava KarS § 266 koosseisu järgse teo õigusvastasuse. Sellise õigusvastasust välistava asjaolu toob välja ka Riigikohtu 12.10.2012 otsus kriminaalasjas 3-1-1-40-12, täpsemalt selle p 11. Seega tegutses Dmitri Sidorenko kindlas teadmises, et toetab oma tegevusega õiguspärast nõuet. 7.2.4 28.10.2013 kell 14.47 toimunud kõnes Sergei Džavakjaniga (jälitustoimingu protokoll nr 8) märgib Dmitri Sidorenko ära, et ütles XX-le, et tuleb Märjamaale reedel (01.11.2013 oli reede). Seega teavitas Dmitri Sidorenko XX oma tulekust ette, mis sissetungimise ja hõivamise plaani seisukohast oleks täiesti ebaloogiline samm, kuna üllatusmomendist loobumine neid tegevusi ei lihtsusta. Etteteatamine oli tehtud pigem eesmärgiga, et XX teaks kohal olla, et viimasega kinnistut puudutavast veelkord suhelda. 7.2.5 Dmitri Sidorenkot süüdistatakse mh UUU hoonesse tungimises akna lõhkumisega, seda koos Tanel Mandelkorniga. Kohtus uuritud tõendid seda etteheidet ei kinnita. Nii ütluste kui muude tõendite alusel ei saa teha järeldust, et selle mehe all peeti silmas Dmitri Sidorenkot. Maakohtu otsuse lk 15 märgib ekslikult, et XX kohtus antud ütlused nimetasid Dmitri Sidorenkot nimeliselt. Samuti ei tähendaks aia taga auto juures seismine kinnistul viibimist. Dmitri Sidorenko ja Sergei Džavakjani telefonisuhtlusest nähtub, et Dmitri Sidorenko jälgib toimuvat eemalt, mitte ei ole kinnistul vahetult sündmustes osalemas. 7.2.6 XX kinnitab kõigi teiste ütlusi, et 01.11.2013 tema eluruumidesse ei sisenetud, mis teeb alusetuks vastava süüdistuses tehtud etteheite. Isegi kui möönda, et UUU hoones võis olla mõni elamiseks kasutatav ruum, ei saa aktsepteerida käsitlust, et see muudab terve kinnistu eluruumiks. Kinnistusraamatu väljavõte näitab kinnistu sihtotstarbeks 100% tootmismaa. Kui süüdistatavad ei tunginud eluruumidesse ega kavatsenud kinnistut hõivata, puudub neile ette heidetud kuriteo koosseis. Süüdistuse jaoks parimal juhul on siis tegu väärteoga, mille eest kriminaalkorras karistada ei ole võimalik. 7.2.7 Maakohus on tuginenud selles süüdistusepisoodis väga oluliselt XX ütlustele ja kirjalike tõenditena dokumentidele, mis peegeldavad samuti just XX enda käsitlust juhtunust. Maakohtu otsuses puudub igasugune kriitiline käsitlus XX kui tõendiallika usaldusväärsusest, mis sest, et menetluses on osundatud XX kriminaalsele taustale mh kelmuste ja võltsimiste toimepanijana, samuti võltsingu esitamisele tõendina XX poolt ka käesolevas kriminaalmenetluses. Maakohtu poolt sellele mistahes tähelepanu mitte osutamine jääb XX tausta ja tõendi allika tähtsust kohtu jaoks arvestades arusaamatuks. 7.3 Apellant leiab, et Dmitri Sidorenko tuleb süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi õigeks mõista.

21(130)

Kuigi Dmitri Sidorenko on viibinud mitmete teiste süüdistatavatega korduvalt koos ja suhelnud ning tegutsenud mõnel juhul samade, mittekuritegelike eesmärkide nimel, ei anna see alust kvalifitseerida tema tegevus KarS § 255 lg 1 järgi. Ühised lõunatamised, sportlik ja muu tegevus, mis ei seondu ühelgi moel kuritegude toimepanemisega ei anna alust rääkida Dmitri Sidorenko tahtlusest kuuluda kuritegelikku ühendusse. Kogutud tõendid ei kinnita samuti Dmitri Sidorenko väidetavat kõrget positsiooni kuritegelikus ühenduses ja nende alusel ei ole võimalik üldse aru saada, mis oli see väidetav panus, mille Dmitri Sidorenko väidetava kuritegeliku ühenduse liikmena andis. 7.3.1 Ainus Dmitri Sidorenkole ette heidetav kuritegu peale kuritegelikku ühendusse kuulumise ongi juba käsitletud süüdistus KarS § 266 lg 2 p 3 (KarS § 266 lg 2 p 4) järgi ning mis on alusetu. Maakohtu otsuse lk 191 järeldus, et Dmitri Sidorenko oli teadlik kuritegeliku ühenduse eesmärkidest ja aitas neile kaasa, ei põhine tõendite analüüsil. Maakohtu otsuse lk 147 märgitakse ekslikult nagu oleks OO andnud ütlusi Haron Dikajevi poolt Dmitri Sidorenko määramise kohta tema kontaktisikuks peale Džavakjani kadumist. OO selliseid ütlusi andnud ei ole. 7.3.2 Dmitri Sidorenko telefonisuhtlusest teiste kuritegeliku ühenduse väidetavate liikmetega (sh Dikajevi ja Džavakjaniga) ei nähtu ühelgi juhul käskivat tooni (alluva ja ülemuse suhteid), resoluutseid korraldusi ühes või teises suunas ega rahulolematust. Üksikud kutsed spordiklubisse, millele Dmitri Sidorenko vastab, ei tähenda võetud kohustust korraldustele alluda. Mõistetamatu on, kuidas Sergei Džavakjan saab olla Dmitri Sidorenko üks ülemustest, kui ette kannab ta ise, mitte väidetav alluv. 7.3.3 Asjaolu, et Haron Dikajev usaldab Dmitri Sidorenkot seoses varasema ühise seadusliku äritegevusega, ei tähenda see seda, et Dmitri Sidorenko on kuritegeliku ühenduse liige kõrgel positsioonil. Maakohtu viide O ütlustele Dmitri Sidorenko tema kontaktiks nimetamisest Dikajevi poolt on ebaõige, kuna O selliseid ütlusi ei andnud. Telefonisuhtlus, st enne aprilli 2013 ja alates aprillist 2013 Dmitri Sidorenko ja teiste süüdistatavate vahel seda, et nad käivad omavahel läbi (ja neil on vastav suhtlusstiil) ja et saalis ühine treenimine ei ole tingimata märk kuritegelikku ühendusse kuulumisest. Mitte kusagilt ei nähtu, et Dmitri Sidorenko oleks just alates 2013. aasta aprillist hakanud teistega suhtes käituma erinevalt, panustama rohkem ühisesse tegevusse vms. Ka detsembris 2013 osalemine tulu jaotamises ei ole kuritegu ega tähenda selline jaotamine seda, et see tegevus oleks olnud ühenduse raamides. 2014 viidatud kõnedest ei nähtu, et Dmitri Sidorenko kuuluks ühendusse. Asjaolu, et Dmitri Sidorenko sai Haron Dikajevilt raha, siis vaatluse põhjal ei ole selge, miks raha anti ning märkida tuleb sedagi, et raha andi Oleinikule, mitte Sidorenkole. 7.3.4 Süüdistuse hinnangul oli spordiklubi „T“ saal Tallinnas Tartu maanteel kuritegeliku ühenduse staap, kuhu pääsesid vaid selle tähtsamad liikmed. Kui Dmitri Sidorenko seal käis, siis olevat ta grupeeringu liige. Asjas kogutud tõendid külastajate nii kitsast ringi ei toeta, samuti selgub, et spordisaali kasutati siiski spordi tegemiseks. Pole võimalik väita, et Dmitri Sidorenko puhul oleks pelgalt spordiklubis „T“ viibimise ja trenni tegemisega tõendatud kuritegeliku ühenduse liikme staatus. 7.3.5 Maakohtu otsuses seostatakse Dmitri Sidorenkot alusetult juhtumitega, kus väidetava kuritegeliku ühenduse liikmeid olla karistatud sisemiste reeglite rikkumise eest. UU väidetava karistamise episoodis on lööjaks peetud Sergei Džavakjani, mitte kedagi teist. Juhtumile eelnenud telefonikõnedest Sergei Džavakjani ja Dmitri Sidorenko vahel ei nähtu, et nad oleksid leppinud kokku osaleda ühiselt UU suhtes vägivalla kasutamises. Dmitri

22(130)

Sidorenko veetis teiste kaassüüdistatavatega sel perioodil koos üksjagu aega ja tema viibimine puhkebaasi P territooriumil (kui ta seal oli) U löömise ajal võis olla juhuslik. Süüdistatav M avaldatud ütlustes Dmitri Sidorenkot sel päeval kohal viibinuna ei märgita ja ainus tõendiallikas on selles osas UU, kelle ütlusi tuleb hinnata KrMS § 15 lg 3 silmas pidades. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei tohi kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Sama küsimus tõusetub BB väidataval löömisel Dmitri Sidorenko poolt. Ilmselgelt ei piisa ka kohtus ütluste andmisest keeldunud BB sõnadest, et lugeda Dmitri Sidorenko tegevus tema löömisel tõendatuks (KrMS § 15 lg 3). Muud tõendid selle kohta aga puuduvad. Neil asjaoludel ei saa rääkida Dmitri Sidorenko panusest väidetava kuritegeliku ühenduse sisereeglite jõustamisel neid rikkunud liikmete suhtes. 7.3.6 Kaassüüdistatavatest valdav osa ei nimeta Dmitri Sidorenkot kuritegeliku ühenduse liikmeks, endaga seotuks või üldse kellekski, kelle tegemistest nad palju teaksid. Asjas on uuritud tõendeid selle kohta, et süüdistatavad suhtlesid omavahel, sh käisid koos söömas. 7.3.7 Maakohus tugineb Dmitri Sidorenko süüdi mõistvas otsuses SS ja BB kohtus avaldatud ütlustele. Nii SS kui BB kui tõendi allikaid hinnates tuleb arvestada, et nad mõlemad olid sündmuste toimumise ajal ilmselgelt sõltuvuses nii alkoholist kui narkootilistest ainetest ega pruukinud juba seetõttu tajuda sündmusi adekvaatselt. Silmas tuleb pidada, et BB andis kohtueelses menetluses korduvalt valeütlusi ja tunnistas seda ka ise. Tekib küsimus, mitu korda peab üks inimene ütlusi andes valetama, et kaotada oma usaldusväärsus tõendi allikana. Samuti peab BB puhul arvestama, et kohtueelses menetluses ütlusi andes ja kohtus neist keeldudes motiveeris teda soov vabaneda vahi alt ning mitte sattuda vanglasse toime pandud kuritegude eest karistust kandma. 7.3.8 Nii BB, SS, UU kui teiste süüdistatavate osas, kes keeldusid kohtus ütlusi andmast tuleb kohaldamisele KrMS § 15 lg 3, kuna neid ei olnud ei süüdistatavatel ega nende kaitsjatel võimalik kohtus küsitleda. Nende isikute kohtueelses menetluses antud ütlustest ei piisa, et Dmitri Sidorenko süü kuritegelikku ühendusse kuulumises tõendatuks lugeda. Seega ei ole tõendatud ei Dmitri Sidorenko positsioon väidetavas kuritegelikus ühenduses ega BB ja UU karistamised, millega Dmiri Sidorenkot seostatakse. 7.4 Apellant asub seisukohale, et isegi, kui Dmitri Sidorenko oleks süüdistusaktis ette heidetavad kuriteod toime pannud, ei vasta mõistetud karistus Dmitri Sidorenko süüle. Dmitri Sidorenko kohta kogutud tõendid ei näita kohtu väidetud keskset rolli kuritegeliku ühenduse püsimisel. Dmitri Sidorenko esineb tõendusmaterjalis episoodiliselt, nähtava seoseta süüdistuses käsitletud kuritegudega ja väga madala aktiivsusega. 7.4.1 Apellant on seisukohal, et ka süüdi mõistmise korral pidanuks Dmitri Sidorenkole mõistetud karistus olema miinimumilähedane ja mõistetud tingimisi. Dmitri Sidorenkol puudub karistatus ja viimane arhiveeritud kriminaalkaristus jääb aastakümnete tagusesse aega ning teda isikut iseloomustavaid andmeid maakohus karistuse mõistmisel üldse ei arvestatud, ehkki pidanuks. Maakohtu otsuses märgitakse ekslikult, et Dmiri Sidorenko ei tööta. Kaitsja esitas 07.11.2018 istungil töölepingu koopia tõendina, mistõttu Dmitri Sidorenko töötab ametlikult. 7.5 Apellant leiab, et kuivõrd Dmitri Sidorenko tuleb õigeks mõista, tuleb kõik menetluskulud jätta riigi kanda. Kuid ka süüdimõistva otsuse korral ei saa maakohtu otsusega menetluskulude osas nõustuda.

23(130)

Maakohtu otsuses on märgitud ebaõigesti jätta tunnistajatele makstud hüvitis süüdimõistetute kanda solidaarselt. Ilmselt on kohus isegi olnud otsustuses kõhklev, kuna kohtuotsuse lk-l 225 on kulud jaotatud süüdistavate vahel võrdsetes osades (igaühele 114,36 €). Kohtuotsus on seega selles osas vastuoluline. Tunnistajate kulude jaotamisel ei ole arvestatud, millise süüdistusepisoodiga seoses need tunnistajad menetluses osalesid. Puudub mõistlik põhjus, miks peaks Dmitri Sidorenko kandma nende tunnistajate kulusid, kes on kutsutud menetlusse vaid teistele süüdistatavatele, mitte Dmitri Sidorenkole esitatud süüdistuse tõendamiseks. Dmitri Sidorenkosse ei puutu kuidagi tunnistaja Z3, kes kohtusse ei ilmunud ja kelle osas avaldati kohtueelses menetluses õigusabitaotluse alusel toimunud ülekuulamise protokoll (vt 08.03.2018 kohtuistungi protokoll). On ebaselge, miks kohus on hüvitanud tunnistajale kulusid, kui ta ütlusi kohtusse andma ei ilmunud. Ülekuulamise protokolli kohaselt toimus see Vilniuses Leedus, kus isik ka ise elab, seega sellises mahus (347 €) kulusid ja kahju ei saanud tekkida. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, mis selgitaks, miks on kulud jäetud süüdistavate kanda solidaarselt, miks ei ole arvestatud esitatud süüdistuste erinevusi jms. Kohtuotsus on selles osas motiveerimata. 7.5.1 Kohtuotsusega mõisteti Dmitri Sidorenkolt riigi tuludesse välja 22 224 € osutatud riigiõigusabi eest, 1350 € sundraha ning solidaarselt teiste süüdistatavatega 914,94 € tunnistajatele makstud hüvitisena. Lisaks mõisteti Dmitri Sidorenkolt välja tsiviilhagi summas 476 € ja konfiskeerimise asendamise korras välja 6611,24 €. Need moodustavad kokku väga suure summa. Vaatamata kaitsja kohtukõnes esitatud taotlusele ei jätnud kohus menetluskulusid KrMS § 180 lg 3 alusel osaliselt riigi kanda ega määranud neid isegi tasumisele ositi. Apellant on seisukohal, et tulenevalt Dmitri Sidorenko kohtuotsuse järgsete rahaliste kohustuste suurusest ja Dmitri Sidorenko majanduslikest võimalustest tuleks minimaalselt anda Dmitri Sidorenkole võimalus tasuda menetluskulusid ositi, mitte korraga. Dmitri Sidorenkol ilmselt puuduvad võimalused summa koheseks tasumiseks, seda enam, et talle mõistetud vangistuse kandma asumisel vanglas on tulu teenimise väljavaated napid. Apellant leiab jätkuvalt, et vähemalt osa Dmitri Sidorenko menetluskuludest tulnuks jätta KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda, kuna need on üle jõu käivad. Peab silmas pidama, et Dmitri Sidorenko on pidanud osalema menetluses koos kaitsjaga asjas, kus valdav osa uuritavast (süüdistusepisoodid kelmustes) talle esitatud süüdistust ei puuduta. 7.6 Kuivõrd apellant leiab, et Dmitri Sidorenko tuleb süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi õigeks mõista, puudub KarS § 832 kohaldamiseks ja konfiskeerimise asendamiseks alus. Ka süüdimõistva otsuse tegemisel ei ole konfiskeerimise asendamiseks raha välja mõistmiseks Dmitri Sidorenkolt alust. Esmalt on Dmitri Sidorenko nn illegaalne sissetulek konstrueeritud elatusmiinimumi baasil. Võrreldes ka teiste süüdistatavatega on Dmitri Sidorenko tulud olematud. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et Dmitri Sidorenko tegelik elatustase oleks märkimisväärselt kõrge. Vastupidi, asjas on tuvastatud materiaalsed raskused, mis Dmitri Sidorenkol süüdistuse perioodil olid, sh pidi ta oma sõiduauto võõrandama O-le. Dmitri Sidorenko kodus toimus läbiotsimine ja selle protokoll on esitatud asjas tõendina. Ilmselt ei leitud sealt midagi vähegi väärtuslikku, sest midagi konfiskeerimise tagamiseks ära ei võetud ega arestitud. 7.6.1 Asjas puuduvad andmed, et Dmitri Sidorenko oleks kuulunud kuritegelikku ühendusse enne 2013. aasta aprillikuud, mistõttu sissetulek perioodil 01.2011-04.2013 ei saa pärineda kuritegelikku ühendusse kuulumisest ja see tuleks arvestamata jätta. Miks on valitud välja periood alates 01.2011, mitte mõnest varasemast või hilisemast ajast jääb nii maakohtu otsusest, kui 16.10.2015 vaatlusprotokollist arusaamatuks.

24(130)

Rohkem kui kahekümne aasta jooksul ei ole Dmitri Sidorenko pannud toime kuritegusid, mistõttu ei saa teda pidada kuritegeliku eluviisiga inimeseks ja eeldada tulu saamist just kuritegudest. Küll on maakohtu otsuses ja 16.10.2015 vaatlusprotokollis andmeid, et Dmitri Sidorenko on tegelenud ettevõtlusega. Maakohtu otsuse lk 180 märgib tema kunagist osalust ja juhatuse liikmelisust OÜ-s P, 16.10.2015 vaatlusprotokolli lk 2-3 märgib ära osalused äriühingutes G MS OÜ ja OÜ I (sh aastal 2011). Seega on 2013. aasta aprillile eelnenud ajal Dmitri Sidorenko tegelenud seadusliku ettevõtlusega (süüdistusse need ühingud vähimalgi määral ei puutu) ja sellega seoses saab eeldada ka sissetuleku teenimist. 16.10.2015 vaatlusprotokoll ei arvesta, et Dmitri Sidorenko ei elanud huvipakkuval perioodil üksinda, vaid abikaasa ja täiskasvanud lapsega, kes mõlemad said seaduslikku tulu. 7.7 Maakohus on rahuldanud XX esitatud tsiviilhagi Dmitri Sidorenko suhtes summas 476 €. Apellant leiab, et kuna Dmitri Sidorenko tuleb õigeks mõista, tuleb XX tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Ka süüdimõistva otsuse tegemisel puudub alus hagi rahuldamiseks. Kohtuotsuses, millega hagi rahuldati, puuduvad põhjendused tehtud otsustusele. Ei selgu isegi, mis asjaoludele tuginedes hagi esitati ja millega on hagi kohtu arvates tõendatud. Tsiviilhagi rahuldamine on täielikult põhjendamata, kui mitte arvestada üldisi viiteid kahju hüvitamise sätetele. 7.7.1 Apellant osundab, et XX on esitanud kahjunõude seoses kahe sündmusega 01.11.2013 sissetungimisega seoses 150 € ja 04.11.2013 sissetungimisega seoses 326 €. Dmitri Sidorenkole ega kellelegi teisele ei ole esitatud süüdistust väidetavas 04.11.2013 sissetungimises. Puuduvad tõendid, et 04.11.2013 oleks toimunud üldse sissetungimine ja kui, siis et Dmitri Sidorenkol oleks olnud sellega mistahes seost. Seega langeb ära alus mõista kriminaalmenetluses välja kahju sündmusega seoses, mida kriminaalasjas ei käsitleta. Kohtu poolt 326 € välja mõistmine 04.11.2013 sündmusega seoses on juba ainuüksi seetõttu alusetu (KrMS § 381 lg 1 p 1 tingimused ei ole täidetud). 7.7.2 01.11.2013 sündmuse osas tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna XX-le ei ole kahju tekkinud ja ta ei ole seda tõendanud. Kinnistu asukohaga UUU ei kuulu XX-le ja viimasel ei ole mistahes õigust seda kasutada. Kui kinnistul lõhuti, kannatas kahju kinnistu omanik, mitte selle ebaseaduslik valdaja. XX-l puudub õiguslik kohustus talle mitte kuuluval kinnistul teha parandustöid. Kui ta siiski otsustab teha kulutusi, ei ole neid kohustatud hüvitama Dmitri Sidorenko. Maakohtu järeldus (otsuse lk 220), et tegu oli XX omandi rikkumisega on vastuolus asjas kogutud tõenditega. 7.7.3 XX väidetud kahju on paljasõnaline ja tõendamata. XX on talle väidetavalt 01.11.2013 tekitatud kahju tõendanud 30.09.2013 (st varasema kuupäevaga) arvega nr 100800, mille on väljastanud H OÜ. Tuleb tähel panna, et arve saajaks ei ole mitte XX, vaid L OÜ. Seega see arve ei tõenda XX-le tekkinud kulu (kahju), kuna asjad on (eeldades, et tegu ei ole järjekordse võltsinguga) omandanud L OÜ, mitte XX. L OÜ ei ole tsiviilhagi esitanud ja XX seda äriühingut ei esinda. Sisuliselt püüab XX kohtu abil omastada teise isiku - L OÜ – nõuet. Tähtsusetu ei ole ka see, et esitatud arvelt ei nähtu, et soetatud kaupu/teenuseid oleks üleüldse kasutatud kinnistul UUU. XX väidetav kahju ka tõendamata.

25(130)

seda, et väidetav ühendus oli loodud ja püsis väidetavalt üksnes Haron Dikajevi isiklikul autoriteedil, kes kohtu põhjenduste kohaselt juhendas isiklikult ühenduse liikmeid, kes olid temale allutatud. 8.1 Absoluutselt puuduvad tõendid organisatsioonidelikti, s.o. selle suhtes, et süüdistatavad oleksid moodustanud mingi ühtse organisatsiooni ühise kuritegeliku eesmärgi nimel, mida ellu viia. Puuduvad tõendid selle kohta, et väidetav kuritegeliku ühenduse liider Haron Dikajev oleks suunanud käesoleva kohtuasja süüdistavaid, sealhulgas Tanel Mandelkorni kasutatud autode vahendamisele käibemaksupettuste teostamise eesmärgil või teist osa süüdistatavaid kelmuste toimepanemisele. Vastupidiselt, süüdistuses loetletud nn. „käibemaksupettuste“ episoodide teostamise initsiaatoriks, nn. „skeemi“ väljamõtlejaks ja faktiliseks juhtijaks praktiliselt kõigis süüdistuse episoodides oli SS, kes on seda ka ise eeluurimisel omaks võtnud. Asjaolu, et Tanel Mandelkorn, Sergei Džvakjan, Jevgeni Podolinski, Vitali Kaer ja teised isikud sellega omaenese initsiatiivil ühinesid, ei tõenda mitte mingil moel, et nad tegid seda üksnes kuritegeliku ühenduse liikmetena, ühenduse liikmeks mitteolemisel aga oleksid jätnud selle tegemata. 8.1.1 Väidetavad episoodid kuritegeliku ühenduse liikmete U ja Q karistamise kohta ühenduse kirjutamata reeglitele mitteallumise tõttu, mida kohus toob esile kuritegeliku ühenduse liikmete allutamisena ühenduse tahtele, on eelkõige sisuliselt tõendamata. Kohtuotsuses tõenditena viidatud Q ja teiste süüdistatavate pealtkuulatud kõnedest, aga ka QQ eeluurimisel antud ütlustest nähtub selgesti, et kehavigastusi tekitasid QQ-le mitte käesoleva kriminaalasja süüdistatavad, vaid teised isikud ning need tekitati talle üldse mitte allumatuse tõttu kuritegeliku ühenduse käskudele, vaid ebaviisaka avaliku sõnakasutuse tõttu tundmatute kolmandate isikute aadressil. 8.1.2 Mis puutub vahendustegevusse LL ja tema võlausaldajate vahel ning teise episoodi, mis on seotud Oleinikuga, siis leiab kaitse, et selline tegevus iseenesest, kui see pole seotud väljapressimisega, mida aga nendes episoodides ühelegi süüdistatavatest ei inkrimineerita, ei saa olla kuritegelikku ühendusse kuulumise suhtes tõendavaks asjaoluks. Puudub tegevuse kuritegevusele suunatus ja kuritegelik eesmärk. Kõik nendes episoodides osalejad, sealhulgas ka LL, kinnitasid oma selgitustes kohtule, et neil puuduvad kaebused või pretensioonid süüdistatavate vastu ning et võlakohustus, mille tasumist süüdistatavate poolt vahendati, oli reaalne ja sissenõutav. 8.1.3 Ruumide üürimine TTT ja nendes ruumides süüdistatavate kokkusaamine ei kujuta endast üldse ebaseaduslikku tegevust või kuritegevusele suunatud tegevust. Ruumid üüriti legaalselt, algselt BB-le kuuluva äriühingu kaudu ja hiljem Tanel Mandelkornile kuuluva äriühingu kaudu, nendes ruumides toimus paljude tunnistajate kirjelduste kohaselt legaalne tegevus – laste ja täisealiste sporditreening. Asjaolu, et tegevus ei olnud kuigi edukas ja E s rendilepingu ülesütlemisega, mida täielikult aktsepteeriti, tõendab järjekordselt üksnes seda, et süüdistatavate tegevus ei olnud nende endi hinnangul ei salajane, ei kuritegelik ega suunatud ühiselu reeglite vastu, vaid vastupidi, oli suunatud ühiselu reeglitest kinnipidamisele. 8.1.4 Puuduvad tõendid selle kohta, et väidetava ühenduse liikmetel oleks olnud kohustus tegutseda üksnes ühenduse huvides ning tasuda mingit osa saadud tuludest nn. „ühiskassasse“. BB sellekohased väited eeluurimisel kujutavad endast esiteks menetluslikult kaitse arvates kohtukõlbmatut tõendit, kuivõrd isik keeldus alusetult kohtus ütlusi andmast ning õiguslikult puudus kohtul seaduslik alus tema ütlustele niivõrd olulise süüteokoosseisu objektiivset

26(130)

külge iseloomustava asjaolu suhtes tugineda. KrMS § 15 lg 3 sätestab, et kohtulahend ei või tugineda üksnes või valdavas osas tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Teiseks on need ütlused oma sisult äärmiselt ebausaldusväärsed, kuivõrd puuduvad mingisugusedki kaudsed kinnitavad tõendid selle kohta, et BB oleks kellelegi süüdistavatest raha üle andnud või et tal oleks üldse olnud majanduslikku võimekust tema ütlustes väidetud hiiglasuuri (sadadesse tuhandetesse ulatuvaid) rahasummasid kellelegi üle anda. 8.2 Apellant leiab, et Tanel Mandelkorn tuleb temale KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsioonikaebuse esitaja leiab, et vaatamata maakohtu poolt hoolikalt tehtud arvutustele, millega maakohus ise hindas väidetavat Läti ja Leedu Vabariigile käibemaksupettustega tekitatud kahju suurust, puuduvad õiguslikud alused lugeda selle kahju tekitamist süüdistavate poolt tõendatuks, aga samuti puuduvad õiguslikud alused Eesti Vabariigis isikute süüdimõistmiseks süütegude eest, mis on toime pandud teise iseseisva riigi territooriumil ja selle riigi õigusruumis. Riigikohus on lahendis 3-1-1-23-15 selgitanud, kuidas tuvastada maksudest kõrvalehoidumise toimepaneku kohta , rõhutades, et MKS § 153-1 ettenähtud süüteo täideviimise koht saab olla üksnes seal, kus isik tegutses või kus ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Maakohus tuvastas, et süüdistavate ja nende kaasosaliste loodud äriühingud tegutsesid üksnes Lätis ja Leedus, millistes riikides maksukorraldusega tegelevad ametiasutused ja ka vastavad nendes riikides süüteomenetluse alustamiseks pädevad ametiasutused ei olnud alustanud süüdistuses viidatud äriühingute suhtes ei väärteo- ega ka süüteomenetlusi, kuid maakohus ei pööra sellele tähelepanu ja asub tegutsema nende pädevate riiklike institutsioonide asemel ja nende eest. 8.2.1 Lähtuvalt teostatud arvutuste tulemusest on kohus järeldanud EV KarS § 389-1 ettenähtud süüteokoosseisu tõendatuse, kuivõrd kohtu enda poolt välja arvutatud ja kõigilt sellistelt tehingutelt arvutatud ja kokku liidetud summa ületab Eesti Vabariigis kehtiva suure kahju määra. Kaitse leiab, et sellega on kohus ise asunud looma tõendit, mis ei saa olla menetlusseadustiku kohaselt lubatav. Kohtu enda poolt tehtud arvutused, pealegi veel mitte Eesti Vabariigis, vaid erinevas suveräänses riigis teostatud tehingutelt tekkiva ja Eestist erineva määraga käibemaksukohustuse suuruse kohta ei saa küll selliseks tõendiks olla. 8.2.2 Maakohtu arvutustes puuduvad üldse viited Lätis ja Leedus kehtivale deklareeritava ja tasutava käibemaksu arvutamise korrale (EV Käibemaksuseaduse § 29), kuigi kohus oleks pidanud ilmtingimata juhinduma just sellisest seaduses sätestatud käibemaksu arvutamise korrast, kui ta võttis enda peale teises riigis kehtiva seaduse alusel käibemaksu deklareerimise ja tasumise kohustuse väljaarvutamise. Maakohus ei ole oma arvutustes näiteks mitte ühelgi korral deklareeritava ja tasutava käibemaksu suuruse arvutamisel tasaarvestanud sisendkäibemaksu tehingutelt, mida needsamad äriühingud tegid, ostes erinevaid kasutatud autosid ja makstes nende eest koos käibemaksuga. 8.2.3 Maakohus on leidnud, et isikuid, kes on juhtinud äriühinguid, millised on teostanud kauba käivet mitte Eestis, vaid väljaspool selle territooriumi ning on nende tehingutega omandanud käibemaksu deklareerimise ja tasumise kohustuse mitte Eestis , vaid Lätis ja Leedus, on võimalik Eesti Vabariigis kehtiva kriminaalseadustiku alusel Eesti Vabariigi kohtu poolt ja Eesti Vabariigi territooriumil selle eest süüdi mõista, ilma et konkreetsed Läti või Leedu volitatud asutused oleksid seda Eesti Vabariigilt taotlenud või Eesti Vabariigi kohtuvõime volitanud nende isikute süüdimõistmiseks.

27(130)

KarS § 6 sätestab, et Eesti Karistusseadus kehtib teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Ilmselge on, et väidetavaid käibemaksupettusi ei pandud toime Eesti territooriumil ja järelikult Eesti Karistusseadus nende suhtes ei kehti ning isikuid ei ole võimalik Lätis ja Leedus toimepandud süütegude eest Eestis ja Eesti karistusseadustiku alusel süüdi mõista. 8.2.4 Ei ole tõendatud, et neid tehinguid oleks teostatud konkreetselt kuritegeliku ühenduse huvides ja selle eesmärkide saavutamiseks. KarS § 9 sätestab, et teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta üksnes siis, kui see on esimese astme kuritegu ja kahjustab Eesti elanikkonna elu ja tervist, eesti riigivõimu teostamist ja kaitsevõimet või keskkonda. KarS § 3891 järgi kvalifitseeritav süütegu ei kujuta endast KarS § 9 tunnustele vastavat tegu ja järelikult selle süüteokoosseisu puhul KarS § 9 kohaldamisele kuuluda ei saa. 8.3 Apellant palub Tanel Mandelkorni KarS § 266 lg 2 p 3 ( KarS § 266 lg 2 p 1 ja 4 ) järgi õigeks mõista. Maakohus on selle Tanel Mandelkornile esitatud süüdistuse osas teinud ebaõiged järeldused, tõlgendades KarS 266 lg1 loetletud süüteo objektiivse külje elemente ebaõigesti, kusjuures kohus kirjeldab tõendeid puudulikult, valikuliselt ja vastuolus nende tegeliku olemusega. 8.3.1 Maakohus on leidnud, et XX poolt UUU kinnistu omavoliline valdamine ei oma karistusõiguslikus mõttes asjaolude hindamisel mingit olulist tähendust, kuivõrd “seaduslikku valdust eeldatatakse.“ Sellise karistusõigusliku kontseptsiooni rakendumisel ei oleks omanikul üldse võimalik oma rikutud valdust omaabi korras taastada. Maakohus on jätnud absoluutselt tähelepanuta kinnistu omaniku KK kohtule esitatud seisukoha, mis oli kooskõlas AÕS § 41 lg 3 ja milles kinnistu omanik kinnitas, et XX oli kinnistu valduse saanud ilma omaniku teadmata, salaja ja omavoliliselt ning et tema omanikuna 23.10.2013.a. Tanel Mandelkornile antud notariaalse volitusega soovis kinnistu seaduslikku valdust taastada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta. 8.3.2 Kohtule oli esitatud kirjaliku dokumendina ka 23.10.2013.a. KK volitus, kuid kohus sellele tähelepanu ei pööra ja on teinud täiesti meelevaldseid järeldusi, nagu oleks sissetungimine kinnistule toimunud lausa kuritegeliku ühenduse huvides, milline väide ei ole absoluutselt kooskõlas asjas tegelikult kindlaks tehtud asjaoludega. Sergei Dzavakjani kui absoluutselt asjatundmatu isiku ebamäärased telefonikõnedes esitatud väited olid kohtulikul uurimisel usaldusväärselt ümber lükatud tunnistaja K ütlustega, kuid kohus on ilma seadusliku aluseta jätnud selles osas tunnistaja K ütlused arvestamata. 8.3.3 Maakohus on täiesti ebaõigesti lugenud tõendatuks, et Tanel Mandelkorni poolt tööstushoonesse sisenemine toimus ukse lahtimurdmise teel. Tanel Mandelkorn on kohtule selgitanud ja KK on seda kohtule kinnitanud, et Tanel Mandelkorn teavitas kinnistu omanikku sellest, et kinnistu omaniku poolt temale hoonesse sisenemiseks antud võtmed ei sobi ja ta sisenes tööstushoonesse pärast omaniku selget korraldust kinnistule siiski igal juhul siseneda. Ta tegi seda lahtise akna kaudu ning hoonesse viiva ukse avas ta seestpoolt, ilma et seda oleks vaja olnud lõhkuda. Seda, et hoone uks ja lukk ei olnud lõhutud, kinnitas kohtulikul arutamisel üle kuulatuna ka XX ise. 8.3.4 Tõendatud on, et kinnistu ja selle oluliseks osaks oleva tööstushoone ainus seaduslik omanik oli ja on käesoleval ajal KK. Järelikult kuulub temale ka õigus käsutada ja vallata kinnistul asuvaid ja kinnistu oluliseks osaks olevaid asju, sealhulgas tööstushoone aknaid ja

28(130)

uksi. Märjamaal, UUU asuv piiratud kinnistu ja hoone ei olnud Tanel Mandelkorni jaoks võõras, kuivõrd tal oli omaniku notariaalne volitus kinnistu valduse tagasivõtmiseks, sissetungimine ei olnud ebaseaduslik, kuivõrd see toimus omaniku tahteavalduse täitmiseks ning kinnistut omavoliliselt vallanud isik – XX – ei omanud mitte mingeid võimuvolitusi keelduda omaniku esindajat kinnistule lubamast. 8.3.5 Pärnu Maakohtu Rapla Kohtumaja otsus 23.12.2019.a. tsiviilasjas nr. 2-13- 8169, millises on tsiviilõiguslikult tõenditele tuginevalt tuvastatud, et XX, aga ka tema poolt juhitud äriühing – nüüdseks registrist kustutaud K OÜ - oli KK-le kuuluva kinnistu omavoliliseks valdajaks. Kaitse leiab, et selle lahendi järeldustega tutvumine ja nende arvestamine on vajalikud käesolevas episoodis õige ja õiglase kohtulahendi tegemiseks. 8.4 Apellant palub Tanel Mandlekorni KarS § 201 lg 2 p 4 ja 344 lg 1 järgi õigeks mõista. Kaitsja leiab, et selles episoodis on maakohus ilma seadusliku aluseta ainsa tõendi allikana vastuolus KrMS § 15 lg 3 tuginenud samas asjas süüdimõistetud isiku BB eeluurimisel antud ütlustele, mis ei ole lubatav. Kaitsja leiab, et BB eeluurimisel antud ütlused tulnuks täies ulatuses tõendite hulgast välja jätta kui ebausaldusväärsed ja tõendamata. 8.4.1 Sõiduato BMW ei kuulunud mitte isiklikult BB-le, vaid tema poolt juhitavale äriühingule. Järelikult isikuks, kes võinuks üldse esitada omandiõiguslikke pretensioone ja nõuda sõiduauto selle kasutaja VV nimele ümberregistreerimise käsitlemist karistusõigusliku süüteona, ei olnud mitte BB ise füüsilise isikuna, vaid eraldiseisev juriidiline isik – OÜ P. See isik ei olnud aga kriminaalasja mitte ühelgi moel kaasatud. 8.4.2 Sõiduauto tegelik valdus oli selle omandamisest alates sama BB teadmisel ja nõusolekul üle antud VV-le ning oli kokku lepitud temale omandi üleandmises. BB OÜ P juhatuse liikmena pidi olema teadlik vähemalt alates tehingu tegemise aasta eest majandusaasta aruande koostamise ajast järgmise majandusaasta alguses, et äriühingule kuuluv vara on läinud teise isiku omandisse. Mitte mingeid nõudeid tehingust möödunud kahe aasta vältel BB mitte kellelegi ei esitanud. Järelikult oli ta äriühingu juhatuse liikmena tehingu tagantjärgi heaks kiitnud, mistõttu tema väited tehingu teostamisest ilma tema teadmise ja nõusolekuta kujutavad endast paljasõnalist väidet ja tuleb jätta tähelepanuta. 8.4.3 BB allkirja võltsimist sõiduauto müügilepingul on Tanel Mandelkorn eitanud. Ekspertarvamus on antud tõenäolises, mitte kategoorilises vormis. Järelikult esineb põhjendatud kahtlus T. Mandelkorni süüs võltsimise episoodis, millised kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada kohtualuse kasuks. 8.5 Apellant palub kohaldada KrMS § 7 lg 3 ja Tanel Mandelkorn kõrvaldamata kahtluse tõttu õigeks mõista KarS § 121 lg 1 järgi. Kaitsja leiab, et tahtlik vägivallateo toimepanemine Tanel Mandelkorni poolt NN suhtes ei ole küllaldase usaldusväärsusega tõendatud. Tunnistaja EE tegelikult sündmust pealt ei näinud, kinnitas üksnes, et tema hinnangul toimus teisel pool tema poolt pestavat autot rüselus ja sel päeval karke kasutanud NN ja temaga sõnavahetuses olnud mees kukkusid. Ka NN ise kinnitas kohtus ülekuulamisel, et oli sellel päeval tööl karkudega, võis seetõttu libiseda ja nemad koos Tanel Mandelkorniga kukkusid. 8.5.1 NN-l esinenud kehavigastuse: rindkere põrutuse tekkimise tõenäoline viis oli just kahe isiku korraga kukkumine, mistõttu NN-l vigastuste olemasolu ei tõenda seda, et ta need

29(130)

vigastused oleks saanud Tanel Mandekorni tahtliku tegevuse tulemusena, kuivõrd võis need saada ka kukkumise tagajärjel. Kaitsja asub seisukohale, et tuleb kohaldada KrMS § 7 lg 3 ja Tanel Mandelkorn kõrvaldamata kahtluse tõttu selles kuriteos õigeks mõista. 8.6 Kaitsja leiab, et Tanel Mandelkorni õigeksmõistmisel KarS § 255 lg 1 järgi puudub üldse seaduslik alus konfiskeerimise asendamise kohaldamiseks tema suhtes, kuid leiab, et siiski on vajalik peatuda selle summa arvutamise metoodikal, et juhtida kõrgema astme kohtu tähelepanu olulistele vigadele väidetava kuritegeliku tulu arvutamisel kohtu poolt. 8.6.1 Maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata tõendatud asjaolu, et Tanel Mandelkornil oli vahetult enne prokuratuuri poolt tema tulu arvestamise algperioodi - 22.10.2010.a. - olnud suures summas legaalne sissetulek MMM kinnistu müügi näol, millisest müügist laekus Tanel Mandelkornile arvestatav summa – 290 000 eesti krooni, mis eurodes on 18 654,31 eurot. Maakohus on ebaõigesti Tanel Mandelkornilt laiendatud konfiskeerimisele kuuluva tuluna arvestanud tema tüdruksõbra AA väidetavalt sissetulekutega katmata tulu summas 34 345,41 eurot. Selliseks ühiseks tulude ja kulude arvestamiseks puudus maakohtul õiguslik alus. AA ei olnud Tanel Mandekorniga abielus, ta on eitanud ühist majapidamist ja puuduvad tõendid, mis tõendaksid ühise majapidamise olemasolu. Asjaolu, et AA ütluste andmisest kohtus keeldus, ei kujuta endast tõendit nende ühise majapidamise kohta. 8.6.2 Alusetult on jäetud Tanel Mandelkorni legaalse sissetulekuna arvestamata tema poolt 2013.a. saadud SMS laenud kogusummas 19 917,48 eurot. Ülejäänud osas oli Tanel Mandelkorni ema, venna ja venna abikaasa ütlustega tõendatud, et perekond toetas Tanel Mandelkorni perioodiliselt materiaalselt erinevate kulutuste tegemiseks sularaha maksetega, mis moodustasidki tema need sissetulekud, mida maakohus on lugenud kuritegelikuks, kuid mis tegelikult seda ei olnud. 8.6.3 Kaitsja leiab, et tõendatud on vähemalt legaalne sissetulek kinnistu müügist laekunud raha näol summas 18654,31 eurot ja laenuna saadud raha 19 917, 48 eurot tulnuks legaalsete tuludena arvesse võtta, arvestusest maha võtta aga AA väidetavalt tõendamata tulu summas 34 354,41, jättes selle summa väidetava ebaseadusliku tulu arvestusest välja . 8.7 Kaitsja peab vajalikuks märkida, et kui kohus ei nõustu kaitse väidetega kogu ulatuses ja peaks leidma, et mingis osas on süüdistus tõendamist leidnud, siis kuulub Tanel Mandelkornile mõistetav karistus vastavalt vähendamisele. Kaitsja peab vajalikuks juhtida ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et üldiselt on kohtute karistuspraktika käesoleval ajal ebakohaselt ja põhjendamatult oluliselt (isegi kordades) erinev isiku süüditunnistamisel kokkuleppemenetluses ja üldmenetluses. 8.7.1 Tanel Mandelkorn soovib Tallinna Ringkonnakohtule avaldada, et enne süüasja läbivaatamist üldmenetluses toimusid korduvad läbirääkimised prokuröriga, et saavutada kokkulepet kriminaalasja kohtusse saatmiseks kokkuleppemenetluses ja siis kinnitas prokurör talle, et süüdistuses temale inkrimineeritud süütegude eest mõistetava karistuse määraks kõigi süütegude eest kokku on 5 aastat. Üldmenetluses oli aga prokurör karistusettepanek tervelt kaks korda suurem. Tanel Mandelkorn leiab, et sama süüdistuse mahu eest mõistetav karistus ei saa olla niivõrd drastiliselt erinev. Tanel Mandelkorni eesmärgiks ja sooviks ei ole kunagi olnud kuritegude toimepanemine. Ta on varem kohtu poolt karistamata isik ning oli võib-olla ülemäära naiivselt veendunud, et tema tegevuses midagi kriminaalset ei ole. Tanel Mandelkorn leiab, et temale Harju

30(130)

Maakohtu 21.08.2019.a. otsusega mõistetud karistus on ebaõiglane.

ebaproportsionaalselt suur ja

31(130)

kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmisega. Kuriteost osavõtjatest peale Vitali Kaera ja Jevgeni Podolinski on kõik vabaduses. Vabaduses olevad isikud ei ole ei Vitali Kara ega Jevgeni Podolinskit pea viia vanglas veedetud aasta jooksul kordagi ei materiaalselt ega moraalselt toetanud ega nendega mingilgi moel ühendust võtnud. Seega ei saa teha järeldust, et tegu pandi toime kuritegeliku ühenduse poolt või selle eesmärkide saavutamiseks. 9.2.1 Kaitsja leiab, et KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu on tõesti toime pandud, kuid mitte Jevgeni Podolinski poolt ja veelgi vähem Jevgeni Podolinski kui kuritegeliku ühenduse liikme poolt. Kohtumenetluse käigus ei leidnud tõendamist, et kelmuste teel saadud kasu oleks arvatud kuritegeliku ühenduse kasuks. Asjaolu, et mõned esemed kingiti tuttavale isikule, ei tähenda veel seda, et tegu oli korda saadetud kuritegeliku ühenduse poolt ja huvides. Kehtiv KarS § 209 ei näe ette karistust kuritegeliku ühenduse poolt korda saadetud tegude eest. Kaitsja leiab, et Jevgeni Podolinski suhtes puudub süüteokoosseisule vastav subjektiivne koosseis. 9.3 Apellant Gennadi Kull leiab, et Jevgeni Podolinski tuleb KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja leiab, et kohtumenetluse jooksul uuritud materjalide põhjal ei ole tõendatud, et UAB A oleks tekitanud käibemaksu maksmata jätmisega kahju kas Leedu või Läti Vabariigile. Otsuses on kirjas, et Jevgeni Podolinskil, tekkis sõidukite müügiga ajavahemikul 18.10.2012.a kuni 18.01.2013.a vähemalt viieteistkümne tehingu deklareerimiskohustus ning nendelt tehingutelt käibemaksu tasumise kohustus 2012.a oktoobris 6 959,50 eurot, 2012.a novembris 214 263,50 leedu litti (62 833,87 eurot) ja 2012.a detsembris 75 771,70 leedu litti (22 220,44 eurot), mille UAB A jättis deklareerimata ja tasumata, tekitades Leedu Vabariigile kahju kokku vähemalt 92 013,81 euro suuruses summas. Arvestuse on teinud prokurör aga mitte Leedu Vabariiigi arvutamiseks õigustatud asutus. Prokurör tõi esile, et saadud vastustest nii Leedust kui ka Lätist, teatati, et deklaratsioone ei ole esitatud ning seetõttu ei ole võimalik arvutusi teha. Millise seaduse alusel on prokuröril õigus arvutada Leedu Vabariigile tekitatud kahju? 9.3.1 UAB müüs auto suurele ettevõttele, kes müüs auto edasi ning küsis riigilt käibemaksu tagasi. Tekib küsimus, millal sai riik kahju kas siis kui UAB A jättis autode müügi deklareerimata või siis kui suur ettevõte küsis riigilt müügist saadud käibemaksu tagasi. Kaitsja on seisukohal, et UAB A deklareerimata jätmisest ei tekkinud ei Leedu ega ka Läti Vabariigile mingit kahju. UAB A tegevusetusest võis tekkida olukord, et ei Leedu ega ka Läti Vabariik ei saanud tulu, kuid UAB dokumentide esitamata jätmisest ei tekkinud mitte mingil juhul nimetatud riikidel kahju. Kahju tekkis sellest, et firmad, kes UAB A-lt autosid ostsid, küsisid riigilt autode müügile lisatud käibemaksu riigilt tagasi. Kui ei oleks tehingu ketis olnud suurettevõtteid, siis olnuks pettus pea võimatu, sest pettuse lõpp tarbija UAB A jaoks oli suur ettevõte. UAB A-l oli samasugune õigus riigilt käibemaks tagasi küsida nagu seda tegi suurettevõte. Süüdistusaktis on kirjas, et käibemaksu peab tasuma lõpptarbija. UAB A ei ole kunagi olnud lõpp tarbijaks. 9.3.2 Eestis kehtiv Käibemaksuseadus sätestab tingimused, millal ja kes peab käibemaksu maksma ja millises suuruses, samuti reguleerib seadus juhud millal võib sisendkäibemaksu maha arvata. Süüdistusaktis ei ole märgitud, millise riigi kas Leedu Vabariigi või Läti Vabariigi käibemaksuseadust rikuti ning puudub ka viide käibemaksuseaduse paragrahvile ja punktile, mida rikuti. Asja materjalide juurde ei ole lisatud ei maksueksperdi arvamust. Riiklik süüdistaja tugineb arvutustes ja maksukohustuse rikkumise põhistamisel enda subjektiivsetele oletustele, mis ei tugine seadustele nii nagu ta esitas väite, et tegu on

32(130)

rahvusvahelise kuriteoga, kuigi ühtegi rahvusvahelist elementi ei nimetanud, millele tema väited tuginevad. Kaitsja väidab, et inkrimineeritava kuriteo puhul ei ole tegemist rahvusvahelise kuriteoga. Ei Läti Vabariik ega ka Leedu Vabariik ei ole esitanud UAB vastu kahjunõuet. UAB A-le, mille juhatuse liige Jevgeni Podolinski oli, ei ole Leedu Vabariik mingeid nõudeid esitanud. 9.3.3 Jevgeni Podolinski ei ole olnud ühegi varifirma juhatuse liige. UAB oli Leedu Vabariigis seaduslikult registreeritud firma, kes tegutses vastavuses Leedus kehtinud seadustele. Eesti Vabariigis ei saa kohut mõista Leedus registreeritud ja Leedus tegutsenud ettevõtte üle. Kuigi Jevgeni Podolinski puhul on tegemist Eesti Vabariigis alalise elamisloa alusel elava isikuga, ei anna see alust mõista isiku üle kohut Leedu Vabariigi maksuseaduse rikkumise süüteos, seda enam, et Leedu Vabariik ei ole UAB A suhtes esitanud mitte mingeid kahjunõudeid. Seega ei saa olla mingeid nõudeid ka Jevgeni Podolinski kui UAB A juhatuse liikme vastu. Süüdistusaktis ei ole kohtuotsuses tooduid seadusi esitatud. Kaitsja leiab, et kohus on väljunud süüdistuse raamidest, millega on rikkunud menetlusõigusnormi ning antud kuriteo puhul kuulub kohaldamisele KrMS § 7 lg 3. 9.3.4 Kohtuistungil on leidnud tõendamist, et Jevgeni Podolinski ei ole kõiki süüksarvatavaid tegusid toime pannud. Sal olid olemas kõik Jevgeni Podolinski isiku andmed, millega ta sai teha tehinguid UAB A nimel. Seda, et Jevgeni Podolinski ei olnud kõikide UAB A poolt tehtud tehingute teostaja on tõendatud ka tunnistajate ütlustega, kes kohtuistungil teatasid, et Podolinskit ei ole kunagi näinus (YY jt.). Kaitsja leiab, et KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemine kuritegeliku ühenduse eesmärkide saavutamiseks läbi selle, et S värbas tema poolt välja töötatud skeemi elluviimiseks isikuid, kes olid omavahel tuttavad ja kes omakorda tutvustasid Sale isikuid, keda S võib oma skeemi elluviimisel kasutada, ei tähenda veel seda, et tegemist oli kuritegeliku ühenduse poolt toime pandud kuriteoga. Kohtuotsuses on kirjas, et kogu tegevust juhtis SS. Kohtumenetluse käigus ei ole tuvastatud, et SS oleks kuritegeliku ühenduse juht või looja. 9.4 Apellant Gennadi Kull asub seisukohale, et Jevgeni Podolinski tuleb KarS § 255 lg 1 järgi temale esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna Jevgeni Podolinski tegutsemine ei vasta KarS § 255 lg 1. Süüdistaja ei ole Jevgeni Podolinski ega ka mitte ühegi teise süüdistatava osas välja toonud, milline oli ühe või teise isiku roll. Jevgeni Podolinski ei ole võtnud osa ei B ega ka QQ karistusaktsioonist. Ei B ega ka QQ ei ole esitanud politseile vastavasisulist avaldust. Kriminaaltoimikus puuduvad ka muud dokumentaalsed tõendid, mis kinnitaksid Jevgeni Podolinski poolt BB või QQ peksmist. Kõne olemasolu üksi ei saa olla tõendiks kehalise väärkohtlemise toime panemise kohta. Kehaline väärkohtlemine eeldab ka kehaliste vigastuste olemasolu, kuid vigastuste olemasolu kohta kohtumaterjalide hulgas tõendeid puuduvad. 9.4.1 Süüdistusest ei selgu, milline oli Jevgeni Podolinski roll nn kuritegelikus ühenduses. Kohtumenetluse käigus ei esitatud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et Haron Dikajev oleks loonud kuritegeliku ühenduse ning Jevgeni Podolinski oleks astunud selle liikmeks. Kohtumenetluse käigus ei tuvastatud Haron Dikajevil nn ühiskassa olemasolu. Kohtumenetluses uuritud dokumentidest lähtuvalt ei tuvastatud, et Jevgeni Podolinski oleks mingigi summa andnud nn kuritegeliku ühenduse ühiskassasse. Asjaolu, et Haron Dikajev nõudis kelleltki auto pesemist või endale järgi tulemist, et tähenda veel seda, et Jevgeni Podolinski oleks olnud kuidagi Haron Dikajeviga seotud. Jevgeni Podolinski tunnistas

33(130)

kohtuistungil, et ta ei tunne Haron Dikajevit isiklikult ja Haron Dikajev tunnistas, et ta ei tunne Jevgeni Podolinskit. 9.4.2 Kuritegeliku ühenduse määratluse kohaselt peaks kohtu all olev kuritegelik ühendus edasi tegutsema, kuid paraku need, kes on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud, toimetavad igaüks omaette ning puuduvad andmed, et vabaduses olevad kuritegeliku ühenduse liikmed oleksid osutanud mingit rahalist abi kinnipeetud isikutele või mingil muul viisil hoolitsenud kas nende perekondade või vara säilivuse eest. Seega ka üks põhilisemaid kuritegeliku ühenduse tunnuseid - püsivus isegi siis, kui mõned liikmed langevad välja ja ühendus jääb juhita, ei pea käesoleval juhul paika. Mitte kedagi ei ole asendatud. See annab tunnistust sellest, et tegelikult nagu eelpool esitatud argumentidest nähtub on süüdistatavate puhul tegemist isikutega, kes tunnevad üksteist, kes lapsepõlvest, kes kunagise ühise karistuse kandmise ajast ning nendevahelised läbikäimised on nii, nagu tuttavatel inimestel ikka. 9.5 Arvestades karistust, mis mõisteti KarS § 255 lg 1 järgi SSle ja mida prokurör nõuab Jevgeni Podolinskile ühe ja sama kuriteo eest, siis on igale isikule arusaadav, et karistuse määrad on väga ebavõrdsed. SS puhul piirdus prokurör kokkuleppemenetluses 4 aastase 10 kuulise tingimisi vabaduskaotusliku karistusega ilma kontrollnõueteta, kuid Jevgeni Podolinski puhul taotles karistuseks 7 aastat reaalset vanglakaristust, vaatamata asjaolule, et Jevgeni Podolinski tegutses SS juhiste järgi ning SS kasutas ilma Jevgeni Podolinski teadmata Jevgeni Podolinski isikuandmeid. 9.6 Kaitsja leiab, et rikutud on Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6. Jevgeni Podolinski suhtes on kohus kestnud ebamõistlikult pika aja jooksul. Kuna süüdistatav Jevgeni Podolinskile ei ole materjale kätte antud, siis sellega seoses ei saanud Jevgeni Podolinski piisavalt aega enda kaitse ettevalmistamiseks. Jevgeni Podolinski on vahistatud, seega ei saa ta kasutada ka tõlgi abi. Käesoleval juhul rikutakse Jevgeni Podolinski õigusi ausale kohtupidamisele. Kohtumenetluse käigus Jevgeni Podolinski ristküsitlusel Kull tegi avalduse lõpetada Podolinski küsitlus KrMS § 288 ja 293 alusel. Esmasküsitleja oli Kull. Kohus jättis taotluse rahuldamata. Prokurör oli oma vooru lõpetanud, Kull samuti, Neiland jätkas ning peale seda hakkas prokurör uuesti küsitlema, mille peale Kull tegigi avalduse seaduserikkumise kohta.

arvestades. Eeltoodut tõendamata ei saa isikut süüdi mõista ja karistada sellise raske kuriteo eest. 10.2 KrMS § 3051 kohaselt peab kohtuotsus peab olema põhjendatud. KarS § 339 lg 1 p-i 7 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks on see kui kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohtulahendi põhjendamiskohustus tuleb ka inimõiguste konventsiooni artiklist 6 tuleva ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest. Inimõiguste kohtu lahendist nr 10485/13 tuleb süüdistatavale õigus saada aru kohtuotsuse põhjendusest, st isikule peab olema arusaadav, milliste tõendite ja faktiliste asjaolude pinnalt andis kohus oma vastused. Kohus pole vähimalgi määral selgitanud, millistele asjaoludele toetudes on kohus lugenud tuvastatuks, et Eduard Oleinik teadis ühenduse süüdistusaktis nimetatud eesmärkidest ning kuidas aitas tema tegevuse nende eesmärkide saavutamisele kaasa. Ka pole kohus põhjendanud, millistele asjaoludele toetub kohtu järeldus, et süüdistatav on teo toime pannud raskeima süüvormiga (tahtlusega). Kohus on näiteks osade süüdistatavate üksikkuritegude puhul selgitanud, millistest asjaoludest tulenevalt luges süüteo subjektiivsete tunnused täidetuks, kuid Eduard Oleniku poolt väidetava kuriteo toimepanemise kohta seda selgitatud ei ole. Kohtuostus on nimetatud osas jäänud täielikult põhjenduseta. 10.2.1 Kohus on asja lahendamisel rikkunud KrMS §-s 61 põhimõtet tõendite igakülgse objektiivse ja täieliku uurimise kohta. Maakohtu kajastatud tõendite analüüs ei toetu tõendite ja asjaolude igakülgse objektiivse ja täieliku uurimise põhimõttel. Tõendeid ja kaitseargumente on hinnatud valikuliselt ja ühekülgselt, mistõttu sellelt pinnalt esitatud kohtu põhjendused ja järeldused ei saa olla veenvad, st maakohus pole tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Ka on kohus rikkunud KrMS §-s 7 olevat süütuse presumptsiooni, mille kohaselt pisimgi kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Euroopa Inimõiguste konventsiooni art 6 p-i 2 kohaselt igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni temasüü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Nimetatud puuduste tõttu ei saa kohtuotsus olla seaduslik. 10.2.2 Kohus on tuvastanud, et Eduard Oleinik täitis Sergei Džavakjani korraldusi ja juhiseid, sh viis läbi ja kandis ette kuritegeliku ühenduse huvides toimunud kohtumiste käigust ja tulemustest. Kohtus pole ühegi tõendi alusel tuvastamist leidnud see, et Sergei Džavakjan andis Eduard Oleinikule ülesandeid või korraldusi. Ka pole ühegi tõendiga leidnud tuvastamist see, et kohtumised, mis toimusid Eduard Oleiniku ja kolmandate isikute vahel toimusid kuritegeliku ühenduse huvides nii nagu kohus seda märkis. Puudub mistahes tõend, mis võimaldaks tõsikindlalt ja kahtlusteta järeldada, et Eduard Oleiniku kohtumised toimusid kuritegeliku ühenduse huvides. Kohus ise luges tuvastatuks, et ühendus tegeles kelmuste ja maksukuritegude toimepanemisega. Eelnevast pole kohtus tuvastamist leidnud, millise konkreetse kuritegeliku ühenduse tegevusega või kuriteo toimepanemisega olid Eduard Oleiniku kohtumised seotud ning kuidas need ühenduse huve ja eesmärke teenisid. Isegi kui eeltoodus esineksid kahtlused süüdistatava kahjuks, ei saa kedagi ainult kahtluste pinnalt süüdi mõista. Nimetatu hälbiks süütuse presumptsiooni põhimõttest. 10.2.3 Kohus on leidnud, et Eduard Oleiniku kuulumist ühendusse tõendab 29.11.2012 HH-le tehtud telefonikõne, kus Eduard Oleinik kirjeldab toimunud kohtumise käiku. Seejuures ei põhjenda kohus nii nagu ka süüdistusakt, kuidas on nimetatud kohtumine olnud seotud ühenduse huvide ja eesmärkidega – kas kohtumisel osales ka teisi n-ö ühenduse liikmeid. Asjaolu, et kohtumisel osales Eduard Oleinik ei tõenda, et kohtumine peeti ühenduse eesmärkidel ja huvides. Ka see, et Eduard Oleinik teistele kohtumise sisust rääkis ei tõenda veel kohtumise seostust ühenduse eesmärkidega. Kohtumisel ei osalenud ükski süüdistusaktis

35(130)

märgitud ühenduse liige. Tuvastatud pole, et keegi ühenduse liikmetest (sh Dzavakjan) andis Edaurd Oleinikule korralduse sellel kokkusaamisel osaleda. Kohtumise põhjust ja sisu teadmata on võimatu teha järeldusi selle seotuse kohta ühenduse eesmärkidega. Isegi, kui on kahtlus, et kohtumine võis toimuda ühenduse huvides, siis ei saa ainuüksi nimetatud kahtluse pinnalt, ilma seda kinnitavate tõenditeta, kedagi süüdi mõista. Nimetu rikuks eespoolviidatud süütuse presumptsiooni ja oleks vastuolus konventsioonis sisalduva õiglase menetluse põhimõttega (vt art 6 p 2). 10.2.4 Kohus selgitab, et Eduard Oleinik pakkus aktiivselt isikutevaheliste äriliste või rahaliste probleemide lahendamist läbi enda ja Haron Dikajevi kuritegeliku ühenduse autoriteedi. Kohtu vastavaid järeldusi lugedes jääb arusaamtuks ja on vastuoluline see, kelle autoriteeti Eduard Oleinik kohtumisel kasutas. Samamoodi nagu ka eespool, pole kohus selgitanud, millest tulenevalt leiab kohus, et kohtumine toimus Haron Dikajevi kuritegeliku ühenduse huvides. Nimetatud kohtumisel ei pandus toime ühtegi kuritegu. Eduar Oleinik ja tunnistajad kohtuistungil selgitanud, millistel eesmärkidel kohtumine toimus ja Eduard Oleiniku rolli selles. Tunnistajad ei tundnud Haron Dikajevit. Ükski tunnistaja ütlus ei viita sellele, et võla tagasisaamiseks pöörduti n-ö Haron Dikajevi kuritegeliku ühenduse poole ja paluti ühendusel probleem lahendada. 10.2.5 Kohus viitab ka Eduard Oleiniku ja JJ vahel ajavahemikus 01.11.2012 kuni 02.11.2012 toimund vestlustele, milles Eduard Oleinik on pakkunud abi probleemide lahendamisel. Eduard Oleinik ning JJ on selgitanud (09.11.2017 istungil antud ütlused), et nad olid armusuhetes ning Eduard Oleinik soovis seetõttu naist aidata. Ka pole kohus selgitanud, kuidas on nimetatud abipakkumine seotud väidetava Haron Dikajevi kuritegeliku ühenduse eesmärkidega. JJ ei tundnud ega teadnud Haron Dikajevit. Kohus on ütlusi hinnanud valikuliselt ja mittetäielikult ning on tunnistaja JJ ütlusi hinnanud vaid osaliselt, jättes kõrvalehe üksikasjalikud kohtumenetluses antud selgitused tehtud kõnede sisu ja Eduard Oleiniku ja tema vaheliste isiklike suhete kohta. 10.2.6 Maakohus leidnud kolm juhtumit, mille alusel on leidnud, et Eduard Oleinik kuulus kuritegelikku ühendusse. Õiguskirjanduses on leitud, et isiku panus ühenduse eesmärkidesse peab olema püsiv. Arvestades seda, et süüdistaavaid isikuid jälitati ja ühendus tegutses süüdistuse kohaselt juba aastast 2011, siis ei saa Eduard Oleiniku eespoolnimetatud kolm episoodi või üksiksündmust olla mingil viisil hinnatav püsiva tegevusena ühenduse eesmärkide toetamisel. 10.3 PS § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Nimetatu kehtib ka isikutele karistuste määramisel. Kohus on kõigi teiste süüdistatavate puhul lugenud kergema karistuse kantuks kergema karistusega. Eduard Oleiniku puhul seda tehtud pole, mistõttu pole Eduard Oleinikut koheldud võrdselt teiste kaassüüdistavatega. Seejuures tuleb arvestada karistuse mõistmisel ka sellega, et Eduard Oleinikut ei süüdistata käesolevas süüasjas ühegi üksikkuriteo toimepanemiseks, kuid teistel on lisaks ühendusse kuulumisele või selle juhtimisele süüks arvatud ka üksikkuritegusid. Isikutele erinevates kohtuasjades määratud karistused peavad olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Eduard Oleinikule mõistetud karistuse puhul pole õiglane see, et karistus on seatud sõltuvusse menetlusliigi valikust. Teadolevalt on teistes sarnase sisuga kohtuasjades isikuid sama süüdistuse eest karistatud oluliselt väiksema karistusega, kuna isikud on valinud üldmenetluse asemel kokkuleppemenetluse. Isiku süü suurus ja süüle vastav karistus ei saa aga sõltuda sellest, millist menetlust isiku suhtes läbi viidi. Nimetatu on mh vastuolus inimõiguste konventsiooni artiklist 6 tuleneva ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega.

36(130)

37(130)

11.1.6 Maakohus on andnud kõnedele meelevaldse hinnangu. Süüdistatavate vestlustest ei saa üheseltmõistetavalt järeldada, millistest toimepandud või kavandatavatest kuritegudest konkreetselt räägiti.Vitali Kaer tunnistab end süüdi üheksas kelmuses II ja PP osalusel ning kohtu poolt osundatud telefonikõnesid on võimalik seostada nende kuritegudega. Samuti ei näita Vitali Kaera aktiivset rolli maakohtu poolt oluliseks peetud asjaolu, et süüdistatav valis välja sobivaid kaupu. Ühegi kelmuse episoodi kohta, mida Vitali Kaer eitab, ei saa seega kohtuotsuses märgitud jälitusprotokollide põhjal teha adekvaatseid järeldusi, kuivõrd need jälitusprotokollid ei seondu konkreetselt nimetatud kuritegudega ja ei ole seega kuigi kaalukateks tõenditeks. 11.1.7 Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, mille kohaselt käesoleval juhul on tegemist kuriteo kaastäideviimisega. Vitali Kaer ei ole andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanust ühise teoplaani realiseerimisse ja tema tegevus peaks olema kvalifitseeritav kaasaaitamisena kuriteole. Vitali Kaer ei esitanud ise ühelegi isikule valeandmeid ega tekitanud vahetult kannatanutele süüdistuses märgitud kahju. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt tutvustas ta UU'ile II ja PP ning sõidutas neid kaubanduskeskustesse, postkontorisse ja tanklasse. 11.1.8 Vitali Kaer käis postkontoris ja kaubanduskeskustes sees üksikutel kordadel ning seega ei saa väita, et ta viibis sündmuskohal. Vitali Kaer ei koostanud, allkirjastanud ega esitanud kordagi dokumente ega lepinguid, samuti ei võtnud ta vastu kaupa ega raha. Seega ei ole tema puhul ühelgi juhul tuvatatav kelmuse koosseisutunnuste realiseerimine. Käesoleval juhul ei saa Vitali Kaera kindlasti käsitada kuritegude organisaatorina. Vajalik teave kelmuste toimepanemiseks oli UU-l, kes ka ise teistega kooskõlastamata pani toime mitu kelmust. Maakohus ei ole seejuures arvestanud, et teopanuste detailne kooskõlastatus ei tarvitse moodustada kaastäideviimist, kui isiku teopanus on kaalult väheoluline ning kujutab endast vastavalt kavandatule üksnes põhiteo toetamist ehk kaasaaitamist. 11.1.9 Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et Vitali Kaerale KarS § 209 järgi esitatud süüdistuse sissejuhatava osa kohaselt kihutasid Vitali Kaer, Jevgeni Podolinski ja UU II ja PP KarS § 209 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele. Kihutamise puhul on nõutav põhjuslikkus - just kihutaja peab tekitama tulevasel täideviijal tahtluse ning seeläbi ka süüteo enda. Käesoleval juhul nähtub Vitali Kaera ja Jevgeni Podolinski ütlustest, et UU tegi ettepaneku leida lepingute sõlmimiseks sobivaid isikuid, mistõttu talle tutvustati II ja PP. II ja PP ütlustest ei nähtu, et valmisolek kelmusi toime panna tekkis neil just Vitali Kaea veenmise mõjul. 11.2 Apellant asub KarS § 3891 lg 1 osas seisukohale, et KarS §-s 6 sätestatu kohaselt kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil ning KarS § 7 sätestab Eesti karistusseaduse isikulise kehtivuse väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, milliseid tingimusi käesolevas asjas ei esine. Käesolevas asjas ei ole võimalik kohaldada KarS § 3891 sätteid seetõttu, et väidetav maksukuritegu ei ole toime pandud Eesti territooriumil ning Eesti karistusseadus ei kehti Lätis Vabariigis või Leedu Vabariigis toimepandud maksukuritegude suhtes. 11.2.1 Süüdistuses kirjeldatud asjaolude kohaselt oli väidetavate maksukuritegude toimepanemise kohaks vastavalt Leedu Vabariik, st. koht, kus väidetavalt tekkis UAB S kohustus maksuandmeid deklareerida, kuid kohustus väidetavalt jäeti täitmata, millega väidetavalt realiseeriti kuriteokoosseis. Kirjeldatud tegevuste suhtes ei ole võimalik kohaldada

38(130)

KarS § 3891 sätteid, st väidetav maksukuritegu ei ole toime pandud Eesti territooriumil ning Eesti karistusseadus ei kehti Leedu Vabariigis toimepandud tegude suhtes. 11.2.2 Süüdistuse kohaselt väidetavad maksukuriteod ei ole toime pandud Eesti Vabariigis ning nende tegude kuriteona kvalifitseerimise esimeseks eelduseks saab olla vastavus mõnele kuriteokoosseisule asukohariigis st Lätis ja Leedus. Süüdistust ei ole esitatud nimetatud riikide vastava karistusõigusliku sätte järgi ega ka seotud väidetavaid tegevusi ühegi asjaomase riigi maksuseaduse sättega. Leedu Vabariigi vastusest Eesti Vabariigi õigusabitaotlusele 21.04.2015 nr 25/10-1-6-7448 nähtub, et Leedu Vabariigis on alus kriminaalvastutuseks alles siis, kui deklaratsiooni ei ole õigeaegselt esitatud ja volitatud asutus on sellest meelde tuletanudvähemalt ühe korra ehk asjaomase riigi maksukuriteo koosseis ei kattu Eesti karistusseadustikus sätestatud maksukuriteo koosseisuga. Seega juba süüdistuse tekstist ei nähtu, et kirjeldatud kujul tegevus oleks karistatav Leedu Vabariigi või Läti Vabariigi karistusseaduse järgi. Õigusabitaotlustest Leedu Vabariigi pädevale asutusele ning Leedu Vabariigi vastustest õigusabitaotlusele ei nähtu kahju ega deklareerimiskohustuse olemasolu. Leedu Vabariigi vastusest Eesti Vabariigi õigusabitaotlusele 13.05.2015 nr 25/101-6-8920 nähtub, et Riikliku maksuameti andmetel UAB S kohta maksukontrolli ei ole teostatud. 11.2.3 Kriminaalasja asjas ei ole mingilgi määral väidetavate varifirmade majandustegevust uuritud ega seda kajastavaid dokumente kohtule esitatud. Prokurör on lihtsustatult arvestanud laekumata jäänud tulu ja kahju, liites kõigi tehingute käibemaksud ning jätnud seejuures tähelepanuta võimalikud kulud, sisendkäibemaksu ning maksu sissenõutavuse tehingu ajal ning tulevikus. Väidetava käibemaksu mittetasumise kohta kogutud andmed puudulikud: käibemaksu arvestuses puudub täpne arvutuskäik, iga sõiduki kohta ei ole eraldi välja toodud, millistelt tehingutelt ja kui palju tulnuks makse tasuda ja deklaratsioone esitada, tehingute loetelus puuduvad andmed osade tehingute kohta, nimetamata on jäänud tehingud, millelt maksu arvestamine ei olnud vajalik. Seega üks käesoleva maksukuriteo objektiivse külje oluline element - suur ulatus - tuvastamata. Tõenditest ei nähtu, et Vitali Kaer oleks osalenud väidetavas sõidukite müügiahelas väidetava kuritegeliku ühenduse huvides ega teinud nimetatud eesmärgil ühtegi toimingut või tehingut ega toetanud seda muul viisil. Seega Vitali Kaerale KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuse objektiivne koosseis ei ole tõendatud. 11.2.4 Tõendamata on Vitali Kaerale inkrimineeritava maksukuriteo subjektiivne koosseis. Teo subjektiivne külg näitab, kas ja mil viisil on teo objektiivsed asjaolud isiku sisemaailmaga seotud ja seega talle ka subjektiivselt omistatavad. Vitali Kaer ei olnud teadlik deklaratsioonide esitamata jätmisest, s.o faktilistest asjaoludest, mis võisid vastata süüteokoosseisule. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, milliste asjaolude ja tõendite põhjal võiks käesoleval juhul järeldada, et Vitali Kaer soovis toime panna maksukuritegu. Seejuures tuleks ka silmas pidada, et Vitali Kaer ja Jevgeni Podolinski tegelesid ka Eestis täiesti seaduslikult sõiduautode ostu-müügiga ning said sellest tulu. Käesoleval juhul ei ole millegagi ümber lükatud süüdistatavate väide, et nad soovisid üksnes ära kasutada n-ö ,,seaduseauku''. Käesoleval juhul on oluline, et Vitali Kaer oli küll vormistatud UAB S juhatuse liikmeks, kuid tema valduses ega e-postis ei olnud mingeid UAB S dokumente. Valdav enamus neist leiti SS juurest. Mitmel dokumendil puudus Vitali Kaera allkiri. Viimaste tehingutega, kus SS ei osalenud, ei olnud Vitali Kaer seotud. 11.2.5 Süüdistatava SS isik annab aluse kahelda tõendi usaldusväärsuses. Süüdistatavad andsid kahtlustatavana ülekuulamisel ütlusi lähtudes enda huvidest ja kaitsepositsioonist.

39(130)

Kahtlustatav ei olnud kohustatud andma tõepäraseid ütlusi ja teda ei hoiatatud teadvalt valeütluste andmisega seoses. Seega tohiks maakohus käesoleval juhul olulises osas tugineda SS kohtueelses menetluses antud ütlustele. Ei saa tähelepanuta ka jätta, et ilmselgelt on SS-l olnud maksukuritegude toimepanemisel kõigist süüdistatavatest aktiivseim, kuid tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu ning kokkuleppemenetluses mõisteti talle tingimisi vangistus. 11.3 KarS 255 lg 1 tuleb apellandil märkida, et Vitali Kaera käitumises puuduvad nii kuriteo objektiivsed kui ka subjektiivsed koosseisu tunnused, mille alusel oleks võimalik asuda seisukohale, et süüdistatav oleks omanud mingit informatsiooni väidetava kuritegeliku ühenduse kohta ning et temal oleks olnud soovinud selles osaleda. Vitali Kaera käitumises ei ole tuvastatud planeeritud pikemaajalist tegevust varalise kasu saamiseks, samuti ei ole tõendeid selle kohta, et Vitali Kaer oli allutatud organisatsiooni tahtele ning on oma tegevusega kaasa aidanud ühenduse eesmärkide saavutamisele. 11.3.1 Kaitsja leiab, et ei ole tuvastatav Riigikohtu selgituste kohane kindel struktuur, rollide jaotus ega allumine organisatsiooni tahtele. Süüdistatavate omavahelisest suhtlusest ei ilmne käsuliine ega hierarhiat, kuid on loomulik, et erinevate isikute suhtlusstiil on erinev ja on mõnel juhul domineerivam kui teistel. Samuti ei ole tuvastatav ühiskassa olemasolu ega kuritegelikust tulust ,,kümnise'' maksmine, tegemist on selles osas kohtu täiesti meelevaldse järeldusega. Erilist tähendust on omistatud UU jt poolt kelmuse toimepanemise tulemusena saadud printeri olemasolule, mis tõesti mõned päevad võis asuda süüdistatavate kasutuses olnud spordiklubis T. Nimetatud printerile erilise kaalu omistamine näitab, et muid kaalukamaid asjaolusid ega tõendeid väidetava kuritegeliku ühenduse vara ja ühiskassa olemasoluga seonduvalt kuigivõrd ei ole. Väidetavalt kuritegeliku ühenduse huvides Eestisse toodava rahasumma osas on süüdistatavad oma selgitused andnud, süüdistatavate väiteid raha päritolu kohta ei ole kummutanud ning raha ei ole konfiskeeritud. 11.3.2 Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, et süüdistatavate tegevus ja suhtlemine olid konspireeritud. Kohtumiseks valiti restoranid ja bowlingusaal, kus enamasti käib palju inimesi ning spordiklubi T oli avatud (sh ajakirjanikele). Salastatud telefoninumbreid ei kasutatud. Arvestades menetlejate erilist huvi just Haron Dikajevi isiku vastu ning intensiivset püüdu saada kaassüüdistatavatelt informatsiooni tema tegevuse kohta, võib järeldada sisuliselt menetlejate veendumust väidetava kuritegeliku ühenduse sõltuvuses just ühest isikust, s.o Haron Dikajevist. Eeltoodu viitab pigem suundumusele tõendada jõugu olemasolu. 11.3.3 Kuritegeliku ühenduse koosseisuga kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui kollektiivseid õigushüvesid, käesolevas kriminaalasjas ei ole aga kohtule esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et Vitali Kaer'a ja teiste kaassüüdistatavate omavahelise suhtlemise eesmärgiks oleks olnud avaliku rahu ja julgeoleku vastane tegevus. Tõendatud ei ole isegi see, et Vitali Kaera jt süüdistatavate sagedaste kohtumiste eesmärgiks oleks olnud süstemaatiline kuritegude toimepanemine ja süstemaatiline individuaalhüvede kahjustamine. Enamik süüdistatavatele inkrimineeritavatest kuri-tegudest on juhuslikku laadi, isikutevahelistest konfliktidest tulenevad teod. Vitali Kaerale inkrimineeritavad kelmused on aset leidnud 1 kuu jooksul. Kõik väidetavad kuriteod, millega süüdistatavaid seostatakse, on teise astme kuriteod.

40(130)

11.3.4 Tõenditest, sh tunnistajate ja süüdistatavate ütlustest ning kohtu poolt osundatud jälitusprotokollidest ei saa mingil juhul järeldada Vitali Kaera osalemist kellegi karistamisel, ta nägi üksnes mõnel korral pealt isikutevahelist erinevatel asjaoludel tekkinud konflikti. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et kuigi maakohus on tuvastanud, et Vitali Kaer täitis Sergei Džavakjani korraldusi ning asus seetõttu kuritegeliku ühenduse hierarhias temast järgmisel positsioonil. ei nähtu tõenditest, eelkõige jälitusprotokollidest peaaegu mingit suhtlust Vitali Kaera ja Sergei Džavakjani vahel. 11.3.5 Kõik tunnistajad väitsid kohtus, et nad olid informeeritud Haron Dikajev'i kuritegeliku ühenduse eksisteerimisest meedias avaldatu põhjal, kusjuures värvikam teave ulatub eelmisse sajandisse. Lubamatu peaks olema kohtu poolt õiguslike järelduste tegemine ajakirjanduslike spekulatsioonide alusel. 11.4 Maakohtu hinnangul puuduvad Vitali Kaera karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud KarS § 57 ja § 58 mõttes. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul Vitali Kaera karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus tema poolt toimepandud kelmuste osas. Käesolevas asjas on tähelepanuväärne, et süüdistatav on andnud põhjalikke ütlusi ning aidanud olulisel määral kaasa menetlusele. Kuigi Vitali Kaer on kaasa aidanud mitmetele ettevõtetele kahju põhjustamisele, on ta toimepandu kohta selgitusi andnud ja on nõus põhjustatud kahju heastama. Vaatamata üle nelja aasta vahi all viibimisele suhtlemispiirangute tingimustes on Vitali Kaer käitunud vanglas seaduskuulekalt ja nähtuvalt Tallinna Vangla 20.11.2018.a tõendist läbinud ka sotsiaalprogrammi. Vitali Kaer ei ole asotsiaalsete eluviisidega isik ning tal ei ole selliseid sõltuvusprobleeme, millega ta ei oleks võimeline toime tulema. 11.4.1 Käesolevas kriminaalasjas tuleb märkida, et süüdistatavaid on äärmiselt ebavõrdselt kohtleldud sõltuvalt nende kokkuleppe-ja koostöövalmidusest. Karistamise aluseks on KarS § 56 kohaselt isiku süü. 11.4.2 Maakohus märkis õigesti, et Vitali Kaer on viibinud vahi all alates 06.04.2015.a, mistõttu tuleb KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse kandmise alguseks eelnimetatud kuupäev. Arvestades KarS § 209 lg-s 2 ettenähtud karistusraame tuleks Vitali Kaerale mõistetav karistus lugeda kantuks, kuivõrd süüdistatav käesolevaks ajaks viibinud vahi all KarS § 209 lg 2 sanktsiooni maksiaalmäära lähedase aja. 11.5 Maakohus põhjendas konfiskeerimist asjaoluga, et tõendamist on leidnud Vitali Kaera kuulumine kuritegelikku ühendusse ja seeläbi tema tegevus kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmisel, mille puhul saab teha järelduse kriminaaltulu saamise kohta ning see on ka kinnitust leidnud. Kuivõrd Vitali Kaera tegevuses puudub KarS § 255 lg 1 koosseis, ei ole maakohtu seisukohad KarS § 832 kohaldamise osas põhjendatud. Ühtlasi on maakohtu poolt märgitud sissetulekute arvestamise aluseks olevad asjaolud on tõendamata ning seejuures on tähelepanuta jäetud Vitali Kaera seaduslikud sissetulekud ning sularahakäive. 11.6 Vitali Kaer tuleks käesolevas asjas süüdistuses KarS § 255 lg 1; 3891 lg 1 järgi mõista õigeks, mistõttu peaks nimetatud kuritegudega seonduvad menetluskulud jätma riigi kanda.

41(130)

Pole arusaadv miks kohus viitab 1.11.2013 telefonikõnele tema ja C vahel, kuna seda salvestust ei ole esitatud ning seega ei ole toimunud midagi kriminaalset. 12.1 Maakohus viitab BB ütlustele, kes oli kuulnud kuskilt tema kohta midagi ja ka internetist lugenud. Seega on maakohus rajanud otsuse kuulujuttudele või oletustele, mis ei ole lubatav. On seisukohale, et prokuratuur ja maakohus oli isiklikult huvitatud tema süüdimõistmisest ning suhtusid temasse eelarvamusega.

42(130)

26707,16 eurot. Jääb arusaamatuks miks kohus ei ole arvestatnud VV kogu vara, vaid kohus arvestas ainult palka perioodil 01.01.2011 kuni 14.03.2014. Kohus jättis arvestamata, et alates juunist 2014 kuni 04.04.2015 viibis ta Venemaal, seega maakohtul ei ole tõendeid, et ta sai kriminaalset tulu. 13.4 Apellant Sergei Džavakjan vaidlustab maakohtu otsust teistele süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegude osas KarS § 226 järgi ning toob ära ka oma seisukoha maakohtu ostuse märgitu ja uuritud tõendite kohta.

43(130)

kahju summade osas erinevad summadest, mis on saadud tehingute tulemuste arvutamisel. Tegemist oli legaalse äriga ning kõik tema poolt tehtud tehingud olid ametlikud ning S kasutas teda tankistina. 14.5 KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi tunnistab süüdi osaliselt 9 episoodis. Ülejäänud episoodides temal puutumus puudub. On nõus hüvitama kahju episoodides, milles tunnistab end süüdi. Maakohtu põhjendused ei ole märkimisväärsed, et lugeda tema süü tõendatuks kõikides episoodides. Puuduvad põhjendused selle kohta, et nemad kõik koos panid toime ühiselt kuriteod. 14.6 Ei nõustu summaga 41408,03 eurot, et see oleks tundmatu päritoluga. Maakohus ei võtnud arvesse, et neil oli koostöö firmaga, kes vahetab rehve. Maakohus ei arvestanud, et sularaha summas 7000 eurot oli saadud auto müügist Touareg WW. Tegeles ka eraisikuna autode ostu- müügiga ja ka sellest sai sissetulekut. Antud asjaolu on tõendatud tunnistaja Ä ütlustega. 14.7 Menetluskulud summas 24504,36 eurot palub jätta süüdimõistmise korral riigi kanda.

44(130)

teadmata, mis tõendeid prokurör esitas ja temale ei võimaldatud nendega tutvuda, mistõttu on rikutud tema õigusi. Esitas uuesti kaitsja taandamistaotluse, kuid maakohus seda ei rahuldanud. Perioodil 16.10.2018 kuni 07.11.2018 ei külastanud kaitsja teda vanglas ega materjalidega ei tutvustanud. 15.3 Rikutud on ristküsitluse reegleid ehk järjekorda, kuna prokuröril oli võimalus viia läbi teisesküsitlus, mida ei näe ette kriminaalmenetluse seadustik. Prokurörile oli seega tagatud võrreldes teistega rohkem võimalusi tunnistajate küsitlemiseks. 18.06.2018 ristküsitlusel oli välja tulnud, et uurija avaldas temale survet, kes külastas teda Tallinna Vanglas ning ülekuulamine toimus kaitsja osavõtuta. Teda survestati andma ütlusi, mis oleks sobilikud ning vastutasuks pakuti karistust tingimuslikult. Maakohus ei võtnud vastu tema poolt esitatud dokumente, mis kinnitavad, et ülekuulamine toimus ilma advokaadita, kuid võttis vastu prokuröri tõendid, millest nähtus, et advokaat oli ülekuulamise juures. Seega on rikutud ausa kohtupidamise põhimõtteid. 15.4 Maakohus on rajanud otsuse tõenditele, mille kohta puudus temal võimalus arvamust avaldada, seega on rikutud KrMS § 3051 lg 2 sätteid. Temal puudus võimalus täiendada kohtulikku uurimist, kuid seda ei võimaldatud ning alustati kohtuvaidlustega. Temalt võeti ära osaleda kohtuvaidlustes ning võeti ära repliigiõigus. Temale ei selgitatud tema õigusi antud protsessi osas. Maakohus ühendas KrMS § 299 ja § 303 toimingud, kuid seda pidanuks tegema eraldi. 15.5 KarS § 209 lg 2 p 1, 3 (karS § 209 lg 2 p 1, 4) järgi kelmuse osas ei ole eraldi välja toodud temale inkrimineeritud episoodid, vaid on kõik pandud kokku. Maakohtu otsuses on lihtsalt loetletud tõendeid, kuid maakohus jätab tähelepanuta tema selgitused telefonikõnede osas. Kuriteod ei ole pandud toime kuritegeliku üheduse huvides, vaid lihtsalt isiklikust soovist. Kelmuse süüdistus on fabritseeritud, kuna tema ei oleks saanud viibida nii Eesti Vabariigis kui ka Leedu või Läti Vabariigis ja ka Poolas. 15.6 KarS § 3891 lg 1 järgi on olemas päringud Läti Vabariigile ja Leedu Vabariigile, ostumüügi lepingud, mis kinnitavad, et tema on olnud Läti Vabariigis ja Leedu Vabariigis, kuid kuna nende dokumentidega ei saanud tutvuda, siis puudub võimalus tõendada, et ei ole pannud toime kuritegusid ja ei saanud seal viibida. Tema raamatupidamise oskused on kesised, siis pöördus abi saamiseks kompetentsete isikute poole ning tulenevalt saadud vastusest, leiab, et maksukuritegu ei ole tõendatud täies mahus. Auto ostu-müügi tegevus oli tehtud läbi pankade ning auto maksumus võibki erineda. Prokuratuur ei esitanud tõendeid, et autod oli esimestest müügist kuni viimaseni samas seisukorras, et hind ei oleks saanud muutuda. Süüdistusaktis on toodud valed summad, mis ei vasta tõele. Pole esitatud tõendeid, et firmad ei oleks makse maksnud või oleks mingeid pretensioone. Telefonikõned tema ja Sa vahel tõendavad, et tema ei olnud kursis maksuspettustest ning tema tegi ausat äri. Telefonikõned kinnitava, et tema kohtuistungil antud ütlused on tõesed. 15.6.1 Maakohus rajas otsuse SS ütlustele, kuid otsus ei saa rajaneda suures osas ütlustle, mida süüdistataval ja kaitsja ei olnud võimalus ristküsitleda. Seega on rikutud KrMS § 15 lg 3 sätteid. Maakohus asub seisukohale, et SS ütlused on tõesed, kuid jätab tähelepanuta, et S on öelnud, et temal ei olnud täielikku ülevaadet ja vaevalt tema midagi arus sai. Seega kinnitavad Sa ütlused, et tema ei saanud millestki aru. Tema ei ole täideviija KarS § 21 lg 1 mõttes. Maakohus jätab tähelepanuta kõik ütlused ja tõendid, mis teda õigustavad või tema ütlusi kinnitavad. Tunnistajate ÖÖ ja ÜÜ ütlustest nähtub tema eesmärk, miks tema oli kohal kui sõitis firma omanikega. Tema oli transpordivahendi juht, mitte kontroll omanike poolt nagu

45(130)

väidab prokuratuur. X2 kinnitas kohtuistungil, et need inimesed ehk Podolinki ja Kaer ei ole tuttavad, ta ei tunne neid. SS ütlused on kantud tahtest vähendada enda süüd. Õigusabi palve vastusest nähtub, et ei ole mingit kohtueelselt uurimist ega otsust, mis on jõustunud. Leedu Vabariigis järgneb vastutus alles siis kui deklaratsioon ei ole esitatud tähtaegselt ning vähemalt üks kord on esitatud meeldetuletus. Mingeid meeldetuletusi firmadele esitatud ei ole. 15.7 KarS § 255 lg 1 järgi ei ole arusaadav süüdistuse positsioon ja maakohtu otsus, et tema osales QQ peksmises ehk karistamises ning selline asjaolu ei ole põhjendatud ega tõendatud. Mingeid reegleid ei ole ja need ei ole ka kellelegi teada. Maakohus on ainult refereerinud mingeid tõendeid ja telefonikõnesid, mis on just kasulikud süüdistajale. Ka ei ole esitatud temale süüdistus KarS § 118 järgi, kuid samas oleks tema justkui osalenud peksmises. Telefonikõned on sobitatud sellesse konteksti, mis sobib süüdistusega, kuid tegelikkuses on kõnedel teine sisu ja mõte. Süüdistusest ei nähtu kuritegeliku ühenduse tunnused ja mingit allumist kellelgi ei olnud. Maakohtu põhjendused on nii pinnapealsed ja oletuslikud. Kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, maakohus ei ole neid kahtlusi kummutanud. Puuduvad tõendid, et tema oleks kuulunud kuritegelikku ühendusse. 15.8 KarS § 420 lg 1 järgi puudus temal võimalus tutvuda ekspertiisiaktiga. Ekspertiis summuti kasutuskõlblikkuse kohta puudub, seega ei saa teha järeldust, et tema süü KarS § 420 lg 1 järgi on tõendatud. 15.9 Palub mitte konfiskeerida kollasest metallist sõrmust, mis oli arestitud maakohtu määrusega kriminaalasjas 1-15-6930. Võimaldada kollasest metallist kett hiljem välja osta. Maakohtuga ei nõustu, mis puudutab n-ö illegaalset sissetulekute suuruse 22064,42 eurot. Temal olid legaalsed sissetulekud autopesulast ja rehvivahetusest, kuid maakohus seda ei arvestanud. Tegeles ka kasutatud autotega, millest sai tulu, kuid ka see on jäetud arvestamata. 15.10 Palub pöörata erilist tähelepanu tema vangistuse tingimustele, on viibinud üksikvangistuses, mistõttu ei saa teha tööd ega õppida.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

46(130)

Täiesti kohatud ja põhjendamatud olid kohtuistungil apellantide Tanel Mällase, Raiko Paasi ja Leelo Viili püüdlused väljaspool apellatsioonide piire kajastada massimeedias esitatud informatsiooni ja arvamusi ning asuda märgitu põhjal seisukohale, et ajakirjandus ja prokuratuur on mõjutanud teatud artiklite ilmumisega enne kohtuistungi toimumist ringkonnakohut. Kohtupraktika kohaselt mingite arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-1-70-97, 3-1-1-74-11). 17.1 Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha kaitsjate ja süüdistatavate poolt viidatud kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele, esitatud süüdistuse puudulikkusele, jälitustoimingute seaduslikkusele ja põhjendatusele, menetlusaja mõistlikkusele ning muudele tõstatatud menetluslikele küsimustele. 17.2 Kaitsjad Risto Käbi, Raiko Paas ja Tanel Mällas on apellatsioonides märkinud, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kaitsjad on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-1414, p-d 699-700). 17.2.1 Kaitsjate Risto Käbi, Raiko Paasi ja Tanel Mällase apellatsioonides osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Apellantide seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine süü küsimuse lahendamisel on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 17.2.2 Apellant Risto Käbi jätab täielikult tähelepanuta maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-22-10 toodud seisukohad, mille kohaselt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetelu ja refereeringute tegemine ei ole kooskõlas KrMS § 312 nõuetega, kuivõrd kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid KrMS §

47(130)

312 p-d 1-3. Nimetatud sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseiks ja põhjendada nende ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Seega ei ole vaja taasesitada otsuse põhiosas kirjalikke tõendite loetelusid, mis on esitatud kohtumenetluse poolte poolt. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, viidatakse konkreetsele tõenditele seostades need konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega ja põhjendada tõendite ebausaldusväärseks lugemist vaid ainult juhul kui tõendit usaldusväärseks ei pea. Kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise vajadus puudub ka seetõttu, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole tõendite refereerimine kohtuotsuses käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. Seega pole käesolevas asjas ühelgi juhul alust rääkida süü küsimuse lahendamisel kohtuotsuse põhjenduste puudumisest ka KrMS § 339 lg 2 tähenduses kui kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest. 17.3 Süüdistatav Vitali Kaer on apellatsioonis viidanud KrMS § 339 lg 1 p 8 sättele, kuid apellatsiooni sisus mingeid põhjendusi esitatud ei ole. Seejuures taotletakse apellatsioonis uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Seega kontrollib kolleegium, kas käesoleval juhul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisega. Kolleegium märgib, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule nt 3-1-146-07, 3-1-1-27-08 ja KrMS § 341 lg 2 sättele, pole KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võimalik ringkonnakohtu poolt sisulise otsuse tegemine. Ringkonnakohus tuvastades KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise peab vastavalt KrMS § 341 lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on süüdistatava taotlus uue otsuse tegemiseks vastuolus apellatsiooniga, milles viidatud KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 31-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Vitali Kaer tuleb süüdi tunnistada KarS § 255 lg 1, § 3891 lg 1, § 209 lg 2 p 1, 3 (KarS § 209 lg 2 p 1, 4) järgi ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Vitali Kaer on temale inkrimineeritud kuritegudes süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant maakohtu järeldustega nõustub või mitte. 17.4 Süüdistatav Haron Dikajev asub seisukohale, et maakohus ja prokuratuur olid isiklikult huvitatud tema süüdimõistmisest ning suhtusid temasse eelarvamusega. Esiteks peab kohtunik KrMS § 49 lg 6 alusel taanduma siis, kui ta kohtuasja lahendama asudes ei pea selles kohtuasjas subjektiivselt võimalikuks mitte igasuguse seadusega ettenähtava kohtulahendi tegemist, vaid eelistab selgelt ühte võimalikku lahendit teistele. Vastavalt Eesti kohtunike eetikakoodeksi p-le 25 peab kohtunik taanduma siis, kui tal on eelarvamus poole suhtes, mis takistab asja objektiivset lahendamist; kui ta on asjaosalistega lähedastes suhetes; tal on eraviisiline teave menetlusega seotud faktiliste asjaolude kohta; ta on varasemalt asjaosalisi õigusalaselt nõustanud või teab, et otsus võib puudutada teda ennast või tema perekonnaliiget. Siinjuures on oluline silmas pidada, et nii nagu mistahes teiselgi

48(130)

isikul, on ka kohtunikul oma hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, millest aga ei saa automaatselt tuletada kohtuniku erapoolikust. Kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena (vt RKKKo nr 3-1-1-12305, p 11). Antud kriminaalasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. 17.4.1 Maakohus ei nõustunud taotlusega prokuröri taandamiseks ning leidis, et prokuröri taandamiseks puuduvad KrMS § 53 toodud alused. Süüdistatava Haron Dikajevi arvamus, et prokurör on isiklikult huvitatud kriminaalasja tulemusest ega ole erapooletu, on pelgalt oletuslik. Kolleegiumil tuleb märkida, et süüdistatav Haron Dikajev jätab tähelepanuta KrMS § 30 lg 1 sätestatu, mille kohaselt esindab prokurör riiklikku süüdistust kohtus, seega ongi prokuröri ülesandeks saavutada süüdimõistev kohtuotsus, järgides selleks seadusega antud võimalusi. See, et prokurör ei toeta süüdistatava või tema kaitsja taotlusi ning toetab järjekindlalt esitatud süüdistust ja esitab süüdistust kinnitavaid tõendeid kohtule, ei ole tema taandumise ega taandamise aluseks. Apellatsioonis märgitud prokuröri tegevusest ei nähtu ühtegi KrMS § 49 lg 1 sätestatud alust, mis oleks tinginud prokuröri taandumise või mille alusel oleks olnud võimalik taandada prokuröri antud menetlusest. 17.5 Kaitsja Gennadi Kull asub seisukohale, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 12 sätteid. Süüdistatav Vitali Kaer asub seisukohale, et tema suhtes on rikutud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 (3b) sätteid, mistõttu on tegemist ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumisega. Sellisele seisukohale on asunud ka Jevgeni Podolinski. Riigikohtu Üldkogu on oma lahendis 3-1-2-1-00 asunud seisukohale, et isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida Põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus kaitsja abile, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning EIÕK artiklis 6 (3a), (3b), (3c) , (3d) ja (3e) sätestatud õigusi. Kui kohtualune ei saa omi õigusi tõhusalt kaitsta, võib sellel olla kumulatiivne toime, mistõttu kohtulik arutamine võib tervikuna osutuda ebaõiglaseks. 17.5.1 Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Käesolevas asjas on süüdistatavad Jevgeni Podolinski ja Vital Kaer olnud maakohtus oma kohtuasja arutamise juures, saanud esitada tõendeid ja taotlusi ning anda ütlusi, seega saanud kaitsta oma õigusi tõhusalt. Neil on olnud tagatud kaitsja abi, saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest ning kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt. Käesolevas asjas oli loetletud õiguste kasutamine süüdistataval täiel määral võimalik, EIÕK artiklis 6 (3a), (3b), (3c), (3d) ja (3e) sätestatud õigused. Maakohtus toimunud kohtulik arutamine on olnud terviklikult õiglane. 17.5.2 KrMS § 10 lg 2 sätestab, et kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule, tsiviilkostjale ja kolmandale isikule, kes ei valda eesti keelt, tagatakse tõlgi abi. Jevgeni Podolinski ja tema kaitsja Gennadi Kull on esitanud konkretiseerimata taotluse tõlkida kogu kriminaalasja materjalid, kuid selline taotlus peab olema põhjendatud. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette kohustust tõlkida kahtlustatavale või süüdistatavale, kes ei valda eesti keelt, kogu kriminaalasja materjale emakeelde. KrMS § 10 lg 6 näeb ette, kui kahtlustatav või süüdistatav ei valda eesti keelt, võib ta ise või tema kaitsja esitada põhjendatud taotluse kriminaalasjas kahtlustuse või süüdistuse sisu arusaamise või menetluse õigluse tagamise seisukohast olulise dokumendi tõlkimiseks emakeelde või keelde, mida ta valdab. Kui menetleja leiab, et dokumentide tõlkimise taotlus ei ole tervikuna või osaliselt põhjendatud, vormistab ta keeldumise määrusega. Jevgeni Podolinski ja tema kaitsja Gennadi

49(130)

Kull ei ole esitanud kohtule põhjendatud taotlust tõlkida mingi oluline tõend või osa olulisest tõendist, mis oleks süüdistatavale jäänud arusaamatuks. Seejuures on osa kriminaalasja materjale, mis anti kohtueelse uurimise E des kaitsjatele, juba vene keelsed ning tõlgitud eesti keelde, mistõttu puudus vajadus tõlkida kõik kohtueelsel uurimisel kogutud kriminaalasja materjalid vene keelde ning sellist menetlusosaliste taotlust võib pidada pahatahtlikuks ja läbimõtlematuks. Menetlusosalistel ei ole luba oma õigusi kuritarvitada. EIÕK tekstist ega ka mitte Strasbourg'i Kohtu praktikast ei tulene, et süüdistatavale tuleks obligatoorselt tagada emakeelne tõlge kõikidest materjalidest ja kogu mahus, seda enam osas, milles süüdistatavale ei ole süüdistust esitatud. 17.5.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-74-97 üheselt märkinud, et süüdistataval on õigus kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei valda kohtumenetluse keelt või ei suuda end selles väljendada. Selle inimõigusega tagatakse süüdistatavale adekvaatne arusaamine kohtumenetluse käigust ning seeläbi - aus kohtumenetlus. Kõigil maakohtus toimunud kohtuistungitel viibis tõlk ning kolleegium ei saa jätta märkimata, et nähtuvalt kohtuistungi protokollidest on prokuröri poolt kohtule esitatud tõendid avaldatud ja tõlgitud, mitte jäetud poolte kokkuleppel avaldamata (vt nt kohtutoimik kd 2, tl 230 pöördel- 235 pöördel, kd 3, tl 203, kd 4, tl 141-142, 153, 192, 199 pöördel, kd 5, tl 22, 27, 99 pöördel, 205-206, kd 6, tl 68, kd 8, tl 229 pöördel, 231 jne). Prokuröri poolt esitatud täiendavad tõendid 12 köites on samuti kohtuistungil avaldatud, uuritud ja tõlgitud. 05.11.2018 toimunud kohtuistungil on pooled tõepoolest vaielnud tõendite avaldamise osas ning 06.11.2018 on prokuröri täiendavaid tõendeid uuritud ja avaldatud ning pooled on saanud avaldada arvamust esitatud tõendite osas (kohtutoimik kd 8, tl 228 pöördel-236 pöördel). Lisaks on uuritud tõendid kuvatud ka ekraanidel, et teha tõendid ja selle sisu pooltele jälgitavaks ja arusaadavaks. Seega on esitatud tõendid tõlgi vahendusel süüdistatavatele arusaadavas keeles tõlgitud ning süüdistatavad said aru, mis tõendeid kohtule esitati ja milline oli nende tõendite sisu, mistõttu ei ole tuvastatav, et kirjaliku tõlke puudumine takistas kaitseõiguse teostamist või oleks tõendi sisu jäänud arusaamatuks. Maakohtus toimunud kohtuistungitel oli tagatud täielikult KrMS § 34 lg 1 p 22 sätestatud õigused. 17.5.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lisaks üheselt märkinud, et KrMS § 339 lg 1 p-s 9 sätestatu kohaselt on absoluutseks kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks vaid kriminaalasja kohtulik arutamine tõlgi osavõtuta keeles, mida süüdistatav ei valda. Kohtueelsest menetlusest saab eesti keelt mittevaldava süüdistatava puhul tõlgi puudumine olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes vaid siis, kui on täiendavalt tuvastatud, et just nimelt tõlgi puudumisega kaasnes või võis kaasneda kohtuotsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus. Sisuliselt tähendab KrMS §-s 10 ja § 339 lg 1 p-s 9 sätestatu tõlgendamine nende koostoimes seda, et nõutava tõlgi puudumine kohtueelses menetluses on üldjuhul kohtumenetluses heastatav (vt nr 3-1-1-58-10). Kolleegium leiab, et Jevgeni Podolinski ja Vitali Kaera suhtes ei ole rikutud EIÕK artikli 6 punktis (3 e) sätestatud õigust ega ka mitte KrMS § 10 lg-ts sätestatut. Seega on ainetu apellandi Gennadi Kulli väide Jevgeni Podolinski kaitseõiguse rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 12 ja ka lg 2 mõttes. 17.5.5 Harju Maakohtusse saadeti kriminaalasi 22.01.2016 aastal ning eelistung toimus 23.02.2016. Eelistungil on kaitsjad Leelo Viil ja Gennadi Kull märkinud, et on olnud vähe aega toimikuid tutvustada. Eelistungil, mis toimus 08.03.2016 määrati, et kohtuistungid toimuvad alates 07.06.2016. Seega oli süüdistatavatel Vitali Kaeral ja Jevgeni Podolinskil peale kriminaalasja kohtusse saatmist aega enne põhiistungeid tutvuda kriminaalasja

50(130)

materjalidega pea 5 kuud. Peale esimest kohtuistungit kui kaitsjad viitasid, et ei ole jõutud veel kõike materjale süüdistatavatele tutvustada, määrati järgmiseks kohtuistungi ajaks 30.08.2016. Järgneval istungil, mis toimus 06.09.2016 ei märkinud süüdistatav Vitali Kaer ega tema kaitsja Leelo Viil, et süüdistataval Vitali Kaeral ei olnud piisavalt aega ja võimalust enda kaitse ettevalmistamiseks. Seda ei ole märkinud ka süüdistatav Jevgeni Podolinki ja tema kaitsja Gennadi Kull, s.h Gennadi Kulli asenduskaitsja Anatoli Jaroslavski (kohtutoimik kd 2, tl 167-168 pöördel). Kaitsja Gennadi Kull esitas vaid taotluse, et osa eestikeelsetest materjalidest tõlgitaks kohtutõlgi poolt ning selle taotluse osas on maakohus seisukoha ka võtnud. Arvestades kriminaalasja kohtusse saabumist ja asja sisulist arutamist oli süüdistatavatel Vitali Kaeral ja Jevgeni Podolinskil aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks 7 kuud ehk piisav ajavaru, et otsustada kaitsetaktika. Kolleegium leiab, et olukorras, kus kaitsjatel ja süüdistatavatel oli võimalus aegsasti enne sisulist asja arutamist kriminaalasja materjalidega tutvuda, pole kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud KrMS § 339 lg 1 p 12 ega ka lg 2 mõttes, mistõttu on ainetu süüdistatavate Vitali Kaera ja Jevgeni Podolinski väide nende kaitseõiguse rikkumisest. 17.5.6 Kaitsja Gennadi Kull ja süüdistatav Jevgeni Podolinski asuvad seisukohale, et rikutud on ka KrMS § 351 lg 4 alusel kehtestatud õiguste deklaratsiooni ja seda osas, mis puudutab prokuratuuri kohustust esitata süüdistatavale ja tema kaitsjale kogu kriminaaltoimik tutvumiseks, mis sisaldab kriminaalmenetluse jooksul süüteoasjas kogutud tõendeid, enne kriminaalasja kohtumenetlusse saatmist. Ainetu on kaitsja ja süüdistatava väide, et süüdistatavale tuleb anda kätte kogu kriminaalasja materjalid. Sellist nõuet ei tulene ei kriminaalmenetluse seadustikust ega ka õiguste deklaratsioonist. KrMS § 224 lg 1 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale kriminaaltoimiku koopia elektroonilisel andmekandajal või kaitsja kirjaliku põhistatud taotluse alusel paberil, mida kaitsja tutvustab KrMS §-s 2241 lg 1 sätestatud juhtudel ja korras ka kahtlustatavale või süüdistatavale viimase soovil. Seaduse mõtte kohaselt esitabki prokuratuur süüdistatavale toimiku materjalid tutvumiseks kaitsja vahendusel ning kaitsja apellatsioonist ei selgu, et prokuratuur oleks nimetatud toimingu jätnud tegemata, seega apellatsioonis märgitud asjaolud ei anna alust jaatada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 12 ega ka lg 2 mõttes. Väärib märkimist, et 25.10.2016 toimunud kohtuistungil on kaitsja Gennadi Kull kinnitanud, et ta on käinud süüdistatava Jevgeni Podolinski juures vanglas. On olnud alati valmis tutvustama süüdistatavale kriminaalasja materjale ning andnud sisukorrad, milliste lehekülgedega soovib süüdistatav tutvuda ning on ka nõus tõlkima, mis puudutavad süüdistatavat. Seega on kaitsja käinud süüdistatava soovil kriminaalasja materjale tutvustamas KrMS § 2241 lg 1 kohaselt. Asjaolu, et mingitel põhjustel ei ole süüdistatav soovinud asja materjalidega tutvuda, ei anna alust hiljem selles osas kaebust esitada ja väita, et tema õigusi on menetluses rikutud. 17.5.7 Kolleegium ei saa jätta märkimata, et isegi kui süüdistatavad Jevgeni Podolinski ja Vitali Kaer ei saanud tutvuda kogu mahus kriminaalasja materjalidega enne põhiistungit, siis ei tule seda alati käsitada ausa menetluse põhimõtete rikkumisena. Kaitsjad on saanud tutvuda kogu kriminaalasja materjalidega ning anda ülevaate süüdistatavatele, millised tõendid on olulised just tema kaitseõiguse teostamiseks, arvestades esitatud süüdistusi. Esmakordselt on kõik tõendid olnud loetletud süüdistusaktis ja need tõendid on süüdistusaktis avatud piisavalt. Süüdistusakt on tõlgitud süüdistatavatele, seega olid Jevgeni Podolinski ja Vitali Kaer teadlikud millised tõendid kinnitavad prokuratuuri arvates neile esitatud süüdistusi. Kohtuistungitel uuritud ja avaldatud tõendite osas on süüdistatavad ja nende kaitsjad saanud avaldada arvamust tõendi vastuvõetavuse (sh lubatavuse ja asjakohasuse) küsimuses.

51(130)

Kohtupraktika kohaselt valib kohtumenetluse pool, kes tõendi esitab, selle avaldamise viisi ja ulatuse. Kohtuistungi protokollidest nähtuvalt on prokurör arvestanud süüdistatavate märkustega kui neil ei ole olnud väidetavalt piisavat ajavaru tõendiga eelnevalt tutvuda või on jäänud tõendiga tutvumisel midagi arusaamatuks. Prokurör on kogu menetluse jooksul tõendite avaldamisel seda arvesse võtnud ning avaldanud tõendid süüdistatavatele arusaadaval viisil nii, et neil on olnud võimalik esitatud tõendite osas arvamust avaldada ja esitada sisulisi vastuväiteid. Sellega, et prokurör on väga korrektselt tõendeid avaldanud kohtuistungitel on nõustunud ka kaitsja Gennadi Kull kohtuistungil (vt nt kohtutoimik kd 5, tl 99 pöördel). Seega said süüdistatavad oma õigusi tõhusalt kaitsta. 17.6 Ainetu on süüdistatava Vitali Kaera väide, et temal puudus õigus esitada repliike ja vastuväiteid ajal, mil süüdistus esitas kohtule tõendeid. Samuti on ainetu süüdistatava Jevgeni Podolinski väide, et maakohus on rajanud oma otsuse tõenditele, mille kohta puudus temal võimalus arvamust avaldada, mistõttu on rikutud KrMS § 3051 lg 2 sätteid. Kohtuistungi protokollidest nähtub läbivalt, et nii kaitsjad kui ka süüdistatavad, kes on pidanud vajalikuks tõendite uurimisel mingi tõendi osas märkusi või avaldusi teha, on seda ka teha saanud. Seejuures on kohtumementluse pooled ka sellises põhimõttes kokkuleppinud, et tõendi avaldamisel tuleks kohtumenetluse pooltel kohe oma vastuväited esitada (kohtutoimik kd 2, tl 237 pöördel-238). Süüdistatav Vitali Kaer on kasutanud enda õigusi vastuväiteid esitada (vt nt kohtutoimik kd 5, tl 205-205 pöördel), mistõttu selline süüdistatava väide on ainetu. Asjaolu, et süüdistatav ei ole soovinud iga tõendi osas kasutada enda õigusi, ei anna alust kolleegiumil jaatada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 12 ega ka lg 2 mõttes. Süüdistatav Jevgeni Podolinski ning tema kaitsja Gennadi Kull on aktiivselt ja järjepidevalt kasutanud enda õigusi vastuväidete esitamiseks ja arvamuste avaldamiseks ajal, mil prokurör on esitanud tõendeid kohtule (vt nt kohtutoimik kd 3, tl 197, kd 4, tl 140 pöördel, 191 pöörde192, 199 pöördel, kd 5, tl 27, 99-100, 118 pöödel, 205-206 jne), mistõttu ei ole tuvastatav KrMS § 3051 lg 2 sätte rikkumine. 17.7 Tagatud oli süüdistatavale Jevgeni Podolinskile esitada täiendavaid tõendeid ehk täiendada kohtulikku uurimist ning osaleda kohtuvaidlustes. 21.03.2019 kohtuistungi protokollist nähtub, et kaitsja Gennadi Kull esitas maakohtule rida taotlusi täiendavate tõendite lisamiseks ning maakohus nimetatud taotlused ka lahendas (kohtutoimik kd 10, tl 202-202 pöördel). Apellant jätab tähelepanuta, et kohtu roll on kohtumenetluse juhtimine, sh on asja arutava kohtu pädevuses oluliste ja ebaoluliste tõendite eristamine ning poolte tegevusele või tegevusetusele hinnangu andmine (vt Stoji v. Horvaatia, otsus 1. juunist 2006, p 26). Maakohtu poolt süüdistatava või tema kaitsja taotluste rahuldamata jätmine ei tähenda seda, et süüdistataval puudus õigus esitada täiendavaid tõendeid. Ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistatav Jevgeni Podolinski on pidevalt sekkunud menetlusse ning maakohus on pidanud korduvalt süüdistatavat korrale kutsuma. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kohtul tuleb mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega ning kohtumenetluse poolte obstruktsionistlik tegevus ei tohi hakata dikteerima kohtumenetluse kulgu ega muuta kohut protsessiosaliste pantvangiks (vt 3-1-1-43-10). Seega oli maakohtul õigus piirata sõna andmist süüdistatavale Jevgeni Podolinskile kui see ei olnud kooskõlas kohtuistungil toimuvaga. 17.7.1 Maakohus on enne kohtuliku uurimise lõpetamist küsinud, kas on veel taotlusi, täiendusi enne kohtuliku uurimise E mist ning peale juba esitatud ja lahendatud taotluste rohkem taotlusi ja täiendusi ei olnud, mistõttu sai maakohus kohtuliku uurimise lõpetada (kohtutoimik kd 10, tl 204 pöördel).

52(130)

Jevgeni Podolinski on osalenud kohtuistungitel kui olid peetud kohtuvaidlused, seega sellised apellatsioonis esitatud väited on eksitavad ja ei vasta tõele (kohtutoimik kd 10, tl 204-214 pöördel). KrMS § 299 lg 1 kohaselt ei saa kohtuvaidlustes sõna süüdistatav ning KrMS § 299 lg 2 kohaselt on kohtumenetluse pooltel õigus repliigiks. Viimase repliigi õigus on kaitsjal või süüdistataval. Süüdistatava Jevgeni Podolinski kaitsja Gennadi Kull on saanud peale prokuröri repliiki viimase repliigi õiguse ja on seda ka kasutanud (kohtutoimik kd 10 tl 212 pöördel), seega mingeid rikkumisi kolleegium ei tuvastanud. Protokollist ei nähtu, et Jevgeni Podolinski oleks avaldanud soovi viimase repliigi õiguseks, mistõttu süüdistatava väide, et maakohus võttis temalt ära viimase repliigi õiguse on ainetu. KrMS § 303 lg 1 kohaselt pärast kohtuvaidlusi annab kohtunik süüdistatavale viimase sõna õiguse. Nii on maakohus ka toiminud (kohtutoimik kd 10, tl 214 pöördel). Seadus ei keela kohtuvaidluse pidamist ja viimase sõna andmist ühel päeval, mistõttu on taas süüdistatava Jevgeni Podolinski väited kriminaalmenetlusõiguse rikkumistest otsitud ja ainetud. 17.8 Kolleegium ei nõustu süüdistatava Jevgeni Podolinski seisukohaga, et maakohtus on rikutud ristküsitluse reegleid ehk järjekorda, kuna prokuröril oli võimalus viia läbi teisesküsitlus. Prokurör sai võrreldes teistega rohkem ristküsitleda. Süüdistatava kaitsja Gennadi Kull ei ole koheselt sekkunud ristküsitlusse ning teinud märkusi, et prokuröri poolt uuesti süüdistatava Jevgeni Podolinski ristküsitlemine oleks vastuolus KrMS § 288, § 293 sätetega. Selliselt läbiviidud ristküsitluse osas ei ole keegi vastuväiteid esitanud. Lisaks on prokurör taotlenud luba esitada süüdistatavale tutvumiseks kahtlustatavana ülekuulamise protokollid ning ka selles osas ei ole menetlusosalistel vastuväiteid olnud. Kaitsja Gennadi Kull on teinud vastava märkuse alles peale vaheaega, mida toetasid ka teised kaitsjad ning kohus lubas prokuröril lõpetada küsimuste esitamine (kohtutoimik kd 7 tl 193-200 pöördel). Pärast prokuröri ei ole soovinud teised kohtumenetluse pooled küsimusi esitada, sh kaitsja Gennadi Kull. Protokollist ei nähtu, et kaitsja Gennadi Kullil ei oleks soovi korral olnud õigust realiseerida viimasena enda küsitlemisõigust. Väärib märkimist, et maakohtu otsusest ei tulene, et maakohus oleks süüdistatava Jevgeni Podolinski ütlused lugenud ebausaldusväärseks just prokuröri poolt täiendaval ristküsitlusel saadu pinnalt või oleks maakohus tuginenud ainuüksi või määravas ulatuses just selle küsitluse voorus antud ütlustele. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et süüdistatav ei ole apellatsioonis märkinud asjaolusid, mis annaks põhjust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega on tegemist ainult juhul, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Olukorras kus süüdistatav ei ole viidanud, et prokuröri poolt täiendav küsimuste esitamine ristküsitlusel peale kaitsjaid ja süüdistatava poolt prokurörile küsimuste vastamine võis kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, pole põhjust lugeda nimetatud menetlusõiguse rikkumist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 12 ega ka lg 2 mõttes. 17.9 Asjaolu, et menetlejad keskkriminaalpolitseist on külastanud süüdistatavaid Vitali Kaera ja Jevgeni Podoliskit kinnipidamiskohas ei anna alust jaatada, et tõendeid on kogutud isiku au ja väärikust riivates või oleks rikutud ausa kohtupidamise põhimõtteid. Vitali Kaer ja Jevgeni Podolinski ei ole esitanud tõendeid, et nimetatud külastuse käigus on isikut ülekuulatud kahtlustatavana ilma kaitsja juuresolekuta ning ei selgu milliseid menetlustoiminguid Vitali Kaeraga ja Jevgeni Podoliskiga üldse läbi viidi. Vitali Kaer jätab tähelepanuta ka asjaolu, et ta on ise kinnitanud kohtuistungil, et kõikidel kahtlustatavana ülekuulamisel osales kaitsja ja protokollidel on tema allkiri (vt kohtutoimik kd 7, tl 151 pöörde- 152). Vastates kaitsja Neilandile nähtub üheselt, et süüdistatav Jevgeni Podolinski keeldus andmast ütlusi

53(130)

kaaskahtlustatavate vastu ning seda kinnitas ka Vitali Kaer kohtuistungil. Lisaks selgitas Jevgeni Podoliski istungil, et tema juures ei käinud mitte uurija, vaid operatiivtöötaja ning see ei olnud ülekuulamine, vestlus ei olnud ametlik mingit paberit alla ei kirjutanud. Seega on süüdistatavad ise kinnitanud, et on saanud anda selliseid ütlusi, mida nad on soovinud või ütluste andmisest keelduda, mistõttu on ainetu süüdistatava Vitali Kaera väide, et tõendeid on kogutud KrMS § 64 lg 1 kohaselt tema au ja väärikust riivates. Isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus ning süüdistatavad on avaldanud soovi anda ütlusi, mistõttu süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustel ei ole iseseisevat tõenduslikku tähendust. KrMS § 289 lg-s 1 märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Maakohtus oli süüdistatavatel võimalik anda selliseid ütlusi mida nad soovisid. Seega olid maakohtu istungil tagatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtted. 17.9.1 Süüdistatava Vitali Kaera kaitsja Leelo Viil märgib, et tema ja süüdistatav Vitali Kaer soovisid esitada asetleidnud seaduserikkumiste kohta tõendeid, kuid kohus tõendeid vastu ei võtnud, mistõttu on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse ning poolte võrdsuse põhimõtet. Maakohtu poolt süüdistatava või tema kaitsja taotluste rahuldamata jätmine ei tähenda seda, et rikutud on ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene kohtu kohustust mingite taotluse saamisel automaatselt taotlus rahuldada. Tegemist on kohtu kaalutlusõigusega ning mingi taotluse saamisel tuleb kohtul hinnata selle põhjendatust ja vajalikkust ning nii on maakohus ka toiminud. See, et maakohus on jätnud taotluse rahuldamata ning kaitsja ja süüdistatav maakohtu seisukohaga ei nõustu, ei tähenda seda, et maakohus poleks seadust järginud. 17.10 Apellandid Vitali Kaer ja Jegveni Podolinski asuvad seisukohale, et rikutud on KrMS § 158 lg 1 sätteid, kuna maakohus ei esitanud õigeaegselt protokollidest koopiaid. KrMS § 1561 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse pooltel on õigus saada kohtuistungi protokolli koopia ja kohtuistungi helisalvestamise korral kohtuistungi helisalvestis. Süüdistatavate kaitsjatele on kõik kohtuistungite protokollid tehtud nähtavaks elektrooniliselt, seega oli süüdistatavatel soovi korral võimalik kaitsjate vahendusel protokollidega tutvuda. Süüdistatavad jätavad tähelepanuta, et tulenevalt KrMS § 1561 lg-st 3, 4 saadetakse protokoll ja väljastatakse helisalvestis üksnes poole taotlusel. Süüdistatavad Vitali Kaer ja Jevgeni Podolinski on maakohtule esitanud taotluse kohtuistungite protokollide saamiseks 11.01.2017 ja 10.01.2017. Nõustuda saab süüdistatavatega, et maakohus ei toimetanud protokolle saates aktiivselt ning maakohtu põhjendused, et protokollid olid eestikeelsed, siis ei pidanud kohus mõistlikuks ega vajalikuks saata süüdistatavatele eestikeelseid protokolle, kuna süüdistatavad ei valda eesti keelt, ei ole asjakohased. Samas ei näe seadus ette kohtuistungi protokollide tõlkimist vene keelde ning maakohus lahendas selle küsimuse 15.06.2017 kohtuistungil ning andis Jevgeni Podolinski kaitsjale üle ajavahemikus 27.09.2016 kuni 14.06.2017 toimunud kohtuistungite helisalvestised (kohtutoimik kd 4). Süüdistatav Jevgeni Podolinski kinnitas kohtuistungil, et on sellise korraldusega rahul. Samasugust soovi avaldas ka Vitali Kaer ning kohus selle ka lahendas. Süüdistatav Jevgeni Podolinski on teinud taotluse tutvuda kohtuistungite protokollidega 23.11.2017, 01.12.2017, 12.12.2017, 02.01.2018, 08.01.2018, 29.01.2018. Süüdistatav Vitali Kaer on esitanud protokollide saamise taotluse 13.12.2017 ja 14.12.2017 toimunud kohtuistungil ja kirjaliku taotluse 21.12.2017.a. Mõlemad süüdistatavad on korranud oma taotlusi 09.01.2018 toimunud kohtuistungil. Ka nende taotluste lahendamisel ei ole maakohus ilmutanud erilist aktiivsust, kuid lõpuks on maakohus edastanud 15.02.2018 kriminaalasja nr 1-16-483 kohtuistungite helisalvestised ja kohtuistungi protokollid Tallinna Vanglale ning palunud luba tutvuda Vitali Kaeral ja Jevgeni Podolinskil

54(130)

nendega. Maakohus on edastanud 05.07.2018 kriminaalasjanr 1-16-483 kohtuistungite helisalvestised ja kohtuistungi protokollid Tallinna Vanglale ning palunud luba tutvuda Jevgeni Podolinskil nendega. 28.11.2018 on maakohus edastanud kriminaalasja nr 1-16-483 kohtuistungite helisalvestised ja kohtuistungi protokollid Tallinna Vanglale ning palunud luba tutvuda Vitali Kaeral ja Jevgeni Podolinskil nendega. Seega vaatamata maakohtu poolsele viivitusele on kohtuistungite protokollid süüdistatavatele edastatud ning süüdistatavatel oli võimalik nendega tutvuda ning soovi korral esiatada ka maakohtule taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks. Mõjuva põhjuse korral oleks olnud KrMS § 158 lg 1 märgitud tähtaja möödumise osas võimalik taotleda tähtaja ennistamist. Selliseid taotlusi esitatud ei ole. Selle õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele (vt RKKKo 3-1-1-122-05, 3-1-1-38-12). 17.10.1 Kolleegium ei nõustu süüdistatava Jevgeni Podolinski seisukohaga, et kuna helisalvestiselt ei ole kuulda tõlget, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. KrMS § 155 lg 22 kohaselt on heli- või videosalvestis kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. See tähendab, et kui kohtuistung on salvestatud, on sisu osas vaidluse tekkimise korral võimalik selle tõele vastavust kontrollida protokolli lisaks oleva salvestise abil. Sama põhimõte on sätestatud KrMS § 156 lg 2, mille kohaselt võib kohus salvestist kasutada kohtuistungi protokolli täiendamiseks ja täpsustamiseks. Seega on helisalvestise mõte selles, et vaidluse korral on helisalvestise abil võimalik kontrollida protokolli õigust, mitte tagada süüdistatava õigust saada aru kohtuistungil toimuvast. Kriminaalasja kohtulik arutamine on toimunud tõlgi osavõtul, mistõttu asjaolu, et tõlget ei ole kuulda helisalvestiselt, ei ole käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. 17.11 Kaitsja Risto Käbi märgib, et süüdistus KarS § 255 lg 1 järgi on konkretiseerimata. Antud on algusaeg (aprill 2013), kuid puudub lõpp. Seetõttu on Dmitri Sidorenkol terve menetluse jooksul puudunud info, kas ja millal on temale etteheidetud kuritegu KarS § 255 lg 1 järgi Lõppenud. Kuna 01.01.2015 muutus KarS § 255 lg 1 sõnastus, olnuks ka seetõttu vajalik süüdistuse lõpu aeg määratleda, et oleks selge, milline seadus kohaldub. Seega on süüdistuse ebaselgus rikkunud Dmitri Sidorenko kaitseõigust. Kaitsja Sven Sillar asub seisukohale, et süüdistusakt esitati kohtusse 2016 aastal, kuid sellest ajast on kohtupraktika oluliselt muutunud kuritegelike ühenduste kriminaalasjades. Antud asjas ei vasta süüdistusakt nendele nõuetele, mida tunnustab viimase aja kohtupraktika ning riiklik süüdistaja ei ole pidanud vajalikuks peale otsust kriminaalasjas nr 1-16-6452 süüdistust muuta. Süüdistuses puudub Grigori Bagatõi roll kuritegelikus ühenduses. Kaitsjad Natalia Lausmaa ja Gennadi Kull asuvad seisukohale, et süüdistusaktis ega maakohtu otsuses ei ole märgitud selliseid tunnuseid, mis näitaks ära kuritegeliku ühenduse struktuuri ja liikmete vahelise ülesannete jaotuse. Kokkuvõtvalt leiavad apellandid, et puuduvad erisused mida tuleb silmas pidada isikute süü tuvastamisel kuritegelikku ühendusse kuulumisel, vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 1-16-6452. 17.11.1 Kolleegium ei saa nõustuda kaitsja Risto Käbi seisukohaga, mille kohaselt on Dmitri Sidorenkole esitatud süüdistus KarS § 255 lg 1 järgi jäänud vajalikul määral konkretiseerimata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi oma otsuses nr 3-1-1-109-12 p 10 märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kolleegiumi hinnangul on süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud piisavad ning süüdistuse tekstist nähtub selgelt, mis on süüdistuse sisuks. Seega süüdistatava kaitseõigust rikutud ei ole.

55(130)

Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas väljendatud korduvalt seisukohta, mille kohaselt menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Kolleegiumi hinnangul peab kuriteo toimepanemise aeg olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Käesolevas kriminaalasja on need nõuded täidetud ning ka selles osas Dmitri Sidorenko kaitseõigust rikutud ei ole. Asjaolu, et ei nähtu konkreetset lõpuaega ei tähenda seda, et süüdistus oleks jäänud konkretiseerimata. KarS § 255 puhul on tegemist vältava süüteoga, mis algab kuritegeliku ühenduse liikmeks saamisega ja lõpeb liikmestaatuse lakkamisega (vt RKKKo nr 3-1-1-132-12, p 10). Selleks võib olla nii isiku kahtlustatavana kinnipidamine kui ka süüdistusakti koostamine. 17.11.2 Kolleegiumi hinnangul ei ole kuritegeliku ühendusega seonduvalt esitatud süüdistuse teokirjeldus käesoleval juhul sedavõrd puudulik, et selle alusel ei oleks KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 esimese lause nõudeid järgides võimalik tuvastada kõiki KarS §-s 255 sätestatud karistusõigusliku vastutuse eeldusi. KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud süüdistuse puhul on süüdistusaktis kajastatud aeg, millest alates Grigori Bagatõi kuritegelikku ühendusse kuulus, tema positsioon kuritegeliku ühenduse hierarhias, kelle antud korraldusi ja juhiseid täitis, tema roll ühenduse tegevuses ehk osales QQ karistamises ja kandis ette kuritegeliku ühenduse huvides toimunud kohtumiste käigust ja tulemustest ning ajavahemikul aprill 2012 - 2013 Leedu Vabariigis ja Läti Vabariigis maksualaste kuritegude, mis Eesti Vabariigis on kvalifitseeritavad KarS § 3891 lg 1 järgi, toimepanemises, kus osales vähemalt 27.09.2012 alates, mil vormistas end Haron Dikajevi kuritegeliku ühenduse huvides Läti Vabariigis omandatud äriühingu SIA P (reg.kood XXXXXXXXXX) juhatuse liikmeks ning osales 07.12.2012 koos Sergei Džavakjani ja Vitali Kaeraga Läti Vabariigis äriühingu SIA P pangakontolt kuritegelikul teel saadud 155 100 euro suuruses summas sularaha Eesti Vabariiki toimetamisel. Süüdistuses on märgitud ka teiste ühenduse liikmeks olnud isikute nimed, nendevaheline rollide jaotus ja see, et ühendus oli püsiv, kindla struktuuriga ning selle tegevus oli suunatud maksualaste kuritegude ja varavastaste kuritegude toimepanemisele. Seega on süüdistuses kirjeldatud kõiki neid faktilisi asjaolusid, mis täidavad KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu tunnused ja mille alusel saab tuvastada kuritegeliku ühenduse olemasolu (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-57-09, p 13, 3-11-6-16, p 16). Seega on süüdistus kuritegeliku ühendusse kuulumise (KarS § 255) kindlakstegemiseks piisav ning kaitsja Sven Sillari väited süüdistuse mittevastavuse kohta jäävada tagajärjetuks. 17.11.3 Ka süüdistatavate Tanel Mandelkorni ja Jevgeni Podolinski süüdistuse puhul on süüdistusaktis kajastatud aeg, millest alates nad kuritegelikku ühendusse kuulusid, nende positsioon kuritegeliku ühenduse hierarhias, kelle antud korraldusi ja juhiseid täitsid, nende roll ühenduse tegevuses. Süüdistuses on märgitud ka teiste ühenduse liikmeks olnud isikute nimed, nendevaheline rollide jaotus ja see, et ühendus oli püsiv, kindla struktuuriga ning selle tegevus oli suunatud maksualaste kuritegude ja varavastaste kuritegude toimepanemisele. Seega on süüdistuses kirjeldatud kõiki neid faktilisi asjaolusid, mis täidavad KarS § 255 lg-s 1

56(130)

sätestatud kuriteokoosseisu tunnused ja mille alusel saab tuvastada kuritegeliku ühenduse olemasolu (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-57-09, p 13, 3-1-1-6-16, p 16). 17.11.4 Kolleegium asub seisukohale, et süüdistustes on piisavalt kirjeldatud kuritegeliku ühenduse struktuuri ja liikmete vahelist ülesannete jaotust ning süüdistuses kui ka maakohtu otsuses kajastatu on piisav, et teha kindlaks kuritegeliku ühenduse juhtimine (KarS § 256) või sinna kuulumine (KarS § 255). Nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on ära toodud spetsiifilised tunnused, mis iseloomustavad just kuritegelikku ühendust, sinna kuulumist ja selle juhtimist. 17.12 Kaitsja Leelo Viil märgib, et Vitali Kaerale esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 3 (KarS § 209 lg 2 p 1, 4) järgi on olemas küll kokkuvõtlik kirjeldus süüdistuse alguses Vitali Kaera tegevusest, kuid igas kuriteo episoodis on süüdistus tegevuse osas jäänud konkretiseerimata, mistõttu ei ole süüdistataval võimalik end reaalselt kaitsta. Vitali Kaerale esitatud süüdistuses on nõuetekohaselt kirjeldatud kõiki olulisi faktilisi asjaolusid, millele prokuratuur KarS § 209 lg 2 p 1, 3 (KarS § 209 lg 2 p 1, 4) järgi kvalifitseeritava kuriteo etteheitmisel tugines. Esitatud süüdistuse põhjal on ühemõtteliselt selge, millist tegevust ja miks prokuratuur kelmusena käsitab, mistõttu pole Vitali Kaera kaitseõigust rikutud.

57(130)

tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 773). Antud juhul on need nõuded täidetud. 18.3 Kolleegium, tutvudes prokuratuuri jälitustoimingute taotlustega ja eeluurimiskohtunike kui ka prokuröri antud lubadega, tuvastas, et taotlustes on esitatud jälitustoimingu lubamiseks piisavalt andmeid. Antud juhul oli kogutud piisavalt teavet selle kohta, et teatud isikud on moodustanud kolmest või enamast isikust koosneva püsiva isikuvaheliste ülesannete jaotusega, varalise kasu saamise eesmärgil kuritegeliku ühenduse, mille tegevus oli suunatud vara-, isiku- ja rahvatervisevastaste ning maksualaste kuritegude toimepanemisele. On ilmselge, et kuriteo toimepannud isik või isikud ei lähe vabatahtlikult uurimisasutusse ja annaks toimepandud kuriteo kohta ütlusi, mistõttu vajas esitatud teave kontrollimist ja seda oli võimalik teha üksnes jälitustoimingutega. Juhul kui menetleja oleks koheselt asunud potentsiaalseid tunnistajaid üle kuulama, siis on tõenäoline, et võimalikud kuriteo toimepanijad saaksid menetlusest ja tekkinud kuriteokahtluse sisust koheselt teada. Selline olukord jätnuks menetleja eelduslikult ilma võimalusest koguda edaspidi tõendeid jälitustoimingutega ja seda olukorras kui avalikud menetlustoimingud oleks ebapiisavaks osutunud. Prokuratuur, taotledes lubade andmist, esitas eeluurimiskohtunikele ülevaate Haron Dikajevi ja tema poolt juhitava kuritegeliku ühenduse ja selle liikmete tegevuse kohta. Seejuures senise jälitusmenetluse tulemustest, sh selle käigus ilmnenud kahtlustest ja isikutest, mille kontrollimiseks oli vaja teha täiendavaid jälitustoiminguid. Võimalikud teised kahtlustatavad ja nende roll tegude toimepanemisel selgitatakse sageli välja alles jälitustoimingute tulemusena. Kolleegiumil jääb arusaamatuks millistel tõenditel põhinevad kaitsja Tanel Mällase väited, justkui oleks jälitusmenetlust alustatud juba 2011 aasta augustist, kuivõrd seda tehtud ei ole, siis selline kaitsja seisukoht jääb tagajärjetuks. 18.4 Jälitustoimingute pikendamise lubade andmise ajaks oli kogutud lisateavet, mis viitas sellele, et kuritegude kahtlusega võib olla seotud veel teisi isikuid, kelle kohta eelnev informatsioon puudus. Seejuures esitati eeluurimiskohtunikule taas ülevaate senise jälitusmenetluse tulemustest. Seega ka nimetatud uus teave vajas kontrollimist ja seda oli võimalk teha üksnes jälitustoiminguga. Jälitustoimiku materjalid kinnitavad, et jälitustoimingute tegemine põhines olemasolevatel põhjendatud kuriteokahtlustel ja neid toiminguid ei tehtud n-ö igaks juhuks. Jälitustoimingute lubade andmisel ja nende pikendamisel püsis jätkuvalt põhjendatutud kuriteokahtlus, mistõttu esines jätkuv vajadus jälitustoimingu teostamiseks kuriteo tõendamiseks. Lisaks tuleb märkida, et eelnevate toimingutega ei olnud kogutud mitte ühtegi tõendit, millest oleks piisanud kuritegude kahtluse kõrvaldamiseks ja jälitustoimingute lõpetamiseks. Mitte miski ei viidanud ka sellele, nagu olnuks kohtueelsel menetlejal võimalik leida tunnistajaid, kelle ütlused võinuksid otsese tõendina tõsikindlalt kinnitada või ümber lükata seda, kas tegemist on kuritegeliku ühendusega ja kes sinna kuuluvad. 18.5 Põhjendatud ei ole apellandi Tanel Mällase seisukoht, et jälitustoimingute tegemiseks ei esinenud vajadust, kuivõrd pärast 2013 aastat puudusid kuritegeliku ühenduse poolt tegevused, kuid jälitustegevust on teostatud nii 2014 aastal kui ka 2015 aastal. Jälitustoiminguks loa andmist otsustaval kohtul tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis on tal teada otsustamise momendil (ex ante-käsitlus), ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada (vt RKKKm nr 3-1-1-68-14, p 24.2). Seega ei saa jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust tingida ka asjaolud, et selle aluseks olev mingi kuriteokahtlus hilisemas menetluses kinnitust ei leia (vt RKKKo nr 3-1-1-79-16). 2013 aastal esinesid piisavad alused pikendada jälitustoiminguid ning puudusid

58(130)

igasugused alused sellest keeldumiseks. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga nagu oleks kriminaalasjas 2014 ja 2015 teostatud jälitustoiminguid ülemäära või ebaproportsionaalselt. Aastal 2014 ja 2015 on teostatud üksikud jälitustoimingud ja väga piiratud ajavahemikus. Seejuures jätab kaitsja tähelepanuta, et 2014 ja 2015 prokuröri tõendite loetelus märgitud jälitustoimingud on teostatud teiste kriminaalasjade raames (13930000499 ja 14930000086). Lisaks jätab kaitsja tähelepanuta, et alates 01.01.2013 ei ole KrMS § 901 (varem KrMS § 117) ettenähtu toimingu näol tegemist enam jälitustoiminguga, mistõttu ajavahemikus 01.10.2013 kuni 30.01.2014 ja 20.04.2014 kuni 15.02.2015 ei ole menetleja teostanud kriminaalasjas jälitustoiminguid. Asjaolu, et menetlejal ei õnnestunud hilisemas menetluses esitada isikutele süüdistust kõigis jälitustoimingute aluseks olevates kuriteokahtlustes, ei ole kohtupraktika kohaselt eeluurimiskohtunikule etteheidetav ning see ei too kaasa jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust. 18.6 Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et määrusi, millega anti load KrMS §-de 118 (1267), § 115 (1265 tulenevalt § 114 lg 3 ehk § 1264 lg 5), sätestatud jälitustoimingute tegemiseks, ning ka loa andmise aluseks olevaid taotlusi, on piisavalt põhistatud. Põhistatud on ka prokuröri load § 115 (1265), s.o varjatud jälgimiseks ja § 117 (alates 01.01.2013 kehtinud redaktsioonis § 901), s.o andmete nõudmiseks sideettevõtjalt. Samuti nähtuvad taotlustest ja jälitustoiminguteks antud lubadest põhjendused selle kohta, miks tuleb tõendeid koguda jälitustoimingutega ning miks on see välistatud muude menetlustoimingute abil. Tõendite varjatud kogumise oli tinginud kriminaalasja eripära, sest lähtudes esialgsest kahtlustusest puudus võimalus muude menetlustoimingutega kindlaks teha, kas ja missugused isikud olid seotud kuritegeliku ühendusega, milline oli selle struktuur, kas tegemist on püsiva ühendusega. Vaadeldava kuriteoliigi puhul on tegemist peitkuriteoga, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest keerukam. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei saa aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui isikute vestlusi pealtkuulates ja neid isikuid varjatult jälgides. 18.7 Kolleegium kontrollis jälitustoimingu lubades ette nähtud tähtaegadest kinnipidamist ning asub seisukohale, et kohtueelne menetleja on jälitustoimingute tegemisel lubades ette nähtud tähtaegu järginud ning kõik jälitustoimingud teostati lubades toodud ajavahemike jooksul.

59(130)

otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. 19.2 Nõustuda saab apellantidega, et kaassüüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustel on süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel oluline kaal, kuid nõustuda ei saa apellantidega, et maakohtu lahend tugineb üksnes või valdavas osas kaassüüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustel. Maakohtu otsusest nähtub, et otsus rajaneb lisaks kaassüüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustele veel mitmele tõendile, mis oma kogumis toetavad kaassüüdistatavate ütlusi arvestataval määral. Peale kaassüüdistatavate ütluste, on ütlusi andnud ka erinevad tunnistajad, kelle ütlused kinnitavad kaassüüdistavate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning lükkavad ümber süüdistatavate süüd eitavad ütlused. Seejuures kinnitavad kaassüüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi omakorda jälitustoimingu protokollis fikseeritud kõned ja varjatud jälgimine ning muud kriminaalasjas kogutud tõendid. 19.3 Maakohus on oma otsuses analüüsinud kogutud tõendeid tervikuna koos kaassüüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega maakohtu järeldused süü küsimuse lahendamisel ei ole oletuslikud, vaid põhinevad tõendite kogumil. Kolleegiumil tuleb tõdeda, et mitmed kaassüüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi kinnitavad tõendid on kaudsed, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites ( vt nt 3-1-1-8-10, p-9-10, 3-11-15-12, p 14) märkinud, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Samas ei kinnita kaassüüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi vaid üks kaudne tõend, vaid ütlusi kinnitavad kaudsete tõendite paljusus. Asjas tuleb arvestada ka süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid, siis ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-38-11 tooduga. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et arvestades kaassüüdistatavate kohtueelsel uurimisel avaldatud ütlusi kinnitavate tõendite kaalu ja paljusust, puudub alus väita, nagu rajaneks süüdistatavate süüditunnistamine KrMS § 15 lg 3 mõttes "üksnes" või "valdavas ulatuses" kaassüüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustel. Seega ei rikkunud maakohus kaassüüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlustele tuginedes KrMS § 15 lg 3 nõudeid.

60(130)

20.2 Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava Jevgeni Podolinski õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ei ole rikutud. Kohtuasjas tuleb kriminaalmenetlusaja kulgemise alguseks lugeda 6. aprill 2015.a, s.o aeg mil Jevgeni Podolinski oli kahtlustatavana kinni peetud. Seega on kriminaalmenetlus kestnud Jevgeni Podolinski suhtes 5 aastat. Tegemist on mahuka kriminaalasjaga, milles süüdistatavate ring on lai. Kriminaalasi ei ole küll õiguslikult väga keerukas, kuid menetluse esemeks on nn organiseeritud ja peitekuritegude hulka kuuluv avaliku julgeoleku vastane süütegu, mille tõendamine on keerukas. Seega oli tõendite kogumine kohtueelsel uurimisel ja hiljem nende esitamine kohtumenetluses ilmselgelt ajamahukaks. Kuivõrd osadele süüdistatavatele on süüdistus esitatud ka Läti Vabariigis ja Leedu Vabariigis toimepandud kuritegudes, siis tuli ilmselgelt prokuratuuril koguda tõendeid välisriigist ning teha asjas õigusabitaotlusi, kuid sellised toimingud võtavad mõistetavalt aega ja pikendavad nii kohtueelset uurimist kui ka kohtumenetlust mingil määral. 20.3 Kaitsja ei viita mitte ühelegi asjaolule, mille pinnalt saaks kolleegium tuvastada, et kohtueelses või kohtumenetluses oleks olnud pikemaid riigivõimu tegevusetuse või väheaktiivsuse perioode. Ka ei viita kaitsja, et kohtueelse menetleja tegevus tõendite kogumisel ei oleks olnud intensiivne või oleks kohtumenetluses toimunud suured katkestused. Samas jätab kaitsja Gennadi Kull täielikult tähelepanuta asjaolu, et kriminaalasja kohtulik uurimine maakohtus on lõppenud ja maakohus on süüdistatava süü küsimuse lahendanud. Seega menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tähtsust omavate asjaolude kogumit ja menetluse senist ajalist kestust silmas pidades ei ole rikutud õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kolleegium ei jaga kaitsja Gennadi Kulli seisukohata, et esineksid alused lõpetada menetlus süüdistatavale inkrimineeritud üksikute kuritegude suhtes, kuna juhul kui ühe süüdistatava mitmeid toimepandud tegusid menetletakse ühes menetluses, siis tuleb kriminaalasja keerukust ja mahukust hinnata tervikuna, mitte eraldi nagu kaitsja seda on teinud. 20.4 Väärib märkimist, et kaitsja Gennadi Kull ei esitanud taotluses ka põhjendusi, miks tuleks menetlus just lõpetada, kuigi on ka teisi õiguskaitsevahendeid, mida kohaldada, et sellist rikkumist heastada. Kohtupraktika kohaselt lõpetatakse KrMS § 2742 lg 1 järgi menetlus mõistliku menetlusaja nõude rikkumise korral, kui seda ei ole võimalik muul viisil heastada. Eeskätt saab võimaliku heastamisvahendina rääkida süüdistatava karistuse kergendamisest (KrMS § 306 lg 1 p 61). Menetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada vaid siis, kui selle jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (vt nt RKKKm asjas nr 1-17-10050, p 23). Teisisõnu tuleb see abinõu mõistliku menetlusaja riive heastamisel kõne alla üksnes juhul, kui süüdistatava karistuse kergendamine on heastava abinõuna ilmselgelt ebapiisav. Samas ei esine aluseid ka karistuse kergendamiseks, kuna kolleegium märkis juba p 20.2, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ei ole rikutud.

61(130)

sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet.

62(130)

ühes Eestis toimepandud kuriteoga arutada Eesti kohus ka asenduspõhimõtte alusel teises riigis toimepandud vargust. Sellisel juhul asendab ehk esindab Eesti kui asukohariigi kohus küll teise riigi karistusvõimu, kuid kohaldab Eesti karistusseadust (vt Karistusõigus üldosa. Koostaja Jaan Sootak. Tallinn: Juura, 2010). 23.1.3 Kuritegelik ühendus tegutses Eestis ning see oli loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud Läti Vabariigis ja Leedu Vabariigis maksualaste kuritegude toimepanemisele. Seega on nimetatud kuriteod pandud toime just kuritegeliku ühenduse huvides. Kolleegium nõustub prokuröri käsitlusega, et süüdistatavad Grigori Bagatõi, Sergei Džavakjan ja Jevgeni Podolinski on Eestis kinni peetud ning neid ei ole välja antud, vaid neile on esitatud süüdistus Eesti Vabariigis 22.01.2016 Läti Vabariigis ja Leedu Vabariigis kuritegeliku ühenduse liikmetena kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud n-ö käibemaksupettuste toimepanemises. Süüdistatavad on Eesti Vabariigis ka kohtu alla antud, sh KarS § 255 lg 1, § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. Seega on KarS § 7 lg 1 p 2 alt 3 alusel täidetud karistusseadustiku isikulise kehtivuse kohaldatavuse teine eeldus ning maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KarS § 7 lg 1 p 2 alt 3 mõttes, laiendades Eesti karistusseaduse mõju isikule, kes ei ole Eesti kodanik. 23.2 Kolleegium ei nõustu kaitsja Sven Sillari seisukohaga, et maakohus oleks pidanud süüdistatava Grigori Bagatõi kuriteo kaastäideviimises Leedu Vabariigis toimepandud maksupettuses õigeks mõistma ning Läti Vabariigis toimepandud käibemaksupettustes vastutab süüdistatav Grigori Bagatõi ainult SIA P osas, kuid seal ei ületa väidetav maksukahju 40000 eurot. Kohtupraktika kohaselt ei ole teovalitsemise teooriast tulenevalt nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavat sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. 23.2.1 Ka selliste süüteokoosseisude puhul (maksualased süüteod) ei piirdu täideviijate ring üksnes isikutega, kes panid ise vahetult toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid vaagida tuleb ühist ja kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse. Üheselt on tõendamist leinud, et süüdistatavad omadasid ja asutasid äriühingud Eesti Vabariigis, Leedu Vabariigis ja Läti Vabariigis eesmärgiga panna toime maksukohustuse varjamist ning vormistasid selleks juhatuse liikmeteks süüdistatavad Tanel Mandelkorni, Grigori Bagatõi, Jevgeni Podolinski ja Vitali Kaera. Selleks, et panna toime käibemaksupettusi Läti Vabariigis ja Leedu Vabariigis oli vaja äriühinguid ehk varifirmasi nii Läti Vabariigis kui ka Leedu Vabariigis. Seega äriühingute asutamine Läti Vabariigis ja Leedu Vabariigis oli hõlmatud ühest ja samast eesmärgist. Tõsikindlalt saab väita, et süüdistatav Grigori Bagatõi on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse ning tegemist on ühtsest tahtlusest kantud jätkuva teoga. Seejuures oli tuvastatud asjaolude kohaselt tegemist mitte erinevate tegudega, vaid ühe teo osateoga. Tegemist on selliste kokkukuuluvate osategudega, mis on objektiivsele kõrvaltvaatajale ja sellest tulenevalt ka õiguslikult käsitatavad ühe teona, kuna erinevaid rikkumisi saab käsitada jätkuva teo osategudena. Käibemaksupettuste toimepanemine Leedu Vabariigis ja Läti Vabariigis selleks spetsiaalselt asutatud/loodud

63(130)

erinevate äriühingute ehk n-ö varifirmade omavahel seotud tehingute vahel ja ka teiste äriühingute vahel moodustas kõik ühtse tegevuse. 23.2.2 Maakohus järeldas õigesti, et süüdistatavad vastutavad kaastäideviijatena. Käibemakuspettuste skeemi sõidukite ostu-müügitehingutelt käibemaksu tasumata jätmine ehk maksuhaldurile andmete esitamata jätmine toimus ühiselt ja kooskõlastatult. Süüdistatavatel oli ühine kuritegelik eesmärk ja nad kõik tegutsesid teadlikult selle saavutamiseks, täites omavahel jaotatud ülesandeid, s.t igaüks täitis oma kindlat rolli, mis oli suunatud käibemaksupettuste toimepanemisele Läti Vabariigis ja Leedu Vabariigis. Olgugi, et süüdistatav Grigori Bagatõi oli vaid ühe varifirma äriühingu juhtuse liikmeks, oli tema roll nii Läti Vabariigis kui ka Leedu Vabariigis vajalik maksukohustuse varjamiseks. Olles ühe spetsiaalselt käibemaksupettuste toimepanemiseks loodud äriühingu juhatuse liige, panigi ta toime kaastäideviijana maksukohustuse varjamise. 23.2.3 Maakohtu poolt on tuvastatud asjaolud, mis viitavad omavahelisele seotusele ning kolleegiumi hinnangul saab rääkida jätkuva süüteo piisavast ajalisest lähedusest ning neid tegusid hõlmas ühtne tahtlus ja sama eesmärk. Üksiktegusid seob antud juhul toimepanemise sarnasus ning antud juhul on teod sarnased, asjade sarnase käigu juures realiseeriti sama süüteokoosseis, rünnati sama õigushüve ning nagu eelpool mainitud on need teod omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Seejuures ei tähenda kohtupraktika kohaselt, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne, vaid toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Need nõued on täidetud. Maakohus on õigesti summeerinud Läti Vabariigis maksudena laekumata suurele kahjule vastavad summad, kuivõrd kolleegium märkis juba eelnevalt, et maksukohustuse varjamine, mis väljendus maksuhaldurile andmete esitamata jätmises on käsitatav karistusõiguslikult ühe jätkuva teona. Seega võib ja peab omavahel liitma maksusummad, mis jäid maksudena laekumata. Ühtse tahtluse seisukohalt on määrav isiku soov jätta riik teatud osas seaduslikust maksulaekumisest ilma (vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 31). Sellest tulenevalt on maakohus põhjendatult liitnud erinevate varifirmade poolt Läti Vabariigis makudena riigile laekumata jäänud maksusummad. 23.3 KrMS § 340 lg 1 kohaselt teeb ringkonnakohus apellatsioonist sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis süüdistatava olukorda raskendab. KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt Sergei Džavakjan värbas raha teenimise eesmärgil kuritegeliku ühenduse liikmeks SS, kes tutvustas käibemaksupettuste skeemi, Sergei Džavakjan rahastas ja kontrollis ühenduse poolt käibemaksupettuste toimepanemiseks loodud ettevõtete, s.o varifirmade omandamist ning vajadusel juhendas äripartnerite või tehingute toimepanemise koha valikul ning osales kuritegelikul teel saadud sularaha Eesti Vabariiki toimetamises. Seega on süüdistuses läbivalt viidatud, et KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod on pandud toime Sergei Džavakjani korraldusel või ülesandel. Kolleegiumi hinnangul on Sergei Džavakjanile süüks arvatud teod, s.o värbas raha teenimise eesmärgil kuritegeliku ühenduse liikmeks SS, kes tutvustas käibemaksupettuste skeemi, Sergei Džavakjan kontrollis ühenduse poolt käibemaksupettuste toimepanemiseks loodud ettevõtete, s.o varifirmade omandamist ning vajadusel juhendas äripartnerite või tehingute toimepanemise koha valikul, paigutatavad KarS § 256 lg 1 alla, sest need teod kujutavad endast kuritegeliku ühenduse juhtimist ja koordineerimist ning ühendusse liikmete värbamist, milline süüdistus on ka Sergei Džavakjanile esitatud KarS § 256 lg 1 järgi. Sellistes süüdistuses märgitud tegudes ei ole midagi sellist, mis vastaks KarS § 3891 lg 1 koosseisule.

64(130)

23.3.1 Maakohtu poolt on tuvastatud ja tõendamist leidnud, et Sergei Džavakjan rahastas vahetult käibemaksu pettusi ja andis auto, millega käibemaksu pettusi toime pandi ning kolleegium nõustub maakohtu sellise seisukohaga (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 85-86). Kolleegium asub seisukohale, et käibemaksupettuste rahastamisega ja auto andmisega autode „keerutamiseks“ toetas Sergei Džavakjan kaassüüdistatavate tegusid ning toetus seisnes ainelise kaasaabi osutamises ehk rahaliste vahendite ja eseme (auto) andmises. KarS § 3891 lg 1 koosseisule vastavaid tegusid panid vahetult toime kaassüüdistatavad, kes valitsesid tegu. Uuritud tõendid kogumis ja teo toimepanemise tehiolude alusel saab tõsikindlalt väita, et Sergei Džavakjan oma käitumisega aitas kaasa sellele, et kaassüüdistatavad saaksid välisriikides panna toime KarS § 3891 lg 1 koosseisule vastavaid tegusid. Kolleegium asub seisukohale, et maakohtu poolt tuvastatu kinnitab üheselt Sergei Džavakjani tahtluse ulatumist kaassüüdistatavate poolt toime pandud põhiteo laadi ja ulatuseni. Sergei Džavakjan oli teadlik SS käibemaksu pettuste skeemist ning SS tutvustas seda koos Sergei Džavakjaniga BB-le. Esimene auto, mis käibemaksupettuste skeemi jaoks Leetu müüdi oli Sergei Džavakjani BMW X5. Selleks, et käibemaksuskeem end ära tasuks, oli vaja üht autot müüa vähemalt läbi nelja erineva firma. Seega selline Sergei Džavakjani tegevus kuulub kvalifitseerimisele KarS § 3891 lg 1- § 22 lg 3 järgi, mistõttu tuleb maakohtu otsus Sergei Džavakjani süüdimõistmises ja karistamises KarS § 3891 lg 1 järgi tühistada ning Sergei Džavakjan tuleb süüdi mõista KarS § 3891 lg 1- § 22 lg 3 järgi. 23.4 Süüdistatav Sergei Džavakjan leiab, et maakohtu ostus temale esitatud süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi põhineb oletustel, mitte tõenditel. Maakohus on analüüsinud kaassüüdistatavate ütlusi, kaassüüdistatavate KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud ütlusi, toetunud õiguabitaotlustele ja nende vastustele, sõidukite müügilepingutele, ostulepingutele, ostu-müügilepingutele, arvetele, maksekorraldustele ja vaatlusprotokollidele. Seega on maakohus tuginenud süüdistatava Sergei Džavakjani süüdimõistmisel konkreetsetele tõenditele, mitte oletustele nagu väidab apellant. 23.4.1 See, et Leedu Vabariik ja Läti Vabariik ei ole esitanud kahjunõudeid ei tähenda seda, et süüdistus ei ole põhjendatud. Sellised süüdistatava väited ei oma karistusõigusliku vastutuse seisukohalt õiguslikku tähendust. Kohtupraktika kohaselt ei sõltu materiaalõiguslik hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Küsimus, kas äriühingu juhatuse liige on maksuhaldurile andmete esitamata jätmisega tekitanud riigile kahju, tõusetub üksnes riigi tsiviilhagi lahendamise kontekstis. Isiku või juhatuse liikme karistusõiguslik vastutus sellest asjaolust ei sõltu. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksuhaldurile andmete esitamata jätmises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti. Isiku karistusõiguslik vastutus maksukuriteo toimepanemise eest ei sõltu iseenesest ka sellest, kas sama isik on ka kohustatud hüvitama kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma (vt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 56, 3-1-1-11-07, p 13, 22). 23.4.2 Oluline on tuvastada, et deklareerimata jäetud maksusummad ulatuksid vähemalt suurele kahjule vastava summani, s.t summa on suurem kui 40 000 eurot ehk vähemalt 40 000 eurot ja 1 sent (vt RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 39). Need nõuded on täidetud. 23.5 Kaitsja Gennadi Kull asub seisukohale, et süüdistatav Jevgeni Podolinski tuleb mõista õigeks temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 3891 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises Leedu Vabariigis ja Läti Vabariigis. Sellise taotluse on kohtule esitanud ka süüdistatav Jevgeni Podolinski.

65(130)

Ainetu on kaitsja väide justkui tuleks tõendada, et UAB A oleks tekitanud käibemaksu maksmata jätmisega kahju kas Leedu või Läti Vabariigile. Koosseisu täitmiseks ei ole oluline, kas maksudeklaratsiooni esitamata jätmine põhjustas Läti või Leedu Vabariigile reaalse kahju, vaid oluline on see, et maksudena jäi laekumata vähemalt suurele kahjule vastav summa (vt RKKKo 3-1-1-60-07, p 56). 23.5.1 Maakohtule on esitatud õiguabitaotlused ja selle vastused, sõidukite müügilepingud, ostulepingud ja ostu-müügilepingud, arved, maksekorraldused, vaatlusprotokollid, mistõttu jääb kolleegiumil arusaamatuks kaitsja tõstatatud küsimused, millistest tõenditest tuleneb maksudena laekumata jäänud summa suurus ehk kaitsja märgitud kahju suurus, teo karistatavus välisriigis ja milised tõendid nimetatud asjaolusid kinnitavad. Seega sellised kaitsja väited on ainetud. 23.5.2 Ainetu on kaitsja väide justkui tuleks süüdistusaktis märkida, millist Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi käibemaksuseaduse paragrahvi ja punkti rikuti. Kaitsja jätab tähelepanuta, et kohus ei kohalda teise riigi õigust antud asjas, vaid Eesti kohus asendab ehk esindab teise riigi karistusvõimu, kuid kohaldab Eesti karistusseadust. Oluline on see, et oleks täidetud identse normi põhimõtte järgimine, s.o tegu peab olema karistatav nii Eesti karistusõiguse kui ka teo toimepanemise koha, s.o Läti Vabariigi ning Leedu Vabariigi karistusõiguse järgi. 23.5.3 Maakohus on viidanud õigusabi taotluse sisule, kuigi jätnud viitamata konkreetsele artiklile 182 (vt kohtutoimik kd 11, otsuse lk 92, 137-138). Leedu Vabariigi prokuratuur on vastuses märkinud, et Eesti Vabariigi Riigiprokuratuuri poolt edastatud õigusabitaotluses kirjeldatud UAB T, UAB S, UAB A ja UAB A poolt toime pandud maksupettuseid võidakse Leedu Vabariigis kvalifitseerida kui kelmust (Leedu Vabariigi KrK artikkel 182), juhul kui kelmuse kasutamisel püütakse saavutada varalise kohustuse tühistamist oma või teiste isikute kasuks. Vastuses märgiti sedagi, et Leedu Vabariigis KrK artikli 182 kohaselt on kelmuse koosseisu tunnusteks mitu alternatiivselt määratletud süütegu ja see tähendab, et kelmuse kindlakstegemiseks piisab kas või ühest kuriteokoosseisus oleva teo olemasolust. Kvalifitseerimine sõltub sel juhul tahte suunast ja kelmuse sisust, s.t kas kuriteo subjekt tahtis tahtlikult saavutada negatiivseid varalisi tagajärgi kannatanu jaoks ja nägi ette, et kahju tekib just tema või teiste koostegutsenud isikute tegude pärast. Leedu Vabariigi KrK art 182.2 näeb ette kvalifitseeritud koosseisu kui isik vältis suure väärtusega varalist kohustust või pani taolise teo toime osaledes organiseeritud grupis. Seega on Leedu Vabariigis süüdistatavatele käesolevas kriminaalasjas ette heidetav tegu käsitletav ründena sama õigushüve vastu ning karistatav kuriteona KrK art 182 alusel. Seega on täidetud n-ö identse normi nõue. 23.5.4 Maakohus on viidanud Läti Vabariigist saadud vastusele Eesti Vabariigi õigusabitaotlusele (vt kohtutoimik kd 11, otsuse lk 94, 137-138). Läti Vabariigi peaprokuratuuri poolt Eesti Vabariigi prokuratuurile edastatud õigusabitaotluse vastusest nähtub, et Läti Vabariigis on kuriteona karistatav nii Maksuametile käibemaksudeklaratsioonide esitamata jätmine kui ka käibemaksudeklaratsioonides valede andmete esitamine ning nimetatud kuriteod on kvalifitseeritavad Läti Vabariigis kriminaalseaduse § 217 lg 1 (raamatupidamise ja statistilise teabe reeglite rikkumine), § 218 lg 3 (maksudest ja nendega võrdsustatud maksetest kõrvale hoidumine), § 219 lg 2 (deklaratsiooni esitamisest kõrvale hoidumine) järgi, ent täiendavalt märgitakse õigusabitaotluses, et lisaks eelviidatud kriminaalseaduse paragrahvidele võetakse isik kriminaalvastutusele ka Läti Vabariigi kriminaalseaduse § 177 lg 3 (kelmus) ja § 195 lg 3 (kuritegelikul teel saadud vahendite legaliseerimine) järgi. Seega ka selles osas on täidetud nö identse normi nõue.

66(130)

23.5.5 Kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid. Kohtuotsuses peab vastusena § 306 lg 1 p-s 3 nimetatud küsimusel olema viidatud muuseas KarS §-st 7 tulenevate nõuete täidetusele (vt RKKKo nr 3-1-1-35-07, p 10). Nõustuda saab kaitsjaga, et süüdistusakti põhiosas ei ole eraldi ära näidatud selle teo karistatavus välisriigis, kuid kas nimetatud rikkumise näol on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega või mitte ning mida selline rikkumine võis kaasa tuua, seda apellatsioonis märgitud ei ole. Apellant jätab tähelepanuta, et täidetud on KrMS § 154 p 4 sätestatud nõue ning süüdistusaktis on nimetatud ära neid asjaolusid kinnitavad tõendid, mistõttu kaitsja väide, et süüdistusaktis ei ole üldse välisriigi seadusi märgitud on ainetu. Seejuures on maakohtu otsus kooskõlas KrMS § 306 lg 1 p 3 sättega ning maakohus on nimetatud küsimusele vastatud ja kontrollitud, kas need teod on vastavates välisriikides karistatavad. 23.5.6 Kolleegium vastas juba otsuse p 23.4.1, miks ei ole asjaolu, et Leedu Vabariik ei ole esitanud kahjunõudeid õigusvastasust välistavaks asjaoluks ega oma karistusõigusliku vastutuse seisukohalt õiguslikku tähendust, mistõttu kolleegium siinkohal seda uuesti ei korda. 23.5.7 Tõendamiseseme asjaolude olemasolust veendumuse kujundamiseks on KrMS § 63 lgs 1 nimetatud tõendite seas kasutatavad ka kriminaalasja materjalides sisalduvad sõidukite müügilepingud, ostulepingud ja ostu-müügilepingud, arved, maksekorraldused, vaatlusprotokollid, mistõttu jääb arusaamatuks kaitsja väide, et mille alusel on prokuröril õigus arvutada Leedu Vabariigile väidetavalt tekitatud kahju. 23.5.8 Kolleegim ei nõustu kaitsja Gennadi Kulli käsitlusega, et kuna SS juhtis maksukuritegu, kuid ta ei olnud kuritegeliku ühenduse juht või looja, siis on välistatud KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemine kuritegeliku ühenduse huvides. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et SS on üheselt andnud ütlusi, et käibemaksupettuste ehk autode keerutamise skeemi meistriks ja ühtlasi ka kuritegeliku ühenduse liikmeks värbas teda Sergei Džavakjan ning S värvatigi selleks, et ajavahemikus aprill 2012 kuni 2013 panna toime Leedu Vabariigis ja Läti Vabariigis maksualaseid kuritegusid kuritegeliku ühenduse huvides. 23.6 Kolleegium ei nõustu süüdistatava Jevgeni Podolinski seisukohaga, et SS juhtis maksukuritegu ning teda kasutati takistina ehk tema ei teadnud käibemaksupettustest midagi. See väide ei vasta tõele ning on ümberlükatud maakohtus avaldatud ja uuritud tõenditega (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 83-138, 111). Analüüsides maakohtu poolt viidatud jälitusprotokollides nr 1, 2, 3, 12 kajastatud telefonikõnesid ei saa nõustuda Jevgeni Podolinski seisukohaga, et tema oli üksnes tankist ning just S tegi tehinguid (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 111 on ekslik viide 1 kd, õige prokuratuuri tõendid 2 kd ja jälitusprotokoll nr 3, maakohtu poolt ekslik viide 2 kd, õige prokuratuuri tõendid 3 kd). 23.6.1 Kolleegium võttis eelnevalt seisukoha (vt ostuse p 19-19.3), et antud asjas ei saa nõustuda apellantidega, et maakohtu lahend tugineb üksnes või valdavas osas kaassüüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustel. Antud juhul on maakohus süüdistatavate süü tõendamiseks tuginenud peale süüdistatava SS avaldatud ütluste ka tunnistajate C2, Q2, ÖÖ, ÜÜ, F2, B2 ütlustele ning teistele tõenditele, sh jälitustoimingute

67(130)

protokollides toodule ning sõidukite müügilepingutele, ostulepingutele, müügilepingutele, arvetele, maksekorraldustele, vaatlusprotokollidele jne.

ostu-

23.6.2 Ebaõige on süüdistatava Jevgeni Podolinski seisukoht, et maakohus jättis tähelepanuta tunnistajate ÖÖ ja ÜÜ ütlused. Maakohus on nimetatud ütlustele viidanud ning need ka arvesse võtnud (vt kohtutoimik kd 11, otsuse lk 89). Seejuures ei kinnita tunnistajad oma ütlustes, et süüdistatav Jevgeni Podolinski ei saanud tehingutest aru, vaid tunnistajad on andnud ütlusi, et nemad ei saanud tehingutest aru ning panid lihtsalt allkirju. See, et tunnistaja F2 ei kinnitanud kohtuistungil, et ei tunne Podolinskit ei ole süüdistatavat õigustav asjaolu, kuna tunnistaja käis SS-ga Leedus, mistõttu ei pidanudki ta tundama isiklikult Jevgeni Podolinskit. 23.6.3 Kolleegium ei saa nõustuda süüdistatava Jevgeni Podolinski seisukohaga, et justkui oleks tema olnud ainult autojuht. Maakohus on otsuses sellele süüdistatava väitele vastanud ning ringkonnakohus nõustub sellega ega pea vajalikus seda korrata (vt kohtutoimik kd 11, otsuse lk 115-120). Seejuures jätab süüdistatav Jevgeni Podolinski tähelepanuta, et maksudeklaratsiooni või muu teabe maksuhaldurile esitamata jätmise kui tegevusetusdelikti eest saabki täideviijana karistada maksudeklaratsiooni või muu teabe esitamiseks kohustatud isikut ning kuna süüdistatav oli UAB A juhatuse liige, siis lasus temal kohustus maksudeklaratsiooni esitamiseks. Süüdistatava Jevgeni Podolinski teopanus on maakohtu poolt kindlaks tehtud ning piisav selleks, et lugeda süüdistatav maksuhaldurile andmete esitamata jätmises täideviijaks. 23.6.4 Süüdistatava väide, et tema raamatupidamisega ei tegelenud, ei ole tema süüd välistavaks asjaoluks. Jevgeni Podolinski saades UAB A juhatuse liikmeks, võttis teadlikult üle ettevõte juhtimisega seotud kohustused (sh raamatupidamise korraldamise kohustuse) ja nende teostamisega kaasnevad riskid. Seaduse kohaselt korraldab firma raamatupidamist juhatus, mistõttu nõuete täitmise kohustus lasub juhatusel, seega vastutab ka nende rikkumise eest juhatus, mitte raamatupidaja. 23.7 Apellandid Natalja Lausmaa ja Leelo Viil asuvad seisukohale, et süüdistatav Tanel Mandelkorn ja Vitali Kaer tuleb õigeks mõista neile inkrimineeritud kuriteos KarS § 3891 lg 1 järgi, kuna süüdistatavatele etteheidetav tegu on toime pandud väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, mille tõttu ei ole see vastavalt KarS § 6 lg-le 1 Eesti karistusseaduse järgi karistatav. Kolleegium nõustub kaitsjate seisukohaga, et süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Tanel Mandelkorni ja Vitali Kaera KarS § 3891 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises Leedu Vabariigis ja Läti Vabariigis. Samas jätavad apellandid tähelepanuta, et antud asjas on kohaldatavad KarS § 7 lg-s 1 p-s 2 sätestatud põhimõtted, kuna Eesti karistusseadus kehtib väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav ning teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik või sai selleks pärast teo toimepanemist, või välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja. Tanel Mandelkorn ja Vitali Kaer on Eesti Vabariigi kodanikud, mistõttu on võimalik süüdistatavaid neile etteheidetava kuriteo toimepanemise eest karistada. Maakohus on ka välja selgitanud KarS § 7 lg 1 eelduse (vt eelnevalt viidatud p 23.5.3-23.5.4), et teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav. Seega on välja selgitatud süüdistatavatele inkrimineeritud teo karistatavus kõnealustes välisriikides.

68(130)

23.8 Apellant Natalia Lausmaa asub seisukohale, et maakohus on asunud ise looma tõendit, mis ei ole lubatav, kuna maakohtul puudus õigus teha arvutusi, milline kahju on tekitatud käibemaksupettuste toimepanemisel Leedu Vabariigile ja Läti Vabariigile. Mingeid muid argumente ei ole apellant selle kuriteo osas esitanud. Kolleegium selliste kaitsja väidetega ei nõustu. Kohtupraktika kohaselt kriminaalasja arutaval kohtul ei tule tuvastada mitte üksnes seda, kas isik on süüdistuses kirjeldatud teo toime pannud. Kohus peab muuhulgas kontrollima, kas süüdistuses on isiku käitumisele antud õige maksuõiguslik hinnang ja kas laekumata maksusumma on arvestatud õigesti (vt RKKKo nr 31-1-123-03, p 12). Apellant jätab tähelepanuta, et KrMS § 306 lg 1 p 1 kohaselt on kohtul kohustus lahendada kohtuostust tehes küsimus, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse. Apellant ei saa maakohtule ette heita, et maakohus on teinud arvutusi esitatud tõendite pinnalt, millises summas on jäänud tehtud tehingutelt käibemaks tasumata Läti Vabariigis ja Leedu Vabariigis. Kuivõrd süüdistuses on üheselt viidatud tehingutele ja summadele, millega jäi maksudena laekumata Läti Vabariigile ja Leedu Vabariigile suurele kahjule vastav summa, siis oli maakohtul kohustus kontrollida, kas esitatud süüdistus, sh märgitud tehingud ja riigile maksudena laekumata käibemaks suurele kahjule vastavas summas on leidnud tõendamist. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud faktilised asjaolud, mille alusel saab kindlaks määrata Läti Vabariigile ja Leedu Vabariigile maksudena laekumata jäänud summad. Kokkuvõtvalt on maakohus kaalunud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis ning kontrollides süüdistusaktis esitatud asjaolusid, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, jõudis järeldusele, et kogutud tõendid, sh ostu-müügilepingutes, PPA vaatlusprotokollides ja õigusabitaotlustes sisalduvad andmed annavad aluse lõppjärelduseks, et süüdistatav Tanel Mandelkorn on pannud toime KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 23.9 Kaitsja Leelo Viil asub seisukohale, et süüdistatav Vitali Kaer tuleb mõista õigeks temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 3891 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises Leedu Vabariigis ja Läti Vabariigis. Sellise taotluse on kohtule esitanud ka süüdistatav Vitali Kaer. Kolleegium vastas juba otsuse p 23.5.2-23.5.4 miks on ainetu kaitsja väide justkui tuleks süüdistusaktis märkida, millist Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi käibemaksuseaduse paragrahvi ja punkti rikuti. Samuti vastas kolleegium tõstatatud küsimusele, mil moel ja millest tulenevalt on täidetud n-ö identse normi põhimõtted, mistõttu kolleegium siinkohal seda uuesti ei korda. Tulenevalt eeltoodust on ainetu ka kaitsja väide, et UAB S kohta maksukontrolli ei ole teostatud. 23.9.1 Apellant Leelo Viil viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-60-07 p 46, 47 ja ka teistele lahenditele, mis kinnitavad osundatud seisukohti, kuid jätab tähelepanuta, et need seisukohad puudutavad kannatanu tsiviilhagi lahendamisega seonduvaid probleeme, kuid antud kriminaalasjas tsiviilhagi ei ole esitatud ja selliseid probleeme ei ole tõusetunud, mistõttu apellandi poolt p-le 46 ja 47 viitamine ei ole asjakohane. 23.9.2 Kolleegium viitas juba eelnevalt p 23.5.7 milliste tõendite alusel on tuvastatud maksukuriteo objeltiivse külje üks element, s.o suurele kahjule vastav summa, mistõttu ei korda kolleegium oma seisukohta. Kriminaalasja lahendav kohus on pädev tuvastama kõiki juriidilisi fakte, mis vastavad maksukuriteo koosseisulistele tunnustele (vt RKÜKo nr 3-1-1120-03, p 12-13, RKKKo 3-1-1-11-07, p 17). Seejuures on Riigikohus asunud seisukohale, et teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib Riigikohtu kolleegiumi hinnangul mitte üksnes kuriteo

69(130)

koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel (vt RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 26). Antud juhul ületab tuvastatud maksudena laekumata jäänud suurele kahjule vastavat summat tunduvalt. 23.9.3 Kaitsja Leelo Viili etteheide, et ei ole uuritud UAB V ja UAB S tegevust, kuna ka neile võis olla alust inkrimineerida maksukuritegude toimepanemist on antud kriminaalasja raames täiesti asjakohatu ning sellised kaitsja väited jäävad tagajärjetuks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 lg 1 sätestab üheselt, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kohtupraktika kohaselt ei anna ükski seadus kriminaalasja lahendavale kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt kellegi vastu süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku kellegi vastu süüdistuse esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIÕK art 6 lgst 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). 23.9.4 Kolleegium ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et süüdistatav Vitali Kaer ei osalenud maksukohustuse varjamises ning ei teinud ühtegi toimingut ja tehingut. Maakohus on otsuses põhjalikult hinnanud esitatud kaitseväiteid ja versiooni ning ringkonnakohus nõustub sellega ega pea vajalikus seda korrata (vt kohtutoimik kd 11, otsuse lk 111-115, otsuse lk 111 on ekslik viide 1 kd, õige prokuratuuri tõendid 2 kd) ja jälitusprotokoll nr 3 maakohtu poolt ekslik viide 2 kd, õige prokuratuuri tõendid 3 kd). Maakohtu poolt tuvastatu kohaselt ei piirdunud Vitali Kaera teopanus sugugi üksnes teadlikkusega SS ebaseaduslikust tegevusest, vaid süüdistatava Vitali Kaera teopanus on maakohtu poolt kindlaks tehtud ning piisav selleks, et lugeda süüdistatav maksuhaldurile andmete esitamata jätmises täideviijaks. Maakohtu poolt tuvastatu kohaselt asutas süüdistatav Vitali Kaer spetsiaalselt käibemaksupettusteks loodud äriühingu UAB S, tema korraldusel vormistati dokumendid, süüdistatav Vitali Kaer allkirjastas lepingud, tegi pangas ülekandeid ning võttis ka arvelt raha välja. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav Vitali Kaer ei olnud pelgalt variisik, kes äriühingu tegevusega kokku ei puutunud, vaid tehingud on tehtud Vitali Kaera poolt teadlikult. 23.10 Kolleegium ei nõustu apellandi Leelo Viili seisukohaga, et Vitali Kaera süüd välistavaks asjaoluks on see, et ettevõttes UAB S toimetas äripartner SS, keda süüdistatav Vitali Kaer usaldas ning oli palgatud ka raamatupidaja, mistõttu tuli raamatupidajal esitada vajalikud maksudeklaratsioonid, mitte süüdistataval Vitali Kaeral. Vitali Kaer saades ja olles UAB S juhatuse liikmeks, võttis teadlikult üle ettevõte juhtimisega seotud kohustused (sh raamatupidamise korraldamise kohustuse) ja nende teostamisega kaasnevad riskid. Seaduse kohaselt korraldab firma raamatupidamist juhatus, mistõttu nõuete täitmise kohustus lasub juhatusel, seega vastutab ka nende rikkumise eest juhatus, mitte raamatupidaja. Kuriteo täideviijana saabki karistada maksudeklaratsiooni või muu teabe esitamiseks kohustatud isikut ning kuna süüdistatav Vitali Kaer oli UAB S juhatuse liige, siis lasus temal kohustus maksudeklaratsiooni esitamiseks. 23.10.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et kaitsja seisukoht justkui eeldaks Vitali Kaerale esitatud süüdistus KarS § 3891 lg 1 järgi kavatsetust, ei ole taas põhjendatud. Kaitsja viitab küll Riigikohtu lahenditele, kuid teeb nendest ebaõige järelduse, kuivõrd KarS §s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksuvõi kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja

70(130)

deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust. See reegel kehtib ühtviisi nii maksuhaldurile andmete esitamata jätmise (tegevusetus) kui ka valeandmete esitamise (tegevus) korral (vt RKKKo nr 3-1-1-61-08 p 17.1, 3-1-1-83-10, p 21). 23.10.2 Asjaolu, et süüdistatava Vitali Kaera valdusest ei ole leitud ja äravõetud UAB S dokumente ei saa eraldivõetult olla Vitali Kaera suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Seega sellised väited jäävad tagajärjetuks. 23.10.3 Kaitsja väide, et süüdistatava Vitali Kaera ütlused on usaldusväärsed antud kuriteo osas jäävad taas tagajärjetuks, kuivõrd maakohus ei ole tunnistanud Vitali Kaera ütlusi ebausaldusväärseks selle kuriteo osas ega ole neid jätnud tõendi kogumist välja, vaid on hinnanud neid koos teiste tõenditega (vt kohtutoimik kd 11, otsuse lk 82, 114-115). 23.10.4 Kolleegium võttis eelnevalt seisukoha (vt ostuse p 19-19.3), et antud asjas ei saa nõustuda apellantidega, et maakohtulahend tugineb üksnes või valdavas osas kaassüüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustel. Antud juhul on maakohus süüdistatavate süü tõendamiseks tuginenud peale süüdistatava SS ütluste ka teistele tõenditele (vt otsuse p 23.6.1). 23.11 Süüdistatav Vitali Kaer asub seisukohale, et pole ühtegi tõendit, et tema avatud firma oleks loodud kuritegeliku ühenduse juhi korraldusel ning kasutatud kriminaaltulu saamisel. Kolleegium viitas juba eelnevalt, et SS on üheselt andnud ütlusi, et käibemaksupettuste ehk autode keerutamise skeemi meistriks ja ühtlasi ka kuritegeliku ühenduse liikmeks värbas teda Sergei Džavakjan ning S värvatigi selleks, et ajavahemikus aprill 2012 kuni 2013 panna toime Leedu ja Läti Vabariigis maksualaseid kuritegusid kuritegeliku ühenduse huvides. SS on kinnitanud, et töötas küll välja käibemaksupettuste skeemi ja seejärel aitas ühenduse liikmeid, sh Vitali Kaeral neid pettusi toime panna. Analüüsides maakohtu poolt viidatud jälitusprotokollides nr 1, 2, 3, 12 kajastatud telefonikõnesid ei saa nõustuda Vitali Kaera seisukohaga, et tema oli üksnes n-ö tankist ning ainult S tegi tehinguid temale kuuluvas firmas.

71(130)

nõustub maakohtu järeldusega, et Märjamaal UUU kinnistu elu- ja ärihoonete valdajaks KarS § 266 tähenduses oli XX, kellel koos pojaga olid kinnistu elu- ja ärihoonete võtmed ja kes kontrollisid sissepääsu kinnistule. Maakohus on üheselt tuvastanud, et süüdistatavate Tanel Mandelkorni ja Dmitri Sidorenko tungimine kinnistule ja kinnistul olevasse elu- ja ärihoonesse oli vastuolus XX tahtega ja seega ka "valdaja tahte vastane" KarS § 266 lg 1 mõttes. 24.2 Apellandid jätavad tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohad, mille kohaselt KarS § 266 tähenduses on isikule võõras hoone, ruum, sõiduk või piirdega ala, mis ei ole tema otseses valduses. Omavoliline sissetung kahjustab avalikku rahu ja korda sõltumata sellest, kas sissetungiga kaasneb omandi (AÕS § 68) rikkumine või mitte. KarS § 266 kaitseb sarnaselt AÕS §-dele 44 ja 45 hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala otsest valdajat ka kaudse valdaja (sh asja omaniku) poolt toime pandud valduse rikkumiste eest. Nii tagab seadusandja karistusõiguslike abinõudega valduse kaitse ja väldib tõeliste või oletatavate õiguste maksmapanekut omakohtu korras. Märjamaal UUU kinnistu elu- ja ärihoone ei olnud KK otseses valduses, seega olid elu- ja ärihoone tema jaoks KarS § 266 mõttes võõras ning võõras oli see ka süüdistatavatele Tanel Mandelkornile ja Dmitri Sidorenkole. 24.3 Kolleegium asub seisukohale, et apellant Risto Käbi on omistanud liiga suurt tähendust kavatsuslepingule nr 1 ja selle vorminõuetele, mille kohaselt puudus lepingu järgi XX-l õigus kinnistut kasutama ja valdama hakata, leping ei ole notariaalne, leping on sõlmitud K OÜ, mitte füüsilise isiku XX-ga. Kolleegiumil tuleb märkida, et K OÜ esindaja oli XX ning juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-46-08 p 20). XX teostas tegelikku võimu ja väljendas ka nende valitsemissoovi. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt märkinud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-2311), et kui konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus, ei välista see riigi karistusõiguslikku sekkumist, kui esinevad KrMS § 194 sätestatud kriminaalmenetluse ajend ja alus (vt ka RKÜKo nr 3-1-1-120-03, p 13). KarS § 266 lg 1 koosseisu objektiivseks tunnuseks on valdus, mis tähendab isiku faktilist võimu asja üle (AÕS § 32). Valduse seaduslikkust ja heausksust üldjuhul eeldatakse (AÕS § 34 lg 2 ja § 35 lg 3). Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt RKKKo asjades nr 3-1-1-93-07 ja 3-1-1-46-08, p 20). Maakohus on üheselt tuvastanud, millega nõustub ka kolleegium, et XX-l oli faktiline võim ja valitsemissoov Märjamaal UUU kinnistu elu- ja ärihoone üle. Seega oli valdus omaniku ehk tunnistaja KK jaoks KarS § 266 lg 1 tähenduses võõras ning võõras oli see ka süüdistatavatele Tanel Mandelkornile ja Dmitri Sidorenkole. 24.4 Kohtupraktika kohaselt on valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine kui võõra valduse rikkumine eelduslikult alati ebaseaduslik. Seda tulenevalt AÕS § 40 lg-st 1, mille kohaselt on valdus seadusega kaitstud omavoli vastu. Seega ei ole sissetungimise ebaseaduslikkus KarS § 266 mõttes käsitatav blanketse koosseisutunnusena ega eelda, et igal üksikjuhul tuleks väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele viidates ära näidata, millise õigusnormiga sissetungimine vastuolus oli (vrd ka RKKKo asjas nr 3-1-1-96-06, p 14 ja asjas nr 3-1-1-46-08, p 22). KarS § 266 kuriteokoosseisus osutab tunnus "ebaseaduslik" sellele, et kui konkreetsel juhul on isikul

72(130)

võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale valdaja tahte vastaseks sisenemiseks seadusest tulenev spetsiaalne alus, ei vasta tema tegu KarS § 266 objektiivsele koosseisule. 24.5 Kolleegium märkis eelnevalt, et Märjamaal UUU kinnistu elu- ja ärihoone valdus oli selle omaniku ehk tunnistaja KK jaoks KarS § 266 lg 1 tähenduses võõras. Seega KK poolt antud volikiri Tanel Mandelkornile ei oma tähtsust, kuivõrd KarS § 266 kaitseb otsest valdajat ka kaudse valdaja (sh asja omaniku) poolt toime pandud valduse rikkumiste eest ning süüdistatavate Tanel Mandelkorni ja Dmitri Sidorenko tegu ei vasta ühelegi seaduses sätestatud lubatavusklauslile, mis annab isikule õiguse tungida valdaja tahte vastaselt võõras valduses olevasse kinnistule ja ruumi. AÕS § 47 lõigetes 1–3 on kaudse valdaja õigused valduse kaitsel üheselt määratud. Kaudsel valdajal on õigus esitada valduse kaitse hagi (AÕS §-d 44 ja 45) ja tal on otsimisõigus (AÕS § 42) – seega on tal õigus kasutada kõiki valduse kaitse abinõusid peale omaabi. Seejuures ei olnud tegemist XX poolt kinnisasja „omavoliliselt salaja või vägivallaga äravõtmisega“, mille vastu kinnisasja omanik võiks ennast omaabiga kaitsta. Kuna XX ei saanud kinnisasja valdust omavoliliselt salaja või vägivallaga, siis ei võinud kaudne valdaja ehk omanik ega tema poolt volitatud isik ehk süüdistatav Tanel Mandelkorn omaabi kasutada. Seega oli süüdistatavate Tanel Mandelkorni ja Dmitri Sidorenko tungimine Märjamaal UUU kinnistule ja seal paiknevatesse elu- ja ärihoonesse KarS § 266 tähenduses ebaseaduslik. 24.6 Kolleegiumil tuleb märkida, et mida kauem on ajaliselt kestnud uus valdus, seda vähem on õigus teostada omaabi, (nt mitme kuu või juba aastate möödumisel on uus valdaja oma valduse juba sedavõrd kindlalt sisse seadnud, et tema eemaldamine kinnisasjalt võib tema huve oluliselt ja pöördumatult kahjustada). Apellandid jätavad täielikult tähelepanuta ka asjaolu, et kuigi KK väitis, et kinnistu kuulub temale alates 2000 aastast, nähtub kinnistusraamatust, et KK sai kinnistu Märjamaa UUU omanikuks alates 18.08.2010, kuid nii kannatanu XX kui ka tunnistaja V2 sõnade kohaselt oli kinnistu Märjamaal UUU XX valduses juba mitu aastat enne 2010 aastat, mistõttu apellantide väited, et omanik KK ei ole andnud XX-le luba kinnistu valduseks ja kasutamiseks, ei oma tähtsust. Hiljem väitis KK, et hoone kuulus talle alates 2000 aastast ning nägi XX kinnistul tegutsemas juba 2009 või 2010. Seega KK, omandades 2010 aastal kinnistu teadis, et selle kinnistu territooriumil toimetab XX, ning kes kasutab kinnistul olevaid hooneid. Seejuures ei nähtu, et KK oleks peale kinnistu omandamist 2010 aastal võtnud kinnistu oma otsesesse valdusesse või otsene valdus oleks talle kinnistu omandamisega üle läinud, kuivõrd tal ei olnud kinnistu võtmeid ega vahetanud peale kinnistu omandamist lukke jne. KK-l ei olnud kinnistu võtmeid, mistõttu tal puudus valdus ning sellist valdust ei olnud ta ka kinnistu omandamisega saanud. Alles võtmete saamisega XXlt soovis ta saada kinnistu valdust. Kokkuvõtvalt talus, st ei katkestanud ega lõpetanud KK XX sellist tegevust kinnisasjal pikemat aega ehk juba aastaid enne 01.11.2013. Selliste konkludentsete tegudega kinnitas KK XX otsest valdust kinnistule. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-13-8169 on tuvastatud, et XX, aga ka tema poolt juhitud äriühing K OÜ, mis on nüüdseks registrist kustutatud oli kinnistu omavoliliseks valdajaks, ei oma tähtsust, kuna kolleegium märkis juba eelnevalt, et valdajaks KarS § 266 tähenduses võib olla ka isik, kelle valdus ei põhine õiguslikul alusel (AÕS § 34 lg 1). Ka ei ole tsiviilasjas nr 2-138169 vaidlus lõplikult lahendatud ning selles asjas ei ole kohtuotsus jõustunud. 24.7 Apellant Risto Käbi asub seisukohale, et puuduvad üldse tõendid, mis kinnitaksid, et süüdistatav Dmitri Sidorenko oleks süüdistuses märgitud kuupäeval kinnistul viibinud. Kolleegium sellise apellandi seisukohaga ei nõustu, kuna asjaolu, et süüdistatav Dmitri Sidorenko viibis kinnistul, tuleneb üheselt kannatanu XX kohtuistungil antud ütlusetest ning kannatanu on ka äratundmiseks esitamise protokollist nähtuvalt tundnud ära Dmitri

73(130)

Sidorenko, kes viibis Märjamaal UUU asuval kinnistul 01.11.2013.a (prokuratuuri tõendid kd 24, tl 214-216). Ka süüdistatav CC andis ütlusi, et viibis koos Tanel Mandelkorniga ja Dmitri Sidorenkoga Märjamaal UUU kinnistul. Vastupidiselt apellandile asub kolleegium seisukohale, et nähtuvalt 01.11.2013 jälitustoimingu protokollist nr 9 (prokuratuuri tõendid kd 4, tl 175-188) on vestlusest Dmitri Sidorenko ja Sergei Džavakjani vahel üheselt tuvastav, et Dmitri Sidorenko ei jälgi toimunut kuskil kaugel eemal, vaid annab teada, kes mida konkreetselt räägib ja teeb sündmuspaigas, mistõttu saab teha ühese järelduse, et süüdistatav Dmitri Sidorenko viibis kinnistul ning oli kinnistul toimuvaga hästi kursis. Ühtlasi lubas miilitsa tulekul minna autosse istuma. Seejuures märgib Dmitri Sidorenko Sergei Džavakjanile, et teda ehk XX ei olnud ning me tungisime sisse. Asjaolu, et alles hiljem istus Dmitri Sidorenko autosse ja sõitsid natuke eemale, on tuvastatv hilisemate vestlustega, mille kohaselt teatab Dmitri Sidorenko Sergei Džavakjanile, et me istusime nüüd samuti autosse, sõitsime veits eemale. 24.8 Apellant Risto Käbi viitab tunnistajate ütlustele valikuliselt ning osade ütlustega ei ole kaitsja üldse arvestanud. Nii on tunnistaja N2 andnud üheseid ütlusi, et XX palus sissetungijatel lahkuda. Tunnistaja G2 on andnud ütlusi, et XX keelas neil hoonesse siseneda ning meesterahvas sisenes ka hoonesse. Ka U2 märkis, et naisterahvas oli angaaris. Tunnistaja S2 on andnud ütlusi, et isikud kohapeal ei eitanud, et nad on sisse murdnud ja näitasid ka kirvest. Kõik nimetatud tunnistajad on ka kinnitanud, et Tanel Mandelkorn ja CC viibisid Märjamaal UUU asuval kinnistul. 24.9 Apellant Risto Käbi asub seisukohale, et kannatanu XX ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohtu järeldused tõendi, s.o kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud XX ütluste usaldusväärsust ning maakohus on analüüsinud ja hinnanud kannatanu XX ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina. 24.9.1 Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Süüdistatavad ega kaitsjad ei ole esitanud kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimise taotlust kohtueelses menetluses antud ütluste või ka KrMS § 289 lg-s 3 märgitud muude tõendite avaldamise kaudu. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetse kohtueelsel uurimisel antud ütluse avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Kolleegium märgib, et enda õiguste kasutamata jätmine maakohtus ei saa olla aluseks hilisemale etteheidete esitamisele apellatsioonimenetluses. 24.9.2 Lisaks on apellant leidnud, et kannatanu XX ütlused ei ole usaldusväärsed ka põhjusel, et tegemist on kriminaalse taustaga isikuga, kelle suhtes tehtud ka kohtuotsus. Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja või kannatanu varasem süüdimõistmine või tema kriminaalne taust ei muuda tema ütluste sisu a priori ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks tunnistaja ütlused eelpool märgitud põhjuse tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja või kannatanu ütluste hindamisel, kes on varem kuriteos süüdi mõistetud või on

74(130)

pooleli kriminaalasi jne, ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana või kannatanuna ülekuulamise üldse tarbetuks. Seega on sellised tunnistaja või kannatanu ütlused võrdväärsed kõigi teiste tõenditega. Tõepoolest tuleb mõistetavalt kohtul eraldi põhjendada, miks ta hindab tunnistaja või kannatanu ütlused usaldusväärsemaks kui näiteks süüdistatavate enda süüd eitavad ütlused, kuid kolleegium märkis juba varasemalt, et maakohus on analüüsinud ja hinnanud kannatanu XX ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning kontrollinud ka kannatanu usaldusväärsust esitatud tõendite pinnalt ning leidnud, et nimetatud kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Seega apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu XX ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 24.10 Kolleegium ei nõustu apellandi Tanel Mällase seisukohaga, et KarS § 266 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 redaktsioonis KarS § 266 lg 2 p 1, 4) järgi toimepandud kuritegu ei saa toime panna kuritegeliku ühenduse huvides, tulenevlt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast nr 1-16-6452, p 33, kuivõrd põhikoosseisu sanktsioon nägi ette kuni üheaastase vangistuse. Kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud, et kuritegeliku ühenduse liikmed panevad toime ka teisi kuritegusid kuritegeliku ühenduse huvides, kuid need kuriteod ei pea olema kuriteod, mille ühenduse tegevus oli suunatud ehk nn eelduskuriteod, mille hindamisel tuleb lähtuda kaitstava õigushüve kahjustamise määrast ning millele on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegium KarS § 255 objektiivse koosseisu tunnuste käsitlemisel.

75(130)

25.2 Apellant Lausmaa asub seisukohale, et süüdistatava BB ütlused ei ole lubatavad tulenevalt KrMS § 15 lg-st 3 järgi. Kolleegium võttis eelnevalt seisukoha (p 19-19.3), et antud asjas ei saa nõustuda apellantidega, et maakohtu lahend tugineb üksnes või valdavas osas kaassüüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustel. Antud juhul on maakohus süüdistatavate süü tõendamiseks tuginenud peale süüdistatava BB ütluste ka kolmanda isiku VV ütlustele ja Maanteeameti Liiklusregistri Tallinna büroost saadud originaaldokumentidele ning käekirjaekspertiisi aktidele. 25.3 Apellant Aleksei Smelov asub seisukohale, et süüdistatava BB kohtueelsel uurimisel avaldatud ütlused ei ole eluliselt usutavad. Apellant Natalia Lausmaa asub seisukohale, et süüdistatava BB kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlused ei ole usaldusväärsed. Apellant Natalia Lausmaa ei ole apellatsioonis esitanud mingeid argumente, miks tuleb süüdistatava BB ütlused tunnistada ebausaldusväärseks, mistõttu ei ole võimalik kolleegiumil sisuliselt sellisele kaitsja väitele vastata. Maakohtu järeldused tõendi, s.o süüdistatava BB ütluste elulise usutavuse ja usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtus on veenvalt põhistatud süüdistatava BB ütluste usaldusväärsust ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina. Kolleegium asub seisukohale, et hinnates BB kohtueelsel uurimisel antud ütlusi selles osas ja kõrvutades neid teiste kogutud tõenditega, ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et süüdistatava BB ütlused ei ole usaldusväärsed. 25.3.1 Süüdistatav Sergei Džavakjan asub seisukohale, et tunnistaja BB ütlused ei ole usaldusväärsed põhjusel, kuna tegemist on narkomaaniga. Kolleegium asub seisukohale, et isiku poolt narkootiliste ainete tarvitamine ei muuda tema ütluste sisu automaatselt ebausaldusväärseks. Isiku sõltuvus narkootilistest ainestest, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust aset leidnud sündmuste osas. Kolleegiumil puudub alus arvata, et BB ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, s.t kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad igasugused tõendid, et BB ei olnud adekvaatne ja kontaktne ega mäletaks toimunud sündmusi. 25.4 Kaitsja Natalia Lausmaa poolt märgitud asjaolu, et süüdistatav BB on andnud kohtueelsel uurimisel ütlusi omastamise osas süüdistatavana, mitte OÜ R juhatuse liikmena ega ole menetleja poolt tunnistatud kannatanu esindajaks on menetluslik küsimus, mis ei too kaasa kuriteokoosseisu tunnuste puudumist süüdistatavate Sergei Džavakjani ja Tanel Mandelkorni käitumises. Lisaks apellantide Aleksei Smelovi ja Natalia Lausmaa poolt märgitu, et BB või OÜ R ei ole esitanud pretensiooni tekitatud varalise kahju osas ning ei ole esitanud tsiviilhagi, ei välista süüdistatavate Sergei Džavakjani ja Tanel Mandelkorni karistusõiguslikku vastutust ning ei oma karistusõigusliku vastutuse seisukohalt õiguslikku tähendust. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-11). Riigikohus on üheselt märkinud, et materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. 25.5 KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-46-08, p 19). Tõepoolest ei ole

76(130)

vaidlust selles, et BB on andnud sõiduauto BMW 525i, reg-nr SSSSSS kasutada süüdistatavale Sergei Džavakjanile, kes andis seda kasutada oma abikaasa VV-le. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et sõiduauto BMW 525i, reg-nr SSSSSS oli Sergei Džavakjanile võõras vara. 25.5.1 Apellant Aleksei Smelov viitab AÕS § 92 lg 1 ja lg 2, kuid jätab tähelepanuta asjaolu, et süüdistatav BB on andnud ütlusi, millest tuleneb üheselt, et mingit nõusolekut sõiduki omaniku muutmiseks ega müümiseks VV-le ei ole andnud. Omanikuvahetusest sai teada alles kaks aastat pärast selle toimumist. Ka ei ole temale selle auto eest midagi makstud. AÕS § 90 lg 1 sätestab, et vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kehtib kaudse valduse korral esimeses lõikes nimetatud eeldus ainult kaudse valdaja suhtes. Sõiduauto BMW 525i, reg-nr SSSSSS otsene valdaja oli Sergei Džavakjan, kuna tema koos abikaasaga kasutas autot. Samas oli vaieldamatult sõiduauto omanik OÜ R, kelle juhatuse ainuliige oli BB, ning kes oli ka auto omanikuna liiklusregistrisse kantud. 25.5.2 Kolleegium nõustub apellandi Aleksei Smelovi seisukohaga, et registri kannete pinnalt ei ole võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse suhtes ning kanne liiklusregistris ei ole ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi ülemineku eelduseks, kuid sõiduauto, nagu mistahes muugi vallasasja omandi üleandmine toimub AÕS §-de 92-94 järgi ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kuna süüdistatava BB ütlustega on tõendatud, et vallasasja omandi üleminekuks kokkulepe puudus, siis on tegemist sõiduauto BMW 525i, reg-nr SSSSSS omastamisega KarS § 201 mõttes. 25.5.3 KarS § 201 lg 1 järgi on koosseisupärane tegu „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine". Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-117-97, nr 3-1-1-46-08, p 21 ja nr 3-1-1-109-12, p 9). Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima. Süüdistatavad vormistades OÜ R seadusliku esindaja tahte vastaselt sõiduauto BMW 525i, reg-nr SSSSSS VV nimele, manifesteerisid sellega enda omastamistahtlust ja realiseerisid KarS § 201 lg 1 koosseisu. 25.5.4 Kolleegium asub seisukohale, et ainetud on apellantide Aleksei Smelovi ja Natalia Lausmaa väited, et BB OÜ R juhatuse liikmena oli tehingu tagantjärele heaks kiitnud majandusaasta aruande koostamisega koos bilansiga. Aruande koostamisel tuli juhatuse liikmel kontrollida koos raamatupidajaga Maanteeameti andmeid. Seega teadis BB, et tema firma bilansis ei ole enam sõiduautot. Kuna BB mingeid avaldusi politseisse ei esitanud ega hagiavaldust kohtusse, siis kiitis tagantjärgi tehingu heaks. Millele põhineb väide, et juhatuse liige ja raamatupidaja peavad kontrollima Maanteeameti andmeid, et koostada majandustegevuse aruanne, apellatsioonist ei selgu. Ka ei selgu apellatsioonidest, mil moel peaks kajastuma majandustegevuse aruandes andmed sõiduauto omandi üleminekust kui juhatuse liige ise või tema teadmisel ei ole tehtud äriühingu teatud varaga tehinguid. Apellatsioonis pole viidatud ühelegi tõendile, mis tõsikindlalt kinnitaks, et majandusaasta aruanded oleks koostatud selliselt, et sealt nähtuks üksikasjalikult kulud, tulud ja põhivara põhjalik loetelu, millest saaks teha ühese järelduse, et kinnitades majandusaasta aruande oli ta teadlik, et sõiduauto on ümbervormistatud VV nimele ning andnud sellega

77(130)

tagantjärele heakskiidu sõiduauto BMW 525i, reg.nr SSSSSS omandi üleminekule. Asjaolu, et BB ei ole esitanud hagiavaldust kohtusse või avaldust politseisse, ei tähenda heakskiitu TsÜS § 111 lg 1 mõttes, kuna TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on isikul aega esitada hagiavaldus 3 aasta jooksul ja kriminaalmenetluses esitati isikutele ka süüdistus seoses omastamisega, mistõttu ei nähtu sellisest BB käitumisest tagantjärele antud heakskiit. Seega selliseid kaitsjate esitatud argumente peab kolleegium otsituks. 25.6 Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust kvalifitseerida kuritegu grupi poolt toimepanduks (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 12). Kolleegium nõustub maakohtu põhistustega ning nendib, et käesolevas kriminaalasjas toimus teovalitsemine süüdistatavate ühise ja kooskõlastatud käitumisega. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatavad Sergei Džavakjan ja Tanel Mandelkorn tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult. Nii on maakohus tuvastanud, et kuritegu oli pandud toime Sergei Džavakjani teoplaani alusel ehk tal oli koordineeriv roll, et sõiduauto saaks vormistatud tema abikaasa nimele. Tanel Mandelkorni roll oli koostada vajalik kirjalik müügileping ja võltsida sellel BB allkiri. Kolleegium nõustub, et antud juhul on süütegu süüdistatavate Sergei Džavakjani ja Tanel Mandelkorni ning eraldatud kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud isiku QQ poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Tegemist on kaassüüdistatavate vahel eelneva kokkuleppega. Asjaolu, et süüdistatav Sergei Džavakjan ei esitanud ise Maanteametile taotlust sõiduki ümberregistreerimiseks ega vormistanud lepingut, ei tähenda seda, et Sergei Džavakjan käitumist ei saaks hinnata kaastäideviimisena. Apellant Aleksei Smelov jätab tähelepanuta asjaolu, et teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teoplaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. Teopanuse olulisusel ehk kaalukusel on tähtsus karistuse mõistmisel. Selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga. 25.7 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha Natalia Lausmaa apellatsioonis esitatud väidetele KarS § 344 lg 1 osas. Apellant asub seisukohale, et süüdistatav Tanel Mandelkorn on eitanud BB allkirja võltsimist sõiduauto müügilepingul ning ekspertarvamus on antud tõenäolises, mitte kategoorilises vormis, mistõttu tuleb kohaldades KrMS § 7 lg 3 kõrvaldamata kahtluse tõttu Tanel Mandelkorn õigeks mõista. Muid argumente kaitsja apellatsioonis süüdistatavale inkrimineeritud KarS § 344 lg 1 osas ei ole esitanud. 25.7.1 Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja toetub apellatsioonis süüdistatava Tanel Mandelkorni ütlustele, kuid jätab tähelepanuta, et maakohus tunnistas süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ja jättis tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 25.7.2 Apellatsioonis tõstatatud küsimus ekspertiiside eksperdiarvamuse osas märgib kolleegium, et Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-63-08 märkinud, et senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt ka RKKKo nr 3-1-1-121-97). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohus õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele.

78(130)

79(130)

Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitsetees kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

80(130)

ülekuulamisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus saada andmeid ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning sellist kaitsja esitatud argumenti peab kolleegium otsituks. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul ei olnud võimatu eksperdi ütluste põhjal välja selgitada kaitseversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud süüdistusversiooni. Apellatsioonis toodud sellekohased põhjendused ei anna kolleegiumile alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd kriminaalasjas ei ole kogutud tõsikindlaid tõendeid, mis kinnitaksid just kaitsja oletusi seoses helisummutiga. 27.4 Ebaõige on süüdistatava Jevgeni Podolinski poolt märgitu, et temal puudus võimalus ekspertiisiaktiga tutvuda. 15.06.2017 toimunud kohtuistungil esitas prokurör tõendid, mis puudutavad süüdistatavale esitatud süüdistust KarS § 420 lg 1 järgi. Seejuures on prokurör ka nimetatud tõendid avaldanud, sh ekspertiisiakti. Kohtuistungil viibis ka tõlk ning kui esitati kohtule tõendeid nimetatud süüdistuses, siis mingeid vastuväited või märkusi kaitsja ja süüdistatav ei esitanud. Seega sai süüdistatav aru, mis tõendeid kohtule esitati ja milline oli nende tõendite sisu.

81(130)

(kohtutoimik kd 11, otsuse lk 41-45). Seejuures on maakohus viidanud ka tõenditele, millel selline järeldus põhineb (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 41, 44 viide kd 1 ja kd 2 on maakohtu otsuses ekslik, õige kd 2 ja kd 3). Kolleegium nõustub maakohtu põhistustega ning märgib, et kriminaalasjas toimus teovalitsemine süüdistatavate ühise ja kooskõlastatud käitumisega. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatavad Jevgeni Podolinski ja Vitali Kaer panid need teod toime kuritegeliku ühenduse liikmetena kuritegeliku ühenduse huvides (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 45-47). Nii on maakohus tuvastanud, et kuigi kõnedes räägitakse konspireeritult, saab teha kõnesid tervikuna analüüsides järelduse, et arutluse all seoses toimepandud kelmustega on ka küsimus, kas ja kui palju kelmuste toimepanemisest saadad tulust läheb kuritegeliku ühenduse toetuseks. Jälitusprotokollis nr 3 isikute vahelistest vestlusest, mis toimuvad Jevgeni Podolinski ja Sergei Džavakjani vahel ja QQ ja Sergei Džavakjani vahel saab teha ühese järelduse, et Sergei Džavakjan on teadlik kelmuste toimepanemisest ning tunneb huvi, kas eile võeti ikka Arturiku peale kuhjaga ning selgitab Jevgeni Podolinskile, et teinekord ettekääne enam läbi ei lähe ja kui käitub valesti, tuleb seda ka öelda. QQ kinnitab Sergei Džavakjanile, et repertuaar on sama kodututega, vahel tuleb midagi välja, üle ühe korra ning Sergei Džavakjan vastab, et sai temast aru (prokuratuuri tõendid kd 3, tl 107-108). Seega ei saa nõustuda Tanel Mällase ja süüdistatava Jevgeni Podolinski ja Vitali Kaera seisukohaga, et kuriteod pandi toime lihtsalt isiklikust soovist, mitte kuritegeliku ühenduse huvides, ning ei piirdutud mõnede esmete kinkimisega Sergei Džavakjanile ja printeri viimisega Haron Dikajevi kontorisse, nagu väidavad apellandid. 28.3 Kaitsja Leelo Viil jätab tähelepanuta maakohtu poolt viidatud tõendid, millest tulenevalt võib teha üheseid järeldusi süüdistatava Vitali Kaera osavõtu kohta kõigist temale inkrimineeritud kuritegudest. Maakohus on viidanud UU, PP ja II kohtuistungil uuritud ja avaldatud ütlustele, millest nähtub üheselt, et Vitali Kaer ja Jevgeni Podolinski võtsid osa kõigist neile inkrimineeritud kelmustest, kuivõrd ainult Jevgeni Podolinski ja Vitali Kaer otsustasid, millist kaupa võtta ning mõlemad sõidutasid alati neid oma autoga, seejuures olid isikud lahutamatud (vt kohtutoimik kd 11, otsuse lk 29-34). Lisaks on maakohus näidanud ära ka tõendid, millest nähtub, et QQ koos UU-ga, kes kuulusid kuritegelikku ühendusse panid kuriteod toime koos Vitali Kaera ja Jevgeni Podolinskiga, n-ö ühise eesmärgi nimel ehk kemused pandi toime ajendatuna samadest põhjustest ning isikud tegutsesid teineteisest sõltuvalt, mistõttu saab rääkida süüdistatavate ühisest teootsusest (vt kohtutoimik kd 11, otsuse lk 44, 46). Seda kinnitavad ilmekalt ka jälitusprotokollis nr 3 fikseeritud isikute vahelised kõnelused, mis toimuvad Jevgeni Podolinski ja QQ ning Vitali Kaera ja QQ vahel ning ka UU ja Jevgeni Podolinski vahel (prokuratuuri tõendid kd 3, tl 95-96, 99-101, 103106). Kõnedest nähtub üheselt, et omavahel jagatakse isikuid ja soovitatakse olla kogu aeg kaasas temaga kui minnakse asju ajama, kuna ta ei ole aus. Arutletakse selle üle kuidas kemused välja kukuvad ning Vitali Kaer ütleb QQ-le, et on vaja I-Pad mini ja QQ lubab kohe vaadata ja proovida. Oluline on ka see, et kemuste üksikepisoodid olid kõik pandud toime ajaliselt väga lähedalt ning oma olemuselt on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalisruumilise läheduse tõttu üksteisega seotud, mis on vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Seejuures ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. 28.4 Riigikohus on lahendites 3-1-1-43-06, 3-1-1-5-08 asunud seisukohale, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg 2 ls 1). Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille

82(130)

alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt RKKKo nr 3-1-1-2301), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Võimaluse korral tuleb aga kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Samuti on Riigikohus oma lahendis 3-1-1-60-07 rõhutanud, et teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, nr 3-1-1-108-06). 28.4.1 Teovalitsemine võib esineda kolmes vormis: süüdistatav võib täita koosseisu ise ja vahetult (vahetu täideviimine); saavutada teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära oma ülekaalukat teadmist või võimu (valitsemine ülekaaluga ehk vahendlik täideviimine) või panna teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga (funktsionaalne valitsemine ehk kaastäideviimine). Kõik loetletud täideviimisvormid on kirjeldatud ka KarS §-s 21. Isik, kes tegu ei valitse, kuid osaleb selle toimepanemises, võib vastutada osavõtu sätete alusel, s.o kihutaja või kaasaaitajana (Vt RKKKo nr 3-1-1-64-14 p 8.1.) Kaastäideviimise hindamisel tuleb aga kaaluda, kas isikud panid teo toime ühiselt ja kooskõlastatult, mis ei tähenda aga samas isikute panuse või rolli võrdsust. 28.4.2 Süüdistatavad Jevgeni Podolinski ja Vitali Kaer on pannud kelmused toime ühiselt ja kooskõlastatult ning maakohus on ka kindlaks teinud, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatavate Jevgeni Podolinski ja Vitali Kaera teopanus oli niivõrd oluline, et neid tuleb käsitada kelmuse kaastäideviijatena. Maakohus on tuvastanud, millega ringkonnakohus nõustub, et süüdistatavad tegutsesid omavahelise ülesannete jaotusega, nii värbasid süüdisatavad Vitali Kaer ja Jevgeni Podolinski isikud, kelle abil pandi toime erinevaid kelmusi või kelmuse katseid. Kelmused pandi toime Vitali Kaera ja Jevgeni Podolinski juhendamisel ja korraldusel ning kaup valiti välja ja kaupa vaadati koos süüdistatavatega, n-ö tankistid sõidutati kauplustesse süüdistatavate poolt. Osad lepingud täideti süüdistatavate poolt. Kiirlaenude võtmisel ja järelmaksulepingute sõlmimisel läks kaup süüdistatavatele ja ka raha võtsid pangast välja süüdistatavad. Seejuures maakohtu poolt jälitustoimingu protokollis nr 2 (maakohtu poolt ekslik viide kd 1, õige prokuratuuri tõendid kd 2) ja nr 3 (maakohtu poolt ekslik viide kd 2, õige prokuratuuri tõendid kd 3) viidatud kõnedest nähtub üheselt, et süüdistatava Vitali Kaera roll oli oluline, mitte ebaoluline ja juhuslik nagu märgib kaitsja Leelo Viil. Seega ei ole võimalik süüdistatava Vitali Kaera tegu ümber kvalifitseerida KarS § 209 lg 2 p 1, 3- § 22 lg 3 (KarS § 209 lg 2 p 1, 4-§ 22 lg 3) järgi nagu on taotlenud Vitali Kaera kaitsja Leelo Viil.

83(130)

28.4.3 Kolleegium nõustub kaitsja Leelo Viiliga, et üks ja sama isik ei saa olla sama kuriteo toimepanemisele kaasaaitajaks ja ka täideviijaks, kuid kaitsja jätab tähelepanuta, et ei ole välistatud, et sama isik on ühe teo toimepanemisel sellest osavõtja kitsamas mõttes ja mõne teise teo osas täideviija. Lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest neeldub kihutamistegu täideviimises, mistõttu ei vaja see kohtuotsuse resolutiivosas eraldi kvalifitseerimist. Seega hõlmab isiku süüditunnistamine KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ka tema selliseid tegusid, mis eraldivõetuna oleksid kvalifitseeritavad kelmusele kihutamisena varem varguse ja omastamise toime pannud isiku poolt. 28.5 Asjaolu, et UU on kaassüüdistatav samas kuriteos ei muuda tema ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks kaassüüdistatava ütlused märgitud põhjuse tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine kaassüüdistatava ülekuulamise üldse tarbetuks. Seega on sellised ütlused võrdväärsed kõigi teiste tõenditega. Seejuures tuleb mõistetavalt kohtul eraldi põhjendada miks ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui näiteks süüdistatava enda süüd eitavad ütlused. Maakohus on analüüsinud ja hinnanud UU avaldatud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning ütlusi ka arvestanud tõendina (vt kohtutoimik kd 11, otsuse lk 45-46). 28.5.1 Kaitsja Leelo Viili väide, et UU on andnud ütlusi süüstamaks Vitali Kaera eesmärgiga enda huvidest ja kaitsepositsioonist, et oluliselt vähendada enda rolli ja kergendada enda karistust, märgib kolleegium järgmist. Kolleegium on juba eelnevalt märkinud, et ei ole alust kahelda UU ütluste tõepärasuses. Omamata selleks mingit pealesunnitud põhjust on UU end koheselt süüdi tunnistanud ning andnud selle käigus ka ütlusi, mis süüstavad Vitali Kaera. Kogu menetluse vältel ei ole UU oma ütlusi muutnud, vaid on järjekindlat jäänud oma ütluste juurde (vt prokuratuuri tõendid 5 kd, tl 1-9, 10-16, 38-14, 42-45). Kolleegium asub seisukohale, et UU ütluste eesmärgiks ei ole olnud Vitali Kaera süüstades enda õigustamine, osaluse vähendamine ja soov vastutusest vabaneda, kuna tegemist on pelgalt apellandi oletustega ning puuduvad igasugused tõendid, mis sellist oletust kinnitaks. Seejuures on UU mõistetud süüdi samas kuriteos 08.06.2017, mistõttu jääb arusaamatuks apellatsioonis toodu, et valeütlusi annab kaassüüdistatav põhjusel, et vastutusest vabaneda. 28.5.2 Nõustuda saab apellandiga, et kaassüüdistatava UU kohtueelses menetluses antud ütlustel on Vitali Kaera süüküsimuse lahendamisel oluline kaal, kuid nõustuda ei saa apellandiga, et maakohtu lahend tugineb üksnes või valdavas osas kaassüüdistatava UU kohtueelses menetluses antud ütlustel. Maakohtu otsusest nähtub, et otsus rajaneb lisaks UU ütlustele veel mitmele tõendile, mis oma kogumis toetavad UU ütlusi arvestataval määral. Kolleegiumil tuleb tõdeda, et mitmed UU ütlusi kinnitavad tõendid on kaudsed, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt oma lahendites ( vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-9-10, RKKKm 3-1-1-15-12, p 14) märkinud, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Samas ei kinnita UU ütlusi vaid üks kaudne tõend, vaid ütlusi kinnitab kaudsete tõendite paljusus. 28.5.3 Kolleegium asub seisukohale, et II ja PP sõltuvus alkoholist, ei sea kahtluse alla nende ütluste õigsust aset leidnud sündmuste osas ning see ei muuda nende ütluste sisu ebausaldusväärseks. Apellandi enda poolt viidatud isikute ütlustest ei tulene sellist fakti, et

84(130)

isikud ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, st kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. II on andnud ütlusi, et ta kõike hästi ei mäleta, kuid asjaolude kohta, mis isikul on meeles olnud, on ta ka ütlused andnud. Puuduvad tõendid, et II ja PP ei mäletaks toimunud sündmusi. 28.6 Täiesti asjatundmatu ja arusaamatu on kaitsja Gennadi Kulli väide, et kuna KarS § 209 ei näe ette karistust kuritegeliku ühenduse poolt korda saadetud tegude eest, siis puudub Jevgeni Podoliski suhtes subjektiivne koosseis. Kohtupraktika kohaselt võib konkreetse kuriteo ühenduse huve silmas pidades toime panna nii üksiktäideviija või kaastäideviijad, kui on täidetud teised kuritegelikku ühendust iseloomustavad tunnused. Kuritegeliku ühenduse ülejäänud liikmed vastutavad üksikkuritegude eest seega vaid juhul, kui on tõendatud nende seos selle teoga kas täideviimise või osavõtu vormis. Maakohtu poolt on selline seos tuvastatud ning kolleegium nõustub maakohtuga. Kuritegelikku ühendusse kuulumine ja selle raames toimepandavad üksikkuriteod moodustavad reaalkogumi ning need üksikkuriteod tuleb tuvastada ning selle toimepanijatele süüks arvata eraldi. Nii on maakohus ka toiminud. Maakohus on analüüsinud põhjalikult ka subjektiivset külge ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ja kolleegium nõustub nendega.

85(130)

Süüdistatavale Haron Dikajevile on esitatud süüdistus, et tema organiseeris vähemalt alates 2011.a augustist kolmest isikust koosneva püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegeliku ühenduse, mis oli loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, toimepanemisele, sh Läti Vabariigis ja Leedu Vabariigis maksualaste kuritegude toimepanemisele, mis Eesti Vabariigis on kvalifitseeritavad KarS § 3891 lg 1 järgi, ning Eesti Vabariigis varavastaste kuritegude toimepanemisele, mis on kvalifitseeritavad KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi. Organiseerimine seisnes Haron Dikajevi poolt nimetatud kuritegeliku ühenduse juhtimises. Süüdistusaktis nähtub, et kuritegelikku ühendusse alates 2011 august peale Haron Dikajevi ja Sergei Džavakjan kuulus ka BB. Maakohtul ei olnud õigust asuda lahendama BB süüküsimust, kuivõrd BB süüküsimus on lahendatud eraldi menetluses ja tema suhtes on Harju Maakohus 08.06.2017 teinud süüdimõistva kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-17-3913. Seejuures on maakohus sellisele asjaolule ka viidanud (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 188). Samas ei ole maakohus lugenud nimetatud kohtuotsust tõendiks tuvastatud faktiliste asjaolude kohta antud kriminaalasjas, vaid on märkinud, et lisaks süüdistatavatele, kelle süüküsimus lahendatakse antud kriminaalasja raames, kuulusid Haron Dikajevi juhitavasse kuritegelikku ühendusse ka teised isikud, sh BB. Seega ei ole maakohus jätnud nimetatut tähelepanuta, mistõttu saab rääkida kuritegelikust ühendusest kui sellisest alates august 2011. 29.3 Kolleegiumile jäävad arusaamatuks, millistel tõenditel põhinevad kaitsja Tanel Mällase väited, et kuritegelik ühendus alates 06.04.2015 kui peeti kinni osad kahtlustatavad, ei jätkanud oma tegevust, vaatamata sellele, et väidetava kuritegeliku ühenduse liider oli vabaduses. Seega sellised kaitsja väited jäävad tagajärjetuks. KarS § 255 puhul on tegemist vältava süüteoga, mis algab kuritegeliku ühenduse liikmeks saamisega ja lõpeb liikmestaatuse lakkamisega (vt RKKKo nr 3-1-1-132-12, p 10). 29.4 Süüdistatav Haron Dikajev ja tema kaitsja Tanel Mällas asuvad seisukohale, et maakohus on rajanud otsuse BB ütlustele, kuid BB oli kuskilt kuulnud Haron Dikajevi kohta midagi või internetist lugenud, mistõttu on tegemist oletustega. Kolleegium nõustub BB ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-142-05 üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Arvestades BB ütluste sisu ei ole tegemist isiku arvamusega, oletustega ja internetis loetuga nagu apellant on ekslikult leidnud, vaid BB on üksikasjalikult oma ütlustes kirjeldanud mida ta on tajunud, s.t näinud või kuulnud isiklikult. 29.5 Kaitsja Tanel Mällas asub seisukohale, et BB ei saanud olla samaaegselt tšetšeenia grupeeringu „katuse“ all olevaks isikuks ja kuuluda kuritegelikku ühendusse. Kaitsja viitab BB ütlustele valikuliselt ning jätab tähelepanuta BB ütlused osas, et tutvus Sergei Džavakjaniga 2011 aasta kevadel või suvel, täpsemalt ei mäleta. Tulenevalt BB ütlustest ei ole seega välistatud, et algselt pakuti BB-le olla n-ö tšetšeenia grupeeringu „katuse“, kuid alates 2011 augustist kuulus ta ise kuritegelikku ühendusse, mis eksisteeris sellisena nagu süüdistuses märgitud alates augustist 2011. 29.6 Kolleegium nõustub kaitsja Tanel Mällasega, et kuritegelikus ühenduses on range vaikimiskohustus, kuid asjaolu, et Õ2 ei ole ise sama kuritegeliku ühenduse liige, ei tähenda

86(130)

seda, et Sergei Džavakjani ja Õ2 vahel toimunud kõne ei oleks seotud kuritegeliku ühenduse tegevusega. Kaitsja jätab tähelepanuta, et Haron Dikajevi poolt juhitud kuritegelik ühendus lahendas ka ühenduse kaitse all olevate isikute probleeme. Antud vestluses on üheselt seotud ka Haron Dikajevi nimi, kuid selle jätab kaitsja taas tähelepanuta (prokuratuuri tõendid kd 30, tl 240-242). Seejuures nähtub jälitusprotokollist nr 6 (kd 4 tl 105-107) üheselt kuidas Haron Dikajev annab korralduse Sergei Džavakjanile uurida n-ö kaasmaalaselt ehk Õ2-lt, kes on Daimont seal Lätis. Sergei Džavakjan saanud vastava korralduse helistab Õ2-le ja esitab küsimusi asja kohta mida Haron Dikajev käskis uurida. 29.6.1 Arvestades süüdistatavale inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuriteo tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et perioodil 02.04.2013 kuni 15.04.2013 ei ole menetleja suutnud koguda tõendeid, millest konkreetselt nähtuks, et Sergei Džavakjan oleks suhelnud Haron Dikajeviga ning saanud mingeid korraldusi ja suuniseid mida konkreetselt RR-le rääkida. Seevastu jätab apellant tähelepanuta kõik need tõendid, millele maakohus on viidanud ja millest nähtub üheselt kuidas Haron Dikajev annab korraldusi Sergei Džavakjanile (vt kohtutoimik kd 11, otsuse lk 142-144, maakohtu otsuses lk 142 eelviimases lõigus ekslik viide, et jälitusprotokoll nr 6 asub 1 kd, tl 66-123, õige kd 4). 29.7 Apellandid Tanel Mällas ja Aleksei Smelov asuvad apellatsioonides läbivalt seisukohale, et maakohtu poolt viidatud telefonivestlused ei tähenda automaatselt seda, et kõik on seotud kuritegeliku ühendusega. Kaitsjad tõlgendavad kohtule esitatud vestluste sisu erinevalt prokuratuurist ja maakohtust, vastavalt oma versioonile toimunust. Seejuures põhinevad kaitsjate väited olulises määras elulisel usutavusel, kuid konkreetseid tõendeid selle kinnitamiseks esitatud ei ole, siis ei saa pelgalt elulise usutavusega ja telefonivestluste sisu tõlgendusega (arvamusega) apellandid märkida, et vestlused ei ole seotud kuritegeliku ühendusega. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite ehk kõnede sisu ja kaassüüdistatavate BB, SS, GG ja teiste maakohtu poolt viidatud tunnistajate ütlustega, ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes kaitsjate arvamusest. Maakohtu järeldusi ja vestluste sisu tõlgendusi ei ole apellandid muude usaldusväärsete tõenditega kummutanud. 29.8 Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Kaitsja Tanel Mällase apellatsioonis toodud põhjendused (nt maakohtu tehtud järeldused pole veenvad, maakohus pole järeldusi teinud, maakohtu järeldus ei ole arusaadav, maakohtu põhjendused ei ole asjakohased, kaitsja ei nõustu maakohtuga, tegemist on täiesti tavalise suhtlusega, kaitsjale jääb mõistmatuks, kohus on teinud järeldusi, mis on sobilikud süüdistaja versiooniga jne) ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd apellatsioonis puuduvad viited konkreetsetele tõenditele, mis kinnitaksid just kaitsja Tanel Mällase versiooni toimunust. Samas puuduvad apellatsioonis läbivalt igasugused põhjendused, miks tuleb kaitseväiteid pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistusversiooni. Apellant, taotledes süüdistatava Haron Dikajevi õigeksmõistmist põhjendustel, et telefonivestlustest nähtub vaid isikute vaheline tavapärane igapäevategevus või isikute tegevus ei ole tavatu, rahalisi vahendeid ei ole Haron Dikajevini jõudnud, tugineb kaitsja mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Kolleegiumil tuleb märkida, et abstraktsete versioonide kinnitamiseks ei ole Tanel Mällas apellatsioonis ühelegi tõendile viidanud. 29.9 Maakohus on ekslikult viidanud otsuse lk 146, et 21.11.2012 kõned asuvad 02.12.2012 kuni 31.12.2012 edastatud teabe salajase pealtkuulamise- vaatamise ja salvestamise kohta

87(130)

koostatud jälitustoimingu protokollis nr 2 (2 kd, tl 189-269). Tegelikkuses on nimetatud kõned 02.11.2012 kuni 02.12.2012 edastatud teabe salajase pealtkuulamise-vaatamise ja salvestamise kohta koostatud jälitustoimingu protokollis nr 1 (prokuratuuri tõendid 1 kd, tl 299). Seega ei ole tegemist lubamatu tõendiga nagu märgib apellant Tanel Mällas ning seda tõendit saab kohtuotsuse tegemisel arvestada. 29.10 Maakohus on üksikasjalikult toonud välja tunnistajate ütlused ja jälitustoimingute protokollides kajastatu, millest tuleneb, et tegemist ei olnud tavapärase spordiklubiga ning seda kasutati ühenduse liikmete poolt kokkusaamise kohana ehk kontorina. Kolleegiumil tuleb taaskord märkida, et ka nendele kaitsja väidetele on maakohus otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning viidanud ka tõenditele, sh isikulistele tõenditele (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 154-159), mis sellist süüdistusversiooni kinnitavad. 29.11 Ebaõige on kaitsja seisukoht, et BB ütlustes esinevad ebakõlad 40000 euro osas (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 141, 146). BB on andnud ütlusi, millele maakohus on otsuse lk 141 viidanud, et kuna temale oldi võlgu 80000 eurot, siis selle võla kättesaamise eest taheti saada pool rahast ehk 40000 eurot ning tema oli sellega nõus. Sai 40000 eurot kätte ja talle öeldi, et probleem on lahendatud (prokuratuuri tõendid 6 kd, tl 66). Maakohtu otsuse lk 161 on viidatud BB ütlustele, et pidi andma Haronile 120000 eurot. Temal sellist raha ei olnud, kuid Džavakjan käskis selle leida ning tema andis selle raha Tiskres, selles samas majas, kus ta sai Džavakjanilt nende tutvuse alguses 40000 eurot (prokuratuuri tõendid 6 kd, tl 69). Seega esimesel korral lahendati BB võlaprobleem ning ta sai 40000 eurot, kuid teisel korral nõuti temalt 120000 eurot, mille ta ka andis, kuid tehes seda samas majas, kus ta oli varem saanud kätte enda võla 40000 eurot. Mingeid ebakõlasid ütlustes ei esine, vaid kaitsja ei ole süvenenud ütluste sisusse. 29.12 Kaitsja Tanel Mällase apellatsioonis toodud järeldused tunnistaja TT ütlustest tulenevalt ei ole õiged, kuna apellatsioonis on viidatud ütlustele kontekstist väljarebitult ning tunnistaja osade ütlustega ei ole kaitsja üldse arvestanud. Nii on tunnistaja TT andnud ütlusi, et pöördus U poole, kuna ei olnud U-ga rahul ja soovis, et U mõjutaks U. Nad (Vitalik, U, Tanel ja Grigori) tulid kohale ja selgitasid suhteid ning Sergei lõi teda (U). Tunnistaja TT ütlused, et põhjus miks UU lõi oli tema kaitsmiseks, on mõeldud kontekstis, et tema kaebas U peale Sergeile, kuna tekkis konflik U-ga ning tema jaoks oli U nagu juhataja (kohtutoimik 5 kd, tl 80 pöördel-81). Hinnates tunnistaja ütlusi kogumis, nähtub selgelt, et probleemide tekkimise korral tuli kohale Sergei Džavakjan koos teiste kuritegeliku ühenduse liikmetega ning mingite eksimuste või probleemide korral lahendati neid ka füüsilise vägivalla abil. Kolleegiumil tuleb märkida, et apellant viitab läbivalt apellatsioonis asjaoludele, mida tunnistajatelt ei ole ei esmasküsitluses küsitud ega teisesküsitluses täpsustatud või mille kohta on tunnistajad andnud ütlusi väga üldiselt. Seega on kaitsja teinud isikute ütlustest ebaõiged järeldused, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta ütluste vastuolulisusele ega viita sellele, et isikud annavad füüsilise konflikti kohta erinevaid ütlusi. 29.13 Apellandi Tanel Mällase etteheide, et maakohus ei ole näidanud ära tõendeid, millised olid need käitumisreeglid, mis olid ühenduses kehtestatud ja milliste reeglite või korralduste vastu eksimise eest karistada saadi, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Kohtupraktikas on omaksvõetud seisukoht, et kuritegelikud ühendused on tavaliselt mitteametlikud organisatsioonid, mistõttu ei saagi ega peagi olema mingit konkreetset põhikirja, ettekirjutist, või kirjalikult fikseeritud reegleid vms dokumenti, millest nähtuks, millised reeglid on kuritegelikus ühenduses ja millised on n-ö karistused mingi reegli rikkumise eest, mistõttu sellised kaitsja väited jäävad taas tagajärjetuks.

88(130)

89(130)

märgitut, mille kohaselt kuritegelikku ühendusse kuulub KarS § 255 tähenduses ka isik, kes üksnes toetab sellise ühenduse eksisteerimist ja seda näiteks isegi väliselt täiesti õiguspärasel moel, nt raamatupidamisteenuse osutamisega, s.t kuritegelikku ühendusse kuuluja ei pea KarS § 20 mõttes olema puutumuses kas kavandatavate või juba toimepandud üksikkuritegudega (vt RKKKo 1-16-6452, p 37). Seega olenemata asjaolust, et GG ei olnud puutumuses kuritegude toimepanemisega, millele kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud või mõne muu üksikkuriteoga, värbas Sergei Džavakjan G kuritegelikku ühendusse Haron Dikajevi autojuhiks ja ihukaitsjaks. Seejuures jätab kaitsja tähelepanuta SS ütlused, mille kohaselt värbas Sergei Džavakjan ta 2012 alguses n-ö „autode keerutamise“ skeemi meistriks ja seeläbi ühenduse liikmeks. Kohtumisel kirjeldas skeemi, mil viisil oli autosid keerutanud, koostas skeeme, misjärel võeti ta ühendusse sisse ja hakkas koos Mandelkorniga, Džavakjaniga, Kaera, Podolinskiga ja Bagatõiga n-ö autosid keerutama. 30.4 Kaitsja märgib, et pelgalt oletus on taas süüdistusversioon, et süüdistatav Sergei Džavakjan edastas Haron Dikajevilt saadud korraldused teistele ühenduse liikmetele täitmiseks ning kuidas kehtis juhtimisstruktuur. Kolleegium asub seisukohale, et ka nendele kaitsja väidetele on maakohus otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning viidanud ka tõenditele, sh isikulistele tõenditele (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 141-146, maakohtu otsuses lk 142 eelviimases lõigus ekslik viide, et jälitusprotokoll nr 6 asub 1 kd, tl 66-123, õige kd 4, 153-154), mis sellist süüdistusversiooni kinnitavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. 30.5 Apellant asub seisukohale, et renditud ruumid ei olnud kindlasti ühenduse tööruumideks ja ühenduse liikmete kokkusaamis- ning treeningpaigaks, kuna nendes ruumides said viibida ka teised isikud. Apellant on läbivalt apellatsioonis maakohtule ette heitnud, et maakohtu järeldused on oletuslikud. Samas põhinevad enamjaolt põhjendused, miks tuleb kaitseversiooni pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistusväiteid, oletustel. Kaitsja ei ole viidanud apellatsioonis konkreetsetele tõenditele, mis kummutaks maakohtu otsuses toodud järeldused ja kinnitaks apellatsioonis toodut. Kolleegiumil tuleb taaskord märkida, et ka nendele kaitsja väidetele on maakohus otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning viidanud ka tõenditele, sh isikulistele tõenditele (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 154-161), mis sellist süüdistusversiooni kinnitavad. Maakohus on üksikasjalikult toonud välja tunnistajate ütlused ja jälitustoimingute protokollides kajastatu, millest tuleneb, et tegemist ei olnud tavapärase spordiklubiga ning seda kasutati ühenduse liikmete poolt kokkusaamise kohana ehk kontorina. Maakohus on viidanud ka tõenditele, mis annavad alust järelduseks, et ühenduse liikmed kasutasid omavahelisteks kokkusaamis- ja nõupidamiskohtadeks teisi avalikke kohti ja ruume ning seal ei käidud ainult söömas, vaid just kokkusaamistel (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 159-161). Maakohus on otsuses kirjeldanud ka asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et ühenduse liikmeid toetati rahaliselt, ühiste võlgade klaarimist, n-ö kassasse maksmist ja isikute karistamist korralduste mitterahuldava täitmise eest (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 161-171 maakohtu otsuses lk 165 viimases lõigus ekslik viide, et jälitusprotokoll nr 4 asub 1 kd, tl 118, õige kd 4, maakohtu otsuses lk 166 ekslik viide, et jälitusprotokoll nr 7 asub 1 kd, tl 125152, õige kd 4) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Seejuures ei ole apellant esitanud omapoolseid põhjendusi, miks maakohtu seisukoht selles osas ei ole õige.

90(130)

kriminaalkolleegiumi seisukohast (vt RKKKo nr 3-1-1-73-15 p 11) UU ja MM ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Seega süüdistatava sellekohane etteheide apellatsioonis on põhjendamatu.

91(130)

Läti Vabariigis maksualaste kuritegude, mis Eesti Vabariigis on kvalifitseeritavad KarS § 3891 lg 1 järgi, toimepanemises, ning kus Grigori Bagatõi osales vähemalt alates 27.09.2012, mil vormistas end Haron Dikajevi kuritegeliku ühenduse huvides Läti Vabariigis omandatud äriühingu SIA P (reg.kood XXXXXXXXXX) juhatuse liikmeks ning osales 07.12.2012 koos Sergei Džavakjani ja Vitali Kaeraga Läti Vabariigis äriühingu SIA P pangakontolt kuritegelikul teel saadud 155 100 euro suuruses summas sularaha Eesti Vabariiki toimetamisel. Seejuures ei saagi Grigori Bagatõile ette heita ühendusse kuulumist aprill 2012, kuivõrd süüdistuse kohaselt kuulus ta ühendusse alates vähemalt augustist 2012, kuid maakohus luges tõendatuks süüdistatava Grigori Bagatõi kuulumise kuritegelikku ühendusse vähemalt septembrist 2012 (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 185). Seega sellised kaitsja väited on ainetud. 33.2 Apellant Sven Sillar märgib, et Grigori Bagatõile ei ole esitatud eraldis süüdistust QQ karistamises (peksmises) ning teda ei ole ka selles süüdi tunnistatud, siis ei saa maakohus väita, et Grigori Bagatõi väidetava kuriteo toime pani. Asjaolu, et prokuratuur ei ole esitanud süüdistust Grigori Bagatõile QQ karistamises (QQ peksmises reeglite vastu eksimises) osalemise eest ei oma tähtsust, kuna sellisest on prokuratuur näidanud ära süüdistuses, miks on antud juhul tegemist kuritegeliku ühendusega, mitte tavalise grupiga ning millised olid liikmete ülesanded ja roll. Seega on prokuratuur selliselt sisustanud Grigori Bagatõi rolli kuritegeliku ühenduse tegevuses ning iseloomustanud tema ülesandeid. Kolleegiumil tuleb nõustuda apellandiga, aga selles, et maakohtu poolt ei ole viidatud mitte ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et süüdistatav Grigori Bagatõi oleks osalenud QQ karistamises, kuna Q eksis kuritegelikus ühenduses väljakujunenud reeglite vastu (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 169-171). Kolleegium asub seisukohale, et selles osas tuleb muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes välja sellest faktilise asjaolu, et Grigori Bagatõi osales QQ karistamises. Kuigi kolleegium jättis välja põhiosast faktilise asjaolu, ei too see kaasa süüdistuse mahu olulist vähenemist. 33.3 Apellant Sven Sillar ei ole mingeid muid argumente süüdistatava Grigori Bagatõi õigeksmõistmiseks KarS § 255 lg 1 järgi esitanud. Maakohus on otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud, millega on tõendatud, et Grigori Bagatõi kuulus Haron Dikajevi kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt septembrist 2012.a. Kolleegium nõustub maakohtuga, et on tõendamist leidnud, et süüdistatav Grigori Bagatõi kuulus Haron Dikajevi kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt septembrist 2012.a ning ta andis oma teopanuse kuritegeliku ühenduse heaks ning täitis olulist rolli kuritegelikule ühendusele varalise kasu saamise eesmärgil maksualaste kuritegude toimepanemisel ning osales koos Sergei Džavakjani ja Vitali Kaeraga Läti Vabariigis äriühingu SIA P pangakontolt kuritegelikul teel saadud 155 100 euro suuruses summas sularaha Eesti Vabariiki toimetamisel.

92(130)

ühenduse juhtfiguuriga, kuritegelikus ühenduses.

mis

iseloomustab

just

mitmetasandilist

juhtimisstruktuuri

34.1 Apellant Natalia Lausmaa asub seisukohale, et puuduvad igasugused tõendid, et Haron Dikajev oleks suunanud süüdistatavaid käibemaksupettusele või kelmuste toimepanemisele, kuna käibemaksupettuste initsiaatoriks oli SS. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et SS on üheselt andnud ütlusi, et käibemaksupettuste ehk autode keerutamise skeemi meistriks ja ühtlasi ka kuritegeliku ühenduse liikmeks värbas teda Sergei Džavakjan ning S värvatigi selleks, et ajavahemikus aprill 2012 kuni 2013 panna toime Leedu ja Läti Vabariigis maksualaseid kuritegusid kuritegeliku ühenduse huvides. 34.2 Apellant Natalia Lausmaa viitab läbivalt apellatsioonis, et kuivõrd korraldused Tanel Mandelkornile ei tulnud Haron Dikajevilt, siis ei ole tegemist kuritegeliku ühendusega, vaid tegutseti iseseisvalt ilma juhisteta. Maakohus on tuvastanud, millega kolleegium täielikult nõustub, et kuritegelikus ühenduses oli kindel mitmetasandiline juhtimisstruktuur ning olid juhtliikmed oma kindlate ülesannetega. Kuritegeliku ühenduse püsivust toetabki just ülesannete jaotus selle liikmete vahel. Apellant jätab läbivalt tähelepanuta, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Asjaolu, et Haron Dikajev ei andnud kõigile kaassüüdistatavatele, sh Tanel Mandelkornile isiklikult korraldusi kuritegude toimepanemiseks ei tähenda seda, et tegemist ei ole kuritegeliku ühendusega, kuna tulenevalt juhtimisstruktuurist ja kindlatest ülesannetest ei andnudki Haron Dikajev igale ühenduse liikmele korraldusi, vaid andis korraldused Sergei Džavakjanile, kes omakorda andis juhiseid teistele ühenduse liikmetele. 34.2.1 Apellant Natalia Lausmaa jätab tähelepanuta maakohtu poolt tuvastatu, et süüdistatav Tanel Mandelkorn on täitnud ka otse Haron Dikajevilt saadud korraldusi (kohtutoimik kd 11, tl 178). Seejuures ei ole maakohtu poolt jäetud tähelepanuta tunnistaja LL ütlused, vaid kaitsja viitab tunnistaja ütlustele valikuliselt ning jätab tunnistaja LL ütlused tähelepanuta osas, mis kinnitavad süüdistusversiooni. 34.3 Apellant Natalia Lausmaa märgib, et ruumide üürimine sporditreeninguteks pole keelatud tegevus ning puuduvad tõendid, et ühenduse liikmetel oleks olnud kohustus tegutseda üksnes ühenduse huvides ja tasuda mingit osa saadud tuludest. Ühenduse üheks tunnuseks on ka enda ebaseadusliku tegevuse või kokkusaamiste varjamine äriühingute abil. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist ei olnud tavapärase spordiklubiga ning seda kasutati peale treeningpaiga ka ühenduse liikmete poolt kokkusaamise kohana ehk kontorina. Maakohus on viidanud ka tõenditele, mis annavad alust järelduseks, et ühenduse liikmed kasutasid omavahelisteks kokkusaamis- ja nõupidamiskohtadeks just selleks otstarbeks asutatud MTÜ spordiklubi T (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 154-159). Maakohus on viidanud ka tõenditele, millest tuleneb, et ühenduse liikmeid toetati rahaliselt, klaariti ühiseid võlgu, maksti n-ö kassasse (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 161-167, maakohtu otsuses lk 165 viimases lõigus ekslik viide, et jälitusprotokoll nr 4 asub 1 kd, tl 1-18, õige kd 4, maakohtu otsuses lk 166 ekslik viide, et jälitusprotokoll nr 7 asub 1 kd, tl 125-152, õige kd 4) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ja kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. 34.4 Kolleegium märkis juba eelnevalt, et maakohtu otsusest nähtub, et otsus rajaneb lisaks kaassüüdistatavate kohtueelses menetluses antud ja avaldatud ütlustele veel mitmele tõendile, mis oma kogumis toetavad kaassüüdistatavate ütlusi arvestataval määral. Peale

93(130)

kaassüüdistatavate ütluste, on ütlusi andnud ka erinevad tunnistajad, kelle ütlused kinnitavad kaassüüdistavate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning lükkavad ümber süüdistatavate süüd eitavad ütlused. Seejuures kinnitavad kaassüüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi omakorda jälitustoimingu protokollis fikseeritud kõned ning muud kriminaalasjas kogutud tõendid, mistõttu ei ole tegemist KrMS § 15 lg 3 rikkumisega.

94(130)

liikmelisuse kuritegelikus ühenduses, kuivõrd ühenduses on võimalik vajadusel ka liikmed välja vahetada ja asendada kui liige ei panusta piisavalt ühendusse. Oluline on see, et süüdistataval Dmitri Sidorenkol oli kindel koht ühenduse struktuuris ja ta on andnud sellest lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. 35.3 Kaitsja Risto Käbi asub seisukohale, et süüdistatav Dmitri Sidorenko ei ole Haron Dikajevilt isiklikult raha saanud, vaid raha sai Eduard Oleinik ning ei ole võimalik väita, et Dmitri Sidorenko viibimisega spordiklubis oleks tõendatud tema kuritegeliku ühenduse liikme staatus. Asjaolu, et süüdistatav Dmitri Sidorenko ei ole isiklikult Haron Dikajevilt raha saanud ja on ka spordiklubis reaalselt trenni teinud, ei lükka ümber maakohtu järeldust, et tegemist on kuritegeliku ühendusega. Seejuures ei tulene süüdistuse sisust, et Dmitri Sidorenko liikme staatus tuleneks sellest, et ta viibis spordiklubis. Maakohus on selliselt näidanud ära, et tegemist oli kuritegeliku organisatsiooniga, mitte tavalise grupiga. Seega ühenduse liikmete eest hoolitsemine ehk raha andmine on üheks tunnuseks, et tegemist oli ühendusega. Samuti jätab apellant tähelepanuta, et ühenduse üheks tunnuseks on ka enda ebaseadusliku tegevuse või kokkusaamiste varjamine äriühingute abil. Kolleegium viitas juba eelnevalt p 34.3, et nõustub maakohtuga, et tegemist ei olnud tavapärase spordiklubiga ning seda kasutati peale treeningpaiga ka ühenduse liikmete poolt kokkusaamise kohana ehk kontorina (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 154-159). 35.4 Apellant Risto Käbi leiab, et süüdistatava Dmitri Sidorenko viibimine puhkebaasi P territooriumil UU löömise ajal oli juhuslik ning puuduvad ka tõendid BB löömise ehk karistamise osas. Kolleegium sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu. Maakohus on otsuses viidanud tõenditele, mis annavad alust jaatada, et ühenduse liikmeid karistati korralduste mitterahuldava täitmise eest (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 167-171) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Nõustuda saab apellandiga, et kaassüüdistatavate UU ja BB kohtueelses menetluses antud ütlustel on oluline kaal, kuid nõustuda ei saa apellandiga, et maakohtu lahend tugineb üksnes või valdavas osas kaassüüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustel. Maakohtu otsusest nähtub, et otsus rajaneb lisaks kaassüüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlustele veel mitmele tõendile, mis oma kogumis toetavad kaassüüdistatavate ütlusi arvestataval määral. Peale kaassüüdistatavate ütluste, on ütlusi andnud ka erinevad tunnistajad, kelle ütlused kinnitavad kaassüüdistavate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning lükkavad ümber süüdistatavate süüd eitavad ütlused. Seejuures kinnitavad kaassüüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi omakorda jälitustoimingu protokollis fikseeritud kõned ning muud kriminaalasjas kogutud tõendid. Maakohus on selliselt lugenud tõendatuks tunnused, mis üheselt viitavad, et tegemist oli kuritegeliku ühendusega ning lugenud tõendatuks süüdistatava Dmitri Sidorenko osalemise kuritegelikus ühenduses esile kerkinud oluliste küsimuste lahendamises ning kolleegium nõustub maakohtuga. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et apellatsioonis märgitu, et Dmitri Sidorenko juhtus taas olema juhuslikult ühenduse liikmetega koos oluliste küsimuste lahendamisel, ei tekita vähimalgi määral usaldusväärsust ning need ületavad kolleegiumi hinnangul usutava juhuslikkuse määra. 35.5 Apellandi Risto Käbi seisukoht, et kuna kaassüüdistatavad ei anna infot Dmitri Sidorenko positsioonist kuritegelikus ühenduses, siis ei ole tõendatud tema liikmelisus ühenduses, on ainetu. Kuritegeliku ühenduse üheks tunnuseks on konspireeritus ning tegevuse varjamine ja mitmetasandiline tegutsemine ning struktuuriüksuste ja allüksuste olemasolu. On ilmselge, et kaassüüdistatavad, kes end neile inkrimineeritud kuriteos KarS § 256 lg 1 ja § 255

95(130)

lg 1 järgi süüdi tunnistanud ei ole, ei anna ütlusi, et oleksid juhtinud ühendust või kuulunud ise või kuuluks keegi kaassüüdistatavatest ühendusse. Apellandi poolt märgitu, et BB ja SS poolt antud ütlused Dmitri Sidorenko positsioonist on oletuslikud, ei vasta tõele. BB ja SS on andnud üheseid ütlusi, millisel positsioonil Dmitri Sidorenko kuritegelikus ühenduses nende teada oli, arvestades nende endi positsiooni kuritegelikus ühenduses. Seega oleneb ühenduse liikmete teadmine teiste ühenduse liikmete positsioonist ka nende enda positsioonist, kuivõrd madalama positsiooniga liikmed ei pruugi omada täit teadmist täpsest ülemisest käsuahelast. Seejuures ei erine BB ja SS poolt märgitud Dmitri Sidorenko positsioon. Nii on SS märkinud, et Dmitri Sidorenko oli Tanel Mandelkorniga umbes samal positsioonil ja BB hinnangul on Dmitri Sidorenko positsioon Sergei Džavakjaniga enam-vähem võrdne. 35.6 Apellant Risto Käbi märgib, et SS ja BB kui tõendi allikaid hinnates tuleb arvestada sellega, et mõlemad olid sündmuste toimumise ajal ilmselgelt sõltuvuses nii alkoholist kui narkootilistest ainetest. Kolleegium kordab juba eelnevalt öeldut, et isikute poolt narkootiliste ainete või alkoholi tarvitamine ei muuda nende ütluste sisu ebausaldusväärseks. Isikute sõltuvus alkoholist või narkootilistest ainestest, ei sea kahtluse alla nende ütluste õigsust aset leidnud sündmuste osas. Lähtudes maakohtus tuvastatust puudub alus arvata, et SS ja BB ei tajunud kuude või aastate vältel tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, st kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad tõendid, et SS ja BB ei olnud permanentselt adekvaatsed ja kontaktsed ega mäletaks toimunud sündmusi terviklikult. 35.7 Kolleegium ei nõustu apellandiga, et BB kohtueelsel uurimisel antud ütlustest tuleneb üheselt, et BB on andnud korduvalt valeütlusi. Esmakordsel kahtlustatavana ülekuulamisel ei ole BB end süüdi tunnistanud ning esitatud kahtlustuste kohta sisulisi ütlusi ei andnud (prokuratuuri tõendid kd 6, tl 40-56). Teisel ülekuulamisel on kahtlustatav BB end osaliselt süüdi tunnistanud ning andnud ütlusi, et eelmistest ütlustest väike osa vastab tõele ning nüüd annab ütlused, mis vastavad tõele (prokuratuuri tõendid kd 6, tl 55-70). Järgneval ülekuulamisel kinnitab kahtlustatav, et eelnevalt antud ütlused on õiged (prokuratuuri tõendid kd 6, tl 70-101). Järgneval ülekuulamisel märgib kahtlustatav, et eelnevad ütlused vastavad enamasti tõele, kuid soovib mõnda asja korrigeerida ja täpsustada (prokuratuuri tõendid kd 6, tl 102-115) ning järgnevatest ülekuulamistest ei nähtu, et BB oleks eelnevalt antud ütlusi muutnud (prokuratuuri tõendid kd 6, tl 116-131, 132-180, 181-184). Seega kaitsja väited, et BB on järjepidevalt valetanud ja oma ütlusi muutnud, ei vasta tõele. See, et ülekuulatav ei avalda esmakordsel ülekuulamisel kõiki temale teadaolevaid asjaolusid ega tunnista end süüdi või täpsustab hiljem ütlusi, ei tee tema ütlusi ebausaldusväärseks. 35.8 Apellandi väide, et Sergei Niinetsal oli kohtueelses menetluses ülekuulamisel kasutada meenutamist aitav materjal, ei ole millegagi tõendamist leidnud. Oma väidete kinnitamiseks ei ole apellant ühelegi tõendile viidanud ega neid ka esitanud. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05) ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-4708 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Kaitsja ega süüdistatav pole mingeid taotlusi menetleja ülekuulamiseks esitanud, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et sellise taotluse esitamine oli vastuolus valitud kaitsetaktikaga.

96(130)

Enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning sellist kaitsja esitatud argumenti peab kolleegium otsituks.

97(130)

98(130)

37.4 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Eduard Oleiniku ütlustega, kes selgitas, miks ja millistel eesmärkidel toimus kohtumine 01.12.2013 Xus, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 184) ning maakohus asus seisukohale, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ja jättis need tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 37.4.1 X restoranis 02.12.2013 toimunud kohtumise käigus ei peagi olema toimepandud kuritegu, kuivõrd ka õiguspäraste tegude toimepanemine (tulu üle arvestuse pidamine, pangaülekannetega tegelemine, võlgade sissenõudmine, rahaliste probleemide lahendamine isikute vahel, tulu kogumine, juriidiline nõustamine jne) ei välista isikute vastutust kuritegelikku ühendusse kuulumises. Oluline on see, et tegu pannakse toime ühenduse huvides ja selle eesmärke silmas pidades. Ebaõige on kaitsja väide, et maakohus ei ole näidanud ära tõendeid, et nimetatud kohtumine toimus ühenduse huvides. Maakohus on üksikasjalikult viidanud tõenditele, mis selliseks järelduseks aluse annavad (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 182-183, maakohtu poolt tehtud ekslik viide tl 11-12, õige tl 197-207) ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Vähetähtis ei ole asjaolu, et Eduard Oleinik, lahendades kolmandate isikute vahelisi rahalisi probleeme, arutleb hiljem ühenduse liikmetega kui palju, kuidas ja kelle vahel raha jaotada. Maakohtu otsuses on näidatud ära, et Eduard Oleinikul oli kindel koht ühenduse struktuuris ja ta andis sellest lähtuvalt oma panuse, mis kindlasti ei olnud passiivne nagu väidab apellant apellatsioonis. 37.4.2 Kolleegium leiab, et apellant on tunnistaja JJ ütlustele viidanud osas, mis on sobilik valitud kaitsetaktikaga ning jätnud ilmselgelt tähelepanuta tunnistaja JJ ütlused osas, mis kinnitavad, et Eduard Oleinik on pakkunud, et tal on inimesed, kes võivad aidata kui hakkab neile maksma ja probleemid lahendatakse (kohtutoimik kd 6, tl 56 pöördel). Millest tulenevalt tegi kaitsja järelduse, et JJ oli armusuhetes Eduard Oleinikuga, jääb kolleegiumile arusaamatuks, kuivõrd nähtuvalt tunnistaja ütlustest olid neil suhted seltsimehelikud ning ei tunne Oleinikut hästi ja kohtumised olid pealiskaudsed (kohtutoimik kd 6, tl 19 pöördel).

99(130)

maakohtu otsuses lk 165 viimases lõigus ekslik viide, et jälitusprotokoll nr 4 asub 1 kd, tl 118, õige kd 4, maakohtu otsuses lk 166 ekslik viide, et jälitusprotokoll nr 7 asub 1 kd, tl 125152, õige kd 4) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ja kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Ebaõige on kaitsja seisukoht, et maakohus on omistanud printeri andmisele ühenduse kontorisse erilise kaalu, see on vaid üks esemetest. Kaitsja ei ole viidanud apellatsioonis konkreetsetele tõenditele, mis kummutaks maakohtu otsuses toodud järeldused ja kinnitaks apellatsioonis toodut. 38.2 Apellant Leelo Viil viitab süüdistatavate ütlustele, kuid jätab tähelepanuta, et maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatavate ütlusi usaldusväärseks. Seejuures jättis maakohus need ütlused tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 38.3 Millistel tõenditel põhinevad kaitsja väited, et kelmusi ja maksukuritegusid pandi süüdistatavate poolt toime iseseisvalt ja enda huvidest lähtuvalt ja salastatud telefoninumbreid ei kasutatud, apellatsioonist ei selgu. Sellistele üldsõnalistele väidetele ei ole võimalik kolleegiumil vastata ning sellised väited jäävad tagajärjetuks. 38.4 Kolleegium ei nõustu apellandiga, et menetleja eriline huvi saada kaassüüdistatavatelt informatsiooni Haron Dikajevi tegevuse kohta viitab pigem jõugule, mitte kuritegelikule ühendusele. Apellant ei ole apellatsioonis toodud välja, milles konkreetselt väljendub just eriline huvi. Ka ei ole menetlejale etteheidatav asjaolu, et süüdistatavatele on esitatud küsimusi kaassüüdistatavate kohta, s.h Haron Dikajevi kohta. 38.5 Kaitsja Leelo Viili väide, et et tegemist on jõuguga, kuna eesmärgiks ei olnud avaliku rahu ja julgeoleku vastane tegevus, vaid enamus väidetava kuritegeliku ühenduse liikmete kuriteod on kelmused, on ainetud (vt kolleegiumi põhjendusi p 29.1). 38.6 Maakohtu poolt on viidatud ka tõenditele, mis kinnitavad, et süüdistatav Vitali Kaer osales UU, QQ ja BB karistamises (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 167-171). Apellandi väide, et Vitali Kaer nägi lihtsalt juhuslikult pealt isikute vahel tekkinud konflikt, ületab kolleegiumi hinnangul usutava juhuslikkuse määra. Seda enam, et UU juurde sõitsid süüdistatavad ühes autos ning eelnevalt oli Sergei Džavakjan kutsunud kaasa Tanel Mandelkorni, Grigori Bagatõi. Seejuures mainib Sergei Džavakjan Tanel Mandelkornile, et me sõidame juba sinna kõik, mistõttu ei saanud Vitali Kaer sattuda sündmuskohale juhuslikult. Ka QQ n-ö karistamise juurde kutsus Vitali Kaera Jevgeni Podolinski, mistõttu ka seal viibimine ei olnud juhuslik ning ka BB juurde oli sõitmiseks andnud käsu Vitali Kaerale ja Jevgeni Podolinskile süüdistatav Sergei Džavakjan (prokuratuuri tõendid 4 kd, tl 29-54, 66-123, 133-164, 5 kd, tl 189-268). Millistel jälitusprotokollidel põhinevad kaitsja väited, et ei nähtu peaaegu mingit suhtlust Vitali Kaera ja Sergei Džavakjani vahel. apellatsioonist ei selgu.

100(130)

39.1 Asjaolu, et süüdistatavale Vitali Kaerale ei ole isiklikult Haron Dikajev mingeid korraldusi kuritegude toimepanemiseks andnud, ei lükka ümber maakohtu järeldust, et tegemist on kuritegeliku ühendusega ning sinna kuulus ka süüdistatav Vitali Kaer, kes pani toime kuriteod kuritegeliku ühenduse huvides. See, et Haron Dikajev ei andnud isiklikult korraldusi Vitali Kaerale kuritegude toimepanemiseks, ei tähenda seda, et tegemist ei ole kuritegeliku ühendusega, kuna tulenevalt juhtimisstruktuurist ja kindlatest ülesannetest ei andnudki Haron Dikajev igale ühenduse liikmele korraldusi, vaid andis korraldused Sergei Džavakjanile, kes omakorda andis juhiseid teistele ühenduse liikmetele vastavalt ülesannete jaotusele.

101(130)

maakohus on selle asjaolu tuvastanud ja ka arvesse võtnud (kohtutoimik kd 11, otsuse lk 194). Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Seega ainuüksi Haron Dikajevi varasem karistamatus ei anna alust mõista isikule karistus sanktsiooni alammääras. Kui isiku süü suurus, kohtu poolt tuvastatud karistust mõjutavad asjaolud (kergendavad ja raskendavad asjaolud), võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist just üle sanktsiooni keskmise määra, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on varem karistamata või mitte. 41.2 Kolleegium ei nõustu apellandiga, et süüdistatavale Haron Dikajevile mõistetud karistus on sõltuvuses menetlusliigist. Kolleegiumil tuleb märkida, et ei ole olemas samalaadsete kuritegude korral niinimetatud „keskmist süüd ja keskmist karistust“, millest kohus peaks juhinduma või tulenevalt sellest isikuid võrdselt kohtlema. Iga kuritegu on individuaalsete tehioludega ning igal üksikul juhul tuleb tuvastada individuaalne süü suurus, mistõttu on asjakohatu otsida käesoleval juhul võrdlust süü suuruse tuvastamisel või karistusmäära mõistmisel teiste KarS § 256 lg 1 järgi süüdimõistetud isikutega.

102(130)

mõistetud karistust KarS § 3891 lg 1- § 22 lg 3 järgi, kuna maakohtu poolt mõistetud karistusmäär ei vasta süüdistatava süüle. Kolleegium, arvestades süüdistatava Sergei Džavakjani konkreetset tegevust ja osavõtu astet, mis väljendus süüdistatava Sergei Džavakjani konkreetses tegevuses, peab põhjendatuks mõista KarS § 3891 lg 1 järgi- § 22 lg 3 järgi karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, jättes liitkaristused muutmata. 42.3 Maakohus on pidanud võimalikuks KarS § 64 lg 1 alusel kohaldada liitkaristuse mõistmisel absorptsioonipõhimõtte rakendamist, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, seega liitkaristuse mõistmisel on maakohus kohaldanud Sergei Džavakjanile kõige soodsaimat liitkaristuse mõistmist. Moodustatud liitkaristuse osas KarS § 65 lg 2 alusel kolleegium rikkumisi ei tuvastanud.

103(130)

raskeimaga, seega liitkaristuse mõistmisel on maakohus kohaldanud Dmitri Sidorenkole kõige soodsaimat liitkaristuse mõistmist. 44.2 Seoses apellatsioonis tooduga, et kergem karistus tuleb mõista ka põhjusel, et Dmitri Sidorenko on varem karistamata ja tegemist on isikuga, kes tänaseks töötab ametlikult, tuleb märkida järgimist. Ainuüksi Dmitri Sidorenko varasem karistamatus ja ametlik töökoht, ei anna alust kergema karistuse mõistmiseks. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed on määravad karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Maakohus on süüdistatavale Dmitri Sidorenkole karistuse mõistmisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. 44.3 Kolleegium osundab kaitsja tähelepanu asjaolule, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17). Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatud põhimõtteid järginud ja Riigikohtu praktika valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta Dmitri Sidorenko mõistetud vangistusest vabastamata jätab. 44.4 Kolleegium ei nõustunud kaitsja taotlusega karistusmäära vähendamiseks, mistõttu puuduvad seaduslikud alused vangistusest tingimuslikuks vabastamiseks. Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06- p 20, 3-1-1-59-07, p 13, nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Arvestades KarS § 73 lg-s 3 ja KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni viieks aastaks.

104(130)

moodustavad reaalkogumi ning karistus mõistetakse iga teo eest eraldi, arvestades süü suurust. 45.2 Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, konkreetse süüdlase teopanust, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Maakohus on märkinud, et KarS § 255 lg 1 näeb ette karistusena kolme- kuni kaheteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 7 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Grigori Bagatõile mõistnud KarS § 255 lg 1 järgi vangistuse 7 aasta 6 kuud, seega sanktsiooni keskmises määras. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele erilistele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks ning mida maakohus ei oleks arvestanud. 45.3 Kolleegium on seejuures seisukohal, et sissetuleku, s.h toetava perekonna ja lapse olemasolu, ei saa olla asjaoluks, mis välistab reaalse vangistuse. Kuivõrd kolleegium ei nõustunud kaitsja taotlusega karistusmäära vähendamiseks, siis puuduvad seaduslikud alused vangistusest tingimuslikuks vabastamiseks. Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06- p 20, 3-1-159-07, p 13, nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Arvestades KarS § 73 lg-s 3 ja KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni viieks aastaks.

105(130)

46.1 Maakohus on pidanud võimalikuks KarS § 64 lg 1 alusel kohaldada liitkaristuse mõistmisel absorptsioonipõhimõtte rakendamist, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, seega liitkaristuse mõistmisel on maakohus kohaldanud Jevgeni Podolinskile kõige soodsaimat liitkaristuse mõistmist. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uute karistuste mõistmiseks. 46.2 Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 420 lg 1; § 3891 lg 1 sanktsioonid näevad ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on loogiliselt, viidates nii varasemale kuriteo eest mõistetud karistusele, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud, põhistanud, miks Jevgeni Podolinskit pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega.

106(130)

toimepandud kuritegu (kuritegelikku ühendusse kuulumine) on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendavad liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist. Maakohus on liitkaristust suurendanud, kuni see vastas süü suurusele ja karistuse eesmärkidele ning kolleegium nõustub maakohtuga. Viru Maakohtu 16.03.2018.a otsusega mõistetud karistus KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi 7 aastat, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel, on mõistetud sanktsiooni keskmise määra lähedal (keskmine määr 8 aastat). Antud kriminaalasjas on mõistetud karistuseks 8 aastat 6 kuud, seega üle sanktsiooni keskmise määra (keskmine määr 7 aastat 6 kuud). Seejuures on maakohus kohelnud võrdselt isikuid, kelle liitkaristus on moodustatud KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel (vt Tanel Mandelkornile mõistetud liitkaristust). 47.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt asunud seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorptsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt RKKKo 3-1-1-20-16). Kolleegium asub seisukohale, et liitkaristuse moodustamisel ei saa lähtuda absorptsiooniprintsiibist, kuivõrd raskeim karistus ei ole vastav süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Käesolevas asjas on tagatud selliselt isiku võrdne kohtlemine nende isikutega, kellele mõistetakse mitme kuriteo eest liitkaristus ühe kohtuotsusega. 47.4 Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale Eduard Oleinikule kuriteo KarS § 255 lg 1 eest karistus tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra või sanktsiooni alammääras. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele erilistele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks ning mida maakohus ei oleks arvestanud. Asjaolu, et kellelegi mõisteti kokkuleppemenetluses karistuseks KarS § 255 lg 1 järgi oluliselt väiksem karistus, ei võimalda järeldada, nagu oleks maakohtu poolt süüdistatava Eduard Oleiniku karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest. Kolleegium kordab juba eelnevalt märgitut, et ei ole olemas samalaadsete kuritegude korral niinimetatud „keskmist süüd ja keskmist karistust“, millest kohus peaks juhinduma. Iga kuritegu on individuaalsete tehioludega ning igal üksikul juhul tuleb tuvastada individuaalne süü suurus, mistõttu on asjakohatu otsida käesoleval juhul võrdlust süü suuruse tuvastamisel või karistusmäära mõistmisel teiste KarS § 255 lg 1 järgi süüdimõistetud isikutega.

107(130)

129). Kahetsust kannatanute ees ei ole Vitali Kaer kohtuistungil avaldanud. Kohtupraktika kohaselt võib teatud juhtudel süüdistatava poolt oma rolli kaalukuse vähendamine seada kahetsuse siiruse kahtluse alla. Seda näiteks juhul, kui süüdistatava poolt omaksvõetav teovõi tagajärjeebaõigus (sh nt tema teopanus) erinevad olulisel määral tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul erinevad olulisel määral süüdistatava poolt omaksvõetav tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest (vt maakohtu poolt tuvastatud KarS § 209 osas, kohtutoimik kd 11, otsus lk 41-49), mistõttu süüdistatava kahetsus ei ole siiras. Siiras kahetsus tähendab ka seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte paljasõnaline kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.o kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kolleegiumil ei kujunenud veendumust, et Vitali Kaer puhtsüdamlikult oma tegu kahetseb. Süüdistatava käitumise ja kohtuistungil tehtud avalduste pinnalt pole puhtsüdamliku kahetsuse jaatamiseks alust, mistõttu maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. 48.1 Kaitsja on märkinud ka apellatsioonis, et Vitali Kaer on aidanud olulisel määral kaasa menetlusele. Süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine tähendab koostööd politseiga, uurijaga või prokuröriga ning nimetatud tegevus peab olema aktiivne, s.t ei piisa sellest, et isik ei tee asjaolude väljaselgitamiseks takistusi. Aktiivne kaasaitamine peab aitama menetlejal kohtueelset uurimist edasi viia. Kolleegium märgib, et kaitsja poolt märgitud kaasaaitamine uurimisele, kuna andis põhjalikke ütlusi, kui karistust kergendav asjaolu ei tulene toimiku materjalidest. Kohtupraktika kohaselt aktiivne kaasaaitamine ei eelda alati isiku poolt enda süü täielikku tunnistamist, kuid aktiivse kaasaaitamisega ei ole kindlasti tegemist olukorras, kus isik annab ütlusi vaid osas, mis on selleks hetkeks teiste tõenditega kinnitust leidnud. Vitali Kaer on andnud ütlusi nende asjaolude osas, mis on ilmselged ning mille eitamine ei olnud mõtekas, kuna selle kohta olid menetlejal kogutud tõsikindlad tõendid. Vitali Kaera ütlustetst ei nähtu, et ta oleks osutanud kaasabi kaasosaliste vastu tõendite kogumisel või nende menetlejale paljastamisel vms. Kolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et antud juhul ei ole süüdistatav Vitali Kaer aidanud süüteo avastamisele aktiivselt kaasa, mistõttu ei esine karistust kergendavat asjaolu KrMS § 57 lg 1 p 3 alt 3 mõttes. 48.2 Apellant viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-96-09, kuid jätab tähelepanuta, et tegemist ei ole olukorraga, millele on tähelepanu juhtinud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-96-09. Vitali Kaera ja prokuratuuri vahel ei ole sõlmitud kokkulepet ega tema kriminaalasja algselt arutatud kokkuleppemenetluses ja hiljem üldmenetluses. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohus on vangistuste määra mõistmisel kõiki olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra, juba arvesse võtnud ning karistusmäära lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad.

108(130)

49.1 Kolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on selgitanud, et isiku varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollist nähtub, et perioodil 01.01.2011 kuni 14.03.2014 on tuvastatud Sergei Džavakjanil teadmata allikatest pärit sissetulekuid summas 13 233,13 eurot ning VVl summas 29 574,03 eurot. 27.03.2015 koostatud isikute vara, legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ja elatustaseme erinevust kajastatavate objektide, dokumentide vaatlusprotokollist (edaspidi isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokoll, vt prokuratuuri tõendid kd 21, tl 28-34 pöördel) nähtub üksikasjalikult, milliseid Sergei Džavakjani ja VV sissetulekuid on kajastatud konkreetsel perioodil legaalsetena ning millised olid nende tegelikud kulutused samal perioodil. Nende andmete võrdluse tulemusel ongi menetleja välja selgitanud, et perioodil 01.01.2011-14.03.2014 ei jätkunud leibkonnal legaalseid vahendeid vara soetamiseks/suurendamiseks ning kulude tegemiseks sellises ulatuses. 49.2 Isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokoll koos vaatlusprotokolli aluseks olevate tõenditega on avaldatud maakohtu 06.09.2017. a kohtuistungil (kohtutoimik kd 5, tl 165), seega on kaitsjale ja süüdistatavale teada, milliseid sissetulekuid on seal kajastatud legaalsete tuludena ja millise arvutuskäigu tulemusel on saadud leibkonna legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevus (prokuratuuri tõendid kd 21, tl 33, p 5.1.3). Kaitsja ei esitanud maakohtus ega esita ka apellatsioonis ühtegi konkreetset väidet, millega ta isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollis ei nõustu. Kaitsja üldsõnaline väide, et arvestused tulude ja kulude kohta on tema hinnangul ebaloogilised ja põhjendamatud, ei anna mingit alust nimetatud tõendi usaldusväärsuses kahelda. 49.3 Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse (RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 44). 49.4 Kaitsja ega süüdistatav vara päritolu seaduslikkust tõendanud ei ole. Kaitsja on küll märkinud, et nii Sergei Džavakjani kui ka tema abikaasa VV poolt on antud selged ja ammendavad seletused vara ja tuluallikate kohta, kuid ringkonnakohtule selliseid selgeid ja ammendavaid seletusi ei nähtu. 11.06.2015 VV tunnistajana ülekuulamisel ja kolmanda isiku ülekuulamisel antud ütlustest, millised ütlused on võetud 06.09.2017. a kohtuistungil KrMS § 291 lg 2 alusel tõendina vastu (kohtutoimik kd 5, tl 17 ja 17 pöördel), nähtub, et VV on andnud ütlusi, mille kohaselt FIE igakuised kulud, samuti sularaha, mida kasutatakse igakuiste kulude tasumiseks FIEna, on saadud tema FIEna saadud tulust. Samas on ta selgitanud, et peab arvestust FIE tegevuse kohta ning esitab iga aasta tuludeklaratsiooni, mis sisaldab andmeid tema käibe kohta, s.t kulude ja tulude, s.h sularahas saadud tulude kohta. Muid ametlikke sissetulekuid tal ei ole. VV maksustatav tulu on isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokolli kohaselt loetud legaalse sissetuleku hulka. Samuti on VV andnud ütlusi, et teda on väiksemates summades rahaliselt toetanud tema lähedased (vanemad ja vend), samas on ta ka öelnud, et tema on jällegi enda sissetulekutest oma lähedasi toetanud. Sõiduauto Volkswagen soetamise asjaolusid VV selgitada ei osanud, tema seda autot ei ostnud ega müünud, abikaasa palus selle vormistada tema nimele (prokuratuuri tõendid kd 21, tl 44-47, 48-55). Seega kokkuvõtvalt ei nähtu ka VV selgitustest mingeid

109(130)

tõendatud asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et leibkonnal tuvastatud elatustaseme erinevus tuleneks mingitest menetleja poolt arvestamata jäetud legaalsetest vahenditest. 49.5 Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks peab VV üldse põhjendama ja tõendama oma tuluallikaid, kui ta ei ole antud juhul süüdistatav. Kolleegium selgitab, et süüdistatava elatustaseme erinevuse väljaselgitamisel on oluline just leibkonna sissetulekute ja väljaminekute erinevus. On üldteada, et leibkonna moodustavad ühises eluruumis elavad inimesed, kes jagavad toidu- ja raharessursse. Kolmanda isiku VV kohtus avaldatud ütluste kohaselt tasub tema kõik elamiskulud, sh kommunaalmaksed. Ka toitu ostab ta tavaliselt ise. Poearveid tasub nii sularahas kui pangakaardiga. Seega on süüdistatava huvides välja selgitada, kas vaatamata tema enda legaalsete sissetulekute puudumisele võis leibkond tervikuna tagada oma elatustaseme teise leibkonna liikme legaalsete vahendite arvelt. Kui isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollist aga selgub, et leibkonnal ei jätkunud legaalseid vahendeid vara soetamiseks ning kulude tegemiseks sellises ulatuses, siis ongi see piisav põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et leibkond elatus tervikuna või osaliselt kuritegelikul teel saadud varadest. VV on menetlusse kaasatud kolmanda isikuna, kelle õiguste või kohustuste üle võidakse kriminaalasja lahendamisel otsustada. Seega, kui kolmas isik vaidleb vara konfiskeerimisele vastu, siis on tal õigus esitada tõendeid vara legaalse päritolu kohta. Selliseid tõendeid VV esitanud ei ole. 49.6 Kaitsja märgib ka apellatsioonis, et antud juhul ei saa tuginedes KarS § 831 lg 2 p 1 konfiskeerida VV-le nimele registreeritud sõidukit BMW 525i (reg-nr ZZZZZZ) isegi, kui Sergei Džavakjan on süüdi kuriteo (KarS § 201 lg 2 p 4) toimepanemises, kuivõrd antud juhul ei ole täidetud KarS § 831 lg 2 p 1 sätestatud eeldused. Kolleegiumil jääb arusaamatuks, mida kaitsja sellega mõtleb. Kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et sõiduauto BMW 525i on omandatud KarS § 201 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tulemusena. Vaidlust ei ole selles, et sõiduk oli vormistatud VV nimele ning erinevatest ütlustest nähtub, et VV seda autot ka kasutas ehk kuriteoga saadud vara kuulub kolmandale isikule. KarS § 831 lg 2 p 1 võimaldab konfiskeerida tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui see on omandatud täielikult või olulises osas toimepanija arvel. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et vara on omandatud toimepanija arvel, kui kolmas isik ei ole teinud ega olnud reaalselt kohustatud tegema vara eest vastusooritust või kui kolmanda isiku vastusoorituse väärtus on saadud vara väärtusest oluliselt väiksem. Kolmanda isiku VV kohtus avaldatud ütluste kohaselt tema auto ostmise juures ei viibinud, auto ostmisega tegeles tema abikaasa Sergei Džavakjan. Tema sõitis selle autoga 2 aastat, siis ühel päeval tuli tema juurde A, kes andis talle allkirjastamiseks volikirja, mis oli valmis trükitud ja ütles, et vormistab selle auto ARK-is tema nimele, kuna tema abikaasa oli auto eest ka ülejäänud summa ära maksnud. Seega VV sõiduauto omandamiseks n-ö vastusooritust ei teinud ning vara on omandatud vähemalt olulises osas toimepanija Sergei Džavakjani arvel ning KarS § 831 lg 2 p 1 sätestatud konfiskeerimise eeldus on täidetud. 49.7 Ka Sergei Džavakjan leiab apellatsioonis, et konfiskeerimine ei ole õige ning kriminaaltulu summa ei ole tõendatud ja arvutused on valed. Sõiduauto Mercedes-Benz oli omandatud pärast arveldusperioodi ehk ajavahemikus 01.01.2011 kuni 14.03.2014, seega ei ole see soetatud kriminaaltulude eest. Seonduvalt ajaperioodiga märgib ringkonnakohus, et isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokolli esemeks oleva ajavahemiku, s.o 01.01.2011 kuni 14.03.2014 kestel on VV deklareeritud sissetulekud olnud läbivalt märgatavalt väiksemad kui tema kulutused ning seda ka sõiduauto Mercedes-Benz B 170 (ZZZZZZ) soetamisele eelnenud 2013-ndal aastal kui ka aastal 2014 (VV maksustatav tulu 2014 algusest kuni augustikuuni on kokku ca

110(130)

1000 eurot). Seega on igati alus arvamuseks, et VV-l puudusid ka 23.07.2014 legaalsed vahendid sõiduauto Mercedes-Benz B 170 (ZZZZZZ) soetamiseks ja selle eest tasumiseks. Sergei Džavakjan märgib, et sõiduauto on ostetud naise poolt järelmaksuga ning selle kohta on ka tõendid. Summa 7200 eurot ei kuulu väljamõistmisele, kuna sõiduvahend on omandatud järelmaksuga ja rahasumma pärast auto müüki läks järelmaksu kasutamiseks. VV ütlused nimetatud sõiduauto soetamise osas ei ole aga kooskõlas Sergei Džavakjani väidetega. Nimelt on VV kohtuistungil avaldatud kolmanda isikuna ülekuulamise ütlustes selgitanud, et Mercedes maksis 3600 eurot, raha tasus CC-le, millise raha sai eelnevalt CC-lt laenulepingu alusel. Laenust ülejäänud summat kasutas puhkuse eest tasumiseks (prokuratuuri tõendid kd 21, tl 51). Ülekuulamisel on VV esitanud ka 23.07.2014. a müügilepingu-akti tööde üleandmise-vastuvõtmise kohta, millelt nähtub, et akt on aluseks arve esitamiseks lepingujärgses summas 3600 eurot ning müüja A OÜ annab üle ja klient VV võtab vastu MB 170 reg-nr ZZZZZZ (prokuratuuri tõendid kd 21, tl 66). 11.06.2015 tunnistajana ülekuulamisel, millised ütlused on samuti kohtuistungil avaldatud, on VV selgitanud, et ostsid MB 23.07.2014, kuid kuidas see ostmine toimus, seda tema ei tea, ta ei viibinud tehingu toimumise juures (prokuratuuri tõendid kd 21, tl 45). Seega ei ole need ütlused järjepidevad, tõsikindlad tõendid selle kohta, et auto on tõepoolest soetatud saadud laenu eest, puuduvad ning arvestades Mercedes-Benz B 170 (ZZZZZZ) ostu-müügiga seotud isikute omavahelist seotust, ei pea ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga tõendatuks ega ka usutavaks, et sõiduauto on soetatud legaalsete vahendite arvelt. 49.8 Mis puudutab Sergei Džavakjani väidet, et sõiduauto MB on arestitud, kuid tegelikult oli auto müüdud maha eraisikule ja seda arestitud ei ole, siis selles osas on jõustunud Harju Maakohtu 03.06.2015. a arestimise määrus. Arestimise hetkel oli Maanteeameti liiklusregistri andmete kohaselt VV alates 23.07.2014 sõiduauto Mercedes-Benz B 170 (registreerimisnumbriga ZZZZZZ) omanik. Arestimismääruse vara omanikule teatavaks tegemisega hakkas kehtima vara käsutuskeeld. Kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on TsÜS § 88 lg 1 esimese lause kohaselt tühine. 49.9 Arusaamatuks jääb ka süüdistatava Sergei Džavakjani väide, miks kohus ei ole arvestanud VV kogu vara, vaid kohus arvestas ainult palka perioodil 01.01.2011 kuni 14.03.2014. Selle perioodi kohta ongi tehtud vara analüüs ehk uuritud on konkreetse perioodi kõiki teadaolevaid sissetulekuid ja väljaminekuid ning nende põhjal arvutatud elatustaseme märkimisväärne erinevus. Kui süüdistatav tahab väita, et mingisugused väljaminekud on tehtud juba varasemast perioodist pärineva legaalse vara arvelt või et leibkonnal oli muid legaalseid vahendeid, siis KarS § 832 kohaselt tuleb seda väidet tõendada isikul endal. Asjasse puutumatu on ka Sergei Dšavakjani väide, et ta viibis juunist 2014 kuni 04.04.2015 Venemaal, seega ei ole tõendeid, et ta sai kriminaalset tulu. Seda perioodi ei olegi isiku varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollis arvestatud. Elatustaseme erinevus ning selle alusel eeldatav kriminaatulu suurus on arvestatud leibkonna sissetulekute ja väljaminekute alusel ajavahemikus 01.01.2011 kuni 14.03.2014. 49.10 Asjakohane ja põhjendatud on aga Sergei Džavakjani väide, et kriminaaltulust tuleb maha arvata sõiduauto BMW 525i reg-nr ZZZZZZ summas 8100 eurot. Nimetatud sõiduauto osas on tuvastatud, et tegemist on süüteoga saadud varaga ning sõiduk on konfiskeeritud KarS § 831 lg 2 p 1 alusel. Ometi nähtub isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollist, et kriminaalmenetluse algstaadiumis on sõiduki eeldatavat soetamiskulu summas 8100 eurot arvestatud VV väljaminekuna, mis mõjutas elatustaseme erinevust ning suurendas selle kaudu eeldatavat kriminaatulu (prokuratuuri tõendid kd 21, tl 30 pöördel, tl 33

111(130)

ja 33 pöördel). Kuivõrd nüüdseks on selge, et sõiduk saadi süüteo tulemusel ning mingeid väljaminekuid selle soetamiseks tegelikkuses ei tehtud, siis tuleb see summa arvestada elatustaseme erinevusest maha. Lähtudes 27.03.2015. a isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokolli p-s 5.1.3 toodud põhimõtetest on VV legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevus 31.12.2013 tegelikkuses 9376,98 eurot ning leibkonna legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevus samal aastal 9663,41, teiste aastate tulemused jäävad samaks. Seega kokku perioodil 01.01.2011 kuni 14.03.2014 on leibkonna legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevus kokku 34 707,16 eurot. Kuivõrd eelduslikult kriminaatulu arvel soetatud sõiduauto Mercedes-Benz B 170 hinnangulise väärtusega 7200 konfiskeeriti KarS § 256 lg 2 p 2, § 832 lg 2 p 1 alusel, siis on maakohus ülekonfiskeerimise vältimiseks põhjendatult arvestanud konfiskeeritud sõiduki väärtuse vaatlusprotokolliga tuvastatud kriminaaltulust maha. Kuivõrd maakohus on aga alusetult kriminaaltulu hulka arvestanud ka sõiduauto BMW 525i reg-nr ZZZZZZ soetamise kulud, rikkudes sellega KrMS § 339 lg-t 2, siis tuleb maakohtu otsus Sergei Džavakjanilt laiendatud konfiskeerimise asendamiseks väljamõistetud summa osas tühistada. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse ja mõistab Sergei Džavakjanilt konfiskeerimise asendamise korras välja 27 507,16 eurot (tuvastatud kriminaaltulu perioodil 01.01.2011 kuni 14.03.2014 summas 34 707,16 – juba konfiskeeritud Mercedes-Benz B 170 hinnanguline väärtus 7200 eurot).

112(130)

50.2 Kolleegium ei nõustu ka kaitsja väitega, et maakohus on ebaõigesti Tanel Mandelkornilt laiendatud konfiskeerimisele kuuluva tuluna arvestanud tema tüdruksõbra väidetavalt sissetulekutega katmata tulu summas 34 345,41 eurot. Kaitsja sõnul puudus selliseks ühiseks tulude ja kulude arvestamiseks maakohtul õiguslik alus, kuivõrd AA (apellatsioonis ilmselt nimi ekslik, kuivõrd õige A2) ei olnud Tanel Mandekorniga abielus, ta on eitanud ühist majapidamist ja puuduvad tõendid, mis tõendaksid ühise majapidamise olemasolu. 09.11.2017. a kohtuistungil on A2 kasutanud õigust mitte ütlusi anda, kuna ta oli Tanel Mandelkorniga lähisuhtes. Kohus võttis tunnistaja A2 kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel tõendina vastu ja lubas prokuröril avaldada. 02.06.2015. a ülekuulamisel on A2 selgitanud, et on Tanel Mandelkorniga püsivas kooselus, mistõttu kasutas õigust ja keeldus ütluste andmisest. Seega on A2 lähisuhet ja püsivat kooselu Tanel Mandelkorniga kinnitanud, mistõttu on menetleja põhjendatult käsitlenud Tanel Mandelkorni ja A2t kui püsivas kooselus olevaid isikuid ühe leibkonnana. Menetleja peab süüdistatava huvides välja selgitama, kas vaatamata süüdistatava enda legaalsete sissetulekute ja elatustaseme erinevusele võis leibkond tervikuna tagada oma elatustaseme teise leibkonna liikme legaalsete vahendite arvelt. Kui isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollist aga selgub, et leibkonna kummalgi liikmel ei jätkunud legaalseid vahendeid vara soetamiseks ning kulude tegemiseks sellises ulatuses, siis ongi see piisav põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et leibkond elatus suures osas kuritegelikul teel saadud varadest. 50.3 Isikute vara, legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ja elatustaseme erinevust kajastavate objektide, dokumentide vaatlusprotokollist (edaspidi isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokoll) nähtub, et süüdistataval Tanel Mandelkornil esines legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus perioodil 01.01.2011-08.04.2015 kokku summas 123 984,36 eurot. Kuivõrd Tanel Mandelkorn oli püsivas kooselus A2-ga, siis tuligi kontrollida, kas leibkond võis tervikuna tagada oma elatustaseme A2 legaalsete vahendite arvelt. A2 legaalne sissetulek vaadeldaval perioodil oli 14 467,16 eurot ning tegelikud kulutused olid 48 812,47 eurot. Seega ei jätkunud ka A2-l nimetatud perioodil legaalseid vahendeid varade soetamiseks ning kulude tegemiseks. Analüüsi tulemusel on tuvastatud, et kokku oli Tanel Mandelkorni ja A2 leibkonnal erinevus legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel nimetatud perioodil 158 612,11 eurot (prokuratuuri tõendid kd 25, tl 146-152). Seega selgub isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollist, et leibkonna kummalgi liikmel ei jätkunud legaalseid vahendeid vara soetamiseks ning kulude tegemiseks sellises ulatuses, see on aga piisav põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et leibkond elatus suures osas kuritegelikul teel saadud varadest. Tanel Mandelkord ega tema kaitsja pole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et Tanel Mandelkornil või A2-l oleks legaalseid sissetulekuid suuremas ulatuses, kui menetleja poolt isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollis tuvastatud. 50.4 Kaitsja leiab, et alusetult on jäetud Tanel Mandelkorni legaalse sissetulekuna arvestamata tema poolt 2013.a saadud SMS laenud kogusummas 19 917,48 eurot. Sellega seonduvalt märgib kolleegium esmalt, et laenu võtmisega kaasneb laenumaksete tasumise kohustus. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on laenulepingust tulenevaid maksekohustusi täitnud varast, mis on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena, tuleb isikul KarS § 832 lg 1 teise lause kohaldamiseks tõendada, et laenumaksed on vähemalt olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.

113(130)

Järelikult tuleb isikul laiendatud konfiskeerimise välistamiseks tõendada laenumaksete tegemiseks kasutatud vara päritolu seaduslikkust (RKKKm 3-1-1-125-13, 3-1-1-51-15). Samas jääb kolleegiumile arusaamatuks, mis SMS-laene kaitsja silmas peab. Nimelt nähtub, et kaitsja nimetatud summast on 9 917,48 eurot laekunud A OÜ-lt sõiduki BMV X5 (reg-nr XXXXXX) võõrandamise eest ning 10 000 eurot S OÜ-lt sõiduki Lexus (reg-nr ZZZZZZ) võõrandamise eest. Mõlema tehinguga on seotud sõidukid, mis läbivad ka kriminaalasja, mistõttu ei arvestatud nende tehingutega saadud summasid Tanel Mandelkorni legaalsete sissetulekute hulka. 50.5 Tanel Mandelkorni ema L2 on küll andnud ütlusi, et on tõepoolest oma pojale sularaha andnud (prokuratuuri tõendid kd 25, tl 12), kuid arvestades leibkonna teadmata allikatest pärit sissetulekuid kokku 158 612,11 euro, siis on selge, et need summad ei saa olla märkimisväärsed. Tanel Mandelkorni venna D2 ütlustest nähtub samuti, et toetas küll oma venda aeg-ajalt, kuid need summad ei mõjutanud tema pere eelarvet oluliselt (kohtutoimik kd 6, tl 13), seega viitavad ka D2 ütlused sellele, et need summad ei olnud märkimisväärselt suured. Vastupidist tõendavaid dokumente kaitsja kohtule esitanud pole. Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et 158 612,11 eurot on süüdistatav saanud kuriteo toimepanemise tulemusena. Kuivõrd nimetatud summa on süüdistatava leibkonna poolt tuvastamata ajal ja moodusel ära tarvitatud, mõistis kohus selle õigesti Tanel Mandelkornilt konfiskeerimise asendamise korras KarS § 84 alusel välja.

114(130)

milles isik süüdi mõistetakse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 15.03.2011 otsuses nr 3-11-4-11 selgitanud, et KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei oma tähtsust asjaolu, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes pole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu pole nõutav seegi, et kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse (RKKKm nr 31-1-10-16, p 44). 51.2 Seonduvalt kaitsja vastuväidetega 16.10.2015 vaatlusprotokollis kajastatud perioodi osas märgib kolleegium esmalt, et kõnealune vaatlusprotokoll on avaldatud maakohtus 09.01.2018. a istungil (kohtutoimik kd 6, tl 150 pöördel). Kuna süüdistatav ega tema kaitsja nimetatud tõendit maakohtus kahtluse alla ei seadnud, sellele vastu ei vaielnud, s.t tegemist oli lubatud tõendiga, siis on alusetu viidata nimetatud asjaolule alles apellatsioonis. Kolleegium leiab sellele vaatamata, et Dmitri Sidorenko varaanalüüsi aluseks olev ajaperiood ehk ca 4 aastat ja 3 kuud on piisavalt pikk aeg, kuna kajastab tema varalist seisu nii lähiaastatel kui kaugemas minevikus. Niisugust ajaperioodi ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul pidada piiratuks või mitterepresentatiivseks Dmitri Sidorenko varalise seisu hindamisel. Kolleegiumi hinnangul on ka igati põhjendatud, et menetleja analüüsib isiku elatustaseme erinevust konkreetsel piiratud perioodil. Juhul, kui isik väidab, et menetleja poolt analüüsitud perioodi kulutused on tehtud varasemalt omandatud legaalse vara arvelt, siis tuleb isikul seda väidet KarS § 832 lg 1 alusel ka tõendada. 51.3 Ka seda vastuväidet, et 16.10.2015 vaatlusprotokoll ei arvesta, et Dmitri Sidorenko ei elanud huvipakkuval perioodil üksinda, vaid abikaasa ja täiskasvanud lapsega, kes mõlemad said seaduslikku tulu, ei ole maakohtus tõendi avaldamisel esitatud. Kaitsja ei ole taotlenud nimetatud isikute ülekuulamist, et tõendada Dmitri Sidorenko minimaalsete elamiskulude katmist lähedaste sissetulekutest, vaid viitab sellele väitele alles apellatsioonis. Eeltoodust tulenevalt on maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse tõttu on alust eeldada, et Dmitri Sidorenko on saanud kuriteo toimepanemise tulemusena vara ning see vara on ära kulutatud, mistõttu tuleb Dmitri Sidorenkolt KarS § 255 lg 2 p 2, § 832 lg 1, § 84 konfiskeerimise asendamiseks välja mõista 6 611,24 eurot.

115(130)

prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse (RKKKm nr 31-1-10-16, p 44). 21.08.2015. a vaatlusprotokolli kohaselt on tuvastatud, et Jevgeni Podolinskil ja Viktoria Krasohhinal esineb nii eraldi vaadatuna kui ka leibkonnana märkimisväärne erinevus legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel perioodil 01.01.2011-08.04.2015 (prokuratuuri tõendid kd 25, tl 81-165 pöördel). KarS §-de 831, 832 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. Seega, kui on tõendatud, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel, nagu käesolevas kriminaalasjas kollasest metallist sõrmuse puhul tuvastatud, siis ei saa kohus jätta sellele reageerimata. Kui Jevgeni Podolinski soovib kollasest metallist sõrmuse konfiskeerimist vältida, oleks tulnud esitada tõendid sõrmuse päritolu õiguspärasuse kohta. Maakohus on juba oma otsuses märkinud, et süüdistatav ei ole esitanud tõendeid, et temalt Harju Maakohtu määrusega arestitud esemete puhul oleks tegemist legaalselt saadud esemetega, mistõttu kuuluvad need KarS § 255 lg 2 p 2, § 832 lg 1 alusel konfiskeerimisele. 52.1 Seonduvalt Jevgeni Podolinski taotlusega võimaldada kollasest metallist kett hiljem välja osta, märgib ringkonnakohus, et kõnealune kett on konfiskeeritud KarS § 832 lg 1 alusel. Erinevalt KarS §-s 84 sätestatust ei ole KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerimise näol tegemist riigi nõudega isiku vastu, vaid tegemist on omandi või muu õiguse lõpliku, tahtevastase ja tasuta üleminekuga õiguse seniselt omajalt riigile. Konfiskeeritud vara omandiõigus läheb konfiskeerimisotsustuse jõustumisel KarS § 85 lg 1 alusel automaatselt riigile üle (riigivaraseaduse § 7 lg-s 5 sätestab konfiskeeritud vara valitseja), kellel on vara võõrandamise, haldamise ja hävitamise kompetents. KrMS § 306 p 13 annab kohtule iseenesest õiguse otsustada, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. KarS § 84 annab kohtule võimaluse välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele ka olukorras, kus kuriteoga saadud vara äravõtmine pole muul põhjusel otstarbekas. Selline põhjus võib tõepoolest lähtuda ka süüdistatava kaalukatest huvidest, kuid Jevgeni Podolinski pole apellatsioonis välja toonud ühtegi mõjuvat põhjust, miks kollasest metallist kett on tema jaoks sellise olulise tähendusega, et selle konfiskeerimine tuleks asendada rahasumma väljamõistmisega. 53.2 Jevgeni Podolinski märgib ka, et ei nõustu maakohtuga, mis puudutab n-ö illegaalsete sissetulekute suurust summas 22 064,42 eurot. Temal olid legaalsed sissetulekud autopesulast ja rehvivahetusest ning tegeles ka kasutatud autodega, millest sai tulu, kuid maakohus seda ei arvestanud. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on arvestanud Jevgeni Podolinski kohtuistungil antud ütlustega kasutatud autode müümisega tegelemist ja autopesulat puudutavas osas, kuid ei pidanud neid paljasõnalisi väiteid sisuliselt piisavaks tõendamaks vara päritolu õiguspärasust. Kolleegium on aga juba selgitanud, et isik saab oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle vara päritolu seaduslikkuse. Jevgeni Podolinski paljasõnalised ja ebamäärased väited tulude teenimise kohta ei veena ka ringkonnakohut, et konfiskeeritud vara on legaalset päritolu, mistõttu on maakohus õigesti ülejäänud osa kriminaaltulust ehk 22 026,42 eurot laiendatud konfiskeerimise asendamise korras Jevgeni Podolinskilt KarS § 255 lg 2 p 2, § 832 lg 1 ja § 84 alusel välja mõistnud.

116(130)

tõenda, millises ulatuses ja kas üldse sai Vitali Kaer selle firma arvelt mingit legaalset sissetulekut. Vitali Kaer märgib, et tegeles ka eraisikuna autode ostu-müügiga ja ka sellest sai sissetulekut, antud asjaolu on tõendatud tunnistaja Ä ütlustega. Kolleegium märgib, et U2 on andnud 30.08.2017. a kohtuistungil ütlusi konkreetselt nende samade sõidukite kohta, mida on juba kajatatud 27.08.2015. a isikute varalist seisundist kajastavate andmete vaatlusprotokollis. Nende sõidukite osas on vaatlusprotokollis juba selgitatud, et kuivõrd need sõidukid ei ole soetatud legaalsete vahendite arvelt, siis ei loeta ka nende müügist saadud vahendeid legaalseks (prokuratuuri tõendid kd 25, tl 71 pöördel). 54.1 Alusetu on ka süüdistatava Vitali Kaera väide, et maakohus ei arvestanud Touareg VW müügist saadud sularahaga. 27.08.2015. a vaatlusprotokollist (prokuratuuri tõendid kd 25, tl 70-77) nähtub, et väited raha saamise kohta auto soetamiseks on jäänud paljasõnaliseks, mistõttu loeti sõiduauto Volkswagen eest makstud summat 9000 eurot pärinevaks mittelegaalsetest vahenditest. Varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokolli kohaselt oli Vitali Kaera leibkonnal juba 2011 ja 2012 aastatel teadmata allikatest pärit sissetulek (üle 16 000 euro). Kui sõiduauto on soetatud mittelegaalsete vahendite arvelt, siis ei saa ka selle mittelegaalse vara müügist saadud raha lugeda legaalseks varaks. 54.2 Süüdistatava Vitali Kaera kaitsja Leelo Viil leiab, et maakohtu poolt märgitud sissetulekute arvestamise aluseks olevad asjaolud on tõendamata ning seejuures on tähelepanuta jäetud Vitali Kaera seaduslikud sissetulekud ning sularahakäive. Kolleegium viitas juba eelnevalt p 52 Riigikohtu seisukohale (vt RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 44). Menetleja on analüüsinud kõiki kättesaadavaid andmeid Vitali Kaera ja tema leibkonna legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse väljaselgitamiseks. Menetleja ega kohus ei saa ega pea eeldama isikutel mingite mitteametlike sissetulekute esinemist olukorras, kus selle kohta puuduvad igasugused kontrollitavad andmed. 54.3 Kaitsja ega süüdistatav vara päritolu seaduslikkust tõendanud ei ole. Kaitsja viitab, et tunnistaja K2 kohtueelses menetluses antud ütlustest nähtuvalt toetasid nii tema kui Vitali Kaera vanemad neid materiaalselt. Tunnistaja selgitas, et kui endal raha polnud, siis tema ema tasus kommunaalarveid ise, Vitali ema on ka raha andnud, et tasuda korteri eest. Kolleegium märgib, et juhul, kui kommunaalarveid tasus K2 ema otse või kui vanemad andsid sularaha ja kommunaalarved tasuti sammuti sularahas, siis ei kajastu see Vitali Kaera ega K2 elatustaseme erinevuses ei sissetuleku ega väljaminekuna, mistõttu ei muuda see tuvastatud teadmata päritoluga summa suurust. Samas nähtub K2 sissetulekute ja väljaminekute ning sularahatehingute analüüsist, et eraisikute (sh R2 ja K2) ülekandeid ongi arvestatud legaalse tuluna (prokuratuuri tõendid kd 21, tl 43 CD-plaat). 54.4 Kaitsja viitab ka, et tunnistaja K2 on selgitanud, et Vitalil olid väiksemad tööotsad, nt ehitusel. Samas ei nähtu, et Vitali Kaer oleks isegi kordagi viidanud enda legaalsetele tuludele ehitusega seonduvalt. Kaitsja ei ole kohtuistungil ei esmas- ega teisesküsitlusel püüdnudki välja selgitada Vitali Kaera sissetulekute päritolu. Seega on väited legaalse sissetuleku teenimise kohta ehitusega seonduvalt paljasõnalised ja tõendamata. Mis puudutab kaitsja viidet, et K2 ütluste kohaselt on nad sõpradelt võtnud väiksemad summad laenuks, siis esmalt on eraisikutelt laekunud ülekandeid arvestatud leibkonna legaalse tuluna. Selle kohta, et laenusid on saadud lisks juba menetleja poolt kajastatud eraisikute ülekannetele, pole ühtegi tõendit esitatud.

117(130)

54.5 Kaitsja viitab ka ÄÄ kohtueelses menetluses antud ütlustele. Ringkonnakohus selgitab, et kohtueelses menetluses antud ütlustele viitamine on asjakohatu, kuivõrd tunnistaja ÄÄ on andnud ütlused kohtumenetluses (Harju Maakohtu 30.08.2017. a kohtuistungil). Nagu eelnevalt viidatud, andis ÄÄ 30.08.2017. a kohtuistungil ütlusi sõidukite kohta, mida on juba kajatatud 27.08.2015. a isikute varalist seisundist kajastavate andmete vaatlusprotokollis. Lisaks nähtub, et 30.08.2017. a istungil on ÄÄ prokuröri küsimusele Kus Vitali Kaer töötas vastanud - Nii palju, kui mina tean, mitte kusagil. Prokuröri küsimusele Mis ta päeval tegi, kui ta tööl ei käinud? vastas tunnistaja Ma ei tea, mina ise käisin tööl. Vahel käis minu juures tööl. Vitali Kaera sissetuleku allikatest neil tunnistaja sõnul juttu ei olnud (kohtutoimik kd 5, tl 122 pöördel). Seega ei tõenda ÄÄ ütlused Vitali Kaeral legaalse sissetuleku olemasolu. Eeltoodust tulenevalt ei veena paljasõnalised väited täiendavate legaalsete tulude teenimise kohta ringkonnakohut, et maakohus oleks Vitali Kaera leibkonna legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevuse tuvastamisel jätnud arvestamata mingid täiendavad legaalsed sissetulekud. Seega on maakohus õigesti eeldatava äratarvitatud kriminaaltulu konfiskeerimise asendamise tagamiseks Vitali Kaeralt KarS § 255 lg 2 p 2, § 832 lg 1 ja § 84 alusel 41 408,03 eurot välja mõistnud.

118(130)

55.2 Kaitsja märgib, et kohus on viidanud 12.08.2015. a vaatlusprotokollile, mis tõendab, et süüdistatava Haron Dikajevi pangakontole seoses Rae vallas Rae külas AAA kinnistu müügiga laekus 890 000 krooni ühe osa sularahas summas 305 000 krooni väljavõtmise fakti ning ühe osa summas 503 000 krooni OÜ-le C ülekandmise fakti ja alust. Seega on kaitsja hinnangul fakt, et Haron Dikajevil olid olemas rahalised vahendid ca 57 000 euro ulatuses. Kaitsja selline väide on ekslik. Esmalt on maakohus märkinud, et ühe osa, s.o 503 000 krooni kandis Haron Dikajev OÜ-le C, mistõttu ei saa rääkida sellest, et see summa oleks olnud jätkuvalt Haron Dikajevi kasutuses. Seda, kas ja millal see summa Haron Dikajevile tagastati, kaitsja tõendanud ei ole. 305 000 krooni ehk ca 19 493 eurot on Haron Dikajev 14.07.2010 ja 17.07.2010 sularahas välja võtnud. Maakohus on aga õigesti märkinud, et nimetatud summa ehk antud juhul Haron Dikajevi käsutusse jäänud ca 20 000 eurot ei ole piisav, mis kataks Haron Dikajevi leibkonna 54 077,49 euro suuruses summas olevate kulutuste vahet. 55.3 Kolleegium peab seejuures vajalikuks märkida, et maakohus on ekslikult lugenud Haron Dikajevi ja P2 legaalse sissetuleku ning elatustaseme erinevuse leibkonnana väiksemaks kui see on tuvastatud 16.07.2015. a isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokolliga (prokuratuuri tõendid kd 28, tl 108-113). Nimelt on maakohus liitnud menetleja poolt eraldi tuvastatud Haron Dikajevi legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevuse (43 126,19 eurot) ning P2 legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevuse (10 951,30 eurot). Maakohus on aga jätnud tähelepanuta, et Haron Dikajevil ja P2-l eraldi tuvastatud legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevusele lisandusid veel leibkonna väljaminekuna autojuhile GG-le tasutud summad: 2012 kokku summas 4000 eurot, 2013 kokku summas 12 000 eurot ja 2014 kokku summas 9000 eurot. Kuivõrd menetlejal ei olnud võimalik välja selgitada millistel kuudel tasus GG teenuste eest P2 ja millistel kuudel Haron Dikajev, siis lisandusid need summad mitte eraldi kummagi leibkonna liikme sissetulekute ja elatustaseme erinevusele, vaid tervikuna leibkonna legaalsete sissetulekute ja elatustaseme erinevusele. Sellest tulenevalt oli tegelikkuses leibkonna legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevus tervikuna suurem, kui kummagi leibkonnaliikme elatustaseme erinevuse liitmisel saadav summa. See kajastub selgelt ka 16.07.2015. a isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokolli finantsülevaate tabelis, kuid maakohus on jätnud selle tähelepanuta. Seega on leibkonna legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevus tegelikkuses suurem kui 54 077,49, mistõttu kontolt välja võetud 305 000 krooni ehk ca 19 493 eurot ei ole igaljuhul piisav, et katta leibkonna kulutuste vahet. Lisaks sellele ei saa jätta arvestamata ka seda, et nimetatud summa on välja võetud juulis 2010, mil isikutel olid samuti igapäevased eluks vajalikud väljaminekud. 16.07.2015. a isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokolli finantsülevaate tabelist nähtub, et 2011. aastal (ehk sularaha väljavõtmisele järgnenud aastal) ei ole isikutel sularaha väljaminekuid elatustaseme erinevuse tuvastamisel aluseks võetud. Alles 2012. aastal on menetleja tuvastanud leibkonnal sularaha väljaminekud ja arvestanud neid elatustaseme väljaselgitamisel. Arvestades aga leibkonna elukvaliteeti, ei pea ringkonnakohus usutavaks, et 2010. aasta suvel sularahana väljavõetud 305 000 krooni (ca 20 000 eurot) säilis kuni 2012. aastani, mil menetleja on esmakordselt arvestanud leibkonna elatustaseme erinevuse väljaselgitamisel sularaha väljaminekutega kokku summas 15 510,50 eurot. 55.4 Viimaks leiab kaitsja, et kohtuasja materjalidest ei ole selge ega mõistetav, miks kuulub Haron Dikajevi osas laiendatud konfiskeerimise asendamiseks väljamõistmisele just 30 288,29 eurot. Kaitsja hinnangul oleks vastav arvutuskäik olema otsusest nähtav. Seega on praegusel juhul tegemist kohtu poolt otsuses kontrollimatu summa kajastamisega, mis on aga vastuolus kohtuotsuse põhjendamise kohustusega ning on vastuolus seega KrMS § 339 lg 1 p 7 tooduga. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on kriminaaltulu tuvastamisel

119(130)

lähtunud 16.07.2015. a isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollist. Vaatlusprotokoll koos vaatlusprotokolli aluseks olevate tõenditega on avaldatud maakohtu istungil, seega on kaitsjale ja süüdistatavale teada, milliseid sissetulekuid on seal kajastatud legaalsete tuludena ja millise arvutuskäigu tulemusel on saadud leibkonna legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevus (prokuratuuri tõendid kd 28, tl 108-113, kd 21, tl 43 CD-plaat). Maakohus on otsuses selgitanud, et kuivõrd tõendamist on leidnud 54 077,49 eurot suuruse kriminaaltulu teenimine (s.o Haron Dikajevi legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevus summas 43 126,19 eurot + P2 legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevus summas 10 951,30 eurot) ning eelnevalt kohus juba konfiskeeris esemeid (kriminaaltulu) summas 23 789,20 eurot (kollasest metallist sõrmus 10 väiksema loodusliku teemandi ja 1 suurema – päiskivi – teemandiga massiga 10,99g ca 800 eurot, kollasest metallist sõrmus, millele on kinnitatud 22 väiksemat läbipaistvat valget värvi kivi ja valge värvusega helme massiga 3,38 g ca 100 eurot, käekellad kokku 21 000 USD ehk 19 889,20 eurot ning mobiiltelefon Vertu ca 3000 eurot), siis ülejäänud osa kriminaaltulust ehk 30 288,29 eurot on süüdistatava poolt ära tarvitatud, mistõttu tuleb temalt konfiskeerimise asendamise korras nimetatud summa KarS § 84 alusel välja mõista. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et maakohus on jätnud ekslikult tähelepanuta, et tegelikkuses on tuvastatud leibkonna legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevus tervikuna suurem, kui kummagi leibkonnaliikme elatustaseme erinevuse liitmisel saadav summa. Tegelikkuses on tuvastatud Haron Dikajevi ja P2 legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevus 01.01.2011-31.12.2014 kokku 71 174,75 eurot (prokuratuuri tõendid kd 28, tl 108-113, kd 21, tl 43 CD-plaat), seega juba konfiskeeritud esemete väärtuste maha arvamisel kuuluks tegelikkuses konfiskeerimise asendamise tagamiseks väljamõistmisele 47 385,55 eurot. KrMS § 340 lg-st 4 võib ringkonnakohus aga süüdistatava olukorda raskendada vaid prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kuna ringkonnakohus vaatab kriminaalasja läbi üksnes süüdistatava kaitsja apellatsiooni alusel ning maakohtu otsuses eelmärgitud vea parandamine oleks süüdistatava Haron Dikajevi olukorda raskendav, puudub kolleegiumil seadusest tulenev pädevus maakohtu minetust kõrvaldada.

120(130)

56.1 KrMS § 331 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Maakohus, vaadates läbi tsiviilhagi, milleks tal puudus pädevus, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis raskendas ka teiste tsiviilhagi adressaatide olukorda. Eeltoodust tulenevalt tuleb tsiviilhagi 326 euro nõudes ka teiste tsiviilhagis nimetatud isikute vastu jätta läbi vaatamata. 56.2 Dmitri Sidorenkot ja Tanel Mandelkorni süüdistatakse kuritegelikku ühendusse kuulumise käigus kuritegeliku ühenduse huvides omavolilises sissetungis, s.o selles, et nemad 01.11.2013 kella 13.00 paiku Raplamaal Märjamaa alevis UUU, koos CCga tungisid valdaja tahte vastaselt ja hoone hõivamise eesmärgil sisse XX valduses olevasse elu- ja ärihoonena kasutatavasse hoonesse. Süüdistuse kohaselt sisenesid Tanel Mandelkorn ja Dmitri Sidorenko hoonesse akna lõhkumise teel, murdsid seestpoolt lahti hoone välisukse ning CC sisenes hoonesse Tanel Mandelkorni ja Dmitri Sidorenko poolt lahti murtud välisukse kaudu. Hoone valdaja XX poolt korduvalt esitatud lahkumise nõuded jätsid Tanel Mandelkorn, CC ja Dmitri Sidorenko täitmata ning hoone valdaja tahte vastaselt hoones olevate ruumide uksi avades, ruumide seisukorda fikseerides ning signalisatsiooni paigaldamiseks ettevalmistusi tehes viibisid hoones ebaseaduslikult kuni XX poolt kohale kutsutud politseiametnikud neid lahkuma sundisid. 56.3 Tsiviilhagi kohaselt tekitati hoonesse sissemurdmisega hoone valdajale XX-le varaline kahju kokku 150 euro suuruses summas. Selles osas on tsiviilhagi süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja selle lahendamine kriminaalmenetluses on kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga. Apellant leiab aga, et 01.11.2013 sündmuse osas tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna XX-le ei ole kahju tekkinud ja ta ei ole seda tõendanud. XX-l puudub õiguslik kohustus talle mitte kuuluval kinnistul teha parandustöid. Kolleegium nõustub sisuliselt apellandiga, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, sh tuli hagejal tõendada kõik nõuete eeldused ning nende suurus. 56.4 Hageja nõude materiaalõiguslik alus on VÕS § 1043, mille kohaselt teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 132 lg 3 reguleerib kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramist asja kahjustamise korral. Asja kahjustamise korral lähtutakse kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. 20.01.2016. a hagiavalduse kohaselt tekitati 01.11.2013 sissetungimisega kahju 150 eurot, s.o lõhutud akna maksumus 100 eurot ja kahe ASSA ukseluku vahetamise kulu 50 eurot. Tekitatud kahju on hagiavalduse kohaselt tõendatud kriminaaltoimikus kogutud tõenditega ja 07.11.2013 esitatud ülekuulamise järel lisatud tõenditega. Kriminaalasja materjalide hulgas on aga vaid 30.09.2013 L OÜ-le adresseeritud arve liugvärava automaatika paigaldamiseks (prokuratuuri tõendid kd 24, tl 207). 24.10.2017. a kohtuistungil on XX kaitsja Natalja Lausmaa küsimusele selles protokollis (sündmuskoha vaatlusprotokoll) on öeldud, et ei väravaid ega uksi lõhutud ei ole, kuidas te oskate seda seletada? vastanud Kuidas nad siis

121(130)

sisse said, järelikult on need lõhutud. Mingeid täiendavaid tõendeid kannatanu menetluse käigus kahju tõendamiseks esitada ei ole soovinud. Tunnistaja Ü2 on 30.01.2018. a kohtuistungil andnud ütlusi, et selle ruumi, kus jutuajamine toimus, aknaklaas oli katki, aken oli katki (kohtutoimik kd 6, tl 188). Tunnistaja Ä3 on 13.12.2017. a kohtuistungil selgitanud, et tagant oli aken lahti kangutatud, tavaline aken, peale akna muid kahjustusi seal ei tuvastanud (kohtutoimik kd 6, tl 117 pöördel). Tunnistaja N2 on 09.11.2017. a istungil andnud ütlusi, et kinnistule said isikud ilmselt territooriumile ja hoonesse sisse aknast, tagant oli üks aken puruks, lahti. Kas kõik aknast läksid, aga seestpoolt sai uksi lahti teha (kohtutoimik kd 6, lk 16 pöördel). Küsimusele, kas oli veel midagi lõhutud, rikutud vastas tunnistaja, et ei olnud, midagi rohkem nagu. Küsimusele, kas ja millal see aken ära parandati, vastas tunnistaja, et ta ei tea, kas see klaas on parandatud üldse (kohtutoimik kd 6, tl 17). Pesuruumi aken, kus katki oli, sinna sissepoole pani tunnistaja peno ette, et külm sisse ei tuleks, muud midagi (kohtutoimik kd 6, tl 17 pöördel). Seega puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et ukse lukk oleks olnud katki ja sellest tulenevalt oleks tekkinud XX-le kahju. Tõendid kinnitavad küll, et vana puuaken (N2 ütluste kohaselt, kohtutoimik kd 6, tl 18) oli katki, kuid tõendatud ei ole, kas ja kui suur oli hoone valdaja XX kahju sellega seonduvalt. Kahju hüvitamise kohustuse eelduseks on aga hüvitatava kahju olemasolu. Kuigi asja kahjustamise korral hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise, pole selle sätte järgi välistatud ka kahjustatud asja väärtuse vähenemise hüvitamine ilma asja parandamata. Asja väärtuse vähenemine on aga eelkõige käsitatav kahjuna asja omanikule, mitte valdajale, seejuures pole XX asja väärtuse vähenemist ka tõendanud. Kuivõrd XX-le kahju tekitamine 01.11.2013. a sissetungimisega on antud juhul tõendamata, siis tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata. Öeldut kokku võttes leiab kohtukolleegium, et kuivõrd prokuratuuri esitatud tõendid ega kannatanu ja tunnistajate ütlused kahju suurust ega olemasolu hoone valdajal ei kinnita, rikkus maakohus tsiviilhagi rahuldades oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tsiviilhagi rahuldamise osas ning jätab tsiviilhagi rahuldamata. 56.5 KrMS § 331 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Maakohus, rahuldades tsiviilhagi 150 euro nõudes, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis raskendas ka teiste tsiviilhagi adressaatide olukorda. Eeltoodust tulenevalt tuleb tsiviilhagi 150 euro nõudes ka teiste tsiviilhagis nimetatud isikute vastu jätta rahuldamata. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et KrMS § 381 lg 1 kohaselt on kannatanul õigus esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Harju Maakohtu 15.06.2017. a määrusega lõpetati kriminaalasjas nr 1-16-483 kriminaalmenetlus CC süüdistuses KarS 266 lg 2 p 3 (KarS § 266 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises KrMS § 202 lg 1 alusel. Seega pärast 15.06.2017 ei olnud CC enam süüdistatav ja teda ei kaasatud kriminaalmenetlusse ka tsiviilkostjana KrMS § 39 alusel, mis oleks andnud talle tsiviilkostja menetlusseisundi koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega (KrMS § 40), sh õiguse vaidlustada tsiviilhagi.

122(130)

Kolleegium nõustub kaitsjaga, et KrMS § 180 lg 2 sõnastus peab silmas süüdimõistetute osavastutust menetluskulude eest, mitte solidaarvastutust. Maakohus märgib otsuse resolutiivosas ekslikult, et KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel tuleb tunnistajatele makstud hüvitis kogusummas 914,94 eurot mõista välja solidaarselt. Samas toob maakohus otsuse lehekülgedel 225-226 õigesti välja tunnistajatele makstud hüvitise iga süüdistatava osas konkreetses summas (s.o 914,94 jagatuna võrdselt 8 süüdistatava vahel). Arvestades Riigikohtu seisukohti ei ole kolleegiumi hinnangul tegemist sisulise vastuoluga. Maakohtu poolt on kajastatud otsuse lehekülgedel 225-226 menetluskulud iga süüdistatava osas eraldi, kuid siiski on nii põhjendavas osas kui resolutsioonis tõepoolest ekslikult märgitud justkui kuuluks tunnistajatele makstud hüvitis väljamõistmisele solidaarselt. 57.1 Kaitsja märgib ka, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks ei ole arvestatud esitatud süüdistuste erinevusi jms, kohtuotsus on selles osas motiveerimata. Kolleegium selgitab, et KrMS § 180 lg 2 annab kohtule menetluskulude süüdimõistetute vahel jagamisel kaalutlusõiguse. Kohus võib küll menetluskulude kindlaksmääramisel mitut süüdi mõistetavat isikut kohelda erinevalt, kuid üksnes tulenevalt sellest, kui suur on isikute süü KarS § 56 tähenduses ja milline on süüdi mõistetavate varaline seis. Seega ei ole kaalutlusotsustuse aluseks esitatud süüdistuste erinevus, vaid süü suurus ja varaline seis. Kolleegium nõustub kaitsjaga selles osas, et maakohus ei ole arvestanud menetluskulude süüdimõistetute vahel jagamisel isikute süü suurusega KarS § 56 tähenduses. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta seda, et Haron Dikajevile mõisteti karistuseks 12 aastat vangistust ja Dmitri Sidorenkole 6 aastat ja 6 kuud, seega on Dmitri Sidorenko süü hinnatud poole väiksemaks. Isikute varalises seisundis käesoleval hetkel ei ole samas märkimisväärseid erinevusi tuvastatud. Maakohus, jättes tunnistajatele makstud hüvitise katteks riigi tuludesse summa välja mõistmisel arvestamata süü suurusega, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 57.2 KrMS § 331 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Arvestades süüdistatavatele mõistetud karistusi, kuuluks süü suurust arvestades sisuliselt Haron Dikajevilt tunnistajatele makstud hüvitise katteks välja mõistmisele 160,28 eurot, Sergei Džavakjanilt 133,57 eurot ja Tanel Mandelkornilt 120,21 eurot, seega tegelikkuses rohkem, kui maakohtu poolt neilt välja mõistetud 114,36 eurot. Kolleegiumil puudub seadusest tulenev pädevus maakohtu minetust välja mõistetud summade osas kõrvaldada, kuivõrd see tooks kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi. Küll aga peab kolleegium nende osas vajalikuks täpsustada maakohtuostuse resolutiiv- ja põhiosa, et KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel ei mõisteta tunnistajatele makstud hüvitise katteks Eesti Vabariigi kasuks välja summasid solidaarselt, vaid Haron Dikajevilt, Sergei Džavakjanilt ja Tanel Mandelkornilt tuleb igalt ühelt välja mõista 114,36 eurot tunnistajatele makstud hüvitise katteks. Selline täpsustamine ei muuda süüdistatavate osas otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega too kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi. 57.3 Küll aga raskendab kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine selles osas lisaks Dmitri Sidorenkole ka Eduard Oleiniku, Grigori Bagatõi, Vitali Kaera ja Jevgeni Podolinski seisukorda, mistõttu tuleb laiendada Dmitri Sidorenko kaitsja apellastisooni arutamise piire ka nendele. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse Dmitri Sidorenkolt, Eduard Oleinikult, Grigori Bagatõilt, Vitali Kaeralt ja Jevgeni Podolinskilt solidaarselt tunnistajatele makstud hüvitise katteks välja 914,94 eurot.

123(130)

Kolleegium mõistab tunnistajatele makstud hüvitise katteks Eesti Vabariigi kasuks välja vastavalt süü suurusele Eduard Oleinikult 113,53 eurot, Grigori Bagatõilt 100,18 eurot, Vitali Kaeralt 100,18 eurot, Jevgeni Podolinskilt 100,18 eurot ja Dmitri Sidorenkolt 86,82 eurot. Ülejäänud osa tunnistajatele makstud hüvitisest, s.o 70,97 eurot tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. 57.4 Järgnevalt leiab kaitsja, et tunnistajate kulude jaotamisel ei ole arvestatud, millise süüdistusepisoodiga seoses need tunnistajad menetluses osalesid. Kolleegium selgitab, et süüdistuse kohaselt juhtis Haron Dikajev kuritegelikku ühendust, kuhu kuulusid Sergei Džavakjan, Tanel Mandelkorn, Dmitri Sidorenko, Eduard Oleinik, Grigori Bagatõi, Jevgeni Podolinski, Vitali Kaer, BB, SS, QQ, UU ja GG ning ajavahemikul aprill 2012 kuni 2013 pani Haron Dikajevi kuritegelik ühendus toime käibemaksupettusi Läti Vabariigis ja Leedu Vabariigis, tekitades Läti ning Leedu Vabariigile rahalise kahju suurele kahjule vastava summa ulatuses, ning ajavahemikul 2012 detsember kuni 2013 jaanuar Eesti Vabariigis kelmusi, mille tulemusena sai kuritegelik ühendus varalist kasu kokku 7 359,80 euro suuruses summas. Nimetatud kuriteod pandi toime kuritegeliku ühenduse huvides ning Dmitri Sidorenkole esitati süüdistus KarS § 255 lg 1 järgi, s.o kuulumises kuritegelikku ühendusse, mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele. Seega ei saa nõustuda kaitsjaga, et kelmuste või maksupettuse tõendamiseks antud tunnistajate ütlused ei oleks kuidagi seotud Dmitri Sidorenko süüdistusega. 57.5 Seonduvalt tunnistaja Z3 kuludega märgib kolleegium, et KrMS § 175 lg 1 p 2 kohaselt on menetluskuluks tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstavad summad. KrMS § 178 lg 1 kohaselt hüvitatakse tunnistajale seoses kriminaalmenetlusega tekkinud kulud, seega ei piira antud säte kannatanule kulude hüvitamist üksnes kohtuistungiga seonduvalt. Tunnistajale hüvitatakse ka kulud, mis seonduvad menetleja kutsel menetlustoimingule ilmumise kohustusega. Asjaolu, et ülekuulamine toimus Vilniuses, kus isik ka ise elab, ei anna Vilniuse pindala arvestades alust järeldada, et tunnistajal ei saanud tekkida kulusid sellises ulatuses. 57.6 Järgmiseks märgib apellant Risto Käbi, et kohtuotsusega mõisteti Dmitri Sidorenkolt riigi tuludesse välja 22 224 eurot osutatud riigi õigusabi eest, 1350 eurot sundraha ning tunnistajatele makstud hüvitis. Lisaks mõisteti Dmitri Sidorenkolt välja tsiviilhagi summas 476 eurot ja konfiskeerimise asendamise korras välja 6611,24 eurot. Need moodustavad kokku väga suure summa. Kaitsja märgib, et vaatamata kaitsja kohtukõnes esitatud taotlusele ei jätnud kohus menetluskulusid KrMS § 180 lg 3 alusel osaliselt riigi kanda ega määranud neid isegi tasumisele ositi. Seonduvalt kohtueelse menetluse ja maakohtu menetluse kulude osaliselt riigi kandma jätmisega märgib ringkonnakohus, et KrMS § 180 lg 3 kohaldamist puutuvalt on Riigikohus selgitanud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates tuleb arvesse võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Kohtukolleegium juhib apellandi tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Maakohtu istungil on kaitsja märkinud, et Dmitri Sidorenko töötab ametlikult. Kuna praeguses asjas ei esitanud Dmitri Sidorenko ega tema kaitsja seega maakohtule süüdistatava varatuse kohta tõendeid, vaid vastupidiselt kinnitas kaitsja, et Dmitri Sidorenko töötab ametlikult, polnudki maakohtul põhjust kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmise küsimust vaagida.

124(130)

57.7 Riigikohus on selgitanud, et kuna üldjuhul mõistetakse kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja kogu ulatuses ühe korraga tasutava maksena, ei teki kohtul iga kord kohustust põhjendada menetluskulude ositi tasumise määramata jätmist. Samas juhul, kui kohtule on esitatud taotlus menetluskulude ositi tasumiseks, peab kohus selle taotluse lahendama. Vastasel juhul ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine kohtumenetluse pooltele jälgitav ja kohtu otsustuse põhjendatust ei ole võimalik hinnata (RKKKm nr 3-1-1-7-17, p 8). Maakohus jättis aga kaitsja taotluse tähelepanuta ja vastavad motiivid esitamata, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 57.8 KrMS § 191 lg 3 pädevus hõlmab ka ringkonnakohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt lahendamata (vt RKKKo 3-1-1-89-11, p 33, 3-1-1-90-16, p 13). Arvestades välja mõistetud menetluskulude suurust peab ringkonnakohus põhjendatuks kaitsja taotlust võimaldada Dmitri Sidorenkol tasuda temalt maakohtus välja mõistetud menetluskulusid ositi. Kolleegium leiab, et isegi kui isikul on olemas ametlik töökoht, võib sellises mahus menetluskulude korraga tasumine osutuda süüdistatavale üle jõu käivaks. Kohtukolleegium leiab, et on põhjendatud KrMS § 180 lg 3 ls 4 alusel võimaldada Dmitri Sidorenkol tasuda riigi kasuks väljamõistetud menetluskulusid kokku summas 23 660,82 eurot (sundraha 1350 eurot, kaitsjatasu 22 224 eurot ja tunnistajatele makstud hüvitise katteks 86,82 eurot) ositi ühe aasta jooksul selliselt, et esimesel 11 kuul tuleb tasuda vähemalt 1971 eurot ning 12. kuul 1979,82 eurot. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium maakohtu otsuse Dmitri Sidorenkolt menetluskulude väljamõistmises korraga tasutava maksena ning teeb selles osas uue otsuse.

125(130)

126(130)

taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kuigi kaitsja taotlusest ei ole üheselt selge, kas ta taotleb suuremast töömahust tulenevalt tasu piirmäära suurendamist, märgib ringkonnakohus, et ei pea piirmäära suurendamist põhjendatuks. Arvestades kaitsja apellatsiooni mahtu, mille 147-st leheküljest moodustavad apellatsiooni sisulised väited kõigest 6 lehekülge, ei saa pidada apellatsiooni koostamist keskmisest töömahukamaks. Seejuures kordab kaitsja apellatsioonis sisuliselt samu väiteid, mis ta esitas juba maakohtu istungil kohtukõnes. Eeltoodust tulenevalt ja kaitsja apellatsiooni tegelikku mahtu, samas aga ka maakohtu otsuse mahtu ja sellega tutvumise vajadust arvestades peab ringkonnakohus põhjendatud ja mõistlikuks tasuks apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest kaitsja taotluses märgitud kuuele töötunnile vastavat tasu summas 324 eurot, millele lisandub käibemaks 64,80 eurot, s.o kokku 388,80 eurot. 61.1 Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 2 kohaselt ei kuulu tasustamisele menetlustoimingu vaheaeg, mis kestab kauem kui 30 minutit. Menetlustoimingu muu katkestus või menetlustoimingu alguse viibimine arvatakse menetlustoimingul osalemise aja hulka. Ringkonnakohtu 30.04.2020 kohtuistungil ei olnud ühtegi üle 30 minutilist katkestust, istung oli määratud algusega 9.30 ning istung E s 15.39, kohtistungi kestuseks oli seega 6 tundi ja 9 minutit ehk 369 minutit. Seega kohtuistungil osalemise eest on kaitsja põhjendatud tasuks koos käibemaksuga 399,60 eurot (369x27/30, ümardatuna järgmise täiseuroni, + käibemaks). Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 788,40 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse Jevgeni Podolinski menetluskulusid puudutavas osas (tunnistajatele makstud hüvitis), siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

127(130)

128(130)

(12 tundi ja 50 minutit) prokuröri seisukohaga tutvumise (1 tund 30 minutit) ja kohtuistungiks ettevalmistamise (3 tundi ja 10 minutit) eest hüvitada temale õigusabikulud tunnitasuga 125 eurot kokku summas 7200 eurot (s.h käibemaks 1200 eurot). 65.1 KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). Ringkonnnakohus leiab, et kaitsja menetluskulude hüvitamise taotluses välja toodud toimingud on olnud vajalikud ja ka kaitsja tunnitasu on mõistlik, kuid osadele toimingutele kulunud aeg on ebamõistlikult pikk. Kuivõrd vandeadvokaat Tanel Mällas astus menetlusse alles pärast maakohtu otsuse kuulutamist, siis peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatuks kriminaalasja materjalidega tutvumiseks kulunud aega kokku 14 tundi. Samuti peab kohtukolleegium põhjendatud ja vajalikuks kliendiga Viru Vanglas kohtumisele kulunud aega 9 tunni ulatuses ning prokuröri seisukohtadega tutvumist 1 tunni ja 30 minuti ulatuses. 65.2 Ülejäänud toimingutele kulutatud aega peab ringkonnakohus aga põhjendatuks vaid osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsusega tutvumiseks on põhjendatud ajakulu 3 tundi ja 30 minutit, apellatsiooni koostamiseks 8 tundi (eelkõige seetõttu, et kaitsja ei ole osalenud kohtueelses menetluses ega maakohtu menetluses, mistõttu on teiste kaitsjatega, kes kordasid valdavlt oma kohtukõne teese, võrreldes pikem ajakulu põhjendatud) ning kohtuistungiks ettevalmistamiseks 1 tund. Kokkuvõtvalt peab ringkonnakohus Tanel Mällase põhjendatud ja mõistlikuks apellatsioonimenetluses tehtud toimingute ajakuluks 37 tundi, mille eest kuulub hüvitamisele 5550 eurot (sh käibemaks 925 eurot). Kuivõrd ringkonnakohus täpsustab maakohtu otsust Haron Dikajevi menetluskulusid puudutavas osas (tunnistajatele makstud hüvitis), siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda. Välistatud ei ole, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole, kuid selleks tuleb kohtule esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKKo nr 31-1-75-14, p 51). Käesoleval juhul on vastav taotlus esitatud, mistõttu tuleb kanda valitud kaitsja tasu taotluses märgitud arveldusarvele.

129(130)

66.1 Eelmises punktis märgitu ei tähenda siiski seda, et Grigori Bagatõi kaitsja taotluses nimetatud summa tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata. Ei ole alust kahelda, et advokaat Sven Sillar osutas Grigori Bagatõile selles kriminaalasjas õigusabi. Kolleegium peab taotluses nimetatud toiminguid iseenesest vajalikeks ning tunnitasu mõistlikuks. Arvestades, seejuures, et ringkonnakohtu istung kestis 6 tundi ja 9 minutit, siis ülejäänud toimingutele (s.o maakohtu otsuse analüüs, nõupidamine süüdistatavaga, apellatsioonkaebuse koostamine, kohtuistungiks ettevalmistamine) kulutatud aega 6 tundi ja 51 minutit saab samuti pidada mõistlikuks. Lähtudes eeltoodust loeb kohtukolleegium kaitsja Sven Sillari taotluses nimetatud kaitsjatasu summas 1900 eurot (s.h käibemaks 316,67 eurot) mõistlikuks. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse Grigori Bagatõi menetluskulusid puudutavas osas (tunnistajatele makstud hüvitis) ning muudab otsuse põhiosa, jättes sellest välja asjaolu, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

130(130)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.