Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

MAAKOHTU OTSUS

Kohus, olles hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asus seisukohale, et kuigi T. Kreim ei ole ennast E.K. i tahtlikus tapmises süüdi tunnistanud, on tema süü süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi veenvalt tõendatud. Kohus tuvastas, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 10. juulil 2018 käis T. Kreimi ja tema ema E.K. i elukohas XXX asuvas eramus kohal kolm erinevat kiirabibrigaadi – TARTU 901, TARTU 953 ja TARTU 933. Puudub ka vaidlus selles, et kahel esimesel korral E.K. i ei hospitaliseeritud, kuna hospitaliseerimine ei olnud vajalik. Kolmandal korral on kiirabikaardile E.K. i kohta märgitud: elutunnused puuduvad, ei hinga, koolnulaike tekkinud ei ole, keha soe, patsient teki all, lõug kange; visiidi järeldus: 10. juulil 2018 23:57 - patsient surnud. Kiirabikaardilt, mille on koostanud kolmas E.K. i elukohas viibinud kiirabibrigaad, nähtuvalt tuvastati E.K. il vigastused, millised ei ole omased loomuliku surma korral, vaid vägivaldselt inimeselt elu võtmisel. Kiirabibrigaad tuvastas E.K. il järgmised vigastused: ninal marrastus, värsked hematoomid ninal, ülahuulel, kaela ümber ja rangluu piirkonnas. Ka on kiirabikaardil märgitud, et kirjeldatud vigastusi eelmised kaks samal päeval kohal käinud kiirabibrigaadi ei tuvastanud, mistõttu seoses kahtlusega vägivaldsele surmale kutsuti kohale politsei. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et toas, kus asub surnukeha, on tugev uriinihais, laual toidunõudes erinevad toidud, voodis tekiga kaetud naisterahva surnukeha, surnukehal seljas öösärk ja jalas mähkmed, voodiriided ja toa põrand määrdunud, surnukehal verevalumid ninal, kaelal, kätel ja jalgadel; silmalaugude all ja huulte siseküljel täppverevalumid.

Maakohus leidis, et kriminaalasjas pole ühtegi tõendit ja pole teada ühtegi asjaolu, mis annaks alust väita, et motiiv E.K. i tapmiseks oleks olnud kellelgi teisel peale tema tütre T. Kreimi. Maakohtu arvates tappis T. Kreim E.K. i kavatsetult. Depressioonis ja alkoholsõltuvuses ning juba 10. juulil 2018 päeval alkoholi tarbinud T. Kreim tappis oma ema pärast seda, kui luhtusid võimalused tema kiirabi abiga haiglasse paigutamiseks. Enne E.K. i tapmist tegi T. Kreim kaks katset temast vabanemiseks ja ema kiirabi abil kodust minema toimetamiseks. T. Kreim kutsus 10. juulil 2018 oma elus olevale emale kiirabi kahel korral, kuid mõlemal korral ilma selleks nähtava põhjuseta ja vajaduseta. Mõlemal korral tuvastasid kiirabibrigaadid, et puuduvad näidustused E.K. i hospitaliseerimiseks ja teda ei hospitaliseeritud. Kiirabikaartidelt ja T. Kreimi kõnedest häirekeskusele nähtub, et T. Kreimi eesmärgiks oli enda emast kodus lahti saada, et kiirabi ise organiseeriks emale sobiva peatuskoha mõnes raviasutuses. Samas reaalne vajadus kiirabi järele puudus ning kohal käinud kiirabibrigaadid tuvastasid E.K. i kodus üksnes sotsiaalsed hooldusprobleemid. Kohus luges tuvastatuks, et pärast teist korda kiirabi kohal käimist, kasutas T. Kreim oma ema E.K. i suhtes füüsilist vägivalda ning kägistas ema senikaua kuni E.K. suri mehaanilise lämbuse tõttu. Asjaolu, kas kägistamiseks, s.o kaelale mõju avaldamiseks kasutati ainult käsi või kasutati lisaks kätele ka veel mõnda pehmet laiapinnalist eset, näiteks patja, tekki jmt, ei muuda teiselt inimeselt elu võtmise olemust, kuna mõlemal juhul on tulemuseks teise inimese surm mehaanilise lämbuse tõttu. Kuna kägistamine, s.o kaelale toimimine oli niivõrd intensiivne, et põhjustas E.K. i surma, ning teise inimese kaelale sellise surve avaldamine, mille tulemusena tekib mehaaniline lämbus, on teadlik ja tahtlik ning eesmärgistatud ja sihipärane tegevus, siis pole vähimalgi määral veenev ja usutav, et E.K. i surm võis saabuda kogemata ning juhuslikel asjaoludel või nende halvas kombinatsioonis kokkusattumisel ning tahtmatult. Inimese kaelale sellise jõuga toimimine, mille tulemusena tekib mehaaniline lämbus, on teadlik ja tahtlik ning eesmärgistatud ja sihipärane tegevus, mistõttu pani T. Kreim oma ema E.K. i tapmise toime tahtlikult, kavatsetult (KarS § 16 lg 2). Kahtlustatavana ülekuulamisel on T. Kreim avaldanud 2 versiooni, kuidas tema ema surm võis saabuda. Esmalt tõi T. Kreim välja võimaluse, et E.K. poos ise ennast ülesse, kägistas ennast surnuks. Teise võimalusena tõi T. Kreim esile võimaluse, et E.K. võis ennast ise lämmatada. Kohtuistungil süüdistatavana ütlusi andes avaldas T. Kreim versiooni, et kuna tema isa ja ema mees kägistas ennast surnuks, siis ema avaldas soovi samamoodi suremiseks ja niimoodi ema ka käitus, kägistas ennast ise surnuks. Maakohus leidis, et need T. Kreimi ütlused ei ole veenvad ja usutavad olukorras, kus ta on enda avaldatus olnud ebajärjekindel. T. Kreimi omakäelistest kirjutistest ja psühhiaatrile avaldatust nähtub, et tema isa H.K. mitte ei kägistanud ennast surnuks, vaid poos end vannitoas üles. Kuskil pole kirjas sõnagi, et tema isa oleks ennast ise surnuks kägistanud. T. Kreim on veel avaldanud arvamust, et ema E.K. võis ennast ise voodis halva kehaasendi tõttu ära lämmatada. Kriminaalasja toimikust ei viita ükski tõend sellele, et E.K. oleks ennast ise ära tapnud, kas kägistanud, üles poonud või mingil moel ära lämmatanud ebasobiva kehaasendi tõttu. Neid asjaolusid ei nähtu sealhulgas sündmuskoha vaatlusprotokollist, 10. juuli 2018 kiirabikaartidelt, T. Kreimi poolt 10. juulil 2018 häirekeskusse tehtud väljakutsetest ega surnu ekspertiisiaktidest.

APELLATSIOON

surnuks

Mittenõustumist põhjendab kaitsja järgnevaga. Vastavalt 14. septembri 2018 koostatud surnu ekspertiisiaktile nr 18E-LÕS0019/184 oli E.K. i surma põhjuseks mehhaaniline lämbus kaelaorganite pigistusest või kaela kompressioonist. Ekspert on sedastanud, et nahaalune verevalum kaelal, verevalumid kaelalihaste ja unearteri piirkonnas on seotud surma põhjusega ja võivad olla saadud kaela pigistusest või survest kaelale; vigastuste morfoloogilise pildi vähese informatiivse ja nappide eelandmete tõttu ei ole aga tekkemehhanism lahanguleiu põhjal täpselt kindlakstehtav. Seega ei ole ekspert ekspertiisi käigus suutnud kindlaks teha, milline oli E.K. i surma põhjus ja on kirjeldanud kahte erinevat võimalust, mis võisid olla E.K. i surma põhjuseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED

Ringkonnakohtu istungil jäid T. Kreim ja tema kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde nendes toodud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära T. Kreimi, tema kaitsja, prokuröri ning uurinud kohtutoimiku materjale, leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks, s.o T. Kreimi õigeksmõistmiseks talle KarS § 113 lg 1 järgi süüksarvatud kuriteos, puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Maakohus on oma otsuses kriminaalasjas kogutud kõiki tõendeid põhjalikult analüüsinud ning välja toonud, kuidas need tõendid ning nende pinnalt tehtud järeldused kinnitavad tegude toimepanemist T. Kreimi poolt. Kohtu siseveendumuse kujunemine küsimuses, miks sai süüdistuses kirjeldatud teod toime panna üksnes T. Kreim, on lugejale igati jälgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt esitatud sisuliste põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis leiab kaitsja, et süüdistusakti pinnalt ei ole selge, milles T. Kreimi süüdistatakse, ehk teisisõnu T. Kreimile esitatud süüdistus ei ole küllaldaselt konkreetne, et tagada T. Kreimi kaitseõigus. Esitatud väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et kriminaalasjas läbiviidud kohtumeditsiini ekspertiisi ja täiendava kohtumeditsiini ekspertiisi käigus ei ole ekspert suutnud kindlaks teha, milline oli E.K. i surma põhjus ja on kirjeldanud kahte erinevat võimalust, mis võisid olla kannatanu surma põhjuseks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja väide, nagu ei oleks kohtumeditsiini ekspert suutnud kindlaks teha, milline oli E.K. i surma põhjus, on eksitav. Kriminaalasjas läbiviidud kohtumeditsiini ekspertiisi aktidest nähtuvalt on ekspert üheselt tuvastanud, et E.K. i surma põhjuseks oli mehaaniline lämbus ja ringkonnakohtu arvates puudub selles osas kriminaalasjas ka vaidlus. Küll aga on kohtumeditsiini ekspert ekspertiisiaktides esile toonud kaks alternatiivi, kaks erinevat viisi, millise kasutamine T. Kreimi poolt võis tingida E.K. i mehaanilise lämbuse. Ekspertarvamuse kohaselt võis E.K. i mehaanilise läbuse tingida kas kaelaorganite pigistus või kaela kompressioon. Seejuures on ekspert täiendekspertiisi aktis täpsustanud, et E.K. i mehaaniline lämbus võis olla tingitud kaelaorganite pigistusest või survest kaelaorganitele kätega, kuid kaela komprimeerimiseks (surveks kaelale) võidi kasutada ka pehmet laiapinnalist eset. Ka on ekspert eksperdiarvamuse põhjendustes märkinud, et vigastuste morfoloogilise pildi vähese informatiivsuse ja nappide eelandmete tõttu ei ole surma tekkemehhanism lahanguleiu põhjal täpsemalt kindlakstehtav. Vaatamata sellele, et eksperdil ei olnud andmete vähesuse tõttu võimalik ekspertiisi käigus kindlaks teha konkreetset viisi, millise kasutamine T. Kreimi poolt põhjustas E.K. i mehaanilise lämbuse, leiab ringkonnakohus, et nimetatud asjaolu ei muuda T. Kreimile esitatud süüdistust ebakonkreetseks ning ei takista seetõttu tema kaitseõiguse teostamist. Kohtpraktikas on omaksvõetud seisukoht, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piirid, millest kohus asja

arutamisel väljuda ei saa ning kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et sellised nõuded tagavad süüdistusakti üht olulisemat funktsiooni: informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust. Eelmärgitu aga ei tähenda tingimata, et süüdistus peab kajastama koosseisutegu n-ö viimse detailini. Pahatihi on paratamatu, et sündmuse kõiki üksikasju pole menetluse käigus võimalik kindlaks teha. Kui õhku jäävatest kahtlustest on mõni süüdistatava jaoks soodsam kui teine, tuleb süüdistusakti panna kirja soodsam versioon. Näiteks kui jääb ebaselgeks, kas A võttis B-lt ära 200 või 500 eurose rahatähe, on vaja süüdistuses viidata 200 euro ära võtmisele. Seda nõuab KrMS § 7 lgs 3 sätestatud in dubio pro reo-printsiip, mille kohaselt on kahtlused vaja tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatava jaoks on kasulikum see, kui ta varastas võimalikult vähe raha: see vähendab tema süü suurust. Kui aga mitu mõeldavat stsenaariumit on võrdse ebaõigussisuga, ei ole kolleegiumi hinnangul mingit probleemi selles, kui need kõik alternatiividena välja tuuakse. Veelgi enam: Riigikohtu hinnangul ei väära süüdistatavale teise inimese surma omistamist isegi see, kui jääb üldse teadmata, mil viisil süüdistatav ohvri surma põhjustas (RKKKo 3-1-1-101-15, p 37). Seda enam ei lähe süüdistuse piisava täpsuse nõudega vastuollu süüdistusakt, kus on ära näidatud kaks võimalikku surma põhjustamise viisi. T. Kreimile esitatud süüdistusest nähtuvalt, süüdistatakse teda selles, et ta pani toime E.K. i tahtliku tapmise, mis seisnes selles, et kägistas ja lämmatas E.K. i, põhjustades taolise tegevusega kannatanu surma mehaanilise lämbuse tõttu. Seega on süüdistuses esile toodud T. Kreim tegevus E.K. i surma põhjustamisel - ta kägistas ja lämmatas E.K. i. Ka on süüdistuses ära toodud, mis oli T. Kreimi taolise tegevuse tagajärg, s.o E.K. i mehaaniline lämbus, mille tulemusena saabuski E.K. i surm. Asjaolu, et kohtumeditsiini ekspert ei suutnud E.K. il esinenud vigastuste morfoloogilise pildi vähese informatiivsuse tõttu kindlaks teha, kas E.K. i mehaaniline lämbus saabus kannatanu kaela pigistamisest või sellele surumisest, ei muuda ülal toodut silmas pidades T. Kreimile esitatud süüdistust ebakonkreetseks ega takistada kaitseõiguse teostamist. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et T. Kreimile tehtava õigusliku etteheite olemus, s.o T. Kreimi poolt E.K. i surma põhjustamine, jääb samaks olenemata sellest, kas T. Kreim põhjustas E.K. i mehaanilise lämbuse teda kätega kaelast pigistades või kätega kaelale surudes. Taolist järeldust ei muuda ka asjaolu, et eksperdi arvates võidi kannatanu kaela komprimeerimiseks peale käte kasutada ka mingit pehmet laiapinnalist eset, sest T. Kreimile tehtava õigusliku etteheite sisu ei muuda see, kas T. Kreim saavutas E.K. i mehaanilise lämbuse kätega kaelale surudes või mingi pehme esemega kaelale surudes. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kaitsja väide, nagu ei oleks T. Kreimile esitatud süüdistusest võimalik ühemõtteliselt aru saada, milles teda süüdistatakse ning seetõttu ei ole tagatud tema kaitseõigus, on põhjendamatu. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kuigi maakohus väidab kohtuotsuses, et pärast teistkordset kiirabi kohal käimist kägistas T. Kreim E.K. i senikaua kuni saabus kannatanu surm, ei nähtu kohtuotsusest, millel kohtu taoline järeldus põhineb. Kaitsja leiab, et kui T. Kreim oleks E.K. i surma põhjustanud kätega kägistamisega, oleks kannatanu kaelal olnud ilmselged jäljed, mis viitaksid taolise kägistamise toimumisele.

Tõepoolest on maakohus kohtuotsuses väitnud, et pärast teist kiirabi kohal käimist kasutas T. Kreim E.K. i suhtes füüsilist vägivalda ning kägistas oma ema senikaua kuni E.K. suri mehaanilise lämbuse tõttu (III kd tl 138). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt sõna „kägistamine“ kasutamine on mõnevõrra ebaõnnestunud, sest nimetatud sõna kasutamine on andnud võimaluse seda mitmeti tõlgendada ning ei anna seetõttu täpselt edasi maakohtu tegelikku mõtet. Ringkonnakohtu arvates ongi kaitsja apellatsioonis eeltoodud etteheidet esitades lähtunud sellest, et T. Kreim pigistas kätega E.K. i kaela (kägistas), kuni saabus viimase surm. Tegelikkuses nähtub kohtuotsusest, et sõna „kägistamine“ all mõistab maakohus nii kannatanu kaela pigistamist (kägistas) kui ka kaelale surve avaldamist (lämmatas). Nimetatu nähtub maakohtu juba tsiteeritud lausele järgnevast lausest, kus maakohus leiab, et „kägistamiseks, s.o kaelale mõju avaldamiseks ...“. Taolisele järeldusele annab aluse ka see, et maakohus sisustab sõna „kägistamine“ sarnaselt läbi kogu kohtuotsuse. Nii kasutab maakohus sõna „kägistamine“ samasisuliselt kohtuotsuse leheküljel 17 ( III kd tl 139) kus väidab, et „kägistamine, s.o kaelale toimimine...“. Sama nähtub ka kohtu sõnakasutusest kohtuotsuse leheküljel 7 ( III kd tl 129) kus maakohus kasutab samuti väljendit „sest kägistades, s.o kaelale surve avaldamise tulemusena...“ ning „kas kägistamiseks, s.o kaelale mõju avaldamiseks kasutati ainult käsi või kasutati lisaks kätele...“. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et väites kohtuotsuse leheküljel 16 (III kd tl 138), et T. Kreim kägistas E.K. i kuni viimase surma saabumiseni, et pidanud maakohus mitte silmas T. Kreimi poolt kannatanu kaela kätega pigistamist vaid seda, et T. Kreim avaldas E.K. i kaelale mõju (s.o kägistas ja lämmatas) senikaua kuni saabus viimase surm. Eeltoodule tuginedes ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ka kaitsja ülaltoodud etteheidet, nagu ei nähtuks kohtuotsusest tõendeid, mille alusel maakohus väitis, et T. Kreim nimelt kägistas E.K. i kaela kuni tema surma saabumiseni. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kuigi ekspert on pidanud võimalust, et E.K. i surma põhjuseks olnud mehaaniline lämbus võis olla tingitud tema kehaasendist või tekitatud tema enese poolt, äärmiselt vähetõenäoliseks, ei välista see kategooriliselt võimalust, et E.K. võis voodis olles muuta oma kehaasendit selliselt, mis takistas tal vabalt hingamist. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja eeltoodud väide sisuliselt suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (E.K. i kehaasend voodis oli taoline, mis ei võimaldanud tal vabalt hingata) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Ringkonnakohtu arvates on aga oluline silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on põhjendamatu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Seega näiteks juhul, kui menetluses on püstitatud kaitsetees selle kohta, et E.K. i mehaanilise lämbuse põhjustas tema kehaasend, kuid ülejäänud tõendid viitavad tõsikindlalt sellele, et E.K. i surma põhjustas T. Kreimi tegevus, siis ei ole vähimatki alust rääkida KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud kõrvaldamata kahtlusest.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole kriminaalasjas kogutud ühtki tõendit ja taolisi tõendeid ei esita apellatsioonis ka kaitsja, mis annaksid aluse kahtluseks, et E.K. i surm võis saabuda tema ebaõnnestunud kehaasendi tõttu. Ringkonnakohtu arvates esitab kaitsja apellatsioonis vaid hüpoteetilisi võimaluse, et E.K. võis voodis lamades muuta oma kehaasendit selliselt, mis takistas tal vabalt hingata ning ta ei olnud oma tervisliku seisundi tõttu võimeline oma kehaasendit muutma. Ringkonnakohtu arvates on teoreetiliselt tõesti võimalik, eriti käsitletavas kriminaalasjas, kus E.K. on surnud, väita, et E.K. surm saabus tema enese tegevuse tulemusena. Taoline hüpoteetiline kaitseversioon ei haaku ringkonnakohtu arvates aga olemuslikult kuidagi kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Esmalt on kohtumeditsiini ekspert pidanud kaitsja poolt esiletoodud võimalust, nagu põhjustanuks E.K. i surma tema enese tegevus, äärmiselt vähetõenäoliseks, s.o ringkonnakohtu arvates praktiliselt võimatuks. Samas välistavad sisuliselt taolise võimaluse ka T. Kreimi enese ütlused. Nii on T. Kreim menetleja küsimusele, kuidas paiknes E.K. hetkel, kui ta tuvastas, et E.K. ei hinga, vastanud, et ema oli seljaga ukse poole ja näoga seina poole (I kd tl 104). T. Kreimi taolisest vastusest saab ringkonnakohtu arvates üheselt järeldada, et hetkel, kui T. Kreim tuvastas, et E.K. enam ei hinga, oli viimane voodis külili asendis. Ringkonnakohus leiab, et kui isik lebab voodis külili asendis, on tema hingamisteed avatud ning puudub takistus vabalt hingamiseks. Seega, arvestades eksperdi arvamuse ja T. Kreimi ütlustega, leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad vähimadki tõendid mis kasvõi kaudseltki viitaksid võimalusele, et E.K. i surm saabus tema enese tegevuse tagajärjel ning maakohus on õigustatult välistanud taolise E.K. i surma põhjuse. Apellatsioonis ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohaga, et T. Kreimil oli olemas motiiv E.K. i tapmiseks. Oma mittenõustumist põhjendab kaitsja asjaoluga, et E.K. elas T. Kreimi juures aastaid. Kaitsja leiab, et kuigi T. Kreimi ja E.K. i omavahelisi suhteid ei saa pidada headeks, siis sellele vaatamata ei jätnud T. Kreim oma ema abita. Taolisest T. Kreimi käitumisest saab aga teha loogilise järelduse, et kui T. Kreim oleks soovinud ema võimalikult kiiret surma, ei oleks ta abi saamiseks kellegi poole pöördunud. Ringkonnakohtu arvates ei välista T. Kreimi poolt E.K. i hooldamine kuidagi T. Kreimil oma ema tapmise motiivi olemasolu. Ringkonnakohtu arvates on maakohus põhjendatult lugenud tuvastatuks, et viimastel aastatel muutus E.K. i hooldamine T. Kreimile järjest rohkem ülejõukäivaks, mis arvestades T. Kreimi enese tervislikku seisundit on ka eluliselt usutav. T. Kreimil tekkis ilmselgelt soov emast vabanemiseks ja selleks otsis ta esmalt võimalusi läbi tervishoiusüsteemi. Nimetatule viitavad üheselt T. Kreimi poolt 10. juulil 2018 tehtud kõned hädaabinumbrile, milles ta palus kiirabi kohale saatmist ema tervisliku seisundi tõttu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt käiski kiirabi nimetatud päeval kahel korral E.K. i tervislikku olukorda kontrollimas. Mõlemal korral jõudsid kiirabitöötajad järeldusele, et E.K. ei vaja hospitaliseerimist. Seega ei õnnestunud T. Kreimil tervishoiusüsteemi kasutades E.K. ist vabaneda.

Arvestades kujunenud olukorda, s.o ühelt poolt T. Kreimi suutmatus E. Kremi eest hoolitseda (ma ei tea mida emaga teha, ma enam ei suuda) ja teisalt soov E.K. ist vabaneda (korduv põhjendamatu kiirabi kutsumine) annab ringkonnakohtu arvates põhjendatud aluse väiteks, et T. Kreimil oli 10. juulil 2018 olemas motiiv E.K. i tapmiseks. Ka ei saa unustada ära, et T. Kreim oli alkoholi tarvitanud. Alkoholijoove aga pärsib inimese suutlikkust tavalisel (ehk muu hulgas õiguspärasel) viisil käituda ja muudab hõlpsamaks riiklikult taunitud tegude (sh kuritegude) toime panemise. Apellatsioonis ei nõustu kaitsja maakohtu otsustusega, et T. Kreim tappis E.K. i kavatsetult. Mittenõustumist maakohtuga põhjendab kaitsja asjaoluga, et T. Kreim hoolitses E.K. i eest, mis aga välistab asjaolu, et tal oleks olnud pikemat aega, sealhulgas ka 10. juulil 2018, kavatsus oma ema tappa. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et T. Kreim hoolitses E.K. i eest, pöördudes vajadusel meedikute, sotsiaaltöötjate ja naabrite poole, ei ole ega saagi olla põhjuseks, mis välistaks T. Kreimi poolt E.K. i tapmise kavatsetusega. KarS § 16 lg 2 on esitatud tahtluse ühe liigi – kavatsetuse – definitsioon. Esitatud definitsiooni sõnastusest nähtuvalt (seab eesmärgiks) määratletakse kavatsetus tahtluse voluntatiivse elemendi kaudu. Seega on kavatsetuse puhul oluline, et isik tahab toime panna süüteokoosseisus kirjeldatud tegu, mis materiaalsete deliktide puhul tähendab, et isik soovis oma teo tagajärge. KarS § 16 lg 2 lause 2 selgitab, et kavatsus esineb ka vahetagajärgede, s.o vaheetappide suhtes, mis tuleb lõppeesmärgi saavutamiseks läbida. Seega ei ole KarS § 16 lg 2 lause 2 kohaselt materiaalsete deliktide puhul kavatsetuse aspektist oluline, kas konkreetse tagajärje saabumine oli teo toimepanija jaoks vahetagajärg või põhitagajärg. Ringkonnakohtu arvates on kriminaalasjas usaldusväärselt tuvastamist leidnud T. Kreimi soov vabaneda E.K. ist. Nimetatu järeldub ilmekalt T. Kreimi poolt häirekeskusele tehtud telefonikõnedest, millistes T. Kreim korduvalt kurdab, et ei saa oma emaga enam hakkama ning ta ei tea mida teha. Asjaolu, et T. Kreim oli 10. juuliks 2018 kaotanud tahte E.K. i eest hoolitseda ja soovis temast vabaneda, nähtub ka kiirabikaartidele kantust. Nii nähtub esimesena E.K. i elukohas käinud TARTU 901 kiirabibrigaadi poolt koostatud kiirabikaardilt, et patsiendi suhtes esinevad hooldusprobleemid, elamine äärmiselt räpane, tütre sõnul (T. Kreim) ei ole ta võimeline koristama ning ta ei jõuaks ka. Teisena E.K. i elukohta külastanud TARTU 953 kiirabibrigaadi poolt koostatud kiirabikaardilt nähtub, et tütre soov on ema (E.K. ) haiglasse saada, kuna ta ise on depressioonis ja ei jõua ema hooldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pärast kahte ebaõnnestunud katset vabaneda E.K. ist meditsiinitöötajate abil, kasutas T. Kreim temast vabanemiseks vägivalda, põhjustades vägivallaga E.K. i mehaanilise lämbuse, s.o tema surma. Eeltoodust tuleneb, et T. Kreim soovis E.K. ist vabaneda ning oma eesmärgi saavutamiseks põhjustaski ta vägivalla abil E.K. i surma. Ringkonnakohtu arvates oli T. Kreimi soov E.K. ist ja tema hooldamisest vabaneda nimelt see sisemine liikumapanev jõud, miks ta E.K. i tappis.

Seega esineb T. Kreimi käitumises kavatsetuse voluntatiivne element. Kavatsetuse olemasoluks on lisaks volutantiivsele elemendile vajalik tuvastada ka selle intellektuaalne element, s.o et, isik, seadnud endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise (voluntatiivne element), teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks (intellektuaalne element). Ringkonnakohus leiab, et T. Kreimi käitumises esineb ka kavatsetuse intellektuaalne element. T. Kreim sulges vägivalla abil E.K. i hingamisteed ning saavutas taoliselt tegutsedes E.K. i mehaanilise lämbuse. Sulgedes E.K. i hingamisteed teadis T. Kreim, et tema tegevuse tagajärjel kannatanu lämbub ja saabub E.K. i surm. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et T. Kreim soovides E.K. ist vabaneda, sulges vägivalla abil tema hingamisteed, põhjustades sellega tema mehaanilise lämbuse, teades seejuures, et hingamisteed sulgemisega saavutabki ta E.K. i surma, mis ka saabus. Seega on maakohus õigustatult leidnud, et T. Kreim pani E.K. i tapmise toime kavatsetult. Kohtukulu T. Kreimi kokkuleppel kaitsja S. Must on esitanud ringkonnakohtule kviitungi kassa sissetuleku orderi nr 2 juurde, millest nähtuvalt on T. Kreim tasunud OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must apellatsiooni koostamise eest ja kohtuistungil T. Kreimi esindamise eest 600 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, siis tulenevalt KrMS § 185 lg 2, jääb menetluskulu 600 eurot süüdistatava kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Mati Kartau Erkki Hirsnik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.